Kino: "Kingsman: Kuldne ring"

Tervitus!

Järgmine kiire ülevaade kinost!

Pealkiri: Kingsman: Kuldne ring

Originaalpealkiri: Kingsman: The Golden Circle

Režissöör: Matthew Vaughn

Näitlejad: Taron Egerton, Julianne Moore, Halle Berry, Channing Tatum, Colin Firth, Jeff Bridges, Pedro Pascal, Mark Strong

Žanr: Action, komöödia

Kestus: 2h 20 min

Kinodes alates: 22.09.2017

Nähtud: 23.09.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

- Kolm emotsiooni: šokk, pettumus ja ärritus! Ma olen esimese filmi paadunud fänn, kuid teine osa võttis kõik, mis esimese eriliseks tegi ning keeras vinti nii üle, et tulemus on ülevõlli ning vastukarva. Mõõdukuses on võlu! Ja just seda balanssi ei suutnud järg kuidagi korrata. Liiga palju, korraga ja kohe, mis viis teatud tegelaste alakasutamiseni, ülekasutamiseni, järjepidevuse puudumiseni erinevatel süžeetasanditel, stseenidevahelise tooni ebakõladeni, mõttetute kõrvalepõigeteni, peategelaste kaugenemiseni publikust ja kogu loo moondumiseni vingest huumor/märul/spioonithriller/paroodia kombost vähemalt 50 protsendini totakaks ja lohakaks rahalüpsilehmaks. Film küll suutis vahelduva eduga pead tõsta sellest jääaugust, kuid vajus peatselt taas halbade valikute mülkasse.

- Kus oli JB? Esimese filmi tähtsaim tegelane! Miks toodi tagasi Harry mingi absurdse deux ex machina imegeeliga, mis täiesti hävitas esimese filmi emotsionaalseima ja ikoonilisema seiga efekti? Ja otse loomulikult kärbiti tema kõva mehe imidžit. Miks raisati enamus Ameerika sõsarspiooniorganisatsiooni meeskonda? Channing Tatum võinuks samahästi mitte eksisteerida, Halle Berry rolli vajadus rippus karva otsas, Jeff Bridges hiilgas vaid sellepärast, et ta oli Jeff Bridges, karakter ise oli stamp. Roxy… !?

- Olgem ausad, Mark Strong Merlinina oli õige mees õigel kohal. Tema "Country Roads" soolo oli koomiline aga lahe. Taron Egerton sümpatiseeris mulle ka järjes Eggsyna, kuigi omajagu võlu kaotas ta ümberkaudse tohuvabaohu pärast. Ma isegi eelistasin Eggsy sõprust ja kamraadlust Merliniga, tema mentor-õpilane suhtele Harryga. Eggsy ja Merlin olid kamud, kellede koos purju joomine ning viimase nutt, olid mu lemmikumad ja tundeküllaselt humoorikamad stseenid kogu linateoses. Ma hea meelega vaataksin kolmandat osa nende kahe seiklustest partneritena. Lisaks, oli ilmselge, et peategelase suhetes naistega püüti võtta kategooriliselt teine lähenemine kui teisel tuntud kinolina spioonil, James Bondil. Selle asemel, et pidevalt kaotada oma naisi, neid välja vahetades või neid lihtsalt frantsiisist eemaldades, tehti Eggsy ja tema printsessiga vastupidi, mis oli tervitatav vaheldus (kuigi nende suhe ja filmi toon nagu eriti ei klappinud... aga see selleks).

Kino: "Wind River"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Wind River

Originaalpealkiri: Wind River

Režissöör: Taylor Sheridan

Näitlejad: Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Graham Greene, Jon Bernthal

Žanr: Krimi, thriller

Kestus: 1h 50 min

Kinodes alates: 04.08.2017

Nähtud: 05.08.2017

Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

- Sügav ja emotsionaalne: Üks põhijooneks filmis oli lein ja kurbus seoses lähedase kaotusega, iseäranis lapse kaotusega. Kuidas pered, emad ja isad selle valuga elasid ja kas seda oli võimalik üldse enam eluks nimetada. Fookus oli kahel isa, kellede mõlema tütred surid. Üks veidi aega tagasi, kuid teise tütre mõrv on lahendamiseks süžee keskpunktiks. Pole tähtis, kas see juhtus mõned päevad või aasta tagasi, on mõlemad mehed sisemiselt inimvared. Lapse kaotused on neile ekstreemselt rõhuvalt mõjunud. Eluga püütakse edasi minna, kuid vaid päeva üleelamine tundub jõupingutusena. Nad lihtsalt eksisteerivad ning see piin ja tühjus väljendus filmis hiilgavalt. Mulle tohutult meeldis kahe mehe omavaheline side ja eriti liigutav oli viimane stseen tegelaste vahel, kus mõlemad üksteist ainuüksi koos istumisega lohutavad.

- Külm ja kõle: Ameerika põliselanike eluolu piirimail asuvasse reservaati sunnituna tegi mind äärmiselt kurvaks ja jõuetuks. Nende elutingimusi ümbritsesid lumi, jää, tühjus ja lootusetus. Seda toodi ka meisterlikult esile, alustades noorte narkoprobleemidega ja lõpetades vanemate depressioonidega. Sellisest loo toimumispaigast tulenevalt oli filmi üldine toon üpris raskesti seeditav. Samas, oli aga tegu originaalse ja silmapaistva keskkonnaga tundeküllaseks, kuid muserdavaks krimi thrilleriks.

- Krimi: Loo keskmes on noor ja kena põlisameeriklannast tüdruk, kes mõrvati keset laiuvat lumemaastikku. Süžee aga ei keerelnud ainuüksi selle tapatöö ümber ja seega ei saa filmi nimetada puhtalt klassikaliseks mõrvamüsteeriumiks. Viimane pani paika kondikava, kuid tegelikult olid fookuses kuriteo uurijate ja surnud tüdruku pereliikmete tunded ning tegutsemised pärast juhtunut, mis omakorda tõid päevavalgele nende endi mineviku ja valupunktid. Mõrv oli impulss, mis pani aluse filmi tegelikule sisule – erineva sügavuse ja põhjusega hingelised haavad. Mulle meeldis ka, et kahe peategelase, kogenematu noore FBI agendi ja kohaliku jäljeküti, vaheline koostöö oli delikaatselt lahendatud, muutumata nii lühikese aja jooksul liialt lähedaseks või imalaks. Samas, aga tundsin ma selgelt nendevahelist usaldust ja vajadust üksteise järele.

