Teater: "Mõnus maatükk"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Mõnus maatükk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Näitlejad: Jaan Rekkor ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 02.11.2019
Millal nähtud: 26.04.2019
Minu hinnang: 3/5

pilt draamateater.ee kodulehelt

Ma võin olla üpris ebamõistlik, kergesti mõjutatav ja ärrituv, kui mõni detail mind häirib, siis on see kui tilk tõrva meepotis ja ma ei ole võimeline ka ümbritsevat nautima või tõsiselt võtma. See detail võib olla miniatuurne, kuid kui see käib minu põhimõtetele ja helladele puntidele intensiivselt ja just selle vale nurga all vastu, siis ei päästa enam miski. Samamoodi on, näiteks, filmide, etenduste ja raamatute tegelastega. Kui tambitakse minu õiglustundel, ollakse üdini enesekeskne, labane, põikpäine, ahne ja pahatahtlik, siis võib see kombinatsioon, teatud kontekstis, saada teosele saatuslikuks. Sedasi läks antud etendusega tänu Hugh Pugh'le, kelle ma oleks hea meelega ise sinna vanni ära uputanud, sest juba ammu ei ole minus mõni karakter niivõrd vastumeelne ja vastik olnud, kui see ülimalt tüütu iirlasest jurakas. 

Laval astusid üles vaid kaks näitlejat ning üks neist veetis kogu 1 tund ja 50 minutit räpases puidust vannis. Nööri ja konksuga tõmbas mees vahepeal õllepudeleid veel rokasemast WC-potist. No aga, täitsa kihvt kontseptsioon näidendiks ju! Siiralt. Kui vaid see isik seal vannis ei oleks olnud olemuselt veel solgisem kui vann ja WC-pott kokku. Mul oli etendusele eelnev töönädal väga pingeline ning juba varakult hankisin pileti, et reede õhtul pärast rasket nädalat ühte muhedat komöödiat nautida. Esimese 10 minuti jooksul sai aga selgeks, et ma ei olnud näidendi huumoriga kohe üldse samal sagedusel ning mitte ainult ei kulgenud see minust mööda, vaid see lausa töötas mulle vastu. Terve saal lõkerdas naerust ja ma, objektiivselt vaadatuna, sain põhjustest aru, kuid see ei olnud grammigi minu huumor. See oli nii kaugel minule passivast huumorist, kui veel võimalik. Ma ei mõista, mis on naljakat kui üks vastik vanamees sõna otseses mõttes ahistab, mõnitab ja santažeerib võõrast. Keerates vinti üle, kuigi teades, et teine oli enda olukorraga tupikus. Nõudes aplalt raha ja ähvardades kinnisvaraarendajast kaaslase maa serva, mis piirnes papi territooriumiga, sõnnikut tuua ja sellega teise äri saboteerida. Seda kõike, kui too ei maksa maa eest ulmeist ja ebaausat summat. Mõne jaoks nutikas ja rikastelt õiglast hinda võttev vanamees, kuid minu jaoks jäle näss.

Kaks tegelast laval esindasid otsekui Iirimaa stagnaseeruvat ja jäärapäist minevikku, Hugh isiksuses, ning edasipürglikku, tagasivaatamatut ja ambitsioonikat vastandsuunda, hotelliäriga seotud Rob McNulty, keda kehastas Tiit Sukk, kehastuses. Viimane otsustas vanemat meest tema kodus külastada, sest soovis hotelli ja sealsete golfiradade arenduseks osta väikse maatükk, mis juhtus olema täpselt keset juba noorema poolt omatavat territooriumi. Kuna papi kirju ei ava, sest "odavam on posti mitte avada" -- siis ei ava ta ka ju arveid -- läheb Rob teisega näost näkku kohtuma. Just siis kui Hugh on võtmas vist viimase kümnendi esimest vanni. Esmalt, ei lase papi teist üldse rääkima, sest tal oli ilmselgelt mölapidamatus ja null austust teiste inimeste ning nende sõnaõiguse üle. Sest midagi pole ju tähtsamat kui vanamehe pidev mulisemine, hoolimata, kas kedagi huvitab mida tal on öelda või laskmata midagi vahele poetada. Tekstitasakaal oli esimese vaatuse jooksul julgelt 90/10. Hugh oli ka tüüp kelle jaoks kõik teised on alati süüdi, kes kunagi midagi ise väära ei tee ning kellel on kolossaalne mina-ja-maailm ego. 

pilt draamateater.ee kodulehelt

Ma olen igati nõus, et ega Rob mõni kukupai ei olnud ning ka temal olid omad eesmärgid, rahamaitse suus ja soov olla edukas ning jõuda kaugele. Samas, ei andnud mulle mitte miski arvata, et tema eesmärk, hind mida ta esialgu maalapi eest pakkus ning suhtumine oli ebaõiglane, ebaviisakas või ebamõistlik. Otse vastupidi, kuulas ju mees vana porikärbse heietamist päris kaua, püüdes olla viisakas, kuid peatselt -- igati arusaadavalt -- kannatust kaotamas. Öeldakse, et kuulake endast vanemaid, sest nad on nagu elusad ajalooraamatud -- mida Hugh kindlasti oli. Tema lood olid elust enesest, naljakad, ilustamata ning puudutasid mitmeid Iiri rahva jaoks tähtsaid teemasid, isikuid, sündmusi või olukordi. Põnev oli kuulata iirlaste tegemistest Ülemaailmse majanduskriisi ajal 20ndate lõpus ja 30ndate alguses, iirlaste parema elu otsimisest USAs, kuhu satuti ehistöölisteks, näiteks, pilvelõhkujaid ehitama, kurikuulsast Iirimaa näljahädast, mida seostatakse kartuliikaldusega ning mis sundis iirlasi 1840ndatel ja 1850ndatel üle mere reisima, vabaduse teemalistest konfliktidest Inglismaaga, jne. Seda kõike toriseva vanamehe suust, kes oli ju mahlaka tekstiga särtsakas jutuvestja. Teisalt, austus ja kuulamine on kahepoolne, kui soovid, et sind kuulatakse, pead ka teisi vastu kuulama. 

Tiit Sukk on oma olemuselt ja tihti kehastab ta tegelasi, kes on aktiivsed, veidi naiivsed, poisilikud ja paistavad pigem siirad, või, vähemalt, ei ole automaatselt petjad. Seega, enamgi veel vastandus ta Jaan Rekkori mühakliku vanamehega, kelle kõrval noorem oli kui vaga kannataja ja, vanem, kui saamahimu maias mühkamist karu. Mõlemad olid nagu rusikas silmaauku enda rollidesse, kuid Jaan Rekkor oli veidi silmapaistvam ning passivam. Ta suutis mind tõesti seda meest vihkama panna. Mees oli ääretult veenev ja kadus piir karakteri ning näitleja vahel. Samuti oli märkimisväärt tegelastevaheline dünaamika. Mõlemad mängisid üksteisega igati sümbioosis -- mitte ei mänginud lihtsalt kahte tegelast, kes ühel laval. Eriti tore boonus oli näidendi lõpus aplausi saatel lillede asemel Tiit Sukale toodud vorstid (vist olid vorstilatid, raske oli 100% kindel olla). Ning nende jagamine enda lavakaaslasega, vahetades hämmeldunud ja nalja pärast näole manatud vastikusepilguga humoorikaid näoilmeid. Voolavusele, tempokusele ning tegelaste mõlemapoolsele arengule aitas kaasa ka sujuv, loomulik ning vürtsikas dialoog. Vaatamata minu ärritusele, sain paar korda isegi muiatud, just täna muhedale tekstile (näiteks, "pannkook jõhvika moosiga"). Aga, nagu mainitud, lasi publik päris usinalt kogu etenduse jooksul naerda.

Jah, Hugh Pugh ajas mu hulluks ning mul on meeletult kahju, et selliseid inimesi on ka päris elus olemas. Aga see on puhtalt minu kiiks ja isikupärast tulenev antipaatia. On neid, kes suutsid tegelast võtta kui ülepingutatud karikatuuri. Etendus ise aga ei olnud kehv, kaugel sellest. Siiski, olen mitmeid kordi öelnud, et minu jaoks on teater meelelahutus ning see jube jurakas ei lahutanud mu meelt. Ta viis mind endast välja ja mitte konstruktiivsel viisil. Seega, võin ma hinnata tükki kui soliidset lavastust, mis paljudele pakub lõbu, kuid emotsionaalselt ei mõjunud, vähemalt mulle, see soodsalt.