Raamat: Ingliskeelsete eri "Belladonna", "Once Upon a Broken Heart", "The Agency for Scandal" ja "The Girl Who Fell Beneath the Sea"

Tervitus!

Ingliskeelset kirjandust.

Pealkiri: Belladonna

Autor: Adalyn Grace
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Vahelduseks oli taas tore lugeda ühte ingliskeelset fantaasia noortekat, milledele oma kümme aastat tagasi, žanri tipu hetkedel, sai päris palju aega loovutatu. Tekkis isegi õrn nostalgia ning meeldiv oli tõdeda, et need suudavad siiani teismelikku õhinat ja elevust üles keerutada. Õnneks sattus kätte ka pigem kvaliteetsem grupi esindaja ning ei tekkinud just tahtmist silmi nende koobastesse kinni pööritada. Kuigi, igati ratsionaalset mõistust eiravast käitumisest, ei saa ei üle ega ümber, kui jutt on noortekatest. Või tõsiasjast, et millegipärast leiab alati aset romantikaliin tegelaste vahel, kellest üks on iidvana ja teine põhimõtteliselt veel tita. Vanusevahe vanusevaheks, kuid minu jaoks jääb segaseks, et mis sunnib selliseid palju näinud ja palju kogenud üleloomulikke olendeid alati teismeliste vastu igavest armastust tõotama. Ja mida on pakkuda kellegil, kes on elanud aastatuhandeid, teisele, kes vaevu on kaks kümnendit hapnikku hinganud? Mida on mõlemal osapoolel teisele anda või mida saada, kui kogemus, teadmised, mõtlemine, maailma tajumine ja kogu elu on niivõrd erinevad ning kaugel üksteisest. Vastandid tõmbuvad? Võimutasakaal on tohutult paigast, et sellised suhted panevad lugejana alati tundma nagu oleksid kaua elanud karakterid kuidagi lapsikule tasandile tiritud ning noored karakterid kuidagi kõrgemale upitatud ja sügavamaks tehtud kui nad tegelikult seda objektiivselt on. Onju veider, kui nt mingi jumalus, kes peaks olema kõiketeadev ja kõiketundev ja kõikenägev armub jäägitult ühte 19. aastasesse näitsikusse, kes just lõpetas kooli ja ei tea veel, mida tahaks ülikooli õppima minna. Nii kentsakas ja kuidagi kohatu... Õnneks, antud loos ei olnud naispool vähemalt alaealine ning Surma huvi tema vastu oli mingis mõttes õigustatud. Oli Signa ju ainuke tolle eksistentsi jooksul, kes ei heida hinge kohe, kui Surmale pilgu heidab. Otse vastupidi, tüdrukul on mingil põhjusel võimatu susse püsti visata. Ja, hoiatus, romaanis ei jääda ainult musitamise tasandile, mis ka, üllatavalt, eriti eemalepeletavalt ei mõjunudki, et noh, tüdruk liiga noor ja teine liiga vana. Kuigi imal ja ebausutav, ei olnudki ülemäära ebaloogiline, miks üks surematu kiindub mingisse suvalisse vaevu täiskasvanud näitsikusse.

Raamatu proloog oli võrratu. Tõesti verd tarretav, poeetiline ja kaunis oma traagilisuses. See kuidas autor meisterlikult kirjeldab ekstravagantset pidu, kus surevad kõik peale imikust peategelase, imes mu romaani sisse nagu eriti jõuline tolmuimeja. Kahjuks, see peatükk jäi loo tipphetkeks, kuid üle prahi oli ka kogu ülejäänud teos, mis oli tõesti hästi kirjutatud kompott ajaloolist, fantaasiat, gooti, õudukat, põnevikku, krimka, koos tugeva keskse romantikaliiniga. Autori värvikas ja väljendusrikas sõnakasutus, kergesti loetav, kuid illustreeriv kirjutusstiil, on kiituse ära teeninud. Ta suutis luua süžeele sobiva õhustiku ning toimuvat sai tõsiselt võtta, sest ohutunne ning elu inetus ja ebaõiglus olid pidevalt ridade vahel selgelt tuntavad. Mitte nagu mõne noortekas, kus teemaks nt potentsiaalne maailma lõpp, kuid tunned, et loed nagu lasteraamatut ja toimuv ei haara sind oma autentsuses kaasa. Surm, tegelasena, ning ka väikse tähega surm, liugles igal lehel ringi ja tema kohalolekut, kas hirmu või leevendust, kuid kindlasti sellist salapärast, kuid magnetilist ärevust, õhkas igalt lehelt. Igatahes, loo atmosfäär, asukohad, kirjeldused ning fiiling, olid kümnesse. Oli hetki, kus natuke kõhe oli õhtul tualetti minna, sest raamat toimis efektiivselt väljapoolgi paberit. Süžee ise vajas natuke putitamist, eriti tausta ja põhjuste lahti seletamisel. Nt miks ikka Signa oli immuunne ning, mis tema perekonnaga tegelikult juhtus. Ehk leiab vastuseid järgedest, kuid need infoaugud veidike segasid loo kulgemise sujuvust. 

Krimka pool oli üpris köitev, sest toimis kui klassikaline detektiivimäng ühe üleloomuliku armastusnoorteka keskel. Kes siis oli tapja ning kes jätkuvalt Signa nõbu mürgitab, oli tüdruku peamine missioon oma uues kodus, sugulaste juures, kes talle nõus peavarju andma pärast seda, kui juba mitmes eelnev kahtlastel asjaoludel teise ilma on läinud. Abiks surnud tädi vaim ja tolle teine laps, jõuab meie kangelanna astuda sammu edasi ning siis jälle langeb kaks sammu tagasi. Kes siis kurjam tegelikult oli, ei oleks tohtinud olla nii suur üllatus, sest tegelaste valik oli suhteliselt üksluine, et kes see pahalane üldse olla võib, kuid ootamatu oli valik siiski. Põnev ja tugeva järelmõjuga, kuid tsipake ebausutav, sest ei passinud kokku muljega, mis tegelasest varasemalt näis koondunud või vähemalt mulle tundus, et mingi šokifaktori tekitamise nimel see mitte orgaaniline ebakõla tekitatud oli. Igatahes, puändid ei jää vaid sinna, sest nagu mitmeosalisele sarjale omane, pannakse esimesele raamatule punkt hetkel, kus juhtub midagi ehmatavat ja ootamatut. Avalikustatakse midagi või kedagi müstilist. Lõhnab kui armukolmnurk, mida ma ükskõik millises meelelahutuses absoluutselt, 110%, iga rakuga oma kehast täielikult jälestan. 

Alati on noortekate üks võlu ja valu nendes sisalduvate idiootsete käitumiste ning iga normaalse inimese loogilisele tegutsemisele vastupidi toimivad valikud, mis mõnikord ajavad muigama, mõnikord ärritavad ja mõnikord sunnivad raamatu üldhindest kõvasti punkte maha võtma. Kuigi Signa ei ole tuulepeast ullike kangelanna, kelle puhul tekib kahtlus, et kas tal mingi ajunapp ikka eksisteerib, ja ta on tegelikult üpris asjalik ning julge. Kui natuke liiga hulljulge. Siis ka tema pakkus paari tõeliselt pärli "geniaalsust". Su nõbu on suremas, iga hetk võib toimuda tema viimane hingetõmme. Sa võitled ajaga, iga sekund loeb. Ja sa lõpuks leidsid potentsiaalse lahenduse. Esimene idee oleks ju tuhatnelja koju kihutada ja tüdrukule ravimit manustada. Aga, ei, sest sellise pakilise teema trumpab viisakus ja vajadus minna mingite rikkuritega teed jooma. Sest üle mõistuse ebakultuurne, hullem, kui kalli sõbra surm, oleks keelduda, kui keegi kutsub. Valetamise olemasolust ei ole tüdruk millegipärast teadlik, ja nii pugib peategelane kooke ja kallab kurgust alla teed, samal ajal, kui sugulane kodus hinge vaarub. Sellised situatsioonid panevad mõtlema, et kas raamatul toimetaja oli, kes ainult kirjavigu ei parandanud. Taolised loogikaaugud ajavad hulluks, sest tegelase iseloomu, mis peaks süžeed eest vedama, mängib üle süžee enda vajadus ning too hakkab lugu juhtima, mitte tegelased. Pigistades silma kinni ning võttes puuduseid kui žanri paratamatust, on raamatu näol tegu, kokkuvõttes, aga igati hea noortekaga!

--------------------------------------

Pealkiri: The Girl Who Fell Beneath the Sea

Autor: Axie Oh
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Nagu üks ajalooline fantaasia k-draama (Korea draamasari). Peab tunnistama, et ma ei ole ühtegi viimastel aastatel aina enam ja enam populaarsust kogunud k-draamat otsast lõpuni ära vaadanud. Mõistan selle eeliseid ja miks ta nii ülemaailmselt meelt mööda, kuid vist kaldun ise pigem kirjanduse poole kui seriaalide. Igatahes, täitsa tore noortekas oli ning minu esimene kokkupuude romaaniga, mis leiab aset ja keskendud Korea mütoloogiale, ajaloole ja kultuurile. Nende merejumalast olen aga ennegi kuulnud, sest aastaid tagasi oli koomiksite maailmas menukas Korea manhwa "The Bride of the Water God". Surusin endale seda peale, sest kõik olid ju nii sillas, kuid vaatamata kaunitele joonistustele oli süžee kuidagi lükka-tõmba, veniv nagu tigu ja joonistusstiil oli selline, kus koguaeg olid karakteritel samad emotsioonitud näod ees. Ei olnud minu maitsele. Aga vot see raamat oli, kuigi ega ma ei tea, ehk olid siinsetel tegelastelgi autori silmis need samad tundetühjad ilmed näol. Kirjandusteosega on aga see võlu, et sa saad endale teatud asju ette kujutada ning seda ma ka suurejooneliselt tegin. Ehk siis, minu nägemuses olid valla päästetud emotsioonid ja domineerisid tunded. P.S. Sellest legendist on isegi üks k-draama, mis vist natuke allapoole fännide ootuste osutus. Ei oska objektiivselt kommenteerida.

Meie kangelanna, Mina, kodumaad laastavad regulaarsed tormid ning, et kahju ohjas hoida, tuleb merejumalale ohverdada uuesti ja jälle kauneid noori neide, kes siis talle n-ö pruudiks ”uputatakse“. Kui valituks osutub Mina venna kallim, otsustab tüdruk end ise vette heita, et vend oma armastatust ilma ei jääks. Maagilisse hingede ja jumalate maale sattudes on selge, et selline isehakkaja kohe kindlasti valitseja õige pruut ei ole ning kuidas ta isegi saaks seda olla, sest jumal lakkamatult magab sügavalt. Kuna tüdruk elavana kaua müstilisel maal vastu ei pea, peab Mina lahendama saladuse, et mis ikkagi merejumalat vaevab. Olgem ausad, tüüpilisele noortekale omaselt, kubises süžee stampidest, klišeedest ning võtetest, milledega on žanriga kursis olijatel eelnevalt "rõõm" miljon korda juba kokkupuutes olla. Sama kehtib ka peategelase kohta, kes on tavapärane ebatavaline tüdruk ebatavalises olukorras: südikas, julge, hooliv ja ennastsalgav. Loomulikult, suudab vaid tema maailma päästa. Loomulikult, on just tema see õige. Loomulikult, on ta täpselt see, mida tuduv valitseja vajab. Kuid mul oli ükskõik, sest Mina voorused ei läinud ülevõlli ega mõjunud sunnituna. Ta oli sümpaatne, kuigi natuke liiga sirgjooneline ja liiga hea, et olla tõsi. Sobis ta siiski ideaalselt põnevasse ja eksootilisse paranormaalsesse maailmasse, eriti, et tema silmade läbi seda lugejale tutvustada. Oleksin teoses ehk rohkem oodanud mütoloogilise tausta kaasamist, kuid tegu on suhteliselt lühikese ja õhulise romaaniga, mis väga põhjalikku Korea kultuuri süüvimist ei oleks välja kannatanud. Samas, mingid süžeeaugud oleks võidud ikka täita. Õhku jäi mitmeid küsimusi, et miks ikka mingid vastasleerid läbi ei saa (nt Kure koda, Tiigri koda ja teised), mis konfliktid olid võimupoolte vahel (nt miks täpsemalt ei tahetud, et merejumal konkreetselt suur boss on), miks tegelased oli olemuselt drastiliselt vastupidised sellele, mida eeldaks (nt emaduse ja laste jumalanna oli paras sadist), jne. Kohati jäi puudu taustal terendavate motivatsioonide adumisest. Ehk seletab kõike see, kui oled algmaterjaliga kursis, mida mina ju ei olnud. Oli tunne, et süžeega kiirustati ja see jättis tühjad kohad loo arengu sujuvusse ja loogikasse.

