kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Kino: PÖFF 2020 (6) "Püha isa" ja "Hüvasti, NSVL"

Tervitus!

Ja veel veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Püha isa
Originaalpealkiri: Tatăl nostru
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 25 min
Minu hinnang: 4/5

Filmi režissöör, filmija, monteerija, kinematograaf -- teisi sõnu, ühemehebänd -- , Andrei, on peatselt saamaks isaks. Tulevased vanemad on õnnelikud, mida ei saa öelda kõigi nende vanemate ja vanavanemate kohta. Peab tunnistama, et mõned reaktsioonid oli pentsikult ebameeldivad. Peatne issi aga põeb veidi oma tulevase vaimse valmisoleku üle last kasvatada, sest tema enda isa pidas vajalikuks mungaks hakata kui poiss ole veel vaid põngerjas. Võttes olukorda kui suurepärast võimalust natuke oma isa hingesoppi piiluda ning enda hirme rahustada, reisib Andrei isoleeritud Kreeka Athose mäe kloostrisse, kus elab umbes 25 munka. Üks neist on tema isa, kes on kõik maise seljataha jätnud. Mis ikkagi sundis meest maailmast eralduma ning enda naise, tütre ja poja maha jätma? Kas ta oli isekas või oli otsus põhjendatud? Kas pojal on õigus urgitseda, et vastuseid saada? Kas tulevik on kinni minevikus? Mis üldse tähendab olla isa? Otseseid vastuseid see omapäraselt kaunis ja vaimselt lõõgastav eneseotsing ei anna (kuigi selgust minevikku n-ö viimasel tunnil ikkagi antakse), kuid filmi lõpus võin kindla südamega öelda, et kõik asjaosalised on just seal kus nad olema peavad ning endaga rahu teinud.

Ei ole täpselt selge, miks ma oma pikast vaadatavate filmide nimekirjast just antud dokumentaali ühel rahulikul laupäevaõhtul valisin, sest isadus, lapsevanem olemaks ning religioon, ei ole just hetkel minule südamelähedased teemad. Siiski, midagi selles kõnetas ning olen tohutult õnnelik, et vaatamisotsuse vastu võtsin. Film suutis olla intiimne ja isiklik, samas mitte lääge või sunnitud. Sügavad hingehaavad ja eksistentsiaalsed teemad esitati niivõrd õhuliselt, et ma ei tundud end mattuvat ängi või raskete emotsioonide laadungi alla otsekui umbses, läppunud õhuga ja lämmatavas kloostris. Viimane ise oli hoopis peaaegu nagu sanatoorium neile, kes elust ühel või teisel põhjusel väsinud ning looduse ja lihtsuse (ja jumala) abiga taas joonele soovisid jõuda. Paik, kus aeg seisis. Kohati tundus, et vaatan lõunamaade puhkuse reklaamfilmi imelise looduse, lõbusate ujumispaikade, seiklusrikaste mägironimiste, eksootiliste puuvilja korjamise ning võimsate päikeseloojangutega. Polnud väga vaja nuputada, et miks otsustas Andrei isa just sinna minna, kuigi ilmselgelt olid põhjused tõsisemad kui soov kaunis looduskeskkonnas chillida.

Isa ja poeg veedavad kaua oodatud kvaliteetaega koos ning tundub, et lahknevust nende vahel pole kunagi olnudki. Andreid ennast tihti kaamera ette ei eksi, see eest oma isa hoiab ta pidevalt fookuses ning viib läbi mini intervjuusid ja filmib teda nii kaugelt vaates igapäevastes keskkondades ja tegemistes, kui koos veedetud hetkedel. Koos käivad nad ujumas, võtavad ette retke kõrgele lumise mäe tippu ning naudivad päikesetõuse ja loojanguid. Ka Andrei häält on harva kuulda, pigem on ta küsimuste esitaja, kuid pidevalt tema isa ja tolle vaadet maailmale oli tohutult lõõgastav ja teraapiline kuulda. Tema hääl mõjus sarnaselt kvaliteet ASMRile -- munk sobiks selleteemalisi videosid tegema. Mees ei kippunud aga kunagi otsekoheselt poja igasugu küsimustele vastama ning keerutas ja pööritas ning paiskas õhku igast "elutarkusi" nii, et vähe ei ole. Samas, kas on vaja alati igale küsimusele ja küsijale end avada? Vast mitte. Sest ka ilma emotsioonide ja südamesoppide saladuste välja "oksendamiseta" oli antud film käesoleva PÖFFi, kahtlemata, südamlikum, soojem ja igatpidi visuaalselt nauditavaim linatus, mida otsustasin kaeda.


----------------------------------------

Pealkiri: Hüvasti, NSVL
Originaalpealkiri: Hüvasti, NSVL
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Eesti, Soome
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5

Tegu oli filmiga, mille ma esimesena oma vaadatavate PÖFFi linateoste nimekirja panin. Ootused olid kõrged, kukkumine, seega, ekstra valus. Ma olen siiani hämmingus, et mis siis küll valesti läks ja, taas, arvasin, et asi on jälle minu enda kiiksudes. Kolleegiga vesteldes tuli juhuslikult aga välja, et ka ta tema oli pettunud ning nimetas seda käesoleva aasta festivali suurimaks läbikukkumiseks. Ma ise nii drastiline ei oleks, kuid midagi jäi nähtus tõesti vajaka. Tunnen veidi süümepiinu oma arvamuse suhtes, sest üldsusele paistab film aga tohutult peale minevat ning valiti see ju ka festivali publikulemmikuks. Ehk siis, võib minu vaatenurka erandlikuks pidada.

