Teater: "Unistus"

Tervitus!

Pärast pikka aega jälle teatrist.

Pealkiri: Unistus

Lavastaja: Tiit Palu
Näitlejad: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk
Teater: Kuressaare Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.10.2023
Millal nähtud: 25.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Jäi ebaselgeks, et miks tegin otsuse seda lavastust vaatama minna. Kuressaare Teateri ajalugu on võõras, Ester Reinart on tundmatu, süžee ei tundunud just paeluv, ja minu ning loo vahel ei paistnud olevat mingeid pidepunkte või ühisosa. Ehk sundis mind hetkeajendil teatrisse tõsiasi, et otsin meeleheitlikult filme, lavastusi, raamatuid, vm mis on helged. Mis tekitavad hea emotsiooni, mis on elujaatavad, vaatamata eri muredele ja raskustele. Kuid mitte lapsikud ning võltsid. Vast õhkas etenduse tutvustusest ja visuaalist just seda haruldast autentset elementi ja alateadlikult tõmbas mind miski seletamatu tükile võimalust andma. Taaskord sai kinnitust, et kõhutunnet ei tohi ignoreerida, ja kui midagi kasvõi kübekegi intrigeeriv näib, siis tuleb sellega lähemat tutvust teha. Tegu on vist mu ühe lemmikuma etendusega viimase aasta jooksul. Kes oleks võinud arvata? Lisaks sellele, on ta just selline realistlik, kuid positiivseid narratiive viljelev meelelahutus, mida otsin ja mille seda täpselt õiget tasakaalu, tuleb välja, et on äärmiselt keeruline paika putitada. Tegu on südamliku ja sooja looga, millel taustaks kibedad ajad, kogemused ja keskkond. Mis kõige tähtsam, huumoriga on täppi pandud, kuna koomika toimib nagu liim positiivse ja negatiivse kokku õmblemisel, moodustamaks just paraja kombo võlust ning valust. Äärmiselt lihtsakoeline, isegi lapselik, süžee, ilma erilise unikaalsuseta, kuid nii muhedalt, mõnusalt ja sümpaatselt esitatud.

II Maailmasõda, mis lõppes süžee kontekstis otsekui alles eile, hõljub oma mõjuga siiani õhus ja hinges. Atmosfäär on kurnatud ning rõhuvate jääkidega, kuid kübeke lootust helgib. Näitlejannatööst unistav noor tütarlaps, Ester, loodab saada trupiliikmeks Kuressaare Teatris. Nüüd on ju aeg taas olla julge ja tegeleda asjadega, mis rõõmu ja lootust pakuvad. Informaalne prooviesinemine lavastaja, Paul Kaldega, on kohmakas, kuid ehe, tsipake pilla-palla, kuid efektiivne. Leitakse ühine keel ning meeskond tuleb esimest korda kokku ühe laua taha, et valmistuda Hugo Raudsepa näidendiks "Tagatipu Tiisenoosen". Teise vaatuse ajal see ka publikule esitatakse. Ning selline ongi kogu näidend. Sirgjooneline ja keerukusteta. Eriliseks teeb loo näitlejamäng, ühisdünaamika ja õhkkond. Viimase puhul tuleb märkida, et tükist kumab omamoodi kummalist, kuid tõhusat ja omavahel sidusalt toimivat kompotti nostalgiast, melanhooliast, painavast traumast, igatsusest, lapselikkusest ning teesklematusest. Elu oli raske ja ängi täis, taustal on tunda vaeva ning valu, kuid tegelastele -- kelledel kõigil omad varjud õlgadel -- oli teater nagu pisike oaas keset reaalsust, kus mured sai jätta ukse taha. Samamoodi mõjus tükk vaatajalegi, kes sai ennast laval toimuvasse heites päris elu eest paariks tunniks ära peita. Probleemid eksisteerivad, kuid mitte esiplaanil, vähemalt etendusega üheaegselt mitte -- seda nii tegelastele kui publikule. 

