Pühapäev, 10. mai 2015

Teater: "Saatuse heidikute kuu" Eesti Draamateatris

Tere!

Käisime reede õhtul Draamateatris ja vaatasime etendust "Saatuse heidikute kuu". Siin on minu mõtted ja elamused.

Pealkiri: Saatuse heidikute kuu
Pilt võetud Eesti Draamateatri kodulehelt
Teater: Eesti Draamateater
Kestvus: 2 tundi ja 30 minutit ühe vaheajaga
Autor: Eugene O'Neill
Lavastaja: Ingmar Vihmar
Žanr: Draama
Osades: Kersti Heinloo, Märt Avandi, Jaan Rekkor, Roland Laos, Taavi Teplenkov
Esietendus: 16. juunil 2011
Millal nähtud: 08. mail 2015
Minu hinnang: 5/5

Üks öö. Üks öö täiskuu valgel, mis toob välja tõe. Olgu tõde siis nii valus, kui ta on, aga sellel täiskuisel ööl tuleb see tõde välja kogu oma valus ja alastuses. Halastamatult.

Saatuse heidikute kuu räägib loo kahest inimesest, mehest ja naisest, kes on nagu üksteise jaoks loodud, aga kellele ei ole saatuse poolt ette määratud koos olla. Josie on vaese talumehe Phili tütar, kes on valjuhäälne, otsekohene ja bravuurikas. James (Jim) on Phili joomakaaslasest sõber, kes veedab oma õhtuid kas kõrtsis oma valu pudelisse uputades või siis Phili juures Josiet hullutamas käies.

Phil on Jimi maa rentnik ja oma hirmudes, et Jim oma lubadust ei pea ja selleks, et Jim seda maalappi ära ei müüks, teeb ta kuratliku plaani mis eeldab, et Jim oleks sunnitud Josiega abielluma. Phil arvab, et see on veekindel plaan, kus kõik võidavad - talle jääks maa ja nii Jim kui ka Josie leiaks armastuse. Nagu alati, soovitakse parimat, aga välja kukub teistmoodi.

Ma pean Eugene O'Neill'i üheks parimaks näitekirjanikuks maailmas, aga ilma hea lavastaja ja näitlejatrupita ei hakka ka kõige paremini kirjutatud näidend särama. Ingmar Vihmari suurepärane koostöö Kersti Heinloo, Märt Avandi ja Jaan Rekkoriga pani näidendi mitte ainult särama, vaid lausa lõkendava leegina põlema.

Pilt võetud Eesti Draamateati kodulehelt
Kersti Heinloo Josie oli suurepärane. Harjunud joodikust isa ja tema sõpradega, pidi Josie olema tugev, Aga selle tugevuse ja pealtnäha bravuurika ja sõnaka naisterahva taga oli ka haavatav naine, kes soovis olla armastatud. Mitu müüri ja kaitsekihti elu sunnil endale ümber ehitanud Josie leebub, kui Jim talle endast räägib. Maskid kisutakse maha ja Josie tegelikkus on märksa vooruslikum ja puhtam kui ta end ise kirjeldab. Ei ole temas ei litsi ega ka lehma nagu ta end ise kirjenldab. Kersti Heinloo suutis imeliselt edastada Josie keerulist isikut, luues Josie just sellisena nagu ma teda vaimusilmas olen ette kujutanud: pealt karm ja tugev, seest ilus, haavatav, armastav. Heinloo tõi need Josie nüansid vaimuka teravusega välja.

Märt Avandi tõi Jimi tegelasse väga palju erksust ja värve, samas ei jätnud ta kõrvale ka Jimi valu, enesesüüdistusi ja piina. Ma vaatasin teda laval ja hoidsin hinge kinni. Mida rohkem Avandi Jimi avas, seda rohkem jättis mu süda mõned löögid vahele. Vahet ei olnud, kas Jim kakerdas täiesti sigalakku täis laval või siis, kui tal oli mõni helgem ja selgem hetk, siis Avandi mängis teda lihtsalt nii autentselt, et jäigi mulje nagu ta oleks ise ka täis. Näoilmed, kehakeel, see kõik oli nii valusalt tuttav, et mul ei tekkinud hetkeksi tunnet, et tegemist on näitlejaga, vaid et tegemist ongi Jimiga.

Avandi ja Heinloo omavahelist dünaamikat oli laval väga hea jälgida, sest nad sobisid oma rollidesse niivõrd hästi. Või siis sobisid rollid nendele. Josie ja Jim oleks üksteisele väga hästi sobinud, aga teada ju on, et ega armastus alati ei võida. Elu võidab. Josie raske otsus oma eluga edasi minna ilma isata ja ilma Jimita oli möödapääsmatu. Ehkki ma oleks soovinud nendele mõlemale ilusat lõppu, siis isegi kui nad kokku ei jäänud, siis oli see ainuõige lahendus nende suhtele. Suhtele, mis suri juba eos justnimelt elu keerdkäikude tõttu. Ei saa aidata inimest, kes ei taha, et teda aidatakse ja Josie otsus oli valus, aga õige.

Jaan Rekkor Philina oli nagu värske tuuleõhk. Ehkki etendus iseenesest tegeles tõsiste teemadega, siis Rekkor tõi sellesse koos Avandiga palju huumorit. Ma olen Rekkorit ka varem laval näinud, aga pean tunnistama, et tema Phil on üks tema paremaid Phili esitlusi teatrilaval, mida ma näinud olen.

Kui ma esimese vaatuse ajal olin lummatud, siis teise vaatuse ajal ma mitte ei istunud esimeses reas vaatajana, vaid ma olin seal, selles loos sees; kord Josiena, siis Jimina. See etendus haaras mind endaga kaasa; esialgu võttis mu näpu, siis käe ja siis hinge ja siis käristas mu sisemuse ja hinge lõhki ja lõpuks lappis selle ka kokku. Ta puudutas mind väga isiklikul ja emotsionaalsel tasandil ja ma tundsin läbi enda neid emotsioone, mida laval mängiti. Kui näitlejad mängisid, siis mina vaeseke elasin selle, mida nad mängisid, isiklikult läbi. Ma naersin, ma tundsin ängistust, armastust, valu, rõõmu, kergendust... ja istusin terve teise vaatuse silmad veekalkvel, proovides viisakalt käituda ja mitte nutma hakata.

Ma olen täiesti veendunud, et osad, kes seda etendust on näinud ja satuvad seda arvustust lugema mõtlevad, et kas tõesti me käisime sama lavastust vaatamas. Kas tõesti nad vaatasid sama tükki, mida mina? Aga võibolla ka mitte. Arutasin seda ka oma kaaslasega, kellega etendust vaatamas käisin ja tema kogemused olid arusaadavalt teistsugused. Talle tükk ka meeldis, aga ma usun, et tükis käsitletud teemad on  mulle lähedasemad kui võibolla paljudele teistele. Fakt on see, et see etendus lennutas mu kaheks ja pooleks tunniks teise dimensiooni. Jube raske oli pärast etendust reaalsusesse tagasi tulla ja mul võttis jupp aega, et ennast saadud emotsioonidest koguda.


Saatuse heidikute kuu on etendus, mis on põhjuseks, miks ma teatrit armastan ja teatris käin. Ta haaras endasse ja kui viimane kummardus aplauside saatel oli tehtud, siis ma oleks hea meelega veel selles maailmas viibinud. Mulle väga meeldis!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar