laupäev, 19. mai 2018

Etendus: "Mamma Mia!"

Tervitus!

Ja taas kord üks Vanemuise muusikal!

Pealkiri: Mamma Mia!
Teater: Vanemuine (Nordea Kontserdimajas)
Lavastaja: Ain Mäeots
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 26.11.2016
Millal nähtud: 07.04.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Tunnistan üles, ma läksin etendust vaatama suhtumisega, et mulle raudselt nähtu peale ei lähe. Tähtede seis oli igati muusikali vastu. Ja, olgem ausad, mitmed eeldatavad miinused ei kadunud kuskile. Näites, nigel diktsioon ja heli Alexela Kontserdimajas, millega mul on juba pikemat aega kana kitkuda, ei säästnud mind ka seekord. Samuti, vaatan siiani kõõrdi kaheldava väärtusega süžee põhijoone poole – keegi ei tea, kes on peategelase issi!? Mitmed teised aspektid millest ma etenduse eel just vaimustuses ei olnud, suutsid omavahel aga ootamatult eduka kompoti luua ning, kokkuvõttes, andis "Mamma mia!" mulle terava ninanipsu.

ABBA muusika on lausa inimeste DNAsse sööbinud ning pärast aastakümneid jumaldatakse seda jätkuvalt massidena. Ka mina kunagi armastasin nende loomingut, kuid olen selline veidrik, kellel võib liigse kuulamise tulemusena armastatud asi järsku vastumeelseks muutuda. Selline asi juhtus ka suure portsu ABBA lugudega, mis on nii üleleierdatud, et ma ei suuda neid enam kuulata, isegi kui objektiivselt vaadatuna võin ma ikka öelda, et tegu on väärt pop muusikaga. Hetkel, ei aja mind silmi pööritama vaid mõned bändi vähetuntuma palad (nt "Angel Eyes", "I Kissed the Teacher"). Sellest tulenevalt, ei tõotanud etendus, mille fookuses on ABBA populaarseimad hitid, mulle just mokkamööda meelelahutust. Olin valmis oma silmi pähe kinni pööritama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et mul ei tekkinud vajadust oma silmi pööritada. Vähemalt muusika kohalt küll mitte. Lood oli pandud suurepäraselt süžee konkreetsete olukordadega klappima ning originaali väliselt muusikaliinterpretatsioone kuuldes ei tundunud mulle ka, et kuulan juba miljonit korda ühtesid ja samasid laule. Agara ja päikeselise süžeega sobis ABBA meeleolukas, meloodiline ja kaasahaarava kõladega repertuaar ideaalselt. Võin julgelt öelda, et ABBA muusika on otsekui muusikalilavale loodud.

Mis mind muusika puhul aga veidi heidutas oli tõlge. Kihvt oli kuulata kuulsaid palasid armsas emakeeles ning muutus oli sujuv, rütmikas ja sõnaosav. Äärmiselt nutikas ja samas nii lihtne lahendus oli laulu "Honey, Honey" tõlkimine "Kulla kalliks". Nördima pani aga näiteks "Dancing Queen", "Gimme! Gimme! Gimme!" ja "Money, Money, Money", kus vastavad fraasid jäid originaaliks. Veider ja võõrastav oli kuulda lugu eesti keeles ja siis vahele "Dancing Queen" -- see sümbioos mulle peale ei läinud. Selline valik jätta sõnaread keeleliselt muutumata võis olla tingitud igasugu tehnilistest põhjustest, autoriõigustest ja millest kõigest kontrolli alt välisest veel. Siiski, jäid inglise keelsed fraasid kõrva ja ei klappinud ümbritsevaga.

Vaatamata minu reservatsioonile loo enda suhtes, oli etenduse melu niivõrd köitev, et ma unustasin kohati isegi ära, et süžee mulle üldse ei passinud. Laval toimuv oli tempokas, särtsakas ja elurõõmus. Ma arvan, et lisaks ABBA muusikale, või isegi enam kui muusika, teeb antud etenduse eriliseks selle väsimatu ergas energia. Ma olen siiani siiralt üllatunud, et mulle praktikas muusikal meeldis, kuigi teoorias, olin selle juba enne nägemist maha kandnud. Loo keskmes on Sophie, kes hakkab abielluma, kuid kes ei soovi seda teha ilma oma isata, keda ta pole kunagi kohanud. Kandidaate on aga kolm. Niisiis, kutsubki ta kolme iseloomult ja elult erineva mehe oma ema teadmata enda pulma. Mehed tekitavad aga hulganisti segadust, eriti Sophie ema, Donna, jaoks, kes on sunnitud nüüd oma nooruspõlve südamevalule ja vallatustele otsa vaatama. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei olnud etendus iseäranis humoorikas või ekstra romantiline. Pigem oli fookus ema ja tütre ning tütre ja isa sidemel, mis oli kohati päris tundeküllane ja suutis mind isegi härdaks teha. Eriti stseen kus Donna aitab Sophiel proovida pulmakleiti.

Puhtalt subjektiivselt süžeed vaadates, siis oeh, kuidas mulle selline segapudru isaidentiteediga ei meeldinud ning sellest tulenevalt ka Donna. Viimane oli minu silmis äärmiselt isekas, kuna ei suvatsenud või isegi teadnud öelda Sophiele, kes on tema isa, teades, et selle teadmine võiks tütrele tähtis olla. Seda just lapse pulmade eel. Ja põhjuseks, enda suutmatus leppida minevikuga, valuga ning tõsiasjaga, et jah, ta sai tütre kasvatamisega kenasti üksi hakkama, kuid äkki oleks Sophie kasvatus terviklikum kui ta oleks tundnud ka oma isa. Loomulikult, ei teadnud ta ka milline kolmest on isa, aga see enamgi pööras olukorra Donna vastu ja maalis minule temast pildi kui mingist hooletust hipist, kes teab, suudab ja oskab paremini ning, kes ei hooli ei oma tütre kui tema isa, kes oma last võib-olla oleks tahtnud beebist peale tunda, tunnetest. Arvestades, et ükski mees ei olnud vägivaldne kriminaal või keegi muudmoodi ohtlik, jääb mulle arusaamatuks naise üdini enesest lähtuv käitumine. Ja siis ta veel solvub Sophie peale kui neiu ojad enda kätte võtab ja mehed oma pulma kutsub! Ilmselgelt, ma ei olnud Donna fänn. Sophie mulle aga meeldis: asjalik, hakkaja ja palju täiskasvanulikum kui ema. Ka Donna kaks parimat sõbrantsi olid hulganisti kihvtimad tädid kui kolmiku mina-ja-maailm liige.

Osatäitjatest suutsid kõik piisavas annuses veenvad olla, kuid samas kehastada tegelasi, keda väga tõsiselt võtta ei maksnud. Kõik neist said rohkemal või vähemalt määral, lähtuvalt oma rollist süžees, tähelepanu keskpunktis olla. Ning omasid nad ka kiikse ja spetsiifilisi iseloomuomadusi, mis ei lasknud suurel tegelaste seltskonnal üheks põhijoont segavaks kriiskavaks massiks sulanduda. Välja arvatud Donna, olid nad kõik omamoodi sümpaatsed või meeltlahutavad, kui siis üpris klišeed. Eriliselt kedagi esile tuua ma ei oskagi, sest positiivsest küljest vaadates, oli näitlejate esitus suhteliselt ühetasandiline ning negatiivsest küljest lähtudes, oli näitlejate ponnistus suhteliselt üheülbaline. Ükski ei trumbanud üle teist ning ükski neist ei langenud alla keskpärase taseme. Soliidne grupietteaste!

Igivanade Vanemuise muusikalide miinuste kõrval, milledeks heli ja diktsioon, ei hakka ma väitma, et etenduse puhul on tegu on sügava ning kunstilise tippteosega -- kaugel sellest. Süžee oli pealiskaudne, üllatusteta ja kohati ajuvaba -- poleks ABBA muusikat sellele elu puhums, ei oleks lugu just väljapaistev. Siiski, vaatamata puudustele, oli lõpp-produkt üllatavalt nauditav, lõbus ning kihvt lihtsakoeline ja päikeseline ajaviide, mis aitas mured veidikeseks saali ukse taha jätta. Pean aga lõpetuseks mainima, et ma ei soovita kunagi kellelgi osta pileteid Alexela Kontserdimaja teise korruse parema ja vasaku poole äärteridadesse. Nimelt jäi mul pool lavategevusest nägemata, sest märkimisväärne hulk sellest paigutus nurka, kuhu minu silm ei küündinud.


esmaspäev, 7. mai 2018

Kino: "Kutsu mind oma nimega"

Tervitus!

Veidi vanemat kino!

Pealkiri: Kutsu mind oma nimega
Originaalpealkiri: Call Me By Your Name
Režissöör: Luca Guadagnino
Näitlejad: Armie Hammer, Timothée Chalamet, Michael Stuhlbarg, Amira Casar
Žanr: Draama, romantika
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 19.01.2018
Nähtud: 20.01.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
No seda filmi saatis küll vasikavaimustus. Kõikidel vähegi tõsiseltvõetavatel auhinnagaaladel oli see nominatsioonidega esindatud. Kui see oleks olnud tavaline naine-mees romantika, poleks kellegil sooja ega külma. Pannes fookusesse aga mees-mees suhte, oli -- prauhdi! -- kiidetud ja kummardatud väärtfilm valmis! Ülevoolav ja igast torust ülistuslaul tekitab mus tihti trotsi ning enne nägemist kipun isegi pisut lootma, et pettun. Kahjuks või õnneks, ei saa seda aga öelda antud filmi puhul, sest tegu oli täitsa soliidse linateosega, millel mitmeid võluvaid aspekte ja, loomulikult, ka vähem entusiasmi tekitavaid detaile. Nägusa mehe, Oliveri (Armie Hammer), ja nunnu poisi, Elio (Timothée Chalamet), vaheline särisev suvesuhe ei olnud aga kohe kindlasti ainuke mida lool oli pakkuda. Kindlasti oli see tõmbenumber, kuid ära rääkis mind pigem filmi üdini chill õhkkond.

Samanimelisel raamatul põhinev lugu esimesest armastusest idüllilises Itaalia maakohas, ei sisaldanud see just seda faktorit, mis taolisest filmist tüütuse teeks: pidev draama ja kontrollimatute emotsioonide virr-varr. Tundeid oli ohtralt, aga neid esitati realistlikult, kontrollitult, pingevabalt ning sundimatult -- tegu ei olnud tavapärase tiinekate ülevõlli pulbitseva armastusega, kus ollakse juba paari päeva pärast valmis üksteise nimel ükskõik mida tegema. Isegi filmi emotsionaalne lõpp oli pigem poeetiliselt kaunis ning esitatud kui külmakõhuliselt vältimatu, selle asemel, et publikult kostitada ülitundelise pisaratepeoga. Filmi atmosfäär peegeldas lähenemist kahe mehe armuloole ning toetas meeldiva ja lõõgastava õhkkonna tekkimist. 

Mulle tohutult meeldis kogu paketi sujuv, päikeseline, rohekas, voolav ja lõdvestav lähenemine -- linateose vaatamine oli otsekui puhkus maal väikse intriigi ja suveromansiga. Tervitatav oli ka loo elujaatav ja positiivne sõnum, iseäranis Elio vanemate toetav ning soe suhtumine oma poega ja tema salajasse afääri nende külalisega. Stseen lõpupoole, kus poiss ja isa vestlevad ning viimane niivõrd eluterve, sügava ja südamliku kõne lapsele peab, oli koht, kus isegi minu jäist südant sulatati. Imeline stseen! Üleüldse, hindasin ma väga kuidas armastust ei serveeritud kui ängistavat ja väsitavat, vaid loomulikku osa elust, mis ei pea alati elumuutvalt õnnetuna näima, isegi kui ei ole igavene. Pean ka siinkohal kiitma Timothée Chalamet'i, kes suutis Elio ja, tänu tegelasele ka keskse lembeloo, teha meeldivalt loomulikuks ja sümpaatseks. Mind absoluutselt ei üllata kuidas näitleja siiras ja poisilikult täiskasvanulik osatäitmine suurel hulgal auhindade nominatsioone ära teenis.

Kui ainult ei oleks etteaste teinud see virsik! Kõik sujus suurepäraselt kuni selle virsikuni, mis päris robustselt ja rõvedalt rikkus eelpoolmainitud laheda ja sensuaalse maagialooriga õhkkonna. Rööbastele kalduti taas küll tagasi, kuid kahju oli tehtud. Kuidas küll saab mu lemmik puuvili nii kurikuulsa rolli võtta ning muidu oivalist filmi ja selle rütmi lagastada? Hoiatan kõiki selle virsiku eest! Veel mainin tillukese miinusena, et film võib kippuda venima hakata ning kohati on selgusetud tegelaste emotsioonid ning kus seistakse, sest karaktereid oli siin-seal keeruline lugeda. Viimane võib olla ka muidugi üks loo võludest.


laupäev, 5. mai 2018

Teater: Oscar Wilde "Tähtsusetu naine"

Tervitus!

Teatrist kinos!

Pealkiri: Oscar Wilde "Tähtsusetu naine"
Originaalpealkiri: Oscar Wilde: A Woman of No Importance
Teater: Vaudeville Theater (Cinamon Kosmos kino ülekanne)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 28.02.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt

Mul on alati ülimalt hea meel kui meie kinolinale jõuab mõni teatrietendus ja mul on võimalik kogeda Londoni West End tükki kodumaal mugavas kinotoolis. Täiesti ootamatult avastasin Kosmose tulevaste linastuste lehel Oscar Wilde Season Live'i ühe näidendi planeeritava esitamise. Olen näinud geniaalse kirjamehe tuntuimat näidendit "The Importance of Being Earnest" ning ka filmiversiooni loost "An Ideal Husband", kuid käesolev, "A Woman of No Importance", on mulle tundmatu tükk. Ehk siis, sai koheselt linastusele pilet hangitud!

