Raamat: Fantaasia eri "Õed nõiduses", "Maja taevasinise mere ääres" ja "Amberi üheksa printsi"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Õed nõiduses
Autor: Terry Pratchett
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Kas julgen seda nimetada Shakespeare'i paroodiaks? Arvan küll, sest raamat võttis näitekirjaniku loomingust inspiratsiooni ja keeras tema narratiivid pea peale, lisades absurdi, realismi, huumorit, sümpaatiat, lihtsust, kompleksust, tempot ning muhedust. Võim ei ole kuningatel, nõidadel, maagial või muul konkreetsel, vaid pigem millelgi abstraktsemal. Võim on sõnadel. Miks olla kuningas kui võid olla näitleja ja masse mõjustada oma monoloogidega. Inimesed kuulavad ilma sunnita, siiralt ja mõttemuutused toimuvad orgaaniliselt. Shakespeare'i sulel on suurem ja kustumatum efekt kui ükskõik millisel valitsejal -- sajandeid hiljem teavad paljud tema lugusid, mitte kes, millal ja kuidas valitses. Raamatu puhul on tegu otsekui Shakespeare'i enda kirjutatud süžeega, kus mees miksib kokku erinevad ideed oma teistest teostest, et neid ja ennast sõbralikult tögada. Kajastust saavad: "Macbeth" -- kurja hertsogi naine utsitab meest pidevalt tagant võimu haarama ja siis kinnistama, ning kolm nõida sekkuvad kuningriigi saatusekäiku; "Hamlet" -- kuninga mõrvamine sugulase poolt, tapetud isa vaim hõljub ringi ning tahab kättemaksu ja etendus pahalase paljastamiseks; "Richard III" -- võitjad ja uued juhid kirjutavad ajaloo ning, vajadusel, vanad olud ümber, Richardit kujutati tõelise jätisena, kuid kas ta tegelikult ka seda oli, on tänapäeval kahtluse alla seatud; "Nagu teile meeldib" -- kuulus kõne "kogu maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad"; "Talvemuinasjutt" -- kadunud prints kasvab suureks tavarahva hulgas, jne. Lisaks, kaasatakse kunagise kuulsa teatri The Globe asemel The Dysk (kettamaailm). Ma pean tunnistama, et niivõrd ilmselgelt, kuid mitte näkku kargavalt vaid mõnusalt loomulikult, on kasutatud suurmehe loomingut, et sellest omakorda midagi täitsa uut, omanäolist ja ägedat kokku klopsida. 

Huvitaval kombel ei ole peategelaseks üldsegi kaua kadunud kuningapoeg, nagu sellistes lugudes pigem tavaks, vaid kolm nõida, kes püüavad selles tohuvabaohus kuidagi hakkama saada -- samal ajal tõmmates niite, kuid siis olles olukordade ohvrid. Granny Weatherwax, Nanny Ogg ja Magrat on niivõrd mahlased, värvikad ja sümpaatsed daamid, et nende särtsakat teksti, kohmakat targutamist, koperdamist ja möödalaskmisi, nutikust ning teiste ülekavaldamist on hästi vahva jälgida. Nad on teistest tegelastest üle ja mitu sammu ees, kuid samas, ei ole ka, mis tegi süžee ootamatuks ja kaasahaaravaks. Ja humoorikaks (kuidas Tomjon nime sai pani itsitama). Ka Nanny Oggi kass Greebo oli üks vinge kõuts. Teisedki karakterid olid koloriidsed, kuigi heas mõttes klišeed ja Shakespeare'i tegelaste stereotüübid, kõik kindla kihi koomika ja kiiksudega. Mulle nt väga imponeeris kääbus Hwel, veidralt kaine mõistusega, kuid kaootiline (tema ja Tomjoni baarituur oli naljakas). Tegelaste pea peale pööramise kõrval keerati upperkuuti võtmeteemad fantaasiakirjanduses nagu saatus ja võim. Nagu juba mainitud, siis viimane ei põhine ainult positsioonil või maagial, vaid sõnadel ja sõnumil. Nt narril võib olla enam kaalujõudu, sest tema saab tõde rääkida läbi huumori, ja teda kuulatakse, ka valusat reaalsust peegeldades. Narril on süžees põnev roll, sest kui lähtuda põhimõttest, et rääkimisel on jõud, siis narrid ju oma sõnadele toetuvadki ja on sellest tulenevalt vast kõige vägevamad. See idee saab raamatus huvitava kulminatsiooni. Oma ambitsioone läbi jutu väljendas ja juhtis, lisaks, hertsoginna, kelle abikaasa lõpu leidis tänu naise algatatud sõnadele. Teater aga kehtestab oma võimu ja jagab seda tavainimestega -- rahvas kuulab hea meelega ja vabatahtlikult, sest manipuleerimisvahendiks on sõnad, mitte jõud või maagia. Olles näitleja, oled omamoodi valitseja -- publiku tähelepanu ja ajutegevuse kamandaja. Intrigeeriv kontseptsioon oli veel looduse seos võimuga, mis tihedalt läbipõimunud. Uut kuningat ei võtnud omaks rohelus, loomad, linnud, jne, sest positsioon oli ebaausalt haaratud. Mõlemad peavad aga olema tasakaalus ja üksteise toega, et edukalt toimida. Seda köitvat ideed oleks võinud raamat enam lahata ja edasi arendada. 

