Kino: Ports 2023 aasta filme vol 3 (k.a. "Viimane vahipost", "Kaunis katastroof", "Super Mario Bros. Film")

Tervitus!

Mõned filmid.

Pealkiri: Viimane vahipost
Originaalpealkiri: The Last Sentinel
Kinodes alates: 17.03.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Depressiivsed düstoopialood ei ole just minu esimene valik kinokülastuseks, kuid kui juba kodumaine lavastaja ning keskmisel tasemel tuntud USA näitlejad kokku tuuakse, siis uudishimu oli täitsa olemas, et kuidas need kaks omavahel klapivad. Tuleb välja, et täitsa kenasti. Süžee ise oli selline sügav ja õpetlik, sisaldades tagasivaatavaid moraale, et äkki oleks pidanud maailma eest rohkem hoolt kandma, enne kui kõik pekki läks. Ning kas ei peaks ehk enamgi kokku hoidma, isegi pärast katastroofi, sest mis kasu on vastaspooltest, kui maailm on hävinud. Samas, ei olnud need sõnumid ülevoolavad või ülepakutud, neid ei surutud peale, nad jäid taustale, ja sellest tulenevalt said särada tegelaste tavainimlikud mured ning tragöödiad. Fookuses oli väike inimene, mitte maailma mastaapsed hädad, kuigi viimane pani paika tegelased kui malenupud. Ootamatult pakkus film ka omamoodi krimiliini, et kes, mis, kus ja miks ikkagi pisikese meeskonna tegemisi saboteerib. Taustal tundub, et midagi suurt ja hoomamatut juhib mängu ning on taamal ohtlikult ja ähvardavalt lõõmamas. Aga, nagu alati, tuleb välja, et midagi abstraktset ei aja kedagi taga, vaid karda pigem ligimest, kõige lähedasemat ning lihtne seletus on õige lahend. Puänt ning lõppseis olid ühtlasi üllatavad, kuid ka loogilised. Kõige enam meeldis leppimine ja ühisele lainele jõudmine finaalis, mis vaatamata lootusetule olukorrale andis juurde helgust, heatahtlikkust ning usku, et ehk ei ole kõik ikka kadunud. Inimkonnal on ikka tulevikku. Lool on äärmiselt lihtsakoeline keskkond ja isegi üksluine olustik, mis teeb süžee natuke igavaks jälgida. Jah, pinge tõusis orgaaniliselt, tegelaste olemustega sai samm sammult sina peale ning kogu narratiivi kulgemine jättis autentse mulje. Siiski, kippus film mingi hetk venima ja sellest tekkinud tühjust ei suudetud täienisti täita. Sel näilisel sisutusel ja kidural tempol oli oma funktsioon ning tegelikult ei olnud ükski stseen tegelikult ju tühi ja eesmärgitu, kuid võis sellise mulje jätta, kuna vahepeal nagu midagi märgilist aset ei leidnud. Filmi visuaalne keel oli minimalistlik ja tundus, et vähesega püüti edasi anda võimalikult paljut, pannes tähelepanu just tegelastele, nende kohalolekutele ning läbielamistele. Just nemad olid A ja O, ning laiem pilt, mis üpris põnev ning oleks võinud enam kaasamist ära teenida, jäi siiski tahaplaanile. Hollywoodi skaalal võiks linateose vabalt paigutada õnnestunud B-kategooria filmide hulk. 

------------------------------------

Pealkiri: Dungeons and Dragons: Varaste au
Originaalpealkiri: Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 31.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei oodanud, et see film on naljakas, südamlik, täis lahedat äksionit ja kihvti seiklust. Ei, ta ei ole ideaalne ning nokkida on omajagu, kas veidrate valikute või kulmukergitavate situatsioonide üle, kuid tegu on üllatavalt eneseteadliku linateosega, mis teoorias, leevendab isegi need kahtlaselt kentsakad otsused teatud kraadini aktsepteeritavateks. Kasvõi kogu loo klišeelikkuse ja tunde, et olen midagi sellist juba mitu korda enne näinud. Millegipärast on alati mulje, et kõik need võlurite ja maagide fantaasiamaailmad, karakterid ja süžeed kipuvad liialt sarnased olema. Antud filmis see ei häirinud. Tegelased olid ühelt poolt tüüpilised, kuid teisest otsast mitte. Ehe näide oli Chris Pine'i tegelaskuju, kes ei olnudki niivõrd kätšimees kui põhilisest kangelasest eeldaks, ning selle rolli võttis üle irooniast ja enesetajust pakatav perfektne ning eksimatult vooruslik rüütel, Regé-Jean Page esituses. Too siis lihtsalt mingi hetk teadlikult eemaldas end loost, sest pole ju põnev, kui üks ideaalne vend kõik olukorrad lahendab. Las vigade ja vooruste kogumitest teised tegelased ise püüavad olukordi lahendada. Keskne nelik oli ootamatult sümpaatne, kuigi mõne osas oleks võinud rohkem olla sisukust ja arengut (nt druiid Doric). Samas, iga üks sai võimaluse särada, kõigil olid oma selged eesmärgid ja iseloom ning kamraadide kamba vahel oli tunda sooje sõprustundeid. Ei saa eriti väite, et süžee ise kuidagi unikaalne oleks olnud või kogu pakett kuidagi erakordne, kuid iga aspekt oli piisavalt tasemel ja südamega tehtud, et tervik vaatajale korda läheks. Eriti ootamatu oli huumor, kus üks seik, kus illusioon laulvast peategelasest hakkas hajuma koos lössi vajunud näo ning ühe sõna kordamisega nagu katkine grammofon, oli tõesti itsitama panev. Totakas, kuid koomiline. Teisalt, Michelle Rodrigueze n-ö suure kondiga tegelase eks abikaasa nägemine pidi vist naljakas olema, kuid minule mõjus see pigem imelikult ja mitte humoorikalt, sest tekkis liiga palju nt teatud tegevuste funktsionaalsusega seotud küsimusi, mida ma tegelikult väga enda peas näha ei soovinud. Kuid oli võimatu neid küsimusi mitte mõtetes mõlgutada. Vaatamata komistuskohtadele oli film, lõppkokkuvõttes, täitsa vahva meelelahutus!

------------------------------------

Pealkiri: Dave'i pank
Originaalpealkiri: Bank of Dave
Kinodes alates: 24.03.2023
Millal nähtud: 02.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kõige tüüpilisema heatujufilmiga, mis motiveerib ja on äärmiselt lihtsakoeline. Kui näed vaeva, usud endasse ja sõpradesse, siis ei ole miski võimatu. Lihtne ja lapsik, kuid tore. Ja midagi, mis reaalsuses absoluutselt ei toimi ega ole usutav, isegi kui põhineb tõestisündinud lool. No, vähemalt ei ole tõsiseltvõetav kui sujuvalt ja mugavalt kõik komistuskivid lõpuks lahenduse leidsid ja kuidas tegelased päikeseloojangusse lõbusalt silkasid. Leiti armastus, viidi väikeäride unistusi täide, leiti mõttekaaslasi ja lojaalseid kamraade -- nii klišee ja silmi pööritavalt imal, et peaaegu oleks suhkru üledoosi saanud. Samas, selliseid maailmasse taas lootust toovaid lugusid on vaja, kaua sa vahid ainult depressiivset reaalsust, vaja on ka modernseid muinaslugusid. Eriti kui kurjadeks jõududeks on ahned ja arrogantsed pangad ning ainult enda tagumiku eest seisvad ametnikud. Ei tea nüüd kas üdini päris elul põhinev, kuid meie peategelasest advokaat kaevub panganduse seadusandlusesse ning teatud reeglid ja piirid olid päris põnevad. Vast keegi meist niisama ei ole kunagi mõelnud selle peale, et avada oma pank, ja palju selle telgitagustesse süüvinud ka mitte pole, kuid huvitav oli tõdeda, kui keeruline on ikkagi uut raha mekat avada. Need seadused ühtlasi kaitsevad nt tavakodanikke, samas ka, piiravad ja jätavad valdkonna vaid jõuka eliidi pärusmaaks. Nemad aga kindlasti ei taha pööblile endaga samu privileege anda. Mis juhtub ka, loomulikult, antud filmi raames. Teisalt, kas mitte väikekogukondade võimestamine ei ole eduka ühiskonna üks alustaladest? On lohutav teada, et liigkasuvõtjate tasakaaluks eksisteerib ka mõni Dave, kes mõtleb ennastsalgavalt ligimeste ja linnakese heaolu peale. Kui inimestel läheb hästi, läheb hästi ka ühiskonnal. Õnneks ei ole kõik ametnikud, advokaadid ja rikkurid vaid endasuguste poolt, vaid leidub ikka hoolivaid ning abivalmeid eliite ning vast see oli midagi, mis loo helgust aitas tugevdada. Muide, kas Def Lepard on tõesti mega kaliibri tegija? Või lihtsalt oli ta ainuke enam-vähem nimega esineja, kes oli nõus filmis üles astuma? Igatahes, kes on fänn, siis saab nende esinemist imetleda (mis oli suht puine). Linateos ise on natuke värvitu ja liiga kesiselt standardne, kuid vaatamata sellele, on edastatav sõnum ju lõppkokkuvõttes ikkagi väärt.

------------------------------------

Pealkiri: Apatšid: Pariisi jõugud
Originaalpealkiri: Apache: Gang of Paris
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 05.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Kummaline -- mulle see film väga passis. Tegu ei ole kuidagi žanriliselt või süžeeliselt millegagi, mis mulle tavapäraselt peale läheks, eriti kuna narratiivseid auke oli massiliselt. Nt mis eelmise naisega ikka juhtus -- tundus, et seal peaks midagi sügavamat olema, nagu midagi oleks välja lõigatud; miks see poiss ikkagi maha notiti ja lapsed sinna kurjamite kantsi kutsuti -- puhtalt pahatahtlikkusest?! -- liiga igav ja odav seletus. Tegelaste käitumises leidus äärmiselt ebamõistlikku tegutsemist ning realistlikkusega ei paistnud nähtavas kaugeltki millegagi pistmist olla. Teisalt, oli karm tegelikkus ning julm elu vast vägagi autentsed tollele perioodile ja eriti vaestele, orbudest lastele ning teistele heidikutele. Filmi visuaalne pool, mis oli veidralt modernselt vanamoodne, värviküllas ja retroliku hõnguga, mõjus kohati usutavalt, kuid teisel pilgul, täitsa mööda. Samas, selline silmapaistev lähenemine loo endaga klappis suurepäraselt. Põhimõtteliselt, on tegu standardse kättemaksusüžeega, kus peategelane püüab infiltreeruda kuritegeliku gängi hulka, et neid karistada oma venna tapmise eest. Loomulikult, avastab naine, et tunneb end nende haigete segaste seas äärmiselt koduselt ning tema sisemine konflikt kättemaksu ja ühtekuuluvuse vahel vast ongi kogu loo peamine fookuspunkt. Peab tunnistama, et mind paelus pinge naise ja gängi magneetilise juhi vahel, mis kruviti ja kruviti võrratult magusaks, et siis eriti valusalt punkt panna. See kulminatsioon viimases veerandis oli hiilgav -- üks kaunis hetk, leppimine ja allumine teineteisele. Ning siis sekund hiljem, täielik langus. Vot see lühike stseen, mis pakkus korraga nii paljut ja mille jooksul toimus otsekui nagu aastate pikkune emotsionaalne areng, oli vist üks peamiseid põhjuseid, miks selline, laiemale üldsusele, arvatavasti harjukesine film minult ootamatult sellise poolehoiu ära teenis. Keemia kahe peategelase vahel oli täis elektrit, intensiivne ning igati ära märkimist teeniv. On iseenesest mõistetav, et kogu kupatus ei saa hästi lõppeda, selliste narratiivide puhul oleks see tabu või liiguks muinasjutumaailma, kuid klišeelik finaal, samuti, ei häirinud, vaid mõjus kui kirss tordile. Kahe peategelase algus ühendus lõpuga ja lõpp algusega -- ring sai ühendatud. Leidsin filmiga ootamatu ühise keele, mis taaskord julgustab vaatama minna linateoseid, mis esmapilgul alati ei imponeeri.

------------------------------------

Pealkiri: Super Mario Bros. Film
Originaalpealkiri: Super Mario Bros. The Movie
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Nintendo Super Mario mäng oli mu lapsepõlve vaieldamatu lemmik ja üks ainukesi videomänge, mida tõesti hea meelega mängisin. Mario ja tema maailm on kindlasti midagi nostalgilist, mida oli äge suurel ekraani näha, eriti kuna suudeti tabada ja kohati isegi ületada mängu värvikülluslikkust, ajuvabandust ning positiivsust. Torujüri ja seened -- veider kominatsioon, kuid filmi vaadates oli kogu totakus nagu pärast pikka aega koju saabumine. Ei saa nüüd väita, et ekraniseering oleks kuidagi geniaalne või diip või parim anima eales, aga veidral kombel tundus, et ta ei püüagi seda olla. Süžee ei olnud kaugeltki ennenägematu, kuid Mario kontseptsioon on juba iseenesest nii ebatavaline, et narratiiv ei peagi hiilgama, et kogu sellest kujutusvõime rikkast tohuvabaohust rõõmu tunda. Hea oli tõdeda, et kõik võtmetegelased said rambivalgust, kuid tähelepanu ei tiritud eemale peategelasest, kelleks on Mario. Printsess Peach oli karjuvalt ilmselge uuenduskuuri saanud ning tegu on nüüd kõva tädiga, kes aga ei varjutanud oma tegijalikkusega natuke kohmakat ja kohatut torumeest. Vunts on selle filmi, nagu mängugi, süda ja keskpunkt. Ja seened, muidugi, ka. Palju seeni. Lahedad olid, lisaks, viited originaalile ja selle erinevatele võimalustele erinevates versioonides. Kuna ise olen sina peal vaid klassikaliste esmaste variantidega, siis hilisemad väljalasked on võõrad, kuigi olen neid siin seal näinud, nt Mario pesukaru ja kassi kostüümid. Ägedad olid ka kõiksugu kurjamid, keda mängudest mäletan, et sai pidevalt ära koksatud. Ma ei olnudki enne tajunud kui palju erinevaid pahalasi ette võis tulla. Üllataval kombel, sellised konstantsed viited ei väsitanud või muutunud tüütuks. Pigem oli põnev kohata aina uusi ja uusi tuttavaid nägusid ning aspekte mängust. Donkey Kongi kaasamise suhtes olen kahe vahel, sest narratiivi ta iseenesest täitsa passis, kuid kas on vaja Mario filmi mõne muu mängu tegelane sisse toppida? Miks ei võiks Donkey Kong eraldi filmi ära teenida ning jätta Mariole tema enda oma? Ahvi asemel oleks võinud Yoshi kaasata. See tõesti tekitas pettumuse, et mu lemmik minidraakon ainult vilksamisi üles astus. Igatahes, huumor oli okei, visuaalselt oli vahva, süžeeliselt oli mõnsa, meeleoluliselt oli lõbus, äratundmisrõõmult saavutati 100% ning, üleüldse, on tegu laheda tagasivaate võimalusega lapsepõlve. 

------------------------------------

Pealkiri: Kaunis katastroof
Originaalpealkiri: Beautiful Disaster
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Mul seisab raamat juba oma 10 aastat riiulis ja ma ei ole suutnud seda siiani kätte võtta. Tänapäevaste standardite mõttes pidi see suht problemaatiline olema, kuigi see tõsiasi mind ülemäära vast ei morjendaks -- raamatuid on igasuguseid. Nähes filmi, tekkis tunne, et originaali on ikka päris palju muudetud. Eeldan, et tooni suhtes just, sest no nii problemaatiline nüüd peategelaste käitumine ka ei olnud. Vähemalt filmi konteksti suhtes siis. Arvasin, et Travis on mingi koopamees, kuid ei olnudki eriti hull. Kartsin, et Abby on tuhvlialune, kuid ta ei kukkunudki välja eriti allaheitlik. Oli tunda, et lugu oli keeratud helgemaks ja komöödia poolt ehk enam rõhutatud. See aga tekitas sellise vastuolulise mulje, sest kohati ei tahtnud draama ja huumori pool omavahel eriti põimuda. Sellest tulenevalt oli keeruline enamusse nähtus tõsiseltvõetavalt suhtuda, sest kui üks hetk mingit tüüpi pekstakse ja siis järgneb kohati koomiline stseen ja siis äkitselt näidatakse kohmakat lembestseeni -- tekkis skisofreeniline tunne. Film ei jõudnud eriti selgusele, et mis ta täpselt tahaks olla, kas krimi, draama, komöödia, romantika, põnevik, noortekas, täiskasvanutele, vm. Pakuti kõigist natuke, kuid tervikut ei formuleeritud -- jäi tükeldatud mulje, kus erinevad aspektid ei haakunud omavahel. Kogu pakett oli kohmakas ja laialivalguv. Mingid looliinid tulid ootamatult ja ei toiminud usutavalt, nt Abby hasartmängude teema. Samas, Abby näitlejanna mulle meeldis ja peamise paari keemia oli täitsa olemas. Kuigi seksistseenid jälle mõjusid kuidagi kohatult ja piinlikult. Ja oli hetki, kus oli keeruline uskuda, et meespeategelane, kleenuke nagu ta oli, kuigi ilmselgelt lihaseline, oli niivõrd vinge võitleja. Ta nägi natuke liiga palju välja kui üks moosinäoga koolipoiss, et ma suhtuks temasse kui osavasse mehisesse kätšikunni. Need kaks imidžit ei klappinud eriti sujuvalt. Peab ka mainima, et loos leidus nalju, mis mind tõesti itsitama panid, nagu see, kui Abby kukkus pidžaamas, ja dialoogis oli särtsakuse tase päris soliidne, et kogu kompotile ja tegelastevahelistele suhetele värvi anda. Olles näinud "Pärast" sarja esimest filmi, mille puhul võib mitmeid paralleele tõmmata antud linateosega, siis käesolev lugu on kindlasti igatpidi etem. Sel on rohkem teravust, iseloomu ja elektrit. Ta ei paista ka ennast nii tõsiselt võtvat kui "Pärast" seda tundus tegevat.

Teater: "ÜLT" ja "Uperpall"

Tervitus!

Kaks ühes Noorsooteatrist.

Pealkiri: Uperpall
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Zuga ühendatud tantsijad ehk Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ning Piret Jaaks
Näitlejad: Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Laura Kukk, Mait Joorits, Maria Ehrenberg
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 04.12.2022
Millal nähtud: 25.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kui oled väsinud ja stressis. Kui vaevab kevadväsimus ja d-vitamiinipuudus. Kui aju on täis kõiksugu sodi ja rämpsu. Kui psühholoog või teraapia sessioon on liiga kallis. Kui tahad lihtsalt rõõmu ja energiat ammutada värvidest ja lustakast meeleolust, mis huugab lavalt ja publikust, ning sul on eriline huvi kõige ümmarguse vastu, siis on see lavastus just õige valik. Kes oleks võinud arvata, et kerakujuliste asjadega saab täita terve etenduse ning selline üheülbalisus võib tohutult laiahaardeline olla. Tegu ei ole tükiga, millel oleks oma spetsiifiline süžee, selle klassikalises mõttes, mis liigub Ast Zni, et saavutada mingit kindlat eesmärki, mingit sihti, kuhu karaktereid finaaliks suunata. Jah, ette tuleb teemaarendust, õppetunde, erinevaid tegelasi ning tundub nagu oleks kõigel sügavam sisu, kuid tegelikult räägib etendust lihtsalt ümmargustest asjadest. See fakt on nähtava baasiks, sisuks ja kulminatsiooniks, jättes tsipake hekseldatud mulje, sest lavastus koosneb erinevatest ja üksteisest eraldatud sektsioonidest, mida ühendab ainult põhiteema, kuid mõjudes siiski tervikuna. Ümmargusena. Mingit eriti diipi või filosoofilist või narratiivset siit oodata ei maksa, kuid see tõsiasi ei sega absoluutselt laval toimuvale kaasa elamist. Värvide virvarr, naer, avastusrõõm, kujutusvõime küllus, lihtsuse võlu, inimesed tundmas lusti palliveeretamisest, mõnus ja muhe kaos, meisterlik kerade manööverdamine näitlejate poolt -- vahva ja just õiges tasakaalus ajupuhkust ning stimulatsiooni pakkuv mitte midagi, milles vist on ikka midagi. Nagu ASMR, natuke silmadele, natuke kõrvadele, natuke tujule. Kes oleks võinud arvata, et ümmargune olemisest saab nii palju ägedat, elementaarset ja siis keerulist välja pigistada? 

