esmaspäev, 31. oktoober 2016

Etendus: "Tuhkatriinu"

Tervitus!

Vahelduseks klassikalist meelelahutust!

Pealkiri: Tuhkatriinu (Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 16.11.2012
Millal nähtud: 22.10.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt opera.ee kodulehelt

Kuigi, ma ei adu balletti tehnilisest poolest mitte mõhkugi ning selle tantsukunsti telgitagused on mulle võõrad, naudin ma südamest igati balletietendust. Ma ei pea teadma kuidas midagi on baastasemel konstrueeritud, et tulemust imetleda ning nähtavat ilu ja sellest tulenevaid emotsioone käed avatuna endasse haarata. Aastate jooksul olen kogenud erisuguse efektiga balleti etendusi, kuid kui tekib soov ennast unustada värvikirevasse, muinasjutulisse ja romantilisse pillerkaarde, milles ka värskendav kogus huumorit, siis on käesolev etendus just õige valik. Tegu on vitamiinipommiga, mis mõjub ergastavalt ja rõõmustavalt ning pani naeratama minu sees oleva kaunite lembelugude austaja. 

Alustama peab kindlasti balletti visuaalsest paketist, mis oli tüki esilekerkivaim, meeldejäävaim ning iseloomulikum osa. Laval oli plahvatanud otsekui vikerkaar, sest värvide virr-varr, mis seda, kohati enam kohati vähem, kattis, oli magnetiline ning ülehoomav. Nähtavast oli väga hõlpsalt võimalik saada suhkru üledoosi -- äärmiselt teretulnud üledoosi, muidugi. Eriti neoonne ja värviküllane oli stseen Tuhkatriinu saatmisest ballile, milles figureerisid liblikad, haldjad, klounid ja igasugu muud silmisärastavad tegelased. Pilguröövija oli ka haldjast ristiema fuksiaroosa kleit. Lisades siia ka suures koguses unenäolikke seebimulle, mis enamgi veel aitasid kirevat ja muinasjutulist õhkkonda luua, siis oligi keskkond tüdrukulikuks võlumaailmaks ideaalne. Vastandumaks eelnevaga, oli Tuhkatriinu kodu aga kõike muud kui helde värvigamma poolest. Nimelt, leidus seal vaid musta, valget ja halli, seda kõike ka rangelt sümmeetriliselt, mis oli ilmselges kontrastis ülejäänuga ning andis mõista, kuidas see keskkond loo kangelannale mõjus -- kammitsev, üksluine ning hingetu. Visuaalselt nägi sebramuster aga efektne ning kihvt välja.


pilt opera.ee kodulehelt
Kujunduse hulgas tuleb esile tuua ka riietust, eriti Tuhkatriinule iseloomulikke tagasihoidlikke ning malbeid, kuid liibuvaid, sädelevaid ja võluvalt silmitõmbavaid kleite. Tegu ei olnud teatraalsete tutu-seelikutega, ning vastupidiselt teiste karakterite nurgelistele kostüümidele, kandis neiu lihtsate lõigetega riietusi, mis mõjusid värskendavalt ning veetlevalt. Viimased tulid iseäranis esile romantiliste tantsude jooksul, kus Tuhkatriinu ja tema prints olid ka ootamatult sümpaatsed, ehedad ning nunnud koos. Neid kattis teismelisea esimese armastuse loor, mis tegi paari veidi kohmaka, punastamisrohke ja ootusi täis romansi äärmiselt armastusväärseks ja õhkamapanevaks. Tantsijate vahel oli ilmselge keemia ning neil ei olnud keeruline mängida üksteisse kõrvuni armunud noorukeid. Tõesti imelised oli paari tantsustseenid, mis enamjaolt paigutusid sulni tähise taeva taustale. Need üdini romantilised seigad andsid mõista, et tegu oli otsekui tähtede poolt kokkumääratud paariga, kes lõpuks ka ise tähtedena taevasse lendlesid. Viimane oli järjekordne maagiline stseen, kus tegelased hoidsid käes helendavaid lampe ning, muutes ülejäänud lava pimedaks, oli tunne, et tantsijad justkui haihtusid ja lõputus taevas jäid ringi hõljuma vaid neid esindavad valguskumad. Oli äärmiselt armas, kui paar istus taevast imetlema ning Tuhkatriinu asetas oma pea printsi õlale.

Kaks kasuõde ning võõrasema olid etenduses ka prominentsed figuurid, kelledele pühendati omajagu aega. Kraaklevad ja lapsikud õed ning nende omavahelised kähmlevad tantsud, millesse kaasati vastu tahtmist ka Tuhkatriinu, olid lõbusad ja koomilised. Tihti leiti endid üksteise peale hunnikusse heidetuna põrandal. Kolmiku soengu omapärasse kuulusid ka sarviklikud juustelahendused, mis pidid puust ette ja punaseks illustreerima, et kes on loos ikkagi need kurjamid. Vaatamata sellele, oli lõpp aga positiivse maiguga kõigile tegelastele ning lootusetuid pahalasi finaalis ripakile ei jäänud. Selline helgem ja kõrvalepõige tüüpilisest inetumast loo kulgemisest oli mulle igati meele järgi.

Üks nauditavamaid aspekte etenduses oli selle huumorikraad. Nalja sai pidevalt, vähemal või rohkemal määral, ning koomika omas romantika kõrval märkimisväärset osa. Suuresti vastutasid huumori eest Tuhkatriinu edevad kasuõed, kuid ka printsi kolm kamu hoolitsesid publiku naerutamise eest. Viimaste etteasted ballil ja iseäranis abi kingakese kaotanud kaunitari otsingutel pakkusid paraja portsu head tuju. Unustamatu oli rivi igasugu tegelinskeid, kes tempokalt ja uisapäisa printsi eest läbi jooksutati, proovimaks kinga. Grupp sisaldas muuseas väikest tüdrukut ning värvikat kombinatsiooni karust (inimene karvases karukostüümis) ja tema taltsutajast, kellel pidevalt pudel suu ees lonksu rüüpamas. Võttes arvesse eelnevat ja lisades siia värviküllase kesta ning klassikalise muinasloo, siis võib julgelt väita, et ka lastele pakub antud ballett hulganisti tähelepanu naelutavat.


pilt opera.ee kodulehelt
Põhiliseks pärssivaks faktoriks balletis, mis takistas sel suurepärasele tasemele jõudmist, kuid samas mind niiväga ei torkinud, oli tõsiasi, et osati oli etenduse õhkkond liialt lapsik ja lihtsameelne. Mulle siiralt meeldis süütu ja selge maagiat pungil lähenemine koos igasugu võlumaailma tegelastega, kuid paar liblikat, üks-kaks haldjat oli tsipa liiast. Oleneb ka loomulikult sihtgrupist, lastele kindlasti läksid need lisad peale, täiskasvanuna oleksin oodanud suti tõsisemaid toone.

Lõpetuseks, arvestades seda, et tükk sobib ka lastele, panen vanematele südamele, et kuigi kiidan kahe käega heaks laste toomist klassikalise kunsti etendustele, tuleb tahes tahtmata arvesse võtta ka kõiki teisi vaatajaid ning tõsiasja, et publikus ei olda üksinda. Seda eriti õhtustel etendustel. Seekordne kogemus oli kohati lausa kohutav, sest minu kaaslase, kellele käesolev oli esimene ballett üldse, ja minu meeleolu vaikselt hävitas meie selja taga istuv grupp vanemaid ja nende lapsi. Keset etendust söömine ja lastele küpsiste pakkumine ei ole vastuvõetav, mänguasjadega mängimine keset vaatust ei ole aktsepteeritav ning samuti ei ole okei pidev mulisemine ja eesolevate toolide tahtlik või tahtmatu tagumine. Kahjuks ei suutnud vanemad oma lapsi korrale kutsuda ning ega nad eriti püüdnud ka. Võrdluseks, võin öelda, et etendust oli nautimas mitmeid lapsi, paljud ka mulle väga lähedal, kuid enda olemasolust ei tundud nad tungivalt, et peavad kogu saali pidevalt teavitama. Palun austage ka teiste vaatajate õigusi kenale balletikogemusele!


teisipäev, 18. oktoober 2016

Külastus: Põgenemistoad – uus pop trend! Soovitused, tähelepaneku ja mõttemõlgutused amatöörilt

Tervitus!

Seekord räägin enda kogemustest põgenemistubades!

------------------------------------------

pilt escaperoom.com kodulehelt
Põgenemisruumid lendasid suure plahvatusega areenile ning nüüd on võimatu neist mööda vaadata. Samuti leidub seesuguseid kohti, kus ennast intellektuaalselt proovile panna, kui seeni pärast vihma, mis on minumeelest äärmiselt tervitatav nähtus. Inimesed ei istu enam arvutite taga ega lahenda igasugu keerulisi olukordi eemalseisvatena, vaid teevad seda nüüd reaalajas, reaalses keskkonnas ja ennast füüsiliselt igati rakendades. Minu silmis on põgenemisruumid samm edasi interneti ja arvuti keskse mängumaailma pakutavast. Seda ka tunduvalt positiivses suunas.

Tekkinud on lausa semi-professionaalsed grupid, kes rändavadki eri riikides ringi, panevad ennast igasugu tubades proovile ning püüavad muuseas konkreetsete ruumide ajarekordeid murda. Seda tihtipeale ilma ühegi vihjeta, mis on minu silmis juba tase omaette. Sellest üleilmsest fenomenist tulenevalt on tekkinud ka rahvusvahelised frantsiisid, mis pakuvadi riikidevaheliselt kõnealuseid teenuseid. Ja kui juba laienetakse, siis tähendab, et minekut on, ja seda ilmselgelt märkimisväärselt. Seega, kui veel ei ole jõutud katsetada, siis viimane aeg oleks uuest trendist prooviks üks amps võtta!


pilt exitroom.ee kodulehelt
Miks minna?
Põgenemistoad annavad mängijale võimaluse endale väljakutse esitada ning kellele siis ei meeldi igasugu mõtlemismänge lahendada (teeskleme, et kõigile ikka meeldib). Eriti kui tegevus väljub mõtetemaailmast konkreetsesse füüsilisse keskkonda, kus teemale vastav õhkkond ja väljanägemine. Nagu ports 4D sudokusid ja muid ajuväänajaid või siis saab põgusalt ette kujutada, mis tunne on olla vangist põgenev pätt või muumia aarde jahil olev arheoloog. Virtuaalreaalsus ja arvutimängud on üks asi, kuid hoopis teise elamuse saab teades, et tagumik ei ole diivanil ning olukord on mänguline, kuid reaalne.

Tegu on ka kihvti seltskonnamänguga, mis on suurepärane vaheldus kuskil kohvikus istumisele või vähemalt asjalik eelnev tegevus, sest pärast on kohe eriti palju muljetada. Tegu on laheda sotsiaalse tegevusega, mis toob välja sõpruskonna dünaamika, omavahelised suhted ning aitab kambavaimu edendada (või siis lõhkuda, kui grupis on liialt põrkuvad iseloomud). Arvestades ka seda, et nii palju kui on inimesi on ka eelistusi, siis ei ole ühe toa mõistatused kõik ühte suunda, vaid iga üks grupist saab ennast suure tõenäosusega tõestada, seda endale meelepärase probleemitüübi lahti harutamisel. Samuti leidub kindlasti ka eri eelistustele sobiv teemaruum.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Hull doktor
Kindlasti aitab teematoa läbimine ka n-ö kastist väljaspool mõtlemise, tähelepanelikkuse, loogilise mõtlemise, seoste leidmise ja eri nurkade märkamise oskuste arendamist. Tähtis on siin mainida, et juba kogutud teadmised ei pruugi igas ruumis üheselt toimida ning vaja on ennast ümber seadistada, juurde õppida ja teise nurga alt vaatamist harjutada. Iga tuba võimaldab mõnda külge endast edasi arendada või uut vaatevinklit avastada -- mandumine ja rutiinsus on ei ole altid tekkima. Loomulikult, seda juhul kui kümneid ja kümneid tubasid pidevalt ei külastata. Ikka võivad aga suureneval kogemusepagasil põhinedes tekkida ettevõtmist lihtsustavad mustrid, strateegiad ning lähenemised, kuid hästi tehtud tuba pakub alati midagi värsket ja väljakutsuvat.

Hoiatus! Hasart on kerge tekkima ehk siis kui juba üks edu maitse on suus, siis tahaks kohe ka järgmises toas eduelamust korrata. See võidurõõmus ja enesehinnangut upitav elamus, mida kogeb hetkel kui uksest enne tunni täitumist välja saab, on üürike, kuid võimas tunne.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Protseduurid
Kuidas ma tean mida ruumis teha?
Kohale oleks mõttekas tulla kuskil 15 minutit enne broneeritud kella, mis annab piisava aja, et gruppi oleks võimalik instrueerida kõigest vajalikust, et endale ruumist põgenemise vahendid leida ja mõistatused lahendada. Seletatakse lahti põhireegleid, antakse teada mida võib ja mida ei või teha, ning tutvustatakse näiteks ka kuidas lukud toimivad. Kõik ülejäänu jääb aga grupi enda nuputada. Enne sisenemist võetakse ära ka kõik abivahendid ja märsid.

Tasemed:
Esiteks, tuleb arvestada sellega, et kõik ruumid on eri raskuse tasemetega ning, kui väga enesekindel endas ei olda, siis pigem võiks alustada lihtsamatest tubadest. Loomulikult, võib enesele kõrgematasemelise väljakutse esitada, kuid pigem on mõttekas alustada redeli allpool ja siis sellest ühest korrast lähtudes otsustada, kas järgmine katsumus võiks olla juba veidi keerulisem või tunduvalt väljakutsuvam. Näiteks, on lihtsamad toad Exit Roomi Dracula ja Pommituba ning Escape Roomi Muumia. Komplitseeritumad aga Exit Roomi Hull doktor ja Escape Roomi Abandoned Factory ja Prison Break. Escape Roomil on raskustasemed kenasti ka viiest üheni iga ruumi juures välja toodud (viis on kõige keerulisem, üks on kõige hõlpsam). 

Tunnistan, et siinkohal räägib puhtalt minu enda kogemus, sest naiivse ja kõrvade tagant märjana, broneerisin oma sünnipäevaks Abandoned Factory mulle ja viiele sõbrannale. Vaid üks meist omas kübetki kogemust ning pole vaja vast mainidagi, et me põrusime haledalt. Vaid see üks suutis ennast koheselt õigele lainele viia ning ettevõtmisele konstruktiivsemalt kaasa mõelda. Läbi kukkusime me, esiteks, sellepärast, et meil puudus kogemus ja me ei teadnud mida oodata või kuidas käituda ja aega arvestada ning, teiseks, ilmselgelt käis see tuba meile üle jõu. Me isegi ei jõudnud pommini! Piinlik, kuid väga õpetlik, eriti tulevastes põgenemisruumide kogemustes. Üldiselt võib ka seda öelda, et Escape Roomi toad kipuvad olema enam pingutust vajavad kui Exit Roomi pakutav.


pilt escaperoom.com kodulehelt: Prison Break
Vihjed, kui jääte jänni:
Ühes teematoas on vaja lahendada erinevaid n-ö puslesid, mõned suuremahulisemad, teised minimaalsed, ühed füüsilisemat laadi, teised pigem mõtlemist vajavad, mõned üks ühele lihtsad, teised üpris segased ning raskesti tuvastatavad. Ehk siis, nõuavad pead murdmist igasugu tüüpi probleemid ning üldiselt peab kõik toimuma kindlas järjekorras. Siinkohal ei tasu aga muretseda, sest üks lahendus viib teiseni ning enamjaolt on järjekord tehtud selliseks, et reaalselt ei olegi võimalik sellest kindlast ülesandejadalt kõrvale põigelda ja hüpata näiteks esimeselt neljandale mõistatusele või siis muu kombinatsioon. See aga tähendab ka seda, et kui konkreetsele probleemile jääd toppama ning ei leia vastust, mis võib täitsa vabalt juhtuda, siis ei ole võimalik ka üldiselt põgenemisega edasi minna. Aeg aga tiksub. Siinkohal tuleb abiks walkie-talkie, mis igasse ruumi kaasa antakse ning mille vahendusel on võimalik ühendust võtta personaliga, kes siis vihjeid andes püüab põgenejatele karku pakkuda, et nad ise ennast lisainfoga suudaksid tupikseisust lahti rabeleda. Tuleb aga arvesse võtta, et vihjeid kohe nõuda ei saa, tavaliselt saab neid paluda alles kuskil 10-15 minuti möödumisel. Enda kogemusest lähtudes, soovitan siiski vihjevõimalusi kasutada. Seda, muidugi, mitte liiga kergekäeliselt, kuid tuleb arvestada sellega, et aeg jookseb, ning kui see juba eriti intensiivselt pigistab, siis on arukam küsida vihjet, selle asemel, et joosta ringi nagu peata kana ja kuskil tupikus jännata. Ajaraisk ei ole mõttekas, eriti kui seda on niigi napilt! Samas aga on olukordi, kus ajaraisku ei saa kuidagi leevendada, näiteks kui uks avaneb teatud aja tagant või pannes vale koodi, siis iga kord blokeeritakse uus võimalus aina kauemaks.

Kuidas pääsemisele läheneda?
Tuleb kahjuks tõdeda, et loogiline mõtlemine alati ei aita. Enda kogemusel põhinedes täheldan, et vead tulevad sisse pigem tähelepanematusest või lohakusest. Palju asju tuleb lihtsalt üles leida. Võtmesõnaks on otsimine, tuulamine ja kobamine. Kõik kohad ja esemed tuleb läbi käia – pusletükk võib end peita kõige ebatõenäolisemas kohas. Silmad tuleb lahti hoida ja oma ümbrust märgata. Esemeid ja paiku võiks läbi vaadata kasvõi topelt, näiteks, üks vaatab enne ja siis teine kontrollib. Iga detail on paigutatud põhjusega, välja arvatud juhul, kui see on lisatud, et tähelepanu eemale tõmmata mõnelt tegelikult tähtsalt detaililt, mida tuleb ka omajagu ette. Seega, kindluse mõttes, võiks kõike proovida ja lähemalt tutvust teha. Ka ei tasu üle mõelda ja olukorda enda jaoks keeruliseks teha. Kui on vaja näiteks neljanumbrilist koodi, siis alati ei saa seda mingite komplitseeritud matemaatiliste tehete käigus, vaid tihtipeale ongi leitud neli numbrit vajalik kood. 

Tiimitöö on kohati hädavajalikum, kohati tagaplaanil olevam märksõna --  olenevalt olukorrast. Kiirelt tuleb katta palju pinda ning seda saab teha just siis kui kõik keskenduvad eri paikadele või tegevustele. Kogemus aga ütleb, et kontroll on vajalik, sest ollakse hooletud. Teisalt, on hullem tegevusplaan mida võtta, kui kõik teevad igat asja koos ja kui keegi midagi avab või uurib, siis teised vaatavad suud ammuli pealt, et mida ta nüüd ikka seal askeldab. Koostöö peaks olema laiahaardelisem ja läbimõeldum, ringi joosta ei ole mõtet uisapäisa. Samas tean väga hästi, et ratsionaalsus ja praktilisus on varmad kaduma kohe kui grupp uksest sisse lastakse.


pilt extiroom.ee kodulehelt: KGB
Mitmekesi minna tasuks?
Exit Roomis on soovitatav grupisuurus 2-4 ja Escape Roomis 2-6. Loomulikult, oleneb kõik konkreetsest toast, kuid minu arusaam ütleb, et mida väiksem arv inimesi grupis, seda libedamalt sooritamine läheb ja mugavam on osalistel. Teatud ruumid on suhteliselt pisikesed ning kui seal olla kui silgud karbis, siis on raskendatud kärme ja asjalik tegutsemine. Ehk siis, üle nelja inimesega ma isiklikult ei näe, et väga produktiivselt suudetakse põgenemismängu mängida. Pigem tekitab suurem inimeste hulk segadust ja rabistamist. Kõik toad peale ühe, olen läbinud kahe kaaslasega ehk siis kolmese grupiga ning juba siis on mõnes kitsamas ruumis tunne, et liialt palju inimesi on kokku topitud. Samas aga, näiteks Escape Roomis, selgub hind vastavalt inimeste arvule ja mida rohkem teid on, seda odavam hind per nase tuleb. Kui eesmärk ei ole aga hind, vaid pigem kogemus, siis soovitan mõelda kompaktsema grupi peale. Samuti, võib rohke arvukusega mängijaskonnal olla õhuprobleem, mis meil täitsa ühes toas ette tuli. Muidugi, oli sel korral tegu suve ja sooja ilmaga ning suure hulga inimeste ringi sagimine sõi hapnikku. Siiski, ei olnud selline mass rahvast otstarbekas ja vähendas kasutegurit.


pilt exitroom.ee kodulehelt
Kas see on õudne?
Millegipärast küsitakse mu käest just seda, et kas toas olla oli õudne, stressirohke või muudmoodi paanikat tekitav ning, kuigi mul olid ka endal enne esimest kogemust eelarvamused, ei pea ma põgenemistuba üldsegi mitte emotsionaalselt tasakaalust väljaviivaks. Jah, pinge on, väike stress ja ärevus ka, aga pigem just sellepärast, et soov on pääseda õigeaegselt välja ning, et ei kukuks läbi. Ma ei näe põhjust, miks peaks paanikasse minema või üldse endast märkimisväärselt välja, kuid inimesed on erinevad ja surve mõjub kõigile omamoodi. Seega, näiteks nähvamist, väikest sõnakismat või üleliialdavat käitumist võib ette tulla küll. Samuti, olid väidetavalt paar mängurit keset mängu soovinud peatada Dracula ruumist põgenemise, sest see oli liialt hirmus. Ma tunnistan, et seal konkreetses ruumis tõepoolest oli üks hetk, mis mind sõbrannade taha peitu pugema sundis, kuid lõppkokkuvõttes oli see kihvt, sest efektid ja lahendused toas mõjust tõepäraselt ja aitasid luua ruumiteemale vastava meeleolu. Kui kogemus ei oleks grammigi realistlik, siis ei võtaks mängija ju pääsemist niiväga tõsiselt. Ka olen paar korda kiljatanud kui ikka ust avades midagi välja kukub jne, kuid ei midagi õudset ega kaugeltki talumatut. Kus ma aga arvan, et nutma võin puhkeda oleks Exit Roomi üritus Õuduste ÖÖ, kus päris näitlejad kogemusele lisatasandi võimaldavad. Mingit hullu äkki selja taha ilmumas või surnut üles tõusmas mina vist küll välja ei kannataks. Teisalt, ei sunni ju keegi minema Õuduste ÖÖle.


pilt escaperoom.com kodulehelt: The Mummy
Mida näppida ja mida mitte:
Ükskõik millises põgenemistoas kehtib reegel, et kui peab kasutama jõudu või midagi ei toimi lihtsalt, siis ei ole ilmselgelt seda vaja teha ning ei olda õigel teel. Midagi katki teha ei tohi! Näiteks, jäi mul sõpradega esimene katse KGB tuba proovida ära, sest eelnev grupp olevat lõhkunud midagi, mis oli ruumi toimimisele oluline. Viga ei saadudki parandatud ning KGB tuba jäi tookord proovimata. Suured tänud siinkohal professionaalsele personalile, kes meid lõbustasid ja meiega tegelesid kuniks teine tuba mängimiseks võimaldati. Ehk siis, moraal sellest jutust: pole vaja laamendada ja lõhkuda! Kui midagi ei tööta, siis ta ei peagi töötama. Kuigi, olen tähele pannud, et mõnikord on ikkagi vaja veidi jõudu, et numbriluku numbreid õigesse positsiooni saada, kas sellepärast, et neid on juba nii palju kulutatud ja nad liiguvad raskelt või, näiteks Muumia ruumis, on nende vahel liiva ja väike ports jõudu tuleb kasuks. Samuti, on ruumides teatud esemetel, eriti elektriga seotud asjadel, mängutoa logod, märgid või kleeplint, mis viitab sellele, et need ei kuulu teematoa osade hulka ning neid näppida ei ole vaja või lausa ei tohi. Need viited on ka kasulikud, sest näitavad selgelt ära, mis vajab lähemalt uurimist ning, mis ei puutu kuidagi lahenduste leidmise juurde.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Pommituba
Erinevad lukud ja takistused:
Põgenemistuppa minnes tuleb arvestada seda, et ustav ja kõikvõimas nutitelefon tuleb jätta ukse taha lukus kappi, koos kõigi muude kodinatega. Mitte midagi peale iseenda ei tohi ruumi kaasa võtta. Pääsemise abivahendiks on vaid hallid ajurakud, mitte internet. Põhitakistused on aga erinevad lukud, mis eraldavad mängijat järgmisest pusletükist või võtmest välisuksele. Erinevates ruumides on kasutusel eri sorti lukud, näiteks numbrilukud, kuhu on vaja leida mingi hulk numbreid ja need õiges järjekorras positsioneerida. Siis leidub tähtlukke ehk siis, mingid tähed on vaja sõna moodustamiseks ja luku avamiseks õigesse järjekorda panna. Samuti sai kokku puututud ka veidra suunalukuga, kus sisestada tuleb suunad -- lükata keskel olevat liikuvat osa üles, alla, paremale, vasakule -- õiges järjekorras ja suunas ning siis lukk avaneb. 

Lukkude puhul saab vahetevahel ka n-ö sohki tehtud, nimelt leitud on näiteks kolm numbrit aga üks on puudu, sel juhul on mõnikord isegi arukam lihtsalt eri numbrid puudu olevas lahtris läbi proovida ja saabki luku lahti. Kasutusel on ka kõiksugu võtmeid. Kohtab nii vanaaegseid sorte, kui ka tänapäevaseid ukseavajaid. Takistused võivad olla ka seinad, sest esialgsest ruumist võib olla peatselt suundumine järgmisesse ruumi, mis avaneb salajasi teid pidi ning mille olemasolust esmapilgul ei olnud aimugi, kuniks vihjed sinna suunasid.


pilt escaperoom.com kodulehelt: Slaughter House
Kaua see kestab?
Igas teematoas on aega täpselt 1 tund, et ennast välja nuputada. Mõnes ruumis, olen märganud, et ajakulgemisega aitab kursis olla digitaalne kell seinal, liivakell või mõnes ruumis ei ole ma üldse midagi märganud. Hea mõte on seega kui kellelgi grupist on vähemalt käekell. Aeg aga on väga tähtis faktor ning sellel tuleb jooksvalt pilku hoida, et seda targalt kasutada ja mitte viita mõttetule tegutsemisele. Aega on ka tark arvestada seoses vihjete küsimisega, eriti juhul kui seda on vähe ja loogilisem oleks abi paluda. Kindlasti tekib hasart ja gigantsed ootused on varmad tekkima kui sulle antakse teada, et konkreetse ruumi rekordi purustamiseks tuleb sealt põgeneda näiteks 20 minuti jooksul ja auhinnaks on šampus. Tuleb aga arvesse võtta, et need kes ruumiläbimise kibekäbeda ajaga on sooritanud, on tihtipeale need poolprofessionaalid, keda mainisin, ning ei tasu kodulinna maratoni kogemusega Olümpiamängudel võistelda. Loomulikult, ei tasu ennast alahinnata, kuid liialt ei ole kasulik ka endale pinget peale suruda.

Üldisemad murekohad:
Tegu on väga laheda ja aktiivse meelelahutusega, milles mina näen aga üht eriti suurt miinust. Muidugi, ei ole kõik nii agarad külastajad kui minu mängijakamp, kuid kui sattuda hasarti siis on tihedad väisamised kerged tulema. Siit tuleneb aga probleem: ruume läbitakse kiiremini kui neid juurde võib tekkida. Kahte korda ju sama tuba lahendama ei minda ning mingi hetk on kõik ennast ammendanud. Uue ruumi tekitama on aga kallis. Arvestades aga seda, et taolisi võimalusepakkujaid tekib kärmelt ja palju, siis hetkel vast puudust kannatama ei pea, kuid see on reaalne variant ikkagi. Samuti, on paljude suure buumina esile kerkinud nähtustega tihti nii, et need suikuvad sama kiirelt või kaovad vaikselt varjusurma. Loodetavasti aga jätkub põgenemistubade trend pikaks ajaks.

Samuti on tähtis tõdeda, et põgenemisruume võib olla küll jalga segada, kuid tõesti silmapaistvaid nii ideelt, teostuselt kui välimuselt ei pruugi niivõrd suurel hulgal olla. Eriti esiletõusvalt selgub kontrast siis, kui tekib oskus okeil ja tõesti viimase peal ruumil vahet teha. Selleks soovitaksin ikkagi vähemalt kahte katsetada, sest kui üks vaimustama ei pane, võib seda vabalt teha teine. Erinevus kahe reaktsiooni vahel võib olla lahendamist vajavate mõistatuste isikuga sobivusel või hulga primitiivsematel faktoritel nagu valgustus või helid. Kindel on aga see, et üllatusmomendid ning kõikvõimalikku sorti pusled on suurteks pussideks. Ei ole ju põnev, kui kogu tuba põhineb vaid millegite otsimisel või matemaatilistel mõistatustel -- kõikvõimalikud halli ajuollust aktiveerivad variandid ja kombinatsioonid on edu võti.


pilt exitroom.ee kodulehelt: Dracula
Ka inglise keel on tähtis! 
Kuna põgenemistoad on popid ka turistide või kohalike välismaalaste hulgas, siis tuleb arvestada seda, et enamasti on ühes ruumis leitav tekst ingliskeelne. Mitmes erinevas keeles ühe ja seesama kirjutatu pärsiks autentsust ning näiks veider. Seega, peaks vähemalt üks grupist olema sina-peal ingliskeelega. Eriti vajalik on see Escape Roomis, mis on osa frantsiisist ning kogu kupatus ongi loodud juba selles keeles ehk siis eesti keelt seal naljalt ei kohta. Exit Room ei ole aga nii kategooriliselt ingliskeelne, kuid selle fakti peale lootma jääda ei tohiks.

Minu lemmik ruum:
Enim on mulle siiani meeldinud Dracula ja KGB. Viimane oma autentsuse ja ebamugava, kuid mõjuva stardipaugu poolest, ning esimene oma laheda, veidi kõheda, õhkkonna ja lisaefektide poolest.

Olen hetkeseisuga läbinud järgmised teematoad:
Escape Room: Abandoned Factory (ebaõnnestus), The Mummy (õnnestus)
Exit Room: Dracula (õnnestus), Protseduurid (õnnestus), KGB (õnnestus)

Praktiline info:
Hind (üks teematuba): Exit Roomis T-N kuni kell 14.30 on hind 45 EUR, alates kell 16.00 on hind 65 EUR. Samuti on hind 65 EUR kõikidel aegadel R-P. Escape Roomis oleneb hind mängijate arvust: 2 mängijat on 45 EUR, 3-4 mängijat on 60 EUR, 5-6 mängijat on 75 EUR.

Asukoht: Exit Room - Weizenbergi 9 (Dracula, Pommituba), Tatari 54 (Hull doktor, Protseduurid, KGB). Escape Room - Lootsi 8.

Soodustus: Exit Roomis saab pärast külastust -10 EUR kupongi, mida saab kasutada järgmisel külastusel, muidugi juhul kui külastus toimub järgneva kuskil kuu aja jooksul.

Riietus: Mugavus on põhiline. Eeldada, aga et jubedalt on vaja teha füüsilist tööd, näiteks roomata, ronida jne, ei pea paika. Minul ei olnud ühes toas probleemi olla ka kleidi ja kingadega ning ka teistes oleks sellise riietusega ilusti hakkama saanud. Muumia toas olid mu baleriinad küll täis liivapuru, kuid mis sa ikka selle vastu teha saad. See ei häirinud mind üldse.

Fotomälestus: Exit Roomis tehakse grupist polaroid, mis läheb Facebooki ja millele saab mängijate nimed tag-ida. Foto enda saab grupp kaasa. Escape Roomis läheb foto otse Facebooki, kuhu saavad külastajad siis enda nimed tag-ida.

Teisi põgenemistubasid: RealityGame, LockUp, Adventure RoomsCCCP Põgenemistoad, Roomscape, Secret House, Castle Escape, Escaper, RoomEscape

Hea ülevaate Tallinnas pakutavatest põgenemistubadest saab ka kokkuvõtlikult nowescape lehelt.



pühapäev, 16. oktoober 2016

Üritus: Jaak Joala "Unustuse jõel" plaadiesitlus

Tere ilusat päeva!



Üritus: Jaak Joala II albumi "Unustuse jõel" esitlus
Asukoht: Apollo Raamatupood Solarise Keskuses
Kuupäev: 14. oktoober 2016
Žanr: Muusika
Esinejad: Mart Müürissepp, Quukivi, Taniel Vares ja Liisa Uukkivi
Sõnavõtjad: Olavi Pihlamägi, Mart Müürissepp, Vahur Kersna, Tõnis Kõrvits

Plaadiesitlus Solarise Apollos


Muusikaajakirjanik ja plaadi
koostaja Olavi Pihlamägi
Reedel, 10 oktoobril, toimus eesti muusika eelmise sajandi kahtlemata ühe suurima laulja ja interpreedi Jaak Joala teise plaadi "Unustuse jõel" esmaesitlus. 25. septembril kaks aastat tagasi lahkus laulja meie seast ja peale tema surma on välja antud tema esimene täispikkuses album "Suveöö" ja teine, "Unustuse jõel" CD anti välja oktoobri alguses.

Plaadiesitlus toimus Apollo Raamatupoes Solarise keskuses ja üritusele oli tulnud päris suur hulk rahvast. Kohale olid kutsutud mitmed Jaak Joala eakaaslased, kes on Jaak Joalaga seotud olnud eelkõige läbi muusika - Olav Ehala, Reet Linna, Priit Kuulberg, Tiit Varts,  Juhan Paadam ja paljud teised ning publiku seas oli nii Joala pereliikmeid kui ka inimesi, kes on seotud plaadil esitatava muusikaga.

Olavi Pihlamägi, kes on "Unustuse jõe" plaadi koostaja, kirjeldas Jaak Joalat kui muinasjutuvestjat ja lisas, et ka väljaantud plaat on nagu üks sügistes toonides lugu kuhu on valitud nii Eesti heliloojate lugusid, kui ka välismaa autorite kirjutatud kavereid, mida Joala laulis.


Mart Müürissepp ja Olavi Pihlamägi


Näitleja Mart Müürissepp, kes kaks aastat tagasi telesaate "Su nägu kõlab tuttavalt" finaalis end Jaak Joala lauluga "Unustuse jõel" võitjaks laulis, esitas plaadi nimiloo. Kui Mart laulis, oli terve ruum vaikne ja laulust lummatud. Mart on andekas näitlejana ja õnneks on talle sünnipäraselt kaasa antud ka musikaalsus ja hingestatus. Ma usun, et paljudele läks see esitlus hinge ja nii mõnegi viis see laul arvatavasti tagasi minevikku, sellesse aega, kus Jaak Joala seda esitas.

"Unustuse jõel" kuulub kahtlemata ka minu ühe kindla Jaak Joala lauldud lemmikute hulka. Imeilusa ballaadi on kirjutanud eesti helilooja Arne Oit, kelle sulest tulnud lugusid on sellel plaadil tervelt 4. Sõnad on laulule kirjutanud Heldur Karmo ja 1973. aastal võitis see laul Jaak Joala esitluses laulukonkursi Tallinn - Tartu.





Vahur Kersna ja
Olavi Pihlamägi
Tõnis Kõrvits ja
Olavi Pihlamägi
Peale lühikest vestlust Mart Müürissepaga kutsus Olavi Pihlamägi lavale Vahur Kersna, kellel on õnnestunud teha Jaak Joalaga päris mitu teleintervjuud ja kes kirjutas "Unustuse jõel" plaadile eessõna/sissejuhatuse.

Järgmisena kutsuti Pihlamägiga vestlema Tõnis Kõrvits, kellega räägiti nii plaadi saamisloost, lauludest kui ka muidugi Jaak Joalast.
Teine muusikaline vahepala tuli mulle meeldiva üllatusena, sest üks esinejatest oli saarlasest tuttav Taniel Vares, kes esines Quukivi koosseisus koos Liisa Uukkiviga. Taniel on väga pikalt ja edukalt muusikaga tegelenud erinevates bändides ja ta on nii Saaremaal kui ka mandrimaal eesti muusika austajate seas tuntud. Jõudsin temaga enne ürituse algust mõne sõna juttu puhuda ja selgus,et ta oli ainult selle tunnise ürituse jaoks Saaremaalt kohale sõitnud. Nii et see oli tore kokkusattumus!






Esitatud lauluks oli "Ausus",mille originaali on kirjutanud ameerika muusik Billy Joel juba 1978 aastal ja mille meil Eestis Jaak Joala kaverina tuntuks laulis.

Taniel Vares ja Liisa Uukkivi - Quukivi

Mulle meeldis, et "Ausus" lauldi Taniel Varese ja Liisa Uukkivi poolt. Nende hääled sobisid kokku nagu valatult. Ilus esitlus oli!

Ürituse lõpus otsi kokku tõmmates avaldati ka uudis, et "Unustuse jõel" LP on samuti tulemas ja kui kõik plaanide kohaselt läheb, siis on LP saadaval detsembris.

Aitäh ürituse korraldajatele!




1. Unustuse jõel (Arne Oit - Heldur Karmo) 1973
2. Mul meenub taas (Kustas Kikerpuu – Kustas Kikerpuu) 1972
3. Laululinnuhaldjas (Arne Oit – Arvi Siig) 1975
4. Kuis lendab aeg (Charles Aznavour – Lauri Leesi) 1979
5. Nii mööduvad aastad (Raivo Tammik – Kristi Tammik) 1975
6. Siin on see laul (Arne Oit – Heldur Karmo) 1971
7. Ma saadan oma varju (Arved Haug – Kalju Kass) 1971
8. Palved kaugele ei vii (Elton John - Bernie Taupin – Kristi Tammik) 1974
9. Vana meloodia (Arne Oit – Arvi Siig) 1972
10. Ühe suve muinaslood (Uno Naissoo – Heldur Karmo) 1974
11. Sügislehed (Joseph Kosma - Jacques Prévert – Viive Sirkel) 1978
12. Maria Louisa ( Erno Lindahl - Ilari Hannula – Vello Salumets) 1969
13. Purunenud maailm (Peter Sills – Vally Ojavere) 1981
14. Ohe öös (Gary Brooker - Keith Reid – Vally Ojavere) 1970
15. Vaikne öö (Raivo Tammik – Kristi Tammik) 1974
16. Vikerkaar (Mikalojus Novikas - Antanas Saulynas – Heldur Karmo) 1975
17. Päikese loojangul (Rein Rannap – Paul-Eerik Rummo) 1971
18. Kui kustunud päikese naer (Kustas Kikerpuu – Kustas Kikerpuu) 1977
19. Päikesemaa (Zacar – Bembo Baldan - Alberto Salerno - Francesco Specchia – Maurizio Seymandi - Fred Jay – Kustas Kikerpuu) 1977 



neljapäev, 13. oktoober 2016

Kino: "Seitse vaprat" ja "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele"

Tervitus!

Taas pisikesed kiirülevaated kinost!

Pealkiri: Seitse vaprat
Originaalpealkiri: The Magnificent Seven
Režissöör: Antoine Fuqua
Näitlejad: Denzel Washington, Chris Pratt, Haley Bennett, Ethan Hawke, Vincent D'Onofrio,
Peter Sarsgaard, Byung-hun Lee, Martin Sensmeier, Manuel Garcia-Rulfo, Luke Grimes
Žanr: Action, vestern
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 23.09.2016
Nähtud: 24.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Jah, ma olen teadlik, et seda filmi on juba mitmeid kordi uuslavastatud ning väidetavalt iga kord tase kehvemini võrreldes originaaliga, milleks on Akira Kurozawa “Seitse samuraid.” Olen isegi selle süžeelisi animesid näinud ehk siis võrdlemismaterjali on küllaga. Vaatamata sellele ning vingumisele, et miks lörtsida, edul ligu lasta või muudmoodi duubeldada juba tehtut, nautisin mina filmi täiel rinnal. Tegu on igati soliidse ajuvaba vestern meelelahutusega, milles hulgaliselt madinat, koloriidseid tegelasi, omajagu huumorit ning emotsionaalset laengut.

Üks hea asi: Ma tõesti naudin n-ö allajääjate lugusid, kus kamp õnnetukesi trambitakse mutta ja, kas nad ise või siis teiste abil, tõusevad tuhast ja teevad kurikaeladele tuule alla. Antud film on otsekui sellise süžee etalon. Taoline loo kulgemine on äärmiselt rahuldust pakkuv, kuna loogilist mõtlemist kasutades on ilmselge, et head võidutsevad. Mulle meeldis, et sellelt ühefookuseliselt kättemaksu, karistuse või oma maa tagasivõtmise teelt ei kaldutud eemale, ei üleliigse romantikaga või muudmoodi kõrvalsüžeeliinidele nõjutades. Siht oli selge, jäigalt ühesuunaline ja sellel püsiti järjekindlalt. Samuti oli nähtav minu silmis nii realistlik, kui see on Hollywoodi vesternis üldse võimalik, ehk siis ei pääsenud seitse seitsmest ega ka rõhutud külarahvas terve nahaga või isegi eluga.

Üks halb asi: Kuigi seitsme vapra valikus oldi arvesse võetud pea kõiki poliitilise korrektsuse reegleid, muserdas mind tõsiasi, et mõned neist jäid alakasutatuks või olid lihtsalt n-ö kvoodi täitmiseks mingi teatud taustaga, ilma et nende osatähtsus ja olemus märkimisväärset rolli mängiks. Näiteks, hispaanlane ja indiaanlane oli peamised, kellede tegelaskujudele ma oleks veidi rohkem liha luudele oodanud. Samas, saan ju aru, et kahetunnisesse linateosesse ei saagi punnitada sisse kõikide tegelaste elulugusid ning see ei ole ka alati otstarbekas ega täida loo kulgemise vajadusi. Ja loomulikult, kui jagad ekraani selliste gigantidega nagu Denzel Washington ja viimase aja pop poiss Chris Pratt, siis tuleb tahes tahtmata arvestada, et enamus tähelepanu paigutatakse ikka suurte nimedega näitlejate taha, vaatamata nende tegelaskujude tegelikele vajadustele ja potentsiaalile.




------------------------------------------------

Pealkiri: Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele
Originaalpealkiri: Miss Peregrine's Home for Peculiar Children
Režissöör: Tim Burton
Näitlejad: Asa Butterfield, Eva Green, Samuel L. Jackson, Judy Dench, Ella Purnell
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 30.09.2016
Nähtud: 01.10.2016
Minu hinnang: 3/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma püüan juba mitu aastat edutult kätte võtta raamatut millel käesolev film põhineb. No ei saa ma kuidagi selle lainele, kuid siinkohal olengi väga tänulik, et mulle poolele teele vastu tuleb loo filmiversioon, mis võimaldab kompaktselt ja visuaalselt raamatuga tutvuda. Ja, olles selle kohtumise nüüd ära teinud, võib-olla on isegi hea, et ma raamatu lugemise peale märkimisväärselt palju aega ei kulutanud. Muidugi, ei ole film kunagi sama kui raamat ning tihti jääb ekraaniversioon kindlalt alla originaalile, kuid siiski, üldise arusaama peaks kätte saama küll. Igatahes, süžee oli veidi kulunud ja juba varem nähtud, kuid seal oli ka värskeid elemente, tegelased jäid hetkel veel pealiskaudseteks, kuid potentsiaali oli küllaga, kurjamid olid liialt klišeelikult laialivalguvad, kuid tegid oma töö ära adekvaatselt, ehk teisisõnu, film oli okei, ei midagi ülearu esiletõusvat, kuid rahuldav meelelahutus igatahes.

Palun ennast mitte lasta petta ka kohati lapselikust ja värvikast pakendist -- tegu ei ole lastele mõeldud filmiga. Näiteks, meeldis kurikaeladele alla kugistada ebaharilike laste silmi ning neid nn gurmee stseene tuleb ette omajagu. Visuaalsest rääkides, tekitavad Tim Burtoni visioonid mus tavaliselt äärmuslikke reaktsioone, kas meeldib väga või kohe üldse mitte ei lähe peale. Antud filmi puhul olid valikud veidi ootamatud, sest eeldasin süngemat üldpilti ja lähenemist, kuid erksad ja rikkalikud värvid ning energiarikas ja elav visuaalne lähenemine toimis siinkohal tegelikult päris kiiduväärselt.

Üks hea asi: Eva Green Miss Peregrinina oli suurepärane näitlejavalik. Ma ei ole kursis tegelase raamatuversiooniga või üldse kuidagiviisi, kuid vähemalt kinolinal tundus tema hoiak ja olemus olevat pesueht Miss Peregrine, just nagu ta võiks ka tegelikult olla. Naine oli krapsakas, asjalik ja ainult positiivses mõttes ebaharilik.

Üks halb asi: Asa Butterfield on mulle päris mitmes rollis muljet avaldanud, kuid antud osas jäi ta üllatavalt lahjaks. Suur osa süüst selles oli ka tegelasel keda ta kehastas. Jake ei olnudki otsekui päris karakter, vaid vahend tutvustamaks ebaharilikke lapsi, nende elu ja maailma. Ta käis ringi, nägi, küsis küsimusi, oli uudishimulik, lasi ennast ringi tassida, uuris ja puuris, kuid ma tundsin, et ta ei olnud täienisti aktiivne tegur antud loos. Jah, lõpus sai ka tema veidi auru sisse, kuid peategelasena oli ta äärmiselt ilmetu, mis aga omakorda võimendas kõigi teiste tegelaste olemusi halli hiirekese Jake'i kõrval.


neljapäev, 6. oktoober 2016

Kino: "Polaarpoiss"

Tervitus!

Väike tagasivaade kevadisele kodumaisele filmile!

Pealkiri: Polaarpoiss
Režissöör: Anu Aun
Näitlejad: Jaanika Arum, Roland Laos, Kaspar Velberg, Ülle Kaljuste, Mirtel Pohla, Henrik Kalmet, Jaan Rekkor, Ene Järvis, Ivo Uukkivi
Žanr: Draama
Kestus: 1h 37 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 14.05.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Antud film pani mind mõtlema, kuid ma ei ole veendunud, et seda ilmtingimata otsast lõpuni positiivses võtmes. Juba loo kondikava tekitas mus tõrkeid ning déjà vu-d. Ehk siis, äärmiselt lihtsustatud keeles, keerles süžee ümber vaese vääritimõistetud haige rikka tüdruku ning kuti, kes laseb end oma hormoonide reageeringul tüdrukule, põhja viia. Tegu oli äärmiselt väsitava ja frustratsiooni tekitava kombinatsiooniga, mida erinevates versioonides on nähtud söögi alla ja söögi peale. Suudan ka tõdeda, et selline arusaam on vaid minu oma ja kindlasti näevad teised vaatajad kondikava minust erinevalt, no näiteks, et Hanna hoopis inspireeris Mattiast ja, et Hanna oli süüdimatu ohver, jne.

Teoorias, kui tungivalt mu iseloomule vastu minnes punnitada, võin ma isegi kahe teismelise käitumisest aru saada ning mitte niivõrd kriitiline olla, kuid minu jaoks on filmi tähelepanu väärivate teemade kõrval oluline ka karakteritega samastumine, nende sümpaatsus, nende karisma või midagigi, mis paneb mind neile pöidlaid hoidma ja kaasa elama, vaatamata sellele, kas on tegu siis kangelaste või kurjamitega. Hanna ja Mattias kaldusid pigem ebameeldivate tegelaste poolele ning nende loo jälgimine nõudis mult kannatust ja enese uskumuste allasurumist palju rohkemates kogustes, kui üks film seda peaks tahtma. Teisisõnu, ei tekitanud nähtu mus valdavalt meeldivaid emotsioone ja kaasamõtlemist, vaid kurnas. Samamoodi ei liigutanud mind lembeliin, kuid samas usun, et on palju noori, keda see sügavalt puudutas.

Meie hektiline elu, ärevus, kiire tempo ja igast nurgast surutavad nõudmised on tõesti ühiskonnas halvavaks probleemiks, kuid mul oli äärmiselt keeruline Hannale tema mina-keskse käitumise pärast täienisti kaasa tunda. Ma suudan suurepäraselt teadvustada, et tüdruk oli haige, kuid sellise kaliibriga vastutustundetus, hoolimatus kellele haiget tehakse, kriminaalne ja enda elu ning teisi ohustav käitumine, ning mina ja maailm mentaliteet, mida ka Mattias teeslusikatäiega viljeles, olid mulle raske seedida ning mõjusid paarile kaasaelamisel intensiivselt vastu karva. Vaatamata sellele, meeldis mulle aga filmi lõpp, mis ei olnud päikeseline või masendav, vaid suutis luua rahuldava kombinatsiooni mõlemast ning olla nii positiivne kui negatiivne, olenevalt kust otsast vaadata, või siis hoopis hea või halva noodiga mõlemale peategelasele.

Nõrgavõitu süžee kulgemine tegi veidraid valikuid, mis kohati tundusid toimivat, kuid teisalt olid kaheldava väärtusega. Näiteks muutus alanud armulugu peatselt õudussugemetega psühholoogiliseks thrilleriks. Selline suund tuli mitte kuskilt ja oli sunnitud maiguga. Selle liini süvenedes aga kaalus see üle algse romantika -- mul hakkas väga põnev! Samas aga, kas tõesti pannakse tänapäeval inimesed konkreetse diagnoosita ja vaid mõnel arvamusel põhinedes hullumajja? Ja otse ninapidi kokku ohtlike psüühiliselt haigetega? Ning kui patsientide hulgas toimub kallaletung, siis karistatakse seda, kes on ohver ja esitabki just minu küsimuse: “Miks on pandud mind ühte ruumi ohtlike inimestega?” Siiski, läksid mulle hullumaja tegelased ja tegemised väga peale ning läila romantika asemel oli nähtu pinev ja kaasahaarav. Lisaks sellele leidus ka värvikaid tegelasi, kes omajagu särtsu lisasid. Loomulikult oli sellel osal filmist magusalt irooniline toon, mis mulle väga meeldis, sest asutusse sattus just Mattias. Tegu oli otsekui šokivangistusega, mis poisi mõistuse koju aitas tuua.

