Raamat: Jaapani eri "Norra mets", "Kirjutan teile kassi välja" ja "Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Norra mets
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Minu teine katse Haruki Murakamit lugeda. Ka see ei möödunud edukalt. Tegu on vist autori ühe kuulsaima teosega, mis minus tekitas tõsist ebamugavustunnet, iseäranis, naiste kirjeldamise ja kohtlemise teemal. Kipun arvama, et see on vist läbiv suund tema loomingus (esimene raamat, mida lugesin oli "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"). Midagi teoses tekitas minus tunde, et olen nagu pervert, kes jälgib inimesi sel ajal kui nad duši all on, kallimaga teki all nahistavad või kemmergust nr kahte punnitavad. Kogu romaan pani mind end kentsakalt ja vastikult tundma -- nagu tahaks kohe ise end puhtaks pesema minna -- , sest selles oli midagi sunnitult, hoolimatult ja kliiniliselt seksuaalset, ilma ehedate emotsioonideta, kus naised taandusid lõpuks ikka vaid aukudeks, kellega peategelane ja teised mehed loos said kogemusepagasit täiendada. Raamat sisaldas erinevat tüüpi naisi: noored, vanad, kogenud, süütud, iseseisvad, klammerduvad, introvertsed, ekstravertsed, edukad, tagasihoidlikud, rohkelt vastandeid, jne -- nad olid justkui stereotüübid ja neil oli mingi kiht fetišeerimist peale tõmmatud. Meie kangelane sai kõiki katsetada ja oma täiskasvanuks saamist ühe verstaposti teise järel täiendada. Vastassoo erinevaid maitseid on ju kõik vaja ära proovida. Siis mingid nõmedad naljad nagu, et "vaata, et sa valet naist ära ei vägista". Halb maitse oli konstantselt suus ning ma ei saa aru, et kuidas seda teost romantilisena nähakse, siin ei leidnud grammigi siirast kiindumust. Vahet ei ole, et tegevus toimus 60ndatel, kus mõttemustrid olid teised, iseäranis Jaapanis, kus konservatiivsus ja jäigad soorollid on siiani hinnas.

Ei aidanud kaasa, et peategelane, Toru, oli iseloomutu, energiatu ja plass, nagu valge leht, kellele lugejal on võimalik end tema kingadesse projitseerida ja kujutada ette, et hoopis ise kõigi nende erisorti naistega mehkeldab. Selline valik tekitas mõtte, et loetu on nagu AO3 fännikirjandus, kus kirjanik ise on end paigutanud peategelase, n-ö Mary Sue või Y/N (your name) rolli, ja kujutab ette fantaasiat, kus on selline (tühi) emo vend aga, vat, naisi tõmbab kui kärbsepaber. Ma ei saanud sellest tüübist absoluutselt aru ja ei tahtnud ka. Ta oli minu jaoks tohutult tuim ja elutu. Suhtumine toanaabrisse oli samuti nõme, temast püüti teha mingit naljanumbrit, kuid too ei olnud midagi drastiliselt jubedat ju. Loo naised oli hulgi intrigeerivamad ja pean tunnistama, et enamus neist mulle täitsa imponeerisid. Nad olid huvitavad ja värvikad -- erinevate vaimse tervise probleemidega, muidugi -- , vaatamata sellele, et olid surutud mingitesse raamistikesse ja nägemustesse erinevatest naistüüpidest -- palju asju nende elus oli, loomulikult, seotud seksuaalsusega, mis on ju normaalne, sest naiste elu ju ainult selle ümber keerlebki -- saaks ainult suuseksi pakkuda (sarkasm). Ja, et nad kõik ihalesid just imemees Toru järgi -- nii sügav ja vige mehemürakas ju. Ma saan aru, et lugu püüab kirjeldada naiste seksuaalset vabanemist ning on paigutunud 60ndatesse, perioodi, kus isegi Jaapanisse jõudsid modernsemad arusaamad sugudest, seksist ja võimalustest, kuid olukord on süžees pigem kuidagi Toru kasuks pööratud. Asi ei ole niiväga naiste valikutes enda huvidest ja vajadustest lähtudes, sest kõik need kattuvad kahtlaselt sellega, mis Torule on mõnsa. Enamgi ebameeldivaks teeb olukorra see, et ma tõesti ei usu, et enamus naisi niimoodi käituksid, nt Midori oma isa foto ees paljalt enda intiimpiirkondi demonstreerides nagu harrastaks joogat ja, hiljem, tolle peenist kiites. Ja veel ebamugavamaks muutub asi siis kui taban, et paaritumise kirjeldused sisaldavad nt paralleele: "tema rinnad on kui väikse tüdruku omad". Vastik, vastik, vastik. Seksistseenid on raamatus lausa omaette "särtsakas" teema, sest need on nii igasuguse õrnuse või tundeküllasuse vaesed, nagu meditsiiniliselt lihtsalt kirjeldatakse tuimalt tegu: ma olen sees, nühime üksteise vastu, liigume edasi tagasi, jne. Räägitakse, et autor on keelekasutuse meister ja tema teoseid ei loeta süžee vaid sõnade pärast, kuid mehe "kuumad" seksistseenid ja "poeetilised" võrdlused väikeste tüdrukute rindadest ei paku tõestusmaterjali eelneva kinnituseks. Mind jätab autori keelekasutus täitsa külmaks või, hullemal juhul, mõjub isegi häirivalt.

