pühapäev, 18. juuni 2017

Teater: "Alias"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Alias
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Piret Rauk (Kuressaare Linnateater) ja Tanel Saar
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.09.2016
Millal nähtud: 30.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Aliase mäng kui meeleolukas seltskonna tegevus. Alias kui üksinduse peletaja. Alias kui enda ja kaaslase tõelise pale avaldaja. Alias kui teraapia ja psüühiline tugi. Kõigis neis rollides ja enamgi veel, leidis rakendust populaarne ajaviite mäng, mille ümber hargnes lahti inimlik, mõnusalt igapäevane ja intiimne näidend -- üks südamlikumaid mida ma üle pika aja näinud.

Kohtuvad kaks spektri vastandotstes paigutuvat naist – Piret (Merle Palmiste) ja Julia (Piret Rauk). Naised elavad kategooriliselt erinevates maailmades, mis aga puudutusel ideaalselt klapivad ja sulandavad üheks. Naised peegeldavad üksteisele oma puudusi ja pakuvad täitematerjali nende aukude katmiseks. Samuti, tekib nende vahel soojus, lähedus ja isegi õrnemat sorti hingesugulus, vaatamata sellele, et kumbki on teisest igast küljest lähenedes erinev. Julia on terve oma elu tegutsenud esiplaanil, olnud aktiivne ja nähtav ning karismaatiline inimene, kes hoomab üle teised ja kellest räägitakse. Naine otse "Kroonika" esikaanelt koos mitme abielu, uhkete reiside, elamiste ja, üldiselt, kadestamisväärt eluga. Naised tahavad olla Julia. Ja, üks selline naine, oli Piret, kes elas oma nähtamatut elu põnevaks läbi teiste inimeste elude.

Piret on helgete vaadetega, õnnelik selle vähese üle mis tal on ning lapselikult naiivne. Pealtnäha täielik vastand Juliale, kes on maailma näinud, tüdinud ja tülpinud. Julia ei suutnud enam millestki rõõmu tunda, sest oli kogenud palju ja kiiresti. Isegi Pariisi külastus oli talle juba pigem tüütus, vastupidiselt Pireti entusiasmile reisi üle. Piret oli aga nähtamatu juba kooliajast alates, millele tagasi vaadates isegi klassiõde Julia teda ei mäletanud. Liikudes tänapäeva, eeldab ta, et ka tema koondamine jäi vahele, sest lihtsalt unustati ära, et Piret üldse firmas eksisteerib. Julia küünal oli rutakalt ja eredalt põlenud, kuid nüüdseks väsinud ja kustumas. Pireti küünal võbises vaikselt ja märkamatult kuskil pimedas nurgas kuni praeguseni, kui Julia tema lähedale sattus ja oma erksat valgust teise poole kumas ja seda jagas. Siiski, tundus mulle millegipärast, et peategelane kaldus loos olema pigem malbe Piret kui ekstravert Julia, kuigi mõlemad oma olemasoluga muutsid märkimisväärselt teise elu.

Esmalt kipuks küünilisena ütlema, et üks naine saavutas elus kõik ja teine lihtsalt raiskas oma elu. Üks oli edukas ja teine läbikukkunud. Vaadates sügavamale, oleneb kõik vaatenurgast. Muru ei ole kunagi rohelisem teisel pool ning väita, et üks oli õnnetu ja teine õnnelik nii must-valgelt üks ühele ei olnud. Mõlemad naised, otse välja öeldes või sisemiselt tundes, ihaldasid ja idealiseerisid seda mis oli teisel. Kui Julia jaoks olid kõmufotograafid tüütus, siis Pireti jaoks olid nad tema maja pildistades nii põnev ja kihvt olukord. Julia aga otsis pidevalt varjupaika kaaslase kodust, kus ta sai tunda rahu ja privaatsust. See on aga tavapärane inimloomus, et me tunneme huvi ja õhinat millegi vastu, mida meil endil ei ole ning otsime ikka seda mida me ise pole kogenud ega saanud. Mõlemal naisel puudus ka usaldusisik, kas kallim, sõber või lihtsalt keegi lähedane, kellega oma muresid ja võite jagada. Keegi, kes kuulab, elab kaasa ja hoolib. Julia oli pidevalt ümbritsetud inimestest aga sellise profiiliga isikut ei paistnud tema ümber ringlevat – ta oli rahvamassis üksinda, kuigi suured hulgad inimesi suutsid osavalt eraldatust ära petta. Piretil ei olnud küll ühtegi hingelist lähedal, kuid see eest oli ta sisemiselt kohanenud ja suutis üksinda endale rohkem pakkuda kui mõni mitmepealises grupis.