Nõuka ajal on selline veider oreool peal, kuigi objektiivselt vaadatuna, oli see päris jõle aeg. Samas, sel on omamoodi sarmi, võluvat kurioossust ning lausa ikoonilisust. Ma olen just parajalt vana, et mäletada 80ndate lõppu ja 90ndate algust ning olen kogenud järgneva paarikümne aasta ekstreemset transformatsiooni. Just see periood oma kaootilisuse, värvikuse ja põrkuvate ning äärmuslike maailmavaadetes, oleviku ning tuleviku suhtes, annab ideaalse kasvupinna igasugu põnevate kurb-rõõmsate tohuvabaohu lugude esitamiseks, millega vaataja suudab vaevatult kontakti leida. Isegi need, kes ei ole ajastu inimesed. Eriti teretulnud on Nõukogude aja fookusega lood, mis ei ole depressiivsed, vaid pigem õhulised ja lootusrikkad. Antud filmi kontseptsioon on hullult kihvt, iseäranis, kuna kaasab rohkelt kõiksugu intrigeerivaid tahke sellest perioodist. Salapärane ning, üleüldse, kriminaalselt vähe tähelepanu leidev Sillamäe (jube põneva lähiajalooga linn ju), absurdnaljakas bürokraatia (sünnitusmajas), tankid, punkarid, koolivorm pioneerisalliga, moskvitšid, Lenini kujud, jne jne. Ja Eesti multikultuurne reaalsuse, kus eksisteerib ja süžeesse on sisse põimitud peale eestlaste ja venelaste ka ingerlased, tšetšeenid ja isegi üks taksojuhist tatarlane. Erilise koha on teeninud tõotatud maa, ehk Soome, ning sealsed võimalused, mida eestlased niutsuvalt taga igatsesid: Dumle, Suffeli vahvlišokolaad, Barbie, banaanid, Lapin Kulta õlu, tossud, Jenkki ning kõik muud söödavad ning mittesöödavad brändid. Visuaalset ja emotsionaalset äratundmisrõõmu sai kulbiga. Üleüldse, suutis linateos autentset õhkkonda luua ning fiiling, et oled back in the USSR oli kenasti paigas. Kohati tundus aga, et just liigne fookus detailidele ning nende ehesusele tegi hoopis süžee kaalu kergemaks.

Püüdsin välja mõelda, et mis oli ikkagi minu mittesümpatiseerimise tunde tekkimise põhifaktor. Jõudsin järeldusele, et see peitus peategelases, Johanneses, kes mõjus selles rollis otsekui maitsestamata jogurt. Sisutu, emotsioonitu ning mittemidagiütlev. Paistis, et ainuke asi, mis ta peas oli ning, mis teda kuidagi motiveeris, oli kutsuarmastus Vera vastu. Nii tuima (v.a. siis kui jutt käis kullakallist Verast) kangelast pole ma juba ammu kohanud ja poiss sai komistuskiviks sellele, miks ma ei suutnud, vaatamata autentsele, nähtuga mingit kontakti luua. Johannes oli kui must auk, mis tõmbas kõik ümbritseva laiavasse tühjusesse. Või siis, teisalt, otsekui nagu avatar, millele vaataja saab ennast proijtseerida, et nt taaskogeda Nõuka nostalgiat nooruses. Iseäranis valus oli peategelase valik ning lahjasus kui kõrvutada teda nt emaga. Miks ei võinud loo keskmeks olla see mässumeelne, piire ületav, iseseisev, oma tõekspidamiste eest võitlev, nagu Figaro, siin ja seal, aga, samas, armastav ema, kel lihtsalt ei õnnestunud saatuse tahtel alati oma poja kõrval olla. Ohverdades lapse heaks ohtralt ning võttes vastu valusaid otsuseid. Ülikoolist väljaviskamine, üksikuna vanemaks saamine, Soome tööle minemine, olid vaid mõned tema värvikad saavutused. Mulle sümpatiseeris ka Nika Savolaineni rolliesitus. Üks väheseid tegelasi, keda uskusin, kes pani kaasa elama ja, kellest oli välja lugeda siiraid emotsioone. Kes mõjus loomuliku, mitte karikatuurina. 

Rääkimata ka vanavanematest, keda mängisid legendaarsed Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja. Kuidas on võimalik, et nemad, kogu oma karismas (Ülle Kaljuste) ja soojas iseloomukuses (Tõnu Oja), niivõrd summutatult mõjusid. Isegi Johannese olematu kohaloleku kõrval. Milline raiskamine. Samas, nii vanavanemad või, kasvõi, ullike onu Kolja (vat see oli muhe vend), oleks tuhat korda etemad peategelased olnud. Ma isegi juba kujutan ette kuidas onu Kolja oleks selle ajaperioodi kodumaine Forrest Gump. Taas, milline raiskamine. Johannese puhul polnud asi näitlemises või näitlejas, asi polnud süžees, asi polnud ka dialoogis või keskkonnas. Poisi karakter lihtsalt ei kõnetanud mind ning jättis külmaks oma sisutusega (v.a. niutsumine Vera järgi). Romanss tüdrukuga (ja viies ratas vankri all, Vera armukade vend, lisaks) ei tekitanud minus mingeid emotsioone peale õrna ärrituse. 

Nostalgia üksinda ei suutnud mind veenda. Krapsaks tempo, koloriidne keskkond, autentsed detailid, heatujuline õhkkond -- lool on hulganisti mida eeskujulikult ette näidata. Teisalt, jäi muide puudu ka huumorist, mis mind kasvõi muigama oleks pannud. Aga, lõppkokkuvõttes, ei saa kuidagi üle ega ümber Johannesest. Tema ja mina lihtsalt ei klappinud. Jutul lõpp!

pühapäev, 3. jaanuar 2021

Teater: "Isamaa pääsukesed"

Tervitus!

2020 käisin teatris vaid kolm korda... Mis on äärmiselt kurb, aga ma ei tundnud ennast enamus ajast suurtes massides väga turvaliselt. Loodame, et 2021 asi paraneb igal rindel.

Pealkiri: Isamaa pääsukesed
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Autor: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Karmo Nigula
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 15.05.2018
Millal nähtud: 15.08.2020
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teinud etenduse kohta eriti eeluurimist (peale pealkirja lugemise ja mõne foto nägemise), seega mul ei olnud aimugi mida oodata. Kuna suvel ei olnud ma etenduse hetkeni tegelikult mitte kuskil käinud (mitte ainult teatris, vaid reaalselt mitte kuskil meelelahutuslikus), siis pakkus sõbranna välja, et lähme Viinistule ja just seda tükki vaatama. Mõeldud, tehtud. Kaldusin oma kujutelmadega näidendist suunda, et tegu on masendava ja ängistava tüüpilise "eestlaste elu on raske" 100. aasta sünnipäeva valguses palaganiga, sellises ennastmõnitavas huumorikastmes. Pean tunnistama, et nähtu õnneks aga ei täitnud neid ootusi ning, tegelikult, oli tegu muheda ning parajas annuses melanhoolse tükiga, mis minu silmis omajagu meelepärane välja kukkus.

