neljapäev, 5. jaanuar 2017

Teater: "Once Upon a Time in Estonia"

Tervitus!

Nüüd ka teatrist!

Pealkiri: Once Upon a Time in Estonia
Teater: Kinoteater
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik
Näitlejad: Argo Aadli, Indrek Ojari
Esietendus: 04.12.2016
Millal nähtud: 09.12.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Alates ajast, kui sattusin täitsa juhuslikult Linnateatrisse vaatama näidendit "Kivid sinu taskutes", kus minimalistlikul laval särasid mitmetes eri rollides Indrek Ojari ja Argo Aadli, on mulle kahe näitleja ühisettevõtmised laval kohustuslikud vaatamised. Kuigi julmalt harva, tuleb aeg ajalt siiski ette seda, kui kaks esmapilgul niivõrd erinevat, kuid omapärast ja andekat näitlejat taaskord ühte projekti satuvad. Järjekordne Jackpot on "Once Upon a Time in Estonia". Ütlen ka etteruttavalt, et tegu ei ole viimasel ajal auru kaotava monoetenduse või stand up’i laadse tükiga, vaid pigem siiski kahemehe näidendiga, mille esitamisel värskeid ja nutikaid elemente kaasatud.

Tegu oli minu esimese teatritükiga kinosaali paigutatuna ja peab tunnistama, et sõltuvalt muidugi näidendi kontekstist, on tegu avastamata kontinendiga näidendimaailmas. Kinosaal võimaldas mitmeid boonuseid, mida klassikaline teatrisaal alati ei pruugi pakkuda ning ei jätnud tegijaid konkreetselt millestki eriti märkimisväärsest ilma, mida ei oleks saanud lisadega lahendada. Iseäranis meeldis mulle nähtavus, sest teatris võib ridade kalle olla päris minimaalne ning kui ette sattub mõni kahe meetri mees, siis asub keset vaatevälja massiivne vari. Seda probleemi kinos just tihti ette ei tule. Samuti andis keskkond võimaluse kombineerida teater ja kino, ning minu meeldivaks üllatuseks, ei olnud tegu lihtsalt niisama naljaga pooleks kinosaali paigutatud tükiga, vaid markantse osa etendusest hõlmas mini mängufilm. Miinusena võib välja tuua, et kuna tegu oli suhteliselt piraka saaliga, siis võis lavastus sellesse kohati ära uppuda (mida suurem on saal, seda komplitseeritum on mulle lavastuse nautimine) ning ka valgustus ja akustika ei olnud võib-olla kõige ideaalsemad näidendi tarbeks.

Loo kontseptsioon oli üpris aktuaalne, kuigi tööpuudus ei ole fenomen, mis vast kunagi päevakorrast maas oleks. Indrek Ojari kehastatud mehe olukorra tegi eriti traagiliseks mitte oskuste puudumine, vaid vajaduse kadumine ja tehnoloogia meeletu areng. Nimelt kineskoopteleviisoritele spetsialiseerunud remondimees tänapäeval niiväga rakendust ei leia. Teine mees, Argo Aadli poolt esitatud, jagas saatust paljude pereisadega, kes on takerdunud keerulistesse aegadesse ning ei suuda ei ennast ega pere enam üleval hoida. Ei olnud aga kahtlustki, et mees oli igati heatahtlik ja püüdis anda parimat lapse nimel. Tõsiasi, et tema töökogemused olid lihttööde vallast, aga soovid end rakendada kõrgemal, siis sinna oligi koer maetud. Kuigi geniaalselt koomiline oli kuulda kuidas ta oma varasemaid töid eriti keeruliste ja uhkelt kõlavate pealkirjadega kirjeldas (a la hügieeni ja töökeskkonna hoolekande peaspetsialist, ehk maakeeli, koristaja). Ja nii ristuvadki Töötukassas kahe tööturu hammasrataste vahele jäänud mehe teed. Koos otsustatakse ohjad endi kätte haarata ja isepäi oma rahalist seisu parandada.

Meeste geniaalne plaan oli aga ämbritäie eneseirooniaga tegijate poolt, sest kes on siis kontingent, kes teenivad roppu raha, on armastatud, hinnatud ja kuulsad ning kes tegelikult mitte midagi keerulist ei tee, vaid niisama passivad ja nokivad nina ning raha muudkui voolab? No ikka näitlejad ja filmitegijad! Ehk siis haudub paaril plaan kokku klopsida film. Konutades magalarajoonis asetsevas endise remondimehe korteris, süües marineeritud seeni, hakkavad poisid ideesid õhku loopima. Ning see on ka koht, kus tükk eriti lõbusaks, ülemeelikuks ning lapsikult lahedaks muutus. Ott Kiivikast on võimatu unustada. Küll ammutatakse inspiratsiooni maailmakuulsatest linateostest nagu "Tähesõjad", siis aga liigutakse tagasi juurte juurde ehk jõutakse otsusele, et üllitis võiks ikkagi Eestimaa sugemetega olla. Selle just õige loo leidmiseks kaevutakse aga ajaloosse, kus figureerivad nii sakslased, venelased, kui meie enda suurkujud. Siis aga kodumaisesse ilukirjandusse, näiteks jõudis arutlusele  ka "Tõde ja Õigus". Viimase lainel olles juhtub peatselt ka pihtas põhjas. Kogu eelneva osa ajal muutuvad näitlejad eri isikuteks eri ajastutel – mulle tuli nostalgia peale, kuna otseseid paralleele oli võimalik tõmmata etendusega "Kivid sinu taskutes". Neid kärmeid ümberkehastumisi oli lust jälgida ning need kaks näitlejat on kahtlemata antud oskuses päris võimekad.

Peatselt liiguvad tegevused ideemaailmast praktikaks ning vaja on hakata filmirollide täitmiseks näitlejaid otsima. Castingud kukkusid välja aga umbes sellised mida talendisaadetes hulgaliselt ette tuleb: oma annet ilmselgelt ülehindav enesekindel lauljahakatis kohtub žüriiga, kes ei oska viimasega midagi peale hakata ja on nõutu. Siinkohal peab ütlema, et üks n-ö näitlejatest oli päris muhe tuulepeast tibi. Arvake ära kumb meestest teda kehastas? Otse loomulikult aga pakkusid need stseenid vaatajale äratundmisrõõmu ja nalja. Eriti pulliks läheb kogu kupatus ühtäkki aga kui suurte laenudega võetud varustusega viimaks filmi ülesvõtmine stardi sai. Saarepiiga bussis ja Andrus Vaarik toidupoes, olid päris meeldesööbivad seigad.

Kui esimese vaatuse ajal saatis tükki pidev naerulagin, siis teine vaatus tegu 100 km/h peal järsu pidurduse ja kukkus kaljult. Loosse tehti reaalsuskontroll ning esile keriksid tegelaste eramured, eriti Argo Aadli karakteri südamevalud. Tõsteti dramaatikat ning süžee tuletas meelde: olgugi, et tegu oli komöödiaga, olid tegelasteks siiski eludega rohkemal või vähemal määral puntras maadlevad isikud. Argipäeva eest ei lase põgeneda ka huumor. Kuigi, uued suunad lisasid näidendile varjundeid ning sügavust, oli üleminek siiski liialt äkiline ja paar kraadi liialt tõsine, et ülejäänuga edukalt sulanduda. Samas, said tegelased endast tänu sellele ka teisi külgi demonstreerida. Ei tasu aga peljata, et igapäeva mudast enam välja ei tuldagi, sest etenduse tipphetk oli alles ees.

Kas kaks õnnetusehunnikut suudavad siis oma Blockbusteri valmis vorpida? Muidugi, ning filmi saab nautida viimistletud ja lõpliku versioonina koheselt ka suurel kinoekraanil. Film, kus kõiki rolle mängivad taas Argo Aadli ja Indrek Ojari -- naine, mees, loom... vahet ei olnud, poisid täitsid kõik kingad. Kes oles võinud arvata, et nii väheste vahendite ja pea olematute tehniliste võimalustega saab luua ekraniseeringu ühest Eesti tuntuimast ja eepilisemast loost! Kahtlemata oli tegu ühe tohuvabaohuga, mis publikus naerunuppu lahti ei lasknud, kuid veidral kombel oli tegu päris okei tulemusega ja vahva punktiga etendusele.

Üleüldse oli etendus igati nauditav draamasugemetega komöödia. Eriline kiitus läheb dialoogile, mis oli mahlane, teravmeelne ja mõnus. Mulle meeldis ka, et tegu ei olnud lõikavalt sotsiaalkriitilise looga, mis kirjeldab töötuid ja nende katsumusi, eesmärgiga vaid sellele tegurile keskenduda ja selle põhjal süžee sõnumit ja tooni luua. Pigem võeti seda faktorit kui konteksti, näitamaks vaatajatele päiksekiirtega, lootustandvat ja positiivselt meelestatust propageerivat heatujutükki, milles eksisteerisid ja tõusid vahel esile ka tumedamad varjundid, mis lõid kontakti reaalsusega. Muidugi, puhusid lavastusele elu sisse Argo Aadli ja Indrek Ojari, kes esinesid just nii suurepäraselt nagu alati.

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Kino: "Rogue One: Tähesõdade lugu" ja "Assassin's Creed"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Rogue One: Tähesõdade lugu
Originaalpealkiri: Rogue One: A Star Wars Story
Režissöör: Gareth Edwards
Näitlejad: Felicity Jones, Diego Luna, Forest Whitaker, Donnie Yen, Ben Mendelsohn
Žanr: Seiklus, action, ulmefilm
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 16.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Jah, on igati arusaadav, et Disney tahab Tähesõdade õiguste ostmiseks kulunud miljardeid kärmelt tagasi taskusse teenida, kuid kas see film tõesti oli vajalik? Lugu, mille lõpp oli ju tegelikult teada (originaaltriloogias ühe lausega miniti seda), mille tegelased olid paljuski värvitud klišeehunnikud (leidus ka üksikuid pärleid), süžeerada oli ette teada või aimatav ning tekst, lähenemine ja närvikõdi olid liialt ohjeldatud, et mind grammigi pahviks lüüa. Puudus ka igasugune asjalik huumor, vähemalt ma ei mäleta, et kogu filmi jooksul oleks keegi mõne mahlase killu maha pannud. Otse loomulikult, oli visuaalselt tegu muljetavaldava filmiga, mis avardas Tähesõdade maailma uute planeetide, asukate ja vaatenurkadega, kuid ma ei ole piisavalt suur sarja austaja, et vaid nende kübekestega rahule jääda. Patsutusena õlale pean tegijaid kiitma aga selle eest, et pärast mitmekümmet aastat avalikku ja pihku itsitamist, seletati niivõrd kuivõrd usutavalt, kuidas ikka gigantsele Surmatähele vaid ühe pauguga üks-null tehti. Üldiselt, olen ma aga siiralt üllatunud, et seda lisa legendaarsesse ulmemuinasjuttu niivõrd kõrgelt hinnatakse ning reaktsioon on valdavalt positiivne. Minu jaoks oli lugu lihtsalt igav ja ebavajalik.

Üks halb asi:

Kuigi ka süžee oli minu jaoks kohati kuiv ja lahja, olid seda peamiselt enamused tegelased. Kurb on olukord, kus robot on huvitavam kui ükski teine inimtegelane. Okei, pime jedilaadne sauamees ja tema kamraad olid ka päris lootustandvad. Ma ei saa eitada, aga et minu jaoks üldiselt kõige olulisemale faktorile, tegelaste arendamisele ja intrigeerivate karakterite loomisele, panustati ilmselgelt kõige vähem. Seda eriti peategelasele, kes astus üles küll kauni Felicity Jones’i kehastuses, kuid oli kui jõulukuusk ilma kaunistustega – ajas asja ära, kuid ilma igasugu võluta. Isegi kurikael jäi kuidagi mannetuks.

Üks hea asi:

Põnev oli avastada muid tegelasi, peale Skywalkerite pere ja nende lähedasi, vahelduseks fookuses. Näiteks, võimaldas see uue vaatevinkli tavaliste mässuliste seltskonda. Ei tasu aga karta, et keegi galaktika kurikuulsaimast perest etteastet ei tee, Darth Vader nimelt ei häbene headele kuttidele ka selles osas säru teha. Õnneks ei võtnud tema famiilia aga filmi taaskord üle. Üldiselt olid kokkupuutepunktid originaalfilmidega kenasti klapis ning nende süžeeliine ja tegelasi ei kasutatud üleliia ära.