Veel kriitikat. Raamatus on midagi ennast imetlevat ja ma-olen-parem-kui-sina vaibi. Nagu mingid inimesed on teistest enam väärt, sest loevad "õigeid" raamatuid. Fraas, et kui lugeda raamatuid, mida teised loevad, siis mõtled nagu teised mõtlevad, oli nii piinlik ja silmakirjalik. Umbes selliseid mõtteid mingid ennast eriliseks lumehelbeks pidavad tüübid nagu Taro vist viljelevadki. Vat tema on tegija vend, kõigist etem, sest loeb erilisi asju, mida teised ei mõista, ja see teeb ta peajagu ülejäänutest paemaks. Ta on nii diip ja special, et naised langeva trobikonnas tema ette põlvili. Okei, aga tasakaaluks nüüd ka midagi positiivset. Tegelased olid kõik traumadega, vaimse tervise muredega, depressioonis, läbipõlenud, vm ja vajaksid hädasti teraapiat, mitte ainult Naoko. Mentaalsed probleemid on Jaapanis eriti soodustatud ja lokkavad ning, kahjuks, aktsepteeritud nähtus, mis ei vaja sekkumist ning mis peaks inimese sisemusse jääma. Selles mõttes mulle raamat meeldis, sest ta illustreeris üpris delikaatselt, kuid komplektselt erinevaid vaimse tervise muresid ning jälgis kuidas inimesed, kellede lähedased nendega maadlevad, ise hakkama saavad, edasi elavad ning toimuvasse suhtuvad. Ühiskonnas kus need teemad on tabu. Keegi ei käitunud perfektselt, sest ideaalselt siin toimida ei olegi võimalik. Üks hetk tundub asi kontrolli all olevat, teine hetk on siit ilmast lahkumine parim variant. Ja teised ei mõista. Sellel otsusel on aga veel suurem mõju ümberringsele ning oli huvitav, et alati ei osata sellisele tragöödiale reageerida, või muutub see nii normaalseks, et ongi nagu iga teine argipäev. Samas, mind natuke pani kulmu kortsutama, et süžeesse oli topitud kuidagi liiga palju enesetappe. Neli minu meelest oli ja kõik omavahel tihedalt seotud tegelased. See, ühelt poolt kuidagi odavdas efekti -- pigem kentsakas kui nukker. Samas, võimendas tunnet, et midagi on väga väga valesti inimeste heaolus ning olukord on tõsine. 

Mulle meeldis teose toon, mis oli selline eemalolev, kauge, melanhoolne ja depressiivne. Kogu lugu kattis selline rõhuv atmosfäär, mis toimuvaga sümbioosis oli üpris mõjus. See tiris su sisse ja hoidis oma ängis tugevalt kinni. Raamatusse ei pääsenud ühtegi päikesetriipu ning meeleolu oli konstantselt morn, isegi sellistes ülemeelikutes või helgemates momentides. Õhkkond sobis ideaalselt raamatu pealkirjaga, mis toob silme ette sellise rahuliku, tsipa kurjakuulutava, raske ja tiheda, omamoodi lummava, inimtühja ning lumesse mattunud eraldatud metsa. Nagu kellegi mõttemaailm. Minu pettumuseks, tuleb välja, et tiitel on hoopis viide Biitlite laulule "Norwegian Wood", mis käsitleb hoopis abielurikkumist. Mulle veidralt passis ka teose lõpp, mis leidis finaali natuke salapärasel moel, ühe huvitava küsimuse näol. Mingi hetk tundus mulle, et kas äkki Toru isegi on enesetapu teinud ja kujutab asju ette, on vaim ning elab läbi olnut ja see küsimus kuidagi viitab tema ebamaisusele ning sihitult ringi uitamisele. Kuid arvestades, et raamatu alguses on mees juba 30ndates ja pigem on romaan tagasivaate meenutus, siis selline ebamäärasem lõpp vist ei päde. Ehk siis, kokkuvõttes, ma ei tea, mul on veel riiulis autori "Komptuuri tapmine" ja "Kafka mererannas". Annan talle veel võimalusi enda geniaalsuses veenda. Mu ootused ei ole suured, kuid, noh, vaatame.