Tegu on etendusega, mida võib vabalt õpetlikuks ja arendavaks pidada, seda eelkõike lastest publikule. Eks pedagoogiline aspekt läbi mängulisuse olegi vast üks tüki põhifookusi. Ja mitte ainult käsitledes kujundeid, ruumilisust, sporti, matemaatikat, vaid ka koos mängimise oskust, vaatamata sellele, et ei olda kaaslastega ühel arvamusel. Koostöö on võti ning just see, kuidas arvamuste ja eeliste konflikte viiskalt ning arvestavalt lahendada, oli loomulik osa tegelaste vahelises suhtlemises. Mulle meeldib ümmargune ja sulle kandiline, kuid ühisosaks on mäng ja koos lõbusalt aega veetmine -- keegi ei solvu või tujutse, kui kõik ei mõtle sarnaselt. Täiskasvanutele võimaldab lavastus avastada endas taas lapselik õhin lihtsatest asjadest. Ei, nämmutamine, et miks on ümmargune parem kui kandiline, ei olnud positiivsest energiast pakatavas saalis üldse tüütu või primitiivne. Tõsiselt. Aktiivselt kaasati ka publikut, kes said ülesandeid, kaasa rääkida ja endast märku anda. Sain noomida, sest ei teinud esimeses reas istudes käe tõstmist kaasa ning koheselt sai viga parandatud. Ole sa noor või vana, kui oled juba sellisele lavastusele tulnud, siis otsi üles enda sisemine põngerjas. Või leia vähemalt visuaalselt tajutav entusiasm toimuva vastu. Ära passi ja istu niisama, näita elevust väljapoole, mitte ära lõbutse vaid sisemiselt. Kui visatakse pall, siis põrgata see edasi, kui küsitakse küsimusi, siis reageeri, ning kui pallike veereb kogemata jala juurde, siis lükka ta lavale tagasi. Isegi kui viimasel oli piirded, siis võis kümnete suurte, keskmiste ja väikeste kerade trajektoor olla ettearvamatu. Eriti kui nad konstantselt siia-sinna lendasid ja veeresid. Võta trallist julgelt osa!

Etendus jaguneb lühikesteks temaatilisteks seikadeks, kus keskmes on erinevatelt nurkadelt lähenemised ümarusele. Alguses sai lihtsalt pallidega mängitud, teha trikke nagu žongleerimine, ning niisama sooritati gümnastikat palli abil. Liikuvus mänguasjade ning näitlejate poolt, ja üksteise koostööl, oli horisontaalne, diagonaalne ning kõik ülejäänu seal vahel. Aina enam hakkab aga mõtestatuimaid tegevusi lahti rulluma, nt pallimängude Olümpia võistlused. Lavale püstitatakse üks hetk isegi kerajate objektidega kaunistatud kuusepuu laadne ehitis ning aset leiab elegantne barokk osa, kus koos graatsilise liikumise ja krinoliinidega seljas (ka ju ümmargused rõngad!), jätkub pallide meisterlik käsitlemine. Kui enamused neist episoodidest olid küll mõnikord üllatavad, mõnikord loogilised, mõnikord nutikad, siis ei vajanud nad erilises koguses ajamahtu, et nähtavat tõlgendada ja mõista. Kui lavale ilmusid täringud ja tulnukad, siis tundus, et vaja on oma meta tasandit aduv ajunapp ikkagi sisse lülitada. Kindlasti põnev ja ootamatu suund, arvestades, et kui lihtsakoeline oli lavastuse alguspunkt, ning kui salapäraseks ja sügavaks kippus lõpp. Seda ehk vaid ülemõtlevale täiskasvanule. Vaatamata kõigele vahvale võib suhteliselt lühike etendus mingi hetk siiski üksluise ja veidralt pika ning venivana mõjuda. On äge mida kõike nt ühe palliga saab teha, kuid, lõppkokkuvõttes, on tegu siiski ühe ja seesama "palliga". Ümmargune annab aluse tohutuks kujutusvõime kasutusele võtuks, et selle sisu täita, kuid taandub ikkagi vaid üheks kujundiks, mille üleküllus võib sunnitult ja vaimuvaeselt mõjuda. Aga kui võimaliku kirjeldusena suurele ringjale asjale pakutakse "hiiglase kõrvarõngast", siis on kõik muu triviaalne. Sellise võimaluse peale tulla on peaaegu geniaalne, seega, tõesti meeleolukas ja mõnus etendus. Sobib kenasti ka lapsi saatvatele vanematele!