Kahe naise erinevused aga tulid teravalt esile Aliast mängides. Mõlemad lähenesid sõnade kirjeldamisse kategooriliselt erinevalt. Julia oli konkreetne, kärme ja napisõnaline. Piret aga pakatas kujutusvõimest ja lähenes äärmiselt kujundlikult. Viimase puhul ei saanud minagi alati kohe aru, et millest jutt, kuid kui ma vastuse sain, siis oli kirjeldus selge ja arusaadav kui allikavesi. Tundus otsekui, et üks oli pidevalt jooksus ja pealiskaudne ning sellest tulenevalt ei olnud tal võimet vaadata sõnadesse sügavamale sisse - näha mitte ainult tähekombinatsiooni, vaid ka väljendi olemust. Teisel aga oli aega ja vajadust, et detailsemalt sõnade lahtimõtestamisse läheneda ning sellest tulenevalt olid seletused kreatiivsed. Piretil olid ka oma spetsiifilised reeglid ja rituaalid kuidas ta Aliast mängida. Iseäranis olid need vajalikud kuna mängis ta seda ju iseendaga. Naised ei mõistnud üksteise mõttekäike ja rääkisid teineteisega otsekui võõrkeeltes. Vaatamata aga erinevatele maailmavaadetele ja lähenemistele, nad siiski klappisid, täiendasid üksteist ja moodustasid üksteisele ideaalse mängukaaslase.

Tüki toimumise keskkond oli hubane ja soe. Vaatajana oli tunne nagu oleksin näidendi osa ja istuksin tegelastega koos Pireti elutoas. Lugu voolas ja oli stabiilselt mõnus. Oma haamriga lõi aga meeldivasse atmosfääri sügava prao sisse ehitusmees Harri. Tema tegelaskuju oli kui kivi heitmine rahulikku järve ning mulle selline muutuselaine ei imponeerinud. Harri oli liialt robustne, ootamatu ja ei haakinud Pireti-Julia loodud õhkkonnaga. Ta oli nagu äraeksinud võõrkeha. Tema episood Piretiga oli pärit nagu teisest etendusest või nagu keegi kolmas osapool oleks võtnud selleks stseeniks süžee üle. Karm ja kole seik. Mehe reklaamfaas "Hoia saba rõngas" aga pani muigama küll. 

Kui veel midagi tükile ette heita, siis piinlik tunnistada, aga oli hetki kus nähtu oli liialt üksluine ja sellest tulenevalt veniv. Puudus silmi kargav ja käega katsutav konflikt, kulminatsioon ja konkreetne tulemus. Samuti, oli julge valik panna kaunis ja glamuurne Merle Palmiste halli hiirekese, Pireti, rolli ning näitlejanna ponnistus oli kiiduväärt. Siiski, oli mul kohati raske teda aktsepteerida niivõrd naise kuvandile vastanduvas rollis. Piret Rauk aga üllatas imposantse Juliana, karakter, milles ma näitlejannat niiväga ette ei kujutanud, tulenevalt sellest, mis rollides ma teda varem kogenud olen.

Keskne idee, et Alias on kui stressimaandaja, hingele pai, vahend mille läbi end välja elada, anda ning vastu saada, pani mind mõtlema kui lihtsatel viisidel saab inimene end ise ja teisi aidata. Tangot tantsitakse aga kahekesi, kuigi käesolev lugu tõestas, et hädapärast saab ka üksinda. Sama on ka Aliasega. Täisväärtusliku kogemuse saab siiski vähemalt kaheses seltskonnas. Ainuüksi teisest suvalisest isikust aga ei piisa, vaja on ikka kedagi kellega on kokkusobivus. Seda tingimust täita juba nii lihtne ei pruugi olla. Piret ja Julia aga näitasid, et see on võimalik, ükskõik kui pealtnäha erinevad võivad inimesed esmapilgul olla.


neljapäev, 15. juuni 2017

Kino: "Muumia" ja "Frantz"

Tervitus!

Ja veel kinost!