Automaatselt on mulle sümpaatsemad etendused, mis on pigem tekstitihedad kui sõnakidurad. Jutt ei tohi olla aga mõttetu ja monotoonne pläust, vaid Wilde'i teravmeelne, sarkastiline, humoorikas, sõnaosav ja voolav dialoog läheb mulle ideaalselt peale. Kuigi, just see sai osati antud tükile saatuslikuks -- aga sellest hiljem. Üldiselt, imetlen, austan ja kadestan ma neid kirjanikke, kes suudavad luua mahlakat, elavat ja tihedat teksti, mis vaataja pingsalt kuulama sunnib ilma väsitavaks muutumata. Lisades siia ka Wilde'likud intriigid, ärategemised ja saladused, siis olin juba eos veendunud, et tükk on mulle nagu rusikas silmaauku. Boonuseks on oma spetsiifiliste kiiksudega ja rohkemal või vähemalt määral veidrikest tegelased, keda ka antud näidend lahkelt pakkus. Ja ärgem unustagem üldist sotsiaalkriitilist lähenemist nii klasside vahelistele konfliktidele, arusaamale naiste ja meeste suhetest, viktoriaanlikele ideaalidele ja mitmetele teistele teemadele, mille tabamiseks peab kohati eriti tähelepanelik olema. Ühe dialoogi rea all võib peidus olla mitu eri mõtet või torget kellelegi/millelegi. Iga detail on seotud konkreetse ühiskonnaga, kus tegevus toimub. Wilde tekst on lihtsalt nii mitmekihiline, samas aga üllatavalt selge ja konkreetne, et lausa lust jälgida.


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Meisterlik tekst on aga hea just nii kaua kui seda toetab asjakohane ja kaasahaarav tegevus. Siinkohal saab aga selgeks, miks antud näidendit peetakse üheks autori nõrgimaks. Nimelt, oli esimene vaatus üks suur mulli puhumine, mis kubises krõbedatest teravmeelsustest -- pea kõik tegelased said oma isikliku monoloogi -- , kuid mis venis ning ei viinud tegevusi kuidagi edasi. Jah, see seadis sissejuhatuse mitmele läbivale konfliktile tükis, kuid süžee eksis dialoogi ära ja raske oli mõista miks selle maht oli vajalik ja kuhu viib. Koheselt, kui ilmus välja loo nimitegelane, "tähtsusetu naine", Rachel (Eve Best), tundsin ma aga laval intensiivset elektrit tema ja Lord Illingworthi vahel, mis mu tähelepanu eriti pingsalt endale naelutas. Racheli ja aristokraadi vahel oli aastaid tagasi romanss, kuid mees ei kavatsenudki naisega abielluda, isegi pärast seda kui selgus, et viimane ootas last. Naine haihtus ning mehest sai rikas ja austatud eliit. Aastaid hiljem, saatuse tahtel, on paari poeg valitud mehe sekretäriks, teadmata, et noormees on tema laps. Avastades ühenduse, on Rachel poja plaanile kategooriliselt vastu. Alguse saab kunagise armastajapaari vaheline vahendeid valimata kisma poja pärast, mis läks üpris tuliseks. Kumbki ei tahtnud mõeldagi poisist teise jaoks loobumisest.

Kuumaverelised Rachel ja Lord Illingworth tõid näidendisse uue elu ning loid algus asendati pingelise verbaalse ja psühholoogilise võitlusega mõlema vahel. Nende suhe oli loo keskpunkt ja alustala, mis püsis kõigutamatuna kogu etenduse vältel. Paari vahel oli ohtralt paksu verd, sügavaid haavu, emotsioone, valu, kahetsust ja viha -- see kõik pani lava energiast pakatama kui nad koos samal ajal publiku ette sattusid. Mees oli muidugi viimane tõbras, kuid intrigeerivalt karismaatiline. Naine oli südikas ja õilishing, kuid piisavalt inimlikult vigu tegev, et talle oli vaevutu pöidlaid hoida. Kiidan nii näitlejaid kui konkreetset süžeejoont. Äärmiselt nutikas ja sümboolne oli esimese vaatuse lõpp, kus mees viitas tagasi oma kunagisele suhtele Racheliga ja nimetas teda kui "tähtsusetut naist". Viimase vaatuse lõpus, kui õiglus on jalule seotud, nii palju kui selles olukorras võimalik, küsib Gerald, paari poeg, et kes ema külastus. Viimane lausub: "tähtsusetu mees (a man of no importance)". Geniaalne punkt näidendile!


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Lisaks põhipaarile, olid värvikad ja väljajoonistatud ka teised tegelased. Kui paljudesse pealtäha pealiskaudsetesse karakteritesse sügavamale vaadata, võis avastada kui sisukad nad tegelikult olid, peegeldades ühiskonda ning mitmeid sealseid valupunkte. Näiteks, puritaanlik ja viktoriaanlikke ideaale esindav ameeriklannast pärija, Hester, kes muuseas sõnakalt mõistis hukka oma Brittidest kaaslaste materiaalsete väärtuste ülistamise, olles kärme hukka mõistmas neid keda ta ei mõistnud, kaasa arvatud algselt ka Rachelit. Viimase poeg, Gerald, oli noor ja agar leidmaks enda positsiooni maailmas, kes sarnaselt Hesterile, võttis rangeid sotsiaalnorme ainuõigetena, isegi kui need võisid olla ebaõiglased ning hõlmasid tema ema. Hesteri ja Geraldi jäiga mõttemalli purustas aga Racheli tundeküllane enda vaatevinkli avaldamine, mis pärast seda muutis paari justkui reaalseteks emotsionaalseteks ja mõtlevateks inimesteks, vastupidiselt eelnevatele paindumatutele ja tühjadele ühiskonna peeglitele olemisele. Racheli tuline ja tunnetest pakatav kõne vastumeelsusest abielluda Geraldi isaga ning tunnistus, kuidas ta oli nõus leppima häbiga, olemaks n-ö langenud naine, ainult sellepärast, et armastas oma last ja pühendas ennast vaid tema kasvatamisele, oli niivõrd köitev ja hingestatud, et võttis sõnatuks.

Oscar Wilde'i põhiarsenali kuuluvat peent huumorit nii dialoogis kui tegelaste iseärasustes esindasid veel, esmapilgul diskreetsete sotsiaalkriitiliste torgetena huumorikastmes, tegelased nagu kiusajalik, tereava ütlemisega ja kõrk Leedi Pontefract ning näidendis seltskonna võõrustaja, Leedi Hunstanton, kes küll püüdis olla arusaaja ja toetav, kuid kehastas kõrgklassi naiivsust, teadmatust või siis silmi meelega kinni pigistamist klassivälistele või isegi klassisisestele murekohtadele. Lisaks veel, näiteks, ennast lausa idiootsuseni ja koomiliselt oma ülihaigele naisele pidevalt ohverdav preester, pidevalt võlgades laisk aristokraat, ning tillukese ajunapikesega preili, kelle kiiks oli pea igale fraasile enam kaalu andmiseks lisada sõna "quite (üpris)" või "very (väga)" -- kes võis aga tegelikult kõigist lavakaaslastest naistest nutikaim olla, sest märkamatult sai ta alati mida tahtis. Nad kõik olid omanäolised, meeldejäävad ja ei jäänud ühedimensioonilisteks. Kogu seltskond moodustas otsekui ristlõike kõrgklassi ühiskonnast, luues värvika mini mudeli, ning tuues esile sealsed stereotüübid, konservatiivsused, progressiivsused, suhtumised ja reeglid.


pilt kosmos.cinamonkino.com kodulehelt
Kokkuvõttes, kuigi konarlikum ja killustatum kui autori populaarsemad teosed, üllatas mind antud tükk oma delikaatse, kuid otsekohese, vastuoluliste teemade käsitlemisega, tundeküllase lähenemisega Racheli läbielamistele ja magnetilise keskse paari ning pineva konfliktiga. Kiire aplaus ka vaatuste vahele paigutatud muusikalistele etteastetele, mida esitas Leedi Hunstanton (Anne Reid) koos paari teenija ning külalisega, mis osavalt tüki loomulikuks osaks sulandati. Meeldejäävaim oli pala, mille põhivärss: "a man's best friend is his mother (mehe parim sõber on tema ema)".

Lõpetuseks, mõned geniaalsed tsitaadid näidendist, mis ekstra väärivad väljatoomist:

- "Men marry because they are tired; women because they are curious. Both are disappointed."
- "After a good dinner one can forgive anybody, even one's own relations."
- "When a man is old enough to do wrong he should be old enough to do right also."
- "The happiness of a married man depends on the people he has not married."
- "Talk to every woman as if you loved her, and to every man as if he bored you, and at the end of your first season you will have the reputation of possessing the most perfect social 
tact."



kolmapäev, 2. mai 2018

Teater: "Hullemast hullem"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Hullemast hullem
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Purde
Osatäitjad: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 19.01.2018
Millal nähtud: 16.04.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Kui märtsi alguses nädal aega Londonis veetsin, oli plaanis külastada palju kiidetud ja komöödiateatri uueks tippteoseks nimetatud näidendit "The Play That Goes Wrong". West Endi pakutava hulgast oli äärmiselt vaevarikas teha valikuid, et mis etendusi külastada. Täitsa juhuslikult sain aga teada, et Rakvere Teatri tüki, "Hullemast hullem", puhul ongi tegu selle kuulsa komöödia Eesti versiooniga. Tundsin kergendust, sest see tähendas, et võisin Londonis selle asemel mõne muu etenduse valida ning näidendit hoopis Eestis vaadata. Minu soovitus oleks olnud kodumaise tõlgenduse puhul pealkiri originaali sarnasemalt tõlkida, sest võib olla teisigi, kes on kursis algmaterjaliga, aga ei pane ühte ja ühte kokku, et ka Rakveres on etendus repertuaaris täitsa olemas.

Pärast "Rahauputust" olen juba otsekui igavesti oodanud minust järjepidevalt siirast naeru väljapigistavat värsket huumorikat näidendit. Potentsiaali on olnud mitmel, aga see jääb jälle ja jälle täienisti rakendamata ning heal juhul tuuakse minus esile muiged. Arvestades antud tüki hiilgavat reputatsiooni ja populaarsust, olin veendunud, et käes on tõotatud päev, kus taas teatrisaalis südamest naerda saan. Olen aga mitmeid kordi varem pidanud tõdema, kahjuks ka seekord, et ma ei tohiks ennast liialt üles haipida, sest julgen väita, et mitte kunagi, pole lõpptulemus minu õhinale võrdväärselt vastatud. Niisamuti seekord, ootasin enamat kui tegelikult mulle pakuti. Et mitte tunduda ebaõiglane, siis jõudsin kiirelt järeldusele, milles oli mu mõnekraadise pettumuse põhjus. Nimelt, baseerus antud näidendi huumor tugevalt ja enamasti füüsilisel koomikal, mina aga hindan kõrgemalt kvaliteetseid tekstilisi nalju. Viimast esindas päris soliidne valik sõnakilde nagu näiteks sissejuhatuse Tšehhovi "Kaks õde" ja "D'Artagnan ja üks musketär" ning seik, kus tegelaste dialoog läks rea võrra paigast ära ja kohe üldse ei olnud see omavahel loogilises järjestuses, mis mind tõesti naerma ajas. Ma oleks oodanud enam tasakaalu kahe komöödia poole vahel -- füüsilise ja sõnalise -- ning ma arvan, et tulemus oleks selle tagajärjel olnud tummisem ning terviklikum huumorilaks, mis publikut rohkem itsitama oleks pannud.

Ma ei ole pärast "Rahauputust" kogenud kuidas terve saal rõkkab naerust ning selles saavutusega sai "Hullemast hullem" kenasti hakkama. Üheks edu võtmeks oli huumori järjepidevus ja selle stabiilne liikumine absurdse kõrgpunktini. Igas minutis toimus vähemalt üks potentsiaalselt naljakas vahejuhtum. Märkimisväärne osa kuulus füüsilisele komöödiale. Pidevalt kukkus midagi, kadus midagi, läks vahetusse midagi, ei töötanud midagi, läks mööda midagi, läks katki midagi, unustas keegi midagi, sai hoobi keegi, oli keegi vales kohas valel ajal, ja mida kõike veel. Põhimõtteliselt, nagu pealkiri ütles, kiskus viltu kõik mis sai ning hullemast olukorrast mindi võimatuna näiva hullemani. Kulminatsioonis läks olukord ekstra absurdseks, kus massiivsemad lavadekoratsioonid andsid alla ning isegi näitlejad hakkasid üksteist saboteerima. Lõpp kippus veidi üle võlli, kuid arvestades tüki olemust, oli säärane ülijabur haripunkt täitsa asjakohane.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Olles mitte nii agar jalga-tagumikku vaimukuste austaja, võttis itsitama aga ikka küll kui tegelaste isa maal seinal asendati koera pildiga ning üks karakter sõnas kuidas vennad on oma isaga nii sarnased või siis iga kord kui mainiti kui jõle on ilm õues ja akna juures seisti, sai konkreetsele tegelasele heidetud peotäie paberitükke näkku, viimane esindades lund või siis oli viskipudel üks hetk tühi ning sai asendatud põletusohtliku sümboliga plastikpudelis oleva vedeliku vastu ning kui tegelased pidid vahetevahel klaasitäie võtma, oli reaktsiooniks alati joogi välja sülitamine, millele järgnes vastupidist emotsiooni väljendav tekst: "See on parim viski mida ma eales saanud olen!" või "See kulus küll marjaks ära!"

Etendus põhines kontseptsioonil näidend näidendi sees. Mõlemad algasid ühel ja samal ajal ning kardin langes ühel ja samal hetkel. Idee ei olnud midagi üdini uut, kuid nii ulatuslikult seda utiliseerituna näha pole minu silmadele varem ette tulnud. Publikule anti etenduse olemusest mõista juba eelteate ajal, kus paluti mobiilid hääletuks panna ning kus heli tuli ja läks, tuli ja läks. Ehk siis, algas näidend juba enne tulede kustu minemist. Ka viimasega tekkis probleeme ja tehnik/näitleja pidi tulema isiklikult lava ette ning vajaliku eelinfo rahvale edastama. Järgnes lühike sissejuhatus etendust esitava fiktsionaalse teatritrupi esindaja poolt ning publiku ees hakkaski lahti rulluma Agatha Christie'lik mõrvamüsteerium, mis oli kõike muud kui müstiline ja mõrvarliku õhkkonnaga. Pean aga mainima, et tükis pidas paika naiskirjaniku lugude kurjami ära arvamise reegel: kes on kõige ebatõenäolisem, on ka vastutav -- millega mul jälle kott üle pea tõmmati! Süžee toimumispaigaks oli mõis maal, kus Inglise kõrgklassi esindajad ja nende teenijad peavad appi tulnud detektiivi abiga jõudma jälile salapärasele mõrvarile endi hulgast, kes tappis mõisa omaniku. Vaatamata pidevatele äpardustele, oli süžeeks standardne Briti krimilugu, mis eriliselt silma ei jäänud, aga huumoribatuudina oli ideaalne.