Saatuse teema oli, samuti, võtmetähtsusega. Kogu etteantud teeraja järgimise kontseptsioon, mida kohtab nii Shakespeare'i loomingus kui paljus fantaasiakirjanduses, on raamatus vussi keeratud, sest tegelastele on antud õigus otsustada ja ise olla oma saatuse sepp. Aga mis siis kui prints ei taha olla kuningas? Samas, mis vahet on kas valitseja on ikka järgmise kuninga lasevanem või mitte? Peamine on, et kuidas asja kommunikeerida ning mis nurga alt tõde avaldada. Granny Weatherwax oli meister manipuleerija, kes teadis täpselt, mis on kõigile parem ja kuidas. Ei hoidnud ta end tagasi luiskamisest ja n-ö valgetest valedest. Romaan sisaldab, lisaks, romantikat narri ja Magrati vahel, mis oli niivõrd piinlik, kuid nunnu, et mulle kohe meeldis nende saamatu kurmaaž. See looliin jäi aga finaalis õhku rippuma ning väga oleks tahtnud teada, et kuhu suubub. Ehk saab infot mõnest järgnevast sarja raamatust. Kujutan ette, et nende suhe võib päris humoorikas välja kukkuda, sest kontekst on täiesti muutunud ja vastupidiseks pööratud. Autori romaanidele omaselt on süžee väga tihke, tegelasi palju (isegi Surm eksib mingi hetk tegevustesse ära), tempo kiire ning sigrimigriline. Tema raamatud nõuavad fookust ning teksti diagonaalis lugeda ei saa, sest jääksid suurest osast peenest huumorist ja ridadevahelisest viitamisest ilma. Minu isa (meeletu raamatuõgija) siiani ei kannata autori teoseid ja keeldub neid lugemast, sest need ajavad teda närvi oma tooni ja stiili poolest. Minule on tegu teise Terry Pratchettiga ("Võluv võrdsus" oli esimene) ja mulle täitsa passib. Eriti käesolev raamat. Järgmisena plaan ette võtta "Mort" ja "Võlukunsti värv". 

