esmaspäev, 29. veebruar 2016

Kino: "Taani tüdruk"

Tervitus!

Oscarid on jagatud ning pean mainima, et hoidsin pöidlaid Alicia Vikanderile ("Taani tüdruku" eest) ja Mark Rylance'ile ("Spioonide silla" eest), kes mõlemad ka kuldmehikesega koju läksid! Olen väga rahul!

Pealkiri: Taani tüdruk
Originaalpealkiri: The Danish Girl
Režissöör: Tom Hooper
Näitlejad: Eddie Redmayne, Alicia Vikander, Amber Heard, Matthias Schoenaerts, Ben Whishaw
Žanr: Draama, biograafia
Kestus: 2h 00 min
Kinodes alates: 29.01.2016
Nähtud: 27.02.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatamata sellele, et antud filmi nimetakse ka Oscar bait'iks (Oscari söödaks) ehk filmiks, mis on loodud võttes arvesse kõiki tegureid ja teemasid, mis auhinnajagajatele väga peale lähevad, olles musternäidis tüüpilisest väärtfilmist, ning seda eesmärki isegi mitte kiivalt varjates, oli film minu jaoks üpris nauditav ja ebakonventsionaalne visuaalne maiuspala. Seda aga eriti sel juhul, kui silm kinni pigistada selle püüdlusel olla kõik, mida auhinnatseremooniad ootavad.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Gerda ja Einar olid Taani kunstnikest abielupaar, kes, vähemalt filmist lähtudes, olid äärmiselt pühendunud ja armunud üksteisesse. Einar oli tagasihoidlik ja tundlik maastikukunstnik, kes lasi Gerdal ennast paljuski juhtida. Ka tutvumisel kohtamiskutse tegi naine, ning oli ta ka see, kes algatas esimese suudluse. Kui naine palub meest puuduva naismodelli asemel feminiinseid jalakatteid kanda, hakkab aga lumepall veerema ning allasurutud emotsioonid tõusevad pulbitsedes pinnapeale. Einari pool kehast kaotab järjekindlalt territooriumi ning peatselt eksisteerib vaid Lili, kes identifitseerides ennast naisena, ei suuda elada kehas, mis ei vasta tema olemusele endast. Truu ja toetava abikaasa õla naljal võtab Lili ette tollel ajal revolutsioonilise lõikuse, mis paneb tema sisemaailma võrduma kehaga. Lilist peab saama ka füüsiliselt naine. 

Filmis jäetakse Gerdast mulje kui märtrist ja üdini isetust naisest, vähemalt seoses oma segaduses abikaasaga. Mind selline hooletu ja egotu eneseohverdamine veidi torkis, sest naine tõesti elas ainult Einari heaolu nimel, lükkas kõrvale oma soovid ja valu, pani oma elu pausile ning selle vähese, mis eksisteeris, keerlema mehe ümber. Paaril seigal näitas ta ka oma selgroogu, mis pani mind juubeldama ning olid igati õigustatud, kuid need hetked jäid üürikesteks. Tingimusteta armastust on ülim, kuid mingi hetk ei ole see enam imetlusväärt, vaid paneb kahtlema isiku kaines mõistuses ning heidab varju selle ohverduse inspiratsiooniallikale.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Samuti jättis selline mentaliteet veidi laisa ja liialt mugava mulje, võimaldades sirgjoonelisemat ning puhtamat süžeed, kuid tegelikkuses ei olnud olukord niivõrd must ja valge. Palju sügavamat ja nüansirohkemat vaadet oleks lugu nõudnud siis, kui mitte ainult keskenduda Einari identiteedikriisile, vaid käsitleda lähemalt ka Gerda segadust, frustratsiooni ning hingeelu. Näiteks, väidetavalt, olid mõlemad omasooliste ihaldamise kalduvustega ja seda mitte nagu välk taevast, vaid pikemat aega, ning Gerdale meeldisid ka naised. Lili ilmumisel sai ta seega ka suhtest midagi. Samuti oli linateoses Einari Kolkata tee turvalisem ning siledam kui reaalsuses. Viimases mõlgutas ta väidetavalt enesetapumõtteid ning teekond operatsioonideni oli tunduvalt inetum kui filmis. Selles suhtes läks film kergema vastupanu teed mööda ning tulemuseks oli kohati liialt ilustatud ning lihtsustatud versioon keerulisest tegelikkusest. Muide, päris elus, vastupidiselt filmile, ei püsinud koos ka nende abielu, mis sai tühistatud enne Lili viimast operatsiooni. Lilil oli ka juba uus kallim, kellega ta unistas saada kord lapsi.

Kas Eddie oli siis ka veenev naine? Jah, minu silmis tal see õnnestus, sest ta omab nägu, milles on päris palju naiselikke jooni. Ta on piisavalt androgüünne, et näha välja usutav naisena (vajaliku jumestuse ja soengu abil) või mehena. Minu meelest oli ta isegi üpris kaunis, sellise omapärase ja intrigeerivalt meeldejääva näoga. Need kaunid punased kiharad ning huul
ed tegid imet ja sobisid talle ideaalselt. Ainuke asi, mis mulle nalja tegi oli stseen, kus Lili pani oma käe ühe teise mehe pihku ning naise käed olid suured ja mehelikud -- kõike muud kui feminiinsed.

pilet superkinod.ee kodulehelt
Einar/Lili, isikuna, tõi mus esile vastakaid tundeid, kuna ühe poolena abielupaaris, jättis ta äärmiselt iseka mulje. Ta ilmselgelt armastas Gerdat, kuid pani ennast, kas tahtlikult või tahtmatult, alati esikohale, samal ajal kui kaasa käitus vastupidiselt. Ta muudkui võttis ja võttis, kuid ma ei suutnud teda siiski vihata, sest see sisemine lõõmav piin oli niivõrd hästi esile toodud, tagasihoidlik, kuid kõikehõlmav. Siinkohal peab aga ka mainima, et Einari sisekonflikt jäi mulle kaugeks ja veidi arusaamatuks. Sellest ka mu sümpaatia kaldumine Gerda suunas, kuna naise motivatsiooni ja käitumisega oli lihtsam samastuda.

Mis mulle tohutult muljet avaldas, oli filmi visuaalne pool. Kostüümid ja dekoratsioonid olid lausa võrratud, ajakohased, autentsed ja kunstiliselt, kuid hubaselt, nüansirikkad ja ilma ülepingutamiseta võluvad. Kleidid oli lausa lummavad. Film oli äärmiselt kaunis ning eriti jäid mulle veel silma linateost läbivad maalähedaselt intensiivsed toonivalikud.


pilt superkinod.ee koduelehelt
Nüüd aga värskest Oscari võitjast, Alicia Vikanderist, kellele ma ka pöialt hoidsin kohe kui eelmine laupäev antud filmi ära nägin. Minu silmis ületas ta ka parima meesosatäitja Oscarile kandideerinud Eddie Redmayne'i, kes kippus kohati veidi üle näitlema, näiteks nende pidevate ekstranaiselike käeliigutustega. Gerda kehastamises ei toodud lauale midagi ülimalt originaalset või ka ei üllatanud etteaste mind märkimisväärselt, kuid mulle läks ootamatult hinge Alicia Vikanderi tundeküllasus, emotsioonide ehesus ja põnev kombinatsioon tugevusest ning õrnusest. Minu jaoks röövis ta filmi, sest ma mitte ei imetlenud niivõrd Lili katsumusi, kui Gerda üleelamisi.

Lemmik tsitaat: "Mulle on ainult väga vähesed inimesed kunagi meeldinud ja sina oled kaks neist."

Kokkuvõttes: Emotsionaalne ja vastuolulisi mõtteid tekitav lugu identiteedist, aktsepteerimisest, armastusest ning ohverdusest. Mul kiskus see igatahes paaril korral pisara välja. Pealse selle oli filmis ka krapsakas kutsu!


reede, 26. veebruar 2016

Teater: "Pangalaen"

Tervitus!

Vahelduseks teaterist!

Pealkiri: Pangalaen

Teater: Draamateater
Kestus: 1h 55 min
Lavastaja: Hendrik Toompere
Osades: Hendrik Toompere, Priit Võigemast
Esietendus: 17.01.2016
Millal nähtud: 05.02.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Kui viimased nähtud Jordi Galcerani tükid keerlesid minu silmis suuresti ümber mänguseisu laialipaiskava puändi, siis sai eeldatud seda ka antud etenduselt. Kahjuks või õnneks jäin aga pika ninaga, sest seekord on tegu rohkemal määral siiski komöödiaga, veidi omanäolise versiooniga, kuid siiski komöödiaga. Või seisnesgi puänt selles, et seda konkreetselt ei esinenud? Üks sellelaadne tõdemus mul aga tekkis, kuid kuna konkreetset kinnitust ei tulnud, siis kas see puänti ikkagi toimus? Ma olen ilmselgelt nagu koer, kes ajab oma saba taga, aga ikka sotti ei saa. Samas aga ega ma midagi vähemat osavalt manipulaatorist autorilt ei oodanudki.

Lisaks sellele, et tükk toob publiku ette lustliku, vigureid täis ja energiast pakatava loo kahest allaheitmatust jäärapeast, nimetaksin mina seda ka õpikunäiteks ja harivaks looks sellest miks tekkis masu. Olen veendunud, et enamus publikust on laenutaotleja poolt, sest tema kui tavaline mees (tema enda fraas) astub rind ees vastu ahnele ja kiuslikule pangale, kes talle kuidagi raha ei taha anda, mida neil on ju jalaga segada. Raha kasvab ju puudel, seega muidugi hoiavad enamused pöidlaid, et Anton vastikust pangast raha välja pressiks. Mina aga nägin seda teisiti ehk siis esimesed pool tundi seda nurumist ja surumist kuulates, kasvas mul austus juhataja vastu ning Antoni maine muudkui langes.

Kahjuks pöördus peatselt tuul ja ka juhataja langes soosse ning selline esialgne must-valge arusaam kahest tegelasest jõudis tüki jooksul mitmeid korda kohti vahetada ning lõpuks nii värviliseks kätte minna, et ma ei suutnudki järgi pidada, et kumb siis mu poolehoidu enam on ära teeninud. Kord Vestmann peal ja Piibeleht all, kord Piibeleht peal ja Vestmann all. Üht võin ma aga kinnitada, mõlemad neist kehastasid äärmist vastutustundetust ning minu silmis olid mõlemad lõppkokkuvõttes antud olukorras kaotajad. Nad illustreerisid hiilgavalt kuidas pangad annavad kergekäeliselt, valedel põhjustel ja garantiideta laenu ning kliendid võtavad raha saamist iseenesest mõistetavalt, pressides endale välja laenukoormad, mida nad kuidagi ei suuda kanda, sest nagu Antoni puhul, neil pole raha ja laen just annakski neile selle olematu kapitali. Ebameeldiva maitse selles aspektis jätsid nii pealetükkiv jorss Anton, kui era- ja tööelu sassi ajav panga juhataja. Viimast ma muide alguses tõesti imetlesin, kui ta vastase ähvardamisele ja anumisele kindlaks jäi.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Mis mul kõige enam pead sassi ajas oli aga küsimus, et kas Anton teadlikult ja tahtlikult manipuleeris või arenes kõik otsekui kogemata erinevate tegurite kokkusattumise tagajärjel või siis peteti mind meisterlikult ära, arvamaks kas ühte või teist, või otsin ma kohta kuhu koer on maetud, kuid koera ei eksisteerigi? Pane idu mulda kasvama, kas tahtlikult või tahtmatult, ning peatselt sirgub taim, minnes õide, visates võrseid ja kasvades lopsakaks puuks. Just see minuga juhtuski. Hulgaliselt kahtlust äratavaid vihjeid ning üldine ettevaatlik hoiak manipuleerimismeistri autori suhtes tegi mind ilmselgelt paranoiliseks. Ma ei suutnudki otsusele jõuda, et mis siis ikkagi Antoni peas toimus ja kuidas täpselt tema tembutamist lahti seletada, kuid selline pidev varvastel olek oli tohutult pingeline, stimuleeriv ja kaasahaarav.

Anton jättis endast vahelduva eduga ka mulje kui šarmantsest sulist, kes lahmis uisapäisa, lootes, et midagi tabab märki, ning koerakutsu olekuga eluhammasrataste vahele jäänud süütukesest. Või siis oli ta ikkagi geniaalne manipulaator? Teisalt aga kahtlen viimases, kuna miks muidu küsis ta just seda summat. Või siis oligi see tema geniaalne plaan, sest mida suurem on väljapetetud rahasumma, seda tõenäolisem hiljem vahele jäämine? Oeh, ma olen jälle oma saba taga ajamas, kuid targemaks ei saa. Seda vastuolulikkust ja pealtnäha huugavat inimlikkust tõi Priit Võigemast Antonis suurepäraselt esile. Ta suutis meest kehastada nii loomulikuna, vaevatuna ning ilma igasugu tilgagi ülepakutud teatraalsuseta. Anton ja näitleja sulasid üheks ja olid otsekui üks sama isik. Niivõrd voolav ja ehe oli tema esitus.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Esialgselt väärikas, väljapeetud ning oma positsiooni kiivalt kaitsev juhataja oli otsekui mu kangelane, kui nahaalse kelmi sõjavõtetele igatpidi tagasilöögi andis. Oli aga näha, et stabiilse kesta all pesitses ebakindel, emotsionaalselt kergesti mõjutatav ning lihtsasti kontrolli kaotav mees. Need sümptomid tõusid esile kohe kui mees oli sunnitud liikuma mugavusstsoonist välja. Hendrik Toompere suutis aga seda ebastabiilsust, kohmetust ja paanikat hiilgavalt väljendada. Kontroll olukorra üle oli läbi sõrmede minema voolamas ja ta püüdis seda meeleheitlikult, kuid tulutult enda käes hoida. Mees vahetas emotsioone sõrmenipsu kiirusel, vastavalt olukorra eskaleerumisele, ning tõi lavale hiilgava, energilise ja tundeküllaselt segipaisatud etteaste.

Tükk oli tohutult hoogne, kaasatõmbav ning laval olnud vaid kaks näitlejat suutsid täita kogu näidendi, lava ning haarata kogu publiku tähelepanu kogu selle kestuse vältel. Seda toetas ka äärmiselt minimalistlik lavakujundus. Kaks meest olid tüki A ja O ning kuigi tekst oli tähtis (ja märkimisväärselt tasemel ja terav), hoidis ettevõtmise edukust oma sitketel õlgadel näitlejate omavaheline koostöö. Viimane oli aga fenomenaalne. Mõlemad sisenesid oma tegelaskujudesse ning nautisid nähtavalt igat momenti. Lausa lust oli nendevahelist pingpongi mängu vaadata, kord pall lendamas ühele poolele, siis saades tagasilöögi ning lennates tagasi, kus samuti teda üks põmakas ootamas. Juhataja dilemma ja Antoniga kohtumise tagajärjel veereva lumepallina suurenevad murekoormad olid aga enam fookuses. Samuti sai publik juhataja elu ja sisemaailma kohta hulgaliselt teada, tema vastane jäi aga suuresti müsteeriumiks.

