Kino: "Võidusõitja ja võllaroog"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Võidusõitja ja võllaroog

Originaalpealkiri: Le Fidèle

Režissöör: Michaël R. Roskam
Näitlejad: Matthias Schoenaerts, Adèle Exarchopoulos

Žanr: Draama, romantika, krimi

Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 16.03.2018

Nähtud: 23.03.2018

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

See on osaliselt minu kergeusklikkuse süü, kuid eeldasin antud filmist midagi muud kui ülihaledat seebiooperit. Ootasin põnevat, realistlikku ning, jah, kurvatoonilist armulugu koos kaasahaarava krimkapoolega, kuid sellist ülevõlli emotsioonidest nõretavat nutulugu ma tõesti ei osanud karta. Ma pean vist hakkama paremat uurimistööd tegema enne kui taas õhinas kino külastan. Ei aidanud siin ka kvaliteetfilmi näidikud: Euroopas valminud linateos, PÖFFi avafilm, Belgia võõrkeelse filmi Oscari kandidaat, Matthias Schoenaerts, jne.

Ma olen teadatuntud pisaravalaja ning minu silmist neid jugasid välja tirida just kunst ei ole. Konkreetne traagiline imal jama aga ületas igasugu tõsiseltvõetavuse piiri, kuhjudes klišeedesse ning ängi vaid ängi enda eesmärgil publikule loopides. Mul oli mingi hetk tunne, et vaatan otsekui tüüpilist Lõuna-Korea ultradramaatilist telenovelat, kus lühikese aja jooksul käib ekraanilt läbi Romeo-Julia sündroom, võimetus saada last, kriminaalide šantaaž, vangla, valel ajal katastroofiliselt valel kohal olemine, ja otse loomulikult ka ravimatu haigus. Põhimõtteliselt, kõik mis sai valesti minna, seda fookuses oleval paaril ka läks. Lõpus oli mul juba tüdimus ja mõtlesin, et, noh, kas nüüd teeb avarii lisaks? Sellisel lõpmatul ja trööstitul Kolgata teel tõesti mingitki meelelahutuslikku elementi ei olnud. Ja mis veel hullem, sel ei olnud mulle ka mingit emotsionaalset mõju -- mulle, kes kraanid valla laseb ainuüksi kui vaese kutsu poole filmis kurjalt vaadatakse.

Peategelased olid lahjad ja tuimad. Meest püüti tema minevikutraumadega kuidagigi värvikamaks toonida, kuid naine oli sama intrigeeriv kui pelmeen. Ja ma teen siinkohal pelmeenile ülekohut. Ühesõnaga, mul ei saa vaatajana tekkida sidet kinolinal lahti rulluva traagikaga kui osalised on üksluised ja ebahuvitavad. Sellest tulenevalt ei müüdud mulle maha ka nende armulugu. Võttes arvesse tõsiasja, et kena tõmbab kena, siis peale välimuse ei saanud ma mõhkugi aru, mis neid üksteise poole tõmbas ja sellistes ekstreemsetes olukordades niivõrd kindlalt üksteise külge klammerduma pani. Nagu öeldakse, misery loves company, ehk siis, vast olid mõlemad katkised ning see neid kokku tõi ja hoidiski? Millest see liim iganes ka ei koosnenud, film mulle seda selgeks teha ei olnud võimeline. 

Süžee küll puhkis ja punnitas, et nähtavat võimalikult tundeküllaseks teha, kuid mis liig see liig. Teisalt, on kindlasti neid keda see trööstitu takistusterada liigutab ja ma saan objektiivselt vaadatuna väga kenasti aru miks. Isiklikult, olen aga lihtsalt sellistest copy-paste Romeo-Julia maitselistest lugudest tülpinud. Iseäranis, kui tegelased jäävad ühedimensioonilisteks -- on vaja rohkem kui kliinilist klišee traagikat, et mind puudutada. 

Positiivselt küljelt, oli lähivaade Brüsseli krimimaailma päris köitev ning isegi minu närve suudeti perioodiks kõditada. Üks hetk aga oli see süžeeliin mängust väljas ning pinnale jäi vaid õnnetu paarike ja nende jätkuv õnnetuste jada. Eemaldati ka mehe kamud, kes vaatamata oma kriminaalsetele tegevustele oma olemustega nähtusse veidigi elu sisse puhusid. Oleks vaid enam jagatud tähelepanu nende tegemiste siseringile, ei oleks tulemus nii kaldu tüütu pisarakühveldava vinguvõidusõidu poole.

Kino: "Punane varblane"

Tervitus!

Ja veel uuemat kino!

Pealkiri: Punane varblane

Originaalpealkiri: Red Sparrow

Režissöör: Francis Lawrence
Näitlejad: Jennifer Lawrence, Joel Edgerton, Mary-Louise Parker, Matthias Schoenaerts, Jeremy Irons, Ciarán Hinds

Žanr: Thriller, põnevik

Kestus: 2h 20 min
Kinodes alates: 02.03.2018

Nähtud: 03.03.2018

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Halastamatu spioonimaailm koos sealsete noa selgalöömiste, ootamatute pöörete, olukordadega kus miski pole püha ja seda kõike naisagendiga fookuses. Arvestades, et lugu põhineb romaanil, mille on kirjutanud endine CIA agent, siis kõlas lugu piisavalt peibutavalt, et mind kinno meelitada. Mu ootused ei olnud aga iseäranis kõrgele viidud, seega ei petetud mu keskpäraseid eeldusi ega ka ületatud neid. Suurim üllatus oli reitingu krõbedus, sest mõned stseenid olid tõesti ebamugavad vaadata ning Jennifer Lawrence pidi tubli 90% endast paljastama.