--------------------------------

Pealkiri: Kümme aastat Jaapanis. Erakordne seiklus tõusva päikese maal

Autor: Chris Broad
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Olen Youtube'is "Abroad in Japan" kanalit juba aastaid vaadanud. Chris Broad on muhe, humoorikas, otsekohene ja ehe, kuid suudab alati jääda viisakaks ning konstruktiivseks, isegi kui midagi kritiseerib. Minu lemmik video on see, kus ta tutvustab Jaapani telesaateid, mis ei hiilga just oma kontseptsioonidega. Tema "kore wa pen desu" lõõpimine on legendaarne. Samamoodi on ikooniline ka mehe jaapanlasest sõber, kaootiline, kentsakas ja koomiline, Natsuki. Teadsin, et pean selle raamatu haarama ning, et see on mulle meeldimises kindla peale minek. Ja just nii läkski. Mulle passib Chris Broadi huumor ideaalselt ning eriti äge on kuidas ta suudab vaevatult ühildada naljakad ja tõsised teemad, ilma et kogu kupatus liiga kergekäeliseks või raskekaaluliseks muutuks. Balanss on alati paigas. Mees reisis 2012. aastal 22. aastasena Inglismaalt Jaapanisse, et saada inglise keele õpetajaks. Konkurents oli suur ja valituks programmi osutus mees suuresti sellepärast, et oli nõus minema mujale kui Tokyosse, mis oli teistele kandiaatidele peamine valik. Chris sattus Tōhoku regiooni Yamagata prefektuuri, mis jääb maa põhja osasse ning mis on riigi üks kõige vähem külastatum piirkond. Tuntud oma heade kirsimarjade poolest, ei ole Yamagatast midagi muud erilist välja tuua. Tähtis on aga teada, et samas regioonis asub kurikuulus Fukushima, kus toimub 2011. aastal tuumakatastroof pärast tsunamit. See omakorda andis juurde põhjuseid, et miks piirkond külalisi eriti ei tõmba. Mees rääkis juhtunu tagajärgedest, ülesehitamisest, traagilistest inimlugudest ja Jaapani ühest kuulsaimast näitlejast, Watanabe Kenist, kes investeeris piirkonda raha ja lõi töökohti. Eriti äge oli, et Chris on võtnud isiklikuks missiooniks Tōhokut laialdaselt tutvustada ja turundada, nii Jaapanis kui rahvusvaheliselt, ning selle võlusid oma kanalis demonstreerida. Huvitav ja kurb fakt oli, et reisijuhtides on tavaliselt Tokyo ja Kyoto kohta sadu lehti, kuid kogu Põhja-Jaapani kohta vaid paar lehekülge.

Raamatu esimene osa keskendub mehe õpetaja aastatele, kus saab kuulda palju koolielu, Jaapanisse sisseelamise ja regiooni kohta. Kõike esitatakse läbi Chrisi kogemuse fookuse, mis on üpris värvikas, ühest spektri otsast teise, ning, õnneks, teabekirjanduseks ei muutu teos mitte kordagi. Kõik faktid ja eluolu detailid on sujuvalt põnevaid ettevõtmisi kirjeldava teksti sisse inkorporeeritud ning kuivaks ei muutu loetav hetkekski. Kõike, olenevalt käsitletavast teemast, katab õrn või tugev muheduse ja teravmeelsuse kiht, mis teeb teose ekstra isiklikuks ning sümpaatseks. Tähtis on märkida, et mees tõesti austab ja hindab seda riiki ja kultuuri, ning ei vaata ülevalt alla, isegi kui toob välja aspekte, mis temaga ei resoneeru. Kirjeldused on isiklikud, mitte üliemotsionaalsed või tujudest tulenevad. Raamat rõkkab suurematest ja väiksematest n-ö anekdootidest, koloriidsetest lugudest, mis panevad kohati kukalt kratsima ning imestusest pead raputama. Mõni tundub isegi ebausutav, kuid, teades Jaapanit ja selle kultuuri, siis ei tohiks miski enam üllatama panna. Koomiline oli nt tõdeda, et inglise keele õpetajad eriti õpetatavat keelt ei vallanud ja isegi ei pidanudki oskama vastavalt nende töö nõudmistele, jõulude traditsionaalne toit oli KFC ja see tuli ette tellida, sest minek oli meeletu, Jaapanis on popid limiteeritud ajaga pakutavad erilised tooted, osta saab kassilõhnalist õhuvärskendajat (kasside kinnisidee on reaalne! autor tegi isegi dokumentaali "Cat Nation"), tatrapadjad pidi geniaalsed olema, ning nomunication -- alkoholi kasutamine, et normaalselt suhelda (nomu tähendab jooma) -- lokkab. Lõbusaid lugusid sai lugeda ka mehe äpardusterohkest seiklusest armuhotellis, Jaapani keelt õppides (kohalikel läheb keskmiselt 9-10 aastat, et kirjasüsteem selgeks saada, mida siis veel välismaalastelt tahta), Fuji mäe tippu ronimisest, maavärina kogemusest (oli põnev, et majad on ehitatud õõtsuma koos värinatega, et püsti jääda), ning lõbusast Jaapani inglise keelest ("Are you enjoy spring?). 

Teine osa teosest keskendub mehe Youtube'i karjäärile ja kanali ülesehitamisele, kus algselt ei olnud just rahaline kindlus tagatud ning keeruline on internetiarvarustes silma paista. Chris suudab nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest asjakohaselt rääkida, olles nt delikaatne ning empaatiline kui lahkab Jaapani koolide õudusi kiusamise valdkonnas. Mees ei hoia end tagasi kui tõstatab teemasid nagu välismaalaste diskrimineerimine (nt korteri renditurul), kollektivism (nt ei tohi kunagi olla väga õnnelik või väga õnnetu), sotsiaalne surve nt "mängulise" kollektiivse kiusamise all (nt kolleegid annavad oma kommentaaridega sulle rõõmsalt teada, kui oled mõne kilo juurde võtnud), keep-smiling-tühi pealiskaudsus, naiste alavääristamine ("naised on nagu jõulukook -- pärast 25te ei taha seda enam keegi), maapiirkondade populatsiooni langemise tagajärjed, ja koroona piirangute resultaadid (Jaapan jäi turistidele 2.5 aastaks suletud ning riik kaotas umbkaudselt 35 miljoni külalise raha -- eriti kannatas Kyoto, kus tõdeti, et nad võivad küll tüütuid massituriste vihata, kuid kohalike elujärg sõltub täienisti võõraste toodud rahavoost). Vaatamata eri masti teemade rikkusele ning elavale jutustamisele, kaotas raamat lõpupoole natuke auru ning eelnev selge ja kindlasuunaline narratiiv muutus natuke sogasemaks, teemad kaootilisemaks ning ajajoon venis, jättes suuremad augud peatükkide vahele, mis ei aidanud teose terviklikkusele ning sujuvusele kaasa. Iseäranis häiris mind järsk lõpp. Midagi jäi nagu puudu enne seda, mingi kulinatsiooni teekond või seos eelnevaga, ning finaal ise oli pigem allasuunalise tooniga. Koroona teema oli nagu hiljem meelde tulnud lisa, mis kuidagi ei klappinud ülejäänuga, ja sai lihtsalt sunniviisiliselt muule otsa topitud. Vaatamata sellele, on raamatus võimalik nautida Chris Broadi vahetult autentset ja muhedat huumorit ning kogemust ühest enigmaatilisest riigist, selle inimestest ja kultuurist. Keda Jaapan huvitab, siis kindlasti on soovitav võtta ette mehe Youtube'i kanal ja antud teos, et pehme, realistliku ja koomilise nurga alt riigile läheneda. Muiata saavad nii uued kui vanad Jaapani sõbrad. 

