neljapäev, 30. oktoober 2014

#NaNoWriMo - Kõikidele, kellele meeldib kirjutada!

Tere ilusat neljapäeva!

Tänane postitus ei ole tavapärane ja ei sisalda arvustust.

Täna ma kirjutan teile kirjutamisest. Kirjutamisest? küsite. Jah, kirjutamisest! Tahan teid üles kutsuda kirjutama!

Nii mulle, kui ka Liisile meeldib kirjutada Ega me ilma selle kireta ei oleks eestikeelset blogi ette võtnudki. Harrastuskriitikud sai alguse meie huvist lugemise ja kirjutamise vastu ja me oleme juba pikka aega kahekesi pidanud ingliskeelset raamatublogi Me and Reading, kuhu vahest lisame ka mõne filmiarvustuse. Kuna oleme inglise keeles arvustusi teinud edukalt juba 4 aastat, siis eestikeelse blogi loomine ja eesti keeles kirjutamine tundus loomuliku arenguna.

Blogi pidamise üheks aluseks on kirjutamine. Seepärast tahangi teid kutsuda ühele toredale kirjutamisüritusele, kus osaleb üle maailma tuhandeid ja tuhandeid inimesi, keda seob armastus kirjasõna vastu.



NaNoWriMo on lühend inglisekeelsest National Novel Writing Month, Mis eesti keeles tähendaks "Rahvuslik romaani kirjutamise kuu". Tegemist on mittetulundusliku organisatsiooniga, kes korraldab igaaastast novembrikuist üritust, kus saavad osaleda kõik, kellele meeldib kirjutada ja on suunatud inimestele, kellel on mõtetes mõlkunud romaani kirjutamine.

Idee on NaNoWriMo-l on imelihtne - kirjutada 30 päeva jooksul 50.000 sõna. Osaleda saavad kõik ja kirjutada võib igas maailma keeles, ka meie imeilusas eesti keeles. Tegemist on kirjutamise harjutamisega ja kui esialgu tundub, et 50.000 sõna, et mis see ikka kirjutada pole, siis võin omast kogemusest öelda, et see on päris karm kogemus. Ma olen osalenud alates 2011ndast aastast ja sel aastal võtan selle väljakutse vastu neljandat korda.

Esimene aasta läks sõna otses mõttes aia taha. Ma ei teadnud tol ajal veel, millega tegemist ja lõppkokkuvõttes pidin tõdema, et 50.000 sõna kirjutamine ei ole niisama lihtne. See nõuab aega ja planeerimist, eriti veel, kui sul on töö ja perekond ja peale selle ka lisaks omad huvialad, mis samuti aega nõuavad. Ma olin väga ambitsioonikas ja naiivne ja 2011 aasta lõppes sellega, et ma ei jõudnud halva planeerimise ja teadmatuse tõttu praktiliselt mitte midagi kirjutada.

2012 oli edukas. 50.000 sõnast kirjutasin 43.111 sõna. 2013ndal aastal kirjutasin puhkusel viibimise tõttu 3786 sõna. Kui vaadata tagasi nendele kolmele aastale, siis minu isiklikuks eesmärgiks ei olnud romaani kirjutamine, vaid eelkõige kirjutamine ise. 43.111 sõnani jõudsin ainult tänu sellele, et ma mitte ei kirjutanud siis, kui meeleolu või/ja tuju selleks sobisid, vaid kirjutasin iga päev, vaatamata sellele, kas aega oli või ei olnud. Nii nagu päris kirjanikud. Tore oli saada sellist kogemust, et sa lihtsalt istud arvuti taha ja kirjutad. Ma õppisin sellest päris palju: kannatlikust, planeerimist, arendasin tahtejõudu, maaldesin süžee arendamise ja tegelaste loomisega. Ehkki Ernest Hemingway ütleb,et raamatu kirjutamine ei ole midagi muud kui trükimasina taha istumine ja trükkimine, siis o kirjutamine märksa keerulisem protsess.

NaNoWriMo pakub omapoolset tuge ja motivatsiooni kõikidele kirjutajatele. Nende veebikeskkonnas on mitmeid kasulikke materjale ja näpunäiteid selle kohta, kuidas kirjutada, millega arvestada, kuidas planeerida ja mis peamine, kuidas kirjutada nii, et sulle on ette antud limiteeritud tähtaeg.

NaNoWriMo leiad SIIT.

Tulge kirjutama! Pange end proovile!




Teater: Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid

Tervitus!

Seekord vahelduseks etenduse ülevaade.

Pealkiri: Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid
Teater: Endla (Salme Kultuurikeskuse külalisetendus)
Kestus: 2 h 5 min
Lavastaja: Laura Mets
Osades: Kadri Adamson, Merilin Kirbits
Esietendus: 04.10.2014
Millal nähtud: 27.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Endla teatri kodulehelt

Kas ma olen ainuke, kes Titanicu fenomenist aru ei saanud ning filmist ei vaimustunud? Kas ma olen ainuke keda see armulugu suht külmaks jättis? Minu jaoks ei olnud see film midagi ülimat vaid lihtsalt ühe suure katastroofi ekraniseering. Jah, ma võin hinnata tema autentset, originaalile niivõrd ligilähedast kui võimalik ning suurepärast visuaalset külge, kuid loo sisu – Romeo ja Julia lugu uppuval laeval, ei tekita minus mingit pinget, otse vastupidi. Minu jaoks on Romeo ja Julia lugu suhteliselt ebaromantiline ning mustrinäide kuidas õnnetused juhtuvad, sest inimesed käituvad rutakalt emotsioonide ajendil ning lihtsalt ei suhtle omavahel. Seega, läksin ma antud etendust suurima heameelega vaatama, sest miljonite lemmikut pilamise ja paroodia võtmes esitatuna on kahtlemata väga lõbus jälgida, eriti kui ise paadunud fänn ei ole ja kõike seotud ülitõsiselt ei võta.

Etenduse tegevus leiab aset ühes juba õhtuks suletud restoranis, kus kaks naist viimaste puhastuste ja lõpetamise kõrvalt 1998. aasta Oscarite jagamisi kuulavad ning oma jumaldatud Titanicule auhindade noppimisel kaasa elavad. Eriti endast välja viib neiusid tõsiasi, et Kate Winslet ei saanud Oscarit ning Leo DiCaprio ei olnud isegi nomineeritud. Järgnevalt läheb naiste tegevus sujuvalt üle filmi stseen stseenilt taasloomisele ning loomulikult esitavad nad enda interpretatsiooni toimuvast, panustavad üleliialdamisele ning naudivad täiega, et saavad kasvõi kuidagimoodi olla osa sellest ülemaailmselt armastatud filmist.

Esiteks tasub mainida, et ma üldse ei oodanud filmi algusest lõpuni järgi tegemist ning, et see moodustab pea kogu osa etendusest. Ma ootasin rohkem orginaal materjali ja filmi stseenide järeletegemise ümberkäivat lugu kahest paadunud Titanicu fännitarist ja nende elust. Seega, etendus üllatusmomente väga ei pakkunud, sest loo lõpp oli ju teada, kuigi mulle meeldis neiude vaidlus, et kas seekord ei võiks lugu mitte teisiti lõppeda, et Jack jääb hoopis mööblitükile lebama. Põhimõtteliselt, kui oled filmi näinud siis oled ka etendust näinud, tuleb ekraniseeringut võtta lihtsalt huumori vinklist ning tulemus ongi käes.    

Huvitav oli aga jälgida, kuidas erinevaid ikoonilisi stseene nähti ning kuidas neid naljaks sai pöörata. Siinkohal pean mainima, et kaelaketti kandva Rose’i maalimise ning autos toimunud kirglik stseen olid tõepoolest vaimukalt uusloodud ning suhteliselt geniaalselt esitatud. Kahtlemata õhtu tipphetked. Nalja pakkus ka veel nagu tordile kirss etenduse lõpus Celine Dioni "My Heart Will Go On" kahe vaimustuses fänni esituses. Samuti oli nutikaid ning huvitavaid lahendusi leitud lavakujunduse ärakasutamiseks eri stseenides igast köögitarvikute hulgast (tegevus ju ikkagi toimus restorani saalis ja köögis), näiteks olid pudelirest päästepaat, piparkoogivorm oli kaelakett, pudelihari oli vuntsid, kauss oli suur kõht jne. Veel meeldisid väga ja tekitasid sellist silmailu nostalgiat kaks filmist inspireeritud kleiti, milled mõlemad neiud siis mingi hetk selga libistasid.

Kuigi etenduse idee iseenesest on põnev ja paljulubav siis mulle tundub, et eesmärk oli veidi liiga ambitsioonikas või lihtsalt ei kõnetanud toimunu väga minu vaimustuse nuppe. Esimene vaatus oli huumori poolest veidi leige, kuid samas peab tunnistama, et asi läks ainult ülesmäge, kuid mitte piisavalt kõrgele ning mitte piisavalt ruttu. Kohati tundsin, et ei olnud piisavalt liha luudel ning mahlasusest jäi puudud.

Näitlejatöö kohalt ei ole ka väga kaevata, tüdrukud said hästi hakkama ning nende mängitavate tegelaste entusiasmi ning armastust filmi vastu oli publikus selgelt tunda. Näha oli ka, et neil oli lõbus seda etendust teha ning seda komponenti ei tasu alahinnata. Kui näitlejatel on tore, siis on seda kahtlemata ka vaatajatel. 

Kokkuvõttes: Suhtun etendusse kui filmigi: kustumatut muljet ei avaldanud aga oskan hinnata püüdlust, oskust, tahtmist ning visuaali kõige taga.

Liis

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Kino: "Valemaandumine" ja "Alexander ja üks kohutav jube kole väga paha päev"

Tervitus!

Seekord kaks kokkuvõtet kahest filmis, mis on pealtnäha väga sarnased ning räägivad sellest kui hulluks võib minna kui mingi hetk hakkab kõik valesti kiskuma. 

Pealkiri: Valemaandumine
Originaalpealkiri: Redirected
Režišöör: Emilis Vėlyvis
Näitlejad: Vinnie Jones, Scot Williams, Gil Darnell, Oliver Jackson
Kestus: 1h 39 min
Žanr: Draama, thriller, action
Kinodes alates: 17.10.2014
Nähtud: 25.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Ma olen veidi üllatunud, et Leedu seda filmi nii agaralt toetas, sest kui aus olla oli see iga riigi turismireklaamist õudusunenägu – selle põhjal me küll Leetu ja Balti riikidesse inimesi sisse voorima ei saa, otse vastupidi. Filmitud oli kõige sügavamates pärapõrgutes, kõige korrumpeerunud ja kuritegelike tegelastega üle kallatud kolka külakestes, näitlejad oli tehtud nii ebameeldivateks nii visuaalselt kui iseloomult kui üldse võimalik ning film oli täis Ida-Euroopa nn stereotüüpe ning kõike neid süvendades veel – peale prostituutide, petjate, lollide, paksude, kuritegelike, pervertide ja matside meil küll kedagi teist tundub, et ei ole, vaid neist koosnebki üks korralik Ida-Euroopa riik! Ma isegi ei suutnud kogu nähtut väga paroodia või enese üle naermisena võtta, sest see oli ikka ekstreemne. Näiteks tundus, et igal korralikul endast lugupidaval mehel on relv ja kõigil sõrmenukid kihelevad, et saaks vaid madistada, peksa anda ja teisi alt tõmmata.

Filmi sisu räägib kolmest sulist, kes röövivad raha väga valelt isikult, teevad süütu sõbra oma neljandaks kaasosaliseks ning eeldavad, et põrutavad Malaisiasse. Kahjuks aga on Islandi vulkaan just suures koguses tahma õhku heitnud ning tuhandeid lende jäetakse ära või suunatakse ümber. Viimane juhtub ka meie kangelastega, kes satuvad sooja ja eksootilise Malaisia asemel hoopis Leetu.

Ütleme kohe, et kõik mis saab halvasti minna, seda ka teeb, aga ainult hullemini. Mehed saavad peksa, neid aetakse taga, neid varastatakse paljaks, nad joovad ennast mälukatesse, neid tulistatakse, neid piinatakse jne. Kõige lõbusam on, et isegi politseis ei ole puhtad poised ning vaestel kuttidel tõmmatakse ka seal tagumikud lohku või saavad peksa. Mul hakkas mingi hetk neist tõsiselt kahju ja ma ei kujutanud ette kuidas kõik laheneb ning mis lõpp neid ootab. Samas, kui ma nägin mis viimaks sai, siis mind sel hetkel see juba enam ei üllatanud, vaid see oli JUST veel puudu – kirss tordil.

Huumor oli filmis nagu juba arvata võis: peksmine, kiusamine, põgenemine, tulistamine, ropendamine, ebameeldivad ning ohtlikud olukorrad ja muu alla 18 keelatud huumor. Mingil hetkel ei olnud aga kogu kupatus enam naljakas vaid lausa kurb. No mis on tõenäosus, et kõigi kelle otsa sa satud, kõik tahavad sind tappa, tulistada, paljaks varastada, peksta ja ära kasutada? Siinkohal tasub taas meelde tuletada, et turismisihtkohavõlu see film Leedule vast ei lisa kuna ilmselgelt pühendati 1,5 tundi Leedu valedele "vaatamisväärsustele."

