reede, 26. veebruar 2016

Teater: "Pangalaen"

Tervitus!

Vahelduseks teaterist!

Pealkiri: Pangalaen

Teater: Draamateater
Kestus: 1h 55 min
Lavastaja: Hendrik Toompere
Osades: Hendrik Toompere, Priit Võigemast
Esietendus: 17.01.2016
Millal nähtud: 05.02.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Kui viimased nähtud Jordi Galcerani tükid keerlesid minu silmis suuresti ümber mänguseisu laialipaiskava puändi, siis sai eeldatud seda ka antud etenduselt. Kahjuks või õnneks jäin aga pika ninaga, sest seekord on tegu rohkemal määral siiski komöödiaga, veidi omanäolise versiooniga, kuid siiski komöödiaga. Või seisnesgi puänt selles, et seda konkreetselt ei esinenud? Üks sellelaadne tõdemus mul aga tekkis, kuid kuna konkreetset kinnitust ei tulnud, siis kas see puänti ikkagi toimus? Ma olen ilmselgelt nagu koer, kes ajab oma saba taga, aga ikka sotti ei saa. Samas aga ega ma midagi vähemat osavalt manipulaatorist autorilt ei oodanudki.

Lisaks sellele, et tükk toob publiku ette lustliku, vigureid täis ja energiast pakatava loo kahest allaheitmatust jäärapeast, nimetaksin mina seda ka õpikunäiteks ja harivaks looks sellest miks tekkis masu. Olen veendunud, et enamus publikust on laenutaotleja poolt, sest tema kui tavaline mees (tema enda fraas) astub rind ees vastu ahnele ja kiuslikule pangale, kes talle kuidagi raha ei taha anda, mida neil on ju jalaga segada. Raha kasvab ju puudel, seega muidugi hoiavad enamused pöidlaid, et Anton vastikust pangast raha välja pressiks. Mina aga nägin seda teisiti ehk siis esimesed pool tundi seda nurumist ja surumist kuulates, kasvas mul austus juhataja vastu ning Antoni maine muudkui langes.

Kahjuks pöördus peatselt tuul ja ka juhataja langes soosse ning selline esialgne must-valge arusaam kahest tegelasest jõudis tüki jooksul mitmeid korda kohti vahetada ning lõpuks nii värviliseks kätte minna, et ma ei suutnudki järgi pidada, et kumb siis mu poolehoidu enam on ära teeninud. Kord Vestmann peal ja Piibeleht all, kord Piibeleht peal ja Vestmann all. Üht võin ma aga kinnitada, mõlemad neist kehastasid äärmist vastutustundetust ning minu silmis olid mõlemad lõppkokkuvõttes antud olukorras kaotajad. Nad illustreerisid hiilgavalt kuidas pangad annavad kergekäeliselt, valedel põhjustel ja garantiideta laenu ning kliendid võtavad raha saamist iseenesest mõistetavalt, pressides endale välja laenukoormad, mida nad kuidagi ei suuda kanda, sest nagu Antoni puhul, neil pole raha ja laen just annakski neile selle olematu kapitali. Ebameeldiva maitse selles aspektis jätsid nii pealetükkiv jorss Anton, kui era- ja tööelu sassi ajav panga juhataja. Viimast ma muide alguses tõesti imetlesin, kui ta vastase ähvardamisele ja anumisele kindlaks jäi.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Mis mul kõige enam pead sassi ajas oli aga küsimus, et kas Anton teadlikult ja tahtlikult manipuleeris või arenes kõik otsekui kogemata erinevate tegurite kokkusattumise tagajärjel või siis peteti mind meisterlikult ära, arvamaks kas ühte või teist, või otsin ma kohta kuhu koer on maetud, kuid koera ei eksisteerigi? Pane idu mulda kasvama, kas tahtlikult või tahtmatult, ning peatselt sirgub taim, minnes õide, visates võrseid ja kasvades lopsakaks puuks. Just see minuga juhtuski. Hulgaliselt kahtlust äratavaid vihjeid ning üldine ettevaatlik hoiak manipuleerimismeistri autori suhtes tegi mind ilmselgelt paranoiliseks. Ma ei suutnudki otsusele jõuda, et mis siis ikkagi Antoni peas toimus ja kuidas täpselt tema tembutamist lahti seletada, kuid selline pidev varvastel olek oli tohutult pingeline, stimuleeriv ja kaasahaarav.

Anton jättis endast vahelduva eduga ka mulje kui šarmantsest sulist, kes lahmis uisapäisa, lootes, et midagi tabab märki, ning koerakutsu olekuga eluhammasrataste vahele jäänud süütukesest. Või siis oli ta ikkagi geniaalne manipulaator? Teisalt aga kahtlen viimases, kuna miks muidu küsis ta just seda summat. Või siis oligi see tema geniaalne plaan, sest mida suurem on väljapetetud rahasumma, seda tõenäolisem hiljem vahele jäämine? Oeh, ma olen jälle oma saba taga ajamas, kuid targemaks ei saa. Seda vastuolulikkust ja pealtnäha huugavat inimlikkust tõi Priit Võigemast Antonis suurepäraselt esile. Ta suutis meest kehastada nii loomulikuna, vaevatuna ning ilma igasugu tilgagi ülepakutud teatraalsuseta. Anton ja näitleja sulasid üheks ja olid otsekui üks sama isik. Niivõrd voolav ja ehe oli tema esitus.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Esialgselt väärikas, väljapeetud ning oma positsiooni kiivalt kaitsev juhataja oli otsekui mu kangelane, kui nahaalse kelmi sõjavõtetele igatpidi tagasilöögi andis. Oli aga näha, et stabiilse kesta all pesitses ebakindel, emotsionaalselt kergesti mõjutatav ning lihtsasti kontrolli kaotav mees. Need sümptomid tõusid esile kohe kui mees oli sunnitud liikuma mugavusstsoonist välja. Hendrik Toompere suutis aga seda ebastabiilsust, kohmetust ja paanikat hiilgavalt väljendada. Kontroll olukorra üle oli läbi sõrmede minema voolamas ja ta püüdis seda meeleheitlikult, kuid tulutult enda käes hoida. Mees vahetas emotsioone sõrmenipsu kiirusel, vastavalt olukorra eskaleerumisele, ning tõi lavale hiilgava, energilise ja tundeküllaselt segipaisatud etteaste.

Tükk oli tohutult hoogne, kaasatõmbav ning laval olnud vaid kaks näitlejat suutsid täita kogu näidendi, lava ning haarata kogu publiku tähelepanu kogu selle kestuse vältel. Seda toetas ka äärmiselt minimalistlik lavakujundus. Kaks meest olid tüki A ja O ning kuigi tekst oli tähtis (ja märkimisväärselt tasemel ja terav), hoidis ettevõtmise edukust oma sitketel õlgadel näitlejate omavaheline koostöö. Viimane oli aga fenomenaalne. Mõlemad sisenesid oma tegelaskujudesse ning nautisid nähtavalt igat momenti. Lausa lust oli nendevahelist pingpongi mängu vaadata, kord pall lendamas ühele poolele, siis saades tagasilöögi ning lennates tagasi, kus samuti teda üks põmakas ootamas. Juhataja dilemma ja Antoniga kohtumise tagajärjel veereva lumepallina suurenevad murekoormad olid aga enam fookuses. Samuti sai publik juhataja elu ja sisemaailma kohta hulgaliselt teada, tema vastane jäi aga suuresti müsteeriumiks.

Kogu etenduse vältel oli publikust kuulda naerumühinat ning, tõepoolest, huumor oli enamjaolt kiiduväärt ja itsitama ajav. Näiteks meeldis mulle kuidas Anton avaldas juhatajale oma naiste võlumise samm sammult tegutsemise nipid. Siinkohal tekkis mul jälle segadus, et kas mees mõnitas vaid juhatajat või siis oligi niivõrd naiivne ullike? See selleks. Ilmselgelt hindas vaatajate elev ning agar reaktsioon huumori hindega viis. Minu jaoks olid aga koomika alustalad kohati pigem frustreerivad kui vaimukad. Raha väljapressimine niivõrd alatute võtetega tekitas publikus nalja, kuid minule mõjus veidi eemaletõukavalt.

Nüüd aga miljoni euro küsimus: Miks juhataja turvameest ei kutsunud?!

Kokkuvõttes: Tõdedes, et tükk on kuni maini väljamüüdud ning publiku, näidendi ajal, jooksev tagasiside oli igati positiivne, siis on ilmselgelt leitud kullaauk ning etendust saadab pikaajaline menu. Tegu oli nauditava ning nutika komöödiaga, milles minu jaoks mõned pinnud, kuid näen selles midagi mis leiab pea igas vaatajas poolehoiu.



2 kommentaari:

  1. Teatris tundub algus suht jauramisena. Palun anna laenu. Ei anna. Anna ei anna. Anna ei anna. Suht tüütu. :/

    VastaKustuta
  2. Mul läks poolehoid selle pangajuhataja poole ja rikkus kogu etenduse mu jaoks. Et tundsin isiklikult, et mis ta teda muudkui kotib ja liikugu edasi.

    VastaKustuta