------------------------------------

Pealkiri: ÜLT
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Renaate Keerd
Näitlejad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 02.02.2021
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Silence is sexy! Silence is sexy! Silence is sexy! Ja nii tundub, et kümneid kordi järjest. See monotoonne kordamine on end mu pähe naelutanud. Siiani on meeles. Samamoodi nagu kustumatult mõtetes vahel ka kogu etendus ise. Mitte sellepärast, et see oleks kuidagi üks parimatest, mida nähtud, või kuidagi subjektiivselt meelepärane. Ei, pigem põhjusel, et midagi magnetilist ei lase seda unustada, midagi kummalist, midagi arusaamatut, midagi absurdset. Ausalt öeldes, ei istunud see lavastus kohe üldse, pannes kulmu kortsutama, kukalt kratsima ning mõjudes üle võlli metalt, et see lausa ärritas. Pole võimalik öelda, et nähtu oli minu silmis "hea", kuid ta ei olnud ka läbikukkunud või ebameeldiv, ta lihtsalt ei klappinud minuga. Kogu sigrimigris toimuvat oli keeruline mõista, mis vast oligi selle eesmärk, kuid selle asemel, et ärgitada kaasa elama ja leidma tõlgendusi igast veidratele ettevõtmistele laval, ei andnud ta piisavalt lõngaotsi, et millest etenduse lahti harutamisel kinni haarata. Mingi hetk vilksatas päike pilvede tagant ja mõtlesid, et ohooo!, kuid sama kärmelt oli valgus jälle kadunud ja püsis frustratsioon, et mis, miks, mida ja millal. Väsisin kiirelt, sest punnitasin igas aspektis leida mingit sümboolset interpretatsiooni, viidet millelegi või tähendust, kuid seda tausta ei pruukinud eksisteeridagi või ei olnud ehk võimalik iva tabada sellena, kuis ta algselt mõeldud. Mis ikkagi konkreetse nt tegevuse taga peitus jäi suuresti müsteeriumiks, kuigi isiklikke tõlgendusi kujunes mitmeid. Jah, ehk selles teadmatuses ja ebamäärasuses kogu point oligi -- las vaataja ise otsustab -- , kuid pea võimatu oli tunda mingisugust eduelamust või rahuldust, et oled õigel teel. Ülemäära suures koguses avatud aspekte või tõdemus, et publik ise annab etendusele tähenduse on tüütu, odav ja laisk. Sellise teatrielitaarse kõrvalmaitsega. Ma üldiselt ei taha olla oma mõtete ja tunnetega laval rambivalguses, ma tahan seal näha loova meeskonna ajusoppide sügavusi. Heal juhul pakkus antud lavastus ainult ühte ähmast poolt tervikust. Ning mulle ei pakutud motivatsiooni teist osa isa täita. 