Teater: "Lendas üle käopesa" Rakvere Teatris

Seekord teatrist! Lavastuse "Lendas üle käopesa" arvustus.

Pealkiri: Lendas üle käopesa

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Näitlejad: Üllar Saaremäe, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets

Kestus: 2 h 40 min koos vaheajaga

Esietendus: 06. oktoober 2017

Millal nähtud: 06. oktoober 2017

Minu hinnang: 5/5

Foto: Rakvere Teater

Sisu:

Tere tulemast vaimuhaiglasse! Hullumajja, kus patsiendid on tervemad, kui normaalsed inimesed ja kus terved inimesed on haigemad, kui vaimuhaiged! Kus süütutest saavad süüdlased ja süüdlastest kangelased. Kus võim põrkub vastu vabadust ja kus vabadus maksab kätte jõuga.

Ehk siis, tere tulemast Rakvere Teatri lavastusele "Lendas üle käopesa"!

Kirjutades Eili Nehausi lavastatud "Lendas üle käopesa" ei saa ma ei üle ega ümber samanimelisest raamatust (autoriks Ken Kesey) ja filmist (režissööriks Milos Forman). Mina nägin kõigepealt Jack Nicholsiga peaosas olevat 1975. aastal vändatud filmi 90ndate alguses, mis jättis minusse sügava ja unustamatu jälje ja millest ajendatuna lugesin seejärel Kesey kirjutatud raamatu läbi ja nüüd õnnestus esmakordselt näha teost ka teatrilaval. Antud lavastust on ka varem Eestis tehtud, Noorsooteatris ja aastaks oli siis 1985, kus peaosa mängis Tõnu Kark ja hiljem Tartu Vanemuises, kui McMurphyt kehastas Hannes Kaljujärv. Kumbagi mul kahjuks omal ajal näha ei õnnestunud.

Minu ootused lavastusele olid üpris kõrged ja õnneks on Rakvere Teater hakkama saanud esmajärgulise tükiga!

Lavastuse esimene vaatus toimub suhteliselt rõõmsatest toonides ja humoorikalt. Vaimuhaiglasse tuuakse sulist ja pätist Randle Patrick McMurphy, kes on lasknud ennast hulluks tembeldada, et pääseda järjekordsest sõidust sunnitööle või vanglasse. Koos McMurphy saabumisega hakkavad hullumajas toimuma asjad, mis on seal senini olnud vastuvõtmatud, kui mitte öelda hullumeelselt hulljulged. McMurphy hakkab vastu sealsele korrale ja reeglitele ning mis peamine, raviõele Mildred Ratchedile, kelle piitsa ja prääniku järgi on patsiendid senini vastu tahtmist tantsinud. McMurphy loob korrale trotsides ja vastu hakates kaaspatsientidele illusiooni valikuvõimalustest ning vabadusest ja toob õde Ratchedile kaasa tõelise peavalu.

Foto: Rakvere Teater

Vähe sellest, et McMurphy saavutab kiiresti kaaspatsientide austuse, suudab ta patsiendid endaga kaasa mõtlema ja ka tegutsema panna ja McMurphy kasutab õde Ratchediga võideldes viimase enda paika pandud reegleid ja see ajab Ratchedi marru.

Ainukesena pakkus esimesele vaatusele tumedaid toone indiaanipealik Bromden, kelle monoloogid andsid aimu peagi saabuvast katastroofist. Bromdeni mõistukõned oma isaga olid sünged ja õõvastavad, viidates päris selgelt, mis vaimuhaiglas tegelikult sünnib, kuidas inimesed seal murtakse ja maatasa tallatakse võttes neilt viimasegi väärikuse. Just nii oli aastate jooksul juhtunud Bromdeniga.

Teine vaatus toimub märksa tõsisemas võtmes ja pinge kasvab, hoides vaatajat nagu noateral ning kulmineerub lõpuks jõuliselt ja emotsionaalselt. Õde Ratchedi meetodid lähevad järjest vastikumaks ja õelamaks, sest kuna tal McMurphyst jõud üle ei käi, siis võtab ta manipuleerides ette McMurphy sõbrad ja see saabki McMurphyle saatuslikuks.

"Lendas üle käopesa" on mitmekihiline lavastus, mis tegeleb pärsi raskete teemadega: vaimne vägivald, inimeste hirmud ja oma vabadusest loobumine oma hirmude tõttu. Enamus McMurphy uued vaimuhaigla sõbrad on seal oma vabast tahtest, sest ei saa oma igapäevaeluga ise hakkama ja vajavad teatuid piire ja vastandiks nendele on McMurphy, kes hakkab piirangutele ja reeglitele vastu nii vabaduses kui ka vaimuhaiglas.

Näitlejad ja rollid:

Foto: Rakvere Teater

Üllar Saaremäe on minu silmis väga andekas näitleja ja McMurphy rolli sobis ta nagu valatult. Mulle tundus, et ta mängis McMurphyt lustides ja nautides olles oma mängus vaba ja särav ning tal õnnestus juba esimestest momentidest panna publiku endale kaasa elama. Teda oli terve lava täis ja McMurphy roll oli nagu tema jaoks loodud. Ülle Lichtfeldt õde Ratchedina jättis samuti suurepärase mulje ja pakkus lavapartnerina Saaremäele sama säravat vastumängu: manipuleeriv, naiselikult kütkestav, külm. Muljetavaldav oli ka Toomas Suuman pealik Bromdenina: suursugune, uhke, kange ja katkine. Juba tema hoiakus ja kehakeeles ja kohalolekus oli midagi vastupandamatult usutavat.

Öeldakse, et iga kett on täpselt nii tugev kui on tema nõrgim lüli ja seetõttu mulle meeldis, et terve trupp mängis ühtlaselt hästi ja huvitavalt. Kõik osatäitjad olid omal kohal ja moodustasid ühtse terviku. Pole ime, et lavastuse lõpus ootasid truppi ees kestvad kiiduavaldused ja neid kutsuti lavale tagasi veel mitmeid kordi.

Lemmikstseen:

Lemmikstseeniks on antud lavastuses hetk, kus Bromden, keda on peetud kurttummaks annab viimaks jõuliselt teada, et ta nii kuuleb kui ka räägib, tõstes oma käe hääletamiseks, et McMurphy ettepanekule toetust avaldada ja oma hääl anda. Võimas ja külmajudinaid tekitav moment lavastuses.

