pühapäev, 18. veebruar 2018

Kontsert: TOTO

Tervitus!

Nostalgiamuusikat seekord!

Esineja: TOTO
Asukoht: Nordea Kontserdimaja
Millal nähtud: 12.02.2018

pilt piletilevi.ee kodulehelt
CD-de leviku koidikul hankis mu ema endale tonnide viisi plaate oma kunagiste ja sellehetkeliste lemmikute hulgast. Arvestades seda, et võltskoopiad olid laialt levinud ja turult võis neid vabalt osta lademetes, siis tekkis neid kodus kokku tõesti tubli hulk. Whitesnake, AC/DC, ZZ Top ja muud taolised ei kõnetanud mind kui last niiväga, kuid teatud artistide kogumikke kuulasin omaette üksi kodus igal võimalusel. Kate Bush, Genesis, Fleetwood Mac ja TOTO -- need olid mu vaieldamatud lemmikud. Suurim soov oleks kõik laval kunagi ära näha, kuid nelikust on aktiivne hetkel vaid viimane ning võimalust oma lapsepõlve meelisbändi live'is kuulata ei saanud ma mitte mingil juhul kasutamata jätta.

TOTO võrdub enamustele ülimenuka "Africa" looga, kuid bänd on andnud välja 14 albumit, ajavahemikus 1978-2015, ning loonud lademetes suurepärast muusikat. Ehk siis, on mehed tegutsenud, nagu tuuri pealkiri ütleb, 40 aastat.  Lisaks sellele palale on TOTO tuntud ka muude iseäralike iseloomujoonte poolest. Näiteks, on bänd kui bussiterminal, sest uued ja vanad liikmed reisivad vahelduva eduga ning eri põhjustel sisse ja välja. Asutajaliikmetest on oma pideva kohalolekuga õnnistanud vaid Steve Lukather (kitarr, vokaal) ja David Paich (klahvpillid, vokaal). Muutunud on eri perioodidel muuhulgas nii põhivokaal (Bobby Kimball, Joseph Williams ja Fergie Frederiksen) kui löökpillide ja trummide meister (asutajaliige Jeff Porcaro -- kes suri 1992; Simon Phillips). Veel on iseärasus, et bänd sisaldab mitut andekat lauljat ning vaatamata põhivokaalile suudavad laule üksinda kanda ka teised -- enamus lugusid esitab peamine laulja, paar ülejäänut aga keegi teine grupist, näiteks, tihti Steve Lukather. Kõigil neil on eri tugevused ning lähtudes loo vajadustest, tuleneb esitaja. Üks humoorikas fakt ka. Mitte ükski teine bänd ei saa vist öelda, et oleks panustanud sedavõrd agaralt naistenimega laulude loomisesse kui TOTO. Tõestusmaterjalina eksisteerivad "Rosanna", "Angela", "Carmen", "Melanie", "Pamela", "Lea", jne.

Julgen ka väita, et kõigil meie elus on killuke TOTOt. Või siis vähemalt on bänd seotud mitmeid veidraid ja ootamatuid teid pidi erinevate muusikamaailma tegijatega. Näiteks, on Joseph Williamsi isa kuulus ja kõrgelt hinnatud kinomaailma helilooja John Williams, kes on loonud muusika sellistele eepilistele filmidele nagu "Star Wars", "ET", "Üksinda kodus", Indiana Jones'i triloogia ja Harry Potteri seeria. TOTO sulest tuli ka suurem osa sci-fi klassika "Dune" (1984) soundtrack'ist. Samuti, saab kuulata Michael Jacksoni legendaarsel plaadil "Thriller" enamus lugude instrumentaal poolel TOTO muusikuid (Steve Lukather, David Paich, Jeff Porcaro, Steve Porcaro). Peale selle, on seal plaadil leiduv "Human Nature" kirjutatud David Paichi poolt. Minu jaoks oli suur üllatus, et Joseph Williams on heliloojana töötanud ka minu teismeea lemmikseriaali "Roswell" heaks ning laulnud animafilmi "Lõvikuningas" täiskasvanud Simba osa. Veel võib mainida, et TOTO asutaja liige ja trummar, 1992. aastal lahkunud, Jeff Porcaro, oli üks enim lindistatud n-ö session musician'e ehk siis midagi vabakutselise trummari sarnast, kelle löökpilli annet ja teenuseid võib kuulda järgmiste artistide loomingus: Dire Straits, Pink Floyd, Eric Clapton, Bruce Springsteen, Elton John, jpt. TOTO on koostööd teinud ning panustanud märkimisväärselt muusikasse ka väljaspool gruppi ning nende panust ei saa mõõta vaid looga "Africa".

"Africa" on muidugi hea lugu, kuid ta pole minu silmis kaugeltki parim. Kui aus olla, ei mäleta ma seda pea üldse kui lapsena ema CD-sid kuulasin. Kuigi TOTO viljeleb erinevaid stiile, fokuseerides popile ja rockile, eelistan mina nende pop suunda, mis muide aga kahjuks bändi tõsiseltvõetavust vähendas. Sellest tulenevalt on mu südamelähedasemad lood just sellelaadsed -- tippteoseks minu silmis vaieldamatult "Stop Loving You". Laulu energia, pillimäng, vokaal ja kaasatiriv toon on lihtsalt uskumatu! Siit ka nüüd lõpuks kontserdi enda juurde ja tõdemuse, et olin veidi pettunud. Nagu mehed ise ütlesid, arvestades bändi loomingu mahtu, on äärmiselt keeruline valida just need lood, mis täidavad kuskil 2,5 tunnise kontserdi. On igati loomulik, et 40 aasta ja 14 plaadi kõik laulud ei saagi valituks ja otsustamisprotsess on keeruline, kuid, olgu -- üks mu lemmik lugu ei kõla, okei, kaks ei kõla, kolmas, neljas, aga teevad mind juba õnnetuks ning tundsin, et vaimustuse õhku sai must omajagu välja lastud. Mitmed mu oodatumad laulud ei ole ka just kõige populaarsemate killast, kuid lootus jäi, et kuulen neid siiski. Põhimõtteliselt, jäi mu kõrvu paitamata "I'll Be Over You", "Pamela", "Melanie", "Running Out of Time" ja teised. Kurvaks tegi mind aga see, et "Stop Loving You" esitati akustilise üheminutilise versioonina. Ma tahtsin nutta, sest see ei ole SEE!

Proovisin endast üle saada ja hinnata seda mida oli, mitte seda mida ei olnud. See mis oli, tegelikult oli ju vinge. "Rosanna" tõi kananaha ihule, "Lion" on ikka nii julmalt alahinnatud, "I'll Remember" mõjus lõõgastavalt, "Angela" oli magusalt kurb, "Hold the Line" on ikka üks kihvt tagasivaade 70ndatesse, "Stranger in Town" on lihtsalt veider aga kaasahaarav lugu. Kõlasid ka veel "Lovers in the Night", "The Road Goes On", "Girl Goodbye", "Alone", jpt. Pole kahtlustki, et oli mida hinnata ja nautida. Minu meeldivaks üllatuseks kõlas ka kaks instrumentaallugu, kus mehed said oma vaimustavat pillimängu oskust demonstreerida ilma tähelepanu rööviva vokaalita. Viimase loona, enne lisalugu, sai publik lõpuks nautida "Africat". Selleks paluti rahval püsti tõusta ning kaasa laulda -- seda ka agaralt tehti. Publik tõmmati lõpuks ka käima. Lahe oli live'is armastatud lugu ära kuulda, kuid vasikavaimustust mul ka seekord ei tekkinud.

Kontserdi keskele paigutas bänd ka segmendi "Acoustic Storytellers", kus lihtsustatud lühiversioonidena sai kuulda grupi erinevaid lugusid ning kõrvale ka meeste kommentaare. Siin esitati lõpuks ka "Stop Loving You". Seda küll liiga lühidalt ja ilma ülikõva täispaketi ja vungita, kuid vähemalt sain muiata selle üle, et konkreetse laulu loomisel ja üldse stuudios olles, mainis Jospeh Williams tögavalt, et David Paich võib olla jube "slavedriver" ehk kubjas. Samuti esitasid mehed ka eriti iidse loo "Miss Sun", mis aitas neil plaadilepingu üldse saada. Ka eelpoolmainitud Michael Jacksoni "Human Nature" sai paar minutit ning laul on kirjutatud David Paichi tütrest ajendatult.

Bändi kohta saan öelda vaid ühte -- rokipeerud, tõeliselt andekad ja vastupidavad vanamehed. Kui mõelda, et kes enam esile tõusis, siis on raske vastata, sest kõik hiilgasid. Raske on aga mainimata jätta Steve Lukatherit, kes oma kidrale osavalt säru tegi. Ka löökpillide poisid kütsid vingelt. Eriti multifunktsionaalne oli Warren Ham, kes lisaks saksofonile mängis flööti ja suupilli. Igati arusaadav arvestades kui palju aega on möödunud, kuid Joseph Williamsi hääl ei olnud enam nii klaar ja kõrgeid toone haarav kui 80ndate originaallugudelt mäletan. Siiski, sai ta soliidselt oma esivokaali rolliga hakkama. Bändi grupitöö oli igati kiiduväärt.

Antud tuuri koosseisu kuulusid:
Shannon Forrest - trummid
Lenny Castro - löökpillid
Steve Lukather - vokaal, kitarr
David Paich - vokaal, klahvpillid
Joseph Williams - vokaal
Steve Porcaro - klahvpillid
Shem von Schroeck - bass
Warren Ham - saksofon, vokaal

Kontsert kestis 2,5 tundi ning algas ja lõppes ettenähtud ajal, mis on minu silmis alati suur pluss. Esile tuleb tuua ka lavakujundust ja valgustust, mis oli detailne, liikuv ja suurepäraselt toetas ning andis lisa efekti muusikale. Minu vingumiskohaks oli aga heli. Instrumente kuulis küll, kuid millegipärast kippus lauldu koos sõnadega jääma nõrgaks ning ära kaduma. Muusika summutas hääled. Kas tõesti on saali akustika nii kehv või oli asi tehnikas või...? Igatahes, see oli kohati päris häiriv ja pärssis kontserdi naudingut. Samuti, oli publik üpris tagasihoidlik ning tundus, et bändil oli raske neid kaasa haarata. Teisalt, oli kontsert ju välja müüdud ning Eesti publik ongi selline vaoshoitum.

Kokkuvõttes, kui ma nüüd ka kuidagigi saaks Kate Bushi, Genesise ja Fleetwood Maci laval ära näha, oleksin äärmiselt rahul!



kolmapäev, 7. veebruar 2018

Mida teha? Kuhu minna? (3) Maailmateater koduõuel ehk NT Live

Tervitus!

Seekord ülevaade Coca-Cola Plazas toimuvatest Londoni National Theater LIVE teatrietenduste ülekannetest!
pilt http://ntlive.nationaltheatre.org.uk/ kodulehelt

(Järgnevad pildid: forumcinemas.ee kodulehelt)

Kui üks tüütu ja hävitav faktor kõrvale jätta, on tegu ühe mu lemmikuma ürituste sarjaga üldse... kui aga vaid need etendused ei algaks minu ööpäeva jaotuse mõttes keset argipäeva öökoidikut (loe: kell 21.00)! Peab London meist ajavööndis kaks tundi tagapool olema? Kas äkki saaks otseülekanded vahetada lindistuste vastu? Vahet ju ei ole kas näitlejad näitlevad just sel hetkel kui mina neid vaatan või mitte. Peaasi, et ma üldse neid West End tükke kodumaal pehmes ja mugavas kinotoolis näen ja pea olematu hinna eest. Kui palju rahvast, peale minu, kinosaalist väljaspool tükki minuga üheaegselt vaatab ei ole mingi faktorgi. Etenduste kestus on keskmiselt kolm tundi, mis tähendab, et tööpäeval jõuan heal juhul koju pool üks öösel – olen aga inimene kes vajab oma iluund meeleheitlikult! Ehk siis, palun toimumisajad inimlikumaks! Aga, otse loomulikult, saan ma aru, et nende kellaaegadega ei ole suurt ette võtta ning pean hambad ristis ära kannatama kui tahan Eestis maailmatasemel näitekunsti nautida. Hea asja eest olen nõus veidi und kaotama.

Vaatamata mu enda erivajadustele, on tegu aga suurepärase ja ülimugava võimalusega kogeda Suurbritannia rahvusteatri repertuaari ilma lendamise ja suure hunniku raha välja käimata. Peale selle, on võimalik jälgida kuidas maailmatasemel produktsioonid üldse toimivad, sest nähtu ei ole vinge vaid näitlejatöös vaid ka teistel tasanditel nagu lavavõimalused, tehnika, jne. Seda kõike kallil kodumaal -- kui väga nähtavasse sukelduda ja punnitada, siis võib kohati tekkida tunne, et oledki samas saalis lavastusega!  Samas, ei saa kuidagi väita, et meie kodumaine toodang märkimisväärselt alla jääks.




Erinevad faktid, mõttemõlgutused ja kordama kippuvate küsimuste vastused:

- Otseülekanded toimuvad juba aastast 2009 ja Coca-Cola Plaza on neid nii kaua ka Eesti publikuni toonud. Esimene ülekanne oli "Phèdre" (25.06.2009). Teine etendus oli Shakespeare'i "Lõpp hea, kõik hea", mis oli minu esimene kokkupuude sarjaga ja mida mäletan, et sõbrannadega vaatamas sai käidud. Septembriga 2017 algas ülekannete 9. hooaeg.

- Etenduste toimumisgraafik on kaootiline. Võib olla kuid kus midagi ei toimu, mõni teine kuu aga sisaldab lausa mitut ülekannet. Üks asi on vaid kindel, linastused toimivad reeglina neljapäeviti (paar korda on ka muudel argipäevadel nt laste tükk "Peeter Paan") -- kõik muu on kontrollimatute hoovuste meelevallas.

- Infot uute lavatuste kohta saab esmalt NT Live Facebooki lehelt, nende infokirjast, teatri aasta kõigi tulevate etenduste infoülevaadetest või National Theatre Live kodulehelt. Aja möödudes jõuavad uue tüki linastusajad ka Forum Cinemas kodulehele ning pärast seda saab peatselt pileteid broneerida ja osta. Üldiselt, kannab kino üle kõik pakutavad etendused, kuid on ka erandeid (nt 2017. aasta "Yerma"). Mõnikord avalikustatakse ports tulevaid tükke korraga, mõnikord üks haaval. Etteteatamisaeg tulevatele ülekannetele võib olla äärmiselt lühike (nt üks kuu) või väga pikk (nt pool aastat).



- Vahepeal korratakse ja tuuakse publikuni juba nähtud etendusi, mis osutusid iseäranis menukateks (nt "Hamlet", "Coriolanus", "Sõjaratsu").

- Ei tasu karta, et piletid peab kohe kohe ära ostma või seansid müüvad end kindlasti täis. Olen märganud, et keskmiselt kuskil 30-40% 178 inimest mahutavast saalist (Coca-Cola Plaza 7. saal) saab täidetud. Kui on tegu populaarsete etendustega, siis ei ole haruldane aga, et kõik kohad saavad täidetud või suurem osa saalist on väljamüüdud. Cumberbatchi "Hamletit" kanti üle päris mitu mitu korda, sest nõudlus oli meeletult suur. Üldiselt aga, ei pea pelgama, et pileteid ei saa. Enamjaolt on kohti saadaval ka linastuse toimumispäeval.

- Miks mõni tükk menukaks saab ja mõni mitte, tekitab mus segadust, sest paljud imelised tükid on üpris tühja saaliga jäänud. Samas, teised, meelitavad suurema hulga rahvast kinno (nt "No Man's Land" -- siinkohal aga võidutses vast Stewart-McKelleni fantastiline ja efektne kombo ning palju vasikavaimustust kekitanud "Hamlet" -- kuigi siin oli oma märkimisväärne roll Sergo Varesel, kes selles üles astus).

- Minu lemmikud nähtutest on "Audients" (Helen Mirren peaosas kuninganna Elizabeth IIna - 2013), "Jane Eyre" (2015), "Ohtlikud suhted" (2016) ja, mu esimene, "Lõpp hea, kõik hea" (2009).



- Lisaks etendusele endale, sisaldab ülekanne ka lühidat sissejuhatust ning vaatuste vahele paigutuvad kas intrvjuud näitlejate, lavastaja ning meeskonnaga, lavatagused kaadrid, tüki ülesehitamise protsessi sissepõiked, info lavastuse kohta, muud põnevat seoses nähtavaga, vm. Võrreldes aga Metropolitan Opera ülekannetega on lisamaterjali kiduralt, kuid alati ei olegi vaja vaatajat liialt infoga üle külvata. Antud kontekstiga sobib: vähem on rohkem. Samas, on ooperiülekannete boonuskaadrid ikka äärmiselt põnevad, põhjalikud ja silmiavavad -- natuke võiks NT Live seda siiski matikida.

- Enne saali sisenemist saab ukse juurest võtta inglisekeelse näidendi 1A4 infolehe, kust leiab osatäitjate ja meeskonna nimed, infot sarja ja tulevaste linastuste kohta. Tüki lühiülevaadet või põhjalikumat vaatuste lahti seletamist ei ole. Ega see leht just ülemäära informatiivne ei ole, eriti võrreldes Eesti tükkide kavadega, kuid antud olukorras on see igati asjakohane, arvestades, et priskem infovoldik maksaks suure tõenäosusega ekstra raha.

- Ülekannetel on alati inglisekeelsed subtiitrid. Eesti keelset tõlget, ei verbaalset ega subtiitrite näol, ei ole. Ehk siis, eeldab nähtavast aru saamine teatud tasemel inglise keele oskust. Lihtsamatel etendustel saab vähesega hakkama, nt Shakespeare nõuab aga kõrgemat taset. Mulle aga etendust saatev kirjalik tekst abipaketina koosluses suulisega igati sobib, sest kohati on kergem dialoogi omastada kui lisaks kuulamisele saab seda ka lugeda, eriti vana inglise keele juures (nt, taas, Shakespeare).



-  Tavaliselt valitakse sarja näidendid, mis ei ole ainult oma produktsiooni tasemelt tegijad, vaid kus astuvad üles ka maailmakuulsad või siis Suubritannia koorekihti kuuluvad näitlejad. Näiteks on NT Live lavastustes rolle täitnud: Helen Mirren, Gemma Arteton, Andrew Garfield, Rory Kinnear, Johnny Lee Miller, Jude Law, Gillian Anderson, Chiwetel Ejiofor, James Corden, Chris O'Dowd, Benedict Cumberbatch, Ralph Fiennes, Mark Strong, Tom Hiddleston, Tamsin Greig, Daniel Radcliffe, Imelda Staunton, Patrick Stewart, Ian McKellen, John Lithgow, Ruth Wilson, Carey Mulligan, Dominic West, jpt.

- Alati on ülekande keskel ka üks vaheaeg, mil on võimalik tualetis käia, joogi-söögi lisa hankida ning vabalt Coca-Cola Plazas ringi uidata. Tavaliselt on vaheajal kuskil kümme minutit ekraanil taustaks staatiline vaade etenduse lavale, mida saadab lähtekoha publiku sumin. Järgmised, kuskil kümme minutit, on eelpool mainitud näidendiga seotud boonusmaterjali näitamiseks.

- Vastupidiselt tavapärasele teatrikülastusele, võib NT Live ülekannetel ka toiduga nohistada või näiteks joogiga saali tulla. Kuigi popkorn näpus pole ma õnneks kedagi kohanud, saab teisi segamata ja diskreetselt komme või muud krõbistada ja teed lürpida küll. Tegu on ju ikkagi kinoga ja väga formaalse teatrietiketi reegleid ei kehti (ka riietus on vaba ja pigem mugav). Teistega arvestamine ja viisakus aga üle kõige! 

- Lisaks Coca-Cola Plazale, toimuvad linastused ka Tartus ja Viljandis.

Soovitan soojalt kasutada võimalust ning külastada mõnda NT Live ülekannet! Esiteks, on lahe näha kinoekraanil midagi, mis ei ole film. Teiseks, kordan, kui palju ikka tekib võimalusi näha tipptasemel lavastusi otse Londonist!

Tulevad linastused (piletid juba saadaval):




1. märts 2018 - "Kass tulisel plekk-katusel" (autor: Tennessee Williamsi) - ma ei olegi kuulsa autori antud näidendit laval kogenud, vast on selleks nüüd aega!

22. märts 2018 - "Julius Caesar" (autor: William Shakespeare) - üks nimi "Ben Whishaw", rohkem pole mul vaja, et sammud kino poole suunata.

12. aprill 2018 - "Hamlet" (autor: William Shakespeare) - kordus, mis on mul juba nähtud!

10. mai 2018 - "Macbeth" (autor: William Shakespeare) - olen seda tükki liialt palju näinud, vast jätan seekord vahele.




esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Kino: PÖFF 2017 (2) "Anarhist kolooniast" ja "Vee puudutus"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Päev 2 -- 18.11.2017

Pealkiri: Anarhist kolooniast
Originaalpealkiri: Anarchist from the Colony
Riik: Lõuna-Korea, Jaapan
Programm: Põhivõistlusprogramm: väljaspool võistlust
Kestus: 2h 09 min
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma ei tea mida ma ootasin, aga Jaapani ajaloolist kohtudraamat kohe kindlasti mitte. Ma ilmselgelt ei teinud piisavalt kodutööd, et aduda mis sorti filmi vaadata valisin. Ma tunnistan, et suhtusin sellesse veidi stereotüüpselt ehk siis, eeldasin veidrat Aasia komöödia, actioni ja Jaapani koomiksimaiguga ajaloolist süžeed. Ma ei ei saa aga grammigi väita, et see inimõiguslik protsess, mis kogu loo haaras ja mille ümber tegelikus tegevus keerles, äärmiselt paeluv ei oleks olnud. Veidi ootamatu lihtsalt!

Loo keskmes oli korealane Park Yeol ja jaapanlanna Kaneko Fumiko. Toimumisajaks 20ndad Tokyos, kui pärast katastroofset maavärinat kasutati selle tagajärgi ära rassivihaks Jaapanis elavate korealaste vastu. Toimumus tuhandete süütute korealaste tapmine ning tähelepanu eemale tõmbamiseks neist koletustest ja ka nende õigustamiseks, tehakse näidis protsess kahe värvika, sümpaatse, õige asja eest väljas oleva ja, olgem ausad, kriminaalse paari üle. Pole vaja maha salata, et nad tõesti planeerisid teatud paikade pommitamist, kuid ülekuulamiste käigus maaliti neist pilt kui jõledatest terroristidest. Kuna tegu ei olnud ohmudega, suutis paar toetajate abil pöörata kohtumõistmine osati enda kasuks, et tuua maailma tähelepanu korealaste julmale tapmisele. Samuti, oli Jaapani valitsusel paari hädasti vaja, sest kui viimaseid ei saaks riigi reetmises süüdistada, siis ei oleks riigiametnikel millegagi vähemusrahva hävitamise kübekeseks õigustuseks. Ja, otse loomulikult, tapatalgude valguses oleks see veel enam maailma pahameelt Jaapanile toonud kui kaks süütut inimest suurejoonelise protsessi käigus surma mõistetakse. Seega, omas paar omamoodi võimu kogu toimuva üle, mida nad ka usinalt ära kasutasid (nt õigus kohtus Korea traditsioonilist riietust kanda). Mõlemale poolele oli protsess vajalik oma eesmärkide täitmiseks ning see lükkamis-tõmbamismäng oli üpris kaasahaarav, rääkimata konkreetse kohtuprotsessi keerukusest ja vingerdustest. Lõpp oli aga kahjuks aimatav. Siinkohal, on tähtis ära märkida, et tegu on üdini tõestisündinud looga ning tegelased põhinevad päriselus eksisteerinud isikutel. See fakt paneb juba tõsisemalt asja üle mõtlema...

Mulle meeldis filmi toon. Vaatamata sisule ei olnud see raske ja sünge, otse vastupidi, tundeküllasust oli ohtralt, aga lähenemine oli pigem helge ja isegi humoorikas. Sellele aitasid hulganisti kaasa kahe peategelase karakterid, kes vaatamata pöörasele ning õudsele olukorrale suutsid olla erksad, särtsakad ja teenida enda seatud kõrgemat eesmärki. Iseäranis sümpaatne oli Kaneko Fumiko, eriti valusa lapsepõlvega jaapanlanna, kes kirglikult korealaste õiguste eest väljas oli ning kelle side Park Yeoliga oli tugev, nii intellektuaalselt kui spirituaalselt. Mulle siiralt meeldis kuidas näitlejanna, Moon Choi, kes on muideks hoopis korealane, teda mängis: krapsakas, positiivne, iseteadlik ja oma ajast naiste suhtumisel teistest kilomeetreid ees. Jaapani "kawaii" miksitud feminismiga. Muide, paljuski on kogu protsessist teada ning süžee ise üles ehitatud just päriselu Kaneko Fumiko memuaaridel, milled too kirjutas kui oli vangis.

Lisaks pean tooma esile, et lugu ei langenud musta-valge lõksu, mida liialt tihti ette tuleb taoliste algmaterjalidega. Ehk, korealased head ja jaapanlased pahad. Mulle imponeeris, et jaapanlasi oli küll ka jätiseid, kuid oli ka hallikarva ja mõistlikke ning ka neid, kes peategelaste eest väsimatult võitlesid. Miinusena tooksin välja, et kohati kippus lugu venima ja väsitama.

Seansil oli kohal ka mainitud Moon Choi, kelle inglise keel oli suurepärane, kelle suhtumine oli soe ja avatud ning kes tundus olevat sama kihvti ja heatahtlik kui tema kehastatav tegelane. Mulle meeldisid tema põhjalikud vastused ja siiras tahtmine filmi üle arutleda.



