kolmapäev, 13. detsember 2017

Teater: "Macbeth"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Macbeth
Teater: Linnateater
Lavastaja: Antti Mikkola
Näitlejad: Henrik Kalmet, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Andres Raag, Maiken Schmidt või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 18.03.2017
Millal nähtud: 31.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Tooge sardell!" – on lause mida ma poleks mitte kunagi ette kujutanud, et öeldakse mõnes Shakespeare’i lavastuses. See oli aga vaid üks esimesi geniaalseid tekstikilde, mida uus versioon "sellest Šoti näidendist" (the Scottish play -- mille nime välja ütlemine teatris toob väidetavalt halba õnne) välja paiskas. Üldiselt, "Macbeth" kui näidend, ei ole mulle kunagi ülemäära imponeerinud või üleliia huvi pakkunud. Eelistan Shakespeare’i komöödiaid, kuid kui Eesti lavadel midagi tema kuuest ellu äratatakse, siis olen mina kindlasti publiku hulgas. Seekordne versioon suutis üllatada -- väga positiivselt üllatada. Eelistan käesolevat isegi originaalile tänu esmapilgul ajuvabale, kuid lõppkokkuvõttes imeliselt toimivale uuenduslikule tegevuspaigale: Šotimaa asemel on sündmustik viidud kaasaegsesse Eesti talisuplejate ühingusse.

Tegu oli omapärase, silmapaistva ja reaalsuses ka suurepäraselt funktsioneeriva algse loo modifitseerimisega. Loomulikult, sai omajagu putitatud teksti ja sisu vastavalt keskkonnale, kuid vana ja uus sulandusid vaevatult kokku üheks meeldejäävaks ja meeltlahutavaks tervikuks. Lisaks, võimaldas uus kontekst ka enam lähedust Eesti publikuga, mida iidne Šoti keskne tohuvabaohu nii põhjalikult ei pakkunud. Samuti, suudeti märkamatult trööstitust tragöödiast luua komöödia või siis paroodia originaalist. Lisaks sellele, seostati süžee ka tänapäevaga, võttes fookuseks ebakompetentsed, võimu kuritarvitavad ja/või üksikisikulist kultust viljelevad juhid ehk siis diktaatorid. See päevakajaline tasand aitas küll näidendit transportida tänapäeva ning tõestas kui universaalne on Shakespeare’i looming, kuigi mind isiklikult selle rõhutamine väsitas. Liiga palju, liiga paljudest kanalitest ühte teemat, mingi hetk tekitab vastumeelt. Kahtlemata aga oli tegu nutika lähenemisega.

Etendus algas talisuplejate ühingu koosolekuga, kus publik pandi osalejate kingadesse, sest vaatajate hulka paigutusid ka mõned näitlejad, loomaks illusiooni, et vaatajaskond võttis aktiivselt kokkusaamisest osa. See oli ka esimene märk, et käesolev "Macbeth" ei ole klassikaline "Macbeth". Järgnesid paljad porgandid ehk siis kogunes lavale märkimisväärne osa Linnateatri meesnäitlejaskonnast tibatillukestes spiidodes. Teine märk, et vast ei saa tükk olema tüüpiline ja ülimorbiidne "Macbeth". Minu jaoks nüüd juba legendaarne "sardell" ja intensiivne talisupluse võistlus olid viimased naelad kirstul, et sellest tükist vast midagi äraleierdatut oodata ei maksa. Jaburuse tase muudkui kasvas ja samaaegselt ka minu vaimustus etenduse suunas. Suurepäraselt oli nihutatud konteksti Eestipärasesse keskkonda, näiteks süldipeole, kus jokkis jorsid laulsid karaoket "Naine mustas kleidis", kandsid dresse ja jõid Mehukattit. Macbeth ise oli veidi tossike oma ässitava naise kõrval ning viimane utsitas meest tagant vaid selleks, et ridaelamu asemel saaks mehe positsiooni õlgadel päris oma majja elama. See kõik aga toimis ning lõi hiilgavast Shakespeare’ist kodulähedase musta komöödia. Nähtu oli otsekui "Macbeth" aga samas ei olnud ka. Kindlasti oli versioon aga meisterlikult isikupärane interpretatsioon originaalmaterjalist.

Minu silmis aga põhines tüki edu suuresti tekstil ja seda kastval huumoril. Dialoog oli mahlane, sõnakirju, ladus, selge, mõnus ja mõtteergas. Tõdesin, et tüki vaimukused ja kasutatud toon passis just minu naljasoonega. Suvalised laused kubisesid kildudest ning sõgeda tegevusega kokku moodustasid nad vastupandamatu kombinatsiooni. Itsitasin kaasa erinevate nagu muuseas õhku loobitud lausetele: "Tehke nagu krimisarjades ja ärge midagi puudutage", "Väline terapeut ehk massöör" ja "Vabatahtlik töö võib halvasti mõjuda". Viimane oli iseäranis vaimukas seik, kus kaks talisupluse ühingu liiget arutlevad kui karmiks kõik pärast Macbethi juhiks saamist on muutunud ning vabatahtlikus ühenduses tunnevad nad ennast juba nagu päris tööl. Süžee ning värskendatud teksti vaimustav põrkumine toimus stseenis kus Malcolm kättemaksu planeerib ning oma ülikirgliku ning tänapäeva kohe kindlasti mitte sobituva Shakespeare’liku kihutuskõnega vaest sõpra haiglavoodis innustab (loe: tümitab). Kui kaaslased pärivad vanaaegse ja poeetiliselt tulihingelise keelekasutuse kohta, vastab mees tasakaalukalt: "metafoor". Otse loomulikult, ei saa ka mainimata jääda n-ö killer-penskarid, kes Macbethile oma kibekiire sõimuvalangu ja jalutuskeppidega tuule alla teevad, teemaks – nemad ei soovi enam ühingus olla. Viimane oli järjekordne näide suurepärase teksti, esituse ja huumoritasemega stseenist.

Mulle jäi tugevalt silma ka energiast pakatav näitlejamäng ning pideva sigina-sagina edukalt toimimine. Jäi ka mulje, et trupp nautis seda sürri segapuderit. Iseäranis viimases n-ö lahingus, kus võideldi pesukausside ja kulpidega, barrikaadina vahel vaid lauad, oli tunda, et poistel oli lõbus. Kuigi peaosalise kehastaja on vahetunud, muutudes Henrik Kalmetist Alo Kõrveks, nägin mina etendust esimese juhtimisel. Henrik Kalmet oli üks hetk meeldivalt könnilik, kuid siis ehmatavalt hullumeelne ja jõuline Macbeth -- mulle tema kehastus üpris istus. Hele Kõrve oli ussitav ja egoistlik, kuid siiski veidralt armas ja malbe Leedi Macbeth -- depressiivsest Eesti väikelinnast põgeneda unustaja. Nende olemused, nii voorused kui vead, olid Eesti kultuurikonteksti tooduna kergesti mõistetavad ja ära tuntavad. Teistest tegelastest, säras Andrus Vaarik oma hoomava karismaga Duncanina. Mart Toome, Malcolmina, oli üheaegselt nii tõsiseltvõetav kui naljanumber. Eraldi aplausi on teeninud trupi multifunktsionaalsed naisnäitlejad, kes olid kord kontoritöölised, siis pensionärid ja mida kõike veel.

Vaatamata tausta muutmisele ja huumorikihi lisamisele, ei muutunud uustõlgendus labaseks või kvaliteetset originaalmaterjali ärakasutavaks, et loo peal lihtsalt liugu lasta. Loodi omanäoline ning eestlasele lihtsamini seeditav versioon algloost, mis minu puhul suuresti ainult õigeid nuppe vajutas. Mulle siiralt nähtu meeldis!


pühapäev, 10. detsember 2017

Teater: "Vanad ajad"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Vanad ajad
Teater: Draamateater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Hilje Murel, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 13.10.2017
Millal nähtud: 20.10.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Kogu esimene vaatus oli mul mõtetes vaid küsimused: Mida? Miks? Mis tegelikult toimub? Olen kursis Harold Pinteri loominguga ja tõdesin, et ongi igati normaalne, et ma ei peagi täienisti aru saama, millest need kolm muudkui jahuvad ning mis pealiskaudse vestluse all tegelikult pulbitseb. Siiski, olin vaheajani jõudes juba veidi ärritunud seisus kui otsustasin etendust ja selle lahtimõtestamise versioone internetist otsida. Lugedes läbi kolm varianti, mis võivad toimunut seletada, läksid mu silmad särama. Otse loomulikult, ei olnud ükski neist ametlik tõlgendus kinnitatud autori poolt, kes muideks ise ei olegi kunagi avalikustanud, mis siis laval õige toimus, kuid minule piisas, et tükki üldse teise pilguga näha.

Etendus algab abielupaariga, kes istuvad ja ootavad naise vana tuttavat külla, keda viimane aastaid enam näinud ei ole. Nad vestlevad naise minevikust sõbrannaga ning peatselt ka külaline saabub. Vestlus jätkub kolmikus, nagu etenduse pealkiri ütleb, vanadest aegadest, kus sisu hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt väljendama veidraid ja arusaamatuid jooni. Segaseks jääb, kuhu on toimuv suundumas, kuid kindel on tekkiv arusaam, et selle välja selgitamiseks on vaja hakata lugema ridade ehk dialoogi vahelt. Pealtnäha lihtne, voolav ja isegi igapäevane jutuvada, vaid mõningate kentsakate vaheseikadega, võtab uusi tasandeid ning esimese vaatuse lõpuks olin omadega puntras – mis tegelikult laval toimub? Siin tulidki karkudena appi kolm mainitud võimalikku teooriat. Mina ei oleks omapäi vast nii spetsiifiliste seletusteni jõudnud, kuigi mingeid aspekte oleks võib-olla riivanud küll. Tükk muutus tänu sellele hulganisti täisväärtuslikumaks ning kaasahaaravamaks. Huvitav oli tõdeda, et versiooni olid igati loogilised ja võimalikud viisid kuidas lahti mõtestada seda mis kolme inimese vahel seal majas toimus või… kunagi toimus? Olid seal võib-olla hoopis paranormaalsed detailid mängus? Kes olid nad üksteisele tegelikult? Mis neid tegelikult sidus? Kas nad olid üldse elus? Ja äkki olid kaks neist hoopis üks ja seesama isik? Kas tegu oli puhtalt lapsiku võitlusega ühe tegelase tähelepanu nimel? Igatahes, need äärmiselt põnevad tõlgendused, panid mind antud etendust teise nurga alt vaatama ja kõrgemalt hindama. Siit aga küsimus, kas tõesti on vaja n-ö seletusraamatut, et mõista, mis laval toimub või siis lisaks mõned potentsiaalsed ja võimalikud variandid, et mis on süžees õige teoksil? Eks need olegi sellised avatud etendused, kus iga vaataja otsustab enda jaoks, miks, mida, kes ja kus.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Minu jaoks on sellised interpreteerimist vajavad lood mööda või pihta. Ma ei pruugi nii nutikas olla, et midagi asjalikku laval toimuvat lahti harutamiseks välja mõelda või ei ole mul alati ülipõhjalikult süvenemiseks viitsimist. Samas, ei ole ka ilmtingimata vaja, et näidend tükk tüki haaval vaatajale läbi nämmutatuna lusikaga suhu alati topitakse. Selle just parajalt õige tasakaalu leidmine on peen kunst, kus peab arvestama ka igavesti kõikuvat faktorit nimega publik. Siinkohal arvan, et antud näidend balansi saavutamisega suurepäraselt hakkama ei saanud. Toimuv oli segane ja oli tunne, et vaataja oli heidetud igal tasemel keerulisse situatsiooni ilma igasugu kontekstiteadmisteta. Üksikud kentsakad laused, dialoogikillud või tegelaste vahelduva eduga kummaline käitumine olid ainukesed vihjed, et kõik ei ole nii nagu näib. Samas, ei piisanud neist kübekestest, et pilt kokku panna, arusaamaks piisavalt tausta ja tegelikku toimuvat. Taaskord, oli interneti näol kargust mulle meeletult kasu. Aga jällegi, kas vaataja pidigi kõigest sotti saama? Või oligi olukord tegelikult just nii nagu näis ja midagi pinna all ei elutsenud?

pilt draamateater.ee kodulehelt
Tegelased, vähemalt esimesel pilgul, ülemäära erilised ei paistnud, kuniks nende kentsakate seikadeni, milledega vaatajat toimuva suhtes ebakindlana tundma pandi. Et tegelasi mõista pidi suuresti aduma ka nendevahelisi seoseid, kuid kuna see faktor esines killustatuna, siis oli keeruline kolme isikuga kontakti leida. Rääkimata kaasaelamisest, sest nende motivaatorid ja olemused ei olnud arusaadavad. Tegelased jäid kaugeteks, võõrastavateks ja salapärasteks. Iseäranis nagu siil udus mõjus Hilje Murel Kate'ina, abielunaisena, kes paistis enim mõistatuslik, loo keskpunkt ning, naine, kes ei tundunud olevat päris tema ise. Seda nagu-on-ja-ei-ole-ka olekut tõi näitlejanna veenvalt esile, ning midagi oli karakteri juures müstilist, mis teda mulle intrigeerivaks tegi. Viimase ja tema sõbranna, Anna (Kersti Heinloo), side paistis olevat toimuva lahtriinterpreteerimise võti, kuid see võti jäi kadunuks. Selle asemel lubati vahepeal piiluda lukuaugust sisse, kuid piiratud nähtavus ei võimaldanud loo saladusi avaldada. Tiit Sukk Deeleyna, suutis algselt uskuma panna, et tal on olukorra üle enesekindla ja veidi macholiku mehena kontrolli, kuid tüki kulgedes, veenis mind näitleja, et mees on pigem loo ohver. Ühesõnaga, ma olin kolme tegelase vahelise dünaamika osas otsekui kott peas pimedas. Näitlejate omavaheline mäng oli hea, kuid oleksin soovinud enam tunda nendevahelist intensiivust, mis oleks võimalik, kui selgemini oleks olnud mõista nende tausta.

Ootamatu järelmõttena, avastasin, et tegu on kohati isegi üpris romantilise tükiga, kus paistis, et kentsakas õhtupoolik ja suhted baseerusid armastusel -- õnnestunud või ebaõnnestunud armastusel -- olenevalt millisest tõlgendusest läheneda. Kokkuvõttes, võin aga öelda, et kuigi veider, segane ja lünklik, on näidend siiski kummaliselt paeluv ja oma kõheduses omanäoline ning vaatamist väärt.


kolmapäev, 29. november 2017

Kino: "Mõrv Idaekspressis"

Tervitus!

Juhuuuu! Minu suur kangelane on uues kuues kinolinal!

Pealkiri: Mõrv Idaekspressis
Originaalpealkiri: Murder on the Orient Express
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth BranaghJohnny DeppDaisy RidleyJudi DenchWillem DafoePenelope CruzMichelle PfeifferJosh GadDerek JacobiOlivia Colman, Leslie Odom Jr.
Žanr: Krimi, müsteerium, draama
Kestus: 1h 53 min
Kinodes alates: 24.11.2017
Nähtud: 25.11.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Nagu mu sõbranna ütles: "On vaid üks Hercule Poirot ja see on David Suchet!" Nõustun sada protsenti. Olen vist kõik tema tegelase kehastamise seeriad ära vaadanud. Enamusi mitu korda ja mõndasid isegi rohkem. Pean kurbuse või ka rõõmuga tunnistama, et Kenneth Branagh ei ole Hercule. Ühe ja ainsa "Vanameister vuntsi" troonile jäi David Suchet. Uus meisterdetektiiv oli kui karikatuur sellest tegelasest, kellest Suchet tegi dünaamilise ja hingestatud hea sõbra vaatajale -- kelle ümber aga keegi kippus millegipärast alati otsad andma. Ehk siis, on ta turvalises kauguses olev hea sõber. Võib-olla, kui anda uuele osatäitjale aega, suudab ta paar sammu lähemale astuda oma eelkäijale, kuid ma väga kahtlen, kas sama tase kunagi on saavutatav. Aga eks näis, sest järgmine Agatha Christie mõrvamüsteerium vuntsiga peaosas, "Surm Niilsusel", on juba plaanis ning vihje sellele leidus ka käesoleva filmi lõpus ootusärevust tekitava detailina. Olgu kuidas verivärske Hercule'iga on, AGA, see jõle tuust tema näos oli lihtsalt ilge! Iga stseen tõmbas see karvakäkk mu pilku endale nagu must auk ja ümbritseva mõju kahanes. Loodan, et järjes on seda elukat trimmitud.

Film nägi loomulikult kvaliteetselt tehtud ja kena välja, kasutades ära sügavaid taskuid ja kõike mida vähemalt visuaalselt annab selle konkreetse kargu abil võimendada ja kohendada. Sisu jäi selle kõrval veidi lahjaks. Hakkasin kahtlema, kas selline intiimne ja klaustrofoobiat tekitav originaalne mõrvamüsteerium sobib ja toimib üldse täisväärtuslikult suurel ekraanil? No, tore oli vaadata igatahes. Samas aga eeldasin suurel ekraanil loo välimusele enam ekstravagantsust ja glamuursust -- Idaekspress ikkagi ju, kus rikkad ja kuulsad vagunites sebimas. Kasutatud oli ka huvitavaid kaamerafookuseid nagu lähenemine ülevalt poolt, mis standard krimilahendamisse natukegi omapärasust lisasid. Hulganisti oli stseene asetatud ka väljas poole rongi, mis süžeed veidike õhutasid ja tegelastele mänguruumi andsid, kuid mis pärssisid kitsikuses pingelist põnevuse püsimist loo ülesehituses. Iseäranis kulminatsioonis -- mastaap oli suurem aga mõju hajusam.

Lugu ja selle lahendus mind niiväga enam ei paelunud, sest olen seda mitmes versioonis juba varem näinud, seega teadsin mis, kes, kus ja miks. Head asja vaatan aga alati uues kuues uuesti ning iga kord on põnev võrrelda erinevaid nägemusi. Antud versioon kriiskas "Hollywood!" kui kõrvutada näiteks David Sucheti variandiga, mis ei ole ilmtingimata muidugi halb asi. Aga kas oli ilmtingimata vaja rollid täis toppida paljuski kuulsaid staare? Kurb oli vaadata kuidas mitmed jäid alakasutatuks. Enim jäid mulle silma Michelle Pfeiffer, kes on ikka sama kaunis kui paarkümmend aastat tagasi, Judi Dench, kes haarab pilku puhtalt sellepärast, et ta on Judi Dench, ja Johnny Depp, kes oma viimase aja imidžiga eraelus, sobib sellist lurjust mängima nagu valatult (ok, ma teen Johnnyle liiga siin...).

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et Agatha Christie taas suurt ekraani külastab. Kas ta aga üldse ja kas just käesoleval kujul sinna sobib, on teine asi. Jah, ma nautisin filmi, aga ma naudin pea kõiki kirjaniku krimkade ekraniseeringuid. Ma ei usu ka, et Hollywood tema lugude vahendajaks kõige paremini sobib, vähemalt antud näitel. Siiski, kordan, ma nautisin nähtut ja tegelikult oli see ju igati adekvaatne versioon kuulsast mõrvamüsteeriumist. Lihtsalt, on tehtud paremaid.



teisipäev, 28. november 2017

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda
Originaalpealkiri: Матильда
Režissöör: Aleksey Uchitel
Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš
Žanr: Ajalooline, romantika
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 27.10.2017
Nähtud: 04.11.2017
Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt
Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:
Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 








esmaspäev, 27. november 2017

Kino: "American Assassin"

Tervitus!

Ja veel üks kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: American Assassin
Originaalpealkiri: American Assassin
Režissöör: Michael Cuesta
Näitlejad: Dylan O'Brien, Michael Keaton, Taylor Kitsch, Dacre Montgomery
Žanr: Thriller, action
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 15.09.2017
Nähtud: 16.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Arvestades tema varasemaid rolle, oli Dylan O’Brien küll üllatuslikul adekvaatne action kangelane, kuid tegelane ise oli liialt värvitu, et temast, tema kannatustest ja missioonist hoolida ning end kaasa haarata lasta. Näitleja kehastatud tuntuim tegelane, Stiles Stilinski, õhkas energiast ja iseloomust -- käesolev karakter aga pigem virvendas korraks ja haihtus. Mehes on näitleja potentsiaali, kuid antud linateos tervikuna ja/või konkreetne roll selle esilekerkimist ja tõestamist ei toetanud – samas, kas märulifilmid ongi üldse selle ande parimaks väljendus meediumiks? Vast mitte. Kiidan aga julget ja ootamatut karakterivalikut!

- Oma päevakajalise tausta ja ilustamata lähenemisega süžeele film tõesti punnitas, et end tõsiseltvõetava ning realistliku kaasaegse action thrillerina esitleda, kuid klišeed, stamp motivatsiooniga kurikael, ikka ja jälle need islamiterroristid ja tuumapommid, jõuetud puändid, tüüpilise karmi mentori ja kõrvade tagant veel märja õpilase keskne liin ning muud juba nähtud-tehtud detailid mõjusid deja vuna ning ei tõstnud filmi kuidagi esile.

- Vaatamata kesisele kogupaketile, ei saa ma aga öelda, et film oleks piinlikult kehv või läbikukkumine. Kõik aspektid, alates näitlejatööst lõpetades kätšistseenidega, täitsid tegelikult igati vähemalt miinimumnõudeid. Ehk siis oli tegu keskpärase märuliga, mis ei pea ennast küll häbenema, kuid kel millegagi poosetada ka ei ole. Välja arvatud siis muidugi teadatuntud lobamokast nohiku (Stiles) muutmine sõnaaherast tümitajaks. 



pühapäev, 26. november 2017

Kino: "Kingsman: Kuldne ring"

Tervitus!

Järgmine kiire ülevaade kinost!

Pealkiri: Kingsman: Kuldne ring
Originaalpealkiri: Kingsman: The Golden Circle
Režissöör: Matthew Vaughn
Näitlejad: Taron Egerton, Julianne Moore, Halle Berry, Channing Tatum, Colin Firth, Jeff Bridges, Pedro Pascal, Mark Strong
Žanr: Action, komöödia
Kestus: 2h 20 min
Kinodes alates: 22.09.2017
Nähtud: 23.09.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Kolm emotsiooni: šokk, pettumus ja ärritus! Ma olen esimese filmi paadunud fänn, kuid teine osa võttis kõik, mis esimese eriliseks tegi ning keeras vinti nii üle, et tulemus on ülevõlli ning vastukarva. Mõõdukuses on võlu! Ja just seda balanssi ei suutnud järg kuidagi korrata. Liiga palju, korraga ja kohe, mis viis teatud tegelaste alakasutamiseni, ülekasutamiseni, järjepidevuse puudumiseni erinevatel süžeetasanditel, stseenidevahelise tooni ebakõladeni, mõttetute kõrvalepõigeteni, peategelaste kaugenemiseni publikust ja kogu loo moondumiseni vingest huumor/märul/spioonithriller/paroodia kombost vähemalt 50 protsendini totakaks ja lohakaks rahalüpsilehmaks. Film küll suutis vahelduva eduga pead tõsta sellest jääaugust, kuid vajus peatselt taas halbade valikute mülkasse.

- Kus oli JB? Esimese filmi tähtsaim tegelane! Miks toodi tagasi Harry mingi absurdse deux ex machina imegeeliga, mis täiesti hävitas esimese filmi emotsionaalseima ja ikoonilisema seiga efekti? Ja otse loomulikult kärbiti tema kõva mehe imidžit. Miks raisati enamus Ameerika sõsarspiooniorganisatsiooni meeskonda? Channing Tatum võinuks samahästi mitte eksisteerida, Halle Berry rolli vajadus rippus karva otsas, Jeff Bridges hiilgas vaid sellepärast, et ta oli Jeff Bridges, karakter ise oli stamp. Roxy… !?

- Olgem ausad, Mark Strong Merlinina oli õige mees õigel kohal. Tema "Country Roads" soolo oli koomiline aga lahe. Taron Egerton sümpatiseeris mulle ka järjes Eggsyna, kuigi omajagu võlu kaotas ta ümberkaudse tohuvabaohu pärast. Ma isegi eelistasin Eggsy sõprust ja kamraadlust Merliniga, tema mentor-õpilane suhtele Harryga. Eggsy ja Merlin olid kamud, kellede koos purju joomine ning viimase nutt, olid mu lemmikumad ja tundeküllaselt humoorikamad stseenid kogu linateoses. Ma hea meelega vaataksin kolmandat osa nende kahe seiklustest partneritena. Lisaks, oli ilmselge, et peategelase suhetes naistega püüti võtta kategooriliselt teine lähenemine kui teisel tuntud kinolina spioonil, James Bondil. Selle asemel, et pidevalt kaotada oma naisi, neid välja vahetades või neid lihtsalt frantsiisist eemaldades, tehti Eggsy ja tema printsessiga vastupidi, mis oli tervitatav vaheldus (kuigi nende suhe ja filmi toon nagu eriti ei klappinud... aga see selleks).


laupäev, 25. november 2017

Kino: "Wind River"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindelt!

Pealkiri: Wind River
Originaalpealkiri: Wind River
Režissöör: Taylor Sheridan
Näitlejad: Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Graham Greene, Jon Bernthal
Žanr: Krimi, thriller
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 04.08.2017
Nähtud: 05.08.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
- Sügav ja emotsionaalne: Üks põhijooneks filmis oli lein ja kurbus seoses lähedase kaotusega, iseäranis lapse kaotusega. Kuidas pered, emad ja isad selle valuga elasid ja kas seda oli võimalik üldse enam eluks nimetada. Fookus oli kahel isa, kellede mõlema tütred surid. Üks veidi aega tagasi, kuid teise tütre mõrv on lahendamiseks süžee keskpunktiks. Pole tähtis, kas see juhtus mõned päevad või aasta tagasi, on mõlemad mehed sisemiselt inimvared. Lapse kaotused on neile ekstreemselt rõhuvalt mõjunud. Eluga püütakse edasi minna, kuid vaid päeva üleelamine tundub jõupingutusena. Nad lihtsalt eksisteerivad ning see piin ja tühjus väljendus filmis hiilgavalt. Mulle tohutult meeldis kahe mehe omavaheline side ja eriti liigutav oli viimane stseen tegelaste vahel, kus mõlemad üksteist ainuüksi koos istumisega lohutavad.

- Külm ja kõle: Ameerika põliselanike eluolu piirimail asuvasse reservaati sunnituna tegi mind äärmiselt kurvaks ja jõuetuks. Nende elutingimusi ümbritsesid lumi, jää, tühjus ja lootusetus. Seda toodi ka meisterlikult esile, alustades noorte narkoprobleemidega ja lõpetades vanemate depressioonidega. Sellisest loo toimumispaigast tulenevalt oli filmi üldine toon üpris raskesti seeditav. Samas, oli aga tegu originaalse ja silmapaistva keskkonnaga tundeküllaseks, kuid muserdavaks krimi thrilleriks.

- Krimi: Loo keskmes on noor ja kena põlisameeriklannast tüdruk, kes mõrvati keset laiuvat lumemaastikku. Süžee aga ei keerelnud ainuüksi selle tapatöö ümber ja seega ei saa filmi nimetada puhtalt klassikaliseks mõrvamüsteeriumiks. Viimane pani paika kondikava, kuid tegelikult olid fookuses kuriteo uurijate ja surnud tüdruku pereliikmete tunded ning tegutsemised pärast juhtunut, mis omakorda tõid päevavalgele nende endi mineviku ja valupunktid. Mõrv oli impulss, mis pani aluse filmi tegelikule sisule – erineva sügavuse ja põhjusega hingelised haavad. Mulle meeldis ka, et kahe peategelase, kogenematu noore FBI agendi ja kohaliku jäljeküti, vaheline koostöö oli delikaatselt lahendatud, muutumata nii lühikese aja jooksul liialt lähedaseks või imalaks. Samas, aga tundsin ma selgelt nendevahelist usaldust ja vajadust üksteise järele.