Kontsert: Ed Sheeran - Stockholm

Tervitus!

Seekord väike eelmäng kõigile, kes kavatsevad veebruaris minna Ed Sheerani kontserdile ning väike ärgitus, et need, kes ei ole veel piletit hankinud ei jätaks kasutamata võimalust teda oma silmaga näha, sest pileteid on jäänud imevähe.

pilt Piletilevi kodulehelt

Esineja: Ed Sheeran

Kuupäev: 12.11.2014

Kestus: Umbes 2h

Asukoht: Ericsson Globen Arena - Stockholm, Rootsi

Minu hinnang: 5/5

Juhtus nii, et vaja oli teha kiire reis Stockholmi, et minna Ed Sheerani kontserdile. Muidugi sai kõik piletid organiseeritud enne seda, kui avaldati info, et artist külastab ka Eestit. Vaatamata selle oli värskendav korra Eesti pinnalt ära saada ning kogeda kontserti teist rahvusest publiku hulgas ning võrrelda, kas me eestlased siis tõesti oleme nii külmad, vähese reaktsiooniga ja ennast vaoshoidev publik. Kahjuks arvan ma aga, et siinkohal ei ole võrdlus objektiivne, sest nii palju teismelisi fänne, kes ainult pulbitsevad vaimustusest ning emotsioonidest oma jumaldatud laulja vastu ning ei ole üldse tagasihoidlikud seda ka näitama, pole ma vist ammu enam näinud.

Ma ei ole väga suur Ed Sheerani austaja ning asi ei ole üldse selles, et tema muusika ei oleks tasemel ning ta ise ei oleks ääretult andekas. Ta ei ole mulle piisavalt kõrvu ja silma jäänud ning me lihtsalt ei ole trehvanud ja kõnnime üksteisest mööda. Nii palju, kui ma tema lugusid tean, mis on muide ainult raadiost, siis on need meeldivad, meloodilised ning meeldejäävad, kuid vaatamata sellele ei ole ma tema repertuaariga väga tuttav. Muidugi ei teinud ma ka piisavalt kodutööd, et viimasega natukegi sina-peale saada. Paari looga oli kontserdil ka nii, et ma isegi ei teadnud, et tegu on tema palaga kuniks ma seda seal kuulsin. Väga ootamatud, kuid toredad üllatused.

Ed Sheeran - mees, lava ja tema kitarr. Rohkem ei ole vaja öelda... kuid siiski. See oli uskumatu kuidas üks lühike, pehme ja leebe välimusega kaisukaru täitis ihuüksinda kogu lava kaheks tunniks. Kontsert oli tõesti ainult tema koos oma kitarriga ning vahepeal oli laval korraks ka kitarrivahetaja vend. See oli kõik. Ed oli nagu ühemehebänd, ta täitis kõik rollid, augud ning isiksused. Ei olnud vaja mingeid vigureid, üleliigseid lavakaunistusi, taustatantsijaid, mega eriefekte jne, et kontsert kütaks inimesed üles, hoiaks järjepidevalt ning täielikult nende tähelepanu, oleks meeldejääv ja enam kui tasemel. Inimesena jättis ta ka ääretult eheda, sümpaatse ning sooja mulje. Karismaatiline ma ei saa aga tema kohta öelda, sest ta on ikka selline tagasihoidlik ja nohiklik (mis mulle temas väga meeldib), aga kahtlemata keegi, kelles on midagi eriti erilist ning keda jälgides silm puhkab ning keda kuulates kõrv chillib.

Ka publikuga oli tal imeline klapp (mida oli ka arvata). Ta oli selline aktiivne ja tõmbas hooga rahvast kogu aeg kaasa, kuigi nad väga palju ärgitamist ei vajanud, otse vastupidi. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui artist väga kutsub üles rahvast kaasa laulma, plaksutama, mingeid liigutusi tegema vm, sest olen selline, kellele meeldib keskenduda ning vaikselt nautida, kuid siin oli see võimatu, mis oli mõnes mõttes huvitav vaheldus. Esiteks lauldi pea kõike kaasa (ja seda oli kõvasti ja selgelt kuulda saalis), karjuti kooris ja plaksutati täiesti suva momentidel, karati oma kohtadel jne - huvitav kogemus oli! Minu austus aga Edile selle suurepärase saavutuse eest!

Veel meeldis mulle ka taustaekraanide kujutised, lood, joonistused, videod ning pildid, mis aitasid koos lauluga luua sobiva õhkkonna ning võimendasid kuuldut visuaaliga.

Parim nali: "Kes teab järgmist lugu siis laulge kaasa ja kes oskavad seda tantsu ka, siis tantsige" - tegu oli lauluga "Thinking Out Loud."

Kummitab: Aaaaah, ma ei suuda, mulle hakkas meeletult meeldima "I See Fire," mida ma ei olnud enne kordagi kuulnud ja nüüd on repeat peal kui seda ülevaadet kirjutan.

Kontserdipaigast: Antud saal mahutas paar tuhat rohkem kui Saku Suurhall, kuid kogu saal ei olnud täidetud, eriti oli ruumi seisukohtades. Saalina oli ta aga huvitav, sest oli kujundatud suure valge kerana. Selliseks teistmoodi fenomeniks olid ka pikad pikad järjekorrad umbes kolm tundi kuni üks tund enne etendust (sai seda jälgitud, sest hotell oli meil suht halli kõrval). Ma ei saanudki aru, kas nii vara oli vaja minna sellepärast, et saada paremaid kohti seisukohtades? Müstika. Samuti häiris veidi tõsiasi, et ehkki sai ostetud istekohad, siis paljud tõusid terve kontserdi või mõnede laulude ajal püsti, seega oli suht tüütu lava peal toimunut näha kui sina tahtsid istuda, aga sinu ees seisti.

Liis