pilt rakvereteater.ee kodulehelt
Nii näitlejad kui lavakujundus olid antud näidendis võrdsel positsioonil naljade genereerimisel. Üks ei oleks saanud ilma teiseta ja vastupidi. Harva kohtab lava, mis on niivõrd aktiivne loo jutustamisel. Tegu oli otsekui eraldi tegelasega. Julgelt võib öelda, et polnud ühtegi eset või konstruktsiooni, mis poleks mingi hetk näitlejaid alt vedanud --  alates liftist kuni telefonini. Kindlasti pean aplausi tegema lavakujundajale kui ka tehnilise teostuse tagajale, sest ekstra täpselt nõudis just see etendus, et kõik toimuks nagu kellavärk ning just nii nagu plaanis, alates järjekorra klappimisest kuni väiksemate viperusteni välja. Tulemus oli osav, nutikas ja punktuaalne. Samas, peab välja tooma, et vaataja poleks ealesgi märganud kui midagi juhtus tegevuskava väliselt, sest kontekstiga oleks sobinud ka nihu minekud, mis ei olnud kavatsustes ja juhtusid kogemata. Mõlematpidi oli tegu võit-võit situatsiooniga.

Ma mõtlesin näidendit vaadates mitmeid kordi, et kui suurt kontrolli enda üle näitlejad peavad omama, et selle absurditralliga ilma naerma puhkemata edukalt hakkama saada. Eriti hüsteeriline ja ringi lendlev tuulepea Florence (tegelase nimi)/Sandra (tegelast mänginud tegelase nimi), Ülle Lichtfeldti kehastuses, keda pärismaailmas eal ühegi rolli lähedale ei lubataks, sest näitlemisoskus oli tal hellalt öeldes miinustes. Suureks lemmikuks ukerdas ja kakerdas end mulle Silja Miks, kes mängis Thomas't (tegelase nimi) ja Robertat (tegelast mänginud tegelase nimi) ning kes oli karakter, kes enim püüdis mingitki kontrolli enda kui ka ümberringse tohuvabaohu üle omada. Tegelase spetsiifiline kõnemaneer ja hoiak panid pidevalt itsitama ning olid igati kümnesse. Roberta roll muudeti originaalloos olevast mehest naiseks. Robertist sai Roberta, aga Thomas jäi samaks, mis oli leidlik ja igati lahe modifikatsioon. Ka teised tegelased, näiteks, peaaegu saamatu detektiiv (Eduard Salmistu) ning ootamatult Sandrat asendama pidanud lavatöötajast Annie (Anneli Rahkema), kellele mingi hetk rambivalgus liialt meeldima hakkas, tõusid millegi omapärasega esile. Kõigil tegelastel oli oma kiiks või konkreetne tõmbenumber millega pidevalt mööda pandi. Ma peaaegu uskusin, et näitlejad ei osanud näidelda ja ega nad seda laval oleva lavastuse sees ei osanudki. Arvestades seda, et näitlejad pidid mängima kehva näitlemisoskusega tegelast, kes kehastas omakorda teist tegelast -- see on juba nagu Christopher Nolani film "Inception"! -- , siis olid nii individuaalmäng kui grupimäng igati kobedad.

Kokkuvõttes, oli tegu kihvti humoorika meelelahutusega, ühe paremaga mida aastaid näinud, kuigi naljad võivad kas rohkemal või vähemal määral kõnetada või mitte. Publikule, igatahes, oli kuulda ja näha, et laval toimuv läks väga peale ning, olegem ausad, tegu on hea tükiga, väga hea vaimuka tükiga!



esmaspäev, 30. aprill 2018

Kino: "Tomb Raider"

Tervitus!

Hiljutist kino!

Pealkiri: Tomb Raider
Originaalpealkiri: Tomb Raider
Režissöör: Roar Uthaug
Näitlejad: Alicia VikanderWalton GogginsDominic WestDaniel WuKristin Scott Thomas
Žanr: Märul, seiklus 
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 16.03.2018
Millal nähtud: 16.03.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei olnud kunagi suur "Tomb Raideri" mängude või Angelina Jolie filmiversioonide austaja. Pigem olid mõlemad mulle igavad ja üksluised. Ja kohe kindlasti ei pidanud ma õnnestunud valikuks armast ja kleenukest Alicia Vikanderi tuntud seikleja ja madinatibi Lara Crofti kingades. Kuna näitlejanna ei ole mulle veel siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi, ning olen alati avatud aju puhkust võimaldavaid märulimõttetusi vaatama minema, siis minu esialgsed kahtlused näitlejanna sobilikkusest antud rolli, said sajaga maha maetud. Olen hoopis üllatunud kui rusikas silmaauku ta suutis olla!

Vaatamata süžee ebarealistlikele detailidele ning mitmetes olukordades ebaloogilisele käitumisele tegelaste poolt, mida oli nagu arvata ohtralt, peitus filmi edukuse võti Alicia Vikanderis ning kui usutavalt ebausutav ta oli. Mulle meeldis, et teda ei esitatud kui puutumatut ja üliosavat tagumikkude tuliseks tegijat, ideaalse musklilise kätšiks loodud kehaga või kõva muti käitumuse ja välimusega peaaegu superkangelast. Vähemalt mitte liialt ülevõlli. Alicia Vikander oli ennast rolli jaoks loomulikult vormi peksnud, kuid seda kõike realistlikkuse piires ning ta oli säilitanud enda armsa ja inimliku oleku, mitte nagu igatpidi ebamaine Angelina Jolie. Kasvõi detail, et kui uus Lara kiljus, siis tegi ta seda nagu iga teine naine kui mõnda närilist näeb, mitte läbimõeldult ja coolilt nagu Angelina Jolie. Põhimõtteliselt, hindasin ma kõrgelt kui ebatüüpiliselt ja usutavalt tegija uus Lara oli. Temaga oli mitmeid kordi lihtsam kontakti leida kui eelmise näitlejannaga. Lisades siia ka tegelase suhted oma isa ja seikluskaaslase, Lu Reniga, kes Larale tuge pakkusid, siis oli värske versioon kuulsast mängukangelannast minu silmis igati õnnestunud.


Kuigi action stseenid olid paljuski liialt videomänguliselt tüüpilised, sunnitud ja üheülbalised, leevendas olukorda, et vähemalt sai peategelane ohtlikumaid vigastusi kui mõned kriimud ja muhud olukorras, kus iga teine tavainimene oleks ammu juba sussid püsti visanud. Väga põnev oli ka seikluse keskpunktis oleva Jaapani kuninganna müsteerium ja seal leiduv puänt. Tervitatav oli kuidas nad enam-vähem loogiliselt üleloomulikud aspektid ära seletasid. Kolmas vaatus, mis algas koopasse sisenemise mõistatuse lahendamisega, meenutas mulle teelusikaga ka Indiana Jones'i lugusid, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Vaatamata mitmele helgele detailile, milledega minu puhul tabati märki, pean kahjuks siiski tõdema, et originaalmaterjalist tulenevalt oli film mulle ikkagi natuke igav ja üksluine. Ma oleksin oodanud tsipa rohkem värvi, iseloomu ja eripära ning eemaldumist üldisest ja laialivalguvast märuli-seiklusfilmi mallist. 




kolmapäev, 25. aprill 2018

Kino: JAFF 2018 "Tukastav printsess" ja "Gintama"

Tervitus!

Ülevaated selle aasta JAFFilt!

Pealkiri: Tukastav printsess
Originaalpealkiri: Hirune Hime: Shiranai Watashi no Monogatari
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Anime algab tutvustusega futuristlikku fantaasiamaailma, kus uuenev autotehnoloogia on A ja O ning loo keskne kuningriik on olemuselt sarnasem autotehasele kui riigile. Kuninga ainus laps, Enshen, omab maagilist tahvelarvutit, millesse n-ö loitse trükkides äratab ta ellu ja paneb erinevaid masinaid tegema mida ta tahab. Kuna isa peab tüdrukut ohtlikuks, elab viimane eraldatuna, otsekui vanglas. Kui suur monstrum ründab ootamatult kuningriiki, ei heitu Enshen, ning noor tüdrukutirts pageb, et koletisega võidelda. Äkitselt muudab süžee suunda ning vaataja paisatakse tavamaailma, kus selgub, et eelnevat lugu vestis üks tavaline teismeline tüdruk. Kokone oli tüüpiline särasilmne, energiline, hakkaja ja omapärase kiiksuga (ta kipub igal pool magama jääma) anime-neiu. Koos isaga, kes oli väikse küla mehaanik, elas ta üksluist ja vaikset maaelu. Minu huvi oli taolise vastandlike süžee pooltega sissejuhatusega suudetud välja meelitada ning ootasin põnevusega kuhu anime suundub.

Ma hindan lugusid, mis on kas vähemal või rohkemal määral müsteeriumid ning millede puhul ei tea kuni saladuste selgumiseni, et mis tegelikult toimub ja on reaalne. Antud animes vaheldusid päriselus ja fantaasiamaailmas toimuv, sulandudes üheks või olles osavalt seotud, nii et ma tõesti kahtlustasin, et äkki see muinasjutuline maailm tegelikult ikka eksisteeris. Üleminekud kahe vahel olid voolavad ja nutikalt loodud, tehes nähtava, ükskõik kui uskumatu, usutavaks ja isegi loogiliseks. Mulle väga meeldis anime värske ja unikaalne süžee ning teostus, mis erinevaid teemasid, reaalsusi, žanreid, looliine ja tegelasi nii leidlikult kompaktseks ja seostatud tervikuks punus. Loos oli ka mitmeid puänte, mida võis küll kohati ette ennustada, kuid ühte suuremat ei näinud ma tulemas, mis omakorda tegi ühe konkreetse stseeni ekstra dramaatiliseks ja pani kõigele eelnevale üldse teise pilguga vaatama.

Kuigi anime paistab nii tehniliselt kui sisuliselt esile, olin üllatunud, et emotsionaalsel tasandil see mind väga sügavalt ei puudutanud. Baasmaterjal üheks vesiseks nutulauluks minu silmist oli kenasti olemas ning Kokone ja tema peresuhted andsid alust tundeküllaseks süžee katteteemaks. Võib-olla oli loos aga nii palju muud silmi haaravat, mis tähelepanu draamalt eemale tõmbas. Fantaasiakuningriik, Heartland, oma originaalsuses ja detailirohkuses, oli vaid üks tähelepanu rööviv aspekt. Minu jaoks muutus venivaks ja ulmeks, kaugenedes reaalsest süžeeliinist, ka viimane võitlus. See oli kahtlemata omanäoline ja väga kihvtilt läbimõeldud ning sobitus sujuvalt ja mõtestatult loo kulgemisse, kuid balanss kahe maailma ja eri tooni vahel animes, kõikus kulminatsioonis veidike paigast.

Kokkuvõttes, meeldisid mulle tohutult anime kontseptsioon ja teostus. Ka peategelane, Kokone, tema kamraadid, külapoiss Morio, kaisuloom Joi, tüdruku tegijast isa, ja printsess Enshin, olid nii iseloomult kui visuaalselt kenasti väljajoonistatud. Filmis ühendasid leidlikult ja vaimustavalt jõud reaalsus ja fantaasia. Viimase varju jäid aga mõned mailisemad aspektid, nagu suhted.


-------------------------------------------

Pealkiri: Gintama
Originaalpealkiri: Gintama
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
On mangasid (Jaapani koomiksid), mis tõlgenduvad päriselu filmiversiooniks igati edukalt. Näiteks, olen siiani üllatunud kui suurepäraselt tuli välja Rurouni Kenshini triloogia. On mangasid, mis juba enne katsetamist, aga annavad mõista, et parima tulemuse jaoks võiks jääda edasi mangalehtedele või siis animeversiooni. "Gintama" on liialt pöörane, absurdne, ebakonventsionaalne ja igasugu reaalsustajuta, et mõjuda grammgi usutavalt. Jah, selline ajuvabadus võib lõbus ja värskendav vaheldus olla, eriti kui on finantse, et kaasata tipp-tasemel eriefekte ja võimaldada enam autentsust. Siiski, minu jaoks ei olnud live action antud loost õigustatud, sest mitte ainult ei olnud tegu keerulise materjaliga mida päriselu versiooniks rakendada, vaid tehnliliselt teostuselt oli tegu liialt ülejala ning kasinate rahaliste vahenditega tehtud kesise varjuga originaalist.

Hõbehing samurai, Sakata Gintoki (ehk Gintama - gin: hõbe; tama - hing), koos oma kahe kamraadi, Shinpachi ja Kaguraga, elavad Edos, feodaalversioonis Tokyo linnast, mille on vallutanud tulnukad. Samuraidel on keelatud mõõka kanda ning inimrahvas on alla surutud ja teisejärguline. Gintoki ja tema kamud on juhutööde tegijad ning satuvad oma ebaõnne tõttu tihti suurematesse või väiksematesse sekeldustesse. Kord aitavad nad kellegil leida nende kassi, siis jälle satuvad nad olukorda kus on vaja päästa maailm. Kolmiku teekond ristub igasugu suleliste ja karvastega, nagu Edo politsei, Shinsengumiga, ja tulnukate vastupanuliikumise juhi, Kotaro Katsura, ja tema veidra sõbra Elizabethiga, kes on põhimõtteliselt keegi (see on veel selgusetu, et kes) korpulentses pardi-moodi kostüümis.

