Kino: "Marslane"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Marslane

Originaalpealkiri: The Martian

Režišöör: Ridley Scott

Kestus: 2h 21 min

Näitlejad: Matt Damon, Jessica Chastain, Chiwetel Ejiofor, Sean Bean, Jeff Daniels

Žanr: Põnevik, ulmefilm, action

Kinodes alates: 02.10.2015

Nähtud: 03.10.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Hoiatus! Teistmoodi arvustus!

Kuigi mind otseselt antud film ei tõmmanud, seadsin sammud kinosaali, sest vaja oli kaks tundi surnuks lüüa ja voila! -- nautisin filmi kordades enam kui eeldasin! Ning kuna see on kogunud kiitust paremalt ja vasakult, ülevalt ja alt, siis tahan olla mässajast konstruktiivselt kriitiline (loe: vingats) ning toon välja esmajärgus aspekte, mis sära kõrval olid üksikud mustad augud. No palju sa ikka midagi taevani tõstad (isegi kui see on õigustatud), keegi peab ju vastasjõu poolt esindama! Annan endast selles keerukas olukorras parima.

Siiski, pean esmalt välja tooma oma lemmiku tahu, milleks oli peategelase, arvestades olukorda, rõõmsameelne, allaheitmatu ning igast olukorrast oma võlu leidev suhtumine. Tema ratsionaalne, nagu vana rahu ise ja humoorikas vaade oli tohutult sümpaatne ning aitas filmi ülitõsiseks emo-festivaliks muutumise vastu. Stressis ja meeleheitel inimene ihuüksinda mõeldamatult kaugel võõral planeedil ei tuleks eluilmasi mõttele, et: "Olen kosmosepiraat!" Samuti on Matt Damonil piisavalt karismaatilisust ja pilkupüüdev, et ta suutis oma kohalolekuga kogu linateose täita, rääkimata kogu Marsi planeedi täitmisest, sest ta oli ju nähtu A ja O.

Nüüd alustan nurisemisega (aga ainult natuke):

Lugu liikus põhijoones väga lineaarselt kindla eesmärgi suunas. Tooksin paralleele orienteerumisega, kus läbid ühe katsumise või leiad lahenduse ning siis asud järgmise, sellest tuleneva kallale. Samm-sammult kuni sihtpunkt on käepärast. Üldiselt läks kõik lepase reega, no niivõrd kui antud oludes minna võib, kuid loomulikult peab ette tulema ka tagasilööke ning kui ootamatult kaua on kõik üllatavalt hästi õnnestunult läinud, siis peab vahepeal ju ka midagi õhku lendama. Ja sinna on ka koer maetud, need kaikad kodaras jätsid sunnitud mulje (eriti üks spetsiifiline) ning olid kui kohustuslikud faktorid, mille peab lisama, et nähtu oleks piisavalt dramaatiline.

Kohati oli koomiline ja eriti selgelt tunda, kuidas keerulist teadusjuttu püüti lihtsas võtmes vaatajale lahti seletada lihtsustatud ja käegakatsutavate meetoditega, kuigi nendele konkreetsetele isikutele oli tekst arvatavasti primitiivne. Selge oli see, et kõik need pastakad ja muud vahendid olid vaatajale suunatud. Ma muidugi hindasin seda, kuid eesmärk oli ka varjamatult ilmselge. Samas aga on selline lähenemine suhteliselt omane taolistele tugevalt teaduslikel tarkusepagasil põhinevatele filmides.

Mulle meeldis, et marslase Mark Watney teekond kulges ootamatult libedalt, sest mõnikord on kohustuslikud traagilist kaalu lisavad õnnetused, surmad ja äpardused mõneti kunstlikud. Samas aga oleksin oodanud dramaatilisemat finaali. Ma eeldasin aga, et kõik laabub, viis oli muidugi teadmata, kuid aimasin näiteks ka elus/surmas lõppseisu, sest nad ise läbilillede lobisesid selle ühes stseenis välja ja pärast seda ei oodanud ma enam puänte selles osas. Mõnes mõttes lasti endale ise jalga ning pinge ja intensiivsus kannatas.

Kõige tähtsam: Kas see palja keha ja veel nälginud pool keha näitamine suures plaanis oli ilmtingimata vajalik? Šokeerimiseks, illustratsiooniks, naistele pringi tagumiku imetlemiseks...? Kuidagi kohatu ja kentsakas.

Lemmik tsitaat: "Anna andeks, et me sind maha jätsime, aga sa lihtsalt ei meeldi meile."

Lemmik stseen: Astrofüüsik.

Kokkuvõttes: Piisavas annuses kvaliteeti ja meelelahutust, suurel hulgal Matt Damonit, huumorit ja ärevaid hetki, originaalne sisu ning meeldivalt kerges võtmes õhkkond. Asjalik ajaveetmine!

Kino: "Kõnd"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Kõnd
Originaalpealkiri: The Walk
Režišöör: Robert Zemeckis
Kestus: 2h 03 min
Näitlejad: Joseph Gordon-Levitt, Charlotte Le Bon, Ben Kingsley
Žanr: Biograafia, draama
Kinodes alates: 09.10.2015
Nähtud: 06.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Tahtsin antud filmi ilmtingimata IMAX formaadis näha ja see valik õigustas end igatpidi. Seistes koos peategelasega kaksiktornide vahel köiel, imetledes rahulikku taevast ning jälgides maad, mis jääb kõhedalt kaugele, oli erakordselt reaalne ja meeliülendav kogemus, eriti kuna tavaolukorras on mus paras annus kõrgusekartust.

Aga alustame algusest, Philippe Petit on surma trotsiv, hirmu välja naerev ja väljakutsete ees kohkumatu entusiastlik, kutsut meenutav tsirkusetrikkide entusiast, kellel on lisaks ka ootamatult elujaatava, rõõmsameelse ning sihikindel iseloom. Žongleerimine, unicycle sõit -- kõik on käpas, kuid enim paelub teda köiel kõnd. Iga õnnestumine paneb teda aga järgmist, ohtlikumat ja võimsamat väljakutset otsima ning olles otsekui sõltuvuses enese pidevast ületamisest ja surma haneks tõmbamisest, saab tema uueks kinnisideeks oma köie tõmbamine alles viimases ehitusjärgus olevate WTC kaksiktormide vahele New Yorkis. Pannes kokku grupi kaasosalisi, kuhu kuuluvad igasugu kahtlased ja vähem kahtlased tüübid, hakatakse illegaalset ja tohutult riskantset ettevõtmist planeerima -- kui oma surma ei lange, siis vangikong ootab kogu gängi raudkindlalt!

Filmi üldine ülesehitus hõlmas põgusat ülevaadet Philippe'i lapsepõlvele ning ülejäänud 90% oli pühendatud detailsele ülevaatele selle hulljulge ettevõtmise sooritamisel. Teelt ei kaldutud kõrvale. Pean aga ka kahjuks tunnistama, et kohati oli lugu veidi ühenda punktid süžee varjundiga, tulemus oli ju teada, massiivseid sisupöördeid oodata ei maksnud ning jälgida kuidas põhimõtteliselt sõidetakse mööda kiirteed, kus vahel on mõni foor ja paar pirakat auku, ei ole esmapilgul just väga peibutav meelelahutus. Samas aga suudeti siiski, esmapilgul üksluisesse kondikavasse, sisse süstida originaalsust ning soodustada vaatajal tegelastega emotsionaalsete sidemete loomist läbi viimaste eripärasuste väljatoomisega ja pisemategi veidruste rõhutamisega. Pinget loodi kaalukamate ja tillukeste tagasilöökidega a la turvamees ei taha ära minna, liftid on hõivatud -- mis ei kõla tavaolukorras just eriti südant seisma panevalt, kuid filmi kontekstis toimis see õhku ahmiva äkilise paanikalaksuna. Teisalt, muutusid tänu sirgjoonelisele süžeele, pidevad ootamatused osati tüütuks, sest loogiliselt võetuna teadsin, et neid visatakse teele hulganisti ja üks hetk mõtlesin, et no mis küll veel võiks valesti minna -- nöör läheb katki? Teades neid oodata, ei olnud nad filmi kulgedes enam piisavalt mõjusad. Kõige hämmastavam oli aga teada, et see hulljulge pöörane trikk läks neil tõesti läbi, vaatamata miljonile faktorile, mis vastu töötasid.

Vaatamata elu-surma kaaluga ettevõtmisele oli film üllatavalt kerges ja lõbusas võtmes, mida soodustas Phillippe'i vankumatu usk ja entusiasm ning tema kohati liialt vabameelne ja hooletu vaade toimuvale -- see oli nagu üks suur lustakas mäng. Piisavas koguses sai ka nalja, et õhkkonda helgena hoida. Filmi kulminatsioon kestis aga oma pool tundi ja sellega tõmmati mu närvid nii pingule, et ma juba peas karjusin: "Roni sealt juba kord maha!" Ma mõtlesin, et ta läheb pärast terve filmi kestnud ettevalmistusi üles, teeb paari minuti kõnni ja asi ants, kuid Philippe ei mõtle ja käitu kui tavainimene. Film lüpsis vägitükist viimsegi kui tilga, mis toimis, sest see ju oligi filmi tipphetk ning oleks olnud pettumus kui see monumentaalne tegu oleks läbitud kiirustades, teisalt, tundus toimuv osati kui üleliigne venitamine.

Linateose IMAX efekt oli võimas just oma loomulikkuses ja lihtsuses. Olen harjunud seda kogema fantaasia, ulme või üleloomulike elementidega filmides, kuid antud biograafilises päriselu sündmuste põhjal tehtud filmis mõjus efekt värskelt, võluvalt ja meeldejäävalt. Kui tihti on minusugusel kõrguse kartlikul ikka võimalik vaadata alla meeletult distantsilt või tunda ennast pilvelõhkuja äärel seisvana? IMAX osa oli otsekui nähtamatu, kuid samas äärmiselt realistlik ja efektiivne. Ma ei näinud kaugeid galaktikaid, lennanud kosmoses, ei tundud plahvatust enda näo juures, laserpüstolitest ei lastud minu suunas, kuid siiski tundsin ennast osa ekraanil toimuvast ja seda niivõrd vaevatult. Ma arvan aga ka, et kuuldused sellest kuidas inimestel läheb filmi IMAXis vaadatuna lausa süda pahaks on liialdused -- nii hull ja hämmastavalt äravahetamiseni tõetruu nähtav ka ei olnud, et ajadki segamini kinosaali ja katuse.

Joseph Gordon-Levitt on karakternäitleja. Ma lausa unustasin suurema osa ajast ära, et see oli tema, sest ta transformeerus end kehastatavaks nii oskuslikult ja märkamatult -- temast sai see tegelane. Tal on nägu, keha ja olemus, mis sulandub nii müstiliselt selleks, mida antud tegelane ja õhkkond vajab. Ta ei ole Joseph Gordon-Levitt vaid ta on Philippe Petit. Näiteks mega ultra kuulsustega nagu Tom Cruise sellist efekti ei teki. Ükskõik keda ta ka ei mängiks, ükskõik kus, jääb ta alati Tom Cruise'iks ja tema eraelu, seostatu, ka kiiksud, jälitavad teda ka kinolinal. Antud filmi peategelasel seda kõrvalnähtu ei ilmnenud. Teised näitlejad täitsid oma rollid, kuid ei midagi Joseph Gordon-Levitti etteaste tasemele lähedalegi ja ei pidanudki olema. Eraldi aga toon välja sümpaatse meeletult kõrgust kartva matemaatikaõpetajast abilisest.

Lisaks meeldis mulle kuidas kaksiktornide saatust ei kasutatud filmis ära müüdava faktorina, kaalu andva lisana või kohustusliku meeldetuletusena. See teadmine tulevikust oli vaid vaataja enda peas ning tänu sellele ka palju emotsionaalsema mõjuga.

Lemmik tsitaat: "Minu poeg: tsirkusetola!"

Lemmik stseen: Mahatulek.

Kokkuvõttes: Meeldejääv, lõbus, pingeline ja kaunis tagasivaade grandioossele ettevõtmisele erakordse isiku poolt. Kindlasti tuleb seda aga vaadata IMAXis!

Teater: "Hea põhjatuule vastu"

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Hea põhjatuule vastu
Teater: Vanemuine (NO99 Teatris)
Kestus: 2h 25 min
Lavastaja: Rein Pakk
Osades: Elina Purde, Andres Mähar ja Jüri Lumiste (hääl)
Esietendus: 28.09.2013
Millal nähtud: 12.09.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Netiromanss – esimese ideena tundub mulle, et olen tagasi 90ndates kui jututoad stseenile plahvatasid ning seal kribades iga teine inimene hulgaliselt põnevaid, kahtlaseid ning kahetsusväärseid tutvusi sõlmis. Tänapäeval on internetis kaaslaste leidmine argipäeva tavateema, võttes arvesse kõik lisavõimalused ning primitiivse jututoa kõrvale tekkinud ülimoodsad ja ülilihtsad suhtlemismeediumid. Seega, põhinedes maili teel toimuvale kommunikatsioonile, jättis tükk sellise veidi soojas võtmes vanamoodsa maigu, kuna ei hõlmanud hetkel populaarsust nautivat Tinderit, Facebooki, Skype’i või tutvumisportaale. Viimased võimaldavad viivituseta vastata ükskõik kus sa ka ei oleks (nutitelefon!) ning näitavad ka millal sõnum on adressaadi poolt lahti tehtud ja loetud. Selle läbinähtavuse all kannatab ootusärevus ja salapära, mida e-mailide vahendusel veel hulganisti kogeda on võimalik, lisaks ka intiimsust. Ning kuigi Daniel Glattaueri (Love Virtually) raamat, mille põhjal tükk on loodud tuli välja 2006, siis tehnikamaailmas on kümnend lausa sajandi mõõtu ning sellest tulenevalt pakub lugu ka omajagu nostalgilist väärtust.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa

Kontseptsioon on ju iseenesest kaasahaarav, potentsiaalirikas ning kergesti seeditav võimaldamaks omapäraselt romantilist tulemit: kaks inimest armuvad üksteise jutu ja mõtete põhjal, mitte välimusest lähtudes. Kuna netilembelood on tänapäeval nii lahutamatu osa igapäevaelust, siis sain kiiresti üle ka kunagisest taoliste lugude tüdimusest, sest mingi aeg tekkis neid tõesti otsekui seeni pärast vihma ning kõik tahtsid kopikat selle uue fenomeni abil korjata. Mis sai hoopis tüki saatuslikuks veaks, vähemalt minu silmis, oli kahe peategelase iseloom ja käitumismaneer, mida suudaksin taluda vaid imetillukestes kogustes. Nad solvusid, ägestusid ja tujutsesid asjade üle, milledel neil ei olnud mingist õigust niimoodi reageerida. Üldine käitumismall sai inspiratsiooni tujukatest teismelistest, kuid kõik taandus lihtsale faktile: nad ei olnud suhtes ju! Enamgi veel, kohustused selles osas paiknesid mujal. Seega, miks selline pidev draama ja tormi veeklaasi tekitamine. Võib-olla, et enamusele vaatajatest olid nende vestlused armsatest tunnetest tulvil ja romantilised, kuid minu jaoks oli seal üleliia kalduvust sarkasmi, ületrumpamist ning vaenulikkust üksteise vastu. Ma ei kujuta ette, et neist oleks kunagi reaalselt saanud üksteist austav ja toetav paar, nende vahel oli liialt armastan-ei armasta (vihkan) suhte sarnast. Viimase vastu ei ole mul erinevat sorti teostes pretensioone, kuna selle joone valinud lood võivad olla äärmiselt köitvad, kirglikud ning positiivses võtmes pingelised, kuid lasteaialapsed Emmi ja Leo olid lapsikud ning kohati tundus mulle, et nad olid üksteisele lausa vastumeelsed, kuid väike surakas põnevust halli argipäeva oli liialt sõltuvust tekitav, et teist piinadest vabastada ja mind olukorra tüütusest päästa. Kuigi nad olid kord üliarmsad üksteisega ja siis loopisid äkitselt sarkasmist läbiimbunud läbilillede solvanguid ja korraldasid tujutsemispurskeid, meeldis mulle paari vestluste voolavus, teravus, konkreetsus ning mängulisus. Puhtalt objektiivselt vaadatuna oli tekst suurepärane.

pilt vanemuine.ee Foto: Alan Proosa

Kuigi tükk oli üllatavalt sisutihe arvestades konteksti ja silmi toimuval hoidev, jäi põhiküsimuseks siiski, kas Emmi ja Leo kunagi kohtuvad ning selle palava pudru ümber sai ringeldud pea kogu etendus. Põnevust tekitas võimalus jälgida, kuidas nad murdsid pead ja nuputasid kuidas teine küll välja näeb ja viisid, kuidas nad seda teada saada püüdsid, sama ajal mitte suhte põnevust kaotada ja konkreetselt mitte kohtudes, olid leidlikud ning huvitav vaatajale kaasaelamiseks. Kõige enam mõjus mulle aga loo äkiline ja üpris üllatav lõputiitritele saatmine. Selline asjade käik kulminatsioonina jättis meeldejääva ja efektse mulje, arvestades seda, et selle jah või ei mängu panused olid järk-järgult taevapiirile viidud. Mulle tõesti avaldas selline julge lahendus positiivset muljet.

Lava oli jagatud pooleks ning dekoor mõlemas ruumis, ühes modernne ja valgetes toonides ja teises vanaaegne ja pruunikates toonides, oli igati paslik nendes elutsevatele inimestele. Mööbeldus oli minimaalne: voodi, laud, töö, kapp. Selline lahendus toetas ja peegeldas aga loo formaadi lihtsakoelisust. Lava kohal rippus ka tekstitabloo, mis andis vaatajale teada, kas viimasest e-maili saatmisest on möödas minutid või päevad. Mõlemad tegelased jäid rangelt oma tsooni, mida poolitas kujuteldav joon. Tundelised olid stseenid, kus nad olid üksteisele nii lähedal, et peaaegu ninad puutusid, kuid siiski eraldas neid läbimatu sein. Pean ka välja tooma, et oleksin suurema heameelega Emmi ülinunnud kingad pihta pannud. Sellised värvilised, lipsudega, marjadega, ümarate ninadega... tahan ka! Veidi ka näitlejate kohta. Keemia oli täitsa olemas, vaatamata füüsilise kokkupuute puudumisele, ja emotsioonid said kenasti väljendatud.

Kokkuvõttes: Kaasatõmbav ja nauditav alternatiivne etendus tüüpilistele armulugudele, kui vaid need tegelased ei oleks niivõrd ärritavad olnud!

Kino: "Moest väljas"

Tervitus!

Seekord ülevaade kodumaisest dokumentaalfilmist!

Pealkiri: Moest väljas
Režišöör: Jaak Kilmi, Lennart Laberenz
Kestus: 0h 60 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 18.09.2015
Nähtud: 22.09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Minu jaoks parimad dokumentaalfilmid on need, mis harivad ning panevad sind oma käitumist või mõtlemislaadi muutma, seda kõike muidugi paremuse suunas. Pärast teismeeas nähtud “Ülisuur mina” (Super Size Me, 2004), ei ole ma näiteks kunagi vabatahtlikult kiirtoidu kettide restoranis, a la McDonald's ja Hesburger, käinud. Pärast selle linateose nägemist eeldan ma, et kergekäeliselt enam oma jalga poppidesse kiirmoe poodidesse, a la H&M, Zara, NewYorker, ei tõsta.

Mida ma siis antud dokumentaalist õppisin? Tänapäeva hilpe toodetakse seal kus on kõige odavam ja müüakse seal kus on kõige kallim. Järeltöötlemisel riietesse sattuvad kemikaalid põhjustavad muu hulgas allergiaid – testiobjektiks olid Zarast ostetud teksapüksid. Nende ohtlike ainete väljasaamiseks peab riideid pesema vähemalt 60 korda üle 60 kraadises vees. Ühe Bangladeshi õmblusvabriku töötaja saab palka 8 eurot kuus ning tema üür on 9 eurot kuus… Taolisi pärleid leidus hulganisti üle ühetunnise filmi peale laotatuna. Need on aga kindlasti faktid, mis panevad kogu kiirmoetööstuse kohta ja tarbija osal selles, kasvõi veidigi kulmu kergitama.

Samas ei ole see aga revolutsiooniline ja üldsegi uus informatsioon. Eks selliseid teadmisi ja killukesi on siit seal pidevalt suuremates või väiksemates kogustes välja imbunud. Moetööstuse telgitaguse räpased detailid ei tule kellelegi üllatusena, eriti aga kiirmoe patud ja eetikakonfliktid. Kui kardina taha ei nähta, siis on aga lihtne ette kujutada, et asi nii hull ei ole või siis toimuvat eitada. Teades protsessi ja nähes selle funktsioneerimist oma silmaga, ei ole võimalik endale enam valetada, sest tekib isiklik visuaalil põhinev side tõega ning raske on neid pilte mälust kustutada. Siin on loomulikult kandev roll dokumentaalfilmi kvaliteedil, sõnumi mõjususel, usaldusväärsusel ning nähtu väärtusel ja päevakajalisusel vaatajale – kõige sellega, julgen väita, et sai teos igati rahuldavalt hakkama ning ponnistus kandis vilja. Mis antud filmile kaalu lisab on kodumaine kontekst, teostus ja vaatevinkel konkreetsest globaalsel tasandil mastaapsest ärimaailmast. Nähtu sidumine Eestis toimuvaga, nagu näiteks taustalugu Laulupeo särkide kohta, oli igati oodatud ja meeldiv seik.

Käesolev dokumentaal oli otsekui rännak, selge alguse ja lõpuga. Leidus eesmärk, arendus, takistused, kordaminekud, kulminatsioon ja jääv lootus. Ootamatud pöörded filmi kulgedes aga võimaldasid luudele liha ning kohati andsid isegi veidi mängufilmi sarnase maitse. Ei puudunud ka varem mainitud hariv külg, näiteks õppisin ma mõistma, mulle siiani tundmatu moevoolu, upcycling põhimõtete ja võimaluste kohta (ära visatud või mitte kasutusel olevatest materjalidest uute loomine, millel on esialgsest kõrgem hinnaline väärtus), mida viljeleb dokumentaali kangelanna, moelooja Reet Aus.

Kiiremini kiiremini, rohkem rohkem, odavamalt odavamalt – see on tänapäeva kiirmoe moto ning see mida vaataja linateost nähes kaeb, kuuleb ning kogeb peegeldab just seda mentaliteeti. Tarbimisvõidujooks on meeletu ning viimase tähelepanekuna tooksin välja ilmekas illustratsioon selle koomiliselt kurva ja kurvalt koomilise reaalsuse kohta meie enda Tallinnast. Nimelt algas dokumentaal kokkuvõttega esimese H&M poe avamisest Rocca al Mare kaubanduskeskuses – geniaalne sissejuhatus filmi olemusele ning soovile tähelepanu tõmmata püstitatud probleemidele.

Teater: "Gunn, Gunn, vana..."

Tervitus!

Taas teatrist!

Pealkiri: Gunn, Gunn, vana...
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 15 min
Lavastaja: Mart Kivastik
Osades: Tõnu Oja (Draamateater) ja Tiit Sukk (Draamateater)
Esietendus: 14.09.2015
Millal nähtud: 15.09.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt vatteater. ee kodulehelt

Olles 90ndate ja 00ndate nooruk, ei kuulunud ma ilmselgelt tüki potentsiaalse sihtgrupi hulka ning seda kinnitas ka kiire pilk kaasvaatajatele, kes enamuses olid ikkagi minu vanematega ühes vanuse grupis või siis mõneti nooremad. Nõukogudeaegne baarimelu, Smokie, vestid kikilipsuga ja Vana Tallinn pakub arvatavasti paljudele nostalgias püherdamisrõõmu, kuid miks näiteks minusugune konkreetse ajastu suhtes võõras peaksin sammud teatrisse seadma? See on äärmiselt lihtne. Tegu on üllatavalt universaalse ning südamliku looga teemal kõik on mööduv, põlvkondade vahetumine ning karmi reaalsuse kohalejõudmine kuna hiilgeaeg ja parimad aastad on läbi.

Sündmuspaigaks on vanamoodne, kulunud ja klassikalise kõrvalise keldribaari maiku joomisasutus. Laval on kaks näitlejat, tegelasi on aga rohkem. Gunn, gunn vana… ehk Gunnar jõuab ukerdades tööle, riietub kohmakalt töörõivastesse, koristab maast mõned tühjad pudelid ning seab ennast leti ehk endla kindluse taha valmis. Tänane päev ei ole aga samasugune kui kõik lugematu arv eelmiseid vaid täna tunneb Gunnar, et tema staatus baarmenina on tõusnud, nimelt on tal nüüdsest noor ja agar õpipoiss. Värske veri toob särtsu ja uudsust Gunnari luitunud ja seismajäänud ellu, samas aga ka tõuseb esile tugev kontrast kahe generatsiooni vahel, mis paneb vanamehe eriti tugevalt mõtteid mõlgutama vanade heade aegade üle ning silmitsi seisma tõsiasjaga, et parimad aastad elust on möödanik.

