Teater: "Midagi tõelist" ja "Liblikapüüdja"

Tervitus!

Seekord teatrilava põnevikke.

Pealkiri: Liblikapüüdja

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater)
Näitlejad: Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater), Sander Roosimägi
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 08.04.2023
Millal nähtud: 12.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kahtlemata on tegu ühe ängistavamalt frustreeriva näidendiga mida ammu nähtud. Põgenemist ei ole, kuid äkki ikka on? Inimlik mõistus on ammu läinud, kuid äkki ikka tuleb tagasi? Traagiline lõpp on ilmselge, kuid äkki ikka ei ole? Ei tasu ennast siiski, nagu peategelane, Miranda, kuidagi lootuse lõksu heita või illusioonidesse uputada, nagu teine tegelane, Frederick. Kumbi ei saa seda mida nad ihkavad, sest mõlemad soovivad seda, mida teine vastupidisena tahab. Ei saa hingerahu ka vaataja. Välja arvatud siis tõdemuse, et kõige ohtlikum ja hukutavam on vajadus, et keegi teine end sinu soovidest lähtuvalt muudaks. Stockholmi sündroom siin etenduses ei võidutse. Domineerivaks jääb egoistlikkus, eneserahuldus ja kurjus. Alati on uus ohver nurga taga ootamas. Mees oli liblikapüüdja, naine oli liblikas. Putukate kollektsioneerimine ja nende surnult nõela otsas oleku imetlemine peegeldas ka süžees olevat suhet. Frederick, üllatus-üllatus, ei otsinud midagi seksuaalset või füüsilist, otse vastupidi, ta tahtis Mirandat omada ja imetleda. Soovides, et too meest vastu imetleks ja ehk armastakski. Kuigi selle tüki raames ükskõik mis eesmärgil sõna "armastus" kasutamine oleks äärmiselt kentsakas ja kohatu. Mitte miski ei suutnud selle sõna definitsiooni tsipakegi täita. Vaatajana tunned vastikust, Miranda tundis vastikust, isegi mees tundis mingi hetk vastikust. Näidend oli väärt, kuid vastik. Tunda sai ka lõksus olekut, nii publikus istudes, naise perspektiivist, kuid isegi Frederick tundus kohati, et on oma väärastunud ja haiglase mõttemaailma lõksus. Kuigi, seda kõntsa ei vabanda vist mitte miski, mitte kunagi.

Loo sisu oli iseenesest rahuliku tempoga ja otseselt nagu midagi meeletut ei toimunudki. Tegevus paigutub pea täienisti Miranda klaustrofoobsesse n-ö vangiruumi, kus tema piinaja teda kottimas käib ja kus vahepeal lihtsalt trööstitult eksisteerivat naist saab jälgida. Vaatamata suhteliselt üksluisele keskkonnale, on pinge konstantselt õhus ja seda võiks noaga lõigata. Isegi vaatajana on keha koguaeg valmis ja ootab, et midagi kohe-kohe juhtub. Ebameeldiv, ebaturvaline ja ebastabiilne atmosfäär kattis kogu ruumi, kogu etenduse vältel. See pimedas saalis helendav värviring n-ö puuri ümber ja kärtsalt neoonsed vahepalad toimisid ekstra häirivalt, kuid üldist olustikku veelgi võimestavalt. Terve kompott võib väsitavalt ning rahutuks tegevalt mõjuda, mis on ühtlasi autentse ja meisterliku esituse tulem. Teisalt, paneb selline õhkkond soovima, et tükk lõppeks võimalikult kärmelt. Tavapäraselt ei tähenda ju see midagi positiivset, kui loodad, et etendus kiiresti otsa saaks. Rohkem aga tõesti ei suuda ega taha enam sisse haarata seda kahe tegelase võitlust võimu pärast. Naine, et ellu jääda, mees, et oma tahtmist saada. Kord domineerib üks, siis jälle teine. Siiski, Fredericku vastu ei saanud võita, tema loogikat ja psühholoogiat ei olnud võimalik üle kavaldada. Ükskõik mida Miranda teeb, pööratakse kõik naise vastu. Tegelaste suhe reflekteerib mõneti nt vaimselt vägivaldset paari, kus üks osapool on manipulaator, nartsissist, võimumängija, ja mida kõike veel, ning ohvrit pannakse uskuma, et must on valge ja valge on must. Kannatanu on kõiges ise süüdi, mis temaga juhtub või kujutab asju ette, ja kurjategija on hoopis see, keda ohver sunnib vägivaldselt käituma. Tegu on äärmiselt raskesti seedivata looga, kus rõhuv tunne ei anna hetkekski järele.

Näitlejad olid hiilgavad. Iseäranis Sander Roosimägi, kes esmapilgul täitsa külmaks jättis. Ta nägi aga üllatavalt autentne Frederickuna välja oma mittemidagiütleva välimuse, kehakeele, hääle ja olekuga. Nagu hunt lambanahas. Kuid selle karakteri sees oli saatan ning näitleja tõi selle vastandlikkuse välise ja sisemise vahel rõvedalt kõhedust tekitavalt välja. Maris Nõlvak tundus teatud hetkedel natuke liiga malbe ja haldjalik, mis tekitas millegipärast tunde, et ta ei ole päris see tüüp, keda Fredericku laadne jätis märgata ja ihata võiks. Naise emotsionaalsed ponnistused ja ahastusest pakatav kehakeel, meeleheitlikud otsused ning pilk olid võimsad. Vaatamata kõvale näitlejatööle, siis subjektiivselt, on tegu jubeda tükiga, mida ei soovita mitte kellelegi vaadata. Võib isegi eeldada, et neil, kes on vägivaldse suhte või manipulatsiooni alla kannatanud võivad siin leida äratundmist ja traumareaktsiooni kogeda. Aga objektiivselt öeldes, on tegu vaimustava lavastusega, mida peab lihtsalt nägema ainuüksi sellepärast, et enam teravamalt tajuda, märgata, hoolida, vältida, tunnistada ja valida olla vaba inimene ning kohelda teisi kui vabasid inimesi. Ja tõdeda, et maailmas on olemas ikka tõelist kõntsa, kelle jaoks on alati ohvreid ning kes arvatavasti kunagi ei saa oma karistust. Loodetavasti ei too tükk kõigis esile lootusetust, vaid pigem trotsi, et järjekindlamalt sellist lämmatavat kuritahtlikkust ümberringi summutada. Tülgastav ja vägev etendus!

---------------------------------------

Pealkiri: Midagi tõelist

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Andres Roosileht, Toomas Täht
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 25.05.2022
Millal nähtud: 30.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ole ettevaatlik sellega, mida internetist otsima lähed, sest suure tõenäosusega sa just seda leiadki! Ole ettevaatlik sellega, mida internetti pakkuma lähed, sest suure tõenäosusega saad seda isegi! Või saad hoopis risti vastupidi sellele, mida heauskselt või halbade kavatsustega torkima läksid. Moraale lool on mitmeid, kuid vaatamata õngitsemisskeemidele ja lokkavale petmisele ning pettumustele, on digimaailm siiski parim variant neile, kes otsivad ja kes pakuvad. Kasvõi seda kõige elementaarsemat nagu lähedus ning kontakt. Seda kõige jälgimat nagu ärakasutamine ja raha. Ei saa öelda, et tüki süžee kuidagi unikaalne või ennenägematu oleks olnud. Mõeldes interneti tumedale poolele, on kogu olukord nagu üks rutiinne tööpäev. Liigasuvõtjad, üksildased mehed, noored tüdrukud, perverdid ja seda kõike ühes virtuaalses ruumis koos. Ehk masendavaim tõdemus näidendi juures olegi see kui tavaline nähtu tundus, kui võigas ja traagiline, kuid, midagi, millega on aju kuidagi harjunud. See on ehk ka lavastuse tuntavaim miinus: ta ei üllata ega paku süžeeliselt midagi ennenägematut. Oma Murphy seaduseliku lähenemisega, et kõik, mis võib valesti minna, seda ka teeb, eskaleerub tegelaste jaoks lumepallina kokku olukorra kõige hullem stsenaarium. Finaaliks kahe mehe isekate otsuste traagiline kulminatsioon. Kuid isegi see ei pane üllatusest ahhetama. Meedia, uudised, filmid, seriaalid, kirjandus, arvutimängud, päris elu on, tundub, et ammu juba järgmistel tasemel.

Lavastuse ülesehitus on sirgjooneline ja otsekohene, nii sisult kui füüsiliselt. Kaks meest, Leo ja Karl, isutav nägudega publiku poole, paiknedes nendega ja omavahel nagu ühes ruumis. See sümboliseerib suurepäraselt internetiavarusi, kus mõnikord näib, et vähemalt mõtetes ja vaimselt oledki võõrastega ühes kohas, ainult kehad asuvad maailma eri otsades. Vaatamata suhteliselt staatilisele lavale, pakuti taustale projitseeritud visuaalidega ning kahe näitleja elava ja autentse esitusega piisavalt dünaamikat, et tähelepanu ei fokuseeruks üheülbalisele kujundusele ja liikumisele. Kui süžee alguses natuke venib, eesmärgiga asetada malendid õigetesse positsioonidesse ja pakkudes võimalust kahe mehe motivatsioonidest enam sotti saada, kaldub üks hetk rambivalgusesse just pinge ja selle hoogne ning dramaatiline kruvimine. Viimane veerand oli jooks ajaga ning tulemus oli närve kõditavalt lahtine -- kas maailmas on veel lootusekübe või mitte? Tulemus võis langeda kummalegi poole, kuni selle hetkeni kui juhtus nii nagu oleks pidanud eeldama juba alguses. Mõneti tüüpiline, mõneti ootamatu. Valik jättis natuke julge meki, kuid, arvestades kogu sünget konteksti, oleks ehk julgemgi olnud kui oldaks tehtud hoopis teine valik. Kas õpitakse ainult traagikast? Ju siis. Õnneks mängisid näitlejad selle vastakaid emotsioone tekitava stsenaariumi soliidselt välja ning, vaatamata kõigele, ei jätnud meeste ilmed, toon või kehakeel ala- või ülepingutatud muljet. Huvitaval kombel olid mõlemad oma olemustelt ja välimustelt päris ehedad kahe eri saatusega mehe rollides. Otsekui eri dimensioonides eksisteerivad, kuid ootamatult sarnased, väsinud, katkised ja halbu olukordi veel halvemate otsustega lappivad.

Üks köitvamaid aspekte lavastuses oli selle psühholoogiline aspekt. Eriti vaimne tervis, kuidas see teema just meestel on tabu ja, mis enda heaoluga, nii indiviidi kui ühiskonna tasandil, mitte tegelemine kaasa toob. Miks minnakse internetti otsima kas süütut ärakuulajat või kedagi keda ära kasutada? Milline moraalikompass võib olla ühel just vanglast vabanenud isikul? Mida oodata meestelt kel puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed, kel väärtused on viltusena arenenud ja kel on ebastandardsed arusaamad elust ning õnnest? Kas kõntsa tagaajamine kõntslike meetoditega teeb sind ka kõntsaks? Ridade vahelt võib ära märkida mitmeid liine ja teemasid, mis kõik lavale valla heidetud. Nad ei olnud esiplaanil, kuid kui natuke teravamalt silmata või vaatenurka muuta, võis välja kaevata hulgi kaasaegse eluolu sotsiaalkriitikat ning süvaprobleeme. Kõik need algmured ja tegemata jätmised päädisid olukorraga, mis publiku ees lahti rullus. Tükki ennast võib vaadelda kui dokumentaali, kui õppematerjali, kui reality showd, kui hoiatavat moraalilugu, kui draamat, põnevikku, krimkat, tragöödiat, ja miks mitte, kui komöödiat. Kui hoiatavat lugu, et interneti avarused on ammu juba eest ära jooksnud tulevikku, väga tumedasse tulevikku, ning küberdominantsiga me enam võidelda ei saa. Seda ei ole võimalik ohjeldada. Mida on realistlik teha on tegeleda päris inimestega, sotsiaalsete probleemidega päris maailmas ning mitte jätta isoleeritud, vaimse tervisega mülkas, eluheidikud ja ühiskonna poolt unarusse jäätud isikud omapäi. Digimaailma saab parendada ainult kui parandada inimesi, kes sinna ahju alla halge loobivad. 

Raamat: Naistekate eri "Inglise romanss", "Armastuse hüpotees" ja "Äraspidi armastus"

Tervitus!

Seekord naistekaid.

Pealkiri: Inglise romanss
Autor: Niina Mero
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Selline tunne tekkis, et loen fännikirjandust Mary-Sue žanri kastmes, a la, et Inglise kultuuri mega fänn kujutab ette kuidas ta läheb tõotatud maale ja kuidas kõik tema unistused täituvad. Just täpselt nii peategelasega juhtuski, kuid pigem jäi mulje, et autor elab oma fantaasiat läbi kangelanna ja kirjeldab, põhimõtteliselt, enda sügavamaid soove. Igatahes, iseenesest vahet ju ei ole, nii ehk naa kannatab usutavus, kuid ega naistekaid väga nende realistlikkuse pärast ka ei loeta. Siiski, ootamatult käis mulle tsipake pinda hoopis tõsiasi, et Soomet ignoreeriti pea täielikult. Nora ja tema õde, Heli, muust nagu ei jahunudki ja tunnistanud, kui Inglismaa, ning mitte ükski -- mitte üksi teistest karakteritest ei näidanud välja grammigi huvi kahe naise kodumaa vastu. Eriti kuna see inglastele ikkagi kauge ja võõras. Kui aus olla, siis Soome on võrratu maa, oma eripärase ajaloo ja kultuuriga, ning seal on ohtralt mida imetleda ning mis põnevust võiks pakkuda. Kas teadlikult või kogemata tegi autor, aga kõik Inglise tegelased otsekui enesekeskseteks imperialistideks, sest keegi ei maininud või küsinud või isegi tajunud, et eksisteerib koht nimega Soome. Või neil oli tõesti kama kaks. Ei saa vabandada kõike välja sellega, et Soome oli kuum teema tegelastevahelistes vestlustes, mis raamatusse ei jõudnud. Õed ka nagu häbenesid kodu, sest ilastasid vaid kõige inglasliku üle, eriti Nora, ning kodumaa oli vaid üks suvaline riik, kust nad pärit olid. Lihtsalt see oli nii veider, et nt Nora kohtab uut inimest ja kordagi ei tule jutuks, et kust naine pärit on või kasvõi, et "Oh, Finland, cool!" Või mingigi eluline detail kodumaalt. Söögi alla ja söögi peale mulisetakse kõikvõimalikest Inglismaa imetlusväärsetest aspektidest. Lausa jumaldavalt. Võib-olla teisi lugejaid ei häirinud, kuid mulle tundus küll äärmiselt veider ja natuke taskaalust väljas.

Raamat kubiseb kõikvõimalikest viidetest Inglise kirjandusele, saadetele, loodusele, loomingule, paikadele, jne, eriti aga luulele nt Keats, mis oli osa Nora tõelisest märjast unenäost. Ta oli lausa niivõrd tegija Shelley ekspert, et lõi pahviks oma teadmiste ja värskete interpretatisoonide leidmisega isegi valdkonna tipp eksperdi. Taaskord, tundus, et keegi kirjutab Mary-Sue fännikirjandust. Loomulikult, toimub kogu tegevus Oxfordis, no kus siis veel. Nora ise on pärit Tamperest, mis minu jaoks on imelise loodusega, kuid, noh, suva ju naisele, sest kuumad Inglise mehed trumpavad Soome jorsid iga kell. Eriti kui nad on aristokraadid ja akadeemikud. Ja potentsiaalsed mõrvarid. Tean piisavalt Inglise kultuurist, et kõik viited, vihjed ja kolmandate teemade mainimised mind segadusse ei ajanud, mis võib, aga juhtuda, kui teemaga ülemäära sina-peal ei olda (tõlkija tuli siinjuures appi ja lisa tänuväärseid märkusi lehtede alla). Pigem oli tore neid märgata, kuid ilmselgelt ületasid need mõistlikkuse piiri, sest autor püüdis vinge olla, et oma teadmisi demonstreerida või ehk oligi see üleküllus tahtlik ning autor plaanis ridade vahelt näidata, kui naeruväärne selline natuke fanatismiääreline vaimustus on? Kas äkki oligi kogu teos paroodia ja üle piiri läinud fännide joovastuse pilge? Kui, jah, siis alahindasin autorit ja tema oskusi. See teeks teose palju värvikamas ning lisaks sügavust. 