------------------------------------

Pealkiri: Vee puudutus
Originaalpealkiri: The Shape of Water
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 2h 03 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Palju kiidetud, palju juubeldatud, palju auhinnatud -- mind, kahjuks, vasikavaimustusse ei viinud. Tegu oli otsekui erilise filmiga ja teisalt mitte niiväga. Ülehinnatud maigu see mulle aga jättis küll. Nõrgaks jäi süžee, mis kui eemaldada omanäoline pakend, oli tegu suhteliselt standardse üleloomuliku komponendiga päästelooga. Isegi lisades siia lembenoodi, ei tundunud nähtu siiski eriti originaalne. Olla ainulaadne ei ole alati muidugi mingi näitaja, kuid vähemalt fundamendi laob ta küll. Teostus oli aspekt, millega film teenis enamus punktid. Muusika, kostüümid, kaadrid, atmosfäär, jne mõjusid maagiliselt, meeldivalt veidralt, värskelt, salapäraselt, detailselt, läbimõelduna, ehk siis, oli tegu modernse, kuid retrohõngulise muinasjutuga.

Mind häirisid mitmed detailid, mis samaaegselt aga ideaalselt passisid ja värvi lisasid. Peategelase Elisa naaber ja kamu, Giles, tüütas oma pideva mulisemisega ning fookusega, mis liialt palju mehe tegemistele kaldus. Kohati tundus, et ta lämmatas Elisat, kes oli tumm. Teisalt, oli mees tähtis faktor naise elus ja loo kulgemises ning omamoodi muhe kuju. Samamoodi, oli ka kurikaelaga, kelle kodusest elust ei olnud mul sooja ega külma, kuid kiiked sinna võimaldasid luua selgema pildi, et miks oli mees nagu ta oli. Karakterid olid kõik karakterid suure tähega -- hoolega loodud, elavad ning põhjalikkusega esitletud. Üleüldse, hiilgas film just üksikasjadega, näiteks, külma sõja ning Nõukogude spiooni element, Giles'i aja jalgu jääv töö reklaamijoonistajana, jne. Kõnekas oli ka keskne n-ö mitteverbaalne armulugu, mis, saan aru, et vaatajatele hingestatuna ja sügavana paistis, mind aga niiväga puudutada ei suutnud. Kahe üksiku hinge teineteise leidmine, ükskõik kui kentsakates oludes ja teisest liigist, oli ju armas, kuid mulle mõjus võõrastavana. 

Kokkuvõttes, kiidan julgust teha midagi juba nähtud-tehtud aga uues tõepoolest silmapaistvas kuues. Ja ka minemist, paljude jaoks, üle piiri, mis on mõnikord just see mida vaja, et nõiaringist välja murda.



teisipäev, 23. jaanuar 2018

Etendus: "Giselle" ja "Luikede järv"

Tervitus!

Seekord kaks ühes etendust!

Pealkiri: Giselle (Adolphe Adami ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 07.04.2017
Millal nähtud: 23.09.2017

Pealkiri: Luikede järv (Pjotr Tšaikovski ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 12.01.2018

Kaks klassikat, mida julgeb isegi balletti sünonüümideks nimetada. Või siis vähemalt kaks žanri esindajat, mis esimeste hulgas alati inimeste meelde manatakse, kui Rooside sõjas küsida "Nimeta üks kuulus ballett". Kui "Luikede järve" üht versiooni kogesin juba kümmekond aastat tagasi, siis "Giselle'i" näha oli mulle esimene kord. Esmapilgul ei tundu, et neil palju ühist oleks, kuid olles lühikese aja jooksul mõlemat näinud, leidus nende vahel hulgaliselt sarnaseid jooni. Iseäranis tõusis see tõsiasi esile kui end arvuti taga valmis seadsin, et "Giselle'i" muljed kirja panna ning "Luikede järv" pidevalt silme ette kerkis ja kaks balletti liiga vaevatult kokku sulandusid.

Mõlema etenduse keskel on kaunis neiu, kes pahatahtliku üleloomuliku või musta maagia tagajärjel on sunnitud armastuse eest võitlema. Odette muudetakse sorts Rothbarti poolt luigeks ning needust saab murda neiu kallim, võluv prints Siegfried. Giselle sureb murtud südamesse ning kättemaksuhimulised hinged ehk vilid sunnivad naist jälgima, kuidas tema armastatud meest surma meelitatase. Giselle kavaldab oma kaaslased üle ning Albrecht pääseb vabadusse. Kohe kindlasti ei ole tegu üks ühele paralleeliga, kuid sarnaseks teguriks on reeturlikud kallimad. Siegfried pannakse alatu triki abil armastust vanduma hoopis Odette'ina maskeerunud Ottiliele, kes on maagi nõiast tütar. Adunud oma viga, on prints valmis kõigeks, kasvõi enda elust loobuma, et oma luike päästa. On versioone balletist, kus needus õnnestub murda, kuid enamustes hukkub paar koos või siis Odette jääb luigeks ja mees temast igavesti ilma. Albrecht aga käitus häbiväärsemana. Nimelt armus ta ja võrgutas Giselle'i, teades, et on kihlatud teise naisega. Vale valguse kätte tulemine põhjustab ka neiu surma. Vaatamata alatule teole, mida mees kohutavalt kahetseb, ei õnnestu neil küll kunagi enam koos olla, aga vähemalt jääb Albrecht neiu abil ellu ja saab võimaluse edasi liikuda. Armastus võib küll olla needjaks, kuid on ta ka võimas nõiduste murdja ja päästja.

"Giselle" pilt opera.ee kodulehelt
Mõlemad balletid on pigem kurva ja melanhoolse maiguga lood keerulisest armastusest, mille nukrad noodid teevad nähtu tundeküllaseks ja ekstra kauniks. Kui "Giselle" lähtub suhteliselt kindlasti väljakujunenud süžeest, siis "Luikede järve" uusluuakse pea iga produktsiooniga. Peamiselt just lõpp saab erinevate lähenemiste osaliseks. Minu esimesel kokkupuutel selle etendusega, Rahvusooper Estonias, oli valik langenud traagilise variandi kasuks. Sellest tulenevalt oli minu üllatus suur kui nüüdne külastus langetas kardina joviaalse meeleoluga. Ma aga ei ole jõudnud otsusele, kas selline finaal mulle passis või eelistan vastandit -- üllatusmomenti see muidugi pakkus. Õnnetu Giselle'i saatus aga kipub alati olema üks ja seesama. Just oma kurvameelse lõpp-seisuga kaevub "Giselle" automaatselt tasand sügavamale ning mõjub tõsiseltvõetava, kaaluka ning täiskasvanulikumana. Ehk siis, kui olla valiku ees, kumba näiteks lapsega vaatama minna, siis antud juhul langeb minu soovitus Tšaikovski meistriteosele, sest antud versioon on muinasjutuliselt õnneliku lõpuga.