Mis oli hästi? Hiljutisest teisest samalaadsest naisspiooni kätšifilmist, "Plahvatuslik blondiin", oli antud linateos minu silmis etem. Ma hindasin selle realistlikumat ja psühholoogiliselt brutaalsemat lähenemist võrreldes eelneva füüsilisele jõhkrusele keskendumisega. Spioonimaailm, a la James Bondi killas, kus muudkui rusikaid vehitakse ja mingi madin pidevalt toimub, ei ole tegelikult reaalne. Paljuski sisaldab see töö pigem jälitamist, uurimist, eemalt tegutsemist, petmist, valetamist, šantažeerimist, psühholoogilisi taktikaid, jne, ehk siis, oli loo fookus tõepärasem ja põnevam. Samuti, oli seekord primaarsem sisu mitte stiil. Kuigi jätkus omajagu ka seda. Mulle meeldis Jennifer Lawrence Dominikana, olles vaoshoitud jääkuninganna, kes suutis aga piiavas annuses emotsiooni oma silmadega paljastada. Peale tema oli edukas oma esituses Matthias Schoenaerts creepy on Vanyana.

Mis oli kehvasti? Põhi puänt koos Dominika tõelise lojaalsuse kuuluvusega ja isegi n-ö Vene poolse reeturi identiteet jäid nõrgaks. Ma ei tundud mingit "ohoo!" momenti, vaid pigem ennustasin paljuski ette kuidas keerdkäigud kujunesid. Õhukeseks jäi ka keemia Jennifer Lawrence'i ja Joel Edgertoni vahel. Nende romanss, kui seda saab selleks nimetada, mitte üksteise ärakasutamiseks, ei olnud piisavalt sujuv või tõsiseltvõetav. Liialt ühele poole kaldu olid ka nendevahelise suhte motivatsioonid -- mees oli iseloomult liialt valge ja naine vaid pigmendiga. Palju intrigeerivam oleks olnud kui mõlemad oleksid olemuse toonilt hallimad ning mitte nii läbinähtavad. Teisalt, oli tänu sellele tegelastele vaevatum kaasa elada. 

Film kestis üle kahe tunni ning lahja pinge ja puändi poolest ei olnud pikkus õigustatud. Leidus mitmeid minilooliine, mis ei olnud hädavajaliku, kuid, samas, täitsid kõik siiski mingit eesmärki ning põnev oli pikem keskendumine Dominika koolitamisele. See aitas mõista, kui kaugele ollakse valmis minema nii Venemaa kui ka Dominika enda poolt.

Teater: "Viimasel minutil"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist!

Pealkiri: Viimasel minutil
Teater: Draamateater
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Näitlejad: Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Raimo Pass, Harriet Toompere
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 25.01.2015
Millal nähtud: 11.11.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Näidendid ei saa olla universaalsed ning rusikas silmaauku igat tüüpi publikule. Nad võivad küll sisaldada teemasid mis kõnetavad suurt osa vaatajaskonnast või siis jälle minimaalselt kontakti võimaldavaid jooni või siis ühele grupile pakkuda maksimumi ning teisele näpuotsaga. Ma tegelikult juba aimasin ette, kuid antud tükki jälgides tundsin teravalt, et suhestuda ja hinnata suudaksin nähtut alles kuskil mitmekümne aasta pärast. Ma mõistan objektiivselt vaadatuna, miks näidendist on saanud menutükk, kuid minu jaoks oli pigem tegu melanhoolse ja isegi depressiivse looga. Eeldatavasti pidi see olema aga komöödia.

Põnev oli tõdeda, kuidas üks näidend võib ühele grupile mõjuda masendava ja kurva draamana, teisele aga lustaka meelelahutusena. Juhuslikult, sattusin samaealise tuttavaga rääkima teatrist ning ka tema oli just antud tükki näinud ja ütles samuti, et oli hämmingus kui kurblik nähtu oli, kuid kuidas osa saalist rõkkas naerust. Panime mõlemad tähele kuidas eakam seltskond kohati tõesti kõhtu kõveras hoidis, sest vaese naise tekkiv dementsus on ju nii koomiline... Ma ei samastunud ega tundud end ära mitte ühesgi tegevuses, teemas või tegelases, millest tulenevalt ei suutnud ma nähtuga kaasa itsitada. Suutmata seda, ei olnud ma võimeline kellegi üle naerma olukordades, mis mulle olid võõrad ja nukrad. Umbes sama efekt on olukorras kus keegi kukub – naljakad koduvideod saade on selliseid klippe täis. Kui ma mõtlen sellele, et võin ka ise vabalt koomiliste liigutusega käna panna ja olen seda loomulikult teinud, siis isegi kihistaks kaasa, kuid lähenedes eemaltseisvana, ja võttes arvesse, et kukkumine on ju ohtlik ja valus, siis oleks minust äärmiselt inetu kellegi õnnetuse üle naerda.

Jutuks on pidevalt väärikas vananemine, kuid kuidas saab seda teha kui tervis, mõistus, iseloom, elumured, keskkond, sotsiaalsed normid, jne töötavad selle vastu ja ei võimalda alati väärikalt vananeda. Mida see üldse tähendab? Kuidas mõõta väärikalt vananemist? Ja siis veel naerdakse kolme 80ndates naise argipäeva tegemiste ja murede üle! Etenduse kolm tegelast olid kõik erinevatel põhjustel otsekui tupikus ning ma pigem elasin neile kaasa, teades, et tõenäoliselt läheb kõik edaspidi rohkemal või vähemalt määral siiski veel allamäge – mul ei olnud südant veel naerda pealekauba! Annlouise'il elas seljas saamatu ja klammerduv mees, kelle kätt hoidma ta koju jooksma pidi pea iga telefonikõne peale – vabaduse puudus. Solveig otsis kaaslast, sest meest ja last tal ei olnud – üksindus. Marianne'i kunagise särava elu jääke ei suutnud naine enam üleval pidada (nt korter), lisaks, hakkas mõistus vaikselt hägunema – aja mõju tervisele ning finantsidele. Dialoogi järgi kunagised erinevatel viisidel tõeliselt eredad tähed -- nüüd tuhmumas -- hiilgeajad seljataga. Jah, hahahhaha, nii naljakas! Või vaatan ma liialt sügavale ja mustades toonides? Lohutas see, et lõppseisus mõneti said tegelaste mured leevendust.

Läheneksin sellele jaatavamalt ja oleksin näidendi vastu arvatavasti enam positiivselt meelestatud kui ma ei oleks oodanud sellest lustakast huumoritükki. Samas, tuleb mängu minu eelnev jutt -- mis minule on draama, on teisele komöödia. Kui ma aga kujutan ette, et oleksin juba minnes teadnud, kuidas tükk minu silmadele end kuvab, siis arvatavasti ei oleks minu emotsioonid niivõrd kulmu kortsutavad. Olgem ausad, teksti ja olukordi mille üle naerda ju tegelikult oli. Näiteks, totakalt koomilised ja kohatud laused Marianne'i poolt: "Ainuke seltskonnaüritus kuhu kutsutakse on matus" ja "Olen oma vanuses muutunud passiivseks pedofiiliks." Lihtsalt, võttes arvesse konteksti, ei suutnud kogu kompott mu suunurki tõsta. Leidus aga ka helgemaid seiku, nagu näiteks mõte, et kunagi pole liiga hilja, mida avastas naiste uus brizikamraad, Per. Mida ta oma kõrges vanuses täpselt avastas js kuidas see ta elu muutis, jääb teatrisaali avastamiseks. Igatahes, olnuks ma õigesti ettevalmistunud, oleksin kergemini aktsepteerinud tükki kui draamat millel on ka huumorinoote, mitte komöödiat veidikese draamaga, mida eeldasin.

Näitlejatest särasid Ülle Kaljuste Marianne'ina ning Maria Klenskaja Annlouise'ina. Viimane meeldib mulle oma muheda oleku ja spetsiiflise hääletämbri poolest pea igas rollis kus ta üles astub, seega vast ei ole ma tema puhul kunagi eriti objektiivne. Ülle Kaljuste aga suutis iseäranis ehedalt ja inimlikult edasi tuua oma tegelaskuju vananemist ja sellega kaasnevaid salakavalalt ründavaid lööke, samal ajal võideldes alateadlikult aja vastu ning püüdes mitte lasta sellest end häirida. Paratamatus oli aga paratamatu. Kaie Mihkelson Solveigina oli minu silmis aga liialt nooruslik, krapsakas ja keeruline omaks võtta kui pensionäri ning teise kahe naise eakaaslast. Otse loomulikult vananetakse individuaalselt ning kõrge vanus ei võrdu ainult kortsude, väsimuse ja küürus seljaga, kuid võrreldes oma sõbrannadega tundus, et naine oli otsekui 30ndates. See on varjatud kompliment näitlejannale, väikse torkega rolli suunas. Üldiselt mõjus kolme naise koosmäng veenvalt, lähtudes sellest, et tegu oli karakteritega, kes üksteist pea terve elu lähedalt tundsid. Kiirelt mainin veel lavakujundust, mis mulle meeldis, kuna oli väga detailirohke, kus vaataja silme ees oli otsast lõpuni Marianne'i sisseelatud ja kodune elutuba.

Vaatamata minu eelnevatele pretensioonidele ja tüki venima kippumisele, on tegu menunäidendiga ja seda ilmselgelt põhjusega. Kui ootused nähtavaga klapivad, siis on tükk vaataja silmis õnnestunud, kuid kui eeldused jooksevad sihist mööda, siis võib lugu mõjuda ebameelelahutuslikult. Ja, muidugi, tõuseb näidendi edukuse protsent vaatajast lähtudes vastavalt viimase kõrgele vanusenumbrile.

Kino: "Mina, Tonya"

Tervitus!

Veel uuemat kino!

Pealkiri: Mina, Tonya

Originaalpealkiri: I, Tonya

Režissöör: Craig Gillespie
Näitlejad: Margot Robbie, Sebastian Stan, Allison Janney, Paul Walter Hauser

Žanr: Draama, biograafia, sport

Kestus: 1h 59 min
Kinodes alates: 26.01.2018

Nähtud: 03.02.2018

Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Olen liiga noor, et seda skandaalset intsidenti mäletada ning vast see sel ajal siin ookeani taga nii sensatsiooniline ka ei olnud. Erinevaid meediumeid läbi, kus sellest killukesi poetati või mainiti, tean, et midagi kahe kunagise USA tippuisutaja, Tonya Hardingi ja Nancy Kerrigani, vahel juhtus -- midagi kriminaalselt kõmulist, mis siiani inimesi fastsineerib. Olenevalt muidugi sellest, kui suurel hulgal tõena filmis esitatud versiooni tegelikkusest võtta, vastas see aga kõigile küsimustele, mis vahejuhtumiga seoses on mul tekkinud ja enamgi veel.

Tonya Harding oli pärit vaesest, mitte just haritud ja tervislike sisesuhetega, perekonnast. Naise ema oli vaimselt, verbaalselt ja füüsiliselt rohkemal või vähemal määral vägivaldne ning sundis tütart rügama tööd jääl, et tüdruk iluuisutamise maailmas kaugele jõuaks. Saavutades edu, otsustab Tonya, et nüüd aitab, ning kolib ema juurest välja. Maailm aga tühja kohta ei salli, sest naise kallim ja peatselt mees, oli temaga samamoodi vägivaldne. Tonya täht tõuseb ning ta jõuab isegi Olümpia mängudele USAd esindama, kuid tema mürgine ümbruskond, mehe ning ema näol, viib samm sammult lähemale naise allakäigule kuulsa intsidendi näol. Lõpptulemuseks on Tonya keelamine osa võtmast võistlusiluuisutamisest kogu eluks. 