Tükk algas ning veetis esimese poole kurblikus ning melanhoolses toonis. Gunnar oli vana, luitunud ja väsinud olemisega ning hiilgeaja ära elanud -- justkui see baar kus ta juba aastakümneid on leti taga veetnud. Mul oli temast kahju, kuigi samas ei vajanud ta minu haletsust, sest vaatamata kõigele sai ta ju eluga hakkama. Tema kirjeldused mineviku seikadest, vanamoodne vaade maailmale, vestlused vanade ja uuemate baarikundedega sellest mis kunagi oli, äpulikult sümpaatne kaasalaulmine legendaarsele loole "Living Next Door to Alice," lõid nostalgilise, hubase ning nukrameelse kõrvalmaitsega miljöö, mida isegi minusugune uuema generatsiooni võsuke tundis ja hindas. Siia suutis kontrastina vahele surata energilisi, eluvärskeid ja modernseid kommentaare ning suhtumist hakkaja ja õpihimuline õpipoiss.

pilt vatteater. ee kodulehelt

Teine pool etendusest aga tegi ootamatu 180 kraadise pöörde, sest loo toon muutus kergeks, koomiliseks ning liikus melanhoolsetest minevikuga tihedalt seotud teemadelt lähiajal toimuvale ehk siis näiteks Gunnari reis ja suhted väljaspool baarimelu. Mees suutis tohutult vaimukalt oma seiklusi edasi anda ning need kirjeldused olid kuidagi nii tüüpilised sellele, mida eeldan, et temasugune standardne Eesti vanamees seal kogeks. Lisaks sellele sain aru, et ei ole tema elu midagi nii tühi. Tänu teise osa helgemale lähenemisele loole jäi ka viimaseks domineerivaks emotsiooniks lootus ja rahulolu, kuigi esimene pool suutis ka mõjusalt meeldejääva etteaste teha. Ma nautisin mõlemat lähenemist, kuid oleksin eelistanud ühte läbivat tooni kogu etenduses, kas siis süngem ja nukralt realistlikum või huumoriga vürtsitatud vaade vananeva baarmeni mälestustele ja seiklustele tänapäeva globaliseerumise keerises tehnika maailmas. Veidi sujuvam üleminek oleks ka variant olnud, kuidas kahte erisugust osa omavahel voolavamalt ühendada.

Nähtu pani mind mõtlema teemade üles, mis on iseenesest mõistetavad ning ei tule kellelegi üllatusena, kuid selles formaadis nendega silmitsi seistes on sõnum ja tegelikkus kergem kohale jõudma. Aeg möödub ning mis on noortele lahe, päevakajaline ning väärtusega, ei ole seda vanematele ning järgmistele põlvkondadele. Nii see vahetus toimub, otsekui kellavärk. See tekitab minus mingil määral ängi ja kurbust, sest miski ei ole püsiv. Kaks eri maailma jäävad alatiseks põrkuma, vanad ja noored ning nende kiire versus aeglane tempo, rikkumatus versus kogemus, entusiasm versus mugavus... kõik need vastanduvad olemused olid tükis tagasihoidlikult, kuid mõjusalt esindatud. Pealiskaudne baarikeskkond saab äkitselt sügavama kihi ning, kasutades üliklišeelikku fraasi, paneb nähtust inspireerituna elu üle järele mõtlema.

pilt vatteater. ee kodulehelt

Tõnu Oja oli antud etenduse vaieldamatu staar ja kandesein. Ta suutis vaimustavalt ja efektiivselt edasi tuua tegelaskuju väsimust, tüdimust, igatsust, segadust, mahukat kogemustepagasit ning siiski elujaatavat suhtumist kõige eelneva juures. Gunn oli sümpaatne vanaisa tüüpi vennike, kes jäänud nagu hamster rattas kulgema mööda ühte ja sama rada ning seda pea igavesti juba. Talle oli lihtne kaasa tunda, mõista ning temaga samastuda. Suurepärane esitus ning emotsionaalse väärtusega tegelane. Tiit Sukk oli otsekui Robin Tõnu Oja Batmanile, ta toetas ja rõhutas oma kaaslase karakterit ning sõnumit, olles sealjuures silmapaistev ja erimoodi, kuid siiski võimaldades Gunnaril esimest viiulit mängida. Samuti sai ta kiiduväärselt hakkama mitme erineva tegelase kehastamisega. Tegu oli igati õnnestunud partnerlussuhtega!

Kokkuvõttes: Midagi nostalgilist vanemale generatsioonile, mõtlemistainet pakkuv nooremale põlvkonnale. Midagi nii ühele kui teisele.

Kino: "Programm"

Tervitus!

Taas kinost!