Värvikatest tegelastest ja olukordadest tasub ära mainida: Pervert preester, Leedu pulm, immigrantide kaubik, see vend kelle pea on kiilakaks aetud aga tukk oli jäetud, priske pruut ja tema jube silmavärv ning eraldi oleks tarvis esile tuua radiaatorit, kes kohati tundus nagu oli ise üks peategelastest.

Lemmik tsitaat: “Mis su nimi on?” - “Vova”

Lemmik stseen: Iga stseen perverdist preestriga ning “see on haarang” stseen.

-----------------------------------

Pealkiri: Alexander ja üks kohutav jube kole väga paha päev
Originaalpealkiri: Alexander and the Terrible, Horrible, No Good, Very Bad Day
Režišöör: Miguel Arteta
Näitlejad: Jennifer Garner, Steve Carell, Ed Oxenbould, Bella Thorne
Kestus: 1h 21 min
Žanr: Komöödia, kogupere
Kinodes alates: 10.10.2014
Nähtud: 25.10.2014
Minu hinnang: 2.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Antud filmis oli tegemist läbi ja lõhki ameerikaliku Disney lastefilmiga kõigi oma heade ja halbade külgedega. Ning kuigi pean tunnistama, et oli hetki kus film oli tõsiselt naljakas ning südantsoojendav, oli ta siiski väga klišeede rikas ning ei üllatanud mitte millegagi – kõike on mingis kontekstis ja mingis vormis juba nähtud. Näiteks tuli mulle kohe meelde film “Valevorst" seoses sooviga sünnipäeval.

Selliste filmige üks võludest on kahtlemata pereväärtuste ning peresidemete prioriseerimine ning tõehetk, kus vaatamata kõigi muredele, segadustele, erinevatele huvidele ning möödarääkimistele jõutakse selgusele, et mis on tegelikult tähtis – ning see on olla koos kui pere ning üksteise väärtustamine. Lastele, kes filmi vaatavad on see kahtlemata väärt õppetund. Üldse on ka igast teised käsitletavad moraalilood asjalikud ning tarvilikud, kuigi täiskasvanutele on see juba vanade teadatuntud teemade üle nämmutamine. Näiteks: ilu ja populaarsus ei tähenda alati õnne, armukadedus ei too häid tulemusi, jne.

Huumor oli filmis selline tüüpiline: mõned totra olukorra naljad, paar jalaga-tagumikku nalja, mõni midagi-läheb-põlema nalja, loomulikult oli ka paar “purjus” oleku nalja ning loomadega seotud nalja (näiteks, ülipopulaarne känguru annab tagajalgadega nali). See ei tundu kaugeltki nagu midagi silmapaistvat ja mahlast, aga pean tunnistama, et asi toimis, on tehtud ja oleks saanud teha paremini, kuid siiski, olemasolev toimis. Isegi lõgistasin naerda kui lastepeol oleks äärepealt stripp-tantsu tegema hakatud, jump asemel loeti dump ja Peeter Paan väga mittegraatsilise sisseaste tegi – toimis!

Näitlejate kohapealt jäi silma ning meeldis, et mängima olid valitud tavalise inimese välimusega näitlejad mitte modellid. See fakt andis koheselt loo usutavusele juurde. Samuti oli tore näha, et ema oli rohkem karjäärinaine ning isa oli kodune ning aktiivsemalt koduste tegevustega seotud (nagu filmis öeldi faamifather mame).

Vaatamata kõigele on järeldus aga üks: sama vana, sama vana. Kogu film käib juba peaaegu maa keskpunktini ulatuvat sissekäidavat radapidi ning tal juba füüsiliselt ei ole võimalik sealt mööda kalduda. Kõik on etteaimatav – isegi väikesed nüansid. Ainuke viis kuidas mitte igavust tunda on võtta filmi sellena millena ta on mõeldud – moraali ja meelelahutuslugu lastele, ning mitte oodata sealt midagi mida sel pole kuidagi võimalik pakkuda – värskust, üllatusmomente ning uudsust täiskasvanute tasemel.  

Lemmik stseen: Peaaegu-stripparid muidugi.

Lemmik tsitaat: "xoxo"

Liis

pühapäev, 26. oktoober 2014

Etendus: "Bajadeer"

Tervitus!

Seekord on teemaks blogi esimene ballett.

Pealkiri: Bajadeer (Ludwig Minkuse ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 16.05.2013
Millal nähtud: 17.10.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Alustuseks mainin kohe ära, et balletiteadlane ma ei ole, kogu visuaalse taga olevatest tehnilistest aspektidest ei ole mul aimugi ning kuigi olen käinud ühes täiskasvanute balletitunnis pooleldi nalja, pooleldi huvi pärast, ei oska ma nii väga hinnata kui oskuslikult, puhtalt ning tehniliselt korrektselt minu ees tantsitakse. Vaatamata mu võhiklikkusele tõmbab mind ballette külastama aga puhas lavaltoimuv ilu silmadele kui ka kõrvadele – balletid on lihtsalt hurmavalt kaunis meelelahutus.

Sel korral oli etenduse toimumispaigaks iidne India ning otse loomulikult keerles kõik keelatud armastuse ümber, millele ohtralt takistusi seati. Vapper sõdalane Solar armus kaunisse templitantsijasse (bajadeer) Nikiasse ning nad vannuvad üksteisele truudust, kuid mõlemaid ihaldasid ka teised: Solar’i radža tütar ning Nikiat templi ülempreester. Kas armastajapaar suudab saatuse kiuste kokku jääda või lõpeb muinaslugu tragöödiaga?

Antud etendus tundus olevat kui kaks balletti ühe hinna eest. Mõlemad vaatused erinesid üksteisest kui öö ja päev nii atmosfääri, eesmärgi kui olemuse poolest ning tundus, et tegu oli kahe erineva etendusega. Samuti oli sisu kardinaalselt teistsugune. Kui esimene vaatus oli tempokas, tegevusterohke, täis värvide virr-varri, siis teine oli unelev, melanhoolne, rahulik, kurblik ning kuuvalge ning sinakates toonides. Kontrast, mis kahe vaatuse vahele tekkis oli veidi kentsakas ja ei olnud nii väga sujuv, kuid see oli hämmastav kui ideaalselt nad lõpuks ikkagi kokku sobisid ning üksteist toetasid. Mulle väga ei meeldinud, et lugu sai väga rutakalt esimeses vaatuses esitletud ning see ei tundunud piisavalt sügav (jah, ka balletis võib sisu sügav ja detailne olla), samuti tundus teine vaatus kohati pika epiloogina kui teise võrdväärse vaatusena. Siiski, nagu varem öeldud, selline ebatavaline formaat, sisu ning esitus olid lõppkokkuvõttes väga efektsed ning mõjusid huvitavana ning sobisid suurepäraselt kokku, moodustades ühe terviku.