Pealkiri: Muumia
Originaalpealkiri: The Mummy
Režissöör: Alex Kurtzman
Näitlejad: Tom Cruise, Sofia Boutella, Russell Crowe, Jake Johnson, Annabelle Wallis
Žanr: Seiklus, action
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 09.06.2017
Nähtud: 10.06.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vaatan alati hea meelega 1999. ja 2001. aasta "Muumiat" ja "Muumia tagasitulekut" ning sellest tulenevalt olin ka päris õhinas koletise seikluste üle uues versioonis tänapäevasemas võtmes. Enamgi veel, on tegu nn. Tumeda maailma sarja avafilmiga, milles siis kesksetes rollides hakkavad olema kurikuulsad ja klassikalised koletised nagu Nähtamatu mees (Johnny Depp), Frankensteini pruut (?), Huntmees (?), Frankenstein (Javier Bardem), Ooperifantoom (?), jne. Ma siiralt aga loodan, et see esmapauk ei jää üldse viimaseks, sest nii mannetut tulemust ei osanud ma unesgi oodata. Samas aga ei üllata mind kui kogu plaanitav sari selle hädise könni pärast tulemata jääb. Tegijate ainuke lootus on, et see vähemalt märkimisväärselt raha sisse tooks.

Kõige enam häiris mind kohatu huumor, mis oli pigem piinlik kui vaimukas, ning filmi suutmatus balansis hoida fantaasia, õudus, action ja komöödia žanri. See kooslus iseenesest võib täitsa toimida, kuid kaalukausid olid eri etappidel ebamõistlikult jagatud. See aga omakorda takistas loo sujuvat ja loogilist kulgemist. Samuti, oli suuresti tegu ikkagi tüüpilise Tom Cruise’i märuliga ning kui selle pealkiri oleks "Võimatu missioon: Muumia protokoll", siis oleks ta osavalt ära petnud küll, et tegu on järjekordse "Mission Impossible" järjega. Jah, Tom oli täitsa omas elemendis, milles ta tegelikult ju hiilgab, ja taaskord sai vaadata mastaapseid stseene kuidas ta silkab nagu jänes kandu näpistava ohu eest. Süžee ning koletise osa pandi toimima aga vastavalt Tomi märulikangelase imidžile, mitte vastupidi. Muumia oli lisatud vaid vürtsi lisamiseks järjekordsele Cruise’i palaganile. Samas aga ei oleks fookuse mehelt ära võtmine ka suuresti midagi loo kvaliteedis muutnud, sest kogu süžee oli ilma selletagi pilla-palla laiali. Teistest tegelastest mõjus sunnituna ning liialt sihipäraliku kohustusliku kaunitari klišeena Annabelle Wallis Jennyna.

Puhtalt statistiliselt on äärmiselt tõenäoline, et kui mitmed aspektid ei taba märki, siis mõni seda ikka suudab, kas kogemata või mitte. Õnnestunuks pean Sofia Boutellat muumiana, kes oli võikalt kaunis ja omas vajalikku imposantset olekut ning salapärast ligitõmbavust. Kahjuks aga kippus Tom teda oma ülevoolava persooniga lämmatama ning uus naismuumia ei saanud piisavalt ärateenitud rambivalgust. Ka Russell Crowe Jekylli ja Hyde’ina oli asjalik valik. Eriti kihvt oli kuidas ta oma aktsenti kahe tegelase vahetumisel muutis. Karakteri kaudu värskesse koletiste maailma tutvustatud Prodigium, ehk siis organisatsioon, mis tegeleb kurjuse uurimise ja hävitamisega, oli potentsiaalikas vihmavari ühendamaks kõiki tulevasi Tumeda maailma linateoseid. Entusiasmi tekitasid mus ka vilksamisi ekraanil nähtavad vihjed teistele võimalikult seotud filmidele. Näiteks oli korraks näha eelmistest muumia lugudest tuntud "Elavate raamat" ja kolju vampiiri hammastega (kuigi väidetavalt ei ole hiljutine "Dracula Untold" planeeritava sarjaga kuidagi seotud). No ja kui aus olla, siis mürglit ju sai ja põnevust ikkagi esines, seega miinimumnõuded film täitis, kuid mitte grammigi rohkem.