See, et näidendi pealispakendiks olev toon ei olnud ilmtingimata kurvamaiguline, ei tähenda aga, et objektiivselt ja ridadevahele vaadatuna, ei oleks tegu üpris trööstitu looga. Seda nii riigi olukorra kui tegelaste tasandil. On aasta 2017 ning Eesti iseseisvumisest on möödunud 100 aastat. Näitering "Virmaline" otsustab selle tähistamiseks etendada Vabadussõja teemalise tüki. Katkise WCga, lekkiva katuse ja ilmselgelt paremaid aegu näinud kultuurimajas, nimeta külakeses keset mittemiskit -- unustatud Eesti äärealadel -- , ei ole just palju võimalusi enda elu põnevalt elada ning sinna natukegi elurõõmu tuua. Kuus naist, kellel kõigil on erineva kraadiga keeruline taust ning hetkeseis, leiavad tuge üksteiselt ning koosveedetud ajast. Küla on tühjaks voolanud, peegeldades tänapäeva elu hääbuvates maapiirkondades. Kurb kingitus 100. aastat tähistavale riigile, teades, et elu suures osas sellest raskelt kättevõidetud maast on väljasuremisohus. Traagilisemad veelgi on naiste individuaalsed saatused, sest kuigi see, mis toimub geosotsiaalsel tasandil on katastroof ning selle hoomamine on abstraktsem, siis süvenemine naiste üksiklugudesse on inimliku faktoriga. Ehk siis, puudutavad need vahetud ja kurblikud elu vaatajat enam. 

Teisalt, on naiste elurõõm ja suhtumine inspireeriv ning paneb mind mõtlema, et mis vinguda igapäevase tühja-tähja pärast. Võtsin viit naist, Pilvit, Svetat, Merikest, Anu, Helgit ja Birgitit, kui eeskujusid, inimesed kellelt on õppida. Nemad on tegelikult mineviku ja oleviku Eesti alussambad. Nii kaua kui Eesti peale laiali on selliseid südikaid naisi, püsib ka riik, sest nemad usuvad sellesse. Vaatamata kõigele, millega pidevalt silmitsi seistakse ja mida elu vastu heidab, nemad hindavad ja hoiavad kodumaad. Võttis lausa natuke härdaks kui saalis olin ja naiste vaikset, kuid valju tegutsemist jälgisin. Pilvi, aktiivne kunstniku hing, kes toob näiteringi eestvedajana ning näitemängu autori ja lavastajana naised kokku. Sveta, kelle firmamärgiks on võidunud jänkusussid, aitab üdini ausate ja otsekoheste väljaütlemistega naisi maa peal hoida, pakub kuiva huumorit, ja esindab Eesti äärealade vähest Vene elanikkonda. Merike, krapsakas ja kärme kultuurimaja energialaks, kes seisab pidevalt selle eest, et naistel oleks hubane pelgupaik, kus kohtuda, kuigi maja vajab kõva remondikuuri. Ja, loomulikult, ristab pidevalt mõõka vallavanema, Kaarel Mägraga, kes kui libe kala ei võta vaevuks leida raha kultuurimaja katuse remondiks, rääkimata siis WC parandamisest. 

Anu, lapselikult avatud ja helge vanaproua, kes esindab vanemat põlvkonda ja nende naiivset usku tuleviku paremusse ning, kes jumaldab oma poega, kellest on saanud aga küla joodik. Anu elu, kuigi see ei olnud ülemäära õnnetu, pani mind enim kurvastama. See kuidas ta rääkis heldinult oma surnud mehest ja ajast kui ta pojaga rase oli ning, mis etenduse jooksul juhtub, mõjus mulle ootamatult nukralt. Helgi, naine, kes vajab hädasti närvilisse ellu puhkust ja rahu, sest kodus on põikpeast mees ja enesesse tõmbunud emo poeg. Birgit, noor lapseootel neiu, kelle mees töötab Soomes ning, kes esindab nooremat põlve ja nende reaalsust, olles ise igati hakkaja, kes vajadusel kasvatab lapse üles üksinda ja, samal ajal, hoolitseb ka kogu majapidamise eest. Kõigi naiste jaoks on kultuurimaja ja sealsed klubid (kuhu ainult nemad kuuluvadki) otsekui pelgupaik ning koht, kus hoida elus enda hinge, Eesti vaimu ja veeta aega kaaslastega, kes neid mõtteid jagavad.

Kui naised olid etenduse fookuses ja edasiviivaks jõuks, siis peegeldasid meestest tegelased kohati nende olukorda ühiskonnas, taas just pigem äärealadel. Nad olid eraldatud, endasse kapseldunud ja tahtmatult või tahtlikult pimedad ümbritsevale. Kergem oli põgeneda (ka vaimselt), eirata, vinguda või lihtsalt eksisteerida. Nad elasid otsekui teises maailmas, mis ei klappinud sugugi naiste omaga. Mõlemad grupid liikusid eri suundades ning pidasid tähtsaks eri asju. Meeste kohalt tundsin, et etendus tegi neile natuke liiga, sest naiste kõrval jätsid nad pigem tossikeste või ülearu egoistlike mulje. Samas, meeldis mulle, et ei unustatud ka maameestele pai teha, näiteks, viidates ühe n-ö kuldsetele kätele (tänu kellele see WC jätkuvalt ikka töötas) ning nende kannatusele, järjepidevusele ja isegi omamoodi lojaalsusele. Selline passiivsus meeskonna poolt on aga impulss, mis tekitab süžeesse põhi looliini. Nimelt, on näitetrupi uue tüki teemaks ju ikkagi Vabadussõda, kuid klubis on ainult naised. Päevakorrapunkt number üks: leida külast mehi, kes etendusega ühineks. Kohati hale, kohati koomiline, jääb siiski taas ikka daamide endi õlule rollid täita ja tükk publiku ette tuua. Vahepeal tulevad ja lähevad mõned meespere liikmed, kuid tubli Eesti naine riietub ennast meheks ja teeb asja lihtsalt ära. Nagu Vabadussõjaski, on vaja pealehakkamist ja eesmärki, mis tõesti loeb, ning siis ei jää mitte miski korda saatmata. Kus on vaja teha, seal leidub alati tegijaid. Samamoodi ka meeste puhul, sest esile kerkis kaks -- need ootamatud valikud -- , kes õigel hetkel tõusid püsti ja võtsid vastutuse. Ja üks, kes oma pepu upitamise nimel on valmis näitlemise tulle astuma. Mõnikord on tähtis tulemus, mitte motivatsiooni allikas.

Teades, et tegu on etendusega, kus huumoril oma koht, pelgasin iroonilisi ja halvustavaid nalju tegelaste ja eestlaste suunal -- liiga palju olen taolist tümitavat huumorit kohanud ja see on tüütult nördima panev. Näidendis on aga saavutatud orgaaniline klapp draama ja huumori vahel, mõlemat õiges koguses ning õiges sümbioosis. Huumori tüüp sobis mulle ideaalselt. See oli kerge, heatahtlik ning pigem füüsilist või visuaalset sorti. Näiteks, tegelaste kehakeel, välimus või iseärasused (Sveta sussid, Joosepi õla "tõmblus" ehk "jah"-sõna, Merikese suur taguots, jne). Enim naeru kisuti välja näidendis oleva näidendi proovidega, kus naised, võltsvuntsid ees ja koolinoorte lätud peas, püüavad etendada noori poisse. Igale dramaatilisele stseenile, üle kivide ja kändude läbitud, järgneb ühine patriootlik ja ennastsalgava sisuga laulujoru (just, joru). Tegu ju ikkagi muusikalist etendusega Vabadussõjast. Oli äärmiselt koomiline kui tõsiselt naised ennast näideldes võtsid ja kui naljakad nad välja nägid, kõlasid ning käitusid. Leidus ka kurblikku huumorit. Publik naeris lõkerdades Anu alkohoolikust poja, Valdeku, tempude üle kelleltki välja nuruda õlleraha, kuid minul oli seda lihtsalt nukker vaadata. Huumor tükis mõju eluliselt ja ehedalt, sest kombineeris kurvema ja rõõmsama poole ühe küla elust, ilma üle võlli minemata. Ma täitsa usuks, et sellised stseenid on leidavad päriselu kontekstis.

Näitlejatrupi koostöö oli suurepärane, kõik elasid oma rolli sisse ja, üleüldse, oli tegu ühe sümpaatse ning hästi toimiva kollektiiviga. Tegelased oli tegelikult täitsa äratuntavad päris elust ning näitlejaid neid esitades usutavad. Igaüks oli isiksus ning silmapaistev ühte või teist moodi. Eriti meeldis mulle Christopher Rajaveer Helgi sõnaahera poja, Joosepina, kes vaatamata oma emo-likule olemusele oli üllatavalt nõus, tema sõnades, "musicalis" (mjüüsikalis) üles astuma. Alati on lausa lust näha Maria Klenskajat ning Ester Paljusood ükskõik mis rollis. Nende mõlema hääletämber ja kogu essents on nii silmapaistev, kuid vastandlik. Klenskaja madal kõne koos pahura, kuid sooja südamega, ning Paljusoo lapselik toon ning naiivne särasilmsus, annavad värvi ükskõik mis tükki ja truppi. Marta Laan aktiivse ja sõnaka Merikesena oli ka paras annus energiat ning no-nonsensi. 

Natuke kaebleks etenduse toimumispaiga kohta. Kuigi igati kihvt ümbruskond, kus palju põnevat avastada (näiteks, Viinistu kunstimuuseum, mis on lausa fenomenaalne), oli katlamaja minu jaoks natuke liiga läppunud ja niiske. Iseäranis kuna alati on publikus keegi kellel on vajadus kopse välja köhida, rögiseda ja ragiseda -- õhu liikuvus aga on minimaalne. Hoone antud tüki sündmuspaigaks sobis iseenesest kenasti, ka selline maha jäätud ja otsekui teisest maailmast/ajastust. Alati on tore kui vanad ja eesmärgita seisvad hooned leiavad kasutust. Siiski, tõsiasi, et süüa restoranis ei jõudnud, sest ooteaeg oli väidetavalt 1 tund (pidime õuest ostma šašlõkki -- mis oli täitsa maitsev) ning järjekorrad (otse loomulikult hingati igal võimalusel kuklasse -- on ju teadatuntud, et saab kiiremini edasi kui eesolija kukil seistakse) ja massid asupaigas olid natuke liiast, siis kuigi väga nautisin etendust, ei olnud ma ümbritsevast väga vaimustunud. Vaatamata sellele, päästis etendus mu teatri aasta ja teatri suve!

esmaspäev, 14. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (5) "Kaugel eemal" ja "Havel"

Tervitus!

Ja veel POFFilt!

Pealkiri: Kaugel eemal
Originaalpealkiri: Jeong-mal Meon Got
Programm: Põhivõistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 59 min
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne, otsekui teraapilise õhkkonnaga film Lõuna-Koreast käesoleval PÖFFil. On lausa paradoksaalne kuidas filmi olek, ehk siis, tempo, dialoog, kaadrid, asupaigad, tegelaste olek ning kogu visuaalne ning kuuldav osa mõjusid rahustava, mõõduka, esteetilise (oh, neid looduskaadreid!) ning isegi positiivses mõttes monotoonsena. Samas, sisu ise hõõgus emotsioonidest, ebaõiglusest, varjatud tunnetest, konfliktidest, igatsusest ja mida kõike veel. Need tunded jõudsid vaatajani aga üldiselt vaoshoitult ning kontorolli all olevatena. Välja arvatud siis väljapaistvamad tundepuhangud, mida esines vaid paaril korral, ning mis otsekui vaikses metsas tundusid karjatustena ning tõid vaataja välja hüpnootilisest mugavustundest tagasi reaalsusesse. Pean tunnistama, et selline vastakas kombinatsioon vaoshoitusest ja emotsionaalsetest ülekuumenemistest imponeerib mulle, kuigi ta mõjub ka võõrana ning kaugena, arvestades paljude Lääneriikide kodukonteksti.

Äärmiselt värskendavalt toimis lähenemine samasoolisele suhtele linateoses, mille arvasin tülpimusega, et paigutatakse loo keskmesse, kuid üllatuslikult, õnneks, seda ei tehtud ning, seega, ainult see aspekt kahe tegelase olemusest ei võtnud kogu filmi üle. Fookus oli erinevatel inimsuhetel peategelase, JinWooga. Tema intiimne kontakt oma sõbraga ei olnud mehe elu keskpunkt, kuigi see omas kaalu, oli tugevalt osa tema identiteedist ja oli tagamaaks paljudele tema otsustele. Keskenduti hoopis tema hoolivale sidemele oma tütrega (kes oli tegelikult mehe kaksikõe laps, kelle naine maha jättis), kuid märkimisväärset rolli mängisid ka läbisaamine tööandjaga, viimase tütrega ja JinWoo kaksikõega. Selline valik mõjus ehedalt ning orgaanilisemalt. Tegelasi oli minimaalselt, kuid nendevaheline suhterägastik suutis vaatamata tasakaalukale tempole terve sisu otsast lõpuni täita. Kõigil neil olid oma hirmud, unistused, mured ja ootused, mis alati omavahel ei klappinud. Nt tahtis äkitselt välja ilmunud kaksikõde oma tütart tagasi, JinWoo oli aga tirtsu kiindunud, lambafarmi peremehe tütar nägi mehes potentsiaalselt kaasat, kuid viimase süda kuulus neid külastavale sõbrale, HyunMinile, tööandja memmest ema oli elust väsinud, kuid tal ei lastud kuidagi võimalusest kinni haarata, et elle viia otsus siit maailmast edasi liikuda. Kõigil neil oli aga armastav suhe tüdruku, Seoliga, mis ja kes oli otsekui kogu filmi südameks.