Põhiline küsimus on, et kas naine teadis planeeritavast rünnakust Nancy Kerrigani vastu ning kui palju ta teadis? Film viitab sellele, et ta oli kursis, kuid plaan oli saata rivaalile mõned ähvarduskirjad, et too ei uisutaks enam, mitte tema põlve vigastada. On üsna tõenäoline, et päriselus pidi Tonya midagi teadma ning selleks on ka tõestusmaterjale, kuid mis ulatuses täpsemalt, jääbki saladuseks. Intsident intsidendiks, kuid keeruline oli talle mitte kaasa elada, nähes mis tingimustest ta tuli, mis teda pidevalt ümbritses ning, kuidas vaatamata andele, diskrimineeriti teda pidevalt ja pilkealuseks peeti. Film oli äärmiselt osav naisepoolse sümpaatia tekitamises. Tonya oli segase ema, jõhkardist mehe ja teda mitte tõsiselt võtva professionaalse iluuisutamise ringkonna ohver. Eriti emotsionaalne ja härdaks tegev stseen oli lõpus, kui kohtunik naisele tema karistuse ette luges ja too paluma hakkas, et ei võetaks talt võimalus tegeleda asjaga mida armastab ning kuidas otsus oli julmem kui teistel kaasosalistel ja võrdus eluaegse vanglakaristusega. See seik tõesti puudutas mind.

Otse loomulikult, ei olnud ta ise aga ka just kõige puhtam hing -- kaugel sellest. Siiski, on raske mitte tunda kaasa naisele, kelle vastu olid kõik, kuid kes siiski jõudis nii kõrgele ja kaugele -- kuniks raskelt välja teenitu lihtsalt tagasi võeti. Minu õiglustunne sai riivata juba filmi alguses kui sai selgeks, et Tonya ei jõua kunagi päris tippu, sest tal ei olnud spordiseltskonna toetust. Ja suuresti sellepärast, et ta ei esindanud imidžit mida USA professionaalid oma iluuisutamise esinumbrilt ootasid. Just see aga tegi temast niivõrd vastuolulise ja intrigeeriva isiku, sest ta suutis võita nii poolehoidu, imetlust ning haletsust, kui ka viha ja vastikust üheaegselt. Mitte miski, muidugi, ei vabanda Nancy Kerriganiga juhtunut.

Tehniliselt poolelt oli linateos just mulle passiv ja sealjuures kenasti konteksti toetav. Mulle meeldis selleaja pop-laulude kasutamine tausta muusikana. Formaat, kus vaataja sai Tonya tegemisi jälgida samm sammult lapsest peale kuni tema tulevase boksikarjäärini (!) välja, oli põhjalik ja informatiivne lähenemine tema läbielamistele. Jooksvalt lisasid kõik põhitegelased intervjuu stiilis ka kommentaare toimuvale juurde -- positsioonilt kus kõik oli juba möödunik. Ka filmi üldine atmosfäär imponeeris oma 90ndate coolilt retro visuaaliga. Kõige enam nautisin humoorikat tooni, vaatamata tegelikult ju masendavale sisule. 

Koomilist poolt toetasid loo vaieldamatud tipptegelased, Tonya veidrikust ema, papagoiga õlal, ning Tonya mehe luuludega luuserist sõber, kes arvas, et on salakaval tegija ja ülim jõmm. Ma ei tea, kas nutta või naerda, kuid need kaks oli võetud täitsa elust enesest -- nende olemused ja kohati isegi dialoog ei olnud välja mõeldud. Poleks filmi lõppu lisatud katkendeid päriselus toimunud intervjuudest, kus oli näha, et näitlejad mitte ei loonud vaid osavalt kopeerisid, ei oleks ma uskunud, et sellised fruktid eksisteerisid. Nii nende kui ka teiste rollide kehastamine oli suurepärane. Isegi imeilus Margot Robbie suutis Tonyana veenev olla, kuigi kohati oli ta liiga kena ning, nooremat Tonyat esitades, liiga vana. 

Kokkuvõttes, vaimustav ekraniseering!

Etendus: "Hüljatud"

Tervitus!

Teatrilavadelt seekord!

Pealkiri: Hüljatud
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Samuel Harjanne (Soome)
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 25.11.2017
Millal nähtud: 10.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Mingi hetk arvasin, et asi on minus: olen liiga nõudlik ja kriitiline. Ja eks ma mingi kraadini seda ka ole, kuid leidnud võrdlusmomendi, tõdesin, et minu ootused ei ole fantaasiamaailmast. Originaalmaterjal võib ju olla igati maailmatasemel, kuid kui teostuse kõik komponendid seda samatasemeliselt ei toeta, siis on tulemus kesine – aktsepteeritav, kuid kesine võrreldes potentsiaaliga. Olen külastanud mitmeid populaarseid ja kõrgelt hinnatud muusikale Eestis ning pea kõik on mulle vähemal või rohkemal määral pettumuse valmistanud.

Esiteks, muusikalid ise, alates süžeest, on kuidagi liialt üleshaibitud olnud ja mu ootusteni ei ole küünditud. Teiseks, meie kodune tehniline pool on kohati soovida jätnud. Iseäranis muusikaline teostus, spetsiifiliselt öeldes, lauljate diktsioon. Mingi hetk arvasingi, et ma ei peagi mõhkugi aru saama sõnadest mida lauldakse. Siis aga külastasin Glasgows muusikali ning, üllatus-üllatus, sain suhteliselt kõigest aru mis laval kõlas. Värsket "Hüljatud" etendust vaadates olin oma pool tundi täitsa frustreerinud, sest ma pidin inglise keelseid subtiitreid lugema, et mõista laulude sõnu – selle võrra ei jõudnud ma jälgida mis laval toimus. Arvestades seda, et "Hüljatud" baseerub tervenisti laulmisel, ning tavakõne leidub vaid paar fraasi, siis ei olnud sõnadest aru saamine teisejärguline. Siinkohal, ei oma mitte mingit tähtsust, et olen lugenud raamatut, millel etendus põhineb, näinud ka Hollywoodi ekraniseeringut ja tean väga hästi loo käiku. Ma saan aru, et väike riik, vähesed võimalused spetsiaalselt muusikali laulja kogemuste omandamiseks ning võimatu saada sellealaline eriharidus – siiski, meil on mitmeid andekaid lauljaid, kes saaksid soliidselt hakkama. Selle asemel, satuvad mitmetesse kandvatesse rollidesse siiski n-ö popstaarid. On neid, kes muusikali rolli nõudmise kingi enam-vähem täidavad, on neid, kes küll võiksid saada ponnistuse eest medali, kuid ei mängi nõudmisi välja. Tunnistan, et asi võib olla ka hoonete ja lava akustikas või tehnika mitte sobimisel konteksti täisväärtuslikul esitamisel, kuid midagi on natuke nihu, kui kaks lapsest lauljat (rollides: noor Cosette ja Gavroche) tegid silmad ette täiskasvanutele. Nende esitused olid selgemad, kõlavamad ning tugevamad. Ehk siis, on arusaadavalt laulda ikka võimalik küll.

Jättes nüüd kõrvale minu peamise pretensiooni, pean mainima ka mu ootusi tsipa petnud lavakujunduse ja üldse visuaalse poole. Jällegi, kas on ülekohtune soovida näha midagi suurejoonelisemat, detailsemat ning silmatorkavamat? Ilmselt vist, kuid arvestades keskmisest etendusest krõbedamat hinda, on mu eeldused automaatselt kõrgemad. Või on asi selles, et olin 1. rõdul ning kauguse tõttu lavast ei saanud ma nähtavast maksimumi ja vahetut kogemust? Kes teab. Vaatasin ka Vanemuise kodulehelt etenduse efektseid fotosid ning mul tekib segadus, et miks ma saalis sellist pilti ei näinud? Oli ja nagu ei olnud ka.

Teiselt poolelt, ei olnud tegelikult ju asi nii hull, sest eelmainitule on etendustes ka teisi aspekte, mis võivad teatrikogemuse meeldivaks teha. Alustan nokitud lavakujundusega, sest kesisuse juures leidus ka säravaid momente, mis mulle väga meeldisid. Näiteks, olid barakid efektsed ja mõjusid piisavalt tõetruult. Samuti, oli multifunktsionaalne ka suur ratas mida nutikalt ära kasutati, kas atmosfääri loomiseks või praktiliseks eesmärgiks. Meeldejääva pisidetailina tooks esile ka punase riide taga varjudena lippu lehvitavaid Mariuse hukkunud kamraade -- nagu mäletuse vaimud --, kellede leinamiseks laulab mees esiplaanil. Näitlemisest rääkides, oli see aspekt ka igati adekvaatselt realiseeritud ning vastas muusikali vajadustele, kuigi vaimustust minus keegi oma etteastega ei tekitanud. Esitajate lauluhääle andekuses ma ei kahtle, kuid igasugune vokaalvõime ei sobi ükskõik millisesse konteksti. Estraadilaulja ei ole just õige sobivus ooperilavale. Eelpool mainitud artikulatsioonioskus on vaid üks tahk. Silmapaistvate hulgast pean mainima Tamar Nugist, Javertina, kes oma võimsa ning mehise lauluga igas stseenis publiku tähelepanu nõudis -- mees tõmbas oma esitusega rahva tuntavalt käima. Armas, õnnetu ja hingestatud oli ka Kärt Anton Eponine'i rollis. Mulle meeldis naise tütarlapselikult süütute joontega hääletoon, mis tegi tegelase lootusetu olukorra, vastamata armastuse ja ohverduse veelgi valusamaks. Imre Õunapuu oma imposantse hääle ja kangelaslikult õige asja eest võitleva Enjolrasena, pani mind tõdema, et tema järel ei ole keeruline kujutada mehi talle barakkidele järgnemas.

Muusikast rääkides, oli mu esimene kokkupuude antud etenduse repertuaariga 2012. aasta Hollywoodi ekraniseeringu läbi. Mäletan selgelt kuidas ma kinosaalist väljusin ning sõbrannale hämmeldunult ütlesin: "Issake, nad laulsid ju KÕIKE!" Jah, see lõppematu lauluvoog pani ekraanile veidi kõõrdi vaatama ja ei lisanud nähtavale just usutavust ja kaalu, kuid omapärane, voolav ning meeldejääv võte igatahes. Juba siis ei istunud mulle pakutav muusika, mis oma katkematu järjepidevusega lasi lugudel üheks sulanduda ning kohati oli keeruline aru saada kus üks lõppes ja teine algas. Kui ennast unustasin või tähelepanu hajus võis selgusetuks jääda, mis looga nüüd täpselt tegu ja kas see ei olnud juba mitte lugu mis varem kõlas? Muusika oli paljuski sarnase tooni, tempo ja olemusega, mis tegi veidi raskeks erinevatel paladel mällu sööbida -- süžee kulgemise aitas see aga tunduvalt sujuvamaks. Isegi praegu mõlgutan mõtteid ja ükski meloodia ei tule eriti teravalt meelde. Vast olen liialt ülekohtune auhinnatud ja palavalt armastatud muusika vastus, kuid mind see niiväga ei kõnetanud ning minu eelistused selles vallas on mõnes muus suunas.

Nagu teada, põhineb etendus Victor Hugo meistriteosel "Hüljatud" ning paljuski on üle võetud keskne süžee üpris lojaalne originaalile. Lavaversioon on aga tunduvalt lihatum ning pigem on üle võetud kondikava ja mitmeid detaile putitatud pealiskaudsemaks või vähem keerukamaks. Iseäranis mahukas on Mariuse tausta vähenemine ning mehe minevikust ei ole tükki jõudnud just palju -- temast on saanud natuke ühekoeline kangelane Cosette'ile. Mehe pereajalugu oli raamatus aga äärmiselt põnev ja põhjalikult käsitletud. Lisaks ka suhted tema kamraadidega ja viimastel omavahel. Näiteks, on muusikal välja jätnud ka Fantine'i kallima ja Cosette'i isa, Thénardieride suurema pere ning sugulassuhted (nt on Gavroche raamatus Eponine'i vend), viimaste seos Mariuse isaga, jne. Mis mind ennast aga enim torgib on kuidas Cosette on raamatus rohkem väljajoonistatud ning mitte ainult üks kena näitsik Mariusele armumiseks ja Valjeanile elumõtte andmiseks. Eponine aga muutus ülekandel muusikali tõeliseks traagiliseks kangelannaks ning, minu silmis, võttis Cosette'i rambivalgust. Raamatu Eponine'ist oli Mariusel enam-vähem ükskõik ning naine ei olnud ka selline kaasaelamist soodustav õilishing nagu muusikal teda esitas. Lavaversioonil hoidsin pöidlaid hoopis Eponine'ile mitte Cosette'ile -- originaalmaterjal aga eeldaks vastupidist. Üldiselt, aga arvan, et ülekanne raamatust lavale oli edukas ning valikud mida kaasa võtta ja mida muuta olid igati adekvaatsed ning asjalikud.

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et järjekordse maailmakuulsa muusikali oma silmadega ära nägin ja otseesituses ära kuulsasin. Kahjuks, vaatamata suurepärasele alusmaterjalile, ei suutnud muusikaliversioon mind täienisti enda poolele võita. Põhjuseid oli mitmeid. Samas, saan ma väga selgesti aru, miks see etendus nii meeletult menukas on. Ütleme siis nõnda: nii palju kui on inimesi on maitseid ja antud muusikal ei olnud maitsestatud üleliia minu eelistuste järgi.

Kino: "Süngeim tund"

Tervitus!

Uuemat kino!

Pealkiri: Süngeim tund

Originaalpealkiri: Darkest Hour

Režissöör: Joe Wright

Näitlejad: Gary Oldman, Lily James, Kristin Scott Thomas, John Hurt, Stephen Dillane

Žanr: Draama, biograafia, ajaloo

Kestus: 2h 06 min

Kinodes alates: 02.02.2018

Nähtud: 03.02.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

1. Ajalugu on lahe – minu lemmik tund koolis. 2. II Maailmasõja perioodist on tohutult intrigeerivat ning väljapaistvat millele fokuseerida – materjali on lõpmatult. 3. Winston Churchill on legendaarne ajaloo suurkuju ning üks juhtivaid mängunuppe selles sõjas. 4. Brittide n-ö tumedaim tund koos võidu ja kaotusena samaaegselt tuntud Dunkirki evakuatsiooniga on üks hämmastavamaid ja pöördelisemaid punkte kogu sõja kulgemises. 5. Suve menufilmiga, mis keskendus Dunkirkis olnud sõdurite läbielamistele, moodustab "Süngeim tund" perfektse topeltpaketi, ehk siis, nähes mõlemat, tekib terviklikum pilt ühest suursündmusest kahe erineva vaatevinkli läbi. 6. Kompaktne, tõetruu, päev-päeva kaupa olukorrale Briti ladvikus ülevaadet andev, pingeline, biograafiline, suurepäraste filmitegijate kätes ja näitlejate hoole alla, auhinnad, Oscarite ennustused – kas midagi üldse saaks valesti minna? Kas saab leiduda mõni põhjust, miks mu eelnev vaimustus kinosaalist lahkudes oli minust tsipake lahkunud?

Vastus eelnevatele küsimustele on, jah, sest kuigi Churchill oli õige mees õigel ajal õiges kohas, ei olnud ta üks veidi pahur ja torisev vanataat. See Disneystunud versioon mehest mulle kohe üldse peale ei läinud. See tipptasemel imal stseen metroos ajab mind siiani silmi pööritama. Jah, tema suurtes tegudes ja panuses ei kahtle keegi, aga, kordan, ta oli oma aja sotsiaalse maailma kõrgklassi esindaja, kelle sellele positsioonile vastavad vaated võivad tänapäeval vihast ja hämmastust näost punaseks ajada. Filmis oli aga ta üks tore väliselt veidi okkaline podisev siilionu, kellel oli soe ja pehme kõhuke. Tulenevalt sellest oli mul raske võtta nähtavat reaalelule vastavana ning ajalooliselt tõetruuna – liiga siledaks töödeldud, poliitiliselt korrektne ja ilustatud tulemus. Mehe vastuolulisest karakterist saab lugeda enam siit.

Mis oli hästi? Otse loomulikult oli näitlemine tasemel ja Gary Oldman ei olnud enam üks Briti näitleja, vaid ta transformeerus täienisti Churchilliks. Samuti meeldis mulle esitatud perioodi õhkkond, toonid, tempo, jne. Nähtu esitas end kui äärmiselt autentset keskkonda neile sündmustele. Kohati loodi dokumentaalfilmiga sarnane lähenemine, mis on ainult kompliment arvestades konteksti. Ehk siis, meeldis mulle formaat, teema, käsitlus ja enamus tehnilisi lahendusi. Lisaks, hindasin sisevaadet võtmeisikutevahelistele suhetele ja poliitilise aspektile, kus kõigil oli oma agenda ja nägemus kuidas konflikti lahendada. Seda kõike turvalistes valitsushoonetes -- samal ajal kui mehed sõjakoldes surid. Valus, kuid realistlik oli vaadata kuidas tuhandete eludega mängiti kellegi isiklikust arvamusest lähtudes. Siinkohal jälle arvan, et vaadates suve "Dunkirki" saab toimuvale palju täisväärtuslikuma vaate.