--------------------------------

Pealkiri: Kirjutan teile kassi välja

Autor: Shō Ishida
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Natuke pelgasin, et raamatus olevad viis lugu kiisudest saavad olema sellised nukra noodiga, sest ma olen äärmiselt tundlik igasugustele loomadega seotud ebameeldivatele momentidele, kuid, isegi, kui neid kurblikke teemasid tõesti ette tuli, jättis raamat sooja ja mõnusa tunde südamesse. Kõik keerleb ümber Kokoro hingekliiniku, kus tegutsevad salapärased ja kummalised arst ning õde. Tee nende juurde leiab ainult siis, kui tõesti vaja, ning koht ilmub ja kaob vastavalt olukorrale. Sessioonid on üürikesed, esmapilgul pinnapealsed ning ravi on alati üks -- kass. Olgem ausad, kontakt loomadega ja ainuüksi ühe nunnu ning pehme olevuse vaatamine on teaduslikult tõendatud, et alandab stressi ja pinget. Kasside nurr on ju ainuüksi võimas ravim. Kas kodulooma olemasolu võib lahendada erinevaid psühholoogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid, füüsilisi ning professionaalseid probleeme? Jah, absoluutselt. Seda efekti inimestele illustreerivad ka need lood, ükskõik kui väljamõeldud. Mõju ei ole aga üks ühele ning ilmselge ja sirgjooneline. Igat tegelast siiski kassi oma ellu võtmine aitab ning muudab paremaks. Toksiline töökultuur, unetus, rahulolematus, pereliikmete üksteisest kaugenemine, perfektsionism, süümepiinad -- need on vaid mõned muredest, mida vahvad nurrikud aitasid tegelastele leevendada. Mõnikord on vaja lihtsalt, et neljajalgne sõber sind koduuksel tervitaks ja temast lustakaid sotsiaalmeedia videosid saaksid teha, teine kord aitab eriti ulakas kiisu sul fokuseerida muudele teemadele, kui probleemid, millega konstantselt kimpus oled. Mõlemad variandid eskaleerivad ahelreaktsioonina muutused nii sinusse ja kogu ümbritsevasse keskkonda.

Saame tuttavaks kuue miisuga: Bee, Margot, Koyuki, Tank ja Tangerine, Mimita. Kuid ka Nike ja Chitose on võtmetähtsusega kassid. Viimaste puhul tegi mulle nalja seik, kus nad koos "purjus" olid -- kas siin mõeldi, et nad olid naistenõgese uimas (catnip)? Neljajalgsed pandi paari inimestega kellele nad retseptina välja kirjutati. Shuta, noor mees, oli hädas oma tööga ning Bee viis mehe olukorda, kus too oli sunnitud esmapilgul väga halbu otseid tegema. Kogal, keskeas pereisal, oli probleem uue naissoost ülemusega tööl, ning Margot aitas tal kolleegi teise pilguga näha. Megumi ja tema tütar Aoba said mõlemad oma erisugustele muredele lahenduse pisikse pojakese, Koyuki, näol. Tomoko oli noor edukas käekotidisainer kellel kaks kiisut koostöös aitasid elusse tasakaalu tuua. Abino, kaunis geisha, igatses kaua ja süüdlaslikult taga oma kadunud nurrikut, kes ilmub välja väga ootamatult ja ebatavaliselt. Öeldakse, et lemmikloom on oma omaniku nägu ja omanik muutub kalli loomakese moodi. Siin teoses see põhimõte pannakse ekstra vahvalt tööle. Mulle nii meeldis kuidas see idee realiseeriti. Iga kass leiab just õige omaniku on teinegi teadatuntud tõde, mida raamatus käsitletakse. Loomad aitavad meil näha endid kõrvalt ja teise pilguga ning aitavad pöörata tähelepanu aspektidele elus, mis on tähtsad või viia mõtted eemale teemadest, mis ei ole tegelikult olulised, sunnivad tegema vajalikke otsuseid ning panevad reflekteerima elu. Loomad toovad inimesi kokku, võimaldavad lähedust, ühise keele leidmist, positiivseid tundeid ning arendavad hoolivust, mõistmist ja kaastunnet, mida kantakse üle teistele inimestele meie ümber ja üldisesse suhtumisse.

