Teater: "Keiserlik kokk"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Keiserlik kokk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Raimo Pass, Jan Uuspõld, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Christopher Rajaveer, Ivo Uukkivi
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 07.11.2020
Millal nähtud: 31.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Tekib küsimus, et kui tohutult värvikas ja pöörane see seltskond pidi ikka olema, kes Elo Tuglase päevaraamatute põhjal teda ja tema abikaasat mehe põlu all olnud aastate jooksul külastas. Loomulikult, näidend veab vindi meeletult üle, kuid, siiski, põnev ja natuke hirmus on mõelda, mis sulelised ja karvased sealt kodust ikka läbi voorisid, et inspireerida antud tükki. Näidendit, mis on farss, satiir, irooniat ja sarkasmi täis tohuvabaohu koos totaka huumori ja absurdselt segaste karakteritega. Etendus nagu tsirkus, lavastus nagu palagan. Koos täitsa isikliku kriiskavpunase tsirkuse piirde äärisega, et hulle seal sees hoida ja neid mitte publikusse lasta -- kogemata või meelega. Kaitsmaks kas külastajaid või hoopis esinejaid? Kuid nali naljaks. Üldiselt ei ole ma isiklikult taolist tüüpi lavastuste eriline fänn, need mõjuvad tüütult ning punnitavad liiga palju, et teistest esile tõusta -- tihtipeale lärmates, ülemängides ja piire ületades -- , kuid üllatus-üllatus, antud tükk suutis mu poolehoiu vaevatult ära teenida. Selle põhjuse üle mõtteid mõlgutades, tundub, et võtmetähtsusega soosingu võtmises oli näitlejatöö, mis ei saa öelda, et oleks äärmiselt tugev olnud, ehk siis, eeldanud keerulisi esitusi, kuid tegu oli meeldejääva karakterite loominguga, kus äärmused ja puhas karisma oli kui magnet vaatajale. Isegi itsitusi suudeti välja meelitada ja mitte kiduralt. Elu kui tsirkus ja tsirkus kui elu. Naljakas oma julmuses ja ebaõiglane oma vaimukuses. Inimene on muutunud klouniks eluareenil. Samas, suutis lugu, vaatamata halastamatutele repressioonidele, edasi anda inimlikkust, soojust ja hoolt. Siis, kui üks ekstreemsus on mõistlikkuse piiri ületanud, asub tirima tihtipeale ka vastupidine jõud, tõustes oma teistpoolsuses eriti esile ning olles veelgi siiram ja puhtam. Kõik muu on vaid müra nende vahel, kahe äärmuse lükata ja tõmmata.

Näidend on sisuliseks fookuseks paigutanud Elo Tuglase päevaraamatust saadud hingestuse ning klantskihiks võtnud Friedebert Tuglase viimase novelli pealkirja -- "Keiserlik kokk". Ajaperioodina on keskendutud viiele aastale alates 1950, mil autori looming ja tegevus hinnati ümber ja mees visati Kirjanike Liidust välja, organisatsiooni, mille esimene esimees ta oli kunagi olnud, võttes ära kõik tema aunimetused. Aastal 1955 mehe positsioon ja roll ühiskonnas taastati, kuid see periood vahepeal oli muserdav ja ränk. Vaatamata kirjaniku hädadele tervisega ja mentaalsetele katsumustele ning olles justkui tüki tuum, oli loo kangelane tegelikult abikaasa Elo. Tõeline Eesti naine, kelle õlgadel on mees, tolle füüsiline ja vaimne heaolu ning tugi, majapidamine ja kogu paari elu vee peal hoidmine. Küll puhastas ta kaminat, küll tiris meest vanni, küll jooksis siin, küll rabas seal. Vot see on imetlusväärne naine, kelle ohvrid ja jäägitu lojaalsus oma mehe vastu kaalus üle isegi kirjaniku enda kultuurilise panuse. Vähemalt näidendi kontekstis. Kohati tekitas ärritust tema mitte piisav hinnatus ning naise kui iseenesest mõistetavana võtmine. Kuigi, otsekui skisofreenikust õhtujuht, pööras tegelikult Elo olukorrale aktiivset tähelepanu, mõnikord toetavas, mõnikord mõnitavas foonis. Naisele oli tohutult lihtne kaasa elada, enamgi veel, kui tema abikaasale. Malbe, vaoshoitud, praktiline, elegantne, väärikas ning tõeline daam, Elo, oleks võinud veidi isekam olla, ainult siis oleks olnud võimalik teda enam imetleda. Või siis mitte, sest teda austati ju sellepärast, kes ta oli, mitte, kes ta ideaalis oleks võinud olla. Kuigi selga oleks naine võinud sirgemaks suruda, oli ta ühtlasi mehe ja enda baastala, mis kõike edasi kandis, hoides kukil topelt koormust. Üks hetk naine peaaegu, et murrab oma selja ning siis jälle paraneb see. Metafooriliselt öeldes, tundus, et ka tema on inimene ning kaotas hetkeks oma rammu ning motivatsiooni, mis õnneks taastus. Oi, kuidas naine oleks ühte toredat spa puhkust ära teeninud. Või siis ise saanud seda abikaasa vanni lõõgastumiseks nautida. Kuigi, mehe sulistamine kukkus ju lõppkokkuvõttes eriti totakalt välja.

Siit ka üks peamine kriitikanool. Tuglased oli kõige tohuvabaohu kõrval küll kaks mõlema jalaga maas toetus- ja keskmasti süžeele ning kogu ümberringset ülevõlli segadust ja lollakust koos hoidev liim, kuid vastaspool oma energia ja ohjeldamatusega mängis neid tsipake üle. Abielupaar mõjus plassilt teiste värvikuse kõrval. See võis olla tahtlik, et kontrasti süvendada, kuid toimis pigem pidurdavalt ning sidususele vastu töötavalt. Üks hetk tekkis tunne, et tegu on kahest eri žanri etendusest lähtuvate seltskondadega, millest Tuglased on kogemata ära eksinud valele lavale ning sattunud Tammsaareliku draama asemel grotesksesse komöödia palagani. Taaskord, see võiski olla eesmärk, et jaburat õhustikku kriiskavamalt luua ning olukorra ogarlikkust võimendada. Ja kõige selle idiootsuse tipuks, meistrite meistriks, oma valdkonna võitmatuks eksperdiks, oli maniakaalselt ringi lendav, sadistlikult toores ja ebaausalt nutikas õhtujuht, Jan Uuspõllu kehastuses. Mees geniaalselt manipuleeris kõigi teiste tegelastega ning oma tähelepanelikkuse ja psühholoogiliste teadmiste poolest hoidis oma peos inimesi kui kiskja mängimas oma toiduga. Ta teadis täpselt, mis nuppudele vajutada ning kuidas teisi suunata nii, et tema tahtmine jääb alati peale. Võib-olla ei oleks see tegelane nii imposantselt ning aukartustäratavalt mõjunud, kui ma ei oleks istunud esimeses reas, kus oli kohati tunne, et õhtujuhi iga sõna on suunatud just mulle, või kui näitleja ei oleks niivõrd karismaatiline rollis olnud. Mehe kohalolek oli tõesti kõikehoomav, aura ohtlik ja hullumeelne. Läbi ja lõhki pahalane, nautides teiste kannatusi, kuid niivõrd tähelepanuköitev. Andes suurepäraselt edasi seda lõksus olemise ja hulluksminemise energiat, kus süsteemi võita lihtsalt ei olnud kuidagi võimalik, mida Nõukogude aeg tõenäoliselt oma "parimates" perioodides rahvale pakkus.

Mitte ainult Jan Uuspõld ei tõusnud esile, vaid ka Tugalse kõrval üles astunud ülejäänud kolm kirjanikku: Muia, Aadu ja Eduard. Aadu Hint? Vihjeks on abikaasa Minni, kelle ümber kogu mehe lavastuses toimuv tegevus keerles. Küll varastas naine tema parteipassi ära, küll lihtsalt mõnitas ja ahistas. Vähemalt Aadu sõnul. Naine tundus mõni hetk suurem kurjam kui õhtujuht. Siis, Muia Veetamm? Kes oli tegelaskujude päriselu inspiratsiooniks Eesti loojate hulgast ei omagi tegelikult erilist võtmetähtsust, sest näidendis sümboliseerisid nad eri viise, kuidas kirjanikud Nõukogude raamis ellu jäid ja edasi tegutsesid. Eks võib aimata, kes on mis isikust innustust saanud, kuid pigem sai ennast hõlpsasti kaasa tiritud lasta kolmiku seiklustest, heietustest ja igapäevamuredest, mis olid ikka ülimalt ülepingutatud, et publik saaks halastamatult nende üle itsitada. Põhjust muidugi pakuti. Kas alati õigustatult ja ka reaalsusele vastavalt konkreetse inspireeriva isiku puhul jääb, aga subjektiivselt tõlgendamiseks. Nt kas Aadu Hint oligi tegelikult selline hüsteerik, kategooriliselt pime võimude suhtes ning hullumeelselt klammerduv oma parteipassi külge? Kui palju leidus loos ikkagi viiteid päris elule ja kirjanike olemustele, kui palju oli seal sümboolset üldistamist ja lihtsalt autori erapooletut narratiivest nägemust. Oli selleks siis kasvõi Muia püüd saada kõrgelt hinnatud ametliku kirjanikuna juurdepääsu eripoodidesse ja -kliinikutesse, olles valmis kirjutama mida iganes režiim soovis. Fakt, millel on otsad tõelisuses? Naise õnnetu tähe all möödunud pidu oli, muidugi, tõeline koomika tipphetk, sest saades makku niivõrd kvaliteetset toitu nagu sardell, võttis see seedimise jalust nõrgaks. Banaani ei jõudnudki enam süüa. Vilja, mis tundub kohati, et sümboliseerib perioodi kõige ihaldatumat objekti. Banaan oli tolle aja uusim iPhone'i väljalase. Harriet Toompere oli aktiivset, natuke juhmi (kas meelega?) ja krapsakat Muiat esitades üpris vahva, käis närvidele, kuid, samaaegselt, suutis sümpatiseerida.

Naisest, tundus, et hulgi jaburam oli hoopis võimudele pugeja, Eduard, mees kes oli vana, väeti ja alati valmis õigete inimeste ees end kummargile laskma. Olles hakkamist täis kirjutama mida iganes, kuidas iganes, mis vormis vaja, isegi enda kunagiste teoste sisse pikkides, kõikidest kaevuritest ja tavalistest tööinimestest, aga, noh, maa alla teda enam ei lubatud, et uurimistööd teha nende riigi kangelaste kohta. Kahju oli ätikesest, siiralt. Ta oli kõigi lükata ja tõmmata ning mõnituste alus. Ainult Tuglased suhtusid mehesse inimlikult. Vaene Eduard oli üheaegselt ka tüki vaieldamatu huumori raskekahurivägi, sest suutis oma haletsusväärsuses olla üllatavalt naljakas. Teda mõnitati, kuid ta ei hoolinud pilkamisest, kas siis ei saanud aru või oli kõik haneselga vesi. See tõsiasi, aga tegi mehe, paradoksaalselt, mega tegijaks, sest ta oli nagu teflonpann -- kriitika, kaastunne ja narrimine lihtsalt põrkas mehelt tagasi, kinni ei jäänud miski. Tal oli niivõrd suva, et mees ei peljanud Tuglaseid uuesti ja jälle külastada. Eduard lihtsalt rühkis edasi oma kuuldeaparaadiga, käte värisemise ja hädaldamise saatel. Seljas päevinäinud ja võidunud valge ülikond, pähe visatud talki, et edasi anda kirjaniku iidsust, nagu oleks ta peale talletunud hunnik tolmu, koidest läbi mämmutatud habe, piiksuv hääl ning kuuldeaparaadist, kui eluliinist, kinni hoidmine, oli Eduard Ivo Uukkivi esituses lausa võrratu. Eriti koomiline oli mehe jutt sellest kuidas ta püüab tervist turgutada saunast vette karastamisega, olles üllatunud, et miks olemine sootuks kehvemaks on läinud. Tuli välja, et sauna ja veekogu vahel on kilomeetreid, mida mees kärmelt läbida sibades ennast pidevalt ära väsitab. Tüki huumor oli terav ja täis absurdi nalju ning opakaid ülepakutud olukordi. Suur osa koomikast põhines tegelaste ning nende kannatuste üle naermisel, mis ei tundu just õiglane, kuid antud kontekstis oli igati rusikas silmaauku. 