Kogu etenduse vältel oli publikust kuulda naerumühinat ning, tõepoolest, huumor oli enamjaolt kiiduväärt ja itsitama ajav. Näiteks meeldis mulle kuidas Anton avaldas juhatajale oma naiste võlumise samm sammult tegutsemise nipid. Siinkohal tekkis mul jälle segadus, et kas mees mõnitas vaid juhatajat või siis oligi niivõrd naiivne ullike? See selleks. Ilmselgelt hindas vaatajate elev ning agar reaktsioon huumori hindega viis. Minu jaoks olid aga koomika alustalad kohati pigem frustreerivad kui vaimukad. Raha väljapressimine niivõrd alatute võtetega tekitas publikus nalja, kuid minule mõjus veidi eemaletõukavalt.

Nüüd aga miljoni euro küsimus: Miks juhataja turvameest ei kutsunud?!

Kokkuvõttes: Tõdedes, et tükk on kuni maini väljamüüdud ning publiku, näidendi ajal, jooksev tagasiside oli igati positiivne, siis on ilmselgelt leitud kullaauk ning etendust saadab pikaajaline menu. Tegu oli nauditava ning nutika komöödiaga, milles minu jaoks mõned pinnud, kuid näen selles midagi mis leiab pea igas vaatajas poolehoiu.



kolmapäev, 24. veebruar 2016

Kino: "Deadpool"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Deadpool

Originaalpealkiri: Deadpool
Režissöör: Tim Miller
Näitlejad: Ryan Reynolds, Ed Skrein, Morena Baccarin, T.J. Miller, Brianna Hildebrand
Žanr: Action, komöödia, 
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 12.02.2016
Nähtud: 12.02.2016
Minu hinnang: 3/5
pilt imdb.com kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

"Deadpooli" võimas ja veidi ootamatu edu on kõiki pahviks löönud. Tegu on, mitmete muude rekordilõhkumiste kõrval, läbi aegade suurima esimese nädala sissetulekuga R (K-14) reitinguga filmiga. Meeletust edust inspireerituna teatavad filmistuudiod agaralt, et plaanivad rohkem antud kategooria filme välja lasta. Juba on plaanis vorpida ka järgmine Wolverine'i linateos just selle reitinguga. Joovastava heakskiidu on film saanud ka nii kriitikute kui publiku poolt. Paistab, et Ryan Reynolds on lõpuks oma allkäigutrepilt liftiga kärmelt tippu tuisanud ja, pean tunnistama, et film on julge, omanäoline ja igati lustakas ajuvaba meelelahutus. Paralleele võib tõmmata esimese "Kick-Ass" filmiga, mis ka umbes samalaadset retsepti kasutas. Mees võib endale õlale patsutada, sest alates sellest, kui ta karakterina esimeses Wolverine'i sooloettevõtmises üles astus, on ta aktiivselt tegutsenud, et Deadpool, seekord peategelasena, uuesti kinolinale tirida. Ka äärmiselt efektiivne ja läbimõeldud reklaamikampaania turunduse poolt on seekord peanoogutuse ära teeninud.


Milles seisneb aga mu probleem? Vot selles, et kuigi eeldused olid kõik olemas, avastasin ma end filmi mitte sellisel tasemel nautimast nagu ülejäänud saalitäis vaatajaid, ülemaailmne publik, kriitikud ja põhimõtteliselt kõik teised peale minu. Ausalt öeldes, tekitab loo grandioosne ülistamine minus veidi segadust, sest kuigi, jah, ma mõistan kiidulaulu alust ja kahtlemata on filmis hulgaliselt innovatiivust, värvikust ja lahedust, leidub seal ka kaks aspekti, mis minu silmis läbi kukkusid. Ja need ei ole mõningad triviaalsed detailid, vaid loo tugisambad.

Süžee -- Superkangelase filmidest "Inceptionit" oodata ei maksa, kuid kasutades pilbasteni ärakulunud tüüpilist mustrit loo luukerena on tulemus suure tõenäosusega üllatusvaba ja üksluine. Just nii läkski, sest sisu võib lahti seletada järgmiselt: sõnakas, kuritegelike kalduvuse, kuid heatahtliku südamega, mehemürakas armub, siis aga tekib ootamatu probleem ja mees on sunnitud ekstreemsete meetmete poole pöörduma, siis saab ta võimed ja otsustab oma kallimast viimase kaitseks eemale hoida, kurjam aga röövib naise ning mees tõttab armsamat päästma ning otse loomulikult on tulemuseks kangelase pealejäämine. Ei midagi šokeerivat või ahhetama panevalt põnevat.

Nipp aga seisneb selles, et filmi visuaalne pool on tohutult meisterlikult loodud, tõmbamaks tähelepanu olematu või siis tüüpilise sisu eest eemale. Stiilne väljanägemine, R reitiguga kaasnev vere ja kõige muu kehaosade lendamine (ja eriti ropp sõnavara), omapärased ja värsked visuaalsed lahendused, pidev mulisemine, teravad märkused ja nn huumor peategelase poolt -- kõik see ja muud kasutusele võetud osavad trikid on ideaalsed selleks, et vaataja ei hakkaks liialt sügavale filmi kondikavasse süüvima ja uurima, et aga, noh, mis siis ikkagi toimus ja kas ka midagi asjalikku? Vähemalt suutsid tegijad ise tunnistada ja pilada filmi klišeelikku poolt, seda eriti algustiitrites. Viimastes ei toodud tavapäraselt välja näitlejate ja teiste loojate nimesid, vaid tutvustati nende funktsiooni või superkangelaste filmides laialtlevinud tüüptegelase kirjeldust, näiteks "inglasest kurjam," "eriefektidega loodud tegelane" jne. Üpris vaimukas, meeldejääv ja originaalne lahendus.

Huumor -- Filmi koomiline pool toetub pea ainuisikuliselt Deadpooli pidevale kommenteerimisele ja mölapidamatusele, mis ka oma 20% märki tabas ja siiralt vaimukas oli. Kahjuks aga oli oma 50% sellest kohatu, sunnitud ja tüütu, ilma igasugu huumorikübemeta. Kuigi saalist kostis naeru, ei olnud need just naljad, mis mind itsitama panevad, kaugel sellest. Igaühele oma. Ülejäänud 30% esines aga lausa piinlikke lõdvalt öeldes vaimukusi, mis kohati jäid alla isegi hiljuti nähtud "Viiskümmend musta varjundit" pakutavale. See võrdlus on kaugel komplimendist. Mingi hetk püüdsin mõtetega Deadpooli mõjutada ja talle võngetena saata sõnumit: "Palun, ole kasvõi paariks minutiks vait!" Iga hingetõmbe järel ei pea alati midagi "hiilgavat" kobisema!

Samuti oli selle pideva pobisemisega mul tõsiselt vaja harjuda, sest ta lausa tulistas neid vahel naljakaid, vahel kohmetuks tegevaid, vahel ülipiinlikke kommentaare nagu kuulipilduja. Esimesed kolmkümmend minutit olin ma sellises pahviks löödud seisundis. Deadpool kuulub X-Men superkangelaste maailma (mida ka nii palju kui võimalik vaataja nina ette hõõruti) ning üks hetk mõtlesin ma, et oleks vist päris tore kui ta kokku panna näiteks Magneto või mõne muu ma-ei-mõista-nalja tegelasega ning loota, et keegi mölamaffiale vastu nina annab.

