Raamat: Punase raamatu sarja eri "Kolm" ja "Suur Šviits"

Tervitus!

Ja jälle raamatuid.

Pealkiri: Kolm
Autor: Valérie Perrin
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Minu esimene Valérie Perrin. Temast on otsekui saanud Eesti rahva lemmikkirjanik. Kas ta on seda tohutut haipi ja kiidulaulu väärt? Nii ja naa. Teose näol on tegu meisterlikult ja võrratu tekstiga edasi antud pika ja lohiseva seebiooperiga. Ütlen ausalt, kuskil 40% peal leidsin end mõtlemast, et jummel, rohkem kui pool raamatut veel, ma ei pea vastu. Minu jaoks oli, ühelt poolelt, teosest läbi närimine kurnav ja kohati nagu kohustus. Teisalt, nagu telenoveladega tihti, siis kaasahaarav ja köitev oli kogemus, samaaegselt, ikka ka. Autoril on oskus üle võlli draamat tõsiseltvõetavana ja väärt kirjandusena esitada. Arvestades, et tegelikul suruti süžeesse mitmekümne aasta võtta "Kodus ja võõrsil" materjali, ei tekkinud kordagi tunnet, et tegu on odava, kergekäelise või lihtsate süžeevõtetena kasutatud sisuelementidega, et täita ära üle 500 lehekülje. Kogu tohuvabaohu jättis mulje nagu tipp-kirjandus, mis on ära teeninu auhindu. Sellise tunde tekitamine lugejas on tõeline anne autori poolt. Otse öeldes, oli minu jaoks neid eri teemasid ja keerulisi saatuselööke, mida tegelased läbi elasid, lihtsalt liiga suures koguses, korraga ning variatiivselt. Ma ei suutnud mingi hetk kõike enam endasse võtta ja seedida, sest mõtlesin peas, et noh, mis siis nüüd järgmisena, kas keegi röövitakse, lisaks veel, tulnukate poolt? Kolme sõbra ja nende lähedaste saatus oli ikka siiruviiruline, nagu ameerika mäed ning kõik, mis sai valesti minna, seda läks. Ja siis tuli autor ja serveeris selle sööklatoidu nagu gurmeerestorani kalleima roa, kauni garneeringu, mitme hiilgava käiguga, suurepärase miljööga, laitmatu teenindusega, paar sada aastat vana veiniga, ning sind hüpnotiseeriti ära, uskuma, et see mida sa loed, ongi kõrgkunst.

Lugu leiab aset kahes perioodis, mida korda mööda edasi arendatakse, kuniks nad kohtuvad. Aastateks on 1986 ja 2017. Tegevuspaigaks, suuresti, üks Prantsusmaa väikelinn. Jutustajaks salapärane Virginie, kelle identiteet paneb pikalt kukalt kratsima, sest teda väljaspool seda rolli otsekui ei eksisteerigi, iseäranis mineviku seikades. Ta elaks justkui väljaspool põhitegevusi ja -tegelasi ning oleks kui vaim, kes kaugelt oma saaki jälgib ja vaatab. Kas ka ründab? Eks neid pisikesi müsteeriume, mille lahenduste üle nuputada, oli raamatu vältele paisatud hulgi. Kaasa arvatud mini krimiliin, sest järvest leitakse auto, kus surnukeha. Kas tegu võib olla 1994. aastal kadunud Colotildega, kellega ühest peategelaste kolmikust, Etiennil, oli vahetult enne tüdruku haihtumist suhe? Kas Etienne on kuidagi kadumisega seotud? Kas Etienne on mõrvar? Nagu eelnevalt mainisin, siis siia teosesse on sisse visatud kõikvõimalikud süžeevõtted, kaasa arvatud potentsiaalne tapmine. Tõeliselt põnev seebikas ju! Mulle Virginie müsteerium tegelikult meeldis, sest kuigi järjekordne dramaatiline meetod lugu vürtsitada ja tegelaste eri saatuseid koloriidsemaks teha, ei osanud ma seda suunda varakult ette ennustada ning tegelikult passis lahendus ju ideaalse vormiga pusletükina kogu kompotti. Mõtteid mõlgutada sai mitme teistegi küsimuste või olukordade üle. Miks õpetaja võttis ex prompt ette hoopis Ardrieni, mis juhtus Nina abikaasaga, kas vanaisa äkki hoopis tapeti, kas kahe poisi vahel oli siis füüsiline suhe või mitte, mis Nina emaga juhtus, ja kes on ta isa, jne. Ja üldse, kuidas kolmik jõudis ühtsest ja lahutamatust seisust mineviku osades, üksteisest eemaldunud ja raksu läinud olukorda 2017. aastal. Nad oli end teineteisest isolatsiooni viinud. Seda vaheperioodi romaan lahkabki. Lisaks siis tervenemine ja leevenemine kaasaja osades, mis kolmiku loo finaali viivad aastaks 2018.

Mis mind häiris ja, samas, mida ma loo juures hindasin oli see, et lõpus tõmmatakse kõik lahtised otsad kaunilt kokku ja tehakse peale ka lips. Noh, mingid asjad jäävad õhku, kuid tegelikult mitte. Lugejana saad sa südamerahuga raamatu sulgeda ja midagi ei kripelda. Teisalt, arvestades kui komplitseeritud ja üks pudru ning kapsad tegelaste elud olid, siis tundus kuidagi kohatu või siis ebausutav, et päikeseloojangusse joostakse naeratades ja käsikäes. Kõigil tegelastel, nii peamistel kui kõrvalkarakteritel, oli tohutult pagasit turjal, seega, oli siledaks ära lihvitud finaal kuidagi liiga puhas ja plekkideta selle seltskonna jaoks. Millest siis lugu aga rääkis? Kolm kümneaastast last, Adrien, Étienne ja Nina, kohtuvad koolis ning neist saavad kokkuliimitud kaaslased, kelle unistus on täisealiseks saades koos Pariisi minna ja bändi teha. Kõigil oma spetsiifiline iseloom, iseärasused, positiivsed ja negatiivsed küljed. Elu viskab neile aga juba varakult kaikaid kodaratesse ning noored koos pealinna ei jõuagi. Iga ühe kohta võiks lausa eraldi raamatu kirjutada ning mõnes mõttes ongi antud lugu kolm romaani ühes, mis oleks võinud ka täita eraldiseisvad raamatud olla. Etienne on ilus ja rikas poiss, kes käitub tüdrukutega kui taskurätikutega ja tõmbab usinalt ringi. Adrien on introvertne, üksikema tundlik poeg, kes sügavas vastuolus iseendaga, kuid kes mõnes mõttes jõuab kõigist teistest kõige kaugemale. Ning Nina on liim, mis hoiab poisse koos ja tüdruku lähedal, kuigi Etienne ja Adrien tegelikult üksteist niiväga ei kannatagi. Nina oli tõesti sümpaatne ja meeldiv tegelane, kel lihtsalt keeruline saatus ning kelle elu defineerisid hülgamised, ärakasutamised ning lähedaste lahkumine või reetmine. See kuidas naine suudab jalad ikkagi alla tagasi saada ning inimestesse usu taastada oli imetlusväärne. Eriti vahva oli, et ta töötas loomade varjupaigas ning siiralt hoolis loomadest. Elasin talle ja tema hoolealustele igati kaasa. 

