teisipäev, 23. august 2016

TREFF: "FREEZE!" - Nick Steur (Holland) ja "Plastikkangelased" - Ariel Doron (Iisrael)

Tervitus!

Kaks ülevaadet selle aasta TREFFilt!

Pealkiri: Plastikkangelased
Originaalpealkiri: Plastic Heroes
Kestus: 40 min
Millal nähtud: 03.06.2016 (Von Krahli teatris)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Sõda ja mänguasjad või siis sõja illustreerimine mänguasjadega, ei ole just kooslus, mis esimese mõttena kokku sobiks. Eriti kuna lelud assotseeruvad lastega ning viimased omakorda muretuse, süütuse, puhtuse, rõõmu ja avatusega. Reaalsuse koledaimat aspekt, sõda, aga on kõike muud kui päikeseline. Kuid just selline teema ja vahendite vastandumine andis antud tükile sügavama tähenduse ning tõi ka publikus esile jõulisemaid emotsioone. Etendus oma ideega baseerus puhtalt just sellel kontrastil ning reaktsioonidel ja vastuolulistel tunnetel, mis sellest tulenesid. Nähtu võimaldas erinevate tasemega kihtidel paigutatuna hulgaliselt diskussioonimaterjali ning viskas õhku nii mõningaid ajurakukesi stimuleerivaid mõttekilde, sest on vähe niivõrd kõrgtasemelisi kontroversiaalseid teemasid kui sõda.

pilt nuku.ee kodulehelt
Laval oli laud ja tool ning mänguasjameister võlus laua all olevast sahtlist välja kõik etteasteks vajalikud komponendid. Publiku ees rullusid lahti üksikud, kuid värvikad ja löövad hetked sõjaväelase elust. Näha sai üksluiseid momente, kaootilisi hetki, tundeküllaseid momente ning pingelisi hetki. Vastupidiselt populaarsele imidžile, ei hõlma sõda ainult nottimist ja madinat, enamgi veel on igavaid ning meeleheitele ajavaid rutiinseid olukordi, näiteks valvekohuse täitmine. Seda nüristavat ja monotoonset tegevust demonstreeris seik, kus roheline mängusõdur kõndis edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, sõi ära paki Draakoni komme, jõi ära pudeli Coca-Colat, tühjendas põit ning haigutas laisalt. Kõlab äärmiselt igavana ja see stseen võttis omajagu aega, kuid vürtsi lisas tõsiasi, et etendusemeister tegi mänguasjaga kõik tegevused kaasa. Ehk siis pugis mees tõesti vaikselt vaataja silme all ära paki komme ja pissis ka vett publikusse.

Emotsionaalsemaid hetki esindas sõduri Skype kõne oma kodusele kallimale, keda kehastas Barbie nukk, ning sõdurite endi unistused ja allasurutud tunded, mis ebasobivatel hetkedel üles kerkisid ning millede kulminatsiooniks võib lugeda tempokat ja ekstravagantset diskotantsu etteastet mitme nuku poolt. Viimased saadi tantsu vihuma väga lihtsalt aga leidlikult. Nimelt oli tegu mänguasjadega, mis patareide lisamisel, sai panna relvad käes maha roomama ehk siis nihkusid nad jalgu liigutades teosammul, kuid järjekindlalt edasi. Tõstes nad aga jalgadele, liigutasid nad oma keha kelmikalt ning energiliselt otsekui tantsu saatel, relvad käes vehkimas. Iseenesest mõistetavalt ei puudunud peostseenidest ka tulevärk. Tekkis koomiline, kuid samas veidralt hirmuäratav vaatepilt. Meeldejääv efekt saavutati taas tänu kahe üksteisest kaugel eemal seisva vastanduva faktori põrkumisele: tants ja pidu versus relvad ja sõda.

pilt nuku.ee koduelehelt
Loomulikult oli märkimisväärne osa etenduses ka huumoril, kuid arvestades konteksti oli tegu pigem musta huumoriga. Kohati tundus, et vaatan filmi "Ässad," kus parodeeritakse sõjafilme ning millest kumab läbi tüüpiline ameerikalik lähenemine taolistesse filmidesse. Ehk siis tundus sõda liialt kangelaslik, ilustatud ning entusiasmi täis. Seda illustreeris näiteks stseen, kus sõdurnukud lähevad helikopterisse ning iga üks ütleb suure mürina taustal, enne lahingusse sukeldumist, midagi särtsakat ja änksi täis. Tegu oli otsekui võltsidest, teesklevatest või reaalsuskaugetest kangelastest, millele viitas ka tüki peakiri: plastikust kangelased. Minu lemmikud momendid aga ei sisaldanud ilmtingimata nalja, vaid ühte karvast ja pehmet tiigrist mängulooma. Viimane sümboliseeris minu silmis sõja süütut keskkonda ning ohvreid. Ülinunnu oli looma ninapidi kokkusattumine tanki ja sõduriga ning looma üliarmas kehakeel.

Väga tähtis on ka välja tuua, et etenduse lõpus jagas mees lahkuvale publikule samu Draakoni kommi, mida enne agaralt mugis. Miinusena mainiksin eelnevalt, ühelt küljelt plussina loetletud, liialt paroodialikku õhkkonda, mis kohati takistas nähtut tõsiselt võtmast, mida käsitletud teema, tahes tahtmata, alati on. Tõsiduse ja pilamise noateral tasakaal oli faktor, mis võimaldas tükile niivõrd sügava jäneseuru, kuid see kippus paaril korral liialt kalduma kerglasele poolele.




----------------------------------------------------

Pealkiri: FREEZE!
Kestus: 40-70 min
Millal nähtud: 04.06.2016 (Katariina kirikus)
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Ma ei ole just agar klassikalise teatri väliste etenduste külastaja ning igasugu performance-esitlus teeb mind tihtipeale nõutuks, kuid vaatama minna, kuidas üks mees vaikselt kive üksteise peale tasakaalu laob, tundus äärmiselt intrigeeriv. Seda eriti kuna ainuüksi idee, et ükskõik millise suuruse, raskuse ja kujuga kivid on kuidagimoodi alati võimalik üksteise peale püsima paigutada, tundus enne antud etteastet nägemata omajagu fantaasiamaailmast pärit.

Asukohaks oli valitud salapärane, atmosfäärikas, ajaloost pakatav ning, õnneks viimasel ajal, üllatavalt palju rakendust leidnud Katariina kirik vanalinnas. Kuigi etendus ning asupaik minu jaoks ideaalis ei sulandunud (vastandid: üks modernne, pingeline ja visuaalne ning teine vanaaegne, sisutihe ja lõõgastava efektiga), pakkus hoone piisavalt ruumi ja iseloomu, et tegevust toetada ning meeldejäävat kogemust pakkuda. Enne kirikusse sissepääsemist, algas etendus aga hoopis reeglite tutvustamisega publikule, et kus nad võivad liikuda, kuidas kohe algav toimima hakkab ning veidi taustainfot kasutatavatest esitlusvahenditest. Lävendit ületades oli märksõnaks vaikus.

Keset kivist ja ebastabiilset kirikupõrandat oli kividega piiratud ringjas ala, kuhu sisse külalised jalga sisse tõsta ei tohtinud ning mille territooriumil tegutses meister, kes oma tasakaalustamisvõimed demonstreeris. Kivid oli väidetavalt mees korjanud eelneval päeval rannast ja mujalt ning kordagi ei olnud ta nendega varem veel oma oskusi katsetanud. Kivid olid erinevad, küll pisikesed ja piklikud, küll suured ja kandilised kamakad. Esmapilgul oli tõesti hämmastav mõelda, et kuidas ta küll need mittekoostööaltid esemed üksteisega harmooniasse paneb. Olin äärmiselt skeptiline, kuid kui esimesed paar kolakat paigas, siis olin hetkeks sõnatu.

pilt nuku.ee kodulehelt
Mees liikus oma ringikujulisel mängumaal ning küll kord võttis kaootiliselt maha laotatud kive ise, kord hoidis oma kätt kutsuvalt, et keegi teine tal enda valikul ühe pihku paneks. Koheselt ei saanud pealtvaatajad isegi aru, et mida mees neilt ootab ning ka meile iseloomulik tagasihoidlikkus lõi välja. Veidi koomiline oli kuidas mees ootas, käsi kutsuvalt üleval, kuid keegi ei vaevunud talle midagi sinna ulatada, eeldades, et keegi teine teeb või olles uje. Õnneks saadi sellest häbelikkusest etteaste kulgedes peatselt üle. Publiku valik kinnitas ka seda, et mees ei valinud tükke, mida oleks kergem sobitada vaid kohati sattusid kätte väga keerulised kombinatsioonid. Nii uskumatu kui see aga ei olnud, sai ta pea iga väljakutsega hakkama.

Kividele lisaks kasutas ta ka pikki metallist nelinurkseid talasid, mis olid seest tühjad ja milledele ta kivisid tasakaalustamiseks asetas. Kohati tegi see ülesande lihtsamaks, kohati raskemaks, sest balanssi oli tarvis panna ka tala, mis liialt lihtsalt võis ümber kukkuda. Ka kivide arv, mis ta üksteisele asetas varieerus, kord oli kolm või isegi neli tasakaalu laotud, kord aga vaid kaks, kui tükid eriti vaevanõudvad olid. Oma ambitsioonikaima kombinatsiooniga ta kahjuks hakkama ei saanud. Plaan oli kasutada mitut tala, üks pikkupidi ja teine horisontaalselt, ning nende peale omakorda kive tasakaalustada, kuid kahjuks jäi tulemus nägemata, kuna mehe jõud sai otsa ning vahendid ei olnud kuidagi altid koostööd tegema. Kukkumise ja selle põrke tagajärjel langesid ka eelnevad tornid, kas tervenisti või üksikud tükid. Põhimõtteliselt pidas paika mõte, et kasvõi üks hingetõmme võis kunstiteosed hävitada. Veel enamgi sundis see elama momendis ja saavutusi imetlema, sest juba järgmine moment võisid nad olla maas hunnikus. Huvitav oli hiljem küsimuste ja vastuste vestluses publikuga kuulda, et üldiselt tema sambad ümber ei kuku ning tavaliselt suudab ta kõik ettevõetud tükid lõplikult ikka enda pilli järgi tantsima panna, kuid konkreetne etteaste oli vahendite koostöö tõrksuses mehele isegi tervitatavam kui ideaalne show.

pilt nuku.ee kodulehelt
Eriti meeldejääv oli mulle veel etteastet hõlmanud vaikus. Keegi ei iitsatanud ning kui keegi tasaselt liikus või kotti õlal riivas, siis oli see otsekui plahvatus, mis lõhestas häirivalt ülipinevat õhkkonda ruumis. Sellise tasemega vaikust pole ma enam ammu nautida saanud. Olen veendunud, et kui nõel oleks kukkunud, oleks ka seda teravalt kuulda olnud. Ilma sellise vaikuseta ei oleks aga mees nii pingsalt keskenduda saanud, nii väga, et lausa higi voolas.

Miinusena pean tõdema, et ootasin enamat ehk perfektsemat etteastet. Jah, ma saan suurepäraselt aru, et tegu on iga kord ainulaadse ja ettearvamatu ettevõtmisega, ning ka mehele endale meeldisid ootamatused enam kui lepase reega sõitmine, ja et tegu on üleüldse erakordse visuaalse kogemusega. Teen ülekohut, kuid siiski tahtsin esmalt näha ideaalset show-d ja teisena oleksin avatud muudele variatsioonidele ning ootamatustele kivide ladumises. Samas aga ega mul vast kunagi enam taolist etteastet näha õnnestu. Ootasin ka sama võimsaid ja suurejoonelisi torne nagu fotodel, kuid sellistesse kõrgustesse siinkohal ei jõutud. Vaatamata sellele, oli tegu haruldasi oskusi demonstreeriva pulssi igati tõstva etendusega.



esmaspäev, 22. august 2016

TREFF: "Päike läheb puhkusele" NUKU teatris!

Veelkord TREFFilt!
Päike läheb puhkusele


Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5





Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.

Sisu:

"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.

Varjudemäng. Foto: Jaana Süld

Mis mulle meeldis?

Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.

Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.

Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!

Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.

Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.

Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad.

Kokkuvõttes:

Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!

5+ lastelavastus!


Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!







pühapäev, 21. august 2016

Teater: "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)
Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Ivo Eensalu
Osades: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson
Esietendus: 12.07.2016
Millal nähtud: 04.08.2016
Minu hinnang: 1.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Väga kriitilise ülevaate hoiatus!

Äkki ikkagi on asi minus? Mu kaaslane, kellelt eeldasin, et on tüki vastu veelgi kriitilisem ning nähtust kohe kindlasti ei vaimustu, väitis siiralt, et temale meeldis. Ka teine kaaslane oli positiivselt meelestatud. Ka publik tundus, et tüki kulgedes, aina soojeneb etenduse suhtes. Olen alati olnud avatud mõttetule meelelahutusele ja tihtipeale võib see olla palju nauditavam kui asjalik variatsioon, kuid hüppa või aknast alla, no ei saa ma kuidagi antud näidendit kiita.

Sisu keskmes on kolm täiskasvanud last, kes isa palvel kogunevad lapsepõlvekoju, kuna mehel on tähtis teadaanne. Nimelt on ta surmavalt haige ja kavatseb õhtul pere seltsis hinge heita. Enne seda on tal kavas naise ja lastega sotid selgeks rääkida ning kvaliteetset aega koos veeta. Peresuhted on aga kõike muud kui harmoonilised ning pikalt alla surutud emotsioonid, saladused ja probleemid ujuvad järjekindlalt pinnale. Seega, näidendi kokkuvõte kõlab ju üpris intrigeerivalt ning hulgaliselt vaimukusi ja tundeküllasust tõotavalt. Kuidas aga saab tulemus olla niivõrd lahja ja isegi tüütu, on mulle siiani ootamatu.

Põhisüü panen ma nahaalselt huumori hädisusele või siis, julgen väita, et üldse puudumisele, vähemalt sellise huumori, mis mind puudutaks. Vaatame tõele näkku, 90% naljadest keerlesid vaid kahe asja ümber: vallalisus ja homoseksuaalsus. Selle asemel, et mulle naeru pakkuda, hakkas ühe ja seesama raua peksmine mulle juba mingi hetk valusalt närvidele käima. Kas tõesti on geniaalne mõte kogu etenduse koomikaikiht paari faktori peale baseeruda ja neid detaile lüpsta ja väntsutada, kuniks grammigi mahlasust ei ole järel -- mitte et seda algselt ka märkimisväärselt palju oleks olnud. Siinsed vaimukused olid minu silmis alla igasuguse piiri ning ma ei suutnud neid kuidagi seedida. Kui kaua sa saad naerda selle üle, et a la: "... aga sa oled ju vallaline, sa ei saa ju oma eluga rahul olla! -- näe siin on suvaline mees, äkki sebid ära." Tegu ei olnud ka heatahtliku tögamisega, vaid pigem mõnitamisega, ning mul oli tahtmine karjuda, et saage kord juba üle ja liikuge edasi! Kas tõesti on vallaline olemine kordades hullem kui pugejast egoist või pahur türann? Veel torkivamaks tegi asja see, et enim vatti said just kõige meeldivamad tegelased (keda tuli tükis niigi tikutulega otsida) ning tüütutele tümikatele sai osaks vaid minimaalne tomatiloopimine. Peab aga ka tõdema, et kuigi pereema oli omamoodi koloriidne, jättis ta mulje kui kõige tasakaalukamast (vaatamata tipsutamisele, mis antud olukorras oli niigi tagasihoidlikul tasemel) ja mitte 100% mina-ja-maailm mentaliteediga jurakast. Üllatuskülaline oli ka parajas annuses sümpaatne, lõbusalt veider ning mulle punast rätikut mitte vehkiv.

Järgmiseks vastukarva hõõruvaks faktoriks oli loo liialt järsk finaal, sest minu silmis ei leidnud enamused konfliktid rahuldavat lahendust. Mind jäeti otsekui õhku rippuma ja kõik eelnev muutus mõtetuks jauramiseks. See mõjus kriipivana, sest tõepoolest ootasin lahkhelidele märgatavamat progressi või konkreetseid tulemusi. Seega, must komöödia mustaks komöödiaks, kuid ma ei saanud nähtust mingit ülendavat emotsionaalset või turgutavat laengut, pigem lokkas frustratsioon. Oleks siis nähtu vähemalt koomiline olnud, kuid "ei" ka sellele. Teisalt, mulle aga meeldis selline anti-hollywoodilik lähenemine finišile ja, et reaalsuses ei saagi alati õigeaegselt kõigele ilusti lipsu peale teha ja tilpneva jäävad kahetsused ei ole haruldased. Äkiline üllatusslõpp, mis ei olnud tegelikult niiväga ootamatu, oli ka üpris pinevalt realiseeritud. Samuti oli omamoodi kaasahaarav nuputada, et kas mehe väitel peatsest susside püsti viskamisest, on tõsi taga või on teadaandel muu tagamõte. Olgem ausad, see, et keegi suudab kindlaks teha, et konkreetsel päeval ning kellaajal, minuti täpsusega, on üleminek hauatagusesse ellu, ei ole kaugeltki tõenäoline. Sealt ka minu umbusaldus.

