Kultuurinädal (1): 31. märts - 7. aprill 24 - konverentsid, TMW, teater ja Von Fock

Tervitus!

Uus n-ö rubriigi formaat, kus võtan kokku erinevad kultuuriga seotud ja muud vahvad üritused, milledes nädala jooksul olen osalenud.

E 31. märts:

Plaan oli minna vaatama Endla Teatri etendust "Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga", mis külalisetendusena Tallinnas, Rahvusooperis Estonia. Ootamatult tuli aga e-mail, et näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära ja asendatakse tükiga "Testosteroon". No mis siis ikka! Teater on teater. Aga oleks vist pidanud enam uue pakkumise kohta juurde uurima, sest siinkohal kukkus pihku põrsas kotis. Nimelt, kahjuks, olin "Testosteroonist" suht hämmingus. Ja mitte positiivses võtmes. Üks halvemaid näidendeid mida pika aja jooksul näinud. Kirjutan üks hetk pikemalt eraldi postituses, kuid õrritajana, üks populaarsemaid sõnu laval oli "li'**."

Loe juurde: Endla Teater

N 3. aprill:

1) Koolitajate X Mittekonverents fokuseeris seekord innovatsioonile ja digitaliseerimisele, pakkudes kahe peaesinejana Hollandi innovatsiooniguru, Patrick van der Pijl (Business Models Inc.), ja kodumaa mõtte- ja teaduseliidri, Kristjan Porti, ettekandeid. Kui esimene jäi minu jaoks kaugeks ja liialt kõrgelennuliseks, siis teise jutust leidus tohutult põnevaid mõtteteri ja äratundmisrõõmu.

Kristjan Porti esinemine keskendus sellele, et kuidas inimesed on kiviajast saadik muutustele adapteerunud. Kui iidsetel aegadel oli see aeglane ning toimus nt geneetika kohanemisega uue vajadusega pikema perioodi jooksul, siis mingi hetk oli vahendajaks kultuur, pärimus ja kool. Tänapäeval on aga innovatsioon nii kärme, et inimesed just ei suuda sellega enam hakkama saada ning tekkinud on kõiksugu psühholoogilised, füüsilised, mentaalsed, jne probleemid. Nt põnev oli tõdeda, et sellest kohanematusest tuleneb alateadlik soov asju enda ümber lihtsustada ja kergema vastupanu teed minna (sest nii on mugav ja turvaline -- nagu kaitsemehhanism), nt uskuda populismi, vandenõuteooriaid, jne, sest need annavad kiired ja hõlpsad lahendused kompleksetele teemadele. Nad toimivad kui "kontrolli tagasi võtmine". Sellega käib aga kaasas info manipuleerimine. Käes on kiire ajastu, kus informatsioon ei võrdu tõega, kus kultuuriliselt stabiilse teabe väärtus väheneb, eelmiste põlvkondade tõde ei ole enam tõde, reaalsust ja tõde on vaja pidevalt ümber hinnata, me usaldame tõe AI kätesse, teadmised ja teadus vananevad kiirelt, õppimine, oskused ja kool on ehk vaja ümber mõtestada, hinnas on "fluid intelligence", jne. Need on vaid mõned ideed ja enda analüüsid, milled võtsin Kristjan Porti esinemisest kaasa. Tegu oli tohutult sisuka, mõtlema paneva, otsekohese ja ilustamata vaatega inimkonda hetkel lämmatava kiireneva ajastu murekohtadele ja potentsiaalsetele leevendustele.

Meeldejääv ütlus: Küsimusele, et kuidas lahendada keerulisi probleeme kiirelt ja innovatsiooni läbi viia, oli vastuseks, et surete varsti ju ära, hakate ellu viima! Väga motiveeriv... Päriselt.

Kristjan Port soovitas ka kahte raamatut käsitletud teemadel: Yuval Noah Harari "Neksus"(eesti keeles: Postimehe Kirjastus); Samuel Arbesman "Half-Life of Facts (Why Everything We Know Has an Expiration Date)"

Töötubadest sai osaletud “Kus lõpeb koolitus ja algab coaching, kus lõpeb coaching ja algab koolitus?”, mida viis läbi Reet Treial (Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühing). Olen tänulik, sest minu jaoks sai pilt selgemaks. Nimelt on väike segadus peas olnud, et kuidas konkreetsemalt eristuvad ja sarnanevad koolitus, coaching, supervisioon, mentorlus. Kuna tänapäeval on kõik äkitselt coachid, mentorid või terapeudid, siis ei ole vast ebaselgus ainult minu peas. Sessioonilt võtan kaasa toreda keelerikastamise ja kodumaiseks versiooniks kohandatud sõna "koots" (ehk siis coach), mis ei ole vist edukalt massidesse läinud.

Loe juurde: Koolitajate mittekonverents koolitus innovatsioon ja digitaliseerimine

Mittekonverentsi korraldavad koostöös Sihtasutus Kutsekoda/EPALE keskus Eestis, Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras ja kaasa aitab Eesti Koolitus- ja Konsultatsioonifirmade Liit. Suur aitäh, kniks ja kraaps!

2) Tallinn Music Week, 1. päev

Tallinn Music Weeki avamise pidulik vastuvõtt toimus Von Krahlis ning kõnedega kostitasid nii festivali juht ja asutaja, Helen Sildna, kui Tallinna linnapea, Jevgeni Ossinovski, kui nt Piletilevi, Music Estonia, Telliskivi Loomelinnaku esindajad. NÖEP oli isiklikult kohal, et külalisi oma ettevõtte SÜNK giniga kostitada. Vahvaim seik oli aga Keychange inspiratsiooniauhinna kätte andmine. Keychange on nimelt rahvusvaheline programm, mille raames püütakse edendada enam soolist võrdõiguslikkust ja tasakaalu muusikamaastikul- ja äris. Nad arendavad, pakuvad ja viivad läbi treeninguid, mentorlust, võrgustumist, konverentse, showcase võimalusi, huvigruppidega tööd ja palju muud, et vähem esindatud saaksid rohkem n-ö püünele.

Loe juurde: Keychange

Päev oli olnud pikk ning mahti ja aega muusikat kuulama minna meeletult ei olnud, kuid üks esineja sai ikka neljapäeval ära kaetud. Puhta juhuslikult sai mindud F-hoone Musta Saali, kus leidis aset programm Made in Canada. Kavast esimesena astus üles Torontost pärit Omega Mighty, kes võttis sõnatuks. Kui mõelda Kanada peale, ei ole koheselt silme ees Kariibide vaib, pigem ikka vahtraleht, vahtrasiirup, lumi ja metsad. Lavale astus kaunis mustanahaline särtsakas diiva (selle positiivses mõttes), ülinapis lavakostüümis ning küttis saali kuumaks nii laulu, tantsu kui karismaga. Muusika läks mulle üllatavalt hästi peale, sest oli rütmikas, kaasahaarav, meeleoluka ja mõnsa fiilinguga, selline lahe mix popist, R&Bst, reggaest, võrratute soojamaasaarte maitsega. Lisaks, omas laulja ka asjakohaseid tantsuvõtteid, mis temperatuuri veelgi tõstsid. Muusika oli igati nauditav, seda võib täitsa kuulata ka TMW väliselt. On asjakohane jätkuvalt tõdeda, et iga kord kui satun mõnele TMW esinejale otsa kogemata, on kogemus just kõige vingem. Ei tasu laskuda stereotüüpide lõksu, vaid lasta ennast Kanadal üllatada.

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

R 4. aprill:

1) "SPIN on Eestis ainulaadse mudeliga spordil põhinev ja teaduslikult tõendatult mõjus noorte arenguprogramm. SPIN-programmi eesmärk on arendada ja tugevdada selles osalevate noorte sotsiaalseid ja enesejuhtimise oskusi ning tuua läbi spordi noortele rõõmu."

Tegu on ägeda ning tänuväärse programmiga mille inspiratsioonikonverents oli tõesti inspireeriv. Teemaks "Sport laste heaolu jaoks: kaugel oleme?" Ettekandeid tegid nii Gerd Kanter kui esinejad politseist, Siseministeeriumist ja programmi meeskond. Fiona Chambers (University College Cork) esitlus Icehearts Europe initsiatiivist jäi enim meelde, sest käsitles noorte füüsilise ja vaimse tervise epideemiat, ning viskas õhku mitmeid intrigeerivaid mõtteid ja fraase: "Data is the new oil", digital well-being, data tsunami, jne. Töötuba ja n-ö näidistrenn programmis rakendatavatest sotsiaalsetest ja enesejuhtimise oskustest oli isegi minusugusele pahurale põssale väga kaasahaarav ja meeleolukas. 

Kusjuures, SPINil on eraldi tüdrukute grupid, mis on äärmiselt tähtis ja kiiduväärt, sest nagu ühest esitlusest välja tuli, ning mida ma ise tegelikult ka tean juba, on see, et: "Vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode on viimase aasta jooksul tüdrukud kogenud kaks korda sagedamini kui poisid". Tüdrukute vaimne ning füüsiline tervis on drastiliselt kehvas seisus: "Igapäevaseid tervisekaebusi on kolmandikul poistest ja koguni pooltel tüdrukutel." SPINi sugused ennetusprogrammid on kõrgelt väärt, sest iga üks euro, mida sinna investeeritakse, toob tulevikus tagasi või hoiab kokku mitu eurot, sest säästetakse laste, kes kord täiskasvanuks saavad, tervise- ja muude riiki potentsiaalselt koormavate väljaminekute osas (nt politseitöö, töötus, jne).