Peab aga ka ütlema, et olgu kuidas mu frustratsioonidega süžee ja tegelaste suhtes oli, leian vaid kiidusõnu näitlemisele ja tehnilisele teostusele. Eriti muljetavaldav oli Jaanika Arumi ülesastumine Hannana. Näitlejanna suutis edasi tuua katkise, usutava ja hapra tüdruku, seda vaevatult ja loomulikuna näivalt. Film ise nägi ka dünaamiline ja nooruslik välja. Samuti pean mainima, et teemadevalik, mida käsitleti, oli väga tänuväärne, ja seda just nende aktuaalsuse ja plahvatusohtlikkuse poolest.

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Kino: "Louis Draxi üheksas elu" ja "Kuningas Kristiina"

Tervitus!

Taaskord miniülevaated kinost!

Pealkiri: Louis Draxi üheksas elu
Originaalpealkiri: The 9th Life of Louis Drax
Režissöör: Alexandre Aja
Näitlejad: Aiden Longworth, Jamie Dornan, Sarah Gadon, Aaron Paul, Oliver Platt
Žanr: Thriller, draama
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 23.09.2016
Nähtud: 24.09.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Taaskord ekraniseering raamatust, mida ma lugenud ei ole, kuid mille süžee tundus piisavalt intrigeeriv, et vähemalt antud versioonile loost võimalus anda. Tulemus oli veider, kuid pilkunaelutav kombinatsioon ilusast ja inetust, tuimast ja põnevast, lapsikust ja tõsisest, pealiskaudsest ja sügavast, reaalsest ja fantaasiast ning romantikast, õudukast, põnevikust, kriminullist ja lastefilmist. Mul oli aga tunne, et nähtu ei teadnud ise ka mida ta täpselt soovib edasi anda ja millena end esitleda. Oli hetki, kus need kentsakad kombinatsioonid olid tasakaalus ja toimisid, kuid teine kord jälle oli mu ees pudru ja kapsad. Filmi unelev, müstiline ja õrnalt kurja kuulutav toon mulle meeldis, kuid siis jälle oli nähtav liialt ajuvaba, et seda ülearu tõsiselt võtta. Viimane tegi nähtule pidevalt karuteenet. Tegu on aga väga unikaalse filmiga nii süžee kui lähenemise kohalt. Omajagu oli ka emotsioone, mis vähemalt minul küll silma märjaks kiskusid.

Kolm head asja: 1) Aiden Longworth, väikse poisi Louis Draxina, oli filmi tipphetk. Ta oli nunnu, naiivne, nipsakas, tujukas, targem ja läbinägelikum kui kõik täiskasvanud tema ümber ja üks väga kummaline, kuid armastusväärne, iseloomust pungil poisiklutt, kes ideaalselt oma õlgadel kogu filmi kandis. Ma siiralt nautisin ka tema n-ö vaenutsevat kamraadilikku suhet oma psühholoogiga (Oliver Platt) ja nendevahelisi vestluseid. Keeruline oli ka ennast mitte liigutada lasta poisi tugevast sidest oma isaga (Aaron Paul). 2) Tegelased filmis olid kõik omamoodi erilised ja meeldejäävad, kas siis mitmetasandilised, südamesse pugevad, lihtsalt sümpaatsed, omadega puntras või kõhedust tekitavate kalduvustega. Loos ei olnudki tegelikult ühte 100% peategelast, vaid kõik said võimaluse rambivalguses seista. 3) Viimane vaatus filmist oli mind tooli naelutavalt kaasakiskuv ja tundeküllaselt liigutav.

Kolm halba asja: 1) Filmi tempo ja toon olid äärmiselt ebastabiilsed ning mind tõesti häiris see auklikul teel ukerdamine. 180 kraadi muutused oli varmad tulema ja ootamatud, ning üks hetk oli lugu piinavalt põnev, siis aga haigutama ajavalt veniv. Sama oli ka tooni ja žanrimuutustega. 2) Kombinatsioon realistlikest- ja fantaasiaelementidest andis loole värvi, kuid kohati ei olnud need üleminekud sujuvad ja mõlemad osad ei tahtnud kohe üldse klappida. 3) Puänt, mis mulle tegelikult peale läks, oli väga ilmselge. Mulle püüti kogu film puru silma ajada, kuid igasugu soga silmas ei ole just meeldiv ning selle asemel, et mind nutikalt valele teele meelitada, ärritas mind lihtsa lahenduse peitmiseks õhku visatud tülikas puru.


--------------------------------------------------------


Pealkiri: Kuningas Kristiina
Originaalpealkiri: The Girl King
Režissöör: Mika Kaurismäki
Näitlejad: Malin Buska, Sarah Gadon
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 1h 43 min
Kinodes alates: 26.08.2016
Nähtud: 17.09.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma olen ilmselget vähemuses, aga ma olen hämmeldunud kui kesine film tehti nõnda väärikast, värvikast ja silmapaistvast ajaloolisest suurkujust. Ma ei ole niiväga sina-peal Rootsi kuninganna Kristiina elulooga, kuid kulmu kergitama ja nähtus kahtlema panid mind mitmed filmifaktid. Materjal oli tipptaseme potentsiaaliga ja põhjatu, võimaldades pilku sellise imetlusväärse ja inspireeriva naise ellu, kuid suund mille kasuks otsustati pani mind omajagu ahastama. Lihtsuses aga peitub võlu ning linateos nägi vaatamata kõigele välja asjalik, usutav, lihtsakoeline ja igatpidi kiiduväärt. 

Üks halb asi: Kogu rõhk filmis ning, sellest tulenevalt tundus ka, et peategelase elus, oli tema esmalt, uudishimu ja kiindumus, peatselt sügavad armutunded, kaunisse krahvinna Ebba Sparresse. Kuninganna Kristiina on tuntud kui eesrindlik, julge, intelligentne, hakkamist täis, oma ajast ees naine, kes ei peljanud muutusi, tahtis oma riigile ja rahvale head, keda ei huvitanud teiste arvamus, kes rühkis oma teed ja järgis seda mida õigeks pidas, kes vaatas mööda soostampidest, kelle kirg oli kultuur, haridus, filosoofia jne. Kas tõesti ei võidud keskenduda tema saavutustele, poliitilistele võitlustele, tema rahu ja hariduse kultiveerimisele,... põhimõtteliselt kõigele peale selle, et teda kujutada kui stalkerilike kalduvustega vinguva ja ihaleva naisena, kes ajab taga kena näolappi? Romantika on tore ja teretulnud -- õigetes kogustes --, kuid vähemalt minule maaliti tänu sellele osale liialt fokuseerimisega, pilt Kristiinast kui kutsuarmutunnete küüsis olevast segaduses teismelisest, mitte imetlusväärsest valitsejannast. Kahjuks jäi Ebba Sparre karakter ka vaid ühedimensiooniliseks ihadeobjektiks. 

Üks hea asi: Kristiinat mänginud Malin Buska oli omaette vaatamisväärsus. Mulle tõesti meeldis tema hoiak, maneerid, kõne, pilgud, väljanägemine -- visuaalselt, ja enamgi veel, oli ta imeline Kristiina. Temas oli suhtumist ja autoriteeti, mis andis talle veidi meheliku välimuse ja aura, kuid siiski oli ta omapäraste näojoonte väga kaunis naine. Inglise keeles ei ütleks tema kohta beautiful, vaid pigem handsome. Tasakaal naiseliku ja meheliku vahel oli kenasti balansis, kuid ma ei unustanud kordagi, et tegu on ilusa naisega. Ka tema näitlemine oli märkimisväärne ja üleüldse täitis ta oma rolli nagu rusikas silmaauku.