Mis oli halvasti? Peale liialt puhtalt Churchilli portreerimist, ei tundud ma ka filmis pinget, sest kontakt parlamendiruumide ja mehe kodus toimuvaga ning Dunkirki ümbruses aset leidva katastroofiga oli pea olematu. Välja arvatud siis põgus stseen ja looliin Calais'i piiramisega. Minuni ei jõudnud olukorra tõsidus -- puhtalt linateosest lähtudes, ei olnud võimalik aduda, mis kaalul oli. Sellest räägiti aga seda ei võimaldatud tundma ega näidatud. Ma ei tea, kas see põhines päriselus toimunud vahejuhtumil, kuid kui kuningas läks Churchilli külastama ja teda motiveerima mitte järele andma, kuigi sinnani oli igati mehe vastu, siis see stseen mõjus äärmiselt võõrastavalt, torkivalt ebaloogilise ja ootamatuna. Samamoodi pani tundma ka see eelpoolmainitud metroo vahejuhtum.

Kontsert: TOTO

Tervitus!

Nostalgiamuusikat seekord!

Esineja: TOTO
Asukoht: Nordea Kontserdimaja
Millal nähtud: 12.02.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt

CD-de leviku koidikul hankis mu ema endale tonnide viisi plaate oma kunagiste ja sellehetkeliste lemmikute hulgast. Arvestades seda, et võltskoopiad olid laialt levinud ja turult võis neid vabalt osta lademetes, siis tekkis neid kodus kokku tõesti tubli hulk. Whitesnake, AC/DC, ZZ Top ja muud taolised ei kõnetanud mind kui last niiväga, kuid teatud artistide kogumikke kuulasin omaette üksi kodus igal võimalusel. Kate Bush, Genesis, Fleetwood Mac ja TOTO -- need olid mu vaieldamatud lemmikud. Suurim soov oleks kõik laval kunagi ära näha, kuid nelikust on aktiivne hetkel vaid viimane ning võimalust oma lapsepõlve meelisbändi live'is kuulata ei saanud ma mitte mingil juhul kasutamata jätta.

TOTO võrdub enamustele ülimenuka "Africa" looga, kuid bänd on andnud välja 14 albumit, ajavahemikus 1978-2015, ning loonud lademetes suurepärast muusikat. Ehk siis, on mehed tegutsenud, nagu tuuri pealkiri ütleb, 40 aastat.  Lisaks sellele palale on TOTO tuntud ka muude iseäralike iseloomujoonte poolest. Näiteks, on bänd kui bussiterminal, sest uued ja vanad liikmed reisivad vahelduva eduga ning eri põhjustel sisse ja välja. Asutajaliikmetest on oma pideva kohalolekuga õnnistanud vaid Steve Lukather (kitarr, vokaal) ja David Paich (klahvpillid, vokaal). Muutunud on eri perioodidel muuhulgas nii põhivokaal (Bobby Kimball, Joseph Williams ja Fergie Frederiksen) kui löökpillide ja trummide meister (asutajaliige Jeff Porcaro -- kes suri 1992; Simon Phillips). Veel on iseärasus, et bänd sisaldab mitut andekat lauljat ning vaatamata põhivokaalile suudavad laule üksinda kanda ka teised -- enamus lugusid esitab peamine laulja, paar ülejäänut aga keegi teine grupist, näiteks, tihti Steve Lukather. Kõigil neil on eri tugevused ning lähtudes loo vajadustest, tuleneb esitaja. Üks humoorikas fakt ka. Mitte ükski teine bänd ei saa vist öelda, et oleks panustanud sedavõrd agaralt naistenimega laulude loomisesse kui TOTO. Tõestusmaterjalina eksisteerivad "Rosanna", "Angela", "Carmen", "Melanie", "Pamela", "Lea", jne.

Julgen ka väita, et kõigil meie elus on killuke TOTOt. Või siis vähemalt on bänd seotud mitmeid veidraid ja ootamatuid teid pidi erinevate muusikamaailma tegijatega. Näiteks, on Joseph Williamsi isa kuulus ja kõrgelt hinnatud kinomaailma helilooja John Williams, kes on loonud muusika sellistele eepilistele filmidele nagu "Star Wars", "ET", "Üksinda kodus", Indiana Jones'i triloogia ja Harry Potteri seeria. TOTO sulest tuli ka suurem osa sci-fi klassika "Dune" (1984) soundtrack'ist. Samuti, saab kuulata Michael Jacksoni legendaarsel plaadil "Thriller" enamus lugude instrumentaal poolel TOTO muusikuid (Steve Lukather, David Paich, Jeff Porcaro, Steve Porcaro). Peale selle, on seal plaadil leiduv "Human Nature" kirjutatud David Paichi poolt. Minu jaoks oli suur üllatus, et Joseph Williams on heliloojana töötanud ka minu teismeea lemmikseriaali "Roswell" heaks ning laulnud animafilmi "Lõvikuningas" täiskasvanud Simba osa. Veel võib mainida, et TOTO asutaja liige ja trummar, 1992. aastal lahkunud, Jeff Porcaro, oli üks enim lindistatud n-ö session musician'e ehk siis midagi vabakutselise trummari sarnast, kelle löökpilli annet ja teenuseid võib kuulda järgmiste artistide loomingus: Dire Straits, Pink Floyd, Eric Clapton, Bruce Springsteen, Elton John, jpt. TOTO on koostööd teinud ning panustanud märkimisväärselt muusikasse ka väljaspool gruppi ning nende panust ei saa mõõta vaid looga "Africa".

