Teater: "Hiirelõks" ja "Narva - linn, mille me kaotasime"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vaba Lava

Lavastaja: Julia Aug

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 02.12.2022
Millal nähtud: 13.12.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kas meil tõesti ei ole enam võrratut põhjamaade barokistiilis vana Narvat sellepärast, et modernsel wc-potil on mugavam ennast kergendada? Loomulikult, ei ole see vaid ainuke põhjus, kuid närvi ajas mustaks tõsiasi kui tahtlikult ja teadlikult -- süüks, muuseas, hoolimatus ning šovinism -- hävitati kaunis ajalooline linn. Ja siis taguda ignorantselt vastu rinda ja väita, et enne Nõukogude võimu oli Narva pommiauks ning vot nemad tegid sellest elamisväärse asupaiga. Selline idiootsus ajab kopsu üle maksa, eriti teades, et sõjaeelne elanikkond oli vaid umbes 65% eestlased ning ülejäänud paljuski vene rahvusest -- aga valel pool poliitilist ja ideoloogilist piiri venelased, seega, mitte omad. Selgus ka, et pärast hävingut tehti kindlaks, et oma 70% linnast oleks võimalik olnud täienisti taastada ja uuesti üles ehitada -- dokumendid on tuvastatud, mis seda detailselt kaardil illustreerivad -- , kuid teostamiseni ei jõutudki. Erinevad põhjused takistasid plaani ellu viimist, kuid jäi kõlama, et teotahte olematusel oli märkimisväärne roll tõsiasjal, et puudusid lihtsalt inimesed, kes endist Narvat veel mäletasid, ja, sellest tulenevalt, ei eksisteerinud motivatsiooni ning survet rahva poolt. Narvakad oli mõrvatud, minema aetud, nad ise vabatahtlikult põgenenud ning linna ei lastud tagasi isegi neid kohalikke, kes oleksid tahtnud tulla. Kuna polnud mälestustega elanikke, oli kergem alustada algusest, varemed kokku lükata ja uus, Nõukogude vaimus ning stiilis, linn püsti panna. Koos tualettidega, mis nüüd maja sees ja nõudlike hädade rahuldamise tingimustega ametnikele passisid. Kusjuures, seda wc-teemast tõesti etenduses mainiti. Kogu eelnev garanteerib ärrituse, abituse, viha, lootusetuse, nukruse ja ängi. Kui mitte Narva saatuse üle, kuigi on võimatu, et selle kaotus ei puudutaks hingekeeli, siis kindlasti inimeste lugude õudus, kes kannatasid, jäid oma kodudest ilma ja tapeti. Mõnikord lihtsalt sellepärast, et vaenlasel oli tungiv vajadus pommitada päevi ja päevi linna, mis niigi oli vaid kivihunnik ning kus vaid üksik ellujäänu veel piinles.

Tegu on dokumentaallavastusega, kus läbi ajaloolistel allikatel põhinevate elanike lugude avaneb Narva käekäik, mis kulmineerub Narva n-ö taassünniga. Erinevatel dokumentidel, tunnistustel ja ka nt postkaartide vahendusel lahtri rulluvad pajatused annavad esmalt aimu, et milline oli elu ja melu linnas enne sõda. Võib öelda isegi, et linn jättis mulje kui idülliline ja kaunis, oma argise sigina ning saginaga. Tõeline kadunud maailm. Oma vaatevinklit pakuvad, muuseas, kaks noort naist, kes naudivad lahedat suplust, ja kelledest tol päeval koju elusana jõuab vaid üks. Siis räägitakse, et mis juhtus sõdade aegu, kus ühe väikse tüdruku kogemus ette loetakse. Nagu sõbrannade läbielatu, paneb tüdruku autentne ülevaade otsekui põrgust maapeal lausa ahastama. Ei jääta tähelepanuta sedagi, kuidas muutsid turbulentsed ja valulikud minevikumälestused eestlaste omavahelisi suhteid. Kuidas võitlema sunniti vastaspooltel ning õigeid valikuid ei olnudki. Õigemini, valik nagu selline, ei eksisteerinud enam. Kel vedas rohkem, kel vähem -- vaimsed veritsevad ja lahtised haavad jäid püsima nii ehk naa. Erinevaid vaatevinkleid Narva asukatele ning regiooniga seotule sai kuuldud ja nähtud mitmekesiselt. Inimeste lood olid reaalselt aset leidnud tundeküllased meenutused, kuid ühtlasi ka kliiniline tõestusmaterjal, et mis Narvas tegelikult aset leidis. Mis oli, mis muutus ja mis kadus. Killukesed elanike mälestustest sisaldasid hulganisti detaile linna olemuse ja õhkkonna kohta. Kus linnaosas midagi põles, kus kõige enam pommitati, kuidas puidust piirkonnad hävinesid, kuidas Jaanilinn oli kunagi ühtne ja ühine jõe teise kallasega. Seda kõike aitasid illustreerida rohkelt fotosid ning pilte kunagisest Narvast, mis lavastuse jooksul taustaks projitseeriti. Leida võis ilusaid nostalgiahõngulisi maale, ajaloolisi visuaale kuid ka fotosid päris inimestest, hauapilte, rongijaama, koosolemisi, ja mida kõike veel. Tegu oli linnaga, millel oli oma rahvas, ajalugu, arhitektuur, kunst, kultuur, iseloom, stiil, mis enamasti on tänapäevaks siit maamunalt juba haihtunud. Kiratsedes veel vaid ajalooürikutes. 