----------------------------------

Pealkiri: Maja taevasinise mere ääres
Autor: Tj Klune
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Saan vist selle arvamuse eest jälle vett ja vilet, sest olen aru saanud, enamused ikka seda lugu fännavad, kuid ütlen otse välja: minu jaoks liiga hea, ilus ja uskumatult üle võlli imal. Liiga must ja valge, liiga ühele poole kaldu, liiga meie versus teie. Kõik, kes ei ole meie, on meie vastu ja on halvad. Head olid liiga head ja suurepärased, pahade puhul aga alati väga ei süüvitud, et miks nad niimoodi või naamoodi arvasid või käitusid, vaid nad olid suuresti ühedimensioonilised ja halvad sellepärast, et lihtsalt olid. Suure kurjami puhul (kes ja mis, süsteemi näol, jäi üleüldse natuke kaugeks) ma veel pilgutaks silma kinni, kuid need tavalised külainimesed olid tõesti liiast. Jäi arusaamatuks, et miks maagilisi olendeid vihatakse. Seletus, et nii lihtsalt on, õõnestab kogu lugu ja jätab sellest pealiskaudse mulje. On keerulisem kaasa elada, sest sa ei saa väga aru, et miks on asjad nii. See tegi loo igavaks ja ühetooniliseks, sest puudus hall, puudus eripära, puudus kaheti mõistetavus. Puudus areng ja teekond, puudusid põhjused, peale äärmiselt tüüpiliste, nagu, et vihkame sellepärast, et keegi on erinev. Jah, tavapärane päris elus, aga nii mage ja ebahuvitav lähenemine. Linuse, peategelase, teekonda ma siinkohal ei mõtle, sest tema ei olnud juba algusest peale kuidagigi halb. 

Igatahes, mulle tegelikult kontseptsioon läks väga peale. Mulle siiralt meeldisid kõik need erilised ja vahvad noored seal lastekodus (see libapomeranian oli geniaalne). Mulle kohe eriti imponeeris väike romanss laste hooldaja ja peategelase vahel. Ja, loomulikult, oli kass mega äge, nagu kassid alati, kuid nad elasid otsekui vaakumis, kus nemad hea, kõik teised paha. Oleks natukegi tasakaalu või värvikust lisatud muusse maailmasse, nt mõni tegelane, kes ei põlanudki neid ja isegi aitas. Jah, midagi sellist nagu leidus ja lõpus juhtus, kuid see oli liiga põgus ja liiga hilja. Samas, tegu on otsekui muinasjutulise fantaasialoo žanriga, kus läbi ajaloo ongi tegelikult must ja valge suhteliselt eraldatud ning selgejoonelised. Kurjad ei muutu heaks ega näita muid iseloomujooni ning õilsad ja kangelaslikud jäävad igavesti sellisteks. Elu on aga palju komplektsem ja tore on kui loetav peegeldab mõnes aspektis reaalsust. Teisalt, see ei ole ju kohustuslik element, samamoodi ka antud raamatus, sest ma ju isegi naudin üheülbalisi muinasjutte. Siiski, kuna tegu on modernse kirjandusega, mis ei ole väikelastele, siis ma ootaks ikka midagi keerukamat, mitmekihilisemat kui kõige lihtsam lähenemine, et inimesed võivad olla vaid ühte või teist ja, et vihkamine on paha asi. Viimane on ilmselge. 

Huvitav oli inspiratsioon päris maailmast, sest sellised eraldatud koolid nt kolooniates pärismaalastele või muudele mitte soositus gruppidele on täitsa ajaloos eksisteerinud. See pani loole natuke kõhedama kihi peale. Samas, vaatamata õudsetele implikatsioonidele, oli raamat meeldivalt heatujuline ja elujaatav element selles oli äärmiselt tervitatav. Läbi raskuste tähtede poole. Äge on lugeda inimestest, kes ei anna alla ja kes säilitavad endas heatahtliku loomuse vaatamata valule ning negatiivsetele kogemustele. On tore tõdeda, et ühiskond alati ei suuda isikuid murda ja muuta. See oli väga inspireeriv ja julgustav. Loos leidub hulganisti õppetunde ja moraale, mis annab sellele sellise Osholiku eneseabi raamatu kõrvalmaitse, mis mulle otseselt väga peale ei lähe, sest võib suures koguses mõjuda sunnituna. Kohati oli neid kõrgemalt positsioonilt esitatud õigeks peetud n-ö instruktsioone liiga palju ning lugu ei toimi enam orgaaniliselt. Aga noh, eks see selline isiklik eelistus ole. Kokkuvõttes, ma näen teoses potentsiaali ning selles on mitmeid suurepäraseid ja nauditavaid aspekte, kuid see suhkrune, üleõpetav ja näppu vibutav, ning ekstreemsustesse kalduv lähenemine, mis ei olnud alati põhjendatud või adutav, ei leidnud alati minu poolehoidu. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Amberi üheksa printsi
Autor: Roger Zelazny
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 1999
Minu hinnang: 3/5