Meeldejääv ütlus: Tõsiasi, et emotsionaalne väärkohtlemie on spordis kuidagi normaliseeritud, kriipis hinge ning jäi mõttesse. Samuti fakt, et see nii olema ei peaks, ja me ei tohiks seda aktsepteerida, sest "nii on spordis alati olnud" ning "võitjaid kasvatatakse sedasi."

Loe juurde: SPIN-programmi inspiratsioonikonverents - Spin-programm

2) Tallinn Music Week, 2. päev

Telliskivi Loomelinnak ei ole just võõras, kuid tihtipeale satun sinna pigem sööma, etendusele või Fotografiskasse. Kunstile ma, kahjuks, niiväga seal fokuseerinud ei ole. Telliskivi Loomelinnaku kunstituur andis hiilgava võimaluse see auk likvideerida. Giidiks värvikas ning ergas, Bianka Soe (kelle koloriidne riietus, kärtsroosa huulevärv, kihvtid neoon sõrmused ja kogu stiil olid ägedalt pilkupüüdvad), Loomelinnaku sisujuht. Pärast tunnist ringkäiku võin nüüd kindlalt öelda, et vaatan territooriumit hoopis teise pilguga kui järgmine kord sinna asja, ning avardan oma apluaad, et miks sinna üldse minna. Kunsti fookusega siis, lisaks muule vanale. Läbi sai käidud mitmeid galeriisid, millest on varem tuimalt mööda tuisatud, kuid ka peidetud pärleid nurga taga ning, loomulikult, keskpunktina mõjuv, Fotografiska. 

Eelnev päev sai mööda käidud Kuppel Galeriist, kus naine põlvitab, ümerringi uhked lillekimbud. Sai sõbrannaga arutletud, et kas mingi performance ja vane tüdruk, et peab niimoodi seal pikalt kössutama. Tuleb välja, et tegu ei ole elus isikuga, vaid mannekeeniga. Sõnum on väljapanekul lihtne, kuid lööv. Keskendub see lähisuhtevägivallale ning kirjeldab seda kuidas naised ei vaja lilli või ilusaid asju, vaid inimväärikust, ning lilled ja ilusad asjad on kui vahetusvääring, mis tuleb kuidagi välja teeninda. Niisama ei kiputa neid andma. Autorid on Marta Vaarik ja Viktoria Martjanova, ning installatsioon "Lilled talle" avati naistepäevaks.

Kolme Puu Galeriis, mis on mul siiani eriti hooletult märkamata jäänud, kuigi kõnnitud sealt mööda on hulgi, on leidnud keskpunkti Trumpi vastaste protestide fotode eksponeerimises, mis toimusid USAs 2017. aastal. Mehe taasvõimuletulek on tekitanud paljudes rõõmu, kuid sama  ohtralt hämmingut. Nagu autor, Mik Olli, kirjutab, "tsükkel kordub". Kas liigume, nagu pealkiri viitab, "Edasi või tagasi?"

Mitmeid kordi olen mõeldnud, et pean üks hetk astuma sisse Juhan Kuusi Dokfoto keskusesse, kuid ei ole olnud mahti. Nüüd see võimalus end paljastas. Keskuse kaasjuhataja, kuraator, turundusjuht, Toomas Järvet, oli lahkelt nõus grupile väikest ekskursiooni tegema ning mehe entusiastlik ja avatud tutvustus on kindlasti üks põhjus, miks sammud üks hetk sinna tagasi suunan. Keskus ise on pühendatud Eesti ühele rahvusvaheliselt tunnustatumale Eesti juurtega dokumentaalfotograafile, kes elas ja töötas Lõuna-Aafrikas. Mehe loomingu edasi andmise, tutvustamise ja uurimise kõrval on keskuses väljapanekuid ka teistelt kunstnikelt. 

Hetkel on võimalik külastada valulist, kuid südamlikku näitust meie hõimurahvast, ingerlastest: "Ingerlased – peidetud lood." Autoriteks Lea Pakkanen ja Santeri Pakkanen. Mõlemad ingerisoomlased, kes oma rahva heaolu ja käekäigu eest kunagised ning kaasaegsed võitlejad. Teada sai põnevaid fakte, nt Ingerimaa kubermangu pealinn oli Narva; Eesti Vabadussõjas oli eraldi ingerisoomlaste polk ning nende teeneks oli, muuseas, et Tartu rahulepinguga määrati Narvast idapoolne jõetagune ala Eestile, kus tekkis Eesti-Ingeri; neid represseeriti nii 20ndatel kui 30ndatel, kuigi lubati kultuuriautonoomiat Venemaa koosseisus. Nende saatus ei ole just helge olnud ning eriti kurb oli nende sõja jalust evakueerimine ning hiljem, eriti julm, tagasisaatmine NSV Liitu, mida nõudis Talvesõja rahuleping. 55 000 ingerisoomlast sunniti jõuga tagasi ning elu ei läinud grammigi helgemaks. Aga rohkem saab juba lugeda näitust ennast külastades. Enim emotsioone tekitas saunauks, mis siiani säilinud, ning millel kirjas "Hüvasti, vanaema, ära nuta ega jää meid igatsema." Pere kolis Soome (1991), vanaema jäi Venemaa Karjalasse. Ingerisoomlased, nende keel, kultuur ja rahvas peaaegu, et hävitati. Hetkel on nad laiali paisatud eri riikidesse, nende kodualadel Peterburi ümbruses on neid tänapäeval vaid tuhande ringis. Venemaal antud näitus keelati, sest "moonutab ajaloolisi fakte."

Loe juurde: Dokfoto | Juhan Kuusi dokfoto keskus

Telliskivi Loomelinnaku Galerii väljapanekuks on Sohvi Viigi "Pooldumine". Just nädal tagasi kiirustasin mööda seda koridori ja, häbiks, pean tunnistama, et ei vaadanud kordagi teostele seintel. Minu üllatuseks, tuleb välja, et tasub pilku tõsta ja ringi uudistada, sest poeuste vahele on peidetud fotod, mis kirjeldavad emaks saamise dilemmade üle nagu rutiin, väsimus, füüsilised-, emotsionaalsed- ja hormonaalsed muutused. Huvitav on tõdeda, et tõesti kiputakse algusperioodi pärast lapse sündi unustama või idealiseerima ning meelest kaob selle tohutu kurnav ja raske taak. Näituse esitus oli abstraktsemini lahti mõtestatud, ning kui tausta ei teaks, siis vast ei oleks suutnud teemat ja nähtut kokku liita. Samas, kui kontekst on välja öeldud, on teosed igati paslikud. Foto pealkirjaga "Neitsi" oli veidralt lõõgastav, kuid, üheaegselt, ka rahutuks tegev. Unelev, kuid ärgas. 

Telliskivi Loomelinnakul on aga, lisaks, Väligalerii, millest ma taas kipun pimesilmi mööda vaatama. Seal on hetkel eksponeeritud Riina Varoli "Fragmendid kollektiivsetest unenägudest", mis illustreerivad individuaalseid või ühiseid unenäolisi momente elu kulgemisest. Erinevaid unistuste fragmente. Väljapanek pakub oma varieeruva tooni ja sisu tõttu igale ühele midagi, mis vaatajaga resoneerub. Rannahetk oli tore.

Ma ei ole just suur kaasaegse abstraktse kunsti austaja, ei ole lihtsalt minu maitse. Kellele see aga peale läheb, tunneb kindlasti rõõmu Vaal Galerii väljapanekutest. Hetkel on kuni 19. aprillini üleval näitus: Rühm T & Vaal 35 "Määrdunud lumi", kus esindatud Raoul Kurvitza, Urmas Muru ja Peeter Pere looming. Esiteks, ma ei olnud sellest kunstigaleriist üldse teadlik ning ta on mõnusalt nurga taga veidi peidus. Koht oli avar ja rahulik, ning seal oleks lõõgastav lihtsalt istuda ja kunstil enda meeli paitada lasta. Ehk olid Peeter Pere teosed mulle kõige enam söödavamad, sest illustreerisid suuresti erinevat arhitektuuri ning neil oli fookus, raam, teema ning konkreetsus. Teise kahe kunstniku looming jäi mulle kaugeks ning ei leidnud ühist sagedust. Kuigi, julged värvid ning energia olid selgelt tuntavad ja hinnatud. 

Loe juurde: Vaal

Ja lõpp-punktiks Fotografiska. Tavaliselt on seal üheaegselt üleval kolm eri näitust. Nagu seekordki. Jooksin need kõik kiirelt läbi, sest plaan on tagasi tulla, põhjalikumalt tutvuda ning pikemalt kirjutada. Iseäranis paelus oma visuaalse keele ja kaose ning kauniduse poolelt Feng Li "Valged ööd imedemaal". Kuid ka Lembit Peegeli, Eesti kuulsa spordifotograafi, "Peegel/Pildis" oli väga paeluv.

Tähelepanek: Olen alati hääldanud Fotografiskat kui rõhuga ühtlaselt, kuid tuleb välja, et see on vist väär. Rõhk peab olema "graf" osa a-tähel. No jah, iga päev õpib midagi uut.

Peatutud sai kodumaise staari, Edward von Lõnguse, selfie seinamaali juures ja juba mitmendat korda imetletud Portugali tänavakunstniku, Bordalo, ülivinget lendorava installatsiooni. Viimast silman alati kui sinna juhtun sattuma. See on vaieldamatult üks minu lemmikuid. Ja mis värk on nende mini mustade kasside piltidega?

Loe juurde: TMW 2025 Telliskivi Loomelinnaku kunstituur ja Galeriid - Loomelinnak

Ja nüüd peamise tõmbenumbri, muusikalise menüü, juurde. TMW 2. päeval sai külastatud viit asupaika ning nähtud viit artisti. 

Motovilov Trio oli esimene esineja esimeses peatuspaigas Classical:NEXT programmis Telliskivi Rohelises Saalis. Klassikaline muusika on midagi, mida kuulata ükskõik millal, kus ja kuidas -- see passib alati. Kui kaasaegse suunitlusega looming võib võõraks jääda, siis klassika on klassika ikka põhjuse pärast. Neoklassikale rõhuv Motovilovi Trio Eestist oli võrratu avapauk teisele TMW päevale. Hingeline, meloodiline ja tõeline esteetika kõrvadele. Olen pigem konventsionaalse ilu asutaja ka muusikas ning selgejooneline, meloodiatele rõhuv ning võimalikult vähe eksperimentaalne traditsionaalne helilooming on minu meelele parim. Suured tänud hiilgava etteaste eest!

Järgmine peatus: Fenno-Ugria õhtu F-hoone Mustas Saalis, sest ansambel Kännu Peal Käbi on lihtsalt liiga intrigeeriv nimi, et seda mitte kogeda. Kohe oli äge märgata ka publiku muutust nt võrreldes eelmise päeva, Made in Canada, vaatajatega, sest külastajate hulgas oli märkimisväärselt palju eakaid. TMW toob tõesti kokku laia ampluaa kuulajaid ja pakub igale maitsele midagi. Kuulata sai "tüüpilist", kuid aegumatut, rahvaloomingu leelotamist ning erinevaid värvikaid pille. Grupi taust oli niisamuti koloriidne, hõlmates esindajaid nii liivlaste kui ungarlaste hulgast. Tore oli kontakti saada oma rahvusjuurtega.

Edasi Funk Embassy'sse Von Krahlis, kus poisid panid valgetes traksipükstes lava huugama nii saksofoni, kitarri kui süntesaatoriga. Publik oli noor ja energiline. Funk, aga minu lemmik n-ö jäätise maitse ei ole, ükskõik kui vinge ja vahva. Põgusalt sai kuulatud ka Baltikumi tegijate programmi, Cindy & Kate, Kivi Paber Käärid saalis. Peab tunnistama, et tegu oli kõige ebamugavama kogemusega, sest ruum väike, pilgeni täis ning nühkimist ja hõõrumist rohkem kui talutav oleks. NIKA GANGAt oleks aga hea meelega enam kuulanud, sest see viiv, mis kõrvu jõudis oli maagiline, ulmeline ja lendlevalt hüpnotiseeriv. 

TMW selle aasta vaieldamatu tipp-hetk oli ÅÄÖ...Sounds Swedish programmis esinev Malin Verheij Uus Laine baaris. Rootsi põhja osa tipus elav, oma majakeses ülejäänust maailmast eraldatult, kus teatud hetkedel aastas pimedaks ei lähegi, jalutada võib päevi, ilma, et ühtegi inimest näeksid, ainult koskesid ja põtru võib kohata. Naise muusika oli nagu tema elupaik, haldjalik, maaliline ning lõõgastav. Selline pehme ja pastelne pop, mille keskpunktiks naise kaunis ja kõlav hääl. Õhkkond oli sume, muusika oli köitev ning nagu silitus kõrvadele -- tundsin hetkeks, et olen ise seal Rootsi metsas, kus pole hingelistki ning tegelen metsa- ja looduskümblemisega. Suurepärane punkt minu 2024. aasta TMW elamustele. Aitäh Malin!

Loe juurde: Malin Verheij

Loe juurde: Uue muusika ja homsete mõtete festival | Tallinn Music Week (TMW)

L 5. aprill: 

Üllatus-üllatus. Võitsin Facebooki mängus omale endalegi šokiks Improteater Impeeriumi impromaratoni passi. Ma ei ole just tihe loosivõitja, seega, kui ikka õnn naeratas, siis tuli aktiivselt võimalust etendusi külastada tõsiselt võtta. Ankru 10 Kopli nurgataguses, äärmiselt õdusas ning koduses, trupi saalis sai ära vaadatud, siiski, vaid kolm etendust (noh, kuus, kui arvestada, et tunni sisse punnitati kaks showd). Programm algas ise juba hommikul kell 12.00 ning viimane startis 23.30. Toimus ka võidumäng nende vahel, et kes kõigil seitsmel tunniajasel sessioonil osalevad, peibutuseks Improteatri järgmise hooaja pass. Sain aru, et päris suur hulk rahvast võttis väljakutse ette ning tassiti kaasa isegi toidutermosed ja söögipoolist, et maraton koos näitlejatega üle elada. 

Õhkkond oli äge, seltskond oli entusiastlik, ettevõtmine originaalne, meeleolu super! Saalid kõigil kolmel etendusel, mida mina külastasin, peaaegu, et täis. Huvi oli! 

14.00:

"Võtab sõnatuks" ehk komöödia väljamõeldud keeles"

Minu hinnang: 2/5 -- Keskendudes pigem jalga tagumikku füüsilisele- ja situatsioonikomöödiale. Ei ole selline stiil minu huumori maitsele sobiv ning emotsiooni ei tekita. Ehk, võib-olla siis, et ärritust ja tüütust. Sünnitus, ema juubel, Titanic, ... tore, kuid ei kõnetanud. 

"Improv Comedy in English"

Minu hinnang: 3/5 -- See oli päris meeleolukas ja lõbus! Mängiti erinevaid mänge, kus publik sai kiiduväärselt palju oma panust anda, nt kirjutada suvalisi fraase, mida suvalisel ajal sketši käigus koomikaks öeldi, pakkuda sketšide jaoks erinevaid teemasid, kohti ja konteksti, jne. Eriti meeldejäävad oli laused "Thank you for the music" ja "Don't stop believing" III Maailmasõja taustal, mis ideaalselt neisse lambikatesse hetkedesse passisid, kus need kõlasid; ning seik koolitualetis koos õpetaja ja õpilasega, mida esitati nii ooperi, õuduse kui dokumentaalina. Tulemused olid siiralt vaimukad. Osad sketšid olid tõesti naljakad, mõned, nt emotsioonide muutus (kus oli ka omajagu häid kilde seoses lehtede riisumise ja maksude kogemusega), mis jäid natuke punnitatuks. Muuseas, alati on mõnus vahvat eesti aktsenti inglise keeles kuulda ning on pats õlale ära teenitud, et selle etenduse loomisel on arvestatud ka välismaalastega (keda isegi paar tükki saalis leidus).

16.00:

"Shakespeare ehk improviseeritud värsskomöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Mitte ülemäära naeru välja kiskuv, kuid teravmeelne, asjakohane ja algmaterjali suurepäraselt käsitlev, et luua absurdne, kuid narratiivselt värvikas tervik. Shakespeare'i näidendites on kindlad teemad, mis roteeruvad, ning nende koondnimekirjast, sai publik valida fookuse antud tükile. Selleks sai: "sugulase tahtmatu tapmine. ei tunta ära." Ja nii pandigi valged kraed kaela ümber ning lahti rullus intriig ja tragöödia jäätisemeisterdamise maailmas. Nimelt varastas õde vennalt kolmanda õe (keda teised ei teadnud, et on sugulased) salapärase retsepti -- banaani ja mustika (ennekuulmatu!) kombo jäätise. Kõnepruuk oli vanaaegne ja värsilik, dialoog kohati riimuv, kuid alati voolav. Meelde jäid vaimukad fraasid nagu "Siin on banaanikoor maas, huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab" ja Lendan nagu pulk jäätise järgi". Ma olen veendunud, et isegi Shakespeare oleks selle näidendi üle uhke ja oleks segaduses, et kas see ikka äkki tõesti tema looming ei olnud. 