Autor on, lisaks muule, äärmiselt osav täisväärtuslike ja autentsete karakterite loomises. Olgu nende elukulgemised ja sündmused oma rohkuses ning värvikuses kuitahes ebausutavad- ja tõenäolised, olid tegelased nagu päris inimesed, kes põhjalikult ning hingestatult välja joonistatud. Kõik saavad sõna, kõigi perspektiive tutvustatakse, isegi kui põgusalt, sai kõigi motivatsioone ning selliseks kujunemise lugu tutvustatud. Isegi kõrvaltegelastele antakse hääl. Isikud muudeti tänu sellele mõistetavateks ning neile võimaldati lisakihte. Miks keegi oli nagu oli, miks tegi selliseid otsuseid nagu tegi, miks käitus nii nagu käitus. Kõigi tegelaste siseelu heideti paljestatult lugeja ette ja midagi ei jäänud varjatuks. Tegelastest tehti kui avatud raamatud, mis aitas tervikut aduda, sest keegi ei eksisteeri vaakumis, vaid inimesed on tihedalt seotud. Kuigi need kaldupõiked viivitavad ja paisutavad raamatut, toimis süžee siiski terviklikult, seostatult ning, paradoksaalselt, omamoodi kompaktselt. Siiski, minu jaoks oli romaan ülepakutud liigsete võtete, liinide, žanrite, tegelaste ja sündmuste poolest. Samas, elu ongi keeruline ja autor esitas kõike äärmiselt orgaaniliselt ja elutruult. Midagi otseselt üleliigsena ei tundunud ja üksteise kukile ei roninud. Raamat suudab endasse mahutada tohutult eri teemasid ning neid kõiki adekvaatselt ka analüüsida, mille eest tuleb autorit kiita. Nt käsitletakse kontseptsioone nagu perekond, lein, eetilised dilemmad, kinnisidee, identiteet, kiusamine koolis, vaimne koduvägivald, armastus, sõprus, vanemate elu mõju järglastele, unistused, eneseteostus, laste saamine, häbi, jne. Teos on nagu läbilõige elust enesest. See tundeküllasus ja tegelaste ehedus on see, mis mulle raamatus meeldis. Ülemäärane seebiooperlikkus ja loo paisutamine niivõrd kogukaks aga ei meeldinud. Kindlasti võtan ette ka "Pühapäeva rüppe unustatud" ja "Lilledele värsket vett", sest mõlemad on mul juhuslikult raamaturiiulil täitsa olemas. 

------------------------------------

Pealkiri: Suur Šviits
Autor: Jen Beagin
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2025
Minu hinnang: 4/5

Olen isegi natuke üllatunud, kuid äärmiselt positiivselt, sest mulle raamat täitsa meeldis. See oli kõike mida ootasin Ottessa Moshfegh kentsakast "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" teosest, kuid sada korda etem: naljakam, ajuvabam, värvikam ja diibim. Ma üldjuhul ei fänna sellist kaootilist, kunstipärast ja metafooridest kubisevat keerulisusega peidetud semi-tühjust, mis ehk ei olegi nii meta kui ta ise arvab. Põhiteemaks kipub neis tavaliselt olema vaimne tervis ja sellest tehakse torm veeklaasis, mis maitseb ülevõlli, ebaehe ja sunnitud. Kunst kunsti pärast. Diip diibi pärat. Mentaalsed probleemid mentaalsete probleemide pärast. Ülimodernne ja vastuvoolu. Autori eneseimetlusprojekt, kus saab demonstreerida kui meisterlik sõnaseadja ollakse ning kui ühiskondlikult võtmetähtsusega kaasaegseid muresid geniaalselt lahatakse. Nii et teose lugemine võib hoopis ise lugejale vaimset häda tekitada ja oma kass-palava-pudru-ümber ringlemisega närvid mustaks ajada. Samal ajal hõõrudes oma arust diskreetselt lugejale nina alla aktuaalselt populaarseid teemasid nagu elevant portselanipoes. Käesolev raamat mõjus mulle vastupidiselt. Antud loo fookuses on trauma, mis ei ole alati esiplaanil ning ilmselge, kuid nii peategelane, Greta, kui pealkirjas mainitud Suur Šviits, Flavia, on läbi elanud tõelisi katsumusi. See mulle romaani puhul ka imponeeris, sest tähelepanu on kõigel muul ning ma ei pidanud konstantselt lugema heietusi selle üle kui õnnetud, piinatud ja oma probleemis, kui mudamülkas, kinni ollakse ning seal sees pidevalt püherdatakse. Asjale lähenetakse läbi lillede, ridade vahelt. Flavia andis mõista, et teda ei defineeri tema traagika, mis oli tohutult värskendav perspektiiv (iseasi, kas naisel see õnnestus või mitte) ning Greta ei adunud kuni lõpuni, et ta on omadega täiesti puntras. Üks oli eneseteadlik, teine pea liiva all, ning naiste paralleelset arengut oli intrigeeriv jälgida. Ma ei tajunud tavapäraselt meeletutes doosides märterlust, enesehaletsust ja n-ö ohvri mentaliteeti. Raamat oli üks nõder tohuvabaohu, kus tegelased oli täpselt samasugused sõgedad, kuid seda karjudes lähenevat liiklusavariid oli köitev saata. Nagu istuksid tagaistmel kui kaks naist ennast vastu seina sodiks sõidavad.

