teisipäev, 31. jaanuar 2017

Teater: "Lärmisepa tänava Lota"

Käisime vaatamas Rakvere Teatri lastelavastust "Lärmisepa tänava Lota". Siin on muljed!

Pealkiri: Lärmisepa tänava Lota
Autor: Astrid Lindgren
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 1 tund ja 45 minutit kahes vaatuses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Dramatiseerija: Johanna Huss
Žanr: Lastelavastus, pere
Näitlejad: Getter Meresmaa (TÜVKA), Liis Niller (külalisena), Mihkel Vendel (TÜVKA), Eili Neuhaus, Toomas Suuman, Liisa Aibel, Andrus Albrecht ehk Bonzo
Muusika: "Kõrsikud", sõnad Jaan Pehk ja viisid Bonzo
Esietendus: 8. detsember 2016
Millal nähtud: 16. jaanuar 2017
Hinnang: Mihkel 3 ja Inga 4
Fotod: Rakvere Teatrilt


"Lärmisepa tänava Lotat" kutsus mind vaatama mitu asja: see, et lavastus põhines Astrid Lindgreni kirjutatul, see, et lavastajaks on Ivo Eensalu ja see, et tegemist on muusikalise lavastusega, mille muusika on teinud ansambel "Kõrsikud" ja loomulikult fakt, et ma pole ammu Rakvere Teatri lavastusi näinud. Pettuma ma ei pidanud!

Käisin lavastust vaatmas oma 10-aastase pojaga, nii et antud arvustus sisaldab ka tema mõtteid, mis on üsna erinevad minu enda omadest.

Minu mõtted:


Ivo Eensalu lavastatud lugu on üks lustlik, lõbus ja vahva lavastus, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Tegemist on koguperelavastusega, mis näitab Lotat ja tema peret läbi kolme loo.

Lota on viieaastane kange tore tüdrukutirts, kes ühel hommikul tunneb, et elu on tema vastu hirmus ülekohtune. Trotsist oma ema, õe ja venna vastu otsustab ta oma asjad kokku pakkida ja naabruses elava tädi Bergi juurde kolida. Tädi Bergile ei anta loomulikult mitte mingisugust sõnaõigust ja nii asubki väike Lota oma uhkesse esimesse majapidamisse - tädi Bergi katusekambrisse. Mitte kauaks küll, aga vähemalt on algus iseseisvaks eluks tehtud!

Tüki käigus näeb vaataja Lotat ka jõulueelsel ajal kangelaslikkust küljest, sest just tema vaprus, pealahakkamine ja  leidlikkus viivad selleni, et Lota pere jõulud saavad päästetud ja jõulukuuskki tuppa toodud. Nagu Lota ise ütleb, ta saab kõigega hakkama.


Vaataja näeb ka seda, kuidas Lota oma sünnipäeva peab. Ta on unistanud sellest, et saab sünnipäevaks endale suurte laste kaherattalise jalgratta, aga mida sünnipäevahommik Lotale ei too, on just see sama unistuste kingitus, mida ta endale ihaldab..

Kolm lugu põimuvad ilusasti kokku üheks tervikuks, mis pakub rõõmu ja äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Kui enda seisukohalt äratundmisrõõmust rääkida, siis tundsin Lotas ära enda sellest ajast, kui väike tüdruk olin, eriti olid tuttavad Lota isepäisus ja usk, et ta on kõigeks suuteline. Ma usun, et kõik lapsed on tundud jonnihoos seda, et teised on pahad ja vastikud ja kiuslikud ja siis oleme jalgu trampides minema kõndinud mõeldes, et ma kolin nüüd välja; sinna, kus ei ole ülekohut ja sinna, kus saab teha neid asju, mida mina ise teha soovin! Tuttav oli ka see, et kui õhtu kätte jõuab, hakkab hirm ja tahaks koju tagasi, aga näe, uhkus ja kangus ei luba seda mitte!

Võrreldes Astrid Lindgreni raamatu Lotaga on lavastuse Lota märksa jõulisem ja jonnakam ja ma usun, et see on Eensalu poolt tahtlikult nii tehtud, et Lota kasvav iseloom ja esimesed sammud iseseisvumise poole vaatajani jõuaks. Mulle lavastuse Lota, keda mängis suurepäraselt TÜVKAst külalisena Getter Meresmaa, meeldis. Getteri Lotat oli nauditav vaadata, sest näitleja kohalolek hetkes ja lapselikult rollis püsimine olid erakordselt head. Samuti tahaks esile tuua Bonzo mängitud Sigakaru Mõmmi, kes oli kahtlemata minu lemmik. Teda oleks tahtnud kohe kallistada, ta oli täpselt mõmmi moodi siga! Mõmm oli nagu Lota südametunnistus, kes esimese reaktsioonina alati Lotale vastu hakkas. Ta ei öelnud sõnakestki, aga kogu tema kehakeel näitas seda, et Lota tegelikult teadis, mis õige ja mis vale. Getter Meresmaa ja Bonzo omavaheline lavaline keemia ja huumor olid imearmsalt nauditavad!

Eraldi mainimist lavastuse juures vajaks lavastuse muusikaline kujundus ja "Kõrsiku" laulud, mis lisasid mängule hoogu ja temperamenti juurde ning kostüümid, mis olid värvikad ja ajastukohased. Ka lavaline kujundus oli hästi läbimõeldud ja jättis ruumi nii mööbliga vigurdamiseks kui ka liikumiseks.