Mulle isiklikult meeldis teine vaatus rohkem, kuna oli palju unikaalsem ja omapärasem. See kuidas tantsijad kuuvalgusega kaetud mäelt samm-sammult, pikaldaselt ning ühesuguste liigutustega alla tulid oli lõõgastav ja sellise hüpnootilise efektiga. Mul tekkis lausa põnev mõelda, et mitu neid siis lõpuks kokku tuleb ning kas on veel üks tulemas või oli nüüd viimane. Kui lõpuks oma 25 baleriini valges oma positsioonid võtsid ning minu silmale perfektses sünkroonis tantsisid oli ääretult võimas vaatepilt. Kogu vaatus ja samas ka sealne etenduse lõpp jätsid kustumatu mulje, kuigi see ei ole ilmtingimata selline kokkuvõte, mis mulle tavapäraselt imponeerib. Siinkohal oli finaal aga sobilik, veidi üllatav ning nagu i-le täpp.

Muusika kohapealt ma seekord midagi väga erilist välja tuua ei oskagi. Ei jäänud kõrva midagi tuttavat või midagi ülimalt meeldejäävat. Pean aga mainima, et mu eelnevalt mainitud lemmik tantsustseeni meloodia oli peaaegu, et sama meeldiv ning köitev kui stseeni visuaalne külg ise. Rahustav ning lõõgastav pala.

Tantsijate kohalt pean välja tooma tõsiasja, et kuidagi üllatavalt palju oli meestantsijaid ja üldse mehi laval. See ei ole minu teada väga tavapärane vaatepilt, seega oli ekstra tore toimuvat jälgida. Aafriklaste tants jäi just silma rohkete meestenumbrite poolest ning üldse oli tegu metsiku, energilise ja tempoka etteastega. Samuti ka Egiptuse tants oli põnev ning ilmselgelt ülikeeruline tantsida oma nurgeliste ja väga egiptuslike liigutuste poolest, mida siis esitasid üks kuldne jumalus ning grupp poisse (kes, ma eeldan, olid tegelikult tüdrukud riietatud poisteks). 

Kokkuvõttes: Tegu on kahtlemata väga ambitsioonika ja suursuguse balletiga, mis massiivsel laval kogu sellele ettenähtud hiilguses (dekoratsioonid, lava, tantsijaid arv, jne) võib kindlasti tunduda suurem kui elu. Meie kohalik versioon aga ma ei usu, et oskuste, püüdluste ning silmailuga kuidagi teistele alla jääb. Väga meeldis!


Liis

kolmapäev, 22. oktoober 2014

Kino: "Kadunud"

Tervitus!

Seekord mõtteid filmist, mida ma juba mõni aeg tagasi nägin.

Pealkiri: Kadunud
Originaalpealkiri: Gone Girl
Režišöör: David Fincher
Näitlejad: Ben Affleck, Rosamund Pike, Neil Patrick Harris, Tyler Perry
Kestus: 2h 28 min
Žanr: Draama, thriller, mystery
Kinodes alates: 03.10.2014
Nähtud: 11.10.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Olen pikalt plaaninud lugeda raamatut, mille põhjal see film on tehtud, kuid vaatamata sellele, et igal pool järgnevad raamatule positiivsed arvustused ja kiituselaine, ei ole ma suutnud seda kätte võtta, sest sisu ei ühti kohe üldse sellega, mida mulle tavaliselt lugeda meeldib. Krimi, thriller, inimeste mõtete ja käitumise tumedam pool, õõvastavad ning häirivad stseenid, ebaõiglus, kuritahtlikkus, psychod tegelased - no ei tõmba kohe üldse. Taas on ekraniseering suurepärane alternatiiv - lühike ning tabav. Kuigi siinkohal lühike väga ei klapi, kuna film oli pea kolm tundi pikk.

See film kohutas mind - selliseid inimesi on tõesti kuskil perfektsuse katte all peidus olemas. See film ärritas mind - raske on leppida, et õiglus ei võida alati ning ebaõiglus, valed ja petmine lokkab, eriti sellistes ekstreemsustes. See film hämmastas mind - millised ärakasutajad, pahatahtlikud ja isekad inimesed võivad olla. See film kurvastas mind - kui kergesti võivad süütud ütlused, kohatu käitumine, eelarvamused, stereotüübid ning igavus panna ühiskonna nõiajahti pidama pea olematutel asjaoludel ning kui ei ole piisavalt, siis ikka midagi tähtsusetut leidub mida suureks puhuda. Nii vähe on vaja, et kedagi süüdi mõista ilma tegelike süütõenditeta, baseerudes mainele, kellegi ütlustele ning arvamustele. See film masendas mind - rutiin, tülpimus, harjumus, need on väga ohtlikud seisundid. See film pani mind tundma ennast ebamugavalt ja kaitsetult - süüdimatus, sotsiopaadid, kättemaks jne. Mitte, et kõik need asjad mind üldse oleks shokeerinud, olen realist, kuid see film suutis välja tuua nii suurel hulgal halba ja inimeste varjukülgi ning suures pildis lõi see väga trööstitu, masendava ning kurva pildi. Rahulolevana ma kinost küll ei väljunud, kuid samas ei saanud see siinkohal olla ka eesmärk.

Kõige selle kõrval tundsin ma aga ka ühte, oleneb muidugi kuidas antud olukorras võtta, mõneti positiivsemat sõnumit: naised on nutikad, osavad manipulaatorid, suudavad kohaneda ja tõmbavad meestel koti niimoodi üle pea, et viimased ei saa midagi arugi. Mulle meeldis, et naisi ei käsitletud siin filmis kui nõrku ning üdini teistest sõltuvaid.

Olles oma otsustamatuses, kas võtta raamat kätte või mitte, lugenud lühikest sisu paljastavat kokkuvõtet, siis puänt ei tulnud mulle üllatusena aga kahtlemata on tegu ikkagi väga ootamatu pöördega, mis paiskas suure osa selle hetkeni arvatu pea peale ning pani kõike hoopis teise pilguga vaatama. Üldse peab ühe olulise positiivse aspektina mainima, et lugu tervikuna (nt sisu, pöörded, süžeeliin, esitlus) oli meisterlikult kokku pandud ja läbi mõeldud, samuti oli lool hulganisti originaalsust ja selline värskuse maik juures. Lisaks suutis lõpp-lahendus mul üllatusest suu lahti jätta - no seda ma küll ei oodanud.

Ka film ise oli suurepärane toodang, nii visuaalselt, heliliselt, näitlemiselt kui kogu loodud atmosfääri pärast. Selline hallikas, sombune ning värvitud olek sobis antud kontekstiga suurepäraselt. Samuti jättis mulle hea mulje kuidas kasutati taustamuusikat ja üldse hääli ning heli, need andsid hulganisti juurde pingele ning ootusärevusele.

Eraldi peab mainima ka näitlejate tööd. Rosamund Pike oli kõhe, kananahka tekitavalt kõhe ja nii suurepärane! Ka Ben Affleck oli edukas, luues tegelaskuju, kes tekitas nii palju vastakaid tundeid: kaastunne, viha, üllatus, ärritus jne.

Kokkuvõttes: Tegu on hiilgava filmiga, kuid miks andsin hindeks ainult 4? Kohati ebaaus aga ma tunnen, et ei saa kõrgemalt hinnata kui mulle sisu, sõnum ja filmi olemus tegelikult üldse ei meeldinud. Siiski, tegu on puhta maiuspalaga neile, kes sellistest filmidest lugu peavad.

Lemmik stseen: "Sa. Vana. M*rd!"

Lemmik tsitaat: "Sa. Vana. M*rd!"


Liis

laupäev, 18. oktoober 2014

Kauge kogemuse varamu (2): Teater edition

Tervitus!

Taas võtan ette mõned juba varem nähtud etendused.

Pealkiri: “Spartacus”
Teater: Birgitta Festival
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt Birgitta Festivali kodulehelt

Vaat seda balletti olen juba ammu näha tahtnud, aga samas olles realist, siis teadsin, et Eestis suure tõenäosusega repertuaaridesse see küll ei jõuaks, sel lihtsal põhjusel, et meil sa naljalt nii palju vast meesbaleriine koos laval tantsimas ikka ei näe - neid ei ole loomulikult kuskilt sellises kogustes võtta. Publikul oli aga seekord rõõm päris suurel hulgal neid kaeda.

Balleti sisu mind nii väga ei rabanud, teada-tuntud lugu ju, kuid see ei olnud ka põhjus miks etendus niivõrd tasemel oli. Tegu ju ikkagi Vene ballettiga ja see juba ütleb kõik ning seab teatud standardid ja ootused. Need aga said enamasti ka täidetud. Meeldejäävamateks olid Egiptlasest tantsija soolo etteaste - voolav ja võrratult maolik liikumine ning gladiaatorite võitlusstseenid - jõulised ja agressiivsed, kuid siiski graatsilised.

Ühe miinusena pean aga välja tooma muusika kvaliteedi. Kohati oli imelik ja rikkus etenduse sujuvust ning loo tõsidust see, et muusika tuli kuskilt arvutist ja vahepeal keegi vist klikkis sekundi murdosa varem või oligi nii lindistatud, sest äkitselt nagu lõigati muusika ära. Õnneks ei olnud see väga märgatav ja enamused seda isegi tähele ei pannud.

Loomulikult annab minu silmis pluss punkte juurde tõsiasi, et tegu on ikkagi Birgitta Festivaliga ning asukoht, melu, publik, etenduste repertuaar, jne on aastast aastasse hiilgav. 



Pealkiri: "Arabella"
Teater: Birgitta Festival
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 2/5

pilt Ugala kodulehelt
Oeh, vot see etendus läks minust päris mööda. Iseenesest mulle meeldivad ka laste etendused ning eriti tore ja äratundmisrõõmu on hulganisti kui mõni lapsepõlve raamat on teisel kujul taas publiku ette toodud. Millegipärast aga ei olnud etenduse sisu minu jaoks enam põnev, kaasahaarav ning nauditav. Ja siin ei ole tegelikult kedagi teist süüdista kui ainult minu muutuvat maitset, mõni asi lihtsalt kaotab vanusega selle midagi erilise, mis algselt mind selle poole tõmbas.

Olav Ehala, kes muusika sellele etendusele lõi, on minu jaoks geenius ("Nukitsamehe" laulud on lihtsalt võrratud ja mul ei ole seda täiskasvanuna imelik tunnistada), kuid siin laulud sulasid kokku üheks ja samaks ning rohkem segasid loo kulgu kui toetasid seda, aitasid illustreerida tegevusi ning lisasid värvi. Ükski ei olnud kahjuks meeldejääv.

Tanja Mihhailova oli muidugi pilgutõmbaja, särtsu täis ning vürtsikas.

Kahtlemata on tegu väga toreda lastemuusikaliga, lihtsalt mulle ei pakkunud see seekord mida ma oleks soovinud.



Pealkiri: “Mina hakkan peaministriks”
Teater: Vana Baskini Teater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 1.5/5

Sellelt etenduselt ootasin hulganisti nalja, naeru, koomilisi olukordi, vaimukat dialoogi, kuid kahjuks kukkus välja nii, et vist korra muigasin ja paar korda läksid suunurgad ka veidi ülespoole aga kahjuks jäi etendus väga magedaks. Asi polnudki nii väga näitlejates, esituses, lavakujunduses või ükskõik milles muus, tükk ise oli lihtsalt vaevu keskpärane - kõik teised tegid tubli ja kiiduväärt töö. Pettusin, sest ootasin lõbusat õhtut, õnneks oli seltskond tasemel.



Pealkiri: “Rosalinde”
Teater: Rahvusooper Estonia
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

See muusika, see liuglev, õhuline, kaunis, lõõgastav, romantiline ning hingematvalt hurmav muusika! Suures saalis seda kuulda on ikka elamus omaette, eriti kui mitte ainult kõrvad ei naudi kuulatavat vaid ka silmad mõnulevad suurepärase etteaste juures.

Antud ballett oli tehtud Johann Straussi opereti "Nahkhiir" sisu ja muusikaga ning minu meelest oli tulemus võrratu. Balleti tegevuse ajastuks ja stiiliks olid 20ndad ning kostüümid, lavakujundus, soengud jne, peegeldasid seda suurepäraselt ning lõid sellise glamuurse ja romantilise pildi, mis mulle ääretult meeldis. Kohati tekkis mõte, et etenduses tegu ikka tõeline naistekaga, mis (ma loodan) ei jätaks ühtegi naist külmaks.

Kauni muusika ja tantsu taustal paistis silma ka huumor. Näiteks hoolitses Rosalinde toatüdruk mitme koomilise hetke eest. Nii palju kui ma ballette näinud olen, on huumor ikka midagi haruldast ning siin haakus see sisuga õnnestunult ning meeldis mulle see väga.

Kahjuks tegin ma aga kodutöö alles pärast etendust ning sellest tulenevalt jäi ballett natuke segaseks, sest taas ei ostnud ma ka kava. Opereti "Nahkhiir" sisu ma laias laastus tean, kuid detaile mitte, sellest ka teadmatuse tunne mõnest üksikasjast arusaamisel.



Peakiri: “Grease”
Teater: Vanemuine
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 3.5/5

See oli mu esimene kord "Greasei" laval näha ning eeldasin naiivselt ja ignorantselt, et tegu on niikuinii filmi stseen stseenilt jäljendiga, kuigi tegelikul on film ise ju muusikali põhjal loodud. Minu üllatuslikuks õnneks erinevad mõlemad ikka piisavalt palju, et kumbagi on võimalik nautida ilma, et sa tunned, et vaatad ühte ja sama asja.

Olen filmi oma mitukümmend korda näinud ja mitte võibolla just sellepärast, et mulle jubedalt meeldib, vaid sellepärast, et tegu on lõbusa, tempoka ja värvika filmiga ning kellele siis ei meelde tubli ja hea tüdruk, kellest saab cool chick ja kes saab endale ihaldatud paha poisi.

Hästi kummaline oli kuulata söögi alla ja söögi peale kõlavaid laule eesti keeles. Arvan, et nad olid aga väga asjakohaselt, sobilikult ning õnnestunult tõlgitud. Väga meeldis! Samuti oli lava, seal toimuv ning kogu visuaal kaasatõmbav ning hoogne. 

Miinusena, aga samas ka mõnes mõttes plussina, võib mainida, et peategelasi Danny ja Sandyit (Priit Strandberg ja Meribel Müürsepp) kehastanud näitlejatel ei olnud nii suurel hulgal star-powerit ning võimsat kohalolekut kui ootasin, eriti kui võrrelda filmiga, kuid hiljem mõeldes otsustasin, et sellised mitte mega ultra kuulsad näitlejad olid palju autentsemad, sümpaatsemad ning kergem oli neile kaasa elada.



Pealkiri: “Kõik on täis”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 3.5/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Ootasin taas ka sellest etendusest palju, sest ohtralt kiidusõnu oli mulle kõrvu jäänud ning just eriti, et tegu nii koomilise etendusega, kus naeru ei saa kohe pidamagi. Kahjuks aga nii välja ikka ei kukkunud. Kogu etendus oli loomulikult täis igast totraid olukordi aga otseselt naljakas see ei olnud, rohkem tragikoomiline ja kaasatunnet tekitav. Võib-olla oleksin etendust rohkem nautinud kui ei oleks olnud selliseid eelootusi ja põnevus üles krutitud. Samas oli minu jaoks originaalne ka tüki formaat, eks mujal maailmas ei ole see midagi uut aga minu silmad nägid taolist tüüpi küll esimest korda.

Vaatamata sellele, kas sai siis nalja või ei saanud, see kuidas üksainus näitleja suutis 1,5 tundi hoida järjepidevalt publiku tähelepanu välkkiirete ja meisterlike karakterivahetustega oli tõesti muljetavaldav ja andekas. Niivõrd oskuslikult ja veenvalt kogu seda energiat hetkekski kaotamata oli kord mu eest Naomi Campbelli assistent, siis ülbikust peakokk ja siis ja siis ja siis. Tähelepanu oli vaieldamatult suurepärasel näitlejaoskusel, mille eksponeerimiseks see etendus tundus kuidagi loodud olevat, kuigi tükk ise oma sisu poolest just eriti pinget mulle ei pakkunud. Näitleja oli see kes sellele elu sisse puhus, iseloomu kinkis ning võidukalt lõpuni vedas, ta oli nagu ühemehe bänd. Suurepärane sooritus!


Liis

teisipäev, 14. oktoober 2014

Kino: "Maagia kuuvalgel"

Tervitus!

Seekord veidike romantikat!

Pealkiri: Maagia kuuvalgel
Originaalpealkiri: Magic in the Moonlight
Režišöör: Woody Allen
Näitlejad: Colin Firth, Emma Stone, Jacki Weaver, Hamish Linklater, Eileen Atkins
Kestus: 1h 37 min
Žanr: Komöödia, draama
Kinodes alates: 10.10.2014
Nähtud: 11.10.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Ütlen kohe ausalt välja, et mulle kohe üldse ei lähe peale Woody Alleni filmid, eriti veel kui ta ise ka seal näitlejarollis on (mida õnneks selles käesolevas filmis ette ei tulnud). Need lihtsalt ei ühti minu maitsega ning, mis veel hullem, mind on nähtu isegi ärritanud (tihtipeale saavutab seda aga just Alleni tegelaskuju olek, jutt ja maneerid). Seega, mulle endalegi üllatuseks, oli antud film äärmiselt võluv, armas, kerglane, peene huumoriga ning suurepärane romantiline ning vanamoeliselt stiilne meelelahutus.

Toimumisajaks on glamuursed ja džässi-lembelised 20ndad, tegevuspaigaks Prantsusmaa ning tegelasteks sealsed privilegeeritud rikkurid ja nende tavainimesele näiv muretu või tühiste probleemidega elu. Peategelasteks on aga kaks laias laastus mustkunstnikku, kes ühe mõõdupuu eriotsades: Stanley (Colin Firth) näol on tegu elukutselise ja oma ala spetsialistist silmamoondajaga ning Sophie (Emma Stone) on väidetavalt tõeline meedium, kes suudab muuseas tulevikku ennustada ja surnutega kommunikeeruda. Mehe hobiks on aga ka spirituaalsete petiste paljastamine ning see on ka põhjus miks kaks kardinaalselt erinevat inimest kohtuvad.

Äärmiselt põnev oli jälgida Stanley seiklusi püüdmaks tuua Sophie saladusi päevavalgele ning nuputada kuidas viimane ikka teab kõike, suudab võimatut ja saab hakkama isegi sellega, et mees ise kohati usubki tema võimetesse, et äkki on selles sünges ja külmas, surmale eelmänguna elus ikka rohkemat kui palja silmaga näed. Endal tekkis ka suht kiiresti sportlik huvi, et milles siis ikka konks, kas Sophie on pettur või mitte ja kui tõesti on suli siis, kuidas tegi ta võimalikuks kõike mida loogikaga ei saanud seletada. Viimase hetkeni kuni olukorralt saladuskate võeti, kahtlesin ma mõlema versiooni tõesuses ning olin nagu kits kahe heinakuhja vahel.

