kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 2

Tervitus!

Siin nüüd teine osa lühiülevaadetest!

Pealkiri: Justice League
Originaalpealkiri: Õigluse liiga
Kinodes alates: 17.11.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kuigi tunnen juba Marveli tüdimust (mida "Thor: Ragnarok" veidi leevendas) virutasid nad ühe asja juures naela pihta. Nimelt, kangelaste kokkutoomiseks ühe grupina ühes linateoses läks tarvis päris mitu eelfilmi, et maastikku sobivaks sõtkuda. DC koomiksikangelaste suurejoonelisel kohtumisel aga puudusid võimalikud eelnevalt väljajoonistunud seosed, välja arenenud konkreetsed tegelastevahelised suhted, looliinid mis jõuaksid võimaliku pika ootamise järel rahuldava seisuni ning jällenägemisrõõm kohtumaks kaua kaasaelatud armastatud tegelastele. Enamus karaktereid jäid võõraks ja nende tutvustused/arendused jäi pinnapealseks -- toimuval ei olnud kaalu ning uus kangelaste maailm oli kitsas ja õhuke. Pinnas jäi vesiseks, sest polnud piisavalt turvast jõudnud tekkida. Jah, madinat oli omajagu, hävingut oli küllalt, kangelastegusid piisavalt, kuid mulle ei läinud nähtu eriti korda. Muidugi, oli ka kihvte stseene ja tegelasi (no tõesti, Jason Momoa Aqamanina oli ootamatult mehine ja äge), kuid keeruline oli selle looga kontakti leida ja end emotsionaalselt siduda.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Keti lõpp
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma arvasin, et see film kõnetab mind vähem kui välja kukkus. Selline artsy ja uuenduslik lähenemine koos minu jaoks ebatraditsionaalse süžeega pelgasin, et jätab mind külmaks või isegi tekitab vastumeelsust. Tegu ju originaalis teatritükiga -- lavale passib, aga kinolinal ei pruugi toimida. Üle ujutatud enesekesksetest, sisutühjadest, eemalepeletavatest ja/või tüütutest tegelastest -- meie tavapärastest igapäeva keskkonnakaaslastest --, oli otsekui pärl sigade ette visatud söögikoha ettekandja, loo kangelanna, Maiken Schmidti kehastuses. Inimene, kes vajas muutust ning selle ka pealesurutuna negatiivses kuues sai. Nimelt, keskendus lugu toidukoha viimasele tegutsemispäevale, peale mida naine omale uue töökoha või elusihi on sunnitud leidma. Midagi tegelase juures minuga aga haakus ja ma olin siiralt tema käekäiku investeeritud. Sõnas ta ka muuseas mina jaoks lausa legendaarseks saanud mõttetera: "Kas sa arvad ei burgereid ei ole vaja? Kas sa arvad, et friikaid ei ole vaja?" Lihtne ja labane, aga sügav ja mõtlema panev! Lõpp astus aga ilmselgelt ühe sammu liiast ning selline ekstra diip imal jama pani mind nina krimpsutades kukalt kratsima. Üldiselt, oli linateoses midagi seletamatut, mis mulle ootamatult istus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Väike ime
Originaalpealkiri: Wonder
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Juba loo alguses hakka peategelane, moonutatud näoga terane ja igati tubli poiss, oma kolme uut klassikaaslast esimesel kohtumisel kategoriseerima vastavalt nende välimusele… Filmi sõnum oli mitte hinnata raamatut raamatu kaane järgi – pesueht topeltmoraal! Ja siis see üliimal auhinna andmine lõpus! Ehk siis, tundsin ja elasin ma Auggiele täiega kaasa, kuid, piinlik tõdeda, suutis poisi kõrval peres teisejärgulisena koheldud ja kohati nähtamatu õde mu sümpaatiat enam võita. Üldiselt, oli tegu emotsionaalse elujaatava filmiga, kus eri aspektid, alates näitlemisest kuni loo ülesehituse ja erinevate vaatevinklite kaasamiseni, olid soliidselt esitatud. Pisarad tiriti mult efektiivselt ja järjekindlalt välja iga teise stseeni juures, mis näitab, et asi toimis või olen ma üks ogar nutunaine. Mõlemad variandid vast siinkohal kehtivad. 






----------------------------------------------------

Pealkiri: Jackie
Originaalpealkiri: Jackie
Kinodes alates: 03.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ütlen kohe, et minu jaoks võiks suure punnitamise peale häirivate faktoritena välja tuua vaid tempot, mis vahepeal kippus venima, ning paari kõrvalosatäitja sunnitud etteastet. Üleüldiselt aga suutis film mu hinge pugeda ja sellise mastaapse ajaloosündmuse hoopis teisest valgusest vaadatuna niivõrd inimlikuks, tundeküllaseks ja vaatajale isiklikuks teha. John F. Kennedy tapmine Texases oli traagiline sündmus, mille poliitiline jalajälg, järgnenud segadus ja vastamata küsimused koos vandenõu teooriatega varjutasid selle mõju tema lähedastele. Selle aspekti tõi üliemotsionaalse ja vaoshoitult dramaatilisena hiilgavalt välja malbe ja haavatava, kuid pead püsti kuni lõpuni hoidva, väärika Jackiena, Natalie Portman. Fookus naise läbielamistel ja nädalatel pärast mehe surma tiris mind sisse ja hoidis kinni kuni viimase sekundini. Midagi oli filmi juures ekstra poteetiliselt kaunist, hingeliselt sügavat, kurblikult rahustavat ja tasa ning targu kaasa haaravat.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Spiderman: Kojutulek
Originaalpealkiri: Spiderman: Homecoming
Kinodes alates: 14.07.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin juba uut kombenisioonikangelase versiooni nägemata, et Tom Holland klapib teismelise Peter Parkeri olemusega enam kui Tobey Maguire ja Andrew Garfield seda kunagi suudaks. Valides usutavama vanusega näitlejaid kehastamaks noorukeid on alati samm õiges suunas. Kuigi, kui mitu korda ühte ja sedasama karakterit värskendada, võib asi oma hiilguse kaotada, tundus mulle antud uusvariant eelnevatest ehedam ja sümpaatsem. Samas, aga imbus sisse ka Marveli filmide sarja tüüpmustreid, mis suurtes doosides võivad karuteenet tegema hakata. Näiteks, kuigi Raudmees ei kaaperdanud antud filmi, tuli teda ette minu maitsele liialt palju. Jah, tema sekkumine oli loogiline ja süžeed toetav, kuid Marveli linateoste pluss on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest. Ja Marvel linateoste probleem on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest.




----------------------------------------------------

Pealkiri: Tantsija
Originaalpealkiri: La danseuse
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Film keerles modernse tantsu ning innovatiivse teatraalse valgustuse eestvedaja, Loïe Fulleri, ümber, keda imetlesid tollase ajad suured nimed kunstis, näiteks, Rodin ja Toulouse-Lautrec, ning isegi Marie Curie. Fookus asetus naise karjääri algusaastatele ning kuulsa Serpentine Dance loomisprotsessile -- mis nähtu järgi juhtus poolkogemata. Edaspidi juba keskenduti naise suhetele patrooni, d'Orsay krahviga, ning, iseäranis, teise hakkaja ja ambitsioonika tantsija, Isadora Duncaniga. Mõlemaga oli Loïel ka teatud kraadini romantilised suhted. Isadora suutis naisel pea täitsa sassi ajada. Põnev ajastu, fastsineeriv päriselus eksisteerinud ning oma sügava jälje jätnud peategelane, ohtralt potentsiaalset ning plahvatusohtlikku draamat ja tundeid kunstimaailmas, kenad kostüümid, jne -- aga oli see küll üks igav film! Minuni ei jõudnud grammigi särtsu ja Loïe ei paistnud üldsegi erakordne inimene, kes ta ju kahtlemata reaalsuses pidi olema. Mitmed aspektid, tempost kuni näitlemiseni kuni õhkkonnani, olid tuimad ja elutud -- vastupidiselt kõigele, mida esindas loo keskmes olev kuulus tantsustiil.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik blond
Originaalpealkiri: Atomic Blonde
Kinodes alates: 04.08.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mul oli kõigist tegelastest ja toimuvast nii ükskõik -- film ei tõmmanud mind käima ega suutnud kübegi kõnetada. Isegi mu suur lemmik, James McAvoy, ei olnud võimeline karakteritele elu sisse puhuda või mind nähtust hoolima panna. Külmaks ja kaugeks jäi eriti peategelasest jäine blondiin Elsa... ups, Lorraine. Juba alguses oli ka selge, kes on n-ö pahalane -- puudus põnevusfaktor ja vimpkad loos. Ohtralt pluss punkte sai film minult täna stiilsusele ja omanäolisele esteetikale. Viimast ilmselgelt ka rõhutati, minnes, sellest tulenevalt, süžee poolelt liialt mugavaks. Madinastseenid olid vinged ning, kuigi ikkagi absurdsed -- tegelased oleks pidanud ammu juba sussid püsti viskama --, suudeti need kätšid vähemalt realistlikult vaatajale esitada. Kihvt pakett, kuid üllatusvaba ning tühja õhu rohke sisu.







------------------------------------------------------

Pealkiri: Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks
Originaalpealkiri: Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mäletan kui esimene "Kariibi mere piraadid" osa kinodesse jõudsid ja seda isegi kaks korda kinos vaatamas sai käidud. Seda kõike, sest tegu oli ajuvaba, kuid laheda ja köitva piraadiseiklusega, žanr mis varem pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud ning automaatse läbikukkumise needus all kannatas. Viis ju "Kõrilõikajajate saar" (1995) omal ajal põhja Carolco filmistuudio. Selle žanri halva kuulsuse murdis aga teine needus, ehk siis "Musta pärli needus" ja riburadapidi on järgnenud neli järge. Vaatasin ära ka veel teise osa, kuid pettusin tohutult kui mulle armsaks saanud tegelasi enam ära ei tundud. Dünaamika muutus ja tegelased olid järsult ebasümpaatsed. Midagi ei ole ka viienda filmiga muutunud -- samad head ja vead, aga kuidagi luitunud ja väsinud näeb sarja uus lisa välja. Copy-paste täitsa esimese linateoses süžeest ja tegelastest (kuigi uus generatsioon tõi grammikese värskeid hoovuseid) ning vingest Jack Sparrowst on saanud veel piinlikum kloun. Nostalgiline oli aga muidugi taas Willi ja Elizabethi näha, kasvõi siis viivuks lõpus. Igatahes, tore idee, toredad efektid, tore seiklus, aga pillid oli aeg kotti panna juba paar filmi tagasi. Kõik järgnev on olnud üleliigne rahalüpsimasin.



kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Jõulu kontserdid ja etendused 2017: Vivaldi, Ilvesed, Pähklipureja ja Bocelli

Tervitus!

Käisin jõulukuul mitmel jõulu- või lihtsalt meeleolukal kontserdil või etendusel ning siin on lühiülevaated!

Kontsert: Antonio Vivaldi. Taevane ja maine armastus
Toimumiskoht: Eesti kontserdisaal
Millal nähtud: 16.12.2017

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kes siis ei teaks Antonio Vivaldi "Nelja aastaaega"? Erinevaid tuntumaid seiku teosest on, julga väita, et iga inimene kuulnud kas filmidest, reklaamidest, multfilmidest, televiisorist, internetist, jne, adumata aga alati, et tegu on Vivaldiga. Paljud on kuulanud ära ka kogu komplekti. Minu jaoks toimus terviku teose esmakordne kogemine detsembris 2017. Kriminaalselt hilja, kuid parem seda kui mitte kunagi. 

Peterburgi sümfooniaorkester Lev Dunajevi juhatusel lasi esimesel poolel kõlada näiteks flöödimängul, avapalal ooperile "Dariuse kroonimine" ning kahel ooperiaarial Jekaterina Šimanovitši esituses. Meeldiv ja meisterlik, kuid, olgem ausad, nad ei suutnud kuidagi küündida teise poole fookuse geniaalsusele. "Neli aastaaega" on imeline, vaimustav, hiilgav, unustamatu ja veel mitmed ülivõrdes kiidusõnad lisaks. Kuninglik kevad, hingemattev suvi, värviküllane sügis ja kõledalt kaunis talv -- Vivaldi suutis uskumatult täpselt muusikasse panna nelja aastaaja eripära, olemuse, helid ning inimese vaatevinklist lähtudes head ning halvad küljed. Teadmata kui keeruline on olla osav keelpillimängija, kuid aimates selle tagamaid, olin hämmingus millise intensiivse tempoga ja minu kõrvadele ideaalselt esitas trupp näiteks "Suve" tormi kibekärmet osa. Üleüldse kõlas kõik imeliselt! Taustaks oli võimalik projektorilt näha ka aastaaegadele vastavaid videosid ning laval esitas noor tantsijapaar kaasaegset koreograafiakombinatsiooni inspireeritud kuuldava sisust. Kohati tundus, et laval oli korraga liialt palju saginat ja erinevaid aspekte mida jälgida, kuid vähemalt oli valikut millele võiks kõrvade kõrval ka silmad keskenduda. 

Milline Vivaldi aastaaeg on minu lemmik? On neid kellel on üks konkreetne looduse aastaaeg, mis neid kõnetab. Minul seda ei ole, igal ühel on omad head ja vead. Samamoodi ka antud teose osadega -- on seiku, mis sügavalt puudutavad, on neid millega saavutab vähem kontakti. Natuke tõusevad teistest esile aga "Sügise" algus ning "Suve" torm. Absoluutselt oivaline muusikateos esimesest sekundist kuni viimaseni igatahes ning kohustuslik kuulamine kõigile.

----------------------------------------------

Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)
Teater: Royal Opera House (London)
Toimumiskoht: Cinamon Kosmos
Millal nähtud: 28.12.2017
Kestus: 2h 15 min

pilt kosmos.cinamon.com kodulehelt

"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!

"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.

Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.

Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.

-------------------------------------------------

Kontsert: The Ilves Sisters "Talvevõlumaa"
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Detsembris on mu repertuaaris alati üks jõulukontsert. Vaatamata sellele, et minul ja mu perel erilisi pühade pidamise traditsioone ei ole, tunnen ise alati, et kinkide kõrval pean korra ikka hooajamuusikat kuulma ning kirikumelu imetlema. Iga aasta on vastavaid kontserte jalga segada. Kõik kes tsipagi viisi peavad või mõnest pillist veidigi korrektsemat häält suudavad välja pigistada, hüppavad bussi ja ring tehakse peale kõigile Eestimaa pühakodadele. Olen meie muusikute hulgast väga valiv ja paljud mulle eri põhjustel peale ei lähe, seega langes valik see aasta õdede Ilveste ansambli kasuks, kes tundusid väljapakutust enim sümpatiseerivat.

Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.

Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!

Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.

----------------------------------------------------------

Kontsert: Andrea Bocelli: A Legend of Beauty
Toimumiskoht: Coca-Cola Plaza
Millal nähtud: 27.12.2017
Kestus: 1h 50 min

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Mul oli valida kas Draamateatri "Sumu" või see. Esimestel minutitel tekkis tugev kahtlus, et olin teinud vale valiku. Selle asemel, et keskenduda täienisti suurepärasele jääshowle, näidati liialt palju kaadreid publikust -- kohalikest botox-nägudest (no tõesti, vaielge vastu!) ja Katie Holmesist. Õnneks need segavad seigad lahustusid peatselt jäämaagia sisse ning sain kogemust vaikselt nautima hakata.

Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.

Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.

Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.

Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.

Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.


neljapäev, 4. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 1

Tervitus!

Kuna mul on isegi aastast 2016 veel mõned filmide ülevaated õhus, siis otsustasin suure portsu neid korraga ära teha ekstra lühidalt.

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Lumememm
Originaalpealkiri: The Snowman 
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 1.5/5

Kuidas saab küll nii ohtralt mööda panna!? Film kannatas augulise ja läbimõtlemata stsenaariumi all, kus keskenduti pidevalt ebaolulisele ning lugu mitte edasi viivatele kõrvalliinidele. Lisaks, oli tempo uimerdav ja esitus igav. Puudus sidusus pea kõikide teose aspektide vahel. Tegelasi oli ebavajalikult palju, liiga vähe oli nende arendust ning enamustega oli keeruline kontakti saada või kaasa elada. Kulminatsioon oli naeruväärselt mannetu ja koomiliselt teatraalne. Pea võimatu on midagi positiivset mainida -- vast see, et algus oli paljulubav koos suurepärase Norra maastiku ja keskkonnaga.





------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Jumanji: Tere tulemast džunglisse
Originaalpealkiri: Jumanji: Welcome to the Jungle
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei oodanud, et see uusversioon 90ndate samanimelisest loost on niivõrd ajuvabalt lõbus ja igati adekvaatne meelelahutus. Film teadis, et on totakas ja absurdne, kuid ei lasknud end sellest segada, vaid pööras selle fakti enda kasuks, keeras vinti üle ja, kokkuvõttes oli seda mõnusat tohuvabaohu lahe vaadata. Ma hindasin, et kuigi loo vallandaja, mäng, oli sama, erinesid käesolev ja originaalfilm üksteisest märkimisväärselt. Näiteks, kui eelnevas oli tegevuspaigaks päris maailm kuhu eksisid mängu igasugu olendid, siis viimases modifitseeris lauamäng end arvutimänguks ning peategelased imeti eraldi virtuaalreaalsesse maailma. Karakterid olid isikupärased ning igal ühel neist oli võimalus mingi hetk fookuses olla oma eriliste omadustega. Need olid kohati kahtlased (avatari nõrkus: kook), kuid kõik faktid leidsid kasutust -- iseasi kui sujuvalt neid rakendati. Näitlejad sulandusid oma tegelastesse kenasti sisse. Seiklus võib alata!

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Tüdruk ja koletis
Originaalpealkiri: Colossal
Kinodes alates: 28.04.2017
Minu hinnang: 4/5

Originaalne, kiiksuga ja ootamatute käikudega n-ö uut tüüpi superkangelaste lugu. Või paroodia nendest? Süžee oli põnev ja omanäoline kombinatsioon komöödiast, draamast, actionist ja thrillerist --- jäi segaseks, et mis ta täpselt olla plaanis, kuid mis iganes see ka ei olnud, mulle läks see igati peale. Kulminatsioon oli närvekõditavam, muljetavaldavam ja lõbusam kui mitmed kangelaste ja kurjamite viimased kokkupõrked Marveli filmides. Segadusse ajasid aga mitmed küsimused, mis jäid pärast tiitreid õhku rippuma, kuid loo üldine veider maik oli pigem ligitõmbav kui eemalepeletav.






----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Lego Ninjago film
Originaalpealkiri: The LEGO Ninjago Movie
Kinodes alates: 22.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

Mulle väga sümpatiseeris eelnev legoklotsidest seiklus Batmaniga peaosas ja ootasin samalaadset heatuju süsti sületäie huumoriga ka uuelt väljalaskelt. Tulemus oli aga eelmisega võrreldes vaimuvaesem ja lahjem. Huumorit nagu oli, aga mitte piisavalt. Lahedat seiklust nagu oli, aga mitte rahuldavas koguses. Süžee kohati nagu säras, aga mitte stabiilselt kogu nähtu vältel. Tegelased olid küll intrigeerivad, aga kõik ei saanud piisavalt tähelepanu, et potentsiaali realiseerida. Oli nagu lahe film, aga samas vahelduva eduga ei olnud ka. Eestikeelne tõlge aga mulle taaskord väga meeldis koos dubleeringuga: "Sa haised nagu vana joogamatt" ja "Mis pabistad, ainuke kes vaatab on su ülikriitiline isa".





------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Võõramaalane
Originaalpealkiri: The Foreigner
Kinodes alates: 13.10.2017
Minu hinnang: 3/5

Ma olin segaduses, sest suurem osa loost ei teadnud ma kellele kaasa elada või kasvõi kindlaks teha, kes suutis võita mu sümpaatia. Jah, Jackie Chan kehastas inimvrakist trööstitut isa, kes kaotas armastatud tütre, kuid Pierce Brosnani karakterit ja tema gängi piinama ja saboteerima hakata, ei tundunud ka just kõige õiglasem või minu poolehoidu võitev valik. Mõlemal poolel oli luukeresid kapis, mõlemad ei käitunud õigesti või siis käitusid just nii nagu nemad enda või lähedaste jaoks pidasid parimaks. Kaalukausid olid liialt jõuliselt üksiktegija, Jackie, poole nihkes ilma märkimisväärsete edusammudeta Pierce'i poksinurgas, et olukord tundus ebareaalne ning võimendatud. Teisalt, olid märulistseenid tõepärased ning pingelised ja tempo ärevaks tegev. Samuti, oli tore näha Jackie't dramaatilisemas, tõsisemas ning emotsionaalsemas rollis, kus mees sai lisaks klohmimisele ka oma näitlejaoskusi demonstreerida.


-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Pihtimus
Originaalpealkiri: The Confession
Kinodes alates: 27.10.2017
Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei teadnud, mida ma selles filmist ootasin, kuid eeldasin veidi igavavõitu külaloost kvaliteetfilmi. Jah, seda tooni tuli ka piisavalt ette, kuid üldiselt on minu jaoks tegu looga, kus lahe preester ja tema muhe abi tõmbavad lühema liisu, ehk siis, inimesed on närakad ja kahju saavad edumeelsed ning heatahtlikud. Või on iva selles, et kõigil on alati mingi vähem või rohkem isekam ning halba tekitav tagamõte – mõned lihtsalt sutsavad enne teisi ja konkreetse haavava löögina? Lõppkokkuvõttes, ei olnudki film nii ilmetu ja ebahuvitav kui paistis.






------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Legend Kolovartist
Originaalpealkiri: Легенда о Коловрате
Kinodes alates: 01.12.2017
Minu hinnang: 3/5

Vene filme ma just tihti kinno vaatama ei satu, sest komöödiad, mis suuresti Eestis valiku moodustavad, sisaldavad huumorit, mis mind karjudes eemale peletab. Vene ajaloolisi või muudmoodi komöödia žanrist eemalduvaid teoseid võib vaatamas käia aga küll. Kuigi need kipuvad olema teatud kraadini lapsikult klišeed või liialt muinasjutulised. Eks viimast oli ka Kolovarti lugu, kuid venelased suudavad need klišeed kuidagi mittetõsiseltvõetavalt kihvtiks teha. Jah, film oligi tsipa koomiliselt tõsine ja tõsiselt veidi koomiline aga mulle see ajaloomäruliseebiooper omajagu sümpatiseeris.





-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Palgamõrvari ihukaitsja
Originaalpealkiri: The Hitman's Bodyguard
Kinodes alates: 18.08.2017
Minu hinnang: 2/5

Ei olnud naljaks, no lihtsalt ei olnud! Tüütu paipoiss Ryan Reynolds ja närvidele käiv mölapidamatusega ja vali Samuel L. Jackson. Liiga palju mõlema näitleja tüüpilist karakterikehastust mõjus mulle seekord üledoosina. Lisaks, oli süžee tillukeste kõrvalepõigetega klassikaline 90ndate märulikomöödia, kus nalja sai siis kui kellelegi midagi pähe kukkus või keegi kolaka sai. Otse loomulikult ei olnud ka palgamõrvar üldsegi nii pahalane kui algselt tundus – miks riiviti selle lähenemisega maha krõbe ja mahlane koorik? Salma Hayek aga oli kõvam tegija kui mõlemad jorsid kokku.






---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Wonder Woman
Originaalpealkiri: Wonder Woman
Kinodes alates: 02.06.2017
Minu hinnang: 4/5

Oeh, kui palju võimsaid kananahka tekitavaid stseene siin oli! Näiteks, kui Diana ületas hävitatud mittekellegimaa kahe sõjavaenlase vahel oli mul mokk ripakil ja silmad punnis. Teisalt, oli loo kulminatsioon koos viimse võitlusega naeruväärselt nadi ning "Colossali" filmiga sama tüüpi, kuid viimane tegi seda märkimisväärselt osavamalt ning kaalukamalt. Diana on aga võrratu naiskangelane, kes lõpuks suurel ekraanil särada sai. Tema naiivsus võis vahelduva eduga tunduda ärritavana, kuid siis jälle värskendavana. Filmil oli hinge ning kõik aspektid suutsid olla edukas tasakaalus, piisavalt healt tasemel ja üksteist toetada. Gal Gadot oli imetlusväärne!





---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Blade Runner 2049
Originaalpealkiri: Blade Runner 2049
Kinodes alates: 06.10.2017
Minu hinnang: 4.5/5

Ma ei ole näinud kultusklassikaks saanud originaalfilmi, kuid uus peatükk selles maailmas suutis end imelise visuaalse poole ja kvaliteetset sisu lubades piisavalt paljulubav näida, et mind kinno meelitada. Ma kindlasti ei saanud kõigest täisväärtuslikult aru, esimese osa nägemiskogemuse puudumisel, kuid võin julgelt öelda, et see detail ei takistanud mind grammigi olemast vaimustuses sellest veidrast, ahvatlevast ja hirmuäratavast tulevikumaailmast. Lugu oli sügav, nüansirohke, loogiline, kaasahaarav, liigutav, visuaalselt meisterlik, läbinähtamatu ning passiva muusika ja helitööga. Tegelased olid väljajoonistatud ja näitlemine kiiduväärt. Ma elasin esimesest hetkest Ryan Goslingu karakterile, politseinik Kle, kaasa. Vat see oli üks üksik ja hale tegelane, kes mu südame härdaks tegi -- mehe õnnetu kutsunägu ainult valas õli tulle. Viimast puänti ei näinud ma mitte kuidagi ette ning kuigi see mulle väga ei istunud, oli see osavalt esitatud nutikas vimpka. Teisalt, tegi just see jõnks loo minu silmis iseäranis nukraks. Miinusena tooksin välja filmi pika kestuse ja kippumise kohati venima.

-------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt
Pealkiri: Paddingtoni seiklused 2
Originaalpealkiri: Paddington 2
Kinodes alates: 01.12.2017
Minu hinnang: 4/5

Esimene üliviisaka ja nunnu Peruu karupoja seikluste film oli üks mu lemmikuid lastelinateoseid: siiras, südamlik, lustakas ja ka tehniliselt igati õnnestunud. Igati meeldiv ja muhe nagu peategelane ise. Järg võttis üle eelnevast kõik edukalt toimiva ning jätkas igas vanuses vaatajais sooja ja õdusa tunde tekitamist rinnus. Paddington peab taas enda eest võitlema ning satub seekord ka vanglasse, kuid väikse jõmmu perekond, Brownid, on seekord algusest lõpuni tema seljatagust hoidmas. Oli üliarmsaid momente, oli õpetlikke momente, oli naljakaid momente (eriti lõik juuksuris), oli tundeküllaseid momente, oli ootamatuid action momente (eriti rongisõit) -- põhimõtteliselt tehti linnuke kõikidele teguritele, mis tarvilikud, et luua esmaklassiline lastefilm. Silma jäid seekord uustulnukad Brendan Gleeson -- inimmõmmikust kriminaal ning Hugh Grant -- libedikust gentleman varganägu. Mul on vaid natuke kahju, et film dubleeriti (kuigi igati kenasti), sest jumaldan Ben Whishawd, kellel on ka mõnusalt meeldiv hääl ning kes annab selle ingliskeelses versioonis Paddingtonile.


laupäev, 30. detsember 2017

Külastus ja etendus: Glasgow ja muusikal "Blood Brothers"

Tervitus!

Sattusin tööga seoses septembris nädalaks Glasgowsse Šotimaal ning tekkis mõte kasutada võimalust ja külastada kohalikku teatrit. Mõeldud, tehtud! Kaaslane läks ilma igasugu küsimusteta entusiastlikult mu plaaniga kaasa ning ühel õhtul jalutasimegi King's Theatre'isse -- valikuks muusikal "Blood Brothers".

Esiteks, paar sõna Glasgowst. See oli minu teine kord seda kihvti linna külastada. Kui ma esimese korra ajal olin tööga hõivatud ja suuresti peale hotelli ja Glasgow Ülikooli midagi ei näinud, siis seekord jätkus kultuurile ohtralt aega. Või siis sai seda aega jõuga võetud ning tööga järjele jõutud öösel. Hotell oli kahe sammu kaugusel Kelvini jõest, mis lookles mööda linnaosa, kus mina põhiliselt paiknesin. Kümne minuti kaugusel oli ka botaanikaaed. Kuna ilm oli sombune, siis niiväga aia võlusid imetleda ei olnud võimalik, kuid klaasmajad olid suured ja uhked nii väljast kui seest. Just oli lõppenud ka dinosauruste näitus ning üksikuid monstrumeid veel muruplatsidel lebotamas sai nähtud -- juba poolikud või natuke enam ühes tükis. Laialdane ja mõnusalt roheline koht kus jalutada oli ka Kelvingrove’i park, mille sisse mahutus ka lahmakas Kelvingrove’i muuseum.