Kas tõesti võib üks kass nii tohutuid murranguid kellegi elus põhjustada? Jah! Kassiteraapia on reaalne. Raamatus olevad alalood on äärmiselt kärmed, lihtsakoelised ja isegi naiivsed, kuid need on väga autentsed, kõnekad ning elujaatavad. Mingi väike asi võib meie heaolu, suhteid teistega ja maailmaga drastiliselt muuta ning neid toredaid arenguid kiisud raamatus sümboliseerivadki. Pole vaja ravimit, vaid kassi. Noh, kui midagi tõsist on viga, siis ikka meditsiinist üle ja ümber ei saa, kuid psühholoogiliselt võiks üks lemmikloomake palju head korda saata. Oli ka tervitatav, et loomaarmastust oli teosest tunda igast sõnast ja tegelasest, isegi kui mõned karakterid ei osanud algselt miisuga midagi peale hakata ning ei olnud situatsioonist just vaimustuses. Kurblikest aspektidest, mis mulle alati loomade puhul raskestiseeditav lugeda, said puudutatud teemad nagu omanike lahkumise järel varjupaika sattuvad sõbrad, loomade magama panemine ja kadumine, inimahnusest ja empaatiatühjusest tekitatud paljundus"vabrikud", kus on jubedad tingimused, ning varjupaikade emotsionaalselt keeruline ja tänamatu töö. Üllatavalt, muudeti romaan lõpupoole ka žanri, suund, mis mulle tegelikult kenasti peale läks ja loosse igati sujuvalt passis. See valik lisas raamatule argipäevalist maagiat ning tegi süžee armsamaks ning sügavamaks. Ja müstilisemaks ning fantaasiarikkamaks. Ma saan aru, et originaalkeeles on teosel mitu järge, huvitav, kas ka need on plaanis tõlkida, sest see lühike, kuid tundeküllane ja head meelt soodustav kiire lugemine läks mulle igati asja ette. 

Raamat: Fantaasia eri "Õed nõiduses", "Maja taevasinise mere ääres" ja "Amberi üheksa printsi"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Õed nõiduses
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Kas julgen seda nimetada Shakespeare'i paroodiaks? Arvan küll, sest raamat võttis näitekirjaniku loomingust inspiratsiooni ja keeras tema narratiivid pea peale, lisades absurdi, realismi, huumorit, sümpaatiat, lihtsust, kompleksust, tempot ning muhedust. Võim ei ole kuningatel, nõidadel, maagial või muul konkreetsel, vaid pigem millelgi abstraktsemal. Võim on sõnadel. Miks olla kuningas kui võid olla näitleja ja masse mõjustada oma monoloogidega. Inimesed kuulavad ilma sunnita, siiralt ja mõttemuutused toimuvad orgaaniliselt. Shakespeare'i sulel on suurem ja kustumatum efekt kui ükskõik millisel valitsejal -- sajandeid hiljem teavad paljud tema lugusid, mitte kes, millal ja kuidas valitses. Raamatu puhul on tegu otsekui Shakespeare'i enda kirjutatud süžeega, kus mees miksib kokku erinevad ideed oma teistest teostest, et neid ja ennast sõbralikult tögada. Kajastust saavad: "Macbeth" -- kurja hertsogi naine utsitab meest pidevalt tagant võimu haarama ja siis kinnistama, ning kolm nõida sekkuvad kuningriigi saatusekäiku; "Hamlet" -- kuninga mõrvamine sugulase poolt, tapetud isa vaim hõljub ringi ning tahab kättemaksu ja etendus pahalase paljastamiseks; "Richard III" -- võitjad ja uued juhid kirjutavad ajaloo ning, vajadusel, vanad olud ümber, Richardit kujutati tõelise jätisena, kuid kas ta tegelikult ka seda oli, on tänapäeval kahtluse alla seatud; "Nagu teile meeldib" -- kuulus kõne "kogu maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad"; "Talvemuinasjutt" -- kadunud prints kasvab suureks tavarahva hulgas, jne. Lisaks, kaasatakse kunagise kuulsa teatri The Globe asemel The Dysk (kettamaailm). Ma pean tunnistama, et niivõrd ilmselgelt, kuid mitte näkku kargavalt vaid mõnusalt loomulikult, on kasutatud suurmehe loomingut, et sellest omakorda midagi täitsa uut, omanäolist ja ägedat kokku klopsida. 

