Kino: "Supilinna salaselts"

Tervitus!

Saakord sai taas kodumaist toodangut nähtud!

Pealkiri: Supilinna salaselts

Režišöör: Margus Paju

Näitlejad: Olivia Viikant, Arabella Antons, Hugo Soosaar, Karl Jakob Vibur, Evelin Võigemast, Mirtel Pohla, Tiit Lilleorg, Ott Aardam, Karin Rask, Kaido Höövelson

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Seiklus, kogupere

Kinodes alates: 15.05.2015

Nähtud: 15.05.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord tuleb loogilisust hindav ja nokkiv osa endast kinosaali ukse taha jätta ja esile kutsuda enda sees pesitsev laps, et filmi täiel rinnal nautida. See oli ka mu eesmärk, olles mõned stseenid algusest ära kaenud, sest need tekitasid kiusatust hakata igasugu sisuauke ja ebaloogilisusi välja tooma ja nende üle pikemalt mõtetes juurdlema, leidmaks seletusi ja lahendusi. Ütlen aga kohe välja, enne kui lahti päästetud sisemine põngerjas mu täiskasvanuliku mina summutab, filmis oli hulganisti momente ja olukordi, mis mõjusid ebatõenäolistena, ebaloogilistena ning ebareaalsetena, kuid aitab vingumisest, sest kes siis ikka ootab lastele mõeldud seiklusfilmist dokumentaali.

Lugu põhineb Mika Keräneni populaarsel lasteraamatusarjal, mille keskmes on neli sõpra Tartu Supilinnast, kes koos veedavad aega mängides ja seigeldes ning kõige enam aga igasugu aardejahtidel. Mari on liider ja eestvedaja, Sadu on nutikas ning kaval ja poisid Olav ning Anton julged ja hakkajad. Kui ootamatult langevad linna täiskasvanud salapärase mürgi ohvriks ning selle tagajärjel hakkab nende mälu kaduma ja käitumiselt ning mentaalselt liiguvad nad tagasi lapseikka, siis on ainult justloodud Supilinna Salaselts see, kes suudab täiskasvanud päästa. Otsingutel on aga tuli takus, sest vastumürgi leidmiseks on vaid 48 tundi aega ning on ka neid kes ei taha, et lapsed selle kunagi leiaks.

Seikluslikud otsingud ja ajalooga seotud müsteeriumid a la "DaVinci kood" on mulle alati meelepärased olnud. Tohutult põnev on ju jälgida tegelaste järjepidevat vihjete lahtimurdmist, samm sammult sihile lähenemist ning ühe lahenduse teise järel pusle kokkupanemist, eriti veel kui aardejahi taustaks on salapärane juhtum minevikust. Komistuskiviks võib siinkohal kergesti osutuda monotoonseks muutumine, aga õnneks esines filmis piisavalt vahetegevusi, ootamatuid takistusi ning sekeldusi, et huvi üleval hoida ja mitte liiga tugevalt mustrisse langeda. Tartus on kahtlemata ka hulganisti igast intrigeerivaid paiku, milledest pole kuulnudki või kuhu naljalt ei satu ning kihvt oli lastega neid külastada, näiteks oli arhiiv minu jaoks väga huviäratav koht. Alati on ka tore vaadata suurelt ekraanilt filmi jaoks tähtsaid paiku ning mõelda, oh, aga ma ju olen seal käinud. Välismaal tehtutes saab seda harvem kogeda, kuid oma kodumaal vändatud filmi abil on lihtsam äratundmisrõõmu kogeda. Näiteks tekitas mus elevust tegevus botaanikaaias.

Filmi kurjami ja tegevustele alguse panijast niiditõmbaja tõelise identiteedi suutsin tuletada kohe alguses, kui lähtuda sellest kuidas tähelepanu tegelastele oli hajutatud, kuidas seda püüti mujale üle kanda ning kui eraldada tõenäolised ebatõenäolistest. Peab aga mainima, et tema motiivid ei olnud üldse niiväga primitiivsed või totrad kui oleksin eeldanud. Samas ei olnud pahareti müsteerium ka see, mis mu pilku ekraanil hoidis, seega ei häirinud mind tema identiteedi vaevatu väljaselgitamine.

Mulle meeldis, et lugu ei keskendunud vaid laste seiklusele ning oma osa fookust said ka näiteks peresuhted ja lapse ning vanema vaheline usaldus ja üksteise ärakuulamise teema, viimast just Mari perekonna näitel. Kuigi vähem kui oleksin lootnud, sai ka oma osa loovutatud huumorile. Näiteks mulle ääretult meeldis ning tegi nalja kuidas Sadu oma vanemaid kantseldas ning kuidas viimaseid sai kergesti kommiga meelitada igast asju tegema. Oli ka näha, et tüdruk mõneti nautis peredünaamika ümber pöördumist. Loomulikult oli kohati ka koomiline minu jaoks hädine ja kobakäppadest kiusajatebande ning nende liider, kellel oli ka oma lõbus väike saladus.

Neljast kangelasest oli loos tähtsaim ja algataja Mari ning seega oli ka tema iseloom ning taust rohkem väljajoonistatud. Tema roll seikluses oli ka peajagu üle teistest, kuigi kõik panustasid vastavalt olukorrale kord rohkem kord vähem. Ma oleks aga tahtnud, et poiste olemused oleksid enam väljatoodud ning eristatud, kuid ega igat asja ühte filmi mahutada ei olegi alati võimalik. Lapsed on aga kokkuvõttes teeninud ära kiituse oma esituse eest ning loodan neid veel tulevikus ekraanil või kuhu iganes tee neid viib kohata.

Teistest näitlejatest pean välja tooma emaliku ja asjaliku Evelin Võigemasti, kauni ja leebe olemusega Mirtel Pohla ning alati on tore kohata Argo Aadlit, kas laval või siis siinkohal ekraanil. Samuti sooritas Kaido Höövelson Sadu isana ootamatu, kuid sümpaatse cameo.

Lemmik stseen: Kõik stseenid Sadu ja tema vanematega.

Lemmik tsitaat: "Tere tatid! Mida te siin nüüd koos nii nunnult kallistate."

Kokkuvõttes: Imeline kodumaine meelelahutus lastele või lapselikele vanematele või täiskasvanutele, kes suudavad oma sisemise lapse esile tuua ja enda tõsise ja asjaliku olemuse kino ukse taha jätta.