Kino: PÖFF 2020 (4) "Davos" ja "See linn"

Tervitus!

PÖFFi ametlik osa on selleks aastaks läbi, kuid veebikinos on ikka veel hulk filme täitsa saadaval.

Pealkiri: See linn
Originaalpealkiri: This Town

Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Uus-Meremaa
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kunagi oli PÖFFil selline alaprogramm nagu "Vitamiinilaks" ning kindel oli, et sealt leidus värskendavat vaheldust festivali ülejäänud masendavatele, tõsistele või eriti rasketele väärtfilmide repertuaarile. Kuigi sellised päikeselised linateosed on nüüd pillutud erinevate programmide juurde, neid enam eraldi ei koondata ühe katuse alla ning neid on seega keerulisem mahukas pakkumiste valikus identifitseerida, siis, õnneks, neid ikka leidub. Väärt festivali film ei pea alati olema karmide teemadega fookuses. Hea lugu paneb vaataja mõtlema ja toob esile emotsioone. Naeru, hea tuju ning positiivsuse pahvaka vaatajast välja tirimine ei tähenda aga, et nähtu ei ole n-ö väärt kunst. Antud Uus-Meremaa produkt sobib pealtnäha ideaalselt klassikaks saanud "Vitamiinilaksu" pärandit edasi viima. Kahjuks, vaatamata selle omapärasele ja alaprogrammi pealkirjale vastavalt, mässajalikule lähenemisele loo jutustamisel, jäi tulemus kuidagi kesiseks. 

Sean elab väikses külas, kus kõik tunnevad kõiki ning, võiks eeldada, ei kõik põnev on ammu asjad kokku pakkinud ja sääred teinud. Kui aga Seani pere hirmsal viisil mõrvatakse ning mees, kui ilmselge kurjategija, hoopis süüst puhtaks pestakse, tekitab see kõneainet ja ärevaid tundeid peaaegu väljasurnud külakesse hulgi ja pikaks ajaks. Väikse kogukonna võlud. Mees ise aga on heatahtlik, lihtsameelne ning tavaline külajorss, kelle soov on leida endale tüdruksõber ja uus pere. Olukord, kus enamuste jaoks ilmselge mõrvar ei saanud süüdistust ning liigub vabalt ringi, ei ole vastuvõetav kohalikule endisele politseinikule, Pamile, kes on teinud oma missiooniks leida tõendid Seani süü tõestamiseks. Lisades siia veel igasugu muud külainimesed, kes mehe süütuses või süüs oma arvamust pidevalt avaldavad, on kogu tegelaskond loos üpris värvikas. Eriti meeldejääv oli sensatsioonilist raamatut mõrvast kirjutav 50+ siresäärne suurte unistustega kolka udupeast reporter.

Filmi teeb iseäralikuks selle jutustamise stiil, milleks on otsekui tõsielusarja formaat, kus lisaks peategelastele, antakse sõna ka kõiksugu küla karvastele ja sulelistele. Esitamine toimub publikule näoga suunatud monoloogi vormis, kus taustal võib samal ajal edasi liikuda süžee areng, ilma et vahepausi või seletusena mõjuv etteaste midagi taamal segaks. Kahtlemata on see viis kuidas teatud tegelaste tegelikest mõtetest või motivatsioonidest paremini sotti saada, kui nad ise seda publikuga midagi varjamatult vahepeal jagavad. Mulle meeldis ka filmi krimi element. Täitsa põnev oli kaasa mõistatada, et kes siis mõrva taga oli, miks ning kas oli pahalane siis Sean või keegi teine. 

Kategoriseeriksin nähtu musta komöödia valdkonda, kuid selline monotoonne huumor ja kuidagi emotsioonitu õhkkond nii tegelaste kui süžee poolt, ei teinud mulle nalja ega võitnud minu poolehoidu. See on üks helgemaid ja kergemaid filme mida ma selle aasta PÖFFil vaadanud olen, kuid välja arvatud omapärane süžee ja esitamise kontseptsioon, siis muud jäi vajaka, iseäranis, komöödia valdkonnas. Ma isegi pigem nimetaks filmi romantikaks või suhtedraamaks mitte naljalooks, sest selles ei leidunud midagi, mis mind kasvõi muigama paneks. Võib täitsa olla, et ma ei mõista Uus-Meremaa huumorit. Mis ilmselgelt ongi vastus sellele miks mina ja film teatud aspektides ühist keelt ei leidnud.

Kokkuvõttes, kui komöödia stiili passimatus kõrvale jätta, siis on tegu igati õhulise ja iseärase linateosega, mis kergelt seeditav, piisavalt uuenduslik ja nutikas. Samas, kui ma aus olen, mul oli seda vaadates kohati igav. Me lihtsalt ei sobinud väga hästi omavahel.

---------------------------------------

Pealkiri: Davos
Originaalpealkiri: Davos

Programm: DOC@PÖFF
Riik: Austria
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Maailmas on kõri auguni igasugu suurte ja suursuguste eesmärkide ja nimedega organisatsioone, mis väidetavalt töötavad inimeste, keskkonna, ja kogu planeedi eluolu parendamise nimel. Millegipärast aga süveneb vaesub, lõhe rikaste ja vaeste vahel, majanduslik ebavõrdsus on massiivne, kliima halveneb, palgavaesus lokkab, jne jne. Ühtlasi tundub, et eliit ja nende organisatsioonid aina kaugenevad ja kaugenevad päris inimestest ja nende muredest, nendest kelle nimel ja heaolu silmas pidades nad väidavad tegutsevat. Antud dokumentaal võtab fookuseks Šveitsis asuva väikelinna, Davos, kus iga aasta toimub World Economic Forumi suur pralle ja eneseimetlemine, vabandust, kõrgtasemel konverents, kus maailma majanduse ja poliitiline tipp teeskleb, et hoolib globaalsetest probleemidest ja tavainimesest.

Dokumentaalis pannakse kõrvuti Davose linnas asuvad otsekui kaks erinevat dimensiooni. Üks, ülitähtsate inimeste ülitähtsad tegemised ülitähtsatel teemadel. Teine, linna tavaelanike igapäevaelu, nt lehmafarmi pidajad, kes ei tule enam ots otsaga kokku, kuigi töötavad hommikust õhtuni. Kuristik nende kahe maailma vahel on otsatu. Seda enam mõjub eliidi kohalolek linnas eluvõõra ja isegi eluvaenulikuna. Üks linnakodanik kenasti mainis ka ühel kogukonna koosolekul, et neil ei ole probleemi kui linn pannakse põhimõtteliselt üks kord aastas kinni ja töötama vaid külaliste vajadustest lähtudes, kui kogu sellel palaganil oleks reaalne tulem või midagi sellest muutuks paremaks. Kahjuks, on tihti keeruline mõista, mis kasu sellest mitmekümnemiljonilisest üritusest tegelikult on. Tundub, et tullakse kokku, räägitakse suuri sõnu, tuntakse end tähtsana, reisitakse, pummeldatakse -- aga mis sellest muutub? Eluolu eri tahud, nagu ma näeme, ikkagi suuresti halvenevad. Näidati ka üht intervjuud, kus küsiti World Economic Forumi ühelt ninamehelt, et miks on vastupidiselt väidetavale pidevale arengule ja edendamisele nt naiste osakaal majandusvaldkonnas langev ning keskmine tegija on 54. aastane mees. Tahes tahtmata jätab ettevõtmine silmakirjaliku ja elukauge mulje.

Kuigi kahe maailma vastandumine on ilmselge ning sügav, oleksin oodanud enam illustratiivset materjali selle vahe teravamalt tundmiseks. Tavainimeste mured ja rõõmud, pigem ikkagi mured ja mured, tõusid kenasti esile, nt stseenis, kus vastsündinud vasikat ei olnud võimalik päästa. Samas, teist poolt ei olnud piisavalt, et tekiks selgemini väljajoonistuv vastasus. Mis on ka arusaadav, sest kes ikka tahaks sisse lasta dokumentaali tegijaid, kelle eesmärk on pigem nende tegevust, või tegevusetust, kritiseerida.

Kokkuvõttes, halenaljakas, lausa passiivselt agressiivselt groteskne vaade legendaarse fraasi modernsele näitele: "Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!"