Raamat: Emotsioonide eri "Nähtamatu maailm" ja "Carrie Soto on tagasi"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Carrie Soto on tagasi
Autor: Taylor Jenkins Reid
Kirjastus: Rahva Raamatu Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle ei meeli tennis. Ma ei tea tennisest mitte mõhkugi. Mulle ei meeldi sport. Ma ei saa aru soovist olla maailma parim mingis füüsilises rammuvõtmises. Ma ei mõista inimesi, kes elavad, hingavad, söövad, joovad ja räägivad ainult ühte asja -- eriti kui see on sport -- eriti kui see on üks spetsiifiline ala. Ja, lisaks, kui täitsa aus olla, siis ega mulle suur osa ajast Carrie Soto, subjektiivselt, eriti ei meeldinud. Me ei klapiks iialgi ja eksisteerime erinevatel lainesagedustel. Aga, mida ma kindlalt tean ja veendunud väidan, on, et Carrie on puhas inspiratsioon ja naiste õiguste ning potentsiaali ikoon. Ning raamat, "Carrie Soto on tagasi", on minu siiani selle aasta üks parim loetud teos. Vaieldamatult. Number üks tšempion nagu Carrie ise. Kohe haarasin autori kaks teist lugu ka oma lugemisjärjekorda, sest mis kivi all ma redutanud olen, et ükski mu nina ette ei ole jõudnud, sest need tunduvad nii põnevad. Igatahes, ma kahtlustan, et antud teos ei ole just kõigi tassike teed. Ehk neil samadel põhjusel, mida eelnevalt mainisin, kuid ma ei mõista, et miks ta just ei võiks kõigil peale minna, sest see on suurepäraselt kirjutatud lugu, kuhu kaasatud ohtralt teemasid, mis, teoorias, kõigile korda lähevad ja kõnetavad. Ühe inimese teekond tippu ja siis uuesti. Tema edulugu ja siis veel potentsiaalne edulugu. Lisaks, on süžee tohutult kaasahaarav ning õhkkond pinev. Kas naisel õnnestub, ei õnnestu? Tekib hasart ja sa tahad teada, et kas tõesti, vastu kõiki ootusi ja eeldusi, eelarvamusi ja füüsilisi barjääre, võidutseb Carrie taaskord. Loo tempo on halastamatu, samasugune nagu Carrie enda vastu ise. 

Lugu algab Carrie ja tema isaga, kes on ka tolle treener, siis kui naine on juba oma spordikarjääri lõpetanud, 37. aastasena, jälgides uut tegijat tennisetaevas, Nicki Chani, mängimas. Meie kangelanna on ärev, sest kohe-kohe on too lükkamas Carriet troonilt, olles naine, kes kõige enam grand-slame on oma hõlma halla kogunud. Muidugi ei saa kunagine tippmängija sellist asja lubada ning plaanib isaga koostöös areenile naasmist ning oma tiitli kaitsmist. Kuigi loo eri liinide alla koondub hulgaliselt eri teemakobaraid, siis antud plaan hõlmab faktoreid nagu auahnus, võidujanu, oma ülima võimekuse saavutamine, milleski parim olemine, võitlusarmastus, jne. Aga mitte vähem tähtis ei ole raamatus tõsiasi, et Carrie on naine ning, siis kui tema oma esmasel mängukarjääril tõusis, ei olnud sport eriti naisi toetav. Suhteliselt palju tuuakse välja seksismi, diskrimineerimist, topeltstandardeid ning konkreetseid seiku, kus naistennisiste peetakse kuidagi kehvemaks ning, et meesversioonidega neid võrrelda ei maksa, sest nad on ilmselgelt vähem oskuslikud, tugevad, võimekad ning tähtsad. Vihjati, et 37 ei ole mitte ainult spordis maha kantud vanus, vaid ka naisena. Mõlema on aegumiskuupäev. Selline õhkkond mõjus ajastuautentselt (taustaks 70, 80 ja 90ndad) ning lisas ekstra kihi värvi kogu teosele ning Carrie ponnistustele. Võib isegi väita, et lugu oli tahtlikult, teadlikult ja õrritavalt feministlik, samas, ei provotseerinud, kuid oleks ehk võinud. Peategelase kõrval kulgeb ka paralleelne looliin, kus fookuses teine endine proff ja Carrie üheöösuhe, Bowe, kel on endal tarvis midagi tõestada. Mehe n-ö takistusteraja kaasamine üheaegselt naise ponnistustega toimis äärmiselt kenasti ja sümbioosis, toetades ja motiveerides Carriet, kuid üldsegi mitte viimast varjutades. Põnev oli lugeda natuke teistsugusest mängijast ja kuidas asjad meeste tennises käisid. Palju oli temaga seoses juttu vigastustest (kuigi ükski tegelane sellest reaalsusest ei pääsenud), mida oli omamoodi intrigeeriv jälgida. Bowe karjääritrajektoor ja võidud ning kaotused tundusid nii tõetruud. Ta esindas alternatiivlugu, kus mängija ei loobu tipus olles vaid jääb profisporti vegeteerima, langeb ja langeb. Loomulikult oli Bowe funktsioon loos olla romantiline siht ja ka see kiht passis süžeesse ning naise karakteriarengusse nagu üks puudu olev pusletükk. Carrie ei seisa üksi versus maailm, üksildane kalju keset ookeani, vaid ta pidi õppima avama oma südant teistele, lastes sisse inimesi, kes temast hoolisid.

Tegu on mõnes mõttes klassikalise n-ö allajääja seiklusega, võte ja tüüp lugusid, mida ma pööraselt naudin. Nii õhinat tekitav, köitev, mõnus ja motiveeriv on jälgida kedagi, kes alustab nullist ja rühib end tippu. Sel põhjusel, kuigi ma ei ole spordifänn, vaatan ma ülimalt hea meelega igast selle teemalist meelelahutust nt nagu animed/mangad "Haikyuu", "Blue Lock", "Yuri on Ice", filmid "Libe liug", "Võimsad pardid", "Kotkas Eddie", jne. Antud raamat on lihtsalt kirjanduslik versioon sellest samast žanrist ja emotsioonidest, mida see lähenemine kaasa toob, kuid oma spetsiifilise nurga, atmosfääri ja keskse konfliktiga. Tähtis ei ole, et kes on tegelased, milline sport, milline on kontekst ja tehniline pool, vaid primaarne on tunded, mida kellegi läbi raskuste tähtede poole teekond endaga kaasa toob. Nii äge on kellegile nende võidukal tõusul pöidlaid hoida ja nende saavutuste üle koos karakteritega juubeldada. Carrie puhul ei olnud otseselt tegu mõne äbarikuga, kes vastuvoolu ujub, vaid äärmiselt andeka naisega, teisel katsel lausa tennise veteraniga, kes ehk ergutamist ja usku, et suudab kõigile ära teha, väga ei vajanudki. Siiski, minult ta seda sai, sest vajutas õigele kaasa elamise nupule. Kas ta ka oma eesmärgid saavutab, seda ma ei olnud kindel, et kas soovin ikkagi näha -- olin endaga vastuolus -- , sest naise mentaalsele tervise ning isegi üleüldisele arengule oleks kaotus paremini mõjunud. Süžeeliselt oleks see loogilisem.

Veel üks keskne teema, mis teoses tähtsal kohal ja mis tegelikult kogu raamatu süda, oli Carrie suhe oma isa, Javieriga. Mees oli kunagine tenniseäss ning treenis oma tütart juba lapsest peale. Mulle tohutult meeldis paari suhe ning, olgu see tennise ümber keerlev või mitte, siis mõlemad tõesti armastasid üksteist ning Javieri uhkus ja tugi oma tütrele oli küll kohati karm, kuid soe ja mõistev. Ta oli Carrie jaoks kõigeks valmis, püüdis tema ekstreemsemaid plaane realistlikuks ohjeldada ja tahtis, et tütar oleks õnnelik, leiaks normaalse mehe ning elaks oma parimat elu. Üllataval kombel oli Javieri ja Bowe ootamatu kamraadlus ka päris mõnsa. Kui suhtedjooned ja -sügavused olid romaanis ootamatult selgelt ja rahuldavalt väljajoonistatud ning said hulganisti rambivalgust, peab siiski hoiatama, et raamat koosneb suurel hulgal trennide ja matšide kirjeldustest, kuhu vahele siis strateegia, vigastused, tennise teadmised, erinevad turniirid, jne. Mulle läksid peale spordikommentaatorite klipid ja ajakirjanduse vahepalad (nt kihvt oli lugeda Cindy Crawfordi ja Richad Gere lahutusest, Printsess Dianast, jne), mis andsid kogu loole veel ühe dimensiooni ja tegid toimuvat täisväärtuslikumaks ning mitmetahulisemaks. Tuues esile just need seksismi teemad ja naiste tennise pisendamise. Nendest meedialõikudest saame teada kuidas Carriel ei ole tegelikult just parim maine, sest naise suhtumine otsekohene, napisõnaline, keskendunud ainult tennisele, ebaviisakas ja sotsiaalselt mitte just kõige meeldivam. Naine väitis, et tal ei ole vaja kellegile meeldida ning ta on kes ta on. Ta ei teeskle. Eks see üks igivana dilemma ole, et viisakus versus autentsus. Kas reedad end, kui oled kena teistega või kui käitud nagu keegi, kes sa sisemas ei ole? Aga aitab küll, minule "Carrie Soto on tagasi" väga väga meeldis ning, isegi kui sa ei ole spordifänn, tasub raamatule võimalus anda. 

---------------------------------------

Pealkiri: Nähtamatu maailm
Autor: Liz Moore
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teadnudki väga mida oodata. Sisukirjelduses oli juttu erinevatest võtmesõnadest ning üks hetk tundus, et tegu on isegi mingit sorti müsteeriumiga. Mõnes mõttes oligi. Põhifookus osutus aga peategelase, Ada, suhtele oma isa, Davidiga. Tüdruk võttis ette teekonna meest, ja tahtmatult ka ennast, mõista ning mehe minevik avastada. Tegu on mitmetasandilise ja tundeküllase looga, kus kaasatakse eri žanreid, teemasid ning lähenemisi, seda kõike delikaatselt, sujuvalt, emotsionaalselt ning hoolivuse ja õrnusega. Raamat on suurekssaamise lugu ja mitte ainult Ada jaoks. Täiskasvanuks pidid saama nii David kui Listonite pojad, perekond, kes mängis peategelase elus märkimisväärset rolli. Ada on vaid 12. aastane kui tema isa, eduka Bostoni informaatikalabori juht, hakkab veidralt käituma, unustama, endasse tõmbuma ja kaootiliselt tegutsema. Diagnoosiks Alzheimer. David oli juba enne eksentriline, äärmiselt intelligentne, eraklik ja, konventsionaalses mõttes, tohutult veider mees, kes sai Ada läbi surrogaatemaduse, ning õpetas tüdrukut kodus. Ka Adast sai omamoodi geenius nagu isa. Kui mees enam narratiivi ei kontrollinud, hakkas välja lipsama igast anomaaliaid tema elus ning tegemistes. Need ootamatused raputavat kõiki ja kõike mehe ümber, eriti tütart, kuid David ise enam olukorda selgust tooma ei ole vaimselt ja füüsiliselt võimeline. Ülesanne jääb ümberringsete õlgadele, et salapärane David lahti muukida, nagu mõni matemaatiline valem või pusle. Inimesed võivad olla sama keerulised lahti harutada kui numbrimõistatused või isegi enam komplitseeritud. Eriti kui nad ei soovi, et keegi nende südamesse näeks ja saladusi avaldaks.

Ada, kes on harjunud suuresti isaga aega veetma nii kodus õppides kui laboris end harides, on nüüd mehe kolleegi, Diana Listoni, hoole all. Naine on üksikema kellel kolm poega. Tüdruk saadetakse esimest korda elus kooli. Temast saab lõpuks "tavaline" teismeline ning, nagu eeldada, ei ole üleminek just sujuv ja koperdamisteta. Ada on äkitselt täitsa võõras maailmas ning peab kohanema uue reaalsusega. Mängu tulevad poisid, ning tüdrukul on kõigi kolme vennaga erisugune suhe. Kaks neist kujundavad märkimisväärselt teda kui isikut. Rääkimata siis Dianast, kelle empaatia ja hoolivus tegi temast justkui tüdruku ema. Ilma küsimusteta, tingimusteta või aga-deta. Kui Ada liigub ajas edasi ja muutub, siis Davidi mineviku paljastamises on vaja liikuda ajas tagasi. Mida enam detaile kerkib veel peale, seda uskumatum lugu näib. Kes David üldse oli? Kas midagi tema kohta oli tõde? Raamat õnneks lugejat ripakile ei jäta ning põikame üks hetk isegi perioodi 20-30ndad ja 40-50ndad, et mehe läbielamisi ja tausta otse kogeda. Raamatu peamine liin aga paikneb 80ndate Bostonisse ning teeb vahepeal külastusi 2009. aastasse, kus peategelane on juba täiskasvanu ning püüab siiani oma isa lahendamata minevikus selgusele jõuda. Ajahüpped toimuvad süžees voolavalt ja loogiliselt, ning ei lõppe vaid mainitud aastatega tulevikus. 

Loos on mitmeid teemasid, mis fookuses ning mida analüüsitakse, seda inimlikult ja emotsionaalselt. Kontseptsioonid nagu pere ja sidemed isikute vahel vaadeldakse kui midagi pidevalt kasvavat ja muutuvat, midagi orgaanilist, midagi piirideta. Pere ei ole ainult veresidemed ja, mõnikord, isegi mitte veresidemed. Oma pere lood sa ise. Loomulikult on loo keskpunktiks, lisaks, isa-tütre dünaamika. Kuidas aga leida oma kohta maailmas, kui sulle tundub et sa mitte kuskile ei sobitu? Davidi ja Ada puhul tõuseb nende otsingu raske teekond teravalt esile. Kas peab teesklema, et oled keegi teine, et ümberringsesse ära mahtuda? Ootamatult kaasatakse ka gei olemise konflikt, üksik inimene versus ühiskond. Ja siis veel lisatakse virtuaalse reaalsuse dimensioon, mis otsekui on võimalus päris elu eest põgeneda ning luua endale passiv maailm. Koht, kus tunned, et kuulud sinna. Mitmed tegelased süžees pühendasid end AI-le ja arvutimaailma, sest see oli lihtsam, seal keegi ei mõistnud su üle kohut, said olla just see, kes tahad ning mudida keskkonda endale ideaalseks. Raamatus ongi nähtamatu maailm virtuaalne maailm ning nähtav maailm on tavaline reaalsus. Teatud mõttes võib romaani ka ulmeks nimetada, sest finaalis minnakse üpris sci-fiks, mis oli kummaline, kuid kontekstiga isegi täitsa klappiv suund. Davidi labor arendab keeleprotsessimise arvutiprogrammi nimega ELIXIR, mis on põhimõtteliselt AI, ning kes areneb edasi kui temaga rääkida ja talle infot anda. See programm mängib Ada ja Davidi elus tähtsat rolli, isegi kui ta suhteliselt kiiresti ajale ette jäi ja vanamoodsaks muutus. Tehnika arenes väljaspool nende laborit lihtsalt kiiremini. Kui inimmõistus hääbub, siis AI on, mõnes mõttes, igavene. Selle teemaga haakub ideaalselt tõsiasi, et David põdes Alzheimerit. Ükskõik kui tark ja laia silmaringiga sa oled, siis kustutab see haigus kõik. Mees eksisteeris edasi vaid enda lähedaste mälestustes, oma saavutustes ning ELIXIR programmis. Eriti viimases. Siit ka põnev ideearendus teoses: kas on võimalik igavesti elada virtuaalses maailmas? Seda ei ohusta inimmõistusele omase loomuliku hävimise probleem. Kas see on meie tulevik? Panna oma teadmised ja mõtted digivormi ja eksisteerida nii edasi? Kas see on okei? Kas AI igatseb meid, kui meid enam ei ole? Edasi juba saab mõtiskleda AI eneseteadlikuks muutmise teemadel. 

Raamat pakkus, lisaks, nostalgiat, sest tänapäeva noored enam ei tea, et mis olid floppy disk, need suured rohmakad arvutikastid ning internetita maailm. Kuigi 80ndatesse paigutumine ei karjunud lugedes näkku, siis need väiksed detailid, mis andsid mõista, et tegu ei ole kaasajaga, olid suurepäraselt integreeritud ning oli äge vaadata ajas tagasi. Vaatamata sellele, et loos on justkui suur fookus tehnikal ja virtuaalsel maailmal, siis tegelikult on täitsa vastupidi. Põhirõhk on inimsuhetel, meie saladustel, muredel, hirmudel ja kohtadel hinges, mida teiste eest peidame. Tegu on tundeküllase ja üdini inimliku looga, kus nähtava ja nähtamatu maailma eesmärgid on justkui samad. Nendeks on säilitada elu. Mulle teos meeldis, kuigi ta kippus vahepeal venima ning uimerdama. Kõik oli aga asjakohane ja eks eesmärk oligi natuke sellist ebareaalselt maagilist pilti näidata, sellist nähtava ja nähtamatu sümbioosi, mis alati just kõige tempokamalt ei liikunud, lähtudes enda nägemusest ajast ja selle kulgemisest. Kindlasti on tegu ühe omapärasema raamatuga, mida viimasel ajal olen lugema sattunud.