Lavastuse teostus jättis aga natuke konarliku sujuvuse. Iga eraldiseisev stseen oli otsekui kollaaž erinvatest olukordadest, inimestest ja emotsioonidest, kuid alati ei tahtnud nad ühelt teisele voolavalt üle minna. Vajas veidi harjumist ka dokumentaallikult seigalt liikumine narratiivsele osale. Selline kombo aitas suurepäraselt Narvat ja seal toimuvat aduda, kuid jättis siiski natuke üle kivide ning kändude mulje. Nagu vaataksid samal ajal näitust, filmi, teatrit ja loeksid raamatut ka veel kõrvale. Kõrgemal tasemel sulandus näidend kenasti üheks, kuid alateemade juures ei suutnud tükid iga kord üksteisega klappi saavutada, kas siis õhkkonna poolelt või puhtalt tehnilisest aspektist. Eriti lõikavalt toimis lavastaja ootamatu astumine publiku ette etenduse viimases veerandis. Sinnani viljeletud atmosfääri vastukarva algselt lõhkuv, mis vajas toibumiseks mõne minuti, pakkus Julia Aug tegelikult järjekordset dokumentaalset kihti juba eelnevalt esitatule. Nimelt modernse taseme, tausta ja kaasaegse vaate, mis tõstis lavastuse kolmedimensiooniliseset neljadimensiooniliseks. Sai kuulda etenduse loomisest ning allikatest, millel kõik põhines. Jättes taustaplaanile tundelised ja narratiivsed lood inimestest, kes on tänapäevaks juba siit maamunalt lahkunud, tõsteti nüüd esile praktilisem aspekt. Kes ikka, millal ja miks, püüdes jääda faktiliseks. Kuigi, eks neid emotsioone kogu teemast eemaldada on suhteliselt võimatu. Samuti, erapooletuks jäämist. Veidral kombel jäi meelde, et linna varemete kokku lükkamiseks ning, seega, ülesehitamise idee n-ö maha matmisele, andis tõenäoliselt käsu just naine. Ei tasu tähelepanuta jätta aga ka näitlejaid, kes moodustasid lavastaja ning inimeste, kellede lugusid mälestati, kõrval kolmanda tahu lavastusest. Kahjuks või õnneks mängis Narva hing seekordse näitlejamängu üle ning mattis enda alla. Ehk oligi see meelega nii ning just parim valik sedasorti dokumentaallavastusele, mis teemakäsitluselt äärmiselt raske ning valulik.

----------------------------------------

Pealkiri: Hiirelõks

Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näitlejad: Liis Haab, Pääru Oja, Hans Kristian Õis, Elina Reinold, Andrus Eelmäe, Kaisa Selde, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 25.11.2023
Millal nähtud: 02.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Miks näeb lavadel nii kasinalt Agatha Christie loomingut? Või üldse, miks ollakse kitsid klassikaliste whodunit krimkade teatritesse adapteerimisega? Arvestades, et žanr on Eestis number üks ilukirjanduse pakkumise poolest, siis alati on tervitatav üht kvaliteetset mõrvamüsteeriumi ka etenduse näol kogeda. Teoorias peaks ju publikut sedasorti tükkidele jätkuma. Viimased aastad pakub abikäe krimkapõuale entusiastlikult ja ennastsalgavalt ikka Kellerteater. Ja kuigi on lisaks äärmiselt vahva, et teater kasutab etenduskohtadeks ebastandardseid paiku ja linnaosasid, siis ei saa vingumata jätta, et Kaja Kultuurikeskusesse sellele kaugeimast linnaosast ilma autota kohale ukerdada, on tõeline tüütus. Keskus ise on igati soliidne ja hubane, kuid pigem kesklinna kultuuri nautima minnes, ei kaotaks nii palju aega ühest Tallinna otsast teise mitme bussiga logisedes. Aga, veel kord, tegu on siinkohal isikliku probleemi ja hädaldamisega, sest tegelikult on ju suurepärane, et keskusest väljaspoolgi etenduskunstid eksisteerivad. Lavastus ise pakub värskust visuaalse poole mitte süžeega. Mis on igati okei ja isegi iseenesestmõistetav. Ei oleks ka häirinud kui kujunduse ja kostüümide stiili poolest oldaks traditsionaalseks jäädud. Ehk olid silmapaistvad ja uuenduslikumad valikud seotud efektiivsuse ning lihtsusega, sest vana maja interjööri ja krimkade kuldse ajastu omast riietust oleks tunduvalt keerulisem ning kulukam lavale luua, hoida ning utiliseerida. Samas, ei võtnud minimalistlik disain, milleks põhimõtteliselt kuuri karkass, paar lauda ja tool, mitte midagi ära süžee mõjust ja tegelaste salapärastest toimetamistest. Pigem aitas vähene taust karakteritel ning nende kahtlastel olemustel eriti esile tõusta. Iseäranis silmapaistev oli ja kurjakuulutavat melu aitas luua punase värvi kasutus riietuses ja grimmis. Sellega siin-seal võõpamine oli kui meeldetuletus konstantselt taustal lõõmavale ohule ning viitas, et kõigil on midagi peita, kõik võivad olla pahatahtlike mõttejoontega, kõik võivad olla mõrtsukad. Igal ühel oli midagi n-ö veriselt punast hingel. Tegu oli nutika ja imelihtsa viisiga tuua välja ähvardavat ja ärevat fooni.