Trupp oli igati okei, näitlemine, konteksti arvestades, ka kenasti okei, kujundus ruumikas ja otstarbekas. Samas, ega tükk just midagi kõrgematasemelist oma kitsasse ja pimedasse raamistikku ei võimaldanud -- taha sa või ära taha. Asukoht, Linnateatri lavaaugu näol, on mulle alati meeldinud ja ka seekord tagas see hubase ja omanäolise keskkonna. Ainuke karjuv probleem oli näidend ise, mis minu silmis oli üks vaimuvaene käkerdis, mis ei suutnud ellu tuua potentsiaalirikast ideed ja lõi sellest käntsaka seedimatut lobi. Kaaslaste arvamusest ja ülejäänud publiku reaktsioonist lähtudes oli tegu aga kerge ja meeleoluka suveetendusega, seega, eks see ole igaühe enda otsustada kumba äärmusesse antud näidendiga seoses langetakse.

P.S Kuhu jäi laul "It's my party and I cry if I want to..." Siiralt ootasin seda kuulda!


teisipäev, 16. august 2016

Kino: "Tondipüüdjad," "Suur sõbralik hiiglane," "Närvidemäng" ja "Tarzani legend"

Tervitus!

Kuna olen lühikese aja jooksul näinud hulga filme, siis teen lühikokkuvõtted mõnedest nähtutest.

Pealkiri: Suur sõbralik hiiglane
Originaalpealkiri: The BFG
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Mark Rylance, Ruby Barnhill, Rebecca Hall, Penelope Wilton
Žanr: Fantaasia, seiklus, kogupere
Kestus: 1h 57 min
Kinodes alates: 01.07.2016
Nähtud: 19.06.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb. com kodulehelt
Ma suutsin mõistusega aduda, et tegu on tegelikult fantaasiarohke, südamliku, kohati tähelepanuväärsete visuaalsete lahendustega ja, muude lastefilmide seas, hetkel omajagu silmapaistva üllitisega, mille eesotsas tagatipuks geenius ise, Steven Spielberg, kuid oh jummel kui igav see film oli. Esimene tund mõtlesin siiralt, et teen pattu ja kõnnin esimest korda keset vaatamist kinost välja, kuid kohusetunne ei lubanud. 

Ma ei suhtu kunagi lastele mõeldud lugudesse üleolevalt ja naudin neid kohati isegi enam kui täiskasvanutele mõelduid, kuid järgnev tõesti hävitas meeldiva filmikogemuse: 

-  Tatikurgid -- lausa jälk! Ja see peeretamisjook -- milleks see veel? Ilmselgelt labasteks peerunaljadeks.
-  Pool loost oli suhteliselt sihitu ja veniv. Ma siiralt ei saanud aru miks mõned stseenid ning detailid lisati ja kuhu nendega ning üldiselt suunduti.
-  Stseen palees oli küll kergemat tooni ja tõi oodatava vahelduse eelnevale üksluisele eesmärgitule kulgemisele -- tundus, et midagi hakkab viimaks toimuma. Juhtus aga hoopis see, et lugu jäi hoopis seisma ja minuni jõudis söömisstseen, mis ilmselgelt pidi olema vaimukas, aga mõjust sunnituna, kohatuna ja veidrana. Okei, kui koerad peeretasid, siis ma tõesti naersin. Muide, kuninganna sekkumine oli äärmiselt ebasujuva üleminekuga ootamatu lahendus.
-  Üldse oli huumor kuidagi madala tasemega, lastele võib-olla naljakas (kuigi saalis ma seda just ei kuulnud), kuid oleksin oodanud ka midagi täiskasvanule, kes ei naera ainult puuksu ja tatikurgi üle.
-  Võlts maik -- iga stseen hiiglase kodus oli nii valusalt ilmselgelt rohelisel ekraanil tehtud, eriti kui tüdrukut ühest kohast teise tõsteti või ta siit sinna liikus. 
-  Sooja ja usutava sõprussuhte loomise logisemine hiiglase ja Sophie vahel -- see lihtsalt ei puudutanud mind ja ei mõjunud veenvalt. Liialt ilmne oli, et ühes osapooles on tegu eriefektiga ja teisel poolel, tüdrukuga, kes võib-olla ei oska just eriti edukalt rohelise ekraaniga suhelda -- ega see muidugi kerge ole. 
-  Miks just see Roald Dahli raamat? Kui aus olla, ei ole hiiglased hetkel just vampiiride ja libahuntide kõrval popid (mis on iseenesest kurb ning mis ei tähenda, et trendi ei tule murda) ning, minu tagasihoidlikul arvamusel, on tegu lahja raamatuga. Kas tõesti ei olnud võtta muud ebatavalised-maagilised-sõbrad laste lugu?

Kiiduväärt poolelt tooks välja stseeni kus hiiglane osavalt ja nutikalt inimeste eest öösel tänavapilti sulandub ja maagilised unenäopuuga hetked filmist.

Olen kindel, et alla 12. aastased lapsed vähemal või rohkemal määral naudivad seda filmi ja kahtlemata on seal mitmeid aspekte mida hinnata, kuid minu jaoks oli tegu pettumusega.


------------------------------------------------------

Pealkiri: Tondipüüdjad
Originaalpealkiri: Ghostbusters
Režissöör: Paul Feig
Näitlejad: Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Leslie Jones, Kate McKinnon, Chris Hemsworth
Žanr: Komöödia, action, ulmefilm
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 29.07.2016
Nähtud: 31.07.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Uued tondipüüdjad on omajagu poleemikalt tekitanud, seda juba enne kui film valmis ning eriti võimekalt siis kui selgus, et naised võtavad seekord kummituse küttimise rollid üle. Olgu aga tausta kismaga nii nagu on, -- mõlemad osapooled, nii tegijad kui publik, ei ole just puhtad poisid -- huvitas mind vaid see, et kas film toimis ja suutis olla nauditav meelelahutus. Etteruttavalt: jah, mina lahkusin saalist küll positiivselt meelestatuna.