"Matsirahvas"

Minu hinnang: 4/5 -- Aina paremaks läks! Saades publikust vanasõnana keskse teema: "Ilu ei sünni patta panna", rullus lahti ootamatuid pöördeid ja keerdeid täis vanade eestlaste rahvuslugu, mida keegi ei ole varem kuulnud. Nimelt, sai koleda targa naise, tolle pimeda targa mehe ning nende uksele ukerdava päkapiku seiklustest Kalevipoja isa sünd. Ehk siis Kalevi saamise lugu. Kalev kohtas juhuslikult veel Andrest, teist müütilist ja ikoonilist tegelast meie rahvakirjanduses, ning koos viidi läbi võistlus, et kes suudab kõige kauem vaiki olla. Ega soomlasedki kõrvale jäänud, sest targa naise tark mees oli meie hõimurahvusest, sest Eesti erinevaid dialekte Tarvo Krall edukalt teha ei suutnud. "Voi, voi, voi" ja "hüvä" tulid keelele aga hõlpsasti. Teemadeks olid, lisaks, kaske!, kaerakile, Rõngu (pagar), kasemahl ning muud kodumaised väärtused. Muhe etendus oli. Naljakas ja kodumaise kama maitsega. Nämma.

18:00

"Kirjanik AI eksklusiivsetel tekstidel"

Minu hinnang: 5/5 -- Päeva parim! Vaieldamatult. Kes oleks võinud arvata, et AI nii koomiline suudab olla. Muidugi, näitlejate ja publiku antud infokildude põhjal, kuid see oli tõesti geniaalne, et mis lustaka jama robot kokku klopserdas. Selle tegid, loomulikult, veelgi vaimukamaks kolm meest, kes täiega seda tohuvabaohu nautisid ja vinti üle keerasid. Kolm endist klassivenda on saunas ja konflikt seisneb selles, et kes oli kõige suurem kloun kooliajal. Robot jääb aga robotiks ning päris kõiki detaile ta täppi ei pannud, sest ühe tegelase nimeks sai Tonis, mitte Tõnis (iga kord kui näitlejad pidi end tahtmatult parandama, sest kippusid Tõnis ütlema, oli koomiline), ning leil loksub, leib sumiseb ja leil vuliseb. Sõnade tähenduse ja reaalse kasutuse osas vajaks AI vist veel natuke abi. Naljakaid detaile ja olukordi loos oli ohtralt. Mõned meeldejäävad märksõnad: tossudega sauna, kulmufriik, biohacking, "Leili on saunas? Ah, Leili!", naised saunas rääkisid lõpp-punkt, ossist Tonis, kustutuskumm kukkus kogemata kinga, pimekohting. Kui AI loodud osa sai läbi, improviseerisid mehed veel edasi stseene kolme klassivenna tulevikust ja tegemistest, mis olid jätkuvalt hiilgavalt vaimukad ning lollakad. Super esitus ja super sisu!

"Romantiline komöödia"

Minu hinnang: 3.5/5 -- Jah, tõesti, nagu päris pesuehtne romantiline komöödia. Armukolmnurk, dramaatiline finaal lennujaamas ja puha. Taaskord said näitlejad inspiratsiooni publikust ning loodud sai karakter, Maarja, kes on raamatukoguhoidja. Tema potentsiaalseteks kallimateks kolleeg ja lasteosakonna turvamees. Viimane, muide, kaitseb raamatuid laste eest. Nagu üks Hollywoodi 90ndate Meg Ryani lembelugu, päriselt. Huumorit ei olnud nüüd kulbiga kasutatud, sest fookus oli improvisatsioonil, kuid, taaskord, oli kogu kupatus kokku üpris totakas ja vaimukas, ning siin-seal leidus tõesti kvaliteetseid kilde. Nt jõuab Maarja koju, kui juba lapsed magama pandud, ning tal tekib küsimus, et kui kaua see Rahvusraamatukogu küll lahti on, 50+ pidu oli kohmakalt naljakas, turbulents Tartu lennukis, mis sunnitud tagasi Tallinna sõitma, oli päris tore, ja see üks koloriidne klient raamatukogus, kes muudkui kaebles ja nõudis ("Tahan kõvade kaantega raamatut!"), oli hea vahepala. Tegu on kahtlemata ühe etema romantilise komöödiaga, mida kaua näinud. Tänapäeval ei tehta neid enam nii häid kui ikka kuldsel ajal 90ndatel Hollywoodis. 

Aitäh, meeskond, Erki Aule, Mairi Tikerpalu, Tarvo Krall, Rauno Kaibainen, Kati Ong, Maarius Pärn!

Loe juurde: Improteater IMPEERIUM - kujutluse võim!

P.S. Muuseas, ei ole mul tavaliselt sinna kanti just asja. Põhja-Tallinnasse ja Koplisse satun üliharva, kui kunagi. Avastasin etendusi külastades kaks vinget toidu-joogi-poe kohta: REaD raamatupood, mis on nii lahe ja super, et võttis sõnatuks, kui mõtlesin, et lähen teatrist otse WC-sse ja avastasin end, kui Alice Imedemaal, hoopis ägedast raamatu-antikvariaadipoest. Sinna lähen kindlasti veel, et põhjalikumalt seda võlukoobast ja sealseid aardeid inspekteerida. Kopli Köök oma retro sisustusega oli mõnus ja nostalgiline. Meil endalgi kunagi olid kodus nt need mustad kõlarid, mis ruumi lae nurkades paigutusid. Väga stiilne!

Loe juurde: Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Loe juurde: KOPLI KÖÖK -

P 6. aprill:

Vaatasin Jupiterist järgi "Von Focki" esimese hooaja viimase episoodi (kokku neli osa), mis viis kenasti finaali esimese raamatu sisu. Kindlasti võtan ette teisegi hooaja, et teose järjega tutvuda. Ma ei ole nimelt teist raamatut veel lugeda jõudnud.

Lugesin "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" läbi juba ammu. Ta oli okei, kuid ei midagi meeletult märkimisväärset. Mõnus muhekrimi, mille teeb eriliseks selle keskkond, milleks siis Eesti Baltisakslaste aadlike elu, melu ja mõrvad 19. sajandi suuresti Lahemaa rahvuspargi territooriumile paiknevates mõisates. Kuulsad Sagadi, Palmse, Vihula, on ju kõigi poolt tuntud ning armastatud ja, vähemalt üks kord klassiekskursioonide käigus, aktiivselt külastatavad. Mõisamaailmal Eestis on mingi müstika, mingi maagia, mingi salapära, mingi glamuur, vaatamata sellele, et ajalugu ise on ju põlisrahvale üpris valuline nende mõisnike kepi all. Igatahes, on suurepärane kui mõni Eesti raamat saab ekraniseeringu, eriti krimka, eriti niivõrd kvaliteetse produktsiooniga. Detektiivilood on sarjade maailmas juba pikalt pikalt laineid löömas ning oli paras aeg, et ka Eesti ühe kokku vorbib. Kas see ka õnnestus? Arvestades, et olin omajagu pettunud Apteeker Melchiori suure lina versioonides (süžeelised pretensioonid), siis ootused olid kõrged. Pidin, siiski, pettuma ning mitte visuaalselt poolelt, mis oli võrratu. Vaid pigem, taas, sisuliselt. 

Esmalt positiivne. Oeh, kui kaunilt on kogu mõisaelu, ruume, sisustust, loodust, tegevusi, tegelasi ning kogu nähtavat poolt tabatud ja filmitud. Sari näeb kallis ja hoolega tehtud välja. Iga kaader tundub kui detailideni läbi mõeldud, just õige nurga alt, ning igati silmailulisest esteetikast lähtudes. Seda oli lust vaadata. Nii mõisaid, kostüüme, ilusaid karaktereid, ja kogu produktsiooni. Näitlejate kohta ei saa ka eriti halba öelda, sest kõik oli tibens-tobens, usutav ja asjakohane. Natuke harjumatu ja kohmakas oli Maria von Nottbecki näitleja suu liikumise ja peale loetud teksti ebakõla, sest näitlejanna rääkis inglise keeles, kuid dubleeritud oli selle otsa eesti keeles. Rahvusvahelisel projektil on omad eripärad, kiiksud ja kompromissid.

Ma ei mäleta kõiki üksikasju raamatust, kuid minumeelest Paulil õde ei olnud (kuigi mulle lisa täitsa meeldis), preili von Nottbeck oli palju särtsakam ja nipsakam, ning eestlaste siunamine oli üks põhilisi meelelahutusi tegelastel. Viimast aspekti telesarjas ei kohanud kordagi! Mäletan, et mind lausa häiris see meie rahvuse kallal ilkumine ja nokkimine, ning õnneks, või õnnetuseks, ekraniseering jättis selle nõmeduse ära. Tark valik. Või mitte, sest selline käitumine lisas autentsust konteksti, meeldigu see mulle isiklikult või mitte, ning tegi loo palju värvikamaks. Sellega seoses koorus lahti minu üks põhilisemaid kriitikaid sarjale. Nimelt oli tulemus veidralt kuiv, puine, plass ning elutu. Jah, peab tunnistama, et pole ammu enam naernud nii nagu selle preestri teksti peale seal matusel, kuid dialoog ja kogu dünaamika sarjas oli kuidagi energiatud, sellised ühenda-punktid muljega, ning visuaalselt kaunis, kuid tühi. Ma, samuti, täpselt ei mäleta, et kas raamatus ainult külastati üht mõisa ja küsiti kaks küsimust, siis jälle järgmist, ja küsiti kaks küsimust, jne, kuid selline tilkumine sarjas mõjus tüütu ning venitamisena. Üleüldse jäid tegelased, nende motivatsioonid, omavahelised seosed ja olemused kuidagi kaugeks, arusaamatuks. Midagi mõjus kõiges kokku kuidagi konarlikult ja seostamatult. Eemalviibivaks ja uduselt.