Üks asi jäi mind lavastuse juures häirima ja see ei tulene niivõrd tükist endast, kuivõrd sellest, kuidas konkreetselt oli kujutatud Lota ema karakterit: ta jättis mulle armastava, ent selgrootu ema mulje. Ma oleks tahtnud teda näha natukene rangemana ja see tuleneb arvatavasti sellest, milline lapsevanem ma ise olen. Ma tean, et Astrid Lindgreni lapsed tema erinevates raamatutes on krutskeid täis ja teevad igasugu vempe nagu ka Lota antud tükis ja see on üks Lindgrenit iseloomustavast asjaolust, mida ma tema raamatute juures väga armastan. Mõtlesin, et kui õudne, kui reaalselt ka kõik emad nii leebed oleksid ja laseksid lastel teha absoluutselt kõike. Eili Neuhausi mängitud Lota ema tekitas mul tahtmise häälekalt välja öelda, et no ei saa nii, et üldse last ei keela ja kui keeladki, siis korra ja ikka lased lapsel edasi jonnida. Ma arvan, et see oli tahtlikult lavastaja poolt nii tehtud ja isegi kui ei olnud tahtlikult, siis igatahes õnnestus see minu kui ema reaktsiooni saamiseks edukalt.

Lota ja tema ema vaheline dünaamika tekitas minus segadust, sest ühelt poolt ma nautisin Lotas olevat tillukest mässajat, kellele ma südamest kaasa elasin ja teisalt, täiskasvanuna ma ise lapsel nii käituda vist ei laseks. Moraalne dilemma, eks? :)

Kokkuvõtvalt - soovitan soojalt lapsed kaasa võtta ja vaatama minna, sest "Lärmisepa tänava Lota" on lõbus lavastus täis huumoit, muusikat ja mängulusti!


Lisaks veel 10-aastase muljed teatrist ja lavastusest.


Mihkli mõtted: 

See oli päris naljakas. Näitlejad olid väga ägedad! Kõige rohkem meeldis mulle Lota. Ta oli hirmus naljakas ja proovis lollusi teha. Muusika oli tore! Tädi Bergi maja mulle meeldis.

Naerda sai palju! Eriti siis, kui Lota andis tädi Bergile leiva asemel surnud kala ja kutsus kala koletiseks!

Annaksin talle hindeks kolm, sest Lota vingus nii palju ja proovis ratast varastada. Ja et ta ei tahtnud kampsunit selga panna ja lõikas selle katki.



Infot "Lärmisepa tänava Lota" lavastuse ja järgmiste etenduste kohta leiab SIIT.





esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Etendus: "Onegin"

Tervitus!

Vahelduseks klassikat!

Pealkiri: Onegin (John Cranko ballett Aleksandr Puškini ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 19.03.2015
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Lugu Jevgeni Oneginist on teadatuntud ja kõrgelt hinnatud klassika. Minusugusele, helgemate saatuste poole kaldu lugejale, aga ei ole see kunagi väga südamelähedaseks pugenud või isegi on mul kohati keeruline selle meeletut fenomeni mõista. Kui ma saan valida, siis eelistan lugusid, kus paistab vahelduva eduga ka päike ning peategelane ei lähtu ainult enda soovidest ja ihadest, olles arrogantne tundetu nolk, kes aga üks hetk saatuselt julmalt vastu näppe saab. Teisalt aga, garanteerib süžee interpreteerimine balletivormi minu külastuse ja piletiraha küll. Ning olgu kuidas mu isiklike tunnetega antud loo suunas on, siis antud versiooni läksin äärmiselt hea meelega vaatama. Minuga ühines ka sõbranna oma abikaasaga. Viimasele oli tegu elu esimese ballettiga.

pilt opera.ee kodulehelt
Kõigepealt peab tõdema, et visuaalselt, just kostüümide ja kujunduse poolest, oli tegu suurepärase pakendiga loo keskkonnale. Kujundus oli minimalistlik, kuid peen ja aristokraatlikku sisustust edukalt imiteeriv, koos ajakohaste detailidega. Näiteks, Tatjana magamistoa mööbel, kus lavale sai paigutatud kirjutuslaud, kapp, voodi, sirm ning muu pudipadi, ja päikeseline elutuba, kust ei puudunud tooni loov korvmööbel. Mitmes stseenis hoolitsesid kujunduse eest aga vaid kaugel taustal seisvate puude siluetid, mis andsid tantsijatel võimaluse olla ainiti tähelepanukeskpunktis ning mis sobisid ka ideaalselt vastavate stseenidega. Ühes oli näiteks vajalik luua pingeline, raskemeelne ja ahastama panev õhkkond -- pahaendelised puude varjud, tumedatoonilisel laval, koos sumeda kuuga oksade küüsis taevas, seda kenasti ka võimaldasid. Siiski, röövisid kõige enam mu pilku kleidid, iseäranis Tatjana punane, puhvis ja väljapeetult ahvatlev ballikleit, mis koos naisega muinasjutuliselt üle saali liugles. Ka mehed olid viksis ja vormis sõjaväemundrilaadsetes komplektides või šikkide pintsakutega varustatuna. Konkreetse balleti tantsijaid oli detailideni lihvitud kostüümide tõttu ekstra tore jälgida. Väidetavalt on "Onegin" ka Estonia kallim ballett. Kujunduse ja kostüümide osast kulukuses saab ennast harida siit.

Miks tahavad naised alati neid, kes neid ei taha, ja mehed ei taha just neid kes neid tahavad, ning vastupidi? Ja miks tahame alles siis neid, kui nood enam meid ei taha? Saatuse iroonia on terav ja halastamatu, kuid antud loos on tulemused traagilised. Kuigi loo peategelane läbib katsumused terve nahaga, on ta sisemine maailm varemeis, teades, et nooruse kõrkuse tagajärjel kaotas ta võimaluse olla tõeliselt armastatud kauni, truu ja kullakaalu naise poolt. Loos on Onegin tegelikult midagi kurikaela või antikangelase laadset ja Tatjana n-ö kangelanna. Samas aga ei saanud ma maha suruda tundeid, mis panid mind balletti vaadates mehele siiralt kaasa tundma, kuna aastatega inimesed muutuvad ja tihtipeale ka kahetsevad ning häbenevad südamest oma kunagist vääritut käitumist. Anda kellelegi teine võimalus, ei ole taunimist väärt, vaatamata sellele, et mehe hingel oli muuhulgas ränk vereplekk. Kahjuks, oli aga rong juba ammu läinud, mis tegi paari kohtumise veelgi valulikumaks, sest vaatamata mõlema tegelikele emotsioonidele, oli nende ühine tulevik võimatu.

pilt opera.ee kodulehelt
Evolutsioon toimus ka peategelaste paaristantsudes, mis suurepäraselt peegeldasid suhte arengut. Esimestel kohtumistel oli mees sisemiselt otsekui lapseeas marakratile iseloomulikult hooletu, taktitundetu ja oma tülpimuses, kas tahtlikult või tahtmatult, pahatahtlik. Pealtnäha suutis ta jääda viksiks ja viisakaks ning Tatjanaga ka ühe reserveeritult ja kübekese uudishimuga, naise poolt andva, mehe poolt blokeerivalt jaheda, etteaste teha. Tütarlaps armus, Onegin aga leidis uue mänguasja millega viivuks oma igavust peletada. Oma turvalises toas lasi Tatjana oma unistused valla ning reaalsusele vastandina oli paariline seekord õrn, arvestav ja salapäraselt muinasjutuline. Tegu oli etenduses süütult romantilise ja unelevalt maagilise tantsuga. Tegelikkuses tagasi, oli mees Tatjanaga tantsuplatsil heal juhul viisakalt ükskõikne. Naise illusioonid purunesid armastuskirja julmal tagasilükkamisel. Helendava kuu ja pimeda salu taustal, paari ühissammude ajal, oli väljaspool naise unelmaid esimest korda tunda mingeidki vastastikuseid emotsioone -- hirm ja ahastus versus fataalsus ja otsusekindlus.

Aastaid hiljem oli Tatjana suurejooneliselt õide puhkenud ning tema selg oli sirgem, pea püsti ning tagasihoidlikust maatüdrukust oli saanud imetlusväärne naine, kes pani meeste päid pöörama. Seda uut ja ootamatut muutust suutis baleriin ka imeliselt esile tuua. Naise elegantne ja graatsiline etteaste oma abikaasaga oli võrratu ja pilkunaelutav. Meest ei pannud ma tähelegi, silmad nägid vaid punast kleiti ja selles olevat kaunitari. Etenduse kulminatsioon toimus aga naise buduaaris, kus lõpuks täiskasvanuks saanud Onegin nüüd omakorda varem ärapõlatud kallimale armastusekirja saatis. Järgnes üks kirglikumaid, tundeküllasemaid ja kaasahaaravamaid paaristantse, mida ma vist eales näinud. Lükates-tõmmates, lähenedes-kaugenedes ja enese emotsioonide väljalaskmises ning allasurumises, jagades mitmeid tuliseid embusi, tiirles paar meeleheitlikult üksteise ümber. Ning kui ma tõesti mõtlesin, et äkki seekord Tatjana murdub ja annab järele -- siis tegi naine järsult südame kalgiks ja näitas mehele ust.

Üldiselt oli tegu viimistletud, peene ja visuaalselt iga detailini läbimõeldud ballettiga. Süžee oli esitatud sirgjooneliselt ja kergesti jälgitavalt, kuid samas ka paeluvalt ja meelihaaravalt. Vastandina ooperiversioonile, toodi lugu vaataja ette lihtsakoeliselt ja kompaktselt. Minu üllatuseks meeldis ballett ka sõbranna mehele, kes ei ole väidetavalt tulevikus vastu veel kord mõnda balletti külastada. Põnev oli ka tõdeda kui erinevaid aspekte laval jälgisime mina ja sõbranna ning tema mees. Minu pilku pälvisid näiteks kleidid, tema aga oli hulga tehnilisem ning peatus palju tantsutehnikal, osates välja tuua, kes oli parem tantsija ja kes vähem. Väga huvitav kogemus igatahes meile kõigile!


pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kino: "Liitlased" ja "xXx: Käima tõmmatud"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Liitlased

Originaalpealkiri: Allied
Režissöör: Robert Zemeckis
Näitlejad: Brad Pitt, Marion Cotillard
Žanr: Draama, romantika, sõjafilm
Kestus: 2h 05 min
Kinodes alates: 25.11.2016
Nähtud: 23.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Glamuurne, intriigidist pakatav ja romantiline „Liitlased“ oleks võinud olla, ja peaaegu oligi, igati märkimisväärne lisa omasuguste hulgas. Kogu pakett oli üpris paljulubav: andekad ning ennast tõestanud näitlejad, intrigeeriv süžee täis pisaraid ja pinget, intensiivne armulugu, keeruline ning sisukas toimumisperiood, kaunid ja eksootilised filmimispaigad. Ega enamat ei olegi niiväga tahta, mis koosluse veelgi võimekamaks tõstaks. Kokkuvõttes mulle ka film meeldis ning ponnistus oli piisav, et igati soliidset kahetunnilist meelelahutust pakkuda. Minu silmis aga kukkus üks tegur välja äärmiselt pettumust valmistavalt. Faktor, mis oleks pidanud olema üks tugevamaid alustalasid. Selle tulemusena kannatas tegelaste vaheline keemia, loo emotsionaalne mõju vaatajale, romansi kaal muutus kergemaks ning üleüldse ei liigutanud nähtav mind niivõrd kui tal selleks potentsiaali leidus. Ehk siis, Brad Pitt oli rollis lausa nõutuks tegev. Siit ka…

Üks halb asi:

Kas ta on lasknud endale Botoxit näosse süstida või on ta lihtsalt kehvasti vananenud? Nimelt oli tema nägu tundevariatsioonitu ja kandis pidevalt vaid ühte ilmetut pilku, väikeste erisustega. Mees, kes oli armunud ja kelle naist ähvardati ning peeti reeturiks, ei oleks mitte kuidagi suutnud nii vaoshoidev olla, vähemalt väliselt paistvate tunnete poolest. Ma siiralt ei saanud aru, et ta armastas oma naist nii palavalt kui süžee viitas. Kuid ilmed ilmeteks, ka puine ja vaimuvaene oli tema üldine ülesastumine. Ei olnud näha, et ta oleks rolli juures hingega ja tundus panustavat minimaalselt, et tulemus veel kuidagi aktsepteeritav oleks. Kas ta on oma andest midagi kaotanud, kas tal pole seda kunagi olnudki ja nüüd tõusis tõsiasi pinnale või oli tal täiesti ükskõik mida ta tegi ja ei teinud? Mitte, et ma kunagi meeletu Brad Pitti austaja oleks olnud, kuid mis on saanud kunagisest ekraanihurmurist?

Üks hea asi:

Marion Cotillard on nii klassikalises võtmes kui tänapäevasest vaatevinklist ikka üks kaunis naine küll. Mis teeb ta aga veelgi veetlevamaks on anne ning tema oskus olla, vähemalt antud filmis, samaaegselt nii kättesaamatu Elsa kui ka pehme ja emalik. Ehk siis suutis ta end esitada üks hetk kui haavatav ja armastav elu hammasratastevahele jäänu, siis aga transformeerus ümber pea püsti enesekindlaks femme fatale’iks. Ta oli oma olemuselt, väljanägemiselt ja oskuselt ideaalne valik antud karakterile ning kui vaid partner oleks samavõrd tasemel valik olnud, siis oleks filmi tase tunduvalt kõrgem. Hetkel tundus, et naine andis parima ja püüdis kompenseerida mehe enda järgi lohisemist. Viimase kaal oli aga liialt ränk, et edukat tasakaalu saavutada.



------------------------------------------


Pealkiri: xXx: Käima tõmmatud
Originaalpealkiri: xXx: The Return of Xander Cage
Režissöör: D.J. Caruso
Näitlejad: Vin Diesel, Donnie Yen, Deepika Padukone, Nina Dobrev, Ruby Rose, Kris Wu
Žanr: Action
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 20.01.2017
Nähtud: 21.01.2017
Minu hinnang: 1.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Oh jummel, ma pole vist ammu enam midagi nii naeruväärselt idiootset näinud. Oma viis inimest lahkus saalist keset filmi ning ka mul oli tunne, et seekord pühin ma oma elust oma paari tunniga tagumikku. Ma ei ole kaugeltki filmigurmaan, ehk siis ei oota ma alati kvaliteetlinateoseid, sest ka ajuvabale meelelahutusele on maailmas ruumi ja vajadust. Žanr "action", aga ei pea olema vabanduseks ning õigustusekatteks sellisele hunnikule ekskremendile, sest ka märulifilmid võivad olla igati soliidsed, asjalikud ja sisutihedad. Antud üllitis ei olnud aga ka kahjuks nii halb, et see oleks lausa hea, kuigi vahepeal midagi taolist kuskil helkis. See oli lihtsalt halb -- ääretult, meeletult ja vaieldamatult jabur jama!

Filmil puudus kübegi vettpidavast süžeest ning üks lööming ning üliebareaalne tagaajamine ajas teist taga. Tegu oli lausa ulmelaadse maailmaga, kus kõik olid Supermanid, verd ei eksisteerinud, füüsikaseadused ei mänginud rolli, videokassetimoodi junn oli üli-high-tech killer vidin, motikaga oli parem surfata kui surfilauaga, iga viimne kui üks naissoost isik filmis oli poolpaljas supermodell ning ööst sai päev ühe kaadri jooksul. Lugu oli täielik tohuvabaohu ning lausa multikalikult totakas ja ebausutav. Sellele võib läheneda võib-olla kui paroodiana spioonifilmidest, kuid kahjuks võttis ta ennast selleks liialt tõsiselt. Ka dialoog ajas mind nina krimpsutama, kubisedes stampväljenditest, mida taolistes filmides kuulda eeldaks ning mida ka heldelt jagati ("Guns, girls, global domination... Xander Cage is back" -- oeh!). Eriti piinlik oli vaadata kuidas rinnakas ja jubedas närakas kasukas, kuhu oli vist oma kolm inimest enne sisse ära surnud, iga naise macho unelm Vinnie, samalaadseid rinnakaid ja siresäärseid tibisid ära sebis. Taolisi stseene tuli ette omajagu ning ma tahtsin tooli alla vajuda, kuna need seigad olid nii kentsakalt koomilised, piinlikult kohmakad ja kõike muud kui seksikalt kelmikad.

Tegelaste rivi oli kui issanda loomaaed ning kui neist julgelt 75% eemaldada, siis ei oleks mingit vahet märganud. Lisaks puisele, ühe-karakteri-mehele ja don't-you-wish-your-boyfriend-was-hot-like-me Dominic Torettole, ups, Xander Cage'ile, leidus grupis mõttetu disko-asiaat, eesmärgitu nartsune paadialune, tantsiv tola ehk blond asiaat, mingi vist oli iirlasest kapp ja üks hullemaid olevusi keda ma ammu kinolinal kohanud: Becky. Nina Dobrevist tehti tüütu, pealetükkiva mölapidamatusega, kobakäpast, hirmust hiir püksis nohkar, kes tõi mus esile sama reaktsiooni kui küünte kraapimine tahvli vastu. Esile tooma peab aga ka õnnestunumaid tegelasi. Donnie Yen oli päris vinge tegija, Ruby Rose oli ka üpris badass ja Deepika Padukone oli vaieldamatult kuum ja kaunis naine. 


neljapäev, 5. jaanuar 2017

Teater: "Once Upon a Time in Estonia"

Tervitus!

Nüüd ka teatrist!

Pealkiri: Once Upon a Time in Estonia
Teater: Kinoteater
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik
Näitlejad: Argo Aadli, Indrek Ojari
Esietendus: 04.12.2016
Millal nähtud: 09.12.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Alates ajast, kui sattusin täitsa juhuslikult Linnateatrisse vaatama näidendit "Kivid sinu taskutes", kus minimalistlikul laval särasid mitmetes eri rollides Indrek Ojari ja Argo Aadli, on mulle kahe näitleja ühisettevõtmised laval kohustuslikud vaatamised. Kuigi julmalt harva, tuleb aeg ajalt siiski ette seda, kui kaks esmapilgul niivõrd erinevat, kuid omapärast ja andekat näitlejat taaskord ühte projekti satuvad. Järjekordne Jackpot on "Once Upon a Time in Estonia". Ütlen ka etteruttavalt, et tegu ei ole viimasel ajal auru kaotava monoetenduse või stand up’i laadse tükiga, vaid pigem siiski kahemehe näidendiga, mille esitamisel värskeid ja nutikaid elemente kaasatud.

Tegu oli minu esimese teatritükiga kinosaali paigutatuna ja peab tunnistama, et sõltuvalt muidugi näidendi kontekstist, on tegu avastamata kontinendiga näidendimaailmas. Kinosaal võimaldas mitmeid boonuseid, mida klassikaline teatrisaal alati ei pruugi pakkuda ning ei jätnud tegijaid konkreetselt millestki eriti märkimisväärsest ilma, mida ei oleks saanud lisadega lahendada. Iseäranis meeldis mulle nähtavus, sest teatris võib ridade kalle olla päris minimaalne ning kui ette sattub mõni kahe meetri mees, siis asub keset vaatevälja massiivne vari. Seda probleemi kinos just tihti ette ei tule. Samuti andis keskkond võimaluse kombineerida teater ja kino, ning minu meeldivaks üllatuseks, ei olnud tegu lihtsalt niisama naljaga pooleks kinosaali paigutatud tükiga, vaid markantse osa etendusest hõlmas mini mängufilm. Miinusena võib välja tuua, et kuna tegu oli suhteliselt piraka saaliga, siis võis lavastus sellesse kohati ära uppuda (mida suurem on saal, seda komplitseeritum on mulle lavastuse nautimine) ning ka valgustus ja akustika ei olnud võib-olla kõige ideaalsemad näidendi tarbeks.

Loo kontseptsioon oli üpris aktuaalne, kuigi tööpuudus ei ole fenomen, mis vast kunagi päevakorrast maas oleks. Indrek Ojari kehastatud mehe olukorra tegi eriti traagiliseks mitte oskuste puudumine, vaid vajaduse kadumine ja tehnoloogia meeletu areng. Nimelt kineskoopteleviisoritele spetsialiseerunud remondimees tänapäeval niiväga rakendust ei leia. Teine mees, Argo Aadli poolt esitatud, jagas saatust paljude pereisadega, kes on takerdunud keerulistesse aegadesse ning ei suuda ei ennast ega pere enam üleval hoida. Ei olnud aga kahtlustki, et mees oli igati heatahtlik ja püüdis anda parimat lapse nimel. Tõsiasi, et tema töökogemused olid lihttööde vallast, aga soovid end rakendada kõrgemal, siis sinna oligi koer maetud. Kuigi geniaalselt koomiline oli kuulda kuidas ta oma varasemaid töid eriti keeruliste ja uhkelt kõlavate pealkirjadega kirjeldas (a la hügieeni ja töökeskkonna hoolekande peaspetsialist, ehk maakeeli, koristaja). Ja nii ristuvadki Töötukassas kahe tööturu hammasrataste vahele jäänud mehe teed. Koos otsustatakse ohjad endi kätte haarata ja isepäi oma rahalist seisu parandada.

Meeste geniaalne plaan oli aga ämbritäie eneseirooniaga tegijate poolt, sest kes on siis kontingent, kes teenivad roppu raha, on armastatud, hinnatud ja kuulsad ning kes tegelikult mitte midagi keerulist ei tee, vaid niisama passivad ja nokivad nina ning raha muudkui voolab? No ikka näitlejad ja filmitegijad! Ehk siis haudub paaril plaan kokku klopsida film. Konutades magalarajoonis asetsevas endise remondimehe korteris, süües marineeritud seeni, hakkavad poisid ideesid õhku loopima. Ning see on ka koht, kus tükk eriti lõbusaks, ülemeelikuks ning lapsikult lahedaks muutus. Ott Kiivikast on võimatu unustada. Küll ammutatakse inspiratsiooni maailmakuulsatest linateostest nagu "Tähesõjad", siis aga liigutakse tagasi juurte juurde ehk jõutakse otsusele, et üllitis võiks ikkagi Eestimaa sugemetega olla. Selle just õige loo leidmiseks kaevutakse aga ajaloosse, kus figureerivad nii sakslased, venelased, kui meie enda suurkujud. Siis aga kodumaisesse ilukirjandusse, näiteks jõudis arutlusele  ka "Tõde ja Õigus". Viimase lainel olles juhtub peatselt ka pihtas põhjas. Kogu eelneva osa ajal muutuvad näitlejad eri isikuteks eri ajastutel – mulle tuli nostalgia peale, kuna otseseid paralleele oli võimalik tõmmata etendusega "Kivid sinu taskutes". Neid kärmeid ümberkehastumisi oli lust jälgida ning need kaks näitlejat on kahtlemata antud oskuses päris võimekad.

Peatselt liiguvad tegevused ideemaailmast praktikaks ning vaja on hakata filmirollide täitmiseks näitlejaid otsima. Castingud kukkusid välja aga umbes sellised mida talendisaadetes hulgaliselt ette tuleb: oma annet ilmselgelt ülehindav enesekindel lauljahakatis kohtub žüriiga, kes ei oska viimasega midagi peale hakata ja on nõutu. Siinkohal peab ütlema, et üks n-ö näitlejatest oli päris muhe tuulepeast tibi. Arvake ära kumb meestest teda kehastas? Otse loomulikult aga pakkusid need stseenid vaatajale äratundmisrõõmu ja nalja. Eriti pulliks läheb kogu kupatus ühtäkki aga kui suurte laenudega võetud varustusega viimaks filmi ülesvõtmine stardi sai. Saarepiiga bussis ja Andrus Vaarik toidupoes, olid päris meeldesööbivad seigad.

Kui esimese vaatuse ajal saatis tükki pidev naerulagin, siis teine vaatus tegu 100 km/h peal järsu pidurduse ja kukkus kaljult. Loosse tehti reaalsuskontroll ning esile keriksid tegelaste eramured, eriti Argo Aadli karakteri südamevalud. Tõsteti dramaatikat ning süžee tuletas meelde: olgugi, et tegu oli komöödiaga, olid tegelasteks siiski eludega rohkemal või vähemal määral puntras maadlevad isikud. Argipäeva eest ei lase põgeneda ka huumor. Kuigi, uued suunad lisasid näidendile varjundeid ning sügavust, oli üleminek siiski liialt äkiline ja paar kraadi liialt tõsine, et ülejäänuga edukalt sulanduda. Samas, said tegelased endast tänu sellele ka teisi külgi demonstreerida. Ei tasu aga peljata, et igapäeva mudast enam välja ei tuldagi, sest etenduse tipphetk oli alles ees.

Kas kaks õnnetusehunnikut suudavad siis oma Blockbusteri valmis vorpida? Muidugi, ning filmi saab nautida viimistletud ja lõpliku versioonina koheselt ka suurel kinoekraanil. Film, kus kõiki rolle mängivad taas Argo Aadli ja Indrek Ojari -- naine, mees, loom... vahet ei olnud, poisid täitsid kõik kingad. Kes oles võinud arvata, et nii väheste vahendite ja pea olematute tehniliste võimalustega saab luua ekraniseeringu ühest Eesti tuntuimast ja eepilisemast loost! Kahtlemata oli tegu ühe tohuvabaohuga, mis publikus naerunuppu lahti ei lasknud, kuid veidral kombel oli tegu päris okei tulemusega ja vahva punktiga etendusele.

Üleüldse oli etendus igati nauditav draamasugemetega komöödia. Eriline kiitus läheb dialoogile, mis oli mahlane, teravmeelne ja mõnus. Mulle meeldis ka, et tegu ei olnud lõikavalt sotsiaalkriitilise looga, mis kirjeldab töötuid ja nende katsumusi, eesmärgiga vaid sellele tegurile keskenduda ja selle põhjal süžee sõnumit ja tooni luua. Pigem võeti seda faktorit kui konteksti, näitamaks vaatajatele päiksekiirtega, lootustandvat ja positiivselt meelestatust propageerivat heatujutükki, milles eksisteerisid ja tõusid vahel esile ka tumedamad varjundid, mis lõid kontakti reaalsusega. Muidugi, puhusid lavastusele elu sisse Argo Aadli ja Indrek Ojari, kes esinesid just nii suurepäraselt nagu alati.

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Kino: "Rogue One: Tähesõdade lugu" ja "Assassin's Creed"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Rogue One: Tähesõdade lugu
Originaalpealkiri: Rogue One: A Star Wars Story
Režissöör: Gareth Edwards
Näitlejad: Felicity Jones, Diego Luna, Forest Whitaker, Donnie Yen, Ben Mendelsohn
Žanr: Seiklus, action, ulmefilm
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 16.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Jah, on igati arusaadav, et Disney tahab Tähesõdade õiguste ostmiseks kulunud miljardeid kärmelt tagasi taskusse teenida, kuid kas see film tõesti oli vajalik? Lugu, mille lõpp oli ju tegelikult teada (originaaltriloogias ühe lausega miniti seda), mille tegelased olid paljuski värvitud klišeehunnikud (leidus ka üksikuid pärleid), süžeerada oli ette teada või aimatav ning tekst, lähenemine ja närvikõdi olid liialt ohjeldatud, et mind grammigi pahviks lüüa. Puudus ka igasugune asjalik huumor, vähemalt ma ei mäleta, et kogu filmi jooksul oleks keegi mõne mahlase killu maha pannud. Otse loomulikult, oli visuaalselt tegu muljetavaldava filmiga, mis avardas Tähesõdade maailma uute planeetide, asukate ja vaatenurkadega, kuid ma ei ole piisavalt suur sarja austaja, et vaid nende kübekestega rahule jääda. Patsutusena õlale pean tegijaid kiitma aga selle eest, et pärast mitmekümmet aastat avalikku ja pihku itsitamist, seletati niivõrd kuivõrd usutavalt, kuidas ikka gigantsele Surmatähele vaid ühe pauguga üks-null tehti. Üldiselt, olen ma aga siiralt üllatunud, et seda lisa legendaarsesse ulmemuinasjuttu niivõrd kõrgelt hinnatakse ning reaktsioon on valdavalt positiivne. Minu jaoks oli lugu lihtsalt igav ja ebavajalik.

Üks halb asi:

Kuigi ka süžee oli minu jaoks kohati kuiv ja lahja, olid seda peamiselt enamused tegelased. Kurb on olukord, kus robot on huvitavam kui ükski teine inimtegelane. Okei, pime jedilaadne sauamees ja tema kamraad olid ka päris lootustandvad. Ma ei saa eitada, aga et minu jaoks üldiselt kõige olulisemale faktorile, tegelaste arendamisele ja intrigeerivate karakterite loomisele, panustati ilmselgelt kõige vähem. Seda eriti peategelasele, kes astus üles küll kauni Felicity Jones’i kehastuses, kuid oli kui jõulukuusk ilma kaunistustega – ajas asja ära, kuid ilma igasugu võluta. Isegi kurikael jäi kuidagi mannetuks.

Üks hea asi:

Põnev oli avastada muid tegelasi, peale Skywalkerite pere ja nende lähedasi, vahelduseks fookuses. Näiteks, võimaldas see uue vaatevinkli tavaliste mässuliste seltskonda. Ei tasu aga karta, et keegi galaktika kurikuulsaimast perest etteastet ei tee, Darth Vader nimelt ei häbene headele kuttidele ka selles osas säru teha. Õnneks ei võtnud tema famiilia aga filmi taaskord üle. Üldiselt olid kokkupuutepunktid originaalfilmidega kenasti klapis ning nende süžeeliine ja tegelasi ei kasutatud üleliia ära.



-----------------------------------------------

Pealkiri: Assassin's Creed
Originaalpealkiri: Assassins Creed
Režissöör: Justin Kurzel
Näitlejad: Michael Fassbender, Marion Cotillard, Jeremy Irons, Brendan Gleeson
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 30.12.2016
Nähtud: 27.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Oh, seda vaest järjekordset arvutimängufilmikest, mis nagu rodu eelnevaid ei suutnud, vaatamata suurepärasele väljavaatele, ikkagi n-ö nõidust murda, saavutamata finantsilist ja kriitilist edukübekest. Filmi laidavad nii mängude fännid, kriitikud kui tavalised kinoskäijad. Selle sarjamislaadungi juures ütlen ma nüüd aga midagi šokeerivat: mulle see hiigel õnnetusehunnik isegi meeldis! Või vähemalt suutsin ma eelarvamused ja kõrged ootused saali ukse taha jätta ja nähtavat võtta sellena, mis ta minu silmis olema peaks: puhas ja ajuvaba ajalooliste ja fantaasia sugemetega vahva madinalugu. Jah, mitmete faktoritega pandi täiega puusse ning süžee ja dialoog – tegelt, kogu stsenaarium – olid lahjad ja lödijad nagu ülekeedetud spagetid. Siiski, näitlejad olid kõvad ja püüdsid punnitada välja parimat. Iseäranis Michael Fassbender sobis rolli nagu valatult.

Lugu ise suutis mind jõudsalt kaasa haarata ning, kuigi paljud väidavad, et stseenid vanas ajas olid hulgaliselt paeluvamad kui kaasaeg või isegi ainsad filmi päästa püüdvad detailid, siis mulle kombinatsioon neist kahest perioodist, edasi-tagasi hüpates, läks üpris peale ja mõlemad olid omal viisil põnevad. Ka masin, Animus, oli intrigeeriv asjandus ning olles sellega ühenduses, olid stseenid peategelasega päris lahedad, kuigi ma oleks topelt pileti hinna maksnud, et näha kuidas ta ruumis olematu hobuse peal perutades välja nägi – ma arvan, et oleksin end tooli alla naernud. Otse loomulikult näidati vaatajale ainult vingeid seiku, kus ta kellegi vagaseks tegi jne. Kätšide koreograafia oli ka üldiselt loomulik ja voolav ning nägi meisterlikult hea välja.

Üks hea asi:

Nõustun enamusega täienisti, et ajaloolised portsjonid loost, mis viisid peategelase oma esivanema vahendusel Hispaania inkvisitsiooni ajastusse, nägid igast nurgast välja autentsed ja detailirohked. Kasvõi see, et tegelased rääkisidki hispaania keeles, oli ülimat kiidulaulu vääriv otsus. Juttu oli kasinalt, kuid mürglit ja kilomeetrikatmist oli mitme kinopileti eest. Aguilar ja Maria oleks kõigile Endomondo äpis päeva või isegi aasta limiidi täitmisel silmad ette teinud. Nad muudkui kimasid mööda linna ringi, ühelt katusel teisele, ühelt hoonelt kolmandale, ning mul oli üks hetk tunne, et tegu oli otsekui kiirturismiga läbi salamõrtsukate silmade, keda ajasid taga kurjamitest katoliiklased. Mulle meeldis, äge!

Üks halb asi:

Kuigi tempo oli terve filmi jooksul konarlik ja koperdav oli suurimaks pettumuseks loo haripunkt. Suur pauk käis nagu ära ja siis tuli veel üks, mis oleks pidanud olema filmi kõrghetk, kuid mõjus järelmõttena. Samuti tekitas mulle seal meelehärmi naispeategelase käitumine -- ta laseb sel juhtida ja siis on püha viha täis kui, mis pidi toimuma, juhtus?!

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Teater: "Eikellegimaa" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Head uut aastat!

