kolmapäev, 24. mai 2017

Kino: "Palmid lumes", "Lubadus" ja "Puhkuse pantvangid"

Tervitus!

Seekord kiired ülevaated kinost!

Pealkiri: Palmid lumes
Originaalpealkiri: Palmeras en la nieve
Režissöör: Fernando González Molina
Näitlejad: Mario Casas, Adriana Ugarte, Macarena García
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 43 min
Nähtud: 08.04.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma eeldan, et tegijad lootsid luua midagi eepilist, ajatut ja romantilist, kuid olgem ausad, seda ülilääget, ülituhmi ja ülipikka üllitist oli vähemalt minul suht vaevaline vaadata. Ei suutnud mus hoolivust ega huvi sütitada lausa piinarikkalt ühetahuliste ja klišeelike tegelaste ja imala ning püüdmispunnitusest näost punase süžee vastu ei grandioossed ja eksootilised võtteplatsid, intrigeeriv ajalooline kontekst, sündmuste põlvkondadevaheline ulatus ega keskne katsumusterohke armulugu.

Peategelane oli mehine, kuid õrnahingeline kompu ja naine oli vaevatud, kuid üllas kaunike -- nad oli koos väsitavalt ja tüütult üksluised. Samamoodi oli ka nende n-ö emotsioonidega üksteise vastu. Miks, kuidas, millal need tekkisid? Ei ole just põnev jälgida romanssi kahe papp-postri vahel. Tuntavalt oli puudus ehedast tundeküllusest ja elustavast draamast. Üldiselt, olin ka pidevalt segaduses tegelaste käitumise taga oleva loogika pärast, mis oli kohati nii olematu või ajuvaba, et vehkisin juba esimese pooltunni peal allaandmiseks valget lippu. Osa loost, mis toimus kaasajas oli kordades etem, kuid need seigad mõjusid liialt üürikestena.

Põhimõtteliselt, olid ideed ambitsioonikad ning kõikvõimalikud eepilise armuloo detailid visati kompotti ning mitmed tabasid ka märki, kuid kogu kooslus lihtsalt ei mõjunud nagu oodatud ning mul oli meeletult igav kinos pea kolm (!!!!!) tundi konutada. Olen ka teadatuntud kinopiripill, kuid vot see väidetav pisarakiskuja jättis mu silmad kuivaks ja pigem leidus neis unerähma. Hispaania üks 2016. aasta vaadatuimaid filme?! Väidetavalt samal tasemel kui "Tuulest viidud"?! Kohe kaugeltki mitte!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Puhkuse pantvangid
Originaalpealkiri: Snatched
Režissöör: Jonathan Levine
Näitlejad: Amy Schumer, Goldie Hawn, Ike Barinholtz, Tom Bateman, Wanda Sykes, Joan Cusack
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 31 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Lähen enamjaolt alati avatud ja hea meelega totakaid komöödiaid vaatama. Mõnikord tasuvad nad riski ära, teised korrad aga tunnen, et mind on paar tundi vaimselt ahistatud. Antud filmi puhul langes liisk viimasele – tegu ei olnud just suurema asja meeltlahutava napaka komöödiaga. Pigem visati päris potentsiaalsele kesksele ideele külge igasugu jama ning loodeti, et midagi jääb külge. Muidugi, igast uugabuugat kinni tõesti jäi, kuid kas need tükid ka asjalikud olid ning eesmärgist lähtudes toimisid, siis siinkohal ma siiralt kahtlen. Ehk siis, ei olnud tulemus just eriti vaimukas, pigem leidus lademetes piinlikku WC-huumorit, mis minul kahjuks õigeid nuppe ei vajutanud.

Amy Schumer ei ole oma repertuaariga kunagi minu silmis hiilanud ja oma pideva labase ning ajunapi chicki imagoga mõjus ta seekord juba lõikavalt tüütuna. Samuti, oli alati igihaljana näiv Goldie Hawn sedapuhku luitunud, väsinud ja värvitu. Kunagise ja tänapäeva komöödiagigandi loodetav oimetuks lööv kombo jäi saavutamata. Oleks siis vähemalt nalja saanud, jalaga-tagumikku või mitte, kuid nähtu ei pigistanud minust grammigi itsitust välja.

Kui ma praegu mõtlen, et kas mingigi eriti ere seik filmist meelde tuleb, siis kahjuks kujutan ette vaid stseeni kus Amy Schumeri tegelaskujul paelussi kõrist lihakäntsakaga välja meelitati ja siis välja tiriti. See oli ekstra rõvedalt jälk. Kõige muu osas on peas tühjus. Samas, positiivne on see, et pärast selle filmi nägemist tunduvad kõik muud vähegi kesised suvekomöödiad nagu meistriteosed. Ja, muidugi, Tom Bateman, kuigi jubedalt mannetus varvas-Hollywoodi-uksest-sisse-saamise rollis, oli silmailu pakkuvana karvaselt kompu. Sellest võib järeldada, et mulle on suhteliselt kerge meele järgi olla, kuid isegi nii madalat piiri ei suutnud see kotitäis puuksu ületada. 



-------------------------------------------------

Pealkiri: Lubadus
Originaalpealkiri: The Promise
Režissöör: Terry George
Näitlejad: Oscar Isaac, Charlotte Le Bon, Christian Bale
Žanr: Ajalooline, draama
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.05.2017
Nähtud: 20.05.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
See oleks võinud vägev olla. See oleks võinud võimas olla. See oleks võinud emotsionaalselt laastav ja samas ülendav olla. See oleks võinud olla kõike ja veel enamgi. Kahjuks, aga ei suutnud mind kaugeks ja umbmääraseks jäänud armukolmnurk kuidagi endaga kaasa elama tirida. Tulenevalt lähedase kontakti puudumisest peategelastega ning nadist fookuses olevast romansist, ei jaksanud mind lugu piisavalt käima kütta.

Ajalooliseks kontekstiks olev armeenlaste genotsiid türklaste poolt on kahtlemata traagiline kui ka kõnekas seik Esimese maailmasõjaaegsest olukorrast, mida film suhteliselt brutaalselt ja tagasi hoidmata demonstreeris. Käsitleda selle rahva õnnetut saatust laguneva Osmanite impeeriumi all ning selle ajaloo varjukülje päevavalgele toomine oli igati kiiduväärt ettevõtmine. Eriti arvestades vastuolusid selle toimumise tunnistamise osas Türgi poolt. Neid õudusi illustreerivad stseenid ja loodud rõhuv õhkkond oli realistlikult, kuid siiski maitsekalt esitatud. Visuaalselt ja kesksest teemast lähtudes oli kahtlemata tegu ajaloolise suureeposega. Ainuüksi see juba garanteeris, et film tegelikult õnnestus.

Lisades siia aga poolküpse armukolmnurga, siis nagu veeuputusest, said kahju ka kõik teised korterid majas (loe: süžeeliinid ja aspektid linateoses). Kaks osapoolt ei klappinud, sest üks oli niivõrd sügavalt mõjus ja trööstitu, teine aga lahja ning pealiskaudne. Rõhk oli aga viimasel, mis vähendas ülejäänu toimet. Arvestades ka näitlejate võimekust, oleks võidud enam keskenduda karakterite vormimisele ja detailsemale väljajoonistamisele, mitte kire-, omapärasuse- ja konfliktivabale lembeloole. Kolmik (ja üks hetk nelik) oli omavahel nii leplik, et nende isekeskis ringlemist oli ääretult igav jälgida. Ka süžee kippus vahetevahel koperdama. Ehk siis, teemavalik ja visuaalne teostus oli suurepärane, karakterite arendus ja kandev armuliin aga viletsad.


neljapäev, 4. mai 2017

Teater: "Kaheteistkümnes öö" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord teatrist kinosaalis!

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.

Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.

Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.

Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.

Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.

Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!


teisipäev, 18. aprill 2017

Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5
Foto: Gabriela Liivamägi



Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!
Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 
Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.


Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:





Ilusaid teatrielamusi!


neljapäev, 6. aprill 2017

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised
Foto: Siim Vahur
Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur
Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur
Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!


Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:
Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!



Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.


Siin on ka väike videoklipp.




Ilusaid teatrielamusi!


teisipäev, 4. aprill 2017

Kino: "Kong: Pealuu saar" ja "Ilus planeet IMAX 3D"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Kong: Pealuu saar

Originaalpealkiri: Kong: Skull Island
Režissöör: Jordan Vogt-Roberts
Näitlejad: Tom HiddlestonBrie LarsonSamuel L. JacksonToby Kebbell, John GoodmanJohn C. ReillyTian Jing
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 10.03.2017
Nähtud: 11.03.2017
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Minu jaoks on King Kongi lugu alati väga nukker näinud: oma kodust röövitakse loomake ja siis võõras keskkonnas, kui tal tekib stress, hakatakse teda tümitama. Seega, käesolev versioon sellest vaprast ahvlasest, oli mu esimene kokkupuude temaga suurel linal. Ja, kuigi mind ärritas arrogantsete inimeste üleolev mentaliteet, siis oma koduväljakul tegi Kong neile kõvasti säru. Olgem ausad, ma hoidsin pigem pöidlaid viimasele kui võõrasse kohta sissetunginud kaosesalgale. Minu poolehoidu inimtegelaste vastu vähendas ka see, et nad olid nagu papist, õrnast ja õhukesest papist. Puudus silmapaistev iseloom, reaalne vajadus süžees (mõned sõdurid ja teadlased – miks nad üldse seal olid?), nad oli pungil karjuvaid klišeesid, tegelasi oli mugandatud vastavalt näitlejale mitte loo loogikale ja vajadustele (Tom Hiddleston -- ma ei suutnud seda rikkur upper-middle class härrasmeest ette kujutada džunglis end hubaselt tundva macho sõjaväelisena, ainuüksi aktsent pani mind tundma, et ta peaks pigem olema "Downton Abbeys" mitte King Kongi filmis), jne. Mu unistus seanssi jooksul oli, et Kong ja John C. Reilly karakter, kes oli kõigist mõistlikum, lahedam, veidram ja lugupidavam ümberringse keskkonna ja reeglite vastu, oleks loomaga oma tiimi teinud ja ülejäänud sissetungijad saarelt minema kihutanud. Või oleks lugu ainult nende ümber keerelnud ja need ülejäänud mõtetud 2D tegelased oleks haihtunud. Kumbagi minu kurvastuseks ei juhtunud.

Vaatamata mannetute tegelaste patsahkamile ja suhteliselt primitiivsele süžeele (võõrad võõral maal põgenemismissioonil) olid visuaalsed efektid aga päris muljetavaldavad. Kong oli tohutult reaalne ja võimsalt majesteetlik. Võib isegi öelda, et temas oli rohkem karismat ja iseloomu kui 95% inimtegelastel. Välja arvatud John C. Reilly loomulikult, kes oli kõigist üle. Viimase puhul oli kummaline, et kohati isegi tundus tema tegelase nupust nikastanud huumor ja olek kohatu, kuid lõppkokkuvõttes toimis see kontekstis hiilgavalt, võimaldades veidi helgemat ja lustakamat õhkkonda. Samuel L. Jackson suudab pea igas rollis jääda edukalt ikkagi iseendaks -- tema nõks näitlemismaailmas, ilmselgelt. Siin aga oli tema tegelane üpris intrigeeriv või vähemalt prooviti talle kihte tekitada. Mulle meeldis kuidas karakteri n-ö sõjasõltuvus arenes niivõrd ekstreemselt, kuniks kaotas oma põikpäisusega igasugu mõistuse kaineduse. Tal oli vähemalt konkreetne funktsioon, mitte nagu Brie Larsoniga, Tian Jingil või isegi John Goodmanil, kes oli naeruväärselt alakasutatud. Ja veel, viimane kätš Kongi ja nende imelike sisalike vahel oli päris vinge! Suurepärane ajudeta meelelahutus!



--------------------------------------------------

Pealkiri: Ilus planeet IMAX 3D
Originaalpealkiri: A Beautiful Planet IMAX 3D
Režissöör: Toni Myers 
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 46 min
Nähtud: 21.01.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen suur IMAX dokumentaalide fänn ja olen näinud Kosmose repertuaaris olevast pea kõike pakutavat. Käesoleva uusima väljalaske kohta ütleksin aga pigem, et jätke vahele ja minge vaadake parem kumbagit veealuse maailma dokumentaalidest (kui need veel nägemata), mis on fantastilised. "Ilus planeet" ei olnud muidugi nadi, kuid see jäi oma sõsaratele tunduvalt alla ning sellel ebaõnnestumisel oli minu silmis üks konkreetne põhjus. Nimelt, hakiti võrratud vaated kosmosest planeedile -- vaated mille pärast ma kinno üldse läksingi -- pilguheidetega kosmoselaeva meeskonna igapäeva ellu. Jah, kahtlemata on null-gravitatsiooniga pisikeses ja kitsas punkris, keset ei midagit, toimetevaid isikuid vaadata silmiavardav ja põnev, kuid sõnatuks tegevad kaugvaated meie kaunile planeedile põrmustasid viimaste igavavõitu tegemiste jälgimise. Mind ei huvita grammigi kuidas keegi oma pead peseb, olgu siis ebatavalistes tingimustes või mitte, kui ma saan imetleda meie universumi ja looduse maagilisust. 

Iseäranis uskumatud oli kaadrid maale, kui kogunesid massiivsed tormikeerised, mis katsid lausa mandreid ja millede keskele paiknesid kõhedad tormitsentrumid, ning lausa suu ammuli ajavad olid kaugvaated äikesele, mis nagu vilgas elektri ämblik äkki tekkis ja siis jälle kadus. Nähtu sümmeetria ja harmoonia oli väga kihvt. Kõrgelt ja kaugelt oli näha ka meie valgusreostuse seisundit, mis nägi küll visuaalselt võluv välja, kuid samas hirmutav, sest alasid, kus valgust vähe või üldse mitte, oli suures vähemuses. Need oli stseenid, mis mind kinno tõid ja pahviks lõid, ning kahjuks jäi neid natuke väheks, sest mastaapsetele ja vägevatele piltidele poogiti vahele -- sajalt kilomeetrilt tunnis pidurina -- inimesi. Kosmoses on kõvasti rohkem mida jälgida kui jälle neid kahejalgseid ja nende tegemisi jõllitada! Jennifer Lawrence jutustajana oli ka kuidagi suvaline valik ja ma ei arva, et ta just ideaalne oleks seda kosmoseseiklust oma häälega saatma. Ehk siis, oli tegu geniaalse ideega IMAX 3D dokumentaaliks, kuid seda potentsiaali osati raisati sellega, et näidati mida on teised 3D dokumentaalid suurele ekraanile juba toonud ("Kosmosejaam IMAX 3D") ja, no tõesti -- võrdluses kaunis planeet ja mõned inimesed plekk-karbis -- kumb on paeluvam teema? Vastus on ilmselge.


kolmapäev, 29. märts 2017

Kino: "Sangarid" ja "Minu elu Tsukiinina"

Tervitus!

Ja kiirelt kinost!

Pealkiri: Sangarid
Režissöör: Jaak Kilmi
Näitlejad: Märt PiusKarl-Andreas KalmetVeiko PorkanenHendrik KalmetOtt SeppMarika BarabanštšikovaTõnu KarkAndres DvinjaninovEsko Salminen
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 17.02.2017
Nähtud: 03.03.2017
Minu hinnang: 3.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Kõik mul ümberringi kiitsid "Sangareid" ja väidevavalt naersid end ribadeks. Peale selle, saadi ka kogukas doos nostalgiat. Olles ise ka ühe jalga Nõukogude aega mäletamas, siis ei olnud mulle süžee ajaline periood ja iseärasused üldsegi võõrad. Film nähtud, aga jäin pead kratsima, sest garanteeritud naerust tingitud kõhuvalu möödus minust. Nostalgiaelement siiski kerkis esile, kuid mitte nii intensiivselt kui mulle ennustati. Kui paarile tuttavale siis ütlesin, et minul jäi ülendav kogemus saamata, siis põhjendati seda kohe sellega, et ma ikka ei mäleta seda Nõukogude aega nii hästi ja seega ei saa ka filmi õiglaselt hinnata. Aga ma ju mäletan! Ja vaatamata sellele, ei olnud mul kinos nii vahva kui neil! Ehk siis, nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.

