Teater: "Libarebased"

Tervitus!

Uuest Kellerteatri etendusest. 

Pealkiri: Libarebased
Lavastaja: Kristina Paškevičius
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Liis Haab, Tuuli Maarja Möller
Teater: Kellerteater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 12.05.2024
Millal nähtud: 26.10.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Libarebased ehk üheksasabaga rebased ei ole tegelikult ilmtingimata halbade kavatsustega. Nad on mütoloogilised olendid, kelle suunitlus ei ole paika pandud. On häid, on pahatahtlikke. On neid, kes toovad õnne, on neid kellega kaasneb õnnetus. Usinad trikitajad ja väga intelligentsed on nad aga kindlasti. Nad on osavad kujumuutjad ning armastavad end tihti peita just kauni naise nahka, tekitades ümberringi palju üleannetust või lihtsalt segadust. Nad võrgutavad ja võivad kuningriike hävitada. Libarebased asuvad kahe maailma vahel -- nagu inimesed, kuid midagi hoopis ebamaist. Metsikud, nagu loomad, keda ei saa taltsutada, tehes mida tahavad, on nad paeluvad ja tüütud -- justkui harilikud  rebased inimsilmale ikka. Antud lavastuses, esmapilgul, fokuseeriti nende loomuse tumedamale poolele, nende hävitavavale jõule, nende enesekesksusele, nende igavuse tunde ohule. Kuid nagu mütoloogia viitab, ei ole kõik alati nii must ja valge. Mõnikord halb on halb, paha on hoopis hea ja üdini häid ei olegi olemas. 

Etenduses astuvad lavale kolm naist. Üks noor, üks keskel ja üks iidne. Kõigil on omad igatsused, plaanid, saladused ja saatus, mis on üksteisega tihedalt seotud. Rohkema avaldamine paljastaks liialt süžeest, mis on pinnalt näha niigi suhteliselt õhuke. Jah, kuigi pealiskaudse all pulbitsevad igahaljad teemad ning analüüsida on lavastuses ohtralt, ei ole tükk aga klassikalises mõttes väga sisutihe. Palju leidub meta tasandit, ridade vahelt lugemist ning just meelelist aspekti. Eriti visuaalset ning helilist. Tempokust, tegevusrohkust, sirgjooneliselt dialoogi ja traditsionaalset süžeearengut oodata, siiski, ei maksa. Lähtutakse Jaapani minimalismist, folkloorist ning esteetikast, mis nõuab kultuurile võõrastelt ehk natuke enam kohanemist ning aega mõistmiseks. Tuleb olla kannatlik ning pikad, otsekui tühjad, minutid on autentse fooni loomiseks, mitte niisama vaataja kannatuse proovile panekuks. Kui üks rebane mitmeid minuteid vaikselt teed valab ja joob, siis uuesti, võib see sisutu venitamisena näida. Kõigel on aga oma eesmärk ja traditsionaalne alge, et miks nii ja miks see. Võib lasta ennast lihtsalt Jaapani ebatavalisel ning kaugel maagial kaasa haarata lasta, jättes maha eelarvamused ja liigsed küsimused. 

Lool on oma algus ja lõpp, vähemalt osatine ning mõnele tegelasele. Karakterid ei pea vaatajale meeldima, kuid etenduse finaalis ehk suudab publik neid ning nende motivatsiooni enam aduda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ei ole need rebased üldsegi mitte nii erinevad meist, tavalistest inimestest. Ja ei ole ka surelikud neist müstilistest olenditest, samuti, põrmugi teistsugused. Tegelaste puhul moodustub lavale otsekui kolmnurk, kus üks tipp on kaaslasest olemuselt täpselt sama kaugel ja lähedal kui teine. Nende naiste dünaamika on üpris intrigeeriv. Kes domineerib, kes allub, kes võidab, kes kaotab. Samas, jäi lõpuni segaseks, et kas keegi tegelikult ikka teist üle mängis või mitte. Interpretatsiooni küsimus. Kahtlemata on just see keemia ja vastandumine kolmiku vahel loo peamine tugibaas. Konkreetne süžee on teisejärguline. Lavastus põhineb nende naiste korrapärastel ning kaootilistel emotsioonidel ja soovidel. Publikule pakub tegelaste, mõne rohkem kui teise, lahti harutamine kindlasti mõtteainet ning intensiivset ajutegevust. 

Kolmikut kehastavad autentselt ja asjakohaselt Ülle Kaljuste, Liis Haab ja Tuuli Maarja Möller. Esimene on tõeline matriarh, famme fatale, ennast kontrolliv, kogenud ja palju näinud egoistlik iidne jõud. Teine on kahe maailma vahel, ebakindel, igatsev, emotsionaalne ja lämmatavalt emalik. Kolmas on noor ja impulsiivne, energiline ja julge, trotsi ja võitlust täis ning elutundmatu. Kõik nad on eri etappidel oma elukaarel, kõik omamoodi haavatavad. Näitlejad suutsid neid erinevaid energiaid suurepäraselt edasi anda. Tuuli Maarja Möller oli ehk natuke toores, kuid seda muljet karakter tegelikult oma raamistikus kenasti võimaldas ja talus. Liis Haab vist ei vanane kunagi, olles nooruslik, kuid siiski elunäinud. Just tema tegelaskuju paistis kõige hapram, kuid kas ikka oli? Kui teised kaks olid pigem suurejoonelisemad oma plaanides ja tegudes omas kontekstis, siis Liis Haab oli enda karakteri teinud inimlikumaks. Kellekski, kes tahtis lihtsaid asju ja kes oli tegelane, kellega enam kontakti võis saavutada. Ebamaine, kuid käega katsutav. Ülle Kaljuste oli, nagu eeldadagi, suurem kui elu, vaoshoitult ülevoolav ja kurjakuulutavalt domineeriv. Kuid pime oma enesekesksuse varjus. Näitlejatöö on kiiduväärt ning eriti jäi nüansirohkusega silma Liis Haab.

Tegu on rohkem meelelise suunitlusega etendusega kui ehk kodumaine publik on harjunud. Palju on seiku, kus midagi otseselt ei toimu või leiab aset minimaalset, nt põranda pühkimine. Lisaks Jaapani omapärasele folkloorile, on kaasatud mitmeid muid kultuurile omaseid võtteid ja vahendeid. Nt praktiseerib noorim kolmikust eri võitluskunste, kasutab eri relvi, nagu puidust katana, ning kehastab naissõdalast. Vanim kolmikust armastab teha teetseremooniat ning luua gongimuusikat. Keskmine viib läbi shibari sidumistehnikat nööriga. Kõiki neid visuaalseid ja helilisi aspekte on päris hüpnootiline kuulata, jälgida ja endasse haarata. Kogu kombo koostöös Jaapani fiilingu ja filosoofiaga moodustab üpris erilise kogemuse ja sidusa terviku. Olles ise Jaapaniga keskmisest enam sina peal, ei üllatanud või teinud kohmetuks mind ükski mainitud ettevõtmine või üldine lähenemine. Lihtsalt paeluv oli kogeda kodulaval midagi tavapärasest repertuaarist niivõrd eksootilist ja teistsugust. Selline üpris võõrast kultuurist läbiimbunud etendus oma mängukavasse võtta oli omamoodi julge ja riskantne samm. Loodan, et see tasub end teatrile ära.

Raamat: Naistekate eri "Kuldreegel", "Rosete kirjutab romaani", "Armastuse takistusrada" ja "Taksikoer kannab Pradat"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Rosete kirjutab romaani
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

See on minu teine autori romaan ning isegi sellise vähese kokkupuute põhjalt on kujunenud juba kindel arusaam tema stiilist ning selle võlu ja valu punktidest. Nimetaks autori raamatuid argipäeva äkšoniks. Makro tasandail midagi eriti ei toimu. Mikro tasandil toimub aga hulgi. Lähenedes loole just makro/mikro fookusega, siis on selge, et miks, ühelt poolt vaates, on tegevused rutiinsed ja üksluised, teisal, aga sisukad ning värvikad. Kui oodata loost mastaapsed tundeid, situatsioone ja olukordi, siis ilmselgelt, ei paku raamat rahuldust. Kui ollakse õnnelikud indiviidi tasandiga ning kogukonna sigri-migriga, siis tegelikult on süžee ju täistopitud ja dünaamiline. Lihtsalt, keegi ei tee midagi grandioosset nagu päästa maailma, leia igavest armastust või lahenda üligeniaalset mõrva -- vaid tavalised Eesti inimesed elavad tüüpilist Eesti inimese elu. Ja see on ka põhjus, miks mulle raamat tegelikult meeldis. Põnevus igavuses ja igavus põnevuses. Ja sama põhjus oli, miks mind raamat kohati külmaks jättis. Vahetevahel on vahva lugeda tühisest tühjast-tähjast. Mõni päev on hea ajul puhata lasta ja selle loo taustal restarti teha. Mõni teine päev aga oleksin tahtnud midagi mahlakamat, midagi märkimisväärsemat, midagi mitte nii igapäevast. Võib vast öelda, et sellise ajaviite romaani lugemise nautimiseks peab lihtsalt õiges mõtteseisundis olema. Teos ise on lobe ja loetav, hea ja jooksva teksti, ning vaevatult järgitava tegevus- ja karakteriliinidega. Lisaks, on tegu lugu loos romaaniga, kus saab Rosete tegemistele paralleelselt lugeda raamatut mida naine vabadel hetkedel kirjutab.

Alati tekib tihedam side loetavaga kui kohad või detailid on midagi millega sa suudad end samastada. Rapla ja Tallinn on mullegi kodused. Ka tegelastes oli äratundmisrõõmu, sest just niimoodi mulle tundub, et kaasmaalased käituvadki. Selles mõttes paistab, et autor suudab keskmist eestlast kenasti oma tekstis tabada. Nende reaktsioonid ja olemused näisid autentsed. Kuigi, ma ei tea, kui julged inimesed niimoodi võõrastega üleüldse suhtlema on, kuid ehk see on natuke maal elamise teema. Linnas ongi palju isoleeritust ja kinnisust. Ma ei kannatud silmaotsaski Rosete töökaaslast, Sigridit, kelle juurde ta suvel läks (miks ta üldse niimoodi suvaka juurde tuli?). Mulle jäi täitsa arusaamatuks, et miks Rosete laseb teisel ennast niimoodi kohelda, muudkui järele annab ja silma kinni pigistab. Ma oleks esimese bussiga taas koju teel. Aga, noh, mul on tunne, et tavaline eestlane just nii käitukski -- ignoreerib ja tipib ümber probleemi, kuni kogemata sisse astub, või siis häda haihtub iseenesest. Ainuke asi, mis natuke kulmu kergitama pani, oli tõsiasi, et keegi ei soovinud eesti keele õpetajat endale palgata. Võiks eeldada, et sellisest võimalusest, kui üks ise ennast pakkuma tuleb, krabatakse kümne küünega kinni. Niivõrd väiksemahulise teose kohta on siia sisse mahutunud tohutult igast suhtedraamat, erinevaid konflikte ja liine, ning kõikvõimalikke eri liike kontakte. Need lihtsalt ei karju näkku ja on vaoshoitud. Välja arvatud Sigrid -- mind lausa hirmutas ta ja ei oleks vabatahtlikult küll oma väikse lapsega tema juurde jäänud. Kujuta ette, ei julge ära minna, sest äkki solvub... Jube. Igatahes, igati soliidne kodumaine naistekas, mis vajab sobilikku hetke, et selle mikro tasandi võlu õigesti hinnata.

----------------------------------

Pealkiri: Kuldreegel
Autor: Amanda Craig
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See oli üks veider raamat. Leidus nii paljut, mida oli raske tõsiselt võtta või uskuda. Samas, sisse oli pikitud mitmeid teemasid, mis loo eriti realistlikuks ja päris maailmaga seostatuks muutsid. Kokku toimisid need kaks vastakat poolt natuke skisofreeniliselt ning kogu süžee ei tahtnud kuidagi üheks sidusaks tervikuks põimuda. Kontseptsioon, et kaks naist juhuslikult kohtuvad ja otsustavad üksteise vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed abikaasad tappa ning toimida kui teineteise alibid, on ju tohutult intrigeeriv. Kuid lugedes sellest, ei suutnud autor seda ideed mulle autentsena maha müüa. No ei tundunud üldsegi tõetruu, et selline olukord saaks tekkida. Vähemalt mitte niimoodi kui autor seda kirjeldas, edasi andis ja konteksti sõnastas. See tundus lihtsalt nii lambist, hooletu, läbimõtlematu ja peategelase, Hannah, psüühikaga mitte klappiv. Jah, naise piirini tiritud mentaalne seisund kindlasti tapmist oleks võimaldanud, kuid see mida lugesin ei passinud sellega, mis toimus. Igatahes, keeruline seletada, kuid naiste kokkulepe ei olnud veenvalt esitatud ja paistis sellest tulenevalt isegi oma absurdsuses absurdne. Peale selle, jättis loo tegelik kurjam kuidagi nii üle võlli mulje, eriti see, et mingeid konkreetseid tagajärgi ei tulenenud. Kogu finaal oli üldse kõvasti üle usutavuse piiri, isegi muidu ebatõenäolise süžee raames. Mingid aspektid loos lihtsalt ei olnud ühel lainesagedusel teineteisega. Need ebakõlad võtaks kokku analoogiga, et mingis kohas anti tohutult gaasi ja sõideti 110 km/h -- kuid sõiduvahendiks oli enda kondijõul toimiv tõuks. 

Tulles tagasi mainitud ehedate detailide juurde, siis oli huvitav kui põhjalikult ja, arvatavasti, tõeselt anti edasi koduvägivalla ohvri teekonda ja kannatusi. Ning, muide, fookuses oli ka meeste vastane koduvägivald, mis toimis põneva paralleeli ning tasakaalustajana. Sealjuures mitte vähendamata naise kogemuse kaalu. Kuigi peategelase mehest ja lapse isast oli vaimselt raske lugeda, sest suur osa teosest pühendus ennast just sellele valusale teemale, siis on mõistetav, et nii detailne ülevaade peaks andma lugejale mõista, et miks naine oli valmis tegema kokkuleppe, et see jõletise maha koksata. Huvitav ja põhjalik lisa süžees oli Cornwalli eluolu ja raske saatus. Nimelt on tegu väga vaese piirkonnaga, mille elanikud Brexitis suuresti lahkumise poolt otsustasid. Ja selle tulemusel veel vaesemaks jäid. Kuidagi kentsakas, kuid paeluv oli lugeda sellest kuidas Hannah mõtiskles ja seletas lahti Cornwalli probleeme ja just Brexitit tihti mainis. See tõi mind lugejana reaalsesse maailma tagasi ja pani märkama seoseid ilukirjandusliku loo ja päris elu vahel. Samas, kohati tundus, et autor kasutas raamatut võimalusena sotsiaalkriitikaks ning püüdis kas Cornwalli rahvast välja vabandada, ise nende ratsionaali lahti mõtestades mõista või, hoopis, neid kritiseerida. Kogu selle suure pildi kõrval tundus Hannah ja tema romantilise sihtmärgi ühine areng aga kuidagi nõrk ja vähe välja joonistatud. Ja teisejärguline. Äkki pidigi olema, kuid ma pigem loeks kahe haavata saanud inimese tervendavast üksteiseleidmisest kui Brexitist, regionaalsest vaesusest ja kuidas ikka EU püüab Briti kalurite kalad ära. 

Tekkis, lisaks, küsimus, et kas tegu on põneviku, romantika, ühiskonnakriitika, sotsiaalse fookusega romaani, autobiograafia (autor on palju raamatus Hannah poolt läbi elatut ise kogenud) või chick-lit žanriga. Kuidagi ülemäära pudru ja kapsad oli kompott ning tundus, et autor tahtis liiga paljut ja korraga. Siit aga tekkisidki haakumise probleemid. Kõik eri liinid ja teemad ei tahtnud ennast hõlpsasti üksteisega kokku siduda. Eraldiseisvatena olid need kõik omas kohas ja kontekstis köitvad teemad, kuid ühe 350 leheküljelise ajaviite romaani jaoks läks ülearu tihkeks. Eriti kui mitmed neist fookustest olid üpris raskesti seeditavad ja raskekaalulised. Igatahes, kokkuvõttes, selline pentsik raamat, mis nagu oli hea ja ei olnud seda ka. Lugemist ei kahetse. Ehk see pigem olegi peamine. 

-------------------------------

Pealkiri: Taksikoer kannab Pradat
Autor: Stefanie London
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Naistekad on ägedad. Naistekad on mõnusad. Naistekad on suurepärane ajaviide, et ajule puhkust anda ja positiivseid emotsioone jahtida. Seda, muidugi, siis kui lugu liiga nõme ei ole. Ja need spetsiifilised detailid, mis ühe lugemiskogemuse totakaks teevad, varieeruvad ühelt teoselt teise, olenevalt mis kombinatsioonis on eri süžeevõtteid kasutatud. Tuleb tunnistada, et antud lugu ei olnud mitte midagi erilist, tõesti, ei olnud, kuid ta ikka leidis minu poolehoiu. Ehk tunnengi viimasel ajal puudust just sellistest lihtsatest ja klassikalistest naistekatest, ilma absurdsete alfa isaste, võrratult eksimatute kangelannade ja miljonäride maailmata. Okei, noh, viimast tegelikult ju oli, kuid mees ei olnud seekord kuum ja karm ebamaine mehemürakas, vaid haavatav ja endassesulgunud lihast ning luust inimene. Ka peategelane, Isla, oli küll ikka perfektne, kuid temagi n-ö koperdas ning kukkus. Mulle meeldis, et mõlemad tegelased tundusid nagu isikud, kes reaalselt eksisteerivad ja kellega on võimalik kontakti leida, mitte nagu üdini klišeed gaziljonäri romantikate kangelaspaarid, kes lihtsalt pigem reeglina ei tundu, et oleksid inimesed, kes päriselt olemas on. Põhimõtteliselt, võtted ehk on ühised, kuid õhustikud on erinevad. Ja sellest tulenevalt on lugemisemotsioongi erinev. 

Aga, kes on raamatu tõeline staar? Ikka taksikoer Camilla. Keda, kurvastuseks, oli kuidagi vähem kaasatud kui oleksin eeldanud. Ta tegi ka palju vähem pahandust ja näitas oma ülbelt iseloomu kõvasti kasinamalt kui oleksin tahtnud. Mingi hetk oli ta taandunud kõrvaliseks tegelaseks, kes põhisüžees niiväga mingit rolli enam ei mänginud. Koer oli, kokkuvõttes, vaid põhjus, et peategelastest paar kohtuks ning, et naisel oleks mingi uus karjäärisuund käepäevast võtta. Kuigi, arvestades, kui privaatne ja paranoliline mees oli, siis ei olnud eriti usutav, et miks ta suvalise naise tänavalt koerahoidjaks palkas. Aga, no jah, eks naistekates omajagu roosaudulist fantaasiat peabki leiduma. Igatahes, taksi potentsiaali jäi 100% kasutamata, kuid emotsionaalsed implikatsioonid, et miks ta nii halvasti käitus ja kuidas ta leidis lõpuks oma omanikuga ühe keele, oli tegelikult tundeküllaselt nunnu ja tõetruult seletatud. Ja, muide, pealkiri viitab humoorikale Instagrami kontole, mille Isla Camillale lõi. Olles eelnevalt töötanud sotsiaalmeedia nõustajana, ning sattunud gigantsesse prohmakasse kliendiga, keda naine esindas, oli romantika süžee kõrval tähtsal kohal ka Isla tööelu ning tagasi püsti tõusmise ja uute suundade leidmise liin. Ei puudu, lisaks, üks krapsakas parim sõbrants (kohustuslik naistekates!) ja hülgamishirmus õde. Pagasit kõigil tegelastel jätkus ning mitmeid psühholoogilisi probleeme puudutati, kuid kas see läks liiga paljuks või jäi liiga põgusaks, ei ole ma kummaski variandis väga veendunud. 

Aga mis siis ikka öelda. Täitsa nauditav naistekas oli. Ei olnud väga helge, ei olnud väga raske. Tuletas meelde neid klassikalisi 90ndatel populaarseid chick-lit žanri teoseid, kuid oli konkreetselt ka lihtsakoeline romantika. Äärmiselt hõlpsasti seeditav, kuid mitte ilma toiteväärtuseta. Vitamiine ja mineraale ikka sai. Elumuutvat ja valgustavat kogemust raamatust, muidugi, otsida ei maksa, kuid Camilla oli armas ja lugu täitsa hea vaheldus krimkadele ning raskemale kirjandusele, mida viimasel ajal olen lugema sattunud. Ehk peaks ikka rohkem puhastusdieeti tegema ja enam naistekaid kätte haarama. Edukalt ja õigesti valitud žanriesindajad mõjuvad kui detox. Õnneks mul raamaturiiulil lugemata variante veel hulganisti peaks jätkuma. 

--------------------------------------

Pealkiri: Armastuse takistusrada
Autor: Barbara Cartland
Kirjastus: Ersen 
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2/5

Mul oli seda vaja. Rohkem pole vist tarvis midagi öelda. Mul lihtsalt oli roosavahulist Barbarat selleks kaheks tunniks vaja. Väga noorena sai teda ikka rohkem loetud ning, kui aus olla, siis omas raamistikus, on ta kirjutanud päris okeisid lembelugusid. Jah, nad on kõik suhteliselt lahjad, ühe mustriga, suhkruvatised, naistel on alati mingi ebatavaline nimi (seekord oli Helsa), nad on vaid oma 18 aastat vanad ja nad ei oska enamasti rääkida järjepidevalt, sest nad on alati õhkamas või hämmingus ("Oh... ma ei teadnudki... et armastus... võib nii tugev... olla). Mind jubedalt see punktiiriga venitamine häirib! Aga, jah, olen nooruses täitsa kobedatele Barbara romantikatele otsa komistanud. Kahjuks, antud lugu aga kindlasti nende paremate hulka ei kuulu. Idee oli ju isegi huvitav, et meie kangelanna püüab päästa rikast ja nägusat aristokraati (millist siis veel?!) abielulõksu sattumisest, kuid mis mind seekord häiris, oli tõsiasi, et mees ja naine olid omavahel kontaktis ja rääkisid kokku vist ainult mingi alla kümme lehekülje kahesajast. Ja selline esimesest ja ainukesest pilgust armastus on totakas. Natuke rohkem võiks ikka aega koos veeta, isegi sellistes arhailistes ja traditsionaalsetes armastuslugudes. Lugejale ei ole üldse huvitav kui loed kõigest muust kui sellest, mis on raamatu fookus. Helsa veetis isegi n-ö kurjamiga rohkem aega koos kui oma "suure" armastusega ja tal oli rohkem keemiat mingi teenijatüübiga. Igav, selline lähenemine on lihtsalt tüütu ja igav. Oma eesmärgi loo lugemine aga täitis, milleks oli anda mu ajule võimalus teha pehme ja vähe energiat nõudev restart.

Raamat: Krimi eri "Pühaku lunastus", "Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele", "Kuidas lahendada omaenda mõrva?" ja "Liiga palju armastust"

Tervitus!

Krimkadest seekord. 

Pealkiri: Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele
Autor: Jesse Sutanto
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Raamat klassifitseerub muhekrimiks, kuid ma pigem isegi ei nimetaks teost niimoodi. Ta oli rohkem melodraama koos kõrvalise krimielemendiga. Ma hakkasin lugema detektiivikat, kuid sain tegelikult hoopis inimsuhete keskse heatuju loo koos annuse koomika, pisarate, kallistuste, toidu ja leitud pere teemaga. Mõrv on lihtsalt katalüsaator, kuid ei paigutu tegelikuks fookuspunktiks. Vaatamata sellele, oli omajagu põnev, et kes ikka oli mõrvar ja miks. Kui kõik tegelased on Vera uus pere, siis kes neist ikkagi mängis hunti lambanahas? Või siis oli tegijaks hoopis mõni kolmas, eriti põgusa ülesastumisega tegelane? Mõlemad variandid, teoorias, ei kõlanud eriti nutikalt, kuid lõpptulemus oli päris ootamatu. Selgus see n-ö viimasel minutil, kui raamat oli põhimõtteliselt juba oma otsad kokku tõmmanud ja mingiks viivuks ma isegi ei hoolinud enam, et kes ja miks siis tapmise taga oli. Kui plaan on leida teosest närvikõditav mõrvalugu, siis seda aga kindlasti siit otsida ei maksa, ning kohati võib isegi krimi süžee elementi raamatus nõrgaks nimetada. Žanrite koosluse tasakaal teoses oli oma kontseptsioonilt huvitav ja omapärane. Rambivalgus oli tegelastel, nende omavahelistel suhetel, konfliktidel, ühistel minevikel ning tulevikel. Kui mõnes krimkas on kriitika, et tegelased ei ole võib-olla hästi välja joonistatud ja keskendutakse tegevuskäigule, siis siin raamatus seda peljata ei tasu. 

Lugu keerleb ümber krapsaka Hiinalinnas elava, Vera, ja tema teemaja, kus ei käi peale ühe haletsust tundva külalise, mitte ühtki klienti. Naine on üksik, uudishimulik, põikpäine, usin ja targutaja, nagu ühte vanemat hiinlannast prouat ette võib ehk kujutada. Ta on iseteadlik daam, kes otsustab, et kui ikka mõrv tema ülejäänud maailma poolt hüljatud äris aset leiab, siis tema selle ka lahendab. Mis tal ikka oma tühjade päevade täiteks teha. Ja, otseloomulikult, on politseinikud ju ebakompetentsed ja naine teab raudselt kõike paremini. Nii koperdab ta nelja potentsiaalse kahtlusaluse otsa, kellele ta suht otse ütleb välja, et peab neid võimalikes mõrtsukateks, ja hakkab oma järjepideva susimise ning õpetuste saatel neliku saladusi paljastama ning, üllatus-üllatus, nende elu parandama, sest neliku liikmed on omadega täitsa katki. Vera võib tegelikus elus päris tüütu olla, kuid raamatus, kaugelt jälgides, oli ta asjalik, heatahtlik ja mõnus ning muhe vanaproua, kes vajas teisi samapalju, kui teised teda vajasid. Mõlemad osapooled lihtsalt ei olnud sellest kollektiivsest vajadusest koheselt teadlikud. Natuke, siiski, häiris, et kõik tundus liiga hea, et olla tõsi, eriti kulminatsioon, ning natuke selline roosamannavahu imal maitse jäi suhu, kuid iga raamat ja krimka ei peagi olema realistlik, karm ja elu inetusi eksponeeriv. Antud raamatus keskendutakse pigem suhete loomisele, taas leidmistele, teistele võimalustele, haavade parandamisele, oma hirmude ületamisele ning, tõsiasjale, et pere, isegi kui mitte veresidemetel baseeruv, on hädavajalik täisväärtuslikuks eluks.

---------------------------------

Pealkiri: Pühaku lunastus
Autor: Keigo Higashino
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Olen natuke hämmastunud, sest raamatut ja sarja tohutult kiidetakse, kuid mind jättis teos leigeks. See oli aga kindlasti eripärane ja enda spetsiifilise stiili ning fiilinguga, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Mulle väga meeldis tegelaste fookus, kus kõik, nii uurijad kui kahtlusalused, olid justkui ühel pulgal, saades samas hulgas tähelepanu, arengut, empaatiat ja kahtlust/kriitikat. Mõlemad osapooled olid aktiivses rollis ning võrdsetel positsioonidel. Tempo oli, vaatamata raamatu lühidusele, aga üpris aeglane ning mingit intensiivset äkšonit, närvikõdi või isegi pinget siit teosest väga oodata ei maksa. Pigem kategoriseeruks lugu heal juhul malbeks psühholoogiliseks kassi-hiire mänguks. Tundsin, et loetu vegeteeris kuskil uimases udus, sest süžeel otsekui puudus energia, särtsakus või mingi elujõud. Välja arvatud ühe detektiivi ebakohased tunded ühe kahtlusaluse suunas. Jäi mulje, et tegelased oleksid kui vati sees. Selline tuimus, õnneks, lahtus kui, lõpuks, tegi etteaste sarja peategelane, füüsikaprofessor "Galileo". Kusjuures, seda alles kuskil siis, kui lugu oli 1/3 läbi ning mehe roll, kuigi märkimisväärne kogu müsteeriumi lahendamisel, oli äärmiselt põgus, kui arvestada kvantiteeti ning lehekülgede arvu mil ta üles astus. See oli natuke kurb, sest tajusin, et raamat sai just tema ilmumisega elu sisse ning mees oli vaieldamatult kõige huvitavam aspekt kogu loos. Kui ta oli stseenis, siis oli lugemiskogemus kohe hulgi köitvam ja värvikam.

Süžee keerles ümber mehe, kes suri nii, et see, kes tõenäoliselt seda tegi, ei saanud kuidagi mõrva sooritada. Naisel oli kaljukindel alibi. Juba algusest paistis, et tegu on sellist tüüpi krimkaga, kus pahalane on teada ning lugu fokuseerib tolle süü tõestamisele ja mõrva toimumise salapära lahti harutamisele. Või kas oli asi ikkagi nii sirgjooneline? Selles mõttes oli intrigeeriv, et kas see kõige ilmselgem tapja ikka oli see, kes asjaga hakkama sai, või tuleb puänt ja hoopis keegi teine on süüdlane. Kahtlesin endas koguaeg, sest asi tundus liiga lihtne ja isegi igav. Eriti arvestades seda, et mõrva mehaanika ei olnud just paeluv. Kui mitu korda suudan ma veel lugeda äärmiselt põnevast (sarkasm) veefiltrite tööst, kui mitu pudelit oli külmkapis, kuidas keegi kohvi valmistas ning veekeetjat kasutas. Nämmutamine ja nämmutamine nende üksluisete tegevustega ajas haigutama. Jah, need kõik olid võtmetähtsusega mõrva toimepanemise viisi väljaselgitamiseks, kuid ma pole vist kunagi nii igavat teostust lugenud. Ja kui mõtled, et äkki liigume nüüd edasi, siis, ei, jälle kuulatakse kaks naist üle sel teemal, et ikka kuidas vesi ära valati ja kas mees jõi pudelivett või kraanivett, jne. Viimases veerandis toodi sisse veel üks liin, mis natuke liiga mugavalt n-ö avastati, kuid mis, õnneks, süžeele enam kaalu andis. Eelnevalt oli lugu veidi üksluine ja õhuke. Aga sellist tõmba-lükka efekti leidus kogu raamatu vältel. Oli väga häid detailide, siis jälle kesiseid, siis jälle huvitavaid vahele, ja taas jälle nagu midagi ei toiminud. Jaapani detektiiviromaanidest eelistan ma vist kaasaegsetele ikka neid klassikalisi nagu kirjutab Seishi Yokomizu või Yukito Ayatsuji.

----------------------------------------

Pealkiri: Liiga palju armastust
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Tegemist on minu autori teise loetud krimkaga ning ka Agnese ja Gabrieli sarja teise osaga. Mulle väga meeldi “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis oli täitsa üllatavalt asjalik ja põnev. Sama stiili ja lähenemist leiab uuesti raamatust. Tegelasi on esmapilgul taas palju, kelledest sotti aitab saab loo ees olev loetelu ja lühikirjeldused neist. Erinevate karakterite vaatevinkleid saab seegi kord kogeda sigrimigrina, kus küll sektsioonidena on kõigile oma fookusaeg süžees loovutatud, kuid sõna saavad nad siiski kaootiliselt ning perspektiive tutvustatakse nii kuidas hetkel vajalik. Iseenesest selline tohuvabaohu kompott mulle läks täitsa peale, sest autor suutis sellise tükeldatud segaduse edukalt toimima panna. Aga peab arvestama sellega, et vaatevinkleid tõesti on hulgi ja need vahelduvad lausa peatükkide sees ja isegi igal lehel võib olla eri inimene oma nägemust jagamas. Õnneks, vähemalt minu puhul, pidev varieerumine segadust ei tekitanud ja pead ringi käima ei pannud. Teos ise keskendub kunagistele klassikaastele, kes siis nüüd aastakümneid hiljem taas kohtuvad. Nende vahel on tohutult saladusi, igatsusi, kadedust, vimma ja armastust. Ning üks kadunud tüdruk, kes arvatavasti on surnud või tapeti kui nad noored olid. Tõenäoliselt ühe nende endi poolt ning aeg on nüüd müsteerium lahendada, sest paistab, et mõrvar ei ole lõpetanud. Kiitust peab avaldama selle eest, et, mitte nagu enamustes krimkades, ei olnud tegelased papist õhukesed ja lahjad väljalõiked, vaid neid anti edasi kui täisväärtuslikke tegelasi. Sa mõistsid neid, suutsid samasutada ja nad tundusid kui päris inimesed. Karakteriarendus ja tähelepanu nende välja joonistamisele on igati boonus punktid ära teeninud.

Oma 20% loost haaravad endale uurijad Agnes ja Gabriel, kelledel mõlemal on omakorda ohtralt mineviku varje, saladusi, traumasid ja keerulised peresuhted. Ning omavaheline väike romanss, mis mind, kahjuks, külmaks jättis. Ja nii siis kõigi nende kuskil kümne tegelase hädasid lahatakse, kuni müsteerium saab lahendatud. Vähemalt klassikaaslaste juhtumi puhul. Agnes ja Gabriel jätkavad läbiva teemana oma probleemide õhutamist juba vast järgmies osas. Detektiivilugude puhul on minu jaoks kvaliteedimärgiks nutikas, üllatav ja, samas, lihtne ning loogiline, lahendus, et kes siis kurjam oli, miks ja kuidas oma pahategudega hakkama sai. Ning, peab tunnistama, et mulle meeldis antud raamatus pigem kõik muu rohkem kui see pööre. Või, vähemalt, üks aspekt sellest meeldis, kuid liiga palju head rikub maitse, ning loos just nii juhtuski. Puändi sisse topiti liiga palju järgmisi puänte ja pigem kaotas lahtiseletus sedasi usutavust ning pani tsipa silmi pööritama. Üks magus, mahlane ja mõnus lahendus on etem, kui mitu üksteise sisse surutut. Vaatamata sellele, oli teos äärmiselt nauditav. Käisin rongiga päeva jooksul Tartus ja lugesin selle sinna ning tagasi tulles läbi. Aeg ning raamatulehed lendasid rõõmsalt käsikäes.

----------------------------------------

Pealkiri: Kuidas lahendada omaenda mõrva?
Autor: Kristen Perrin
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Arvasin, et siit on leida midagi paranormaalset ning tapetu hakkab teispoolsusest ise oma mõrva kummitusena lahti harutama, kuid, ei, läks natuke teisiti. Nimelt ennustati koos krüptiliste vihjetega mõrvatule juba noore naisena, et ta kunagi tapetakse, ning ta on püüdnud terve elu välja nuputada, et miks ja kes ta tapab. Lugu algabki sellega, et lõpuks ongi keegi nüüd juba eaka ja rikka naise ikkagi maha koksanud ning nii sugulased, sõbrad kui külaelanikud püüavad seda müsteeriumi lahendada. Motivatsioon on kõrge, sest olenevalt kes sotid selgeks teeb, siis sellele on testamendis pärandus või muudmoodi mingid märkimisväärsed boonused pakkuda. Üldiselt, vot ma ei tea, midagi mind raamatus väga häiris ja jättis sellise amatööri detektiivika mulje. Samas, kontseptsioon oli ju äge ja potentsiaalikas, lihtsalt realiseerimine jättis natuke vajaka. Mul on selline tunne, et probleem oli maetud tegelastevahelisse dialoogi ja süžee arendamisse. Vestlused olid kuidagi kunstlikud ja ei esindanud otsekui tegelasi, kui isikuid, vaid olid eesmärgiga suunata süžeed sinna kuhu oli vaja. Sellest tulenevalt ei tajunud ma suhtlust autentsena. See oli hoopis ühenda-numbrid maitsega. Samuti, mulle väga meeldis kahes ajas edasi-tagasi liikumine, kuid tehniliselt ei olnud see just kõige paremini kaasatud, ja taas järgis võte seda eesmärki, et mida autor tahtis sel hetkel süžeeliselt avalikustada, selle asemel, et toimida nii nagu oleks loomulik ja nagu tavaline inimene käituks. Nt mina, peategelasena, oleksin selle päeviku kohe läbi lugenud või sirvinud, vm, mitte tilgutanud seda nagu juhtus. Oih, nüüd pean vetsu minema, rohkem edasi ei loe, uih, nüüd läks kõht tühjaks, rohkem edasi ei loe, jne -- kogu see aeg tunnistades ja aimates, et päevikus võib olla võtmetähtsusega vihjeid. Mõrv oleks võib-olla juba ammu lahendatud, kui päevik oleks kohe läbi töötatud, nii kiiresti kui võimalik. Teisalt, autorile oli vaja venitamist, ja nii ta sellele lähenes. Narratiivselt ja inimlikust loogikast lähtudes, oli see valik aga vigane, ning ei toiminud sidusa ja orgaanilisena.

Mõrvamüsteerium ise oli omamoodi üllatav, kuid ta ei pakkunud, vaatamata sellele, millegipärast, mingit erilist rahuldust. Ehk sellepärast, et mulle tundus, et palju intrigeerivamaid võimalusi või liine ei kasutatud ära või ei arendatud edasi ning mingid köitvad aspektid jäid otsekui õhku rippuma, ilma erilise käsitlemiseta. Nt tapetud naise äärmiselt paeluv abikaasa, kelle puhul paistis, et siin peab veel midagi olema, lihtsalt peab, sest ta oli nii salapärane, kahtlane ja vehkis tohutult punaseid, kollaseid ning isegi rohelisi lipukesi. Selle asemel jahuti mingisuguse ravimite smugeldamise teemadel, mis ajas haigutama. Siiski, raamatu idee oli paljulubav, ning tegelikult mulle loetu meeldis, sest lähtepunkt oli põnev. Tehniliselt oleks aga teos vajanud enam lihvitust, loomulikkust ning enne-tegelased-siis-süžee lähenemist. Viimast selles mõttes, et mitte lugu ei tohi vedada karaktereid, vaid karakterid peavad vedama lugu. Siin juhtus vastupidi ja kohe tulid sisse sujuvuse ning loogika apsakad. Tundub, aga et tegu on sarjaga. Eks siis haarab kunagi teise osa, et näha, kas asjad on progresseerunud.

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 5 (k.a. "Apteeker Melchior. Timuka tütar", "Kiired ja vihased X", "Maffia Mamma")

Tervitus!

Vahelduseks mõned filmid. 

Pealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 30.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Asi on ametlik, pigem jättis Melchiori triloogia pettumuse noodi. Seda, muidugi, mitte produktsioonilt, mis jätkuvalt igatpidi eeskujulik, kuid just narratiivselt. Kui oled raamatutega kursis, isegi kui autor on isiklikult filmide erisused heaks kiitnud, siis originaali vastu ikka ei saa. Juba esimesest sarja osast alates ei saa ma üle ega ümber, minu silmis, alla taseme muudatustest, lühendustest, vähendustest, kokku tõmbamistest, jne, mis kõik mõjutavad nüüd ka kolmandat filmi. Iseäranis saatuslikuks said Keterlyni karakteriga seotud modifitseerimised. Seda illustreeris suurepäraselt see kõige suurem šokipuänt lõpus, mis toimis oma uues kontekstis nii ootamatu, ettenägematu ja kohatuna, et rikkus minu jaoks loo ära. Nagu oleks vaadanud kahte eri filmi, sest puudus mingisugunegi eelmäng või idee, et aga kuidas siis nüüd edasi. Eriti hull oli Melchiori tuimus, mehaanilisus ja isegi ükskõiksus. Juhtunul ei tundunud olevat mingit emotsionaalset kaalu või funktsiooni. Paistis, et kohtufoogt elas seda isegi tõsisemalt üle. Lisaks siis sellele, ei jätnud kogu süžee kuidagi sidusat ja loogilist muljet. Tegelaste motivatsioonid ja käitumine pani kukalt kratsima. Jäi mulje, et süžeeauke lapiti just selle veidra ja arusaamatu käitumisega ning olematute või juhuslikult mugavate seostega. Film jättis tükilise mulje ja kõik aspektid ei toiminud edukalt ning üksteisega käsikäes koos. Süžee ei olnud sujuv, vaid konarlik. Samas, jällegi, nägi linateos vinge välja. Ehe ja autentne. Ka näitlemine oli jätkuvalt tasemel. Eriti suure üllatuse pakkus Jaan Rekkor, kes ikka oma karisma ja olekuga ükskõik mis rollis suudab vist särada -- seekord, vaikne pealmine, lõõmav sisemine. Meeldisid ka Melchiori ning kardinali stseenid ja dünaamika. Triloogia võib kokku võtta nii, et tahaks nagu veel, sest kui palju meil ikka kodumaist ajalookrimkat suurel ekraanil näha võib, ning produktsioon, alates näitlejatest kuni visuaalideni oli ju tipp-topp. Kuid nende muudatustega on originaali baasliinis nii palju eemaldatud, et ma ei kujutagi ette, kas järgmisi osasid on tulevikus üldse võimalik kuidagi praeguste filmide otsa riputada. Või alustada algusest. Või siis jätta filmiversioon nagu on ning pöörduda tagasi raamatute juurde.

------------------------------------

Pealkiri: Võimatu missioon: surmav otsus - osa I

Originaalpealkiri: Mission: Impossible - Dead Reckoning Part One
Kinodes alates: 12.07.2023
Millal nähtud: 16.07.2023
Minu hinnang: 4/5

Ei no, mida siin ikka veel öelda? Tom Cruise ja tema isiklik äkšion sari oma tüüpilises headuses. Fookuses on ainult märul ning vana hea otsekohene maailma päästmine ilma mingi lisapagasita nt kõikvõimalikud sotsiaalsed teemad või isegi realistlikkus. Kuigi, isegi ebausutavat kätši, kus normaalne inimene oleks juba ammu sussid püsti visanud, suudab sari enam vähem autentsena esitada. Nii, et hakka lausa uskuma, et keegi võib nii paljudes plahvatustes, peksmistes, kukkumistes, tulistamistes, pussitamistes, gravitatsiooni ja igast loodusreegleid eiravatest situatsioonidest väljuda ning ikka veel hingab ja isegi suudab liikuda. Aga, jah, üks nauditavamaid aspekte filmis on selle lihtne kondikava, selles mõttes, et puudub igasugu müra, liigsed emotsioonid, maailma sotsiaalsed probleemid või muu, mis ei ole seotud kellelegi molli andmisega. Loo A ja O on pakkuda närvekõditavat ja meisterlikku märulit koos ootamatusi täis süžeega. Kõik muu on irrelevantne. Ja see teeb filmi, mis on sarjas juba mitmes mitmes ja peaks, seega, juba kulunult ja väsinult mõjuma, ikka ja jälle värskeks ning kaasahaaravaks. Sa tead, mida saad ja seda, mida pakutakse, tehakse tohutult stiilipuhtalt, kvaliteetselt ja paeluvalt. Tom Cruise mängib jätkuvalt Tom Cruise'i. Ja ega teisedki tegelased just erilist näitlemiskunsti tippklassi ponnistusi ei paku, kuid näitlemisoskus ei olegi primaarne. Mis mind üllatas oli tõsiasi, et tegu on esimese osaga kahest filmist, mis peaks siis koos moodustama terviku. Kas see on võte, et mille abil rahvalt rohkem raha kasseerida, sest no ei jäta ju vaataja, üldjuhul, teist osa nägemata, sest tahab ikka teada, et kuidas kogu krempel kokku tõmmatakse (nt tegi sama ka uusim "Kiired ja vihased" väljalase). See fakt natuke ärritas, sest, raudselt, olen selleks ajaks unustanud, mis täpselt esimeses osas toimus, kui lõpuks teist vaatama saab mindud. Kokkuvõttes, mis siin niiväga ikka öelda. See sari ja nimi, Tom Cruise, on mõnes mõttes juba eraldi oma klassi kvaliteedimärk. Kui meeldib, siis meeldib, ja kui ei ole sinu maitse, siis ei lähe peale ka uus osa. Vinguks aga endale natuke vastu rääkides, et edaspidi natuke mingeid vahepause võiks ikka süžeesse sisse pikkida. Konstantne märul ja pinge, eriti niivõrd pika kestvusega filmi puhul, võib natuke väsitada. Vaja on inimfookusega sisu, ehk siis, hingetõmbehetki. 

------------------------------------

Pealkiri: Transformerid: Elukate tõus
Originaalpealkiri: Transformers: Rise of the Beasts
Kinodes alates: 09.06.2023
Millal nähtud: 08.07.2023
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole pärast esimest ja teist Transformerite filmi vahepeal ühtegi enam vaatamas käinud ning mul pole aimugi, mitu osa esmaste ja selle elukate vahele nüüd  nägemata ka jäi. Või mis universumis, versioonis või ajajoonele nad kõik paiknevad ning eksisteerivad. Aga jällegi, ma ei pettunud, ja ega mind miski kuidagi ei üllatatud. Tegu on, taas, sarjaga, mis pakub vaatajale täpselt seda, mida vaataja arvatavasti sellest eeldabki. Kuna teised transformerid on ennast juba liialt palju demonstreerinud ning ei ole enam nii põnevad, siis, mis alati toimib, on kui tuuakse kohale lapsed või loomad. Lapsi vast ei ole paslik siia segadusse kaasata (ja "Bumblebee" seda juba vist tegi), siis aeg on välja tuua raskekahurvägi, ehk nunnud loomad. Ja, olgem ausad, vahe pole kas metallist ja robotlikud, sest loomad on armsad ja sümpaatsed ükskõik millisest materjalist kestaga. Lisaks, on võimatu loomadele mitte kaasa elada. Inimtegelased on loos järjekordsed maskotid, lihtsalt, et oleks mingid bioloogilised kehad, võimalikult värvitud, et publikul oleks kergem neid seedida. Vaeva oli küll nähtud, et neile mingid iseloomud peale võõbata, teemadega, mis vaatajas tundeid liigutaks (nt pere), kuid vahet otseselt ei ole, kes nende transformerite kõrval liha funktsiooni kannavad. Loomulikult, kaasneb nendega hulgaliselt kokkusattumusi ja, vot, juhuslikult teab või oskab üks neist midagi, mis on maailma päästmise missioonile võtmetähtsusega. Kulmineerub kõik laheda massvõitlusstseeniga, kus iga sekund on arvel ja, muidugi, tuleb ette ootamatuid abikäsi, cameosid ning üllatavaid arenguid. Ja, tegelikult, ükskõik kui primitiivne ja ettenähtav, oli see kätš ju iseenesest kaasahaarav ja äge. Omas kontekstis tõmbas käima küll ning pakkus mõnusat meelelahutust. Üleüldse olid visuaalsed efektid täitsa kobedad ning loomtransformerid nägid vahvad välja ja pakkusid efektseid etteasteid. Midagi, mida on juba sada kord nähtud, klišeelise ühenda-punktid laisa süžeega, tuimade tegelastega, ning pakkumata midagi ennenägematut, peab siiski tunnistama, ei lõbus oli. 

--------------------------------------

Pealkiri: Maffia Mamma
Originaalpealkiri: Maffia Mamma
Kinodes alates: 28.04.2023
Millal nähtud: 11.05.2023
Minu hinnang: 3/5

Mida siis selle kohta nii väga öelda on? Taaskord lugu, mis ei varja midagi, ega teeskle, et on midagi muud kui esmapilgul tundub. Selline ajuvaba naistekas, vahelduseks, pigem vanematele daamidele, mis peaks neid inspireerima, ja püüab mõista ning resoneeruda sihtgrupi muredega. Peategelane on keskealine naine, keda võtetakse iseenesestmõistetavalt ning, kes laseb kõigil inimestel enda ümber end jalamatina kasutada. Kuid, vot, temas võib õigetes tingimustes ikka tõeline maffiamutt välja kooruda, kes teeb kõigile ära, on edukas ja kelle elu pöördub ning läheb aina paremaks. Tähtsad on sõnumid nagu ära karda uut ja ootamatut, julge olla valmis muutustele ning ise muutuda, samas, jää ikka südames endaks ning ära anna järele oma põhimõtetele, ja muid hulganisti otse näkku või ridade vahelisi Osho ja eneseabi filosoofiat. Hallist hiirekesest transformeerub enesekindel, enda väärtust teadev kombo eelnevast ja uuest, ning vaataja juubeldab ja mõtleb, et äkki mina suudan ka oma elu surnud ringist välja murda. Sõnum on ju tore, miljon korda ennenähtud ja suurel ekraanil kogetud, kuid igihaljas ning, miks parandada midagi, mis toimib. Jah, ma ei nimetaks seda linateost just oma aja kõige asjalikumaks surnuks löömiseks, kuid tegelikult oli ju tore. Vahetevahel on vaja neid Ameerika roosaprillidega elujaatavaid you-can-do-it suhtumisega vitamiinilakse, mis kasvõi pooleteiseks tunniks panevad uskuma, et kõik on võimalik. Et mingist suvalisest kodukatast saab tegija maffiaboss. Puhas süütu fantaasia, ükskõik kui absurdne ja ebatõenäoline. Värskendav oli, et fookuses ei olnud niivõrd peategelase uus romanss või suhted uute silmarõõmudega, vaid pigem naise enda suhe endaga. Jah, mehi oli, kuid nad olid rohkem vahendid teekonnal, et naine leiaks enda ja õpiks olema see uus "mina". Huumorit oli vist palju, kuid see mind ei kõnetanud (a la, muffinite välja toomine pineva gängi koosoleku ajal) ning äkšion ka just eriti võrratu ei olnud. Jah, eks ta selline täitsa okei ja isegi tsipa nauditav enesekindluse ja võimestamise naistekas ole.

--------------------------------------

Pealkiri: Välk
Originaalpealkiri: Flash
Kinodes alates: 16.06.2023
Millal nähtud: 07.07.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Kui esmases üles astumises Flashina käis Ezra Miller mulle Barryna tsipake närvidele, kuid püsis taluvuse piires, siis mida aeg edasi, seda enam tüütum ta suudab olla. Hüperaktiivne targutaja ei pea alati ilmtingimata ebameeldiv olema, saab ka sümpaatne näida, kuid antud näitleja versioon rollist ei võitnud minu poolehoidu. Kas selline karakteri stereotüüp on oma aja ära elanud või lihtsalt on teda liiga palju superkangelaste filmides eri tegelaste iseloomudena ära kasutatu, ei oska öelda, kuid Barry ei mõjunud paeluva, vaid pigem tõrjuvana. Ja kui juba peategelasega ühele lainele ei jõua, eriti kui tegu on kangelasega, siis on šansid filmi õnnestumisel juba varakult kahanenud, vähemalt minu silmis. Keeruline oli sellest tulenevalt tunda mingit emotsionaalset sidet mehe ponnistuse ja peremuredega, mis olid ju süžee baastalaks. Ja mis saab hullem olla kui üks Flash? Ikka rohkem kui üks Flash! Sellega panid nad küll pange ja tekitasid topeltkoguse ärritust. Kuidagi äraleierdatuks on muutunud, lisaks, multiversumite teema žanrifilmides ning igasugu cameod. Kuigi üks oli eriti humoorikas ja ootamatu ning üks teine täitsa potentsiaaliga (mõlemad Supermani maailmaga seoses). Michael Keatoni kaasamine kunagise 90ndate Batmanina oli tegelikult igati kümnesse. Tõeline klassika ja nostalgia ühes. Michael Keaton vist oli filmi tipp-punkt ja oli kõiges enda tegelasega seoses suurepärane. Barry muutus aga omakorda eriti plassiks tema kõrval. Superkangelaste filmide süžeed ei peagi originaalsed olema ja nad ei olegi, kuid siinkohal käisid mulle lõpmatuseni läbitrambitud liinid ajudele. Lisades siia veel mannetud visuaalsed efektid ja kuidagi odava ning kiirustatud muljega visuaalid, siis ega midagi isegi teostuses väga kiita ei ole. Tegu on rutakalt ja kerge raha saamise eesmärgil tehtud linateosega, mis ei tee DC universumile just teeneid, ning mis tuli ikkagi vastumeelselt kinodesse lasta, et mitte kaotada veelgi enam raha, vaatamata sellele, Ezra Miller on oma maine pihuks ja põrmuks maha tallanud. Tegu on, kokkuvõttes, kesise kangelaste filmiga, mis ei ole küll lootusetu ja saaks "rahuldava" hinde kätte, kuid see ei tohiks eesmärk iseenesest enam olla, sest latt on žanris päris kõrgeks aetud. 

---------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased X
Originaalpealkiri: Fast X
Kinodes alates: 19.05.2023
Millal nähtud: 23.06.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Käin sarja jätkuvalt kinos vaatamas, sest tegu on otsekui traditsiooniga juba. Isegi kui eelmine osa juba niivõrd totakas tohuvabaohu oli. Ja eks siin leidub ka annus sportlikku huvi, et no kuidas nad ennast seekord ületavad ja milliseid füüsika, bioloogia, keemia, inimkeha seaduseid peapeale keeravad. Minu jaoks tõmmati tõsiseltvõetavuse päästmise juures piir siis, kui autoga kosmoses käidi. Midagi nii hullumeelset seekordses jaos ette ei võetud, kuid kogu lool on juba selline tihke kiht absurd huumorit peal, et asjaliku äkšonina sarja vaadata lihtsalt ei ole enam võimalik. Pigem tundub, et tegu on juba märuližanri paroodiaga. Jätkuvalt räägitakse palju perest, vähendades selle sõna kaalu, eriti kui endistest verivaenlastest saavad ikka ja jälle äkki partnerid (Jason Stathamiga oli enam vähem veel talutav, sest kontseptsioon oli veel kontekstis värske). Jälle ilmuvad välja mingid ootamatud tüübid minevikust, kes nüüd kättemaksu soovivad. Veame kihla, et Jason Momoa on tulevastes osades juba osa "perest", sest tuleb välja, et vaeseke on vaid valesti mõistetud. Ja siis, boonuseks, ilmuvad välja juba surnud tegelased. Siin puudub igasugu loogika, järjepidevus või tõsiseltvõetavus. Noh, ega sari neid eesmärke ei järgigi, kuid balanss on juba täitsa paigast ja asi muutub tüütuks ning üksluiseks. Muide, mis teema on 2023 suve kassahiti filmidel Rooma hävitamisega? See on juba teie linateos, kus vaene linn tõsiselt madistada saab. Jason Momoaga seoses, oleks siis, et tegu mõne unikaalsema uue pahalasega, kuid mees mängib täpselt seda sama karakterit, mida ta enamustes kõikides oma filmides on viljelenud -- olgu ta kurikael või kangelane. Ja see ühe hobuse seljas konstantselt ratsutamine hakkab juba lahjaks muutuma. Samas, ega Vin Diesel ja muu gäng midagi originaalsemat oma rollides ise ka seekord välja ei paku (aga nad ei ole seda siiani niikuinii teinud). Täitsa ootamatult, selgus filmi lõpus, et tegu on esimese osaga kaheosalisest loost, mis oli üllatus. Eks ikka, et rohkem raha rahvalt välja nuruda, kuid, arvestades, ei linateos ei teeninud nii palju kui oodatud, siis vist ei tasunud selline võte ennast ära. Aga, noh, eks sarja võlu olegi, et tead, mida saad, ja kui sulle see läheb peale, siis on ju super, ning pettumust, seega, ei tohiks antud lisa sarjafännidele valmistada. 

Teater: "Unistus"

Tervitus!

Pärast pikka aega jälle teatrist.

Pealkiri: Unistus

Lavastaja: Tiit Palu
Näitlejad: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk
Teater: Kuressaare Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.10.2023
Millal nähtud: 25.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Jäi ebaselgeks, et miks tegin otsuse seda lavastust vaatama minna. Kuressaare Teateri ajalugu on võõras, Ester Reinart on tundmatu, süžee ei tundunud just paeluv, ja minu ning loo vahel ei paistnud olevat mingeid pidepunkte või ühisosa. Ehk sundis mind hetkeajendil teatrisse tõsiasi, et otsin meeleheitlikult filme, lavastusi, raamatuid, vm mis on helged. Mis tekitavad hea emotsiooni, mis on elujaatavad, vaatamata eri muredele ja raskustele. Kuid mitte lapsikud ning võltsid. Vast õhkas etenduse tutvustusest ja visuaalist just seda haruldast autentset elementi ja alateadlikult tõmbas mind miski seletamatu tükile võimalust andma. Taaskord sai kinnitust, et kõhutunnet ei tohi ignoreerida, ja kui midagi kasvõi kübekegi intrigeeriv näib, siis tuleb sellega lähemat tutvust teha. Tegu on vist mu ühe lemmikuma etendusega viimase aasta jooksul. Kes oleks võinud arvata? Lisaks sellele, on ta just selline realistlik, kuid positiivseid narratiive viljelev meelelahutus, mida otsin ja mille seda täpselt õiget tasakaalu, tuleb välja, et on äärmiselt keeruline paika putitada. Tegu on südamliku ja sooja looga, millel taustaks kibedad ajad, kogemused ja keskkond. Mis kõige tähtsam, huumoriga on täppi pandud, kuna koomika toimib nagu liim positiivse ja negatiivse kokku õmblemisel, moodustamaks just paraja kombo võlust ning valust. Äärmiselt lihtsakoeline, isegi lapselik, süžee, ilma erilise unikaalsuseta, kuid nii muhedalt, mõnusalt ja sümpaatselt esitatud.

II Maailmasõda, mis lõppes süžee kontekstis otsekui alles eile, hõljub oma mõjuga siiani õhus ja hinges. Atmosfäär on kurnatud ning rõhuvate jääkidega, kuid kübeke lootust helgib. Näitlejannatööst unistav noor tütarlaps, Ester, loodab saada trupiliikmeks Kuressaare Teatris. Nüüd on ju aeg taas olla julge ja tegeleda asjadega, mis rõõmu ja lootust pakuvad. Informaalne prooviesinemine lavastaja, Paul Kaldega, on kohmakas, kuid ehe, tsipake pilla-palla, kuid efektiivne. Leitakse ühine keel ning meeskond tuleb esimest korda kokku ühe laua taha, et valmistuda Hugo Raudsepa näidendiks "Tagatipu Tiisenoosen". Teise vaatuse ajal see ka publikule esitatakse. Ning selline ongi kogu näidend. Sirgjooneline ja keerukusteta. Eriliseks teeb loo näitlejamäng, ühisdünaamika ja õhkkond. Viimase puhul tuleb märkida, et tükist kumab omamoodi kummalist, kuid tõhusat ja omavahel sidusalt toimivat kompotti nostalgiast, melanhooliast, painavast traumast, igatsusest, lapselikkusest ning teesklematusest. Elu oli raske ja ängi täis, taustal on tunda vaeva ning valu, kuid tegelastele -- kelledel kõigil omad varjud õlgadel -- oli teater nagu pisike oaas keset reaalsust, kus mured sai jätta ukse taha. Samamoodi mõjus tükk vaatajalegi, kes sai ennast laval toimuvasse heites päris elu eest paariks tunniks ära peita. Probleemid eksisteerivad, kuid mitte esiplaanil, vähemalt etendusega üheaegselt mitte -- seda nii tegelastele kui publikule. 

Tegelased ei pakkunud midagi ennenägematut või tohutult originaalset. Kes värvikamad ja ekstravertsemad, kes tagasihoidlikumad ja introvertsemad. Tavalised inimesed, oma tavaliste olemuste ja tegemistega. Näitlejad kehastasid isikuid, kes kunagi päriselt koos Saaremaal teatris töötasid. Soovitav on hankida endale lavastuse kava, kus on selle teatrirahva minibiograafiad kenasti välja toonud, et tükis nähtule enam dimensioone lisada. Need ei olnud lihtsalt suvalised karakterid, vaid reaalsed inimesed, keda lavaarmastus kokku tõi. Natuke jättis seltskond hobiteatri mulje, selle igati positiivses mõttes, kus ollakse koos, sest nauditakse seltskonda ja ühistegevusi, mitte ei viljeleta jäika ja kliinilist professionaalsust või kõrgtasemelane artist olemist. See fakt tõi tegelased ja lavastuse vaatajale äärmiselt lähedale ning aitas vaevatult laval olijatega kontakti ja sümpaatiat leida. See hobiteatri vaib ei kumanud läbi ainult süžee kontekstis, vaid kogu produktsioonis. Seda ainult igati kiiduväärsuse võtmes. Etenduse puhul oli samamoodi tunne, et grupp sõpru on kuskil napsulaua taga otsustanud, et teeks äkki teatrit ja tulemus on nüüd meie ees. Seda uskumust süvendas tõsiasi, et pole midagi ägedamat, kui näitlejad lähevad laval karakterist välja ja naeravad siiralt üksteise või enda üle ning koos. Passib taoline kõrvalekalle lavale, muidugi, ainult teatud tingimustel, kuid tõesti mõnus oli vaadata, kuidas terve trupp itsitas Markus Habakuke üle, kui too purjus meest näitles. Jah, eks vast tegelased pididki ehk antud kontekstis naerma, kuid, ehedat lõkerdamist on keeruline mitte ära tunda. 

Esimene vaatus sisaldab tegelaste vahelise keemia tutvustamist ja selle strateegilist, kuid pehmet ja südamlikku esitamist. Näitlejad loevad koos lavastatavat tükki, harjutavad stseene, õpetavad ning suunavad teineteist ja kuulavad Resta lakkamatut mulinat kõigest ning kõigist. Ootamatult palju leidus nendes killukestes trupi igapäeva elust nalja ja muhedust. Mitte sellist valju koomikat, vaid sõbralikku ja loomulikku huumorit, mis õhkas iga karakateri iga nende kiiksust. Allan Noormets, Restana, oma üleoleva joviaalsuse ja lärmakusega, mees suurem kui Kuressaare Teater, oli silmapaistev nukra tausta konteksti lõhkuja ja lava energiaga ülevalaja. Mees on igas rollis nagu elektri armee, kuid siin oli ta, lisaks, ka meeldiv ja lahe. Andres Raag direktori ja lavastaja, Paul Kaldena, oli täielik kunstihing, natuke nagu hajameelne, kuid sümpaatne ja otsekui rahu keset kaost. Merilin Kirbits, Magdana, oli nagu grupi ema, hunt kriimsilm ning soe taustajõud. Oli üllatav näha näitlejat edukana sellises rollis, sest üldiselt olen teda kogenud käredama ja iseloomukama naise kehas. Markus Habakukk mängis Jaan Tappelit tagasihoidliku, kuid siira, tsipake ullikese noormehena, kes püüdis olla hea ja usin, ning natuke silma visata kena peategelase, Esteri, suunas. Boonuspunktid tulevad näitlejale lavastuses lausa kolme eri rolli esitamise eest, milledest Jaan pidi, kahjuks, jääma viimasele kohale, sest "Tagatipu Tiisenoosenis" kangelanna kahte totaalselt erinevat kavaleri mängides, suutis Markus Habakukk mitte ületada seda õhkõrna piiri totakuse ning vaimukuse vahel. Need kaks tola kukkusid välja suurepärased! Tüki keskpunkt, Ester, naine, kelle unistusest kogu lugu räägib, Luisa Lõhmuse kehastuses, oli malbe ja sügav, särasilmne ning lahke. Ta jäi aga teiste tegelaste varju, mis ehk oligi eesmärk, et oma introvertsusega tasakaalustada teisi, kes pigem ekstravertsed või siis spetsiifilisema olemustega. Isegi aga, kui põgusalt, siis lavastuse lõpus tajusid, et tead neid inimesi laval, tegemist on päris isikutega ning neis kõigis oli tegelikult oma unistus, mitte ainult Esteril.

Teise vaatuse lõvisoa moodustab n-ö etendus etenduses, kus esitatakse lavastust, mida eelnevalt ettevalmistati. Kuigi sellist võtet on ennegi erinevas meelelahutuses nähtud, olemata üdini haruldane, passis see lähenemine kenasti antud süžee konteksti. Kõigepealt eeltöö ja siis lõpp-produkt. Ootused "esietendusele" olid eriti kõrgel, kuna eelnevalt nähtu huumor oli just õiges doosis imetore ning, mis saaks lõbusam olla, kui see koomika kanda üle tõsiste teemadega näidendisse, mille tegelaste riukad ning kiiksud lustakaks muudavad. Ja, kuigi, eeldused tooni suhtes said täidetud, ei küündinud muhedus nii sügavala kui oleksin tahtnud. Midagi mängis üle ja midagi mängis alla. Teine vaatus jäi tsipa nõrgemaks, kuid ehk see vast maitse asi ole, kuna tegelikult ju pakuti kõike seda, mis hiilgas tüki puhul ka enne vaheaega. Natuke tohuvabaohu, natuke tõelist teatritegemist. Just sedasi iseloomustaks lavastust lavastuses. Seegi kord said näitlejad esitada mitmeid eri rolle üheaegu ja ennast täitsa lõdvaks lasta, olles nii värvikad, üle võlli ja absurdsed kui tuju sel hetkel oli. Ja tuju tundus neil olevat ikka energiarohke, et neist karakter karakterites ekstra mahla välja tõmmata. Lisame veel lõppu punktina kihi nostalgiat, emotsioone, soojust ja sõbralikkust. Kõik asjad kord algavad ja lõppevad. Unistused elavad edasi, kas koos või lahku liikunud teedel. Ning ongi lipsuke sellele nunnule ja mõnusale loole peale tehtud. 

Kellele ei piisanud selles kahest ja poolest tunnist selle koloriidse seltskonnaga, saab endale soetada etenduse kava ja lugeda põgusaid eluloo kokkuvõtteid igast inimesest, keda laval kehastati. Kava puhul on tegu ühega parematest, sest pakub asjakohast lisainfot, omab konkreetset lisandväärtust ja ei ole niisama paberi raiskamine. Lugesin selle läbi otsast otsani ning põnev oli teada saada, et kuhu tegelaste elutee hiljem viis, kes kus tegutses ning tõdemus, et peategelase reaalse isikuga, Esteriga, olen ehk isegi Draamateatris mõnda näidendit vaatamas käies saalis või sisenemisel kunagi kokku puutunud. Peab, lisaks, tunnistama, et ehk on 4.5 hinnang antud tükile liialdus, kuid sellist siira, lihtsakoelise ja avatud emotsiooniga lavastust ei ole ma muu hetkel turul oleva kõrval väga kohanud. Ridade vahelt oli tunda nagu, et semud tulid ilma kasusaamise eesmärgita kokku, et teha teatrit, millel on ajalooline ja inimlik väärtus just neile endile, lootuses, et ka publik seda puhtsüdamlikkust tajub ja mõistab. Ning tulemus oli õdus ja muhe. Ei midagi erilist. Ei tasu oodata, mitte midagi originaalset või ennenägematut, kuid oma vähese ambitsioonikuse ja kõrgkunsti faktori puudusest tulevalt, suutiski kogemus välja kukkuda äge, naljakas ja tundeküllane. 

Mida teha? Kuhu minna? (7) salapärane Banksy

Tervitus!

Mõtteid uuelt näituselt. 

Näitus: The Mystery of Banksy - A Genius Mind

Avatud: 5. juuli - 27. oktoober 2024

Link: https://mystery-banksy.ee/ 

Asukoht: Telliskivi M-hoone, Telliskivi 60

Pilet: 25.50 eur (paindlik täispilet), kuid saadaval ka kindla sisenemisajaga ja, seega, odavamad piletid

Kes on Banksy? Alustas oma tegevust 90ndatel, Bristolis, UKs, ning on maailmakuulus tänavakunstnik. Kes ta tegelikult on, seda eks teab vaid käputäis, ning teooriaid on hulgi. Kuid kas tema identiteet üldse on tähtis või las mehe kunst rääkigu enda eest? Ausalt öeldes, on graffiti ju pigem anonüümne eneseväljendus ning sõnum on see, mis loeb, mitte isik teose taga. Seega, mehe päris persoon, vähemalt mind, väga ei huvitagi. Las mõned asjad jäägi müsteeriumiks ja klassikalisele kunstile vastuvoolu jooksvaks. Kõik ju teavad DaVincit, Monet, Vermeeri ja Picassot, kuid tihti keskendume me liialt suurkujudele endile -- kunstnik on kuulsam kui looming ja just kunstnik on teinud oma loomingu kuulsaks. Ja seda kunsti saavad endale lubada vaid rikkad, ehk siis, väike osa inimesi loob kunsti väiksele osale inimestest. Põnev on vahelduseks 100% fokuseerida teostele, ilma mõtlemata, et kes, mis põhjusel ja millise elusaatusega seal taga. Tekib efekt, kus kunst on otsekui limiteeringutest vaba ja avatud ümberringsele. Anonüümne kunst, mis on kõigi poolt ja kõigile. Vastupidiselt uhketes muuseumites, uhkete raamide taga turvameeste poolt kaitstud teostele, kontekst, mis paneb barjääri loomingu ja vaataja vahele -- aukartus, imetlus ning distants -- , on Banksy kunst nagu vaataja enda poolt tehtud. Hägunevad piirid sinu ja pildikeelde modifitseeritud sõnumi vahel. Sulle läheb nähtu korda, sest sa saad sellest aru ja see räägib sinu keeles, sinuga ühes ruumis kohal olles, sinuga ühel tasandil.

Seda vabadust ja kammitsate purustamist illustreerib ka näitus, mis ei ole kunstniku poolt autoriseeritud. Nagu näitusel alusmärkmena välja toodud, siis on see 100% mitteautoriseeritud, kuid nagu mees on öelnud, siis autoriõigused on luuseritele. Taaskord, väljendab see julge ja isegi ülbe statement vastu astumist traditsionaalsele, reglementeeritud ning kaugele, sõrmede poolt ulatamatule, klassikalisele arusaamale kunstist, rõhutades jällegi graffiti anonüümsust, kõigi omandiks üheaegselt olemist, ning sõnumit versus omandit/isikut teose taga. Näitusel on välja pandud üle 200 Banksy loomingu, mis on, muidugi, viimseni reprodutseeringud, alates maalidest kuni graffitini. Mis aga üllatas oli, et kui põhjalik, laiahaardeline, detailirohke ning mahukas näitus suutis olla. Tegu ei ole kogemusega, kus lähed sisse, läbid paar ruumi, kus leidub kokku mõnikümmend teost, ja siis vaatad kella, et, noh, maks pool tundi suudad aega sisustada, kui eriti teo-sammul liigud ning tekste kaks korda loed. Ei, siin pakutakse üle 16 eriteemalise ala, kus igas ühes suur hulk vaatamist, mõtlemist ja lugemist. Minimaalselt tund aega, kui valida isegi läbijookstav kiirtempo, on tegevust garanteeritud. 

Näitusel võib leida lisaks graffitile ka maale, skulptuure, videosid ja muud füüsilist kunsti. Viimastest on eriti eredalt meeles käekott, milleks on punane kulunud tellis, millele pandud rihmad peale. Sümboliseerides nt mulle tõsiasja, et käekotid kipuvad olema igast asju täis ja meeletult rasked, aga kas mul üldse on vaja seda suurt kivi kaasas alati tassida? Printsess Diana pildiga rahatähed (kuninganna asemel) oli õrritav idee, mida, muide, selle aktsiooni käigul isegi päris valuutaks peeti ja milledega maksta sooviti. Kas vihjati siin sellele, et printsess oli enam väärt olla rahal kujutatud kui monarh? Või siis fakti, et inimesed ise ka ei tea milline nende raha välja näeb ning viidatakse masside passiivsusele? Silma jäi veel UKle tüüpiline punane telefoniputka, mille kallal vandaalitsetud ja kirgas sisse löödud. Viidatakse siin äkki kas tehnika arengule ja kunagi ikoonilise eseme vajaduse kadumisele. Või on asi tasand sügavam meta, ehk siis, Londoni laiem allakäik või UK kultuuriidentideedi kadumine on hoopis fookuses? Asjalikud ja ülevaatlikud olid, lisaks, videod. Eriti meeldis tõsiasi, et istumiseks oli küllaldaselt kohti ja oldi arvestatud, et rahvast on rohkelt ja inimesed ei peaks püsti seisma. 

Skulptuuridest jäid silma pommivööga Taavet ja värviga (või verega?) üle kallatud ämber peas ingel. Ootamatult, leidus eksponeerimiseks ka hulganisti maale, mis imiteerisid klassikalist kunsti või siis reaalset, kasutades kuulsaid teoseid alustena, et midagi hoopis muud tähelepanu keskpunkti paigutada. Nt Monet vesirooside tiik oli täis ostukärusid nagu üks prügi ja saastaga ära solgitud kunagine kaunis paik, viidates inimese ostuhullusele ning looduse hävitamisele. Veel lisa meta tasandina, kas võib sellest kooslusest välja lugeda klassikalise kunsti muutumist otsekui ostuhoolikute odavaks objektiks -- Monet kui kallis disainer T-särk riidepoes, mille ostad, korra kannad ja tõstad kõrvale nagu pürgi? Vist küll, sest pildi nimi oli "Show Me The Monet" ehk show me the money. Groteskselt maalilised olid rannamaastikud, kus kaldale uhutud päästevestid. Illustreeriti paadipõgenike surmasid ületades Vahemerd, et pääseda Euroopasse. Silma jäi veel meelalt lesiv poolalasti naine voodil, kes end ingi poolt hoitavast peeglist imetles, nagu mõnel 18. sajandi kunstiteosel. Selle vimkaga, et naisel oli plaaster ninal. Viidates sellele, et ta on just plastilise kirurgia operatsiooni laualt läbi käinud. 

Banksy kunst on läbi imbunud poliitaktivismist ja sotsiaalkriitikast, keskendudes ideedele: anti-sõda, anti-kapitalism ja anti-võimuorganid. Peab tunnistama, et näituse jooksul võib saada üledoosi kõikidest valusatest, koledatest ja ebaõiglastest teemadest, mis maailma ühiskondi vaevavad. Kunstniku võlu on aga see, et ta suudab teha kõik alla neelamatud asjad ikkagi vastu võetavaks. Sa tajud ja mõistad sõnumit, selle tõsidust ja kriitikat, kuid sa ei upu selle ängi. Oma osa on siin, loomulikult, värviküllusel ja südant soojendavalt armsatel ja süütutel lastel, vanuritel ja teistel positiivse kuvandiga kujutatavatel. Kuid põhiline, mis Banksy looming mulle kergesti seeditavaks teeb, ilma vähendamata selle mõju, olid huumor ja nunnusus läbi ootamatute detailide ning vaatevinklite. Nt kurjakuulutavate sõjakopterite propelleri ümber oli pandud puhvis roosad lipsud, nagu mõnel tüdrukutirtsul patsi ümber. Ja koheselt transformeerub toon -- kõhe muutub paroodiliselt humoorikaks, vahetub roll -- mitte maal ei vaata minule ülevalt alla, vaid mina vaatan talle otsa võimupositsioonilt, ja jõuetuse asemele kerkib usk, et äkki ikka on ühel indiviidil võimu võimatut korda saata. 

Järjepidev ja ülevoolav kriitika ükskõik kui õigustatud suunas, võib mingi hetk vaatajal tekitada aga emotsiooni, et, okei, loome kunsti ja pöörame tähelepanu ja toome esile, jne jne, kuid kas laitjad ka ise päriselt midagi teevad, et olukorda parandada. Raha andmine on muidugi suurepärane, kuid veel parem on otsene pepu liigutamine. Kõik me oskama sotsiaalmeedias plõksida õilsatel eesmärkidel, kuid kas meist keegi käed külge paneb ja füüsiliselt mudasse sukeldub, et ebaõiglust parandada? Mitte eriti. Klähvivad kõik, tegusevad vähesed. Mingitel hetkedel kumas Banksyst mulle sellist eemal seisvat taunijat, kuid matsin need mõtted lõplikult "Game Changer" pilt nähes maha. See kujutab väikest poissi Batmani asemel (kes on kõrvale heidetuna korvis) haigla õega superkangelaste mängu mängimas, viidates koroonapandeemia ajal olukorrale, kus just neist said tõelised päästjad ja imetlusobjektid. Maal müüdi üle 10 miljoni naela eest ja raha läks heategevusse. Loomulikult on kunstnik respekti ära teeninud ka julgusega minna sõjakolletesse nagu Ukraina ja Gaza, kus ta oma teostega piskut erilist on hävingu hulka puistanud. Iseäranis palju loomingut on näitusel Gaza teemal, kuid üks eraldi ruum on täienisti pühendatud Ukrainas loodud teostele. Põhimõtteliselt, vingumine on vinge siis, kui see ei jää ainult vingumise tasandile, vaid järgnevad teod, lahendused ja leevendused. 

Vastu päid ja jalgu saavad eri isikud, sündmused, traditsioonid, nähtused ja teemad, mis suurel tasandil või väiksel tasandil ühiskonnas globaalselt või lokaalselt eri probleeme tekitavad. Mainitud sõdade kõrval saavad vatti ja vilet nt kapitalism, materiaalse väärtustamine, raiskamine ja ostuhullus. Tõsiasi, et mitte miski ei ole enam püha. Äärmiselt efektiine oli teos Jeesusega ristil, kus tema mõlema käe pihkudes rippusid ostukotid, viidates sellele, et religioossed tähtpäevad, nagu jõulud, on kaapertatud kommertspidustusteks, kus eesmärgiks on osta-osta-osta. Erinevaid poode, nt Tesco, ja tarbimiskultuuri kritiseerib Banksy mitmetel oma loomingutel. Mitte ainult religiooni ei kasutata ära, vaid see kasutab omakordagi ära inimeste ostu, müügi ja ahnuse patte. Pilt, kus Neitsi Maarja toidab last pudeliga, mille peal mürgi märk, võib mitmeti tõlgendada. Nt on religioon nagu n-ö narkootikum, mida sisse toidetakse ja mille tulemusena toimuvad sõjad ja vägivald, kuid ka idee, et tänapäeva toit on niivõrd keemiat täis, et ebatervisliku jama saavad juba imikud oma emadelt. Kuid massimeelelahutuski, nagu film, saab kaikaga. Üks eraldi ruum on pühendatud Dismalandile, ehk siis, Disneylandi düstoopilisele paroodiale. Kauni pealisklantsi all on mäda. Meeldejääv foto sellest sektsioonist oli Tuhkatriinu tõlla avarii, kus naine ripub aknast välja, blondid juuksed sorgus, kuid inimesed, selle asemel, et teda aidata, teevad pilte ja filmivad. 

Aga ega, üllatus-üllatus, Lenin ilma jää. Kentsakal kombel on talle jalga pandud rulluisud, sest mehele iseloomulik käe hoiak sellisel veidral teed juhataval viisil, tuletab kunstnikule meelde inimeste käte paigutumist rulluisutamisel, et tasakaalu hoida. Vat sellisena ei ole Leninit küll kunagi kujutatuna kohanud. Palju pahameelt on ilmselgelt ära teeninud politseinikud, kes tunduvad, et rottide kõrval, on Banksy loomingus enim esindatud. Ja mitte positiivse fooniga. Küll nad näitavad keskmist sõrme, küll teevad "Võlur Ozi" Dorothyle läbiotsimist, küll suudlevad omavahel, küll teevad turvakonvoid kaubaautole, mille peal on suur sõõrik, jne. Ja, kas siin on haista isiklikuks muutunud ärategemist? Kuna Banksyt ei kutsutud Veneetsia biennaalile, siis tuli ta kutsumatagi ja tõi kaasa teemakohase teose, mis illustreerib geniaalselt Veneetsia linna lokaalset üht kajastatumat murekohta, milleks kruiisilaevad linna sees kanalites sõitmas. Teos on jagatud mitme kokku lapitud ja raamitud pildi sisse, luues terviku, ning viidates sellele kuidas massiturism lämmatab linna ja selle kultuuri, tungides oma massiivsusega kuhugi, kus tal asja ei ole, samal ajal kui miniatuursed gondlid püüavad ümberringi mitte uputatud saada. 

Näituselt leidub aga rohkelt teoseid, millede fookuseks ühed tegelinskid, kes ilmselgelt on Banksy pisikesed kangelased, kamraadid, võitluskaaslased, mässumeelsuse sümbolid ja need, kes jäävad, isegi kui meid enam ei ole. Rotid. Küll nad on gänsterid, laamendavad vannitoas, annavad edasi tähtsaid sõnumeid või jagavad lahkelt metroos käte desinfiseerimisgeeli. Need tüübi on vaieldamatult näituse tegelikud staarid. Olles omanud rotti, võin kinnitada, et mis iganes kuvand neist ühiskonnas, on tegu äärmiselt intelligentsete, muhedate ja headest semudest loomakestega. Rotte nähakse kui kahjureid, nagu ka graffiti kunstnikke, nad on vabad, inimene ei saa rottidest jagu, vaid rotid võidavad inimesi, levitades haigusi, neil pole reegleid, kuid nad on samaaegselt ka nagu täiesti tavalised inimesed, keda võimueliiti näeb kui rotte. Tegelikult ei ole meie vahel väga suurt erinevust, vähemalt lähtudes sellest kuidas Banksy asja näeb. Me kõik oleme rotid. Neile vastanduvad aga ahvid, keda ühel hetkel illustreeritakse kui ohvreid, kes võtavad planeedi meie valitsejatena kunagi üle, a la, "Ahvide planeet". Teisalt, esitatakse neid tähtsatel positsioonidel tavainimeste rõhujate võimuesindajatena. Nt Kuninganna esitamine pärdikuna, sest autorit häirib, et kõrgeim positsioon ei ole antud oskuste, teadmiste või andekuse põhjal, vaid raha ja võim on pärandatavad. Üks nõdrameelse ja võika õhkkonnaga nurgake näitusel on UK Parlamenti kujutav seina suurune maal, kus kõik esindajad on ahvid, ning taustal saab kuulata poliitikute, nt Boris Johnsoni, kõnesid. Teos on pilku püüdvalt esitatud, vahepeal valgusega ja piiritlemisega erinevaid ahve või aspekte esile tõstes. 

Paljusid ikoonilisi kujutisi on täitsa isegi võimalik endale koju kaasa võtta, sest sisuka eksplosiooni teekonna lõppu paigutus kingipood. Kuna rahvast oli palju, siis olid lapsed vallutanud kõige põnevama seina sellest sektsioonist. Laua, kus sai endale sobiliku šablooni ja värviga T-särgi disainida. Järjekordne vihje, et Banksy kunst on kõigile vaba. Tasub tähele panna, et autor ise kasutab oma loomingu realiseerimiseks suuresti just šabloone. Kahjuks, oli seal pigem nagu mänguväljak, kus kogu asi oli nagu tohuvabaohu ja ära lagastatud. Ehk oleks endalegi ühe rotiga särgi teinud, kuid sinna hullumajja ei soovinud läheneda. Leidus muudki lahedat ja tüüpilist, nt erinevate Banksy disainielementidega mütsid, märkmikud, sokid ja palju muud. Ise haarasin kaasa näituse raamatu 19 eur (ja sentide) eest. Kingipoest väljudes, kui oled veel kogemuse üleval lainel, tasub mõttes mõlgutada selle üle, et nii nänn kui Banksy kunst ei pruugi olla igavene. Tegu on ikkagi tänavakunstiga, mida varitsevad meelega hävitamise kõrval lisaks looduslik lagunemine. Juba praegu on mitmed teosed lõplikult inimkäe või keskkonna mõjude tagajärjel "kustutatud" või kadumas. Kuigi enamusi püütakse igatpidi taastada ja säilitada, tuleb tõdeda, et Banksy kunst ongi ajutine. Mehe füüsiline kunst on üks hetk, üks meeleolu, mitte alatine. Sõnum, muidugi, jääb, isegi kui teos ise enam ei eksisteeri. Taaskord, üks iseloomujoon, mis klassikalisele kunstile omane ei ole. Viimast hoitakse valvsa pilgu all muuseumis, kallite turvasüsteemide rüpes, Banksy aga seisab paljalt ja kaitseta keset lume-, vihma-, päikese- ja inimtormi, just seal, kus on tema koht. Inimeste keskel. Loodud selleks, et hävida. 

Kas natuke krõbe 25.50 eur sissepääsutasu oli seda väärt? Jah, kindlasti oli!