Kui nüüd helgemalt poolelt vaadata, siis on tegu ju otsekui suure suraka elektriga juba (minu jaoks) ära vajuma ning ammendama hakkava superkangelaste filmižanri hulka. "Deadpool" tõuseb esile, toob midagi värsket lauale ning annab kaudselt ka elujõudu oma vendadele-õdedele. Mulle sümpatiseeris ka tõsiasi, et film otsekui parodeeris teisi taolisi üllitisi ning ei võtnud ennast absoluutselt tõsiselt. Kui vaid see peategelane oleks leidnud aktsepteeritava tasakaalu ärritava ja värskendava vahel...

Lemmik tsitaat: "Ma tuleksin sinuga kaasa, aga ma ei taha."

Kokkuvõttes: Objektiivselt vaadatuna on tegu super filmiga, millega nõustuvad ka enamused vaatajad. Mina olen aga erand, mis kinnitab reeglit. 



esmaspäev, 22. veebruar 2016

Kino: "Klassikokkutulek"

Tervitus!

Midagi kodumaist vahelduseks!

Pealkiri: Klaasikokkutulek
Režissöör: René Vilbre
Näitlejad: Mait Malmsten, Genka, Ago Anderson, Mart Müürisepp, Grete Klein, Kadri Adamson, Ülle Lichtfeldt, Kristiina-Hortensia Port, Maarja Jakobson, Marika Korolev
Kestus: 1h 30 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 20.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui täienisti aus olla, siis ma läksin antud kodumaist üllitist vaatama suhteliselt madalate ootustega ning eeldasin midagi “Old School” (2003) taolist. Viimase pakutav ei kuulu aga ilmtingimata huumori hulka, mida ma kõrgelt hindaksin. Siiski, otsustasin filmile, mu meele muutmiseks, võimaluse anda ning juhuslikult otsisin tol hetkel ka lustlikku ajuvaba meelelahutust, mida promomaterjal igatahes mingi kraadini ka lahkelt lubas. Lisaks oli meelitavaks faktoriks ka see, et ammu ei ole kinno jõudnud Eestimaist komöödiat. Tavapärane kodune suure ekraani üllitis on viimasel ajal tihtipeale ülitõsine, ülisügav ning ülimasendav. Tõsiasjad, et film lõi avanädalavahetuse vaatajarekordi, lüües troonilt eelmise aasta megahiti “1944,” ning isegi kaks tundi enne seanssi, oli mul võimalik saada koht vaid esimesse ritta, räägib agaralt filmi eest.

Kõige tähtsam küsimus esmalt: kas oli siis naljakas? Endalegi ootamatult, jah, oli küll. Kuigi lugu ise oli kulunud, klišee ja üllatusvaene, järgides tüüpilisi peopanemisfilme ning omades sama palju sügavust kui paari minuti vihma järel tekkinud lomp (ja ja, me kõik teame, et vanemaks jäämine, kõigi sümptomitega, võib olla künklik tee; uuritud, näidatud, tehtud ja filmitud, ning seda loendamatu arv kordi nii ülevalt kui alt, paremalt kui vasakult – liigume edasi). Potentsiaali tsipake isegi oli, kuid intrigeerivaid aspekte käsitleti pealiskaudselt või siis olid need juba oksendamiseni läbitallatud teemad, nagu lahkuminek ning naise kaotamine nooremale ja takistused püsisuhtesse pühendumisel. Kõrvalepõike tüüpilisusest oleks teinud ühe peomehe soovimatus üldse lapsi saada (sest lihtsalt ei taha neid), mitte see valik mille kasuks otsustati.

Objektiivselt vaadatuna, aga sobib selline turvaline, värvitu ja paljutallatud raam filmi süžeeks nagu valatult, sest kes siis ikka otsib siit elu mõtet või ootab midagi koletult innovatiivset. Antud raam täidab oma funktsiooni suurepäraselt, võimaldades vaatajal toimuvaga kontakti saada, tegelastega samastuda ning ennast võimalusel isegi ära tunda, ja mis kõige tähtsam, teha võimalikult palju ruumi totakatele ja piinlikult naljakatele kildudele, situatsioonidele ning kõigele vaimukale.

Nüüd aga ikkagi tagasi huumori juurde. Kuigi kohati kergelt sunnitud esituse maiguga, oli filmi tekst kiiduväärselt mahlakas, terav, tabavalt asjakohane ja siiralt itsitama ajav. Esile võiks tuua mitmeid üherea kilde, mis mind oma koomilisusega parajalt pahviks lõid. Loomulikult ei tasu karta, et puudu on ka omajagu labaseid nalju – antud tüüpi komöödiale on see otsekui kohustuslik kirjandus. Märkimisväärselt suurel hulgas leidus genitaalikoomikat ning, näiteks, detailne ja põhjalik vestlus nende raseerimise kohta, oli päris lustlik. Siinkohal pean esitama aga tõsise kaebuse: palun mitte julgustada inimesi avalikes duširuumides oma privaatsetest paikadest karvu eemaldama! See on rõve, palun nudistamisega tegeleda kodus!

Situatsioonid olid tihtipeale stiilis, et mis kõik küll võib valesti minna ja kui piinlikuks me poistele olukorra teeme, kuid taaskord, on sellise suuna võtmine iseenesestmõistetav. Ootamatuid kohtumisi, maa-alla vajumise soovi hetki, alkoholi liigtarbimist ning sellest põhjustatud lollakusi, enesehaletsust, piinlikku diskotantsu ja hemorroidide nalju tuli omajagu ette. Ja iga viimne kui üks neist suutis publikus naeru esile kutsuda, eriti prohmakad. Pean ka kohe järgmine kord klubis selle nähtud tantsuliigutuse järele proovima, ma nimetaks seda “õhkutõusmisel raskustes pardiks.”

Vinti sai usinalt üles keritud enne suurt pauku ehk kokkutulekut ennast. Ka edukas prooviesinemine poiste klubikülastuse näol sai hindele viis läbitud, kuid minu kurvastuseks jäi mega sündmus ise aga eelnevaga võrreldes veidi lahjaks. Mart tegi veidi trilli ja tralli, kuid teised said lõpuks täiskasvanuteks ja kasvatasid endale südametunnistuse – minumeelest äärmiselt vale asjastus. Jah, nende kui meeste jaoks olid need hiilgavad momendid, kuid huumori kohalt oli see otsekui aegamööda ja üksluiselt täispuhutud õhupallist õhu välja laskmine. Noh, vähemalt Mart hoidis energiliselt ja üliagaralt meeleolu üleval, kuid mitte kauaks…

Siinkohal esitan aga küsimuse: Kas enda väärtust ja edukust saabki ainult mõõta sellega, et kas skoorisid kuuma chicki või mitte? Teatud sorti isikute jaoks kindlasti, kuid ootasin meie kolmelt kangelaselt rohkemat. Tegu ei olnud ju enam teismelistega, mida vaatajale terve filmi jooksul selgeks püüti teha. Üle filmi oli puistatud kauneid, kelmikaid ja prinkide pepudega näitsikuid. Millegipärast tavalisi naisi mu pilk ei kohanudki. Isegi klassikokkutulekul olid oma esimesest noorusest väljas naised kuumad püssid. See tuletas mulle tahes tahmata meelde Arnold Schwarzeneggeri filmi “Viimane kangelane,” kus mees ei tea, et elab filmis, kuid üks viis tegemaks vahet tegelikkuse ja linateose vahel on see, et filmis ei ole ühtegi nn kümnepunktisel pandavuse skaalal vähem kui kaheksa pallist naist.