Üks köitvamaid aspekte raamatus oli krimkaliin. Peategelase õe tulevase mehe vanem vend on juba ammu kaudnud ja teda peetakse surnuks. Mis mehega, aga tegelikult juhtus? Kas ta on ikka siit ilmast lahkunud? Siis seda hakkab uurima, lisaks luuleeksperdina tuntud, ka tõeline amatöördetektiiv, Nora, kelle kogemused piirduvad Inglise krimiromaanide lugemisega ja sarjade vaatamisega. Ja, taaskord, õnnestub tal avastada asju, mis on kõigil sinnani kahe silma vahele jäänud ning koperdada kogemata detailide otsa, mis heidavad valgust seni teadmata tõe peale. See osa loost oli täitsa kaasahaarav ning põnevusega jälgisin arengut, et mis siis ikkagi Jamesist sai. Kes kurjam oli ei tohiks gigantne üllatus olla, see oli kohati nii ilmselge, et püüdsin ennast hoopis ümber veenda, et just too see pahalane on. Siiski, kõik toimis, tundus loogiline ja isegi huvitav. Epiloog oli ootamatu ja lahe, aitas selge punkti panna ning andis konkreetseid vastuseid. Õrritati potentsiaalse ägeda järjega, mis vist, minu kurvastuseks, kunagi reaalsuseks ei saa. Ma pigem loeks selle tegelase seikluste kohta kui Nora ja tema semmimisest Dorianiga. Lugesite õigesti -- mitte segi ajada Dorian Grayga. Matthew oli palju enam "Doriani" vaibi edasi andev ning romanss Noraga särtsakam, kui selle kuiva akadeemikuga. Igaühele, aga oma. 

Lõppkokkuvõttes, noh, täitsa okei naistekas, kuigi jäi segaseks, et kas autor võttis seda tõsiselt või ikkagi natuke parodiseeris teatud elemente või kogu žanri ja, seega, teost. Umbes nagu Jane Austen tegi "Northanger Abbey" ja gooti romantika fännidega. Mis oleks taas nutikas viide Inglise kirjandusele. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Armastuse hüpotees
Autor: Ali Hazelwood
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma arvan, et kõik meist on sedasi käitunud ja see on ju nii igapäevane: et sinu sõbrants võtaks kokku julguse ja oleks valmis sinu eks boyfriendiga suhet looma -- mida sa toetad 100% -- pead sa suudlema mingit suvalist tüüpi professionaalses akadeemilises keskkonnas, et sõbrants saaks nüüd rahus sinu eksiga semmida, sest teab, et oled rõõmsalt ka jälle armunud ning paarilise leidnud. Ma teen seda koguaeg ja kõik keda ma tunnen käituvad samuti nii. Aga tõsiselt... kus maailmas selline loogika paika peab??? See on ju mingi asjakohatu suvalise venna seksuaalne ahistamine põhjusel, mis on idiootne. Äkki lihtsalt räägiks sõbrannaga avameelselt ja julgustavalt? Armastusromaanid ei pea olema alati ratsionaalsed, usutavad ja päris eluga paralleelis, sest nad on ju ikkagi paljuski kaunid fantaasia muinaslood, kuid mõnikord on tegelaste käitumine ja olukorrad nii absurdsed ning tõsiseltvõetamatud, et lausa häirib. Ei aja isegi itsitama, vaid paneb silmi pööritama. Olen elus vist liiga palju lembelugusid lugenud, et keeruline on mulle muljet enam avaldada või mitte tüüdata mingite läbileierdatud võtete ja amatöörliku või olematu mõistuspärasusega. 

See vist ei ole enam avalik saladus, vaid lihtsalt fakt, et sotsiaalmeedias meeletu haibi ja kiidulaine alla sattunud teoste kohati lausa fanaatiliste fännide igat ülistusmonoloogi ei tasu alati tõsiselt võtta. Kuid kukalt paneb imestusest kratsima küll, kui suhteliselt kesised raamatud meeletu menu osaliseks saavad. Keskpärased minu puht subjektiivsel arvamusel, muidugi. Kas entusiasm toidab entusiasmi ning lõpuks on keeruline roosad prillid eest võtta ja karusellilt maha astuda? Kas sotsiaalmeedias kiitjad on pigem piiratud ja vähese lugemiskogemusega, et neil ei ole võrdlusmomenti nii palju veel kasutusele võtta? Kas tegu on lihtsalt osavate turunduskampaaniatega nende teoste hullumeelse tähelennu taga? Taaskord, see on ju suurepärane, kui inimesed loevad ja neile meeldib loetu, kuid mõnikord paneb konkreetse kirjanduse kvaliteet hämmastama küll.

Okei, kuid kuidas siis raamat üldiselt oli, kui kõrvale jätta kogu kesksele romantikaliinile baasi andev logisev ja nagisev alustala? Eks seal leidus nii head kui mitte just niiväga kiiduväärt aspekte. Peategelane, Olive, on naine STEM teaduses Stanfordi ülikoolis. Ta on doktorant valdkonnas, mida domineerivad mehed. Tema eesmärk on leida pankreasevähi varajase tuvastamise võimalusi. Kas see pole mitte tervitatav? Jah, äge on lugeda motiveeritud ja pühendunud naisest konkurentsitihkes seltskonnas, kus tema sugu võib olla soo normidest lähtudes üks piduritest. Autor on ise teadusmaailmaga sina peal, seega, on mõnus lugeda midagi, kus niivõrd keerulist teemat ei püüa lahti seletada keegi totaalselt asjatundmatu. Uuringute ja bioloogia pool ning kogu akadeemiline õhkkond oli autentne ja selle karmi vaibi oli täitsa tunda. Minimaalsed palgad, võistlemine, hierarhia, pidev projektirahade lunimine ja taotlemine, ebastabiilsus, mitte ilmtingimata motiveeriv keskkond vaimses mõttes, konstantne raha ning vahendite puudus -- ülikooli elu ei ole meelakkumine. Keskkonna loomise mõttes võib raamatule igati pats-pats õlale teha. 

Keskne paarike ja nende romanss oli omamoodi isegi nunnu. Vastandid tõmbuvad suhted on alati kasvõi minimaalselt võluvad. Tore oli ka särtsakas ja kohati isegi mõnus humoorikas dialoog. Kuid kui mitut möödarääkimist ja kommunikatsioonipuudumisest tingitud konflikti võib ühte loosse toppida, et seda venitada ning tekitada olukordi, mis lahenduksid sõrme nipsuga, kui tegelased oma suu lahti teeksid? Ja, noh, tõsiasi, et ma pean mitu korda lugema kui laiad õlad mehel on ja kui musklis ta ikka on ja, samas, kui igav tüüp ta tegelikult mulle tundus -- ei olnud just köitev kombo. Rääkimata sellest, et Adam põhjendas enda rusikaga näkku ilustamata käitumist ja teiste teadlaste pisaratesse ajamist tõsiasjaga, et ta lihtsalt ajab taga kvaliteeti ning tahab, et teised rohkem püüaksid. Jah, viruta alluval positsioonil olevale haavatavale kolleegile vastu molli ja siis ütles, et oih, ma tahtsin sind motiveerivalt aidata. Samas, okei, see kuidas mees astus Olive'i eest välja ja teda toetas selles jubedas alandamises, mis naisele osaks sai, oli võrratu. Võib isegi nimetada seksikaks. Aga mitte nii seksikaks, et ma tahaksin pärast epiloogi lugeda boonus peatükki paari seksistseenist mehe perspektiivist. See oli lihtsalt veider valik -- nii kummaline. Kõikidest olukordadest, mida võiks esitada topelt, igast nurgast eraldi, ei oleks voodirõõmude seik just esimene valik millega taastutvuda. Veider...

Igatahes, suht tavaline romantilise komöödia laade lugu, mille haip tekitab kimbatust, kuid millel on oma sarm ja ka ohtralt pärssivaid aspekte.

----------------------------------------

Pealkiri: Äraspidi armastus
Autor: Anna Huang
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2/5

Olen New Adult žanrist vist ikka täiesti välja kasvanud. Kui selle esindajaid kuskil enam kui kümme aastat tagasi nagu seeni pärast vihma hakkas välja vupsama, ja žanr ülipopiks sai, siis isegi lugesin neid. Ju siis ka mingil määral nautisin. Üks hetk muutusid meessoost tegelased minu malbe maitse jaoks üleliia psühhopaatlikult toksiliseks ning naissoost tegelased olid nagu kurdid, pimedad ja tummad oma kavaleride lämmatava käitumise suhtes -- okei, pimedad ei olnud, sest, noh, nii kuumad kutid ju! See vabandab kõike. Igavaks läks, sest iga loo süžee ja tegelased olid põhimõtteliselt täpselt samad. Igatahes, minu doos sai täis ja ma ei ole vist mõnda New Adulti lugenud juba vähemalt seitse aastat. Antud teos kutsus kätte haarama vaid ühel põhjusel, kaanetüüp näeb välja kahtlaselt Uku Suviste moodi. Tundus naljakas, seega, krabasin raamatu. Kurbusega peab tõdema, et žanris ei ole minu eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Ja ka, õnneks, saab tõdeda, et žanris ei ole eemalolekust alates mitte midagi muutunud. Tegin otsekui ajarännaku -- nostalgia missugune! Seda aga suure erinevusega. Ma ise olen muutunud ning mul ei jätku enam kannatust mingi idiootse ebaloogilise jama järele. Jah, naistekad on head ja neil on oma funktsioon, naudin neid väga! Eskapism ja fantaasiasse sukeldumine mõnda sellist krõbedat romantikat lugedes on äge! Realistlikkus ei ole alati primaarne. Aga, oeh, seekord tekkis liiga palju hetki, kus pööritasin silmi, kortsutasin kulmu ja tegin lugemisse nõutu pausi. 

No nii, aga mis siis ikka tagumikku torkis? Tüüpiliselt, on meie kangelane, Alex, kuum kui mustaks tõmbunud ja rabe söetükk, ta on muide veel mingi maffia laadse tegevusega seotud, siis on ta ka geenius, kes on miljonär, sest leiutas mingid tehnikavärgid kui alles koolis käis. Ta oli vist 20ndates ja juba suur bisnismän. Muidugi, on tal nukker minevik, sest vanemad tapeti (mind pigem huvitas, mis sellest kassist sai?) ja ta plaanib kättemaksu. Ja, loomulikult, on ta kõva naistemees, kellele meeldib kinky, domineeriv ja ropendav seks. Ja, täitsa lambikas, tal on mingi mälu, mis lubab tal mäletada kõiki hetki elust, kaasa arvatud, kui ta beebi oli. Miks? Jäi selgusetuks. Lihtsalt nalja pärast vist. Kokkuvõttes, ta on ideaalne New Adult sitapea. Oot, aga see pole veel kõik. Meie kangelanna, Ava, on tüüpiline ta-ei-tea-kui-kuum-ta-on, selline naabritüdruku imidžiga, kes on särtsakas ja eriline ja andekas ja kõik mehed tahavad teda (ta ise on selles suhtes ignorantne) ja lihtsalt nii äge tots, et ta ajas mind igavusest magama. Ta siiski kahvatus oma sõbrantside kõrval, kes panid mu silmad pööritamisest valepidi pähe kinni: üks on mingi sotsiaalmeediastaar, teine on vinge beibepomm (punapea -- vist -- loomulikult!), kellest saab kõva jurist, ja -- parim viimasena -- , mingi suvaka minikuningriigi printsess! Ma ei mõtle neid asju välja. Siis on kaasatud veel ampluaa ohkama panevalt klišeelikke teisi kõrvaltegelasi: vend, kes on ka kuum ja magab kõige ning kõigiga kes hingab (välja arvatud punapea, sest nende "konflikt" on järgmise romaani aluseks), mingi jätisest Ava eks, kes, muidugi, muutub üks hetk vägivaldseks, et anda rusikakangelasele, Alexile, võimalus talle vastu vahtimist anda ja kangelanna silmis pluss punkte teenida (selline alfa isane!!!!), ja veel mingid tüübid. Ja uus turvamees, kes on, loomulikult, kuum ja tal on "konflikt" printsessiga. Jumal hoia selle eest, et keegi tegelastest oleks välimuselt kesine või hullem.

