esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


kolmapäev, 18. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (1) "Higi" ja "Võrku püütud"

Tervitus!

Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust. 


Pealkiri: Higi
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.

Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.

Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.

Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.



-----------------------------------------


Pealkiri: Võrku püütud
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.

Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.

Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"

kolmapäev, 29. juuli 2020

Kino: PÖFF 2019 (2) "Paljasjalgne keiser" ja "Euroopa linnulennult"

Tervitus!

PÖFF on juba ammu läbi, kuid tahtmine oli ikka nähtust veel kirjutada. Iseäranis kuna üks nähtud filmidest jõudis just kino Artise ekraanidele!

Pealkiri: Paljasjalgne keiser
Originaalpealkiri: The Barefoot Emperor
Režissöör: Jessica Woodworth, Peter Brosens
Programm: Signatuurid
Riik: Belgia, Holland, Horvaatia, Bulgaaria
Millal nähtud: 23.11.2019
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Legendaarne lause: sellist jama on raske kommenteerida. Üleleierdatud, kuid pidevalt leidub mõni vääriline, kelle jaoks seda fraasi uuesti ja jälle ellu äratada. Antud juhul on selle "au" ära teeninud üks tohuvabaohu hunnik farssi, komöödiat ja poliitdraamat, mis püüab öelda nii paljut ja korraga, kuid lõppkokkuvõttes ei ütle tegelikult midagi asjalikku. Tegu on järjega 2016. aasta filmile "Belgia kuningas", kuid kui midagigi selle pooleteise tunni jooksul selgeks sai, siis oli see tõsiasi, et esimese seeria nägemine ei olnud hädavajalik ning tuleb hoopis rahul olla, et seda ka veel lisaks ei ole näinud.

Kui esimene osa filmist arvasin, et see lendab kõrge kaarega üle minu haarde ja arusaama võimete, siis teises pooles jõudsin järeldusele, et pigem ei suuda ma sellest sotti saada, sest see lendab kaootiliselt ning pidevalt põrutab vastu maad. Ma ei tabanud nähtud mitte selle eriti kõrgtasemelise nutikuse ja sügavuse pärast, vaid sellepärast, et see oli sigrimigri, mida ei olegi võimalik täienisti mõista. Leidus selgemaid hetki, kus suutsin toimuvat kuidagimoodi pusast lahti harutada, et mingeid seoseid või ivasid leida, kuid siis loobiti sisse jälle mõni takjas, mis segapuntra taas arusaamatuks käntsakaks kokku kleepis. Vaatajat pilluti igasugu ajalooga seotud viidete ja vihjetega, küll ajaloolistele isikutele, tähtsatele asukohtadele, markantsetele sündmustele, jne. Selline farss on mõnus siis kui seal leidub vilksamisi selginemisi ja seoseid, mis vaatajat vastustega peibutavad, kuid siinkohal mul ei olnud isegi soovi neid kohata, sest tundsin, et mind tulistati igasugu sügavate kildudega otsekui kuulipildujast. Mulle jäi mulje, et film püüdis olla jube nutikas ja meta ning vaatajale n-ö ära teha. Selline upsakus aga viskas talle endale kaikaid kodarasse, sest mingi hetk ma lihtsalt ei viitsinud sellest aru saada. Ja nauditav kaosega ei olnud siin ka tegemist, vähemalt minu silmis.

Samas, oli iseenesest kihvt ja igati asjakohane kuidas filmis toimuvas leidus intrigeerivate paralleelide tõmbamise võimalust selle kolossaalse korra ja segaduse masinaga mis on tänapäeval Euroopa Liit. Milles ma väga kindel aga ei olnud, kas lugu püüdis pigem laita EUd ja rahvusriike kiita või kiita just EUd ja rahvusriike maha teha. Siinkohal ei suutnud ma oma tõlgenduses seisukohale jõuda, kuid võib-olla see nii mõeldud oligi. Või anti mõista, et kummalgi ei ole täienisti õigus? See konflikt kahe vahel, mis on praegu EUs üpris päevakajaline, oli aga nähtavasti üheks läbivaks teema süžees ja seda mitte ainult metafooride abil vaid konkreetselt. Eriti hästi illustreeris seda seik kus loo keskmes olev sanatoorium valmistub külalisi vastu võtma ning harjutatakse etteastet, kus siis EU riikide nimetabloosid hoidvaid isikuid jooksutatakse tuima ükskõiksusega siia ja sinna -- kas see tähendab, et EU ees on kõik riigid lihtsalt nimi tablool? Selge oli igatahes see, et antud filmis oli EUs palju rahulolematust ning riigid tahavad, et neid ja nende spetsiifilisi vajadusi rohkem tunnistataks või juhtub nagu Saksamaaga enne II Maailmasõda, kus ka oli tugev rahva rahulolematus, mis tulenes eelneva sõja karistus- ja riigile peale pandud ohjamismeetmetest. Või oli filmis läbiv seos konkreetse riigiga vaid vihje, et Saksamaa võtab aina enam EUs võimu? Saksamaa oli eriti tugeva II Maailmasõja fooniga nähtus esindatud, mis oli natuke tüütu. Kas tõesti ei ole Euroopa ajaloos mitte midagi muud, peale natsi Saksamaa, mida ikka ja jälle esile tuua ning kesksesse punkti panna? 

Intrigeeriv tegur linateoses oli ka n-ö uue Euroopa (Nova Europa) loomine, millele otsiti keisrit. Kas see viitas sellele, et EU samamoodi nagu praegu enam edasi toimida ei saa või pigem sellele, et mis praegu on, on isegi okei võrreldes uue plaanitava "keisririigiga"? Ning kas tõasiasi, et peategelase, endise Belgia kuninga, kukutamise juures vihjati EU väidetavale lõhenemisele ja sellega seoses Brexitile? Taolist mõtlemis- ja arutlusainet pakkus antud film aga hulganisti, mis oli kahtlemata selle üks väheseid tõmbenumbreid minu jaoks.

Mulle meeldis, et Belgia suutis ennast pilada, pannes peategelasest kuninga otsekui Belgia riigi rolli, kus viimane (Brüssel eesotsas) on EU jaoks otsekui kuningas, kuid jookseb pigem lihtsalt vooga kaasa ja muudkui "juhib", teadmata täpselt kelle jaoks, miks ning mis eemärgiga. Soe koht, noh. Peategelane, endine Belgia kuningas, oli tuim tükk ja mitte just kergelt vaataja poolehoidu leidev tegelane kellele kaasa elada. Samas, oli ta võrreldes ülejäänud tegelaskonnaga vist üks väheseid, vähemalt pealtnäha, terve mõistusega isikuid. Anti mõista, et vaatamata tuimusele, kuningas tegelikult hoolib. Kas siin vihjatakse, et Belgia tegelikult hoolib ja nad ei ole EUs Brežnev, mis oli juhtumisi kuninga alias sanatooriumis? Igatahes, taas veidike arutlusainet. Lisaks, viitas filmi pealkiri kaudselt muinasjutule "Kuninga uued rõivad", mis jälle aitab nähtu sisu enam lahti mõtestada.

Antud film oli 2019. aasta PÖFFi suurim pettumus ning nähtu nii tüütu, et vaatasin pidevalt kella, sest iga sekund viis mind lähemale selle lõppemisele. Mina ja linateos lihtsalt ei klappinud, kuigi pean tunnistama, et selles leidus huvitavaid mõttelende, metafoore ja teemasid, mis paljud väga aktuaalsed. 

Kas tasub vaatamist?: EI


---------------------------------------

Pealkiri: Euroopa linnulennult

Originaalpealkiri: Europe from Above
Programm: TV Beats
Riik: Suurbritannia
Millal nähtud: 25.11.2019
Minu hinnang: 3/5
pilt imdb.com kodulehelt

Iseenesest on tegu nutika ideega, võimaldamaks näha Euroopat uue nurga alt ning juba külastatud või veel külastamisel olevate sihtkohtade tavasilmale nägematuid külgi jälgida. Looduse, kultuuri, arhitektuuri, ajaloo, vm teemadest miksitud dokumentaalid suudavad mulle harva rahulolematust valmistada, kuid millegipärast natuke mõruda meelega ma kinosaalist seekord lahkusin. Uuest National Geographic sarjast sai näha kahte, mõlemad kuskil 45 minutilist, osa. Esimese keskmes oli Itaalia ja teises oli fookuses Saksamaa. Seanss toimus väikeses Artise saalis ning see oli juba varakult välja müüdud. Rohkem võimalust dokumentaale festivali raames näha ei olnud.


Drooniülesvõtted olid võrratud, ennenägematud vaatenurgad olid hingematvad, linnulennu pildid kaugele alla, kus zoomiti näiteks kingakujult konkreetsele ehitisele, olid äärmiselt lahedad ja aastaaegade muutumine sekundi jooksul samas kohas oli imeline. Tehniliselt ei olegi mul niiväga millegi üle nuriseda. Siiski, tundsin, et minu ootus oli midagi muud kui mis mu ees avanes. Esimese mõttena torkis mu tagumikku tõsiasi, et tegu on Euroopa riikide kõrgelt ja kaugelt tutvustamisega, aga sarja esimese hooaja valikuga tutvudes, leidsin sealt järgmised riigid: Itaalia, Saksamaa, Holland, Hispaania, Suurbritannia ja Poola. Huvitav kuidas viimane sinna gruppi ära eksis, sest ülejäänud on ju puhtalt klassikalised Lääne-Euroopa riigid. Ma siiralt loodan, et tulevad hooajad julgevad tunnistada, et pealkirjas olevasse piirkonda kuuluvad ka Põhja-, Ida- ja Kesk-Euroopa (v.a. siis juba kajastust saav Poola), kus on ka hunnitut loodust, tuhandeid aastaid väärikat ajalugu, koos põneva arhitektuuri, maastiku ning omapäradega.

Järgmise kanana kitkumiseks avaldas end vastuolu dokumentaali pealkirja ja suurema osa sisu vahel. See võib olla muidugi ainult minu silmis tekkinud ebakõlaga, olenevalt kuidas "linnulennult" või siis originaalis "from above" tõlgendada, kuid tegelikkuses sisaldas oma pool nähtavast kahe riigi erinevate piirkondade konkreetsete inimeste tegevusi. Kõike ei ole vaja alati inimfaktoriga seostada, et see asjalik oleks. Ilma meieta on ka piisavalt mida linnulennult nautida ja hinnata. Mind tõesti ei huvitanud Itaalia oliivifarmide tegemised, mõõkkalapüüdja, Saksamaa Wolksvageni tehased, metsaraidurid, jne. Jah, tegu oli vaieldamatult intrigeerivate ametite ja inimtegevustega, kuid ma ootasin Euroopat linnulennult. Vaevalt, et linnud autotehases lendavad või maharaiutud puude vahel. Põnevate lugudena pean aga esile tooma Etna vulkaani tegutsemisel regulaarselt silma peal hoidva teadlase retke, Saksa eraldatud külade postiljoni raudtee teekonda, Carrara marmorikarjääris toimuvat, hommikust jooksu läbi legendaarsete Rooma vaatamisväärsuste ülaltpoolt vaadatuna nagu kaardilt ning Saksamaa gigantset kivisöe kaevandamise territooriumit.

Kolmandana ei saa mainimata jätta kaasvaatajaid kinosaalis. Saalis oli hulgaliselt just vanemaealisi dokumentaalide austajaid, mis on väga teretulnud. Mida ma aga olen liiga tihti kohanud, kui käin vaatamas linastusi, mis kohale peibutavad just vanemat seltskonda, on et nende tähelepanu ei suuda vaadatav iseäranis kauaks tihti hoida. Algab haigutamine ja tuleb uni. Unega aga kaasneb ebasoodsast istumispostisoonist lähtuv norskamine. Väga tihti olen neid kauneid meloodiaid kuulma pidanud külastades Coca-Cola Plaza Met Opera ülekandeid. Käesoleval seansil õnnestus mul saada jackpott. Minu mõlemal poolel paigutuvad härra ja proua jäid magama ning need imelised ninahäälitsused, mida pidin kuulma julgelt oma pool linastust, ei olnud väga ekraanile keskendumist soodustavad. Olen ka, kahjuks, selline veidrik, keda igast kõrvalhäälitused väga häirivad kui püüan midagi muud kuulata, vaadata ja nautida. Praegu naeran selle üle, kuid saalis olles tõesti segas.

Kurvastusega pean tõdema, et ootused olid laes või siis linnulennu kõrgusel, kuid nähtu eelpoolmainitu ja ka täienisti seletamatutel teistel põhjusel, valmistas tsipake pettumuse. Jah, idee oli geniaalne ja tehniline teostus kiiduväärt, kuid teised elemendid ei suutnud neile kahele minu silmis samatasemelist tuge pakkuda. Siiski, kel võimalust, siis on dokumentaalil kindlasti palju, mida vaatajale pakkuda.

Kas tasub vaatamist?: JAH


esmaspäev, 25. november 2019

Kino: PÖFF 2019 (1) "Koduteel" ja "Ühe lapse rahvas"

Tervitus!

Esimesed ülevaated hetkel möllavast filmifestivalist!

Pealkiri: Ühe lapse rahvas
Originaalpealkiri: One Child Nation
Režissöör: Nanfu Wang, Jialing Zhang
Programm: DOC@PÖFF
Riik: USA, Hiina
Millal nähtud: 15.11.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Minu veendumus on, et mitte miski ei ole alati must ja valge või vale ja õige. Kõiges on just nii palju tahke kui suur on maailm ning selles on inimesi -- igaüks enda mätta otsast midagi nähes, sellest aru saades ja selle kohta oma seisukohta võttes. Antud dokumentaal käsitles ühte just iseäranis vastuolulist teemat, mis sügavamale süüvides, oli palju keerulisem kui pealiskaudne seisukoht, et ühelapse poliitika oli üdini kurjast.

Minus tekitas film vastakaid ning ootamatuid emotsioone ning veendumusi, mis kohati mulle isegi endale üllatust valmistasid. Vaadates suurt pilti, siis maailm on ülerahvastatud ja see on fakt. Hiina on jätkuvalt selle kaheldava väärtusega võidujooksu üks esikimajaid. Lähtudes sellest tõsiasjast ning ka dokumentaalis sõna võtnud mitme ühe lapse poliitika all kannatanu vaatevinklist, oli poliitika eemärk õigustatud ja see hoidis ära veel hullema, nt kannibalismi. Samas, olid need isikud kõik poliitpropaganda poolt ajupestud ning vaevalt, et nad mõtlesid maailma üldise tervise ja hüve peale. Hoopis teine teema on aga meetod, kuidas mingit eesmärki saavutatakse ja eesmärgi õilsus. Antud kontekstis ei olnud selles kuidagi tegu heatahtlike viiside ning rahva ja maailma heaolu silmas pidades. Vaatamata sellele, hindasin ma seda, et nähtu ei surunud maha eri arvamusi, olgu need siis ühe lapse poliitika poolt või vastu. Oma hinnangut toimuvale said anda kõik dokumentaali kaasatud. See oli ootamatult meeldiv lähenemine tegijate poolt ning muutis teema multitasandiliseks, mis ta ju tegelikult on, ja aitas vältida komplitseeritud olukorra liigset lihtsustamist.

Häiris mind kohati aga tegija enda suhtumine, mis oli ilmselgelt ühes ekstreemsuses -- ühe lapse kontseptsioon oli puhtalt vale -- , ja see ebaneutraalsus käsitletava teema suhtes, olgu see siis põhjendatud või alusetu, oli sobimatu. Dokumentaali vaadates ei soovi ma näha kuidas tegija küsimusi suunab, on selgelt mitte rahul intervjueeritavate vaadetega ja eeldab, et ta saab probleemist aru paremini kui need, kes seda otseselt üle elasid -- olgu ta vestlustes ükskõik kui viisakas ja malbe kui tahes. Teisalt, musta pilti segati sisse ikka ka halle jooni, nt tuues esile hüljatud laste läände adopteerimise teema, mis ju tegelikult oli surema jäävatele lastele ning paaridele, suuresti USAs, kes lapsi ei saa, ju positiivne areng. Kuna midagi ei ole kunagi ainult hea, siis toodi siia tasakaaluks sisse tõsiasi, et mingi hetk oli tegu lapsesmugeldamiseäriga, mida riik teadlikult toetas ning millest kasu lõikas -- samal ajal karistades trepi alamatel astetel olevaid. Lapsi lisaks rööviti, mitte ei lastud adopteerida vaid neid, kes nt teepervele hüljatud. Loomulikult, ei oleks imikuid kunagi surema jäätud, kui poliitikat ei oleks eksisteerinud.

Keeruline oli hoida enda vere vihast keema minemist või õõvastusest jäätumist, kuuldes konkreetse poliitika jõustamismeetoditest ning kõikvõimalikest kõrvaltagajärgedest. Naisi steriliseeriti massiliselt, aborte sooritati jõuga ja vastu naiste tahtmist, rikkudes poliitikat hävitati "kurjategijate" kodusid, n-ö ülenormi lapsi rööviti, jne. Ühed jubedamad kaadrid oli filmis üles astunud fotograafi poolt tehtud piltidest, mis kujutasid prügilaid ja rentsleid, kus vedelesid aborditud looted ning hüljatud beebide laibad. Selle kõige juures oli kirsiks tordil seksism, mis peideti traditsioonide taha. Poisslaps oli oodatud ja eeldatud, tüdruklaps oli nuhtlus, millest tuli vabaneda. Nii vaimselt ja füüsiliselt kannatasid just naised -- mehi ju ei steriliseeritud, poisslapsi ju ei hüljatud, jne. Nagu kõigel, on ka sellel tagajärg, nimelt on Hiinas puudus naiste järgi ja mehed ületavad viimaste arvu massiliselt. Tüdruklaps on n-ö rämps, mis äkitselt on saavutanud kulla staatuse.

Kas tasub vaatamist?: JAH


---------------------------------------

Pealkiri: Koduteel
Originaalpealkiri: Away
Režissöör: Gints Zilbalodis
Programm: Balti filmi võistlusprogramm
Riik: Läti
Millal nähtud: 22.11.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Tegijale film ja selle valmimise eesmärk ise. Teisele prokrastineerimise sümbol. Loogikast lähtudes, lennuõnnetuses surnud inimeste ja trauma manifestatsioon. Just niimoodi ja kindlasti enamagi interpretatsiooni järgi saaks vaadata animas peategelast väsimatult jälitavat Studio Ghibli "Vaimudest viidud" mustade vaimude sarnast koletist. Režissöör, kes enne seanssi filmi tutvustas ja pärast publiku küsimustele vastas, ütles, et monstrumis nägi ta animatsiooni ennast -- tegu oli eesmärgiga, mis teda pidevalt taga ajas, kannustas ning hirmutas. Mulle tundus, et just viimast oli, vähemalt filmis nähtava põhjal, valdavas enamuses koos pideva stressiga. 

Pealtnäha oli tegu lihtsa ja sõna otseses mõttes ühesuunalise animaga. Poiss tuleb teadvusele, avastab, et üks gigantne ja kõhe koletis ihub talle hammas, poiss püüab põgeneda ja satub oaasi, kuhu koletis astuda ei saa. Poiss kohtub seal lennuvõimetu linnukesega ja peatselt otsustab õnne proovida ning põgeneda mootorrattal. Järgneb pikk teekond kindla kaardil välja toodud sihini -- nagu vaadates kõrvalt kuidas keegi mängib mõnda 90ndate arvutimängu. Tee peale jäävad peeglijärv, unistuste kaev, lõpmatul hulgas eri maastikke, ports igasugu lustakaid loomasid -- laama, kilpkonnad, elevandid, suur bande musti kasse -- ja viimane tõke lumise mäeahela näol. Filmi süžee peegeldas tegija loomeprotsessi -- üks sai inspiratsiooni teisest ja vastupidi. 

Nähtus oli äärmiselt lihtne just enda spetsiifilist seletust toimuvale ning iseäranis koletisele avastada. Minu jaoks oli koletis kui kohustused, mida püüan koguaeg homsele lükata, kuid mis mind kuklas rahule ei jäta. Segadusse ajas mind aga filmi enda antud vihjed, mis ei ühtinud režissööri versiooniga toimuvast. Kui nüüd üks ühele nähtut lahti harutada, siis leidis loos aset lennuõnnetus, kus poiss oli ainuke ellujäänu. Koletise näol on tegu tema enda kujuteldavas maailmas aset leidva trauma ja hukkunute sümboolse kujutelmaga, mis poissi vaimselt kummitab. Põhimõtteliselt, andis anima hulganisti võimalusi toimuvat enda perspektiivi järgi tõlgendada, pakkudes lisaks ebamäärast konkreetsemat süžeeversiooni.

Uskumatu aga tõsi, kuid filmi tegi otsast lõpuni vaid üks isik, läti animaator Gints Zilbalodis. Alustades animatsioonidest, lõpetades süžeega. Kogu selle veidi üle tunni jooksul ei olnud kuulda ühtegi sõna peale mõjusa ja nähtut toetava muusika ja heliefektidega -- ka selle lõi üks ja seesama isik. Kasutades eri nippe, et olla efektiivsem, nagu näiteks, korduskaadreid ning dubleerimist, ning plaanides algselt täispika filmi teha kui seeria, on lõpptulemus ootamatult professionaalne, sügavasisuline ning on tunda tegija hoolt ja armastust loomingu vastu. Film koosneb eri peatükkidest, milledel kõigil oma algus, keskosa ja lõpp. Selle kõige loomine võttis mitte rohkem või vähem kui 3,5 aastat. Vaadatu tekitas hämmastust, ärevust, segadust, ebamugavust, lootusetust, edurõõmu, melanhooliat ja palju muid värvikaid emotsioone -- kahtlemata üks omalaadsemaid animafilme, mida kunagi olen näinud. 

Režissöör aga ei jää loorberitele puhkama, vaid valmistub juba oma järgmiseks projektiks. Kui antud filmiks leidis ta hulganisti inspiratsiooni Studio Ghibli animedest -- omades samalaadseid kauneid loodusvõtteid, sügavust vähese või ilma tekstita, pikki maalilisi kaadreid, õhulende ja vaateid linnutiivult, täiskasvanuks saamise rännakut ning omamoodi maagilist ja unelevat õhkkonda -- siis uues väljakutses töötab ta koos meeskonnaga. Seda protsessi oma sümboolsel viisil kavatseb mees käsitleda ka selles järgmises teoses. Nimelt on tegu looga grupist inimestest paadis, kes ellujäämise nimel peavad koostööd tegema -- just nagu ühe animafilmi tegemisel.

Kas tasub vaatamist?: JAH


teisipäev, 1. oktoober 2019

Teater: "Kolm versiooni elust"

Tervitus!

Ilusat sügist! Alustame teatririndelt.


Pealkiri: Kolm versiooni elust

Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa (Teater KELM)
Näitlejad: Elina Reinold, Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Tanel Saar, Margo Teder, Jakop Nõmmik
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 06.04.2019
Millal nähtud: 10.05.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Olen äärmiselt tänulik, et loost oli kolm versiooni, mitte ainult see esimene. Olen ka meeletult tänulik, et lood samm-sammult ainult ülesmäge liikusid. Nimelt, oli üks kolmandikku jõuliselt, teine üks kolmandikku omajagu ning viimane üks kolmandikku põgusalt, nakatunud minu vähem meeldivamasse näidendi nakkusesse: üle taluvuse piiri ärritav tegelane, kes ajab mu hulluks! Nõustusin Henriga: "Andekas naine ja luuserist mees." Sonia oli mu kangelane, mu eeskuju, mu mõistja! Henri... kust sellised tulevad? Ja kuidas õnnestub neil endale saada selliseid pärle nagu Sonia? Miks Sonia edasi rühkis ja olukorda talus? Müstika. Kuigi, ega naine enda rahulolematust just ei varjanud, ta pani vastu sarkasmi ning ilmselge trotsi ja tüdimusega. Henrile olid vihjed aga kui haneselga vesi.

Näidendi formaat oli lihtne, kuid samas isepärane ning isegi ootamatu. Kaks pealtnäha igas mõttes erinevat abielupaari veedavad koos õhtu. Üks paar külastab teist. Kogu asi eskaleerub sealt, kõikudes teraval noaäärel, kus mõlemale poole kallutades ootab kuristik, ehk siis, tragöödia. Süütu õhtu muutub ohtlikuks ja vaid üks hingetõmme on puudu õudusest. Ja siis äkitselt tehakse restart ja õhtu algab algusest peale. Inimesed on samad, asupaik on sama, aeg on sama, teemad on samad, mured on samad, rõõmud on samad. Erinevus on detailides ja tegelaste endi suhtumistes ja reageeringutes. Viimastel on aga märkimisväärne mõju, sest sama õhtu on automaatselt drastiliselt erinev eelnevast. Ja nii kolm korda järjest. Vaatamata sellele, et toon eri versioonides on kord süttivam ja kord helgem, on kõigil versioonidel potentsiaal muutuda katastroofiks, mõnel rohkem kui teisel. Ootamatusfaktor on igal ühel neist kõrge ja see teadmatus, kuhu suundutakse ning mil moel meeleolukas õhtu lõpu leiab, on üks etenduse võludest. Üllatus ja pinge liikusid sümbioosselt käsikäes.

Vaatamata pidevale potentsiaalsele tragöödiale kuklas -- valmis ennast iga sekund esitlema -- oli etenduse puhul tegu ka omamoodi komöödiaga. Seda juba alguses, mida illustreeris pikalt kestev trall lapsega, kus vanemad püüavad teda magama saada ning üks töötab teisele vastu. Üksteisega põrkuvad naise ning mehe lähenemised probleemilahendamisse nagu nad jookseks peaga vastu betoonist seina. Esimese viie minuti jooksul oleksin Henrist, ehk lapse isast, lahutanud. Ilmselgelt oli tema nägemus kasvatamisest ristivastupidi minu ja Sonia arusaamale. Koheselt oli aru saada, et tükk püüab oma tegelaste dünaamikas mängida publiku kogemustele, et luua kontakti laval toimuva ja vaatajate vahel. See toimis õnnestunult, sest enda ümber tajusin inimestes äratundmisrõõmu nende suhetele, kas siis lastega, abikaasadega või tuttavatega.

Veidral viisil tundusid etenduses olevad paljud seigad ja dialoogid autentsed ning sellised, mis tulevad ette paljudes peredes või tuttavate koosistumisel. See loodud side -- muutes publiku vaatajaks otsekui akna tagas ning mitte aktiivseks osalejaks sellistes hale koomilistes või ärritavalt absurdsetes olukordades -- tegi rahvale nalja. Mul endal oli keeruline samamoodi end tunda või enamus situatsioonidesse ennast paigutada, sest ma ei vasta tegelaste profiilidele just eriti lähedaselt. Üldiste inimtüüpidena oli võimalik ennast samastuda karakteritega ja toimuvaga aga küll. Siit tuleneb ka minu sümpaatia ning ühine mõtlemine Soniaga. Komöödia aga komöödiaks, üks vale samm ja pill tuleks (ja tuli) pika ilu peale suur plahvatusena. Balanss kerguse ja totakas koomilisuse ning ohtliku nihu minemise vahel oli õhkõrn ning, kordan, seda pinget oli põnev jälgida.

Mis mulle silma jäi ning eemaletõukavalt mõjust oli meeste ja naiste vaheline n-ö hierarhia etenduse kahe abielupaari hulgas. Sonia oli edukas jurist, Henri teadlane, kes juba pikalt midagi avaldanud ei olnud. Õhku visati etteheiteid ja torkeid sel teemal diskreetselt just Henri poolt. Pehmelt ja otsekui ringiga vastandus ta end pidevalt Soniale. See andis mõista, et ei ole normaalne ja aktsepteeritav, kui naisel läheb paremini ning see annab mehele õiguse oma enesehaletsust naisele näkku hõõruda. Kusjuures selline asjade seis Soniat ei paistnud häirivat ning naine oli mehe vastu ennast maha punnitavalt toetav ja mõistev. Kolmandas versioonis asi leevenes, sest muutus Henri enda suhtumine ning paugupealt paranes alaväärsuskompleks abikaasaga seoses. Henri oli võrreldes kahe eelmise variandiga tunduvalt n-ö mehelikum -- enesekindlam ja vähem enesekesksem. Teise abielupaari meespool, Hubert, ka teadlane ja teadusinstituudi juht, oli patroneeriv, üleolev ja alandav enda naise, Inèsi, suhtes. Tema pidev naise üle nalja heitmine, tema mõnitamine ning meeletu hoolimatus partneri tunnete vastu ajas öökima. Mees oli lausa vaenulik, passiivses või otseses mõttes, ning hooletult pidevalt alavääristas abikaasat.

Huvitav, kas sellist suhtumist meeste ja naiste vahel etenduses märkasin vaid mina? Kas tundsin seda sellepärast, et olen naine? Või ongi selline suhtlemine normaalne? Ma ei varjagi, et Sonia mulle sümpatiseeris. Isegi sahmerdis Inès, kes muretses pidevalt oma sukasilma üle, oli omamoodi poolehoidu võitev, sest siiralt püüdis olla enda võimetele vastavalt viisakas ja aktiivne külaline. Mõlemal juhtusid olema aga mehed, kes neid ei väärtustanud ning, mind ei üllata, kui naised mõlemad erinevat moodi frustreerunud olid. Jah, ei olnud nad süütud kukupaid ning tangot tantsitakse ikka kahekesi, kuid selles "sugude sõjas" võitsid minu silmis naised, seda just meeldivuses. Taaskord, nagu Henri, oli Hubert kolmandas versioonis nagu teine mees. Ikka arrogantne ja teravakeeleline, kuid suhtumises oli esil teine külg, ehk siis, ei mõjunud mees üdini pahatahtliku sitapeana.

Näidendit vaadates tekkis mul mitmeid etenduse sisu eksistentsiaalseid või tehnilisi küsimusi. Nähtu pani mind mõtlema aja kulgemisele, paralleeldimensioonidele ning muudele põnevatele teaduslikele fenomenidele, mida ei oska isegi nimetada. Igas versiooni tegelikkuses tuli esile detaile, mida teistes ei esinenud. Need panid juurdlema, et kas ka teises kahes eksisteerisid need iseärasused ja neid lihtsalt ei mainitud või ei kerkinud need esile? Või siis, olid need detailid omased vaid konkreetse versiooni maailmale? Sellest tulenevalt muutsin jooksvalt oma suhtumist suuremal või vähemal määral tegelastesse. Näiteks, tänu üllatavale suhtele kahe tegelase vahel. Kas tegu oli vaid ühe õhtuga, kus eri reaalsus lähtus ühest olevikust nagu ühe juuksekarva lõhiajamine, tulenedes samast karvast ja siis lahknedes? Või oli tegu eraldi paralleelselt kulgevate karvadega (loe: reaalsustega), mis kõik kulgesid oma teedpidi, peegeldades vahetevahel teineteist?

Samuti, kas tegu oli moraalilooga või siis õpetava looga, et kui muudad oma suhtumist, siis reformid tulemust ja sulle on antakse võimalus oma vigadest õppida? Kuigi tundsin, et üks aste jäi sellest nagu puudu. Esimene versioon tundus kõige nihum, teine juba vähem -- siis äkki oli puudu üks sild, ehk versioon, mis viiks neljanda, ehk, kolmanda variandini. Kas veel oleks pidanud olema mõni variant, mis oleks juba soodsamgi kui viimane, mis lavale jõudis? Muidugi, ei tasu väga põhjalikuks minna ning püüda piiluda näidendi sisu telgitagustesse, sest siis võib sinna ära uppuda, seal ei pruugi midagi ollagi või siis rööviks see tähelepanu laval olevast. Mõtlemisainet aga jätkus!

Mulle tohutult meeldis näidendi tekst ja üldine voolamine. Dialoog jättis loomuliku ja elusa mulje, olles terav, värvikas ning mahlane. Ma ei tundnud, et minu ees on neli näitlejat, vaid pigem piilusin ühest korteriaknast sisse -- kõik toimus päriselus. Olukorrad ja eskaleerumised õhtutes jätsid orgaanilise efekti. Mitte süžee ei dikteerinud arengust, vaid tegelased juhtisid olukorda vastavalt enda olemustele ja reaktsioonidele. Tegelastest meeldis mulle Sonia ning Elina Reinold suutis suurepäraselt esile tuua seda tarka, sarkastilist ja krapsakat naist. Minu vaieldamatu lemmik oli aga Harriet Toompere etteaste. Ta tõesti oli Inès, mitte enam Harriet Toompere. Ja ma soovin, et Inès teaks, et ta on vinge ja ärgu laske ennast ühest jätisest häirida. Naine hoolitses ka selle eest, et näidendis oleks ekstra doos huumorit, kuigi see oli kohati, halekoomika.

Kokkuvõttes, tõesti igati nauditav, mitmetasandiline ja isesugune etendus, mis tuletas veidi meelde tükki "Kes kardab Virginia Woolfi?", kuid oli siiski midagi unikaalset. Natuke raskesisuline või siis lõbus meelelahutus, kus tunda ära ennast või ümbritsevaid suhteid ning olukordi -- näidendi mõju varieerub kindlasti vaatajalt vaatajale. Soovitan!



teisipäev, 30. juuli 2019

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.


Pealkiri: Windsori lõbusad naised

Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.


Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 


Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 


Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.


Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!


pühapäev, 26. mai 2019

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.