------------------------------------------------------


Pealkiri: Frantz
Originaalpealkiri: Frantz 
Režissöör: François Ozon
Näitlejad: Pierre Niney, Paula Beer, Ernst Stötzner, Marie Gruber
Žanr: Draama, ajalooline
Kestus: 1h 53 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 18.02.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mõtlen alati mitu korda järgi enne kui otsustan mõnda juba etteteatavalt muserdavat filmi vaatama minna. Nähtu peab pakkuma midagi ekstra, näiteks osavat näitlejatööd, köitvat süžeed, südamlikku sõnumit, mis korvaks krokodillipisarad, masendunud tuju ja vihmapilved peakohal. Antud olukorras said peibutavateks faktoriteks võimalik vastuoluline armulugu, salapärane põhjust peategelase kurbuse ja kahetsuse taga, melanhoolne must-valge visuaalne valik (muide, mõned strateegilised osad olid ka värvilised, rõhutamaks ja toomaks sihilikult midagi esile), I maailmasõda (mis on minu jaoks alati põnev ajalookontekst) ja noor ning kena peategelaste paar.

Nagu ennustasin, oli tegu äärmiselt nukrameelse ning ängistava looga, mis ei suutnud mind oma kurvameelsuse ja lootusetusega aga täienisti maha murda ainult tänu sellele, et esitlus oli niivõrd elegantne, idülliline, rahustavalt voolav ja minimalistlikult kaunis. Mulle läks väga peale, et vaatamata sügavatele ning halvavatele teemadele nagu sõda, surm, enesetapp, süütunne, ühepoolsed tunded, ei mindud nende käsitlemisega üleliia dramaatiliseks ning ülepunnitatuks, et võimsamat emotsiooni vaatajast välja pigistada. Tundeküllane laadung oli kahtlemata efektiivne, kuid seda võimendas just nende vaga vesi, sügav põhi lähenemine. Vaadates oli film tõesti esteetiline ja maaliline, kuid selle delikaatse ilu õrna kihi all pulbitsesid rusuvad hoovused. Näiteks, oli stseen, kus üks tegelastest püüdis enesetappu sooritada niivõrd ootamatu ja poeetiliselt kaunis, ilma igasugu liigse draama või oigamiseta. Puudus kaeblik muusika ja kõik muu otsekohene, mis oleks teole konkreetselt eelnevalt viidanud. Sellest tulenevalt oli nähtu eriti meeldejääv ning ka tulemus šokeerivam.

I maailmasõja koletused ei omanud loos otseselt kohta, kuid nende tagajärjed aga küll. Iseäranis inimeste vahelistes suhtes, seoses lähedase kaotuse või sõjaaegsete tegude pärast, mis ei anna rahu. Vaatamata läbielatud õudustele, tõid jagatud kannatused inimesi üksteisele lähedamale, näiteks Anna ja tema hukkunud kihlatu, Frantzi, vanemad olid üksteisele märkimisväärseks toeks ning hoolivus ja kokkuhoid nende vahel oli südantsoojendav. Samuti olid nad avasüli valmis vastu võtma Frantzi väidetavat sõpra, Adrieni, kes oli prantslane ja sõjast lähtudes tegelikult ju nende poja vaenlane. Tavainimese astmel ei olnud tähtsad sõja grandioossed põhjused vaid inimlik tasand, ehk siis poeg ja tema suhted, mitte riikidevahelised kähmlemised. Sõber andis perele võimaluse taas tunda poja lähedust. Teisalt aga oli külade kogukondades ka neid, kes võtsid kaotust vabandusena enda probleemide koldeks või olid teise poole vastu vaenulikud sellepärast, et nad olid vastased – Adrieni näol oli tegu prantslase, kui oma riigi esindajaga, mitte eraldiseisva isikuga, kui kellegagi kel oma mõtted, tunded ja arusaamad. Vastupidiselt rahvast lähendava sündmusena, oli sõda ka inimesi isoleeriv ja koormav, vaatamata sellele, et võitlus ise oli möödas. Enda ümber võib leida mitmeid hoolivaid ja toetavaid lähedasi, kuid kui rinnus on hingevalu, siis ei oma tähtsust, kes abistab väljastpoolt. Ka siinkohal ei omanud kaalu rahvustaseme konfliktid. Sakslase või prantslase elu võtmine -- ei olnud tähtsust kumb, elu oli elu. Julgen ka väita, et tegu oli teatud nurga alt äärmiselt sooja, südamliku ning sügavaid haavu tervendava looga täis andestust ja heastamise soovi.

