pühapäev, 30. juuli 2017

Kino: "Pöörased", "Baywatch", "Valerian ja tuhande planeedi linn" ja "Logan"

Tervitus!

Kiired ülevaated mõnedele vanematele ja uuematele filmidele kinos!

Pealkiri: Baywatch
Originaalpealkiri: Baywatch
Režissöör: Seth Gordon
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 56 min
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mõistan, et antud filmi alustaladeks on pringid singid, pruntis huuled ja punnitavad biitsepsid ja enamat ei ole mõtet loota, kuid usun alati, et areng on võimalik. Ka Baywatchil peab mingi evolutsioon toimuma. Midagi lisaks naksis kehadele ja aeglasele jooksule. Lootsin, et selleks on huumor, algeline küll (näiteks meremolluski tasandil), kuid siiski huumor, mis ikka vaatajast naeru välja pigistaks ja annaks mõista, et tegijad suudavad suhteliselt ühesuunalise idee üle nalja heita. Punnitati, puhuti ja ähiti, kuid koomika jäi amööbi tasandile. Olgu kasvõi siis totakas kui vaja ja rohkemaks ei olda võimelised, kuid mõnusat nalja oli imevähe ja domineeris tüüpiline munad toolivahele huumor (tuli päriselt ka ette!). Sellest ei piisanud, et Baywatchi suurele ekraanile toomisel saavutada muud kui üks suur pettumus. Dwayne Johnson oli sama tegelane, kes ta oma enamustes eelmistes filmis on olnud. Zac Efron oli päevitunud ja poosetav Ken-nukust moosipoiss. Kampa visati ka üks supilontrus, et vaataja tunneks, et tegevus toimub ikka meie dimensioonis ja mitte kuskil ilusate inimeste paralleelmaailmas ja tal oleks nähtuga kontakti loomisel pidepunkt. Iseenesestmõistetavalt leidus ka ports seksikaid ja kauneid näitsikuid, kes õnneks vähemalt ei olnud vaid piinlikud õhupead. Kuum ja koomiline suvehit jäi tulemata.



-----------------------------------------


Pealkiri: Pöörased
Originaalpealkiri: Overdrive
Režissöör: Antonio Negret
Žanr: Action
Kestus: 1h 36 min
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma eeldasin sellest "Kiirete ja vihaste" nadimat, tagasihoidlikumat ja väiksemastaapsemat klooni, kuid endalegi üllatusena tundus, et vähemalt süžee oli, kui mitte kordades realistlikum, siis kihilisem ja põnevam oma doonorist küll. Tulemus oli siiski piinlikult üheülbaline ja ajuvaba, kuid vähemalt ei pööritanud ma oma silmi nii kõvasti peas, et nad sissepoole kinni jääks, mis juhtus viimase "Kiirete ja vihaste" sarja väljalaskega. Paralleele sai hunnikutega tõmmatud, kuid käesolev ei olnud nagu igast võimalikku jama täis topitud õhupall, mis oleks ammu pidanud totakuste all lõhkema. Sisu keerleb ümber kahe venna, kes tegelevad autode varastamisega, sest nende isale meeldisid autod? Ma ei saanud täpselt aru miks. Üks neist oli Britt oma aktsendi poolest. Ma ei saanud täienisti aru, kas see detail pidi midagi loole lisama või lihtsalt niisama oli nii, et üks ameeriklane ja teine inglane? Ma vist mõtlen üle. Oma töös olid nad osavad, isegi kui esimese stseenina nähtavas röövis oleks tavainimesed ammu sussid püsti visanud. Suhteliselt kõik jookseb poiste jaoks alati just nii nagu plaanitud. Kuigi oli miljoni alternatiivi kuidas olukord oleks võinud pöörata ning plaanidele vajalik versioon oli vaid üks võimalikest. Millegipärast oli statistika tingimatult poiste poolt. Ja ärgem unustagem lisada ka äärmiselt pealiskaudseid romantikaliine ja näotuid meeskonnaliikmeid, kes olid lihtsalt lihakehad. Vähemalt aga ei olnud paljaid pepusid demonstratiivselt mul näo ees pidevalt vehkimas, mis on kohustuslik osa "Kiirete ja vihaste" frantsiisist. Üllatavalt oli filmis palju fookust vanaaegsetel autodel, mis röövi keskpunktis. Ma ei tea kas see mulle ei meeldinud, sest antiik autod ei tekita mus just mingit emotsiooni või meeldis, sest vähemalt said loos tähelepanu need mille ümber kõik keerles ja tegu ei olnud ainult tühipaljaste sodiks sõitmise asjandustega. Süžee asukohaks oli Marseille, mis oli tervitatav vaheldus tüüpilisele Londonile, New Yorgile ja muudele üleleierdatud paikadele. Kaadrid linnale olid päris peibutavad, et meelitada seda kohta tulevikus külastama. Puänt loos oli ka ootamatu ehk siis suur pluss punkt selles eest. Tegu oli igati okei B kategooria filmiga, eriti kui saali minna madalate ootustega.



-------------------------------------------


Pealkiri: Logan
Originaalpealkiri: Logan
Režissöör: James Mangold
Žanr: Action
Kestus: 2h 17 min
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Seda oli väga vaja, hädasti vaja, sest olgem ausad, olen nakatunud superkangelaste (iseäranis Marveli) filmide väsimusse. Tüüpilisest ülesehitusest, käsitlemisest, toonist ja tegelastest, mis juba aastaid domineerivad oli vaja vabaneda või siis teelt natukegi kõrvale põigata ja värskem rada sisse tallata tulevastele eeskujuks. Sellega sai hiilgavalt hakkama "Logan", Hugh Jackmani viimane etteaste Wolverine'ina. Superkangelaste värviline ja sangarlik elu oli teinud brutaalse ja valusalt realistliku pöörde nii filmi vanusepiirangult, žanrilt kui mutantide saatuselt. Need uued tuuled aga puhusid frantsiisi elu sisse, vaatamata sellele, et tulemus ise oli trööstitu, melanhoolne ja sümboliseeris ajastu lõppu. Aga just sellist šokiteraapiat superkangelaste filmidel vaja oligi. Armastatud tegelased, kes varasemates sarja osades täis elu ja kelle tulevik valla, Wolverine ja Professor X, on tundmatuseni ekstreemse olukorra sunnil alla käinud ja muutunud ning lõpp oli lähedal. Lootuskiirena mutantidele tutvustati ka mini-Wolverine'i, Laurat, kes kohati oli isegi metsikum kui tüdruku n-ö doonor. Vastukaaluks oma väsinud ja väntsutatud kahele kaaslasele, oli temas aga energiat ja särtsu, et ühist ettevõtmist edasi vedada. Koos mindi autoretkele, mis sisaldas nii põgusaid õnnemomente kui esines ka tõelisi madalpunkte. Loo lõppseis oli ühteaegu nii nukker ja raskesti seeditav kui ka tsipa põnev ja päikeseline võimalike uute suundade poolest. Ainukeste miinustena tooksin välja, et lugu kippus mõnes kohas venima, oli seiku, mis ei olnud niiväga vajalikud ning, kuigi pidev verevalamine oli tõepärane ja süžee tooniga ideaalselt klappiv, väsisin ma mingi hetk sellest pidevast hakkimisest ära. Liiga palju head ei ole enam nii hea. Näitlemine oli aga hiilgav. Nii Hugh Jackman ja Patrick Stewart ületasid ennast. Ma sõna otseses mõttes tundsin Logani piinasid, nii vaimseid kui füüsilisi, tema ilmetes ja kehakeeles. Suurepärane punkt nendele kahele näitlejale, kes aastakümneid kultustegelasi kehastanud on. Las Jackman siis nüüd naudib oma kauaoodatud ja ärateenitud puhkust, kuid Stewartit loodan näha mingi hetk sarjas "Leegion".



--------------------------------------------


Pealkiri: Valerian ja tuhande planeedi linn
Originaalpealkiri: Valerian and the City of a Thousand Planets
Režissöör: Luc Besson
Žanr: Ulmefilm, fantaasia, action
Kestus: 2h 19 min
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei ole kunagi lugenud koomiksit mil käesolev ulmekas põhineb, kuid "Viies element" on mu lapsepõlve üks lemmikumaid filme, ehk siis otse loomulikult viis tee taas kinno. Kokkuvõttes ütlen aga nii, et süžee oli tsipa ebaküps ning sisaldas veidralt põhiliini segavaid vaheseiku, ajakulgemise probleemid, kus aeg ja lugu ise ei suutnud klappida olid kulmukergitavad ning kaks peategelast, Dane DeHaani ja Cara Delevigne'i kehastuses, olid just nii karismaatilised, intrigeerivad, oma rollidesse sulanduvad ja õiged valikud sellist suuretasemelist ja kõrgehinnalist ettevõtmist vedama kui keskmised Luunja kurgid. Nagu kaks mittemidagiütlevat teismelist oli pandud vedama revolutsiooni. Nad tegid väga keeruliseks oma tõsiselt võtmise ning kohe kindlasti ei müüdud mulle maha mõtet, et tegu oli tegijatest valitsuse agentidega. Lisaks sellele, puudus nende vahel piisav keemia -- nad olid kohmakad koos -- karakterite vaheline side aga vajas särtsu. Cara, oli näha, et püüdis ootusi natukegi täita, kuid amps oli liiga suur. Dane'ile olid aga tegelasele vajalikud saapad täitmiseks ilmselgelt liialt suured. Mida küll Luc Besson mõtles, kui tuhandetest näitlejatest just need kaks välja valis? Rihanna mind aga üllatas, ainuüksi oma vinge etteaste eest laval. Vaatamata eelnevale, saab film enamus suured ja rasvased pluss punktid just visuaalse teostuse ning võrratu, hiilgava ja kujutusvõime rikka maailmaloomise eest. Universum, kus tegevus toimub, on nii suurepärane, et ainuüksi sellepärast soovitan soojalt filmi vaatama minna. Kõik muu kesine olgu mis on, kuid alustades planeedist Mül ja selle asukate olemusest ning kultuurist, lõpetades Suure Turuga ning selle külastamise iseärasustega, võttis mind nähtu küll sõnatuks. Nii palju nutikaid lahendusi, põnevaid elukaid ning kujutusvõime piire puudutavaid kaadreid pole ma kinos juba ammu näinud. Pole siis ime, et originaalmaterjal on paljudele meie aja tuntutele ulmemaailmadele inspiratsiooni andnud ja koomiksit oma kategoorias kõrgtaseme klassikaks peetakse. Kindlasti tasub selle vaimustava maailmaga tutvuma minna just 3Ds kinos ja mitte kodus telekast diivanil. P.S. Converter, kes pepust igasugust sissesöödud asju välja kakades kopeeris, oli üliarmas ja kolm tolvanist n-ö "tuvi" olid üpris koomilised lisad loos.



laupäev, 29. juuli 2017

Mida teha? Kuhu minna? (1) Siberi Huskyd ja põhjanaabrite 100

Tervitus!

Seekord kirjutan kahest enda peal ära katsetatud ideest mida teha ja kuhu minna kui on aega ja soovi midagi põnevat kogeda!

Matk Siberi Huskydega Paasiku koertemõisas

Koduleht: http://paasiku.weebly.com/
Asukoht: Paasiku mõis, Paasiku küla, Anija vald, Harjumaa
Kontakt: paasiku.koertemois@gmail.com
Hind: 30 EUR per nase (grupile alates 5 inimest kehtib soodustus, lapsele erihind)




Surfates kord internetis ja otsides lahedat ja meeldejäävat tegevust mida sõpradega sünnipäeval teha, koperdasin täitsa juhuslikult Paasiku koertemõisa Husky matka võimaluse otsa. Olles suur igasugu kutsude fänn ning, olgem ausad, Huskyde juures on midagi ekstra ülinunnut, siis mõeldud tehtud. Kuupäev kokkulepitud saigi sõbrad mobiliseeritud ning kohtumispaigaks Paasiku.


Nagu nimi ütleb, asub koertemõis tegelikult ka mõisas, ehk siis Paasiku mõisas, mida pererahvas püüab samm-sammult renoveerida. Territoorium keset maalilist loodust on mahukas ning seal asub hulgaliselt igasugu ehitisi ja aedikuid, mis on suure hulga koerte pidamiseks ideaaltingimused. Enne matka tutvustatakse ümbritsevat, tehakse sissejuhatus Huskeyde tõusse, kasutusaladesse ja iseärasustesse, keskendutakse ka individuaalselt mitmele asukale, räägitakse kuidas majapidamine toimib ning lastakse erinevates aedikutes/hoonetes kutsude juurde, kus viimased eriti agaralt ootavad ning vastu võresid, aknaid ja uksi end tervitamiseks suruvad. Nende tervitushõisked olid vägevad! Mõned lausa laulsid, jah, sõna otseses mõttes lalisesid laulumoodi häälitsusi. Koeri oli nii nooremaid kui vanemaid ning neid, kes olid aedikutes ning neid, kes ka vabamalt ringi said joosta. Muide, juba autodest väljudes tulid julgemad külalisi vastu võtma.

Kutsud ise olid äärmiselt heatahtlikud, leebed, aktiivsed, ülimalt inimsõbralikud ja otsisid inimestega kontakti. Meiega oli ka üks 8-aastane tüdruk ning ilmselgelt tundis ta ennast väga mugavalt koertega ja koerad omakorda temaga. Loomi sai vabalt paitada, kallistada ja sügada. Ja eks me kõik seda võimalust usinalt ära ka kasutasime. Need täielikud kukupaid küll omavahel urisesid ja tegid vahel ka mehisemaid hääli, kuid ma ei kujuta ette, et nende kehas oleks ükski agressiivsemat sorti joon. Kuna koertemõis pakub ka koerte hoiuteenust, siis leidus karjas ka üks Šoti lambakoer ehk Collie, kes ennast väga koduselt tundis ja sama innukas ning sõbralik oli kui tema ajutised kaaslased.


foto mina
Kui ring peale tehtud, siis said kõik endale jalutusrihmad (vöö ja nöör). Tegu oli üllatavalt mugavate ja tohutult praktiliste rihmadega, kus toega osa läks ümber keha ning kõhu pealt läks nöör, mis siis kutsu kaelarihma külge pandi. Käed olid vabad ning kehaga sai suurepäraselt koera juhitud (kuigi, ausalt öeldes, juhtisid nemad väga agaralt), tagasi tõmmatud kui vaja ning olukorda kontrolli all hoitud. Meie 8-aastane kaaslane sai ka omale taltsama koera ning tal ei olnud mingit probleemi temaga jalutamisel. Kõik kutsud muidugi matkale tulla ei saanud ja vaba valikut kõikide hulgast enda kaaslase leidmiseks ka ei olnud. Pigem pakkus pererahvas mõned koerad välja ning igaüks sai öelda, et "võtan ära"! Loomulikult, sai seda valida, et kui temperamentset kutsut endale partneriks võtta. Kes ikka end väga mugavalt ei tundnud, siis see sai rahulikuma matkasõbra. Samuti sai valmisoleku korral endale rohkem kui ühe kaaslase võtta, ehk siis näiteks kaks. Meist kahjuks keegi nii julge veel ei olnud ning leppisime ühega, kuid pererahvas võttis mitu. Väidetavalt ei ole aga üle nelja koera korraga võtmine enam mõistlik, alla selle aga kindlasti. Kokku läksime retkele 12 koeraga.


Teekond viis meid mööda põlde, muru, kruusateid, metsatukka ning veeäärseid alasid. Värske õhu, päikese ja ülinunnude kutsude kõrval sai nautida ka kena loodust. Igaüks sai valida endale enam-vähem sobiva tempo, kuid kõik kobaras koos liikuda ei olnud soovitav, sest nöörid võisid sassi minna ning olukord natuke segaseks. Olime suuresti hanereas, kuid kaks kõrvuti oli ka igati okei kui oli soov sõpradega omavahel vestelda ja muljetada. Algselt oli kutsudel eriti järjekindel soov rütmi ja trajektoori juhtida, kuid mida kindlamalt sa ise end tundsid ja mida rohkem kutsud rahunesid esmasest entusiasmist, et "jeeee!!! jalutama saab!" siis aina lõõgastavamaks ja koostööaltimaks samm läks. Kui tempo oleks olnud koerte teha, siis oleks see olnud tunduvalt kiirem, sest änksi täis olid nad, et üksteist karjajuhina üle trumbata (välja arvatud ühe mu sõbra koer, kes oli nii chill, et see oli lausa naljakas), kuid nagu mainitud sai neid vaevatult suunata. Matka käigus olid ka mõned pausid, iseäranis just vee läheduses, kus koerad said puhata ja end jahutada. Koomiline oli neid näha vees lihtsalt kükitamas, ise nii õnnelikud.


foto mina
Sissejuhatusel ning ka retkel endal vastasid peremees ja perenaine ka igasugu Huskydega seotud küsimustele. Näiteks, saime teada, et kõik kutsud võtavad osa ka koertenäitustest ja enamused on auhinnatud. Samuti, sai teada, mis vahe on Alaska malamuutidel ja Huskydel ning, põneva faktina, et kui Huskyde sinised silmad on tavapärane nähtus, siis malamuutidel esinedes ei ole see aga tõule omane. Tunnen end Huskyde alal tunduvalt enam harituna!

Konkreetseid detaile:
- Matka osa pikkus on kuskil 6 km.
- Matka kestus (sisaldades ka sissejuhatust ja territooriumi tutvustust) on kuskil 2-3 tundi.
- Sõit on linnast välja Raasiku/Kehra poole autoga kuskil 30 minutit.
- Koertemõisas on 23 Huskyt. Koertega saab tutvuda siit.
- Matka algusajaks on väidetavalt suuresti 13.00 paiku päeval, seega võiks selle suunisega arvestada.
- Kutsikaid saab neilt ka osta. Me nägime läbi akna kahte imearmsat kutsikat.


Minu soovitused:
- Igaks juhuks on mõttekas võtta kaasa puugi/sääse/parmu tõrje, kuna liikumist on põgusalt ka metsatukas ning kõrgema muru vahel.
- Minule isikulikult ei olnud 6 km tempokat kõndimist väsitav, kuigi hiljem selline hea rammestus oli sees, kuid lõõmava päikese all (ilm oli meil suurepärane) võib retk olla eri astmetel pingutust nõudev. Soovitus oleks vähemalt veepudel kaasa võtta. Kes eriti tundlik, päikest varjav müts on asjalik mõte ja päikesekreem (ise ei pannud peale ja nüüd on mul kätel "kenad" särgirandid).
- Soovitav on neile e-mail kirjutada ja ei tasu ehmatada kui vastust koheselt ei tule. (23 koera, majapidamise ja mõisa ülalpidamine ning igasugu tegevused on aeganõudev!). Pakkusin neile mõned kuupäevavariandid välja ja õnneks üks sobis ka neile. Mida rohkem kuupäevi õhku visata, seda suurem tõenäosus on, et midagi klapib.
- Retkel on ka mõned õrnalt järsemad kohad, metsatukk ning veeäärsed paigad. Soovitav on viimaste juures eriti ettevaatlik olla, sest vett suvisel päeval kutsud jumaldavad.

Tegu oli ideaalse stressi maandava matkaga koos kerge füüsilise koormusega, mida raamisid ja täitsid ülinunnud, üliarmsad ja ülisõbralikud Huskyd! Täname koertemõisa pererahvast ning meie reisikaaslasi (Sera - kes oli minu kalli matkapartner, Occhi, Lupi, Sid, Elba - mulle rohkem nimesid kahjuks meelde ei tule!) kihvti pärastlõuna eest! Kindlasti on plaan külastada ka talvel, et kelgusõitu proovida.





Fotod: I.F.

------------------------------------

Näitus "100 Soome asja" Maarjamäe lossi tallihoones

Koduleht: Eesti Ajaloomuuseum ja 100objects
Asukoht: Maarjamäe lossi tallihoone, Pirita tee 56
Näitus avatud: 10.06-20.08.2017
Hind: Täiskasvanud 3 EUR, sooduspilet (pensionärid, tudengid, õpilased, ISIC, ITIC ja IYTC kaardi omanikud) 2 EUR, perepilet (kaks täiskasvanut ja lapsed) 5 EUR (mul vedas, sest juhuslikult oli minu külastuse ajal sissepääs tasuta)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt

Soome instituut on avanud Maarjamäe lossi tallihoones näituse Soome Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks, kus aastast 1917 kuni käesolevasse 2017sse tuuakse välja üks ese sümboliseerimaks konkreetset aastat. Kokku 100 eestlasele tuttavamat või vähem äratundmisrõõmu pakkuvat, kuid kahtlemata põnevat ja kõnekat eset meie sugulusrahva lähiajaloost. Lisaks sellele, saab mõtteid mõlgutada meie enda vabariigi 100. sünnipäeva üle ja kui sarnase, kuid samas ka erineva tempo ja sammu iseloomuga meie riigid ikka paralleelselt liiguvad.

Esiteks, ma ei ole Maarjamäel kunagi käinud, mis on veider ja kurb, sest vähemalt praegu, suvel, oli lossiterritoorium uskumatult kaunis, hooldatud ja võrratu koht, kus kasvõi niisama istuda ja lõõgastuda. Loss ise (2018. aastani) ja ka Filmimuuseum (2017. aasta oktoobrini) on hetkel suletud, kuid nende juures olev plats ja vaade merele on ainuüksi juba külastamist väärt.


Esemete variatsioon oli lai, esitlusele oli toodud nii lauamänge, jõulupuuehteid, riietusesemeid, tehnikat, toidunõusid, mööbliesemeid, toidu- ja joogipakendeid, helkureid ja ohtralt igast muid eeldatavaid ja ka üllatuslikke oma lugu rääkivaid objekte. Kõik need esemed peegeldasid spetsiifilist perioodi 100 aasta jooksul ning tuletasid meelde ka eestlastele nii kirkaid kui varjuseid mäletusi. Silma paistsid peanoogutused Talvesõjale (1939-1940), Soome kodusõjale (1918), Teisele maailmasõjale üldiselt, sõdadejärgsele perioodile, sidemetele Nõukogude liiduga, Helsingi Olümpiamängudele (1952) ja ka tänapäevale, kus Soome on edukas ja eesrindlik põhjamaade riik. 

Esemetest jäid eriti meelde Sibeliuse sulepea, ülivinge Saami rula (2012), ülimaitsvana paistev männikooreleib (1917) mida tahaks ise ka proovida, Juhla-Mokka kohvipakk (1931), hulgaliselt Aalto majapidamisesemeid, lapsepõlve meenutav Sarvise kelk (1967), vinge käbikorjaja peakate (1971), Jaffa poster ja Helsingi Suveolümpiamängude tõrvik. Loomulikult, oli esitlusel ka üks vanaaegne Fazeri kommikarp (1935) ning tähelepanu sai lisaks veel Koskenkorva viin, mis on Soomes populaarseim alkoholijook ning mille hellitusnimi on "kossu". Kõrvale ei jäänud ka Marimekko bränd ning Nokia. Välja oli toodud ka esimene Soomes tööstuslikult toodetud PC-arvuti Nokia MikroMikko 1 (1981). 


Näituse ruumidesse anti kaasa ka rõngastatud infokaustik, kus iga eseme kohta ajalises järjestuses, nagu esemed ka üldiselt paigutatud olid, leidus kommentaare, fakte ja taustalugusid objektide kohta. Üks lahedamaid ideesid näitusel oli aga suur must sein, mille ees markerid ning mis oli täis kirjutatud märksõnu, mis külastajale iseloomustab üht ehedat Soome asja. Hulgaliselt oli minu jaoks iseenesestmõistetavaid asju, kuid olid ka veidraid mõtteid, millele ma niiväga pihta ei saanud. Aga no, eks igaühel on ju Soomega oma isiklik side. Siinkohal tuleb ka päeva tsitaat emalt, kes oma lastega näitust külastas ja oma teismelisele tütrele ütles, kui viimane hakkas seinale midagi kirjutama: "Mis sa sinna paned? Isac Elliot?" Millegipärast ajas see mind itsitama, eriti kuna tütar selle idee koheselt tagasi lükkas.


 





kolmapäev, 26. juuli 2017

Kino: "Kuningas Arthur: Mõõga legend" ja "Jäine tango"

Tervitus!

Veidi kinost!

Pealkiri: Kuningas Arthur: Mõõga legend
Originaalpealkiri: King Arthur: Legend of the Sword
Režissöör: Guy Ritchie
Näitlejad: Charlie Hunnam, Jude Law, Annabelle Wallis, Eric Bana, Djimon Hounsou, Astrid Bergès-Frisbey, Aidan Gillen
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 2h 06 min
Kinodes alates: 12.05.2017
Nähtud: 13.05.2017
Minu hinnang: 4/5


pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus! 

Kui ma avastan, et mulle väga imponeerinud film saab nii publiku kui kriitikute poolt hävitavad hinnangud, siis tekib mus kahtlus, et olen eksinud mõnda teise dimensiooni. Taaskord on käes järjekordne näide sellest veidrast olukorrast. No tõesti, uus kuningas Arthuri legendi ümber keerlev film sisaldab küll mitmeid puudujääke, möödapanekuid ja enda ülehindamisi, kuid tegelikult oli ju tegu vinge ja omapäraste modernsete elementidega versiooniga läbileierdatud loost. Või, kas ma vaatasin massiliste laitjatega üldse sama filmi? Võib-olla mitte. Ootasin mastaapset, võimsat ja mõnusalt ülemeelikut action seiklust ning just seda ma ka sain. Seega, kuna tuhanded arvustused on esile toonud selle negatiivseid külgi, kavatsen mina keskenduda vaid positiivsetele. 

- Ette heidetakse, et viimane võitlus oli üks tüüpiline arvutimängudest tuntud eriefektidest tulvil kätš. Ja oligi! Kuid, vat see oli üks vinge võitlus. Suurepäraselt krutiti pinget, asukoht oli efektne ja vägev, madina koreograafia oli lahe ja muusika toetas ideaalselt toimuvat. Samuti särises kahe vaenlase viimane vastasseis elektrist ning sisaldas nii emotsionaalseid, ootamatuid, kui ka rusikaga rõõmust õhku löömise momente. Igati õnnestunud kulminatsioon! 

- Üks aspekt filmis, mis tõesti esile kerkis ja seda just oma geniaalsete valikute poolest, oli muusika. Kohati suutis see isegi nähtava üle trumbata ning nautisin filmi enam kõrvade kui silmadega. Tugevate rahvusmuusika alatoonidega, samas modernne ning kaasakiskuv, oli see osa loost kindlasti teose üks tippsaavutusi. 

- Mõõgast oldi püütud loos teha omamoodi täisväärtuslikku tegelast ning eks see ka omajagu õnnestus. Vahel tõesti tundus, et ta vedas süžeed ning tegelaste tegemisi ja otsuseid. Iseäranis muljetavaldav ja lööv oli mõõga kivist tõmbamine, kus nii muusika, näitlemine, olukorra eskaleerumine ja kogu kupatus koostöös suurepäraselt toimis. Mulle meeldis ka ootamatu lähenemine sellele kuidas Arthur jõudis mõõga tõmbamise olukorda. Ja veel mõõgast rääkides, siis kuidas see üldse kivisse sai, oli hiilgavalt emotsionaalne ja nutikas. 

- Mulle meeldis ka filmi kärme tempo ning pidev tegevus. Isegi üksikud vaiksemad hetked ei takistanud pidevat actioni kulgemist. Nähtu ei olnud loid ja veniv, vaid krapsaks ja energiast pakatav. Eriti võimendas ja peegeldas seda tüüpiline Guy Ritchie’lik dialoog, mille sarkastiline, käbe ja mahlane toon mulle jubedalt peale läks ning ajaloolise konteksti veel paremini seeditavaks ja elavaks tegi. Samuti olid hüppeliselt kokkulõigatud vestlused nupukas viis kuidas nähtavat hoogsana hoida. Eriti eredalt jäi meelde seik kus Arthur jutustas oma hommikustest seiklustest, mis sisaldas viikingeid, karusnahku ja grafitit. 

- Veel võitsid minu poolehoiu linateose stiilsus, lihtsus, lahedus ning huumor. Viimast oli just piisavalt ja päris vaimukat, et kinokogemust veel lõbusaks teha ning kuningas Arthuri legendi natuke vürtsi lisada. 

- Näitlejatest niipalju, et Charlie Hunnam oli sarmikas võrukael ja ebatraditsionaalne kuningas Arthur, mis mulle väga peale läks, sest ta ei olnud vaid üllas ja rüütellik hunnik igavust. Jude Law kurikaelana oli küll klišeelike motivaatoritega, kuid tegelase haavatavus ja võimujanu olid meisterlikult balansis ning tema näitlemine oli üpris esmaklaasiline. 

Okei, pean ikkagi ka mõned mitte just õnnestunumad aspektid välja tooma, et ülevaatesse tasakaalu tuua: enamused kõrvaltegelased jäid pealiskaudseteks ning ei saanud piisava sügavuse, arengu või tõsiseltvõetavuse osaliseks, kõige veidramalt kukkus välja maag, kes oli valusalt monotoonne ning ma ei saanud aru, kas osatäitja ei saanud piisavalt juhendamist või ongi tegu puise näitlejannaga, süžeesse oli ka liialt palju eri liine ja legendi igast detaile sisse poogitud (Järve emand, Mordred, Tumealad, jne), mis tegid loo kohati segaseks ja katkendlikuks, jne. 

Ma loomulikult tõden endale kõiki filmi miinuseid, kuid seekord olen täienisti subjektiivne ja hindan nähtut puhtalt selle põhjal kuidas see mulle üldiselt meeldis, ehk siis meeldis väga, vaatamata kõikidele vigadele! Ja ei olnud see David Beckhami ülesaste üldse nii jube kui räägitakse, lihtsalt veidi naljakas oli. Põhiline on ikkagi see, et ta püüdis selles paaris minutis oma näitlejaandeid esitleda. Neid tal muidugi ei olnud, kuid patsutuse õlale saab ta ikkagi lustaka vaheseiga eest!



---------------------------------------------

Pealkiri: Jäine tango
Originaalpealkiri: Холодное танго
Režissöör: Pavel Tšuhrai
Näitlejad: Julia Peresild, Rinal Mukhametov, Sergei Garmaš
Žanr: Draama, romantika, ajalugu, sõda
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 23.06.2017
Nähtud: 24.06.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Ma mõnikord tõesti kahtlen, et äkki on mul masohhistlikud kalduvused, sest antud filmi üleelamiseks peab erisorti inimene olema. Või olen ma lihtsalt liialt tundlik, mis on ka võimalik. Kumbki neist peab olema tõsi -- ma ei ole vaid kindel milline. Igatahes, naiivselt ja eeltööd tegemata, ootasin loost pigem romantikat lusikatäie pisarate ja tragöödiaga. Sain ma aga vaid viimast ja seda rusikahoopidena järjepidevalt vastu vahtimist. Julgen ka väita, et romantiliseks filmiks ma seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks, sest väidetav lembelugu oli tüüpiline koduvägivallajuhtum, kus mõlemad vihkavad üksteist, kuid kirg, ellujäämisinstinkt, ajalise iseärasused ja psüühilised traumad ei lase paaril oma teed minna. 


Tegelaste ja vaatajate piinamisega alustati juba esimesest stseenist ning järgemööda sisaldas film juutide tagakiusamist, holokausti, lastetapmist, vägistamist, peksmist, prostitutsiooni, sõjakuritegusid, surnute järelt varastamist, vabadusvõitlejate süsteemset hävitamist, liigkasuvõtmist, tagatoa aborte... Kas ma unustasin midagi? No, põhimõtteliselt sisaldas see film sõjaolukorra igapäeva. Ja see on ka põhjus, miks nähtut kiita. Julma reaalsusega tagasi ei hoitud ning tänu sellele oli tulemus äärmiselt tõepärane ja usutav. Selleaegne tegelikkus ei olnudki romantiline, vaid paari tilga tõrvaga, nagu mina soovisin näha, vaid eeldatavasti midagi süžeele sarnast. Filmi rusuv, kuid ehe õhustik oli mõjus. Teisalt, aspekt mida kiita, oli ka põhjus miks nähtut laita. Mulle tundus, et fookus oli liialt tegelaste ängistamisel ning lisades siia ootamatu lõpu, mis liialt teatraalseks muutus -- šokeerimine šokeerimise eesmärgil --, ei tundnud ma ühtegi lootusekiirt kogu linateose vältel. Eks see maitse asi ole, aga ma tõesti ei eelista näha kuidas pea kaks tundi mind ahastama pannakse, tegelasi vaevatakse ning seda kõike mille nimel? 

Ka ei suutnud ma peategelastega kontakti saada. Laimaga võib-olla natuke õnnestus, kuid Max jäi mulle arusaamatuks tegelaseks. Vaatamata viimase jubedale lapsepõlvele ja omavahel vastaseisus lojaalsustele, ei tundud ma temast mingit emotsiooni, ta oli ilmetu, kohmakas ja plakatlik. Muhe, sisukas ja elavam kui kõik teised tegelased kokku oli aga Vene major Taratuta (Sergei Garmaš). Tundus, et loo eesmärk oli aga vaid illustreerida selleaegseid õudusi Leedus, mitte niiväga rääkida terviklik ja täisväärtuslik lugu, kus karakteritel oleks suurem roll kui olla jubeduste keerises ainult lihakehadeks. 



esmaspäev, 17. juuli 2017

Külastus: Multi-D kino

Tervitus!

Seekord teistsugusest kinost!

Asukoht: Zelluloosi Batuudikeskus
Aadress: Tartu mnt 80d, Tallinn
Avatud: E-R 18:00 - 20:30 ja L-P 12:00 - 20:30
Hind: Üks seanss ühele inimesele on 3.50 eur

pilt www.zbatuudikeskus.ee kodulehelt

Kunagi ammu aastaid tagasi sai Tartus külastatud 4D kino ning mäletan vaid seda, et kogemus oli lahe ja hind oli krõbe. Taolisi kinosid on pärast seda tundub, et tulnud ja läinud, kuid rohkem neisse sattunud ei ole. Täitsa juhuslikult aga avastasin, et Zelluloosi Batuudikeskuses on end taas üks sisse seadnud ning kuna nüüd ei olnud tegu kohaga, mis jääb mulle metsakolkasse, siis sai üks sõbranna ära räägitud, et ekstreemsema kinokogemusega taas mälu värskendada.

Kuna väisasime keskust vahetult pärast avamist, siis ei olnud veel kinole suurt huvi ning saime rahulikult teha päris mitu eraseanssi üksteise järgi. Saalis on kohti täpselt 8 ning kogu saal ise asus ühes suures kasti moodi ruumis. Toolid asusid kõrgemal alusel kus oli kohe näha ka motoorikat, mis toole ekraanil nähtava tegevuse järgi manööverdab. Vältimaks eriliselt suure turbulentsi ajal kohalt välja libisemist, tuli istudes kinni panna ka süles paiknev turvavöö. Kuna lahtiste esemetega koos ei tohi filmi vaadata, siis panin oma koti kõrvalistmele ja kinnitasin ka kotil turvavöö. Lisades siia pea seina suuruse ekraani ning spetsiaalsed prillid, ongi kõik vajalik end võltsreaalsusesse transportimiseks valmis. Igaks juhuks mainin ka, et prillidel on sangal nupp, mis paneb nad tööle ja mis ainult sisselülitamisel aitab tekitada vajalikku efekti. Kuna kogemata neid kohendades vajutasin selle välja ja mõju kadus, kuid ei saanud aru milles probleem, jäi mul kaks seanssi pooletoobisteks, kuna puudus täisväärtuslik visuaalne pool. Peale sisse lülitamise, kui prillid ei tööta, võib asi olla ka selles, et need ei ole laetud, mida need toimimiseks eelnevalt vajavad.

Erinevaid n-ö lühifilme läbitegemiseks oli valida kuskil 18. Kodulehel on välja toodud vaid 6, tegelik valik on aga laiem. Mõtlesime sõbrannaga, et teeme juba mitu seanssi korraga, sest teisi huvilisi hetkel ei olnud ning kui juba tulla siis miks ainult 5 minutiks. Tavaolukorras võib aga täitsa juhtuda, et seanssidele on järjekorrad, mis tulenevad sellest, et saali siiski mahub vaid maksimaalselt 8 inimest ning isegi vabade kohtade olemasolul konkreetsele seansile, ei puugi filmivaliku soov olla kõigil üks ja vaja on oodata. Iga film on kuskil 5 minutit pikk. Taaskord ei tasu lähtuda kodulehel olevatest näiteks olevatest klippidest, millede kestvus on keskmiselt vaid 1 minut.

pinterest
Korda-mööda valisime sõbrannaga järgmised filmid: Dracula loss, šokolaadivabrik, autoralli, lennukiga sõitmine arktilises keskkonnas, Ameerika mäed kõrbes ja luukere piraatide meri. Vaieldamatult oli kõige kihvtim valik Ameerika mäed kõrbes, milles oli variatiivust, põnevust ja piisavalt tempokust. Kui midagi proovida, siis kindlasti just seda. Küll lendasid otsa vanad kastid, küll kukuti kõrgelt ühtedelt lõppevatelt rööbastelt teistele algavatele, küll sai võetud järske kurve, isegi langevarjuga sai kukutud, ja mida kõike veel! Kõigist kuuest soovitan just seda. Ka piraatide meri oli huvitav sõit, sest algas see nii idülliliselt vee lõbustuspargis, kuid peatselt ajasid koobastes reisijat taga luukeredest piraadid ning hiigelkrabid oma sõrgadega, kes pidevalt püüdsid vaatajat krabada. Üllatavalt realistlik tundus aga autoralli, kus publik oli kui lisaliige autos ning nägi kõike läbi akna, kus mõlemal pool kõrval oli juht ja kaardilugeja. Mööda metsavaheteid sõita oli lahedalt tõetruu kogemus. Lennukisõit oli keskpärane eelnevate kõrval, kuid eriti mannetuks jäi šokolaadivabrik, kus erksad värvid ja eriti lähedane vaade šokolaadi valmimisse oli ju põnev, kuid tegevust ja hoogsust jäi napiks. Dracula oli selline lõbusalt koomiline, kuid samas ka panin kõige enam selle filmi jooksul silmi kinni, sest äkilisi ehmatusmomente oli hulgi. Tipphetk seal oli aga kui Dracula küüslaugu peale aevastas ja otse loomulikult piserdati siis vaatajale heldelt vett näkku.

Lisaks realistlikule visuaalsele efektile ja toolide nähtavale vastavalt liikumisele, mis oli kohati päris tõetruud keskkonda loov, et pidin lausa istme äärtest kinni hoidma, andsid lisavõlusid ka muud detailid. Mainitud vett piserdati päris lahkelt, seda isegi autorallis masinas istudes, kus tegelikult ju vett päriselt ringi ei lendaks. Mu nägu sai suhteliselt puhtaks ja värskendatuks pärast kuut videot. Ei tasu aga karta, et vaataja täitsa märjaks saab, sest pigem ikkagi lastakse näole uduvee laadset niisutuse kogust. Ka tuulega ei hoitud kokku ja seda sai näkku paisatud nii kõrvalt, jalgade juurest kui eest. Soovitus on pikemad juuksed patsi panna, sest minu kiharad olid pärast seansse üpris metsikud. Mõnes kohas sai nähtud ka n-ö välku ja elektrit, mis silmanurgas plõksis. Põhirõhk oli muidugi uduveel ja tuulel. Kodulehel on ka kirjas, et kino ei soovitata rasedatele, südameprobleemidega isikutele ning epilepsia korra. Samuti on toodud välja, et laste tervisliku seisundi pärast vastutavad vanemad. Kuigi minu jaoks oli kõige hullem õrn närvikõdi, kerged ehmatused ja rõõmukilked, tunnistan, et on kindlasti neid kellele terve kogemus või üksikud seigad võivad olla liig.

Kokkuvõttes, meeldivalt üllatatuna avastasin, et multi-d kino kogemus oli just sama lahe kui ta kunagi aastaid tagasi Tartus oli. Isegi mulle, kui täiskasvanule. Vahva ja kärme alternatiiv tavakinole! Kindlasti tahaks tulevikus ka ülejäänud 12 lühifilmi ära kaeda!