 

(Pilt 1: botaanikaaed; Pilt 2: sild üle Kelvini jõe ja kirik mu hotelli kõrval)

Ma olen võib-olla naiivne aga ma tõesti ei osanud oodata Kelvingrove Art Gallary and Museum’ist Van Goghi, Monet, Picassot, Cezanne ning mitmete muude kuulsate maalikunstnike teoseid. Samuti, avastasin enda jaoks the Glasgow Boys’id. Ei, tegu ei ole kohaliku poistebändiga vaid maalikunstnike grupiga, kes tegutsesid alates kuskil 1880ndatest. Meeste maalid olid paljuski värviküllased, muinasjutulise maiguga, fookusega loodusel ning välismaailmal ja kujutasid igapäevaseid asju realistlikult, kuid ebamaiselt ning käegakatsutavalt kaunilt. Ruumis, mis oli spetsiaalselt sellele grupile pühendatud, leidsin mitmeid teoseid, mis olid just minu esteetikale vastavad. Iseäranis E.A. Hornel, oma muinasjutuliste maalide, ja George Henry, oma jaapaniteemaliste teostega. Meele jäi ka John Lavery maal kirglikult tantsivast naisest nimega "Anna Pavlova". Lisaks pälvis tähelepanu ka Šoti kultuur ning ajaloolised esemed koos muu kunstiga. Imetleda sai ka imelist Mackintoshi stiilis klaasi disaini, mööblit ja muud. Vaatamist jätkus tervelt mitmeks tunniks ning kõike seda saatis orelimäng. Pea sissekäigu juures oli lae all orel, mis neoonvärvides valgustatud ja mida külastajate naudinguks mängiti.






(Pilt 1: orel Kelvingrove'i muuseumis; Pilt 2: E.A. Horneli maal; Pilt 3: Mackintoshi stiil; Pilt 4: Klevingrove'i muuseum, pilt tehtud Glasgow Ülikooli eest)

Kohe Kelvingrove’i pargi kõrval asus ka võrratu Glasgow Ülikool, kus ma palju aega reisist veetsin. Ma arvan, et siinkohal oleksid sõnad üleliigsed, sest hoone, selle ajalugu ning ülikooli maine räägivad enda eest – tõeline Harry Potteri Sigatüüka! Igatahes, võimas on see küll ning võtnud esimesel kohtumisel osa tunnisest ekskursioonist sain hulga ja huvitavat ülikooli kohta teada ning näha. 


 


(Pilt 1: Glasgow Ülikooli hall; Pilt 2: Glasgow Ülikooli torn; Pilt 3: Glasgow Ülikooli sisehoov)

Glasgow Ülikooli ümbrune osa oli armsa ja koduse tudengilinna tooniga, kus leidus hulgaliselt väikeseid poekesi, kohvikuid, söögikohti, antiigipoode, kolipoode ning vintage riideärisid. Mitmes kohvikus sai isegi tagumikud maha pandud ja keha kinnitades melu nauditud. Liikudes aga kesklinna poole, mis jäi kuskil kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusele tundus, et tegu on hoopis teise linnaga – vana-Euroopalikum, mastaapsem, modernsem ja võõrastavam kui mainitud hubane mu hotelli lähinaabruskond. Shopatud sai Buchanan Streetil, kus leidus kõike alates Top Shopist kuni brändipoodideni kuni Whittardini (kus ma alati teed ja kohvi käin hankimas). Võluvad on ka teeruumid (tea rooms), mis tavavaatajale alati kergelt linnapildis silma ei jää ja mis end väikestes nurgakestes peidavad. Olles suur tee tarbija, siis on unistus, et kas Eestis selliseid kohti enam oleks -- või üldse kasvõi üks. Leidus ka kohalike maiustuste poolde, kust sain vajalikud kingid sõpradele. Paralleeltänaval asus ka George Square – kohalik n-ö raekoja plats – mille suurt ja valget Glasgow City Chambersit sai imetletud. Siinkohal pean ka mainima, et kesklinnas olid hooned n-ö puhtamad ja heledamad, kuid üleüldse on Glasgow ehitised sellised liivakivised ja pruunikad, otsekui määrdunud ja kaua tolmutormi käes olnud. Samuti oli iga nurga peal mõni vingelt sünge ja pruunikas kirik. Selline veidi räsitud olek aga lisas linnale iseloomu, mis ei ole selle võimsa industriaaltaustaga linnale midagi ebatavalist. 


 


(Pilt 1: Buchanan Street; Pilt 2: Kelvingrove'i park; Pilt 3: George Square)

Paari sõnaga mainin ka New Lanarkit, kuhu ühel päev väljasõit toimus. Tegu on UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva ehitiste kompleksiga kuhu töötajate sotsiaalse heaolu eestvedaja Robert Owen rajas n-ö utoopilise kogukonna. Tegu oli puuvilla töötluse asutustega, mis omal ajal oli revolutsiooniline selle poolest, et ei hoolitud vaid toodangust ükskõik mis tingimustes, vaid ka töötajate ning nende perede heaolu peeti hinnas. Näiteks, pidid lapsed kohustuslikus korras käima kompleksis asuvas koolis, mis oli sel ajal ennekuulmatu.





(Pilt 1: New Lanark künka otsast vaates; Pilt 2: New Lanarki puuvilla töötlemise masin)

Nüüd, lõpuks aga siis ikkagi teatrikülastuse juurde. Kui ma ei oleks hoonet guugeldanud, poleks ma iialgi selle peale tulnud, et see suvaline maja mittemidagiütleva sissepääsuga varjab uhket sisu. Soovimata interneti teel pileteid hankida oli äärmiselt mugav, et paar tundi enne etenduse algust sai pileteid osta ka teatrist kohapealt. Õnneks ei joostud antud muusikalile murdu ning koha valikul ei pidanud me äärmiste ja kaugete istmetega leppima. Pilet oli ka üllatavalt aktsepteeritava hinnaga. Ostetud sai kaks kohta parteris ning otse lavaga vaates keskel 8. ritta. Üks pilet oli 39,5 EUR (35 naela). Teatri sisu oli veidi võõrapärane võrreldes Eesti teatritega ning natuke labürindi moodi, kitsaste koridoridega, kus alguses oli keeruline aru saada mis, kes, kus. Eksides esimesena püstijala baari, sai peatselt leitud ka praktilisem kohvik, mis enam kodututtavat formaati pakkus. Kõige rohkem aga avaldas muljet saal ise. Ma ei ole kunagi suurejoonelisemas teatrisaalis käinud. Tugev kuldne interjööri värv koos punaste toolidega mõjus muljetavaldavalt. Samas aga oli tunda saali päevinäinud hõngu. 


 

pilt atgtickets.com kodulehelt

(Pilt 1: King's Theatre saal; Pilt 2: King'sTheatre saali lagi)

Kui aus olla, siis ei olnud ma antud menumuusikalist midagi varem kuulnud. Tegu oli täitsa tundmatu etendusega, mis aga väidetavalt on omajagu tuntud. Uurides eelnevalt võimalusi, et mida üldse vaatama minna, pidin taaskord leppima, et väljaspool Eestit on teatriprogramm teiste põhimõtetega. Ehk siis, esitatakse ühte tükki (nt ringreisina linnast linna) pikema perioodi jooksul (nädalad/kuud/aastad) iga päev, söögi alla ja söögi peale, ühes teatris ning variatsiooni väga ei ole. Kuna muud teatrid ka midagi eriti ei pakkunud -- kui üldse -- siis oli otsus tehtud.

Esimest korda esitatud aastal 1983, on tegu mainekaid auhinde võitnud muusikaliga, mis täienisti minu poolehoidu võita ei suutnud. Lugu räägib kaksikvendadest, kellede vaena ja juba seitset last kasvatav üksikema annab ühe poistest rikkale prouale, kelle juures naine koristajana töötab. Poisid, Mickey ja Eddie, sirguvad kategooriliselt erinevates keskkondades. Kuskil kümneaastastena nad kohtuvad, saavad sõpradeks ja lubavad, et hakkavad verevendadeks, teadmata, et nad ongi vennad. Vanemaks saades hakkavad nende sõprust lõhestama sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud põhjused. Mickey kaotab töö, abielu jookseb karile, satub politseiga pahuksisse valides kriminaalse tee, satub vanglasse ning kirsiks tordil on depressioon ja antidepressantide sõltuvus. Laviini paari punktiga on tahtmatult seotud ka Eddie, kes on nüüdseks edukas jurist. Olles raevunud Eddie ja oma naise arvatavast afäärist, tormab Mickey, relv kaasas, Eddiega kohtuma. Sekkuvad politsei ja poiste ema ning selgub tõde, et mehed on vennad. Mickeyl, sattudes enam masendusse, et Eddie suurepärane elu oleks võinud ka sama hästi tema oma olla, läheb relv kogemata lahti ning vend tapab venna. Samaaegselt tulistab ka politsei ning kaksikud ongi surnud. Põhimõtteliselt oli lugu "Nagu kaks tilka vett" -- tragöödia versioon.


pilt atgtickets.com kodulehelt
Ma ei oska seda täienisti seletada, kuid võrreldes muusikalidega, mida Tallinnas olen külastanud tõusid antud etenduse muusikalised etteasted selgelt esile. Lauldi kuidagi klaarimalt ja kõlavamalt. Minu jaoks ei ole etenduste laulude tekstidest alati lihtne aru saada, siinkohal oli aga diktsioon suurepärane. Teisalt, olid palad aga kergesti ununevad ja üksluised. Põhinumber, "Merilyn Monroe", mida liialt leierdati oli iseäranis lahja. Viimasele aitas kaasa seda esitanud tegelase, poiste ema, kuidagi värvitu ja mitte veenev üldine esitus.

Süžee oli samaaegselt nii klišee kui originaalselt ebatüüpiline. Esimene vaatus oli küll oma kurbade ja ebaõiglaste joontega, kuid siiski sisaldas see huumorit, lõbusaid laule ja kahe venna lapsepõlve seiklusi mängumaailmas. Mulle väga meeldis kuidas täiskasvanud näitlejad lapsi kehastasid. Eriti jäi silma Mickey, kes pakatas energiast, kargas ringi siin ja seal ning kelle kõnemaneer oli ülepakutult mudilaslik, mis passis ideaalselt. Ka tema tulevane naine, Linda, oli üliarmas tirts täiskasvanud naise kehas. Toonimuutus teises vaatuses oli drastiline. Mickey elus veeres allamäge ning ta tiris tahtmatult või tahtlikult kaasa ka kõik lähedased. Selline realistlikult kole lõpp üllatas mind ja seda positiivselt. Ma ei ole kogenud ühtegi muusikali, mis isegi kurva kontekstiga, suudaks aga nii ebamuusikalik näida. Teine vaatus, ja eriti Mickey saatus, oli äärmiselt nukker aga tervitatav oma ebatüüpilisuses. Ma poleks ka kunagi oodanud depressiooni teemat ning sellega seoses ravimisõltuvuse käsitlemist 80ndatel loodud muusikalis -- taaskord, kiidan heaks. Loo traagiline kulminatsioon ei olnud aga vaatajale ootamatu, sest etenduse esimene stseen oli ka selle viimane stseen. Ehk siis, rippus kirves algusest lõpuni õhus ning mõtiskleda sai vaid selle üle, et mis situatsioonis ja ajendatuna millest see langeb. 

Tõsine, meeldejääv ning omanäoline tükk, isegi kui muusika oli minu jaoks mannetu. Tõdesin ka, et meie enda kodused etendused ei jää kohe üldse maha ei lavakujunduses, näitlemises või üldises esituses. Samas, ei olnud tegu ka väga ekstravagantse muusikaliga, millel oleks rohkem prestiiži ja paremat investeerimist vaja kõigil aspektidel.



neljapäev, 21. detsember 2017

Etendus: "Nabucco" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suveooperilt Coca-Cola Plazas!

