Laupäev, 2. mai 2015

Teater: "Tsaar Saltaan"

Tervitus!

Seekord teatrisaalist!

Pealkiri: Tsaar Saltaan
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 20 min
Lavastuse idee: Tanel Saar
Dramaturg: Auri Jürna
Osades: Katariina Ratasepp, Margo Teder, Tanel Saar, Ago Soots, Meelis Põdersoo
Esietendus: 18.05.2013
Millal nähtud: 28.04.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Olen lapsepõlves seda tuntud Vene muinasjuttu multifilmina lausa nii palju näinud, et hulganisti fraase koos loo kulgemisega siiani meeles. Olles ka alati kaks kätt õhus valmis muinasjutte vaatama minema, ükskõik mis formaadis, ning soovides veidi nostalgitseda, siis saigi sammud taas VAT teater suunas seatud. Paistis, et just see nostalgia oli ka mille peale veidi mängiti, sest etendus algas erinevate lindistatud ütlustega, et mida tead sellest Puškini muinasloost. Enimmainitud fakt ei valmistanud mulle aga üllatust, loomulikult oli see tantsiv orav, kes ühe isiku poolt väidetavalt kuulub lausa maailmaimede hulka.

Etendus toimus Rahvusraamatukogu tornisaalis, kuhu tee oli pikk, käänuline ja treppe oli ikka omajagu. Ma ei saanud otseselt aru, et miks lavastus just sinna paigutatud oli, kuid oletatavasti pakkus see lihtsalt rohkem võimalusi igast trikkideks ning väike vaheldus on ju alati teretulnud. Publikuks oli enamjaolt loomulikult lapsed, kes vaevalt, et midagi eelnevalt sellest loost teadsid, õpetajad, kelledest oli näha kaasaelamise põhjal, et ka nemad tuletasid koos minuga oma lapsepõlve meelde ning samuti oli rahva sisse eksinud ka mõni, keda ma otseselt kategoriseerida ei osanud, et miks just seda tükki vaatama tuldi. Samas aga ei tasu eeldada, et see ainult lastele suunatud ongi, sest täiskasvanud ja mitte ainult minusugused materjaliga varem kokkupuutunud, leiaksid sealt kasvõi etenduse tehniliselt küljelt hulganisti meeltlahutavat. Mulle kohati tundus ka, et õhkkond oli noorte suurest konsistensist lähtudes vabam ning vaikseid kommentaare, mitte häirivat sorti, ahhetamist kui midagi ehmatas või siis julget ja tugevat lõkerdamist oli tihti kuulda. Kaasaelamine oli tavapärasest häälekam.

Suurimaks proovikiviks oli kahtlemata tõsiasi, et kuidas tuua piire tundmata, kirev ja suursugune muinasjutt, sealne maagia ja uskumatud olukorrad usutavalt publiku ette, ilma jätmata primitiivset või totrat muljet. Rääkiv luik, saarel kerkiv uhke linn, sääseks moondumine, laulev ja tantsiv orav – need olid vaid mõned aspektid mille lahendusi lavale sobivateks kujundamisel ootasin kannatamatult kaeda. Nii vähe oli aga tegelikult vaja, et midagi nii asjalikku, paeluvat ja meelelahutuslikult nutikat luua. Põhimõtteliselt loodi mitte millestki või äärmiselt vähestest asjadest terve suuremõõduline, maagiline, värvikas ja üllatusrohke etendus. Kasutati kõike ja kõiki, kõige ootamatumaid vahendeid, geniaalseid vahendeid ning koomilisi vahendeid. Kes oleks võinud arvata, et mõned tünnid nii multifunktsionaalsed ja asjakohased on. Samuti pidid osatäitjad ise palju panustama, valmis pidi olema akrobaatikas, lauluks, silmapilgutusega mehest naiseks ja vastupidi transformeeruma, ja palju muud. Kindlasti oli tegu füüsiliselt veidi üle keskmise nõudliku etendusega, kus vaid üks valearvestus, olenevalt olukorrast, oleks mitte nii meeldivate tagajärgedega. Eraldi pean mainima selle, et näitlejad olid isegi pillimängu ära õppinud või siis ongi nad nii multitalentsed, et ka lõõtspillist, kitarrilt või vilepillilt viisi välja pigistamine saavutati väikese vaevaga. Veel jäi mulle eriti meelde kui kihvtilt kaupmeeste laevad olid välja mõeldud ning esitatud. Põhiline oli aga see, et trupp tõesti suutis edukalt selle vägeva muinasloo publiku ette tuua, kõigi selle omapäraste ja realiseerimisel keeruliste kohtadega, mitte alati aga just nii nagu oleks oodanud või eeldanud, kuid ma ei saa väita, et palju loovust, higi ja verd (loodan, et viimast mitte) ei oldud investeeritud igasse trikki, vahendivalikusse ja lahendusse. Kahjuks olin veidi pettunud tõmbenumbriks pidanud oravas (kes laulu laksutas ja pähkleid praksutas), kuid pean tunnistama, et külmaks see stseen mind ei jätnud ning omaette itsitatud sai kaua.

Tegu on värssmuinasjutuga, kuid ei tasu karta, et tekst oleks keeruline või liiga luuleline arusaamiseks. Kuuldu oli selge, lihtne ja suhteliselt konkreetne. Kuna olen ka multifilmi näinud siis loomulikult teadsin ka paljusid neid ridasid peast. Samuti oli näitlejate eneseväljendus kui ka kõik ümbritsev piisavalt ühemõisteline, et kõigest aru saada isegi kui lahendused ei olnud alati üks ühele ning kõike ei olnudki võimalik ideaalselt muinasjutust täies hiilguses lavale tuua. Seega kui lapsed liiga ülemeelikud ja tähelepanematud ei ole, nagu minu nähtud korral kohati ette tuli, siis on tegu suurepärase tükiga, mis nagu reklaamitud, sobib igati koolilastele.

Versioon ise oli kaetud märgatava humoorika looriga ning meelega oli kohata ülenäitlemist ning teatud aspektide rõhutamist, mis tagasid loole, toimuvale ning tegelastele vaimukust ning omapära juurde. Tegu ei olnud iseennast ääretult tõsiselt võtva etendusega ning see vaba ja häbita enese üle naermine oligi, mis tüki sümpaatseks tegi. Meeldiv üllatus oli ka teatud kohtades vene keelse tekst kasutamine, mis mõjus koomilisena, kuid samas tegi kummarduse loo originaalile.

Kiituse on ära teeninud ka näitlejad, kes muuhulgas suutsid välkkiirusel ümberkehastuda kui ka mitmeid eri tegelasi mängida. Viis näitlejat olid võimelised enda õlgadele võtma kõik karakterid, küll oldi näiteks entusiastlik meremees, küll kade ja kibestunud vanamutt. Minu lemmikuid olid loomulikult kaks salakavalat ja vastikut õde, keda meesnäitlejad näisid lausa nautivat kehastavat, loomulikult oli ka ülilõbus neid selles näitemängus jälgida.

Kokkuvõttes: Suurepärane võimalus lapsepõlve meenutada neile, kes juba klassikaks muutunud looga multifilmi põhjal tuttavad, läbi uue omapärase, nutika ja värske versiooni. Laste jaoks on tegu lõbusa ja koomilise muinaslooga. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar