Seekord lühidad ülevaated kinost!
Mustale lese tegelaskujule on igati külma tehtud. Isegi hüvastijätu filmis on ta otsekui kõrvaltegelane ning tähelepanu röövitakse talt teiste uute karakterite poolt või siis viletsa süžee pärast. Ta oli ise ka kuidagi plass ja energiatu. Ma ei ole olnud selle kangelase just agar fänn, kuid on ta ju ikkagi üks esimesi hetkeks ülepaisutatud Marveli maailmas, kes publiku ette toodi. Ta ei olnud sellist mannetut lõppakordi ära teeninud. Tekkis tunne nagu tegelane oli järelmõte ning linateos justkui lohutusauhind kuidagi suvalisele ja hooletule lõpule "Endgame" filmis. Kurb oli vaadata kuidas oli ilmselge, et tegijatele ei läinud lugu korda ning tegu oli lihtsalt linnukese tegemisega. Nüüd ei saa vähemalt keegi ju enam vinguda, et ainuke põhigrupis olev naiskangelane ja, otse loomulikult, ainuke kellel ei olnud omanimelist filmi. Kogu linateost kirjeldab ideaalselt sõna: kesine.
Ma ei tea G.I. Joe maailmast just palju ja tegu ei olnud kohe kindlasti kvaliteetse, loogilise ja hästi konstrueeritud filmiga, kuid mõnikord ei olegi vaja puhast kulda, et midagi väärtustada. Mõnikord piisab ka kassikullast. Linateos ei olnud objektiivselt eriti asjalik, kuid subjektiivselt ma täitsa kaifisin seda. Totakas nagu ta oli, leidus selles hulganisti mida ootamatult nautisin. Jaapani keskkond on alati müstiline ja köitev. Kaunis Jaapani mõisakompleks oli võrratu süžee keskpunktina. Mulle meeldis sõprus kahe erinevast maailmast peategelase vahel. Ma tervitasin absurdseid ja üllatavaid momente. Kas tegu oli pigem fantaasia filmiga? Neid gigantseid madusid ning kõike põletavat n-ö võlurelva ei osanud ma küll ette aimata. Tegelasedki olid kas sümpaatsed, intrigeerivad või meeldivat tüüpi klišeed. Natuke salapäraseid minevikke, tsipake ootamatuid pöördeid, törts pinevat ootamist, et kas ta teeb, kas ta ei tee, kübeke järsku lõppu -- mulle see kompott passis. Ja sutike ninjasid tuleb eraldi kohe esile tõsta. Boonusena, kui ma arvasin, et Henry Golding on silmailuks mõistlik valik, siis tema uus sõber, Andrew Koji, oli isegi tase kõrgemal.
Mida nad küll tegid ühe minu lapsepõlve suure lemmikuga?! Ma tundsin, et selline jura puudutas mind lausa isiklikult. Mulle tohutult meeldis kunagine absurdselt napakas, kuid üdini meeltlahutav Space Jam Michael Jordaniga. Olin siis laps ning selline värviline, elujaatav, õhuline ja sületäis lustakust oli just see, mis mind seda filmi mitu mitu korda uuesti ja uuesti vaatama pani. Lootsin seda emotsiooni taaskord kogeda, kuid tunded olid vastupidised. Palun lõpetage millegi vana ja omas kontekstis kunagi hästi toimuva võtmine ning sellele copy-paste tegemine pannes kogu panus visuaalsele üledoosile ja nägemata sutsukegi vaeva süžeega, mis jääb äbariku staatusesse. Igat asja ei pea uuendama 3Dsse ja iga asi sinna ei passigi. Palun natukegi austust kunagise animatsioonistiili vastu ja tegelaste suunas, kes selles loodi.
Pealkiri: Must lesk
Originaalpealkiri: Black Widow
Režissöör: Cate Shortland
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 09.07.2021
Nähtud: 17.07.2021
Minu hinnang: 2.5/5
Positiivselt küljelt, mulle tohutult meeldis Natasha kaua kadunud kasuõde Jelena. Ta oli muhedalt pahur ja tõsine, aga samas suur karvane ning pehme pall nalja ja südant. Jelena olemasolu võib-olla, et isegi päästis kogu filmi ja ei lasknud sel langeda eriti armetusse mülkasse. Samuti, oli täitsa tore ka kahe naise vaheline kamraadlus ja üksteise kallal nokkimine. Nende dünaamika ja omavaheline põrkav dialoog oli filmi üks paremaid külgi. Nt kuidas Jelena kiitis oma jakki, millel oli palju taskuid, või kuidas ta torkis Natashast tolle maandumispooside pärast. Nende kahe tegemistest oleksin meeleldi rohkem näinud ja kaasa elanud. Mulle aga terve pere seiklus ja kokkutulek iseäranis peale ei läinud. Kui lisada tütardele nende kaua kadunud kaks kasuvanemat, siis läks lugu liialt imalaks, sunnituks ja võltsiks. Tore oli, et narratiivselt täideti lünk kahe Tasuja filmi vahel, et kus Natasha siis oli ja millega vahepeal tegeles. Siinkohal aga mulle imponeerinud tegurid ennast ammendasidki. Film oli igav, lohakas, üle jala ning ei käivitanud pooltki potentsiaali, mida Musta lese tegelaskuju oleks suutnud ekraanidele tuua.