Mis mind aga uudishimus hoidis ning mis ka filmi keskseks küsimuseks paigutus, oli Adrieni ja Frantzi väidetav sõprus. Mis suhe oli meeste vahel tegelikult ning miks oli Adrien nii murest murtud ja süümepiinade küüsis. Ütlen kohe, et mul oli juba enne filmi nägemata oma kindel versioon, mis mehi sidus. Olin oma arvamuses veendunud, kuid enda suureks üllatuseks osutus see vääraks. Õige vastus oli palju loogilisem ja realistlikum minu kujutelmast. Fakt, et arvasin teadvat, mis toimub pani mind veidi lugu ülevalt alla vaatama. Tõe selgumisel, teenis nähtu mitmeid lisapunkte. 

Minu kiituse teenis ka algselt võimatuna ja isegi kohatuna näiv armulugu peategelaste vahel. Nende suhe oli nii lihtne, aga samas nii komplitseeritud. Film suutis mind ihu ja hingega paari "Romeo ja Julialikule" lembeliinile kaasa elama panna, kuigi mõlemalt poolt tuli vastanduvaid signaale, eriti kui liita valemisse Frantz – kas tundeid pelgalt projekteeriti, kas need olid ehedad, kas oli tegu süütundega või olid need elluärganud vaid ühise nimetaja, Frantzu, olemasolust tingituna? Tahan siiralt uskuda, et tegu oli siiraste emotsioonidega. Nagu eelnevalt mainitud, siis sõda liidab inimesi ja loob ideaalse maastiku läheduse otsimiseks ootamatute isikute vahel, mida tavatingimustes ei pruugi ette tulla. Lõppseis, oli nagu eelmainitud enesetapukatse, poeetiliselt kaunis, kõnekas ja magusvalus. Iseäranis meeldejäävalt lootustandev ja isegi päikeseline (üks väheseid stseene kus must-valge muutus värviliseks), kuid samas ka trööstitu oli filmi viimane stseen, milles iga vaataja sai just seda suunda näha mida soovis.


pühapäev, 28. mai 2017

Kino: "Hing anumas", "Salaagent" ja "Operatsioon "Antropoid""

Tervitus!

Ja veel põgusad ülevaated filmimaailmast!

Pealkiri: Hing anumas
Originaalpealkiri: Ghost in the Shell
Režissöör: Rupert Sanders
Näitlejad: Scarlett Johansson, Juliette Binoche, Michael Pitt, Pilou Asbaek, Takeshi Kitano, Rila Fukushima
Žanr: Sci-fi, action
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 07.04.2017
Nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Olen anime ja manga imelise maailmaga üpris kursis. Eksin sinna isegi vahetevahel ära, kuid "Ghost in the Shell" on üks lugu millest ma ei tea midagi ja mis mind niiväga ei paelu ka. Kuna tunnen kohustust anime live-action ekraniseeringud ikkagi toetuse mõttes alati ära näha, siis taaskord leidsin end kinost. Kas aga originaal ongi oma aja ära elanud või ei suutnud antud versioon loo võlusid niivõrd erksalt esile tuua, jääb minu jaoks ebaselgeks. Üks on aga kindel, peale visuaalse paketi, võib sisu kohta öelda vaid: juba varem nähtud-tehtud.

Esimene sissejuhatav stseen, kus Scarlett Johanssoni tegelaskuju luuakse ja ta oma nähtamatu kostüümiga pahalaste hulgas puhta vuugi teeb ning kõhedalt kauneid geišasid notib, oli efektne ja tähelepanu naelutav avapauk. Edaspidi aga läks kõik allamäge, sest isegi loo kulminatsioon ei suutnud taasluua esimese madina mõju. Pigem oli lõpp tormakas ning sel hetkel oli nähtu mind juba niivõrd külmaks jätnud, et mul oli toimuvast ükskõik. Ja ega tegijad enam vaeva ka näinud, sest kompotti visati kuidagi kohatu ämblikrobot ja ootamatud sidemed ootamatute tegelaste vahel, mis sel hetkel enam soovitud kujul sügavust ei lisanud. Olgem ausad, kui oleks puudunud värviline, futuristlik ja omapärane disain, siis oleks süžee tüüpiline B kategooria krimi sci-fi üllitis. Isegi n-ö puändid olid mõnevõrra varem etteaimatavad või siis ei olnud need piisavalt sidusad ja originaalsed, et terviklikumat ja intrigeerivamat süžee kulgemist luua.

Ma teen kahtlemata sellele kultusanimele ülekohut, kuid vähemalt filmiversioon ei suutnud mind aru saama panna selle vastu tuntavast entusiasmist. Enamus aspekte olid adekvaatselt esitatud ning kuigi Scarlet Johannoson oli peategelase rollis tsipa puine ja kohmakas, oli tema etteaste igati okei. Vaatamata sellele oli film kokkuvõttes kesine, äärmiselt kesine.



--------------------------------------------------

Pealkiri: Operatsioon "Antropoid"
Originaalpealkiri: Anthropoid
Režissöör: Sean Ellis
Näitlejad: Cillian Murphy, Jamie Dornan, Toby Jones, Charlotte Le Bon
Žanr: Ajalooline, biograafia, thriller
Kestus: 2h 00 min
Kinodes alates: 02.12.2016
Nähtud: 22.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Viimasel ajal olen end avastanud usinalt lugemast Teise maailmasõjaaegset tõsielukirjandust ning iseäranis ootan juulis kinno maanduvat Christopher Nolani "Dunkirki". "Antrophoid", küll tunduvalt väiksematasandilisem ja spetsiifilisem film nii sündmuse mastaabilt kui teostuselt, suutis aga realistlikult ja toimuvale kaasa elamist soodustavalt edasi anda seda erakordset sündmust tuhandete hulgast inimajaloo ühe jõledaima perioodi vältel. Film põhines tõsielul toimunul ning kaks peategelast, keda kehastasid Cillian Murphy ja Jamie Dornan, on siiani nii Tšehhis kui Slovakkias kangelased.

Suurem osa filmist keskendus planeerimisele. Londonist saadetud tšehh ja slovakk, koostöös peaaegu täienisti mahasurutud Tšehhoslovakkia vastupanuliikumisega, planeerisid kõrgeastmelise Natsi Saksamaa militaarjuhi atentaati. Komistuskohti oli rohkem kui stabiilseid faktoreid, kuid Jozef Gabčík ja Jan Kubiš olid oma missioonis piisavalt vankumatud. Malendite paika panemise kõrval said arendust ka meeste tegelaskujud ja seda just tänu kõrvalkarakteritele, kes andsid paarile kihte, iseloomu ja võimaldasid vaatajatega tihedamat kontakti luua. Inimsuhted, kübeke romantikat ja kamraadlus ühise vaenlase vastu olid selgelt ja tugevalt esindatud. Ei puudunud ka iseenesest mõistetavad hirmud, kahtlused ning nii moraalsed kui füüsilised tagasilöögid. Miinusena tooksin välja, et antud osa loost venis veidi pikaks ning sellest tulenevalt muutus nähtu mõnevõrra venivaks, üksluiskes ning võttis iseäranis pika proloogi mõõtmed. Samuti, kippus kogu operatsiooni käsitlemine filmis olema liialt lihtsustatud.

Viimane veerand filmist oli aga intensiivne ja tegevusrohke -- kuuliderahe oli tihe. Tagajärjed kõigile, nii kaudsetele kui otsestele, kaasosalistele olid aga brutaalsed. Operatsiooni osalised varjusid katedraali, kus ka viimane vastuhakk toimus. See oli ka seik, kus lugu tervenisti ellu ärkas ja oma pingelise ja muserdava reaalsusega mind pahviks lõi. Eelnev, veidi aegsaloomuline eelmäng päädis plahvatusliku kulminatsiooniga. Teadmata, kuidas lugu päriselus lõppes, hoidsin pöidlaid ja lootust viimaste minutiteni.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Salaagent
Originaalpealkiri: Unlocked
Režissöör: Michael Apted
Näitlejad: Noomi Rapace, Orlando Bloom, Toni Collette, Michael Douglas, John Malkovich
Žanr: Thriller, action
Kestus: 1h 38 min
Kinodes alates: 05.05.2017
Nähtud: 06.05.2017
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Hmmm, kui ma praegu mõtlen, et mis mulle antud filmist meelde jäi, siis jään vastuse võlgu, sest tegu on viimase aja ühe keskpäraseima ja kergesti unustatava linateosega mida ma näinud. Mitte miski ei tõusnud esile, midagi värsket ja uuenduslikku ma ei märganud, mingeid erilisi süžeekäike või karakterite esitamisi mulle meelde ei jäänud. Okei, võib-olla Orlando Bloom jäi silma selle poolest, et kehastas oma tavapärase hea kuti asemel kaheldava väärtusega jorssi. Tüüpiline krimi-thriller, kus peategelane satub eluohtlikusse konflikti, kus suur hulk inimelusid on mängus ja ei ole kindel, keda usaldada ja keda mitte. Kahtlustada tuleb kõiki ja nugade selga löömisi tule ette omajagu. Kõik variandid ja võtted olid aga juba varasemate žanrikaaslaste üllitustes ära katsetatud ning üllatusi ei olnud. Päris eepiliseks läbikukkumiseks ma seda aga ei nimetaks, kuid selle loomise eesmärki sean kahtluse alla küll. Miks on nii palju andekaid näitlejaid niivõrd eimidagiütlevas teoses? Kui aus olla siis ma ei oskagi midagi muud selle filmi kohta öelda. See on kõik.