Oeh, kuid hea raamat ja kui halb. Selle kvaliteet on kohati nii kõikuv, et tekitas lausa frustratsiooni, et mida teos oleks suutnud saavutada, kui lähenemine, fookus ja põhjalikkus oleksid olnud ühtlaselt jaotatud kogu teose peale, mitte ühe peoga siia, siis sinna, ja vahepeal mingi täitsa kuivanud lombitaseme hunnik potentsiaalselt põnevat ja ägedat sisu ning kirjeldusi. Ma ei saa aru, et kas autoril vahepeal oli huvi ja siis kadus see, või selline ongi tema stiil ja firmamärk romaanide loomisel, kuid mind tõesti ajasid hulluks olukorrad, kus midagi tutvustatakse pikalt ja detailselt, ja siis midagi muud nagu muuseas, möödaminnes ja täitsa suvaliselt. See iseenesest ei oleks probleem, kui need asjad oleksid tsipake enam balanssis ning, minu jaoks, süžeearenguks ja pingekruttimiseks asjakohased seigad, ei oleks saanudj vaeslapse kohtlemist, ja mingid ebahuvitavad olukorrad ei oleks saanud lehekülgi tolmukübe ja aatomi tasemel filosoofiat ning läbihekseldamist. Nt algas lugu haiglas ja peategelane, Corwin, peab hakkama oma amneesiat ja eelnevat elu puslet tükk tükki haaval kokku panema. See oli üks köitvamaid seiku, sest lugeja saab avastada mehega koos, kiht kihi haaval, et kes ta tegelikult on, ning võimalused pinevaks ja üllatusi täis põnevuse eskaleerimiseks olid tohutud. Juhtub aga see, et see n-ö sissejuhatav osa loost, mis peaks just huvi äratama ja lugeja endasse tõmbama, möödub kiirelt, pealiskaudselt ning eeldades, et sa nagu juba enamust tead, liigume kiiresti mööda ja jõuame äkšoni juurde. No jah, siis ongi seda laevalahingut kuidagi liiga palju, liiga pikalt, liiga igavalt. Ja see vangis olemine, okei, ta oleks asjalik, selline narratiivne hingetõmme raamatus, kuid see paus venis pikaks ja tundus nagu sama mahukas kui mainitud sissejuhatav osa. Oleks võinud vastupidi olla. Tempo ja süvenemise küsitavused siin teoses olid. Ja need häirisid.