Kirjanike ning nende suhtumiste juures tekkis küsimus, et kas nad olid režiiiga nõus, olid ajupestud, voolasid kaasa teistega, sest nii oli mugav, tööle oli hakanud alalhoiu instinkt ning suruti teadlikult või alateadlikult maha enda tõeline mina. Huvitav oli jälgida kuidas inimesed muutuvad ja kohanevad ekstreemsustega, et elus püsida. Kellele tuleb teisendumine vaevatult, kes ei ole võimeline olla keegi teine, kes juba ollakse, püsides kinni oma tõekspidamistes ja õiglustundes -- olles jätkuvalt ehe ja ise. Viimane kehtib Tuglaste kohta. Paar oli kui oaas, rahulik roheluses park, mida piiras üks hirmu, hulluse ja ellujäämise karussell, mille tiirlemiselt inimesed ei saanud enam maha ega leidnud kindlat pinda jalge alla. Kui maailm su ümber on läinud nõdrameelseks, ümberringsest on sõna otseses mõttes saanud tsirkus ja üks suur show, inimesed käituvad kui narrid, siis kuidas käitud sina? Hukka mõista on kerge, kuid me ei tea tegelikult, kuidas äärmuslikud konditsioonid panevad meid endid mõtlema ning sellest lähtudes tegutsema. Huvitaval kombel tõi tükk esile ka positiivset, mida on keeruline mõista, et stalinistlikus Eestis rohkelt oli, nimelt Nõukogude nostalgia. See on ohtlik, kuid ka psühholoogiliselt arusaadav enesekaitse mehhanism või õigustus. Paljudes näidendites on silma jäänud, et seda tunnet kasutatakse ära odava populaarsuse võitmiseks, kuid antud etenduses mind see ei häirinud. Tegu oli ju ikkagi farsiga, mitte klassikalise draama või komöödiaga. Oli iseenesest mõistetav, et kaasatakse erinevaid aspekte, mis seda nostalgiat ajusoppidest üles tiris, nagu eelpool mainitud banaanid ja sardellid. Endalgi tekkis mälestus kui õhtujuht viitas sellele, et ehk soovib Muia mehe poolt ära pugitud puuvilja koort lutsida. Ausalt, vist kõik selle aja inimesed on seda teinud. Koore siseosa näksimine ei olnud häbiasi.

Kokkuvõttes, võib Kivirähki looming olla mõnikord tüütu ja vastumeelne, kuid mitte antud tükk. Loos oli midagi inimlikku, midagi lõbusat, midagi hirmsat, midagi lollakat, midagi tõsist, midagi kaunist, mis kokkuklopsitud kompotina kaasahaaravalt ja siiralt mõjus. Üllataval kombel, on nüüdsest näidendi näol tegu minu lemmiku teosega autori poolt. Näitlejamäng oli iseäranis meeldejääv. 

Raamat: Punane raamat sarja eri "Minu hammaste lugu" ja "Kõik need südamesopid"

Tervitus!

Paar väärtkirjanduse raamatut.

Pealkiri: Minu hammaste lugu

Autor: Valeria Luiselli
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

No seda ma küll ei osanud oodanud, kui otsustasin raamatu kätte võtta. Tegu on ühe veidrama kirjatükiga, mis mu ette juba ammu on sattunud. Soovitan soojalt teistel, kes plaanivad ennast selle loo äärmiselt kentsaka ja ebatavalise stiili ning olemusega tuttavaks teha, enne lugeda raamatu lõpus olevat järelsõna. See annab mingigi raamistiku, et kuidas teos üldse sündis, miks ja mis võivad olla selle tausta motiivid. Võib nii palju öelda, et oma osa mängisid kunstigalerii, tehas ja konflikt modernse kunsti ning kogukonna täitsa tavaliste isikute kokkupuutepunkti puuduse vahel ja selle põhjustel. Kohati tundus, et raamatu eksistents on just ise ehe näide, miks see üksteisest eemale hoidmine aset leiab. Kas autor püüdis tegelikult jälle midagi tõestada? Teose taust ja selle sisu on kohati sama tavatult unikaalsed. Julgen väita, et tekib kaks ekstreemsust, need, kellele lugu tohutult passib ja teised, kes lihtsalt ei viitsi selle segapudru ja otsekui eputava kunstilise keerulisusega enda aega raisata. Loetu on absurdne, groteskne, virrvarr ja, huvitaval kombel, ootamatult humoorikas. Sellisel sürrealistlikul viisil, kus sa ei tea väga kas nutta või naerda. Või ebamugavust tundes kõrvale vaadata. 

Raamatut lugedes on teravalt tunda, et loetu on mega meta ja diip, aga sa ei saa, kas taustateadmiste puudumisel või Lõuna-Ameerika olemuse konteksti mittemõistmisest tulenevalt, enamusele üldse pihta. On aru saada, et pea iga lause, viide või nimi, mida õhku visati lademetes, tähendab midagi. Või siis äkki ei tähenda ja lugejat tõmmatakse ninast? Selge on see, et loos joonistub välja autori enda kirjanduslik eeskuju ning need, keda ta imetleb (Virginia Woolf?). Kõik muu jääb tsipa segaseks, kuigi kuklas pidevalt kumiseb, et ma nagu peaksin seda vihjet teadma (ja tegelikult ei adu) või siin mõeldakse taustal hoopis midagi muud. Tõsiasi, et tervenisti ei ole võimalik meeletutes kogustes kõike lugejale näkku heidetut lahti mõtestada ja seostada, ei sega aga loo köitvaid aspekte. Enim tõusis esile huumor. Tekst oli mahlane, nagu värskelt pressitud apelsini mahl, mida segati kõikvõimalik teiste särtsakate puuviljanektaritega. Lugeda oli mõnus, jutt voolas ning oli täis elektrit, sarkasmi, irooniat, musta huumorit, labast koomikat, vahvaid võrdluseid, värskeid tuuli, geniaalseid viiteid ning sõnamänge. Olgu süžee ja raamatu eesmärk mis ta olgu, kuid kirja pandud ja lugejale esitatud oli see mõnusalt ning kaasahaaravalt. Mõned kohad panid oma absurdsuses, kuid vaimukuses, tõesti muhelema. Raamat tundus teatud hetkedel nagu mingi teise loo paroodia, kuid mille, täpsemalt, sellele ei suutnud ma näppu peale panna. Seda ta vast ei olnud ka, kuid mulje jättis lugu küll nagu oleks paroodiastiili viljeletud. Kipun kahtlema, kas selline ülevõlli ja omanäoline koomika ning selle rohkuse kraad paljudele peale läheb, seega, tasub ettevaatlik olla. Kujutan ette, et on neid, kelledele kogu kentsaka tooniga killukoorem pigem tüütuna näib.

Loo keskmes on üks algselt täitsa tavaline Mehhiko tehase turvamees, kes elu keerdkäikude tulemusel saab üheks vingemaks oksjonipidajaks, kes müüb pimedale prillid, kurdile kõrvaklapid, tummale mikrofoni, jalutule saapad,... Hiljem hakkab ta ise kollektsionääriks ning südamelähedased esemed, mida kokku krabada, on mehele hambad. Nii kuulsuste, kui täitsa suvaliste tüüpide kihvad, mis ühel või teisel põhjustel on märkimisväärsed. Miks just hambad? Stiimuli taust jäi natuke õhku rippuma, kuid tõukehetkes sai Marilyn Monroe suutäide, mille mees otsustas endale siirdada lasta. See osa oli natuke eemalepeletav ja kukalt kratsima panev. Eks see kikude vaimustus sümboliseeris midagi loo kontekstis, eriti kui mees neid kaotas, leidis jälle ja siis oksjonitel ära müüs, kuid kogu muu kupatuse taustal, mida lugedes pidi peas lahti hekseldama, kuid tegelikult, ei saanud lõpuks mõhkugi aru, ei jätkunud enam viitsimist kõikide detailide kardina taha murda ja nende saladused paljastada. Peategelase elu ei olnud just lihtsate killast, kuid elas ta kõvasti paremini, kui enamused tema kodukohas. Ta oli karakter, kes sümpatiseerid, kuid samas, lükkas oma kummalise olemusega eemale. Kuigi teda kasutati ära ja tehti ülekohut, siis jäi kripeldama idee, et ta ise vist ei elanud ka kõige eetilisemalt ja hoolivamalt. Lugeda sai ju ainult tema vaatevinklit või meest soosivat nurka kogu loost. 

