reede, 4. jaanuar 2019

Teater: "Mäng on alanud"

Tervitus!

Ilusat uut aastat!

Pealkiri: Mäng on alanud
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Näitlejad: Aarne Soro, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp või Marika Palm, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 08.10.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Taaskord olin meeldivalt üllatunud, et teatrite repertuaari mõni meie lavadele haruldane krimilugu jõuab. Ma tõesti naudin Hercule'i, Marple'it, Midsomeri ja teisi briti krimkasid. Sherlock Holmesist ma ülemäära vaimustused aga millegipärast ei ole, seega ei olnud ma pettunud, et peategelane tegelikult ka kuulus detektiiv ei olnud, vaid pigem näitleja, kes Sherlockit lavastuse sees olevas lavastuses kehastas. Tükk ise algas pauguga, päris pauguga. Sherlock võidab Moriarty üle ning aplausi ja tänusõnade saatel tulistab keegi saalis istuva publiku hulgast laval näitlejat näidendi sees. Kardinad sulguvad ning läbi oli efektne, uudishimu äratav ning ebatavaliselt nutikas proloog -- minu tähelepanu oli pälvitud. Tõeline etendus algas sealt alates.

Möödunud on omajagu aega ning eelnevast tulistamisest paranev William Gillette valmistub külaliste vastuvõtuks oma maailmast eraldatud villas -- ideaalses paigas mõneks mõrvalooks. Pärast aastatepikkust kuulsa detektiivi kehastamist lavadel, on krimimüsteeriumide lahendaja pisik teda nakatanud, ning mehel on kindel plaan saada jälile kes ja miks teda tulistas. Külla on oodata kõiki trupikaaslaseid, kes Williamiga samal ajal laval seisid kui kuul teda tabas. Head näitlejast sõpra, Felixit, ja viimase sama ameti peal abikaasat, Madge'i, ning Williami endist armsamat, Aggie't, koos tolle värske kallima, Simoniga. Lisaks oli majas ka veel Williami tuulepeast ema ja naise koerake. Tuleb tähele panna, et kõik lavastuse tegelased olid omamoodi erinevate krimižanri tegelasklišeede esindajad, mõned rohkem üle võlli kui teised. Olles ise agar krimkade fänn, oli hämmastav, kuidas peategelane ei tulnud selle pealegi, et oma geniaalse plaani raames lõi ta tegelikult perfektse keskkonna esimese möödalaskmise juures, järgmise, seekord, tõelise mõrva toimumiseks. Mehe prohmakas oli aga ainult publiku rõõmuks ning aluseks antud paroodiasugemetega loole. 


Koosistumine algas ju pealtnäha õdusalt ja pahaaimamatult. Nagu enamus detektiivlugusid ikka. Publik saab tundma karakteritevahelist ajalugu, konflikte, suheteid ja hoiakuid. Kuna tegu on krimkaga, siis vaataja juba ka teab, et igast hõõrumisest võib potentsiaalselt välja lugeda ohtu mõne tegelase elule. Alati on põnev juba algusest peale märke, vihjeid ja detaile enda peas kokku keevitada, et nuputada kes, milleks ja kellele üks hetk noa selga lööb. Sõna otseses mõttes. Või lähevad seekord käiku lausa mitu nuga? Põnev, põnev. Nagu eelnevalt mainitud, siis peategelane olukorda turvalisemaks ei teinud, vaid lausa provotseeris kurja kaela. Ta astub ämbrist ämbrisse, uskudes, et on piisavalt taibukas, ettevalmistunud ja oma aastatepikkusest Sherlocki kehastamisest tulenevalt puutumatu. Selle jaoks on ta majasse paigutanud ka salaruume, pealtkuulamisseadmeid ja mida kõike veel. Suurushullustus saab saatuslikuks. Mingi hetk mikropinged eskaleeruvad ja üks tegelastest koksatakse maha. See juhtus minu jaoks päris hilja juba loos sees, kuid igati mõjusal ajahetkel ning esmapilgul ootamatu tegelasega, kes aga mingi hetk liiga palju teiste vimma endale tõmbas ja sellest tulenevalt suur üllatus ei olnud, et just tema ära koristati.


Pean tunnistama, et tükk oli vastava meeleolu loomise, tegelaskujude vajaliku väljajoonistamise ning ahetama paneva kulminatsiooni ettevalmistamises esimeses vaatuses päris osav. Tulemus oli pinev, salapärasust pakkuv ja mitte otsekohe läbinähtav. Kõigil laval olijatel paistsid olevat luukered kapis, motivaator kellegi teise minevikus või tulevikus eemaldamiseks ning piisavalt omavahelist kemplemist, mis pakkus särtsakat ja vaimukat katet toimuvale. Välja tuli mõnus kompott krimi, draama ning huumori vahel, millest viimane oli läbiv, kuid mitte fookuses. Selline kombinatsioon oli mulle meelepärane, sest see takistas tükil muutumast täienisti paroodiaks, millel lahja krimi pool. Võtsin etendust esimeses vaatuses veel isegi tõsiselt. Teine vaatus aga pani kõigele eelnevale pommi alla ning laval rullus lahti üks palagan. Krimi ja draama suruti tagaplaanile ning võimust võttis pila ja komöödia -- iseäranis, füüsiline komöödia. Esimese vaatuse tasakaalukas tempo, mõõdukas žanrižongleerimine ning usutavam lähenemine asendus nagu hamster rattas tsirkusega. Mõlema vaatuse tooni ebakõla oli tugev -- tundus, et vaatan otsekui hoopis teist näidendit. Ma ei ütle kunagi ära heale huumorile või farsile, kuid ühtimatus esimese ja teise poole vahel ei lasknud mind nähtut täisväärtuslikult enam nautida. Oleksin tükki enam hinnanud, kui ta oleks teinud selgema otsuse, kas on esmajoones teravmeelne paroodia või asjalik krimilugu -- järjepideva ühe joone järgimine on alati vaatajale lihtsamini seeditav, kui järsk kaalukausside vahetus ning žanrihüpe.


Näitlejate grupidünaamika oli asjalik ning eelmainitud tegelastele lisandus veel paar üllatusesinejat tüüpilistest krimkadest. Viimased olid omamoodi veidrikud arvestades konteksti, üheaegselt nii klišeed kui liialdatud versioonid neist klišeedest. Luule Komissarovit on alati meeldiv laval näha -- ükskõik kellena ta mängib, jätab ta vanaema õunapuu otsas mulje. Aarne Soro oli kuidagi krapsakam ja selgesilmsem Sherlock võrreldes paljude teistega, mis mulle ka peale läks. Eraldi tooksin välja lavakujunduse, mis omas mitmeid vigureid, oli ruumikas ja liikuv. Seekord ei uppunud lavakujundus ja etendus ise Estonia sügavasse lavasse isegi ära, nagu paljudele tükkidele on karuteene tehtud, ning selline mahukam keskkond tuli näidendile kasuks, luues mastaapsema miljöö.

Kokkuvõttes, igati soliidne krimka, mis vaevles küll identiteedikriisi küüsis, kuid kokkuvõttes, pakkus žanriaustajatele korralikku meelelahutust koos põnevusega.



teisipäev, 25. detsember 2018

Kino: PÖFF 2018 (8) "Head tüdrukud" ja "Lorik"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Head tüdrukud
Originaalpealkiri: Las niñas bien
Programm: Panoraam
Riik: Mehhiko
Kestus: 1h 33 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
See film tekitas nostalgiat, millega tuletas tugevalt meelde kunagisi esimesi telenovelasid, mis Eestisse jõudsid. "Metsik roos", "Tahmanägu" ja teised sarnased jagasid antud looga üldist fiilingut, mida oli tunda nii stiilis, iseäranis riietes (patšokid!), kaameratöös, värvides ning tegelaste olemustes -- fookuses oli 80ndate glamuur Mehhikos. Nähtu võiks isegi kanda nime "Ka rikkad nutavad", sest lugu keerles ümber alati-teistest-parema rikkuri iluasjakese, Sofia, kelle allakäiku, tulenevalt 1982. aasta majanduskriisist koduriigis, linateos jälgib. Selle asemel, aga et peategelannat ootaks helge tulevik nagu seebikatele omane, siis antud filmis on pigem võimalik näha, mis juhtus pärast "õnnelikku lõppu". 

Tegu oli pealtnäha suhteliselt monotoonse filmiga, mille emotsioonid ja konfliktid pulbitsesid pigem viisakate, teravate ning elegantsete pilkude, žestide ja märkuste taga. Endast lugupidav kõrklass ei saa ju ometi langeda matside tasemele ning näidata välja, et olukord on nende kontrolli alt lipsanud ning vanaviisi enam ei ole võimalik. Selle asemel elatakse edasi nagu midagi poleks juhtunud, ainult et siis mõni krediitkaardi tagasilükkamine siin, mõni sularaha puudumine seal, jne. Välja näidatav imidž on kadestamisväärne edasi, kuid seest mädaneb ja seda kärmesti. Kukkumine võttis aega ning väljendus end suuresti pisiasjades, keskkond ei muutunud. Sellest tulenevalt paistis allakäik realistlikum kui äkiline pauk -- igavam, kuid autentsem. Midagi väga märkimisväärset ei juhtunud ning Sofia püüdis elada edasi pea püsti nagu varem. Mõnes mõttes oli keeruline naist mitte imetleda, tema vaoshoitust, kontrollitust ning järjepidevat elegantsi. Teisalt, teades, et on ise tegelikult peaaegu põhjas, oli ebameeldiv jälgida, kuidas naine suhtus üleolevalt teistesse, kel sama saatus, või uusrikastesse, kes püüdsid tema poolehoidu võita.

Kokkuvõttes, huvitav keskne teema ja soliidne teostus, kuid miski jäi puudu. Süžee ei jõudnud minuni piisavalt elavana, et see mulle korda läheks. Tegu oli minu jaoks liiga pealiskaudselt passiivse filmiga, isegi kui tegelikult sisust õhkas elektrit.



-------------------------------------------

Pealkiri: Lorik
Originaalpealkiri: Lorik
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Armeenia, Venemaa, Šveits, Serbia, Rootsi, Küpros
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 02.12.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Tegu on filmiga, mis mind esmapilgul üldsegi vaatama ei kutsunud, kuid mis osutus üheks minu lemmikutest, kui mitte just kõige lemmikumaks, kogu selle aasta PÖFFi repertuaari hulgast. Kes oleks võinud arvata, et selleks osutub Armeenia linateos ühe enesekeskse näitlejapässi seiklustest teiste kehades. Ma ei saa öelda, et tegu oleks olnud märkimisväärselt originaalse, kvaliteetse, sügava, esiletõusva või äärmiselt hiilgava filmiga, pigem, oli selles lihtsalt midagi omapäraselt maagilist, inimlikku ja võluvat, mis mulle ootamatult passis. Muinasjutulisus lõimiti vaevatult ja sujuvat reaalsusega ning tulemuseks oli hõlpsasti seeditav, mõnusalt mõru ja meelepärane ning uut klaasitäit tahtma panev kaks-jalga-maas tänapäevane muinaslugu.


Lorik (pärisnimi Laurence, Laurence Olivieri järgi) oli ekstsentriline, kuid armastatud ning hinnatud näitleja, kes kaob oma karakteritesse ning eelistab elada nendena, selle asemel, et vaadata otsa päris elule ning lähedastele. Mees on isekas, delikaatseid teemasid vältiv ning artist, kes on nina-püsti igas olukorras, isoleerides ennast kõigist teistest. Kui aga teater poliitilistel põhjustel kinni pannakse, on Lorik kaotanud justkui enda identiteedi ning maskid tegelaste näol kelle taha end peita. Saatus astub mängu ning mehele antakse võimalus end taas teiste kestade varju pugeda. Seekord siis reaalsetesse inimestesse, kes teda ümbritsevad ja seda ikka sõna otseses mõttes nende sisse. Kui Lorik siiani põgenes päris maailma eest, siis nüüd on ta sunnitud vaatama otsa tegelikkusele ning seda läbi tavaliste inimeste -- otse tänavalt. Kui ta siiani võttis ilukirjanduslikke rolle, siis nüüd oli mees haige tüdruk voodis, oma tädi tagasihoidlik hooldaja, mõjukas poliitik ning naabrijorss. Ja, otse loomulikult, järgnesid klišeed ning moraal -- kuidas Lorik muutub isekast hoolivaks, püüab isikuid, kelled ta on üle võtnud, aidata ning hakkab tegema heategusid, mida varasemalt ei oleks vast küll kuidagi temast välja pigistanud. Kõige selle tulemusena, peab ta leidma aga tõelise Loriku -- autentse enda, keda ta on igavesti juba võlts-karakteritega varjanud ja alla surunud.

Süžee oli hoogne, pidevalt liikuv -- ühest kehast teise -- ning südamlik ja humoorikas. Mind aeti paaris kohas isegi naerma (poliitiku isa, kes oli poja poliitsuundade vastane, oli päris koomiline). Seda iseäranis just üllatavas romantikaliinis, mille Lorik oma tädi hooldaja jaoks rikkurist noormehega liikuma paneb. Tegu oli otsekui Tuhkatriinu-looga, kus võlutud hurmur hiljem neiut, tema kingad käes, taga ajab. Muinasjutud ei lõppe aga veel siin, näiteks, on tähtis koht filmis ka raamatul "Alice imedemaal" -- tükk, mis jäi vahetult enne teatri sulgemist esietenduseta. Lorik sattus otsekui ise imedemaale ning, järgides valget jänest, püüdis näha, kui sügavale urg läheb enne kui ta ennast taas leiab. Samuti, heideti jooksvalt pilke ka Armeenia ühiskonna ja poliitika eluolule ning varjukülgedele, mis pani konteksti tegelaste olemused, käitumise ja valikud.

Miinusena tooksin välja, et kuigi visuaalselt kahtlemata elutruu, olid eriefektid ning n-ö võlumaailma stseenid üpris kasinad. Samuti, lõpp, kuigi asjakohane ja liigutav, mõjus veidi läila ning tüüpilisena. Vaatamata aga sellele, kordan, tegu oli minu jaoks ootamatu võidufilmiga PÖFFilt -- hoolimata selle mitmetest puudujääkidest. Emotsioon vaatajas on see, mis loeb -- mitte perfektsus ekraanil.


neljapäev, 6. detsember 2018

Raamat: "Lüriidiumivaras", "Belgravia", "Silber" ja "Päikesetõus"

Tervitus!

Seekord hoopis raamatutest!

Pealkiri: Lüriidiumivaras
Autor: Bobbie Peers
Kirjastus: Helios Kirjastus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 2/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
"Lüriidiumivaras" on Eestis omajagu rohkem turundust saanud kui paljud teised esilekerkivad laste- ja noorteraamatud. Kui lugeda sünopsist, siis eeldasin ekslikult, et haip oli põhjendatud. Ostsin siis ka agaralt selle teose ja ootasin värvikaid tegelasi, nutikat süžeed ja põnevat uut fantaasiamaailma. Viimasel kahel said miinimumnõuded enam vähem täidetud, karakterite puhul aga jäi piir isegi riivamata. Tegelastest sai loo komistuskivi, nii hiigelsuur, et sellest ta ei toibunudki. Peategelane oli mannetult üksluine, iseloomutu ja igav. Tal puudus igasugunegi karismakübe, et poisi seiklusi oleks kihvt järgida. Kõrvaltegelased valgusid kokku üheks halliks massiks mõne üksiku värvihelgiga ning iga kord raamatut uuesti kätte võttes olin unustanud kes on kes ja miks.

Tegu oli otsekui ühenda numbrid seiklussüžeega, kus originaalidee oli ju lahe, kuid mis ei suutnud end kuidagi realiseerida ja ellu ärgata. Samuti oleksin tahtnud rohkem näha kui kuulda. Näiteks, seda koodi mille peategelane alguses täitis, mis ta kaardile tõi, kirjeldati kui erilist ja lahendamatut, millele poiss nagu naksti ära tegi. Võimatu oli aga selle teo tähtsust ja pinget mõista, sest ma küll lugesin kui kõva pähkel mõistatus oli, kuid ei mingit asjalikku infot selle olemuse kohta lasi toimuvast robinal õhu välja. Umbes nagu keegi müüks mulle väidetavalt kõige hiilgavamat ja geniaalsemat põrsast kotis. Lool puudus hing, kuigi tehniliselt võis ju kõik tipp-topp olla. Raamat oli vaid 200 lehekülge, seega saboteeris see ka end ise, sest ei andnud tegelastele aega areneda ega võimaldanud loole liha luudele. Tegu oli adekvaatse kondikavaga potentsiaalselt lahedale seiklusele, mitte midagi enamat.

Nagu alati, ei saa aga üks asi olla üdini kehv, alati on ka vähemal või rohkemal määral õnnestumisi. Antud raamatus jäid veepeale hõljuma fantaasiamaailma loomine ning tempokus. Loo taust, keskkond, kontseptsioon ning iseärasused olid ju tegelikult ägedad. Samuti ei saa ma kordagi väita, et mul oleks igav olnud, sest pidevalt toimus midagi, üks tegevus viis järjepidamatult teiseni, tegelased sattusid ühest pingeliselt olukorrast järgmisesse ning üleüldse oli samm meeldivalt hoogne. Isegi mõned puändid olid päris asjalikud. Siiski, olles lugenud keskmisest rohkem lastele ja noortele mõeldud seiklusjutte, siis olen hämmastunud raamatu edust, kuna minu silmis on tegu vaevu kesise lisaga ülekubisevasse žanri.

--------------------------------------------

Pealkiri: Belgravia
Autor: Julian Fellowes
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Tunnistan üles, et ma ei ole kunagi ühtegi osa vaadanud vasikavaimustust tekitavast seriaalist "Downtown Abbey" ja ega see mind grammigi ei tõmba ka. Seega, ma ei oskagi adekvaatselt seletada, mis sundis mind sarja autori teleloost eraldiseisvalt kirjutatud romaani kätte võtma. Mu riiulile see aga sattus ning saja teise lugemise nimekirjas oleva raamatu hulgast, kätte sai see võetud ning läbi sumbatud. Kui tuntud sari samalaadne on, siis olen isegi õnnelik, et sellele oma aega kunagi pühendanud ei ole.

Algus oli paljulubav ning pani oma dramaatilise tooni ja tegelassuhete tutvustamisega tugeva pinnase põhisüžee kasvamiseks. Mis aga minu tähelepanu võitnud alguspunkti järel edasi juhtuma hakkas oli üks lõpmatu heietamine, vingumine, üksteise külastamine täis üksluiseid vestlusi ja seljataga sahistamine. Viimane oli ka päris kasin ning sealsed tegelased ei hiilanud just värvikalt vaiba vaenlaste alt tõmbamistega. Enam pidurdas mind lugu hindamast selle tegevusetus. Räägiti, jalutati, joodi teed, külastati, vesteldi, jne, kuid mitte midagi põnevat ei toimunud. Loo suurepärastes esimestes peatükkides oli rohkem tegutsemist kui kogu järgnevas romaanis kokku. On kindlasti neid kelledele Londoni aristokraatide ja rikkurite üksteisega suhtlemine äärmiselt köitev on, kuid minu jaoks oli see lihtsalt ilus olemine ja pidevalt millegi üle vestlemine äärmiselt üksluine ja haigutama ajav. Jah, viimastes peatükkides oli ka veidi rohkem liigutamist, kuid tegu oli siiski üleüldse üpris tuima looga.

Ma kiidan seda, et tegelased olid püütud teha omanäolisteks ning enamused neist suutsid ka üpris autentsete pärisisikute mulje jätta. Iseäranis, joonistusid usutavalt välja ning kerge oli kontakti leida kahe vanaemaga -- üks aristokraat, teine uusrikas -- , kel mõlemal oma eesmärgid ning lähenemine kesksesse konflikti. Mulle meeldis kahe naise vastandumine ning peatne rahu tegemine, isegi kui üksteist mitte kunagi vast täienisti sotsiaalsetest põhjustest tulenevalt ei aktsepteerita. Peale kahe võimuka ja sirgeselgse naise oli loos ka hunniks klišeesid ja karikatuure nagu ahne uus pärija, minia, kes otsib õnne teise voodist, pahur poeg, kes tahab rohkem tähelepanu, jne. Enim pettumust valmistas aga salapärase minevikuga mees, kes loo ja tegelaste tegemiste keskmesse paigutus. Autor tahtis, et lugeja talle kaasa elaks, sest ta oli õilis, töökas ja asjalik, kuid kui autor oleks tahtnud, et ma mehele tegelikult ka kaasa elaksin, oleks ta veidi rohkem pidanud vaeva nägema Charles'i natuuriga, sest igavamat tegelast on raske ette kujutada. Tal puudus kübegi mõnest negatiivsemast iseloomujoonest ning oma plekita isikuga, jättis ta pigem mulje kui naiivne, ilmetu ja ilma igasugusegi värvita n-ö peidetud prints. Sama oli keskse armulooga, kus Charles ühe poole moodustas -- imal ja pisaraid väljakiskuvalt kiretu. Põhimõtteliselt, ei olnud tegelased piisavalt kaasahaaravad, et õigustada romaani 20%st kuni 90%ni kestnud heietamist ja tegevusetust. Kokku oli põnev lugemine vaid esimene ja viimane 10%.

Siiski, ma mõnes mõttes sain autori talendist aru ning minu silmis paigutus see pigem võimesse luua elutruu kõrgklassi keskkonna õhkkond ning kaasata ka teenrid, kes ei ole pimesi lojaalsed oma peremeestele või taustamööbli funktsiooniga, vaid omasid ise ambitsioone ja isekaid huvisid. Samuti, oli dialoog ja tekst ladus ning kohati meeldivalt teravmeelne -- raamatut oli puht tehniliselt kerge lugeda, mis tegelikult aitaski mul sellega lõpuni jõuda, sest muud faktorid küll selle nimel agaralt ei töötanud. Kahjuks, ei võitnud romaan mu poolehoidu, kuid jube ta ka ei olnud -- punnitas end selliseks keskmiseks.

------------------------------------------

Pealkiri: Silber (Esimene unenägude raamat)
Autor: Kerstin Gier
Kirjastaja: Pegasus
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

pilt rahvaraamat.ee kodulehelt
Ma olen lugenud autori eelmise triloogia ("Rubiinpunane", "Safiirsinine" ja "Smaragdroheline") kahte esimest raamatut ning selle ja uue sarja lähenemine, dialoog ja üleüldine stiil on väga sarnased. Taaskord on tegevuspaigaks London, kuigi autor ise on sakslane. Ka peategelased ja nendevahelised suhted tekitasid hetketi deja vu-d. Fantaasiamaailm oma saladuste, ohtude ja veidrustega on samuti ühine joon. Ainuke, mis tundsin, et tõesti eristus oli viimase konkreetne iseärasus. Kui eelneva triloogia keskmes oli ajareisimine, siis uues on fookuseks unenäomaailm. Millegi muu osas üllatusi või märkimisväärseid edasiminekuid ei esinenud. Samas, ei olnud ka niiväga tagasiliikumist just nendes aspektides, milledes autor esile tõusis või mis on tema tugevused.


Ühtedeks autori tugevamateks külgedeks on tema lugudes eesrinnas huumor ja teksti ning süžeede lihtsus. Tema tegelaste dialoog on tihtipeale humoorikas ning teravustega vürtsitatud -- iseäranis on peategelane sarkasmi ja särtsu täis. Samuti on tegelastel alati mingid kiiksud, kindlad veidrad või tugevalt esile kerkivad iseloomujooned või siis muudmoodi on paljud karakterid õrna naljakihiga, mis ei lase neid väga tõsiselt võtta. Antud loos siis näiteks peategelase tuulepeast teadlane ema. Kohati on see dialoog ning tegelaste olemused tõesti siiralt ka koomilised. Kohati on huumor aga sunnitud või tegelased kui karikatuurid ning mõjuvad ülemäära võltsilt. Ette tuleb ka hulgaliselt totakaid olukord, osad itsitama panevad, osad nõmedad klišeed.

Kuigi mulle peategelane Liv päris meeldis -- piisavalt särtsakas, isepäine ja mõnusalt veider. Just nagu eelmise triloogia Gwendolyn. Ning tüdruku seiklused uues koolis müstilise unenägudemaailma tegevustega kimpus nelja salapärase poisiga olid isegi mõõdukalt huvitavad. Ja kuigi ma kesksest romantikaliinist kuni lõpus oleva tsitaadini -- "Ma tahtsin kedagi kellesse armuda" -- väga vaimustused ei olnud, tõdesin pärast seda, et suhe muutus kuidagi nunnuks ja paljulubavaks. Siiski, vaatamata eelnevatele pluss punktidele raamatu kasuks, häiris mind see, mis pinnuks taguotsas ka eelneva sarja puhul. Loo stiil, süžee, tekst ja tegelased olid lapsikud ja liialt lihtsustatud -- puudus autentsus, sest, vaatamata fantaasiaelemendile, on raske uskuda selliseid olukordi, dialoogi ja tegelasi päris elus. Või olen ma liialt nõudlik? Samas, ei peagi kõik olema üli realistlik ja diip ning ehk selle puudus antud autori lugudes üks müügipunkt olegi. Mõtelda ei ole vaja, lihtsalt lendle lehelt lehele ja lase end kaasa kanda!

----------------------------------------

Pealkiri: Päikesetõus
Autor: Rosie Thomas
Kirjastaja: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt raamatuvahetus.ee kodulehelt
Nagu Rosamunde Pilcher, aga kraadi võrra karmim ja seda põhimõtteliselt vaid ühe detaili pärast. Viimane pani küll kulmu kergitama, kuid ei šokeerinud, sest kuskil, millalgi, kuidagigi, olen taolist süžeedetaili varem kohanud -- mul ei ole ainult aimugi kus. Ja, otse loomulikult, oli seda vastukarva pööret nende kahe tegelase vahel millegipärast oodata ja ette näha. Arvan, et see fakt peletab ka mõned lugejad eemale, kuid, üldiselt, ei mõjutanud see minu suhtumist loosse kuidagi eriliselt. See aga selleks. Raamat räägib Walesi kaunis looduses elavast maatüdrukust Angharad'ist (ma ei ole siiani kindel, et seda nime oma peas õigesti hääldasin -- peaks vist internetist järgi uurima, kuidas on korrektne), kes tutvub karismaatilise õe-venna paariga, kellega suhted mõjutavad teda kogu ülejäänud elu. Selle loo jooksul muutub ta tagasihoidlikust ja eluvõõrast neiust, edukaks ja eneseteadlikuks naiseks. Lisaks sellele, on süžeesse punutud ka nukraid perekonnasaladusi, emotsionaalseid taaskohtumisi ja leppimisi ning, lõpus, päike tõesti tõuseb ning algab uus, võimalusterohke, minevikuga rahu tehtud, uute rõõmude ja ootustega elu.

Kuigi kategoriseeritud kui puhas romantika ning osa ka LP selleteemalisest raamatusarjast, ei nimetaks ma raamatut konkreetselt lembelooks, kuigi see liin on keskne ja märkimisväärne edasiviiv faktor. Pigem on tegu ühe naise suureks kasvamisega, eluraskustest ülesaamisega ja tema arenguga. Angharad oli sunnitud veel põhimõtteliselt lapsena näitama üles pealehakkamist, allavandumatust, kartmantust ja sihikindlust, et edasi rühkida. Kõike seda suutis ta saavutada muutumata kibestunuks või kalgistumata. Mulle kohati tundus lugu ka "Jane Eyre" maiku, kus paralleele sai mitmeid tõmmata ning samamoodi tundus, et enne pidi mees palju kaotama ja naine palju võitma, kuniks nad ühel tasemel ning vabanenuna minevikukoormatest koos saaksid olla. Mind veidi heidutas aga tõsiasi, et peategelane, vaatamata kõigele läbielatule, paistis veidi tuim tükk -- kuigi see tegelikult ju nii ei olnud. Ma aiman, et autor ei oska särtsu, elu ja kirge oma tekstiga sihipäraselt väga edasi anda. Natuke igavalt mõjus ka ports süžeest loo keskel, kus tundus, et väga midagi ei toimu. Siiski, oli kokkuvõttes tegu tundeküllase ning kaasaelamist õhutava romaaniga, mis kindlasti ei passi kõigile, kuid mulle päris meeldis.


teisipäev, 4. detsember 2018

Kino: PÖFF 2018 (6) "Usalda masinat: blokiahela lugu", "Rikaste generatsioon" ja "Väikesed õlad: Barbie ümbersünd"

Tervitus!

Kiired ülevaated PÖFFi dokfilmidest!

Pealkiri: Usalda masinat: blokiahela lugu
Originaalpealkiri: Trust Machine: The Story of Blockchain
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: JF Teadus360
Kestus: 1h 24 min
Millal nähtud: 27.11.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Periooditi kuuleb uudiste väljaannetus või internetis laiemalt rohkemal või vähemalt määral minu jaoks veel väga kaugeks jääva Bitcoini kohta. Küll on ta suurel plaanil, küll kaob ta uudisevoogudest. Küll väärtus tõuseb, küll langeb sama kiiresti. Samuti, on minu kõrvu jõudnud aina enam terminit "blokiahel". Süvenenud ma sellesse ei ole, kuid teema tundub piisavalt paeluv, et end sellega paremini kurssi viia -- ja seda, miks mitte, dokumentaalfilmi vahendusel! Pärast linastust ei väida, et ma kõigest tehniliselt sotti saan -- kaugel sellest -- , kuid vähemalt ei ole ma enam täiesti võhik blokiahela teemal ning kuidas see on seotud Bitcoini ning teiste maailma muutvate eri valdkonnast uuenduslike lahendustega. Pean aga ka tõdema, et kogu kontseptsioon ja sellest arenev potentsiaalne digitulevik tundub liialt hea, et olla tõsi -- siin peab olema konks, sest olen nimelt suur skeptik igasugu imevalemite suhtes. Teisalt, vast ei osanud päris alguses keegi ette näha niisamuti interneti maailma drastiliselt muutvat mõjus. Aina päevakajalisemaks muutuvad aga isikuandmete kaitse, anonüümsus, interneti kuriteod, dark web, võimuorganite interneti üle võimu haaramine ja kontroll, jne ning, hetkel tundub, et blokiahel on vastus paljudele internatis pesitsevatele ning isegi reaalmaailmas eksisteerivatele murekohtadele. Taas -- tundub liiga hea, et olla tõsi! Kokkuvõttes, asjalik, sisukas ning informatiivne dokumentaal teemast, mis aina enam pead tõstab ning millega kõik meist vast mingi hetk peavad end sina-peale viima.



----------------------------------------

Pealkiri: Väikesed õlad: Barbie ümbersünd
Originaalpealkiri: Tiny Shoulders: Rethinking Barbie
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu jaoks on veidi ülevõlli eeldada, et välimuse ületähtsustamine, peenikese figuuri, blondide juuste ning muude Barbiele iseloomulike omaduste ülistamises on kuidagi süüdi nukk. Barbie on ühiskonna peegel, mitte selle trendide ja normide vallandaja. Kas Barbie lõi iluideaalid? Ühiskond peab muutuma -- Barbie muutmine tundub pigem kosmeetiline ja tõeliste probleemidega mitte tegelemine. Samas, kuskilt tuleb ju alustada. Siiski, ma ei ole nõus, et Barbie on otsekui kõiges halvas süüdi, mida naised peavad läbi elama, miks naistel on madal enesehinnang ning puudub positiivne suhtumine enda keha suhtes -- miks on Barbie otsekui naiste terve enseimago vaenlase maskott? Olles kasvanud üles siis kui Barbie oli tõeline supertoode ja kohustus omada kõigile tüdrukutele, oli ta pigem inspireeriv ning innustav -- omades enda maja, olles edukas ükskõik mis karjääri ta ette võttis, leides igasugu sõpru ning olles eeskuju unistuste elluviimisel. Miks on fookus langenud füüsilisele tasandile ning jutt ei käi Barbie saavutuste ümber, vaid tema keha ümber? Tundub nagu probleem, mis paljuski eksiteerib pärismaailmas. Kas see just ei sööda kogu naiste eneseimago probleemi ning illustreeri topeltstandardit? Seega, tunnen end klassikalise Barbie suhtes veidi kaitsepositsiooni tõmbuvana, kuid püüan mõista, ning ka suuresti adun, teiselt poolt lähenejate vaatevinklit. 

Mis mind aga linateost vaadates enim küsimusi tekitama pani, oli kas Barbie figuuri muudeti ikka väidetava õige eesmärgi pärast või oli tegu siiski pelgalt turundusvõttega -- mis oleks tähelepanuväärseim marketing trikk, kui muuta drastiliselt brändi, mis on oma 60 aastat suhteliselt muutumatu? Nuku ostunumbrid on meeletus languses, kuid kas tõesti on asi ainult Barbie füüsilises välimuses, miks tal enam nii palju menu ei ole? Minu arvates on asi konkurentsis. Tänapäeval on lastel ohtralt alternatiivvalikuid nukkude ja üldse mänguasja maailmas. Barbie ei ole enam ainuke omas kategoorias esinev bränd. Ja kui vaadata neid teisi nukke, nt Bratz, Monster High, siis ei ole ka neil realistlikud ning n-ö tõelise naise füüsilised proportsioonid. Või siis on asi selles, et Barbie on lihtsalt hea, tuntud ja mugav peksukott? Ja, kas tundub ainult mulle, et tegelikult on Barbie nukubränd välja andnud ju eksemplare pea kõiki rasse, riike, hobisid, jne esindades? Kokkuvõttes, tegu oli laiemalt ühiskonna iluideaalide, topeltstandardite, sotsiaalse surve ja vajaduse leida patukott, peale mõtlema paneva dokumentaaliga -- mõtlemisainet jätkub siiani! Sisu mõttes, jälgides Matteli firma töötajaid Barbie keha revolutsioneerimise protsessi käigus, oli dok vähem põnevam kui diskussioonid, mida üldine teema vaatajas vallandab.



---------------------------------------

Pealkiri: Rikaste generatsioon
Originaalpealkiri: Generation Wealth
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 01.12.2018
Minu hinnang: 2/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu kurvastuseks oli siinkohal tegu linateosega, mis mulle tänavu PÖFFil nähtud repertuaarist enim pettumust valmistas. Arvestades, et fookuses olev teema on intrigeeriv, vastuoluline ja päevakajaline ning ka kõik linastused välja müüdi, osutus pakutu minu jaoks kesiseks ja täitsa märgist mööda. Filmi võiks nimetada reklaamipettuseks või siis lubas ta üht aga pakkus midagi muud. Eeldasin detailsemat ning asjalikumat lähenemist tänapäeva rikkuse ja kuulsuse jumaldamise kultusele ning selle tekkimisele -- väärt arutlusi, ajaloolisi, sotsiaalseid, kultuurilisi, majanduslikke, jne faktoreid lahti harutavad vaatenurki, liikumist pealiskaudsusest sügavustesse -- põhimõtteliselt kõike muud, kui mida sain. Kuigi, leidus ka paljulubavaid seike, osutusid need õrritajateks ning neisse ei süüvitud.

Minu ette jõudsid intervjuud pornostaaride, ilukirurgia läbijate, lapsiludusvõistluste osavõtjatega ning, mis põhiline, režissööri enda perekonna liikmetega. Kui eelnevad on kuidagigi seotud käsitletava teemaga, kuigi olles pigem tagajärjed, siis autori ja tema pere kaasatus oli minu põhiline kivi kingas. Nimelt tundus mulle, et dokumentaali idee oli tegelikult lahata režissööri ja tema vanemate, laste ning mehega seotud suhteid ja see võttis julgelt pool eetriajast. Ja, mis põhiline, oli see vaid põgusalt, väga väga põgusalt seotud linateose keskse teemaga. Punnitades, leidus tõesti mingeid siduvaid jooni, kuid mul hakkas igav ja tüütu, sest ma ei tulnud kinno, et näha kuidas režissöör oma lapsepõlvega ja vanematega silmitsi seisab ning rahu teeb -- rikkuse generatsiooniga oli siin vähe pistmist. Kokkuvõttes, ei saanud ma mingeid sisukaid lahenduskäike teemaga seoses või isegi põnevaid lähenemisi või mõtlemisainet -- taaskasutati juba teadatuntut, kõik oli nii iseenesest mõistetav, uudsus oli olematu ning, olgem ausad, režissöör ja tema elu ei paelunud mind kohe üldse. 


neljapäev, 29. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (5) "Lajko: mustlane kosmoses"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Pealkiri: Lajko: mustlane kosmoses
Originaalpealkiri: Lajko: Cigány az ürben
Programm: Foorum
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma teadsin, et ma tahan antud filmi näha kohe kui olin pealkirja lugenud, sest see lõhnas tugevalt kunagise PÖFFi programmi "Vitamiinilaks" repertuaari järgi. Üldiselt on PÖFFil ülekaalus trööstitud reaalsust ning inimkonna eri kitsaskohti nina alla hõõruvad teosed, kuid olukorda tasakaalustamaks on vaja ka helgemaid ning humoorikamaid filmivaheldusi. Just seda tundusid pakkuvat Lajko seiklused kosmoses või siis sinna pääsemisel -- seda muidugi üdini musta huumori kastmes ja kohati vast isegi masendavamas võtmes kui mõni tragöödia.

Film vajutas minus lisaks mitmeid muid õigeid nuppe. Ühine Nõukogudeaegne minevik andis niivõrd kuivõrd võimaluse näha sama perioodi, kuid Ungari vaates, ning tunda n-ö rõõmu sisenaljade ja detailide üle, mida suudavad hinnata vaid riikide kodanikud, kes on selles perioodis elanud. Alustades Brežnevist ja tema kulmudest ning lõpetades kutsu Laikaga. Kes, nagu välja tuleb, ei olnudki tegelikult esimene edukas kosmoselendur -- selleks oli hoopis mustlane Lajko, hüüdnimeka Laika. Mehe kinnisidee kosmosesse lendamisel viis juba varajases eas selleni, et mees poisina välipeldikut raketina kasutada proovides, ema selle abil kogemata taevasse õhku lasi -- koos hunniku fekaaliga. Film algas sõna otseses mõttes pauguga. 

Mis järgnes oli pahupidi pööratud allajääja lugu, kus vaatajana oli suur soov mehele kaasa elada, et ta võidaks n-ö võistluse ja ta lennutataks kosmosesse, kuid teisalt, tähendas see tõenäoliselt tema otsa. Lajko ei olnud nimelt ainuke kandidaat ja ohtliku teerajajast katsejänes Juri Gagarinile -- kes oli muide täitsa olemas ja tegelane antud loos -- , vaid neid "priviligeeritud" kosmosereisiks oli veel. Ja oli olnud juba lademetes enne käesolevaid, kelledel kõigil kole lõpp. Otse loomulikult oli viimnegi kui kandidaat mingil moel süsteemi vaenlane: Mongoolia munk, jäänuk natside ideaalsest aaria rassis loomingust ning, üllatus üllatus, eestlasest kontrarevolutsionäär. Viimane ajas äratundmisrõõmust ja absurdsusest naerma kui Brežnevit pommivööga õhtu püüdis lasta ning hõiskas tugeva aktsendiga eesti keeles "Vaba Eesti!". Lisaks, muutsid tegelaskonda värvikamaks Lajko enda arvates hurmurist ja päevavargast isa, Lajko geist kasuisa, Brežnev, kes ka täitsa olemas ja tegelane antud loos oli ning hulgaliselt Nõukogudeaegset nostalgiat. See periood on nüüd tagasi vaadates koomiline ja õudne samaaegselt ja, nagu näha, kõnetab inimesi jätkuvalt.

Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.

Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!

esmaspäev, 26. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (2) "F20", "Vangis Michael" ja "Suvi 84"

Tervitus!

Seekord ülevaated PÖFFi alafestivalilt Just Film!

Pealkiri: F20
Originaalpealkiri: F20
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Horvaatia
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel N 29.11!

Tänapäeval, kus psüühilised haigused on pidevas avalikus diskussioonis ning nende üle arutlemine või nende põdemine ei ole enam tabu ega häbiasi, jäi mulle natuke segaseks antud loo eesmärk. Kas haigus, kui närvekõditava thrilleri ja vägivalla vallandaja ning edasivedaja. Või, haigus kui hoiatus, et kui psüühilise vaegusega isikuid kohelda kui vatis -- eriti delikaatselt -- , neid isoleerida või isegi eeldatavat haigust peale suruda, siis on võimalik väljund reaalne oht ümbritsevatele. Esimene variant pakkust odavat pinget täis tiinekate draamat. Teise variandi puhul jäi tulemuseks pealiskaudne ja liialt ühesuunaline lähenemine niivõrd komplektsesse teemasse nagu skisofreenia. Mõlemad versioonid ei panustanud midagi uut, väärt või kaasahaaravat. Või oli loo moraaliks hoopis teadatuntud ja läbileierdatud: isal on alati õigus; ära usalda esimest armastust; hoia eemale veidratest kenadest poistest; liiga palju videomänge ei ole psüühikale hea, jne. Eelnevad on kõik stabiilsed alused asjalikule sisule, kuid midagi asist seekord ei realiseeritud. Samas, ega midagi konkreetselt jubedalt valesti ka ei läinud, tegu on lihtsalt okei põnevikuga, milles puudus aga originaalsus ning omanäolisus. 



-------------------------------------

Pealkiri: Vangis Michael
Originaalpealkiri: Michael Inside
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 4/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei eeldanud mõnda üliõnneliku lõpuga muinasjuttu, kuid midagi niivõrd realistlikku ning nördima panevalt usutavat ma ka ei osanud oodata. Tahaksin öelda, et mulle film üldse ei passinud, sest midagi nõnda trööstitut ja minu õiglustunnet mutta trampivat pole ammu enam näinud. Samas, olen sunnitud lugu imetlema selle inetuses, ilustamatuses ning karmile reaalsusele truuks jäämises. Dublinis on linnaosasid, kus generatsioon generatsioonilt ollakse ühes ja samas kriminaalses lõksus, millest välja murda on kui loteriivõit ning samm sammult sügavamale uppuda on igapäevane tõenäosus. Igas peres on keegi vangis või siis olnud vangis ning käbid ei kuku kännust kaugele. Korra komistades, kipub kukkumisi aga aina tihemini tulema ning ühe langemine on kui doomino, mis haarab kaasa ka süütud lähedased. Just viimasele keskenduti iseäranis antud filmis. Isegi kui lootus ja pääsemine on näpuotsa juures, ei luba sotsiaalne keskkond ühtegi põgenikku. 

Filmi stiil, õhkkond, tempo ning üldine lähenemine meenutasid dokumentaalfilmi -- nähtav tundus tõetruu ning nagu oleks vaataja tegevustel vahetu kaaslane. Kaamera fookus paigutus suuresti ka peategelase, 18-aastase Michaeli, näole, et peegeldada emotsioone ja läbielamist poisi ilmetes ning silmades. Vähesega suutis noor näitleja väga paljutki edasi anda -- hirmu, häbi, segadust, lootusetust, kurbust. Keeruline oleks olnud poisile mitte kaasa elada, sest tegu ei olnud südames ju siiski paadunud pätiga, vaid oma keskkonnast tuleneva surve ja eluolu ohvriga, kes korra lõksu jäädes, ei suutnud sealt enam pääseda, sest iga põgenemiskatse surus nagu vesiliiv vaid aina sügavamale. Tõmmates kaasa ka kõik ümberkaudsed. Film pakkus omamoodi põgusat pilguheitu ka vanglaellu ja sealsele ellujäämisvõitlusele, mis alati tundub kui suur katsumus, millele järgneb vabanemine vangist pääsemise näol. Nagu aga loos selgus, siis tõeline karistus algab alles vangla uste taga. Valgelt lehelt ei alusta keegi, pigem on leht veel räpasem. Ning just see on noorele, mõtlematu teo tagajärjel vanglasse sattunule, tihtipeale allakäigu trepi esimene samm -- mitte vanglas olek, vaid sealt pääsemine.



------------------------------------

Pealkiri: Suvi 84
Originaalpealkiri: Summer of 84
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Kanada, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 55 min
Millal nähtud: 26.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nostalgia missugune! 80ndad muutuvad aina popimaks oma meeldejääva popkultuuri, esteetika ning atmosfääriga. Selle kiirrongi sappa on end haakinud näiteks "Stranger Things", "Ready Player One", jpt. Film tuletas mulle igatipidi meelde selle kümnendi laste- ja teismeliste filme, mis natuke tõsisema kesega. Natuke nagu "Gremlins", seda loomulikult ilma killer karvapallideta, kuid niisama ühe tavalise killeriga. Ja, muidugi, toimus tegevus Ameerika ühes pealtnäha vaikses äärelinnas, kus peategelase sõnade järgi, aga kõige jubedamad, veidramad ning ootamatud asjad juhtuvadki. On ka teada, et kui midagi otsima minna, siis just selle võibki leida ning antud loos koperdab poiste nelik sarimõrvari otsa, keda nad ise liialt agaralt välja peibutasid ning liialt palju sabast tõmbasid. Pluss punktid, et tulemus oli realistlik -- sünge, aga palju usutavam kui enamus samalaadseid lugusid selleks võimelised oleksid.

Ma ei hinnanud loo juures tõsiasju, et poisid tegid sarimõrvarist otsekui mängu, kohati toetuti ülearu 80ndate nostalgia faktorile, esines mitmeid süžeeauke, ohtralt võeti kasutusele lihtsaid ja odavaid ehmatus-momente, osa filmist muutus päris õudukaks -- kas tõesti on tegu linateosega noortele? Teisalt, mulle meeldisid tegelaste omavahelised suhted, vaevatu poiste huumor, filmi õhkkond ja muusika, krimimüsteerium, pinge mis suutis end ikka üpris teravaks kruttida, ning puänt -- mis seisnes selle, et puänti tegelikult ei olnud. Ning lõpp, mis mulle subjektiivselt öeldes, peale ei läinud, kuid mis objektiivselt öeldes, oli täiesti ootamatu ja, seega, minupoolne kiitus -- kui arvad, et asi on läbi, siis mõtle uuesti! Asi pole kunagi läbi!



neljapäev, 22. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (3) - "(I)Slämm"

Tere filmihuvilised!


PÖFF on aktiivselt käimas ja ka meie Liisiga kahekesi oleme võimaluste piires filme vaatamas käinud.

Kuna ma esimestel PÖFFi päevadel ise kinno ei saanud minna, siis kasutasin PÖFFi pressile ligipääsetava videoteegi suurepärast valikut. Esimeseks filmiks valisin PÖFFi põhivõistlusprogrammis osaleva Austraalia ja Prantsusmaa filmi (I)Slämm (originaalpealkiri on Slam).

Siin on minu mõtted vaadatu kohta.


(I)Slämm/Slam
PÖFFI põhivõistlusprogrammi fototeegist
Pealkiri: (I)Slämm
Originaalpealkiri: Slam
Žanr: Thriller, põnevik
Märksõnad: Ksenofoobia, armastus, vägivald, religioon
Programm: Põhivõistlusprogrammm
Riik: Austraalia, Prantsusmaa
Režissöör: Partho Sen-Gupta
OsadesAdam Bakri, Rachael Blake, Rebecca Breeds, Darina Al Joundi, Danielle Horvat
Kestus: 116 minutit
Esilinastus: Maailmaesilinastus 27.11.2018
Millal nähtud: 20.11.2018
Kus nähtud: PÖFFi videoteek
Minu hinnang: 5/5





(I)Slämm on film eelarvamustest, vihast, kadedusest, usust, sisserändajatest, kirglikust luulest ja armastusest.

Sisu:

Film algab stseeniga, kus noor hidžaabi riietatud palestiina päritolu arustraalia naine esitab kirglikult, silmade põledes ja oma hinge avades SLAMi nimelisel luuleõhtul oma luuletusi. Ameena luule annab mõista, et ta on pettunud ja kibestunud ja arvatavasti otsib oma tegelikke, palestiina juuri.

Järgmisel hetkel saab filmi peategelane Ricky (Tarik) Nasser oma emalt telefonikõne, kes teatab, et Ameena ei ole õhtul koju tulnud. Rickyl ei jäägi muud üle, kui teeb politseile avalduse kadunud isiku leidmiseks. Politseinik, Joanne, kes asub asja uurima, on aga oma pagasiga. Tema poeg sai surma välismissioonil terroristide tõttu. Esialgne mulje Joannest on kui läbipõlenud naisest, kes eriti Ameena otsimisega vaeva ei taha näha, aga loo arenedes see muutub.

Sündmused eskaleeruvad, kui uudistest teatatakse, et Süürias tulistati alla Austraalia piloot, kes võeti islamistide poolt elusalt kinni. Nagu teada, on hirmudel põhinev massipsühhoos kiire kasvama.

Rick on sunnitud Ameena elusse üha rohkem süvenema.Ta käib Ameena korteris, kust ta avastab islamiste toetavaid materjale ja ühiskonnakriitilist kirjandust. Kahtlus poeb vaikselt ka Ricky hinge ja tema idülliline äärelinnaelu mureneb. Ajakirjanikud jooksevad tema majale ja perele tormi nii, et asi lõpeb Ricky vangistamisega. Ricky äi peab sekkuma ja palub Rickyl teha ainuõiget asja oma pere jaoks. Ricky ütleb pressikonverentsil oma kadunud õest lahti, teadmata, mis ta õega tegelikult üldse juhtus. Ricky ema mõistab samal ajal Ricky vaikselt hukka, et ta nii kergelt oma perekonnast, juurtest loobub ja oma algupära unustab.

Paralleelselt areneb ka Joanne'i lugu. Kui Ameenat hakatakse kahtlustama islamistidega ühinemises ja Süüriasse lennus, sekkuvad tema tagaotsitava juhtumisse ka muud organid, kes tahavad patuoinast. Peale selle lisandub loole Joanne'i eksmees, kes tahab leida tagasiteed Joanne südamesse.

Kokku tuleb üks suur sündmuste pundar, mille harutamine on ksenofoobia tõttu keeruline ja mis viib üllatusrikka ja kõheda lõpplahenduseni. Ameena leitakse.


(I)Slämm/Slam
PÖFFi põhivõistluse fototeegist

Mis meeldis:

Filmi tempo on põneviku kohta aeglane, aga pinevus hakkab kasvama üsna filmi alguses. Tegemist ei ole tüüpilise põnevikust märulifilmiga, kus verd lendab ja konte murtakse. Pigem on tegemist psühholoogilise põnevikuga, kus väikesed detailid tekitavad kõhedust. Detailidel on üldse suur roll filmis. Näiteks stseenides, kus kas Ricky või politseinik Joanne autos sõidavad, tuleb raadios alati uudiseid, mis on filmi süžeega seotud: austraallasest piloodi allatulistamine Süürias, intervjuud ja arvamuslood islamistide kohta. Filmi autor annab kaudselt teada, et tegevus jõuab üsna kiiresti terrorismiteemadeni välja, seda enam et Ameenat selles kahtlustatakse, ka ilma faktide ja tõenditeta.

Kontrast, mis tekkis Ricky abikaasa pere ja Ricky pere vahel oli intrigeeriv. Ilmselt on Ricky proovinud sulanduda nii palju austraalia traditsioonidesse, arusaamadesse ja tavadesse kui võimalik, ta on teinud kõik selleks, et  tema naine ja naise perekond õnnelikud oleksid. Ricky pere, õigemini, see, mis on pärast Palestiinast põgenemist sellest alles jäänud, on teiste tavadega, nad on kokku puutunud sõja ja tragöödiaga ja mis kõige tähtsam, nad austavad islami traditsioone.

Filmi pealkiri oli samuti tabav. Kui sõnale slam i-täht ette panna, muutub kogu tähendus, mis tekitab ka küsimuse, mis jääb filmitegijate poolt vastamata, et kui ekstremistlik Ameena siiski oli. Kas üldse oli või oli luule tema jaoks lihtsalt oma kultuuri ja valu ja oma rahva tragöödiate väljendusviis?

Mulle väga meeldis, kuidas Ricky filmi lõpus oma õe luulet SLAMil esitab, see pani filmile võimsa ja emotsionaalse punkti.

Osatäitjad:

Minu südame võitsid ilma vähimagi kahtluseta peategelase Ricky rolli mängiv Adam Bakri ja politseiniku Joanne rolli mängiv Rahcael Blake. Ricky oli mitmetahuline, mitmekihiline ja Adam Bakri oskas imeliselt välja tuua Ricky sisemise lõhestatuse kahe kultuuri ja kahe perekonna vahel. Rachael Blake tegi suurepärase töö Joanne'ga, kelles ta tõi filmi alguses välja sügava sisemise valu lapse surma tõttu ja filmi lõpus oli just tema see, kes kandis edasi armastust ja lootust.
Ameenat kehastaval Danielle Horvatil oli väike aga kandev roll, milles oli kirglikkust ja usutavust.

Kokkuvõtvalt:

Partho Sen-Gupta on loonud põneva ja huvitava küsimusi esitava loo, kus ta on loominguliselt sidunud erinevaid päevakajalisi teemasid nagu usk ja religioon tavalise inimlikkusega, meie nõrkuste, eelarvamuste ja vigadega.

Kuna filmi maailmaesilinastus on 27. novembril Tallinnas, siis soovitan soojalt seda võimalust kasutada ja filmi vaatama minna. Elamus on garanteeritud!

Filmi näeb PÖFFi raames Tallinnas, 27 novembril kell 20:45 ja 1. detsembril kell 18:30. Tartus linastub (I)Slämm 28. novembril kell 21:00. Filmi kohta leiab lisainfot SIIT.