Pealkiri: Nabucco (Giuseppe Verdi ooper)
Teater: MET Opera Summer 2017 (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 26.07.2017
Minu hinnang: 3.5/5


pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Kas on midagi selle teose kohta mida ma ei adu või on see lihtsalt juhus, kuid "Nabucco" oli Metropolitan Opera ülekannete seas 2016/2017 hooajal etendus, mis vähemalt Tallinnas täitis märkimisväärse arvu kohti ja isegi paar lisaseanssi välja teenis. Kas asi võib olla selles, et tegu on Verdi teosega, mida peetakse tema hiilgava helilooja karjääri tõeliseks alguseks, või on iva hinnatud ja armastatud orjade koori palas, mis just käesolevas etenduses kõlab? Arusaamatu, sest süžees, vähemalt mina, midagi ülearu paeluvat ei märganud. Seega, on mul on veidi keeruline mõista miks just see ooper võrreldes teiste Metropolitan Opera poolt pakutavate variantide hulgast niivõrd suuri masse ligi tõmbas. Müstika. Lisaks sellele, on märtsis 2018 Estonias toimuva Läti Rahvusooperi "Nabucco" külalisetenduse piletid juba praegu välja müüdud. Olles sütitanud minus uudishimu ning olles selle ooperi menust kohaliku publiku hulgas hämmingus, otsustasin külastusega teose fenomeni veidigi mõista.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Ooper põhineb piiblilool, kus keskmes on kaks rahvast, kaks usku, kaks õde, kahte sorti armastust ja suurushullustust täis kuningas. Iisraeliidid ja babüloonlased, uus ainujumal ja iidne mitmejumaluse usk, Abigaille ja Fenena ning puhas ja siiras armastus versus isekas ja kirglik armastust. Ja olgem ausad, see vastandite kombinatsioon oleks olnud tõhus, kui usu roll ei oleks mu silmi pidevalt pööritama ajanud. Religioon on minu jaoks teema, mis võib pärssida või soodustada mu sidet vaadatuga. Antud juhul sai see varjutavaks takistuseks. Muuseas, pani klišeetüütuses kulmu kergitama Nabucco järsk usumuutus ja seda ilma igasugu orgaanilisuseta. Jah, ma tõden, et tegu on piiblilool põhinevaga ning tegu on ooperiga, kus sisu usutavus ei ole kaugeltki A ja O, kuid kaunis muusika viib nähtava vaid mingile tasandile. Kõrgustesse tõusmisel on vaja ka funktsioneerivat ning mingigi loogilisuse kübemekesega süžeesambaid. Ma tahan kaasa elada ja tunda, et toimuv mind emotsionaalselt liigutab. Ma ei taha tunda vaimuvaesust, aulikku loo kulgemist ning järske ja mugavaid õhust tulnud karakterimuutusi -- ükskõik kui kaunilt sellele saateks lauldakse.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Midagi on ka nihu läinud kui vaatamata kainele mõistusele võidab minu poolehoiu ja sümpaatia pigem n-ö kurikael Abigaille, kui Fenena või ükskõik kes teine tegelastest. Viimane oli igavavõitu klassikaline ennastsalgav õilishing, kes kippus ärritama. Iseäranis kõrvutatuna oma komplitseeritud, konfliktse ja koloriidse õega. Abigaille avaldas muljelt -- võimas, mitmetasandiline ja tõeline alfanaine. Jah, tema eesmärgid ei olnud just õiged, vahendid valed ja tema enesekeskne teerulliga teistest üle suhtumine ei võitnud talle poolehoidjaid, kuid baastasandil ma isegi mõistsin miks ta selline on ja mis teda ajendas. Mina võtsin teda pigem kui vääriti mõistetud anti-kangelast kui pahalast. Talle oli kordades lihtsam kaasa elada kui allikavesi puhtale Fenenale. Abigaille oli inimlik ja eksiv, kuid võimas loodusejõud, mille teda kehastanud Ljudmilla Monastõrska hiilgavalt esile tõi. Karismaatiline naine vägevas etteastes -- etenduse üks ja ainus tõeline pilgutõmbaja! Sellise uhke naise kõrval kahvatus, Fenenale lisaks, veelgi ka ooperi armusüžee, mis jäi äärmiselt hädiseks ning pani end pidevalt unustama. Suurem lembelugu tundus olevat erinevate tegelaste ja jumala vahel.


pilt forumcinemas. ee kodulehelt
"Nabuccost" rääkides ei saa üle ega ümber juba legendaarsest orjade koori loost. See hingestatud ja melanhoolne pala tõi kananaha ihule. Publikule mõjus see veelgi tugevamalt ning tulenevalt tormilisest reaktsioonist, kogesin esimest korda, ükskõik kas siis ooperisaalis olles või ülekannet vaadates, et mõnda lugu esitatakse kaks korda järjest. Teist korda etteastele keskendudes, tõdesin, et sõnad olid isegi kaunimad ja sügavamad kui muusika ise. Võrratu pala täis igatsust, unistust ja tagasivaadet. Ülejäänud muusika oli silmapaistvalt kooriesitustega ülekaalus ning toetas emotsionaalselt võimsaid stseene ideaalselt. Ooper tõusis esile ka iseäranis vägevate ja tundeküllaste seikade poolest nagu Nabucco püha kotta tungimas, Abigaille oma isa hülgamas, naise avastus, et on tegelikult orjade laps -- kokkuvõttes, enamus stseenid Abigaillega. Tegelastele fokuseerimist aitas suuresti ka lavakujundus, mis oli suhteliselt tagasihoidlik, tumedatooniline ning tagaplaanile sulanduv. Visuaalselt saavutati sünge ja halvaendeline keskkond, mis laval toimuvat ka kirjeldas ja toetas. Produktsioon oli loomulikult esmaklassiline. Midagi vähemat Metropolitan Operalt oodava vast ei maksagi.

Lõppkokkuvõttes, ei saanud ma targemaks, et miks saadab "Nabuccot" Eestis selline fenomenaalne edu ja huvi. Muusika oli suurepärane, kuid seda on ta ka mitmetes teistes niivõrd suurt vastukaja mitte saavates ooperites. Tegelastest leidus tõelisi pärle ja ka üksluiseid klišeehunnikuid. Süžee realiseerimise osas olen ka kohati kahtleval seisukohal. Kas siis ikkagi müüb Verdi nimi või ooperis käsitletavad teemad? Kas need kõnetavad nii suurt hulka rahvast? Ma ei oska seda fenomeni seletada. Miks just see ooper? Müstika.