-----------------------------------------------

Pealkiri: Assassin's Creed
Originaalpealkiri: Assassins Creed
Režissöör: Justin Kurzel
Näitlejad: Michael Fassbender, Marion Cotillard, Jeremy Irons, Brendan Gleeson
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 30.12.2016
Nähtud: 27.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Oh, seda vaest järjekordset arvutimängufilmikest, mis nagu rodu eelnevaid ei suutnud, vaatamata suurepärasele väljavaatele, ikkagi n-ö nõidust murda, saavutamata finantsilist ja kriitilist edukübekest. Filmi laidavad nii mängude fännid, kriitikud kui tavalised kinoskäijad. Selle sarjamislaadungi juures ütlen ma nüüd aga midagi šokeerivat: mulle see hiigel õnnetusehunnik isegi meeldis! Või vähemalt suutsin ma eelarvamused ja kõrged ootused saali ukse taha jätta ja nähtavat võtta sellena, mis ta minu silmis olema peaks: puhas ja ajuvaba ajalooliste ja fantaasia sugemetega vahva madinalugu. Jah, mitmete faktoritega pandi täiega puusse ning süžee ja dialoog – tegelt, kogu stsenaarium – olid lahjad ja lödijad nagu ülekeedetud spagetid. Siiski, näitlejad olid kõvad ja püüdsid punnitada välja parimat. Iseäranis Michael Fassbender sobis rolli nagu valatult.

Lugu ise suutis mind jõudsalt kaasa haarata ning, kuigi paljud väidavad, et stseenid vanas ajas olid hulgaliselt paeluvamad kui kaasaeg või isegi ainsad filmi päästa püüdvad detailid, siis mulle kombinatsioon neist kahest perioodist, edasi-tagasi hüpates, läks üpris peale ja mõlemad olid omal viisil põnevad. Ka masin, Animus, oli intrigeeriv asjandus ning olles sellega ühenduses, olid stseenid peategelasega päris lahedad, kuigi ma oleks topelt pileti hinna maksnud, et näha kuidas ta ruumis olematu hobuse peal perutades välja nägi – ma arvan, et oleksin end tooli alla naernud. Otse loomulikult näidati vaatajale ainult vingeid seiku, kus ta kellegi vagaseks tegi jne. Kätšide koreograafia oli ka üldiselt loomulik ja voolav ning nägi meisterlikult hea välja.

Üks hea asi:

Nõustun enamusega täienisti, et ajaloolised portsjonid loost, mis viisid peategelase oma esivanema vahendusel Hispaania inkvisitsiooni ajastusse, nägid igast nurgast välja autentsed ja detailirohked. Kasvõi see, et tegelased rääkisidki hispaania keeles, oli ülimat kiidulaulu vääriv otsus. Juttu oli kasinalt, kuid mürglit ja kilomeetrikatmist oli mitme kinopileti eest. Aguilar ja Maria oleks kõigile Endomondo äpis päeva või isegi aasta limiidi täitmisel silmad ette teinud. Nad muudkui kimasid mööda linna ringi, ühelt katusel teisele, ühelt hoonelt kolmandale, ning mul oli üks hetk tunne, et tegu oli otsekui kiirturismiga läbi salamõrtsukate silmade, keda ajasid taga kurjamitest katoliiklased. Mulle meeldis, äge!

Üks halb asi:

Kuigi tempo oli terve filmi jooksul konarlik ja koperdav oli suurimaks pettumuseks loo haripunkt. Suur pauk käis nagu ära ja siis tuli veel üks, mis oleks pidanud olema filmi kõrghetk, kuid mõjus järelmõttena. Samuti tekitas mulle seal meelehärmi naispeategelase käitumine -- ta laseb sel juhtida ja siis on püha viha täis kui, mis pidi toimuma, juhtus?!

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Teater: "Eikellegimaa" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Head uut aastat!

Pealkiri: Eikellegimaa
Originaalpealkiri: No Man's Land
Teater: London National Theatre LIVE Coca Cola Plazas
Kestus: 2h 30 min
Millal nähtud: 15.12.2107
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Millest siis täpsemalt antud etendus kõneles, sellele ma lõplikult sõrme peale panna ei suutnudki, kuid kui laval figureerivad meistrid Ian McKellen ja Patrick Stewart, siis minupoolest võivad nad seal ette lugeda kasvõi telefonikataloogi. Minu tähelepanu on igati garanteeritud. Mööda ei saa vaadata ka meeste päriselu tugevast ja vahvast sõprusest, mille keemia kandus üle ka tegelastele ning nendevahelistele dialoogidele, muutes õhkkonna soojemaks ja särtsakamaks. Kindlasti oli antud faktor paljudele see, mis tükki vaatama meelitas.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Millest aga näidend rääkis? Põhimõtteliselt, kohtuvad pubis kaks meest (Hirst ja Spooner, vastavalt Patrick Stewart ja Ian McKellen), hakkavad jooma, jätkavad joomist Hirsti kodus, nendega ühinevad veel kaks meest, ning kogu kupatust seovad igasugu veidrad ja vähem veidramad vestlused ning filosofeerimised. Minu jaoks siduvaimaks faktoriks kentsakalt laialivalguvate teemade kõrval oli aga alkohol. Mehed muudkui kulistasid ja sellest tulenevalt kerkisid esile ka jutud ning olekud. Ja eks suurt hulka arusaamatusi vaatajale saabki seletada tõsiasjaga, et mehed oli mingitel hetkedel päris pange vajunud. Võib-olla oligi kogu tükk üks sugrimugrist alkoholimõjude demonstratsioon? Veel panin tähele, et ülesteks teemadeks olid ka vananemine, dementsus, möödunud aegade meenutamine ning sealsed varjud. Oli ilmselge, et üks taat, Hirst, oli murdumise äärel, ta küll tõusis vahelduva eduga pinnale, kuid siis jälle vajus sohu. Ja ega tema kaaslased just stabiilset ja turvalist keskkonda tema mäluaukudele ning mõistuse väljalülitamistele ei pakkunud.

Mis oli aga tüki eesmärk ja mis tegelikult pealiskaudse all toimus? Selles osas selgusele jõudmine oli komplitseeritud, sest kui aus olla, ei saanud ma üks ühele konkreetselt siiani aru mis olid tegelaste sihid, mis oli üldiselt süžee tagamõte, miks käituti nii nagu ette tuli, kas Hirst ja Spooner ikkagi tundsid siis üksteist või mitte, mis oli kahe n-ö koduabilise tegelik roll ja motiivid, kas viimased olid sulid, kallimad või lihtsalt kummalised tegelinskid, millest pobises Hist kui ta taaskord oma mõtete alla mattus, miks Spooner ikkagi ööseks luku taha pandi kui algselt taheti tast lahti saada, mis hoidis kolme meest majas, mis ei olnud nende kodu, ning kõigi päringute ema: mida tükk vaatajale lõppkokkuvõttes öelda tahtis? Ma ei poolda seda, et lavastus, film, teos jne peab alati kõik publikule puust ette ja punaseks tegema või alati isegi kindlat sõnumit omama, kuid sümboolse kargu näol oleks ma väga hinnanud natuke tuge eelnevate küsimuste vastamise tarbeks. Seoses pideva soisel pinnal kõndimise oleku tõttu, teadmata, mis toimub ja toimuma hakkab, oli tüki õhkkond aga närvikõditavalt pingeline, mis mulle omajagu peale läks. Teisalt oli lavaltoimuv aga ka piisavalt kentsakalt koomiline, et nähtavat mitte liialt tõsiselt võtta.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Suurem osa tüki esimesest vaatusest kuulus vaieldamatult Spoonerile, kelle monoloogi sai näiteks järjest kuulda tubli paarkümmend minutit pärast stardipauku. Tema muudkui mulises ja rüüpas vägijooki, samal ajal kui kohmakas, nõutu olemisega ja paar silpi vahele poetav Hirst võõrustajana oleks mind küll oma osavõtmatusega minema peletanud. Teist meest aga see ei heidutanud, sest ilmselgelt nautis ta kooslust oma hääle kõlast ja kvaliteetsest märjukesest ning ei lasknud end millestki segada. Ka mulle meeldis teda kuulata. Ian McKellen on selline vimpkajoonega mõnusalt muhe näitleja ning Patrick Stewart jagab samu jooni, kuid on ka tsipake väljapeetum ja meeldivalt formaalsem, moodustades aga vastupandamatu paari. Olles pika vindumisega, ärkab ka Hirst üks hetk ellu ja siis võib ta vabalt mulisemislembusega seoses Spooneriga võistelda. Kui mehed aga ühele tasemele maanduvad ning mõlemad ühel ajal rääkimisagarad suudavad olla, on tulemuseks tempokas, vaimukas ja teravmeelne dialoog meeste lapsepõlve mälestusest, kus üks püüab teist üle trumbata. Tegu oli ühe mu lemmik seigaga, mis aga ei varjutanud tõsiasja, et ma ei saanud kuidagi sotti, kas nad lihtsalt n-ö peksid segast või oli tegu tõestisündinud lugudega. Ka tundsin, et üks moment olin kahe tegelasega vaatamata kõigele kuidagi ühel lainel. Kahe noorema karakteriga, Fosteri ja Briggsiga, ma seda lähedust ei saavutanud, kuigi neid kehastanud Owen Teale ja Damien Molony olid igati tasemel ning püüdsid usinalt kahe legendiga sammu pidada. Nelja vahel oli kenasti tekkinud ka nähtav edukas grupi ja koostöö sünergia.

Lavakujundus oli paigutatud suhteliselt minimalistlikult ning kogu tüki tegevus toimus Hirsti elutoas. Seal leidusid mõned toolid, laud ja, mis peamine, baarikapp piraka alkoholivaruga. Ega enamat tarvis olnudki, sest neli näitlejat suutsid vaevatult kogu lavaruumi täita. Samas, pöörati iseäranis tähelepanu selle vähesuse detailidele, näiteks räägiti etendusele eelnevates intervjuudes kuidas ainuüksi võid sai spetsiifilisel viisil paigutatud, mis vastaks tüki 70ndate ajastule. Pärast etendust kogunesid lavastaja ja neli osatäitjat uuesti lavale, et võtta osa intervjuust, milles ka vaatajate küsimusi kaasati. Mehed olid avatud, sümpaatsed ja rääkisid värvikat ning intelligentset juttu.


kolmapäev, 28. detsember 2016

Teater: "Rahauputus"

Tervitus!

Vahelduseks ka teatrist!

Pealkiri: Rahauputus
Teater: Draamateater
Kestus: 3h 00 min
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades: Mait Malmsten, Maria Avdjushko (külalisena), Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld (külalisena), Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel (külalisena), Kaie Mihkelson või Kersti Kreismann, Pille Lukin (külalisena)
Esietendus: 06.04.2002 
Millal nähtud: 11.11.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Vaatan alati meeleldi totakaid komöödiad, kuid vaid tingimusel, et nad suudavad mind järjepidevalt naerusena hoida. Piinlikud vaikusemomendid saalis, mis liialt pikaks venivad, on humoorika etenduse puhul hävitavaks löögiks. Minu õnnetuseks, on enamused sõnateatri komöödiatükid, mida külastama olen sattunud, üpris mannetud. Minust on, muidugi ka, tavapärasest keerulisem naeru välja pigistada. Kuna käesolevat tükki käisin aastate jooksul aga juba teist korda vaatamas, siis võib järeldada, et midagi on vähemalt selle etenduse puhul õigesti tehtud ning vahetpidamatu naerulagin on garanteeritud.

Aga mis aitas viia just konkreetse loo peajagu üle paljudest teistest samalaadsetest, kuid väetimatest ponnistustest? Süžee ei võtnud ühtegi vang, teinud hingetõmbeid ega lasknud ennast segada teguritest nagu tõenäosus, realistlikkus või loogilisus. Laval olevaid tegelasi tulistati kui kuulipildujast pidevalt uute viperuste ja ootamatute ning ebamugavalt koomiliste olukordadega. Lugu oli kui karusell, mis kihutas ringi ja ringi ning kogus hoogu, tõmmates endaga inertsist kaasa kõik uued õnnetud tegelased, kes selle teele sattusid ning ajas juba ringlevad karakterid uute väljakutsete ja komistuskividega öökima. Tempo oli võimas ja väsimatu. Üks ettenägematu olukord järgnes teisele ning kogu see tohuvabaohu oli nii uskumatu, et see oli siiralt naljakas, kui krussi ja vussi üks vihmane hommik võib minna. Mingi hetk oli süžee lõngakera nii pulstunud, et ma isegi jäin mõtlema, kellega seotud ja mis seisus konkreetsete tegelaste niidijupid olid.

Lugu järgis põhimõtet, et alati saab hullemaks minna ning seda suundadesse ja hõlmates faktoreid, mille peale isegi kõva nuputamise peale ei tuleks. Süžee oli otsekui Murphy seaduste päriselunäidete kogumik. Lumepallina, võttes kärmelt hoogu ja mahtu, said vatti kõik tegelased: kurjajuur Eric, tema naine, allüürnik Norman, viimase kihlatu, peategelase onu, hunnik riigiteenistujaid ning muid õnnetukesi, kes valel ajal valesse kohta sattusid. Iga üks neist panustas olukorra enim segipaiskamisele ja, lisas värvi, paistes silma erisuguste kiiksudega, olles nendeks siis spetsiifiline kõnemaneer, suhtumine, välimus või kõik korraga. Siinkohal tõusis eriti esile Ain Lutsepa poolt kehastatud ullikesest ametnik, härra Jenkins, kes oli heatahtlik ja järjekindel, kuid mitte just kõige kirkam kriit karbis. Ka Jan Uuspõld, Ericu tolast onu George'ina, tõi publikus esile naeru oma asjaliku, positiivse ja entusiastliku, kuid mitte just kõige säravama jõulutulukesena kuusel isiksusena. Tema üks äkiline etteaste ekstra kaootilise stseeni käigus oli otsekui tüki haripunkt.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Millest aga kogu segadus alguse sai? Millest siis ikka muust kui peategelasest, kes tegi midagi mida ei tohiks ehk siis pettis, valetas, varjas ja muudkui kasseeris alusetult riigilt raha. Pill tuleb aga pika ilu peale, sest raha ei lakka tulemast (siit ka tüki pealkiri) ja sellega seoses ka pika tulemisega probleemidesahmakas. Petuskeem kulmineerub hommikuga, mis kubiseb eksitustest, valedest järeldusest, valel hetkel valesse kohta sattumistest, piinlikest momentidest, saladuste päevavalgele tulemistest ja ahastuses tegelastest. Õnneks olid need olukorrad ka ootamatult loomulikul tuletatud ja lahtirulluvasse loosse sisse viidud. Eelpool mainitud möödapanemised tundusid tõesti asjalike variantidena tegelaste silme läbi ning loogiliste jätkudena igale eelnevale impulsile. Nii prominentsemad kui ka tagasihoidlikumad detailid, ükskõik kui pealtnäha süütud ja mittemidagiütlevad, olid üksteisega nutikalt kokkupõimitud, ning vaatamata üldisele pildile pudrust ja kapsast, moodustati vaimustav tervik. Lisades siia karakterite, antud kontekstis, õli tulle valavad iseloomud ning, minu silmis, ongi vaieldamatult tegu meie lavade viimase kümnendi ühe unustamatu komöödiaklassikaga.

Kuigi, tüki näol on kahtlemata tegu täieliku farsiga, ning pidev lava kuumaks kütmine on üks näidendi parimatest tõmbenumbritest, siis absurdse olukorra järk järgult hullemaks kaldumine võib vaatajale ka üks hetk väsitavalt mõjuda. Kogu jant toimub ühes elutoas ning on momente, kus ruumi jääb kujundlikult väheks ja eelmainitud süžeekarusellilt tahaks sekundiks maha astuda, seda nii tegelased kui publik. Loomulikult, teades kuidas on lood meil Eestis, siis on kohati keeruline ka süžee usutavus. Ilma regulaarselt tõendamata, ja seda peavad tegema isegi need kellel pole näiteks kätt, mis ju ilma imeta tagasi ei kasva, ei anta meil sentigi. Tükis aga tundub, et riigil on liiga palju raha, mida rahvale lausa peale surutakse! See on aga juba maailm, mis on ülemäära ideaalne.


neljapäev, 22. detsember 2016

Teater: "Ohtlikud suhted" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Ülevaade ühele ammu juba nähtud teatriülekandele!

Pealkiri: Ohtlikud suhted
Originaalpealkiri: Les Liaisons Dangereuses
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 28.01.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Skandaalne romaan, millel tükk põhineb, jõudis avalikkuse ette vaid mõned aastad enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni, andes meeleheitlikult märku, et midagi radikaalset oli vaja ette võtta, et kõrgklassi jalgu maa peale tagasi tuua. Aristokraadid elasid otsekui teises dimensioonis, kus igapäeva murede asemel ümbritses neid siidi, kulla ja karraga polsterdatud igavus, mida meeleheitlikult peletati võimumängudega. Nuppudeks laual olid emotsioonid, tunneteülene kontroll, imidž, šantaaž, petmine, valetamine, teesklemine, ihad, manipulatsioon, enesekesksus, jne. Võitis see, kes suutis enim elusid hävitada, hoidis rohkem kaarte käes või suutis hulganisti poleemikat ja halastamatut meelelahutust tekitada, ilma end ise keerisesse kaotades. Ühte sellist tormi veeklassis antud tükis lahataksegi, kahjuks aga tõmbab tuul seekord ka niiditõmbajad endaga kaasa ning tulemused on traagilised nii hiirtele kui kassidele.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Kaks kõrgtasemelist mängumeistrit, huvijoonte ristumisel, otsustavad teha koostööd: Markiis de Merteuil tahab kättemaksu endisele armukesele, tolle tulevase süütu ja noore naise rikkumisel, ning vikont Valmont tahab sängi meelitada kombeka ja vaoshoitud Madame de Tourveli, õnnestumisel saaks ta boonusena ka oma n-ö kuriteokaaslasega voodirõõme maitsta. Siit saavadki alguse salasepitsused, mis peatselt kasvavad üle algatajate käte, sest etteaste teeb kõige vähem oodatud külaline: armastus. Toolile naelutavalt paeluv oli aga kogu seda armutut kemplemist ohutult kauguselt jälgida. Tegu oli brutaalse märuliga tegelaste tunnete tasandil, kus inimeste elusid purustati paremale ja vasakule. Seda kõike aga ülima viisakuse, väljapeetuse, elegantsi ning kõigest sellest läbi imbunud võltsuse katte läbi. Vastandumine välise ja ebaehtsalt siira ning inetu tegelikkuse vahel oli ekstreemne. Igal sõnal, heateol, žestil, pilgul ja tegevusel eksisteeris otsekui mündi teise poolena sellele vastupidine või tagamõttega reaalsus. Üks ühele millegi võtmine, ilma nägemata selle all olevaid kihte, sai mitmetele tegelastele saatuslikuks. Ka heamaitse piiriga oldi järjepidevalt noateral ning kohati oli jõhkralt häbitut ja piirideta intrigeerimist laval ebameeldiv jälgida, kuid nagu tegelasedki, pehmendati toimuvat rafineeritud ja nutikalt poeetilise kestaga.