Kokkuvõttes, silmadele nagu sefiiritort, ajule nagu kuivatatud leivakoorikud. Viimane on tegelikult maitsev ja hea snäkk, kuid koguses on võti. Sari oli liiga palju leib, kui oleks pidanud olema enam tort. Aga, kordan, väga äge, et selline projekt on ette võetud. Kindlalt nagu raudnael olen teleka ette end seadmas kui tuleb teine hooaeg. Rohkem lahedaid kodumaiseid produktsioone, kodumaisel lähtematerjalil, eriti kodumaisel krimka žanril, põhinevaid.

 

Loe juurde: Von Fock | Jupiter | ERR

Loe juurde: Harrastuskriitikud: Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Raamat: Ingliskeelsete eri "The Serpent and the Wings of Nights", "The Wicked King", "Divine rivals" ja "An Affair of Poisons"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: The Serpent and the Wings of Night
Autor: Carissa Broadbent
Kirjastus: Tor
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Taaskord üks romanticy (romance + fantasy), mis ei kukkunudki välja kui midagi, mis mind piinlikkusest maa alla oleks vajuma surunud. Kuigi, mitmed aspekte panid mind silmi pööritama ning ega lugu just eriti originaalne ei ole, oli tulemus üpris soliidne ja nauditav. Mis siis nõmedat oli? Noh, eks meil ikka peategelaseks selline erilne lumehelbeke ole, kes on kohe nii eriline ja tubli ja tegija ja osav ja nii nii special, et isegi vampiiride kuningas just talle halastab ning enda kasvatada võtab. Need üliilmse süžeekaitsega peategelannad (a la "Neljas tiib" Violet), lihtsalt ei mõju usutavalt, orgaaniliselt ning kellegina, kellega on kerge, minul kui lugejal, kontakti leida. Samas, peab tunnistama, et Oraya on kümme korda etem kui Violet. Nagu kakskümmend, kolmkümmend, sada, jne parem kui Violet. Oraya toimis palju autentsemalt ja ka meeldivamalt. Ta oli küll tõsine, turris ja okastega, kuid ei olnud sellise vastiku ning teistest üleoleva suhtumisega. See, et ta mõnele tüübile molli andis oli igati tõetruu, sest ta oli treenitud ja koolitatud. Violet aga oli ju äbraik, kes aga kõigile kuidagi ära tegi, oma "tarkusega". Oraya suutis tegelikult olla lahke, hooliv ja aus, ning jättis sümpaatse maitse suhu. Ta oli asjalik ja tore kangelanna. Kuigi, naise sigarettide suitsetamine pani kõõrdi vaatama. Miks ta seda tegi? Arusaamatu. Ka meie kangelane, Raihn, oli etem kui tema ekvivalent Xaden. Raihn oli nagu päris inimene. Kuigi mõlemal samalaadne minevik, valulik ja traumaatiline, oli Raihn emotsionaalsem, avatum, sügavam, soojem ja üleüldse iseloomukam ning meeldivam karakter. Paarile oli vaevatu kaasa elada. Ka nende üksikud sõbrad ja kaaslased olid nagu täitsa täisväärtuslikud tegelased ning igal ühel oli oma roll. 

Unikaalne see raamat just ei olnud. Eks sama viga leiab tänapäeval enamus romanticy žanri romaanidest, kuid mõned suudavad jätta omapärasema ja eraldiseisvama mulje kui teised. Mõned on agu copy-paste ja sa tunned reaalselt millegi muu loetu maitset intensiivselt oma keelel. Ka antud lugu, kuigi saab paralleele tõmmata nt "Näljamängudega", jne, olid maailm, süžee, selle areng ja tegelased siiski piisavalt omanäolised, et mind sarnasused ei häirinud. Ma arvan, et osa edust on, lisaks, sellele, et autor on tõesti suutnud tegelased ja konteksti, mängureeglid ja konfliktid asjalikult, köitvalt ja sisukalt välja ehitada ning esitada. Mind on tohutult ära tüüdanud need vampiirid, kuid siin raamatus nad ei ärritanud, nende ümber oli loodud põnev uus maailm, ning taust, teemad ning käsitlus olid päris kaasahaaravad (tiivad!!!). Oli vahva, et see konkreetne keskne teose fookusliin ja tegevuskeskkond, oli osa ühest laiast ja sügavast universumist, kuhu mahub ehk veel tohutult teisi tegijaid ja tegemisi. Nt need jumalused nagu Nyaxia. Mulle meeldis puänt lõpus, kuigi selle olukorra esile kerkimine oli Oraya karakterist natuke nagu kõrvalekalle. Kulminatsioon ei tundunud nii nutikas kui oleks võinud olla. Mitte, et see ebahuvitav kuidagi oleks, vaid kui ülejäänud romaanis suht selge, seostatud ja loogiline suund igal käändel ja pöördel, siis see finaal natuke oli nagu lambist. Mis sundis teda seda n-ö vahetusvalikut tegema? Armastusest juba rääkida on natuke vara, väga vara, ja mage. Igatahes, tegu on paeluva ja brutaalse maailmaga, mis oli kenasti väljajoonistatud ning piisavalt omapärane. Milline huvipool süžees on tegelikult hea, milline paha, kas üldse on keegi ühel või teisel poolel, või on kõik lihtsalt üks hunnik halli? See kõik tõusis lugedes kenasti esile ning lisas loole värvi. Eks ma ole siin jälle selle "Neljanda tiiva" kallal omajagu nokkinud, kuigi sellist kesist romanticyt, mis on mega haibi osaliseks saanud, olen kohanud mitmeid-mitmeid juba aastaid-aastaid. Ja ma teen ehk "Neljandale tiivale", neid peksukotiks võttes, ülekohut. Siiski, käesolev raamat on pigem üks ülemise 30% paremaid žanrinäiteid, kuigi vinguda on millegi üle alati. 

-----------------------------------------

Pealkiri: The Wicked King
Autor: Holly Black
Kirjastus: Hot Key Books
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 4/5

Üks väheseid triloogiate sarju, kus teine osa suudab hoida esimese taset või isegi tsipake ületab seda teatud aspektides. Ootused kolmandale kerkisid, seega, veelgi. Mulle väga meeldib kuhu lugu suundub ja kuidas kujuneb, pakkudes puänte ning põnevaid nurki ja lähenemisi selle omanäolise haldjamaailma lugeja ees lahti rullumisel. Tegelased reaalselt arenevad ning aina enam ja enam nüansse lisatakse juba niigi komplektsetele karakteritele. Cardanist on saanud vastu tahtmist kuningas, kuid tegelik võim on Jude'i käes, kes poissi nagu marionettnukku liigutab. Selline suhe tekitab pingeid ning paneb ekstra raske koorma tüdruku õlgadele, kes hakkab vaikselt kokku puutuma ka ületamatute probleemidega, kus tema nutikusest ning varjuboss olemisest lihtsalt enam ei piisa. Haldjamaailmas on teised reeglid ning eksisteerivad mingid asjad, mida ta ei suuda kunagi mõista ja kontrollida, ainuüksi sellepärast, et ta on siiski vaid surelik inimene. Kuidas Jude mitmeid kuumi kartuleid korraga žongleerida püüab, ning mingid neist tahes-tahtmata maha prantsatavad, oli väga pinev ja kaasahaarav. Cardanist tal väga kasu ei ole, õde on ta enam-vähem reetnud, isa püüab kaikaid kodaratesse visata ning kogu haldjaskonnale ta ei lähe kohe grammigi peale, on tüdrukul ka üksikud kamraadid, kelle peale loota. Sellest aga ei piisa. Jude'il on vaja kuninga tuge, mitte võltsvalitseja, Cardani, vaid päris monarhi, Cardani. Peab tunnistama, et kuidas see dilemma lahendati, et üks saaks oma potentsiaali täita ja teine ei jääks võimust ilma, oli geniaalne. Ja armas ja seksikas.

