Raamat: Jaapani eri "Rohupadi" ja "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"

Tervitus!

Ja taas lugemiskogemusi.

Pealkiri: Rohupadi
Autor: Soseki Natsume
Kirjastus: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4.5/5

Raamat on lühike, tekst ning süžee ei ole keerulised, kuid lugesin seda oma nädal aega, kuskil paarkümmend-kolmkümmend lehekülge päevas. Teose läbimine võttis aega, sest seda käes hoides liikus aeg kuidagi mitu korda venivamalt. Süüvisin igasse sõnasse, lausesse ja paragraafi ning võimatu oli neid ületada kiirustades. Raamat sundis mind oma igapäeva kärmet tempot aeglustama ning surus lugedes isoleeritud kapslisse. Otsekui eralduksid maailmast, sest fookus oli täienisti loetaval ning, et seda täisväärtuslikult vastu võtta, oli vaja keskenduda ja lugeda teosammul. Pikaldast tarbimist soodustas nii süžee kui keelekasutus ja stiil. Loomulikult olid mõlemad väga poeetilised, esteetilised ja filosoofilised, kuid isegi kui mind tavapäraselt võib selline lähenemine häirida, siis vererõhu tõusmise asemel, alandas teos seda hoopis. Midagi oli loetavas hüpnootilist ja rahustavat, mis sellisel viisil, sellises doosis ja formaadis mulle suurepäraselt passis. 

Lugu jutustab enda vaatevinklist maalikunstnik pealinnast, kes on läinud eraldatud ja loodusrohkesse maale, et inspireerivat kunsti viljeleda. Imelikul kombel, mees ei loo teose jooksul ühtegi maali. Haikusid kirjutab ta mitmeid -- pidades luulet just kõrgeimaks kunstivormiks -- mis olid kõik üpris mõnusad ja köitvad. Süžees on otsekui kaks suunda. Üheks on mehe enda mõtisklused ja heietused kunsti olemuse üle. Teiseks on suhted maa elanike ja just ulualust pakkuva paiga perenaisega, kes, kujutage ette, on naine, kes oma mehe on maha jätnud. Salapärane naine. Mõistatuslik naine. Veider naine. Sündsusetu naine. Veetlev naine. Naine, kellest saab peategelase jaoks kinnisidee, kuid õnneks mitte sellisel hullumeelsel või ahistaval viisil. Naine on tema jaoks lihtsalt suur paradoks ja arusaamatu oma olekus ning käitumises. Ja lõpuni jäädakse viisakaks ja vaoshoituks, nagu jaapanlastele loomupärane. Mees jälgis naist, kes peaaegu, et oleks ideaalne muusa, kuid midagi hoidis mõlemat poolt tagasi. Kuni viimase paragraafini loos, mis minule, kui lugejale täienisti iseenesestmõistetav ei olnud, kuid mees sai vähemalt seda, mida otsis ja arvas, et ei eksisteeri. Üks intrigeerivamaid, kuid ka tagasihoidlikumaid, kuid ka emotsionaalsemaid, kuid ka kuivemaid lõppe, mida viimasel ajal kohanud olen. Üks väike ja tähtsusetu grimass võib tähendada nii paljut. Meeldejääv igatahes.

Peategelane emotsioone ei väärtustanud, mis kumas läbi ka kogu teoses endas. Kõik oli kuidagi malbe ja vaikne, rahulik ja tasakaalukas. Vaatamata keerulistele teemadele nagu ühe tegelase sõtta minek, ühe naise enesetapp, teise naise mahajäetud mees, ei muutunud ükski looliin ülevoolavalt tundeküllaseks või koledaks oma kurbuses või õnnetuses. Eriti ilus oli naise ja tema abikaasa stseen ning suhe. Midagi oli selle juures väga poeetilist, siirast ja sooja. Ja nukrat, loomulikult. Ümbritsetud maalilisest loodusest, mõjus teos suviselt sumedalt, liikudes laisalt mööda heinamaid (Jaapani puhul siis mööda rohelisi ja isoleeritud mägiseid radu ning ohtlikke käänakuid). Lugedes sisukirjeldust ja järelsõna, tundus, et peaksin märkama ka mingit müstilist ja seletamatut fooni, nagu toimuks mehe ümber midagi üleloomulikku ja unenäolikku. Midagi veidrat mina aga ei tuvastanud, sest oli ilmselge, et naine kas tahtlikult või tahtmatult õrritas natuke meest või siis tegelikult mingit manipuleerimist üldse ei olnudki. Naine oli nagu ta oli. Mees ehk kujutas seal eraldatud looduspaigas ette rohkemat, kui tegelikult aset leidis, ja tõlgendas asju enda perspektiivist. Äkki sai maalikunstnik lihtsalt värskeõhu mürgituse pärast konstantset õlivärvi aroomide sisse tõmbamist.

Teine suund süžees keskendus mehe sisemistele arutlustele, mõttelõngadele ning nägemusele kunstist. Mis on õige kunst ja mis mitte. Eriti armastas ta võrrelda läänemaailma loomingut Aasia omaga. Iseenesestmõistetavalt, on lääne oma alaväärsem kui Aasia. Tuum paistis olevat tõsiasjas, et tema hindas kui nt maal kujutab väärtusi, mitte emotsioone. Viimastele tähelepanu suunamine on madalam kunstivorm ja lihtsam. Väärtusi esitada aga kõrglooming. Mehe mõttearendus ei ole alati selge ja läbipaistev, seega, tundsin, et pean neid filosofeerimisi eriti aeglaselt lugema, et tabada pointi. Ivad ja loogika oli täitsa olemas, kuid kas ma ka nõustun, selles pigem kahtlen. Mingi hetk oli tunda natuke juba isiklikku vimma, kadedust või subjektiivset ebameeldivust lääne kunsti vastu, sest no ei saa ju kõik selle maailma tehtu olla alamklassist. Olgem ausad, need, kes midagi kategooriliselt ainult kritiseerivad, siis neil tihtipeale on kompleks sellega seoses. Siin tuli appi järelsõna ning autori kohta lugemine, sest tuli välja, et ta elas mingit aega Inglismaal, kus kannatas rassismi ja vaesuse all, ning ehk see aitas kujundada mehe vaadet läänemaailmale. Samas, ta õppis ja õpetas inglise kirjandust. Ei ole asjad paremad ei Jaapanis kui Inglismaal. Igal pool on omad mured. Mõnele sobib üks keskkond rohkem, teisele teine. Naeruvääristada ja laita üht ning ülistada teist on lapsik. Teiselt küljelt, kas äkki hoopis oli selle pideva võrdlemise ja snoobiliku suhtumise taga autori sotsiaalkriitika, paroodia või ironiseerimine. Et kuidas kunsti eliit suhtub sellesse, et mis on väärt ja mis mitte. Võib-olla oligi eesmärk seda silmakirjalikkust ja peenutsemist esile tuua. Peategelane on ju ikkagi maaler, kes ühtegi teost alusele kogu raamatu vältel ei loo. Ta kippus üldse süžee keskel ennast otsekui meelega isoleerivat inimestest ja suhetest. Olles füüsiliselt kohal, aga samal ajal, vaimselt mitte. Mees ei suutnud ümbruskonnast end inspireerida lasta, rääkides koguaeg kõrgkunstist, kuid olles suutmatu kellegagi täisväärtuslikku kontakti loomast. Miks ta üldse kunstnik oli?

Kummalisel kombel võis leida raamatust, lisaks, humoorikaid seiku. Ülejäänud loo mahedat atmosfääri lõikas jutt peerude lugemisest. Olin hetkel kimbatuses, et kas loen ikka sama teost, kus seesama snoobist mees vahutab mitmeid paragraafe, kuidas ta ei taha Tokyos olla, sest seal loetakse peerusid. Ilmselgelt, mõtles ta seda, et sind jälgitakse, privaatsus on võimatu, teisitimõtlejad ning kunstiinimesed on vast tungivama pilgu alla, sa ei saa olla vaba ja sina ise. Peer võis olla metafoorina nt arvamustele ja ideoloogiatel, kuid mis teemale täpsemalt, jäi selgusetuks. Ma ei ole niiväga kursis Jaapaniga tol perioodil, kuid kas siin võis olla seotus mingite ühiskonnakihtide rahulolematusega ja sellepärast on  vajalik n-ö peerude lugemine, et rahvast kontrolli all hoida valitsuse poolt? Tundus, et selle, vist ainukese loos, kraad kõrgema emotsiooniga mõttejagamise juures oli tegu millegi sügavamaga, mida ma ei oska lahti tõlgendada. Äkki sümboliseeris peer midagi laiahaardelisemat, nt modernset elulaadi ja selle tühjust? Kas võis see esindada kriitikat mehe, tema kunsti ja põhimõtete suunas? Koomiline ja kulmu kergitama panev oli see teema peategelase poolt aga kohe kindlasti.

Kokkuvõttes, üllatas mind see raamat ja eriti tõsiasi, et see minuga sellisel tasemel resoneerus. Ma ei ole tavaliselt taolise loomingu austaja, kus midagi väga ei toimu, mis on pikaldane ning kus liialt palju targutamist (ehk filosofeerimist). Midagi aga siinkohal kõnetas, midagi, mis jääb meelde ning mida võiks isegi kunagi uuesti lugeda. Tabamaks, et kas minu arvamus loetust püsib või näen midagi, mida esimesel korral ei märganud. Tõeline klassika, mis eriti Jaapani austajatele kohustuslik kirjandus. Kiitus ka Maret Nukkele (minu kunagine jaapani keele õpetaja) ja eriti tema heldele viidete seletamise nimekirjale ja miniesseele raamatu lõpus.

-------------------------------

Pealkiri: Lõuna pool piiri, lääne pool päikest
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Olen üpris hämmingus. Kas see ongi väidetava suurmeistri looming? Tegu on mu esimese kokkupuutega Murakamiga ning kogemus jättis mind õlgu kehitama. Kuidagi kahtlaselt kesine oli kogu kupatus. Ehk on asi maitses, kuid mulle jäi täiesti arusaamatuks autori võlu, vähemalt konkreetse raamatu kontekstis. Ei väida, muidugi, et teos oleks kehv, seda kindlast mitte, kuid ta jäi niivõrd harju keskmiseks, et ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kogu teose peale kuskil poole jagu leidus aspekte, mis mulle täitsa peale läksid ja köitsid. Teine pool aga käis närvidele ja mõjus lapsikult. Kokku moodustus selline keskmine romaan, mis ei hiilanud, kuid aga ka ei kukkunud läbi. Selline emotsioon ei ole midagi ebatavalist, kuid ootaks sellist reaktsiooni pigem mõnelt vähem tunnustatud ja juubeldatud autorilt. Ma kindlasti plaanin võtta kätte "Norra metsa" ning ehk ka mehe teised romaanid (mis on mul kõik koduriiulil juba ootamas -- "Tantsi, tantsi, tantsi" ja "Komptuuri tapmine"). Eesmärgiga, et adekvaatselt võrdlusmomenti kasutusele võttes aru saada, kas tegu oli lihtsalt ühekordse möödapanekuga, valides nadima mehe teoste hulgast, või mina ja Murakami stiil ei klapigi omavahel. Mis on ka okei.

Kõigepealt sellest poolest, mis minu poolehoidu ei leidnud. Vaene Hajime (nõretav sarkasm), tal oli nii jube raske elu, et lausa top kümnesse maailma ajaloo seas mahuks. Kujutage ette, ta oli ainuke laps. Košmaarselt ehmatav, onju? Kuidas keegi üldse nii traagilise kaardi võis elus tõmmata? Aga tõsiselt, jäi täiesti segaseks, et mis värk selle ainukese lapse teemaga oli. Mees ei olnud grammigi sümpaatne, otse vastupidi. Selline tüüpiline madala enesehinnanguga vend, kes arvab, et on eriline aga tegelikult ei ole. Küll ta kuulas jazzi ja alati rääkis naiste puhul kellega tal suhe oli, et kuidas nad ei ole ilusad ja ta on niivõrd kõva vend, et vot talle ei lähe korda, et nad ei ole ilusad ja tähtis on keemia. Seda oli tal alati aga, väidetavalt, mitte kenade naistega, mis tekitas küsimust, et äkki ilusad lihtsalt ei tahtnud teda. Oma madala ja kõrge ego konfliktiga seoses tundus talle, et tema hea elu ei ole ikkagi hea ja jätaks äkki mingi suvalise lapsepõlve sõbranna pärast (kes oli ka üksik laps -- see tähendas vist, et nende suhte oli saatuse poolt määratud!!!) oma naise ja lapsed julmalt maha. Ma ei suutnud temaga kontakti luua, ma ei suutnud temast hoolida, ma ei suutnud näha temas midagi, mis sunniks mind kulutama aega, et mehe haledatest hädadest lugeda. Ta oli igav, läbinähtav ja sama sügav kui porilomp. Esimesed oma sada lehte raamatust, kuni selle hetkeni kui peategelase ellu tuleb tagasi tema kunagine koolikaaslane, tekkis mul tahtmine tüdimusest ja ükskõiksusest teos pooleli jätta. Pool loost oli lihtsalt mingi enesekeskne hala, millest läbi sumbata oli vaevarikas. Lugesin nagu vaevatud tigu seda osa oma paar nädalat. 

Kuna mul on kiiks, et raamatut pooleli ei jäta, sest kunagi ei tea, äkki läheb paremaks. Ja läkski. Siin tulebki mängu osa loost, mis mind haaras. Eelnev aeglane ja veniv tempo asendus särtsakama vastu, kus reaalselt hakkas midagi ka toimuma. Biograafilisest loost sai narratiivne. Ilmus välja Shimamoto. Hajime kentsakas kinnisidee oma kunagise koolikaaslase suunas jättis kukalt kratsima. Kas mees oli lihtsalt mingi veidrik, sest teksti põhjal küll ei veendud mind, et tüdruk midagi erakordset on, et sellist obsessiooni põhjustada. Äkki tõmbas Hajimed n-ö haavatavate naiste poole alateadlikult? Shimamoto jalg ei olnud tavapärane ning hiljem selgub ka, et kõigil naistel kellega mehel suhe, kannatasid mingi kraadini kas vaimsete või füüsiliste probleemide all. Täiskasvanud Shimamoto oli ootamatult salapärane, mõistatuslik ning täielik fenomen. Ta paelus mind väga. Mind ei häirinud tema müstilisus või Hajime peaaegu, et ära kasutamine, sest oli ilmselge, et naine oli vaimse tervisega kimpus, traumeeritud ning mentaalselt ja juba füüsiliselt haige. Arvestades seda, ei saagi tegelikult tema käitumist väga arusaamatuks või ebastandardseks pidada. Tegu oli naisega, kes vajas kedagigi enda kõrvale, kuid keeldus andmast vastu ja ennast sidumast. Mis oli igati loogiline arvestades tema seisukorda. Ta ei olnud selleks üldse võimelinegi. Shimamoto tulek andis loole võimaluse olla kaasahaarav, tundeküllan, ängistav ja inimlik. Sümpaatne isegi. 

Lugu analüüsides, jäi mulje, et nad kahekesi olid tegelikult üpris sarnased. Huvitaval kombel, kas ma oleks Hajime vastu nii kriitiline ja Shimamoto vastu nii poolehoidlik ka siis kui nende kohad oleks vahetuses? Mulle tundus, et naise elus võis olla paralleele mehe eluga, kuigi me nägime vaid väga limiteeritud ja kidakeelset poolt viimasest (v.a. siis üks eriti tõsine sündmus). Tundus, et ka Haijme oli tegelikult depressioonis või läbipõlenud ning vaimse tervisega kimpus. Ja olgem ausad, inimesed ongi egoistid, elu ei ole ilus ning mõnikord rahulolematu olla oma n-ö hea eluga on normaalne. Ei ole midagi ebatavalist, et ollakse hoolimatud ja enda huvide nimel väljas ning valmis enda vajadusi prioritiseerides teistele haiget tegema. Selles mõttes oli tegu kuidagi väga realistliku looga, mis tõi välja inimhinge autentse osa, ilma ilustamata ja laitmata. Ma võin küll mehe kallal võtta, kuid kipun arvama, et Hajimesid on meie keskel oi kui palju. Võib-olla ma aga näen juba asju mida ei eksisteeri ja annan loole kihte, mida ei olnud. Vaatamata kõigile, ma ei suutnud raamatuga ühte keelt leida, ta ei võlunud mind, ta ei mõjunud eriliselt, ta tundus ennastimetlev ja kauge. Veider on ka see, et ma ei saaks öelda, et proosa kuidagi võrratu oleks olnud või teos eriti meisterlikult kirjutatud. Ta oli okei. Sellise kuidagi uimase ja uduse maiguga. Aga, nagu öeldud, plaanin autorile veel võimalusi anda. Midagi seal ju peab olema kui selline haip on üleval!?

Raamat: Emotsioonide eri "Taeva tütred" ja "Sinised toonid"

Tervitus!

Taas paar raamatu ülevaadet. 

Pealkiri: Sinised toonid
Autor: Anne Cathrine Bomann
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ei saa öelda, et süžee kondikava ja raamatu tehniline pool midagi erakordset oleksid olnud. Peatükid jaotuvad nelja tegelase vaatevinkli vahel ning liiguvad, lisaks, vaheldumisi minevikku ja olevikku. Nad on suhteliselt lühikesed, paar-neli-viis lehekülge pikad ja, tänu sellele, mööduvad kärmelt ning sujuvalt. Loos leidub natuke liiga mugavaid kokkusattumisi ning teatud lahendused, tegelaste käitumine ja nendevahelised suhted on ülemäära lihtsakoelised. Kuid need ei ole põhjused, mis takistaks raamatus käsitletavaid vastuolulisi ning intrigeerivaid teemasid endasse sisse haarata ja sügavalt kaasa mõelda. Teos hiilgabki selle poolest, et ta hõlmab filosoofilisi, meditsiinilisi, eetilisi, psühholoogilisi, bioloogilisi, jne valdkondi, kus lõpuks jõuadki seisukohani, et mitte miski ei ole must ja valge. Mis hea ühele, ei sobi teisele. Kõigil on oma kogemused ja arvamused ning igal ühel on põhjus, miks nad mõtlevad ja käituvad just nii nagu juhtub. Kas ühe tegevus on õigem kui teise? Kas laiem heaolu kaalub üle üksikindiviidi vajadused? Paljuski oleneb vastus konkreetsest isikust ja tema nägemusest. 

Loo fookuses on ravim Callocain, mida arendab Taani ravimifirma, et aidata pikaajalise leinareaktsiooni puhul. Seda peetakse psüühiliseks häireks ja see on diagnoos. Üks tegelastest, Anna, ei mõista, miks midagi inimlikku, nagu leina, peaks ravima kemikaalidega. Shadi aga arvab, et mõnikord ei saada ise hakkama ja on vaba lisaabi. Rohu arendaja, Elisabeth, on kaotanud väikese poja ning tema tegevust ajendab puhtalt see traagiline läbielamine. Uuringumeeskonna liiga, Thorsten, kes on ühtlasi Anna ja Shadi professorist juhendaja, märkab aga testimisel midagi veidrat üksikute osalejate käitumises. Kõigil neil tegelastel on oma pagas kanda ning kurvad/rasked olukorrad läbi seedida, kuid moraalifaktor erineb. Süžee heidab karakteritele kui lugejatele ette mitmeid eri küsimuste vastanduvaid lähenemisi. Nt millal kaalub üle ravimi kõrvalmõju kasu -- ühel inimesel muudab elu tunduvalt halvemaks, kuid nt sajal märgatavalt paremaks. Millal on asi seda väärt ja tasakaal paigas? Või tuleb siin hüpoteetilises küsimuse vastustes mängu kogemus ja empaatia. Mis on huvitav, sest just EQ ja empaatia oligi vaidluse võtmeteema. Jõulist rolli mängib ka farmaatsiatööstus ning nende vajadus, et inimesed oleksid haiged, mitte terved. Mis on ju paradoksaalne arvestades, et nende eesmärk on justkui ravimite tootmine. Kõige enam ehmatas ja, samas, ei ehmatanud mind kulminatsioon ja tõsiasi, et isegi kui tõde tuli päevavalgele, siis kaalus selle üle äri ning inimeste isekad vajadused. Või kas need on ikka isekad? Järgmine dilemma. 

Ülikoolide ja teaduse rolli ei suhtunud lugu selgejooneliselt, et mis õige ja mis vale. Nt teaduse ja rahastuse valupunkt. Ülikoolidel ei ole raha ja, pärast suurte rahalaevade sissesõitmist, kas nad on ilmtingimata alati oma uuringutulemustes objektiivsed? Öeldakse naljatlemisi, et on olemas tõde, vale ja statistika. Või kas tõesti oli Thorsten tormi veeklaasis tegija ning nägi vaime seal, kus neid ei olnud. Pigem tundus, et tema oli n-ö moraalse ja objektiivse teaduri kingades ning teised pigem vaatasid, et kuidas üldse saaks tööd teha, sest raha on vaja ja pole mõtet klientidega tülli minna mingi mõttetu detaili pärast. Kas detailid saavad olla mõttetud? Kas mitte sobivad avastused ja seosed tuleb vaiba alla lükata või lihtsalt ignoreerida? Võib-olla tõesti -- vähemalt nii arvasid pea kõik mehe uuringukaaslased. Veel üks dilemma. Kas parem ei ole kõik probleemid protsessi käigus asjalik läbi hekseldada enne, isegi kui on tagasilööke, selle asemel, et lõpp-produkt läbi kukuks ja kaotaks üldsuse silmis usalduse. Viimane võib olla hävitava löögi andja. Jah, ühe ravimi turule toomine võib võtta üle kümne aasta ja on tohutult kulukas, kuid andmete võltsimine ja varjamine ei lõppe kunagi hästi. Ja, loomulikult, tekitab diskussiooni ka leina enda teema. Kas ta on häire, haigus ja midagi mida tuleb ravida? Kus läheb piir? Kas n-ö enesetunde parendamiseks ollakse valmis osa endast kaotama ja muutuma -- loobuma tunnetest ja armastusest? Millal võiks ise hakkama saada loomuliku emotsionaalse arengu käigus ning millal on hädavajalik väline tuge? Kas seda on üldse vaja? Mõtteainet hulgi.

Peab tunnistama, et raamat meeldis mulle rohkem kui eeldasin. Mitte, et lugu oleks originaalne või tegelased jubedalt sümpaatsed või lahedad. Kuigi neiski olid oma võlud ja valud. Teos lihtsalt pani mõtlema, endaga vaidlema, nägema eri perspektiive, tunnistama, et mingis aspektis arvan ühtemoodi, teises, aga mitte just perfektselt ennastsalgavalt moraalselt. Raamat sundis mind endale otsa vaatama ja pani juurdlema, et huvitav, kuidas ma ise oleks käitunud, kui oleksid tegelastega eri situatsioonides koha vahetanud. Loomulikult, lahkas teos tõsiasja, et teaduski ei ole alati sõltumatu ja objektiivne, sest kohe kui tuleb mängu inimfaktor ja meie vajadused, soovid, huvid ja ihad, siis on selge pilk udune ning kerge on näha seda, mida tahad näha, mitte seda, mida andmed ütlevad. Aga, kui sul on valus, piinavalt valus, siis kas sulle üldse läheb korda mida teised arvavad, sest kogu energia on suunatud valu peatamisse? Huvitaval kombel oli Elisabethi mingi kraadini isegi võimalik mõista, talle kaasa tunda. Ja see on üks mu lemmik leide loos. Nimelt empaatia, selle tähtsus ja vajalikkus, isegi kui see teeb haiget. Empaatia oli osa süžeest, osa ülestest teemadest ja midagi mis seletab vist lahti paljutki, mis raamatus aset leiab ja ei leia. Põnev!

-----------------------------------------

Pealkiri: Taeva tütred
Autor: Piret Jaaks
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

See raamat on igal pool tohutut kiitust ja kajastamist saanud ning kiidulaulul on, õnneks, alust. Tegu on looga, mis paneb uskuma kurjusesse, kuid ka headusesse ning pakub lootust ja usku. Ning tõdemist, et meie seas on imelisi inimesi, kes teevad otsekui ilmvõimatutena näivaid tegusid, kus kõik on nende vastu, kõik võib valesti minna ja kaalul ei ole ainult isiku enda elu, vaid ka suure hulga teiste. See on ootamatult positiivse noodiga teos, mis jätab pärast lõpetamist meelele helge maitse. Vaatamata äärmiselt raskesti seeditavale ning traagilisele taustaloole. Olen teadlik armeenlaste genotsiidist. Olen näinud filme ja lugenud lisaks. Teema ei olnud uus ega, sellest tulenevalt, ülemäära šokeeriv. Kiidan autorit aga delikaatse ja diskreetse lähenemise eest kõigele verisele, õudsele ning võikale. Pelgasin, et pean hakkama lugema detailsetest piinamistest, tapmistest ja inimeste kannatustest lihtsalt sellepärast, et kontekst oleks autentne ja võtaks jalge alt õõnsaks. Traagikat saab edasi anda aga ka sedasi, et ei laskuta odava pahviks löömise lõksu. Oli ilmselge, et olukord on kohutav, ebainimlik, jõle, košmaarne ja kõike ekstreemset, kuid seda ei saa muuta, ning tahaks pigem lugeda sellest ühest lillest kasvamas keset kõrbe. Ei tasu, muidugi, siiski eeldada, et romaanis ei leidu ühtegi ahastama panevat hetke. Neid on omajagu, kuid nad ei võta täitsa hinge alt külmaks just selle lootuse fookuse pärast.

On täitsa hämmastav, et selline naine, nagu Anna Hedwig Büll, eksisteeris ja on tihedalt seotud just Eestiga. Mäletama kipume neid, kes midagi jubedat korda saadavad, kuid sellise kartmatu heategija laiema üldsuse unustuste hõlma vajumine on kurb. Noh, vähemalt on viga parandatud. Kui ei teaks, et selline isik on päriselt olemas olnud, selliste uskumatute ettevõtmistega hakkama saanud ja hullema üle elanud, siis ei peaks tegelase iseloomu ja käitumist usutavaks. Jumal ja usk on misjonäride veendumuste aluseks, okei, kuid ikkagi, olid tingimused orbudekodus ju katastroofilised. Peategelase kaasmisjonär, tasakaaluks, pakkus inimlikumat vaatevinklit. Sellist ehedat ja kahe jalaga maa peal olevat. Ta vist isegi meeldis mulle selle lihtsamalt kontakti loomise pärast enam kui Hedwig. Viimane oli lihtsalt kohati liialt pühakulik, sihikindel, julge, tasakaalukas ja perfektne. Oli hetki kus ta ei tundunud nagu päris inimene. Aspekte, mis natuke ebausutavuse tõttu nina krimpsutama panid, leidus veelgi. Nt no ei veendud mind, et kolmenumbriline arv naisi ja lapsi põgeneb nii, et keegi ei märka, ning just sõjaväelased ei pane tähele. Samuti, kuidas ikkagi mahtusid nad kõik tööliste juurde varjule nii, et keegi vaenlastest ei mõistnud, et äkitselt on suur mass olemasoleva hulgaga liitunud. Arusaamatust tekitas ka plaan tagasi linna pöörduda. 

Teos on ülesehitatud peatükkidena, mis liiguvad mineviku ja tuleviku vahel. Pikalt saab orbudekodus toimunuga vahelduseks tutvutud peategelase rännakuga Haapsalu baltisaksa perekonnast, tutvumaks oma inspireeriva usulise õpetajaga, minemas misjonärikooli ning jõudes lõpuks Marashi linna. Detailselt süüvitakse naise usutugevusele ja veendumustele Jumalaga. Peab tunnistama, et kuigi igati adekvaatne antud kontekstis, oli Jumala teema minu jaoks peaaegu, et üledoosi tekitav. See ei ole raamat, mida tavapäraselt kätte võtaksin ja üks põhjus on religiooni üleküllus. Samas, just põnev oli see salapärane taustaliin Anna õpetaja ning vandenõuliku sigimise sagimisega kirikute ja usujuhtide vahel. Oleksin hea meelega sellest rohkemgi lugenud, sest see oli nii köitvalt ja müstiliselt põhiliini taha varjudesse sisse vupsatud. Üllatavalt ehe ja piisavalt detailne oli, lisaks, peategelase suhe erinevate lastega orbudekodus. Välja joonistusid mitmed lapsed, kes mingil moel narratiivselt teatud rolli mängisid. Kuna Anna on nii kõikehõlmav, raamatus kajastatakse paljut ning naise ajalugu on tihe, siis on mul väga hea meel, et lugu ei jäänud ainult peategelase ühemeheetenduseks. Natuke võiks norida psühholoogilise aspekti juures, sest on keeruline tõsiselt võtta tõsiasja, et üldiselt olid lapsed, kes pidid olema traumeeritud ja kelle elud olid ohus, niivõrd vaoshoitud, korralikud ja mõistlikud kõigis olukordades.

Teos on kirjutatud sujuvas kirjas, on lobedalt loetav, lihtsakoeline, kuid samas ka sügav ja liigutavas keeles. Meeldiv on tõdeda, et tekst ei kaldu ülemäära modernsusesse vaid jätab ajastutruu mulje, andes realistlikult edasi neid keerulisi aastaid I maailasõja ümber. Tegu oli üpris lühikese ja kiirelt käes lendava raamatuga, arvestades teemat ja selle kompleksust. Samas, ei saa otseselt öelda, et midagi jäi napiks või pealiskaudseks. Süžee poolelt kõik toimis, kuigi ehk oleksin eelistanud enam fookust orbudekodu tegevustele, sest seal toimuv oli lihtsalt niivõrd sisutihkem ja kaasahaaravam, kui naise noorusaastatele, mis kohati natuke venivalt ja pidurdavalt toimisid. Lõppkokkuvõttes on siiski tegu emotsionaalse ja paeluva kirjateosega, mis käsitleb teemat, mille kohta Eestis eriti midagi ei kuule, ja seostab selle vaevatult meie kodumaaga. Vahva oli lugeda lõpus epiloogilaadset osa tulevikus, kus Eestil natuke tähtsam roll. Kindlasti tasub raamatule võimalus anda, isegi kui, nagu minu puhul, ei tundu, et see just tavapärane lektüüritüüp oleks.