kolmapäev, 24. mai 2017

Kino: "Palmid lumes", "Lubadus" ja "Puhkuse pantvangid"

Tervitus!

Seekord kiired ülevaated kinost!

Pealkiri: Palmid lumes
Originaalpealkiri: Palmeras en la nieve
Režissöör: Fernando González Molina
Näitlejad: Mario Casas, Adriana Ugarte, Macarena García
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 43 min
Nähtud: 08.04.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma eeldan, et tegijad lootsid luua midagi eepilist, ajatut ja romantilist, kuid olgem ausad, seda ülilääget, ülituhmi ja ülipikka üllitist oli vähemalt minul suht vaevaline vaadata. Ei suutnud mus hoolivust ega huvi sütitada lausa piinarikkalt ühetahuliste ja klišeelike tegelaste ja imala ning püüdmispunnitusest näost punase süžee vastu ei grandioossed ja eksootilised võtteplatsid, intrigeeriv ajalooline kontekst, sündmuste põlvkondadevaheline ulatus ega keskne katsumusterohke armulugu.

Peategelane oli mehine, kuid õrnahingeline kompu ja naine oli vaevatud, kuid üllas kaunike -- nad oli koos väsitavalt ja tüütult üksluised. Samamoodi oli ka nende n-ö emotsioonidega üksteise vastu. Miks, kuidas, millal need tekkisid? Ei ole just põnev jälgida romanssi kahe papp-postri vahel. Tuntavalt oli puudus ehedast tundeküllusest ja elustavast draamast. Üldiselt, olin ka pidevalt segaduses tegelaste käitumise taga oleva loogika pärast, mis oli kohati nii olematu või ajuvaba, et vehkisin juba esimese pooltunni peal allaandmiseks valget lippu. Osa loost, mis toimus kaasajas oli kordades etem, kuid need seigad mõjusid liialt üürikestena.

Põhimõtteliselt, olid ideed ambitsioonikad ning kõikvõimalikud eepilise armuloo detailid visati kompotti ning mitmed tabasid ka märki, kuid kogu kooslus lihtsalt ei mõjunud nagu oodatud ning mul oli meeletult igav kinos pea kolm (!!!!!) tundi konutada. Olen ka teadatuntud kinopiripill, kuid vot see väidetav pisarakiskuja jättis mu silmad kuivaks ja pigem leidus neis unerähma. Hispaania üks 2016. aasta vaadatuimaid filme?! Väidetavalt samal tasemel kui "Tuulest viidud"?! Kohe kaugeltki mitte!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Puhkuse pantvangid
Originaalpealkiri: Snatched
Režissöör: Jonathan Levine
Näitlejad: Amy Schumer, Goldie Hawn, Ike Barinholtz, Tom Bateman, Wanda Sykes, Joan Cusack
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Lähen enamjaolt alati avatud ja hea meelega totakaid komöödiaid vaatama. Mõnikord tasuvad nad riski ära, teised korrad aga tunnen, et mind on paar tundi vaimselt ahistatud. Antud filmi puhul langes liisk viimasele – tegu ei olnud just suurema asja meeltlahutava napaka komöödiaga. Pigem visati päris potentsiaalsele kesksele ideele külge igasugu jama ning loodeti, et midagi jääb külge. Muidugi, igast uugabuugat kinni tõesti jäi, kuid kas need tükid ka asjalikud olid ning eesmärgist lähtudes toimisid, siis siinkohal ma siiralt kahtlen. Ehk siis, ei olnud tulemus just eriti vaimukas, pigem leidus lademetes piinlikku WC-huumorit, mis minul kahjuks õigeid nuppe ei vajutanud.

Amy Schumer ei ole oma repertuaariga kunagi minu silmis hiilanud ja oma pideva labase ning ajunapi chicki imagoga mõjus ta seekord juba lõikavalt tüütuna. Samuti, oli alati igihaljana näiv Goldie Hawn sedapuhku luitunud, väsinud ja värvitu. Kunagise ja tänapäeva komöödiagigandi loodetav oimetuks lööv kombo jäi saavutamata. Oleks siis vähemalt nalja saanud, jalaga-tagumikku või mitte, kuid nähtu ei pigistanud minust grammigi itsitust välja.

Kui ma praegu mõtlen, et kas mingigi eriti ere seik filmist meelde tuleb, siis kahjuks kujutan ette vaid stseeni kus Amy Schumeri tegelaskujul paelussi kõrist lihakäntsakaga välja meelitati ja siis välja tiriti. See oli ekstra rõvedalt jälk. Kõige muu osas on peas tühjus. Samas, positiivne on see, et pärast selle filmi nägemist tunduvad kõik muud vähegi kesised suvekomöödiad nagu meistriteosed. Ja, muidugi, Tom Bateman, kuigi jubedalt mannetus varvas-Hollywoodi-uksest-sisse-saamise rollis, oli silmailu pakkuvana karvaselt kompu. Sellest võib järeldada, et mulle on suhteliselt kerge meele järgi olla, kuid isegi nii madalat piiri ei suutnud see kotitäis puuksu ületada. 



-------------------------------------------------

Pealkiri: Lubadus
Originaalpealkiri: The Promise
Režissöör: Terry George
Näitlejad: Oscar Isaac, Charlotte Le Bon, Christian Bale
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
See oleks võinud vägev olla. See oleks võinud võimas olla. See oleks võinud emotsionaalselt laastav ja samas ülendav olla. See oleks võinud olla kõike ja veel enamgi. Kahjuks, aga ei suutnud mind kaugeks ja umbmääraseks jäänud armukolmnurk kuidagi endaga kaasa elama tirida. Tulenevalt lähedase kontakti puudumisest peategelastega ning nadist fookuses olevast romansist, ei jaksanud mind lugu piisavalt käima kütta.

Ajalooliseks kontekstiks olev armeenlaste genotsiid türklaste poolt on kahtlemata traagiline kui ka kõnekas seik Esimese maailmasõjaaegsest olukorrast, mida film suhteliselt brutaalselt ja tagasi hoidmata demonstreeris. Käsitleda selle rahva õnnetut saatust laguneva Osmanite impeeriumi all ning selle ajaloo varjukülje päevavalgele toomine oli igati kiiduväärt ettevõtmine. Eriti arvestades vastuolusid selle toimumise tunnistamise osas Türgi poolt. Neid õudusi illustreerivad stseenid ja loodud rõhuv õhkkond oli realistlikult, kuid siiski maitsekalt esitatud. Visuaalselt ja kesksest teemast lähtudes oli kahtlemata tegu ajaloolise suureeposega. Ainuüksi see juba garanteeris, et film tegelikult õnnestus.

Lisades siia aga poolküpse armukolmnurga, siis nagu veeuputusest, said kahju ka kõik teised korterid majas (loe: süžeeliinid ja aspektid linateoses). Kaks osapoolt ei klappinud, sest üks oli niivõrd sügavalt mõjus ja trööstitu, teine aga lahja ning pealiskaudne. Rõhk oli aga viimasel, mis vähendas ülejäänu toimet. Arvestades ka näitlejate võimekust, oleks võidud enam keskenduda karakterite vormimisele ja detailsemale väljajoonistamisele, mitte kire-, omapärasuse- ja konfliktivabale lembeloole. Kolmik (ja üks hetk nelik) oli omavahel nii leplik, et nende isekeskis ringlemist oli ääretult igav jälgida. Ka süžee kippus vahetevahel koperdama. Ehk siis, teemavalik ja visuaalne teostus oli suurepärane, karakterite arendus ja kandev armuliin aga viletsad.


neljapäev, 4. mai 2017

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!


teisipäev, 18. aprill 2017

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5
Foto: Gabriela Liivamägi



Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!
Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 
Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.


Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:





Ilusaid teatrielamusi!