Kahe peategelase omavaheline tõmba-lükka keemia on täiesti pulbitsemistemperatuurini viidud, kuigi paaril oleks võinud rohkem stseene koos olla ning enam võimalusi, et nendevahelist sidet tugevdada ja sellele värvi lisada. Lõppseis oli, ühelt pool, hästi romantiline ja kaunis, paar hetke hilje, šokeeriv ja ebaaus. Siin peab mingi konks olema ja raudselt ongi, kuid ma ei kujuta ette kuidas see takistus järgmises osas lahendatakse. Pärast kõiki neid katsumusi ja piinu veealuses maailmas ning enne seda kogu haldjariigi poolt, on Jude lõpuks ikkagi midagi positiivset ära teeninud. Kuigi, jah, ega ta selline süütu ja õilis kangelanna ole. Ta on oma keskkonna vili, ohver ja võitja. Jude on tegelikult, mingis mõttes, eeskuju, sest tal on eesmärk ja ta teeb kõike, et seda saavutada. Põhifookus on sellele, et tüdruk ei peaks enam kannatama endale võõras maailmas, kus fakt, et ta on inimene, on üks suuremaid nõrkusi ja kõik näevad teda kui kehvemat. Selleks on vaja tema kasuvend troonile saada, kes on kasvatatud "normaalseks" haldjaks ja ehk tooks muutusi, mida Jude vajab, et inimesed nagu tema ei oleks enam alamad. Väga kangelaslik! Ainult, et tüdruku meetodid on kaheldavad. Samas, kas haldjareaalsuses, kus must ongi valge ja valge on must, saab mõõta toimuvat sama moraalireeglite järgi kui inimmaailmas? Pigem mitte. Jude on täpselt see, mida keskkond eeldab ja, isegi, nõuab. Olen jätkuvalt tema ja Cardani fänn ning, järgmises osas, palun vähem Tarynit ja Locke'i. Kolmas raamat juba ootab. Parem oleks, et finaal on võimsalt äge. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Divine rivals
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: HarperCollins Publishers
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on, ühelt küljelt, väga omapärase noortekaga, sest selle kontekst ja maailmaloomine on köitev nagu segu seitse fantaasiast ja ajaloolisest, maailmasõjalikkusest ning ajakirjandustoa sitcomilikust suhtepuntrast, peredraamast ja äkšonist. Kõige enam tekitas mul põrkumist kaks teemat, mis siin teoses kokku sattusid: jumalad ning, tõsiasi, et kontekstiks oli justkui vanaaegsed 1910ndad või 40ndad -- perioodid enne maailmasõdu. Selline kooslus mõjus üheaegu nii paeluvalt kui võõrastavalt. Originaalne oli ta igatahes. Nimelt, olid selles maailmas jumala kadunud, kuid siis ilmusid kaks välja ja alustasid üksteise vastu sõda, mis hõlmab ja halvad kõik, sest võitlejad on nii vabatahtlikud kui need, kelle jumalused on sinna oma võimuga hüpnotiseeritult meelitanud ja sundinud. Nii juhtub ka peategelase, Irise, vennaga, kelle jumal ära võlub ning, kellest tüdruk nüüd kuid mitte midagi ei ole kuulnud. Olles n-ö praktikal ajalehe toimetuses, on tema rivaaliks rikas ja nägus, Roman, kellega Iris peab püsiva ajakirjaniku ameti saamise nimel võistlema. Siin tuleb mängu selline romantiline komöödia, kus paar käitub nagu vihkaks üksteist, kuid tegelikult keemia nende vahel säriseb, üksteist õpitakse enam ja enam tundma, ning hakkava tekkima tunded. Ja siis, äkitselt, lisatakse veel üks liinikiht, nimelt, romantasy (fantasy + romance), sest mõlemad hakkavad oma mõistatuslikel trükimasinatel kirjavahetust pidama kellegi tundmatuga "teisel pool". Otse loomulikult, on see salapärane kirjasõber, kellele usaldatakse südamesaladused, vastavalt, Iris ja Roman ise. Ja siis viimane osa raamatust on pigem sõjadraama, koos soliidse hulga märuliga, kus peategelased on rindel ning ohte leidub nii maagilisi kui vanasid "häid" pomme ja olukord läheb aina täbaramaks ning täbaramaks. 

Kindlasti ei ole tegu kesise romaaniga, isegi kui teatud aspektid on suhteliselt tüüpilised ja baas tasandil. Nt noorte suhteareng ja lembelugu. Kuigi äärmiselt nunnu ja kaasa elama kutsuv, ei ole see ülemäära originaalne, ennenägematu või uskumatult põnev. Kahe keerulise pereeluga noore sideme loomine algab esmalt kergel "vihkan teda" tasandil ja kulgeb lobedalt edasi "armastan teda" gruppi. Tavapärane from hate to love suhtedünaamika, mis on naistekates tohutult populaarne ja igapäevane võte. Tegelased on teoses 18. ja 19. aastased, seega, on raamatus, lisaks, täiskasvanulikemaid olukordi ja tõsisemat ainet. Kui küsida, et kas mulle pigem lugu meeldis või mitte, siis, jah, ta oli täitsa nauditav, kuid just nende mainitud vastandlike teemade pärast, mis kuidagi kentsakalt, kuid, samas, igati õnnestunult üheks söödavaks kompotiks kokku klopsiti. Kohati oli terviklikkus sujuvam, kohati midagi nagu logises ja ragises. Mingitel hetkedel tundus, et liiga palju erinevad sisusuundi, žanreid ning lähenemisi oli ühte süžeesse püütud sisse punnitada. Teistel momentidel, mind teemade paljusus ei häirinud ning nad kõik passisid ideaalselt kokku. Isegi kui olid esmapilgul omavahel vastukarva ja üledoosides. Midagi oli raamatus justkui nagu lipp lipi peal ja lapp lapi peal, kuid see toimis ühtsena kokku nõelutult ja mõjus, üleüldse, ootamatult unikaalselt. Oleksin väga tahtnud aga lugeda neist jumalustest, sest nende olemasolu ja motiivid oli süžee kahe-jalaga-maas lähiajaloolist keskkonda arvestades, üpris põnevad ja müstilised. Teisalt, see mitte fokuseerimine just tegigi neid olendeid salapärasteks. Tundub, aga et sarja teises osas vist saab nendega enam tuttavaks. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et tegu on duoloogiaga, mitte triloogiaga. Viimased kipuvad väsitama ja venima. Kaks osa on palju kompaktsem ja efektiivsem variant loo jutustamiseks. 

-----------------------------------------

Pealkiri: An Affair of Poisons
Autor: Addy Thorley
Kirjastus: Page Street YA
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Sisututvustus oli tohutult paljulubav ja põnev. Prantsuse kuningas Louis XIV tapetakse salaühingu poolt, kes ta mürgitavad. Alkeemik, kes tahtmatult selle mõrvajoogi valmistas ning kuninga sohipojast poeg, peavad nüüd riigi pahalaste käest päästma. Esiteks, kuidas on võimalik selliseid värvikaid ajalooliselt eksisteerinud tegelasi niivõrd igavaks teha ja kohe tappa, nagu kuninga puhul, ning, samamoodi, kuidas on võimalik konteksti sedavõrd plassina esitada. Teiseks, Mirabelle oli kuidagi ohkiv ja allaheitlik kangelanna, kes mõjus nii väetilt ning pidevalt ära kasutatuna. Meie kangelane, Josse, mängis konstantselt ohvrit, et küll tema elu on raske, sest ta ei ole ametlik prints ja kuidas maailm on talle nagu midagi võlgu. Mind tüütas ära ka poisi pidev oma õdede järgi küsimine. Jah, tüdrukud olid talle tähtsad, kuid ma ei viitsinud koguaeg Josse'i muret korratuna lugeda, sest tema selline suhtumine õdedesse oli ju iseenesestmõistetav, isegi ilma korrutamiseta. Kõige enam häirisid aga kõiksugu aadlikud, Josse'i sõber politsei ning, ekstra hullult näris mu närve, troonipärija Louis, kes oli lihtsalt niivõrd mõttetu ja vastik, et poisi asjalikuks muutumine finaalis lihtsalt ei olnud enam usutav ega sümpaatne. Ka raamatu peamine pahalane, Mirabelle'i ema, oli kuidagi karikatuur ning oli keeruline mõista, et miks ta selliseks segaseks läks ning kas tõesti oli motivatsioon vaid võim ja "kuri" olemine. See oli natuke igav. Pariis tundus loos nii pisike ja rahvavaene, sest ei olnud tõsiseltvõetav, et kui enda poole saadi mingid kalapüüdjad ning lastegängid, siis ainuüksi nende abil suudeti olla lähedal linna tagasi võtmisele. Kus oli armee, asjalikud aadlikud, ülejäänud Prantsusmaa, jne?

Positiivselt poolelt, idee oli äge, ajalooline periood ja fookus oli põnev, kogu kontseptsioon kaasahaarav ning mürkide ja alkeemia ümber mäng oli igati huvitav. Mirabelle ja Josse olid koos nunnud, kuigi oleks tahtnud enam ühist vaiksemat aega neile, et nad saaksid üksteist tundma õppida ja ei oleks ainult ühest kriisist teise jooksnud. Mulle väga meeldis lõppstseen, kus mõlemad on leidnud oma koha ja elavad armasalt oma parimaid versioone endist paarina. Kahjuks, jäid enamus suhteid raamatus kuidagi pooletoobisteks ning neid ei arendatud tüüpilisest etemaks või kuidagigi ebakonventsionaalsemaks. Äkšonit oli teoses palju ning tempo oli kiire. Pidevalt midagi toimus, keegi sai haavata, keegi ründas, keegi suri, kuskil oli tagasilöök, kuskil oli vaja uued plaanid teha, konstantselt hoiti tegelasi varvastel. Kiiduväärt oli ka realistlikkus, sest mitte keegi ei olnud kaitstud ning oht varitses kõiki tegelasi, nii tähtsamaid kui vähem tähtsamaid kõrvalkaraktereid. Alati ei juhtunud imet, et keegi ilmub ja päeva päästab. Kohati olid situatsioonid ja kirjeldused päris karmid ning õudsed. Lugu ei hellitanud kedagi. Nagu öeldud, oli raamatul palju potentsiaali ning õiges suunas liikunud ideid, kuid neid võimalusi ja köitvaid aspekte ei suudetud asjalikult realiseerida ning kogu teos jäi kuidagi kesiseks. Hakkas nagu käima minema, taamal terendas midagi head, kuid siis ikka taanduti tagasi keskpärasusele. Samas, positiivne on see, et tänu mitte hiilgamisele, ei tekkinud süžeele ebavajalikku järjeraamatut, nagu nende noortekatega kipub minema.