"Gintama" manga koosneb mõnepeatükilistest kõiksugu jaburate teemadega ja igati naeruväärsetest igapäevalistest lugudest, millede vahele paigutuvad ka pikemad ja tõsisemat tooni looliinid, mis võivad haarata kümneid ja kümneid peatükke. Ühe viimastest on võtnud keskseks ka antud film. "Benizakura" lugu on kord juba esitatud täispika animatsioonifilmina, pluss, on see enim kasutatud looliin kogu mangas. Jah, ta on kindlasti üks populaarsemaid, kuid minu jaoks oli pettumus jälle seda üleleierdatud lugu näha. "Gintama" sisaldab mitmeid lahedamaid looliine! Baastasandil ei andnud live action versioon absoluutselt mitte midagi innovatiivset ja põnevat sinna juurde. Samas, on "Benizakura" ideaalne sissejuhatus neile, kellel mangaga kokkupuude puudub või on minimaalne.

Mulle meeldib, et manga kontseptsioonist tulenevalt ei ole lool mingeid piire kuhu minna või mida käsitleda ja kuidas. "Gintama" on just nii piiritu, ülevõlli, pilav ja kujutusvõimerikas kui autoril tujuks. Manga on pigem huumori -- jabura huumori -- viljeleja, millel on väga tugevalt esindatud ka action pool. See naljasoon on aga paljudele pihta või mööda. Minu jaoks pigem alati mööda, sest suurel hulgal on vaimukused seotud Jaapani kultuuri, keele ja ajaloo teadmistest tulenevate sõnamängudega, kuulsate isikutega (nt põhinevad peamised Shinsengumi liikmed tegelikult ka eksisteerinud sõdalastel -- Kondo, Hijikata ja Okita -- kõik nad on kunagi tegutsenud samal ajal organisatsioonis nimega Shinsengumi), kultuurikonteksti tundmist vajavate faktidega, kommetega, jne. Läänemaailma vaatajani võib nüanssidest kohale jõuda heal juhul paarkümmend protsenti -- olenevalt kui sina-peal ollakse Jaapani eluoluga.

Vaatamata veidi piinlikule visuaalsele teostusele, mis võis tegelikult, arvestades originaalmaterjali arulagedust, isegi mõne kraadini tahtlik olla, olin ma üpris rahul näitlejatevalikuga, kes olid mangalehtedelt tuntud tegelasi kehastamas. Gintoki oli üpris ehe, Kagura veidralt nunnu, Takasugi piisavalt salapärane, Okita emotsioonitult kirglik (tegelase imelik paradoks), jne. Ma ei saa öelda, et keegi kümnetest karakteritest oleks oma rolli täitjaga täitsa mööda pannud. Hijikatal oleks võinud kulm veidi enam kortsus olla ja Katsura natuke tolam, kuid ma jäin siiski iseäranis rahule. Ühte asja, mida jaapanlased mangade ja animede live actionites võrreldes Hollywoodi versioonidega üliedukalt kipuvad tegema, on just autentsete ja usutavate näitlejate valimine. Ka siin oli tulemus taas kümnesse!

Kokkuvõttes, "Gintama" ei ole kohe kindlasti neile, kes animest, mangast või Jaapani kultuurist mõhkugi ei tea, isegi neil, kes antud manga või animega väga tutvunud ei ole, võib film olla raske seedida. Originaalmaterjali austajale on kindlasti aga huvitav näha teadatuntud loo päriselusse paigutatud varianti. Iseasi, kas ta on selles meediumis edukas või mitte. Minu silmis aga pigem mitte.



neljapäev, 19. aprill 2018

Etendus: "Ninasarvik" ja "Šeherezade ja tema lood" - Läti Rahvusooperi külalisetendus

Tervitus!

Seekord kaks balletti, üks kodumaine toodang ning üks naabritelt!

Pealkiri: Ninasarvik (Mai Murdmaa tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Vanemuine (KUMUs)
Lavastaja-koreograaf: Mai Murdmaa
Osatäitjad: Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Merilin Mutli, Anton Iakovlev
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 13.05.2017
Millal nähtud: 02.04.2018
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Naudin balletti ja mitte ainult klassikat, vaid ka kaasaegsest loomingust oskan lugu pidada. Käesolevat etendust vaadates jõudsin aga endamisi järeldusele, et minu silmis on minule passiv ballett tihedalt seotud esteetikaga, lähtudes arusaamast -- mis on ilu -- minu silmade läbi. Seda mitte ainult tantsus, vaid ka nähtavat saatvas muusikas, teemadekäsitluses ning ülejäänudes toetavates aspektides. Fookuses on tervik. Antud etendus ei pakkunud mulle aga sellist ilu mida mina esmajoones ballettides hindan, mille tulemusena võin kiita ideed ning tehnilist teostust, kuid kokkuvõttes, ballett minu maitseeelistuse poolehoidu ei võitnud. Mainin juba alguses, et minu tantsuga sina-peal külastuskaaslane, oli aga siiralt vaimustuses ning, taaskord, ühele rusikas silmaauku, teisele rusikas vastu nina -- sama rusikas aga sihtimine veidi viltu.

Ballett põhineb Eugène Ionesco originaalis just fašismi kritiseerival näidendil "Ninasarvik". Mees oli Rumeenia ja Prantsuse juurtega näitekirjanik, keda mõjutasid teose loomisel 30ndate Rumeenias pead tõstnud fašistlikud ühiskondlikud meelesuunad. Inimesed muutusid tema perspektiivist otsekui ninasarvikuteks -- jäikadeks, barbaarseteks, hoolimatuteks, paksunahalisteks, juhmadeks, tagurlikeks, enda alla kõike muud trampivateks, karjahullese võimus hävitavaks massiks. Sama metamorfoosi või omistada kõikide muude ekstreemsete -ismide mõjus inimestele ning ühiskonnale. Arendades teemat edasi tõuseb esile konflikt: mass versus üksikisik. Ehk siis, on tegu äärmiselt päevakajalise süžeega ka tänapäevases kontekstis -- teema on igihaljas. Ühesõnaga, balleti lähteidee oli intrigeeriv, kiiduväärt ja tähenduslik.

Tehnilist poolt vaadeldes, oli ka visuaalne teostus igati õnnestunud, ideed toetav ning võimendav, ja kompakte ning seostatud. Punapõsksed noored naudivad linnamelu, värsket armastust, kergeid omavahel põrkumisi ja üksteist. Ükshaaval nakatuvad nad aga ootamatult kärmelt levivasse ühiskonnahaigusesse ja moonduvad ninasarvikuteks. Loomalike ja puiste sammudega, selg küürus, ning uue sarvninaga, tatsavad inimloomad teineteise järel lavalt. Viirusest ei pääse keegi, kuniks lavale on jäänud vaid kaks veel inimliku käitumise ja olemusega noort. Järgneb intensiivne ning köitev duett, kus mees püüab naist tagasi hoida vältimatust saatusest -- tegu oli pilku naelutava, võimsa ja tundeküllase etteastega, mis oli ideaalne kulminatsioon balletile. Etendus lõppeb noodil: üks mees loomakarja vastu -- õnn või õnnetus? Lisades siia ka asjakohased taustaanimatsioonid ninasarvikutest ning rõhuvat, klaustrofoobilist ning istekohal end nihelema panevat üldist meeleolu võimaldava üldkompoti, ei tohiks tantsuetendus kedagi külmaks jätta.

Siiski, ei vajutanud ballett just neid ilule keskendunud nuppe, mis minu silmad särama paneb. Kõige kriipivamalt tõusis see esile muusikas. Mul on väga tundlikud kõrvad, näiteks, ei saa ma kontsertidel olla ilma kõrvatroppideta. Samamoodi, ebamugavust tekitavalt, mõjuvad mulle paljud alternatiivžanrid. Viimaste hulka langesid ka antud etenduse taustahelid. Võib kõlada karmilt, kuid minu jaoks ei olnud tegu muusikaga, vaid müraga, mis mind mingi hetk nii häiris, et segas keskendumist tantsule. Siin ei olnud iva enam vaid muusikalises eelistuses, sest kuuldav tekitas mulle füsioloogiliselt ebameeldivat tunnet. Kui siduda see tunne loo sisuga, siis oli taoline efekt publikule isegi oodatud, sest etenduse eesmärk ei olnud tekitada vaatajas turvalist, mugavat ja sooja tunnet. Otse vastupidi. Ikkagi, kompliment osavale ühemehebändile, Rainer Jancis'ile, kes iga viimse kui heli oma mitme instrumendiga esile tõi, kuid minu kõrvadele oli see üpris väljakannatamatu müra.

Lisan veel ühe veidrama põhjuse, mis ootamatult takistas mind etendusega vaevatumalt kaasa minemast. Ma mõistan, et ninasarvik on valitud esindama ühiskonna haigust vaid looma füüsiliste omaduste poolest, kuid mind see paralleel ei puudutanud. Ma ei suutnud selle mõttega kaasa minna, sest minu arusaamast lähtudes ei ole ükski loom loomuselt halb. Inimene, pannes loomadele peale enda põhimõtted ja lähtudes enda vaatevinklist, on veendunud, et, näiteks, karjamentaliteet on kategooriliselt laiduväärt. Tagab see ju ka teatud hulgal turvalisust ja tuge liikmetele, mis on tervitatavad omadused. Mulle põhimõtteliselt ei passi mõistete ja mõtete ülekanded, mis kasutavad loomi kui millegi negatiivse illustratsioonina. Ma mõistan -- aga see ei mõju. Viimane on muidugi puhtalt minu isiklik kiiks.

Kokkuvõttes, on tegu vastuvoolu balletiga nii oma süžeelt kui teostuselt, mida võib oma mallivälisuse ja julguse eest ainult kiita. Ilmselgelt, olen ma aga oma arusaamas balletist ning oma maitseeelistustes nii kinni, et tulenevalt suurematest ja väiksematest minu visiooniga mitte sobituvatest detailidest, ei suutnud etendus mind täienisti kõnetada. Näiteks, eelistan voolavat tantsu käesoleva meelega katkendliku ja stiililt konarliku asemel. Emotsioone tekitas nähtu minus ohtralt ning, antud olukorras, väärtustan ka neid negatiivsemaid.



-------------------------------------------------------

Pealkiri: Šeherezade ja tema lood (Leo Mujici ballett kahes vaatuses Nikolai Rimski-Korsakovi ja Zoltán Kodály muusikale)
Teater: Läti Rahvusooper (Rahvusooper Estonias)
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 08.04.2016 (Läti Rahvusooperis)
Millal nähtud: 27.02.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt opera.ee kodulehelt

Tuhat ja üks ööd on sisutihe ja mahukas kogumik Lähis-Ida rahvalugusid, mida raamistab sultan, Shahriyar'i, ja tema naise, Šeherezade'i, omavaheline vaimne võitlus. Mehel relvaks käsk naine hukata, naisel kaitseks osav keel ning virgas meel lugude näol, mida ta mehele õhtust õhtusse vestab, et enda tapmist edasi lükata. Ma pole ühtegi versiooni sellest pingelisest kassi-hiire mängust üheski formaadis kunagi laval näinud, ehk siis, tulid lahkelt appi naabrid lätlased, kes eksootilist ja pinevat lugu balletiversioonis pakkusid. Tulemus oli emotsionaalne, sensuaalne ja plahvatusohtlik.

Tegu on järjekordse etendusega, kus sünopsise lugemine, kas enne esimest vaatust või pärast, oli vähemalt mulle hädavajalik, et kõigest laval toimuvast selgelt sotti saada. Teades küll originaalmaterjali, oli mul tihtipeale peas nõutus -- kes on see vaid niudevöös mees, kes nukralt ringi jookseb?, kuidas teha vahet kõikidest sarnaselt riietatud põhitegelastest naistest?, kuidas olid omavahel seotud erinevad põhitegelastest mehed?, jne. Esimene vaatus oli kohati üks värvide ja inimsabimise virr-varr, millesse selgus tuli vaheajal kui vaatuse ülevaatega tutvusin. Kui aus olla, poleks ma kunagi selle peale tulnud, et mainitud napilt riides mees on Šeherezade'i kaitseingel. Tekkis ka heureka! moment, sest üks segadust tekitavatest tantsijannadest oli peategelase õde ning, üks meestest, sultani vend. Ainuüksi nähtavast tempokast tegevuste keerisest lähtudes jäid sellised detailid adumata. 

Visuaalselt oli esimene osa aga nagu kerge rusikas kõhtu. Seksikas ja lummav, kuid mis realistlikult peegeldas originaalmaterjali tegelikult ju sünget sisu. Väga muljetavaldav oli kuidas sultanile ridamisi uusi süütuid naisi sekunditeks sülle toodi, nagu konveieril, ning oma kümmekond neid lavalt hukatuna lahkus. Tasakaalustamaks kaitseingli meeleheitlikku turvamist, tegutses halba ennetava kohalolekuna sultani esimene naine, heites varju kõigele toimuvale ning kummitades ja mürgitades mehe mõistust jätkuvalt naissoo vastu.

Kuigi ballett oli hoogne ja täis elektrit, jõuti loo sees olevate kuulsate lugudeni alles teises vaatuses, mis tõi raskemeelsesse ja üpris nukrasse õhkkonda omajagu lusti ja muinasjutulisust. Oma etteaste sai muuseas Aladdin, Sinbad ja Päike ning Kuu. Väga kihvt oli kuidas lood püüti teha tõetruuks ning nende konkreetset sisu ja toimuvat selgemini vaatajani tuua. Näiteks, kulges ports sinisesse riietunud tantsijaid ühtselt liikuva merena, mis Sinbadi ümbritses, kandis või takistas. Tulemuseks oli lahe efekt ning nutikas viis teha olematu tõetruuks. Helgem ja maagilisem osa balletist aga peatselt möödus ning kulminatsiooniks oli paduvihm, mis langes lavale pea terve lõpuseiga ajal. Mind väga huvitas kuidas, selle ohtrast hulgast tulenevalt, seda juba lavaauku ei voolanud. Vee taustal tantsisid või siis vaimselt võitlesid Šeherezade ja Shahriyar intensiivselt edasi. Erinevalt originaali kokkuvõttele, tõmbas ballett kardina üpris kurval noodil kokku, mis vastas toonilt etenduse interpretatsioonile paari saatusest. Mõlemad väsinud, kuid naine iseäranis kurnatud meeletutest katsumustest ja pingest, variseb kurnatult inimvarena kokku.

Intrigeeriv lähtematerjal, julge tõlgendus, veetlev koreograafia, seksikad kostüümid, väsimatu tempo, paeluv muusika (mitmed meloodiad tundsin isegi ära!) -- suurepärane etendus!