Kokkuvõte:

Suurepärane elamus! Tükki "Lendas üle käopesa" võiks kindlasti vaatama minna, sest see on minu arvates üks selle aasta parimaid ja ühtlasemaid lavastusi, kus nii peaosalised kui ka ülejäänud trupp teevad suurepärased rollid! Lugu ise on põnev ja kaasahaarav ja teatris veedetud minutid ja tunnid lendavad ulmeliselt kiiresti. Minge vaatama!

Info lavastuse ja tulevaste etenduste kohta leiate SIIT.

Kino: PÖFF 2017 (1) "Tantsuakadeemia", "Stalini surm" ja "Õnnistatud maa"

Tervitus!

Esimesed ülevaates PÖFFilt 2017!

Päev 1 -- 17.11.2017

Pealkiri: Tantsuakadeemia
Originaalpealkiri: Dance Academy: The Movie
Riik: Austraalia, Saksamaa
Programm: JF Noortefilmid
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Linastub veel 22.11 kell 18.00 Apollo Kino Solarises!

Ma ei oska tantsida ja võib-olla sellepärast ma hea meelega tantsufilme vaatangi, kuigi muud peale silmailu nad üldiselt mulle ei paku. Samuti, kipuvad nad olema suhteliselt pealiskaudsed, klišeedest pungil, labidaga harjutamiskaadreid pakkuvad, universaalse süžeemustriga ning serveerivad kaasa elamiseks üksluiseid tegelasi, kellede maailmas ei ole tihtipeale mitte midagi muud peale tantsu -- tegelasi, kes elavad vaid ühe asja nimel ning kelledega ma sellest tulenevalt ei ole võimeline kontakti saavutama. Ma ei mõista inimesi, kes on nõus vähiga uuesti silmitsi seisma või üldse jalutuks jääma ainult sellepärast, et saaks taas publiku ees hüpata. Ilmselgelt ei ole mind hammustanud kirglik tantsupisik. Aga, noh, ilus on ju neid stiilseid, osavaid ja/või emotsionaalseid tantsunumbreid kaugelt vaadata ning väike draama lisab vaid vürtsi vahele, et nähtav ei muutuks tavapäraseks tehniliseks jalakeerutamise etenduseks.

Mulle ei meeldinud kuidas peaaegu juhuslikult oli peategelasel igal pool ees ootamas keegi keda ta tundis või kes teda toetas, kuidas tema boyfriend oli rollis raisatud kui ilmetu ootav moosipoiss, kuidas otse loomulikult oli temas algselt potentsiaali saada maailma tasemel baleriiniks, kuidas romantika oli puine ja sunnitud, kuidas lõpus peab peategelane valima tundeküllases kulminatsioonis tantsu/edu ja sõprade/suhete vahel, lisaks siis kõigele muule tüüpilisele, mille poolest tantsufilmid just ei hiilga ja on omamoodi kurikuulsad.

Mulle aga meeldis, et peategelane pidi reaalselt end uuesti üles töötama, edu ei tulnud sõrmenipsu järel, tagasilööke oli rohkem kui võite, tegu ei olnud algaja tantsijaga karjääritrepil number üks vaid tegu oli kogemustega baleriiniga, peategelase vigastuse alateadvuslik seletus, lõpu ootamatu Heureka! moment (äkki end sandiks tantsimine ei olegi ainuke valik!), lisaks siis veel igasugu detaile ning ka iseenesestmõistetav -- kenad tantsunumbrid.

Tegu oli tüüpilise ja ei kuidagi eriliselt esile tõusva aga siiski igati soliidse tiinekadraamaga.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Stalini surm
Originaalpealkiri: The Death of Stalin
Riik: Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Linastub veel 02.12 kell 17.30 Coca-Cola Plazas!

See oli nüüd küll taevaste vägede poolt õnnistaud liit: must komöödia ja Stalini surma järgne võimuvõitlus. Koosluse eest annaksin lausa maksimumpunktid. Imetlusväärne oli kui absurdselt seda farssi esitleti ja kui tõepäraselt. Niiväga, et kohati ei olnud keeruline end petta ja arvata, et tegu on dokumentaalfilmiga. Juba ainuüksi kaameratöö ja töötlus jätsid äärmiselt realistliku mulje -- või nagu vaataks teatri lavastust. Veidike tuletas see mulle meelde ka kunagist lapsepõlve lemmikut Briti komöödiasarja "Allo, allo".

Ma ei ole kaugeltki täienisti kursis filmi päriselus eksisteerinud ajalooliste isikutega, kuid nii palju kui ma tegelikult ka adun, siis tundus, et hiilgavalt toodi välja kõik tolleaegsed võtmeisikud, nende kiiksud, maneerid ning iseloomud -- loomulikult teatud liialdustega... või siis mitte? See periood ja toimuv oli niivõrd absurdne, et ma tegelikult isegi ei kahtleks kui kõik toimus enam-vähem nii nagu film kujutles. Mind väga huvitaks kuidas hindaksid suurel ekraanil nähtavaid karaktereid ja sündmusi minust kaks eelnevat generatsiooni, kelledel lähedasem kokkupuutepunkt selle ajastuga. Lugu toodi vaatajani detailirohke, usutava, samas ka sünge ja tülgastavana -- ei hoitud tagasi tapmiste, vägistamiste ja noa selgelöömistega, kuigi päris verd ja kehaosade lendamist aktiivselt ei näidatud. Võimuvaakumit esitleti kui parteitegelaste pidevat üksteise ületrumpamist, usaldamatuse lokkamist ja ärakasutamist. Seda tehti varjamatu avameelsuse ja häbematusega. Tabu ei olnud midagi, iseäranis, kuna neile isikutele endile ei olnud midagi püha.

Mis aga seda jaburat ja julma mängu sidus oli orgaaniline huumor, mis ei tundunud punnitatud või võlts ning mis sobis ideaalselt kontekstiga ja oli tõesti naljakas. Läks aga veidi aega kuniks ma soojenesin ja konkreetse huumori lainele end paigutusin, kuid peatselt olin igati avatud sellele tohuvabaohule, mis ekraanil toimus. Must huumor ei ole aga igaühe jaoks, eriti kui käsitletav teema on nii delikaatne ja eestlastele kodulähedane, kuid siinkohal see toimis ning ei keskendunud kellegi haavamisele. Pigem oli fookuses kui ajuvaba mööduv tegelikult oli ning nähtav modifitseeriti otsekui õppetunniks, et mitte kunagi ei tohi enam sellist katastroofiliselt õudset olukorda sündida lasta. 

