Raamat: Noortekate eri "Tinderikooma" ja "Enola Holmes: kadunud markii juhtum"

Tervitus!

Seekord uuematest noortekatest raamatumaailmas!

Pealkiri: Tinderikooma
Autor: Kristi Piiper
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Eesti noortekad, olgu siis filmid, sarjad või raamatud, kipuvad olema minu jaoks liiga masendavad, teravad või lihtsalt elu inetumaid pooli lahkavad. Noorus ei pea olema ilmtingimata narkootikumid, koolikius, joomine, depressiivsus ning kontrolli kaotanud lapsed ja kehvad suhted vanematega (nt "Klass", "Nullpunkt", "Ühikarotid", "Kuidas elad, Ann?", jne). Ehk siis, hoian neist eemale kui tulest, sest mind lihtsalt ei kõneta üleliia realistlik või isegi ülepaisutatult negatiivne ja dramaatiline lapsepõlv. Minu noorus küll ei hõlmanud pildituksjoomist, seksi, narkootikume, lõikumist, halbu suhteid ema/isaga ja mida kõike veel! Ja ma ei usu ka, et see valdav trend teistel oleks. Või on? Aga äkki oleks tore vahelduseks mõne rahuloleva noore kogemustest midagi kultuurset kokku panna. Tunnen, et see sihtrühm on eriti kuvale jäätud. Kas tõesti Eestis ei ole ühtegi enam vähem okei eluga noorukit? Või siis tahavad nemadki vaid masendusemaigulisi filme nautida? Mis iganes põhjus poleks, siis minu kokkupuude kodumaise noortekirjandusega on pärast sõrmi põletavaid kogemusi teismelisena mind neist eemale hoidnud aastaid. Ehk on olukord aga ajajooksul tegelikult paranenud ja valik mitmekesisemaks muutunud? 

Puhtalt juhuslikult sattus mu kätte käesolev raamat ning otsustasin seda katsetada, sest mu sõbrannade läbielamised Tinderis on jõledad, humoorikad ja/või, üllatavalt, isegi edukad, et pealkiri kohe tõmbas. Mu enda kogemus Tinderiga oli üks päev. Pärast piltide järgi väga nägusa, aktiivse ja ilmselget popi (loe: kõrge egoga) mehega paari rea vahetamist, soovis ta minuga kokku saada. Kuna ma pole eales niimoodi pärast online'is kellegagi tutvumist kohtunud (see faas jäi mul vahele, kuigi mäletan, et mu klassikaaslased seda meeletult harrastasid) ja veel nii peatselt, ütlesin, et tahaksin teda rohkem tundma õppida enne kui näost näkku näeme. Ja siis sain sõimuvalangu: "Tulid siia püsisuhet otsima vä? Arvad, et kui oled ilus, siis võid sedasi mängida? Tinder küll sinusuguste mentaliteediga chickidele mõeldud ei ole." Seda kõike laekus mulle oma tund aega järjest. Kustutasin äpi enda mobiilist koheselt. Selliseid psühhe ei ole mul vaja. Ja, nagu ma kuulnud olen, on seal enamused mingi kiiksuga. Mida kõike illustreeris ka raamatu kangelanna, Mari Johanna, kogemus selle suhtlusäpiga. Kuigi tema Kolgata tee oli lõppkokkuvõttes ikkagi edukas ning ta jõudis selle üksiku pärlini. Minnes sinna jõudmiseks läbi mitme koomilise ja mitte nii naljaka läbikukkumise.

Raamat oli üpris õhuke (ainult 160 lk) ja lugesin selle kahe õhtuga läbi. Sisu ei läinud iseäranis sügavaks, süžee oli väga lihtsakoeline ning lugu tegelikult päris lahja. Põhimõtteliselt, suhteliselt üksik ja sotsiaalselt kogenematu tüdruk kolib maalt linna, et minna ülikooli, läheb ootamatult lahku oma esimesest poisist, tahab talle kätte maksta lootes leida Tinderist keegi kaaslane, tema vanemad elavad linnukese pesast lahkumist raskesti üle ja tüdruk ei suuda kõige tulemusena keskenduda õpingutele. Ei midagi ebatavalist, originaalset või kuidagi meeldejäävat. Muidugi, lisati kompotti tänapäeva lugudes pop vaimse tervise probleemi element. Nimelt kannatas Mari Johanna ärevushäire all ning, arvatavasti, elas läbi ka depressiooni või muud kergemat vaimse tervise languse mure. Taaskord, ei midagi enneolematut või eriti köitvat. Samas, mulle tohutult meeldis peategelase hääl, tema väljendusviis ning suhtumine. Jah, tal olid kõik need probleemid, millega ta ei suutnud toime tulla ja mida ta võimendas hullemateks kui need olid, kuid mul ei olnud lugu tema esimeses persoonis jutustamisel tüütu või väsitav lugeda. Otse vastupidi. Tüdruk oli vaimukas, krapsakas ning suutis enese üle nalja heita, viimast mitte ennast liialt halvustades. Mulle tundus, et Mari Johanna aktsepteeris ennast sellisena nagu ta on, oli avatud uutele suundadele (äkki talle meeldivad hoopis tüdrukud?) ja kõlas, vaatamata ilmselgetele kompleksidele, ikkagi elutervelt. Kasvõi see pidev pasteedijutt. Talle meeldis liha -- no kaevake ta kohtusse!!! Jah, enesekindlusega oli tal kemplemist, kuid ta ei mõjunud lootusetult, ennast alandavalt ja pidevalt heietavalt. Mu enda üllatuseks, Mari Johanna meeldis mulle.

Nagu mainitud, siis mulle läks peale ka särtsakas ja värvikas tekst. Mõnus oli seda koloriidset kirjapandut lihtsalt lugeda. Selles ei olnud ülearu palju tänapäevast slängi, et ma muhvigi ei mõistaks, samas oli seda piisavalt, et lõbus oli jälgida. Muhedaid fraase ja väljendusviise oli hulgi, nt "olin kui talveunest ärganud siil". Ei läinud jutt, õnneks, ka liialt killuks kätte ära, vaid suutis vajadusel tõsisem ja täiskasvanulikum olla. Mulle meeldis, lisaks, Mari Johanna vanemate kaasamine loosse, sest teismeliste raamatutes kipuvad isad ja emad olema otsekui olematud või siis pigem negatiivseks jõuks tegelase elus. Eriti ema roll ja mure oli reaalne, mõistetav ja isegi omamoodi koomiline. Mis mulle aga üldse peale ei läinud oli Mari Johanna äng mingi mõttetu poisi üle. Ma saan aru, et selles vanuses veel võib mingi ilmetu jorss tekitada kutsikalikku kinnisideed, kuid, tüdruk, palun austa ennast rohkem, et mitte taga nutta ja rikkuda oma elu ning tuju mingi nõmeda idika pärast. Eriti kuna Mari Johanna oli ju tegelikult tubli ja hakkaja. Oeh, kuidas mind sellised totakad taganiutsumised häirivad, nii kirjanduses kui päris elus. Eriti kui kiindumuse sihtisik on mingi mõttetu vend. No vähemalt, tüdruk õppis kiiresti ja suutis näha enesekindlalt jamahunnikust mööda ning kaugemale.

Tinderist natuke ka. Ma oleks veidi rohkem erinevaid möödapanekuid sellega seoses oodanud ning enam igasugu naljamehi. Mari Johanna kohtus küll päris mitme veidrikuga, kuid need olukorrad jäid üpris üürikeseks ja tüdruku tegi kiirelt sääred. Samas, need seigad oli nagu elust enesest (mu sõbrannade sõnade järgi) ning neid oli tohutult naljakas lugeda. Kurb ka. Eriti värvikas oli sõnumineerimine ühe tüübiga, kellega tüdruk ei jõudnudki kohtumisele, pikkuse teemadel. Too oli nii õnnelik, et tüdruk valetas ennast eriti lühikeses, sest vennal oli vaja eriti kääbuslikku kaasat enda olematule pikkusele võrdluseks. Mehed ja pikkus. Väga tõsine teema ja midagi millele põhinema panna kogu suhe... päris elus ka.

Lõppkokkuvõttes, mulle raamat täitsa meeldis! Seal oli tunda neid tüüpilisi Eesti noortekate depressiivseid noote, samas oli see piisavalt helge, humoorikas ja lootusrikas, et ma ei tundud end lämmatatuna. Tõesti tore, kärme ja vaevatu lugemine!

----------------------------------------

Pealkiri: Enola Holmes: Kadunud markii juhtum
Autor: Nancy Springer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 2/5

Hoiatan juba ette, et filmi ma ei ole näinud ning arvutus on puhtalt raamatu põhjal. 

Oeh, milline raisatud potentsiaal! Kahju kohe. Kui ikka võetakse tohutu vastutus ja julgus, et kaasata ning kirjeldada juba teadatuntuid ja armastatud tegelasi, siis peab natukegi tulemus oleme nende vääriline. Muidu jääb odava reklaami ja ära kasutamise maik suhu. Just selline efekt mul kumama jäi. Hullem oli veel see, et mitte ainult ei olnud Sherlock ja Mycroft Holmes haledad koopiad sellest, mida lugeja nende enda lugudes on näinud, olid mehed veel ebameeldivad, hoolimatud ning põikpäised. Ise pidid olema sellised uhked džentlemanid, aga suutsid olla nii külmad ja lausa vaenulikud oma ema ja õe suhtes. Ja veel hullem, nad ei olnud just väga targad. Vähemalt ei paistnud see aspekt neis välja. Eriti Mycroft, kes on tegelikult veel geniaalsem kui Sherlock, kuid jättis mulje kui emotsionaalne ja kitsarinnaline kiusupunn. Samas, võisid need olla iseloomuomaduste tahud, mis siiani ei ole neis karakterites lugejani jõudnud, kuid selline areng oli pettumus ja liiga lihtsustatud suund niivõrd komplektsetele tegelastele. Pole vaja loo tõsiseltvõetavamaks tegemiseks ja sügavuse võimaldamiseks ära lörtsida tuntud tegelased. Selline valik on laisk ja parasiitlik. Teisalt, võis see olla lastest ja noortest lugejatele esimene kokkupuude maailmakuulsa detektiivi ja tema vennaga. Ehk meelitab see tulevikus kergemini lugema ka originaallugusid.

Samamoodi nagu ei olnud tasemel nimekad vennad, ei suutnud nende siiani tundmatu õde mulle kuidagi muljet avaldada. Raamatu taseme kontekstis võis ta olla üpris nutikas ning arvestades, et lektüür on ju ikka noortele ja lastele, siis võib tegelikult ju asi täitsa klappida. Samas, Enola ei veennud mind. Ta ei suutnud paista piisavalt taibukas või eriline. Ei leidunud ühtegi ohooo-momenti, et oi-oi kui nutikas ta on ja ma poleks ise selle peale tulnudki. Jah, tüdruk oli iseseisev, julge ning ujus vastuvoolu, kuid arvestades kuidas teda kasvatati, siis ei olnud nendes iseloomuomadustes midagi ootamatut või hämmastavat. Ema ju eeldaski oma kasvatusmeetoditega, et Enola sedasi käitub. Ehk siis, ei olnud temas midagi iseenesest erilist kui võrrelda teda vendadega. Või vähemalt ei näidanud ta seda selles raamatus välja. Võib-olla sarja järgmistes osades ujub midagi unikaalset ja silmapaistvat pinnale. Samas, ega vennad ka just endast kordumatut muljet ei jätnud. Oleme aga positiivsed ning tegelikult on tüdruku iseloomus hulganisti arenguruumi. Nt võib päris huvitav olla kuidas ta aktiivselt suhtlema hakkab ja sotsialiseerumine enim teda oma turvatsoonist välja surub. Ta oli päris isoleeritud olnud ning vahva ja, kahtlemata, humoorikas võib olla jälgiga teda avanemas võõrastele ja sõprussidemeid luues. Natuke sai seda aimata markiiga suheldes, kuid mitte kaugeltki piisavalt.

Loos oli kaks süžeeliini. Üks fokuseeris Enola ema kadumisele ja teine, hiljem tutvustatud liin, keerles ümber haihtunud noore markii. Mõlemad jäid äärmiselt pealiskaudseks. Oleks võinud eksisteerida vaid üks, et rohkem tähelepanu ja sügavust tekitada, kuid kuna ema kadumine ei oleks tohtinud antud raamatus veel kulminatsiooni jõuda, siis oli vaja asendusainet, mis jõuaks rahuldava tulemuseni. Sellest ka markii juhtumine kaasamine. Viimane oli aga nagu kõrvalmõte, poolküps ja algas ning lõppes liialt kiiresti. Pealkirjas on mainitud markiid, poiss aga ilmus isikus loosse alles viimase 20% sees. Jah, lasteraamatud ei pea ilmtingimata pikad, detailsed ja üli sisukad olema, kuid 176 lk oli ilmselgelt käega löömine. Markii juhtum oli otsekui möödaminnes loodud, et lk arv ikka ületaks vähemalt 100 lk. Samas, taaskord, vastavast sihtgrupist lugejale võis kõik igati adekvaatne ja just paras olla. Minusugune vingats aga tahaks alati rohkem, elavamalt ja põhjalikumalt. Mõnikord on pealiskaudsus õige valik ning Goodreads'is on lugejate tagasiside koondhinnang teosele soliidne 3.8/5st. 

Ilmselgelt raamat mind pahviks ei löönud, kuigi olen agar laste- ja noorteraamatute lugeja ning suudan nautida ka eriti hõredaid raamatuid (nt "Detektiiv Pepu" -- jah, super lugemine). Antud lugu aga jäi liiga paljudel tasanditel lahjaks. Väheste sõnadega saab öelda väga paljut, aga ainult siis kui muud aspektid on sisukad. Seekord jäi süžee, tegelased, tempo ja tihedus natuke nadiks. Isegi kui kontseptsioon oli asjalik ja potentsiaalikas ning näha on sarja ja tegelaste võimalikku tulevast arenguruumi. Kui peaks ilmuma uus osa, siis ehk isegi võtan selle uudishimust kätte ja vaatan kas on edasiminekuid. Filmi võiks ka vaadata. Eriti kuna Henry Cavill on vist kõige nägusam Sherlock keda olen näinud. Ja silmailu on alati teretulnud. Jah, ma kaeblen raamatu pealiskaudsuse üle, aga oleksin nõus filmi vaatama ainult Henry Cavilli pärast. Tunnistan end uhkusega silmakirjalikuks.