Üks tõelisi tipp-hetki filmis oli Stanley sarkasm ja kõigega iroonitsemine. Tema jutt, kommentaarid ning vestlused olid mahlakad, vaimukad ning ajasid isegi mind itsitama. Ta ei arvanud, et peab oma vaateid ja arvamusi endale hoidma ning teesklema kedagi kes ta pole, isegi siis kui oli vaja mängida viisakat ja heatahtlikku külalist, kes salamisi püüdis Sophiet vahele võtta. Viimane suutis peaaegu mehega sammu pidada, ainult peaaegu. Sellistes kogustes sarkasmi oli ikkagi ju raske endas hoida. Vaatamata Stanley küünilisusele, üleolevale hoiakule ja liialt realistlikele vaadetele oli ta ikkagi sümpaatne ja ei olnud keeruline talle kaasa elada. Vähemalt suutis ta oma vigasid mõista ja ei häbenenud neid tunnistada.

Rohkem kui pool filmi ma ei olnud kindel kas kahe peategelase vahel ikka on romantika algeid või mitte ja esimene osa filmist ma isegi eelistasin, et seda ei tekis - mõnikord võib ka soe ja lähedane sõprussuhe olla täiesti aktsepteeritav ning meeldiv vaadata, alati ei pea romantilised tunded õide puhkema. Samas pean ka tunnistama, et Stanley ja Sophie ei suutnud oma tundeid mulle sada protsenti ära müüa, sest ma ei saanud mööda vaadata ilmselgest pikast vanusevahest ning puht füüsiliselt, maneeridelt ja mõtete poolest oli üks ikka noorik ja teine palju vanem täiskasvanu. Samas ma ei saa ka väita, et keemiat nende vahel ei olnud, kuid siiski oli paar visuaalselt kuidagi harjumatu ja kohmakas. Kentsakas mõte: kui ma poleks tausta teadnud, oleksin puht füüsiliselt neid isaks ja tütreks pidanud... Kui see viimane mõte põlema panna ja sügavale maha matta, siis oli siiski tegu armsa paariga!

Vaatamata sellele, et džäss muusika ei ole just minu jaoks loodud, siis selle ajastu riietusstiil meeldis mulle tohutult, kleidid olid šikid ja lendlevad, peapaelad pilkupüüdvad ja säravad ning kingad üliarmsad ümarate ninadega ning kinnituspaeltega pealt. Kogu filmi visuaalist rääkides saab mainida, et see jättis väga hubase, sooja ja positiivse tunde. Film näis päikeseline, oli soojades toonides, kaunite villadega, lõbusate pidudega ning mu silm puhkas.

Näitlemisest rääkides ei oska ma just eriti midagi erakordset esile tuua, sest rollid ei nõudnud minu arvates just eriti jõupingutusi ning meisterlikkust. Samas aga võivad lihtsad rollid just oma kerguses kõige keerulisemad olla, seega kuna kõik läks libedalt ning film meeldis, ju siis saadi suurepäraselt hakkama.

Kokkuvõttes: Väga meeldiv üllatus oli ning soovitan kõigile, kes tahavad kerget, humoorikat ja klassikalise filmiromantika maitsega meelelahutust.

Lemmik stseen: Üks ebaharilik ettepanek...

Lemmik tsitaat: "Ma olen seda mootorit juba mitu korda lahti võtnud ja kokku pannud aga ikka on mul need kaks juppi üle!"

Liis

esmaspäev, 13. oktoober 2014

Teater: "Leke"

Tervitus!

Seekord täiesti esimene etenduse ülevaade!

Pealkiri: Leke
Teater: Draamateater
Kestus: 2 h 40 min
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Osades: Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Marta Laan, Sulev Teppart (külalisena), Lauri Kaldoja (külalisena)
Esietendus: 08.12.2013
Millal nähtud: 27.09.2014
Minu hinnang: 3/5

Iseenesest oli tegu sellise meeltlahutava ja kerge kelmikomöödiaga, milles ka piisavas koguses musta huumorit. Samas aga ei üllatanud ega rabanud tükk mind millegagi, värskusest ja originaalsusest jäi veidi puudu. Tihti saan oma silma selle puudumisel kinni pigistada kui žanr, sisu, süžeeliin, vm on mu lemmikute hulgast, kuid kuna kelmikomöödiad seda ei ole, siis tahes tahtmata jäävad mulle vead ka kergemini silma ning mulle on keerulisem muljet avaldada. Seega oli mul selline ei kana ega kala tunne ning kõht sai täis, aga samas koju jõudes tahaks uuesti süüa.

Etendus keerles ühe sahker-mahkeri pärast tagasiastunud poliitiku (Jan Uuspõld) ümber, kes siis omadega rappa jooksnuna kavatses enne enesetapu tegemist natuke prostituudi teenuseid nautida - esimest korda elus muideks. Ukse taha satub tal aga pliidikaitsete müüja Carmen (Merle Palmiste), kes pärast olukorrast arusaamist püüab meest takistada ning selle käigus kurdavad mõlemad oma kurba elu ning nende vahel tekib kerge side, millel potentsiaali sõpruseks või isegi armastussuhteks. Siis aga olukord selgineb...


pilt Draamateatri kodulehelt

Esimeses vaatuses tundus sisu sellise toreda, isegi lõbusa ja helge romantilise komöödiana, aga sisetunne ütles, et midagi on valest ning nii libedalt ja kenasti ei saa minna, peab olema puänt. Teades ka autori teiste näidendite põhjal, et see mida algul näed ja arvad ei ole kohe kindlasti tõeline olukord, siis ei jäänud ka seekord selgusemoment tulemata. Tõe väljatulek aga mind väga jalust ei rabanud, sest kahtlustasin juba midagi taolist. Teisalt oli põnev jälgida, kes siis lõpuks jääb peale, kes kelle üle kavaldab ning mis on viimane, lõpp-punkti panev twist (sest kahtlemata sellisel etendusel lihtsal peab see olema - ei kujutaks ette, et rõõmsalt päikeseloojangu poole jookstakse).