Raamat: Emotsioonide eri "Nähtamatu maailm" ja "Carrie Soto on tagasi"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Carrie Soto on tagasi
Autor: Taylor Jenkins Reid
Kirjastus: Rahva Raamatu Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle ei meeldi tennis. Ma ei tea tennisest mitte mõhkugi. Mulle ei meeldi sport. Ma ei saa aru soovist olla maailma parim mingis füüsilises rammuvõtmises. Ma ei mõista inimesi, kes elavad, hingavad, söövad, joovad ja räägivad ainult ühte asja -- eriti kui see on sport -- eriti kui see on üks spetsiifiline ala. Ja, lisaks, kui täitsa aus olla, siis ega mulle suur osa ajast Carrie Soto, subjektiivselt, eriti ei meeldinud. Me ei klapiks iialgi ja eksisteerime erinevatel lainesagedustel. Aga, mida ma kindlalt tean ja veendunud väidan, on, et Carrie on puhas inspiratsioon ja naiste õiguste ning potentsiaali ikoon. Ning raamat, "Carrie Soto on tagasi", on minu siiani selle aasta üks parim loetud teos. Vaieldamatult. Number üks tšempion nagu Carrie ise. Kohe haarasin autori kaks teist lugu ka oma lugemisjärjekorda, sest mis kivi all ma redutanud olen, et ükski mu nina ette ei ole jõudnud, sest need tunduvad nii põnevad. Igatahes, ma kahtlustan, et antud teos ei ole just kõigi tassike teed. Ehk neil samadel põhjusel, mida eelnevalt mainisin, kuid ma ei mõista, et miks ta just ei võiks kõigil peale minna, sest see on suurepäraselt kirjutatud lugu, kuhu kaasatud ohtralt teemasid, mis, teoorias, kõigile korda lähevad ja kõnetavad. Ühe inimese teekond tippu ja siis uuesti. Tema edulugu ja siis veel potentsiaalne edulugu. Lisaks, on süžee tohutult kaasahaarav ning õhkkond pinev. Kas naisel õnnestub, ei õnnestu? Tekib hasart ja sa tahad teada, et kas tõesti, vastu kõiki ootusi ja eeldusi, eelarvamusi ja füüsilisi barjääre, võidutseb Carrie taaskord. Loo tempo on halastamatu, samasugune nagu Carrie enda vastu ise. 

Lugu algab Carrie ja tema isaga, kes on ka tolle treener, siis kui naine on juba oma spordikarjääri lõpetanud, 37. aastasena, jälgides uut tegijat tennisetaevas, Nicki Chani, mängimas. Meie kangelanna on ärev, sest kohe-kohe on too lükkamas Carriet troonilt, olles naine, kes kõige enam grand-slame on oma hõlma halla kogunud. Muidugi ei saa kunagine tippmängija sellist asja lubada ning plaanib isaga koostöös areenile naasmist ning oma tiitli kaitsmist. Kuigi loo eri liinide alla koondub hulgaliselt eri teemakobaraid, siis antud plaan hõlmab faktoreid nagu auahnus, võidujanu, oma ülima võimekuse saavutamine, milleski parim olemine, võitlusarmastus, jne. Aga mitte vähem tähtis ei ole raamatus tõsiasi, et Carrie on naine ning, siis kui tema oma esmasel mängukarjääril tõusis, ei olnud sport eriti naisi toetav. Suhteliselt palju tuuakse välja seksismi, diskrimineerimist, topeltstandardeid ning konkreetseid seiku, kus naistennisiste peetakse kuidagi kehvemaks ning, et meesversioonidega neid võrrelda ei maksa, sest nad on ilmselgelt vähem oskuslikud, tugevad, võimekad ning tähtsad. Vihjati, et 37 ei ole mitte ainult spordis maha kantud vanus, vaid ka naisena. Mõlemal on aegumiskuupäev. Selline õhkkond mõjus ajastuautentselt (taustaks 70, 80 ja 90ndad) ning lisas ekstra kihi värvi kogu teosele ning Carrie ponnistustele. Võib isegi väita, et lugu oli tahtlikult, teadlikult ja õrritavalt feministlik, samas, ei provotseerinud, kuid oleks ehk võinud. Peategelase kõrval kulgeb ka paralleelne looliin, kus fookuses teine endine proff ja Carrie üheöösuhe, Bowe, kel on endal tarvis midagi tõestada. Mehe n-ö takistusteraja kaasamine üheaegselt naise ponnistustega toimis äärmiselt kenasti ja sümbioosis, toetades ja motiveerides Carriet, kuid üldsegi mitte viimast varjutades. Põnev oli lugeda natuke teistsugusest mängijast ja kuidas asjad meeste tennises käisid. Palju oli temaga seoses juttu vigastustest (kuigi ükski tegelane sellest reaalsusest ei pääsenud), mida oli omamoodi intrigeeriv jälgida. Bowe karjääritrajektoor ja võidud ning kaotused tundusid nii tõetruud. Ta esindas alternatiivlugu, kus mängija ei loobu tipus olles vaid jääb profisporti vegeteerima, langeb ja langeb. Loomulikult oli Bowe funktsioon loos olla romantiline siht ja ka see kiht passis süžeesse ning naise karakteriarengusse nagu üks puudu olev pusletükk. Carrie ei seisa üksi versus maailm, üksildane kalju keset ookeani, vaid ta pidi õppima avama oma südant teistele, lastes sisse inimesi, kes temast hoolisid.

Tegu on mõnes mõttes klassikalise n-ö allajääja seiklusega, võte ja tüüp lugusid, mida ma pööraselt naudin. Nii õhinat tekitav, köitev, mõnus ja motiveeriv on jälgida kedagi, kes alustab nullist ja rühib end tippu. Sel põhjusel, kuigi ma ei ole spordifänn, vaatan ma ülimalt hea meelega igast selle teemalist meelelahutust nt nagu animed/mangad "Haikyuu", "Blue Lock", "Yuri on Ice", filmid "Libe liug", "Võimsad pardid", "Kotkas Eddie", jne. Antud raamat on lihtsalt kirjanduslik versioon sellest samast žanrist ja emotsioonidest, mida see lähenemine kaasa toob, kuid oma spetsiifilise nurga, atmosfääri ja keskse konfliktiga. Tähtis ei ole, et kes on tegelased, milline sport, milline on kontekst ja tehniline pool, vaid primaarne on tunded, mida kellegi läbi raskuste tähtede poole teekond endaga kaasa toob. Nii äge on kellegile nende võidukal tõusul pöidlaid hoida ja nende saavutuste üle koos karakteritega juubeldada. Carrie puhul ei olnud otseselt tegu mõne äbarikuga, kes vastuvoolu ujub, vaid äärmiselt andeka naisega, teisel katsel lausa tennise veteraniga, kes ehk ergutamist ja usku, et suudab kõigile ära teha, väga ei vajanudki. Siiski, minult ta seda sai, sest vajutas õigele kaasa elamise nupule. Kas ta ka oma eesmärgid saavutab, seda ma ei olnud kindel, et kas soovin ikkagi näha -- olin endaga vastuolus -- , sest naise mentaalsele tervise ning isegi üleüldisele arengule oleks kaotus paremini mõjunud. Süžeeliselt oleks see loogilisem.

Veel üks keskne teema, mis teoses tähtsal kohal ja mis tegelikult kogu raamatu süda, oli Carrie suhe oma isa, Javieriga. Mees oli kunagine tenniseäss ning treenis oma tütart juba lapsest peale. Mulle tohutult meeldis paari suhe ning, olgu see tennise ümber keerlev või mitte, siis mõlemad tõesti armastasid üksteist ning Javieri uhkus ja tugi oma tütrele oli küll kohati karm, kuid soe ja mõistev. Ta oli Carrie jaoks kõigeks valmis, püüdis tema ekstreemsemaid plaane realistlikuks ohjeldada ja tahtis, et tütar oleks õnnelik, leiaks normaalse mehe ning elaks oma parimat elu. Üllataval kombel oli Javieri ja Bowe ootamatu kamraadlus ka päris mõnsa. Kui suhtedjooned ja -sügavused olid romaanis ootamatult selgelt ja rahuldavalt väljajoonistatud ning said hulganisti rambivalgust, peab siiski hoiatama, et raamat koosneb suurel hulgal trennide ja matšide kirjeldustest, kuhu vahele siis strateegia, vigastused, tennise teadmised, erinevad turniirid, jne. Mulle läksid peale spordikommentaatorite klipid ja ajakirjanduse vahepalad (nt kihvt oli lugeda Cindy Crawfordi ja Richad Gere lahutusest, Printsess Dianast, jne), mis andsid kogu loole veel ühe dimensiooni ja tegid toimuvat täisväärtuslikumaks ning mitmetahulisemaks. Tuues esile just need seksismi teemad ja naiste tennise pisendamise. Nendest meedialõikudest saame teada kuidas Carriel ei ole tegelikult just parim maine, sest naise suhtumine otsekohene, napisõnaline, keskendunud ainult tennisele, ebaviisakas ja sotsiaalselt mitte just kõige meeldivam. Naine väitis, et tal ei ole vaja kellegile meeldida ning ta on kes ta on. Ta ei teeskle. Eks see üks igivana dilemma ole, et viisakus versus autentsus. Kas reedad end, kui oled kena teistega või kui käitud nagu keegi, kes sa sisemas ei ole? Aga aitab küll, minule "Carrie Soto on tagasi" väga väga meeldis ning, isegi kui sa ei ole spordifänn, tasub raamatule võimalus anda. 