Kokkuvõttes oli tegu laheda tagasivaatega ühte veidrasse, koomilisse ja hirmuäratavasse perioodi meie lähisajaloos, mis tundub kauge minevik, kuid tegelikult oli faktiliselt alles eile. Ajastu detailid jätsid eheda mulja ja nähtu oli väga truu sellele, mis toimus, kuni väikeste üksikasjadeni välja. Minu jaoks olid näiteks vaimustavad kaadrid tegevuse taustal asetsevast vana väljanägemisega Viru keskusest, mida sellisena isegi täitsa mäletan. Ärgem unustagem välimuse kõrval ka kuuldavat, mida muuhulgas esindas pidev ikoonilise "Tarzan Boy" laulu ketramine. Hiliste 80ndate vaib oli täitsa olemas ja nostalgiat tekitas see kahtlemata küll. Mõnevõrra naljakas oli aga tõdeda, et vana hea Lasnamäe nägi välja pea üks ühele, mis ta praegu on – muutused olid minimaalsed, kui üldse. Filmi õhkkond, väljanägemine ning sealne lähenemine maailmale, esitatud eluolu ja inimeste suhtumised, peegeldas mõjuvalt ja pihtas-põhjas minu mälestusi konkreetsest ajast. Loomulikult, läbi värvilise, kergelt ülevõlli ja muheduse prisma.

Vaatamata muudele, eriti õnnestunud aspektidele, ei olnud huumor loos minu silmis aga iseäranis naljakas. Muigasin ja naersin vaid mõned korrad (uhiuued Eesti rokkstaarid), kuigi saalist oli lustakat reaktsiooni kuulda tihemini. Ootasin aga hullult vaimukusi, mida tegelikult minule toimivas vormis ei tulnudki. Pigem liigitaksin filmi draamaks, millel ka tugev komöödia kõrvalmaitse. Seda eriti kuna tumedamad jooned ja tõsisemad teemad olid pidevalt esiplaanil. Asi oli naljast kaugel ja killud paistsid sunnitud: KGB, Nõukogude ike, eluohtlik põgenemine, kuritegevusele kaldumine, jne -- mitte just helge reaalsus. Ja, vabandused, kuid see Soome seksimimm oli kõike muud kui heas mõttes koomiline. Kõike saab loomulikult läbi positiivse noodi esitada ning ajastut ette kujutada kui põnevat ja potentsiaalselt seiklusterohket susserdamise ja adrenaliinilaksu perioodi, kuid kuidas naerda kaasa tegelastega, kes mu sümpaatiat ei võitnud? Ja olgem ausad, kolmik ei suutnud mind endale just pöidlaid hoidma panna. Jah, tahtsin, et neil ikkagi tegemised õnnestuksid, kuid arvestades kõiki keda nad, minu silmis, julmalt ja hooletult maha jätsid, siis pärssis selline ebaväärikas käitumine minu entusiasmi.

Mulle tohutult meeldis filmi idee, süžee, ajaline keskkond, välimus ja loodud atmosfäär, kuid ma ei saa silma kinni pigistada kaheldava väärtusega tegelastele ning nende valikutele ja minust mööda sihitud huumorile. Soliidse Eesti linateosega on kindlasti tegu ja, kui lähtuda paljudest mu sõpradest ja tuttavatest, siis on tegu lausa ülivinge filmiga.