----------------------------------
Pealkiri: Snake Eyes
Originaalpealkiri: Snake Eyes
Režissöör: Robert Schwentke
Kestus: 2h 01 min
Kinodes alates: 23.07.2021
Nähtud: 29.07.2021
Minu hinnang: 3/5
Nagu juba öeldud, siis tegelikult ei olnud film midagi fenomenaalset, kaugel sellest. Miinustena tooksin välja võitlusstseenid, mis olid natuke nadid, eriti esimene, kus toimuv oli nii katkendlik, et ma ei saanudki hästi aru, kes, mis ja kus. Ebaõiglase maitse jättis suhu ühe tegelase ühe vea pärast hukka mõistmine ja tolle enesealgatuslik pagendamine. See ei olekski mind niivõrd ärritanud kui teise tegelasse, kes tekitas hulgaliselt jama, poleks suhtutud nii andestavalt ja silma tugevasti kinni pigistades tema loodud probleemide suunas. Selline lähenemine ei olnud balanssis ning ei mõjunud usutavalt. Peategelane üleüldse ei teinud piisavalt, et ennast tõestada kui usaldusväärset ja oma vigu kahetsevat kangelast. Teisalt, võib-olla oli selline realistlikum suund aga ka palju ehedam. Ehk siis, ma oleksin palju suurema hea meelega näinud keskses rollis hoopis Andrew Koji tegelast, Tommyt. Samas, jällegi, mulle see suur segapundar ja hunnik tohuvabaohu tegelikult pakkus suurepärast pärastlõunast meelelahutust. Eriti oma 500 kohaga saalis, kus oli peale mind ainult veel vist 6 inimest.
---------------------------------
Pealkiri: Space Jam: Uus algus
Originaalpealkiri: Space Jam: A New Legacy
Režissöör: Malcolm D. Lee
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 16.07.2021
Nähtud: 30.07.2021
Minu hinnang: 1.5/5
Linateos oli otsekui kahetunnine reklaampromo Warner Brothers filmistuudio eri toodangule, kus igal sobival ja mittesobival võimalusel hõõruti vaataja nina alla Harry Potterit, Matrixit, DC koomikseid, Troonide mängu ja kõike veidrat ja veel veidramat. Nt miks on vaja üheks taustategelaseks õudusfilmi "See" klouni Pennywise'i? Miks? Ja üleüldse jooksis ekraanilt läbi oma 20 erineva loomingu karaktereid. See oli kohatu ja igasuguse asjaliku eesmärgita. Lisaks, jah, ma ei eeldanudki, et LeBron James on Oscari vääriline näitleja, kuid ta oli äraütlemata puine. Isegi korvpallioskused, need vähesed, mida ta filmi jooksul sai demonstreerida, olid kuidagi kahvatud ning ta ei saanud näidata seda, miks ta sellesse rolli üldse kaasati. Jumala hoia selle eest, et nt Ränirahnud või Yoogi karu oleks oma sekundid kaotanud ja need oleks loovutatud peategelasele. Korrata sõna "king" (kuningas) pea iga hetk ei pane mind uskuma, et LeBron James on "king". Ma tahan näha, et ta on "king". Ma ei tundnud grammigi seda tobedat lõbusust või ajuvaba entusiasmi, milles esimene osa hiilgas. Filmil ei lasknud lendu minna miljon tähelepanu eemaleviivat ja ebavajalikku tegelast, viidet või ülimalt klišee süžee, mis eemaldas sellest kõik, mis originaali tegi niivõrd toredaks. Kuigi, ega ka esimene film olnud ju tegelikult midagi erakordset. Ja ärge mulle üldse rääkige kurjamist, algoritmist, keda kehastas Don Cheadle -- ole vait, mees, lihtsalt, ole lõpuks vait!
Igatahes, ma ei tahagi rohkem oma aega sellele läbikukkumisele kulutada ning, kurvastusega, kuulutan, et minu lootus ja ootus kogeda lapsepõlve õhinat, kukkus haledalt läbi. Tulem ei olnud üldsegi üllatus, arvestades, kuidas elustatakse muudkui vanu armastatud loominguid ning tehakse neist veidikegi vaeva nägemata rahalehmad. Vähemalt loodetakse, et neist saavad rahalehmad. Teema. Punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar