esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Kino: PÖFF 2017 (2) "Anarhist kolooniast" ja "Vee puudutus"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Päev 2 -- 18.11.2017

Pealkiri: Anarhist kolooniast
Originaalpealkiri: Anarchist from the Colony
Riik: Lõuna-Korea, Jaapan
Programm: Põhivõistlusprogramm: väljaspool võistlust
Kestus: 2h 09 min
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma ei tea mida ma ootasin, aga Jaapani ajaloolist kohtudraamat kohe kindlasti mitte. Ma ilmselgelt ei teinud piisavalt kodutööd, et aduda mis sorti filmi vaadata valisin. Ma tunnistan, et suhtusin sellesse veidi stereotüüpselt ehk siis, eeldasin veidrat Aasia komöödia, actioni ja Jaapani koomiksimaiguga ajaloolist süžeed. Ma ei ei saa aga grammigi väita, et see inimõiguslik protsess, mis kogu loo haaras ja mille ümber tegelikus tegevus keerles, äärmiselt paeluv ei oleks olnud. Veidi ootamatu lihtsalt!

Loo keskmes oli korealane Park Yeol ja jaapanlanna Kaneko Fumiko. Toimumisajaks 20ndad Tokyos, kui pärast katastroofset maavärinat kasutati selle tagajärgi ära rassivihaks Jaapanis elavate korealaste vastu. Toimumus tuhandete süütute korealaste tapmine ning tähelepanu eemale tõmbamiseks neist koletustest ja ka nende õigustamiseks, tehakse näidis protsess kahe värvika, sümpaatse, õige asja eest väljas oleva ja, olgem ausad, kriminaalse paari üle. Pole vaja maha salata, et nad tõesti planeerisid teatud paikade pommitamist, kuid ülekuulamiste käigus maaliti neist pilt kui jõledatest terroristidest. Kuna tegu ei olnud ohmudega, suutis paar toetajate abil pöörata kohtumõistmine osati enda kasuks, et tuua maailma tähelepanu korealaste julmale tapmisele. Samuti, oli Jaapani valitsusel paari hädasti vaja, sest kui viimaseid ei saaks riigi reetmises süüdistada, siis ei oleks riigiametnikel millegagi vähemusrahva hävitamise kübekeseks õigustuseks. Ja, otse loomulikult, tapatalgude valguses oleks see veel enam maailma pahameelt Jaapanile toonud kui kaks süütut inimest suurejoonelise protsessi käigus surma mõistetakse. Seega, omas paar omamoodi võimu kogu toimuva üle, mida nad ka usinalt ära kasutasid (nt õigus kohtus Korea traditsioonilist riietust kanda). Mõlemale poolele oli protsess vajalik oma eesmärkide täitmiseks ning see lükkamis-tõmbamismäng oli üpris kaasahaarav, rääkimata konkreetse kohtuprotsessi keerukusest ja vingerdustest. Lõpp oli aga kahjuks aimatav. Siinkohal, on tähtis ära märkida, et tegu on üdini tõestisündinud looga ning tegelased põhinevad päriselus eksisteerinud isikutel. See fakt paneb juba tõsisemalt asja üle mõtlema...

Mulle meeldis filmi toon. Vaatamata sisule ei olnud see raske ja sünge, otse vastupidi, tundeküllasust oli ohtralt, aga lähenemine oli pigem helge ja isegi humoorikas. Sellele aitasid hulganisti kaasa kahe peategelase karakterid, kes vaatamata pöörasele ning õudsele olukorrale suutsid olla erksad, särtsakad ja teenida enda seatud kõrgemat eesmärki. Iseäranis sümpaatne oli Kaneko Fumiko, eriti valusa lapsepõlvega jaapanlanna, kes kirglikult korealaste õiguste eest väljas oli ning kelle side Park Yeoliga oli tugev, nii intellektuaalselt kui spirituaalselt. Mulle siiralt meeldis kuidas näitlejanna, Moon Choi, kes on muideks hoopis korealane, teda mängis: krapsakas, positiivne, iseteadlik ja oma ajast naiste suhtumisel teistest kilomeetreid ees. Jaapani "kawaii" miksitud feminismiga. Muide, paljuski on kogu protsessist teada ning süžee ise üles ehitatud just päriselu Kaneko Fumiko memuaaridel, milled too kirjutas kui oli vangis.

Lisaks pean tooma esile, et lugu ei langenud musta-valge lõksu, mida liialt tihti ette tuleb taoliste algmaterjalidega. Ehk, korealased head ja jaapanlased pahad. Mulle imponeeris, et jaapanlasi oli küll ka jätiseid, kuid oli ka hallikarva ja mõistlikke ning ka neid, kes peategelaste eest väsimatult võitlesid. Miinusena tooksin välja, et kohati kippus lugu venima ja väsitama.

Seansil oli kohal ka mainitud Moon Choi, kelle inglise keel oli suurepärane, kelle suhtumine oli soe ja avatud ning kes tundus olevat sama kihvti ja heatahtlik kui tema kehastatav tegelane. Mulle meeldisid tema põhjalikud vastused ja siiras tahtmine filmi üle arutleda.



------------------------------------

Pealkiri: Vee puudutus
Originaalpealkiri: The Shape of Water
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 2h 03 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Palju kiidetud, palju juubeldatud, palju auhinnatud -- mind, kahjuks, vasikavaimustusse ei viinud. Tegu oli otsekui erilise filmiga ja teisalt mitte niiväga. Ülehinnatud maigu see mulle aga jättis küll. Nõrgaks jäi süžee, mis kui eemaldada omanäoline pakend, oli tegu suhteliselt standardse üleloomuliku komponendiga päästelooga. Isegi lisades siia lembenoodi, ei tundunud nähtu siiski eriti originaalne. Olla ainulaadne ei ole alati muidugi mingi näitaja, kuid vähemalt fundamendi laob ta küll. Teostus oli aspekt, millega film teenis enamus punktid. Muusika, kostüümid, kaadrid, atmosfäär, jne mõjusid maagiliselt, meeldivalt veidralt, värskelt, salapäraselt, detailselt, läbimõelduna, ehk siis, oli tegu modernse, kuid retrohõngulise muinasjutuga.

Mind häirisid mitmed detailid, mis samaaegselt aga ideaalselt passisid ja värvi lisasid. Peategelase Elisa naaber ja kamu, Giles, tüütas oma pideva mulisemisega ning fookusega, mis liialt palju mehe tegemistele kaldus. Kohati tundus, et ta lämmatas Elisat, kes oli tumm. Teisalt, oli mees tähtis faktor naise elus ja loo kulgemises ning omamoodi muhe kuju. Samamoodi, oli ka kurikaelaga, kelle kodusest elust ei olnud mul sooja ega külma, kuid kiiked sinna võimaldasid luua selgema pildi, et miks oli mees nagu ta oli. Karakterid olid kõik karakterid suure tähega -- hoolega loodud, elavad ning põhjalikkusega esitletud. Üleüldse, hiilgas film just üksikasjadega, näiteks, külma sõja ning Nõukogude spiooni element, Giles'i aja jalgu jääv töö reklaamijoonistajana, jne. Kõnekas oli ka keskne n-ö mitteverbaalne armulugu, mis, saan aru, et vaatajatele hingestatuna ja sügavana paistis, mind aga niiväga puudutada ei suutnud. Kahe üksiku hinge teineteise leidmine, ükskõik kui kentsakates oludes ja teisest liigist, oli ju armas, kuid mulle mõjus võõrastavana. 

Kokkuvõttes, kiidan julgust teha midagi juba nähtud-tehtud aga uues tõepoolest silmapaistvas kuues. Ja ka minemist, paljude jaoks, üle piiri, mis on mõnikord just see mida vaja, et nõiaringist välja murda.



teisipäev, 23. jaanuar 2018

Etendus: "Giselle" ja "Luikede järv"

Tervitus!

Seekord kaks ühes etendust!

Pealkiri: Giselle (Adolphe Adami ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 07.04.2017
Millal nähtud: 23.09.2017

Pealkiri: Luikede järv (Pjotr Tšaikovski ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 12.01.2018

Kaks klassikat, mida julgeb isegi balletti sünonüümideks nimetada. Või siis vähemalt kaks žanri esindajat, mis esimeste hulgas alati inimeste meelde manatakse, kui Rooside sõjas küsida "Nimeta üks kuulus ballett". Kui "Luikede järve" üht versiooni kogesin juba kümmekond aastat tagasi, siis "Giselle'i" näha oli mulle esimene kord. Esmapilgul ei tundu, et neil palju ühist oleks, kuid olles lühikese aja jooksul mõlemat näinud, leidus nende vahel hulgaliselt sarnaseid jooni. Iseäranis tõusis see tõsiasi esile kui end arvuti taga valmis seadsin, et "Giselle'i" muljed kirja panna ning "Luikede järv" pidevalt silme ette kerkis ja kaks balletti liiga vaevatult kokku sulandusid.

Mõlema etenduse keskel on kaunis neiu, kes pahatahtliku üleloomuliku või musta maagia tagajärjel on sunnitud armastuse eest võitlema. Odette muudetakse sorts Rothbarti poolt luigeks ning needust saab murda neiu kallim, võluv prints Siegfried. Giselle sureb murtud südamesse ning kättemaksuhimulised hinged ehk vilid sunnivad naist jälgima, kuidas tema armastatud meest surma meelitatase. Giselle kavaldab oma kaaslased üle ning Albrecht pääseb vabadusse. Kohe kindlasti ei ole tegu üks ühele paralleeliga, kuid sarnaseks teguriks on reeturlikud kallimad. Siegfried pannakse alatu triki abil armastust vanduma hoopis Odette'ina maskeerunud Ottiliele, kes on maagi nõiast tütar. Adunud oma viga, on prints valmis kõigeks, kasvõi enda elust loobuma, et oma luike päästa. On versioone balletist, kus needus õnnestub murda, kuid enamustes hukkub paar koos või siis Odette jääb luigeks ja mees temast igavesti ilma. Albrecht aga käitus häbiväärsemana. Nimelt armus ta ja võrgutas Giselle'i, teades, et on kihlatud teise naisega. Vale valguse kätte tulemine põhjustab ka neiu surma. Vaatamata alatule teole, mida mees kohutavalt kahetseb, ei õnnestu neil küll kunagi enam koos olla, aga vähemalt jääb Albrecht neiu abil ellu ja saab võimaluse edasi liikuda. Armastus võib küll olla needjaks, kuid on ta ka võimas nõiduste murdja ja päästja.

"Giselle" pilt opera.ee kodulehelt
Mõlemad balletid on pigem kurva ja melanhoolse maiguga lood keerulisest armastusest, mille nukrad noodid teevad nähtu tundeküllaseks ja ekstra kauniks. Kui "Giselle" lähtub suhteliselt kindlasti väljakujunenud süžeest, siis "Luikede järve" uusluuakse pea iga produktsiooniga. Peamiselt just lõpp saab erinevate lähenemiste osaliseks. Minu esimesel kokkupuutel selle etendusega, Rahvusooper Estonias, oli valik langenud traagilise variandi kasuks. Sellest tulenevalt oli minu üllatus suur kui nüüdne külastus langetas kardina joviaalse meeleoluga. Ma aga ei ole jõudnud otsusele, kas selline finaal mulle passis või eelistan vastandit -- üllatusmomenti see muidugi pakkus. Õnnetu Giselle'i saatus aga kipub alati olema üks ja seesama. Just oma kurvameelse lõpp-seisuga kaevub "Giselle" automaatselt tasand sügavamale ning mõjub tõsiseltvõetava, kaaluka ning täiskasvanulikumana. Ehk siis, kui olla valiku ees, kumba näiteks lapsega vaatama minna, siis antud juhul langeb minu soovitus Tšaikovski meistriteosele, sest antud versioon on muinasjutuliselt õnneliku lõpuga.

Visuaalselt silmapaistvam paralleel kahe balletti vahel on grupitantsud ja sealsed tantsijad: luiged ja vilid. Alustame ilmselgest, mõlemad on riietatud valgesse ning suurejoonelistes tantsustseenides näevad nad tohutult muljetavaldavad välja. Teiseks, vilid on paranormaalsed kättemaksuhimulised vaimud, kes otsekui needuse all, ja, paljudes versioonides, on Odette'ile lisaks ka teised luiged nõiduse all kannatavad neiud mitte tavalised linnud. Tantsustiil on mõlemal grupil aga kategooriliselt erinev, omanäoline ja karakterite olemusest lähtuv -- ühed kummituslikud ja haldjalikud, teised graatsilised ning elegantsed linnud. Kui naine saaks olla luik, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Luikede järves". Ma ei oska muud öelda kui, et grupistseenid olid võrratud nii koreograafia kui esituse poolest -- tantsijad olid inimnahas luiged! Nende parvest tõusid esile ka neli väikest luike oma sünkroonse käsi käes esitusega -- kihvt, nooruslik, agar ja natuke üleannetu. Ma imestan, kui palju on neiloskust vaja, et mitte jalgu omavahel puntra ajada! Vilisid iseloomustas minu jaoks aga hüpnotiseeriv ja kärme ringtants, mida nad kasutasid, et mehi enda võrku püüda ja millega nende põgenemist piirasid. Tantsijate kiire ohvri ümber ringi tuhisemine oli äärmiselt lahe ja andis vilidele lisakihi vaenuliku aurat. Veel kord, kui naine saaks olla hirmus ja võluv vaim, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, et tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Giselle'is".

"Luikede järv" pilt opera.ee kodulehelt
Ka mõlema loo kangelannade vahel oli omajagu ühist. Tegu on õrnade, tundeliste ja teiste füüsilise mõju all olevate neiudega, kes oma vaimset jõud demonstreerisid oma armastusega. Alena Shkatula, Odette'ina, oli lausa rabav. Baleriini voolavad, pehmed ja vaevatuna näivad liigutused hämmastasid. Kuidas ta oma käsi taha sirutas ja rinda ette surus nagu tiibu avav luik, häbelikult pea alla pööras ning need kõnekad, detailsed ja sujuvad käeliigutused õlast kuni sõrmeotsteni -- imeilus! Võrreldes oma meessoost tantsupartneriga ei kannata viimane aga kriitikat -- prints ei olnud talle samatasemeline kaasa. Ottiliena suutis naine samamoodi sõnatuks võtta -- ekstravertne, riukalik, enesekindel ja täielik vastand Odette'ile. Giselle jagas paari põgusat joont Ottiliega, eriti enne kallima pettusest teada saamist, olles armunud, õhinas ja õnnelik. Teises vaatuses on neiu jätnud maise ning vilina mõjus malbe ja igatseva, kuid endaga rahu teinuna olukorra suhtes. Kummituslikud liigutused nagu käte nõtkelt ette sirutamine, aga andsid selgelt ja efektselt märku, et tegu on vaimuga. Kuigi "Luikede järve" kangelanna süüvis mu mällu seekord erksamalt, olid mõlema baleriini poolt esitused hiilgavad.

Kummalgi ballettil olid omad eelised. "Giselle" oli omamoodi kõhedavõitu, salapärane ning vilid lisasid ohtlikku ja ärevat meeleolu -- seda tasakaalustas esimese vaatuse meeleolukas ja tantsurohke külaelu. "Luikede järv" oli pigem muinasjutuline ja maagiline. Viimase puhul aga tundsin, et õukonna esitused ja pidustused mõlema vaatuse alguses venisid pikale ning mõjusid juba liigsetena, lõhestades süžee voolamist. "Giselle'is" oli tantsuline pool ning loo kulgemine paremas balansis ning kumbki ei mõjunud ülearusena. Ballett toimis tempoka, varieeruva ning edukamana süžee arendamisel. Samas, sain emotsionaalselt kaasahaaravama kogemuse osaliseks eelneva puhul, kus leevendavaks faktoriks mainitud monotoonsusele said Tšaikovski tundud meloodiad neile tantsudele. Muusika puhul peab ära mainima ka ülikuulsa põhimeloodia, mida ka vist vähesed ei ole elu jooksul kordagi kuulnud ning mida võib nimetada ideaalseks ängipalaks. "Giselle'ist" mulle sellest aspektist niiväga midagi kõrva ei jäänud. 

Kokkuvõttes, kaks sarnast, kuid siiski omanäolist klassikat kodusel laval, mida kindlasti külastada!




kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 2

Tervitus!

Siin nüüd teine osa lühiülevaadetest!

Pealkiri: Justice League
Originaalpealkiri: Õigluse liiga
Kinodes alates: 17.11.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kuigi tunnen juba Marveli tüdimust (mida "Thor: Ragnarok" veidi leevendas) virutasid nad ühe asja juures naela pihta. Nimelt, kangelaste kokkutoomiseks ühe grupina ühes linateoses läks tarvis päris mitu eelfilmi, et maastikku sobivaks sõtkuda. DC koomiksikangelaste suurejoonelisel kohtumisel aga puudusid võimalikud eelnevalt väljajoonistunud seosed, välja arenenud konkreetsed tegelastevahelised suhted, looliinid mis jõuaksid võimaliku pika ootamise järel rahuldava seisuni ning jällenägemisrõõm kohtumaks kaua kaasaelatud armastatud tegelastele. Enamus karaktereid jäid võõraks ja nende tutvustused/arendused jäi pinnapealseks -- toimuval ei olnud kaalu ning uus kangelaste maailm oli kitsas ja õhuke. Pinnas jäi vesiseks, sest polnud piisavalt turvast jõudnud tekkida. Jah, madinat oli omajagu, hävingut oli küllalt, kangelastegusid piisavalt, kuid mulle ei läinud nähtu eriti korda. Muidugi, oli ka kihvte stseene ja tegelasi (no tõesti, Jason Momoa Aqamanina oli ootamatult mehine ja äge), kuid keeruline oli selle looga kontakti leida ja end emotsionaalselt siduda.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Keti lõpp
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma arvasin, et see film kõnetab mind vähem kui välja kukkus. Selline artsy ja uuenduslik lähenemine koos minu jaoks ebatraditsionaalse süžeega pelgasin, et jätab mind külmaks või isegi tekitab vastumeelsust. Tegu ju originaalis teatritükiga -- lavale passib, aga kinolinal ei pruugi toimida. Üle ujutatud enesekesksetest, sisutühjadest, eemalepeletavatest ja/või tüütutest tegelastest -- meie tavapärastest igapäeva keskkonnakaaslastest --, oli otsekui pärl sigade ette visatud söögikoha ettekandja, loo kangelanna, Maiken Schmidti kehastuses. Inimene, kes vajas muutust ning selle ka pealesurutuna negatiivses kuues sai. Nimelt, keskendus lugu toidukoha viimasele tegutsemispäevale, peale mida naine omale uue töökoha või elusihi on sunnitud leidma. Midagi tegelase juures minuga aga haakus ja ma olin siiralt tema käekäiku investeeritud. Sõnas ta ka muuseas mina jaoks lausa legendaarseks saanud mõttetera: "Kas sa arvad ei burgereid ei ole vaja? Kas sa arvad, et friikaid ei ole vaja?" Lihtne ja labane, aga sügav ja mõtlema panev! Lõpp astus aga ilmselgelt ühe sammu liiast ning selline ekstra diip imal jama pani mind nina krimpsutades kukalt kratsima. Üldiselt, oli linateoses midagi seletamatut, mis mulle ootamatult istus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Väike ime
Originaalpealkiri: Wonder
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Juba loo alguses hakka peategelane, moonutatud näoga terane ja igati tubli poiss, oma kolme uut klassikaaslast esimesel kohtumisel kategoriseerima vastavalt nende välimusele… Filmi sõnum oli mitte hinnata raamatut raamatu kaane järgi – pesueht topeltmoraal! Ja siis see üliimal auhinna andmine lõpus! Ehk siis, tundsin ja elasin ma Auggiele täiega kaasa, kuid, piinlik tõdeda, suutis poisi kõrval peres teisejärgulisena koheldud ja kohati nähtamatu õde mu sümpaatiat enam võita. Üldiselt, oli tegu emotsionaalse elujaatava filmiga, kus eri aspektid, alates näitlemisest kuni loo ülesehituse ja erinevate vaatevinklite kaasamiseni, olid soliidselt esitatud. Pisarad tiriti mult efektiivselt ja järjekindlalt välja iga teise stseeni juures, mis näitab, et asi toimis või olen ma üks ogar nutunaine. Mõlemad variandid vast siinkohal kehtivad. 






----------------------------------------------------

Pealkiri: Jackie
Originaalpealkiri: Jackie
Kinodes alates: 03.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ütlen kohe, et minu jaoks võiks suure punnitamise peale häirivate faktoritena välja tuua vaid tempot, mis vahepeal kippus venima, ning paari kõrvalosatäitja sunnitud etteastet. Üleüldiselt aga suutis film mu hinge pugeda ja sellise mastaapse ajaloosündmuse hoopis teisest valgusest vaadatuna niivõrd inimlikuks, tundeküllaseks ja vaatajale isiklikuks teha. John F. Kennedy tapmine Texases oli traagiline sündmus, mille poliitiline jalajälg, järgnenud segadus ja vastamata küsimused koos vandenõu teooriatega varjutasid selle mõju tema lähedastele. Selle aspekti tõi üliemotsionaalse ja vaoshoitult dramaatilisena hiilgavalt välja malbe ja haavatava, kuid pead püsti kuni lõpuni hoidva, väärika Jackiena, Natalie Portman. Fookus naise läbielamistel ja nädalatel pärast mehe surma tiris mind sisse ja hoidis kinni kuni viimase sekundini. Midagi oli filmi juures ekstra poteetiliselt kaunist, hingeliselt sügavat, kurblikult rahustavat ja tasa ning targu kaasa haaravat.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Spiderman: Kojutulek
Originaalpealkiri: Spiderman: Homecoming
Kinodes alates: 14.07.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin juba uut kombenisioonikangelase versiooni nägemata, et Tom Holland klapib teismelise Peter Parkeri olemusega enam kui Tobey Maguire ja Andrew Garfield seda kunagi suudaks. Valides usutavama vanusega näitlejaid kehastamaks noorukeid on alati samm õiges suunas. Kuigi, kui mitu korda ühte ja sedasama karakterit värskendada, võib asi oma hiilguse kaotada, tundus mulle antud uusvariant eelnevatest ehedam ja sümpaatsem. Samas, aga imbus sisse ka Marveli filmide sarja tüüpmustreid, mis suurtes doosides võivad karuteenet tegema hakata. Näiteks, kuigi Raudmees ei kaaperdanud antud filmi, tuli teda ette minu maitsele liialt palju. Jah, tema sekkumine oli loogiline ja süžeed toetav, kuid Marveli linateoste pluss on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest. Ja Marvel linateoste probleem on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest.




----------------------------------------------------

Pealkiri: Tantsija
Originaalpealkiri: La danseuse
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Film keerles modernse tantsu ning innovatiivse teatraalse valgustuse eestvedaja, Loïe Fulleri, ümber, keda imetlesid tollase ajad suured nimed kunstis, näiteks, Rodin ja Toulouse-Lautrec, ning isegi Marie Curie. Fookus asetus naise karjääri algusaastatele ning kuulsa Serpentine Dance loomisprotsessile -- mis nähtu järgi juhtus poolkogemata. Edaspidi juba keskenduti naise suhetele patrooni, d'Orsay krahviga, ning, iseäranis, teise hakkaja ja ambitsioonika tantsija, Isadora Duncaniga. Mõlemaga oli Loïel ka teatud kraadini romantilised suhted. Isadora suutis naisel pea täitsa sassi ajada. Põnev ajastu, fastsineeriv päriselus eksisteerinud ning oma sügava jälje jätnud peategelane, ohtralt potentsiaalset ning plahvatusohtlikku draamat ja tundeid kunstimaailmas, kenad kostüümid, jne -- aga oli see küll üks igav film! Minuni ei jõudnud grammigi särtsu ja Loïe ei paistnud üldsegi erakordne inimene, kes ta ju kahtlemata reaalsuses pidi olema. Mitmed aspektid, tempost kuni näitlemiseni kuni õhkkonnani, olid tuimad ja elutud -- vastupidiselt kõigele, mida esindas loo keskmes olev kuulus tantsustiil.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik blond
Originaalpealkiri: Atomic Blonde
Kinodes alates: 04.08.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mul oli kõigist tegelastest ja toimuvast nii ükskõik -- film ei tõmmanud mind käima ega suutnud kübegi kõnetada. Isegi mu suur lemmik, James McAvoy, ei olnud võimeline karakteritele elu sisse puhuda või mind nähtust hoolima panna. Külmaks ja kaugeks jäi eriti peategelasest jäine blondiin Elsa... ups, Lorraine. Juba alguses oli ka selge, kes on n-ö pahalane -- puudus põnevusfaktor ja vimpkad loos. Ohtralt pluss punkte sai film minult täna stiilsusele ja omanäolisele esteetikale. Viimast ilmselgelt ka rõhutati, minnes, sellest tulenevalt, süžee poolelt liialt mugavaks. Madinastseenid olid vinged ning, kuigi ikkagi absurdsed -- tegelased oleks pidanud ammu juba sussid püsti viskama --, suudeti need kätšid vähemalt realistlikult vaatajale esitada. Kihvt pakett, kuid üllatusvaba ning tühja õhu rohke sisu.







------------------------------------------------------

Pealkiri: Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks
Originaalpealkiri: Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mäletan kui esimene "Kariibi mere piraadid" osa kinodesse jõudsid ja seda isegi kaks korda kinos vaatamas sai käidud. Seda kõike, sest tegu oli ajuvaba, kuid laheda ja köitva piraadiseiklusega, žanr mis varem pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud ning automaatse läbikukkumise needus all kannatas. Viis ju "Kõrilõikajajate saar" (1995) omal ajal põhja Carolco filmistuudio. Selle žanri halva kuulsuse murdis aga teine needus, ehk siis "Musta pärli needus" ja riburadapidi on järgnenud neli järge. Vaatasin ära ka veel teise osa, kuid pettusin tohutult kui mulle armsaks saanud tegelasi enam ära ei tundud. Dünaamika muutus ja tegelased olid järsult ebasümpaatsed. Midagi ei ole ka viienda filmiga muutunud -- samad head ja vead, aga kuidagi luitunud ja väsinud näeb sarja uus lisa välja. Copy-paste täitsa esimese linateoses süžeest ja tegelastest (kuigi uus generatsioon tõi grammikese värskeid hoovuseid) ning vingest Jack Sparrowst on saanud veel piinlikum kloun. Nostalgiline oli aga muidugi taas Willi ja Elizabethi näha, kasvõi siis viivuks lõpus. Igatahes, tore idee, toredad efektid, tore seiklus, aga pillid oli aeg kotti panna juba paar filmi tagasi. Kõik järgnev on olnud üleliigne rahalüpsimasin.



kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Jõulu kontserdid ja etendused 2017: Vivaldi, Ilvesed, Pähklipureja ja Bocelli

Tervitus!

Käisin jõulukuul mitmel jõulu- või lihtsalt meeleolukal kontserdil või etendusel ning siin on lühiülevaated!

Kontsert: Antonio Vivaldi. Taevane ja maine armastus
Toimumiskoht: Eesti kontserdisaal
Millal nähtud: 16.12.2017

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kes siis ei teaks Antonio Vivaldi "Nelja aastaaega"? Erinevaid tuntumaid seiku teosest on, julga väita, et iga inimene kuulnud kas filmidest, reklaamidest, multfilmidest, televiisorist, internetist, jne, adumata aga alati, et tegu on Vivaldiga. Paljud on kuulanud ära ka kogu komplekti. Minu jaoks toimus terviku teose esmakordne kogemine detsembris 2017. Kriminaalselt hilja, kuid parem seda kui mitte kunagi. 

Peterburgi sümfooniaorkester Lev Dunajevi juhatusel lasi esimesel poolel kõlada näiteks flöödimängul, avapalal ooperile "Dariuse kroonimine" ning kahel ooperiaarial Jekaterina Šimanovitši esituses. Meeldiv ja meisterlik, kuid, olgem ausad, nad ei suutnud kuidagi küündida teise poole fookuse geniaalsusele. "Neli aastaaega" on imeline, vaimustav, hiilgav, unustamatu ja veel mitmed ülivõrdes kiidusõnad lisaks. Kuninglik kevad, hingemattev suvi, värviküllane sügis ja kõledalt kaunis talv -- Vivaldi suutis uskumatult täpselt muusikasse panna nelja aastaaja eripära, olemuse, helid ning inimese vaatevinklist lähtudes head ning halvad küljed. Teadmata kui keeruline on olla osav keelpillimängija, kuid aimates selle tagamaid, olin hämmingus millise intensiivse tempoga ja minu kõrvadele ideaalselt esitas trupp näiteks "Suve" tormi kibekärmet osa. Üleüldse kõlas kõik imeliselt! Taustaks oli võimalik projektorilt näha ka aastaaegadele vastavaid videosid ning laval esitas noor tantsijapaar kaasaegset koreograafiakombinatsiooni inspireeritud kuuldava sisust. Kohati tundus, et laval oli korraga liialt palju saginat ja erinevaid aspekte mida jälgida, kuid vähemalt oli valikut millele võiks kõrvade kõrval ka silmad keskenduda. 

Milline Vivaldi aastaaeg on minu lemmik? On neid kellel on üks konkreetne looduse aastaaeg, mis neid kõnetab. Minul seda ei ole, igal ühel on omad head ja vead. Samamoodi ka antud teose osadega -- on seiku, mis sügavalt puudutavad, on neid millega saavutab vähem kontakti. Natuke tõusevad teistest esile aga "Sügise" algus ning "Suve" torm. Absoluutselt oivaline muusikateos esimesest sekundist kuni viimaseni igatahes ning kohustuslik kuulamine kõigile.

----------------------------------------------

Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)
Teater: Royal Opera House (London)
Toimumiskoht: Cinamon Kosmos
Millal nähtud: 28.12.2017
Kestus: 2h 15 min

pilt kosmos.cinamon.com kodulehelt

"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!

"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.

Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.

Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.

-------------------------------------------------

Kontsert: The Ilves Sisters "Talvevõlumaa"
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Detsembris on mu repertuaaris alati üks jõulukontsert. Vaatamata sellele, et minul ja mu perel erilisi pühade pidamise traditsioone ei ole, tunnen ise alati, et kinkide kõrval pean korra ikka hooajamuusikat kuulma ning kirikumelu imetlema. Iga aasta on vastavaid kontserte jalga segada. Kõik kes tsipagi viisi peavad või mõnest pillist veidigi korrektsemat häält suudavad välja pigistada, hüppavad bussi ja ring tehakse peale kõigile Eestimaa pühakodadele. Olen meie muusikute hulgast väga valiv ja paljud mulle eri põhjustel peale ei lähe, seega langes valik see aasta õdede Ilveste ansambli kasuks, kes tundusid väljapakutust enim sümpatiseerivat.

Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.

Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!

Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.

----------------------------------------------------------

Kontsert: Andrea Bocelli: A Legend of Beauty
Toimumiskoht: Coca-Cola Plaza
Millal nähtud: 27.12.2017
Kestus: 1h 50 min

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Mul oli valida kas Draamateatri "Sumu" või see. Esimestel minutitel tekkis tugev kahtlus, et olin teinud vale valiku. Selle asemel, et keskenduda täienisti suurepärasele jääshowle, näidati liialt palju kaadreid publikust -- kohalikest botox-nägudest (no tõesti, vaielge vastu!) ja Katie Holmesist. Õnneks need segavad seigad lahustusid peatselt jäämaagia sisse ning sain kogemust vaikselt nautima hakata.

Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.

Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.

Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.

Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.

Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 1

Tervitus!

Kuna mul on isegi aastast 2016 veel mõned filmide ülevaated õhus, siis otsustasin suure portsu neid korraga ära teha ekstra lühidalt.

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Lumememm
Originaalpealkiri: The Snowman 
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 1.5/5

Kuidas saab küll nii ohtralt mööda panna!? Film kannatas augulise ja läbimõtlemata stsenaariumi all, kus keskenduti pidevalt ebaolulisele ning lugu mitte edasi viivatele kõrvalliinidele. Lisaks, oli tempo uimerdav ja esitus igav. Puudus sidusus pea kõikide teose aspektide vahel. Tegelasi oli ebavajalikult palju, liiga vähe oli nende arendust ning enamustega oli keeruline kontakti saada või kaasa elada. Kulminatsioon oli naeruväärselt mannetu ja koomiliselt teatraalne. Pea võimatu on midagi positiivset mainida -- vast see, et algus oli paljulubav koos suurepärase Norra maastiku ja keskkonnaga.





------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Jumanji: Tere tulemast džunglisse
Originaalpealkiri: Jumanji: Welcome to the Jungle
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei oodanud, et see uusversioon 90ndate samanimelisest loost on niivõrd ajuvabalt lõbus ja igati adekvaatne meelelahutus. Film teadis, et on totakas ja absurdne, kuid ei lasknud end sellest segada, vaid pööras selle fakti enda kasuks, keeras vinti üle ja, kokkuvõttes oli seda mõnusat tohuvabaohu lahe vaadata. Ma hindasin, et kuigi loo vallandaja, mäng, oli sama, erinesid käesolev ja originaalfilm üksteisest märkimisväärselt. Näiteks, kui eelnevas oli tegevuspaigaks päris maailm kuhu eksisid mängu igasugu olendid, siis viimases modifitseeris lauamäng end arvutimänguks ning peategelased imeti eraldi virtuaalreaalsesse maailma. Karakterid olid isikupärased ning igal ühel neist oli võimalus mingi hetk fookuses olla oma eriliste omadustega. Need olid kohati kahtlased (avatari nõrkus: kook), kuid kõik faktid leidsid kasutust -- iseasi kui sujuvalt neid rakendati. Näitlejad sulandusid oma tegelastesse kenasti sisse. Seiklus võib alata!

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Tüdruk ja koletis
Originaalpealkiri: Colossal
Kinodes alates: 28.04.2017
Minu hinnang: 4/5

Originaalne, kiiksuga ja ootamatute käikudega n-ö uut tüüpi superkangelaste lugu. Või paroodia nendest? Süžee oli põnev ja omanäoline kombinatsioon komöödiast, draamast, actionist ja thrillerist --- jäi segaseks, et mis ta täpselt olla plaanis, kuid mis iganes see ka ei olnud, mulle läks see igati peale. Kulminatsioon oli närvekõditavam, muljetavaldavam ja lõbusam kui mitmed kangelaste ja kurjamite viimased kokkupõrked Marveli filmides. Segadusse ajasid aga mitmed küsimused, mis jäid pärast tiitreid õhku rippuma, kuid loo üldine veider maik oli pigem ligitõmbav kui eemalepeletav.






----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Lego Ninjago film
Originaalpealkiri: The LEGO Ninjago Movie
Kinodes alates: 22.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

Mulle väga sümpatiseeris eelnev legoklotsidest seiklus Batmaniga peaosas ja ootasin samalaadset heatuju süsti sületäie huumoriga ka uuelt väljalaskelt. Tulemus oli aga eelmisega võrreldes vaimuvaesem ja lahjem. Huumorit nagu oli, aga mitte piisavalt. Lahedat seiklust nagu oli, aga mitte rahuldavas koguses. Süžee kohati nagu säras, aga mitte stabiilselt kogu nähtu vältel. Tegelased olid küll intrigeerivad, aga kõik ei saanud piisavalt tähelepanu, et potentsiaali realiseerida. Oli nagu lahe film, aga samas vahelduva eduga ei olnud ka. Eestikeelne tõlge aga mulle taaskord väga meeldis koos dubleeringuga: "Sa haised nagu vana joogamatt" ja "Mis pabistad, ainuke kes vaatab on su ülikriitiline isa".





------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Võõramaalane
Originaalpealkiri: The Foreigner
Kinodes alates: 13.10.2017
Minu hinnang: 3/5

Ma olin segaduses, sest suurem osa loost ei teadnud ma kellele kaasa elada või kasvõi kindlaks teha, kes suutis võita mu sümpaatia. Jah, Jackie Chan kehastas inimvrakist trööstitut isa, kes kaotas armastatud tütre, kuid Pierce Brosnani karakterit ja tema gängi piinama ja saboteerima hakata, ei tundunud ka just kõige õiglasem või minu poolehoidu võitev valik. Mõlemal poolel oli luukeresid kapis, mõlemad ei käitunud õigesti või siis käitusid just nii nagu nemad enda või lähedaste jaoks pidasid parimaks. Kaalukausid olid liialt jõuliselt üksiktegija, Jackie, poole nihkes ilma märkimisväärsete edusammudeta Pierce'i poksinurgas, et olukord tundus ebareaalne ning võimendatud. Teisalt, olid märulistseenid tõepärased ning pingelised ja tempo ärevaks tegev. Samuti, oli tore näha Jackie't dramaatilisemas, tõsisemas ning emotsionaalsemas rollis, kus mees sai lisaks klohmimisele ka oma näitlejaoskusi demonstreerida.


-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Pihtimus
Originaalpealkiri: The Confession
Kinodes alates: 27.10.2017
Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei teadnud, mida ma selles filmist ootasin, kuid eeldasin veidi igavavõitu külaloost kvaliteetfilmi. Jah, seda tooni tuli ka piisavalt ette, kuid üldiselt on minu jaoks tegu looga, kus lahe preester ja tema muhe abi tõmbavad lühema liisu, ehk siis, inimesed on närakad ja kahju saavad edumeelsed ning heatahtlikud. Või on iva selles, et kõigil on alati mingi vähem või rohkem isekam ning halba tekitav tagamõte – mõned lihtsalt sutsavad enne teisi ja konkreetse haavava löögina? Lõppkokkuvõttes, ei olnudki film nii ilmetu ja ebahuvitav kui paistis.






------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Legend Kolovartist
Originaalpealkiri: Легенда о Коловрате
Kinodes alates: 01.12.2017
Minu hinnang: 3/5

Vene filme ma just tihti kinno vaatama ei satu, sest komöödiad, mis suuresti Eestis valiku moodustavad, sisaldavad huumorit, mis mind karjudes eemale peletab. Vene ajaloolisi või muudmoodi komöödia žanrist eemalduvaid teoseid võib vaatamas käia aga küll. Kuigi need kipuvad olema teatud kraadini lapsikult klišeed või liialt muinasjutulised. Eks viimast oli ka Kolovarti lugu, kuid venelased suudavad need klišeed kuidagi mittetõsiseltvõetavalt kihvtiks teha. Jah, film oligi tsipa koomiliselt tõsine ja tõsiselt veidi koomiline aga mulle see ajaloomäruliseebiooper omajagu sümpatiseeris.





-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Palgamõrvari ihukaitsja
Originaalpealkiri: The Hitman's Bodyguard
Kinodes alates: 18.08.2017
Minu hinnang: 2/5

Ei olnud naljaks, no lihtsalt ei olnud! Tüütu paipoiss Ryan Reynolds ja närvidele käiv mölapidamatusega ja vali Samuel L. Jackson. Liiga palju mõlema näitleja tüüpilist karakterikehastust mõjus mulle seekord üledoosina. Lisaks, oli süžee tillukeste kõrvalepõigetega klassikaline 90ndate märulikomöödia, kus nalja sai siis kui kellelegi midagi pähe kukkus või keegi kolaka sai. Otse loomulikult ei olnud ka palgamõrvar üldsegi nii pahalane kui algselt tundus – miks riiviti selle lähenemisega maha krõbe ja mahlane koorik? Salma Hayek aga oli kõvam tegija kui mõlemad jorsid kokku.






---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Wonder Woman
Originaalpealkiri: Wonder Woman
Kinodes alates: 02.06.2017
Minu hinnang: 4/5

Oeh, kui palju võimsaid kananahka tekitavaid stseene siin oli! Näiteks, kui Diana ületas hävitatud mittekellegimaa kahe sõjavaenlase vahel oli mul mokk ripakil ja silmad punnis. Teisalt, oli loo kulminatsioon koos viimse võitlusega naeruväärselt nadi ning "Colossali" filmiga sama tüüpi, kuid viimane tegi seda märkimisväärselt osavamalt ning kaalukamalt. Diana on aga võrratu naiskangelane, kes lõpuks suurel ekraanil särada sai. Tema naiivsus võis vahelduva eduga tunduda ärritavana, kuid siis jälle värskendavana. Filmil oli hinge ning kõik aspektid suutsid olla edukas tasakaalus, piisavalt healt tasemel ja üksteist toetada. Gal Gadot oli imetlusväärne!





---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Blade Runner 2049
Originaalpealkiri: Blade Runner 2049
Kinodes alates: 06.10.2017
Minu hinnang: 4.5/5

Ma ei ole näinud kultusklassikaks saanud originaalfilmi, kuid uus peatükk selles maailmas suutis end imelise visuaalse poole ja kvaliteetset sisu lubades piisavalt paljulubav näida, et mind kinno meelitada. Ma kindlasti ei saanud kõigest täisväärtuslikult aru, esimese osa nägemiskogemuse puudumisel, kuid võin julgelt öelda, et see detail ei takistanud mind grammigi olemast vaimustuses sellest veidrast, ahvatlevast ja hirmuäratavast tulevikumaailmast. Lugu oli sügav, nüansirohke, loogiline, kaasahaarav, liigutav, visuaalselt meisterlik, läbinähtamatu ning passiva muusika ja helitööga. Tegelased olid väljajoonistatud ja näitlemine kiiduväärt. Ma elasin esimesest hetkest Ryan Goslingu karakterile, politseinik Kle, kaasa. Vat see oli üks üksik ja hale tegelane, kes mu südame härdaks tegi -- mehe õnnetu kutsunägu ainult valas õli tulle. Viimast puänti ei näinud ma mitte kuidagi ette ning kuigi see mulle väga ei istunud, oli see osavalt esitatud nutikas vimpka. Teisalt, tegi just see jõnks loo minu silmis iseäranis nukraks. Miinusena tooksin välja filmi pika kestuse ja kippumise kohati venima.

-------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Paddingtoni seiklused 2
Originaalpealkiri: Paddington 2
Kinodes alates: 01.12.2017
Minu hinnang: 4/5

Esimene üliviisaka ja nunnu Peruu karupoja seikluste film oli üks mu lemmikuid lastelinateoseid: siiras, südamlik, lustakas ja ka tehniliselt igati õnnestunud. Igati meeldiv ja muhe nagu peategelane ise. Järg võttis üle eelnevast kõik edukalt toimiva ning jätkas igas vanuses vaatajais sooja ja õdusa tunde tekitamist rinnus. Paddington peab taas enda eest võitlema ning satub seekord ka vanglasse, kuid väikse jõmmu perekond, Brownid, on seekord algusest lõpuni tema seljatagust hoidmas. Oli üliarmsaid momente, oli õpetlikke momente, oli naljakaid momente (eriti lõik juuksuris), oli tundeküllaseid momente, oli ootamatuid action momente (eriti rongisõit) -- põhimõtteliselt tehti linnuke kõikidele teguritele, mis tarvilikud, et luua esmaklassiline lastefilm. Silma jäid seekord uustulnukad Brendan Gleeson -- inimmõmmikust kriminaal ning Hugh Grant -- libedikust gentleman varganägu. Mul on vaid natuke kahju, et film dubleeriti (kuigi igati kenasti), sest jumaldan Ben Whishawd, kellel on ka mõnusalt meeldiv hääl ning kes annab selle ingliskeelses versioonis Paddingtonile.