neljapäev, 31. märts 2016

Kino: "Galapagose saared" 3D IMAX ja "Aastaajad"

Tervitus!

Taaskord topeltlaks dokumentaalfilme! Seekord lühidalt.


Pealkiri: Galapagose saared

Originaalpealkiri: Galapagos
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 40 min
Nähtud: 19.03.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Järjekordne 3D IMAX seiklus viis mind seekord eksootilisele ja iseäralikule Galapagose saarestikule, milles elutsevad ainulaadsed elukad, iseloomulikud vaid sellele asupaigale. Samuti saavad saared endale õlale patsutada, omades rolli Charles Darwini evolutsiooniteooria loomisel, kuna mehe ekspeditsioonid teda ka sinna viisid ning inspiratsiooni pakkusid.

Dokumentaalis saab ühineda merebioloogi dr Carole Baldwiniga, kellega koos tutvub vaataja selle vulkaanilise maastiku eri kahepaiksete, lindude ning roomajatega. Need paigad, mis silme ees avanevad, on hõreda taimestikuga ning suuresti vaid igasugu mitte inimestest elukate poolt asustatud. Ka laskutakse põgusalt hiiglaslikku koopakompleksi, mis oli otsekui peidetud maailm pinnapealse ja mere vahepealses alas.

Maa peal sai tutvuda iguaanide, kilpkonnadega ning näiteks ka lennuvõimetute lindudega, keda kõiki on loodus aastatuhandete jooksul vorminud just vastavalt nende vajadustele selles eraldatud kodus. Näiteks, elab seal maailma suurim kilpkonna liik. Põnev oli ka taustainfo viimaste kilpide kuju ning kommete kohta. Samamoodi seletati, kuidas lindude nokad on väljakujunenud vastavalt nende elutingimustele. Eriti lahe stseen oli aga kaader, kus algselt vaatasin, et tegu on järjekordse üldpildiga tumedast hangunud magmasest maastikust, siis aga märkasin, et see kubises aga tumedatest iguaanidest --meeletus koguses iguaanidest. 

Pärast maal uitamist, sukelduvad teadlased värvikasse saarestiku veemaailma. Muuseas minnakse kokku salapäraste ja pahaendeliste usjate moreenidega, kes antud keskkonnas eriti julgelt külalisi tervitama sulistavad, ning ähvardavate, kuid graatsiliste vasarhaidega. Peatselt laskutakse ka muljetavaldava sügavvee uuringute jaoks mõeldud masinaga mere põhja ning seal leidub juba tõesti unikaalseid eksemplare, kellede olemasolust ei teadnud maailm ennem midagi.

Kuigi kahtlemata hariv, asjalik ning kaunite vaadete ja rahuldava 3D efektiga, ei küündinud antud dokumentaal aga teiste nähtud IMAX sama žanri esindajate tasemele. Teema oli muidugi võrratu, kuid film ei suutnud täieulatuslikult ära kasutada ning esitleda saarte haruldast ning võimast olemust. Jutustaja, Kenneth Branagh, oli ka liialt monotoonne. Tema spetsiifiline kaasamine ei andnud midagi märkimisväärset nähtavasse juurde. Enim aga mõjus veidi kentsakalt pidev kena dr Carole'i ümber keerlemine ning eriti tema sihvakate jalgade näitamine. Pidevad kaadrid naisest ronimas mööda ebastabiilset vulkaanilist ja kivist maastikku lühikestes šortsides, eksponeerides saledaid kintse, oli vast tahtmatu, kuid siiski selgelt silmajääv filmitegijate veidrus.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Aastaajad
Originaalpealkiri: Les Saisons
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 1h 38 min
Nähtud: 19.03.2016
Kinodes alates: 18.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis võimaldas näha eriti intiimselt kodumaise Euroopa võluvat looduseilu ning seal paiknevaid tuttavaid, kuid siiski armastusväärseid elukaid. Nähtul oli ka omamoodi konkreetne lugu, mis kulges algusega jääajast ning lõppes tänapäeval, ja illustreeris elukate suhteid aastaaegadega, üksteisega ning inimestega. Kahtlemata olid need seoses teadatuntud, kes jahitav, kes jahtija, kuid siiski oli nähtav niivõrd voolav, hariv ning tempokas, et põnev oli ekraanil täispika filmi formaadis toimuvat jälgida. 

Visuaalselt elav, ergas ja erakordne: 
Looduspildid, lähivõtted, panoraamkaadrid ning kogu visuaalne pool oli detailne, värvirohke, sujuv, kus vaja ning pingeline, kus tarvis, ning meeldivalt naturaalselt puhas. Silm puhkas ja lihtsalt nautis rohelisi vaateid ning koloriidseid metsaelanikke.

Realistlik, kuid vaoshoitud: 
Ühelt poolt, imponeeris mulle fakt, et film oli üpris realistlik ehk tuli ette ka metsakaaslaste murdmist ja nahka pistmist, kuid ka noateral pääsemisi. Seda kõike ilma ilustamata, kuid samas mitte liialt brutaalselt näkku visatuna. Teiselt poolt, aga taoliste seikade nägemist ma üldjuhul ei seedi, sest olen ülitundlik igasugu loomadevastase vägiavallaga seoses, isegi kui see on osa looduse loomulikust ringlusest ning nende endi keskis. Samas aga oli saavutatud igati maitsekas tasakaal tagasihoidlikult õpetliku ning julmalt ausa reaalsuse vahel. 

Inimesed kui hävitajad: 
Aja kulgedes, suureneb inimeste osakaal ning nende kiired ning ekstreemsed kaldumised endistele põlismetsade territooriumitele. Peremehed vahetuvad, kahejalgsed võtavad võimu ning, tahtlikult ja tahtmatult, hakkavad nad kunagist tihedat metsaelukate populatsiooni kõrvaldama. Osad stseenid kokkupõrgetes kahe poole vahel olid minu hingele tohutult valusad vaadata. Sõnum oli aga selge ja konkreetne, veel on aega, et päästa hääbuv metsik loodus ning taasluua vastastikku austav ja hooliv võrdne suhe inimeste ja looduse vahel.