Mis meeldis:

Chris Hemsworth, lisaks sellele, et ta on eriti magus kompu, oli ta ootamatult vaimukas ja sobitas end sama edukalt siinsesse komöödiasse, kui ta mahub madinat ja macholikkust täis Thori maailma. Ta oli otsekui blondiini naljade kehastus ning oma enesekesksuse, haugimälu ja süüdimatu viilimisega oli ta absurdsete, kuid eriti koomiliste vahepalade autor. Tema eesmärk oli pakkuda silmailu ja eks seda ta oma töös administraatorina suutiski ainult esile tuua. Kui vaja oli telefoni vastu võtta, siis ei leidnud ta toru või pärast paari paanikas lauset kuuldes, pani ta toru ära, sest olukord tundus ju nii stressirohke. Tema ilma klaasideta hipsteri prillid olid ka päris vaimukas aksessuaar. Olen aga tähele pannud, et kurdetakse selle üle, et film püüab feminismi vaatajale kurgust alla suruda ning ühe detailina ongi pandud mees tüüpilise ohmu sekretäri rolli, et meestele n-ö "ära teha." Oeh -- mina nägin aga valikus pigem võimalust näha näitlejat eksponeerimas oma teist külge, millega ta hiilgavalt hakkama sai, ning mis andis nähtule kõvasti ootamatut huumorit juurde, kusjuures kohati tuli ette tõesti vaimustavaid nalju. Iga stseen mehega, mida ei olnud kahjuks nii palju, et oleks mu janu kustutanud, nõretas koomikast.

Kate McKinnon, ühe tondipüüdjana, suutis kehastada väheste sõnadega, kuid kogu ülejäänud olemisega äärmiselt värvikaks kujuks, Holtzmanniks, kes oli geniaalne insener, kuid üpris veider igat muudpidi. Tema maneerides, pilkudes, liigutustes ja riietuses, lihtsalt oli midagi ülikihvti, kuid samas ka äärmiselt nohiklikku ja koomiliselt ekstsentrilist. Tegelase otsekui mitte kuskilt esile kerkinud etteastet, "Rhythm of the Night" muusika saatel, koos kummaliste tantsuliigutustega, on raske peast välja kratsida. Ka Leslie Jones neljanda tondipüüdjana oli lahe mutt, imposantne kuid koomiline, karm kuid omajagu argpüks, terava ütlemisega ja tõsine, kuid heatahtlik ning üpris tohmakas. Minu pilk igatahes kaldus pidevalt neljast kummitusekütist just viimasele kahele, eriti võrreldes suurematest staaridest kahe peategelasega Kristen Wiigi ja Melissa McCarthyga, kes eelnevate kõrval veidi igavad ja luitunud paistsid.

Üllatavalt klappis minuga ka filmi huumor, mis oli kaugel kõrgklassist, kuid siiski toimis ja tõi esile nii suuremat naermist kui ka väiksemat pihku itsitamist. Enamjaolt pakkusid koomikat just tegelaste iseloomudest tulenevad veidrused või omavahelised suhted. Loomulikult ei tekitanud mus positiivset reaktsiooni tobedad kummituste poolt tegelaste peale oksendamised ja muudmoodi totrad allavööd naljad. Omamoodi vinged, kuid samas ka vaimukad olid tondipüüdjate ja kummituste omavahelised võitlused, püüdmisvarustus ja viimaste demonstratsioonid. Loomulikult, meeldis mulle stseen, kus Holtzmann teeb kurjamitele eriti tuusalt tuule alla oma uhiuute nn mänguasjadega.

Mis ei meeldinud:

Ma ei ole siiani aru saanud, kas tahtlikult (näiteks püüdes tabada originaalfilmi atmosfääri või tekitada äratundmisrõõmu) või kogemata, kuid eriefektid olid kogu filmis amatöörliku väljanägemisega, kuidagi mannetud ning võltsid, ja kohe kindlasti mitte õudust tekitavad. Mul oli kohati tunne, et vaatan mõnda vaid 80ndate tehnikavõimalustega vorbitud filmi. Sisu oli toodud tänapäeva, kuid efektid oli otsekui eelmisest sajandist. Samas aga sobis selline välimus veidi isegi filmi tooniga, kuid ikkagi jäi mulje nagu vaataksin animad, mitte realistliku filmi.

Ka süžee oli üldjoontes koopia originaalfilmist ja midagi ülivärsket ja löövat, lisaks peategelaste soo muutmisele, ei pakkunud. Vastupidiselt enamuste arvamusele, ei imponeerinud mulle ka algsete tondipüüdjate cameod. Iseenesest ju tore, et Dan Aykroyd ja kaaslased leidsid aega filmis üles astuda, kuid mulle tundus see omamoodi nende isikutel ja pärandil nahaalse liugulaskmisena. Samuti ei vajanud film tähelepanu liigset eemaletõmbamist niigi kesisest sisust. Õnneks aga leidus nähtus piisavalt trilli ja tralli, et osati puuduseid kompenseerida ning neil mitte niiväga tagumikku torkida lasta.


-------------------------------------------------------

Pealkiri: Närvidemäng
Originaalpealkiri: Nerve
Režissöör: Henry Joost, Ariel Schulman
Näitlejad: Emma Roberts, Dave Franco, Emily Meade, Miles Heizer, Kimiko Glenn
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 36 min
Kinodes alates: 29.07.2016
Nähtud: 11.08.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma tõesti ei oodanud, et kogu oma ajuvabaduses ja kohati kriiskavas ebarealistlikuses, pakub "Närvidemäng" mulle mõnusat meelelahutust. Filmi sisu pealiskilesse ei tohiks küll auku teha, mis kogemata ikka võib juhtuda kui sa ei ole 100% karjas liikuv lammas, kuid vaatamata sellele oli tulemus tempokas, haarav ning isegi ajurakke tööle putitav. Originaalis tiinekatele mõelduna, klikkis film edukalt ka minuga ning andis, küll üldistavat ja äärmuslikku, kuid põgusalt valgustavat pilku tänapäeva noorte tehnika poolt võimutsevasse maailma.

Tagasihoidlik Vee otsustab elus esimest korda teha midagi oma mugavustsoonist väljas ning ühineb interneti mänguga Nerve ja seda mitte vaatajana, nagu enamused tuhanded, vaid mängijana. Ehk siis hakkab ta saama väljakutseid, mis, olles eelneva täitnud, samm sammult muutuvad pöörasemaks, kuni mängu tuleb seaduse rikkumine. Loomulikult kohtab ta kena pahapoisiga, kellega ta paari pannakse neid julgustükke läbi viima. Minu jaoks klišeelik ja kulunud üldine lähenemine, kuid praktikas lahedalt realiseeritud ja edukalt pakendatud.

Esiteks, lool oli pinget ja väsimatu hoog. Väljakutse järgnes väljakutsele ning neis kõigis oli üllatusliku, huumori või kerge närvikõdi element, mis hoolitses selle eest, et ükski neist ettevõtmistest ei olnud tuim või liialt ettearvatav. Samas pean hoiatama, et väidetavalt pidi trailer kõik need julgustükid kenasti üles rivistama ja juba enne filmi nägemist sealse pinge maha trampima. Ise ei ole ma aga trailerit näinud, seega ei rikutud ka minu lõbu ja avastamisrõõmu. Teiseks, oli peategelaste, Vee ja Iani vahel, märgatav ja vaevatu keemia, mis tegi nende paaris seikluste jälgimise üpris kaasakiskuvaks. Mõlemad olid ka omajagu meeldivad, kui veidi kahedimensioonilised tegelased, kellele oli äärmiselt lihtne kaasa elada. Fakt, et tegemist on näitlejatega, kes on oma gümnaasiumiaegadest aastate kaugusel, ei häirinud mind ka seekord, sest nad sobitusid hõlpsasti oma karakterivormidesse. Ja veel, paarina olid nad üpris armsad koos.

Visuaalselt vastas film oma sisule ja sihtrühmale, olles värviline, nooruslik ja energiline. Neoonvalgus ja värvid oli märksõna, minemata aga üle taluvusepiiri. Eriti pilkupüüdev oli helkiv ja sädelev roheline peokleit, millega Vee enamus ajast ringi silkas. Kulunud tennised olid kentsakad, kuid lõbusad lisad komplektile. Mulle meeldis ka kaasaegne ja popile kaldu muusikavalik ning selle pidev enda meeldetuletamine igasugu esirindlikumate ja vähem tuntumate hittide läbi. Oli hetki, kus laulud surusid maha pildi ja loo ning võtsid filmi üle.

Kahtlemata oli intrigeeriv ka mäng ise ja sellega kaasnev virtuaalse privaatsuse teema. Kõhedaks tegev on tõsiasi, et taoline anonüümsuse kadumine ja pahatahtlik kellegi elu ülevõtmine ja hävitamine puhtalt internetis olevate andmete ja juurdepääsude põhjal, ei ole tänapäeval mingi fantastika. Moraal sellest filmist: ära topi internetti üles igasugu fakte endast! Ükskõik kui tähtsusetut detaili võidakse kunagi su kahjuks kasutada. Vee puhul näiteks tema ühte lemmik raamatut. Iseasi, kui tehtav ja realistlik see hoiatus enam on -- veetamm on ju lõhkenud ja vett sinna taha tagasi suruda on võimatu. Tõstatati ka pikaajaliselt ja valusalt aktuaalne anonüümsete kommentaatorite ja vastutuse teema. 

Minu põhiline probleem süžeega oli tõsiasi, et mängu vaatavad tuhanded, see on avalik ja kättesaadav kõigile, ning ei ole mingi saladus, et konkreetsed väljakutsed rikuvad seadust, panevad kellegi ohtu või isegi võivad tappa -- kus on politsei?! Miks keegi ei sekku või mängu sulgeda ei püüa? Samas aga teades, et Pokemon Go käigus ületatakse illegaalselt riigipiire, astutakse kaljudelt alla ja tehakse muidki idiootsusi, siis ei üllata mind õigusorganite tegutsematus absoluutselt. Teisalt, ega mäng ei sunni lollusi tegema, ikka inimene ise otsustab teha.

Teine pettumus oli viimase veerandi järsk ära vajumine. Kulminatsioon oli iseenesest pingeline ja paljulubav, kuid selle lahendus ületas usutavuse, mugavuse ja sunnituse piiri. Tundus, et film ei julgenud astuda seda lisasammu, et toimuvale tõsiseltvõetavust ning kaalu anda ja teha ebameeldiv, kuid efektsem ja ekstreemselt õpetlikum valik. Tulemuseks oli liialt puhas, valutu ja lihtne lõppseis.


-------------------------------------------------------

Pealkiri: Tarzani legend
Originaalpealkiri: The Legend of Tarzan
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Alexander Skarsgård, Margot Robbie, Samuel L. Jackson, Djimon Hounsou, Christoph Waltz
Žanr: Seiklus, action
Kestus: 1h 49 min
Kinodes alates: 08.07.2016
Nähtud: 09.07.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma pole vist juba ammu millegis nii pisarateni pettunud kui antud filmis, mida ootasin õhinaga juba pikemat aega. Ja kui aus olla, siis peale näitlejate valiku, kes sobisid oma rollidesse nagu valatult, ei vastanud pea miski muu mu kõrgetele ootustele. 

