Kino: "Tulevikumaa"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Tomorrowland

Originaalpealkiri: Tulevikumaa

Režišöör: Brad Bird

Näitlejad: Britt Robertson, George Clooney, Hugh Laurie, Raffey Cassidy

Kestus: 2h 09 min

Žanr: Seiklus, ulme, kogupere

Kinodes alates: 29.05.2015

Nähtud: 23.05.2015

Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Lubadus vaatajani tuua midagi suuremat kui elu ja kogu kontseptsioon oli ju imeline ja värskust täis, lisaks, lõpuks midagi originaalset kõigi nende koomiksite, raamatute ja muudmoodi tuntud ja teatud lugude põhjal vändatud filmide kõrval. Kahjuks idee seekord vaid kontseptsiooni tasandile aga jäigi ning ei suudetud niivõrd suurt tükki realiseerida ja mõttele vääriline olla, see sai ka tegelikult filmi peamiseks komistuskiviks.

Loo kulgemine Tulevikumaale kohale jõudmiseni oli otsekui trepist ülesminek, põnev, täis takistusi, ootamatusi ning pinge pidevalt tõusis. Mulle meeldis jälgida kuidas tegelased ennast kokku võtta püüdsid ja üksteist aktsepteerida katsusid. Igasugu vihjed müstilisel ja fantastilisel Tulevikumaal toimuvast aitasid kruttida huvi ja ootused lendasid kõrgustesse. Kahjuks oli aga sihtkohta saabumine ja seal toimuv äärmiselt antiklimaatiline, selline õhu väljalaskmise tunne tekkis. Põhimõtteliselt oli teekond suurepärane, aga kulminatsioon veidi mannetu. Samuti oli niivõrd suuremahulisele lõpp-probleemile leitud liiga lihtne lahendus, tundsin end veidi petetuna. Samas aga pean tunnistama, et üllatuslikult ma mõneti isegi nõustusin pahalase põhjendustega, ülevaatega olukorrale ning sain aru miks ta niimoodi uskus.

Visuaalselt oli film loomulikult imeline, kui ikka 180 miljonit magama panna, siis efektidel on kohustus olla tasemel ning seda nad õnneks ka suutsid saavutada. Näiteks viimane reis Tulevikumaale nägi äge, suursugune ja aukartustäratav välja. Samas aga oli ülistatud ja absoluutselt tipuks peetav nii öelda tõotatud maa kuidagi vanamoelise ja luitunud väljanägemisega, visuaalselt midagi mida olen juba palju kordi mujal näinud. Oleksin eeldanud veidi rohkem omapärasust või uudsust.

Ma kohe pelgan selliseid filme ja raamatuid, kus mingi tüdruk või poiss on millegipoolest erililine või siis maailmapäästja või keegi keda on kaua oodatud tegema midagi suurt, sest tihtipeale ei saa ma kohe kuidagi aru, mis see neid nii erakordseks teeb ja siis tekib selline erilise lumehelbekese efekt. Tavalised inimesed tegemas asju mida paljud teeksid samamoodi samades olukordades. Ka siin oli selline ainulaadne tüdruk ja minuarusaamal, filmist lähtudes, oli ta teistest üle prahi vaid sellepärast kuna oli optimistlik ja unistaja? Jah, suhteliselt mage põhjendus, kuid vähemalt oli Casey ootamatult sümpaatne, hakkaja, asjalik ning peas ei vilisenud tal tuul nagu enamustel teismelistel “maailmapäästjatel.”

George Clooney’t oli veidi kentsakas sellises lastele suunatud filmis kohata, kuid kibestunud geeniuse, kes vaid vajab ühte tõuget koos annuse lootusega, rolli sobis ta nagu valatult. Hugh Laurie kohalolekut, panust ja talenti tundus mulle aga, et oldi kohati raisku lastud, sest karakter ei andnud talle suurt võimalust midagi väljapaistvat näidata. Filmi täht ja igati tegija oli aga Athena, väike tüdruk, kes oli samaaegselt ääretult armas ja kena, samas aga võis sulle sellise obaduse anda ning koha kätte näidata.

Sisust: Tulevikumaa, koht kuhu kogunesid kokku kõik maailma helgeimad pead, et luua midagi erakordset, on ohus ja sellega seotult ka ülejäänud maailma eksistents. Lahendus aga tundub olevat uudishimuliku ja nutika teismelise käes, kelle omandisse satub salapärane rinnamärk ning, kes koostöös erakliku ja andeka teadlasega/leiduriga, püüab leida juurdepääsu Tulevikumaale, et päästa kõigi (dramaatiline paus)... tulevik.

Lemmik stseen: “Tähtede sõja” muusika saatel tutvustav etteaste.

Lemmik tsitaat: "Võidab see hunt keda sa toidad."

Kokkuvõttes: Potentsiaali algeid, olemaks võimas, meeldejääv ja tugeva sõnumiga koguperefilm, oli täiesti olemas, kuid kui suuga tehakse suurt kära ja käega peaaegu ei kärbsepesagi, siis kaotab nähtu osa oma võlust ja lubadusi ilmselgelt ei täideta. Samas aga on ikkagi tegu kiiduväärt, meeltlahutava ja nauditava püüdega luua midagi uut, värsket ja varem mitte nähtu.