Etendus: "Giselle" ja "Luikede järv"

Tervitus!

Seekord kaks ühes etendust!

Pealkiri: Giselle (Adolphe Adami ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 07.04.2017
Millal nähtud: 23.09.2017

Pealkiri: Luikede järv (Pjotr Tšaikovski ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 12.01.2018

Kaks klassikat, mida julgeb isegi balletti sünonüümideks nimetada. Või siis vähemalt kaks žanri esindajat, mis esimeste hulgas alati inimeste meelde manatakse, kui Rooside sõjas küsida "Nimeta üks kuulus ballett". Kui "Luikede järve" üht versiooni kogesin juba kümmekond aastat tagasi, siis "Giselle'i" näha oli mulle esimene kord. Esmapilgul ei tundu, et neil palju ühist oleks, kuid olles lühikese aja jooksul mõlemat näinud, leidus nende vahel hulgaliselt sarnaseid jooni. Iseäranis tõusis see tõsiasi esile kui end arvuti taga valmis seadsin, et "Giselle'i" muljed kirja panna ning "Luikede järv" pidevalt silme ette kerkis ja kaks balletti liiga vaevatult kokku sulandusid.

Mõlema etenduse keskel on kaunis neiu, kes pahatahtliku üleloomuliku või musta maagia tagajärjel on sunnitud armastuse eest võitlema. Odette muudetakse sorts Rothbarti poolt luigeks ning needust saab murda neiu kallim, võluv prints Siegfried. Giselle sureb murtud südamesse ning kättemaksuhimulised hinged ehk vilid sunnivad naist jälgima, kuidas tema armastatud meest surma meelitatase. Giselle kavaldab oma kaaslased üle ning Albrecht pääseb vabadusse. Kohe kindlasti ei ole tegu üks ühele paralleeliga, kuid sarnaseks teguriks on reeturlikud kallimad. Siegfried pannakse alatu triki abil armastust vanduma hoopis Odette'ina maskeerunud Ottiliele, kes on maagi nõiast tütar. Adunud oma viga, on prints valmis kõigeks, kasvõi enda elust loobuma, et oma luike päästa. On versioone balletist, kus needus õnnestub murda, kuid enamustes hukkub paar koos või siis Odette jääb luigeks ja mees temast igavesti ilma. Albrecht aga käitus häbiväärsemana. Nimelt armus ta ja võrgutas Giselle'i, teades, et on kihlatud teise naisega. Vale valguse kätte tulemine põhjustab ka neiu surma. Vaatamata alatule teole, mida mees kohutavalt kahetseb, ei õnnestu neil küll kunagi enam koos olla, aga vähemalt jääb Albrecht neiu abil ellu ja saab võimaluse edasi liikuda. Armastus võib küll olla needjaks, kuid on ta ka võimas nõiduste murdja ja päästja.

"Giselle" pilt opera.ee kodulehelt

Mõlemad balletid on pigem kurva ja melanhoolse maiguga lood keerulisest armastusest, mille nukrad noodid teevad nähtu tundeküllaseks ja ekstra kauniks. Kui "Giselle" lähtub suhteliselt kindlasti väljakujunenud süžeest, siis "Luikede järve" uusluuakse pea iga produktsiooniga. Peamiselt just lõpp saab erinevate lähenemiste osaliseks. Minu esimesel kokkupuutel selle etendusega, Rahvusooper Estonias, oli valik langenud traagilise variandi kasuks. Sellest tulenevalt oli minu üllatus suur kui nüüdne külastus langetas kardina joviaalse meeleoluga. Ma aga ei ole jõudnud otsusele, kas selline finaal mulle passis või eelistan vastandit -- üllatusmomenti see muidugi pakkus. Õnnetu Giselle'i saatus aga kipub alati olema üks ja seesama. Just oma kurvameelse lõpp-seisuga kaevub "Giselle" automaatselt tasand sügavamale ning mõjub tõsiseltvõetava, kaaluka ning täiskasvanulikumana. Ehk siis, kui olla valiku ees, kumba näiteks lapsega vaatama minna, siis antud juhul langeb minu soovitus Tšaikovski meistriteosele, sest antud versioon on muinasjutuliselt õnneliku lõpuga.

Visuaalselt silmapaistvam paralleel kahe balletti vahel on grupitantsud ja sealsed tantsijad: luiged ja vilid. Alustame ilmselgest, mõlemad on riietatud valgesse ning suurejoonelistes tantsustseenides näevad nad tohutult muljetavaldavad välja. Teiseks, vilid on paranormaalsed kättemaksuhimulised vaimud, kes otsekui needuse all, ja, paljudes versioonides, on Odette'ile lisaks ka teised luiged nõiduse all kannatavad neiud mitte tavalised linnud. Tantsustiil on mõlemal grupil aga kategooriliselt erinev, omanäoline ja karakterite olemusest lähtuv -- ühed kummituslikud ja haldjalikud, teised graatsilised ning elegantsed linnud. Kui naine saaks olla luik, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Luikede järves". Ma ei oska muud öelda kui, et grupistseenid olid võrratud nii koreograafia kui esituse poolest -- tantsijad olid inimnahas luiged! Nende parvest tõusid esile ka neli väikest luike oma sünkroonse käsi käes esitusega -- kihvt, nooruslik, agar ja natuke üleannetu. Ma imestan, kui palju on neiloskust vaja, et mitte jalgu omavahel puntra ajada! Vilisid iseloomustas minu jaoks aga hüpnotiseeriv ja kärme ringtants, mida nad kasutasid, et mehi enda võrku püüda ja millega nende põgenemist piirasid. Tantsijate kiire ohvri ümber ringi tuhisemine oli äärmiselt lahe ja andis vilidele lisakihi vaenuliku aurat. Veel kord, kui naine saaks olla hirmus ja võluv vaim, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, et tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Giselle'is".

"Luikede järv" pilt opera.ee kodulehelt

Ka mõlema loo kangelannade vahel oli omajagu ühist. Tegu on õrnade, tundeliste ja teiste füüsilise mõju all olevate neiudega, kes oma vaimset jõud demonstreerisid oma armastusega. Alena Shkatula, Odette'ina, oli lausa rabav. Baleriini voolavad, pehmed ja vaevatuna näivad liigutused hämmastasid. Kuidas ta oma käsi taha sirutas ja rinda ette surus nagu tiibu avav luik, häbelikult pea alla pööras ning need kõnekad, detailsed ja sujuvad käeliigutused õlast kuni sõrmeotsteni -- imeilus! Võrreldes oma meessoost tantsupartneriga ei kannata viimane aga kriitikat -- prints ei olnud talle samatasemeline kaasa. Ottiliena suutis naine samamoodi sõnatuks võtta -- ekstravertne, riukalik, enesekindel ja täielik vastand Odette'ile. Giselle jagas paari põgusat joont Ottiliega, eriti enne kallima pettusest teada saamist, olles armunud, õhinas ja õnnelik. Teises vaatuses on neiu jätnud maise ning vilina mõjus malbe ja igatseva, kuid endaga rahu teinuna olukorra suhtes. Kummituslikud liigutused nagu käte nõtkelt ette sirutamine, aga andsid selgelt ja efektselt märku, et tegu on vaimuga. Kuigi "Luikede järve" kangelanna süüvis mu mällu seekord erksamalt, olid mõlema baleriini poolt esitused hiilgavad.

Kummalgi ballettil olid omad eelised. "Giselle" oli omamoodi kõhedavõitu, salapärane ning vilid lisasid ohtlikku ja ärevat meeleolu -- seda tasakaalustas esimese vaatuse meeleolukas ja tantsurohke külaelu. "Luikede järv" oli pigem muinasjutuline ja maagiline. Viimase puhul aga tundsin, et õukonna esitused ja pidustused mõlema vaatuse alguses venisid pikale ning mõjusid juba liigsetena, lõhestades süžee voolamist. "Giselle'is" oli tantsuline pool ning loo kulgemine paremas balansis ning kumbki ei mõjunud ülearusena. Ballett toimis tempoka, varieeruva ning edukamana süžee arendamisel. Samas, sain emotsionaalselt kaasahaaravama kogemuse osaliseks eelneva puhul, kus leevendavaks faktoriks mainitud monotoonsusele said Tšaikovski tundud meloodiad neile tantsudele. Muusika puhul peab ära mainima ka ülikuulsa põhimeloodia, mida ka vist vähesed ei ole elu jooksul kordagi kuulnud ning mida võib nimetada ideaalseks ängipalaks. "Giselle'ist" mulle sellest aspektist niiväga midagi kõrva ei jäänud. 

Kokkuvõttes, kaks sarnast, kuid siiski omanäolist klassikat kodusel laval, mida kindlasti külastada!