Arvasin tapja juba enne vaheaega ära. Tuleb lähtuda autori tavapärasest loogikast ning seejärel õigele järeldusele jõudmine ei tohiks enam eriti keeruline olla. Olles piisavalt Agatha Christie loominguga tuttav, peaks selge olema, et vihje annab see, kes kurjamina kõige ebatõenäolisem ja, seega, üllatavam oleks. Võti peitud selles, et ühtlasi on kõigil ikkagi adekvaatne motiiv ja võimalus, kuid ei tohi ennast lasta kõrvale juhtida ning peab uskuma esmase järelduse lahenduskäiku. Võime näha süžeed läbi ei tähenda aga, et selle kulgemist ei oleks närvekõditav jälgida, sest autori puhul on nii, et viimseni kõiki detaile ära arvata ei ole kunagi võimalik. Ta suudab millegagi alati üllatada. Nagu krimkadele omane, hakatakse tegelasi nagu sibulaid lahti koorima, vahepeal keegi sureb, ja lõpus on "ametlik" avalikustamine. Seekord viimane etapp otseselt aset ei leia ning ei aita vaatajat ka Miss Marple või Hercule Poirot. Selles mõttes on tegu detektiivilooga, kus juurdlust ei juhi mõni tuttav figuur, vaid kõik karakterid on võõrad. Mis paneb enamgi veel kahtlema igas liigutuses ja sõnas. Sellist eraldiseisvat lugu on ka palju hõlpsam lavale tuua, sest see ei eelda vaatajalt taustateadmisi või pane kedagi eelisseisu. Narratiivselt võib ehk ette heita, et teatud tegelaste kahtlane käitumine ei saanud lõpuni rahuldavat vastust. Jah, inimesed on imelikud, kuid lõpetatuse mõttes, oleks mõned eriti veidrad tüübid võinud enam lahtimõtestamist leida. Eriti tundusid sellise kummalise ja ohtliku käitumise laval väljatoomist nautivat Hans Kristian Õis ja Riho Rosberg. Võib-olla mõned hetked üle võlli, siis jälle just parajas doosis. Ja kui Kaisa Selde, Elina Reinold ja Andrus Eelmäe pakkusid suhteliselt standardset esitust, siis Liis Haab suutis ekstra haavatav, ebastabiilne ja emotsionaalne, kuid ka nagu hunt lambanahas, näida. Teda oli eriti trikiga mõista, sest esitus oli suurepäraselt kaootiline. Pääru Oja puhul tekib alati sisemine konflikt, sest tema toon ja olek on nagu üks mõnsa labrador, kes äkki tundub sekundiks kui eluohtlik monstrum, siis pilgutad silma ja, jälle, on su ees sõbralik kutsusilm. Rauno Kaibiainen oskab aga igas rolli olla mitmekihiline. Pealtnäha otsejooneline, kuid tegelikult kõike muud kui.

"Lukustatud toa" tüüpi müsteeriumid, eriti mil sarnased stsenaariumid, ei ole väga haruldased. Just sai loetud krimkat, kus kamp kahtlustäratavaid tegelasi jäävad eraldatud majas lumevangi ning inimesed hakkavad samm sammult susse püsti viskama. Selles mõttes, ei paku süžee midagi uut või ennenägematut, iseäranis tänapäeval, kus vist originaalset detektiivilugu leida on juba võimatu missioon. Kõike on proovitud, kõike on nähtud. Kõikvõimalikes kombinatsioonides. Agatha Christie teoste juures on aga midagi aegumatut ja kvaliteetset, mis lubab antud tükil siiski mingil moel värskena mõjuda. Või vähemalt mitte tüütu ja läbileierdatuna. Lisatud oli ka üksikuid ja ootamatuid, kuid täbarat olukorda eraldatud majakeses, veelgi enam teravamalt illustreerivaid stseene. Nt peategelase, Liis Haabi kehastuses, otsekui paanikahoog, kus ülejäänud tegelased nagu deemonid intensiivse punase valguse taustal groteskselt, ähvaravalt ja jõledaid nägusid tehes samm sammult tema poole lähenevad. Rünnates iga hetk. See seik tekitas korraks kimbatust, sest mõjust nagu väljalõigatuna ülejäänust, kuid peegeldas tegelikult naise ärevust ja vaimset tasakaalutust hiilgavalt. Ehk siis, ka narratiivselt sai sisse lipsatud uuendusi ja kaasaegseid lahendusi, lisaks siis visuaalsetele valikutele, mis asjakohaselt, kuid modernselt toimisid. Vaatamata üksikutele aspektidele, mis korraks silmi kissitama panid ning hetke harjumiseks vajasid, ja süžee potentsiaalse liigse klassikalisuse, olenevalt kokkupuute kraadist krimkade ning just žanrimeistri loominguga, võib antud versiooni näidendist pidada kas heaks või väga heaks. Kindlustundega võib aga väita, et tegu on järjekordse eduka lavastusega Kellerteatri repertuaaris ning, palun, palun, tooge veel Agatha Christie detektiivikaid Eesti lavadele. Teised teatrid ilmselgelt seda äärmiselt tänuväärt tööd enda õlgadele võtta ei taha. 

Raamat: Naistekate eri "Armutud naised", "Emily raamatuklubi" ja "Unustamatu Ööbiku villa"

Tervitus!

Naisekaid seekord.

Pealkiri: Armutud naised
Autor: Melanie Blake
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

See oli küll midagi hoopis muud kui ootasin. Ja mitte just meeldivas suunas. Eeldasin kelmikat krimkat seebiooperi maailmas, kuid sain Jackie Collinsi ja/või Jilly Cooperi. Kaks autorit, kelle loomingut ma mitte grammigi ei suuda seedida -- no ei ole nende pakutu minu stiil ega arusaam väärt naistekatest. Antud raamatus oli tegu põhimõtteliselt hunniku naiste omavaheliste jagelemisega, kuhu vahepeal pahaaimamatult eksisid mehed, kes enamuses jäid mingi hetk vastassoo teerulli alla (mõned teenitult, mõned mitte). Oleks siis vähemalt olnud võimalik naistele kaasa elada, kuid nad olid suuresti nii ebasümpaatsed (mehed, muidugi, ka) või kuidagi lapsikud või lihtsalt kuulsuse maailmasse kogu oma pahedega uppunud, et mul ei olnud eriti kellelegi pöidlaid hoida. B*tchid, noh. Mul tõesti ei tekkinud tahtmist pöidlaid hoia inimestele, kes kümne küünega hoiavad oma kustunud või haihtuvast tähesärast kinni, kuid tegelikult võiksid lihtsalt päris tööle minna ja lõpetada enda tähtsustamise. Isegi n-ö tavalisemad naistegelased mõjusid kuidagi vastumeelselt oma allaheitlikkusega ja halbade abikaasade/armukeste valikutega. Tüütu ja null empaatiat mu poolt. Seltskond ei suutnud minuga kontakti luua või mind hoolima panna oma eneseimetlejalikult glamuursest elust. Laip ilmus ka alles täitsa lõpus välja ja vot selle aset leidmine oli küll juba paroodia killast ning puhas absurdiseebikas. Mis oli üldse loo žanr? Komöödia, krimka, draama, tragöödia, farss...? Kui tõsiselt võis seda võtta? Mitte väga, vist.

Mis eriti kõrva/silma riivas oli pidev seks -- sihitu, eksponeeriv, midagi tõestada püüdev ja sisutühi seks. Ainuüksi esimese 50 lehekülje juures oli vaja taluda kahte seksinäljas naist, kes ratsutavad kellegi seljas või siis kasutavad vibraatoreid enda noorpõlve pornot vaadates. Ja üks krõbistab rahustit ennast rahuldades... Okei, äkki oli see ainult alguse asi, et aidata luua Hollywoodilikku fooni ja teema tõmbab end nüüd tagasi. Ei, neid tuli veel ja veel. Oleks siis, et värvikatel vahekorda demonstreerivatel seikadel oleks mingi konkreetne süžeeline eesmärk, kuid kohati tundus, et ainus siht oli näidata, et 50+ naised võivad olla täpselt sama seksihullud kui mehed. Ma tõesti ei saanud aru miks koguaeg kellegi treimist kirjeldada, kusjuures pikalt ja detailselt, mitte põgusalt või möödaminnes. No ei paelu vahekordadest lokkavat teksti lugeda -- hakkan vist vanaks jääma. Siis ajas närvi konstantne ilulõikuste jutt, rindade võrdlus ja kehade kirjeldus. Mitte meestel, vaid naistel. Ja kuidas kõik pidevalt kellegi rindasid jõllitasid ja seda üksikasjalikult tekstis jutustati ning, kuidas mingi võistlus käis selle üle kellel vingem partii. Võib-olla meelelahutussektoris muule ei mõeldagi -- üpris tõenäoline, kuid öökima ajav, kui sellest 400 lehekülge lugeda.

Kas lugu toimus ikka tänapäeval? Viidati küll MeToo liikumisele, kuid tundus, et kogu asi leiab aset nt 70ndatel või 80ndatel, kus seriaalinduse maailmas tundus lokkavat šovinism, seksism ja machoism. Käperdamine ei olnud midagi ülearu skandaalset ning kõik magasid kõigiga. Ma ei tuvastanud, aga mitte midagi, mis viitaks sellele, et aeg oleks päriselt kuidagi edasi liikunud või kuulsuste töökeskkond kuidagi paranenud. Pidevalt karjutakse ju võrdõiguslikkusest ja staarikesed on vähemalt sotsiaalmeedias vooruse verstapostid, kuid selle romaani põhjal, ei ole Hollywoodis midagi muutunud. Tülgastav ja ajuvaba ning mitte sentigi ei jäänud uskuma, et tegevus leiab aset nüüdisajal. Samas, võib-olla olen tõesti naiivne ja sõge on eeldada, et meelelahutusmaailmas midagigi teistmoodi on. Jah, naised olid loos ka produtsendid ja lavastajad, kuid koheldi neid ikkagi kuidagi teisejärgulisena, eelistades alati mehi. Isegi naised ise. Selles suhtes oli, aga vaevatu kaasa tunda ja ei olnud üldse keeruline naiste murest aru saada. Mitmed märkimisväärsed otsused tehti lihtsalt selle alusel, et kes on mees ja kes mitte. Võitis üldiselt mees just oma soo pärast. Mingi hetk sai villanud lugeda seksimist, mis nõrgus igast lausest, fraasist ja sõnast. Autor ise ka vist ei saanud aru, et oma "male gaze" kirjelduskasutusega, ta aina võimendas naiste objektistumist. Ehk oligi see vägagi teadlik ja tahtlik...?

Vaatamata kõigele, mis mulle pinda käis, mingi hetk avastasin, et intriigide rägastik oli mind enesesse naelutanud ja suutsin omajagu kogu seda ülevõlli ja totakat tohuvabaohu mingi kraadini täitsa nautida. Jäi ebaselgeks, kas menuseriaalide maailm ongi tänapäeval jätkuvalt niivõrd diskimineeriv igas suunas ning õhustik ja olukorrad, millest sai loetud, on tegelikult ikkagi rohkemal või vähemal määral realistlikud. Ei oska seisukohta võtta, sest kohati oli toimuv nii ogar ja uskumatu, et võib lausa tõsi olla või siis tõesti täielik ülepaisutatud fiktsioon. Kuidas see jant lõppeb, kõik sisuliinid kokku jooksevad ning kokku tõmmatakse oli vast kõige põnevam aspekt. Tuli ette üpris ootamatuid lahendusi, mis oma ettenägematusega positiivselt mõjusid. Lool oli puänt, et miks ikkagi seriaali endale ostnud imekaunis rikkur tolle naistöötajaid niimoodi kiusas ja mõnitas. Seletus oli natuke ebatõenäoline, kuid toimis kuidagi asjakohaselt ja sobib nagu rusikas silmaauku. Kui ainult see mõrv ei oleks niivõrd idiootne välja kukkunud. Eks see oli ka tahtlik, kuid natuke rikuti sinnani sidusalt ja sujuvalt toiminud lõpusirge ära. 

Igatahes, oeh, kui mitmeid ärrituse nuppe antud lugu minus vajutas. Just samu mida Jackie Collins ja Jilly Cooper. Samas, midagi köitvat kogu jaburuses leidus. Ehk siis, kellele lähevad peale need kaks autorit, siis sellele peaks antud romaan meelt mööda olema. 

---------------------------------

Pealkiri: Emily raamatuklubi
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Minu ootused ei olnud kõrged. Seda üldse mitte kuidagi negatiivses mõttes, et, oeh, Eesti mingi naistekas ei saa ju hea olla, vaid, pigem, et lugu jääb ülemäära lihtsaks või pinnapealseks. Et tegu on ajaviiteromaaniga selle kõige baas taseme mõttes. Selles ei ole midagi halba. Olen, aga oma lugemiskogemuste otsingutel tsipake rohkemat tahtmas. Kaas tõmbas, see oli mahe, unelev ja meeldiv ning sellepärast ma tegelikult raamatu kätte haarasingi. Öelge veel, et tähtis on, mis on sees, aga mitte väljas. Mõnikord jõuame kaante vahele kiigata ainult siis kui väline tõmbab. Põhiolemuselt sain loost täpselt seda, mida ka eeldasin, et see pakub. Üllatusmomenti ei olnud. Peab, siiski, tõdema, et see lihtsakoelisus ja igati harilik naisteka hõng rääkis seekord raamatu kasuks. Avastasin ennast lugu hindamast just selle stiilipuhkuse poolest. Mingi tasakaal tavalise ja erilise vahel saavutati just õige. Kuigi, viimast oli tõesti näpuotsaga, aga täpselt piisavalt, et uskuda, et tegevus toimub karges ja ülevoolavuse vaeses Eestis. Selgus, otsekohesus ja omamoodi rahulik tempo, jälgides inimesi, kes on nagu sina ja mina, ning kes püüavad oma elu põnevaks teha, samas, argiprobleemidega silmitsi seistes, oli täitsa kaasahaarav. 