------------------------------------------------

Pealkiri: Minu elu Tsukiinina
Originaalpealkiri: Ma vie de Courgette
Režissöör: Claude Barras
Žanr: Animatsioon, kogupere
Kestus: 1h 06 min
Kinodes alates: 17.03.2017
Nähtud: 17.03.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Minuga oli saalis veel vaid kaks vanemat oma väikeste, kuskil alla 10-aastaste, lastega ning tundsin loo kulgedes eriti teravalt, et selle filmi sihtgrupiks peaksid pigem olema teismelised või täiskasvanud. Ma ei näe, et see oleks parim valik kuskil alla 12. aastastele. Tegu oli konkreetselt ja ilustamata väga muserdavaid teemasid käsitleva looga, kus avatud kaartide ja hägustamiseks erilist pingutust tegemata, võeti ette üks elu pahupoole teema teise järel. Tahtmatult ema tapmine, alkohoolikust või narkaritest vanemad, koduvägivald, immigratsioonist tulenevad konfliktid, lastepilastus, jne, olid vaid mõned varjud filmi keskel olevate lastekodulaste õnnetutel taustadel.

Vaatamata üpris realistlikule vaatele, seda küll läbi lapse õrnalt roosade pillidega kaetud silmade, meeldis mulle loo ehedus ja siirus. Eesmärk ei olnud olla brutaalselt aus ja šokeerida, vaid lugu püüdis illustreerida, kuidas hoolimata lootusetust ja mustas augus seisust oli võimalik leida sõpru, uus pere, luua lähedasi suhteid ja, kõige tähtsam, jääda nii palju kui võimalik siiski särasilmseks lapseks. Süžees balansseerisid teineteist meisterlikult eelnevalt mainitud koletu tegelikkus ning hoolivus, lojaalsus ja sõprus. Lapsed suutsid hoida kokku ning üksteist toetades olla üle kõigist takistusest. Ja ka enda mineviku deemonitest. Lugu ise ei omanud just originaalset kondikava, kuid filmi lihtsakoelisus koos sügavate teemadega ning südamlikkus, olid tohutult sümpaatsed ja poolehoidu võitvad. Loomulikult, andis eripära ja tõstis animatsiooni esile ka visuaalne disain ning n-ö plastiliininukkudest tegelased. Värvivalikud olid väga erksad ja silmahüppavad, mis osavalt tasakaalustasid sisu nukrameelsemaid toone.

Kuid, nagu öeldud, passib film enam vanematele lastele, kes suudavad mõista ka loo inetumat poolt ning keda ei morjenda, et väiksematele lastele meelepärane huumor ja kergemeelsus ei olnud just tihti esindatud. Tegu ei olnud kergesti seeditava sisuga, kuid pakett, esitlus ja loodud õhkkond tegid loo hõlpsamini neelatavaks. Sügavmõtteline ja tundeküllane -- suurepärane animatsioon neile, kes vahelduseks tavapärasele kinode multikarepertuaarile tahaksid midagi isikupärasemat, mitmekihilisemat ja tõetruumat.


neljapäev, 23. märts 2017

Teater: "Armunud Shakespeare"

Tervitus!

Ja nüüd teatrist!

Pealkiri: Armunud Shakespeare
Teater: Draamateater
Lavastaja: Georg Malvius
Näitlejad: Karmo Nigula, Piret Krumm, Mait Malmsten, Ülle Kaljuste, Indrek Sammul, Christopher Rajaveer, Kristo Viiding (külalisena), Tiit Sukk, Robert Annus, Liisa Saaremäel, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Maria Klenskaja, Marta Laan, Markus Luik, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus, Lauri Liiv (külalisena), Veljo Reinik (külalisena), Erik Joonatan Tepp (külalisena) või Kaspar Kiisk (külalisena). Muusikud: Tiit Kikas, Peeter Klaas, Villu Vihermäe, Anto Õnnis, Valter Soosalu
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 27.11.2016
Millal nähtud: 23.012.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Olin särasilme teismeline kui filmiversioon kinodesse jõudis ning sõbrannaga sai see ka siis ära nähtud. Lähtudes selle kriitilisest, vaatajaskonna poolsest ja Oscari-gala edust, mõjutatav nagu ma siis olin, panin ma end uskuma, et nähtu mulle tohutult meeldis. Tegelikult mulle nii palavalt see ei imponeerinud, kuigi kahtlemata oli tegu soliidse linateosega, mis muideks suurelt ekraanilt imeliselt lavale üle kandus – see oli justkui sinna konteksti mõeldudki! Ja, olgem ausad, suutis teatriversioon mulle loo palju meeldivamaks manada kui film seda eales jaksas, ehk siis oli tükk ekraniseeringust minu silmis kordades etem.

Põhjused, miks film minu poolehoidu sisimas ei võitnud, lähtusid puhtalt minu isiklikest eelistusest, mitte otseselt nähtu kvaliteedist. Ei ole mingi saladus, et “Romeost ja Juliast” ma iseäranis lugu ei pea ning maailma kaunimaks armulooks ei loe, seega minu silmis kannatas süžees romantiline tahk, kuna just see näidend valiti loo aluseks. Loomulikult, sobis ta selleks nagu rusikas silmaauku, kuid aidates kinnistada tükki kui ülimat lembelugu, mulle kohe üldse ei passinud. Aitab “Romeo ja Julia” promomisest! Olin küll noor ja teadvustasin endale igati, et tegu ei olnud kaugeltki truu versiooniga kuulsa näitekirjaniku elust, torkis mind siiski, et mehest loodi niivõrd nägusa võrukaela kuvand. Samas aga peab tunnistama, et oli põnev sellist salapärast figuuri täitsa katsutavana ning lihast ja lust inimesena kogeda – tõepärane või mitte. Seda veel eriti perioodil, mil tema tegemised on tänapäeva rahvale üks must auk, ehk siis teoorias oleks kõik ju võimalik olnud. Ja veel, tahes tahtmata, tekkis mul tunne, et geniaalne näitekirjanik ja tema looming esitati kübe odavalt. Tegu oli otsekui Elizabeth I aegse romantilise komöödiaga, mis suurema ja kaalukama tähenduse võimaldamiseks suruti klappima Shakespeare’i, tema eluloo ning teostega. Mehe nimi müüb. Keegi ei oleks tahtnud näha mingi suvalise vireleva näitekirjaniku Tom, Dick või Harry rabelemist.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Vaatamata mu vingumisele, nagu öeldud, on tegu üpris veekindla ja tugeva paketiga, mis tõeliselt säras ja ellu ärkas just teatrilaval. Ja, veidi kaheldava väärtusega või mitte, meeldis mulle, et hoolimata “Romeo ja Julia” baasist, ei olnud keskne lembelugu Willi ja Viola vahel liialt ängistav ja üledramaatiline. Julge sammuna kalduti kõrvale küll tavapäraste romantiliste komöödiate tüüpmustrist, iseäranis lõppseisus. Siiski, jättis peategelasest paari kogetu ja tehtu pigem lootusrikka ja tulevikule avatud nukra kõrvalmaitsega meeleolu, kui muserdavalt masendava tunde rindu. Mul oli paari saatusest üksteisega seoses muidugi kahju, kuid tüki õhkkond ei lubanud nähtul suurel hulgal negatiivseid emotsioone esile kerkida. Seda kerget, meeleolukat ja vahvat atmosfääri toetasid terav, voolav ja vaimukas dialoog ning koloriidsed, meeldejäävad ning heas mõttes ülevoolavad tegelased. Tegu ei olnud realistliku ega õrnade traagikasugemetega looga, vaid pigem lõbusa versiooniga saladuslikust ajaloolisest tegelikkusest “mis oleks kui…” kastmes.