Aga vaatamata sobimatusele etenduse narratiivse poolega, peab seda igati kiitma kõige muuga seoses. Kui mööda vaadata sihist ja sisust, siis füüsiliselt, visuaalselt, heliliselt ning teistes kuut meelt köitvates detailides, oli lavastus kujutusvõimerohke ja isegi vinge. Oli palju mida imetleda, kõrgelt hinnata ja nautida. Erinevad tegevused ja situatsioonid laval toimisid dünaamiliselt ning sujuvalt. Ühelt episoodilt teisele liiguti märkamatult, kuigi ei tundunud, et ühe ja järgmise vahel oleks tihti mingigi seos. Kohati oli isegi põnev nuputada, et mis kummaline olukord küll järgmisena laval lahti rullub. Suurest hunnikust riiete laiali loopimisest (mis ehk sümboliseerisid jätkusuutlikku eluviisi ja kliimateadlikkust?) kuni bändi etteasteni (üksilduse teemad? "kunsti" teemad? lihtsalt nägi lahe välja?). Rääkimata veidratest liikumisvalikutest, kus kord aeleti põrandal, siis oldi üksteise kukil, siis lihtsalt chilliti ja pandi puhvikud kasukad selga. Ühel näitlejal jalas olnud kaunid punased kontsakingad köitsid tähelepanu eriti intensiivselt -- valik nad lisada oli kas sellepärast, et jalatsid olid lihtsalt ilusad või, et peegeldada midagi sügavat, nt naiste rolliga seotud teemasid? Siis jäi silma veel seik, kus tegelane kõnnib edasi tagasi ja teised lasevad talle spreipudelitest vett näkku. Niimoodi lugematul hulgal kordi. Kas viidati kuidagi inimeste vastuseisudele, kriitikale, ühiskonna polariseerumisele, konfliktidele, vm? Tekstilist tasandit etendus eriti ei pakkunud, pigem keskenduti füüsilisele, kuid üks episood kahe näitleja vahel, kes kandsid peas varese kostüümi ülemist osa, oli päris muhe. Oma porgandihäältega vaidlesid nad ja suitsetasid. See oli nii totakas, et lausa vaimukas. Aga taaskord, kuidas üksteisega seostada neid veidraid piiksuvaid inimlinde ning nt rullikutega aluse peal ringi sõitvat naist ning märgade juuste vehkimist. Visuaalselt omanäoline ja pilku püüdev, kuid mida selle tohuvabaohuga ikka kollektiivselt öelda katsuti? 

Etenduse kangelased oli näitlejad, kelle etteastete kohta võib veendunult öelda, et nende veidi üle poolteise tunni pikkune panus oli pingeline: täpsust, kehalist tugevust ja koordinatsiooni nõudev. Mõned üksteise kandmised ja mitme näitleja kehalist koostööd eeldavad trikid olid otsekui tsirkusest, mis paneb uskuma, et need ei ole hõlpsad realiseerida. Oli aru saada, et etendus on trupile väljakutse, kuid midagi, millega nad eeskujulikult hakkama saavad. Nende liikuvus, painduvus, jõud ja energia olid tasemel. Eks just nemad teadis enam, mida või keda nad esindavad ning mis emotsioone edastama peavad. Näoilmed püsisid vaoshoitud või lausa tuimad, isegi kui pealkiri viitab, et midagi otsekui heidetakse seljast. Kas selline vabanemine ei peaks nt kergenduse ilmeid esile kutsuma? Ült tähendab millegi seljast viskamist, kuid mille? Kas metafoorilises mõttes, et saad millestki mentaalselt lahti, või otseses, et viskad püksid jalast? Alguse ja lõpu riiete loopimised viitavad millelegi füüsilisele, seega, kas jõuame tagasi ikkagi öko teemadesse kui fookuspunkti nr 1? Või räägime enamast? Suundi kuhu tõlgendused võivad potentsiaalselt suubuda on ohtralt, mis tekitab segadust. Iseäranis kui kõigi seikade ühisosa ei ole nii ilmselge, nagu nt seos riiete pildumise ja tüki tiitli vahel. Etenduse eri komponente võib hinnata eraldi ja kahtlemata on igaüks neist iseäralik, intrigeeriv ning ootamatu, kuid tervikul ei tundu olevat esiletõusvat selgelt läbivat joont. Ülevat iva on keeruline tabada. Sellepärast paistabki lavastus nagu pudru ja kapsad. Maitsev nagu tänapäeva Michelini tärni restorani gurmeeroog, mil laitmatu tooraine ja võrratu paigutus taldrikul, kuid mitte ilmtingimata kõhtu täitev.