Pealkiri: Eikellegimaa
Originaalpealkiri: No Man's Land
Teater: London National Theatre LIVE Coca Cola Plazas
Kestus: 2h 30 min
Millal nähtud: 15.12.2107
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Millest siis täpsemalt antud etendus kõneles, sellele ma lõplikult sõrme peale panna ei suutnudki, kuid kui laval figureerivad meistrid Ian McKellen ja Patrick Stewart, siis minupoolest võivad nad seal ette lugeda kasvõi telefonikataloogi. Minu tähelepanu on igati garanteeritud. Mööda ei saa vaadata ka meeste päriselu tugevast ja vahvast sõprusest, mille keemia kandus üle ka tegelastele ning nendevahelistele dialoogidele, muutes õhkkonna soojemaks ja särtsakamaks. Kindlasti oli antud faktor paljudele see, mis tükki vaatama meelitas.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Millest aga näidend rääkis? Põhimõtteliselt, kohtuvad pubis kaks meest (Hirst ja Spooner, vastavalt Patrick Stewart ja Ian McKellen), hakkavad jooma, jätkavad joomist Hirsti kodus, nendega ühinevad veel kaks meest, ning kogu kupatust seovad igasugu veidrad ja vähem veidramad vestlused ning filosofeerimised. Minu jaoks siduvaimaks faktoriks kentsakalt laialivalguvate teemade kõrval oli aga alkohol. Mehed muudkui kulistasid ja sellest tulenevalt kerkisid esile ka jutud ning olekud. Ja eks suurt hulka arusaamatusi vaatajale saabki seletada tõsiasjaga, et mehed oli mingitel hetkedel päris pange vajunud. Võib-olla oligi kogu tükk üks sugrimugrist alkoholimõjude demonstratsioon? Veel panin tähele, et ülesteks teemadeks olid ka vananemine, dementsus, möödunud aegade meenutamine ning sealsed varjud. Oli ilmselge, et üks taat, Hirst, oli murdumise äärel, ta küll tõusis vahelduva eduga pinnale, kuid siis jälle vajus sohu. Ja ega tema kaaslased just stabiilset ja turvalist keskkonda tema mäluaukudele ning mõistuse väljalülitamistele ei pakkunud.

Mis oli aga tüki eesmärk ja mis tegelikult pealiskaudse all toimus? Selles osas selgusele jõudmine oli komplitseeritud, sest kui aus olla, ei saanud ma üks ühele konkreetselt siiani aru mis olid tegelaste sihid, mis oli üldiselt süžee tagamõte, miks käituti nii nagu ette tuli, kas Hirst ja Spooner ikkagi tundsid siis üksteist või mitte, mis oli kahe n-ö koduabilise tegelik roll ja motiivid, kas viimased olid sulid, kallimad või lihtsalt kummalised tegelinskid, millest pobises Hist kui ta taaskord oma mõtete alla mattus, miks Spooner ikkagi ööseks luku taha pandi kui algselt taheti tast lahti saada, mis hoidis kolme meest majas, mis ei olnud nende kodu, ning kõigi päringute ema: mida tükk vaatajale lõppkokkuvõttes öelda tahtis? Ma ei poolda seda, et lavastus, film, teos jne peab alati kõik publikule puust ette ja punaseks tegema või alati isegi kindlat sõnumit omama, kuid sümboolse kargu näol oleks ma väga hinnanud natuke tuge eelnevate küsimuste vastamise tarbeks. Seoses pideva soisel pinnal kõndimise oleku tõttu, teadmata, mis toimub ja toimuma hakkab, oli tüki õhkkond aga närvikõditavalt pingeline, mis mulle omajagu peale läks. Teisalt oli lavaltoimuv aga ka piisavalt kentsakalt koomiline, et nähtavat mitte liialt tõsiselt võtta.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Suurem osa tüki esimesest vaatusest kuulus vaieldamatult Spoonerile, kelle monoloogi sai näiteks järjest kuulda tubli paarkümmend minutit pärast stardipauku. Tema muudkui mulises ja rüüpas vägijooki, samal ajal kui kohmakas, nõutu olemisega ja paar silpi vahele poetav Hirst võõrustajana oleks mind küll oma osavõtmatusega minema peletanud. Teist meest aga see ei heidutanud, sest ilmselgelt nautis ta kooslust oma hääle kõlast ja kvaliteetsest märjukesest ning ei lasknud end millestki segada. Ka mulle meeldis teda kuulata. Ian McKellen on selline vimpkajoonega mõnusalt muhe näitleja ning Patrick Stewart jagab samu jooni, kuid on ka tsipake väljapeetum ja meeldivalt formaalsem, moodustades aga vastupandamatu paari. Olles pika vindumisega, ärkab ka Hirst üks hetk ellu ja siis võib ta vabalt mulisemislembusega seoses Spooneriga võistelda. Kui mehed aga ühele tasemele maanduvad ning mõlemad ühel ajal rääkimisagarad suudavad olla, on tulemuseks tempokas, vaimukas ja teravmeelne dialoog meeste lapsepõlve mälestusest, kus üks püüab teist üle trumbata. Tegu oli ühe mu lemmik seigaga, mis aga ei varjutanud tõsiasja, et ma ei saanud kuidagi sotti, kas nad lihtsalt n-ö peksid segast või oli tegu tõestisündinud lugudega. Ka tundsin, et üks moment olin kahe tegelasega vaatamata kõigele kuidagi ühel lainel. Kahe noorema karakteriga, Fosteri ja Briggsiga, ma seda lähedust ei saavutanud, kuigi neid kehastanud Owen Teale ja Damien Molony olid igati tasemel ning püüdsid usinalt kahe legendiga sammu pidada. Nelja vahel oli kenasti tekkinud ka nähtav edukas grupi ja koostöö sünergia.

Lavakujundus oli paigutatud suhteliselt minimalistlikult ning kogu tüki tegevus toimus Hirsti elutoas. Seal leidusid mõned toolid, laud ja, mis peamine, baarikapp piraka alkoholivaruga. Ega enamat tarvis olnudki, sest neli näitlejat suutsid vaevatult kogu lavaruumi täita. Samas, pöörati iseäranis tähelepanu selle vähesuse detailidele, näiteks räägiti etendusele eelnevates intervjuudes kuidas ainuüksi võid sai spetsiifilisel viisil paigutatud, mis vastaks tüki 70ndate ajastule. Pärast etendust kogunesid lavastaja ja neli osatäitjat uuesti lavale, et võtta osa intervjuust, milles ka vaatajate küsimusi kaasati. Mehed olid avatud, sümpaatsed ja rääkisid värvikat ning intelligentset juttu.