Huvitaval kombel ei ole peategelaseks üldsegi kaua kadunud kuningapoeg, nagu sellistes lugudes pigem tavaks, vaid kolm nõida, kes püüavad selles tohuvabaohus kuidagi hakkama saada -- samal ajal tõmmates niite, kuid siis olles olukordade ohvrid. Granny Weatherwax, Nanny Ogg ja Magrat on niivõrd mahlased, värvikad ja sümpaatsed daamid, et nende särtsakat teksti, kohmakat targutamist, koperdamist ja möödalaskmisi, nutikust ning teiste ülekavaldamist on hästi vahva jälgida. Nad on teistest tegelastest üle ja mitu sammu ees, kuid samas, ei ole ka, mis tegi süžee ootamatuks ja kaasahaaravaks. Ja humoorikaks (kuidas Tomjon nime sai pani itsitama). Ka Nanny Oggi kass Greebo oli üks vinge kõuts. Teisedki karakterid olid koloriidsed, kuigi heas mõttes klišeed ja Shakespeare'i tegelaste stereotüübid, kõik kindla kihi koomika ja kiiksudega. Mulle nt väga imponeeris kääbus Hwel, veidralt kaine mõistusega, kuid kaootiline (tema ja Tomjoni baarituur oli naljakas). Tegelaste pea peale pööramise kõrval keerati upperkuuti võtmeteemad fantaasiakirjanduses nagu saatus ja võim. Nagu juba mainitud, siis viimane ei põhine ainult positsioonil või maagial, vaid sõnadel ja sõnumil. Nt narril võib olla enam kaalujõudu, sest tema saab tõde rääkida läbi huumori, ja teda kuulatakse, ka valusat reaalsust peegeldades. Narril on süžees põnev roll, sest kui lähtuda põhimõttest, et rääkimisel on jõud, siis narrid ju oma sõnadele toetuvadki ja on sellest tulenevalt vast kõige vägevamad. See idee saab raamatus huvitava kulminatsiooni. Oma ambitsioone läbi jutu väljendas ja juhtis, lisaks, hertsoginna, kelle abikaasa lõpu leidis tänu naise algatatud sõnadele. Teater aga kehtestab oma võimu ja jagab seda tavainimestega -- rahvas kuulab hea meelega ja vabatahtlikult, sest manipuleerimisvahendiks on sõnad, mitte jõud või maagia. Olles näitleja, oled omamoodi valitseja -- publiku tähelepanu ja ajutegevuse kamandaja. Intrigeeriv kontseptsioon oli veel looduse seos võimuga, mis tihedalt läbipõimunud. Uut kuningat ei võtnud omaks rohelus, loomad, linnud, jne, sest positsioon oli ebaausalt haaratud. Mõlemad peavad aga olema tasakaalus ja üksteise toega, et edukalt toimida. Seda köitvat ideed oleks võinud raamat enam lahata ja edasi arendada. 

Saatuse teema oli, samuti, võtmetähtsusega. Kogu etteantud teeraja järgimise kontseptsioon, mida kohtab nii Shakespeare'i loomingus kui paljus fantaasiakirjanduses, on raamatus vussi keeratud, sest tegelastele on antud õigus otsustada ja ise olla oma saatuse sepp. Aga mis siis kui prints ei taha olla kuningas? Samas, mis vahet on kas valitseja on ikka järgmise kuninga lasevanem või mitte? Peamine on, et kuidas asja kommunikeerida ning mis nurga alt tõde avaldada. Granny Weatherwax oli meister manipuleerija, kes teadis täpselt, mis on kõigile parem ja kuidas. Ei hoidnud ta end tagasi luiskamisest ja n-ö valgetest valedest. Romaan sisaldab, lisaks, romantikat narri ja Magrati vahel, mis oli niivõrd piinlik, kuid nunnu, et mulle kohe meeldis nende saamatu kurmaaž. See looliin jäi aga finaalis õhku rippuma ning väga oleks tahtnud teada, et kuhu suubub. Ehk saab infot mõnest järgnevast sarja raamatust. Kujutan ette, et nende suhe võib päris humoorikas välja kukkuda, sest kontekst on täiesti muutunud ja vastupidiseks pööratud. Autori romaanidele omaselt on süžee väga tihke, tegelasi palju (isegi Surm eksib mingi hetk tegevustesse ära), tempo kiire ning sigrimigriline. Tema raamatud nõuavad fookust ning teksti diagonaalis lugeda ei saa, sest jääksid suurest osast peenest huumorist ja ridadevahelisest viitamisest ilma. Minu isa (meeletu raamatuõgija) siiani ei kannata autori teoseid ja keeldub neid lugemast, sest need ajavad teda närvi oma tooni ja stiili poolest. Minule on tegu teise Terry Pratchettiga ("Võluv võrdsus" oli esimene) ja mulle täitsa passib. Eriti käesolev raamat. Järgmisena plaan ette võtta "Mort" ja "Võlukunsti värv". 

----------------------------------

Pealkiri: Maja taevasinise mere ääres
Autor: Tj Klune
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Saan vist selle arvamuse eest jälle vett ja vilet, sest olen aru saanud, enamused ikka seda lugu fännavad, kuid ütlen otse välja: minu jaoks liiga hea, ilus ja uskumatult üle võlli imal. Liiga must ja valge, liiga ühele poole kaldu, liiga meie versus teie. Kõik, kes ei ole meie, on meie vastu ja on halvad. Head olid liiga head ja suurepärased, pahade puhul aga alati väga ei süüvitud, et miks nad niimoodi või naamoodi arvasid või käitusid, vaid nad olid suuresti ühedimensioonilised ja halvad sellepärast, et lihtsalt olid. Suure kurjami puhul (kes ja mis, süsteemi näol, jäi üleüldse natuke kaugeks) ma veel pilgutaks silma kinni, kuid need tavalised külainimesed olid tõesti liiast. Jäi arusaamatuks, et miks maagilisi olendeid vihatakse. Seletus, et nii lihtsalt on, õõnestab kogu lugu ja jätab sellest pealiskaudse mulje. On keerulisem kaasa elada, sest sa ei saa väga aru, et miks on asjad nii. See tegi loo igavaks ja ühetooniliseks, sest puudus hall, puudus eripära, puudus kaheti mõistetavus. Puudus areng ja teekond, puudusid põhjused, peale äärmiselt tüüpiliste, nagu, et vihkame sellepärast, et keegi on erinev. Jah, tavapärane päris elus, aga nii mage ja ebahuvitav lähenemine. Linuse, peategelase, teekonda ma siinkohal ei mõtle, sest tema ei olnud juba algusest peale kuidagigi halb. 