Tooksin välja ka mõned meeldejäävad pärlid: Molotov ja Hruštšov sebimas vandenõud Beria vastu WC-s koos pideva vee tõmbamisega nöörist, et pealt ei kuulataks, Molotovi halekoomiline suhtumine naisesse, Vassili ja hokimeeskond, Jason Isaacs ülevoolava ja ekstravagantse sõjaväe juhi Žukovina -- eriti tema tutvustus, kus mees viskas oma keebi graatsiliselt ja aegluubis seljast -- , Žukov klohmimas Vassilit ja öeldes "olen seda koguaeg teha tahtnud", Hruštšov kirstuäärist valimas -- sirge või kroogitud -- , näiliselt üksmeelsed hääletamised (sõna "üksmeelne" on mulle võtnud nüüd uue tähenduse), mökust Malenkov oma eesmärgiga teha foto just täpselt selle sama tüdrukuga, kes oli kurikuulsal fotol Staliniga, jne jne. Ma võikski neid loetlema jääda!

P.S Näitlejatöö oli lausa vaimustav!

--------------------------------------------------

Pealkiri: Õnnistatud maa
Originaalpealkiri: God's Own Country
Riik: Suurbritannia
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Linastub veel 26.12 kell 19.15 Apollo Kino Solarises!

Pikaajaline fokuseerimine tallekese nülgimisele, ebaõnnestunult sündinud vasika halastushukkamine, lambukeste sündimised inimese poolt üsast välja tõmbamisel -- need ei ole just detailid mida ootaksin ühest lembeloost, isegi äärmiselt realistlikust ja ilustamata lembeloost. Lisaks veel sai näha ohtralt pori, paljaid pepusid, pissimist, peppu tonksimist, pilvist ilma ning ka eespool paiknevaid p-tähega kehaosasid. Õnneks ei unustatud publikut kostitada vahelduseks ka kaunite kaadritega Inglismaa võrratust loodusest. 

Filmi keskmes on noormees, kes on lõksus tsivilisatsiooni ääremail olevas perefarmis, mille 24/7 kohustused on ta sunnitud võtma enda õlule kuna isa on invaliid ning vanaema ei jõua ka kõigega tegeleda. Johnny on positsioonis, kus ta peab enda soovid ja tahtmised kõrvale heitma ning pühendama end talule ja selle loomadele. Lohutust otsib ta pubidest, teiste poistega tualetis juhu vahekorras olemisest ning alkoholist, millega ta ei suuda enam piiri pidada. Tegu on aheldatud ja ilmselgelt õnnetu mehega. Abikätena kutsutakse farmi aga rumeenlane, Gheorghe, kellega vaikselt, kuid järjekindlalt tekib Johnnyl nii füüsiline kui emotsionaalne side. Kas välismaalane suudab Johhny üksikusse ning isoleeritud ellu ja pidevasse halli argipäeva (ja kaadritesse, milles vist erksad värvid ei eksisteeri) veidi päikest ja lohutust tuua? No, otse loomulikult suudab!

Tegu on samasoo suhtel põhineva süžeega, kuid gay liinil toimuv romantika ei ole ainuke, mida filmil on pakkuda. Dialoogi on hõredalt ning üldse ei ole nähtus suurt kaalu sõnadel. Kõik toimib ja toetub tegelaste kehakeelele ja ilmetele. Viimased olid kõnekad, saja rea dialoogi eest ja tõid esile karakterite hinge ning emotsioonid, ilma, et oleks vaja silpigi paotada. Iseäranis Johnny suutis oma näomiimika ja pilkudega olla ekstra haavatav, lapselik ja õnnetu -- nagu avatud raamat. Mulle ka imponeeris, et reegel -- kõik gay suhted suurel ekraanil peavad lõppema õnnetult, et neil oleks kaal ja neid tõsiselt võetaks -- pühiti vaevatult kõrvale kui tülikas kärbes. Film sisaldas tüüpilisi armlugude süžeevõtteid, nagu suur lahutav tüli ning suur žest kallima tagasivõtmiseks, kuid linateose üldine morn, tõetruu ja varjamatult otsekohene ilma võlts klantskihita lähenemine ei lasknud sel langeda imaluse või ebasiiruse võrku. Kondikava, olgem aga ausad, ei olnud midagi värsket oma žanri vallas. Vaatevinkel oli see, mis nähtava silmapaistvaks tegi.

Kontsert: Sting

Tervitus!

Ülevaade septembris toimunud maailmastaari kontserdilt!

Esineja: Sting
Toimumiskoht: Saku Suurhall
Millal nähtud: 29.09.2017

pilt sakusuurhall.ee kodulehelt

Ma ei ole paadunud Stingi fänn, kuid on teatud artistid, keda tunnen, et pean elu jooksul ära nägema, ning tema oli kindlasti üks nimekirja tipus olijaid.

Piletisaaga: Pileti saamine oli aga juba omaette jagelemine. Nimelt otsustasin pileti osta siis kui kõik istekohad olid juba välja müüdud. Igati mu enda süü, et jokutasin, kuid kuna pikalt ei teadnud, kas üks teine ülitähtis üritus toimub samal päeval, jäi hankimine liialt viimasele momendile. Kahjuks, ei tule mulle kõne allagi võtta osa kontserdist kus pean massi sisse pressituna seisma (isiklik põhimõte). Tundus, et kontserdile minek jääb ära. Siis aga tuli kuskil augustis otsekui õhust ports istekohti teisele tasandile müüki ning enam ma ei mökutanud ühe endale krabamisega.

Punktuaalne: Ma hindan ülikõrgelt kui artistid alustavad ja lõpetavad kellaaegadel, mis on ametlikult ürituse kohta välja kommunikeeritud. Mitte teadmine millal avapauk toimub ja orienteeruvalt kui kaua midagi kestab, tekitab mus ärritust ning on ka minu arvates artisti poolt publiku mitterespekteerimise märk. Kohe kui kell sai 20.00, mis oli reklaamitud kui soojendusesineja alguspunkt, tuli lavale Sting ise, et oma poeg Joe Sumner ühiselt esitatud lauluvärssidega viimase soolo etteasteks sisse juhatada. Lisades ka kohustusliku tervituse, et tore on taas Tallinnas olla ning kiites oma poja suurepärast eesti keele oskust (mida noorem ka agaralt demonstreeris: "eesti keel on nii raske!"), lahkus vanameister sama kiirelt lavalt kui tuli ning andis teatepulga üle soojendusesinejale. Rahvas tundus Stingi äkilisest ja ootamatust väljailmumisest nii varakult veidi jahmunud ning koomiline oli jälgida kuidas suured hulgad rahvast veel joogi/söögi järjekordades konutasid või üldse kohale veel ei olnud jõudnud. Saal täitus saginaga kiiresti. Samuti, toimus kontserdi lõppe enam vähem siis kui lubati ehk siis umbes 22.30. 