"Africa" on muidugi hea lugu, kuid ta pole minu silmis kaugeltki parim. Kui aus olla, ei mäleta ma seda pea üldse kui lapsena ema CD-sid kuulasin. Kuigi TOTO viljeleb erinevaid stiile, fokuseerides popile ja rockile, eelistan mina nende pop suunda, mis muide aga kahjuks bändi tõsiseltvõetavust vähendas. Sellest tulenevalt on mu südamelähedasemad lood just sellelaadsed -- tippteoseks minu silmis vaieldamatult "Stop Loving You". Laulu energia, pillimäng, vokaal ja kaasatiriv toon on lihtsalt uskumatu! Siit ka nüüd lõpuks kontserdi enda juurde ja tõdemuse, et olin veidi pettunud. Nagu mehed ise ütlesid, arvestades bändi loomingu mahtu, on äärmiselt keeruline valida just need lood, mis täidavad kuskil 2,5 tunnise kontserdi. On igati loomulik, et 40 aasta ja 14 plaadi kõik laulud ei saagi valituks ja otsustamisprotsess on keeruline, kuid, olgu -- üks mu lemmik lugu ei kõla, okei, kaks ei kõla, kolmas, neljas, aga teevad mind juba õnnetuks ning tundsin, et vaimustuse õhku sai must omajagu välja lastud. Mitmed mu oodatumad laulud ei ole ka just kõige populaarsemate killast, kuid lootus jäi, et kuulen neid siiski. Põhimõtteliselt, jäi mu kõrvu paitamata "I'll Be Over You", "Pamela", "Melanie", "Running Out of Time" ja teised. Kurvaks tegi mind aga see, et "Stop Loving You" esitati akustilise üheminutilise versioonina. Ma tahtsin nutta, sest see ei ole SEE!

Proovisin endast üle saada ja hinnata seda mida oli, mitte seda mida ei olnud. See mis oli, tegelikult oli ju vinge. "Rosanna" tõi kananaha ihule, "Lion" on ikka nii julmalt alahinnatud, "I'll Remember" mõjus lõõgastavalt, "Angela" oli magusalt kurb, "Hold the Line" on ikka üks kihvt tagasivaade 70ndatesse, "Stranger in Town" on lihtsalt veider aga kaasahaarav lugu. Kõlasid ka veel "Lovers in the Night", "The Road Goes On", "Girl Goodbye", "Alone", jpt. Pole kahtlustki, et oli mida hinnata ja nautida. Minu meeldivaks üllatuseks kõlas ka kaks instrumentaallugu, kus mehed said oma vaimustavat pillimängu oskust demonstreerida ilma tähelepanu rööviva vokaalita. Viimase loona, enne lisalugu, sai publik lõpuks nautida "Africat". Selleks paluti rahval püsti tõusta ning kaasa laulda -- seda ka agaralt tehti. Publik tõmmati lõpuks ka käima. Lahe oli live'is armastatud lugu ära kuulda, kuid vasikavaimustust mul ka seekord ei tekkinud.

Kontserdi keskele paigutas bänd ka segmendi "Acoustic Storytellers", kus lihtsustatud lühiversioonidena sai kuulda grupi erinevaid lugusid ning kõrvale ka meeste kommentaare. Siin esitati lõpuks ka "Stop Loving You". Seda küll liiga lühidalt ja ilma ülikõva täispaketi ja vungita, kuid vähemalt sain muiata selle üle, et konkreetse laulu loomisel ja üldse stuudios olles, mainis Jospeh Williams tögavalt, et David Paich võib olla jube "slavedriver" ehk kubjas. Samuti esitasid mehed ka eriti iidse loo "Miss Sun", mis aitas neil plaadilepingu üldse saada. Ka eelpoolmainitud Michael Jacksoni "Human Nature" sai paar minutit ning laul on kirjutatud David Paichi tütrest ajendatult.

Bändi kohta saan öelda vaid ühte -- rokipeerud, tõeliselt andekad ja vastupidavad vanamehed. Kui mõelda, et kes enam esile tõusis, siis on raske vastata, sest kõik hiilgasid. Raske on aga mainimata jätta Steve Lukatherit, kes oma kidrale osavalt säru tegi. Ka löökpillide poisid kütsid vingelt. Eriti multifunktsionaalne oli Warren Ham, kes lisaks saksofonile mängis flööti ja suupilli. Igati arusaadav arvestades kui palju aega on möödunud, kuid Joseph Williamsi hääl ei olnud enam nii klaar ja kõrgeid toone haarav kui 80ndate originaallugudelt mäletan. Siiski, sai ta soliidselt oma esivokaali rolliga hakkama. Bändi grupitöö oli igati kiiduväärt.

Antud tuuri koosseisu kuulusid:
Shannon Forrest - trummid
Lenny Castro - löökpillid
Steve Lukather - vokaal, kitarr
David Paich - vokaal, klahvpillid
Joseph Williams - vokaal
Steve Porcaro - klahvpillid
Shem von Schroeck - bass
Warren Ham - saksofon, vokaal

Kontsert kestis 2,5 tundi ning algas ja lõppes ettenähtud ajal, mis on minu silmis alati suur pluss. Esile tuleb tuua ka lavakujundust ja valgustust, mis oli detailne, liikuv ja suurepäraselt toetas ning andis lisa efekti muusikale. Minu vingumiskohaks oli aga heli. Instrumente kuulis küll, kuid millegipärast kippus lauldu koos sõnadega jääma nõrgaks ning ära kaduma. Muusika summutas hääled. Kas tõesti on saali akustika nii kehv või oli asi tehnikas või...? Igatahes, see oli kohati päris häiriv ja pärssis kontserdi naudingut. Samuti, oli publik üpris tagasihoidlik ning tundus, et bändil oli raske neid kaasa haarata. Teisalt, oli kontsert ju välja müüdud ning Eesti publik ongi selline vaoshoitum.

Kokkuvõttes, kui ma nüüd ka kuidagigi saaks Kate Bushi, Genesise ja Fleetwood Maci laval ära näha, oleksin äärmiselt rahul!