teisipäev, 1. oktoober 2019

Teater: "Kolm versiooni elust"

Tervitus!

Ilusat sügist! Alustame teatririndelt.


Pealkiri: Kolm versiooni elust

Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa (Teater KELM)
Näitlejad: Elina Reinold, Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Tanel Saar, Margo Teder, Jakop Nõmmik
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 06.04.2019
Millal nähtud: 10.05.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Olen äärmiselt tänulik, et loost oli kolm versiooni, mitte ainult see esimene. Olen ka meeletult tänulik, et lood samm-sammult ainult ülesmäge liikusid. Nimelt, oli üks kolmandikku jõuliselt, teine üks kolmandikku omajagu ning viimane üks kolmandikku põgusalt, nakatunud minu vähem meeldivamasse näidendi nakkusesse: üle taluvuse piiri ärritav tegelane, kes ajab mu hulluks! Nõustusin Henriga: "Andekas naine ja luuserist mees." Sonia oli mu kangelane, mu eeskuju, mu mõistja! Henri... kust sellised tulevad? Ja kuidas õnnestub neil endale saada selliseid pärle nagu Sonia? Miks Sonia edasi rühkis ja olukorda talus? Müstika. Kuigi, ega naine enda rahulolematust just ei varjanud, ta pani vastu sarkasmi ning ilmselge trotsi ja tüdimusega. Henrile olid vihjed aga kui haneselga vesi.

Näidendi formaat oli lihtne, kuid samas isepärane ning isegi ootamatu. Kaks pealtnäha igas mõttes erinevat abielupaari veedavad koos õhtu. Üks paar külastab teist. Kogu asi eskaleerub sealt, kõikudes teraval noaäärel, kus mõlemale poole kallutades ootab kuristik, ehk siis, tragöödia. Süütu õhtu muutub ohtlikuks ja vaid üks hingetõmme on puudu õudusest. Ja siis äkitselt tehakse restart ja õhtu algab algusest peale. Inimesed on samad, asupaik on sama, aeg on sama, teemad on samad, mured on samad, rõõmud on samad. Erinevus on detailides ja tegelaste endi suhtumistes ja reageeringutes. Viimastel on aga märkimisväärne mõju, sest sama õhtu on automaatselt drastiliselt erinev eelnevast. Ja nii kolm korda järjest. Vaatamata sellele, et toon eri versioonides on kord süttivam ja kord helgem, on kõigil versioonidel potentsiaal muutuda katastroofiks, mõnel rohkem kui teisel. Ootamatusfaktor on igal ühel neist kõrge ja see teadmatus, kuhu suundutakse ning mil moel meeleolukas õhtu lõpu leiab, on üks etenduse võludest. Üllatus ja pinge liikusid sümbioosselt käsikäes.

Vaatamata pidevale potentsiaalsele tragöödiale kuklas -- valmis ennast iga sekund esitlema -- oli etenduse puhul tegu ka omamoodi komöödiaga. Seda juba alguses, mida illustreeris pikalt kestev trall lapsega, kus vanemad püüavad teda magama saada ning üks töötab teisele vastu. Üksteisega põrkuvad naise ning mehe lähenemised probleemilahendamisse nagu nad jookseks peaga vastu betoonist seina. Esimese viie minuti jooksul oleksin Henrist, ehk lapse isast, lahutanud. Ilmselgelt oli tema nägemus kasvatamisest ristivastupidi minu ja Sonia arusaamale. Koheselt oli aru saada, et tükk püüab oma tegelaste dünaamikas mängida publiku kogemustele, et luua kontakti laval toimuva ja vaatajate vahel. See toimis õnnestunult, sest enda ümber tajusin inimestes äratundmisrõõmu nende suhetele, kas siis lastega, abikaasadega või tuttavatega.

Veidral viisil tundusid etenduses olevad paljud seigad ja dialoogid autentsed ning sellised, mis tulevad ette paljudes peredes või tuttavate koosistumisel. See loodud side -- muutes publiku vaatajaks otsekui akna tagas ning mitte aktiivseks osalejaks sellistes hale koomilistes või ärritavalt absurdsetes olukordades -- tegi rahvale nalja. Mul endal oli keeruline samamoodi end tunda või enamus situatsioonidesse ennast paigutada, sest ma ei vasta tegelaste profiilidele just eriti lähedaselt. Üldiste inimtüüpidena oli võimalik ennast samastuda karakteritega ja toimuvaga aga küll. Siit tuleneb ka minu sümpaatia ning ühine mõtlemine Soniaga. Komöödia aga komöödiaks, üks vale samm ja pill tuleks (ja tuli) pika ilu peale suur plahvatusena. Balanss kerguse ja totakas koomilisuse ning ohtliku nihu minemise vahel oli õhkõrn ning, kordan, seda pinget oli põnev jälgida.

Mis mulle silma jäi ning eemaletõukavalt mõjust oli meeste ja naiste vaheline n-ö hierarhia etenduse kahe abielupaari hulgas. Sonia oli edukas jurist, Henri teadlane, kes juba pikalt midagi avaldanud ei olnud. Õhku visati etteheiteid ja torkeid sel teemal diskreetselt just Henri poolt. Pehmelt ja otsekui ringiga vastandus ta end pidevalt Soniale. See andis mõista, et ei ole normaalne ja aktsepteeritav, kui naisel läheb paremini ning see annab mehele õiguse oma enesehaletsust naisele näkku hõõruda. Kusjuures selline asjade seis Soniat ei paistnud häirivat ning naine oli mehe vastu ennast maha punnitavalt toetav ja mõistev. Kolmandas versioonis asi leevenes, sest muutus Henri enda suhtumine ning paugupealt paranes alaväärsuskompleks abikaasaga seoses. Henri oli võrreldes kahe eelmise variandiga tunduvalt n-ö mehelikum -- enesekindlam ja vähem enesekesksem. Teise abielupaari meespool, Hubert, ka teadlane ja teadusinstituudi juht, oli patroneeriv, üleolev ja alandav enda naise, Inèsi, suhtes. Tema pidev naise üle nalja heitmine, tema mõnitamine ning meeletu hoolimatus partneri tunnete vastu ajas öökima. Mees oli lausa vaenulik, passiivses või otseses mõttes, ning hooletult pidevalt alavääristas abikaasat.

Huvitav, kas sellist suhtumist meeste ja naiste vahel etenduses märkasin vaid mina? Kas tundsin seda sellepärast, et olen naine? Või ongi selline suhtlemine normaalne? Ma ei varjagi, et Sonia mulle sümpatiseeris. Isegi sahmerdis Inès, kes muretses pidevalt oma sukasilma üle, oli omamoodi poolehoidu võitev, sest siiralt püüdis olla enda võimetele vastavalt viisakas ja aktiivne külaline. Mõlemal juhtusid olema aga mehed, kes neid ei väärtustanud ning, mind ei üllata, kui naised mõlemad erinevat moodi frustreerunud olid. Jah, ei olnud nad süütud kukupaid ning tangot tantsitakse ikka kahekesi, kuid selles "sugude sõjas" võitsid minu silmis naised, seda just meeldivuses. Taaskord, nagu Henri, oli Hubert kolmandas versioonis nagu teine mees. Ikka arrogantne ja teravakeeleline, kuid suhtumises oli esil teine külg, ehk siis, ei mõjunud mees üdini pahatahtliku sitapeana.

Näidendit vaadates tekkis mul mitmeid etenduse sisu eksistentsiaalseid või tehnilisi küsimusi. Nähtu pani mind mõtlema aja kulgemisele, paralleeldimensioonidele ning muudele põnevatele teaduslikele fenomenidele, mida ei oska isegi nimetada. Igas versiooni tegelikkuses tuli esile detaile, mida teistes ei esinenud. Need panid juurdlema, et kas ka teises kahes eksisteerisid need iseärasused ja neid lihtsalt ei mainitud või ei kerkinud need esile? Või siis, olid need detailid omased vaid konkreetse versiooni maailmale? Sellest tulenevalt muutsin jooksvalt oma suhtumist suuremal või vähemal määral tegelastesse. Näiteks, tänu üllatavale suhtele kahe tegelase vahel. Kas tegu oli vaid ühe õhtuga, kus eri reaalsus lähtus ühest olevikust nagu ühe juuksekarva lõhiajamine, tulenedes samast karvast ja siis lahknedes? Või oli tegu eraldi paralleelselt kulgevate karvadega (loe: reaalsustega), mis kõik kulgesid oma teedpidi, peegeldades vahetevahel teineteist?

Samuti, kas tegu oli moraalilooga või siis õpetava looga, et kui muudad oma suhtumist, siis reformid tulemust ja sulle on antakse võimalus oma vigadest õppida? Kuigi tundsin, et üks aste jäi sellest nagu puudu. Esimene versioon tundus kõige nihum, teine juba vähem -- siis äkki oli puudu üks sild, ehk versioon, mis viiks neljanda, ehk, kolmanda variandini. Kas veel oleks pidanud olema mõni variant, mis oleks juba soodsamgi kui viimane, mis lavale jõudis? Muidugi, ei tasu väga põhjalikuks minna ning püüda piiluda näidendi sisu telgitagustesse, sest siis võib sinna ära uppuda, seal ei pruugi midagi ollagi või siis rööviks see tähelepanu laval olevast. Mõtlemisainet aga jätkus!

Mulle tohutult meeldis näidendi tekst ja üldine voolamine. Dialoog jättis loomuliku ja elusa mulje, olles terav, värvikas ning mahlane. Ma ei tundnud, et minu ees on neli näitlejat, vaid pigem piilusin ühest korteriaknast sisse -- kõik toimus päriselus. Olukorrad ja eskaleerumised õhtutes jätsid orgaanilise efekti. Mitte süžee ei dikteerinud arengust, vaid tegelased juhtisid olukorda vastavalt enda olemustele ja reaktsioonidele. Tegelastest meeldis mulle Sonia ning Elina Reinold suutis suurepäraselt esile tuua seda tarka, sarkastilist ja krapsakat naist. Minu vaieldamatu lemmik oli aga Harriet Toompere etteaste. Ta tõesti oli Inès, mitte enam Harriet Toompere. Ja ma soovin, et Inès teaks, et ta on vinge ja ärgu laske ennast ühest jätisest häirida. Naine hoolitses ka selle eest, et näidendis oleks ekstra doos huumorit, kuigi see oli kohati, halekoomika.

Kokkuvõttes, tõesti igati nauditav, mitmetasandiline ja isesugune etendus, mis tuletas veidi meelde tükki "Kes kardab Virginia Woolfi?", kuid oli siiski midagi unikaalset. Natuke raskesisuline või siis lõbus meelelahutus, kus tunda ära ennast või ümbritsevaid suhteid ning olukordi -- näidendi mõju varieerub kindlasti vaatajalt vaatajale. Soovitan!



teisipäev, 30. juuli 2019

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.


Pealkiri: Windsori lõbusad naised

Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.


Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 


Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 


Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.


Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!


pühapäev, 26. mai 2019

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.





laupäev, 25. mai 2019

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium
Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!




Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!




pühapäev, 19. mai 2019

Eesti Blogiauhinnad - Kultuuriblogid #EBA2019

Tere!



Esimest korda meie 10-aastase blogimiskogemuse jooksul kandideerime sel aastal Eesti Blogiauhindade kultuuriblogide kategoorias.

Oleme blogimisega kahe peale kokku tegelenud 10+6 aastat! Ehkki meie kultuuriblogi Harrastuskriitikud on tegutsenud alates 2014, alutasime blogimisega inglise keeles juba märksa varem.

Eesti Blogiauhindasid antakse välja juba mitu head aastat ja põhjuseks, miks me alles sel aastal esimest korda auhindadele kandideerime, on see, et tahtsime Harrastuskriitikud enne korralikult käima saada ja alles siis osaleda. Enne töö ja siis tulemused!

Kandideerime kultuuriblogide kategoorias, mida Eesti Blogiauhinnad on defineerinud järgmiselt:

"Kultuuriblogi kategooriasse sobib veebipäevik, mis keskendub kaunitele kunstidele (kujutav kunst, muusika, teater, kino, arhitektuur, muuseumid jm)."

Ja see on just see, millest me kirjutame ja mis on meie eesmärgiks olnud alates meie esimesest postitusest - kajastada kõiki kauneid kunste, mis meie ümber on, olgu see siis teatris, kinolinal, läbi muusika või mõne muuseumikülastuse. Arvame,e t eesti kultuur on ilus ja seetõttu jagamegi oma kogemusi teile läbi Harrastuskriitikute blogi!

Tulge hääletama ja kui teile on meie blogi sümpaatne, siis andke ka oma hääl Harrastuskriitikutele!
Meie jätkame kirjutamist niikuinii!

Oma hääle saate anda SIIN! Liikuge lehel allapoole ja sealt leiate meid kultuuriblogide seas teisel kohal. :)



reede, 10. mai 2019

Teater: "Mõnus maatükk"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Mõnus maatükk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Näitlejad: Jaan Rekkor ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 02.11.2019
Millal nähtud: 26.04.2019
Minu hinnang: 3/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma võin olla üpris ebamõistlik, kergesti mõjutatav ja ärrituv, kui mõni detail mind häirib, siis on see kui tilk tõrva meepotis ja ma ei ole võimeline ka ümbritsevat nautima või tõsiselt võtma. See detail võib olla miniatuurne, kuid kui see käib minu põhimõtetele ja helladele puntidele intensiivselt ja just selle vale nurga all vastu, siis ei päästa enam miski. Samamoodi on, näiteks, filmide, etenduste ja raamatute tegelastega. Kui tambitakse minu õiglustundel, ollakse üdini enesekeskne, labane, põikpäine, ahne ja pahatahtlik, siis võib see kombinatsioon, teatud kontekstis, saada teosele saatuslikuks. Sedasi läks antud etendusega tänu Hugh Pugh'le, kelle ma oleks hea meelega ise sinna vanni ära uputanud, sest juba ammu ei ole minus mõni karakter niivõrd vastumeelne ja vastik olnud, kui see ülimalt tüütu iirlasest jurakas. 

Laval astusid üles vaid kaks näitlejat ning üks neist veetis kogu 1 tund ja 50 minutit räpases puidust vannis. Nööri ja konksuga tõmbas mees vahepeal õllepudeleid veel rokasemast WC-potist. No aga, täitsa kihvt kontseptsioon näidendiks ju! Siiralt. Kui vaid see isik seal vannis ei oleks olnud olemuselt veel solgisem kui vann ja WC-pott kokku. Mul oli etendusele eelnev töönädal väga pingeline ning juba varakult hankisin pileti, et reede õhtul pärast rasket nädalat ühte muhedat komöödiat nautida. Esimese 10 minuti jooksul sai aga selgeks, et ma ei olnud näidendi huumoriga kohe üldse samal sagedusel ning mitte ainult ei kulgenud see minust mööda, vaid see lausa töötas mulle vastu. Terve saal lõkerdas naerust ja ma, objektiivselt vaadatuna, sain põhjustest aru, kuid see ei olnud grammigi minu huumor. See oli nii kaugel minule passivast huumorist, kui veel võimalik. Ma ei mõista, mis on naljakat kui üks vastik vanamees sõna otseses mõttes ahistab, mõnitab ja santažeerib võõrast. Keerates vinti üle, kuigi teades, et teine oli enda olukorraga tupikus. Nõudes aplalt raha ja ähvardades kinnisvaraarendajast kaaslase maa serva, mis piirnes papi territooriumiga, sõnnikut tuua ja sellega teise äri saboteerida. Seda kõike, kui too ei maksa maa eest ulmeist ja ebaausat summat. Mõne jaoks nutikas ja rikastelt õiglast hinda võttev vanamees, kuid minu jaoks jäle näss.

Kaks tegelast laval esindasid otsekui Iirimaa stagnaseeruvat ja jäärapäist minevikku, Hugh isiksuses, ning edasipürglikku, tagasivaatamatut ja ambitsioonikat vastandsuunda, hotelliäriga seotud Rob McNulty, keda kehastas Tiit Sukk, kehastuses. Viimane otsustas vanemat meest tema kodus külastada, sest soovis hotelli ja sealsete golfiradade arenduseks osta väikse maatükk, mis juhtus olema täpselt keset juba noorema poolt omatavat territooriumi. Kuna papi kirju ei ava, sest "odavam on posti mitte avada" -- siis ei ava ta ka ju arveid -- läheb Rob teisega näost näkku kohtuma. Just siis kui Hugh on võtmas vist viimase kümnendi esimest vanni. Esmalt, ei lase papi teist üldse rääkima, sest tal oli ilmselgelt mölapidamatus ja null austust teiste inimeste ning nende sõnaõiguse üle. Sest midagi pole ju tähtsamat kui vanamehe pidev mulisemine, hoolimata, kas kedagi huvitab mida tal on öelda või laskmata midagi vahele poetada. Tekstitasakaal oli esimese vaatuse jooksul julgelt 90/10. Hugh oli ka tüüp kelle jaoks kõik teised on alati süüdi, kes kunagi midagi ise väära ei tee ning kellel on kolossaalne mina-ja-maailm ego. 


pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma olen igati nõus, et ega Rob mõni kukupai ei olnud ning ka temal olid omad eesmärgid, rahamaitse suus ja soov olla edukas ning jõuda kaugele. Samas, ei andnud mulle mitte miski arvata, et tema eesmärk, hind mida ta esialgu maalapi eest pakkus ning suhtumine oli ebaõiglane, ebaviisakas või ebamõistlik. Otse vastupidi, kuulas ju mees vana porikärbse heietamist päris kaua, püüdes olla viisakas, kuid peatselt -- igati arusaadavalt -- kannatust kaotamas. Öeldakse, et kuulake endast vanemaid, sest nad on nagu elusad ajalooraamatud -- mida Hugh kindlasti oli. Tema lood olid elust enesest, naljakad, ilustamata ning puudutasid mitmeid Iiri rahva jaoks tähtsaid teemasid, isikuid, sündmusi või olukordi. Põnev oli kuulata iirlaste tegemistest Ülemaailmse majanduskriisi ajal 20ndate lõpus ja 30ndate alguses, iirlaste parema elu otsimisest USAs, kuhu satuti ehistöölisteks, näiteks, pilvelõhkujaid ehitama, kurikuulsast Iirimaa näljahädast, mida seostatakse kartuliikaldusega ning mis sundis iirlasi 1840ndatel ja 1850ndatel üle mere reisima, vabaduse teemalistest konfliktidest Inglismaaga, jne. Seda kõike toriseva vanamehe suust, kes oli ju mahlaka tekstiga särtsakas jutuvestja. Teisalt, austus ja kuulamine on kahepoolne, kui soovid, et sind kuulatakse, pead ka teisi vastu kuulama. 

Tiit Sukk on oma olemuselt ja tihti kehastab ta tegelasi, kes on aktiivsed, veidi naiivsed, poisilikud ja paistavad pigem siirad, või, vähemalt, ei ole automaatselt petjad. Seega, enamgi veel vastandus ta Jaan Rekkori mühakliku vanamehega, kelle kõrval noorem oli kui vaga kannataja ja, vanem, kui saamahimu maias mühkamist karu. Mõlemad olid nagu rusikas silmaauku enda rollidesse, kuid Jaan Rekkor oli veidi silmapaistvam ning passivam. Ta suutis mind tõesti seda meest vihkama panna. Mees oli ääretult veenev ja kadus piir karakteri ning näitleja vahel. Samuti oli märkimisväärt tegelastevaheline dünaamika. Mõlemad mängisid üksteisega igati sümbioosis -- mitte ei mänginud lihtsalt kahte tegelast, kes ühel laval. Eriti tore boonus oli näidendi lõpus aplausi saatel lillede asemel Tiit Sukale toodud vorstid (vist olid vorstilatid, raske oli 100% kindel olla). Ning nende jagamine enda lavakaaslasega, vahetades hämmeldunud ja nalja pärast näole manatud vastikusepilguga humoorikaid näoilmeid. Voolavusele, tempokusele ning tegelaste mõlemapoolsele arengule aitas kaasa ka sujuv, loomulik ning vürtsikas dialoog. Vaatamata minu ärritusele, sain paar korda isegi muiatud, just täna muhedale tekstile (näiteks, "pannkook jõhvika moosiga"). Aga, nagu mainitud, lasi publik päris usinalt kogu etenduse jooksul naerda.


Jah, Hugh Pugh ajas mu hulluks ning mul on meeletult kahju, et selliseid inimesi on ka päris elus olemas. Aga see on puhtalt minu kiiks ja isikupärast tulenev antipaatia. On neid, kes suutsid tegelast võtta kui ülepingutatud karikatuuri. Etendus ise aga ei olnud kehv, kaugel sellest. Siiski, olen mitmeid kordi öelnud, et minu jaoks on teater meelelahutus ning see jube jurakas ei lahutanud mu meelt. Ta viis mind endast välja ja mitte konstruktiivsel viisil. Seega, võin ma hinnata tükki kui soliidset lavastust, mis paljudele pakub lõbu, kuid emotsionaalselt ei mõjunud, vähemalt mulle, see soodsalt. 



esmaspäev, 6. mai 2019

Mida teha? Kuhu minna? (5) Moe- maali- ja skulptuurikunst - veel jõuab!

Tervitus!

Seekord kahest näitusest, mis peatselt end kokku pakivad!

Näitus: "Alguses olid … Köler ja Weizenberg"
Kus: Kadrioru Kunstimuuseum
Aadress: Weizenbergi 37, Tallinn
Näitus avatud: 07.12.2018-26.05.2019
Piletihind: 6.50 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Kadrioru Kunstimuuseumile)


pilt kadriorumuuseum.ekm.ee kodulehelt

Üks minu lemmikumaid maale on Köleri "Truu valvur" ning tean ka mitmeid tema teisi kuulsamaid teoseid. Antud näitust külastades, avastasin, et minu teadmised kunstniku loomingust on väga kasinad. Samuti, oli mul arusaam tema teoste variatiivsusest suhteliselt kitsas ning eeldasin, et enamus on sama stiili ning õhkkonda, kui minu lemmik maal. Kohati olin näitusel positiivselt üllatunud, kohati aga veidi pettunud. Mulle avaldas muljet, et Köleri looming niivõrd erisuunaline on. Leidus maastikumaale, mütoloogiat, Piibli lugusid, loodust ja inimesi ses, portreesid ning, mulle üllatuseks, hulgaliselt akvarelle ning joonistusi. Uus avastus olid mulle viimased, kus suuresti kujutati itaallannasid nende värviküllastes hõlstides. Natuke nördimust valmistas aga tõsiasi, et kuna Köleri looming mulle tihti võrdub kui "Truu valvur" ning portreed emast ja isast, siis lootsin nähe enam samalaadse tooniga töid - iseäranis "Truu valvuri" suunalisi. Midagi muud mulle aga sama emotsiooni ei tekitanud. Siiski, on Köler võrratu, sest ta maalib klassikaliselt ning on, minu silmis, Eesti kunstis domineeriva modernismi, kubismi, impressionismi, jne, sigri-migri hulgas mulle just mokka mööda. Ma ei ole nimelt suur modernse kunsti sõber, kuigi ka selles on pärleid. Leidsin ka ühe uue lemmiku Köleri repertuaarist: "Päikeseloojang Nice'is". Lisaks, peab tõdema ikka, et mehel oli tõesti annet loomulike ja elavate portreede maalimiseks.


pilt erakogu
Näitusel on esindatud Köleri autoportree, kuulsad maalid isast ja emast, ohtralt tema poolt maalitud aristokraatide ja intellektuaalide portreepilte, Itaalia ja Krimmi maastikumaale, kus riikides ta, muuhulgas, pikalt aega veetis ning inspiratsiooni ammutas, mitmeid maale Itaalia naistest, akvarelle ning joonistusi, suurte ja kuulsate tööde etüüde, kavandeid ja eskiise (ka Weizenbergi teoste omasid). Viimast, näiteks, maalidest "Herakles toob Kerberose põrguväravast", "Lorelei needmine munkade poolt", jpm. Teoseid endid näitusel aga ei olnud, nagu ka minu tõmbenumbrit, "Truud valvurit". Selle eest sai nautida muid kuulsaid või vähem tuntud maale ja seda mitte ainult Eesti Kunstimuuseumi kogudest, vaid ka erakogudest ja teistest muuseumidest.

Skulptuurikunst on minu jaoks alati olnud võõras ning mul ei teki sellega seoses just ülevaid tundeid. Samas, on alati olnud hämmastav kuidas luuakse elutruusid ning ehedaid inimkujusid siledast ja sädelevast marmorist või robustsemast, kuid elavamast, kipsist. Eriti huvitav oli silmadesse elu puhumise lahendus. Nimelt olid enamus kujude pupillidesse täkked tehtud, et need elavamad tunduks. Silmad on ju need, mis teevad või ei tee skulptuurist hingega isiku peegeldust. Ma peaksin vist mõne Youtube tutoriali vaatama, kuidas kogu skulptuuritegemine ikka täpsemalt käib. Näitusel olid esindatud mitmed skulptori kuulsad teosed meie rahvuseeposest, nagu "Kalevipoeg", "Vanemuine" ja eskiis "Lindast" -- mis nägid liiga siledad, puhtad, ilusad ja klassikalised välja, võrreldes tüüpilisema visuaaliga neist tuntud tegelastest. Kalevipoeg nägi välja kui noor Kreeka jumal. Välja toodud olid ka "Hamlet", "Ophelia", "Hämarik", "Ideaalne", "Rahuingel", "Eva", jpt. Köleri ema ja isa portreega võrdluseks, leidus näitusel ka büst Weizenbergi emast ja tema onust. Hulgaliselt olid esitlusel erinevaid büste erinevatest isikutest erinevates vanustes. Millegipärast kõnetas mind aga kõige enam skulptuur "Romeo ja Julia", mis on tema vast ainud kahe isikuga looming ning asub Kadrioru lossi koridoris, kohe teisele korrusele viivate treppide juures. Kuigi lugu ise on mulle vastukarva, oli skulptuuriteose juures midagi tähelepanu haaravat.


pilt erakogu
Muidugi, ei puudunud ka mõlema kunstniku elulugude ülevaated ja ruum, kus oli seinal teler ja vastas diivan. Ekraanil käis läbi suurel hulgal erinevaid fakte mõlema kunstniku elus, tegemistest ja loomingust. Lisaks, põnev oli teadlikult või alateadlikult võrrelda mõlemat meest, mida soodustas näituse paigutus, teosed või meeste elulood. Näiteks, oli ühes ruumis uurimiseks ühest portreemaal ja teisest skulptuur. Samamoodi, sai võrrelda ka nende loomingut. Näiteks, ühe portreemaal ja teise skulptuur Friedrich Reinhold Kreutzwaldist -- kuulus kirjanik nägi mõlemal sarnane välja küll!

Eesti rahvusliku professionaalse maali- ja skulptuurikunsti algusepanijate, Johann Köleri (1826–1899) ja August Weizenbergi (1837–1921), ühine näitus oli kompaktne, ülevaatlik ning õpetlikult laiahaardeline, andes põhjaliku arusaama mõlema mehe kunstilistest tegemistest, fokuseerimata ainult teadatuntud teostele. Kõige põnevam fakt on aga see, et need kaks oma ala Eestis eestvedajat, tegelikult oma eluajal just teineteisega parimates suhetes ei olnud -- nüüd jagavad nad aga näitust ning nende looming saab üksteisega suurepäraselt läbi!