Süžee kulgemine ning selle mitmed toimimisdetailid oli meisterlikult kokkukootud. Alates tempost kuni draamatikatasemeni, tegid kõik tihedat koostööd, et vaatajale pakkuda meelelahutust, mis oli küll vastumeelne kui mõni madalalaubaline tõsielusari, kuid samas niivõrd pilkunaelutavalt intrigeeriv ja maitsekas kui mõni kuulus kunstitöö. Detail, mis mulle tõesti muljet avaldas ja mida iseäranis mu kõrvad nautisid, oli teravmeelne, voolav ja lausa geniaalne tekst. Dialoog oli särtsakas, kirev ja peenelt koomiline. Iga sõna kõlas imeliselt, kuigi kui neile lähedamalt keskenduda oli teksti taga olevad mõtted aga ilust kaugel. Lugu omas ka õpetlikke momente ning huvitavaid paralleele, millest väljapaistvaim oli mõte, et kui vanasti võis olla valedesse kätesse sattuv kiri kõige hullem n-ö hävingukolle, siis tänapäeval on selleks pigem mõni foto. Kõige hämmastavam on aga see, et kui varem varjati taolisi kirju kiivalt ning põhiline ponnistus hõlmas jälgede mitte jätmist, siis praegu panevad inimesed vabatahtlikult oma kõige skandaalsemad fotod internetti üles.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Kujunduses aitas iga detail laval luua just õiget õhkkonda ning toetas jätisepaari oma intriigide punumisel, laotades jõledustele kauni, pastellse ning šiki loori. Dekoratsioonid lähtusid 18. sajandi toonist ning peegeldasid vaid grammi võrra kõrgklassi tollesajandilist meeletut luksust, andes aga vaatajale asjaliku ettekujutuse ning tükile kohase tausta. Maast maani ulatuvad maalid, mahedad ja elegantselt hubased värvid, sensuaalne küünlavalgus ja lühtrid, klassikaline mööbel, võrratud kostüümid – kogu selle silmailu juures ei paistnud lavapeal toimuvad vulgaarsused esmapilgul isegi niiväga välja. Kamoflaaž paharettidele ja nende plaanidele oli ideaalne.

Vaatamata eelnevatele täiuslikkuseni viimistletud faktoritele, kandsid etendust täienisti enda õlgadel aga peategelased markiis de Merteuil, vikont Valmont ning, eraldi tegelasena, nendevaheline sõbralikult vaenulik võimuvõitlus. Mõlemad oli imposantsed karakterid, kuid lausa eraldi kategooriasse kuulub väärikas ja majesteetlik marikiis de Merteuil. Naine oli nagu võimas loodusjõud, kes suutis ümbritseva tolmukübekesegi enda pilli järgi tantsima panna ning tema nipsakust, siivutust ja küünilisust oli äärmiselt lõbus jälgida. Tegu ei olnud ka seletamatult pahatahtliku ja mugava lahendusena lihtsalt sellisena sündinud naisega, vaid talle anti ka võimalus enda sisemaailma publikule avada ning tagasihoidlik ta selles vallas ei olnud. Vaatajale anti võimalus kuulda miks ta selline oli, miks ta nii käitus ja miks ta arvas, et A ja O on oskus kuulata, näha tõde ning hoida suu kinni. Üks murrangulisemaid stseene oli aga n-ö mõrra kildudeks pragunemine nutmise näol. Naise langemist kõrgelt, vaatamata tema eelnevale armutule tegutsemisele, oli ränk vaadata, sest tegu oli tegelasega, keda samal ajal oli äärmiselt lihtne nii vihata kui imetleda. Janet McTeer oli rollis otsekui rusikas silmaauku -- võib-olla isegi kaks rusikat kahte silmaauku.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Teiseks mõjukaks jõujooneks loos oli vikont Valmont, kes oli sarmikas hunt lambanahas. Teda mänginud Dominic West aga sihtis märklaual veidi mööda, kuna tegelane kukkus välja liialt macho, ennasttäis, dramaatiline ning isegi labane. Kuigi oli ilmselge, et ta nautis täiega sitapeaks olemise etteastet ja keeras vinti naudinguga üle, oleksin robustse ja varjamatult otsekohese lähenemise asemel eelistanud gentlemanlikku ja diskreetsemat joont, et karakter oleks rohkem salakavalam ning võrgutavam. Näiteks, oli mehe mentaliteedile igati omane kirjutada armukese tagumikul üleolevalt ja matslikult kirja, kuid seda oleks saanud teha kõvasti sensuaalsemalt kui nähtav bordellilaadse maitsega stseen. Kolmas n-ö peategelane, dünamiit markiis de Merteuili ja vikont Valmonti vahel, suutis aga järjepidevalt plahvatusi pakkuda, kulmineerudes mind pahviks löövas stseenis, kus mõlemad lõplikult sõtta läksid ning, kus naine kui tulepurskena karjus „War!“

Alati saab välja kraapida ka mõned miinused, ning isegi nii vaimustava tüki raames tooksin välja mind häirinud liialt kärmed armumised, mis tegid üles kerkinud suured tunded kohati pealiskaudseteks ja ebausutavateks. Seega, neid ümbritseva poleemika vähem efektiivseks. Samuti oli Madame de Tourvel, Elaine Cassidy kehastuses, tüki kontekstis liialt vesine ja õbluke. Pintsliotsaga värvi oleks karakteri hulgaliselt paeluvamaks muutnud.


teisipäev, 20. detsember 2016

Kino: "Laula" ja "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus"

Tervitus!

Ja uuesti kinost!

Pealkiri: Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus
Originaalpealkiri: Hymyilevä mies
Režissöör: Juho Kuosmanen
Näitlejad: Jarkko Lahti, Oona Airola, Eero Milonoff
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 08.12.2016
Nähtud: 15.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt kinosoprus.ee kodulehelt
Ma ei teagi miks ma seda filmi otsustasin vaatama minna ja eks ma vähese entusiasmi tõttu sellest ka ülemäära vaimustusse ei sattunud. Vaatamata sellele ning, lähenedes nähtavale objektiivselt, oli kahtlemata tegu silmatorkava ja omanäolise linateos, mis kindlasti ei ole aga igaühele maitse järgi. Teisalt, ei saa eitada, et selles on omajagu sarmi tänu mentaliteedile: lihtsuses peitub võlu. Võib ka väita, et tegu on heatujufilmiga, mis küll käsitleb keerulisemat laadi taustateemasid, kuid samas ei muutu hetkekski liialt raskeks ega võta end, tundub lausa, et mitte tsipagi tõsiselt.

Peategelane, Olli, oli väljaspool poksiringi üpris tossike, kuid vähemalt siiras, heatahtlik ja sümpaatne tossike. Tema treener, kes püüdis kogu meistrivõistluste üritust koos hoida ning passiivset, ja veel hullem, armunud Ollit kantseldada, oli minu jaoks pigem aga filmi staar ning see, kes tuimavõitu loosse veidigi energiat ja särtsu tõi. Eeldasin ka, et tegu on enamasti komöödiaga, kuid vaatamata mõnedele eriti nutikalt humoorikatele seikadele, oli film siiski veider kombinatsioon dokumentaalist, romantikast, spordifilmist ja ajaloolisest tõsielu draamast, milles siis esines ka koomilisi detaile. Viimase puhul oli tegu kohmaka huumoriga ehk siis naljakas oli jälgida tõsiste nägudega mehi olemas ülitõsised, kuid kukkudes selles olukordade kentsakuse tõttu igati läbi. Näiteks, kui treener pidi sponsoritelt paluma, et ta pisike tütar saaks nende tualetti kasutada ning Olli jäik demonstratiivne poksiliigutuste tegemine kaamerale. Vastavalt huumori tüübile, milleks oli kuiv huumor, võib välja tuua ka minu põhilise pretensiooni filmiga seoses: mis parata, minu jaoks oli lugu ise ka kuiv! Siiski, oli üllitis piisavalt mõnus meelelahutus ja omapäraste elementide tõttu igati tähelepanuväärt.


-----------------------------------------------------

Pealkiri: Laula

Originaalpealkiri: Sing
Režissöör: Garth Jennings
Žanr: Animatsioon, komöödia, kogupere
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 23.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin ette, et mulle kohe üldse see animafilm ei sümpatiseeri. Kasvõi tõsiasi, et mul on villanud söögi alla ja söögi peale näidatavatest lauluvõistlustest (kas tõesti laulime on tänapäeval ainuke kõnelemist väärt anne!?), oleks pidanud mulle vihjama, et targem oleks kino mitte külastada. Millegipärast sattusin ikkagi seda vaatama, võib-olla alateadvusliku lootusega, et mu suhtumine laulusaadetesse suudetakse ümber pöörata. No, otse loomulikult aga ei suudetud!

Mul ei olegi multika kohta konkreetselt midagi rängalt negatiivset öelda: animatsioon oli okei, tempo oli hea, süžee kulges kenasti, muusika oli mõnus, loo moraalid adekvaatsed, sõnumid selged, tegelastega kerge samastuda, jne. Teisalt, oli tegu piinapingilaadselt mageda ja vaimuvaese animaga. Iga viimanegi detail oli ettenähtav ning ka tegelased oli klišeehunnikud, alustades ärritavalt tagasihoidlikust, kuid võimsa lauluhäälega elevandist kuni pahura rikkurini, kes lõpuks leebub ja päeva päästab. Tegu oli ka pigem üksluise draamaga kui lõbusalt päikeselise komöödiaga, nimelt ei naernud saalis vist keegi kordagi. Okei, ühe tüüpilise peerunalja peale vist paar turtsatust tõusis esile. Huumor oli minu silmis null, pigem miinustes. Loomulikult ei pea animafilmid alati ilgelt naljakad olema, kuid neid laulunumbreid ja tantsuetteasteid võin ma ka jäljendajate poolt Youtube’ist või eelnevalt mainitud miljonist lauluvõistluselt vaadata. Loo sõnumit leian ma igast eneseabi raamatust ning isegi visuaalselt saaksin vingema ja meeldejäävama kogemuse vaadates uuesti sarnase tausta kontseptsiooniga “Zootropolist.” Oleks siis keskendatud kasvõi enam originaalmuusikale, tegu ju ikkagi muusikalilaadse looga, kuid pea kogu repertuaar koosnes paladest Katy Perry, Taylor Swifti, Lady Gaga ja teiste sellelaadsete artistide sulest. Vaevutu, mugav ja ülimalt ebaoriginaalne! Ehk teisisõnu, haltuura, lihtsalt papi kokkukraapimiseks võimalikult vähese kreatiivse panusega multikas.

esmaspäev, 19. detsember 2016

Kino: "Teispoolsus 5" ja "Fantastilised elukad ja kust neid leida"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Fantastilised elukad ja kust neid leida
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts and Where to Find Them
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Colin Farrell, Katherine Waterston, Ezra Miller, Dan Fogler
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 18.11.2016
Nähtud: 22.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Head asja tuleb ikka lüpsta ja lüpsta kuni järel ainult parkunud nahk ja pilpad (ja vaatajatel tühjad rahakotid). Just seda mentaliteeti antud film viljelebki ning just sellega ka oma eksistentsi õigustab. Püüdmata muide teeseldagi nagu oleks muudel eesmärkidel ellu äratatud. Väidetavalt on seda ootamas ka neli järge ning kui need on sama elutud ning mannetud varjud Harry Potteri lugudest, siis jäi see küll minu jaoks viimaseks kokkupuuteks selle "uue" ja "värske" vaatega võrratusse võlumaailma. 

Ilmselgelt oli rõhk nostalgia seoste loomisel originaallugudega ning selle põhjal rahva kinno meelitamisel. Ka mind viis see tõsiasi saali, kuid kahjuks ei ole süžee toimumismaailm ainuüksi vastutav kaasahaarava ning kvaliteetse loo eest. Samuti ei ole publiku oimetuks löömine igasugu visuaalsete efektidega alustalaks ühele erakordsele filmile. Kuigi üllitis püüab igatpidi matkida Harry lugude eripära ja sarmi, ei õnnestu selle taasloomine just nende kahe detaili peale liialt toetumise tõttu. Lisaks oli kaikaks kodarais nõrk süžee ning sellest tulenevad vaegused. Loo kulgemine oli ebaühtlane, tempo konarlik, ebaloogilisi detaile oli mitmeid, stseenide ja tegemiste üleminekud ei olnud sujuvad, tegelased käitusid vastavalt sellele mida lugu vajas, mitte vastavalt iseloomudele, süžee tarbeks suruti silmad kinni ilmselgetele prohmakatele ja ebakõladele ning hulgaliselt leidus mugavaid lahendusi (neist suurim: lõpp hea kõik hea ehk lõpp hea liiga hea). Nähtav ei võimaldanud pooltki seda mida üks tavapärane Harry film pakkus ning raske oli uskuda, et J.K. Rowlingu enda käsi oli käsikirja kribamisel sees. Ja loomulikult peab ka mainima üllatusetteastet ehk puänti, mis pani mind ärritusest oigama -- ta kohe üldse ei klappinud kontekstiga. Kuidas võis eelneva, igati asjaliku ja intrigeeriva etteaste, vahetada tüütult kentsaka vastu ja seda kõike vaid paari sekundiga?

Kõik ei olnud aga õnneks täitsa tume ja kole ning teatud detailidega ei sõidetudki rappa. Leidus piisavat, mis tasakaalustas läbikukkunud aspekte. Eddie Redmayne Newtina võitis minu poolehoiu. Temas oli just parajas koguses kohmakust, veidrust ja sümpaatsust, et filmi kanda ja talle vaevatult kaasa elada. Samuti suutis Colin Farrell oma kahtlaste eesmärkidega karakterisse tuua moraalset hägusust ja põnevust. Naistest jäi silma Alison Sudol ülimesise ja meeldivalt sinisilmse kaunitar Queenie'na. Kuigi, käpardist pagar Kowalski (Dan Fogler) pakkus parajas annuse koomikat, oli tema tegelaskuju siiski sunnitud maitsega ja otsekui süžeesse jõuga juurde poogitud, sest võlumaailmas peab ju olema ikkagi ka üks Mugust tegelane, sest kellega siis vaataja ennast muidu samastab. Keeruline oli ka eriefektides märkimisväärseid vigu leida ning Newti fantastilised elukad olid kas vahvad, imearmsad, võimsalt lahedad või haruldaselt omapärased. Tema kohvrimaailmas toimuv oli kordades põnevam kui ülejäänu välismaailmas. Ka ei tasu alahinnata originaalsarja keskkonna taasavastamisrõõmu, seda küll teises ajastus ja riigis, kuid siiski olin sellest tulenevalt teatud kraadini õhinas kogu filmi vältel. See entusiasm muutus vaikselt, kuid järjekindlalt leigemaks, kuid eksisteeris alalhoidvalt jätkuvalt.



--------------------------------------------

Pealkiri: Teispoolsus 5

Originaalpealkiri: Underworld: Blood Wars 5
Režissöör: Anna Foerster
Näitlejad: Kate Beckinsale, Theo James, Charles Dance, Lara Pulver, Tobias Menzies
Žanr: Fantaasia, action
Kestus: 1h 30 min
Kinodes alates: 02.12.2016
Nähtud: 07.12.2016
Minu hinnang: 2/5


pild imdb.com kodulehelt
Mul tuli tahtmine vaadata ühte ajuvaba fantaasiasugemetega märulit ning otsekui tellitult, pakkus kino "Underworld" sarja viiendat filmi. Kuigi esimesed kaks olid omas žanris päris adekvaatsed linateosed, siis peale nende, olen ma siiralt üllatunud, et jõutud on juba lausa viienda osani. Kui isegi tikutulega mitte otsida kvaliteeti, siis on mul ikkagi hämmeldus, et sari siiani hingitseb, kuid ju siis on ka teistel peale minu vahetevahel vajadus kiirtoidukino järgi. Viimast see tõesti aga pakub – rasvast nõretav, n-ö kräppi täis suur amps ebatervislikku hamburgerit, mis annab hetkelise rahulduse, kuid samas paneb enda otsust hiljem häbenema ka.

Vaene Selene saab film filmi järel muudkui tümitada ja taaskord ei lasta tal rahus ühtegi hingetõmmet teha, sest küll tahetakse tema verd, oskusi või niisama maha nottida, siis tema tütart, siis kaua kadunud kallimat jne. Kui aus olla, siis mind lihtsalt väsitas see pidev tagaajamine ja aina uue kurikaela areenile kerkimine selles sarjas juba ära. Ka vastne järg ei paku mitte midagi uut ja üllatavat, vaid annab naisele mõned värskemad võimed, kamud ja triibud juustesse, kuid baastasandil on tegu ühe ja seesama filmiga juba mitmendat korda järjest – seda muidugi lahjendatud versioonina. Lugu oli ka väga katkendlik koos järjepidevuse probleemidega ja ei voolanud üldse, mis tugevasti segas nähtaval end kaasa tirida lasta. Tegelased olid samuti suhteliselt ühedimensioonilised ning süžee ei võimaldanud kellelegi märkimisväärset arengut. Samas, ega viimane olegi sarja tugevaim külg. Ei puudunud ka süžeeaugud ja igasugu muud mugavad lahendused, ebaloogilisused ja ootamatud, otsekui kellegi tagumist välja tõmmatud, päevavalgele tulnud saladused. Viimastest tekitas iseäranis üks lõpupoole esile kerkinud tõde mus nördimust – jah, selge, lugu püüab olla kole ja karm, kuid oli siis tõesti vaja Selene’ile veel üks obadus anda? Nagu ma ütlesin, väsitas mind loo sellesuunaline kalle juba varasemates osades ära.

Teisalt, kole ja karm tõesti, kuid sarja sünge ja morjendav toon on ka üks selle pluss-punkte, mis annab kesisele loole vähemalt efektse, iseloomuliku ja pisivigasid peitva tausta. Realistlikum ja verisem versioon "Videviku" vampiiride ja libahuntide konfliktist on ka tegelikult igati õnnestunud kontseptsioon. Kahjuks aga suutis konkreetne film minna liialt üle tõsiseltvõetavuse piiri ja see tekitas kohati vastupidist efekti ehk siis oli toimuv pigem koomiline kui hirmus (nt esimesel osal seda kõrvalnähtust ei tekkinud ning tasakaal oli kenasti action, õuduse ja fantaasia žanrite vahel paigas -- puudus kentsakalt naljakas varjund). Otse loomulikult oli ka Kate Beckinsale oma ülikitsas liibuvas kombekas kõva tagumikutuliseks tegija ning sobis rolli nagu valatult. Külmaks ei jätnud mind ka Theo James, kuid seda puhtalt pealiskaudsetel põhjustel, nimelt oli ta üks papp-postrist tegelane, kuid ma valetaksin kui ütleks, et teda jälgida ei olnud suur rõõm. Viimase isa kehastanud Charles Dance suutis vast olla ka kõige koloriidsem tegelane. Arvestades niivõrd kesist süžeed, oli film endale liiga asjaliku näitlejaskonna suutnud meelitanud, mis kahjuks lõpp-produkti hävingust päästa ei suutnud. Samas aga on maailmas vaja ka aju puhkerežiimile panemist võimaldavat märulmeelelahutust, sest nagu mainitud, kuigi nutsin paari pisaraga kaotatud pooltteist tundi taga, olin ma saalis istudes kiiretoidulaadse laksu saanuna oma paar tundi küll päris häppi.