Kontrast esimese ja teise vaatuse vahel oli märgatav, tundus, et tegu on kahe erineva eesmärgi ja sisuga etendusega. Kuigi romantiliste alatoonide poolest peaks mulle esimene rohkem imponeerima, siis tegelikult trumpas pingeline, tempokas ja intensiivne teine elulise ja tundelise esimese vaatuse üle, ning viimane tundus kui pealiskaudne ning lühike eelmäng tegelikule tuumale. Seega, esimest jälgides, mulle  see oma lihtsuses meeldis aga teiseni jõudes kahvatus too totaalselt.


pilt Draamateatri kodulehelt

Näidendi poliitiline taust tundus mulle ka väga hästi haakuvat sellega, mis meil siin Eestis kohati sel tasandil toimub. Äärmiselt aktuaalne ning võrdusmomente tekitav etendus, milles ainult vahe, et meil tavaliselt tagasiastumisteni ei jõuta vaid rühitakse edasi nagu midagi poleks olnud. See oli ka üks põhjus miks peategelane mulle suhteliselt sümpaatne oli, ta keeras käki kokku aga samas võttis ka vastutuse, kuigi nii kaugele kui tema otsustas oma eluküünla lõpetamisel minna oli loomulikult liiast. Üldse jättis Isidre (Jan Uuspõld) äärmiselt naiivse ja heatahtliku totukese mulje - loodetavasti, see aga meie poliitikas võrdluskohta ei leia...

Tegelastest oli minu jaoks kahtlemata õhtu staar prostituut Yolanda (Marta Laan), sellel lihtsa põhjusel, et kogu esmane stseen temaga oli tõeliselt koomiline ja minu jaoks kogu etenduse pärl. Mõni hindab draamat, mõni emotsioone jne, mulle aga on väga meelepärane üks tasemel naeru väljakiskuv kohati totter stseen mahlast huumorit - seda kahtlemata Isidre-Carmen-Yolanda trio pakkus. Manolo tegelaskuju aga jäi silma sellepoolest, et kuidagi ei tahtnud sulanduda kokku teiste tegelaste ja looga - ma ei teagi, kas asi oli näitlejas või tegelaskuju olemuses endas.

Näitlejaoskusega paistis aga kõige eredamalt silma Merle Palmiste, olles üks hetk alandlik, kuid usin, asjalik ja heatahtlik keerulise eluga hakkaja ja siis transformeerudes elegantseks ning enda väärtust teadjast võitlejaks leediks.

Kokkuvõttes: Nalja sai, suuri üllatusmomente ei olnud, aga, noh, nalja sai...


Liis

pühapäev, 5. oktoober 2014

Kino: "Võtame rahulikult"

Tere taas!

Seda filmi sai vaatamas käidud juba mõni aeg tagasi, kuid alles nüüd tekkis aega, et selle üle mõtteid mõlgutada.

Pealkiri: Võtame rahulikult
Originaalpealkiri: Playing it Cool
Režišöör: Justin Reardon
Näitlejad: Chris Evans, Aubrey Plaza, Michelle Monaghan
Kestus: 1h 29min
Žanr: Komöödia, romantika
Kinodes alates: 26.09.2014
Nähtud: 27.09.2014
Minu hinnang: 2/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Seda filmi sai eelkõige vaatama mindud, sest sõbrannadega oli soov näha midagi kerget, romantilist ja lõbusat - film tundus paljulubav. Reaalne tulemus jäi aga kesiseks.

Sisu oli suhteliselt tüüpiline ning ei midagi mida varem poleks mitu korda juba nähtud: (palun lugeda sarkastilise tooniga) Olles lapsena vaid ühes naises pettunud, põhjustas see loomulikult sügava trauma ning tänu sellele, täiesti arusaadavalt, ei ole peategelane võimeline looma ja hoidma mitte ühtegi täisväärtuslikku suhet. Siinkohal peab mainima, et see põhjapanev osa filmist ei olnud just eriti veenvalt ning tõsiseltvõetavalt esitletud. Aga see selleks... siis aga kohtab ta ootamatult just seda õiget ning keemia ja side on kohene ja tugev ning lapsepõlvetrauma ning eelnev elu ja sealsed ebaõnnestunud suhted on mälust justkui pühitud. Puänt seisneb aga selles, et kuigi tema soovib koos olla on tema unelmate naisel juba peigmees ning samuti ei ole viimane ka huvitatud seda suhet lõpetama. Otsustage olla sõbrad...

Ootasin hulganisti nalja, totraid olukordi, piinlikke aga koomilisi momente ja dialoogi, aga huumorit oli kasinalt, naersin kergelt ainult paar korda. Ootasin kadestama ja õhkama panevat romantikat, aga peategelasest paar ei olnud kuigivõrd sümpaatne ning pisuke romantika jättis külmaks. Ootasin draamat ja emotsioone, aga see jäi ka sellisele on-ja-ei-ole-ka tasemele. Iseenesest ei olnud kõigel ju väga vigagi ja juba miljon korda filmides kasutatud teemad olid esitletud vähemal või rohkemal määral uues võtmes, aga midagi otseselt ei paistnud silma ja tulemus ei olnud meeldejääv.

Eks filmitegijad said ise ka aru, et midagi väga värsket neil pakkuda ei ole ning tänu sellele pidid nad vähemalt visuaalse pildi eest veidi pingutama. Kogu kesise loo tegi vürtsikamaks, värvikamaks ja nauditavamaks igasugu leidlikud lahendused, kuidas lugu vaatajani tuua. Alates sellest, et kaadrid liikusid osavalt ühest keskkonnast teise (näiteks ühe sammuga oldi teises asukohas), peategelastest said osalised ka filmis olevate lugude illustreerimisel (näiteks oli Chris Evans üks hetk naise rollis - kogu riietuse, jumestuse ning maneeridega), lõpetades sellega, et tegelaste sisemaailma ja kujutusvõimet esitati kohati kui reaalsust. Igast trikid ja nipid filmis olid suhteliselt kihvtid.

Tegelastest oli kahtlemata kõige meeldejäävam ja säravam peategelase romantikust ning kirglikust raamatulugejast gay parim sõber. Teda mänginud Topher Grace oli lihtsalt selline ülimalt sümpaatne, nohiklik, optimistlik ja säravsilme unistaja. Peategelastest paarike aga ei suutnud minu poolehoidu võita.

Kokkuvõttes: Püüdis teha midagi originaalset juba vanades ja kulunud raamides, kui isegi kui välimus on uus, jääb sisu ikka samaks. Pettumus.

Lemmik stseen: Korea draamaseriaali järgitegemine. Kogu see stseen oli ülepaisutatud, absurdne ja totter, aga lõi naelapihta (uskuge mind, olen isiklikult neid vaadanud ja kohati hullemad kui Ladina-Ameerika seebikad).

Lemmik tsitaat: "Sa ei lugenudki "Armastus koolera ajal"?"



Liis