Kuigi natuke ebausutav, et kolm võhivõõrast nii kärmelt sideme lõid ja üksteisega kontakti otsisid -- ei tundu väga eestlastlik -- kuid pigem ei olnudki huvitav naiste omavaheline suhe, vaid nemad kui individuaalsed isikud. Kohtudes raamatuklubis, mida püüab maast lahti lennutada raamatukogutöötaja, 20nadtes, Emily, jääb see esimene trehvamine kolmiku jaoks pikaks ajaks ka viimaseks, sest üks neist kaob. Taaskord, kuidagi mitte eestlaslikult, otsustavad ülejäänud kaks, et püüavad 30ndates Milla haihtumisse selgust tuua. Nad hakkavad uurima naise tegemisi ja kohtuma lähedastega, et viiteid koguda, panemaks kokku pusle kadumise põhjustest, et just avastatud sõbranna taas leida. Oli isegi põnev neile kaasa elada ja koos naistega nuputada, et mis võis juhtuda, miks ja kuhu on kadunuke peitunud. Kas tahtlikult või kellegi kurja käe läbi? Otsingud ja tulemused olid, üllatus-üllatus, isegi üpris usutavad ning ma ei tundunud, et loen mõnda krimkalaadset toodet, mis kaldub ebarealistlikkuse valupiiri ületama. Jah, eks mitte tõsiselt võetavaid detaile ja juhuseid leidub alati, kuid kadunud klubikaaslase üles nuhkimise süžeeliin oli täitsa nauditav. Tsipa naiivne, kuid täitsa soliidne.

Kõige enam meeldis mulle tegelaste isiklike probleemide ja valupunktidega toimetulek. Emily sai noorelt emaks ning lapse isaga on teed juba lahku läinud. Laps, aga eelistab isa seltsi, sest tüüpilisel kombel on emal ju see kasvatav, keelav ja pidurdav roll, isaga on pidevalt vahva ja ei keela mees võsukesele midagi. Naise hingevalu sellega seoses, püüdes tütrele pakkuda parimat, kuid too eelistab lulli ja lälli, oli valus lugeda. Kuid tohutult autentne, nii need asjad ju paljudes lahkuläinud peredes ongi. Kerstini, kolmanda klubilise, lapsega oli veidi kentsakalt ülevõlli mure, kuid ema käitumine ja suhtumine mõjusid pigem ehedalt ning inimlikult, mis ka selle naise isikliku elu köitvaks muutsid. Milla taust oli üldse üks tohuvabaohu, kuid, taaskord, ma täitsa kujutan sellist inimest ja tema elurägastikku ette, et võiks päriselt eksisteerida. Vastukaaluks, nagu mainitud oli kolmiku sõbrannatsemine natuke liiga vaevatu, hõlbus ja äkiline, ning ka Emily uue silmarõõmu juures oli midagi tehislikku ja ebaorgaanilist. Kõige enam vast kõnetaski mind loos, siiski, naiste olemuse usutavus, mis tegi raamatus toimuva käega katsutavaks ning huvitavaks oma hallis igapäevasuses ja muredemülkas. 

Elumuutev kirjatükk see ei olnud, isegi omas žanris, kuid mulle meeldis kuidas lugu oli kuidagi kahe jalaga maas, isegi kui mõni detail selleni, tegelikult, ei küündinud. Loo esialgsed eeldatavad miinused, lihtsus ja lühidus, suutsid ennast nende sõnade kõige otsesemas ja paremas mõttes kompaktselt ja sisukalt realiseerida. Teos oli täpselt see, mida ta välja kumas, oma parimas kvaliteedis. Konkreetne tekst, ladus ja kergesti loetav, ei mingit sunnitud kirjanduslikku eputamist. Tegelased oli tavalised inimesed, kuid oma spetsiifiliste sügavustega. Mõnikord lihtsuses peitub võlu... Mõnikord mitte. Õnneks, seekord oli õnn minu poolt. 

-----------------------------------

Pealkiri: Unustamatu Ööbiku villa
Autor: Aliis Jõe
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Tean, et olen valdavas vähemuses, kuid minuga ühist keelt Mammil leida ei õnnestunud. Otse vastupidi, lörtsis ta minu silmis loo üldse ära. Saan aru, et vaimukusi pilduval peategelase vingel naabrinaisel on suur fänniklubi, kuid oeh, kui tüütu oli konstantselt naise elutargutusi ja sunnitud kelmikusi lugeda. Nagu eneseabi raamat oleks transformeerunud inimeseks ja hakkab oma passiivse agressiivsusega oma üleolevust jagama. Mulle ei meeldi eneseabi raamatud. Mammi ikka teab paremini ja ei jäta tilkagi enda teada, vaid prahvatab kõik eriti "humoorikas" ja "otsekoheses" kastmes alati välja. Alguses ajas muigama, hiljem pani silmi pööritama. Peategelane pidi ikkagi Maarja olema, kelle pärast ma raamatu kätte haarasin, kuid Mammi täiesti lämmatas, uputas ja kägistas Maarja. Võttis loo üle ja muud nagu ei jäänudki sõelale kui sõnaka proua õpetused. Ta kaaperdas raamatu. Jah, eks Mammil ka omamoodi huvitav ajalugu, millele vihjati ning ega temagi nii perfektne ole ja ise küll oma soovituste järgi ei toimi, kuid, kui kaua võib. Naisele on vist täitsa oma raamat loovutatud või üks hetk saab olema, kuskilt nagu on jäänud kõrva, seega, enamgi veel, oleks võinud käesoleva teose ju ikkagi Maarjale jätta. 

Raamatule tagasi vaadates ei oska ma midagi erilist Maarja kohta öelda, vaid et ta oli õpetaja, pidi kahe mehe vahel valima ning pidas külalistemaja, et natuke raha teenida. Esimene kavaler oli intrigeerivam ja särtsakam, kuid mitte just keegi kelle peale loota ja, noh, praegu oled petja valik, hiljem oled aga järjekordne petetu. Kas ta otsis seiklust või oli siiras -- kes seda teab. Teine valik oli, muidugi, kindla peale minek ja vastand esimesele, kuigi natuke plass. Ehk sellepärast, et tähelepanu sai ta alles viimases veerandis ning rohkelt värvi mehele peale võõbata oli juba hilja. Villa süžeeliinis sai ootamatult palju nalja, mis ka reaalselt koomiline. Suuresti keerles kõik ühe ja sama linnabeibest kliendi ümber, kes selliseks tuulepeaks, kuid muhedaks tehtud. Nimelt pilati inimeste ökolembust, mis kohati terve mõistuse piiri ületanud. Pole vahet mida sööd, kui keegi ütleb vegan või roheline, siis on raudselt kõva sõna. Isegi kui tegelikult on erinevus tava asjadega võrreldes vaid sildis ja nimetuses. Keegi ei süvene ja tegelikult ollakse huvitatud vaid pealiskaudsest vooruslikkusest isekatel eesmärkidel. Kui midagi on hetkel moes, olgu siis selleks öko, on alati moenarre, kes täiega värskest suunast kinni haaravad ja arusaama ekstreemsustesse suruvad. Kõike näiliselt ja tühjalt. Samas, ei tahaks kaunitari vastu ülekohtune olla, sest ta ei olnud ju pahatahtlik või kuidagi halvustust ära teeniv. Eriti kui tema kaaslane kedagi teist kõrvalt nillis. 

Kokkuvõttes, vaatamata loo lühidusele, ei jätnud see niivõrd õhukest ja sisutut muljet, mida võiks esmapilgul eeldada. Mõnsa kerge ajaviide. Idee oli tore (alati on tänuväärne lugeda õpetajatest), käsitletavad teemad asjalikud (petmine, ökohullus, jne) ning sai kildu. Dialoog oli tihtipeale täitsa mahlane. Aga mitte tänu Mammile. Tema protsenti tekstis ja eriti dialoogis oleks võinud vähemalt poole võrra vähendada, siis oleksin ehk päriselt ka Maarjaga mingit sidet tundnud ja enam loetavast hoolinud.

Teater: "Metamorfoos" ja "Süüta süüdlased"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt.

Pealkiri: Süüta süüdlased
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Liisa Aibel, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Margus Grosnõi, Imre Õunapuu, Jaan Tristan Kolberg (külalisena)
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 20.11.2023
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne rõhuv Vene klassika, kus vist oldi kunagi õnnelik, aga enam ei ole õnnelik keegi ning keegi ei saa tulevikus enam ka uuesti õnnelikuks. Teekond on vaid allamäge ning fookuses on emotsionaalsesse või füüsilisse mülkasse langemine, samal ajal, unistades vanade heade aegade järele, kui kõik oli helge ja lihtne. Suhted muutuvad aina sasipuntrasemaks ja isegi toksiliseks ning leppimine ja positiivsed arengud on võimatu fantaasia. Ei eksisteeri ei unustamist ega andestust. Täieliku ootamatu šokina, kuigi jah, just samalaadi muserdavast alguspunktilt liikuma hakates, suundus näidend hoopis teise sihiga, hoopis teisel kursil. Kõik haavad ei kasvanud kokku, kõiki suhteid ei päästetud, kõigi karmavõlad ei saanud klatitud, kõiki konflikte ei silutud, kuid võib julgelt öelda, et tegelased, vähemalt võtmetegelased, olid õnnelikumad kui näidendi alguses. Hulgi õnnelikumad. Keegi ei tea, mis saab nendega pärast kardinate langemist, kuid tõsiasi, et finaal ei olnud veel masendavad kui kõik eelnev, oli tohutult meeldiv üllatus. Elab ju jõuline müüt, et negatiivne lõpp on kuidagi kvaliteetsem, sügavam ja väärt, ning vastupidine kulminatsioon on odav, ebarealistlik ja kuidagi vähem väärt. Ebaõigus ei võidutse alati, inimesed ei ole alati üdini enesekesksed, maailmas juhtub ka häid asju. Just seda elu kaunimat poolt pärast suuri kannatusi see tükk sümboliseeribki. Saalist sai lahkutud kergel sammul ja pika esmaspäeva lõpp oli hulgi helgem. Kaks üksikut ja vääritimõistetut taasleidsid üksteist ning, loodame, et nad pühivad unise ja mandunud linnakese tolmu lõplikult jalgadelt. Jättes sinna vegeteerima ja omas kadedas, pealiskaudses ning kibestunud mahlas püherdama kõik need väikesed inimesed oma väiklastes mina ja maailm reaalsustes. On lohutav tõdeda, et isegi depressiivsetes Vene ajaloolistes draamades on teised võimalused siiski realistlikud variandid ning masohhism ja sadism autori ja kultuuri tarbija vahel ei ole ainuvõimalik lahendus. 

Pealkiri viitab sellele, et üheaegselt on keegi süütu ikka süüdi ja süüdlane võib olla hoopis süütu. Peategelane, Jelena, on oma elus puutunud kokku suure armastuse, kuid ka suure meeleheite ja hülgamisega. Olles taas jalad alla saanud ning olles austatud näitlejanna, tõmbab naist miski ikka tagasi sinna linnakesse, kus kõik alguse sai ja kus ta kõik kaotas. Justkui tema oleks see, kellele tiitel viitab, kuid olenevalt vast millisest otsast vaadata ning kui ülekohtune ollakse, on keeruline naist kuidagi süüdlaseks tembeldada, isegi kui samaaegselt süütu. Ehk viitab pealkiri teistele tegelastele? No sealt on aga veel vähem südamepuhtust leida. Ülle Lichtfeldt, Jelenana, suudab naise vahendusel tohutul hulgas empaatiat publikust välja pigistada. Üks hetk oleks tahtnud teda lausa pühakuks tembeldada. See äng ja igatsus iga tema sõnas, olgu siis ükskõik mis teemal, immitseb nähtavalt välja vahet ei ole millise stseeni kontekstis. Ta on ema, hea ema, kellel on võimalik oma kunagised komistused heastada. Ja ta õhkab seda teadmist ja usku alandlikult. Olles samal ajal väärikas, iga sekund. Kummalisel kombel suutis isegi hoolimatu ja enesekskne kunagine kallim leida endas piisavalt armastust, et peaaegu heastada naisele tehtud ülekohus. Selline suund mehe puhul oli niivõrd üllatav, et tegu on järgmise näitega kivisse raiutud ootusega žanri stereotüüpide lõhkumisest. Ka triangli kolmas osapool ja tolle viha ning andestus mõjusid usutavalt ja südamlikult. Emotsionaalsel tasandil ja tegelaskujude valikute suhtes oli tükk ootamatu ning suurt rahuldust pakkuv. Mitte miski ei olnud lihtne, kuigi mõnes mõttes ta ju oli. Mitte miski ei olnud kogemata, kuigi tegelikult ju oli. Kuid peategelastele osaks saavad saatuse vingerpussid, ükskõik kui ebatõenäolised või liiga head, et olla tõsi, ei jätnud tühja ega odavat tunnet rinda. Inimeste kannatused ning nende leevendamine oli tasakaalus. Asjade kulg oli õiglane, tundeküllane ning siira usuga paremasse homsesse. Koos huumori, draama, tragöödia ja elujaatusega. 

Lavastus algas leidliku lahendusega, et luua ja rõhutada kontrasti mineviku üürikese helguse ja oleviku aastatega süvenenud valu vahel. Õhulisele kangale projitseeritud mustvalge peategelase nooruse aastate kokkuvõte oli kõnekas ja efektiivne proloog juhatamaks sisse loo süžee. Minutitega oli publikule selge, milles lavastuse põhikonflikt narratiivselt ja emotsionaalselt seisneb. Edasine lavakujundus on juba tavapärasem ning üllatuste vaba, kuigi lauatäie šampuse klaaside üks hetk lavale veeretamine lõhkus momendiks taas klassikahõngulise õhkkonna. Näidendi visuaalne teostus oli suuresti traditsionaalne nii oma kostüümide kui üldise lähenemise poolest. Selline suund passib hästi, sest igat ajaloolist lugu ei ole vaja moderniseerida ning ei pea ka selle värske teostus alati ülemäära innovaatiline olema. Klassika on klassika. Süžee pakutavad õppetunnid, mõttesuunad ja väärtused on need, mis võiksid uue vaatasjakonnaga resoneerida, mitte ilmtingimata silmaline komponent. Ema armastus oma lapse vastu ning kaotusvalu on aktuaalsed teemad, mida võib paigutada ükskõik millisesse keskkonda ja perioodi, muutes loo aegumatuks. Pakkudes veel lisaks ajastu žanrivalikuga võrreldes vastupidist süžee arengut ning vastuvoolu ujuvat fookust positiivsusele, on tükk juba automaatselt midagi teistsugust ja värsket. Vähemalt tänapäevasest vaatevinklist nähtuna. Julgeks lavastust isegi omamoodi muinasjutuks kategoriseerida. Ilutulestikulist maagiat otseselt ei esinenud, kuid tundemaagiat leidus hulgaliselt. Peab aga tunnistama, et lugu ise, ilma ebatraditsionaalse lõputa, ehk nii märkimisväärne ei olnudki ning üleva hinnangu teenis etendus ära tänu finaalile. Nii vähekest ongi mõnikord vaja, et millestki keskpärasest midagi etemat välja suruda ja selle väärtust tõsta. Nipp toimis ja väga mõjusalt, vähemalt selle vaataja silmis. Vast on janu millegi helge ja ilusa järele lihtsalt nii suur.

---------------------------------------

Pealkiri: Metamorfoos
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)
Näitlejad: Märten Matsu, Jaune Kimmel, Silja Miks, Madis Mäeorg, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 15.04.2023
Millal nähtud: 15.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kohustuslikust kirjandusest "Protsess" meeldis väga, "Metamorfoos" aga jättis külmaks. Antud versioon loost aga kindlasti neutraalsust esile ei kutsunud, vaid küttis käima, tuues vaadates esile frustratsiooni, lootusetust, jälestust ning isegi viha. Eriti tugevalt on lugu seostatav tänapäeval aina akuutsemate vaimse tervise probleemidega. Vast see ongi ehk põhjus miks looga seekord hõlpsamini ühist keelt leida õnnestus, sest kes siis ei oleks vähemal või rohkemal määral tundnud samalaadset ärevust, hirmu, valestimõistmist või kurnatust, mida peategelane, Gregor. Originaal ilmus 1915. aastal ning uue ja psühholoogiast enam aduva pilguga võib loole anda kõikvõimalikke värskeid tõlgendusi ning dekodeerida toimuvat vaatenurgast, mis selle loomise ajal ehk ei eksisteerinudki. Murekohad ja nende allikad on aga siiski samad. Meie oskus neid märgata, lahti harutada ja lahendada, teised. Nukker, kuid igati loogiline on tõdeda, et oma saja aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud. Teiste seljas elajad jätkvavad oma parasiitlikke käitumismustreid ning süüdi on alati see, kelle turjal trambitakse. Lausa niiväga, et peategelase pere prussakalik tegutsemine peegeldab end hoopis Gregoris ning tolle reaalses taandumises suureks lutikaks. Kas lugu on ema, isa ja õe vaatevinklist, ehk siis, on nende silmis järsku leiva lauale toojast saanud ülalpeetav muidusööjast putukas või on poeg nii ajupestud, et siiralt arvabki, et hoopis tema on nüüd metamorfeerunult koormaks ja elab pere kulul? Huvitaval kombel, lavastus on võtnud lähenemise, et Märten Matsu ei ole riietatud kohmakasse ja tõenäoliselt koomilisse prussaka kostüümi, vaid on visuaalselt jätkuvalt inimnahas. Kas siit võib järeldada, et kõigi suhtumises temasse on tegu vaid mehe või perepoolse hüsteeria ja vaimsete luuludega? Jääb segaseks, kuid lüke avab hulgaliselt uksi, et nähtavale lisainterpretatsioone võimaldada. Loomulikult ei oleks väga praktiline olnud Gregorit millegi muuna kujutada. Ei oleks tema kehastajal kostümeeritult ka võimalik oma sportlikkust ja gümnastikat demonstreerida. 

Mida aga Gregori ümbermoondumine pidi peegeldama? Tõenäoliselt mõnda vaimset häda nt depressiooni, läbipõlemist, sügavat rahulolematust, paanikahäireid, jne. Sinna juurde arvatavasti ka füüsilist mandumist, mis tavaliselt räbalates mentaalse poolega mingi hetk käsikäes hakkab käima. Kulmineerus kõik ju enesetapuga, kas meeltesegaduses või konkreetse kavatsusega. Mis vast enam hinge kriibid on suhtumine kõrvaltvaatajate suunast kui keegi on n-ö koperdanud, kukkunud ja vajab tuge ning mõistmist. Peategelase pere puhul ei tundu ebatõenäoline, et kui moodne käsitlus psühholoogiast oleks laiale üldsusele teada, siis oleksid just nemad, kes lausuvad neid kõige hävitavamaid soovitusi nagu: "Aga mõtle positiivselt!", "Aga ära ole depressioonis!", "Aga Aafrika lapsed nälgivad!". Lavastus pikkis sisse kaasajal populaarseid uhuu-teaduse esindajaid ning religiooni, mis suurepäraselt näitavad, et selle asemel, et olla lähedase jaoks lihtsalt olemas, on vaja teda vähimagi empaatiata kuidagi "ravida". Isegi kui meetodid on brutaalsed ja ilmselgelt ebatõhusad. Need stseenid mõjusid eriti groteskselt, kuid ümberringsesse kentsakalt passiva musta huumorina. Antud tükis sai märkimisväärset kaasamist ka lauljanna Gregori seinal postril, kes tundub olevat mehe ainus sõber ja pidepunkt. Kas siin võib paralleele tõmmata tänapäeva iidolite ja sotsiaalmeedia suunamudijate kummardamise vahel? Kuulsad, kaunid ja edukad ju ikka mõistavad. Nad on ainukesed, kes on alati sinu jaoks alati olemas. Lähedal, kuid kaugel. Järjekordne parasiteeriv suhe, kuid millel õigetes kogustes reaalset kasugi fännide psüühikale. Viimasel ajal aina rõhuvamaks muutuv töökultuur ei olnud midagi ennenägematut ka originaali perioodis, kuid töönarkomaaniat ja konstantset survestamist, et panustada rohkem, kauem, tihedamini, tajub kergesti ära modernnegi publik. Kas võib prussakaks moondumine viidata tõsiasjale, et Gregor oli nagu mõttetu väike tööputukas, kelle eesmärk oli lihtsalt rügada nagu üks lojaalne mesilane? 

Üks variant süžees toimunud metamorfoosi näha oli läbi peategelase kogetu, kuid parasiitlus, vaimsed hädad ja ärakasutamine elavad edasi. Kas järgmine ohver on Gregori õde, kes loo käigus õide puhkes ja vanemate uueks imetlusobjektiks muutus? Pill tuleb tavaliselt pika ilu peale, nagu vennagagi. Üks hetk on õest kõik elumahlad välja imetud ja tulemuseks on Gregori saatus. Aga kes teab, mis edasi saab, kas jätkuv evolutsiooniline regresseerumine, mitte ahviks vaid putukaks, või asjad paranevad. Lõppkokkuvõttes ei ole tulevik isegi enam tähis, sest üks hing on maha küntud ja kadunud. Meeleliselt toimub allakäik nagu ilutulestik, kogu visuaalse spektaakli, helilise müra ning emotsionaalse tsentrifuugiga. Tegu on äärmiselt dünaamilise lavastusega, kus vaatamata ängistavale keskkonnale, kõik aspektid, alates kujundusest kuni kostüümideni, konstantselt elavad ja liiguvad. Aga kuidagi kurblikult ja rõhutult, nagu sureva viimased aktiivsed tõmblused. Tükk oli ülevoolavalt ergas valguse, lärmi, segaduse ja värvivalikutega, mis suurepäraselt andsid edasi seda kaose virvarri, millena maailm Gregori ülitundlikule ja haprale psüühikale võis näida. Kogu kompott tegi õhustiku saalis rahulolematuks, närviliseks, rusuvaks, elektrit täis. Eriti veenev oli esimene stseen, kus lained löövad peakohal kokku nii peategelasel kui ka publikul, ning ülejäänud näidendiks loodud foon on ideaalne. Näitlejate poolelt peab kiitma Märten Matsut, kelle ponnistused füüsiliselt kui tundeküllaselt olid ahastama panevad. Eriti meeldejääv oli tegelase osav ringironimine igast lavakonstruktsioonide küljes, nagu päris lutikas. Tegu on tohutult nõudliku rolliga, eesmärgilt lihtne ja otsekohene, kuid nõudlik. Kuigi trupp üleüldse andis soliidse esituse, peab välja tooma ka Jaune Kimmelit, õe rollis. Keeruline on esitada tegelast, kes suudab sümpatiseerida, kuid siis mõjuda vastikult -- samal ajal teda mõlemas seisu vaatajana kuidagi ikka mõistes. Lõpetuseks, peab tunnistama, et hea meel oli selle üle, et lavastus oli ühes vaatused ja vaid poolteist tundi. Isegi kui väärt ja asjalik, ei oleks suuremas koguses seda ahistamist, julmust, hoolimatust, piitsutamist, peksmist, ja mida kõike veel, välja enam kannatanud.