Greta on 45. aastane naine, kes elab New Yorki lähedal oma sõbranna juures lagunevas majas koos mesilaste, eeslite ja oma kalli kutsu Piñoniga. See maja peegeldab tema siseelu. Ta kannatab pärast ema enesetappu emotsionaalse eemaldumise all ning on jäänud oma elu võrku lõksu lihtsalt kulgema, suutmata, saavutamata ja tahtmata midagi erilist korda saata. Tööks on tal soolapuhujast seksuaalterapeudi, Omi, kliendisessioonide lindistuste transkribeerimine. Sattudes kuulama šveitslasest, Flavia, teraapiat, intrigeerib naine Gretat ja, juhuslikult, kohtub tollega koertepargis. Asi areneb romantiliseks ja seksuaalseks suhteks ning kahe kiiksuga ja traumaga naise ühine teekond hakkab hävitava mentaalse kulminatsioonini rulluma. Mis minu perspektiivist, vaatamata suhte toksilisusele, oli pigem neile vabastav, sundis neid oma hädadele otsa vaatama ning rahu tegema. Mulle teose viimane paragraaf tohutult meeldis, isegi kui järsk ja omamoodi antiklimaatiline, oli see nii mõnusalt idülliline ja lõõgastav. Lootustandev ja vabastav. Saabas leiab aga saapa ning, vaatamata paari kuristiku laiusele erinevusele, olid nad tegelikult sarnasemad kui arvasid -- vastandid ja paralleelid. Flavia oli 20ndates aga rohkem täiskasvanu kui Greta, kes tundus tihti nagu olekski jäänud teismelise mõttemaailmasse -- aeg jäi tema ema surma järel otsekui seisma ja naine ei suutnudki täisväärtuslikuks täiskasvanuks saada. Suur Šviits, Greta hüüdnimi Falviale, oli teraapias, sest ta ei suutnud kogeda orgasme, samal ajal töötas ta günekoloogina. Naine riskis minevikus ühe veidra otsusega oma eluga ja oleks äärepealt selle kaotanud. Ta saboteeris füüsiliselt oma eluga. Greta aga saboteeris konstantselt ja kogu aeg oma elu vaimselt nagu tahaks alateadlikult haihtuda ja lahkuda. Adumata, et asi on tõsine ning ta vajab abi. Mingi hetk hakkab Greta ka reaalsuses ohtlikke samme astuma ning väga lolle otsuseid tegema, mis eskaleerub ja eskaleerub. Aga kõike seda rängalt seeditavat ning raskekaalulist varjab edukalt tihke kiht ohmakust, huumorit ja täielikku jaburust. 

Mulle tohutult meeldis, et vaatamata pinna all hõõgavatele valulikele teemadele, ei lastud neid tihti ja pikemaks perioodiks vee peale hulpima. Nad pakkusid tihket ja värvikat tausta, kuid lugejale oli suuresti näha vaid ohtralt kaootilisust, teksti ja kirjeldusi nagu skisofreeniat ning maailma, kus samaaegselt mõeldi kõigest korraga ja joosti kõigisse suundadesse sünkroonselt. Ma isegi ei teadnud mida oodata järgmisest lausest, rääkimata siis järgmisest paragraafist või peatükist. Kõik need hullumeelsed kirjeldused andsid raamatule elu, elektrit ning tegid romaani eriliseks. Ei saa öelda, et sama stiili ei ole varem nähtud ning tegu oleks unikaalse lähenemisega, kuid mulle kooslus teemadest, tegelastest ja kuidas need sümbioosis ajuvaba tekstiga koostööd tegid, passis kenasti. Lugu oli nagu vaataks kõverpeeglist niigi napakat universumi. Sellised veidrad ja ebatavalised võrdlused ning metafoorid võivad suurtes kogustes üledoosi tekitada, kuid stilistiliselt meeldis mulle nende humoorikas suund. Lollakas, kuid muhe. Piiripeal tasakaalustamas end ideaalselt, ilma et kukuks labasuse ja nõmeduse või närvidele käiva poolele. Dialoog oli suurepärane, nii vürtsikas, koomiline ja õhuline, selline krapsakas ja energiarohke, nutikas ja voolav. Nagu tegelased mängiksid järjepidevalt ping-pongi oma lausetega. Seda ei juhtu tihti, kuid ma isegi muhelesin natuke kui Flavia esimene sessioon Omniga näitas mehe ebakompetentsust ja madalalaubalisust, kuid naine kannatlikult ja stoiliselt teda pidevalt parandas. Oli hetki kus huumor oli hiilgav, kuid mitte alati ei tabanud see märki. Peab tunnistama, et lõpus ma ikkagi natuke väsisin sellest ülikoloriidsest tekstist, kuid ma hindan kuidas see kohandas end vastavalt meeleolule. Tehes tõsised hetked kergemaks, ning kergemad momendid veel kergemaks. Samas, raskeid olukordi ei muudetud lapsikuks või kergekäeliseks. Need jubedad kirjeldused olid just nii õudsed kui pidid olema, kuid nad ei uputanud mind ängi alla. Teos ei pakkunud piina ja masendust piina ning masenduse pärast. Samas, peab tunnistama, et ega seda anarhiat alati äge lugeda ei olnud. Mingid detailid olid päris eemalepeletavad, nt seksi kirjeldused, mis said sama kentsaka kohtlemise osaliseks kui kogu muu, kuid kui teistes aspektides pöörane lähenemine sobis, siis seksi tegi keelevalik vastukarva. Häirivaid olukordi oli mujalgi teistes valdkondades. Teisalt, ma mõistan, et seks, kinnisidee ja seksuaalsus oli järjekordsed sügavad teemad, mida autor läbi satiiriprisma lahkas. 

Ei saa väita, et Greta ja Flavia ning ülejäänud patsahkam imelikke karaktereid kuidagi ülemäära sümpaatsed oleksid olnud ning minu andunud poolehoiu oleks võitnud, kuid mitte ükski mind ka tagumikust ei torkinud ning nende segasus pigem imponeeris. Oli võimatu tegelasi täienisti tõsiselt võtta, sest nende kummalisus, opakus ja kastist väljapoole elutarkused ning ettevõtmised tasakaalustasid nende psühholoogilisi hädasid ja inimloomu inetust. See aitas tooni hoida helgema ja kergema poolel, laskumata pikemalt depressiivsetesse mülgastesse. Mulle meeldis, et ükski tegelane ei olnud mingi illusioon või puhtaks pestud ja kuivaks väänatud versioon endast. Keegi ei hoidnud end tagasi ning nad jätsid oma tihti hüsteerilise jutuga eheda mulje. Greta oligi selline, ta mõtleski nii, ja kellelegi teisele ei pea tema sisemine mina meeldima. Ta tegi äärmiselt kaheldavaid asju, oli kohati nagu haige stalker (nt see Airbnb valekonto oli meeletult kaheldava väärtusega otsus), hale, isekas, hooletu ja armukade, kuid see tegigi ta autentseks. Naine oli luuser ja täitsa tavaline inimene -- üksik ning esehävitajalik. Raamat oli ka üllatavalt emotsionaalne, selle positiives võtmes. Tunded tõusid lehekülgedelt minuni ja, tänu sellele, oli hõlpsam tegelastele, iseäranis peategelasele, kaasa elada. Kui Piñoniga see asi juhtus, siis sisemiselt röökisin ma täpselt nagu Greta, sest mind puudutas see valu. Piñon oli nagu Greta, naise kehaväline pikendus ja tugiloom, üks sisemiselt ja teine füüsiliselt veritsev, peegeldades üksteise haavu. Greta käitumine oli täiesti ettearvamatu just tänu naise täielikule eneseteadlikkuse puudumisele enda suhtes, mis tegi loo paeluvaks. Kogu lugemiskogemus oli sürreaalne, nagu vaataks Picasso mõnda koleilusat maali -- eemalepeletav, kuid magneetiline. Kahe naise suhtedünaamika oli probleemne, kuid lõppkokkuvõttes, aitasid nad üksteist eneseleidmise teekonnal edasi. Kindlasti ei ole see teos kõigile meelepärane. Ma kipun arvama, et enamustele see isegi võib tugevalt vastumeelt olla ja ma täiesti mõistan seda, sest sellised ülevõlli, ebarealistlikud, mugavusstsoonist välja suruvad feministliku kalduvusega lood vast kõigile peale ei lähe. Olen üllatunud, et mulle läks ning mul olen rahul, et sain sellist poolearulist satiiri- ja naljakastmes psühholoogilist inimanalüüsi lugeda.