Eelmäng: Mul pole vähimatki aimu Joe Sumneri loomingust või tegutsemisest, kuid sümpaatse ja kuskil pooletunnise etteaste vältel jõudsin järeldusele, et tegu on väga Stingi moodi nii muusikalt, häälelt kui olekult mehega, kes oli otsekui energilisem, värskem ja toorem versioon oma isast. Lemmik lauluks oli kindlasti nunnu "Jelly Bean" mida mees väidetavalt oma lastele pidevalt laulab. 

Repertuaar: Enda setiks astus Sting ametlikult lavale kuskil 10 minutit enne kaheksat ning seda looga, mis ei ole just minu kõrvus tuntud, kuid koheselt järgnes ka juba tuttavam "If I Ever Lose My Faith In You". Üllatusena, sai legendaarne "Englishman in New York" lauldud iseäranis varakult, viienda loona. Vahelduva eduga minule vähemtuntud lugudega vaheldumisi kõlasid kõik meistri loomingupärlid: "Fields of Gold", "Shape of My Heart". "Fragile" ja "Desert Rose". Kuskil pool repertuaarist või isegi rohkem olid The Police palad. Oli laule, mis said ka erimixide esituse osaliseks nagu näiteks "Roxanne", et juba miljon korda äraleierdatud lugu värske ja põnevana publiku ette uues kuues tuua. Olin äärmiselt rahul, et enamuses esitati vaid Stingi enda või tema kunagise bändi tuntud lugusid, sest olgem ausad, andunud fännid (oma iidolit esimest korda live’is nähes) ning eriti tavakuulaja just seda tahabki. Võib-olla mulle isegi läheks tema uuem looming või vähemtuntumad lood peale, kuid see ei ole muusika mille eest oleksin nõus maksma 70 eurot (mida ma maksin). Jah, laulja enda päriselus nägemine on kõva sõna, kuid mina vähemalt, külastan kontserte ikka kuuldava poole pärast. 

Vanameister: Põhimõtteliselt, seisis meister kogu kontsert mikrofoni ees ühel kohal, ühes poosis ja kuruttis oma kitarri. Ei mingit trilli-tralli, ei mingit rahva ees kekutamist. Mees, tema kitarr ja see hääl. Stingil on üks neist häältest mille igalt poolt ära tunned ning live’is seda kuulda oli ikka fenomenaalne. See on nii stabiilne, mahe ja isikupärane, et mõjus ääretult usaldusväärse ja meeldivana. Ta oli ka üpris sõnaaher ning pärast tervituslauseid ja lõpusõnu, ei tegelenud ta grammigi publikuga mulisemisega. Tema eest kõneles tema muusika -- muid vahendeid kontakti saamiseks rahvaga ning nende ülekütmiseks mehel vaja ei olnud. Ka ei otsinud ta aktiivselt väljaspool muusikat publikuga kontakti, vastupidiselt tema tantsutüdrukutele (loe: kahele taustalauljale), kellele töö oli delegeeritud ja kes entusiastlikult inimesi kaasa plaksutama ergutasid, kaasa laulsid ning energiliselt ringi kalpsasid. Muide, üks taustalaulja oli soojendusesineja Joe Sumner. Selles suhtes erines ta isast kõvasti, samal ajal kui noorem kaasa jämmis, oli vanem nagu vana rahu ise. Igatahes, tegi Sting igati soliidse härrasmeheliku etteaste ja ma arvan, et mida publik ootas, seda ta ka sai. 

The Police: Lootsin, et kontsert poeks mulle enam naha alla ja tekitaks kananahka ning änksi tunnet, kuid minu pea hakkas muusika taktis nõksuma ja surin tuli sisse alles kuuenda loo juures kui kuulsin esimesi takte loost "Every Little Thing She Does is Magic". Mulle meeldivad Stingi enda lood, kuid mind tõmbasid kontserdil tuntavalt enam käima konkreetsed The Police palad, mis on lihtsalt vingemad kui kõik muu. "Message in a Bottle", "So Lonely" ja "Every Little Thing She Does is Magic" – neid ei saanud oma mõju poolest mulle mitte millegi muu esitatavaga võrrelda! Puhas klassika, särtsakas ning kihvt! Olin natuke õnnetu, et esitamisele ei tulnud "Don’t Stand So Close to Me". Äreleierdatud "Every Breath You Take" pole mus kunagi erilist vaimustusreaktsiooni tekitanud ja ei teinud seda ka kahjuks live’is. 

Bänd: Iseloomustavaks sõnaks oli "perekond" -- Sting koos pojaga, kes oli üks taustalaulja, ning isa ja laps olid ka kaks kitarristi. Väidetavalt oli tegu laulja poolt strateegiliste otsustega. Viimased said ka heldelt kitarrisoolosid, et oma oskusi demonstreerida. Üllatavalt mitmeid, eriti vahvaid ning energiast pakatavaid etteasteid sai ette võtta ka tunduvalt pisem ja krapsakam kahest taustalauljast. Seda kõike laval liueldes ja samaaegselt oma pisikesel akordionil publikut kuumaks küttes ning klahve kärmelt krõbistades. Mulle meeldis, et Sting ei olnud oma lavapartneritele fookuse jagamisel üldsegi kitsi.

Täismaja: Kontsert oli välja müüdud ning ma ei ole Saku Suurhallis kunagi 100% väljamüüdud üritust kohanud. See oli huvitav kogemus, sest tavaliselt on saal siiski vähemal või rohkemal määral tühi ning tegu on ju niigi laiema maailma mõistes pisema kontserdimajaga. Otse loomulikult oli õhkkond inimeste rohkuse tõttu võimsam ja mastaapsem, peegeldades laval olevat maailmastaari ja vastupidi -- efekt oli äärmiselt mõnus! Siiski, suutis Eesti publik taaskord omajagu reserveeritust näidata, vähemalt mõni aeg alguse. Teisalt, mulle meeldib, et näiteks istekohtade hulgas ei leidunud liialt agaraid kaaskuulajaid, kes vehiksid, kaasa kisaksid ja muudmoodi tõmbleksid ning püsti kargaksid nii, et teised rahulikumat joont viljelevad külastajad, ei saaks segamatult showd nautida. Mul on siiani meeles kuidas Ed Sheerani kontserdil olin sunnitud ees olevate chickide pärast püsti seisma ja enda vaatevälja blokkivate peade ja käte eest pidevalt end manööverdama (mul oli ostetud istekoht, mida ma vast paar minutit sain soojendada kuniks olin sunnitud lava nägemiseks selle vakantseks jätma). Seda, et publik kaasa ei laulaks kui vaja ning plaksutaks kui selleks üles kutsutakse, ei juhtunud, lihtsalt veidi rohkem oli vaja aega enne kui inimesed üles soojeneksid. Rahvas tundus kontserti aga siiralt nautivat!

Kojusõit: Kartsin, et ei mahu bussile või pean igavesti mind mahutavat ühissõidukit ootama või pressitakse mind pannkoogiks või mida kõike veel. Tegelikult, läks kõik äärmiselt libedalt, vähemalt minul. Rahvast muudkui vooris niigi kitsikusse bussipeatusesse, kus suure hulga ruumi sõid ära teeehitustööd. Mingi hetk seisis rahvas juba autoteel, sest ei olnud lihtsalt mujal võimalik olla. Minu õnneks avas kümne minuti pärast saabuv buss uksed otse mu nina ees ja lipsasingi end sisse. Minuga koos tegi seda ka tublilt kaks kord rohkem rahvast kui muidu tavapärasel tipptunnil ning kohti enda sissepressimiseks leiti nii teiste süles, kõõludes käetorude peal küll istudes küll rippudes, ja kõik muud ökonoomsed ning loovad variandid lisaks. Seltskond oli aga lõbus ning jõudsin järeldusele, et iga kontserdi kohustuslik osa peaks olema ka ühistranspordi sõit koju, sest inimesed olid heas tujus, tegid nalja, suhtlesid omavahel ("Kas keegi tahab maha minna?" - kui vastus oli jah, siis vooris pool bussi tühjaks, et üks välja lasta, ja siis ronisid kõik jälle nagu silgud rivis sisse), rahvas oli kontserdijärgses ülimas meeleolus ja ühisürituse külastuse ühtsustunne pani mindki kõrvale vaatama sellest, et olin pressitud vastu bussikülge ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida, mis pani mu tasakaalu tõsise väljakutse ette. Parim nali ühe reisikaaslase suust, mis mind siiani itsitama paneb, toimus kuskil Endlas kui puupüsti täis buss peatuse tegi ning seal sisenemist üks elegantne daam ootas, kellele muidugi grammigi ruumi ei leidunud, kuid kes sai järgmise kutse osaliseks: "Tulge julgelt sisse proua!"

Kino: PÖFF 2016 (6) "Sinu nimi..." ja "Teli ja Toli"

Tervitus!

Ja siit tulevad viimased ülevaated PÖFFilt 2016. Arvestades, et november ja PÖFF 2017 ei ole enam kaugel, siis on vast hea mõte hakata vaikselt end taas filmifestivali lainele nihutama.

Pealkiri: Teli ja Toli
Originaalpealkiri: Тэли и Толи

Režissöör: Aleksandr Amirov

Riik: Venemaa

Programm: Panoraam

Kestus: 1h 17 min

Millal nähtud: 25.11.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Kõikide raskekaaluliste väärtfilmide hulgast on mul hea meel ka mõni lihtsakoelisem romantika ja komöödia sugemetega draama leida. Eriti kui süžeed läbivad teemad, mis peegeldavad igavesi või aktuaalseid konflikte läbi seeditava tavainimese tasandilise vahendaja. Tulemus oli maalähedane, sümpaatne ning õhkkonna ja suhtumise poolest õrnalt Šuriku seikluseid (iseäranis "Kaukaasia vangi") meenutav. Lugu keerles kahe küla ümber, mida eraldas jõgi. Ühel pool asus Toli, mis asus Venemaal ja teisel pool Teli, mis asus Gruusias. Külaelanikud olid generatsioone üksteisega naaberlikult sõpradena läbi saanud ning nii ääremaile riikide vahelised kõikehõlmavad probleemid ei küündinud. Kuniks üks hetk aga ulatusid.

Vaatamata kõrgematele loorina kogu tegevust katvatele poliitilistele konfliktidele, elavad külaelanikud edasi nii nagu nemad õigeks, traditsiooniliseks ja mõistuspäraseks peavad. Ainukesed, kes püüavad inetut reaalsust inimeste argipäeva punnitada on piirivalvurid jõge ületava silla erinevates otsades (ja humoorikalt otsekui valesse filmi ära eksinud tankid). Otse loomulikult kukuvad nad haledalt ja koomiliselt läbi, sest olgem ausad, on ka nemad sisimas oma kaaslaste mentaliteediga ning tegelikult ju, vähemalt tööposti, kamraadid. Teravad teemad aga jäävad ülejäänud süžee juures tagaplaanile ning keskseks jooneks on Romeo ja Julialik lembelugu noorukite vahel vastaskülades. Siin film aga komistas, sest mulle küll meeldis paari suures pildis sümboolne suhe ja sellest tulenevad tegelastevahelised läbisaamised -- kuid oli see vast alles üks tuim ning särtsuta romantika! Isegi täiesti eikuskilt ilmuv ja mitte midagi asjalikku pakkuv armukolmnurk ei puhunud sellele elu sisse. Ma ei tea, kas ma ka toimunud n-ö röövimisse eriti heakskiitvalt suhtun. Traditsioon traditsiooniks aga kui üks papp-poster krabab ja näppab ära teise papp-postri, siis ei ole toimuv mitte ainult inimlikul tasandil vale, vaid ka ääretult mage. "Kaukaasia vangi" Niina vähemalt tegi kõigil meestoladel tagumikud tuliseks. Ta oli mu kangelane! Käesoleva filmi Romeo aga oli niivõrd otsustusvõimetu ja suhtlemisvaegusega tohlakas, et ma unistasin, et näitsik põgeneb sellest ahistavast killakolla küla trallist ja suundub laia maailma. Tema tulevik selle süldilaua ja pitsi taga kõike eluoluga seotut arutleva seltskonnaga tundus tume, vähemalt minu silmis.

Oli selle armulooga kuidas oli, kuid film ise oli üldiselt soliidselt soe ja maitsekalt humoorikas, klassikaliselt lustakas ning diskreetselt terav.

------------------------------

Pealkiri: Sinu nimi...

