neljapäev, 23. märts 2017

Teater: "Armunud Shakespeare"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Armunud Shakespeare
Teater: Draamateater
Lavastaja: Georg Malvius
Näitlejad: Karmo Nigula, Piret Krumm, Mait Malmsten, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Christopher Rajaveer, Kristo Viiding (külalisena), Tiit Sukk, Robert Annus, Liisa Saaremäel, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Maria Klenskaja, Marta Laan, Markus Luik, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus, Lauri Liiv (külalisena), Veljo Reinik (külalisena), Erik Joonatan Tepp (külalisena) või Kaspar Kiisk (külalisena). Muusikud: Tiit Kikas, Peeter Klaas, Villu Vihermäe, Anto Õnnis, Valter Soosalu
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 27.11.2016
Millal nähtud: 23.012.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Olin särasilme teismeline kui filmiversioon kinodesse jõudis ning sõbrannaga sai see ka siis ära nähtud. Lähtudes selle kriitilisest, vaatajaskonna poolsest ja Oscari-gala edust, mõjutatav nagu ma siis olin, panin ma end uskuma, et nähtu mulle tohutult meeldis. Tegelikult mulle nii palavalt see ei imponeerinud, kuigi kahtlemata oli tegu soliidse linateosega, mis muideks suurelt ekraanilt imeliselt lavale üle kandus – see oli justkui sinna konteksti mõeldudki! Ja, olgem ausad, suutis teatriversioon mulle loo palju meeldivamaks manada kui film seda eales jaksas, ehk siis oli tükk ekraniseeringust minu silmis kordades etem.

Põhjused, miks film minu poolehoidu sisimas ei võitnud, lähtusid puhtalt minu isiklikest eelistusest, mitte otseselt nähtu kvaliteedist. Ei ole mingi saladus, et “Romeost ja Juliast” ma iseäranis lugu ei pea ning maailma kaunimaks armulooks ei loe, seega minu silmis kannatas süžees romantiline tahk, kuna just see näidend valiti loo aluseks. Loomulikult, sobis ta selleks nagu rusikas silmaauku, kuid aidates kinnistada tükki kui ülimat lembelugu, mulle kohe üldse ei passinud. Aitab “Romeo ja Julia” promomisest! Olin küll noor ja teadvustasin endale igati, et tegu ei olnud kaugeltki truu versiooniga kuulsa näitekirjaniku elust, torkis mind siiski, et mehest loodi niivõrd nägusa võrukaela kuvand. Samas aga peab tunnistama, et oli põnev sellist salapärast figuuri täitsa katsutavana ning lihast ja lust inimesena kogeda – tõepärane või mitte. Seda veel eriti perioodil, mil tema tegemised on tänapäeva rahvale üks must auk, ehk siis teoorias oleks kõik ju võimalik olnud. Ja veel, tahes tahtmata, tekkis mul tunne, et geniaalne näitekirjanik ja tema looming esitati kübe odavalt. Tegu oli otsekui Elizabeth I aegse romantilise komöödiaga, mis suurema ja kaalukama tähenduse võimaldamiseks suruti klappima Shakespeare’i, tema eluloo ning teostega. Mehe nimi müüb. Keegi ei oleks tahtnud näha mingi suvalise vireleva näitekirjaniku Tom, Dick või Harry rabelemist.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Vaatamata mu vingumisele, nagu öeldud, on tegu üpris veekindla ja tugeva paketiga, mis tõeliselt säras ja ellu ärkas just teatrilaval. Ja, veidi kaheldava väärtusega või mitte, meeldis mulle, et hoolimata “Romeo ja Julia” baasist, ei olnud keskne lembelugu Willi ja Viola vahel liialt ängistav ja üledramaatiline. Julge sammuna kalduti kõrvale küll tavapäraste romantiliste komöödiate tüüpmustrist, iseäranis lõppseisus. Siiski, jättis peategelasest paari kogetu ja tehtu pigem lootusrikka ja tulevikule avatud nukra kõrvalmaitsega meeleolu, kui muserdavalt masendava tunde rindu. Mul oli paari saatusest üksteisega seoses muidugi kahju, kuid tüki õhkkond ei lubanud nähtul suurel hulgal negatiivseid emotsioone esile kerkida. Seda kerget, meeleolukat ja vahvat atmosfääri toetasid terav, voolav ja vaimukas dialoog ning koloriidsed, meeldejäävad ning heas mõttes ülevoolavad tegelased. Tegu ei olnud realistliku ega õrnade traagikasugemetega looga, vaid pigem lõbusa versiooniga saladuslikust ajaloolisest tegelikkusest “mis oleks kui…” kastmes.

Ükskõik millises armuloos, ükskõik läbi millise meediumi, on ülitähtis kahe karakteri omavaheline klapp ja keemia. Antud komponendist tundsin aga kahjuks seekord puudust. Äsja suurele lavale jõudnud Karmo Nigula oli küll krapsakas, ulakas ja elu täis nooruke William Shakespeare ning Piret Krumm armas, kohest publiku poolehoidu võitev ja väga sümpaatne Viola, kuid omavahel ei tundnud ma neil erilist sädet. Või lihtsalt ei suutnud ma neid paarina millegipärast edukalt ette kujutada ning romanss jäi mulle maha müümata. Tundus, et Willil olid kuidagi soojemad, mis sest et kamulikumad, suhted oma teatrimaailm sõpruskonnaga. Õnneks suutis ümberringne trill ja trall minu jaoks romantika tühimikku piisavalt kompenseerida. Samuti, pean tunnistama, et kuigi mulle Piret Krummi särtsakus ja nunnusus tavapäraselt väga passib, siis antud rollis oleksin soovinud, et ta oleks tüdrukulikkuse asemel kraad väljapeetum ja naiselikum.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Tüki pirakas trupp, vaatamata massile, oli kompaktne ja vahva kamp n-ö napsu, naiste ja naljamehi. Tundus, et rakendust leidis suurem osa Draamateatri näitlejaskonnast ja sellele veel pealegi. Naissoost tegelasi tuli tikutulega otsida või olid neil minimaalsed rollid, kuid mehi oli see-eest lausa kulbiga ning tundus, et neil kõigil oli siiralt lõbus selle tüki kontekstis koos laval asetseda. Sellest tulenevalt oli mul ka tohutult tore neid esimesest reast jälgida ning lasta end toimuvast ning ülemeelikutest emotsioonidest kaasa tirida. Tükk oli niigi lustakas, hoogne ja ergastav, kuid seda lavalt tulevat aktiivset ja särisevat energiat, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis, oli lausa käega katsutavalt tunda. Trupp moodustas vaimustava komplekti kus kõik inimlülid toimisid imeliselt koostöös kui hästiõlitatud masin.

Iga väiksemgi tegelane oli selgelt eristatav ja täisväärtuslik isiksus. Otse loomulikult oli aga säravamaid pärle ning siinkohal tooksin esile mõned, kes mulle ühel või teisel põhjusel eriti silma jäid. Omal ajal sai Judi Dench rolli eest Oscari ning ega ka Maria Klenskaja kaugele maha jäänud. Naine suutis olla imposantne ja autoriteetlik kuninganna, kelle asjalik kaks-jalga-maas ja vaimukalt kainestav suhtumine oli juba filmis väga värskendav. Üksikutes stseenides, kus teda esines, suutis ajalooline suurfiguur taas kogu lava enda võimusesse haarata. See oskus tulenes mõnevõrra muidugi ka karakteri omapärast ja isikust endast, kuid kehastajal oli kahtlemata suur vastutus efekti tekkimisel. Näitemängu kontekstis staarnäitleja Ned Alleyn, Jüri Tiiduse poolt esitatuna, oma teeme-ära mentaliteedi, pompoosuse ja ülienesekindlusega, läks mulle ka mingil põhjusel iseäranis peale ja tegelane tõusis esile. Ja, no kes ei oleks siis muhedale ja natuke veidrale näidendis üles astunud teisele kuulsale näitekirjanikule, Christopher Marlowele, Mait Malmsteni kehastuses, agaralt kaasa elanud. Eriti mõnusalt vahva tegelinski arusaama endast kinnistas ta ühes stseenis, kus kandis publikut itsitama ajavat totakat kostüümi. 

pilt draamateater.ee kodulehelt
Nagu eelnevalt mainitud, siis jõudis süžee lõpuks enda jaoks just õigesse raami. Lugu teatrist, näidenditest ja lavatagusest mesilaspesast on ideaalsel kohal just päris laval, mis tegi kogu kogemuse ehedaks. Lavadisain oli dünaamiline, multifunktsionaalne ja teatraalne – mis peegeldas nutikalt sisu. Olles viimasel ajal külastanud ülekaaluliselt etendusi, kus füüsiline keskkond muutub laval minimaalselt või üldse mitte, siis oli pidevalt oma suuremaid ja väiksemaid detaile kujundusest ümbermängiv ning tegelastega koos liikuv lava nagu sõõm värsket õhku või siis tervitatav tagasipöördumine teist laadi tükkidele, millede otsa ma niiväga enam ei satu. Vähimagi vaevata ja näitlejate enda kaasabil muutus lava prooviruumiks, pubiks, magamistoaks ja veel muukski.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mu vastupuksivatele tunnetele etenduse sisu suhtes, nautisin ma näidendit rohkem kui eales selle filmiversiooni. Tegu oli suurepärase reedeõhtuse meelelahutusega -- vana ja tuntud, uues kuues --, mis mul pärast pikka töönädalat igasugu mured kolmeks tunniks nagu muuseas peast pühkis.


kolmapäev, 15. märts 2017

Kino: "Kiirtee: Kontrolli alt väljas", "Suur Hiina müür" ja "Lego Batman Film"

Tervitus!

Lühiülevaated kinost!

Pealkiri: Kiirtee: Kontrolli alt väljas

Originaalpealkiri: Collide
Režissöör: Eran Creevy
Näitlejad: Nicholas Hoult, Felicity Jones, Anthony HopkinsBen Kingsley
Žanr: Action
Kestus: 1h 39 min
Kinodes alates: 24.02.2017
Nähtud: 25.02.2017
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei näinud seda filmi just ammu, kuid kui püüan praegu meenutada, et mis seal uut ja põnevat leidus, siis ei suuda mu aju mulle midagi konkreetset keelele panna. Ehk siis, oli tegu filmiga täis hunnikut klišeesid, kesist süžeed ning ilma meeldejäävate kulgemiste, märuli või näitlemiseta. Lugu ise oli kulunud ja üksluine: et maksta oma kallima raviarvete eest, otsustab meeleheitel boyfriend pöörduda kuritegelikku maailma, kuid otse loomulikult, astub ta suurema ekskremendi sisse kui algselt adus. Primitiivne baaslugu ei tähenda automaatselt, et lõpptulemus oleks sama kesine, kuid ilma uute tuulte lisamiseta, ei ole midagi erakordset loota. Lisaks eelnevale, oli dialoog lahja, romantikaliini ei suudetud mulle usutavalt maha müüa ja Ben Kingsley oli otsekui kuskilt totakast komöödiast ära eksinud -- ma ei suutnud teda grammigi tõsiselt võta ilma pihku itsitamata. Tegu oli filmiga, kus ühest kihutavast autost hüpati teise, üks probleem ja kaigas kodarais järgnes peategelase teekonnal teisele ning see mõttetu vuramine ja põgenemine oli pigem kurnav kui pinget kruttiv.

Samas, action oli realistlikum kui taolistele üllitistele kombeks, mida ma väga hindan. Peategelane isegi veritses ning tundus pärast kümnendat tavainimest tapvat avariid või põrutust tõesti kohe-kohe koomasse langevana. Ka Anthony Hopkins püüdis jamast saia teha ja end võimalikult võika kurikaelana esitada, et filmi veidigi värvi lisada. Nicholas Hoult oli nunnu sinisilmne piimanina nagu alati, kes küll antud loos just veenev ei olnud, ja Felicity Jones oli armas nagu alati, seekord oma plaatina blondi peaga, kuid iseloomutu ja ühevärviline nagu ta kahjuks kipub vahepeal olema.




--------------------------------------------------------


Pealkiri: Suur Hiina müür
Originaalpealkiri: The Great Wall
Režissöör: Yimou Zhang
Näitlejad: Matt Damon, Tian Jing, Willem DafoeAndy LauPedro Pascal, Lu Han
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 43 min
Kinodes alates: 24.02.2017
Nähtud: 24.02.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Visuaalselt meeldis see film mulle tohutult. Hiina eepilistele ajaloolistele lugudele iseloomulikult võis leida lademetes mastaapsed kaadreid, imelisi kaugvõtteid loodusest kui ka lahingutest, suursuguseid võtteplatse, võimsaid ja graatsilisi võitlusstseene, pisimate detailideni võrratuid kostüüme -- nähtu oli niivõrd viimistletud, läbimõeldud ja kaunis, et mu silmad oleks kinogurmee kogemuse puhtalt selleläbi kätte saanud. Kahjuks, aga tuli mängu ka süžee ja üpris kidur tegelaste arendus. Viimased panid linateosele jala taha ning ei võimaldanud sel saavutada rohkemat kui olla tüüpiline silmipimestav ja peibutav kommikarp, mille sees vaid tavalised ja veidi juba aegunud piimašokolaadinööbid. 

Matt Damon ja Pedro Pascal olid kuidagi kohatud ja ei sulandunud just edukalt loo konteksti. Samuti, paistsid nad ebausutavalt liialt tegijad teiste professionaalsete sõdurite taustal, kuid ära kärasid nad iseenesest küll. Iseäranis Pedro Pascali tegelaskuju oli päris muhe ja seda just huumori poolelt. Kahe mehe vaheline kamraadlus kukkus ka loomulikult välja ning nende sõnasõdasid ma isegi nautisin. Eriti meeldejääv oli aga noor ja kena naissoost kuredivisioni komandör Tian Jingi kehastuses, kes oli asjalik ja armas üheaegselt ning kellega seoses tänasin mõttes kõike ja kõiki, et ei sunnitud peale mingit absurdset armuliini peategelasega. Oli kohti, kus ma olin hirmul, kuid vähemalt selle detailiga ei koormatud niigi hädist süžeed.

Seda filmi saab väga tabavalt kokku võtta kahe stseeniga, mis suurepäraselt illustreerisid selle paljulubavat ja teisalt kaotatud potentsiaali olemust. Tipp hetkeks oli esimene lahing roheliste tulnukalike koletistega, kus fantaasia kohtus ajaloolise Hiina müüriga ning kus esmamaitse hiilgavate ja kaunide koreograafiaga lahingustseenidest jõudis vaatajani. Iga detail toimus sekundipealt kui õlitatud masin, armee erinevate divisionide värvid paistsid suurepäraselt välja ja takistasid lahingul muutumast sigrimigriks ja arusaamatuks, uusi ja üllatavaid kaitsemeetmeid oli kihvt ekraanilt avastada ning üleüldse oli tegu kaasahaarava ja ideaalse tutvustusega sellele, mis toimus ja mis oli kaalul. Eriti lahedad olid eelpoolmainitud kuredivisioni sinisesse riietatud naised, kes benji-hüppe meetodil müürilt alla langedes rohelisi monstrumeid odadega tapsid ning siis taas hooga tagasi müürile tõmmati. 

Taandumine madalale molluski ja murulible tasandile toimus aga filmi viimases veerandis. Kubisedes klišeedest, kruviti pinget miljon korda nähtud viisidel, et alistada monstrumid. See oli lausa piinlik ning tundus, et lõpule lihtsalt löödi käega ja valiti kõige labasem, enimnähtum ja opakam finaal, mis ei vajanud ühegi ajuraku liigpingutust. Lisades siia veel selle magnetiteema, oli tulemuseks väga laisk ja igav lahendus. Lõppkokkuvõttes, on ju Hiina müür kui filmi keskpunkt äärmiselt potentsiaalikas ja geniaalne baas mõne linateose sündmuskohaks. Antud tulem aga kukkus kesiselt välja, vaatamata sellele, et leidus lausa hiilgavaid momente, sest neid tasakaalustasid võrdväärselt tobedad ja kujutusvõime vaesed seigad.


------------------------------------------------------


Pealkiri: Lego Batman Film
Originaalpealkiri: The LEGO Batman Movie
Režissöör: Chris McKay
Žanr: Komöödia, action, animatsioon
Kestus: 1h 44 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 10.02.2017
Minu hinnang: 4/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei ole eriline Batmani või lego fänn, kuid kombinatsioon kahest oli üllatuslikult mõnus ja kihvt meelelahutus. Vajasin hädasti ühel reede õhtul natuke naeru ja mu ootused said täidetud, sest kuigi mind just lõkerdama ei pandud, oli tulemus muhe ja murevaba olekut soodustav. Film ei võtnud end absoluutselt tõsiselt ning pilas kõike ja kõiki, alustades siis Batmani gigantse õnnetusehunniku imidžist ja tema lugude süngest õhkkonnast. Mees oli pahur ja tõre erak, kelle peakohal pidevalt vihmapilv. Iroonitsedes ja kurikaelu klohmides täitis ta auku oma elus. Loodus aga tühja kohta ei salli ja peatselt kleepis end mehe külge ülienergiline ja päikeseline kasupoeg, hakkaja politseiülem ja isegi üks Batmani eriliselt kiindunud kurikael. Sisu ei olnud just midagi märkimisväärset ja suutis olla üpris totakas (nt igasugu ootamatute kurjamite patsahkam lõpus), kuid filmi olemuse ja eesmärkidega sobis see ideaalselt. Puudu ei olnud ka äärmiselt klišee, kuid asjalik sõnum: üksi olemine, ilma kellegita kellest hoolida, ei ole elu!

Kuna see oli mu esimene lego-klotsidest tehtud linateos, siis eeldasin, et visuaalne pool vajab harjumist, kuid kandiline disain ei kriipinud silma kordagi, vaid pigem andis ekstraväärtuse ja omapära. Samuti, meeldis mulle väga särtsakas ja sarkastiline dialoog. Siinkohal olin positiivselt hämmeldunud, et kui võrrelda originaali ja eesti keelde dubleeritud teksti, siis oli -- üllatus-üllatus -- meie enda looming seekord kohati isegi etem ja mahlasem. Muidugi, sobis Indrek Ojari hääl Batmani suuvoodriks ka ootamatult nagu rusikas silmaauku. Ehk siis, sellist naera kõvasti ha-ha huumorit ma ei kohanud ja süžee oli mis ta oli, kuid minu tuju tehti rõõmsaks läbi nutika dialoogi, koloriidsete tegelaste ja kompleksitu jumal-juhatab-kes-teab-kuhu mentaliteedi.



reede, 10. märts 2017

Etendus: "Võlur Oz"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Võlur Oz
Teater: Ugala (Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ringo Ramul
Näitlejad: Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Aarne Soro, Karl Robert Saaremäe, Vallo Kirs, Kata-Riina Luide, Vilma Luik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 08.12.2016
Millal nähtud: 15.02.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Taaskord leidsin ennast lastelavastuselt, kus 1% täiskasvanute hulgas oli küll tsipa veider olla, kuid tõeline lastelugude klassika, “Võlur Oz”, oli midagi mida tahtsin oma silmaga teatri kontekstis kord ära kaeda. Kuigi mu silme ees virvendas järjekindlalt 1935. aasta võluv ja värviline versioon Dorothy ja tema kolme kamraadi seiklustest kollaste kividega teel ning Smaragdlinnas, suutis käesolev uus tõlgendus olla omamoodi värske ja vahva. Seda kõike tagasihoidlikumalt kui oleks ideaal, kuid piisava annuse jaatava entusiasmiga, et nähtust tunneksid rõõmu nii saalis olevad laste massid kui kübeke täiskasvanuid.

Dorothy oli kirju kujutusvõimega tüdruk, kes oma halli tegelikkuse eest põgenes raamatutesse. Tema turvalisse ja meelepärasesse lugemiskookoni tungis aga torm, mis tüdruku elu peapeale pööras ja ta võlumaale transportis. Korraga leidis Dorothy end just sellisest reaalsusest, mille sisse ta end igapäevaselt agaralt lugedes kaotanud oli. Avastades äkki, et parim koht on ikkagi kodu, asus ta koos äsjatutvutud seltsilistega rännakule Võlur Ozi poole, et tee taas vanemate juurde leida ning, et sõbrad saaksid ka enda spetsiifilised südamesoovid täidetud. Abikäsi teekonnal pakkusid kaks head nõida, kuid kaikaid kodarasse viskas kuri läänenõid oma tiibadega ahvidest käsilastega. Viimased pakkusid ka omajagu huumorit, olles kohmakates ja koomilistes kostüümides ning taarudes ja, vahepeal isegi, tantsides enesega rahulolevalt ringi. Lastele läksid nad väga peale. Olles nende saamislugu aga kuulnud, hakkas mul kurb. Näidendi süžee suudab enda kireva ja muinasjutulise sisuga osavalt ära pette, sest sügavamale süüvides, on seal ka hulgaliselt tumedaid, õudseid ja nukraid jooni. Õhust ei saa ju tekkida näiteks niivõrd hirmus ja ebameeldivalt intrigeerivat tunnet tekitav järg nagu “Tagasi Ozi” (mängufilm, 1985). Viimane mulle tegelikult imponeeris.

Loo tegelased omasid konkreetseid iseloomulikke nüansse, kõneviise, välimust, käitumist ja huvisid, mis aitas karaktereid pingutamata eristada ning olid seega lastele eriti vaevatu seedida. Arglik lõvi oli kogukas ja väliselt mõjuv oma uhke pika mantli, karvase rinna ja kõva möirgava häälega. Samas, suutis ta olla ka nunnu nagu kiisu oma pelglikkuse ja nurrumisega. Plekkmees oli viisaks ja džentelmenlik, vaatamata oma jäigale kestale (mida seekord esindas hõbedane liibuv kombenesioon) ja väidetavale südametusele, ning alati valmis oma kaaslasi kaitsma. Mulle väga meeldis näitleja Karl Robert Saaremäe valik olla leebem ja mahedam versioon Plekkmehest. Meeldejäävaim kogu trupist oli seekord Hernehirmutis, kellele hinge andis Klaudia Tiitsmaa. Enesekindel, energiline, natuke kehkenpüksi poole kaldu ja teisi trumpava olemusega paistis tegelane seekord visuaalselt väiksem ja kaltsunukulikum, kuid pisikeses kehas suur meel. Eriti kihvt ja tegelasele passiv oli ka tema omapärane kõnemaneer.

Dorothy oli tegelane kelle kingadesse oli väikestel vaatajatel end iseäranis lihtne asemele panna ja temana end ette kujutada. Võrreldes oma sõpradega on see karakter alati ühevärviline paistnud ning tänu sellele saab noor publik end temaga samastada ja tunda, et nad on osa nähtavast lustakast seiklusest. Tüdrukut kehastanud Adeele Sepp sai kenasti hakkama, veidi rohkem oleks võinud olla särasilmsust ja lapsikust (mul on raske enda eest saada pilti Judy Garlandist), kuid see on vaid minu nägemus tegelasest. Dorothyga seoses olen ka alati mõelnud vandenõuteoorialiku idee peale, et äkki kogu seiklus võlumaal oli tüdruku eriti aktiivse kujutusvõime tagajärg ja tegelikult ta sinna jalga ei tõstnud ning seda maailma üldse ei eksisteerigi. Äkki paigutas ta end lihtsalt sinna fantaasiamaailma, mis raamatut ta just luges. Ehk siis, arvan ma alternatiivse mõttena, et tormi käigus kukkus talle midagi majas pähe ja teadvuse kaotanuna tegi tema alateadvus elu natuke põnevamaks. Jah, see ei ole just helge ja tore versioon loost, aga ma arvan, et see oleks konteksti arvestades täitsa võimalik. Teisalt, võib Dorothy seiklust pidada lihtsakoelises paketis moraalilooks: lapsed, olge rahul seal kus te olete, muru ei ole rohelisem teisel pool aeda, ja klassika -- pole paremat kohta kui kodu. Otse loomulikult pakuvad julgustavat ja positiivset sõnumit lisaks tüdruku reisikaaslased: sa ei vaja julgust, südant või aju, et olla julge, hooliv ja tark.

Lähtudes loo algmaterjalist, eeldaks ekstravagantset, mastaapset ja säralt ning värvilt pimestavat lavakujundust. Antud tükk võttis aga eeskujuks mõtte: vähem on rohkem. Disain oli väga minimalistlik ning võimalikult nappide vahenditega oli saavutatud võimalikult palju. Mitmed lahendused olid üpris nutikad, kuid piisavalt kõnekad, et täita eesmärki. Näiteks, rohelised kardinad esindasid Smaragdlinna müüri ja rullikutel olevad seest tühjad koonused olid otsekui puud ja kõik muu milleks neid vaja. Hulgaliselt kasutati ka erinevat värvi valgustust, et vastavat õhkkonda ja asupaiga illusiooni luua. Üks iseäranis kihvt lahendus oli kurja nõia sulamine enda kostüümi sisse, mis jäi seisma nagu raudrüü. Tegu oli visuaalselt otsekui masuaegse etendusega, kus iga sent hinnas, kuid selline lihtsus ja praktilisus oli tegelikult päris sümpaatne. 

Mainida tuleb samuti fakti, et tegu oli muusikali laadse etendusega, mis tõsiasja ma praeguse hetkeni täitsa ära olin unustanud. Nimelt, ei andnud mõned laulud etendusele midagi märgatavalt juurde ega võtnud samas ka ära. Reisikaaslaste kamraadluspala oli ju iseenesest hoogne ja lõbus, kuid muusika lisamise vajadust ja otstarvet mina konkreetselt ei tunnetanud. Kokkuvõttes, oli aga tegu igati soliidse versiooniga kuulsast raamatust ja laheda meelelahutusega lastele.


neljapäev, 9. märts 2017

Kontsert: Karl-Erik Taukar Viru Lyonis

Tervitus!

Vahelduseks muusikat!

Esineja: Karl-Erik Taukar
Asukoht: Café Lyon
Aadress: Viru väljak 4/Meistri 22 Tallinn
Hind: 35 EUR (15 EUR kontsert, 20 EUR toitlustus)
Millal nähtud: 04.03.2017

pilt cafelyon.ee facebook lehelt

Olgem ausad, nii kurb kui see ka ei ole, siis Karl-Erik Taukar on üks väheseid Eesti muusikuid, keda võin täitsa kuulata ja kel on päris mitmed hääd laulud. Ka üldiselt ei jäta ta muljet kui eneseimetlejast kehkenpüks ning ta suudab olla muhe, džentelmenliku varjundiga ja omada talutavas koguses enesekindlust -- minu jaoks on need määravateks. Vajalikul tasemel lauluhääl on iseenesestmõistetav. Eelnevast kõigest lähtus, tekkis ka mu soov külastada Café Lyoni ning laulja kohvikukontserti. Iseäranis, kuna pole Taukarit üksinda (ilma mõne teise suure nimega artistita) ning enda lugude repertuaariga live’is kunagi kogenud.

Olen varemgi käinud Café Lyoni eriüritustel ning nende formaat on mulle väga meelepärane. Ehk siis, tuleb valida välja üritus ja broneerida laud. Viimane toimub e-maili teel ning broneeringu kinnitab ürituse eest ettemakse. Antud kontserdi hinnaks oli 35 EUR inimese kohta. Pilet maksis sellest 15 EUR ning 20 EUR eest sai valida sööke ja jooke kohviku menüüst. Summa kombinatsioonid võivad varieeruda vastavalt toimuvale, kuid lõppkokkuvõttes on süsteem sama, maksad ette konkreetse summa, mis sisaldab nii toitlustust kui üritust. Alati ei jõua aga kohapeal tellimiseks ettenähtud summat ära kasutada. Sel juhul pole vaja karta, et juba ettemakstud raha läheb raisku, vaid näiteks seekord, kui me oma 20 EUR kaaslasega täis ei saanud, pakiti meile kaasa ekleere. Ei tasu ka mõelda, et tänu kontserdile ei jõua süüa ja sõpradega vestelda, sest etteasted on üldiselt kahes osas, mille vahel on ka oma pooletunnine paus, et saaks näiteks ka magustoitu nautida. Ürituste ametlik algus on enamjaolt 20.00, kuid jõudmaks ka pearoog sisse vintsutada ja mitte lastes söömisel kuulamist/vaatamist segada, oleks mõttekam minna alati tund või pool varem.

Peale akustiliste minimuusika õhtute, on Café Lyoni valikus olnud veel improteatri etendusi kõikvõimalike kuulsustega, monoetendusi ning ka terve bändiga kontserte. Seekord oli meil sõbrannaga laud esinejast kaugel eemal, kuid see armas pisike kaheinimese nurgapaigutus andis meile ideaalse vaatevälja ja eraldatuse ülejäänud publikust. Ka vastuvõtt oli nagu alati väga mõnus, kus krapsaks neiu meid kiirelt ja käbedalt oma kohale suunas. Kohviku atmosfäär ja disain mulle ka üldiselt väga imponeerib, kuna komponendid loovad hubase ja mugava õhkkonna. Miinusena tooksin aga välja, et kohvik ei ole kujundatud eelkõige kontsertideks, sest omab mitmeid eri funktsiooni ja mugavusega sektsioone. Sellest tulenevalt puudub koht, mida kõik neist osadest eestpoolt ja segajateta saaks jälgida. Kas ühele neist on n-ö lavaalal toimuv seljaga või on muud disainelemendid või laudade paigutus veidi takistavaks faktoriks. Muusikat kuuleb aga suurepäraselt ning heli on ideaalne, sest ma ei tunne, et mind tummaks karjutakse, samas aga ei pea kuulmiseks ka pingutama. Kes soovivad omavahel natuke ikka vestelda, ei pea pingutama, et üksteist kuulda.

Laulurepertuaaris olid seekord Taukari populaarsed hitid nagu "Tähti täis on öö", "Vastupandamatu", "Segased lood", "Seitsme tuule pool" ja, uusim väljalase, "Lähedal". Viimane on üks minu viimase aja suuri lemmikuid. Enim sobis kontekstiga lugu "Kell kuus", mis tegi ümberringse eriti õdusaks ja tunde seest soojaks. Taukari lood teeb minu kõrvus võluvaks just nende lihtsus, õhulisus, positiivne laeng ning chill hoiak. Palad olid loomulikult akustilises võtmes, ehk olid laval vaid laulja ise ning kaaslane, kes mõlemad tinistasid kitarri. Sellises kuues said täitsa esimest korda esitatud ka värskeima plaadi, "Kaks", lood "Ei" ning "Shangri-La", mis sellistena täitsa nauditavalt toimisid. Laulude vahel püüdis Taukar ka leebemaid kilde rebida, rahvast kaasata, rääkis paar lugu ning tänas publikut, et need valisid Eesti Laulu asemel hoopis teda sel õhtul kuulma tulla. Lahkelt lubas ta endaga pärast etteastet ka pilte teha, mida eriti agaralt kasutasid ära kontserti külastanud nooremad austajad.

Õhtu oli mõnus, meeleolukas ja kõhtutäitev ning mu sõbranna, kes juba aastaid Eesti muusikat ei kuula ning sellest sottigi ei tea, ütles, et oleks tänu Taukarile huvitatud Eesti loominguga taastutvust tegema. Juba 24. märtsil külastan taas Lyoni, seekord on kavas kuulata Merle Palmiste monoetendust "Kuidas dresseerida meest". Kohtumiseni!



kolmapäev, 1. märts 2017

Kino: PÖFF 2016 (5) "Õnn kaasa, Sam" ja "Süüdlased"

Tervitus!

Püüan veel viimased PÖFFi filmide ülevaated ära teha! Siin kaks neist.

Pealkiri: Süüdlased
Originaalpealkiri: The Young Offenders
Riik: Iirimaa
Režissöör: Peter Foott
Programm: Foorum
Kestus: 1h 25 min
Millal nähtud: 26.11.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
No kui ikka traileris toodi välja, et Graham Nortoni väitel peaksid kõik oma kokaiini maha müüma ja piletid sellele filmile ostma, olid mul kaks kätt püsti veendumusega üht seanssi külastada. Loomulikult oli väga tabav ka Maria Reinupi lühitutvustus ning, no tõesti, PÖFFil ei pea ainult muserdavaid, kuid kõrge kunstilise väärtusega halaoopereid vaatamas käima. Vaja on ka labast, kuid pihtas-põhjas musta huumorit. Lademetes ja üliheldelt seda "Süüdlased" ka pakkus. Mul oli üpris lõbus! Hoogne, silmapilkselt kaasatiriv ja tabavalt šeff oli juba filmi algusmontaaž, kus üks tegelastest mööda linna varastatud rattal vinge laulu taustal ringi kimas.

Peaosadesse on paigutatud Iiri kohalikud teismelised Aiku ja Pets (või siis Mõhk ja Tölpa), kes on sama tohlakad kui lauajalad... või siiski ohmumad. Aju ollust neil ei pruukinud olla, aga see eest olid lapsepõlvekamud mõnusalt sümpaatsed ja tahtmatult vaimukad tegelinskid. Eriti lustakalt südant heldima panev oli nende diip bromance. Omaarust ülelinna tuusad poisid tegelesid lapseliku lihtsameelsusega igapäevaselt oma lemmiku hobiga -- jalgrataste näppamisega, kui nende silmapiirile kerkis elu kõva võimalus. Kaldale uhuti tonnide viisi kokaiini, millele käpad külge saamine ja mahamüümine nagadele hea teenistuse garanteeriks. Tuli ette võtta vaid väike meeleolukas roadtrip ja olekski poisid tehtud mehed. Imelihtne! Või siis mitte, sest kamraadide kannul olid väljavihastatud kriminaal, eriti agar politseinik, logisevate kruvidega samaplaanipidaja ja Conori äravaevatud ema. Teel koperdasid nad kõigele lisaks ka igasuguste veidrike otsa.

Koomika kiht oli filmil muidugi tasemel ning eriti meeldejäävad olid poiste omavahelised vestlused, a la, kas hüpata suvalises kohas vette ujuma ning kokaiinile järgi minemine kui käkitegu. Tegu oli geniaalsete noorfilosoofidega, kes oma nappi ajupotentsiaali maksimumini tööle rakendasid (tulemused, muidugi, olid suuresti kaheldava väärtusega). Jock oli juhtpool ja Conor pigem järellonkija ning see peegeldus kõiges, nii vestlustes, kus pakkus välja, analüüsis ja otsustas Jock, kui tegutsemises, kus viimane oli samuti nööritõmbaja. Conor oli üks jalamatt ja seda eriti oma ema silmis, kes oma karmi armastusega püüdis nii poega kui tema semu kontrolli all ja noortevanglast väljas hoida. Süžee õnneks suudavad kaks lolli aga rohkem korda saata ja küsida kui tark iial vastata ja probleeme ära hoida.

Must huumor ja ülevõlli realistlik vaade noortest Iiri nolkidest oleks juba täitsa piisanud, et lahedat kinokülastust võimaldada, kuid lisades kooslusesse ka tõsisemaid teemasid, saavutati ekstra mekkiv segu. Äärmiselt lihtne on klammerduda mõtte külge, et poisid olid pooletoobised, kelle üle itsitada, ning see fakt eksisteeris vaakumis. Koduvägivald ning puutepunktid kurva tupikseisuliku tegelikkusega aga võimaldasid paarile tausta ja eluolule ning valikutele motiivid. Mulle väga meeldis, et need tumedamad jooned ei võtnud aga lugu üle, vaid andsid sügavust tänu õigele kogusele. Natuke morjendavad ja vastumeelsed olid mulle ka seigad vaese kanaga. Vaatamata eelnevale oli tegu aga üllatuslikult südamliku ja päikeseliselt inetu heatuju filmiga.


----------------------------------------------------

Pealkiri: Õnn kaasa, Sam
Originaalpealkiri: Good Luck Algeria
Riik: Prantsusmaa, Belgia
Resžissöör: Farid Bentoumi
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 26.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Otsustasin seda filmi kinos külastada, sest see paistis lubavat positiivset laengut ning juba kulunud, kuid siiski mulle meelepärast süžeemustrit allajääjast spordimaailmas. Ehk siis, ootasin sellelt midagi juba klassikaks saanud "Libe liug" sarnast ning mingi kraadini linateos seda ka matkis. Lõppkokkuvõttes, ajas mind nähtu aga segadusse ning mulle jäi selgusetuks, mis žanri ma õige vaatasin: suhtedraamat või spordikomöödiat.

Lugu algas tüüpilise spordiloona, kus mitte just eriti silmapaistev amatöör suusataja otsustas mõjusa eesmärgi nimel maailmamastaapsest võistlusest osa võtta. Siinkohal siis selleks, et päästa enda virelev firma. Ekraanilt käisid läbi tavapärane treeningumontaaž, edasiminekud, tagasilöögid ning võistluse osavõtu bürokraatia. Teine pool loost aga muutis suunda ning tundus, et äkitselt leidsin ennast vaatamas peredraamat, mille alateemadeks olid identiteediküsimus ja selle ümber keerlevad suhtepuntrad, immigratsiooniteemad ning õhus oli põhiprobleem, et kas peategelane pidas ennast siis prantslaseks või alžeerlaseks. Miks ei oleks võinud ta olla mõlemat, miks pandi teda valmima? Film tõi välja, et üks koos teisega ei olnud võimalik, eriti alžeerlaste poolt vaadatuna, lähtudes kultuurilistest erinevustest, väärtushinnangutest ja traditsioonidest. Konflikt muutus üks hetk üpris küüniliseks ja absurdseks, eriti minu läänelikust vaatevinklist. Kui spordiloo alge juurde tagasi pöörduti, jättis viimane mulje kui järelmõte, olles kaotanud kogu draama kõrval fookuse ning kulminatsioon võistluse näol jättis mind külmaks. Tasakaal kahe eri poole vahel ei olnud paigas ning tükid ei toetanud üksteist, teine lihtsalt trumpas esimese üle ja võttis loo enda kontrolli alla.

Iseenesest oli ju tegu omapärase ja asjaliku looga kultuuride iseärasuste ja oma juurtega kontakteerumise killast, lisades kooslusesse ka mahlasust ja tuttavalikkust andva spordisüžeeliini. Teisalt, olid mu ootused ja eeldused niivõrd erinevad nähtust, et ma tahes tahtmata tundsin omajagu pettumist ning ei arvanud, et erinevad osad loos omavahel edukalt ja loogiliselt klappisid. Ka nalja sai, kuid mitte piisavalt või mitte seda laadi huumorit mida mina hindan. Tegelased olid ju ka okeid, kuid ei tekitanud mus just suurel hulgal huvi.

neljapäev, 16. veebruar 2017

Kino: "Viiskümmend tumedamat varjundit"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Viiskümmend tumedamat varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades Darker
Režissöör: James Foley
Näitlejad: Jamie Dornan, Dakota Johnson, Kim Basinger, Eric Johnson, Rita Ora 
Žanr: Romantika, draama
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 09.02.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui aus olla, siis mulle esimene osa üpris meeldis, sest see suutis kesisest materjalist kogu pisukese mahlase välja imeda ja päris asjaliku tulemuse kokku pressida. Otse loomulikult ei olnud nähtav realistlik, väärt kinokunst ning mitte mingil juhul ei tohtinud seda tõsiselt võtta, kuid tegu oli siiski tervikliku looga -- guilty pleasure fantaasia, mida naised kappidesse kinni naelutatuna hoidsid. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Kas õudusfilme materdatakse sellepärast, et nad on õudsed, kas märulifilme sellepärast, et nad on täis kätši? Ei, seega miks tümitada teatud naiste salafantaasiat sellepärast, et see tee suurele ekraanile leidis ja naisi häppiks tegi? 

Lähtudes esimese filmi edust, olid kaks järge garanteeritud. Eeldamata grammigi mingit pahviks löövat filmikunsti või geniaalset süžeed, oli järg aga üks gigantne hunnik pettumust. Esimene osa toimis, sest tas eksisteeris mingi narratiiv, mingi kulminatsioon ning mingigi strukuur ja, tänu sellele, teelusikatäis usutavust. Uues filmis aga puudus igasugunegi loogika, kondikava või haripunkt. Põhimõtteliselt vaatasin ma kaks tundi kuidas üks kentsakas paar lihtsalt kurameeris, ei mingit sissejuhatust, pingetõusu, konfliktilahendust ja haripunkti (ei no, n-ö haripunkte tuli ette küll, aga mitte sellises formaadis nagu mina eeldasin...). Olematu loo sisse suruti otsekui reklaamipausidena iga kindla aja tagant ka mõned kliinilised seksistseenid -- tegu ju ikkagi sarja tõmbenumbriga. Kahjuks puudus seekord aga kahe näitleja vahel keemiaraasuke, mis veidigi oleks stseenid elektriliseks teinud ning vähendanud nende kvoodi täitmise eesmärgi maitset.

Tänu kõigele eelnevale, hakkasid pindudena mu tagumikku torkima igasugu absurdsed olukorrad, süžee kulgemised ja lausa totakad lahendused, mis mind niiväga häirinud ei oleks, kui filmis oleks olnud tsipagi klassikalist ülesehitust. No näiteks, Ana oli vast kuu aega assistendi ametipostil, ja siis äkki sai oma ülemuse koha, kui viimane... ootamatult lahkus. Kas tõesti on võimalik karjääriredelil alumiselt pulgalt kõrgeimale tõusta nagu naksti? Ei säranud ta selleks oma mõtetega vajalikus koguses ka mitte üks teps! Siis, okei, saan aru, et Ana meeldis kõigile meestele (no, naiste fantaasiafilm ju ikka), kuid et ta ainult psühhosid ligi tõmbas oli imelik. Ja miks oli vaja ühest teha ootamatult täielik sitakott, ainult, et teist virtsahunnikut (Christian) paremas valguses näidata? Võib-olla, oli eesmärgiks näidata viimast kui koopameest oma naist kaitsmas (see ju ka pop unistustematerjal)? Ja, otse loomulikult, oli Christianil mitu ogarat eksi, kes mõlemad küsisid Analt väga asjakohase küsimuse: "Mis on sinul, mida meil ei ole?" Seda arutlesin mina ka ja vast kõik saalisolijad lisaks.