-------------------------------------------------

Näitus: "Moejoon: Pidulik rõivamood 1920-1940"
Kus: Ajaloomuuseum - Suurgildi hoone
Aadress: Pikk 17, Tallinn
Näitus avatud: 16.06.2018–13.05.2019
Piletihind: 8 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Ajaloomuuseumile Suurgildi hoones)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Marion Laeva kureeritud viktoriaanlike rõivaste näitus paar aastat tagasi KUMUs ("Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel"), oli lausa vaimustav. Loodan, et taolisi harivaid, ajaloolisi ning fastsineerivaid moenäitusi jõuab Eesti muuseumidesse veelgi! Üks väksemahulisem ja kodumaisem sellelaadne ettevõtmine on kiire pilk pidulikku rõivamoodi Eestis, aastate vahemikus 1920-1940, ning mida saab imetleda Suurgildi hoonesse Vanalinnas.

Esimene maailmasõda ja sellele järgnev impeeriumide lagunemine ning maailmakorra drastiline muutumine lainetas, muuseas, üle moevaldkonna. Lühenesid, näiteks, juuksed -- poisipea oli IN -- ning lühenesid, lisaks, seelikud. Iseseisev Eesti nihkus oma riidemoelt Euroopalikumaks ning ka siin jättis märgi maha art déco stiil. Milline nägi välja intelligentsi -- keskklassi ja rikkamate -- rõivamood omariikluse esimestel kümnenditel, erinevateks eluetappideks, sündmusteks või tegemisteks, siis just seda näitus esitleb. Näiteks, leidub rõivaeksemplare illustreerimaks naiste riietust pühadel, pidudeks, kuurordis ja leinaperioodil. Samuti, heideti pilk kirikuga soetud tähtpäevadele - pulm, leer ja ristimine. Vaesemate või maa- ja tavainimeste riietustrende siit aga otsida ei maksa. 

pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Välja oli toodud kõikvõimalikke kleite erinevate eesmärkide ja detailidega, kuid mitte ainult. Erinevaid aksessuaare, nagu näiteks, kotid, kaelakeed, lehvikud, kindad, jne, koos mitmete kingapaaridega, olid ka näitusel esitlusel. Pean mainima, et jalatsid nägid kvaliteetsed ja kaunid välja -- need peaksid vastu isegi praegu jalga panemisel ning oleksid jalas kihvtilt retro. Kõige enam tõdesin kuidas mood tuleb ja läheb, tuleb uuesti ja läheb uuesti, ning sedasi, mitmeid kordi. Paljude välja toodud riideesemete stiilid, lõiked, mustrid, materjalid või lausa terved esemed, oleksid leidavad praegugi poodidest ning need oleksid tänapäeval trendikad. Mood kordub ja retro on IN. Vahe on vast aga selles, et tolle aja riided olid kvaliteetsemad ja tehtud eesmärgiga vastu pidada. Tänapäeva massitootmise hilbud aga kuluvad ja kaotavad omadused peatselt ning need üle saja aasta niisama vastu ei peaks.

Lisaks riietele ja aksessuaaridele, sai näitusel tutvuda asjaliku väljapaneku n-ö sisu tutvustada kataloogiga, kus sai, muuseas, lugeda intervjuud moeajaloolase Mari Kanasaarega, lugeda üldiselt moe elust-olust 20ndatel ja 30ndatel, näituse eessõna kuraator Marion Laeva poolt, Eesti ilutööstusest 100 aastat tagasi ning -- salapärasest ja vallatust teemast -- pesutrendid näitusel eksponeeritud ajastul. Sirvides antud kataloogi, sai vaadata ka videod, mis oli jäädvustanud, näiteks, suvitajad Narva-Jõesuus, moeetenduse New Yorgi kohal lennukis ja hulganisti fotosid perioodist. Mulle meeldis tohutult tõsiasi, et iga riietuse juurde oli pandud selle endise omaniku, selle õmbleja või annetaja nimi. Nii muhe oli lugeda, et see kleit kuulus, näiteks, proua Leidale, kes oli tolles koolis inglise keele õpetaja, jne. Kahjuks, ühelegi näitusega kaasnevale publikuprogrammile ma ei jõudnud, kuid repertuaar oli igati soliidne! Loodan siiralt, et samalaadseid moenäitusi taas mõnes Eesti muuseumis külastada saab!

Näitus sulgeb uksed täpselt nädala pärast, seega, keda teema paelub, aga ei ole veel väljapanekut väisanud, siis nüüd on viimane võimalus!