Mis meeldis:

Alexander Skarsgård oli muljetavaldav Tarzan, nii välimuselt kui olekult. Oma pintsakutes nägi ta välja nagu kapp -- need õlalihased oli võimsad! Ta oli vaikne, kuid surmav ning mulle meeldis, et oma pilgus omas ta omajagu haavatavust. Konflikt metsiku ja tsiviliseeritud poole vahel oli ilmselge ning see võimaldas tegelasele sügavust. Ka Margot Robbie oli igati adekvaatne Jane: kaunis, särtsakas, asjalik ja julge. Ta ei jäänud ootama, millal suur ja tugev mees teda päästma tõttab, vaid suutis ka ise enda eest võimete piires hoolt kanda. Samuel L. Jackson täitis kiiduväärselt naljamehest kamraadi rolli ning Christoph Waltz jätkab tegemast seda, milles ta on end tõestanud ja teab, et on tegija ehk siis kehastades kurjamit. Viimasel jäi puudu aga piisavalt kihte, et teda tema eelnevatest rollides või teistest sarnastest karakteritest kuidagimoodi esile tõsta. Mehe ja Jane'i vahelistel vestlustel oli intrigeerivat jumet, kuid nendega ei kombitud pinevuse piire nagu oleks võidud.

Samuti meeldis mulle värske loosse lähenemine ja keskendumispunkt. Tegu ei olnud Tarzani seikluste astega number üks, vaid lugu võttis aset pärast lahkumist džunglist, mis sisaldas abielu Jane'iga ning oma pere aadli tiitli ülesvõtmist. Ajalooline kontekst filmi põhikonfliktile oli ka asjalik lisa.

Mis ei meeldinud:

Film oli tuim, üksluine ja veniv. Kaasa ei aidanud ka üldine sume ja tuhm toon ning intensiivsuse ja energia puudumine. Süžee uimerdas otsast lõpuni ning ma siiralt ei tundnud toimuva suhtes mingit märkimisväärset pinget. Kulminatsioon oli ka lahja ning ei mõjunud põnevuse haripunktina vaid tundus, et film läheb veel edasi, kuid siis avastasin, et oih, see oligi lõpupauk. Siinkohal pigem lõpupiuks. Viimases oli ka mitmeid loogikaauke. Samuti olid kurjamid liialt mustad, ilma klišeevälise põhjenduseta, ja head liialt valged. Kuristik nende kahe vahel oli liialt lai -- puudus hall.

Sisuliinid ei põimunud omavahel edukalt üheks tervikuks, vaid film koosnes otsekui üksteisest eraldiseisvatest tükkidest või stseenidest. Liigne kaootilisus ei lasknud lõimumisel edukalt toimida -- film lihtsalt ei voolanud. Näiteks, oli Tarzani ja gorilla vaheline kätš ju iseenesest lahe, kuid tundus kuidagi eraldiseisev ja loo kulgemisega mitte haakuv. Üldse oli süžee liialt õhuke. Ka dialoog oli minimaalne ning stambi liiki. Kuigi palju sai lisatud juurde pilkude ja tegudega, oleksin oodanud tekstist veidigi enam iseloomukust ja tuge hädisele sisule. Eriefektid tundusid ka kohati liialt tehis.


pühapäev, 14. august 2016

Külastus: Oleviste kiriku torn

Tervitus!

Veidi suveseiklustest!

Nimi: Oleviste kirik
Aadress: Lai tn 50 Tallinn 10133
Hind: 2 eur
Millal avatud: Iga päev 10.00-18.00, juulis ja augustis 10.00-20.00
Millal nähtud: 25.07.2016

pilt vikipeedia
Kardan meeletult vaid paari asja. Üks neist on kõrgus. Ainuüksi üle kõndimine Solarise keskuse raamatupoe juures maas olevast klaaspõrandast, tekitab mus ebameeldiva krambi kõhus. On aga teatud tegevused, mida lihtsalt peab korda saatma ning tallinlastele võiks üks neist kohustuslikest ettevõtmistest olla ronimine Oleviste tippu. Tegelikult võiks see isegi olla iga eestlase repertuaaris. Olen elupõline pealinlane, kuid ei ole varem antud kirikusse isegi jalga tõstnud. See apsakas sai nüüd aga korrigeeritud.

Oleviste kirik on Tallinna silueti üks äratuntavamaid ehitisi, mis oli ka väidetavalt ühel hetkel (1500. aastate ümber) maailma kõrgeim ehitis. See au on aga kahjuks tänaseks eemaldatud, sest tuleb välja, et see tiitel pälviti ebaselgetele mõõduühikutele põhinedes. Olgu kuidas sellega on, pärast 2 eurose pileti hankimist, sai teekond vaateplatvormile alata. Pöörates kassast vasakule, oli sekundiks üllatus suur kui selgus, et üles viib silme ees olev kitsas ja järsk kivist keerdtrepp. Kohe said ka kahtlused kinnitust, et nii üles kui alla viib üks ja seesama tee ning liiklus edasi-tagasi suuremate-väiksemate, nobedamate-aeglasemate ja viisakamate-ebaviisakamate reisikaaslastega on ühine. Turiste leidus muidugi omajagu, kel meiega samad plaanid. Oli aeg adrenaliini- ning kerge paanikanupu tööle vajutamiseks.