Igatahes, mulle tegelikult kontseptsioon läks väga peale. Mulle siiralt meeldisid kõik need erilised ja vahvad noored seal lastekodus (see libapomeranian oli geniaalne). Mulle kohe eriti imponeeris väike romanss laste hooldaja ja peategelase vahel. Ja, loomulikult, oli kass mega äge, nagu kassid alati, kuid nad elasid otsekui vaakumis, kus nemad hea, kõik teised paha. Oleks natukegi tasakaalu või värvikust lisatud muusse maailmasse, nt mõni tegelane, kes ei põlanudki neid ja isegi aitas. Jah, midagi sellist nagu leidus ja lõpus juhtus, kuid see oli liiga põgus ja liiga hilja. Samas, tegu on otsekui muinasjutulise fantaasialoo žanriga, kus läbi ajaloo ongi tegelikult must ja valge suhteliselt eraldatud ning selgejoonelised. Kurjad ei muutu heaks ega näita muid iseloomujooni ning õilsad ja kangelaslikud jäävad igavesti sellisteks. Elu on aga palju komplektsem ja tore on kui loetav peegeldab mõnes aspektis reaalsust. Teisalt, see ei ole ju kohustuslik element, samamoodi ka antud raamatus, sest ma ju isegi naudin üheülbalisi muinasjutte. Siiski, kuna tegu on modernse kirjandusega, mis ei ole väikelastele, siis ma ootaks ikka midagi keerukamat, mitmekihilisemat kui kõige lihtsam lähenemine, et inimesed võivad olla vaid ühte või teist ja, et vihkamine on paha asi. Viimane on ilmselge. 

Huvitav oli inspiratsioon päris maailmast, sest sellised eraldatud koolid nt kolooniates pärismaalastele või muudele mitte soositus gruppidele on täitsa ajaloos eksisteerinud. See pani loole natuke kõhedama kihi peale. Samas, vaatamata õudsetele implikatsioonidele, oli raamat meeldivalt heatujuline ja elujaatav element selles oli äärmiselt tervitatav. Läbi raskuste tähtede poole. Äge on lugeda inimestest, kes ei anna alla ja kes säilitavad endas heatahtliku loomuse vaatamata valule ning negatiivsetele kogemustele. On tore tõdeda, et ühiskond alati ei suuda isikuid murda ja muuta. See oli väga inspireeriv ja julgustav. Loos leidub hulganisti õppetunde ja moraale, mis annab sellele sellise Osholiku eneseabi raamatu kõrvalmaitse, mis mulle otseselt väga peale ei lähe, sest võib suures koguses mõjuda sunnituna. Kohati oli neid kõrgemalt positsioonilt esitatud õigeks peetud n-ö instruktsioone liiga palju ning lugu ei toimi enam orgaaniliselt. Aga noh, eks see selline isiklik eelistus ole. Kokkuvõttes, ma näen teoses potentsiaali ning selles on mitmeid suurepäraseid ja nauditavaid aspekte, kuid see suhkrune, üleõpetav ja näppu vibutav, ning ekstreemsustesse kalduv lähenemine, mis ei olnud alati põhjendatud või adutav, ei leidnud alati minu poolehoidu. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Amberi üheksa printsi
Autor: Roger Zelazny
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 1999
Minu hinnang: 3/5

Oeh, kuid hea raamat ja kui halb. Selle kvaliteet on kohati nii kõikuv, et tekitas lausa frustratsiooni, et mida teos oleks suutnud saavutada, kui lähenemine, fookus ja põhjalikkus oleksid olnud ühtlaselt jaotatud kogu teose peale, mitte ühe peoga siia, siis sinna, ja vahepeal mingi täitsa kuivanud lombitaseme hunnik potentsiaalselt põnevat ja ägedat sisu ning kirjeldusi. Ma ei saa aru, et kas autoril vahepeal oli huvi ja siis kadus see, või selline ongi tema stiil ja firmamärk romaanide loomisel, kuid mind tõesti ajasid hulluks olukorrad, kus midagi tutvustatakse pikalt ja detailselt, ja siis midagi muud nagu muuseas, möödaminnes ja täitsa suvaliselt. See iseenesest ei oleks probleem, kui need asjad oleksid tsipake enam balanssis ning, minu jaoks, süžeearenguks ja pingekruttimiseks asjakohased seigad, ei oleks saanudj vaeslapse kohtlemist, ja mingid ebahuvitavad olukorrad ei oleks saanud lehekülgi tolmukübe ja aatomi tasemel filosoofiat ning läbihekseldamist. Nt algas lugu haiglas ja peategelane, Corwin, peab hakkama oma amneesiat ja eelnevat elu puslet tükk tükki haaval kokku panema. See oli üks köitvamaid seiku, sest lugeja saab avastada mehega koos, kiht kihi haaval, et kes ta tegelikult on, ning võimalused pinevaks ja üllatusi täis põnevuse eskaleerimiseks olid tohutud. Juhtub aga see, et see n-ö sissejuhatav osa loost, mis peaks just huvi äratama ja lugeja endasse tõmbama, möödub kiirelt, pealiskaudselt ning eeldades, et sa nagu juba enamust tead, liigume kiiresti mööda ja jõuame äkšoni juurde. No jah, siis ongi seda laevalahingut kuidagi liiga palju, liiga pikalt, liiga igavalt. Ja see vangis olemine, okei, ta oleks asjalik, selline narratiivne hingetõmme raamatus, kuid see paus venis pikaks ja tundus nagu sama mahukas kui mainitud sissejuhatav osa. Oleks võinud vastupidi olla. Tempo ja süvenemise küsitavused siin teoses olid. Ja need häirisid.