Näitlejatest oli igati tasemel Mait Malmsten Mardina, kes kehastas kõige autentsemalt õnnetukest, kuid sümpaatset segaduses keskeakriisis vaevlejat. Selline lössis ja mossis, kuid siiski õilis (WCs isa mängimine) ja põhimõtetega (petmisega seoses) mees oli äärmiselt tervitatav. Ago Anderson, Andresena, jäi aga sajaprotsendiliselt rakendamata ning ta tundus kohati otsekui sidekick kahele teisele mehele. Samas aga suutis tema viimane ehe ja emotsionaalne kõne põgusalt ka minu tundekeeli puudutada. Viis pluss selle etteaste eest! Genka, Toomasena, jäi minu jaoks teatud hetkedel veidi puiseks, kuid karvase, ulaka ja naistemehest mürakana ta ju iseenesest toimis. Mul oli ka veidi kahju mitmest suure nimega naisnäitlejast, kes olid kaadris vaid mõne stseeni ja paari repliigiga ning kellede kaasamine tundus raiskamisena. Samas aga olid antud filmi keskpunktiks ikkagi kolm meeskangelast ning see fookus püsis vaevatult.

Lemmik stseen: Kui Toomase kaaslane annab talle koera pildi, et seda endistele klassikaaslastele näidata, kui viimased oma lastepilte näitama hakkavad.

Kokkuvõttes: Igati soliidne ja tõeliselt vaimukas kodumaine komöödia, mida kindlasti soovitan vaatama minna, kasvõi ainult sellepärast, et tegu on ühe haruldase loomaga viimastel aastatel: Eestimaine komöödia.


esmaspäev, 15. veebruar 2016

Kino: "Trumbo"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Trumbo

Originaalpealkiri: Trumbo
Režissöör: Jay Roach
Näitlejad: Bryan Cranston, Helen Mirren, Diane Lane, John Goodman, Elle Fanning, Louis CK, Dean O'Gorman
Kestus: 2h 04 min
Žanr: Draama, biograafia
Kinodes alates: 29.01.2016
Nähtud: 13.02.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud film tuletas mulle oma sisult ja õhkkohalt meelde hiljutist “Spioonide silda” Tom Hanksiga peaosas. Mõlemas on kaugeks ja kurjakuulutavaks vaenlaseks Nõukogude Liit koos kommunismiga, ning mõlemas peab südikas, väärikas ja oma tõekspidamisi varmalt kaitsev mees, vastu astuma oma kodumaale, vabadust, õiglust ja valikuvõimalusi kõrgelt hindavale USA-le. Viimane tundub kahe filmi kontekstis olevat kolme tõekspidamise meelt aga vaid siis, kui see on lihtne, mugav ning ei puuduta kurja hunti ehk Venemaad. Lisaks sellele jagavad filmid ka minu positiivset muljet, sest tegu on kvaliteetsete, ajurakke tööle meelitavate, kaasahaaravate ning värvikatel tõsielusündmustel põhinevate ajalooliste linateostega.

Taaveti ja Koljati lugu on teadatuntud ning mulle ääretult meeldivad taolise suunitlusega allajääja ettevõtmised, kus üks vapper isik või grupp võitlejaid astub vastu võimsale ja lämmatavale gigandile. Olgu viimane siis kas mõni inimene, firma, ühiskonna hoiak, laialtlevinud eelarvamus, riik – nii kaua kui eesmärk on õilis, võib vastaseks olla kes tahes, ning minu sõrmed ja varbad on risti väärt sihi edu nimel. Trumbo ja tema kaaslastest saavad tagakiusatud ja eemalepõlatud, kes justkui on kriminaalid, kuid mitte päris.

Vaatamata miljonile murele, mida nende tõekspidamised ülejäänud USA ja, eriti nende endise tööandja, Hollywoodi kaasabil aitavad soodustada, ei anna mehed alla, vaid otsustavad Koljatit rünnata seljatagant, tehes eluka taguotsa kuumaks nii, et viimane sellest aru ei saagi. Susser-musser, mida pidi eksperditasandil viljelema, et siiski tööd teha, oli kohati isegi üpris humoorikas ning lustlik. Seda muidugi ainult jälgides kinolinalt, sest kui arvestada seda, et Hollywoodi tipptasemel stsenaristid pidi massiliselt kirjutama käsikirju filmidele nagu “Tulnukas ja talutüdruk,” et hinge sees hoida ning armastatud tööd teha, teeb olukord nutuseks küll. Tohutult irooniline oli see, et pseudonüümide katte all sai loodud ka paar stsenaariumi, mis Oscari väärilised. Perede purunemised, tervise kadumine, surm, meeleheide ja vaesus oli ameeriklastest kommunistlike parteide liikmete saatus, kuid vähemalt hulk filmi keskpunktis olevaid kannatanuid näevad lõpuks õigluse võidule pääsu ning ebaõigluse kaotust. Hind oli aga siiski ränk. Trumbo enda pere käis ära lagunemise äärel.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Samas on hästi tähtis märkida, et film ei rääkinud kommunismist või selle kuidagimoodi õigustamisest. Keskseks konfliktis oli sõnavabadus ning riigi kahepalgelisus. Selle riigi, kes seda kõrgemaiks väärtuseks hindab ja on selle üle uhke. Vabadus öelda ja mõelda seda mida soovid, kehtib vaid siis kui need ideed ühtivad poliitikute ning võimul olevate isikute nägemustega. Väga päevakajaline teema ka Eestis...

Antud filmil on võime olla stabiilselt põnev ning kaasakiskuv, ilma muutumata liialt monotoonseks, nagu biograafiliste linateostega tihti kipub filmi kulgedes minema. Ma olin teadlik, mis edaspidi saab, kuidas lugu veereb ning oma otsa leiab. Üllatust ja närvikõdi ei tasu oodata, kuid vaatamata sellele on toimuvas midagi meeldivalt köitvat, mida ei lase morjendada ka kohati liialt hollywoodilik (siinkohal päris irooniline on seda tõdeda) toon ja süžee kondikava. Ma hindan ka seda, et film ei olnud ülearu emotsionaalne ja meeletu nutulaul, vaid suutis mu tundeid tuuseldada ja vastakusi neis tekitada mind peamiselt mõtlema pannes. Näiteks, kuulus näitleja Edward G. Robinson, pärast oma kaaslaste maha müümist, tunnistab ja heidab ette Trumbole, et siis kui viimane saab edasi töötada ja kirjutada pseudonüümi all, on Robinsoni töö, maine ja anne seotud tema näoga ning seda varjata ei ole võimalik.

Kui rääkida näitlemisest, siis ei saa üle ega ümber Bryan Cranstonist, kes jättis mulje kui tohutult autentsest ja sundimatust Trumbost. Ma ei ole kursis viimase tõelise olemusega, kuid antud kontekstis mõjus ta nii loomulikult ja vaevatuna, et tema muhedat olekut ja tasakaalukat tasa ning targu võitlust oli lausa lust jälgida. Balanss tema pereelu ja murde, ning tööelu ja selle probleemide vahel, oli igati paigas, ning see võimaldas mehe eri tahkudele veel enam värvi. Helen Mirren oli mesimagus kuri nõid, umbes nagu Harry Potteri professor Umbridge ja Diane Lane otsekui tema vastand, hea nõid Glinda. Veidi üksluine, kuid nad täitsid oma eesmärke.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Puhtalt pealiskaudsetel põhjustel suutis Dean O'Gorman röövida kõik stseenid, kus ta Kirk Douglast kehastas. Mitte ainult tõetruuna, vaid otsekui printsina valgel hobusel, kes sõitis Trumbo ellu ja aitas lõpetada kurikuulsa musta nimekirja põluaja (filmiga "Spartacus" -- millel on ohtralt paralleele Trumbo enda katsumustega). Siinkohal oli oma roll ka Otto Premingeril, ekstsentrilisel ja karismaatilisel, kuid omamoodi koomilisel, Austria-Ameerika filmirežissööril. Film võimaldas ka pilku Hollywoodi kardinatagustesse ning see, mis seal sillerdas, ei olnud just alati ilus, kaugel sellest. Poliitika sekkus filmindusse ja vastupidi ning paljud maailmakuulsad nimed said filmis, kas positiivse õlapatsutuse, või ei näidanud ennast just oma parimalt küljelt. Viimaste hulka kuulus ka John Wayne, kes oli Kirk Douglasele otsekui vastand. Hollywoodi ajalugu on igatahes väga värvikas.

Lemmik stseen: Trumbo intervjuud/ülekuulamised.

Lemmik tsitaat: "Vaata nüüd meid kahte võllarooga." -- "Ainult, et vaid üks meist on tegelikult kuriteoga hakkama saanud."


reede, 12. veebruar 2016

Etendus: "Tannhäuser"

Tervitus!

Natuke klassikalisemat meelelahutust!

Pealkiri: Tannhäuser (Richard Wagneri ooper kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 3h 20 min
Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa)
Esietendus: 14.03.2013
Millal nähtud: 19.06.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu oli mu esimese Wagneri ooperiga ning ootused olid kõrged. Ning kuigi muusika suutis mind igati oma suursuguste ja meeliülendavate meloodiatega võluda, jättis loo sisu mind veidi nõutuks. Nimelt ei suutnud ma enda jaoks rahuldavalt haakida kokku modernse kontori visuaali, keskaja kristluse põhimõtteid ning tänapäeva arusaama pattudest.

Ooperi tegevus toimub originaalis 13. sajandil Saksamaal. Loo keskmes on laulik Tannhäuser, kes vaevleb mõõtepuu kahe eri otsades asetuvate naiste, ning selle, mida nad sümboliseerivad, vahel. Taustaks on toimumas Wartburgi lauluvõistlus, kust ka meie kangelane osa võtab. Etenduse alguses on mees Veenusemäel kirglikku ja füüsilist armastust nautimas meela Veenuse enda käte vahel, kuid suure ponnistuse tagajärjel suudab ta ennast neist kelmikatest kammitsatest lahti rebida ning oma vana elu juurde tagasi pöörduda. Viimase juurde kuulub ka vooruslik ning malbe Elisabeth ja muusika. Mees aga ei saa kuidagi põgeneda oma patu eest, ei teiste silmis, enda silmis, kui ka maailma silmis. See konkreetne patt tekitaski minus aga hulgaliselt segadust.

Tannhäuseri n-ö patt mind tänapäevases kontekstis ei veennud, sest mulle ei jõudnud rahuldavalt kohale, et miks oli Veenusemäel olemine niivõrd taunitav. Ta ju ei tapnud kedagi, ei varastanud midagi, vaid lihtsalt nautis lihalikke rõõme. Ta hullas veidi mõlema vabal soovil ning on fakt, et ka keskajal eksisteerisid lõbumajad ning muud taolist teenust pakkuvad asutused. Seal käisid ka muuseas kahtlemata usumehed. Jah, ma mõistan, et keskaja kristlastele on see samavõrdne teiste jõledate möödapanekutega ning ooper on äärmiselt süvauskliku sisu, sõnumi ja õhkkonnaga. Siiski, mõjus mulle selline drastiline hukkamõist üleliigse ja arusaamatuna. Kas asi võis olla selles, et Veenus on siiski Roomlaste jumalanna ning pöördudes paganliku jumaluse poole on patt kordades rängem, kuna eitatakse ühte ainsat Jumalat? Kas ta pälvis hukkamõistu, mitte himuruse ja iha süül, vaid pigem kristlusele põgusalt seljakeeramise pärast? Kas see, et Tannhäuser laulis eeskätt inimlikust (kirg -- valehäbi puudumine, seksuaalne vabadus), mitte jumalikust, oli andestamatu reeglite rikkumine? Väidetavalt oli laulik äärmiselt egoistlik, mis kindlasti teatud nurga alt nii kumab, kuid mina näen teda pigem tavalise mehena, kes ka vigu teeb ning ühes aspektis oma ihad ja soovid usust ettepoole paneb. Ma saan suurepäraselt aru, et antud ooperile tuleks läheneda selle pilgu läbi, kuidas ta loomise ajal vastavas kontekstis pidi paistma, kuid minu jaoks oli nähtu võõrastav.

Ooperi keskmes on konflikt puhta ja püha armastuse ning füüsilise armastuse vahel. Õukondlik, platooniline ja spirituaalne armastus versus kirglik ja lihalik armastus. Loomulikult on ainus ja õige valik esimene neist. Põlatud ja eemaleheidetud Tannhäuser viiakse selleni, et ta patukahetsust ja andestust otsima läheb. Muidugi on võimalik seda leida vaid palverändurina Rooma minnes ning otse paavstilt leevendust saada. Lunastuse tee on aga okkaline ning löögina näkku mõjub tõsiasi, et mees ei saagi andestust. See taas pani mind mõtlema, et igasugu röövlid, mõrvarid ja muud kurjategijad saavad vast ikka pärast nii vaevarikast teekonda lunastuse, kuid veidike naisega nahistanud mees seda ei saa. Kas rännak ja keeldumine olid ikka proportsioonis Tannhäuseri patuga? Ma ei tea, mulle küll ei tundunud nii, kuid ma ei ole ka paadunud kristlane keskajal. Mis aga siis selle õnnetu mehe küll puhtaks peseb? Otse loomulikult neitsilik ja üllas Elisabeth. Tema puhas armastus on päästvaks jõuks, vastanduses Veenusele ning kehastades kristlikke ideaale. Lunastus saavutatakse läbi armastuse, jumaliku armastuse, ning tarvilik on ka ohverdus.

Mulle päris imponeeris ooperi kaasaegne, minimalistlik ja veidi futuristlik kujundus ning üldine modernne kest, mis võimaldas toimuvale omajagu värskust. Näiteks, Veenuse mäekoopa disain oli otsekui luksuslik katusekorter. Ja lauluvõistluse, pintsakutes ja kontoritöölikes riietes, osavõtjad tuletasid meelde kaasaegseid koolikooride võidulaulmise saateid. Samuti oli omapärane ka viimaste ühisesinemiste koreograafia koos tavapäraste plastmassist kontoritoolidega. Ka lauljaid mahtus seekord lavale suurel hulgal. Visuaalse üldist suunda võiks nimetada üpris julgeks. Seda kõike ma hindasin, kuid selline kujundus võimendas ka mu segadust seoses peategelase patu tõsidusega, sest võttes arvesse mu kaasaegsed mõtted ning pakendades laval toimuva vastavalt, ei olnud sisu ja väline täienisti ühel lainel.