pilt erakogu: A.K.
Hoides jäiga haardega kinni torni väliküljes rippuvast jämedast nöörist ja möödudes esimestest suurema vahega treppidest, sa saavutatud mõõdukas tempo. Teiste külastajate vastassuunas liikumine ei olnud ka märkimisväärne probleem, nagu algul peljatud. Ristumised sai vaevatult lahendatud ühe poole koomale tõmbamisega. Vahepeal sai ka piiluda tõusmise edusamme väikestest akendest ning tagumikku toetada leidlikele puidust alustele, milled sai seinalt nagu klapptoolid alla tõmmata. Kuigi käin regulaarselt trennis ja 100% ludriks ma ennast ei tituleeri, võttis oma 10 minutiline ronimine mind omajagu võhmale. Õnneks, oli sihtmärk silmapiiril... aga vist ikka mitte, sest võidurõõmu kustutas viimane puidust trepp, mis lahutas mind finišijoonest.

pilt erakogu: A.K.
Olime jõudnud kuulsa ja igati äratuntava rohelise torni sisse. Siin sai ka hinge tõmmatud ja jalgu puhatud puidust pargitoolidel koos ülejäänud suuremal osal turistidest rännumeestega. Tegu oli üllatavalt ruumika ja hubase esikuga põhiatraktsioonile. Viimane spurt seisis aga ees ning minu jaoks oli tegu veidi heidutava ettevõtmisega, kuna ees seisev trepp oli sirge. Mäletan siiani kuidas ma oma pool tundi kunagi nutt kurgus üles ja alla läksin Kõpu tuletorni treppidest (pidin endale ju tõestama, et suudan end kokku võtta ja üleval ära käia!). See oli päris kohutav, teistele vaieldamatult koomiline, aga mulle jõle. Iva oli selles, et eelenv Oleviste keerdtrepp pettis ära, varjates kõrge vaate. Otsene trepp demonstreerib uhkeldavalt aga vahemaad sinu ja turvalise ning kindla pinna vahel.

pilt erakogu: A.K.
Kahe käega kramplikult käepidemetest kinni hoidvana sai samm sammult end üles tiritud. Ja voila! Silme piiril oli sillerdas meri ja imeline vanalinn oma iseloomulike ja efektsete punaste katustega. Koheselt lahtus ka esimene vaimustus. Kohale jõudis minu ja turvalise jalgealuse liialt pikk vahemaa. Jalge all leidus vaid kaks või kolm puidust piklikku alust ning kõrval metallist piire. Mulle tuli meelde kuidas ma mööda Dubrovniku müüriäärt hirmust tardununa samm sammult edasi liipasin. See ei olnud just meeldiv. Paljud loomulikult ei mõista mu paanikat ja arvavad, et reageerin üle, kuid suured hirmud on hirmud põhjusega ning see retk omas ühe eesmärgina oma hirmule otsa vaatamist. Kuigi vabisesin kui haava leht, olin seesmiselt saavutuse üle uhke ja rahul.

pilt erakogu: A.K.
Esialgne plaan vaadata ja siis kohe tagasi kaduda asendus märkamatult tornile ringi peale tegemisega. Liikudes pelglikult, sai väriseva käega isegi paar pilti tehtud ja kõrgusega mingiks hetkes rahu sõlmitud. Inimene harjub ju kõigega. Üles torni vaadata aga rohkem kui üheks sekundiks ikka ei suutnud, sest pea hakkas kohe ringi käima. Rohelist tippu käega katsuda ja ligidalt näha oli aga võimas tunne. See Tallinna üks sümbolitest, mida kaugel taamal alati silmab, ei olnud rikkalik, läikima poleeritud ja klanitud, vaid oli kulunud, lihtne ning isikupärasem ja koduselt armsam kui säravaimad ning grandioossemad Euroopa tipud.

pilt erakogu: A.K.
Nüüd aga põhipeibutusest -- vaade. Vanalinn on hämmastav, eriti linnulennu kõrguselt vaadates, mida sellisest suunast just tihti imetleda ei saa. Kompaktselt on üksteist ületrumpamata, vennalikult kitsast ruumi jagades, ühes kaadris kõik Tallinna tuntuimad ja tähelepanuväärseimad vaatamisväärsused. Tegu oli otsekui speed-turismindusega, sest vähemalt väliselt näeb ära esileküündiva osa Tallinna pakutavast. Põnev oli ka nuputada, et mis konkreetse hoonega oli taamal tegu, kuna nähtav ei olnud alati üks ühele ja kohati oli keeruline lahendust välja mõelda. Suurima üllatuse, mis tegelikult ei tohiks olla mingi ohoo-moment, oli Toompea paigutumine esiletõusvalt kõrgendatud alale. Jah, ma tean, et ainuüksi nimes peitud vihje tõele ning lugematu arv kordi on sealt ise üles ja alla mütatud, kuid antud nurga alt hulka ehitisi selle väikese kõrgendiku peale paigutatuna näha oli ootamatult kihvt. Just nagu väljavõte mõnest lõunamaisest mereäärsest linnast mägisel maal. Üldiselt ulatus pilk kõigis neljas ilmakaares kaugele ning kogu linn oli peaaegu käega katsutav. Kolm vaate põhistiili olid: vanalinn, meri, uuem Tallinn. Kiikasin vist isegi oma kodu maja, kuid Soomet aga ei näinud.

pilt erakogu: A.K.
Tornist allatulek läks aga eriti libedalt, kärmelt ja vaevatult. Seda osa reisist teeks lausa mitu korda.

Lõpetuseks, soovitan soojalt neil, kes kunagi ei ole Oleviste torni ronimist ette võtnud, asi ära teha ja see oma kohustuslike tegevuste nimekirjast maha tõmmata. Neil, kes juba torni väisanud, on suvel aga suurepärane aeg uuesti päikeselist vaadet nautida.

P.S Kõik fotod on tehtud mu sõbranna A.K. poolt, kes kõrgusega, vähemalt väliselt, nobedalt leppis. Ise suutsin väriseva käega vaid paar klõpsu teha.