Samas, süžee oli tohutult põnev, omapärane ja selline seiklusrikkalt ogar. Ta ei olnud ülemäära komplitseeritud ning sunnitult nutikas ja üle kuhjatud. Otse vastupidi, maailmaloomine oli selge, kärme ja igati arusaadav. Varjumaailmade kontseptsioon ning liikumine n-ö eri dimensioonide või reaalsuse versioonide vahel oli lihtne ja äge. Ma oleksin aga eelistanud kõvasti enam aega veeta selle salapärase ja värvika maailma ülesehitamisest arusaamisel, selle lahtijoonistamisel ning, üleüldse, sellega tutvumisel. Autor otsekui eeldab, et mind see ei huvita või see pole vajalik, mis on kurb, sest tekitab loo sidususse ja seostatusesse puudusi. Ka loogikaaukudest ei pääse kui paljudest asjadest mööda, üle ja alt mööda sõita, ilma, et neid kõnetada. Corwin ja tema segane perekond olid aga üllatavalt kenasti lehekülgedel ellu äratatud ning kõik nad olid eraldiseisvad isiksused. Kõigil omad eripärad, eelistused ja rollid, isegi kui iga ühega veel ei kohtunud ning mõni oli loos ainult põgusalt ning pigem sümboolselt. Taaskord, oleks veidike tahtnud enam tegelaste arengut ja fokuseerimist. Corwinit oli kerge mõista. Ta oli suht sirgjooneline ja oma kindlate põhimõtetega mees. Ta oli sümpaatne kangelane ning talle ei olnud keeruline kaasa elada. Teisalt, miks oli tema parem kui vend Eric või ükskõik kes teine, jäi arusaamatuks. Nad ei eristunud oma soovide poolest valitseda ning ei olnud selge, miks ühel nagu rohkem õigust või eelist kui teisel. Siiski, üleüldse, on teos lugejat kaasa haarav, sest alati on ju mõnus ja motiveeriv hoida pöidlaid kellelegi, kes on n-ö allajääja, kes on pidanud mülkast välja roomama ja endast palju suurema, võimsama, eelispositsioonil, vm, vastasega rinda pistma ja tollele suure vaevaga tuule alla tegema. Teisalt, viimast me tegelikult siin, sarja esimeses osas, ei koge. Nimelt, on olukord hoopis vastupidine. See aga teeb teise osa kätte võtmise garanteerituks ning ongi etem kui kangelane veel kord molli saab, et siis enamgi tegijana tulevikus tagasi tulla, näha ning võita. 

Põhimõtteliselt, on teatud asjad romaanis suurepäraselt lahendatud ja esitatud. Fantaasiamaailma loomine, selle reeglid ja omapärad on vahvad. Tegelased on läbimõeldud ja eripärased. Eepilist seiklust, võitlusi, sõprust, eneseületamist, tagasilööke, saab kõike kogeda juba esimeses osas. Samas, raamat on liiga lühike ja ta oleks võinud olla vabalt palju detailsem, lahtikirjutatum ja isegi laialivalguvam. Lugejana tundsin teravalt, et mind jäeti ilma selle kihvti maailma lahti koorimisest üheskoos peategelasega. Mälukaotus oli ideaalne, et me koos liiguks edasi ja avastaks seda müstilist universumit. Kasutati võtet, et ütle, mitte ära näita. Mis ei ole positiivne variant. Öeldi paljut, kuid ei näidatud eriti või, kohati, isegi ei öeldud piisavalt. Siis oli vahepeal tunne nagu loeks eri autorite eri raamatuid, sest stiil tõesti varieerus nii drastiliselt. Üks hetk huvitav ja põhjalik, siis pealiskaudne ja plass. Mõnikord oli tunne, et mingid terved pikad seigad olid stseenide vahelt puudu, asjad juhtusid lambist, nagu muuseas ja äkitselt. Siis need loogikaaugud või siis lihtsalt kahtlased aspektid. Kas ta kaevas end lusikaga vangist välja? See oli nii veidralt koomiline, kuid vist poleks tohtinud olla. Mida Corwin tegi alates 16. sajandist, mil ta Maal oli? Kui ta mäluka sai just hiljuti, siis miks ta mitmeid sajandeid sõdur ja muu oli? Miks ta seal aega raiskas? Või oli tal ameesia juba 16. sajandist? Kui, jah, siis kas ta kordagi ei mõelnud, et miks ta nii kaua elus ja veel otsi andnud ei ole? Kui mees vahepeal Napoleoni mainis, siis mõjus taas kentsakalt koomiliselt. Asjad lahenesid Corwini jaoks üldiselt liiga hõlpsasti ning kui ta oli hädas, siis küll keegi ta teele sattus, kes abikäe ulatas. Tegu on vist romaaniga kuhu väga ei oleks vaja süüvida, liiga palju selle üle järele mõelda, liiga palju küsimusi esitada või liiga palju oma ajumahtu sellele loovutada. Lihtsalt loe, naudi ja... unusta? Igatahes, teise osa võtan veel kindlasti kätte. Äkki läheb tihkemaks, sest potentsiaal on ju olemas.