Vaatamata sogastele ja arusaamatutele momentidele, leidus mitmeid vahvaid ja tohutult südamlikke teadvustamisi, detaile ning folkloorilisi reaalsusi. Väike fantaasia pärl: Meie teame draakoneid kui draakoneid, kuid enne kui transformeerutakse selleks majesteetiliseks elukaks, ollakse Imugid, vähemalt Korea versioonis. Olen nendega juttudes varasemalt kokku puutunud. Draakon ei sünni lihtsalt kohe draakoniks, nad arenevad alles teekonna lõpus sellisteks gigantseteks pool-jumalusteks. Enne on nad hiigelmao laadsed olendid. Pisarakiskuja pärl: Mina leiab endale teekonnale kaaslasteks kolm hinge, kes on päris maailmas surnud, ja nüüd elavad jumalate valdustes. Nad on ootamatult abivalmid, toetavad ja südamlikud. Kas ma lihtsalt ei pannud tähele või olidki nende käitumise tagamaad niivõrd osavalt varjatud, kuid kui kõik paika loksus, siis näisid kolmiku identiteedid äkitselt iseenesest mõistetavad -- ma ei saa aru, kuidas ma seda enne läbi ei näinud -- ja see avalikustamine oli kahtlemata üks mu lemmik momente. Võttis silma märjaks. Romantika pärl: Mina ja Shin omasid potentsiaali eepiliseks romansiks. Tegu on noortekaga ning selline võimalus, muidugi, ei teostunud, kuid nunnu oli nende side kahtlemata kindlasti. Minu jaoks on alati ekstra romantiline olnud Aasias tuntud n-ö saatusepael, mis seob kokku hingesugulasi. Loos oli sellega paar puänti, mis kogu tohuvabaohu kuidagi eriti lembeliseks tegi. Üleüldse, võib isegi öelda, et raamat sisaldab armukolmnurka, mida ma jälestan, kuid siin oli see nutikalt lahendatud ja tegelikult ei olnud ikka kolme inimest kaasav. Samas ikkagi oli. Vanusevahel oli siiski kaheldava väärtusega ja tõsiasi, et kas nad armusid, sest tegelikult armastasid üksteist või sellepärast, et saatus nii tahtis, ei olnud just kõige õnnestunumad aspektid, kuid romantikaliin mulle tegelikult väga läks peale.

Raamat ei olnud midagi ülemäära ennenägematut, geniaalset või hiilgavate tegelaste ning süžeega. Mõnusa lugemiskogemuse eest seisid aga suuresti tundmatu ja omanäoline Korea folkloor, meeldiv kangelanna, tõsine ja vaevatud, kuid sangarlik, meessoost peategelane, käändeid ja pöördeid täis seletus, et mis, miks, milleks ja kuidas tegelikult aset leidis, vigureid täis lembeliin ja tohutult südant puudutav perekonna saaga. Oma lähedastele olemas olemine, nende meeles pidamine ja nende kalliks hoidmine oli üks keskseid teemasid. Tegu on ühe tõeliselt armsa ja nauditava nagu Korea muinasjutuga oma heade ja veadega.

--------------------------------------

Pealkiri: Once Upon a Broken Heart

Autor: Stephanie Garber
Kirjastus: Hodder & Stoughton
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

No vot, see lugu küll üllatas mind natuke. Ma ei oodanud, et see eriti hea oleks, pigem et ta on täis klišeesid, selline lapsik ja tüüpiliselt ennast liiga tõsiselt võttev YA romanticy (romance + fantasy), mida ta, muidugi, nagu ka oli, kuid pakutu suutis kokkuvõttes olla väga mõnsa ja nunnu. Vajasin sellist kergemat ja roosavahulisemat lugemist ning seda ta pakkus, ja tsipake enamgi veel. Mulle meeldis maailmaloomine, mis ei olnud liialt detailne, keeruline ja "geniaalne" -- mõnikord autorid pingutavad üle ning tulemus lämmatab teisi romaani aspekte. Salapärased Saatused (inglk. Fates) olid tohutult paeluvad ning väga originaalne kontseptsioon, mida ma maagialugudes enne kohanud ei ole. Kuigi, pööritasin silmi, kui ikkagi vampiirid kuidagi süžeesse topiti. Tekkis kohe huvi, et kuidas need Saatused loodi, millised "kaardid" veel eksisteerivad ning mis on tegelikult nende roll laiemas pildis ja võimed. Läks veel ka peale, et see universum oli kuskile eriti roosasse, puhvis ja romantilise stiiliga maailma paigutatud. Riietuste kirjeldused olid alati esktravagantsed ja sellised laksu alla muinasjutulised. Lugu üldse oli pigem muinasjutulik kui fantaasia, kuigi need on üks ja seesama, mis mõjus omamoodi värskelt ja mitte läbileierdatult. Mainida tuleb veel autori keelekasutust, mis oli täis vahtu, lendlevust, ilustusi ning selline suhkruvatine, mis mind võib teatud olukorras häirida, sest võib jääda mulje, et autor püüab oma keelelisi "oskusi" näidata, mitte keskenduda süžeele ja tegelaste arengule, kuid antud süžeele ja selle õhustikule sobis see neoonsest vahukoorest lookas tassikoogi lähenemine ideaalselt. 

Oli tohutult tänuväärne, et keskse paari puhul ei ole tegu järjekordse armastusega esimesest silmapilgust, mis on minu jaoks alati äärmiselt nüri valik, kui puudub väga veenev põhjendus. Tihti seda just ei ole. Evangeline ja Jacks (Südamete Prints) ei saa just kõige paremini läbi ja töötavad aktiivselt üksteise vastu, kuigi sõlmivad esimestel lehekülgedel kokkuleppe, mis aga juba sekunditega, muidugi, tüdruku jaoks nihu läheb. Kiidan teda selle eest, et ta siiralt ei usaldanud poissi enamuse romaani ajast, sest tavaliselt kukuvad preilid teistes sarnastes noortekates nägusa ja seksika näolapi lõksu ja ei näe enam midagi muud, kui komput poissi, ning ei märkagi, et on mõistuse kaotanud, väärikuse maha visanud ja lihtsalt ilastavad kauni kaaslase järele. See on nii igav ja vaimuvaene suund. Evangeline'il oli selgroogu ja enesealalhoiu instinkti -- asjadesse mis puudutas Jacksi -- mis on äge, kuid, samas, tegi ta tihti nii lollakaid otsuseid, et ma tõsiselt kahtlesin tema terves mõistuses. Ta satub ühest hädast teise, mõnikord endast olenemata, tihti aga enda mingite logisevatele loogikatele toetudes. Ja siis peab Jacks või keegi teine teda koguaeg päästma, mis pani ohkama. Aga natuke korvab neid idiootsusi paari suhte areng, mis on aeglane ja usutav. Nad kasvavad kokku, õpivad üksteist tundma, usaldama ja üksteisele meeldima. Puudub mingi lambikas salapärane "keemia ja jõud", mis neid üksteise vastu kohest armastust ja iha tundma sunnib. Nende suhet oli lõbus ja põnev jälgida, sest seal reaalselt toimus midagi, mitte ei olnud ainult südamed silme ees ja igavene kiindumus. Huvitaval kombel, saab lugu ka omamoodi krimkaks pidada, sest suur osa sellest keskendub ühele mõrvale ning sellele kuidas Evangeline'i süüst puhtaks pesta. Kes tegi?, miks tegi? ja kuidas tegi? oli täitsa tüüpiline detektiivikas. Tunnustus puändi eest finaalis, kus meie kangelanna kogu sasipuntra lõpuks lahendab. Tulemus ei ole talle just meelepärane, mis oli jälle lahe vaheldus tavapärasele. Lisaks veel mõned teised maagilised ja mitte maagilised müsteeriumid taustal (nt nende võlvide/portaalide teema) mida tegelased püüdsid lahendada, ning mis kindlasti mängivad suuremat rolli sarja edasistes osades. Põhimõtteliselt, ei ole tegu hiilgava noortekaga, kuid täitsa hea oli ta sellele vaatamata. Kindlasti võtan kätte järje.

-------------------------------------

Pealkiri: The Agency for Scandal

Autor: Laura Wood
Kirjastus: Scholastic
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2.5/5

See noortekas tundus nii paljulubav. Selline helge ja lõbus, seiklusrikas ja romantiline, ajalooline ja girl power. Agentuur noori naisi viktoriaani perioodis Londonis, kes salaja aitavad teisi hädas naisi (nt julmade meeste käest). Nagu spioonid, aga ilusates kleitides, laitmatute maneeride ja lendlemas läbi glamuursete ballide. Jah, kõike ma nagu ikka sain, aga tase oli suhteliselt kesine või siis alla selle. Meie kangelanna, Isobel, on aristokraadi tütar, kelle isa suri ja jättis pere võlgadesse. Loomulikult, püüab ta üksinda pere üleval hoida, ilma, et ülejäänud teaksid. Kuna ta on väidetavalt selline rahatu müürilill, siis ei ole tal abiellumiseks ka just perspektiive. Juhuslikult, on ta aga osav lukumuukija, sest isa, kelle kirg lukud oli, õpetas. Ja nii saabki ta kutse ühineda Aviary (linnumaja) agentuuriga. Ta leiab sõbrad, lahendab oma pere finantsmured, leiab rikka ja nägusa hertsogi endale kallimaks ja takistab kogu riiki puudutava vandenõu. Kõlab ägedalt, kuid kõik see toimus nii kuivalt, klišeelt ja silmi pööritama panevalt mugavalt ning lihtsalt, et ma ei suutnud lugu eriti nautida. Kontseptsioon on vahva, kuid kõik toimus nii tüüpiliselt ja plassilt. Tegelased oli ühedimensioonilised ja nende põhiolemusteks olid vaid  konkreetsed üksikud iseloomujooned. 

Kõige suurem pettumus oli lembeliin, sest mõlemad tegelased, eriti Max, olid lihtsalt nii värvitud ja igavad. Dialoog nende vahel oli mage, nagu AI oleks kirjutanud kõige klassikalisema ja stereotüüpsema teksti, mida üldse leida. Eriti häiris tavapärane oih-üks-voodi-on-ainult-jagame! No tõesti. Ja siis luges Isobel tihti moraali mehele, et kuidas ikka naisi koguaeg taga kiusatakse ja nad on maha surutud, jne. Kõik õige, kuid mind üllatas tema reaktsioon. Paar korda kuulata monoloog mingilt, tegelikult, võõralt noorelt naiselt, ja kohe mõtles Max, et jummel küll!, ahah! naised on tõesti jubedalt ahistatud! ning mu-silma-on-nüüd-avanenud! See mõjus tohutult naiivselt. Seda lugu võib feministlikuks noortekaks nimetada, kuid ta punnitas ja püüdis liiga palju ning tulemus ei jätnud selles vallas orgaanilist muljet. Goodreadsis vaatasin, et raamatul on väga kõrge keskmine, 4.27, no ju siis olen jälle vähemuses, sest tundub, et massidele meeldib. Mis on igati okei. Minule jäi lugu kesiseks ja lahjaks, kuigi eeldused mõnusaks pro-naiste-võim romantikaks olid paigas. Muidu, lendas raamat kiirelt ning seda oli äärmiselt kerge lugeda ja seedida. Selles mõttes täitis lugu oma eesmärgid, sest otsisin midagi lihtsat ja head tuju tekitvat süžeed. Seda pakuti.

Teater: "12 vihast meest" ja "Aja oma atra läbi koolnute kontide"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: 12 vihast meest

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Hendrik Toompere, Raimo Pass, Andres Puustusmaa, Jan Uuspõld, Viire Valdma, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Harriet Toompere, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Karmo Nigula, Markus Luik, Jüri Antsmaa
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 02.02.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Kaksteist vihast meest lähevad baari. "Süüdi!", ütles üks. "Süüdi!", ütles teine. "Süüdi!", ütles kolmas. Kuni kaheteistkümnenda meheni. Ja kui loodeti, et täna saavad otsustajad varakult õhtule, leidus üks neist, kes julges vastuvoolu ujuda. Julges ilmselges kahelda, kasutada kriitilist mõtlemist, süveneda, analüüsida ja näha laiemat pilti. Julges vastu astuda traditsionaalsetele ja enamuste domineerivatele narratiividele, mis lämmatavad ümberringse ja lubavad lokata eelarvamustel, subjektiivsusel ning tuimal kaasanoogutamisel. Piisab vaid ühest, et kurssi muuta. Üks doominotükk lükkab pikali kogu hunniku. Lavastus tirib esile nii palju emotsiooni, frustratsiooni ja lootust ning on üks kaasahaaravamaid etendusi viimase aasta jooksul. Tekib hasart, et kuidas ja kas õnnestub 1/11 muuta 12/0iks. Nähtu on paeluv ja põnev ning tõmbab vaevatult kaasa elama, kuigi mõned alternatiivsed seletused toimunule, et süüalust vabastada, olid natuke kaheldava väärtusega ja otsekui tagumikust tõmmatud. Kohati ei olnud aga seletused üldse tähtsad, vaid huvi oli numbrikaalukausi muutmisel. Samas, kas krimilugudes siis ikka peab kõik alati usutav olema. Isegi Agatha Christie on mõnikord eriti totakalt keerulisi ja ebatõenäolisi põhjendusi mütsist välja tõmmanud. Kvaliteetset mõrvamüsteeriumi laval näha on alati äge, kuigi antud lavastus tegelikult otseselt klassikaliseks detektiivilooks ei kvalifitseeru. Ta aga pakub kõike seda, mida üks köitev krimka peaks nautijale võimaldama. Kes tegi, kas tegi, miks tegi, kuidas tegi... Ja ports rohkem ja vähem koloriidseid tegelasi otsustamas kellegi süü ja süütuse, elu ja surma üle. Inimesed, kes, teoorias, peaksid olema erapooletud, kuid seda kohe kindlasti ei ole. Kõigi nende elud, arvamused, kogemused ja usud mängivad nende valiku juures võtmerolli. Nad ei peagi üldse vihased olema, nagu pealkiri eeldab, piisab vaid ühe isiku vimmast, eelarvamusest, valust, pettumusest, väärikuse haavamisest ja kättemaksuhimust -- olgu ohver ja haavaja kes tahes -- ja juba ei ole arutlus objektiivne. 

Kas tegi siis või ei teinud? Minu jaoks on alati äärmiselt põnev oma halle ajurakukesi stimuleerida ja aktiivselt kaasa mõelda, kui võimalus antakse. Panna kokku vihjed, tuletada võimalikke stsenaariume ja püüda pusle lahendada. Antud näidendis ei ole tulemus aga tegelikult eesmärk iseenesest, vaid keskenduti sellele, et mida inimesed usuvad, kuidas neid mõjutada ja kuidas saab mustast valge ja valgest must. Lugu räägib manipuleerimisest. Olgu siis baasiks faktid, väljamõeldis, emotsioonid, loogika või ebaratsionaalsus. Lihtsama vastupanu teed minna ei ole hea, nagu alguses kogu otsus kippus kalduma, kuid kas on igati asjalik ka olukord, kus algusseis on lõpuks hoopis vastupidine. Kui objektiivseks või subjektiivseks sellist olukorda saab nimetada? Kas tundub üldse õige, et inimesed, kes ei ole valdkonna professionaalid, otsustavad kellegi saatuse üle. Või ongi see ainuõige, sest neil, teoorias, just ei ole arvamust kallutavaid teadmisi. Minu jaoks on USA vandemeeste süsteem alati üks suur müstika olnud ja ma siiralt ei saa aru, et kuidas see psühholoogiliselt ikkagi toimib. Inimesed on tohutult kergesti mõjutatavad ning nende arvamusi ei ole komplitseeritud muutuma panna, mida antud tükk suurepäraselt illustreerib. Mis on õigus ja õige tegelikult isegi ei mängi rolli, loeb see, mida inimene usub või tahab uskuda. Psühholoogilises sfääris pakub lugu ohtralt mida analüüsida ja diskuteerida. Nt kaasajooksmine, masside tasakaal ja grupifenomenid. Kuidas inimesed ikka alati enamusega kipuvad ühinema, kuidas keegi üldiselt ei soovi suuremale hulgale vastu astuda, kuidas inimesed mahutavad oma arvamused enamuste nägemuse raamidesse, kuidas massipsühhoos on reaalne ning inimesed tahavad ikka alati olla enamuse poolel, sest seal on turvaline ning tunned, et kui ikka suurem hulk arvab nii, ju siis on see ka õige. Kui nüüd küüniliseks minna, siis kas võib loo kohta öelda, et õiglus võidutses? Triumfi saavutas pigem veenvam ja usutavam arugmenteerija. Samas, inimesed on ju ikkagi baastasemel head (vähemalt, seda tahaks uskuda) ning võitis lihtsalt usk heatahtlikusesse. Teisalt, võitis ehk vaid naiivsus ja kaotas lihtsalt ilmselge pahatahtlikkus. Kuid, kas ikka? Lisaks, arvestades USA konteksti ja loo ajastust, võib vaadelda veel ka rassi, töölisklassi, immigratsiooni ning muid riigile iseloomulikke valukohti ja dilemmasid. Moraalselt on etenduses tegu äärmiselt keerulise küsimuse ja sellega kaasnevate teemadega ning sellepärast see näidend nii paeluv ning äge ongi.

Kaksteist meest ei olnudki seekord vaid mehed, mis mulle väga peale läks ja värskendavalt mõjus. Tähtis oli sisu ja sõnum, mitte keha. Meeste seas oli ka naisnäitlejaid, nt süüaluse eest võitleja, kaheksas vandekohtunik, Harriet Toompere kehastuses (lisaks veel Viire Valdma ja Merle Palmiste). Tema entusiasm ja selgesõnaline põhjendamine, ratsionaalsus, analüüsimine ja oma argumentide esitamine haaras isegi mind enda poolele, vaatamata sellele, et oleksin nii ehk naa olnud "süütu" leeris. Temast õhkas empaatiat ja hoolivust, mida ehk võimendas tugevamalt tajuma naisenergia. Talle vastu astus agressiivne, dominantne, tõsine ja allasurutud vimmast pulbitsev Andres Puustusmaa, kes mängis vandekohtunikku, kes oli kogu oma ihu ja hingega poolt, et süüalune ilma mingi diskussioonita koheselt surmapingile saata. Kaks vastanduvatel spektritel asetsevat tegelast olid mõlemad ühel tasemel, kord üks peal, kord teine, suutes pakkuda kuni lõpuni välja tasavägist võitlust. Ka kõik teised näitlejad tegid soliidsed esitused, sest keeruline on ehk silma paista kui trupp on nii suuremahuline ning tempo on kiire ja dünaamiline, ning nagu pingpongi pallimäng. Iga karakter sai ennast demonstreerida ja kõik suutsid end näidata eraldiseisvate ning selgejooneliste tegelastena, kel oma mõtted, minevik ja olemus. Kes rohkem, kes vähem. Ehk vinguks natuke selle üle, et visuaalne pilt oli tohutult hall ja üksluine, kuid ei saa väita, et selline valik ei oleks äärmiselt asjakohane. Samas, aitas see üksluisus esile tõsta ja toetas keskendumist kogu sellele elektrist pakatavale särtsakusel ja pingele, mida õhkas igast lavanurgast, sõnast ja kehakeelest. Tegu on tohutult köitva näidendiga, mida nautisin täiega, ning mis pakkus tõeliselt põnevat näitlejamängu ja süžeed, pani intensiivselt kaasa mõtlema ning viskas õhku mitmeid ja mitmeid raskeid küsimusi. Nagu hea krimilugu, aga parem. 

--------------------------------------

Pealkiri: Aja oma atra läbi koolnute kontide

Teater: Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Näitlejad: Kersti Heinloo, Ivo Uukkivi, Markus Luik, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Amanda Hermiine Künnapas, Laine Mägi, Raimo Pass, Tõnu Kark, Christopher Rajaveer, Martin Veinmann, Jüri Antsmaa
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 13.04.2024
Millal nähtud: 13.11.2024
Minu hinnang: 3.5/5

"Ökotriller" lavastuse tutvustuses pani kõrvu kikitama ja kulme kergitama ning sundis piletid krabama, sest krimi ja põnevik Eesti lavadel on alaesindatud. Selle žanri näiteid kogeks hea meelega enam meie teatrites ning, olles sõbrannaga fännid, sai õhinas oodatud värsket närvikõdi ja äraarvamismängu. Kusjuures, plaanisin juba pikalt konkreetset Olga Tokarczuki raamatut lugeda, millel lugu põhineb, kuid mingi muu lugemisvara tuli pidevalt vahele. Natuke vähe tähelepanu sai pööratud aga sõnale "öko" ning see aspekt tükist, kuigi köitev, asjakohane ja, maailma hetke kontekstis, tänuväärne, tegi kompoti üpris ebameeldivaks. Mitte selles mõttes, et nähtu oleks kvaliteedilt, sõnumilt või sisult kuidagi nadi, vaid, no tõesti, ei taha ma vaadata etendusi kus loomi notitakse, iseäranis kellegi kalleid kutsusid. Või, nagu peategelane neid nimetas, "minu tüdrukud". Oeh, kui vastik maitse oli suus ja mõru tunne südames. Tegu on väga valuliku looga loomasõpradele ning eks see selle üks eesmärke olegi. Inimesed suhtuvad hooletult, raiskavalt ja julmalt enda ümberringsesse loodusesse, loomadesse ja rohelusse. Hävitades valimatult ning tehes tapmisest meelelahutushobi. Puudub igasugune empaatia ning tunnetakse end kui maailma peremehed kõigi ja kõige üle, mitte kuid võrdväärsed partnerid planeedi omamises. Loos on kriiskav ja karjuv teema loodushoid ja selle hävitamine, üllatavalt, mitte kliimasoojenemise fookusest, vaid pigem lihtsamal ja maalähedasemal viisil, n-ö rohujuuretasandil. Ei ole vaja suuri tööstusi, raiskamist, linnasid, masse ja rahaahnust, et meie ümberringsele ohtralt kahju tekitada. Seda on võimalik ka väikses inimtühjas külakeses keskel eimiskit ning täiesti tavaliste inimeste poolt. See lähenemine oli värskendav, intiimne ja süngem kui laialt ning ülevoolavalt käsitletud kliimasoojenemise teema. Viimasega võib keeruline olla kontakti leida, sest seda kommunikeeritakse kõrgtasemel, millegagi ja millegina, mis ei ole alati käega katsutav ja hoomatav. Antud tüki lahkamismeetod on palju konkreetsem, arusaadavam ning vahetum. Oli otsene tegu ja tagajärg. Otsesed pahalased ja karistajad. Valikutel oli otsene mõju. Selline lähenemine loodushoidu ja inimeste purustavasse jõusse toimis tänu sellele palju hirmutavalt ning ahastama panevalt. Sa said aru, et mis toimub, miks ja mille pärast on see kõik košmaarne. Tükk oli sellise lämmatava ja lootusetu õhustiku tekitamises äärmiselt efektiivne. Vaatad pealt ja oled jõuetu midagi muutma. Vähemalt legaalselt ja mittekriminaalselt mitte. 

Aga loodus ei lahku lavalt ilma võitluseta. Siin tulebki mängu krimka ja, lisaks, paranormaalne ja müstiline aspekt loos. Suured tegijad jahimehed hakkavad üksteise järel otsi andma ning kõik tõendusmaterjal viitab sellele, et tegu on sarimõrvadega ja toime panijateks loomad, iseäranis kitsed. Kas loomkond on lõpuks otsustanud kätte maksta ja omalt poolt inimestele vastu astuda? Hammas hamba vastu. Seda salapärast olukorda hakkab lahendama etenduse kangelanna, Janina (Kersti Heinloo), kes on nagu üks ebamaine lillelaps, kuid kohati õhkab temastki süngust ja midagi, mida on parem ehk karta. Naine hoolib ümberringsest ja on abivalmis ning toetav oma vähestele sõpradele, kuid ka võõrastele. Iseäranis lõbus oli teadlase, Borose (Tiit Sukk), külaskäik, kus üpris trööstitu atmosfäär muutus lustlikuks ja isegi koomiliseks, kui tegelased ennast lõbusalt pilve tõmbasid. See oli kentsakas ja kuidagi ülejäänud õhustikust eraldatuna tunduv seik, kuid, samas, passis kenasti üldisesse konteksti. Veidralt asjakohasena lohutut atmosfääri ajas lõhkuda veel humoorikas küladoktor (Christopher Rajaveer), kes ühtlasi hale, kuid ka imetlusväärne. Janinal on side loodusega, ta püüab seda mõista, hoida ja tunneb selle vastu aukartust. Kuid teda jälgides kipitab kuklas kahtlus, et kõik ei ole nii süütu ja lapselik kui esmapilgul tundub. Või ikka on? Ja kurjade enesekaitse kavatsustega on ikkagi emake loodus? Loosse on kaasatud inimesele mõistmatud suuremad jõud, looduse vägi, mis läbi kitsede justkui tegutseb ja kahejalgseid niidab. Antakse mõista, et need võivad olla kummitused, hinged, manifesteeringud, midagi fantaasiamaailmast, salapärased ja tabamatud. Mis ikkagi toimub? Kas mehed surevad loomulikku surma -- karma -- või on ikka müstilised käed mängus. Või siis on kõige taga ikka ja alati inimesed endid? Lahendus oli kohati üllatav, kuid, teisalt, igati oodatav. Tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikad -- tahtlikud või lihtsalt kvaliteetselt esitatud looming -- , kahtluste hajutamine, vastandamine, karakteriareng ning hea ja halva omavahel diskreetselt võitlusesse panemine, suutis kõik jälgi peita ja natukeseks ära petta. Kogu avalikustamine ja sellele eelnev oli meisterlikult üles ehitatud ning esitatud. Nagu ma ütlesin, ootamatu, kuid tegelikult täiesti loogiline.

Lavakujundus etenduses oli suurepärane, sest aitas luua ideaalse õhustiku sellisele salapärasele ja halvaendelisele foonile. Dekoratsioonid koos sumeda ja pimedamapoolse valgustusega lõid tunde, et nagu olekski publiku ees sünge metsatukk, mis paigutus just looduse ja inimasumi vahepealsele veerele. Üks samm kaugemale ja oled juba laane sügavustes. Üks samm tagasi ja oled jahimeeste revolvri ees. Kumb parem variant on, ei oskagi öelda. Selline sigrimigri, Janina kasvuhoone, taustal terendamas lõputu metsikus -- vahepeal uitasid seal inimesed, kel kitse maskid koos sarveega peas, nagu kummitused -- , igavesena tunduv talvine keskkond, päikse minimaalsus. See kõik aitas kaasa loomaks sellist teravat, ärevust täis ja isegi ebaturvalist tunnet saalis, mis hiilgavalt passis tüki sisuga ja sellega, mida ta edasi anda soovis. Kersti Heinloo peategelasena oli suure südamega, kuid seal põues oli tumedaid laike. Ta suutis tegelast esitada kui kõige ehedamat halli, kui kedagi, keda ei suuda vast paljud mõista, kuid, samas, kedagi, keda paljud just suudavad mõista. Selline teistsugune ja eraldatud, mõnikord omas maailmas, otsekui paralleeldimensioonis, kuid ikkagi osa seltskonnast. Kahe maailma vahel, nagu metsas peidus looduse lembeline nõid. Teiste tegelaste rollid olid kohati veidrad, kuid mahutusid kenasti loo kentsakasse olemusse, nt nagu mainitud Tiit Suka esitatud, Boros. Samas, nt Amanda Hermiine Künnapase karakter ei tahtnud eriti loo konteksti passida ning mõjus kuidagi liiga modernselt ja justkui mõnest teisest reaalsusest. Samamoodi oli William Blake'iga. Jah, ma saan aru, et tegu oli igati teemakohase luulega, kuid Ida-Euroopa metsamüstika ja Inglise poeet Blake, minu jaoks ei klappinud, ja tema pidev tsiteerimine ning kaasamine mõjus sunnituna, kuidagi tõusiklikuna ja täiesti ebavajalikuna. Ilma mehe loominguta oli sõnum niigi selge. Ta oli ka üks põhjuseid, miks tükk kippus vahetevahel uimerdama, ebavajalikult filosofeerima või siis lisama liiga palju kihte, mis tõesti ei andnud enam midagi lisaks, peale raskuse ja liigse kunstipärasuse. Vaatamata nendele kriitikanootidele, oli etendus tegelikult tohutult efektne, meeldejääv ja märk ajju igavaseks. Õpetlik, ennustav ja hoiatav. Kui vaid keegi neid ähvardusi ja hoiatusi päris elus tõsiselt võtaks. 

Raamat: Noortekate eri "Neljas tiib" ja "Pärimismängud"

Tervitus!

Uut aastat alustame raamatutega. 

Pealkiri: Neljas tiib

Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, kas ma saan jälle fännidelt digitaalselt vastu hambaid, kui tunnistan, et, noh, oli ja nagu ei olnud ka. Okei raamat, kuid ei mitte midagi ennenägematut, fantastilist või seda tohutut kiidulaulu ära teeninut. Vähemalt minu tagasihoidlikust arvamusest lähtudes. Ma saan aru, et miks on teos sellist rahvusvahelist menu pälvinud, kuid minu silmis oli ta suhteliselt tavaline järjekordne fantaasia-romantika. Ehk üks suurimaid probleeme looga mul oligi, et ta ei paistnud kuidagi silma teistest samalaadsetest, ja ei jätnud just originaalset muljet. Mul on tunne, et ma olen midagi taolist juba lugenud, nt YA žanris. Vast vähemate seksistseenidega, kuid kõik oli nagu juba kogetud-nähtud. Ma, loomulikult, ei eelda, et iga raamat peab olema midagi sellist, mida keegi varem ei ole paberile pannud -- see on peaaegu, et võimatu -- , kuid kogu kombo lihtsalt ei mõjunud värskelt või põnevalt. Palju silma kargavaid klišeesid oli. Raamat oli, siiski, üldiselt, adekvaatne ja kindlasti mingi kraadini nauditav, kuid ta jäi minu silmis siiski keskpäraseks. Mingid asjad oli üle, mingid asjad jäid alla. Kokku moodustus tugev kolm.

Vast teine pigistav vingumiskoht oli mul peategelane, Violet, kes oli nii tüüpiliselt tüüpiline ja tohutult nüri ning igav kangelanna mustrist: vaatamata sellele, et ta on väike, nõrk ja, no ma ei tea, ei olnud ta alati ka kõige teravam pliiats, teeb ta kõigile ära. Kõigile! Ja saab mingi mega giga võimsa draakoni, on haruldane, saab mingid mega giga võimed, saab kõige võimsama tüübi omale moosipoisiks, muidugi, on ta tugevate vanemate laps, tegijatest õe-venda väike õeke, kõik tahavad teda tappa, sest ta on nii vinge ja on kadedad, jne jne jne. Ta on lihtsalt nii nii nii eriline, et kogu maailm keerleb ainult tema ümber. Naise suhtumine oli, lisaks, nii turris ja ebameeldiv, selline nähvits, et keeruline oli sümpaatiat genereerida. Ma isegi ei suutnud talle kaasa tunda kui ta jälle mingi käe, vm murdis, sest oli ilmselge, et tema on A ja O ning keegi ikka ta päästab. Noh, boonuspunktid selle eest, et vahel päästis ta ennast ise ka. Tubli, istu, hinne: kaks miinus. Ma oleks meelsamini lugenud vist ükskõik millisest ülejäänud tegelasest (va Dain) ja just kedagi teist fookuses näinud, vähemalt oleks midagi teistsugust ja etteaimamatut kogenud. Isegi Xaden oli paeluvam kui Violet. Vaatamata sellele, et ka tema kannatas tüüpilisuse stambi all, sest oma karakteridisaini poolest võiks ta ära vahetada ükskõik millise samalaadse tall-dark-handsome-brooding-misunderstood kangelasega. Kurvastuseks, ma ei tundnud väga keemiat Violeti ja Xaden vahel ning need arvukad seksistseenid olid külmad ning kliinilised. Natuke ebamugav oli ning lugesin neid diagonaalis. Aga, Liam oli nunnu ja oleks hea meelega enam lugenud pigem Xanderi sõpradest, nt tema sugulasest Bodhist. 

Süžee kannatab samuti Violeti all ja ilma temata ehk saaks seda täitsa toredaks nimetada. Mitte erakordseks, vaid heaks, mis on täitsa soliidne tulemus. Maailmaloomine oli huvitav ning sisaldas intrigeerivaid elemente. Ei midagi suurepärast, kuid, taaskord, mida pakuti oli täitsa mõnsa. Mis mulle võib-olla kõige enam meeldis, olid draakonid ja seda subjektiivsetel põhjustel. Loomad on ägedad. Kuid, jällegi, on ennegi fantaasiakirjanduses vahvaid draakoneid olnud. Üliarmas ja tohutult põnev oli väike kuldne draakon, kes vist oli kõigist mitu korda köitvam. Draakonite seksiisu jagamine oma inimpartneritega oli aga natuke silmi pööritama panev. Veider oli kohati väga modernne tekst, stiil ja tegelaste käitumine. Nt keskmise sõrme näitamine kuidagi üldse ei passinud konteksti. Samuti, oli võõrastav Violeti konstantne Xadeni järgi ilastamine, et ta on kuum ja seksikas. Aga, mulle väga meeldis puänt lõpus. Kuna ma ei lugenud raamatut vist niivõrd intensiivselt, siis ei näinud ma seda võimalust ette ja see oli tõesti ohoo-moment, mis mulle peale läks. Viimases veerandis leidis aset ka üks südant härdaks tegev situatsioon, mis suutis minust isegi emotsiooni välja pressida. Ehk siis, leidus mitmeid aspekte, mis loos õnnestusid ja mulle üllatuse valmistasid või tundepuhangu esile tirisid. Teisalt, mulle paljuski tundus, et autor tappis tegelasi lambist ning lihtsalt võttena, et näidata, et see pole lastelugu ning, et lisada tõsiseltvõetavust ja kaalu. Mis tal osati õnnestus ja osati mitte, sest toimis sunnituna.

Suur kiitus Heliosele, et nad haarasid sabast trendist, kus raamatutele tehakse kaunid ja piltidega äärised. Kevadel Berliinis raamatupoode külastades avastasin, et saksakeelsetel teostel on paljudel võrratult kaunid, värvilised ja lahedate piltidega äärised. Ingliskeelses kirjanduses seda võtet nii tihti ette ei tule, seega, loodan, et trendi jätkatakse Eestis ja eestikeelse kirjandusega. Kuigi, eks need imelised äärised tõsta raamatute hinda. Siiski, ilus vaadata ju, ja kohe sunnib ostma! Raamatu sisu kohalt, jättis lugu vajaka ning jääb segaseks, et mis selle ikkagi kõigist teistest nii erakordseks on teinud, et teos nii meeletult populaarne on. Ta on, lisaks, üpris mahukas, kuid õnneks jookseb päris lobedalt, iseäranis, kui lugeda teatud asju üle rea. Jah, okei lugu, kuid minu vankumatut poolehoidu ei võitnud. Eriti, arvestades, et olen ingliskeeles lugenud suurel hulgas samalaadseid teoseid. Ehk on konkreetse raamatu edu võtmepõhjuseks ajastus, mood ja tiktok? Kes teab, kuid, kellele meeldis, siis mul on hea meel, ja kellele ei meeldinud, siis nii on. 

Muide, kiitus veel Heliosele, et nad mõne noorteka otsustasid tõlkida, sest viimastel aastatel ei jõua just palju maailmas populaarset YA ja noorte kirjandust enam eesti keelde. Mingi hetk sai haip läbi ja ei olnud enam finantsiliselt vist mõistlik. Niikuinii loetakse ju hoopis ingliskeeles... Tänud riski ja esiletoomist väärt turunduskampaania eest! Keeruline oli mitte märgata, et "Neljas tiib" on nüüd kodukeele versioonis ilmunud. Loodan, et tulemused peegeldavad ka sissetulekutes. Hea töö!

-----------------------------------------

Pealkiri: Pärimismängud

Autor: Jennifer Lynn Barnes
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ma ei kannata armukolmnurki või haarem tüüpi lugusid (hunnik poisse ja üks tüdruk või kari tüdrukud ja üks poiss). Aga loo idee oli niivõrd intrigeeriv, et otsustasin, vaatamata oma eelarvamustele ja reservatsioonile, raamatule võimaluse anda. Tõsiasi, et tundmatule tüdrukule pärandatakse hiigelvarandus, samal ajal kui rikkurist perekonnale jäävad sandikopikad, tõotas põnevat seiklus- ja mõistatamismängu, et mis salapärased põhjused sellisel vangerdusel võiks küll olla. Kurvastuseks, tuleb tõdeda, et kuna tegu on sarjaga, siis, loomulikult, ei avaldatud esimeses osas seda kõige suuremat müsteeriumi ning jäi ikkagi selgusetuks, et miks just Avery selle n-ö lotovõidu sai. No, jah, eks autor peab ju lugejad kuidagi teist osa kätte võtma meelitama. Mingeid vihjeid, üllatusi ja arenguid saladuste lahendamiseks küll õhku visati, kuid tekkis enam küsimusi kui vastuseid. Peab aga tunnistama, et osad suunad, et kuhu niitide harutamine liikus, olid üpris intrigeerivad ning potentsiaali ägedateks seletusteks leidus tublisti. Aga, jah, midagi põhjapanevat veel oodata ei maksa ning vaja on kannatust ja võtta kätte järjed, et kogu saladustepundar lahti harutada. 

Mõistatuste pool, aspekt, mis oli ka üks põhjus, et miks raamatu haarasin, jäi, kahjuks, nõrgaks. Selle taha komistavad paljud autorid, kes oma teostes püüavad eriti nutikad olla ning fookuse igast saladuste lahtimuukimisele suunavad. Tihtipeale ei ole need mõistatused just eriti loogilised või andekad või mõistlikult usutavad ning suur osa tegelaste edust nende läbi närimisel on tingitud juhuse või kokkusattumuse või iseenesest mõistetavuse või, kõige tüütum, autori suunamisest, mitte karakterite enda teadmistest või tarkusest. Päris elus nt ei usuks ma eales, et asjad niimoodi oleks kulgenud, sest arengud ei olnud just orgaanilised või raudkindlad. Palju tundus olevat huupi panemist ja juhuslikke õigeid valikuid lugematutest variantidest. Igatahes, väidetavad mõistatused ja mängud ning lahendajate oskused ja nende oskuste demonstreerimine ei paistnud just kõige kõrgema kaliibriga olevat ning ei veennud alati oma geniaalsuses. Avery kohta oli juttu, et ta on jube tark ja neli venda ka, kuid mulle sellist järjepidevat ja vankumatut muljet ei jäänud. Palju oli ütlemist mitte näitamist -- näita läbi olukordade, et keegi on tark, mitte ära ütle, et keegi seda on. See, et tüdruk mingi füüsika kodutöö suurepäraselt sooritas ei näita veel midagi. Aga, noh, asi aeti ära ning kohati oli päris põnev jälgida, et kuhu süžee tegelasi suunab ning miks ja kuidas.

Minu õnneks ei olnud armukolmnurga draama eriti intensiivne ning pigem kalduti ühe konkreetse poisi poole. Eks järgedes vast mine see suhte sasipundar segasemaks, kuid esimeses osas oli suhteliselt selge, et kes kangelanna romantiline paariline on. Nad olid üpris nunnud koos ning keemiat seal kindlasti leidus. Oli tore, et kõik neli venda olid selgelt erisugused ning kõigil oli oma (varjatud) agenda, plaanid ja soovid. Ka teised tegelased olid üpris asjalikud ja huvitavad, nt jurist, turvamees ja poiste ema. Emily teema kuidagi aga ei passinud ülejäänud süžeesse ja tundus sunnituna, et tekitada ängi ja kunstlikku melodraamat peategelase suhetesse poistega. Avery ise oli minu jaoks kõige nõrgem karakter loos, sest tema puhul oli palju just seda näita, mitte ära ütle joont. Ta pidi olema eriti terav pliiats, kuid oli liiga palju situatsioone kus ta ei suutnud seda tõestada. Samas, ega see olukord, kus ta ennast leidis, oli ikka üle mõistuse uskumatu ning eks kõigil vast tekiks sünapsides mingid lühised, kui äkitselt avastad, et ei olegi kodutu, vaid oled nüüd miljardär. Adumata, et miks sina? Peategelase õde ja tolle jama eksiga oli kuidagi liiga klišee ning oleks huvitavam olnud kui Avery oleks sinna ussipesasse üksindu pidanud minema, ilma konstantselt toimetulekumehhanismina muffineid vaaritava õeta. 

Põhimõtteliselt, süžee idee ja kondikava on äärmiselt paeluvad ning mind siiralt huvitav, et miks ikka Avery ja mis seos tal miljardäri ning tolle perega tegelikult on. Loo kontseptsioon on selle tugev punkt. Tüdruku suhted poistega olid erisugused ja huvitavad ning põnev oleks lugeda, et kuidas need edasi arenevad. Raudselt on siin palju luukeresid kapis situatsioone tulemas ja kaikaid kodaratesse viskamist. Loodan, et armukolmnurka ei lisandu veel ühte nurka ühe venna näol. See oleks liig ja kohatu, kuid kunagi ei tea ette. Et lugusid venitada ja vürtsikust lisada on autorid noortekates igast imelikke otsuseid teinud. Avery ise on kangelannana kuidagi kesine veel, kuid ehk temagi loo kulgedes arene. Kokkuvõtvalt, ma arvan, et võtan järje ikka kätte, ainuüksi, et teada saada, et milles kogu diil. Samas, ma saaks seda vastust lihtsalt internetist googeldada ka. Ei, vist ikka loen edasi.