JinWoo suhe HyunMiniga paistis siiras ja lausa süütu. Mehed tundsid rõõmu lihtsatest asjadest nagu üldse võimalus koos olla ning teha igapäevaseid toimetusi. HyunMin oli luuletaja -- helge, avatud, toetav, leplik ja äärmiselt meeldiva iseloomuga. Ta ei tundnud mingit häbi või imelikkust oma suhtes teise mehega ja oli nõus halvakspanule silma kinni pigistama. Oli turgutav, et ta ei soovinud ringi vehkida või kõigile kuulutada oma eelistusi, vaid võttis seda kui loomulikku osa endast. HyunMin ja tema suhtumine sümpatiseerid mulle tohutult. JinWoo aga oli tundlikum ühiskonna arvamuse ning pahameele suhtes ja lasi sellel mõjutada kõiki oma suhteid lähedastega. Teatud teemades üpris konservatiivse riigi maakolkas, nagu ette arvata, ei jäänud meeste soojad läbikäimised aga kauaks märkamata. Ja täpselt nagu filmi enda olemus, peegeldas vastuseis ennast vaoshoitult ja diskreetselt. Puudusid ülevoolavad emotsioonid või koledad sõnad, reageeriti ignoreerimisega. Samas, ei olnud see konflikt kaugeltki ainuke, mis süžeed vormis. Ka Covid-19 sai tagaplaanil endast märku anda. Nimelt, oli piirangutest tingitult lambakasvatusel rasked ajad ning see tõi esile omakorda mitmeid universaalselt aktuaalseid murekohti, millega tegelased pidid sisemiselt silmitsi seisma. Kuidas ära elada, kas hoida kinni oma ettevõtlusest, kas anda alla, kas külaelul on tulevikku, kas põllumajanduses on tulevikku, jne. Lisaks, JinWoo kaksikõde, kes pärast tütre hülgamist venna juurde, äkitselt on otsustanud, et tal on igati õigus laps nüüd tagasi võtta. Just siis kui talle sobib. Kas on? 

Kõiki neid pealispinna alla pulbitsevaid lahkhelisid ning hingevaevu raamistasid idülliline looduskeskkond ja kaunid kaadrid mägedest, rohelusest ja lammastest. Film valis silmapaistvamaks stiiliks pikad, pikad staatilised kaadrid kaugelt vaates ning taustamuusika oli olematu. Isegi dialoog oli mõneti kauaks olematu. Kohati oli tunne, et olen otsekui stalker, kes tegelate eramomente nurga tagant järjepidevalt hiilib. Kindlasti võib see kombinatsioon teatud vaatajale mõjuda üksluiselt või lausa igavalt, kuid vastandudes sellele, mida suuresti näeb nt Lääne filmides, mõjus nähtu naturaalselt, sunnitult ning ehedalt. Kuigi veidi võõrastavalt. Mitmekihiline ning kaunis lugu tavalistest inimestest, kes püüavad parimatel viisidel oma parimat elu elada, vaatamata sellele, et tehtud valikud ja inimlikud eelistused ei tee seda just kõige lihtsamaks.


--------------------------------------

Pealkiri: Havel
Originaalpealkiri: Havel
Programm: Värsked hoovused
Riik: Tšehhi
Kestus: 1h 45 min
Minu hinnang: 3.5/5

Tean nime, Václav Havel. Tean, et ta oli Tšehhi (algselt Tšehhoslovakkia) poliitikas pikaajaline võtmefiguur. Tean, et ta oli riigi president ja austatud suure osa ülemaailmse poliiteliidi poolt. Mul polnud aimugi, et ta oli tegelikult näitekirjanik, poeet ning ilukirjanduse looja. Samuti, ei osanud ma arvata, et ta oli iseloomult pigem tagasihoidlik, kõhklev, konflikte vältiv, pelglik, tasane, mitte kuidagi isikuna konkreetselt väljapaistev ning suhtes naistega lausa armetu ning lausa pime. Pealtnäha, selline hall hiireke. Vähemalt niimoodi esitleti teda käesolevas temanimelises linateoses. Mulle meeldis kuidas film esimeses stseenis mees lausa tunnistab, et ta on argpüks. Argpüks, kes vaatamata endas kahtlemisele ja hirmudele jõuab ning saavutab, tasa ja targu, nimeka liidri tiitli. Täitsa tavaline mees, ebatavalistes olukordades.

Ma ei tea, kas mees filmis peegeldas meest päriselus, kuid, kui jah, siis mõjus veidi paradoksaalselt, kuidas ta nii mõjukaks poliitikuks kasvas. Värvitus sillerdas tagasi ka filmi enda olemusest. Tagasihoidlik, hallikas ning ilustamata. Tšehhi on niivõrd kaunis ja suursugune riik, kuid kübetki seda linateos ei illustreerinud (võib-olla põgusalt lõpus). Stiil matkis täies mahus tüüpilist nõuka fiilingut oma hoonete, külakeste, tänavakeste ning eluoluga. Kohati jättis see autentse mulje, kohati aga olin segaduses, et kas tegevus toimub Tšehhis või kuskil Ida-Venemaa ajast maha jäänud betoonkülas. Selline tagasihoidlik keskkond võis Havelile passida, kuid tema saavutuste mõju jäi sellest tulenevalt mulle ka täitsa hoomamatuks ning arusaamatuks. Õhkkond ja visuaalne pool ei klappinud kuidagi mastaabiga, mida mees korda saadab. Üks hetk oli tunne, et riik on ühe küla suurune ja seal elab maksimaalselt mõnisada tuhat inimest. 

Veel takistas loo kaasa haaratavust ajaloolistele detailidele peaaegu, et olematu fookus. Jah, ma olen kuulnud nt sametrevolutsioonis ja Varssavi paktist, kuid ma ei ole nendega sina-peal. Seega, ma ei mõista alati konteksti, milles Havel tegutseb. Tšehhidele võib see kõik olla iseenesest mõistetav, kuid mina, kui väljastpoolt sisse vaataja, oleksin vajanud rohkem tehnilist tausta ning lahtirääkimist, et mõista, mis, miks, millal ja kuidas toimus. Neid ajaloolisi sündmuseid ja seiku küll mainitakse, aga taustateadmisteta ei ole võimalik kogu sisu mõista. See, taaskord, kergendas Haveli kõiksugu ettevõtmiste ja saavutuste kaalu, sest ma ei suutnud neid konteksti panna. Ajalugu on nii põnev ning film paigutus huvitava riigi intrigeerivasse lähiajalooetappi, kuid ma tundsin, et sõidan otsekui teel, mis on täis täitamata pommiauke. Loomulikult, on film vast ikka mõeldud Tšehhi kodupublikule ja ma ei peagi kõike teadma.

Vaatamata kriitikale, oli minu teadmatusel ka oma võlu. Nimelt, oli süžee sellevõrra pingelisem ning ettearvatavam, sest ma ei olnud mehe elukulgemisega ja riigi ajaloodetailidega üleliia kursis. Elasin Havelile ja tema kaaslastele enam kaasa,kuna ei teadnud kuidas ajad arenevad. Üleüldse on tegu äärmiselt vaevatult poolehoidu leidva peategelase ning looga. Üks mees versus Nõukogude Liit on vastupandamatu kombinatsioon, mis lausa kutsus n-ö allajääjale sajaga kaasa elama. Ainuke asi, mis mind ärritas olid Haveli sasipuntras suhted naistega ja tema lödipüksist suhtumine. Ei ole just šarmantne, kui on mees arvab, et kui tema naise maha jätab, on okei, kuid kui naine mehe maha jätab, siis ei ole okei. Ja veel, pakkuda kolmiksuhet. Vuih, need olid ilmselgelt ebapopulaarsed valikud, mitte ainult minu silmis, vaid ka naiste. Üldiselt, aga oli filmis mainitud negatiivset ja ka piisavalt positiivset, et selle vaatamist igati õigustada.

kolmapäev, 2. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (4) "Davos" ja "See linn"

Tervitus!

PÖFFi ametlik osa on selleks aastaks läbi, kuid veebikinos on ikka veel hulk filme täitsa saadaval.

Pealkiri: See linn
Originaalpealkiri: This Town
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Uus-Meremaa
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kunagi oli PÖFFil selline alaprogramm nagu "Vitamiinilaks" ning kindel oli, et sealt leidus värskendavat vaheldust festivali ülejäänud masendavatele, tõsistele või eriti rasketele väärtfilmide repertuaarile. Kuigi sellised päikeselised linateosed on nüüd pillutud erinevate programmide juurde, neid enam eraldi ei koondata ühe katuse alla ning neid on seega keerulisem mahukas pakkumiste valikus identifitseerida, siis, õnneks, neid ikka leidub. Väärt festivali film ei pea alati olema karmide teemadega fookuses. Hea lugu paneb vaataja mõtlema ja toob esile emotsioone. Naeru, hea tuju ning positiivsuse pahvaka vaatajast välja tirimine ei tähenda aga, et nähtu ei ole n-ö väärt kunst. Antud Uus-Meremaa produkt sobib pealtnäha ideaalselt klassikaks saanud "Vitamiinilaksu" pärandit edasi viima. Kahjuks, vaatamata selle omapärasele ja alaprogrammi pealkirjale vastavalt, mässajalikule lähenemisele loo jutustamisel, jäi tulemus kuidagi kesiseks. 

Sean elab väikses külas, kus kõik tunnevad kõiki ning, võiks eeldada, ei kõik põnev on ammu asjad kokku pakkinud ja sääred teinud. Kui aga Seani pere hirmsal viisil mõrvatakse ning mees, kui ilmselge kurjategija, hoopis süüst puhtaks pestakse, tekitab see kõneainet ja ärevaid tundeid peaaegu väljasurnud külakesse hulgi ja pikaks ajaks. Väikse kogukonna võlud. Mees ise aga on heatahtlik, lihtsameelne ning tavaline külajorss, kelle soov on leida endale tüdruksõber ja uus pere. Olukord, kus enamuste jaoks ilmselge mõrvar ei saanud süüdistust ning liigub vabalt ringi, ei ole vastuvõetav kohalikule endisele politseinikule, Pamile, kes on teinud oma missiooniks leida tõendid Seani süü tõestamiseks. Lisades siia veel igasugu muud külainimesed, kes mehe süütuses või süüs oma arvamust pidevalt avaldavad, on kogu tegelaskond loos üpris värvikas. Eriti meeldejääv oli sensatsioonilist raamatut mõrvast kirjutav 50+ siresäärne suurte unistustega kolka udupeast reporter.

Filmi teeb iseäralikuks selle jutustamise stiil, milleks on otsekui tõsielusarja formaat, kus lisaks peategelastele, antakse sõna ka kõiksugu küla karvastele ja sulelistele. Esitamine toimub publikule näoga suunatud monoloogi vormis, kus taustal võib samal ajal edasi liikuda süžee areng, ilma et vahepausi või seletusena mõjuv etteaste midagi taamal segaks. Kahtlemata on see viis kuidas teatud tegelaste tegelikest mõtetest või motivatsioonidest paremini sotti saada, kui nad ise seda publikuga midagi varjamatult vahepeal jagavad. Mulle meeldis ka filmi krimi element. Täitsa põnev oli kaasa mõistatada, et kes siis mõrva taga oli, miks ning kas oli pahalane siis Sean või keegi teine. 

Kategoriseeriksin nähtu musta komöödia valdkonda, kuid selline monotoonne huumor ja kuidagi emotsioonitu õhkkond nii tegelaste kui süžee poolt, ei teinud mulle nalja ega võitnud minu poolehoidu. See on üks helgemaid ja kergemaid filme mida ma selle aasta PÖFFil vaadanud olen, kuid välja arvatud omapärane süžee ja esitamise kontseptsioon, siis muud jäi vajaka, iseäranis, komöödia valdkonnas. Ma isegi pigem nimetaks filmi romantikaks või suhtedraamaks mitte naljalooks, sest selles ei leidunud midagi, mis mind kasvõi muigama paneks. Võib täitsa olla, et ma ei mõista Uus-Meremaa huumorit. Mis ilmselgelt ongi vastus sellele miks mina ja film teatud aspektides ühist keelt ei leidnud.

Kokkuvõttes, kui komöödia stiili passimatus kõrvale jätta, siis on tegu igati õhulise ja iseärase linateosega, mis kergelt seeditav, piisavalt uuenduslik ja nutikas. Samas, kui ma aus olen, mul oli seda vaadates kohati igav. Me lihtsalt ei sobinud väga hästi omavahel.


---------------------------------------

Pealkiri: Davos
Originaalpealkiri: Davos
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Austria
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Maailmas on kõri auguni igasugu suurte ja suursuguste eesmärkide ja nimedega organisatsioone, mis väidetavalt töötavad inimeste, keskkonna, ja kogu planeedi eluolu parendamise nimel. Millegipärast aga süveneb vaesub, lõhe rikaste ja vaeste vahel, majanduslik ebavõrdsus on massiivne, kliima halveneb, palgavaesus lokkab, jne jne. Ühtlasi tundub, et eliit ja nende organisatsioonid aina kaugenevad ja kaugenevad päris inimestest ja nende muredest, nendest kelle nimel ja heaolu silmas pidades nad väidavad tegutsevat. Antud dokumentaal võtab fookuseks Šveitsis asuva väikelinna, Davos, kus iga aasta toimub World Economic Forumi suur pralle ja eneseimetlemine, vabandust, kõrgtasemel konverents, kus maailma majanduse ja poliitiline tipp teeskleb, et hoolib globaalsetest probleemidest ja tavainimesest.

Dokumentaalis pannakse kõrvuti Davose linnas asuvad otsekui kaks erinevat dimensiooni. Üks, ülitähtsate inimeste ülitähtsad tegemised ülitähtsatel teemadel. Teine, linna tavaelanike igapäevaelu, nt lehmafarmi pidajad, kes ei tule enam ots otsaga kokku, kuigi töötavad hommikust õhtuni. Kuristik nende kahe maailma vahel on otsatu. Seda enam mõjub eliidi kohalolek linnas eluvõõra ja isegi eluvaenulikuna. Üks linnakodanik kenasti mainis ka ühel kogukonna koosolekul, et neil ei ole probleemi kui linn pannakse põhimõtteliselt üks kord aastas kinni ja töötama vaid külaliste vajadustest lähtudes, kui kogu sellel palaganil oleks reaalne tulem või midagi sellest muutuks paremaks. Kahjuks, on tihti keeruline mõista, mis kasu sellest mitmekümnemiljonilisest üritusest tegelikult on. Tundub, et tullakse kokku, räägitakse suuri sõnu, tuntakse end tähtsana, reisitakse, pummeldatakse -- aga mis sellest muutub? Eluolu eri tahud, nagu ma näeme, ikkagi suuresti halvenevad. Näidati ka üht intervjuud, kus küsiti World Economic Forumi ühelt ninamehelt, et miks on vastupidiselt väidetavale pidevale arengule ja edendamisele nt naiste osakaal majandusvaldkonnas langev ning keskmine tegija on 54. aastane mees. Tahes tahtmata jätab ettevõtmine silmakirjaliku ja elukauge mulje.

Kuigi kahe maailma vastandumine on ilmselge ning sügav, oleksin oodanud enam illustratiivset materjali selle vahe teravamalt tundmiseks. Tavainimeste mured ja rõõmud, pigem ikkagi mured ja mured, tõusid kenasti esile, nt stseenis, kus vastsündinud vasikat ei olnud võimalik päästa. Samas, teist poolt ei olnud piisavalt, et tekiks selgemini väljajoonistuv vastasus. Mis on ka arusaadav, sest kes ikka tahaks sisse lasta dokumentaali tegijaid, kelle eesmärk on pigem nende tegevust, või tegevusetust, kritiseerida.

Kokkuvõttes, halenaljakas, lausa passiivselt agressiivselt groteskne vaade legendaarse fraasi modernsele näitele: "Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!"

pühapäev, 29. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (3) "Must veski" ja "Must valgus"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Must veski
Originaalpealkiri: 
Czarny mlyn
Programm: JF Lastefilmide programm
Riik: Poola
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Lugesin mitte midagi ebatavalist esile toovat sünopsist ja vaatasin pilti, kus lapsed lustakalt oma jalgratastel paistsid uitavat. Ootasin meeldivat ja kerget lapsepõlvenostalgiat täis suveseikluse draamat koos komöödiaga. Täis kližeesid ning copy-paste süžeejooni, mida juba sada korda igat lastefilmides nähtud. Sellist sci-fi suunitlusega faktiliselt uut "Alieni" ma ei osanud aga kuidagi ette näha. Oma pool filmist ei suutnud ma sellist kulminatsiooni eeldada. Ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes isegi kenasti passiv kombinatsioon südamlikust peredraamast ning "Independence Day'st" oli kahtlemata käesoleva aasta PÖFFi üllatusmuna. Või ma lihtsalt ei teinud jälle piisavalt eeltööd, et selgusele jõuda, mis sorti filmi ma hakkan vaatama. Pigem viimane variant.

Kõik algab suhteliselt süütult ja pahaaimamatult: põlema süttinud tehases töötav isa sureb kangelaslikult, jättes oma väikse poja koos emaga, kellele šokk sünnituse esile kutsus ja kes puudega tütre ilmale tõi. Aastaid hiljem, on pere on nüüd vaene, ema end ribadeks tõmbamas, poiss, Iwo, õnnetu, et neil pole raha ja, et tal on nii tüütu õde, Mela. Esimene osa loost keskendubki Iwo suhtele oma emaga, õega, sõpradega ja teiste keset eimiskit asuvate kahe maja elanikega. Kaugel taamal on tunda "Musta veski" tehase varju ning midagi ähvardavat terendamas, kuid pigem mõjus see psühholoogilisena, et kuidas õnnetus seal on vastutav Iwo pere õnnetu eluolu eest ja siiani heidab varju. Tagasi vaadates, vihjeid oli (lausa filmi esimeses stseenis), et seal võib toimuda midagi ebatavalist, kuid ma ei pööranud neile väga tähelepanu või oodanud sellist ulmekat. Suunasin tähelepanu peategelasele. Vaatamata poisi pahurusele, kibestumusele ning õe sallimatusele, tegi see teda just inimlikumaks, realistlikumaks ning sümpaatsemaks. Iseäranis kuna tema suhe ja heldinumad hetked emaga olid tegelikult äärmiselt südamlikud. Kes ikka tahaks mõelda oma sandile reaalsusele kodus, kui võiks sõpradega mängides selle eest põgeneda ja lapsepõlve nautida? Mulle meeldis, et Iwo ja tema sõbrad ei olnud moraali täis ideaalteismelistest kangelased, nagu paljudes teistes lastelugudes ette tuleb, sest kuigi õilsad ja südikad, ei ole sellised tegelased tihtipeale usutavad.