Muusika poolelt peab kindlasti mainima ka antud ooperi kuulsaimat pala, nimelt palverändurite koori, mis selgelt tõusis esile, mõjus lummavalt ning söövitas end mällu. Ahelates mehed, räsitud pintsakutes ja särkides, aegamisi sammudes, alguses vaikselt, siis võimsust ja häält kogudes, lõpuks rõkkasid tundeküllaselt üle saali. Intensiivne ning rahustav etteaste üheaegselt. Ka noore karjuse etteaste oli omamoodi meeldiv. Samuti hindasin ma seda, et ooper oli saksa keeles, mida ma valdan. Itaaliakeelsest, prantsusekeelsest jm ooperitekstist ma aru ei saa, kuid seekord ei olnud täienisti tarvilikud subtiitrid, mis oli omamoodi huvitav kogemus.

Kokkuvõttes: Vaatamata mu isiklikule tormile veeklaasis on tegu tipptaseme klassikalise ooperiga!



kolmapäev, 10. veebruar 2016

Etendus: "Wake up! It's time to die"

Tervitus!

Natuke teistsugust teatrit!

Pealkiri: Wake up! It's time to die

Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 1h 30 min
Lavastaja: Katrin Essenson, Jarmo Karing
Esietendus: 13.01.2016
Millal nähtud: 29.01.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt vabalava.ee kodulehelt
Etendus, mis ringleb ümber matuse ja surma, ei ole just midagi, mis mind ennast esmapilgul kannatamatult vaatama meelitaks. Lisades siia tõsiasja, et mul ei ole just ohtralt kogemust kunstiliste, tantsuliste, hulgaliselt sümbolistlike elementidega ebatraditsionaalsete etendustega, mis on kõike muud kui näiteks tüüpiline sõnateater, siis ootusärevuses nuputamas, et mis mind küll ees ootab, sai seatud sammud Telliskivi loomelinnaku suunas.

Minu ees rullus lahti morbiidne, kuid maitsekas, kentsakalt pilku hoidev ning äärmiselt omapärane, sügavamõtteline ning positiivselt teistsugune kogemus, milles vaadeldi täienisti iseäraliku nurga alt inimkonna ühte vanimat ja lahutamatut osa meie kommetest -- matus. Publiku ees tegutses vaid kaks isikut, kuid lava kihas tegevusest, mõtteteradest, kaasahaaravast tekstist ning sümboolikast, mille viidetest vast alati ei saanudki selgelt aru (liialt abstraktne), kuid see ei takistanud puslet rahuldavalt kokku panemast ja lõpp-produkti nautimast. Vaatamata sisutihedusele oli etenduse tempo rahulik, stabiilselt kulgev ning puudus igasugune rapsimine, isegi siis kui toimusid ärevamad ning aktiivsemad tegevused, nagu sõja imiteerimine või tantsimine.

Millest siis etendus ikkagi rääkis ehk mis oli selgroog? Kõik algab sellega, kuidas kaks laval olevat isikut toovad lindistatud teksti läbi publikule enda arusaama sellest, milline peaks olema kummagi matus. Nägemused erinevad drastiliselt. Kui üks soovib formaalsemat ning väiksemahulist hüvastijätmist koos testamendilugemisega, siis teine näeb enda ärasaatmist pigem seltskondliku kokkusaamisena, mis on meeldejääv ja põhjalik, ning kuhu kuulub ka tema poolt varem lindistatud kõne kuulamine ning, kus saab näha ja kuulata eri prominentsetest seikadest tema elust.

pilt vabalava.ee kodulehelt
Eelnevate kirjelduste aluseks on aga mõlema idee luua matusebüroo. Mitte aga klassikaline, kurvamaiguline, sunduslik ja ebamugav, vaid kadunu elu ülistav ning positiivset tooni viljelev. Seda helgemat õhkkonda aga aitab juba alguses luua särtsakas ning irooniseeriv büroo pealkiri: "Happy end" või siis etenduse enda pealkiri: "Wake up! It's time to die." Siitpeale algabki kahe värske ettevõtte plaaniga tegelase rännak saamaks surmaga sinapeale, et saada sotti selle olemusest, eri fassaadidest ning matuserituaalidest. Tark ettevõtja teab, et sa pead esmalt olema pädev oma erialas ning valdama kõiki nüansse ja saladusi.

Esmalt keskenduti inimese surmale ning seda illustreeritakse kõnega uuele matusebüroole, kus oma ärasaatmist etteplaneeriv klient soovib võimatult ekstravagantset ja fantastiliselt tehtamatut matust. Siinkohal pean mainima, et kuulda sai ka väljavõtteid klassikalise matusebüroo nägemusest oma tegevusele ning eriti meeldejäävad olid seigad, et ka nemad on tavapärased kontoriinimesed, kes teevad ka suvepäevi, äri on äri ja eesmärk on kasum (konveiermatused) ning, ideele, et tegu on hirmuäratava tööga, väideti, et ei tasu karta surnuid, vaid hoopiski elavaid. Edasi liigutakse kapitalismi hukkumisele. Mulle tohutult imponeeris kuuldu sellest kuidas, kapitalism jäi keskeas diabeeti ning lõpp oli kiire tulema.

pilt vabalava.ee kodulehelt
Enim keskendutakse aga sõjale ning kõigist teistest jätab see sügavama, emotsionaalsema ja kaalukaima mulje. Samal ajal, kui taustal oli kuulda võikaid ja kõhedaid kogemusi Afganistanist, tegid kaks isikut lava põrandal oleva liiva sisse igasugu mustreid. Viimane meenutas Afganistani kõrbe ning sinna moodustatud jäljed aga koletut kaost ja inimeste otsekui kõrbetuules kaitsetut lendlemist ja hukkumist. Laval leidis aset otsekui oma väike versioon sõjast, millest näha oli vaid mustreid, mida sõjategevus ning sõdurite hingeheitmine liivale voolis, isikud aga sai lisada mõtetes. Siia kõrvale sai vaikselt ümisetud ka tulistamise hääli, mis tekitas tagasihoidliku, kuid autentsust soodustava lisaefekti.

Visuaalselt avanes mu ees laiaulatuslik ja avar lava, millele oli paigutatud, esialgu, arusaamatuid ning kulmu kergitama panevaid esemeid, nagu näiteks kuused, golfiauto ja suur hulk puidust kaste, mis kujutasid endast ilmselgelt kirste. Nende konkreetsed eesmärgid aga avaldati samm sammult läbi kogu tüki vältel ning selleläbi omandasid nad muid tähendusi kui see, mida pealtnäha paistis. Mitmed omasid ka rohkem praktilisi funktsioone, näiteks olid kirstud ka kui kapid, kus igast vahendeid ning muid esemeid ladustada ning kasutusele võtta, kui vajadus tekkis. Seal leidus nii riided, millede peale joonistatud luukere, kui ka kilekotte, mida õhupallidega lendama lasti ning mis sümboliseerisid otsekui lahkuvaid hing. Lava kaugemas otsas oli ka ere projektorvalgus, mis otsekui tuletas meelde seda valgust, mis juhib hinged teispoolsusesse.

pilt vabalava.ee kodulehelt
Laval olevad isikud tegid kastidega igasugu vigureid ning kasutasid neid maksimaalselt eri õhkkondade ning kujutluspiltide loomisel ära. Mitte alati aga üks ühele selgelt. Kohati oli ka päris pingeline, kui nad neid üksteise peale vinnasid ning ringi liigutasid. Hoidsin pöidlaid, et midagi nihu ei lähe ja mõni pirakas kast kellegi varbale ei langeks. Vaja oli osavust, rammu ja gümnastikat, millega kenasti hakkama saadi -- kõik oli kontrolli all. Ühest hiiglaslikust kastist voolas ka lavale liiva, mis minu silmis sümboliseeris surnukehade kremeerimise tagajärjel saadud tuhka. Selle, kogu etenduse vältel, vaikse langemise jälgimisel oli midagi rahustavat ning hüpnootilist, nagu liivakella vaatamisel, ning tüki lõpus jõudis seda põrandale märkimisväärne hulk.