Olles veendunud, et mitte miski ei ole üdini halb ning isegi kehvas raamatus on oma võlu, siis, okei, loos leidus ka toredaid ja nunnusid asju. Nt oli üpris armas kuidas Ava võttis ette väljakutse, et püüda Alexist erinevaid emotsioone välja pigistada. Kuid siiski, süžee oli nagu Figaro, siin, seal ja igal pool laiali. Mis värk oli selle peredraamaga? Kuidagi kahtlaselt mugav oli loole kuidas Ava mälu muudkui tuli ja läks just kõige sobilikemal hetkedel. Peab tunnistama, et mingeid üllatusmomente ja ootamatuid puänte ikka leidus, mida esmapilgul niiväga ette näha ei osanud otsida. Mis oli väga positiivne! Ma ei olnud algselt teose suhtes täienisti kriitiline, sest žanr ongi just selline nagu see lugu, pakkudes seda, mida ta tavaliselt pakub. Läksin Goodreadsi, et vaadata, et kuidas üldine konsensus seal on. Kui ma nägin kellegi arvustust, et ta oleks raamatule kaks tärni pannud, kuid pani ühe, sest tüüp hakkas laulma, siis vot seda õudust poleks ma küll ette suutnud ennustada. Ma isegi ei olnud veel selle stseenini jõudnud, kuid see oli veel hullem kui oskasin oodata. Oleksin tahtnud piinlikkusest ja ebamugavustundest maa alla vajuda. Kuidas oli see romantiline? Nagu kellegi psühho eks läheb "Salalaulu" saatesse ja lõõritab seal oma tundenõretavatest hirmutavast obsessioonist. Ja ohver lihtsalt praeb seal toolil, sest tahaks karjudes leelet lasta, mitte lavale joosta, et hurmurit kallistada. See oli groteskne stseen ning tekitas tõsist kognitiivset dissonantsi.

Okei, noh, lugu oli nagu on ning ega mu ootused väga kõrged ei olnud. Huvitaval kombel, ehk vast meeldiva mineviku kogemuste poolt pimestatuna, tundus, et esialgsed New Adultid, mida kunagi ammu lugesin, ikka olid kuidagi etemad kui käesolev kaasaegne žanri esindaja. Igatahes, igaühele oma. Mõistan selle loo eeliseid ja kadestan neid, kes suutsid seda raamatut nautida. Sellist puhast romantika fantaasiat, problemaatiline või mitte, on vaja ning tal on oma roll. Mulle endale vist lihtsalt ei paku žanr enam pinget ja ma ei suuda seda isegi parem tahtmise juures tõsiselt võtta. Loole au andes, kohati oli isegi päris muhe ja head tuju tekitav seda kaost lugeda. Koomiline nii heas kui halvas mõttes. A, ja, Uku Suvistest oli asi kaugel.