Kirev metsaelu: 
Ülinunnult nurruvad ja kurisevad müravad ilvesepojad, krapsakad metskitsed, kärmed ja jahtimismaia hundid, tihedate lumekihtidega kaetud mürakad piisonid, üliarmas siilipoiss, ulakad ja kähmlevad karuotid, tegusad kakud ja palju teisi. Kõik nähtud loomad elutsevad meie metsades ka praegu ning kuigi rännak sai alguse jääajal, keskenduti ka sealses perioodis olevates stseenides vaid neile isenditele, kes ka praegu eksisteerivad. Ainult viimastele fokuseerimine võimaldas enam realistlikku keskkonda, sest ei vajanud igasugu, näiteks jääajal välja surnud liikide lisamist eriefektide abil, kuid samas piiras arusaama ning vajaliku õhkkonna teket tõsiasi, et tegu on dokumentaaliga, mille ajajärk raamib aastatuhandeid. Seega ei olnud nähtav ajalises mõttes kaugeltki usutav. Samuti jäi pealkirjas olev aastaaegade vahetus kuidagi tagaplaanile loomade tegutsemiste kõrval. Viimase üle ma niiväga ei kaeble, sest võrreldes imeliste stseenidega, kus näiteks metskits sünnitab üliarmsa vasika, ununeb aastaaegade vahetus märkamatult.



esmaspäev, 28. märts 2016

Teater: "Petised"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Petised

Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Vello Janson
Osades: Anne Paluver, Marika Korolev, Raivo Rüütel, Janek Sarapson, Kärt Reemann
Esietendus: 06.11.2015
Millal nähtud: 06.11.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Taoliste klassikaliselt lihtsakoeliste ajaviitekomöödiatega võib tihti alt minna (nt “Mina hakkan peaministriks”), kuid samas võib otsa sattuda ka üllatuslikult vaimukale ja kaasakiskuvale heatuju tekitajale (nt “Rahauputus”). Minu kurvastuseks liigitus käesolev tükk aga enam esimesse, mitte just märkimisväärsesse, kategooriasse. Samas aga on vahelduseks sellise nn vana kooli tüüpilise komöödia nägemine isegi värskendav, arvestades, et viimased humoorikad etendused mida väisanud olen, olid viimase aja moetükid -- stand up komöödiad.

Lugu pinnapealselt vaadatuna oli päris potentsiaalirikas, lubamaks süžeest lähtudes hulgaliselt totakaid, piinlikke ja koomilisi olukordi, tegelaste omavahelisi suhteid ja teksti, kuid kuigi kondikava oli igati asjalik, jäi teostuse just huumor kvaliteedilt liialt lahjaks ning pööraseid situatsioone ja ootamatuid seiku leidus kitsilt jaotatuna. Võib ka loomulikult olla, et antud naljad lihtsalt ei kõnetanud konkreetselt mind, kuid antud tükki iseloomustab minu silmis fraas: oli ja nagu ei olnud ka. Puänt lõpus aga, tuleb tunnistada, tuli üpris äkiliselt ning oli omamoodi irooniline ja loole ideaalne rasvane punkt.

Näidend räägib kahest õest (Anne Paluver, Marika Korolev), kes end nunnadeks riietatuna inimestelt kerjates raha välja petavad, nende sugulasest (Kärt Reemann), kes oma tädide kriminaalsest poolest midagi ei tea, ning mida naised soovivad ka igati varjata, politseinikust (Raivo Rüütel), kes naiste skeemi paljastades, soovib ka osa noosist, omamoodi üllast meditsiinitudengist (Janek Sarapson), kes varastab, et enda õpingute eest tasuda, ning ühest krapsakast ja üliarmsast kutsust. Kelmid otsustavad üks hetk oma jõud ühendada ning hakkavad aktiivselt heausklikelt raha välja pumpama – seda kõike peaaegu õigetel eesmärkide -- peaaegu. Kokku moodustasid nad ühe lustaka, koloriidse ning viltuse moraalikompassiga bande sulisid. Süüdimatud pätid nad iseenesest mõistetavalt muidugi ei olnud ning vaatamata kahtlastele ettevõtmistele, olid tegelased siiski kaasaelamist õhutavad ja omamoodi sümpaatsed. Kellele siis ei meeldiks robinhoodilikud lood: võta rikastelt (loe: riigilt) ja anna vaestele (loe: sulidele endile).

Kombo neist värvikatest tegelastest kokkutopituna oleks otsekui garantii, et kaan lüüakse mingi hetk potilt, kuid vesi seal all ei läinud kahjuks keema minemisele lähedalegi. Ootamatud olukorrad, prohmakaid ja üldine süžee kulgemine, mis oleks pidanud nõrguma mahlasustest, oli küll oma kesisuses asjalikult stabiilne, kuid lõppkokkuvõttes, siiski üksluine ja veidi puine.

Õdede vennatütre ootamatu ühinemine virr-varriga tõi esile omamoodi põneva järsu tõusu, kuna oma tulekuga põhjustas ta teiste tegelaste meisterlikes plaanides kaose, kuid koheselt toimus ka järsk langus, sest pinget ei suudetud pikemaajaliselt üleval hoida. Taolisi tipphetki tuli paar korda veel ette, nii huumoris kui ringi sagimises, mis tänu mõnele eriti andekale fraasile või ettenägematule situatsioonile, laval toimuvale tunduvalt vürtsi lisasid. Siiski, liialt hõredalt leidus taolisi komöödia kullaks nimetatavaid momente -- puudu oli tõesti meeldejäävate kildude järjepidevus. Just viimaste kõrge konsistents aga tagab esiletõusmise teistest miljonitest komöödiatest. Samas, hindan ma seda, et naljad ei olnud üldiselt lamedad või odava fast-food vaimukuste maitsega, vaid suutsid kohati päris leidlike ning teravmeelsetena end esitleda.

Tegelastest tõusid esile enam kaks õde, Angelica ja Theresa, kellede omavaheline dünaamika ning õelikult nokkiv ja koomiliselt ahistav, kuid hooliv, suhe oli etenduse alustalaks. Loomulikult röövis oma karismaatilise olekuga (kaasa arvatud peadpöörama panev hääl ja muljetavaldav pikkus) tüki suuresti aga Anne Paluver, kes oli peajagu teistest üle ja otsekui sulikamba boss ning ainuke, kes ka nutikalt, salakavalalt ning ratsionaalselt suutis mõelda ja kõike juhtis, eriti neid ülejäänud ampelmanne. Mulle üks hetk tõesti tundus, et nüüd ta karjub: "Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama!" Kindlasti peab ka mainima kutsut, päris kutsut, kes mööda lava ringi silkas ning aplausi ajal lõpus nii tagasihoidlik oli, et ei julgenud enam lavale oma nina näidata, kuigi publik teda agaralt taas enda ette ootas.



kolmapäev, 23. märts 2016

Kino: "Zootropolis" ja "Surematud armastuskirjad"

Tervitus!

Jälle kinost! Seekord väga lühidalt.

Pealkiri: Zootropolis

Originaalpealkiri: Zootopia
Režissöör: Byron Howard, Rich Moore, Jared Bush
Žanr: Animafilm
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 04.03.2016
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt disney.wikia.com kodulehelt
Jeee!: 

Värviline kui vikerkaar, otsekui vitamiinilaks, tempokas ja, igakülgselt pehme ning karvane nunnumeetri lakkeajaja -- just seda kõike on Disney uus anima üllitis. Loo jaoks sepitsetud maailm on selgelt väljapaistva ja originaalse maiguga, võimaldades piirituid seiklusi ning lõpmatut jada võimalikke süžeeliine. Antud filmis nähtu oli ilmselgelt vaid killuke kõiksugustest potentsiaalsetest kohtumistest selles kontekstis.


Kuigi lugu ise just värskust ei õhanud (tavaline krimi lugu ehk kes tegi ja miks?) oli visuaalne virr-varr igati valmis kompenseerima sisulisi lohke ja vajakajäämisi. Film nägi äärmiselt lustlik, silmapaistev ja koloriidikas välja. Pillerkaar silmadele ning rõõmsameelne meelelahutus nii lapsele kui vanematele. Ka huumor oli päris sahvtine, ilma liigse fookuseta jalaga-tagumikku naljadele, olles osav ka pildumas teravaid ning sisukaid kilde. Üherea koomika oli ka päris asjalik.


Kõiksugu eri imetajad, kes filmis kasvõi vilksamisi kaadrisse sattusid, olid omanäolised, isikupärased ning selgelt eristatavad. Loomadele külgejäänud igipõlised omadused ja stereotüübid (või siis vastandid) toodi suuresti välja ka siin, nende karakterite loomisel, kuid samas ei tasunud end väga mugavalt tunda, sest üllatusi tuli omajagu ette (mutionu?!). Samuti oli äärmiselt põnev jälgida lahendusi, kuidas niivõrd erisugused liigid, nii kasvult, käitumiselt, toitumiselt, jne, olid mahutatud elama ühte pirakasse linna. Loomulikult oli animafilmi suureks külgetõmbenumbriks ka teatud elukate looduslik nunnusus, näiteks saarmamemme tahtsin niiväga kaisutada.


Buuu!: 


Disney tõesti ületas ennast seekord poliitilise korrektsuse alal ning antud animafilm on selle nähtuse lausa etalon. Kõik on nii laitmatult õige, parajates kogustes, puudutab piisavalt just neid vajalikke teemasid ning on ideaalses tasakaalus poliitkorrektsuse nõudmistega. See püüdlus paistis välja igast praost ja kaadrist ning üks hetk hakkas selle järjepidev silme ees kargamine ja kätega vehkimine mind häirima. Näiteks ütles jänku Judy gepardile, kes teda nunnuks nimetas: "Jänkud võivad üksteisele nunnu öelda, kuid teised liigid seda jänkudele öelda ei tohi."


Samuti on animafilmides keskne õpetlik lugu või moraal põhisihtgrupile, lastele, igati vajalik ning tänuväärt, kuid mulle kui täiskasvanule tõesti ei istu kui mulle 1 tund ja 48 minutit räiget moraali loetakse, isegi kui ma täiesti nõustun nende ideedega. Just selline tunne mul aga filmi kulgedes tekkis ning veidi ebamugav oli toolil niheleda ja tunda, kuidas mind peaaegu, et süüdistatakse (süüdi või mitte), selle intensiivse tampimise taktis.


Lemmik tsitaat: "Ma vist müüsin talle väga kalli vaiba, tehtud skunksi... pepukarvadest."





-----------------------------------------------------------------

Pealkiri: Surematud armastuskirjad
Originaalpealkiri: La corrispondenza
Režissöör: Giuseppe Tornatore
Näitlejad: Olga Kurylenko, Jeremy Irons
Žanr: Romantika, draama
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 11.03.2016
Nähtud: 17.03.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vanem mees, astrofüüsikust professor, ühel poolel, ning noor doktorandist, kaskadöörina töötav naine, teisel poolel. Mõlemat ühendab siiras, kirglik ning omamoodi ebakonventsionaalne armastus, mida ähvardab hävitada vaid tõsiasi, et mees sureb ootamatult. See ei ole aga siiski hüvastijätt, sest mees jätkab naisele sõnumite, videote ja kinkide/kirjade saatmist ka pärast lahkumist. Seda tänu oma osavale eelnevale, kohati lausa sekunditäpsele (ebareaalne?), planeerimisele. Seega, loo idee oli iseenesest intrigeerivalt originaalne ning võimaldas ohtralt tundeküllasust ja ängistavaid emotsioone. Selles osa sai film ka kenasti punktid kirja, sest mul pigistati paaril korral pisarad julgelt välja. Armuloo üldine esitlusstiil ja sisukus jäi aga kuidagi kesiseks. 

Niivõrd suure vanusevahega paari romanss mind just esmapilgul ei paelunud, kuid olin valmis nende ponnistusele võimaluse andma. Tulemus oli aga kuidagi kentsakalt sunnitud ning illustreeris ebamugavalt vanema ja lapse kõrvalmaitsega suhet. Seda muljet püüti küll hingematvalt romantiliste žestide ja pisarakiskujatest seikadega peita, kuid lembelugu ise kukkus välja äärmiselt imal, teismelistele omane ning ebarealistlik. Isegi, kui puudus ülemäärane klišeerikkus, oli romantikaliin veidralt võõrastav, suutmata leida tasakaalu lääge ja maitsekalt emotsionaalse vahel. Jah, kuigi see tunderohke, üle kivide ja kändude, rännak täitis oma eesmärki ning vaatajas tiriti esile soovitud emotsioonid, siis mingid pusletükid tundusid lõplikus pildis siiski kuuluvat mõne teise komplekti hulka. Ehk siis kõik detailid niiväga ei klappinud ega sulanud kokku kenaks ühtlaseks massiks.


Nii meeletult haavatud ja raske mineviku pagasiga Amy (palun eelnevat lugeda sarkasmiga), ei suutnud minu poolehoidu võita, kuna tema üldine mina ja maailm ja Ed mentaliteet mõjus pigem eemalepeletavalt, kui kontakti loomist soodustavalt. Tema tujukus, lähedaste eemal hoidmine, enesehaletsemine ja kinnisidee Ediga seoses, ei olnud mulle just meele järgi. Ed oli hulganisti isikupärasem ning köitvam isiksus, kuid tema taandumine issiks/boyfriendiks Amyga seoses, ei kogunud talle just plusspunkte. Nagu enne öeldud, oli nende traagiline lugu potentsiaalirikas ning kaasahaarav, kuid midagi läks idee reaalsusesse paigutamisel ikkagi nihu.

Visuaalselt oli film aga kaunis, maaliliste vaadete, omapäraste kaadrite ja üldise tagasihoidlikult silmapaistva ning detailirohke kaameratööga, mis suurepäraselt toetas filmi vajaliku tunderohke õhkkonna tekitamisel, ilma viimast enda alla matmast. Ka leidus stseene, mis tõesti hinge pugesid, nagu Amy panemas selga Edi maikat ning lindistamas enda vastuseid tulevatele sõnumitele.

Mulle ka meeldis, et film ei sisaldanud ainult pea kaks tundi ägamist ja nutulaulu, vaid tekkis ka väike, lõdvalt öeldes, detektiivilugu või siis missioon Amyle, mis mind küll endaga kaasa tõmbas. Kas ta siis saab taas sõnumitega järjele või mitte? Romanssi lisatud astrofüüsikalised mõtteterad, paralleelid ning vestlused selle teema ümber, mõjusid aga kunstlikult, olles vaid eesmärgiga lembeloole sügavust lisada, mida nad edukalt ja loomulikuks jäänuna aga ei suutnud. Samas aga oli päris huvitav kuulata teaduslikku juttu surevatest tähtedest ja teistest kosmosemüstikatest.



reede, 18. märts 2016

Teater: "Coriolanus" - National Theater LIVE

Tervitus!

Tagasivaade eelmise aasta London National Theater LIVE novembri ülekandele Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Coriolanus
Originaalpealkiri: Coriolanus
Kestus: 2h 40 min
Millal nähtud: 12.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

“Coriolanus” on üks Shakespeare’i vähemtuntud tragöödiaid, mille tegevus on paigutatud Vana-Roomasse ning mille keskmes on edukas Rooma kindral, Caius Marcius, hiljem Coriolanus, kelle tähelendu ja järsku langust antud näidend ka illustreerib.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vastupidiselt tüki originaalsele keskkonnale, suursugusele ning suurejoonelisele Roomale, on tegevuspaigaks valitud lava aga visuaalselt selle vastand. Grandioossest impeeriumi pealinnast on saanud otsekui mõni geto või kõrvatänav. Seintel on isegi graffiti, mida jooksvalt küll üle värvitakse, et siis taas uued read kritseldada. Lava oli miniatuurne ja kompaktne, kuid saavutas võimatut, sest see tilluke nelinurk mahutas endas üllatavalt kordaläinult niivõrd vägeva ja mahuka maailma. Igat killukest lavast kasutati äärmiselt efektiivselt. Põgus ebakõla loo konteksti ning etenduse asupaiga ühtimisel küll tekkis, sest mõlemad olid oma olemuselt vastandid. Siiski, oli see hämmastav, kui minimaalsete vahenditega saadakse hakkama sedavõrd maksimaalse esitamisega. Samuti on tükk ka tohutult tempokas ja intensiivne ning fookus on tänu sellele pidevalt lool endal ja tegelastel, mis ei lase tähelepanul kõrvale uidata ja märgata ruumi pisisuse ning loo asupaiga mitte ideaalset haakumist.

Samalaadselt üldise pinnaga, olid tegijad ka väga nutikad lava sisulise disainiga ning ajasid läbi väga tagasihoidlikult, väheste ja lihtsate vahenditega. Senati koosistumiseks on laval rida tavalisi toole ning lahingu segaduse ja katsumuste esitamiseks kasutatakse näiteks laest allalastud redeleid. Ka kostüümid olid selgelt modernse stiiliga ning äärmiselt lihtsakoelised ja mittemidagiütlevad. Taaskord mõneti vastand Rooma välisele hiilgusele.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tegu oli ka märkimisväärselt verise ning realistlikult vägivaldse etendusega, kus Coriolanus vahepeal ikka täitsa punaseks võõbati. Eriti meeldejääv ning kõnekas mehe hindamatust panusest ja ohverdustest sõjategevusse, oli stseen, kus ta laest tuleva veenire all ennast pärast brutaalset lahingut verest puhtaks küürib. Ka tuleb mainida toorest ja halastamatu lõppu, mis pani, veri lendamas, loole šokeeriva ja rasvase punkti, jättes viimase pildi mu meelt kauaks kummitama.

Coriolanus on üpris vastakaid tundeid tekitav tegelane, kellele saab saatuslikuks tema üdini ausus, otsekohesus ning oskamatus teeselda ja olla võlts, eriti teiste poolehoiu võitmisel. Ta ei poe ega lipitse, mis on tegelikult imetlusväärsed omadused, kuid tema suutmatus tunnetada piiri konkreetsuse ja siiruse ning ülbuse ja solvamise vahel, määrab tema saatuse. Ta on uhke, enesekindel ja jäärapäine mees, kelle teod peaksid rääkima tema eest ning, kes on pigem sõjamees kui diplomaat. Veidi selgusetuks on mulle aga tegelasega seoses alati jäänud, et kas ta on liialt naiivne, saamata aru, et oma põlgliku käitumisega rahva suhtes, uuristab ta enda jalgealust või siis on ta liialt peaga pilvedes, põikpäine ning peab ennast puutumatuks, võimaldades tal avalikult ja tagasihoidmata rahvast mõnitada.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatama vaenulikule hoiakule pööbli suhtes, oli tema kõne ning monoloogid sel teemal äärmiselt karismaatilised oma siiruses ja veendumuses. Kuna aga juba “Gladiaatoris” öeldi, et pööbel on heitlik, ning üks hetk nad jumaldavad sind, kui suurt võitjat, ning teisel, aga pöörduvad tuuled ja sind heidetakse pjedestaalilt, siis just see ka juhtus Coriolanusega. Ühelt poolelt, oli ta aga ekstreemse reaktsiooni igati ära teeninud, sest ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Õli tulle valas ka laad, kuidas ta üleolevalt, mõnitavalt ja ilmselgelt vastukarva konsuliks saamisel hääli korjas. Eriti koomiline oli sarkastiline toon kombineerituna sunnitud naeratusega hambad irevil. Otse loomulikult ei ole inimesed aga lambad ning said aru, et neid kasutati ära ja seda ka eriti inetul ning alandaval viisil.

Tom Hiddleston, arrogantse peategelasena, oli pealtnäha igati õigustatud valik, kuid nähes tükki, jõudsin järeldusele, et näitleja on loomult liialt sümpaatne ja meeldiv, et 100% mind veenda enda ülimalt üleolevas ning pööblit põlgavas suhtumises. Tema šarmantsus kumas selgelt läbi ning pärssis kõrkust. Ta oleks võinud veidi enam vinti üles keerata, kuid eks see maitse asi ole. Intensiivne, lausa leekides ja pilkuhoidev oli ta etteaste aga kindlasti.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Teistest tegelastest olid määrava tähtsusega Coriolanuse elus tema võimukas ja ambitsioonikas ema. Viimane jumaldab ja samas piitsutab oma poega püüdlema kõrgemale ja kaugemale. Mees teeb lõppkokkuvõttes kõik mida ema soovib ning kohati jääb segaseks, kus läheb piir selle vahel, mida Coriolanus ise tahab ning, mis on ema poolt ihaldatud ja osavalt peale määritud. Samamoodi oli ka mehe allakäigu ühe peamise peatusega: konsuliks kandideerimisega pärast edukat sõjakäiku. Mehe sõnaosav ja ustav sõber Menenius, Mark Gatissi kehastuses, pakkus toimuvasse ka väiksemahulise, kuid tervitava koguse kergust ja huumorit. Coriolanuse naine jäi aga veidi ühedimensioonilisteks, kuigi oma pideva mureliku ja tundeküllase olekuga, suutis Virgilia (Birgitte Hjort Sørensen) igati mu kaasaelamise ja kaastunde võita.

Coriolanuse vaenlastest-kamraadid suhe Tullus Aufidiusega (Hadley Faser), oli pingeline ja plahvatusohtlik. Vahepealne, äkiline ja ootamatu, sõprussuhte sarnane seis, ei vähendanud selle äärmist delikaatsust. Seda kinnitas ka fakt, et kohe, kui tekkis lahkheli oli sõprus sama kiirelt läbi kui algas. Kuigi, võitmatu ja dünaamilise kooslusena, Coriolanus ja Tullus Aufidius, mulle tõesti meeldisid, oli nende koostegutsemine määratud hukule. Lõplikus languses oli oma roll Coriolanuse perel, kes äärmiselt emotsionaalses ning valulikus stseenis anuvad, et mees Rooma säästaks ja selle hävitamisest tagasi pöörduks. Seal kus eelnevalt kunagine sõber, Menenius, läbi kukkus ning külmalt kõrvale lükati, mis oli ootamatult mõjus ning nukker stseen, õnnestus emal, naisel ja pojal mehe meelt muuta. Järeleandmisele järgnes aga kärme ja kompromissitu kohtumõistmine.


kolmapäev, 16. märts 2016

Kino: "Leemurite saar: Madagaskar" ja "Mere sügavuses" 3D IMAX

Tervitus!

Hallelujah! Kino Kosmos on oma repertuaari lisanud veel imelisi IMAX dokumentaalfilme. Või vähemalt perioodiks 07.03-18.03, mil toimub hariduslik dokumentaalfilmide programm. Ma siiralt loodan, et viit uut lisa võib ka tulevikus vahelduva eduga Kosmoses kohata ning näen ikka kõik ära. Seekord väisasin "Leemurite saar: Madagaskarit" ja "Mere sügavuses." Kahjuks ülejäänud programmi ajaks mitte kuidagi kinno ei ole võimalik sattuda ning ootenimekirja jäävad "Metsikuna sündinud," "Galapagose saared" ja "Hubble'i kosmoseteleskoop." Õhinal ootan aega, kui needki oma silmaga ära näen!

Kasutan ka võimalust mainida, et kui esimest korda uut Kosmost külastasin, siis nokkisin nende tühja ja kõleda disaini üle, mis eeldasin, et on vaid alguse asi. Nüüdseks on see tühimik parandatud ning mulle väga meeldib tasakaal reklaamide, ekraanide ja muude infotahvlite vahel. Maitsekalt on kaunistatud kõik seinad, ilma liigse värvilisuse, sigri-migri ja infoliigsuseta. Igati soliidne ja asjalik disain! Esimest korda oli asja ka nende tualetti, mis oli ka meeldivalt stiilse kujundusega.


Pealkiri: Leemurite saar: Madagaskar
Originaalpealkiri: Island of Lemurs: Madagascar
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 39 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Maailma vanimad primaadid, leemurid, eksisteerivad vabas looduses vaid ühes paigas maailmas: Madagaskaril. Kui dinosaurused hävitanud asteroid maad tabas, olid nemad ühed õnnelikud ellujääjad ning, sellest katastroofist tulenevalt, ka suured seiklejad, sest merel seilates, maabusid nad lõpuks oma nüüdsele kodumaale. Tänu ekstreemsele eraldatusele, arenesid nad omamoodi ja isoleerituna teistest olenditest. Pikka aega olid nad saarel ainukesed elukad. Samuti said kunagistest öistest loomadest päeval ringiliikujad. 

Tänapäeval on leemureid üle saja erineva liigi, kuid paljud on ka välja surnud. Näiteks, tegutses kuskil paarsada aastat tagasi ka leemur, kes oli nii suur kui gorilla, kuid kahjuks leidis see haruliik oma lõpu üleküttimise tagajärjel. Praegu on nende üheks suurimaks vaenlaseks inimtegevuse tagajärjel laienevad põllumaad ning nende elupaikade, vihmametsade, põletamine. Viimane läheb tihti ülekäte ning hävitab kaugelt rohkem, kui ammu ületatud valulävi kannatab. Äärmiselt rusuv ning nukrakstegev oli filmis suures plaanis vaadata neid laastatud laiaulatuslikke maalappe ning tuld, takistamatult muudkui enam ja enam, territooriumi enda võimusesse haaramas. See tragöödia toimus, kas tahtlikult või tahtmatult, puhtalt inimeste süül. Õnneks leidub aga ka imetlusväärseid isikuid, kes väsimatult võitlevad, et leemuritele uusi aastaid välja pigistada ning päästa mida annab. "Üks generatsioon ühe järel" nagu ütles Dr. Patricia Wright.

Film oli loomulikult visuaalne tippklassi gurmeeroog. Võrratud vaated vapustavatele maastikele, vilksad ja asjalikud leemurid kargamas kaugplaanis mööda puid ning tekitamas peaaegu otsekontakti tunde, nähes neid lähiplaanis tegutsemas, vaatajale otse silma jõllitamas ning kohe-kohe teise puu asemel just publikule sülle hüppamas. Eriti meeldejääv oli kaader leemuribeebiga ema küljes, kes ligidalt vaates oli otsekui minu ees, oma sügavate ja ilmekate punnis silmadega.

3D IMAX efekt oli kohati tohutult efektiivne ning tõetruud muljet tekitav, kuid teisalt oli ka palju stseene, mis niiväga välja ei paistnud. Näiteks, enamjaolt kõik kokkupuuted dokumentaalis esinenud inimestega olid tagasihoidlikud ning ei pakkunud just ohtralt ülirealistlikku imelist IMAX kogemust. Oleksin veidi rohkem eelistanud, et filmi keskmes oleks vaid leemurid, sest inimesed on niigi igal pool. Vast ei ole vaja neid lisada ka veel vaid neljakümneminutilisse loodusdokumentaali. Eesmärk kahejalgsete lisamisel loomulikult oli, ning äärmiselt kergendusttekitav ja südantsoojendav oli näha, et leemurid ei ole üksi oma eksistentsi eest võitlemas. Siiski, oleksin soovinud veeta aega enam just nende haruldaste ja niivõrd isepäraste elukate seltsis, kasvõi neid lihtsalt ringi kargamas jälgida.


Nüüd veidi ka leemuritest, kellega lähemalt saab kinos kohtutud. Tuntud ja seltsiv katta ehk kassleemur on enim kohandumisvõimelisem alaliik, kellede karju juhib muideks alati emane. Võim läheb emalt tütrele. Graatsiline tantsiv, suuresti valgekarvaline, leemur, sifaka, elas ülilahedas kaktusemoodi puudega keskkonnas. Pisike, kuid krapsakas, väle ning ootamatult tugev üliarmas ümarake hiirleemur. Indrid, hetkel suurim must-valge tooniline leemuriliik, kes on ka ootamatult häälekas, kuid äärmiselt ohustatud. Ning teadlase Patricia Wrighti südamelähedaseim, üks bambuseleemurite liigist, kelle edasise eksistentsi säilitamise ponnistustele saab dokumentaalist aktiivselt kaasa elada.


Lisaks pean ka välja tooma muusika valiku, mis oli väga meeleolukas, tempokas ja nähtuga ideaalselt kokkusulav. Samuti on dokumentaali pealelugeja, näitleja Morgan Freemani, häält alati äärmiselt meeldiv ja rahustav kuulata.




---------------------------------------------------------

Pealkiri: Mere sügavuses
Originaalpealkiri: Deep Sea
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 45 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Eelmist meremaailmasse sukelduvat 3D IMAX dokumentaalfilmi, "Veealune maailm," ülistasin taevani ning, juubeldasin ka nüüd, sest käesolev samasisuline maiuspala on sama hingematvalt võrratu ja meeliülendav. Efektiivselt hariv oma värvikuse ja põneva sisu poolest ning lausa lummav ja sõnatuks tegev visuaalselt, alates 3D efektist kuni pildi teravuseni, võimaldas nähtu uskumatult reaalse ning ainulaadse kogemuse. Eriti kihvt oli vaadata lapsi enda ees käsi liigutamas, tahtes elukaid puudutada ning kiljudes, kui kala nina ees teise kala krapsti pintslisse pani (see pigem ehmatas oma reaalsusega, kui kedagi tegelikult hirmutas). Julgen väita, et kas antud dokfilm või siis "Veealune maailm" või, miks mitte ka mõlemad, on lausa kohustuslik vaatamine nii noortele kui vanadele.

Ainukeste miinustena võib välja tuua faktid, et pealelugemine on inglise keeles ning puuduvad eesti keelsed subtiitrid, millede lisamine rikuksid muidugi ka kategooriliselt filmi 3D esmaklassilise efekti. Teisalt, ei takista taustainfo mitte mõistmine aga üldist kogemust. Jah, mõned infokillud, loomaks terviklikku paketti, jäävad saamata, kuid visuaalne korvab üle kuuldava mitmekordselt. Kuigi, kahtlemata, on ka jutt äärmiselt põnev ning silmaringi laiendav. Samuti olid pealelugejad, Johnny Depp ja Kate Winslet, veidi mööda. Nad ei sulandunud õhkkonnaga ja olid kuidagi eemalseisvad. Johnny Depp oli ka suhteliselt monotoonne oma esituses. Nende vaheldumisi rääkimine aga mulle isegi päris meeldis.


Antud dokumentaalfilm keskendus seekord merealuste elukate sümbioosile. Tasakaal jahitava ja jahtija vahel oli ülitähtis ning igal olevusel on oma kindel asendamatu roll ülitundliku ökosüsteemi ülevalhoidmisel. Keegi pole üleliigne, kõigil on oma kindel funktsioon, iga lüli on asendamatu ning väiksemgi ebakõla võib kaasa tuua ränki tagajärgi. Ühele söök, teisele jahtija, oli põhiline õppetund. Samas aga oli igal elukal ka vajalikud relvad enda kaitseks. Eriti põnev oli näha nn "puhastuspunkte," kus vaenlaste vahel kehtib ajutine vaherahu ning nõrgemad teevad teeneid tugevamatele. 


Aga mida siis muuseas seekord oodata (tegelik repertuaar ja esinejate hulk on aga tunduvalt suurem -- tunduvalt!) : Krapsakas krevett julgelt oma rinda ette löömas ja kaheksajalga peletamas, haikalade ülitähtis roll, mitte ainult kurjamitena, nälkjate kaunis ja habras valge sugulane, agressiivsed, aktiivsed ja väledad kalmaarid, ülilahedad kammkarbid klõbistamas ja meretähe eest põgenemas, kilpkonnad puhastuspunktides, graatsilised ja ebamaised suured ja väiksed meduusid, merisiilid ja kellele on nad gurmeetoit, uudishimulik vaal ning hämmastavalt imeilus korallide paljunemine iga kord kindlal ajal -- loodus on võrratu!




teisipäev, 15. märts 2016

Kino: "000: Idioodist agent" ja "Ole tervitatud, Caesar!"

Tervitus!

Seekord lühiarvustused kinokülastusest!

Pealkiri: 000: Idioodist agent
Originaalpealkiri: The Brothers Grimsby
Režissöör: Louis Leterrier
Näitlejad: Sacha Baron Cohen, Mark Strong, Rebel Wilson, Isla Fisher, Penelope Cruz
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 22 min
Kinodes alates: 11.03.2016
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Borat, Brüno ja muud Sacha Baron Coheni üllitised ei ole just huumor minu maitsele, kaugeltki mitte, seega olin veidi skeptiline antud filmi vaadatavuses. Kuna sisu aga tundus piisavalt peibutav, sarnanedes mõnes aspektis mu ühele eelmise aasta lemmikule “Kingsman: Salateenistusele,” siis mõtlesin, et võiks sellele võimalus anda, kes teab, äkki suudab mind üllatada ja seda mitte kategoorias “Issand kui rõve!” Ka ei tundunud uus spioonide ümber keerlev film niivõrd šokeerival ja tülgastaval huumoril põhinev labasus, vaid Mark Strongi kohalolek lubas ka kvaliteetset, või midagi sellelaadset, madinat ning mürglit.

Iseenesest oli ju tegu igati soliidse salaagentide märuli filmiga, seda vaid tingimusel, kui minna kinno niivõrd olematute ootustega, kui mul seda olid. Loomulikult kubises nähtu süžeeaukudest nagu läbilastud saja kuulipilduja poolt, ebakõlasid olid ohtralt ning ebaloogilisus materdas maha ja peksis vaeseomaks vähimagi killu reaalsust. Samas aga, noh, peaasi, et see trill-trall oli lõbus ja kaasahaarav, mis ta ju tegelikult täitsa suutis olla. Eriti lahedad oli stseenid, kus Mark Strongi tegelaskuju madinarohkeid missioone sai jälgida otsekui esimeses isikus, nähes toimuvat nii nagu tema. Kokkuvõttes, kaugeltki ei midagi märkimisväärset, kuid nähtav tramburai ajas oma asja viisakalt ära küll.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kõige suurem komistuskivi ning õnnestumine oli aga huumor, mis ei suutnud leida just seda õiget tasakaalu nõmeduse ja nutikuse vahel. Kord olles kaldus sinna ja tänna, oli väga väsitav ja tüütu, üks hetk lõginal naerda ja teine hetke, okserefleksi tagasi hoida. Näiteks, Nobby uus naljakas tatoveering 200016 versus rõvedad ja selgelt ülepingutatud seiklused elevandi tagumikus. Üks hetk maitsetu, sunnitud ja meeleheitliku alatooniga, lootuses olla innovatiivne ja naljakas, teisalt aga ajuvaba ja totakas, kuid kaasa naermist igati soodustav ja üllatavalt koomiline. Väikesemaid mahlakaid detaile leidus üle filmi aga küllaldaselt puistetuna, nagu Nobby jooksmas kurikaelade eest ja samal ajal pudelist õlut joomas, kuulikindel autoklaas, Nobby kallistamas venda ja viimane tänu sellele mööda tulistamas, LinkedIn jne. Kuid tihtipeale mattis need erksad momendid enda alla suuremat sorti nõmedused, mis lämmatasid paljuski filmi üldist asjaliku huumori taset.

Mis mulle aga endalegi ootamatult filmi puhul hinge läks ja mis üpris hästi välja kukkus, oli kahe venna südamlik suhe, üksteise taasleidmine ja eriti stseenid nende lapsepõlvest. Viimased olid siiralt tundeküllased ja väga armsad. Samuti rõhuti kindlalt perekonna tähtsusele ning tõsiasi, et Nobby aastakümneid otsis oma väikevenda ning tema tuba samasugusena hoidis (isegi kui enda üheksa last tegid nalja, et aga nemad ei mahu õieti kuskile ära), oli sümpaatne ning võimaldas filmi idiootsuste taustal saada ka mingil määral laksu emotsionaalset rahuldust.

Sacha Baron Cohen on taaskord loonud ühe pooletoobilise tegelaskuju, kes küll nii meeldesööbiv, unikaalselt imposantne või kriipivalt väljapaistev ei ole, kui mõned ta eelmised loomingud. Mulle siiski Nobby, kui tavaline Briti jalgpallihuligaanist valge rämps, sümpatiseeris enam kui need ülejäänud ülepingutatud karikatuurid ja seda just oma õrna sideme pärast reaalsusega (ma ei ole nii naiivne, et uskuda, et taolist inimesi ei eksisteeri, kuid samas, olen ma piisavalt optimist, lootmaks, et taolisi inimesi ei eksisteeri -- paradoksaalne). Nobby oli lihtsameelne ja kaugeltki mitte kirkaim kriit, kuid vaatamata sellele, armastas ta oma pere, kaitses oma naist, kui viimast solvati, ning oli nõus õige asja nimel ennast ohverdama. Plusspunktid ka selle eest, et ta eelistas lopsakat toateenindajat, kelmikale kaunitarile. Mark Strong jäi aga kuidagi jäigaks ja võõraks ning ei sobinud niiväga kokku filmi kontekstiga. Keeruline oli teda Nobby maailmas tõsiseltvõetavana ette kujutada, minevikus, olevikus või tulevikus. Osava salaagendina toimis ta aga hiilgavalt.

Lemmik tsitaat: "Sul õnnestus kolme sekundiga see, mis Voldmortil ei õnnestunud 8 filmiga."



--------------------------------------------------

Pealkiri: Ole tervitatud, Caesar!
Originaalpealkiri: Hail, Caesar!
Režissöör: Ethan Coen, Joel Coen
Näitlejad: Josh Brolin, George Clooney, Scarlett Johansson, Alden Ehrenreich, Channing Tatum, Ralph Fiennes, Tilda Swinton
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 23.02.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Järjekordne kriitikud küll ülistavad, kuid publikut leigeks jättev pealtnäha intrigeeriv kergemat sorti humoorikas väärtfilmi sugemetega üllitis. Filmifanaatikud vast õgivad selle aplalt sisse, kuid tavavaatajale võib linateos suhteliselt arusaamatuna tunduda, ilma et tekiks mingigi kontakt nähtuga.

Ma olen veendunud, et olles aastakümnete taguse Hollywoodi palaganiga kursis ja suutes tänu taustainfole tabada filmi nüansse ja lähtelugusid, oleks tegu suurepärase teravalt parodeeriva tagasivaatega kunagisse Hollywoodi hiilgeaega. Vaatajana, kellele enamus seosed, vihjed ning kontekst jääb tumedaks maaks, on üpris keeruline filmi täiel rinnal nautida, sest puhtalt teadmatusest, see ei ole lihtsalt võimalik. Loomulikult on see ka minu süü, et ma ei tunne tausta, kuid minu jaoks ei ole täienisti aktsepteeritav, kui pean külastama pärast kinoseanssi foorumeid, et nähtust rahuldavalt sotti saada – ükskõik mis filmist. Ma ei saanud “Tähtedevahelisest” ka 100% nähes aru, kuid see ei vähendanud kogemuse väärtust ja nauditavust, sest vaatamata teadmislünkadele, suutis film kõik vajalikud seoses muudmoodi luua ning tausta tundmatuse augud kompenseerida seletustega, visuaalsete vahenditega või siis esitada need nii, et ise oli võimalik vastavatele järeldustele tulla. Pean aga tunnistama, et pärast foorumites surfamist võttis “Ole tervitatud, Caesar” hoopis teistsuguse pildi ehk siis palju täisväärtuslikuma ja asjalikuma. Ma sain aru milles point ning kes millist kunagist näitlejat või režisööri matkib ja kuidas. Filmi kvaliteet tõusis mu silmis tunduvalt.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatamata sellele hüppelisele kerkimisele, aga tuli ette liialt palju muid takistavaid, ebaõnnestunud või ebavajalikke detaile, mis ei lasknud sel siiski hiilata. Film oli liialt fragmenteeritud ning need eri tükid ei tahtnud end üksteisega sujuvalt ning sidusalt kohe üldse mitte haakuda. Puudus tuntav kontakt paljude tegelasliinide vahel. Igasugu karaktereid oli hulganisti, kuid enamuste puhul jäi mulle arusaamatuks, miks nad lisatud olid, kuna nad ei panustanud just märkimisväärselt kesksele loojoonele. Viimane oli tegelikult ka suhteliselt õrn pidepunkt ning haihtus ja tõusis jälle esile kaootiliselt. Näiteks, Jonah Hilli tegelaskuju oli ekraanil vaid paar minutit ning, kuigi jah, tema funktsioon oli huvitav, lugedes hiljem, et temataolised tõesti eksisteerisid, ei sulanud etteaste ümbritsevaga piisavalt kokku. Stseen, erinevate religioonide esindajatega, püüdes selgusele jõuda, kas tehtav “Hail, Caesar!” film ka kedagi usuliselt solvata võiks, oli üks meeliköitvamaid ja värvikamaid diskussioone, kuid üldpildis ebavajalik ning takistas loo järjepidevat kulgemist.

Leidus üpris palju ka igavavõitu liialt pikaks veninud stseene, kus keskenduti liialt vana Hollywoodi visuaalse poole ja õhkkonna taasloomisele, mitte stseenide otstarbele täispildis. Samas aga oli ju tegelikult lõbus jälgida igasugu kaasakiskuvaid klassikalisi Hollywoodi tantsunumbreid. Veidi kentsakalt mõjus mulle ka kommunismi teema, olles just hiljuti näinud “Trumbot.” Kahes filmis oli ühest ja samast asjast võetud kategooriliselt erinevad perspektiivid.

Näitlejate rivistu oli muidugi muljetavaldav, kuid ainuke, kellele piisavalt aega pakuti särada ning kes selles aspektis teistele pika puuga ära tegi, oli Alden Ehrenreich, tohutult meeldiva kauboi filmide staari Hobie Doyle'ina, kes topitakse nüüd kõrgklassi elus asetsevasse draamasse. Stseen, kui režisöör püüab teda elegantselt ning ilma tugeva lõunaosariikide aktsendita ühte fraasi hääldama panna, oli heas mõttes halekoomiline. Suurima pettumusega sai maha George Clooney -- puine, mittemidagiütlev ning kergesti ununev.

Lemmik tsitaat: Oma kolmkümmend korda -- "Kui see vaid oleks nii lihtne!"