Originaalpealkiri: Kimi no na wa

Režissöör: Makoto Shinkai

Riik: Jaapan

Programm: Erilinastused

Kestus: 1h 46 min

Millal nähtud: 18.11.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Vaatan juba aastakümneid animesid, alates sellest kui läänemaailmas nende buum toimus ning ka veidi varem isegi väga varases lapsepõlves. Olen aus, minu jaoks käesolev ohtralt kiitust teeninud film vasika vaimustust ei tekitanud. Mingis formaadis, mingid osad, mingid süžeeliinid, mingid karakterid, mingid detailid, mingis koosluses olen juba varem animemaailmas kohanud. Jah, võib-olla just a-b-c-d-e-f-g kooslust ei ole just selles järjestuses kohanud, kuid kindlast on mu silmade eest läbi käinud a-b-c-g-i-f-d. Ma saan küll hinnata uut kompotti ja teen seda päris kõrgelt, kuid siiski, oli mul kuklas pidevalt tunne, et olen midagi sarnast juba mitmeid kord varem näinud. Võib-olla oli asi ka selles, et see tuletas mulle salaja, kuid jõuliselt oma õhustikuga meelde režissööri teist animed "5 Centimeters Per Second", mis on ka ülipopulaarne, kuid minu jaoks veniv nagu tatt ja puhas piin. 

Taki ja Mitsuha on teismelised, kellest viimane elab maal ühes Jaapani mägikülas ja esimene Tokyos. Üks hommik ärgates avastavad nad, et on öö jooksul mingi ime läbi kehad vahetanud. Veider olukord muudkui kordub ning paar hakkab üksteisega kommunikeeruma, et teise elu võõras kehas olemise ajal lihtsamaks muuta. Vaikselt abistataks ka teineteist igasugu isiklike muredega. Kaua selline libe liuglemine kesta ei saa ning peatselt hakkab selguma veel imelikumaid detaile, nagu tõsiasi, et poisi ja tüdruku reaalsust lahutab kolm aastat, ning, et nende kentsakal sidemel võib olla palju sügavam põhjus. Esialgsest kergekoelisest ja muretu õhkkonnaga tiinekaanimest sai äkitselt katastrooflugu?!

Vaatamata sellele, et tundsin mitmeid kordi deja vu-d ning sellised romantikahõngulised Jaapani kooliõpilaste kergelt fantaasia elementidega animed, mulle just naljalt peale ei lähe, siis tegelikult ju nautisin nähtut. Üks hetk hakkas asi venima ning mõningad koperdamised olid pinge optimaalses kruttimises ja süžee emotsionaalselt toimivas ülesehituses (lõpus tüütult palju tõuse ja langusi), kuid siiski, kordan, oli tulemus igati tipp-topp. Ma ei nimetaks seda animed üheks viimaste aastate parimaks, mis väidet tuleb üpris usinalt ette, kuid kahtlemata on see kõrgemas kategoorias. Animatsioon oli elav ja terav. Muusika tüüpiline ja tore Jpop (Jaapani pop). Tegelased olid meeldivad ja kaasaelamist ergutavad. Mulle meeldis ka hea tasakaal huumori, ängi ning draama vahel. Ootamatud keerdkäigud süžees olid igati efektsed, orgaanilised ja emotsionaalsed. Ka lõpul ei õnnestunud mind tavapäraselt taolistele animedele üdini ärritada. Samuti tuli ette põnevaid pilguheiteid Jaapani spetsiifilistesse kultuuriomapäradesse, mida ma oma koguka animepagasi hulgas ei olnud veel kohanud (näiteks, eriline viis sake tegemiseks), kuid ka juba kõriauguni nähtud elemente nagu punane saatusepael, mis tähendab, et kaks isikut on jumalate poolt seotud, kas siis armastajatena või tähtsate isikutena teineteise elus.

Miks mitte proovida...? (2) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 2

Tervitus!

Nüüd, teine osa Tantsugeeni proovitrennide nädalast! 

Kokkuvõttes, oli terve nädal uskumatu! Olen väga õnnelik ja rahul, et kõike mida oli soov proovida sai katsetatud ja viilimist ei juhtunud. Olen ka üllatunud, kuidas suutsin viis päeva järjest trennis käia ja mitte kokku kukkuda.

Kolmapäev 30.08 - ChairFitness

pilt: MyLiveGym

Moraal sellest loost: ära kunagi usu mida sa näeb Youtube’is! Ehk siis tutvusime kaaslasega trenniga (või siis versiooniga sellest) vaid Youtube videode põhjal ning need olid leebelt öeldes lohvad. Ma tundsin lausa, et sellest saab mu lemmik trenn, sest videode põhjal istud sa mugavalt toolil ja liigutad vahepeal käsi ja jalgu siia ja sinna. Pole vast vaja öelda, et reaalsus osutus millekski muuks ja me sõbrannaga punnitasime üksteisele vaikides pidevalt ahastuses silmi vähemalt terve trenni esimese poole vältel. See ei olnud küll trenn, mida Youtube meile lubas! Trenn ise oli äärmiselt tõhus, variatiivne, isegi uuenduslik ja lõbus. Iseäranis oli mul äratundmisrõõm Kaisa Torni näol, kelle stretchinguid ma väga nautisin. Lihtsalt, minu ootused olid pigem, et kogu tund koosneb lõõgastavast uimerdamisest tagumik turvaliselt ning mugavalt toolil ja võib-olla paari muskli pingutamisest mõne tilga higi tekkimisega. Suurima šoki aga sain kui esimese kümne minutiga, kus oli soojendus, olin juba keel vestil alla andmas ja treener ütles, et nüüd tuleb lõpuks raske osa – ja me ei olnud veel kordagi toolile istunud! See nägu mida siis tegin vast sobiks huumoripildiks. Pidin intensiivselt pingutama, et jõuda kõike kaasa teha. Arvestades seda, et ma ei ole just eriti kardio ja võhma sõber ega märkimisväärses vormis, siis võib tegijamatele trennitajatele aga minu läbielatu nagu nohu tunduda. Mis mind aga kõige selle juures pärast trenni hämmastas, oli tõdemus, et esiteks, elasin üle, teiseks, ei olnudki algselt igavikuna näiv intensiivne osa niivõrd lõpmatu, kolmandaks, suutis treener hoida tegevused põnevana erinevate vahendite, liigutuste ja kombinatsioonidega ning, neljandaks, ma isegi kaaluksin seda trenni regulaarselt külastada…!?!

Trenn koosnes erinevatest osadest, koos sujuvate üleminekute ja erinevatele oskustele ning piirkondadele keskendumisele (võhm, jõud, kõhulihased, jalad, jne). Kõik oli igati asjalikus tasakaalus. Lahe lisa oli tantsuline seik ja eriti tänuväärsed olid lõõgastusminutid trenni lõpus, koos viirukiga. Harjutusi oli just piisavalt, et mitte ära harjuda või kokkukukkumiseni ära väsida, kuid ikkagi õiges mahus, et saavutada vajalikku efekti. Eraldi vahenditena sai kasutatud pabertaldrikuid parema libisemise saamiseks päkkadele, kummilinte venituseks või käte lihaste pingutamiseks ning otse loomulikult toole. Viimaseid sai kasutatud nii kätele/kehale toena, tasakaalu hoidmiseks, peale istumiseks kui ka peal kõhuli lamamiseks. Ei tasu aga eeldada, et enamus trenni toolide ümber keerleb, pigem olid need vahelduva eduga rakendatavad abivahendid. Üldiselt mulle väga meeldis harjutuste vahelduvus ja teistsugusus – suures mahus puudusid tüüpilised ja sada korda varem kohatud liigutused. Loomulikult, oli ka treener just õige seda sessiooni juhtima oma positiivse energia, suhtumise ja värskenda olekuga.

Neljapäev 31.08 - Bhangra Beat

pilt: minormemoriallibrary.org

Inda muusika mind just eriti ei paelu ning mul on seda ka väga raske tõsiselt võtta, kuna minu kõrvus on selle juures alati mingi kraadini huumori element. Peenikesed piiksuvad hääled, krapsakas tempo, eksootiline sünnipaik ja heatujuline muretuse noot muusikas -- ideaalne alustala aga lustakale tantsutrennile! Olime sõbrannaga veendunud, et koreograafiaga taas hakkama ei saa, kuid trenni õhkkond ja olemus panid meid uskuma, et selle selgeks saamine ja ideaalselt esitamine ei ole üldsegi aga stiili eesmärk. Konkreetselt ei olnudki, kuid samas olid sammud üksteist pidevalt kordavad ja nii vaevatult muusika rütmi sulanduvad, et keha täiesti võluväel sai paari katsetusega koreograafia laine kätte ja surfas uljalt edasi. Ainukeseks kaikaks kodarais lõpmatuna näivatele end kordavatele tantsusammudele võis olla võhm, sest tegu oli ju ikkagi pideva hüplemisega. Treener andis aga piisavalt võimalusi end vahetevahel ka koguda kuni järgmise tantsusessioonini. 

Põhimõtteliselt, koosnes trenn erinevatest lühikestest sammukombinatsioonidest, mida siis pikema aja jooksul sai ühe loo vältel järjepidevalt korratud. Alguses aeglaselt, et liikumine selgeks saada ja siis juba kärme ning lõbusa muusika saatel. Üks kombinatsioon võis koosneda vaid mõningast sammust paremale-vasakule ja sellest tulenevalt sai liikumine kiirelt ja lihtsalt kehasse lindistatud ning edukalt jäljendatud. Sammud ise olid tüüpilised India tantsuga seostatavad liigutused, milledes oli suur rõhk hüplemisel, jalgade tõstmisel, puusadel, kõverdatud põlvedel, kaasa tantsivatel kätel ja seda kõike just täpipealt muusika rütmi saatel. Esimeses trennis sai selgeks õpitud suhteliselt kerge koreograafiga, kuid treener ütles, et iga kord tulevad juurde uued sammud ning kombinatsioonid lähevad veidi detailsemaks ja keerulisemaks. Kahtlemata sai trennist aga suurepärase energialaadungi ja vaatamata sellele, et tegu on ikkagi tantsutrenniga, siis koreograafia täiuslik tabamine ei olnud A ja O või siis ei olnud see niivõrd keeruline musklimällu saamaks. Seega, ei pidanud ma enda energiat raiskama liigutuste ideaalselt tegemise üle põdemisele, vaid juba muusika aitas automaatselt õigeid samme teha ja, olgem ausad, ei lubanud viimase päikeseline toon tehtavat üleliia tõsiselt võtta.

Treener, Pille Javed, tutvustas enne trenni ka põgusalt Bhangra tantsu ajalugu, selle iseärasusi ning fookuspunkte. Mulle meeldis, et ta on tervisehariduse taustaga ning jagas praktilisi teadmisi, et mis omadused teevad bhangra kehale heaks fitness variandiks ning tulenevalt millistest omadustest ei mõju selle liigutused kehale rõhuvalt, otse vastupidi. Trenn lõppes venitusega, kus treener tutvustas füsioloogiliselt eriti tõhusaid venituspoose.

Reede 01.09 - YOGAFUNC

pilt: timeout.com 

Eelistan keha ja hing trennitüüpe kardio, jõu või tantsutrennidele. Jooga peaks seega olema mulle ideaalne vormi hoidmise ja füüsilise koormuse andmise trenni variant. Siin on vaid üks "aga" -- painduvus, ma nimelt ei paindu eriti ja jõudu on ka veits vähe, ehk siis, ma ei ole suuteline võtma pooli poose mida eriti intensiivsed jooga trennid nõuavad. Olen käinud Yin-Yang Joogas (minu jaoks tehtamatu ja mitte midagi pakkuv), Vinyasa Joogas (raske ja palju nõudev, kuid tehtav ning tõhus) ning mitmetes muudes. Ma ei ole jäänud ühelegi pidama, sest kui ma ei ole võimeline paljuid poose võtma ja/või neid hoidma, siis ei ole kogu asjast eriti kasu. Seega, olen juba aastateks jäänud BodyBalance'ile truuks, mis sisaldab nii joogat, pilatest kui Tai Chid ja kõiki just õigetes kogustes ning reguleeritavates raskusastmetes. 

YOGAFUNCiga juhtus sama, mis kõigi teiste jooga trennidega. Teoorias, just mulle ja just mida vajan, kuid praktikas ei suutnud ma mitmeid harjutusi teha, sest keha ei paindunud vajalikku poosi või ei jõudnud ma teatud liigutusi teha (iseäranis, mis vajasid käemuskleid). Kindlasti oli käesolevas joogas rohkem rõhku jõu harjutuste sooritamisel ning tuntavalt oli tegu efektiivse fitnessjoogaga võrreldes mitmete teiste rahulikumate versioonidega trennitüübist. Mulle väga meeldis ka treener, kes oli uskumatult soe, armas, malbe, rahulik, tasakaalukas ja naerunäoga ning, kes silmnähtavalt täiega nautis trenni. Minu jaoks aga jäi tehtu liialt vaevanõudvaks või tehtamatuks, et ennast pikemaajaliselt sinna pühendada.