Raamat on otsekui mitu erisugust teost ühes (kuus peatükki). Süžee põhiliin on jookseb kõigist läbi, kuid stiil ja fookus varieerub. Iga osa eest leiab ühe Hiina vanasõna hammastega seoses, mis olid mõned päris nutikad. Nt "Nõrgameelne on inimene, kes aina surub hambad sellesse kõvasse ja muutumatusse kivitahukasse, mis on minevik." Isiklikud lemmik seigad olid peategelase oksjonieseme presenteerimise eelsed jutustused. Tal oli lausa oma moodus ja maneer välja lihvitud, et kuidas asju edukamalt maha parseldada, kuidas panna ostjad huvi tundma ja kontakti looma. Need n-ö minikõned olid otsekohesed, ilma igasuguse jamata, üdini ausad ja mega naljakad oma kuivuses. Nt mõni mulle meelde sööbinud väljavõte: "Gustav Klimt. Vähk, tõusumärk Vähk. Astroloogine katastroof", "Gustave Flaubert. Ambur, kirjanik, paksmagu", "Nii see on, kallis oksjonipublik, see mees kirjutas raamatu hambavalu tõttu", "Tuttavad nägid teda naeratamas ainult oma matustel." Jne jne. Paraboolid olid geniaalsed! Loe ja naudi igat sõna! See-eest allegooriad ajasid oma tohuvabaohuga närvi, sest need olid nii metad. Või kas olid ikka? Äkki olid lihtsalt teksti ühepajatoit ilma ühegi asise eesmärgita. Ehk see oligi tagamõte?

Kokkuvõttes, tõesti veider raamat. Kuid meeldejääv. Ja ma isegi kuulun sinna gruppi, kellele see meeldis ja, vaatamata enamusest mitte arusaades, tõesti hindasin neid koosveedetud tunde. 

-------------------------------

Pealkiri: Kõik need südamesopid

Autor: Françoise Sagan
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kuulsa prantsuse kirjaniku (sünd 1935; surm 2004) pärast surma leitud teosega, mis ei ole terviklik, lõpuni loodud või siis on pigem kondikava romaanist, millel puudub liha luudel, isegi kui tegu oli siiski süžeeliselt planeeritud alguse ja finaaliga juba eksisteeriva looga. Mis vormis romaan säilinud on, ning milline oli lõplik variant sellest, jääb selgusetuks. Kuigi eeldatavasti, kasutades intuitsiooni, siis tegu on pigem pooliku teosega, millest, tundub, et vähemalt üks kolmandik on puudu. Rääkimata siis viimistlemisest. Tekst jooksis, seda oli üllatavalt lihtne endasse haarata ning lugemiseks oli see ladus ja õhuline -- otsekui ideaalis ettenähtud keelelises vormis. Liikudes teksti tasandilt süžeelisele, mõjus lugu mõnevõrra sihitult, laialivalguvalt ning ilmselgelt mustandina. Samas, see kõik ei takistanud toimuvast aru saamist või seganud loo jälgimist, kuigi alguses kulus veidi aega sisse elamiseks, sest puudus otsekui mingi sissejuhatuse element. Kohe visati toimuvasse ning toibumiseks, et kes, mis, kus ja miks, oli põgusat pausimomenti vaja. 

Vormilt mitte täiusliku raamatu juures oli mulle konkreetselt kaikaks kodaras tõsiasi, et tegu oli minu esimese kohtumisega antud autori loominguga. Ma ei ole temalt midagi varem lugenud. Seega, ei olnud võimalik mingeid lünki täita n-ö vana rasva pealt. Puudujääke ei saanud korvata nt autorile omaste stiili, mustrite või terviklikult loodud teose taustateadmiste põhjal. Ei olnud võimalik hinnata või aduda õhkkonda, eesmärke või sõnumeid, sest puudus võrdlusmoment ning võimalike läbivalt ühiste detailide karguna kasutamise abikäsi. Lähenesin teosele puhtalt lehelt. Pärast raamatu sugemist tekkis mul umbkaudne arusaam, et millist loomingut autor üldiselt viljeles. Mul on tunne, et tema romaanides jääb ohtralt ridade vahele ning lugeja peab enda järeldused tegema info põhjal, mida alati kandikul ei serveerita. Eeldatavasti omavad teostes tugevat rolli iroonia, sarkasm ja sotsiaalkriitika. Kuid ka inimlikkus -- inimene oma eheduses, varjamata mingeid külgi endast, teesklemata ning olles see, kes ta on, tahtes seda, mida tahab, tundes seda, mida tunneb. Ja kõige tähtsam, käitudes vastavalt nende emotsioonide, meelte ja ihade järgi. Tegelased jätsid mulje, kui päris inimesed, kes, kuigi kohati ülepakutud ja tavapärasest teravamaks lihvitud, on isikud, kes vabalt eksisteerivad oma täies hiilguses ka reaalsuses. Tajusin, et autor nii kritiseerib neid kui imetleb, seda üheaegselt. Oma koht oli, lisaks, psühholoogilisel aspektil, sest paistis, et lugu on nagu inimmõtete ja tunnete analüüs ilma hinnanguid andmata. Kuidas käituvad uusrikkad, väikekodanluse ambitsioonid, mentaalse tervise stigmad, mis on armastus, jne. Põhimõtteliselt, oli fookus kõikidel neil südamesoppidel, nagu pealkiri viitab, mis inimese toimima paneb ja mida ta salaja, või täitsa avalikult varjamatult, ihkab.

Nagu mainitud, siis jäi ebaselgeks, kas lugu jõuti süžeeliselt Ast Zni ära jutustatud ja puudu jäi vaid liha luudele lisamisest või on tegevusliin siiski poolik. Pigem eeldan viimast, sest süžee liikus kulminatsiooni suunas, milleks paistis olevat pidu, mille mitmeid tundepuhanguid tekitanud külaline pidi korraldama. Just sealt, aga jääb lugu katki, sest seda praasnikut lugeja ei näegi, kuid oletada võib, et seal toimuvad kõik selle hetkeni eskaleeruvate suuremate ja väiksemate konfliktide kokkupõrked. Isa ja poja ühte isikusse suunatud kihkude vastasseis, selle tunnete objekti enda sisene ebakõla ja põrkumine tütrega, kahe paari naise ja mehe tõehetked. Võib arvata, et peost saab üks tohuvabaohu, kus need ristirästi huvid lõpuks üksteisega silmitsi seisavad. Suund võib tirida traagikale või äkki tuleb õppetunniks, et palju kära ei millestki ning tegelased lähevad kõigile osapooltele kasulikul viisil lahku ning lepivad. See potentsiaalne põnev romaani tipp-hetk jäigi nägemata, millest on tohutult kahju, sest see tõotas üllatada ja rabada. 

Kokkuvõttes, aga on tegu veidra lugemiskogemusega. Omamoodi paeluv, salapärane ning sügav, kuid, teisalt, ebaterviklik ja võib-olla isegi natuke liiga kunstiline ning, lõplikul viimistlusel, sunnitult hooletu. Selles mõttes, et mul on kahtlus, et autor võib olla üks neist, kes püüavad välja näida nagu kirjutatu oleks muuseas ja kerglane, kuid tegelikult on iga sõnaga meeletult vaeva nähtud. Kes teab, ehk teen loojale liiga. Loetu mõjus ka kuidagi rahustavalt ning lõõgastavalt -- sel ei olnud kuskile kiiret. Ma ei oska raamatut adekvaatselt hinnata, sest see ei olnud võib-olla veel viimane versioon sellest, mida autor soovis edasi anda. Seda, mida oli võimalik lugeda, lubas omanäolist pilguheidet inimeste psüühika toimimisele ülimalt lihtsal viisil ja keeles. Aga äkki ma tõlgendan kõike valesti ning minu nägemus romaanist oli hoopis midagi muud, kui see ette nägi. Igatahes, intrigeeriv ja meeldejääv raamat!

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 

--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.