Tegelased ei pakkunud midagi ennenägematut või tohutult originaalset. Kes värvikamad ja ekstravertsemad, kes tagasihoidlikumad ja introvertsemad. Tavalised inimesed, oma tavaliste olemuste ja tegemistega. Näitlejad kehastasid isikuid, kes kunagi päriselt koos Saaremaal teatris töötasid. Soovitav on hankida endale lavastuse kava, kus on selle teatrirahva minibiograafiad kenasti välja toonud, et tükis nähtule enam dimensioone lisada. Need ei olnud lihtsalt suvalised karakterid, vaid reaalsed inimesed, keda lavaarmastus kokku tõi. Natuke jättis seltskond hobiteatri mulje, selle igati positiivses mõttes, kus ollakse koos, sest nauditakse seltskonda ja ühistegevusi, mitte ei viljeleta jäika ja kliinilist professionaalsust või kõrgtasemelane artist olemist. See fakt tõi tegelased ja lavastuse vaatajale äärmiselt lähedale ning aitas vaevatult laval olijatega kontakti ja sümpaatiat leida. See hobiteatri vaib ei kumanud läbi ainult süžee kontekstis, vaid kogu produktsioonis. Seda ainult igati kiiduväärsuse võtmes. Etenduse puhul oli samamoodi tunne, et grupp sõpru on kuskil napsulaua taga otsustanud, et teeks äkki teatrit ja tulemus on nüüd meie ees. Seda uskumust süvendas tõsiasi, et pole midagi ägedamat, kui näitlejad lähevad laval karakterist välja ja naeravad siiralt üksteise või enda üle ning koos. Passib taoline kõrvalekalle lavale, muidugi, ainult teatud tingimustel, kuid tõesti mõnus oli vaadata, kuidas terve trupp itsitas Markus Habakuke üle, kui too purjus meest näitles. Jah, eks vast tegelased pididki ehk antud kontekstis naerma, kuid, ehedat lõkerdamist on keeruline mitte ära tunda. 

Esimene vaatus sisaldab tegelaste vahelise keemia tutvustamist ja selle strateegilist, kuid pehmet ja südamlikku esitamist. Näitlejad loevad koos lavastatavat tükki, harjutavad stseene, õpetavad ning suunavad teineteist ja kuulavad Resta lakkamatut mulinat kõigest ning kõigist. Ootamatult palju leidus nendes killukestes trupi igapäeva elust nalja ja muhedust. Mitte sellist valju koomikat, vaid sõbralikku ja loomulikku huumorit, mis õhkas iga karakateri iga nende kiiksust. Allan Noormets, Restana, oma üleoleva joviaalsuse ja lärmakusega, mees suurem kui Kuressaare Teater, oli silmapaistev nukra tausta konteksti lõhkuja ja lava energiaga ülevalaja. Mees on igas rollis nagu elektri armee, kuid siin oli ta, lisaks, ka meeldiv ja lahe. Andres Raag direktori ja lavastaja, Paul Kaldena, oli täielik kunstihing, natuke nagu hajameelne, kuid sümpaatne ja otsekui rahu keset kaost. Merilin Kirbits, Magdana, oli nagu grupi ema, hunt kriimsilm ning soe taustajõud. Oli üllatav näha näitlejat edukana sellises rollis, sest üldiselt olen teda kogenud käredama ja iseloomukama naise kehas. Markus Habakukk mängis Jaan Tappelit tagasihoidliku, kuid siira, tsipake ullikese noormehena, kes püüdis olla hea ja usin, ning natuke silma visata kena peategelase, Esteri, suunas. Boonuspunktid tulevad näitlejale lavastuses lausa kolme eri rolli esitamise eest, milledest Jaan pidi, kahjuks, jääma viimasele kohale, sest "Tagatipu Tiisenoosenis" kangelanna kahte totaalselt erinevat kavaleri mängides, suutis Markus Habakukk mitte ületada seda õhkõrna piiri totakuse ning vaimukuse vahel. Need kaks tola kukkusid välja suurepärased! Tüki keskpunkt, Ester, naine, kelle unistusest kogu lugu räägib, Luisa Lõhmuse kehastuses, oli malbe ja sügav, särasilmne ning lahke. Ta jäi aga teiste tegelaste varju, mis ehk oligi eesmärk, et oma introvertsusega tasakaalustada teisi, kes pigem ekstravertsed või siis spetsiifilisema olemustega. Isegi aga, kui põgusalt, siis lavastuse lõpus tajusid, et tead neid inimesi laval, tegemist on päris isikutega ning neis kõigis oli tegelikult oma unistus, mitte ainult Esteril.

Teise vaatuse lõvisoa moodustab n-ö etendus etenduses, kus esitatakse lavastust, mida eelnevalt ettevalmistati. Kuigi sellist võtet on ennegi erinevas meelelahutuses nähtud, olemata üdini haruldane, passis see lähenemine kenasti antud süžee konteksti. Kõigepealt eeltöö ja siis lõpp-produkt. Ootused "esietendusele" olid eriti kõrgel, kuna eelnevalt nähtu huumor oli just õiges doosis imetore ning, mis saaks lõbusam olla, kui see koomika kanda üle tõsiste teemadega näidendisse, mille tegelaste riukad ning kiiksud lustakaks muudavad. Ja, kuigi, eeldused tooni suhtes said täidetud, ei küündinud muhedus nii sügavala kui oleksin tahtnud. Midagi mängis üle ja midagi mängis alla. Teine vaatus jäi tsipa nõrgemaks, kuid ehk see vast maitse asi ole, kuna tegelikult ju pakuti kõike seda, mis hiilgas tüki puhul ka enne vaheaega. Natuke tohuvabaohu, natuke tõelist teatritegemist. Just sedasi iseloomustaks lavastust lavastuses. Seegi kord said näitlejad esitada mitmeid eri rolle üheaegu ja ennast täitsa lõdvaks lasta, olles nii värvikad, üle võlli ja absurdsed kui tuju sel hetkel oli. Ja tuju tundus neil olevat ikka energiarohke, et neist karakter karakterites ekstra mahla välja tõmmata. Lisame veel lõppu punktina kihi nostalgiat, emotsioone, soojust ja sõbralikkust. Kõik asjad kord algavad ja lõppevad. Unistused elavad edasi, kas koos või lahku liikunud teedel. Ning ongi lipsuke sellele nunnule ja mõnusale loole peale tehtud. 

Kellele ei piisanud selles kahest ja poolest tunnist selle koloriidse seltskonnaga, saab endale soetada etenduse kava ja lugeda põgusaid eluloo kokkuvõtteid igast inimesest, keda laval kehastati. Kava puhul on tegu ühega parematest, sest pakub asjakohast lisainfot, omab konkreetset lisandväärtust ja ei ole niisama paberi raiskamine. Lugesin selle läbi otsast otsani ning põnev oli teada saada, et kuhu tegelaste elutee hiljem viis, kes kus tegutses ning tõdemus, et peategelase reaalse isikuga, Esteriga, olen ehk isegi Draamateatris mõnda näidendit vaatamas käies saalis või sisenemisel kunagi kokku puutunud. Peab, lisaks, tunnistama, et ehk on 4.5 hinnang antud tükile liialdus, kuid sellist siira, lihtsakoelise ja avatud emotsiooniga lavastust ei ole ma muu hetkel turul oleva kõrval väga kohanud. Ridade vahelt oli tunda nagu, et semud tulid ilma kasusaamise eesmärgita kokku, et teha teatrit, millel on ajalooline ja inimlik väärtus just neile endile, lootuses, et ka publik seda puhtsüdamlikkust tajub ja mõistab. Ning tulemus oli õdus ja muhe. Ei midagi erilist. Ei tasu oodata, mitte midagi originaalset või ennenägematut, kuid oma vähese ambitsioonikuse ja kõrgkunsti faktori puudusest tulevalt, suutiski kogemus välja kukkuda äge, naljakas ja tundeküllane.