Ja veel, mees oli sügava lapsepõlve traumaga ning sellega oli tal aidanud silmitsi seista ja leevendada sado-maso elustiil. No aga miks on vaja psühholooge, ravi või sado-maso, kui on olemas Ana, kes on nagu imerohi. Christian avastab, et suudab kõik õudused niisama lihtsalt seljataha jätta, kui vaid Ana temaga on nõus olema. Tõesti? Esimeses osas sai Ana ise šoki, kui teda piinatoas nüpeldati, kuid nagu teflonpann, ei õpi ta sellest midagi ja uues filmis keksib vabatahtlikult sinna ruumi tagasi ja nõuab kelmikalt veel portsjone piinaputru. Äkitselt oli tagumiku laksamine eriti meeldiv ja tema entusiasm igasugu veidruste vastu lausa koomiline. Ka paari suhe ei olnud just eriti edasi arenenud ning kui tundus, et nad jõuavad lausa arutlemise tasandile, pani mees vestlusele joone alla, dikteerides naisele, kuidas viimane peab käituma. Naine vastas alati sõjakalt "ma ei tee mida sa tahad!" ja siis tegi lõpus ikkagi just seda mida mees nõudis! Neid ei saanud isegi vaidlusteks nimetada, sest Ana ja Christiani puhul oli paar sekundit hiljem olukord nagu midagi polekski juhtunud või siis hüpati sängi ning kõik eelnev ununes. Filmi kirsiks tordil oli aga hetk, kui Christian oma helikopteriga täitsa muuseas alla kukub ja kõik arvavad, et ta on surnud. Terve pere nutab koos ja siis avaneb uks ning seksikalt räpakas Christian sammub sisse ja mühatab "mis toimub"? Kogu see seik võttis vast kümme minutit. Miks see vajalik oli? Et lisada draamat? Mõju oli aga vastupidine, sest mind ajas see pigem pihku itsitama.

Tegu oli tüüpilise või ebatüüpilise (oleneb kellelt küsida) fantaasiaga: rikas mees, muudkui tuleb, kaitseb ja on macho, väidab, et naine on eriline ja kõigist eelmistest teistsugune, on nõus ükskõik mida naise jaoks tegema, tahab kokku kolida, palub naiseks jne jne. Ma saan suurepäraselt aru filmi eesmärgist ja olemusest, kuid see ei ole vabanduseks, kui lugu liialt ulmemaailma kaldub ja konkreetset raami väldib. Sellise laialivalguva imala jamaga kaotab tulemus üldse mingi tõsiseltvõetava mõtte ja nähtav on lihtsalt piinlik. Jah, Ana on piisavalt iseloomutu ja toimuv umbmäärane, et iga vaataja saab ennast tema positsiooni projekteerida ja unistada, et ongi ihaldatud kaunitar, kuid kas sellist fantaasia suurele ekraanile toomist naised tahtsidki? Kas nii üle usutavuse piiri minemist oligi neil vaja? Ma siiralt arvan, et mitte.

Peab aga välja tooma ka positiivset ning taaskord olin üllatunud, kuidas Dakota Johnson suutis oma karakterit, nii hästi kui roll seda üldse võimaldab, esitada. Tema versioon Anast mulle imponeeris ja tänu sellele sain natukegi aru, miks kõik seda ilmetut ja üksluist naist niiväga jahivad. Film nägi ise ka stiilne välja ning pidevad pop-muusika valikud meeldisid mulle ka. Alt ei vedanud ka publik, kes on kindlasti üks põhjustest, miks sarja just kinos tahan näha. Pidevad oiged, awww-hüüded ja muud reaktsioonid olid lõbusateks taustalisadeks. Ekstra punktid tüdrukule, kes minu seljataga iga ekraanil toimuva eriidiootsuse peale hämmeldunult "džiižus" kommenteeris.


pühapäev, 5. veebruar 2017

Kino: "Reisijad", "Nägija tütar" ja "Lõhestunud"

Tervitus!

Kolm lühiülevaadet kinost!

Pealkiri: Reisijad

Originaalpealkiri: Passengers
Režissöör: Morten Tyldum
Näitlejad: Chris Pratt, Jennifer Lawrence, Michael Sheen, Laurence Fishburne
Žanr: Ulmefilm, action, romantika
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 30.12.2016
Nähtud: 30.12.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Käesolev film on koondanud endale hulgaliselt pahameelt ühe konkreetse otsuse pärast, mida peategelane vastu võttis. See detail on paljudel vaatajatel juba enne kinno minemist kopsu üle maksa viinud ning automaatselt sai lugu templi: õudne rämps. Mina nii kiiresti nii äärmuslikku hinnangut ei annaks. Tegu on otsekui tüüpilise katastrooffilmi dilemmaga – kuidas käituks publik, olles tegelasega samas ekstreemses olukorras? Kas käitutakse vastavalt oma turvalise keskkonna tavapärastele tõekspidamistele ja inimlikkusele või haaratakse uppuvana õlekõrrest, ükskõik siis kas selle õlekõrre teises otsas leidub teine inimene, keda samuti vette lämbuma tiritakse? Kedagi silmapilgutamata hukka mõista, adumata grammigi olukorra mõju, on minu silmis ebaaus. Filmis kerkis pinnale vastandumine kahe maailmavaate vahel: idealism versus realism. See oli, muideks, minu silmis ka üks intrigeerivamaid aspekte loos, mis ei lasknud linateost vajuda täienisti stiilse kesta, kuid suhteliselt lahja sisuga kosmoseromantikaks.

Üldiselt oli filmil, nagu eeldada, rohkem välimust kui substantsi, kuid see visuaalne pool oli ikka päris tähelepanuvääriv ja suutis paaril hetkel ka kompenseerida muid puudusi. Massiivsed, futuristlikud ja minimalistlikud ruumid hiiglaslikus kosmoselaevas, mis masside asemel mahutasid kahte isikut ja olid kõledad oma inimtühjuses, mõjusid suurepärase keskkonnana loomaks süžeed toetava õhkkonna, mis hõlmas isolatsiooni, lõksus olemist ja lootusetust. Chris Pratt sai peategelasena ka adekvaatselt hakkama, kuigi teda oli veidi harjumatu näha humoorika karakteri asemel dramaatilises rollis või siis mängimas tegelast, kes ei olnud variatsioon Starlordist. Jennifer Lawerence aga kippus kas ülenäitlema või oli tsipa võltsi maitsega oma reageeringutes ja emotsioonipursetes. Paari armulugu oli mingi hetkeni isegi romantiline, kuid mida aeg edasi, kuni ülevõlli absurdsele ja karjuvalt ebarealistlikule kulminatsioonini, seda vastumeelsemaks see muutus. Kõik stseenid, kus ta üles astus, röövis aga Michael Sheen baarmenist androidina, kellest sai paari otsekui lapsendatud järglane/südamesõber/terapeut/jne. Tegemist oli tegelasega, kes tundus olevat ainuke, kel piisavas koguses aru peas ja asjalikkust jätkus, vaatamata sellele, et see aru koosnes juhtmetest ja metallist.

Kokkuvõte (superkinod.ee kodulehelt):
Jennifer Lawrence ja Chris Pratt mängivad seikluslikus ulmefilmis kahte reisijat, keda kosmoselaev teisele planeedile uue elu suunas transpordib. Olukord võtab ohtliku pöörde, kui nad äratatakse süvaunest 90 aastat enne sihtkohta jõudmist.