Pean ka põgusalt mainima seda, et mulle meeldis muusikavalik, eriti Lana Del Rey pala "Born to Die," ning füüsiliste tegevuste taustaks lindilt lastud saatvad tekstid olid informatiivsed, köitvad ning põnev kuulamismaterjal.

pilt vabalava.ee kodulehelt
Etenduse lõpp oli äärmiselt ootamatu, kuid geniaalselt nutikas ja originaalne. Nimelt oli kardinalangemise asemel võimalik liituda peielauaga, kus loeti ka viimaseid sõnu ning, loomulikult, sai ka suupisteid. Suurepärane ja tohutult meeldejääv ning asjakohane punkt nähtud kogemusele.

Kokkuvõttes: Tegu on kahtlemata etendusega, mida peab ise nägema, et kogu selle pakutavat hoomata ja seda mõista. Ma võin küll kirjeldada, mis laval toimus ning mis ma eeldasin, et need tähendasid, kuid see ei katnud kaugelti kõike, mis ühe ja poole tunni jooksul mu ees lahti rullus. Tükk oli kaasamõtlemist julgelt soodustav isemoodi ettevõtmine nii kõrvadele, silmadele kui ajule. Kunstiline ja teistsugune, kohati väga selge oma tagamõtetega, kui allikavesi, kuid tihti ka arusaamatult sümboolne. Erakordne ja esmakordne kogemus oli see mulle igatahes.



laupäev, 6. veebruar 2016

Kino: "Viiskümmend musta varjundit"

Tervitus!

Miks küll?

Pealkiri: Viiskümmend musta varjundit

Originaalpealkiri: Fifty Shades of Black
Režišöör: Michael Tiddes
Näitlejad: Marlon Wayans, Kali Hawk, Jane Seymour, Mike Epps, Fred Willard
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 05.02.2016
Nähtud: 05.02.2016
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Oeh, mida ma küll vaatama läksin ja miks? Ma ju teadsin, mis ajukärbumist soodustav fekaalihunnik mind ees ootab. Siin ei ole võimalustki, et üllatuslikult on tegu hoopis huumori kõrgklassiga. Ma vajasin eile aga midagi tujutõstvat ning mõtteid eemale viivat ja see sai mulle filmi valimisel saatuslikuks. Naiivselt lootsin, et just seda see absurdne kõntsahunnik ka pakub, kuid lõpus pean siiski tõdema, et tegu oli ühe probleemi teisega summutamisega või siis valu leevendamisega sel viisil, et lõin ennast näkku ja tekitasin valu mujale.

Ilmselgelt püütakse endale mammonat kraapida, sõites ülemaailmse "Viiskümmend halli varjundit" fenomeni kukil. Sellest ka fookus pea ainuüksi oma inspiratsiooniallikale ning stseen stseenilt jälgitakse viimase kulgemist (sisse sai surutud aga ka näiteks seiku filmidest "Whiplash" ja "Magic Mike"). Intervjuu, perekonna õhtusöök, lepinguläbirääkimised, fotosessioon, tööriistapoes kohtumine, mailide saatmine -- midagi ei jäätud vahele. Seda kõike loomulikult läbi oma idiootse vaatevinkli. Vaimukuste repertuaar piirdub järgmistega: ropud naljad, mustanahaliste naljad (sõna "nigger" kuuleb tihedamini kui muid enimkasutatud sõnu), rõvedad naljad, totakad naljad, absurdsed naljad, jalaga-tagumikku naljad ja täiesti naljatud naljad. Neid kilde ühendavad aga järgmised märksõnad: piinlik, huumorivaene, sunnitud, eemalepeletav, ebaoriginaalne ja tüütav. Mu hävitav kriitika ei ole aga kuidagi tingitud sellest, et ma ei ole võimeline nautima ja tõeliselt kaasa itsitama kvaliteetse paroodia pakutavaga. Näiteks, "Spaceballs" (1987), "Robin Hood: mehed sukkpükstes" (1993), "Palja relvaga" (1988), "Ässad" (1991), teevad mu tuju siiani heaks, kui juhuslikult neid kuskil kaema satun -- puhas komöödia klassika ju. Antud filmi üks suurimaid vigu, mis on äärmiselt kerge tulema kui eesmärgiks on vaid kiire ja vaevatu mammona teenimine, on et huumor baseerub kõigel rõvedal, ropul, odaval ning visuaalsel šokeerimisel. Puudub kübegi värskust ning olematu on ka, minu jaoks kvaliteeditempel, ajuvaba ja idiootne, kuid mahlane ja lustlik dialoog ja üldine tekst.

Mageduse tipuks oli Hannah (originaalis Anastasia) nümfomaanist peast segi sõbranna, kuid ma ei taha ikkagi mäletada seda filmi selle jälgilt poolelt, kuigi kiusatus on meeletu. Vaatamata kõigele, juhtus ka ime, sest seda täielikku laga vaadates, muigasin ma isegi paar korda ja ka naeratus meelitati mõnel kohal välja. Nii uskumatu, kui see ka ei olnud! Keskendungi nüüd nendele niivõrd kuivõrd vähem läbikukkunud vaimukuse ponnistustele:

- Mulle meeldis, et Christian oli seekord sisemiselt tossikesest luuser ning Hannah ootamatult kõva tibi või siis teflonpann, kellelt kõik rõve otsekui võluväel tagasi põrkus --  nüpelda naise tagumikku palju tahad ja ükskõik millega.

- Christiani visiitkaardil olev lause (umbkaudselt): I'm not a businessman, I am the business, man!

- Kuulus helikopteri ja lennuki stseen: "Sa ei ole isegi ju mu tüdruksõber veel" ja "Sa ei ole isegi ju mu naine veel."

- Kui Christian Hannah käeraudade võtme kaotas ja selleks eri lukufirmasid oli tarvis kohale kutsuda, et ta neist vabaneda saaks.

- Filmil oli vähemalt mingigi konkreetne lõpp. See faktor oli kahtlemata eelis parodeeritava filmiga võrreldes.

- Hannah näitleja, Kali Hawk, püüdis järgi teha Dakota Johnsoni versiooni Anastasia kõnest, ilmetest, maneeridest, kehakeelest ja toonist, pilades viimase lapselikku, malbet, suuresilmset ja nunnut olekut, eriti rääkides. Ma arvan, et ta sai suurepäraselt hakkama!

- Kui Christian punases toas seksikalt akende taustal ilma särgita kinniseotud Hannahile läheneb... ja siis koperdab ja kukub. Vat see oli hea!

- Üks üpris ootamatult vaimukaid seiku oli Christiani ja Hannah kohvikohting, kus kui mees kuuleb sellest, et naine õpib inglise kirjandust, armastab Nicholas Sparksi filme ja vestleb oma igavast perest, ütleb Christian "Mitte mingil juhul!!!" (ropemalt) ja lahkub. Sama juhtus, kui naine näeb punast ruumi esimene kord.

Kokkuvõttes: Tark inimene õpib oma vigadest, väga tark inimene õpib teiste vigadest ehk ärge minge seda vaatama.