---------------------------------------

Pealkiri: Nähtamatu maailm
Autor: Liz Moore
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teadnudki väga mida oodata. Sisukirjelduses oli juttu erinevatest võtmesõnadest ning üks hetk tundus, et tegu on isegi mingit sorti müsteeriumiga. Mõnes mõttes oligi. Põhifookus osutus aga peategelase, Ada, suhtele oma isa, Davidiga. Tüdruk võttis ette teekonna meest, ja tahtmatult ka ennast, mõista ning mehe minevik avastada. Tegu on mitmetasandilise ja tundeküllase looga, kus kaasatakse eri žanreid, teemasid ning lähenemisi, seda kõike delikaatselt, sujuvalt, emotsionaalselt ning hoolivuse ja õrnusega. Raamat on suurekssaamise lugu ja mitte ainult Ada jaoks. Täiskasvanuks pidid saama nii David kui Listonite pojad, perekond, kes mängis peategelase elus märkimisväärset rolli. Ada on vaid 12. aastane kui tema isa, eduka Bostoni informaatikalabori juht, hakkab veidralt käituma, unustama, endasse tõmbuma ja kaootiliselt tegutsema. Diagnoosiks Alzheimer. David oli juba enne eksentriline, äärmiselt intelligentne, eraklik ja, konventsionaalses mõttes, tohutult veider mees, kes sai Ada läbi surrogaatemaduse, ning õpetas tüdrukut kodus. Ka Adast sai omamoodi geenius nagu isa. Kui mees enam narratiivi ei kontrollinud, hakkas välja lipsama igast anomaaliaid tema elus ning tegemistes. Need ootamatused raputavat kõiki ja kõike mehe ümber, eriti tütart, kuid David ise enam olukorda selgust tooma ei ole vaimselt ja füüsiliselt võimeline. Ülesanne jääb ümberringsete õlgadele, et salapärane David lahti muukida, nagu mõni matemaatiline valem või pusle. Inimesed võivad olla sama keerulised lahti harutada kui numbrimõistatused või isegi enam komplitseeritud. Eriti kui nad ei soovi, et keegi nende südamesse näeks ja saladusi avaldaks.

Ada, kes on harjunud suuresti isaga aega veetma nii kodus õppides kui laboris end harides, on nüüd mehe kolleegi, Diana Listoni, hoole all. Naine on üksikema kellel kolm poega. Tüdruk saadetakse esimest korda elus kooli. Temast saab lõpuks "tavaline" teismeline ning, nagu eeldada, ei ole üleminek just sujuv ja koperdamisteta. Ada on äkitselt täitsa võõras maailmas ning peab kohanema uue reaalsusega. Mängu tulevad poisid, ning tüdrukul on kõigi kolme vennaga erisugune suhe. Kaks neist kujundavad märkimisväärselt teda kui isikut. Rääkimata siis Dianast, kelle empaatia ja hoolivus tegi temast justkui tüdruku ema. Ilma küsimusteta, tingimusteta või aga-deta. Kui Ada liigub ajas edasi ja muutub, siis Davidi mineviku paljastamises on vaja liikuda ajas tagasi. Mida enam detaile kerkib veel peale, seda uskumatum lugu näib. Kes David üldse oli? Kas midagi tema kohta oli tõde? Raamat õnneks lugejat ripakile ei jäta ning põikame üks hetk isegi perioodi 20-30ndad ja 40-50ndad, et mehe läbielamisi ja tausta otse kogeda. Raamatu peamine liin aga paikneb 80ndate Bostonisse ning teeb vahepeal külastusi 2009. aastasse, kus peategelane on juba täiskasvanu ning püüab siiani oma isa lahendamata minevikus selgusele jõuda. Ajahüpped toimuvad süžees voolavalt ja loogiliselt, ning ei lõppe vaid mainitud aastatega tulevikus. 

Loos on mitmeid teemasid, mis fookuses ning mida analüüsitakse, seda inimlikult ja emotsionaalselt. Kontseptsioonid nagu pere ja sidemed isikute vahel vaadeldakse kui midagi pidevalt kasvavat ja muutuvat, midagi orgaanilist, midagi piirideta. Pere ei ole ainult veresidemed ja, mõnikord, isegi mitte veresidemed. Oma pere lood sa ise. Loomulikult on loo keskpunktiks, lisaks, isa-tütre dünaamika. Kuidas aga leida oma kohta maailmas, kui sulle tundub et sa mitte kuskile ei sobitu? Davidi ja Ada puhul tõuseb nende otsingu raske teekond teravalt esile. Kas peab teesklema, et oled keegi teine, et ümberringsesse ära mahtuda? Ootamatult kaasatakse ka gei olemise konflikt, üksik inimene versus ühiskond. Ja siis veel lisatakse virtuaalse reaalsuse dimensioon, mis otsekui on võimalus päris elu eest põgeneda ning luua endale passiv maailm. Koht, kus tunned, et kuulud sinna. Mitmed tegelased süžees pühendasid end AI-le ja arvutimaailma, sest see oli lihtsam, seal keegi ei mõistnud su üle kohut, said olla just see, kes tahad ning mudida keskkonda endale ideaalseks. Raamatus ongi nähtamatu maailm virtuaalne maailm ning nähtav maailm on tavaline reaalsus. Teatud mõttes võib romaani ka ulmeks nimetada, sest finaalis minnakse üpris sci-fiks, mis oli kummaline, kuid kontekstiga isegi täitsa klappiv suund. Davidi labor arendab keeleprotsessimise arvutiprogrammi nimega ELIXIR, mis on põhimõtteliselt AI, ning kes areneb edasi kui temaga rääkida ja talle infot anda. See programm mängib Ada ja Davidi elus tähtsat rolli, isegi kui ta suhteliselt kiiresti ajale ette jäi ja vanamoodsaks muutus. Tehnika arenes väljaspool nende laborit lihtsalt kiiremini. Kui inimmõistus hääbub, siis AI on, mõnes mõttes, igavene. Selle teemaga haakub ideaalselt tõsiasi, et David põdes Alzheimerit. Ükskõik kui tark ja laia silmaringiga sa oled, siis kustutab see haigus kõik. Mees eksisteeris edasi vaid enda lähedaste mälestustes, oma saavutustes ning ELIXIR programmis. Eriti viimases. Siit ka põnev ideearendus teoses: kas on võimalik igavesti elada virtuaalses maailmas? Seda ei ohusta inimmõistusele omase loomuliku hävimise probleem. Kas see on meie tulevik? Panna oma teadmised ja mõtted digivormi ja eksisteerida nii edasi? Kas see on okei? Kas AI igatseb meid, kui meid enam ei ole? Edasi juba saab mõtiskleda AI eneseteadlikuks muutmise teemadel. 

Raamat pakkus, lisaks, nostalgiat, sest tänapäeva noored enam ei tea, et mis olid floppy disk, need suured rohmakad arvutikastid ning internetita maailm. Kuigi 80ndatesse paigutumine ei karjunud lugedes näkku, siis need väiksed detailid, mis andsid mõista, et tegu ei ole kaasajaga, olid suurepäraselt integreeritud ning oli äge vaadata ajas tagasi. Vaatamata sellele, et loos on justkui suur fookus tehnikal ja virtuaalsel maailmal, siis tegelikult on täitsa vastupidi. Põhirõhk on inimsuhetel, meie saladustel, muredel, hirmudel ja kohtadel hinges, mida teiste eest peidame. Tegu on tundeküllase ja üdini inimliku looga, kus nähtava ja nähtamatu maailma eesmärgid on justkui samad. Nendeks on säilitada elu. Mulle teos meeldis, kuigi ta kippus vahepeal venima ning uimerdama. Kõik oli aga asjakohane ja eks eesmärk oligi natuke sellist ebareaalselt maagilist pilti näidata, sellist nähtava ja nähtamatu sümbioosi, mis alati just kõige tempokamalt ei liikunud, lähtudes enda nägemusest ajast ja selle kulgemisest. Kindlasti on tegu ühe omapärasema raamatuga, mida viimasel ajal olen lugema sattunud.