Samas, süžee oli tohutult põnev, omapärane ja selline seiklusrikkalt ogar. Ta ei olnud ülemäära komplitseeritud ning sunnitult nutikas ja üle kuhjatud. Otse vastupidi, maailmaloomine oli selge, kärme ja igati arusaadav. Varjumaailmade kontseptsioon ning liikumine n-ö eri dimensioonide või reaalsuse versioonide vahel oli lihtne ja äge. Ma oleksin aga eelistanud kõvasti enam aega veeta selle salapärase ja värvika maailma ülesehitamisest arusaamisel, selle lahtijoonistamisel ning, üleüldse, sellega tutvumisel. Autor otsekui eeldab, et mind see ei huvita või see pole vajalik, mis on kurb, sest tekitab loo sidususse ja seostatusesse puudusi. Ka loogikaaukudest ei pääse kui paljudest asjadest mööda, üle ja alt mööda sõita, ilma, et neid kõnetada. Corwin ja tema segane perekond olid aga üllatavalt kenasti lehekülgedel ellu äratatud ning kõik nad olid eraldiseisvad isiksused. Kõigil omad eripärad, eelistused ja rollid, isegi kui iga ühega veel ei kohtunud ning mõni oli loos ainult põgusalt ning pigem sümboolselt. Taaskord, oleks veidike tahtnud enam tegelaste arengut ja fokuseerimist. Corwinit oli kerge mõista. Ta oli suht sirgjooneline ja oma kindlate põhimõtetega mees. Ta oli sümpaatne kangelane ning talle ei olnud keeruline kaasa elada. Teisalt, miks oli tema parem kui vend Eric või ükskõik kes teine, jäi arusaamatuks. Nad ei eristunud oma soovide poolest valitseda ning ei olnud selge, miks ühel nagu rohkem õigust või eelist kui teisel. Siiski, üleüldse, on teos lugejat kaasa haarav, sest alati on ju mõnus ja motiveeriv hoida pöidlaid kellelegi, kes on n-ö allajääja, kes on pidanud mülkast välja roomama ja endast palju suurema, võimsama, eelispositsioonil, vm, vastasega rinda pistma ja tollele suure vaevaga tuule alla tegema. Teisalt, viimast me tegelikult siin, sarja esimeses osas, ei koge. Nimelt, on olukord hoopis vastupidine. See aga teeb teise osa kätte võtmise garanteerituks ning ongi etem kui kangelane veel kord molli saab, et siis enamgi tegijana tulevikus tagasi tulla, näha ning võita. 

Põhimõtteliselt, on teatud asjad romaanis suurepäraselt lahendatud ja esitatud. Fantaasiamaailma loomine, selle reeglid ja omapärad on vahvad. Tegelased on läbimõeldud ja eripärased. Eepilist seiklust, võitlusi, sõprust, eneseületamist, tagasilööke, saab kõike kogeda juba esimeses osas. Samas, raamat on liiga lühike ja ta oleks võinud olla vabalt palju detailsem, lahtikirjutatum ja isegi laialivalguvam. Lugejana tundsin teravalt, et mind jäeti ilma selle kihvti maailma lahti koorimisest üheskoos peategelasega. Mälukaotus oli ideaalne, et me koos liiguks edasi ja avastaks seda müstilist universumit. Kasutati võtet, et ütle, mitte ära näita. Mis ei ole positiivne variant. Öeldi paljut, kuid ei näidatud eriti või, kohati, isegi ei öeldud piisavalt. Siis oli vahepeal tunne nagu loeks eri autorite eri raamatuid, sest stiil tõesti varieerus nii drastiliselt. Üks hetk huvitav ja põhjalik, siis pealiskaudne ja plass. Mõnikord oli tunne, et mingid terved pikad seigad olid stseenide vahelt puudu, asjad juhtusid lambist, nagu muuseas ja äkitselt. Siis need loogikaaugud või siis lihtsalt kahtlased aspektid. Kas ta kaevas end lusikaga vangist välja? See oli nii veidralt koomiline, kuid vist poleks tohtinud olla. Mida Corwin tegi alates 16. sajandist, mil ta Maal oli? Kui ta mäluka sai just hiljuti, siis miks ta mitmeid sajandeid sõdur ja muu oli? Miks ta seal aega raiskas? Või oli tal ameesia juba 16. sajandist? Kui, jah, siis kas ta kordagi ei mõelnud, et miks ta nii kaua elus ja veel otsi andnud ei ole? Kui mees vahepeal Napoleoni mainis, siis mõjus taas kentsakalt koomiliselt. Asjad lahenesid Corwini jaoks üldiselt liiga hõlpsasti ning kui ta oli hädas, siis küll keegi ta teele sattus, kes abikäe ulatas. Tegu on vist romaaniga kuhu väga ei oleks vaja süüvida, liiga palju selle üle järele mõelda, liiga palju küsimusi esitada või liiga palju oma ajumahtu sellele loovutada. Lihtsalt loe, naudi ja... unusta? Igatahes, teise osa võtan veel kindlasti kätte. Äkki läheb tihkemaks, sest potentsiaal on ju olemas.