Pealkiri: Programm

Originaalpealkiri: The Programm

Režišöör: Stephen Frears

Kestus: 1h 44 min

Näitlejad: Ben Foster, Chris O'Dowd, Dustin Hoffman, Lee Pace, Jesse Plemons

Žanr: Biograafia, draama

Kinodes alates: 25.09.2015

Nähtud: 26.09.2015

Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ma ei ole paadunud spordisõber ja enamgi veel ei tekita minus elevaid tundeid jalgrattasõit. Ja kuigi ma tean, kes on Lance Armstrong ning tema tõusu ja languse lugu on familiaarne, ei saa ma väita, et see kõik mulle tohutult korda oleks läinud või huvi äratanud. Loomulikult tekitasid tema saavutused aukartust ja minu igavene austus jääb talle niivõrd jõuliselt ja hakkajalikult vähile ära tegemises, kuid arvestades seda, et see seitsmekordne Tour de France kangelane sai hakkama ühe mastaapsema, meeletu järelmõjuga ja alatuma spordipettusega, mis päevavalgele on tulnud, siis sellise häbitu ja antipaatse mehe elulugu mind ilma küsimusteta kinno ei meelitanud. Millegipärast avastasin ma end aga kinosaalist, sest uudishimu pisik hakkas vaikselt kasvama -- kuidas suutis mees nii laiaulatusliku ja pikaajalise sohitegemisega niivõrd edukalt hakkama saada?

Esiteks pean mainima näitlejaid, keskendudes peategelasele. Ma ei ole Armstrongi miimika, kehakeele ja muude iseloomulike omaduste ekspert, kuid teda kehastanud Ben Foster oli äärmiselt veenev ja tagasihoidlikult jõuline. Kohati olin kohkunud kui uskumatult sarnane ta välimuselt päriselu persoonile teatud nurkade alt ja kaadrites paistis. Torkena toon välja, et oleksin eelistanud teda kujutatuna enam kui hallivärvilist tegelast, mitte niivõrd andestamatut ja sotsiopaatiliste kalduvustega pahalast. Üksinda hoidis ta aga näitlejaskonna poolt kogu filmi oma õlgadel, sest ülejäänud osalised, kuigi osati ka asjalikud, efektiivsed ning usutavad, olid liialt lühiajaliselt esindatud või siis ei suutnud oma kohalolekuga piisavalt tugevat muljet vaatajas kujundada. Näiteks tundsin, et Lee Pace limukaliku mänedžerina läks linateoses raisku, potentsiaali oli hulganisti, roll oli paljulubav ning näitleja tasemel, kuid need üksikud stseenid, kus teda kasutati olid ühe silmapilgutusega möödas. Chris O'Dowd, linateose südika kangelasena, kellele hoida pöidlaid sigaduse paljastamisel, alustas tugevalt positsioonilt, kuid haihtus vaikselt filmi kulgedes tagaplaanile ning kaotas oma kandva rolli täienisti vaenlasele.

Oodatumaid aspekte filmis oli ülevaade dopinguprogrammile, selle funktsioneerimine, stardipauk, varjamine, nüansid ning tõsiasi, kuidas küll kõiki ja kõike aastaid õnnestuti tüssata. Eriti häbematu oli jälgida, kuidas teatud olukordades tohutult hooletult ja süüdimatult kelmuse olemuse fakte siia ja sinna loobiti, kuulsid ka kõrvalised isikud, kes loomulikult hiljem tegijatele tagumikku hammustavad oma teadmistega. Ettevõtmise lumepalliefekt oli kaasakiskuv ning tempokas, ootasin selle lagunemist meeletu paugu tagajärjel, kuid kahjuks kaotas pall veeremise ajal liialt massi. Kui pettus viimaks avalikuks sai, oli filmil aur juba välja lastud ning loo kauaoodatud põnev kulminatsioon oli otsekui järelmõte, epiloog või lisamärkus ja ei omanud enam piisavalt põnevust ja kaalu. Pingelangus oli kahjuks aga toimunud ning viimane pooltund filmist, võrreldes esimese paeluva ja hoogsa poolega, jäi lahjaks. 

Kuigi minu jaoks toonitati filmis hulganisti detaile skandaalist ja selle tagamaadest, milledest mul polnud aimugi ning mis üllatasid, jättis loo kulgemine ja eri etapid üldiselt pealiskaudsete uudiselugude maitse ning arvata võib, et need, kes Lance Armstrongi edulugu ning languse sündmustejadaga kursis on, ei leia antud ekraniseeringust midagi värsket ja varem avaldamata. Samuti paistis film tundvat puudust iseloomust ja omapärast, sest nähtav jättis liialt kliinilise ja faktidepõhise mulje ühest spordiajaloo enim poleemikat, vastandlikke emotsioone tekitanud ja kihilisemaist karjäärist ning viimase hävingust.

Lemmik stseen: Realistlikud, tempokad, detailsed ning maalilised kaadrid rattasõidu võistluse etappidest.

Lemmik tsitaat: "Ma ei taha minna ja vaadata kuidas keemikud üksteisega võistlevad."

Kokkuvõttes: Minule kui teemaga minimaalselt kokkupuutunud isikule oli film huvipakkuv ning võimaldas asjaliku ülevaate toimunust koos selle lähtepunkti ning lõppseisuga. Samas aga tundub film pealiskaudne ning ei kaevu kaugemale esimesest sügavuskihist. Suurepärase etteaste teinud peanäitleja ei suuda ka niivõrd intrigeerivat isikut näidata mitmetahulisena, vaid filmi põhjal võib oletada, et tegu on üdini andestamatu lurjusega (kes ta ka võib-olla on, kes teab).

Teater: "Cosette"

Tervitus!

Seekord Nukuteatrist!

Pealkiri: Cosette
Teater: Nukuteater
Kestus: 0h 45 min
Näitlejad: Liivika Hanstin
Esietendus: 03.12.2011
Millal nähtud: 26.09.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Lasteetendus täiskasvanu silmade läbi!

Cosette tegelasena maailmaklassika kuldvaramusse kuuluvas raamatus "Hüljatud" on mulle alati tundunud kui tegelane, keda on eelkõige vaja teistele ning kes on vahend rõhutamaks mingit aspekti nende iseloomust või siis edendada lugu. Ta on otsekui sümbol ja kaunis idee vooruslikust kaunitarist: ilus, süütu, hea, lahke, alandlik ja veatu. Ta on keegi kes vajab päästmist, imelemist, kaitsmist, et teda hoitaks kui klaasi taga ning kes funktsioneerib edukalt loos vaid läbi teiste olemasolu. Ta on suhteliselt ühetooniline tegelane ning liialt säravvalge selles sügavalt hallivärvilises maailmas.

Antud etenduses, mis on kompaktne kokkuvõtte noore Cosette'i elust, keskendumaks kõige olulisemale ehk kohtumisele mehega, kes ta lapsena päästis, tundsin, et tänu fookuse paigutamisele vaid noorele tüdrukule, suutsin temaga hulgaliselt paremat kontakti saada kui lugedes tema kohta selle massiivse raamatu kontekstis, kus ta kiirelt upub. Ta jättis siin mulje kui tegelane, kellel on värvi, ilusaid puhtaid pastelseid värve, aga samas ei olnud ta enam ka lumivalge.

pilt nuku.ee kodulehelt

Üldiselt oli lavastuses tegu otsekui muinasjutuga kerges realistlikus võtmes, mis kohati tundus eemalseisvat kurvast, karmist ja õiglustunnet julmalt pitsitavast loost Victor Hugo sulest. Vaatamata kannatustele, alandustele ning ebaõiglusele, tegi nähtu südame soojaks ning jättis meele härdaks ja rahulolevaks, kuigi teatud nukrusejoone jäi siiski sisse, kuna teadsin mis Cosette'i kallist isa vaevas ning tulevik toob. Eriti tähenduslikult ning tagasihoidlikult võimas oli viimane stseen: tõusmine hommikul ja kõik möödanik tundus olevat otsekui halb unenägu. Kaunis lõpp ja samas imeline algus.

Tükk esietendus Köismäe tornis ning mul on ääretult kahju, et ma seda tollesse keskkonda paigutatuna ei saanud kogeda. Viimane tundub kui ideaalne paik intiimseks, hubaseks ning emotsionaalseks elamuseks. Vaatamata sellele, et saaliks oli Nukuteatri ajutise uue Auna tänava hoone suur saal, oli õhkkond ruumis kodune, asjakohane ning suutis mind igati loo sisse tõmmata. Kord olin hilisel talveõhtul kaevu juures, siis lärmakas trahteris, külmas ja kõledas magamistoas -- tillukesi detaile kasutades saavutati tõepärane keskkond tegevuspaigaks. Lisaks õnnestunud kujundusele ja miljöö loomisele, sai ainuke näitleja laval samuti efektiivselt ja meisterlikult hakkama kahe erineva tegelase kehastamisega: Cosette ja Jean Valjean. Veel enam meeldis mulle osav ja vaevatu nukkude ja näitleja ühendamine tervikuks. Silmapilguga sai Cosette'ist nukk ja siis taas inimene.

pilt nuku.ee kodulehelt

Nutikalt oli lahendatud ka tüdruku kasupere kaasamine loosse, nimelt võtsid nad toimuvast osa kujutatuna lava taustal olevale peeglile/maalile. Härra ja proua Thénardier olid limukad ja inimkõnts ning just nii tülgastavad kui sa ei usuks, et keegi võib olla, kuid samas ei eeldanud sa ka vähemat. Vastandiks alandlikule Cosette'ile olid Thénardieride hellitatud tütred, keda kujutati kahe nukuna ja kelle lapsik vaidlus oli koomiline oma pealiskaudsuses ja tujutsemises.

Eraldi pean välja tooma tõsiasja, et tahes tahtmata tekkis mulle silme ette kujutus Hugh Jacksmanist Jean Valjeanina ning olin valmis, et iga hetk hüppab ta väljendusrikkalt käed laiali lavale ja hakkab täiest kõrist laulma. Antud etenduse Cosette oli enda viimasest 2012 filmiversioonist aga üle ja ei andnud grammigi ruumi sealsete kujutuspiltide ülekandeks.

Kokkuvõttes: Lastele mõeldud etendus või mitte, kuid ma siiralt nautisin seda südamlikku lugu väiksest kannatavast tüdrukust ja tema kangelasest.