Ükskõik millises armuloos, ükskõik läbi millise meediumi, on ülitähtis kahe karakteri omavaheline klapp ja keemia. Antud komponendist tundsin aga kahjuks seekord puudust. Äsja suurele lavale jõudnud Karmo Nigula oli küll krapsakas, ulakas ja elu täis nooruke William Shakespeare ning Piret Krumm armas, kohest publiku poolehoidu võitev ja väga sümpaatne Viola, kuid omavahel ei tundnud ma neil erilist sädet. Või lihtsalt ei suutnud ma neid paarina millegipärast edukalt ette kujutada ning romanss jäi mulle maha müümata. Tundus, et Willil olid kuidagi soojemad, mis sest et kamulikumad, suhted oma teatrimaailm sõpruskonnaga. Õnneks suutis ümberringne trill ja trall minu jaoks romantika tühimikku piisavalt kompenseerida. Samuti, pean tunnistama, et kuigi mulle Piret Krummi särtsakus ja nunnusus tavapäraselt väga passib, siis antud rollis oleksin soovinud, et ta oleks tüdrukulikkuse asemel kraad väljapeetum ja naiselikum.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Tüki pirakas trupp, vaatamata massile, oli kompaktne ja vahva kamp n-ö napsu, naiste ja naljamehi. Tundus, et rakendust leidis suurem osa Draamateatri näitlejaskonnast ja sellele veel pealegi. Naissoost tegelasi tuli tikutulega otsida või olid neil minimaalsed rollid, kuid mehi oli see-eest lausa kulbiga ning tundus, et neil kõigil oli siiralt lõbus selle tüki kontekstis koos laval asetseda. Sellest tulenevalt oli mul ka tohutult tore neid esimesest reast jälgida ning lasta end toimuvast ning ülemeelikutest emotsioonidest kaasa tirida. Tükk oli niigi lustakas, hoogne ja ergastav, kuid seda lavalt tulevat aktiivset ja särisevat energiat, mis mulle etenduse juures tohutult meeldis, oli lausa käega katsutavalt tunda. Trupp moodustas vaimustava komplekti kus kõik inimlülid toimisid imeliselt koostöös kui hästiõlitatud masin.

Iga väiksemgi tegelane oli selgelt eristatav ja täisväärtuslik isiksus. Otse loomulikult oli aga säravamaid pärle ning siinkohal tooksin esile mõned, kes mulle ühel või teisel põhjusel eriti silma jäid. Omal ajal sai Judi Dench rolli eest Oscari ning ega ka Maria Klenskaja kaugele maha jäänud. Naine suutis olla imposantne ja autoriteetlik kuninganna, kelle asjalik kaks-jalga-maas ja vaimukalt kainestav suhtumine oli juba filmis väga värskendav. Üksikutes stseenides, kus teda esines, suutis ajalooline suurfiguur taas kogu lava enda võimusesse haarata. See oskus tulenes mõnevõrra muidugi ka karakteri omapärast ja isikust endast, kuid kehastajal oli kahtlemata suur vastutus efekti tekkimisel. Näitemängu kontekstis staarnäitleja Ned Alleyn, Jüri Tiiduse poolt esitatuna, oma teeme-ära mentaliteedi, pompoosuse ja ülienesekindlusega, läks mulle ka mingil põhjusel iseäranis peale ja tegelane tõusis esile. Ja, no kes ei oleks siis muhedale ja natuke veidrale näidendis üles astunud teisele kuulsale näitekirjanikule, Christopher Marlowele, Mait Malmsteni kehastuses, agaralt kaasa elanud. Eriti mõnusalt vahva tegelinski arusaama endast kinnistas ta ühes stseenis, kus kandis publikut itsitama ajavat totakat kostüümi. 

pilt draamateater.ee kodulehelt
Nagu eelnevalt mainitud, siis jõudis süžee lõpuks enda jaoks just õigesse raami. Lugu teatrist, näidenditest ja lavatagusest mesilaspesast on ideaalsel kohal just päris laval, mis tegi kogu kogemuse ehedaks. Lavadisain oli dünaamiline, multifunktsionaalne ja teatraalne – mis peegeldas nutikalt sisu. Olles viimasel ajal külastanud ülekaaluliselt etendusi, kus füüsiline keskkond muutub laval minimaalselt või üldse mitte, siis oli pidevalt oma suuremaid ja väiksemaid detaile kujundusest ümbermängiv ning tegelastega koos liikuv lava nagu sõõm värsket õhku või siis tervitatav tagasipöördumine teist laadi tükkidele, millede otsa ma niiväga enam ei satu. Vähimagi vaevata ja näitlejate enda kaasabil muutus lava prooviruumiks, pubiks, magamistoaks ja veel muukski.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mu vastupuksivatele tunnetele etenduse sisu suhtes, nautisin ma näidendit rohkem kui eales selle filmiversiooni. Tegu oli suurepärase reedeõhtuse meelelahutusega -- vana ja tuntud, uues kuues --, mis mul pärast pikka töönädalat igasugu mured kolmeks tunniks nagu muuseas peast pühkis.