Visuaalselt silmapaistvam paralleel kahe balletti vahel on grupitantsud ja sealsed tantsijad: luiged ja vilid. Alustame ilmselgest, mõlemad on riietatud valgesse ning suurejoonelistes tantsustseenides näevad nad tohutult muljetavaldavad välja. Teiseks, vilid on paranormaalsed kättemaksuhimulised vaimud, kes otsekui needuse all, ja, paljudes versioonides, on Odette'ile lisaks ka teised luiged nõiduse all kannatavad neiud mitte tavalised linnud. Tantsustiil on mõlemal grupil aga kategooriliselt erinev, omanäoline ja karakterite olemusest lähtuv -- ühed kummituslikud ja haldjalikud, teised graatsilised ning elegantsed linnud. Kui naine saaks olla luik, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Luikede järves". Ma ei oska muud öelda kui, et grupistseenid olid võrratud nii koreograafia kui esituse poolest -- tantsijad olid inimnahas luiged! Nende parvest tõusid esile ka neli väikest luike oma sünkroonse käsi käes esitusega -- kihvt, nooruslik, agar ja natuke üleannetu. Ma imestan, kui palju on neiloskust vaja, et mitte jalgu omavahel puntra ajada! Vilisid iseloomustas minu jaoks aga hüpnotiseeriv ja kärme ringtants, mida nad kasutasid, et mehi enda võrku püüda ja millega nende põgenemist piirasid. Tantsijate kiire ohvri ümber ringi tuhisemine oli äärmiselt lahe ja andis vilidele lisakihi vaenuliku aurat. Veel kord, kui naine saaks olla hirmus ja võluv vaim, aga jäädes siiski inimeseks, siis kujutan ette, et tantsiks ta samamoodi kui seda tehti "Giselle'is".

"Luikede järv" pilt opera.ee kodulehelt
Ka mõlema loo kangelannade vahel oli omajagu ühist. Tegu on õrnade, tundeliste ja teiste füüsilise mõju all olevate neiudega, kes oma vaimset jõud demonstreerisid oma armastusega. Alena Shkatula, Odette'ina, oli lausa rabav. Baleriini voolavad, pehmed ja vaevatuna näivad liigutused hämmastasid. Kuidas ta oma käsi taha sirutas ja rinda ette surus nagu tiibu avav luik, häbelikult pea alla pööras ning need kõnekad, detailsed ja sujuvad käeliigutused õlast kuni sõrmeotsteni -- imeilus! Võrreldes oma meessoost tantsupartneriga ei kannata viimane aga kriitikat -- prints ei olnud talle samatasemeline kaasa. Ottiliena suutis naine samamoodi sõnatuks võtta -- ekstravertne, riukalik, enesekindel ja täielik vastand Odette'ile. Giselle jagas paari põgusat joont Ottiliega, eriti enne kallima pettusest teada saamist, olles armunud, õhinas ja õnnelik. Teises vaatuses on neiu jätnud maise ning vilina mõjus malbe ja igatseva, kuid endaga rahu teinuna olukorra suhtes. Kummituslikud liigutused nagu käte nõtkelt ette sirutamine, aga andsid selgelt ja efektselt märku, et tegu on vaimuga. Kuigi "Luikede järve" kangelanna süüvis mu mällu seekord erksamalt, olid mõlema baleriini poolt esitused hiilgavad.

Kummalgi ballettil olid omad eelised. "Giselle" oli omamoodi kõhedavõitu, salapärane ning vilid lisasid ohtlikku ja ärevat meeleolu -- seda tasakaalustas esimese vaatuse meeleolukas ja tantsurohke külaelu. "Luikede järv" oli pigem muinasjutuline ja maagiline. Viimase puhul aga tundsin, et õukonna esitused ja pidustused mõlema vaatuse alguses venisid pikale ning mõjusid juba liigsetena, lõhestades süžee voolamist. "Giselle'is" oli tantsuline pool ning loo kulgemine paremas balansis ning kumbki ei mõjunud ülearusena. Ballett toimis tempoka, varieeruva ning edukamana süžee arendamisel. Samas, sain emotsionaalselt kaasahaaravama kogemuse osaliseks eelneva puhul, kus leevendavaks faktoriks mainitud monotoonsusele said Tšaikovski tundud meloodiad neile tantsudele. Muusika puhul peab ära mainima ka ülikuulsa põhimeloodia, mida ka vist vähesed ei ole elu jooksul kordagi kuulnud ning mida võib nimetada ideaalseks ängipalaks. "Giselle'ist" mulle sellest aspektist niiväga midagi kõrva ei jäänud. 

Kokkuvõttes, kaks sarnast, kuid siiski omanäolist klassikat kodusel laval, mida kindlasti külastada!




kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 2

Tervitus!

Siin nüüd teine osa lühiülevaadetest!

Pealkiri: Justice League
Originaalpealkiri: Õigluse liiga
Kinodes alates: 17.11.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kuigi tunnen juba Marveli tüdimust (mida "Thor: Ragnarok" veidi leevendas) virutasid nad ühe asja juures naela pihta. Nimelt, kangelaste kokkutoomiseks ühe grupina ühes linateoses läks tarvis päris mitu eelfilmi, et maastikku sobivaks sõtkuda. DC koomiksikangelaste suurejoonelisel kohtumisel aga puudusid võimalikud eelnevalt väljajoonistunud seosed, välja arenenud konkreetsed tegelastevahelised suhted, looliinid mis jõuaksid võimaliku pika ootamise järel rahuldava seisuni ning jällenägemisrõõm kohtumaks kaua kaasaelatud armastatud tegelastele. Enamus karaktereid jäid võõraks ja nende tutvustused/arendused jäi pinnapealseks -- toimuval ei olnud kaalu ning uus kangelaste maailm oli kitsas ja õhuke. Pinnas jäi vesiseks, sest polnud piisavalt turvast jõudnud tekkida. Jah, madinat oli omajagu, hävingut oli küllalt, kangelastegusid piisavalt, kuid mulle ei läinud nähtu eriti korda. Muidugi, oli ka kihvte stseene ja tegelasi (no tõesti, Jason Momoa Aqamanina oli ootamatult mehine ja äge), kuid keeruline oli selle looga kontakti leida ja end emotsionaalselt siduda.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Keti lõpp
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma arvasin, et see film kõnetab mind vähem kui välja kukkus. Selline artsy ja uuenduslik lähenemine koos minu jaoks ebatraditsionaalse süžeega pelgasin, et jätab mind külmaks või isegi tekitab vastumeelsust. Tegu ju originaalis teatritükiga -- lavale passib, aga kinolinal ei pruugi toimida. Üle ujutatud enesekesksetest, sisutühjadest, eemalepeletavatest ja/või tüütutest tegelastest -- meie tavapärastest igapäeva keskkonnakaaslastest --, oli otsekui pärl sigade ette visatud söögikoha ettekandja, loo kangelanna, Maiken Schmidti kehastuses. Inimene, kes vajas muutust ning selle ka pealesurutuna negatiivses kuues sai. Nimelt, keskendus lugu toidukoha viimasele tegutsemispäevale, peale mida naine omale uue töökoha või elusihi on sunnitud leidma. Midagi tegelase juures minuga aga haakus ja ma olin siiralt tema käekäiku investeeritud. Sõnas ta ka muuseas mina jaoks lausa legendaarseks saanud mõttetera: "Kas sa arvad ei burgereid ei ole vaja? Kas sa arvad, et friikaid ei ole vaja?" Lihtne ja labane, aga sügav ja mõtlema panev! Lõpp astus aga ilmselgelt ühe sammu liiast ning selline ekstra diip imal jama pani mind nina krimpsutades kukalt kratsima. Üldiselt, oli linateoses midagi seletamatut, mis mulle ootamatult istus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Väike ime
Originaalpealkiri: Wonder
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Juba loo alguses hakka peategelane, moonutatud näoga terane ja igati tubli poiss, oma kolme uut klassikaaslast esimesel kohtumisel kategoriseerima vastavalt nende välimusele… Filmi sõnum oli mitte hinnata raamatut raamatu kaane järgi – pesueht topeltmoraal! Ja siis see üliimal auhinna andmine lõpus! Ehk siis, tundsin ja elasin ma Auggiele täiega kaasa, kuid, piinlik tõdeda, suutis poisi kõrval peres teisejärgulisena koheldud ja kohati nähtamatu õde mu sümpaatiat enam võita. Üldiselt, oli tegu emotsionaalse elujaatava filmiga, kus eri aspektid, alates näitlemisest kuni loo ülesehituse ja erinevate vaatevinklite kaasamiseni, olid soliidselt esitatud. Pisarad tiriti mult efektiivselt ja järjekindlalt välja iga teise stseeni juures, mis näitab, et asi toimis või olen ma üks ogar nutunaine. Mõlemad variandid vast siinkohal kehtivad. 






----------------------------------------------------

Pealkiri: Jackie
Originaalpealkiri: Jackie
Kinodes alates: 03.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ütlen kohe, et minu jaoks võiks suure punnitamise peale häirivate faktoritena välja tuua vaid tempot, mis vahepeal kippus venima, ning paari kõrvalosatäitja sunnitud etteastet. Üleüldiselt aga suutis film mu hinge pugeda ja sellise mastaapse ajaloosündmuse hoopis teisest valgusest vaadatuna niivõrd inimlikuks, tundeküllaseks ja vaatajale isiklikuks teha. John F. Kennedy tapmine Texases oli traagiline sündmus, mille poliitiline jalajälg, järgnenud segadus ja vastamata küsimused koos vandenõu teooriatega varjutasid selle mõju tema lähedastele. Selle aspekti tõi üliemotsionaalse ja vaoshoitult dramaatilisena hiilgavalt välja malbe ja haavatava, kuid pead püsti kuni lõpuni hoidva, väärika Jackiena, Natalie Portman. Fookus naise läbielamistel ja nädalatel pärast mehe surma tiris mind sisse ja hoidis kinni kuni viimase sekundini. Midagi oli filmi juures ekstra poteetiliselt kaunist, hingeliselt sügavat, kurblikult rahustavat ja tasa ning targu kaasa haaravat.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Spiderman: Kojutulek
Originaalpealkiri: Spiderman: Homecoming
Kinodes alates: 14.07.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin juba uut kombenisioonikangelase versiooni nägemata, et Tom Holland klapib teismelise Peter Parkeri olemusega enam kui Tobey Maguire ja Andrew Garfield seda kunagi suudaks. Valides usutavama vanusega näitlejaid kehastamaks noorukeid on alati samm õiges suunas. Kuigi, kui mitu korda ühte ja sedasama karakterit värskendada, võib asi oma hiilguse kaotada, tundus mulle antud uusvariant eelnevatest ehedam ja sümpaatsem. Samas, aga imbus sisse ka Marveli filmide sarja tüüpmustreid, mis suurtes doosides võivad karuteenet tegema hakata. Näiteks, kuigi Raudmees ei kaaperdanud antud filmi, tuli teda ette minu maitsele liialt palju. Jah, tema sekkumine oli loogiline ja süžeed toetav, kuid Marveli linateoste pluss on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest. Ja Marvel linateoste probleem on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest.




----------------------------------------------------

Pealkiri: Tantsija
Originaalpealkiri: La danseuse
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Film keerles modernse tantsu ning innovatiivse teatraalse valgustuse eestvedaja, Loïe Fulleri, ümber, keda imetlesid tollase ajad suured nimed kunstis, näiteks, Rodin ja Toulouse-Lautrec, ning isegi Marie Curie. Fookus asetus naise karjääri algusaastatele ning kuulsa Serpentine Dance loomisprotsessile -- mis nähtu järgi juhtus poolkogemata. Edaspidi juba keskenduti naise suhetele patrooni, d'Orsay krahviga, ning, iseäranis, teise hakkaja ja ambitsioonika tantsija, Isadora Duncaniga. Mõlemaga oli Loïel ka teatud kraadini romantilised suhted. Isadora suutis naisel pea täitsa sassi ajada. Põnev ajastu, fastsineeriv päriselus eksisteerinud ning oma sügava jälje jätnud peategelane, ohtralt potentsiaalset ning plahvatusohtlikku draamat ja tundeid kunstimaailmas, kenad kostüümid, jne -- aga oli see küll üks igav film! Minuni ei jõudnud grammigi särtsu ja Loïe ei paistnud üldsegi erakordne inimene, kes ta ju kahtlemata reaalsuses pidi olema. Mitmed aspektid, tempost kuni näitlemiseni kuni õhkkonnani, olid tuimad ja elutud -- vastupidiselt kõigele, mida esindas loo keskmes olev kuulus tantsustiil.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik blond
Originaalpealkiri: Atomic Blonde
Kinodes alates: 04.08.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mul oli kõigist tegelastest ja toimuvast nii ükskõik -- film ei tõmmanud mind käima ega suutnud kübegi kõnetada. Isegi mu suur lemmik, James McAvoy, ei olnud võimeline karakteritele elu sisse puhuda või mind nähtust hoolima panna. Külmaks ja kaugeks jäi eriti peategelasest jäine blondiin Elsa... ups, Lorraine. Juba alguses oli ka selge, kes on n-ö pahalane -- puudus põnevusfaktor ja vimpkad loos. Ohtralt pluss punkte sai film minult täna stiilsusele ja omanäolisele esteetikale. Viimast ilmselgelt ka rõhutati, minnes, sellest tulenevalt, süžee poolelt liialt mugavaks. Madinastseenid olid vinged ning, kuigi ikkagi absurdsed -- tegelased oleks pidanud ammu juba sussid püsti viskama --, suudeti need kätšid vähemalt realistlikult vaatajale esitada. Kihvt pakett, kuid üllatusvaba ning tühja õhu rohke sisu.







------------------------------------------------------

Pealkiri: Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks
Originaalpealkiri: Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mäletan kui esimene "Kariibi mere piraadid" osa kinodesse jõudsid ja seda isegi kaks korda kinos vaatamas sai käidud. Seda kõike, sest tegu oli ajuvaba, kuid laheda ja köitva piraadiseiklusega, žanr mis varem pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud ning automaatse läbikukkumise needus all kannatas. Viis ju "Kõrilõikajajate saar" (1995) omal ajal põhja Carolco filmistuudio. Selle žanri halva kuulsuse murdis aga teine needus, ehk siis "Musta pärli needus" ja riburadapidi on järgnenud neli järge. Vaatasin ära ka veel teise osa, kuid pettusin tohutult kui mulle armsaks saanud tegelasi enam ära ei tundud. Dünaamika muutus ja tegelased olid järsult ebasümpaatsed. Midagi ei ole ka viienda filmiga muutunud -- samad head ja vead, aga kuidagi luitunud ja väsinud näeb sarja uus lisa välja. Copy-paste täitsa esimese linateoses süžeest ja tegelastest (kuigi uus generatsioon tõi grammikese värskeid hoovuseid) ning vingest Jack Sparrowst on saanud veel piinlikum kloun. Nostalgiline oli aga muidugi taas Willi ja Elizabethi näha, kasvõi siis viivuks lõpus. Igatahes, tore idee, toredad efektid, tore seiklus, aga pillid oli aeg kotti panna juba paar filmi tagasi. Kõik järgnev on olnud üleliigne rahalüpsimasin.



kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Jõulu kontserdid ja etendused 2017: Vivaldi, Ilvesed, Pähklipureja ja Bocelli

Tervitus!

Käisin jõulukuul mitmel jõulu- või lihtsalt meeleolukal kontserdil või etendusel ning siin on lühiülevaated!

Kontsert: Antonio Vivaldi. Taevane ja maine armastus
Toimumiskoht: Eesti kontserdisaal
Millal nähtud: 16.12.2017

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kes siis ei teaks Antonio Vivaldi "Nelja aastaaega"? Erinevaid tuntumaid seiku teosest on, julga väita, et iga inimene kuulnud kas filmidest, reklaamidest, multfilmidest, televiisorist, internetist, jne, adumata aga alati, et tegu on Vivaldiga. Paljud on kuulanud ära ka kogu komplekti. Minu jaoks toimus terviku teose esmakordne kogemine detsembris 2017. Kriminaalselt hilja, kuid parem seda kui mitte kunagi. 

Peterburgi sümfooniaorkester Lev Dunajevi juhatusel lasi esimesel poolel kõlada näiteks flöödimängul, avapalal ooperile "Dariuse kroonimine" ning kahel ooperiaarial Jekaterina Šimanovitši esituses. Meeldiv ja meisterlik, kuid, olgem ausad, nad ei suutnud kuidagi küündida teise poole fookuse geniaalsusele. "Neli aastaaega" on imeline, vaimustav, hiilgav, unustamatu ja veel mitmed ülivõrdes kiidusõnad lisaks. Kuninglik kevad, hingemattev suvi, värviküllane sügis ja kõledalt kaunis talv -- Vivaldi suutis uskumatult täpselt muusikasse panna nelja aastaaja eripära, olemuse, helid ning inimese vaatevinklist lähtudes head ning halvad küljed. Teadmata kui keeruline on olla osav keelpillimängija, kuid aimates selle tagamaid, olin hämmingus millise intensiivse tempoga ja minu kõrvadele ideaalselt esitas trupp näiteks "Suve" tormi kibekärmet osa. Üleüldse kõlas kõik imeliselt! Taustaks oli võimalik projektorilt näha ka aastaaegadele vastavaid videosid ning laval esitas noor tantsijapaar kaasaegset koreograafiakombinatsiooni inspireeritud kuuldava sisust. Kohati tundus, et laval oli korraga liialt palju saginat ja erinevaid aspekte mida jälgida, kuid vähemalt oli valikut millele võiks kõrvade kõrval ka silmad keskenduda. 

Milline Vivaldi aastaaeg on minu lemmik? On neid kellel on üks konkreetne looduse aastaaeg, mis neid kõnetab. Minul seda ei ole, igal ühel on omad head ja vead. Samamoodi ka antud teose osadega -- on seiku, mis sügavalt puudutavad, on neid millega saavutab vähem kontakti. Natuke tõusevad teistest esile aga "Sügise" algus ning "Suve" torm. Absoluutselt oivaline muusikateos esimesest sekundist kuni viimaseni igatahes ning kohustuslik kuulamine kõigile.

----------------------------------------------

Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)
Teater: Royal Opera House (London)
Toimumiskoht: Cinamon Kosmos
Millal nähtud: 28.12.2017
Kestus: 2h 15 min

pilt kosmos.cinamon.com kodulehelt

"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!

"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.

Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.

Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.

-------------------------------------------------

Kontsert: The Ilves Sisters "Talvevõlumaa"
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Detsembris on mu repertuaaris alati üks jõulukontsert. Vaatamata sellele, et minul ja mu perel erilisi pühade pidamise traditsioone ei ole, tunnen ise alati, et kinkide kõrval pean korra ikka hooajamuusikat kuulma ning kirikumelu imetlema. Iga aasta on vastavaid kontserte jalga segada. Kõik kes tsipagi viisi peavad või mõnest pillist veidigi korrektsemat häält suudavad välja pigistada, hüppavad bussi ja ring tehakse peale kõigile Eestimaa pühakodadele. Olen meie muusikute hulgast väga valiv ja paljud mulle eri põhjustel peale ei lähe, seega langes valik see aasta õdede Ilveste ansambli kasuks, kes tundusid väljapakutust enim sümpatiseerivat.

Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.

Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!

Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.

----------------------------------------------------------

Kontsert: Andrea Bocelli: A Legend of Beauty
Toimumiskoht: Coca-Cola Plaza
Millal nähtud: 27.12.2017
Kestus: 1h 50 min

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Mul oli valida kas Draamateatri "Sumu" või see. Esimestel minutitel tekkis tugev kahtlus, et olin teinud vale valiku. Selle asemel, et keskenduda täienisti suurepärasele jääshowle, näidati liialt palju kaadreid publikust -- kohalikest botox-nägudest (no tõesti, vaielge vastu!) ja Katie Holmesist. Õnneks need segavad seigad lahustusid peatselt jäämaagia sisse ning sain kogemust vaikselt nautima hakata.

Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.

Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.

Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.

Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.

Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.