Tekkis hetk, kuskil filmi keskpunktis, kus ma ei saanud enam igasugu ebanormaalsed veidrusi ignoreerida ning hakkas tõusma uudishimu, et kuidas toimuvat seletada ning kes või mis on kõige taga. Toon muutus kiirelt ning alguses ei saanudki ma aru, kas ma vaatan ikka sama linateost, mida mõned minutid tagasi. Järsk üleminek sulandus edasi juba loomulikumaks loo arenduseks ning hindasin seda, et sain kaks ühes: lastefilm pluss sci-fi seiklus. Kuigi lõppfaasis oli mitmeid detaile, mis ei olnud kuidagi loogilised, mõjusid lausa naeruväärselt lihtsustatult ning olid lausa ajuvabad, siis mulle tegelikult see suunamuutus läks täitsa peale. Ka lõppseisul endal ei olnud nagu väga vigagi. Mulle meeldis ka, et ei mindud kergema vastupanud teed kahe märkimisväärse n-ö probleemi lahendamisega -- surnud isa ja puudega tütar. Need oleks tegelastele muidugi elulihtsustavad, kuid samas, õõnestanuks pere õppetunde, emotsionaalset arengut, täiskasvanuks saamise teekonda ning üksteise üle tänulikkuse tundmist just nii ja just sellistes oludes nagu hetkel käes. Neid tõsiasju ning olukorra väärtust aga saboteeris ülepaisutatud ja isegi piinlik viimane vastasseis. Ei olnud minu maitsele ja mõjus sunnitult. 

Kokkuvõttes, minu jaoks üllatusliku elemendiga ebatüüpiliselt tüüpiline lastefilm. Igati soliidse balanssi suutis ta saavutada erinevate süžee ehitusblokkidega nagu erilaadi žanrid, emotsioonid ja seiklus, pere ja sõprussuhted. Jäi mulje, et kõik said oma eetriaja ning haakusid kenasti kokku üheks tervikuks.


-----------------------------------------------

Pealkiri: Must valgus
Originaalpealkiri: Bit-Gwa Cheol
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Hämmastav, kuidas niivõrd emotsioonidest pulbitsev süžee võib mõjuda hoopiski rahustavalt. Olen tähele pannud, et paljud Jaapani, Lõuna-Korea, jne linateosed jätavad mulje kui oleksid rahulikud magavad vulkaanid, mille pealiskihi all lõõmab elu. Nad suudavad sellist unist pinget meeletult hästi esile tuua ning vaatajas skisofreenilist tunnet tekitada. Seda kõike minimaalse dialoogi, pikkade kaadrite, vähese tausta muusika, olematute efektide ja ilma igasugu teatraalsuseta. Keskenduda tuleb tegelaste näoilmetele ja kehakeelele, need illustreerivad tõde loos toimuvast, mitte monotoonne keskkond kus kõik aset leiab. Näitlejate pilkudest ning hoiakutest õhkas ängi, viha, segadust, häbi, rahulolematust, kibestumust, kahetsust ja kõike vahepealset. Iseäranis mitmekülgne ja väljendusrikas oli peategelase, vaevatud ja oma kinnisidee küüsis, HeeJoo eneseväljendus. 

Autoõnnetus, kus on hukkunuid, on iseenesest märkimisväärne traagika, kuid mida toob kaasa selline vägivaldne rebend pere ja lähedaste igapäevaellu, seda püüab antud film vaatajani tuua. Autoõnnetus ei ole kunagi lihtsalt õnnetus vaakumis ning tavaliselt on alati keegi süüdi ja keegi ohver. Psühholoogiline koorem, teadmaks, et just tema abikaasa põhjustas õnnetuse, on HeeJoo maha surunud. Tema emotsioonid ja süütunne ei luba tal ohvri naisele isegi otsa vaadata. Just see poov häbi ja patutunnetus paneb teda käituma ekstreemselt. Kui tekib võimalus, et tõde saatuslikust õhtust võib aga hoopis midagi muud olla, hakkab ta ennastsalgavalt otsima vastuseid, et tegelikult toimunu päevavalgele tuua. Olles oma haavatud psüühika lõksus, ei huvita teda ka kellele ta haiget teeb või kelle pahaaimamatu ja süütu elu ta võib rikkuda kui hakkab sobrama minevikus. Tuleb välja, et ohver on tegelikult ise süüdi või on mõlemad süüdi või mõlemad ohvrid -- sibula lahtikoorimine toob esile valusaid seiku mõlema pere minevikust. Ja võib täitsa juhtuda, et kõik on süüdi või siis ohvrid. Mingi hetk tundus, et HeeJoo on ise otsekui teistele liiklejatele ohtlik isik roolis ning sõidab valimatult sisse kõigile, kes ette jäävad. Oma tõeotsingutel ja enda ning oma surnud abikaasa puhtakspesemisel muutus ta ise n-ö roolijoodikuks. 

Põnev oli jälgida igat uut avalikustatud kildu, mis aitas puslet kokku panna. Keerdkäike anti kulbiga. Ma ei osanud üldse ennustada, et mis võiks olla lõppseis ning kuidas see kõik kulmineerub, kas mentaalse suuravariiga kõigile tegelastele? Kindlalt sai selgeks, et õiget või valet ei ole ning tõde peitus detailides või isegi vaataja interpretatsioonis. Tõde oma hiilgavas täiuslikkuses aga ei selgunud. Mulle ei meeldi sellised sogased ja liialt hallid lahtised lõpud, kuid siinkohal passis see ideaalselt, peegeldades tegelaste endi mõttemaastikke ning piinasid. Kuigi jäin sellise suunaga väga rahule, ei imponeerinud mulle sümboolne lõppstseen. Sellega astuti liialt umbmäärasesse ja poeetilisse maailma, mis minu jaoks ei klappinu filmi ülejäänud realistliku ja minimalistliku lähenemisega. 

Kokkuvõttes, vaatamata emotsioonide ülepingele ning ülekoormatusele, mõjus film mulle osati isegi teraapilisena. Rahulik ja lõõgastav, samas, pingeline ning ängistav. Selliste kahe äärmuslike vastuseisvate õhkkondade loomisel ning kokkupõimimisel oli lugu kahtlemata meisterlik. Kuigi lõpp jättis natuke soovida ja ärritas oma kujundlikkusega, on film ise igati märkimisväärne debüüt.


esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


kolmapäev, 18. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (1) "Higi" ja "Võrku püütud"

Tervitus!

Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust. 


Pealkiri: Higi
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.

Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.

Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.

Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.



-----------------------------------------


Pealkiri: Võrku püütud
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.

Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.

Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"