Üritades leida tehnilise rikke põhjust, hakkavad Jim ja Aurora teineteisesse armuma. Siis aga ähvardab neid laeva hävimine ja nad hakkavad aru saama, miks nad tegelikult ärkasid.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Nägija tütar
Originaalpealkiri: Skammerens Datter
Režissöör: Kenneth Kainz
Näitlejad: Jakob Oftebro, Roland Møller, Allan Hyde, Maria Bonnevie
Žanr: Seiklus, fantaasia, ajaloo
Kestus: 1h 36 min
Kinodes alates: 16.12.2016
Nähtud: 18.12.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
"Troonide mäng" teismelistele? Tegu oli igatahes omapärase valikuga suurele ekraanile, sest ajalooline noorukitele mõeldud fantaasiaelementidega film ei tundu vaatajate hulgas just kõige populaarsema valikuna. Liiga kerge on astuda ämbrisse ja vorpida valmis lugu, mis otseselt ühtegi sihtgruppi ei kõneta. Taolised filmid kipuvad olema oma identiteediga segaduses – liialt tõsised ja verised, et olla noortele, või liialt lapsikute detailidega, et kõnetada täiskasvanuid. Mingil määral tekkis mul sihtgrupi küsimus ka antud teost vaadates, kuid seda tunduvalt vähem kui eeldasin. Lugu suutis kõndida õhkõrnal piiril nende kahe vahel ning üllatuslikult pakkuda midagi mõlemale vaatajagrupile.

Väljanägemiselt, alustades kostüümidest ja lõpetades filmimispaikadega, nägi tulemus kiiduväärt usutav välja. Keskajaline morn ja rusuv atmosfäär saavutati kõikide tehniliste detailidega hiilgavalt. Isegi eriefektid ja nendest tulenevad sisalikkude moodi draakonid olid päris realistlikult jõledad. Mis mind aga enim häiris oli tõsiasi, et vaatamata visuaalselt soliidsele tasemele, tundus, et jälgin väheste finantside eest kiirelt kokku klopsitud laste muinasjutufilmi, mida näiteks ETV2 pealt tihti ette tuleb. Neid satun ma muide isegi mõnikord vaatama ning suudan neid igati nautida ja võtta sellistena nagu on. Suurele ekraanile jõudnud filmilt aga ootan enamat kui laste-tv-teatri näitlemist ja loo esitamist. Ehk siis oli näitlemine kohati kaheldava väärtusega, kuigi midagi üleliia silma ei karanud, ning lugu ise tundus liialt pealiskaudne, lihtsustatud, puudus sidusus ning keskendumine detailidele ja põhjendamisele. Loomulikult, tuleb siin arvesse võtta, et linalugu on loodud populaarse raamatusarja põhjal ning jagab saatust paljude teiste paberilt kinosaali jõudvate üllitistega. Siiski, mulle see versioon loost tegelikult meeldis -- tegu oli täitsa vaadatava filmiga!

Kokkuvõte (kino.ee kodulehelt):
Nägija tütar Dina on vastumeelselt pärinud oma ema üleloomuliku ande. Ta suudab vaadata otse inimeste hinge sisse, pannes nad enda pärast häbi tundma. Kui ainsat troonipärijat süüdistatakse ebaõiglaselt oma perekonna mõrvamises, meelitatakse Dina ema Dunarki, et panna troonipärija oma süüd tunnistama. Keeldudes kasutamast oma võimet valedel eesmärkidel, võetakse Dina ema vangi. Dina peab leidma tõe mõrvade taga ja leiab end peagi ohtliku võimuvõitluse keskel, mis ta elu ohtu seab.



-------------------------------------------------

Pealkiri: Lõhestunud
Originaalpealkiri: Split
Režissöör: M. Night Shyamalan
Näitlejad: James McAvoy, Anya Taylor-Joy, Betty Buckley
Žanr: Õudus, thriller
Kestus: 1h 57 min
Kinodes alates: 21.01.2017
Nähtud: 22.01.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Shyamalan hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt ennast mudamülkast välja tirima, üks film korraga. "Lõhestunud" on kindlasti üks märkimisväärne lisa tema jalgealuse uuele toestamisele. Film ise oli sünge, närvekõditav ja üpris võikaid teemasid sisaldav. Paeluv kompott salapärasest, paranormaalsest, õudusest ja dramaatilisest ei võimaldanud kordagi silme ekraanilt eemaldada. Kuid vaatamata kõigele muule, röövis kogu filmi James McAvoy oma fenomenaalse näitlemisega, kus mees suutis vähemalt üheksat igatpidi erisugust tegelast hiilgavalt esitada. Iseloomuvahetused, koos maneeridega, aktsendiga, kehakeelega, jne, olid silmapilksed ja koheselt arusaadavad, samas olemata võltsid või teatraallikud. Poisikese Hedwigu lapselikult moderne tants, väljapeetud Patricia leebelt maniakaalne pilk, Dennise vaoshoitus ja korraarmastus, Barry avatud energia -- mehe näitlemine oli võimas. Teisalt aga, ei üllata mind see üldse, sest olen juba aastaid James McAvoy fänn olnud. Kiitust peab avaldama ka noorele Anya Taylor-Joyle, kes igati edukalt suutis mehega lähedasel tasemel püsida.

Vaatamata noaga lõigatavale pingele, tundsin kuni filmi lõpuni, et toimuv ei olnud terviklik ega loogiline -- midagi oli puudu. Raske oli röövitud tüdrukute tegelikku olukorda seletada ja eriti segadust tekitav oli peategelasest Kevini lausa ebareaalsed n-ö võimed. Lõhestunud isiksus lõhestunud isiksuseks, kuid mida Kevin eksponeeris, ei olnud kergesti seeditav ega vastuvõetav. See oli ka üks minu põhi puudustest lisaks veidi longu vajunud kulminatsioonile, mis suure paugu asemel oli pigem väike kõmakas. Arvasin, et Shyamalanlik puänt oli läbi, kuid siis, esitati veel teist, mis muideks, elimineeris minu põhipretensiooni ehk siis miks tundus Keviniga toimuv liialt seletamatuna. Viimane stseen aga pani olukorra paika ning ma vaatasin eelnevat filmi hoopis teise arusaamaga. Selline pööre läks mulle väga peale!

Kokkuvõte (superkinod.ee kodulehelt):
Dissotsiatiivse isiksuse mitmesuse häiret põdevas Kevinis (James McAvoy) elab 23 eri personaalsust. Sellise haruldase vaimuhaigusega inimesed on teadlasi lummanud ja hämmastanud kaua aega, on koguni arvamusi, et mõned taolised patsiendid on suutelised materialiseerima oma eri isiksuste puhul täiesti konkreetseid ja silmnähtavaid füüsilisi eripärasid. Samal veendumusel on ka Kevini raviarst psühhiaater Dr Flecher. 

Ühel päeval röövib üks Keviniga sama keha jagavatest persoonidest parkimisplatsilt ilma vaevata kolm teismelist tüdrukut. Keldriurkasse vangistatud tüdrukud saavad järkjärgult tuttavaks nende röövijas elavate vägagi erinevate tüüpidega, kelle hulka kuuluvad näiteks elukogenud karm ja nõudlik daam kui ka 9-aastane naiivne poiss. Tõeline õudusunenägu algab aga hetkest, mil oma esimesi märke hakkab ilmutama Kevini uusim ja senimaani teadvuse sügavuses redutanud Elajas, olend, kes valitseb salamisi kõigi 23 isiksuse üle.