Teisipäev, 5. mai 2015

Elamus: III Rahvusvaheline Autorinukkude Näitus -- Nukukunst

Tere!

Reedel, 1. mail käisime III Rahvusvahelisel autorinukkude näitusel - "Nukukunst". Väga vinge elamus oli!

Näitus: III Rahvusvaheline autorinukkude näitus "Nukukunst"
Koht: Tallinna Lauluväljak
Kestvus: 1 - 3 mai 2015
Millal nähtud: 1. mail 2015
Meie hinnang: 5/5

Inga: Kui me saime kutsed Nukukunsti näitusele, siis ei osanud ma arvata, et mida sellelt oodata. Ma olin kuulutust näinud, aga ma nähtavasti ei oleks ise seda vaatama läinud. Sellest oleks kahju olnud, sest mina isiklikult sain suurepärase elamuse.

Liis: Suurt Nukukunsti reklaami nägin ma iga päev teel tööle ning kuigi iseenesest oleksin äärmiselt huvitatud näituse pakutavat kaema minema, oli selleks puudu ekstra tõuge, mis mind reaalselt sinna oleks lükanud. See lisa motivatsioon esitas ennast aga kutsete näol. Kohal käinuna ja erakordse elamuse saanud, pean endale tunnistama, et mõnikord ei ole vaja oodata mingit eraldi põhjust, miks kuskile minna kui uudishimu ja huvi juba sees olemas, sest ilma võib jääda millestki väga lahedast ning meeliülendavast. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja kohale minna!

Inga: Ma ei ole kunagi olnud suurem nukkude fänn. Lapsena on mul väga vähe nukke olnud ja need, mis on olnud, nendega ma eriti hästi läbi ei saanud. Ma eelistasin teistsuguseid mänguasju ja mänge, kui laps olin. See on kindlasti ka üks põhjustest, miks ma olin äärmiselt üllatunud, kui väga Nukukunsti näitus mulle meeldis.

Liis: Mina olen lapsepõlves olnud pigem karvaste ja pehmete loomade austaja kui nukkude imetleja, kuigi omal ajal oli Barbie ikka kõva sõna. Seega võin ahhetada ja särasilmi imeilusaid nukuneiusid põrnitseda, kuid nunnumeetri ajavad lakke ikka karvased loomad, kellede puudutamise ja näppimise soovist hakkavad kohe ka sõrmed sügelema. Mitte kuskil varem pole mulle vist aga nii puust ja punaseks ette tehtud, et nukud ei võrdu automaatselt mänguasjadega ning nad võivad olla vabalt täiskasvanute iluasjakesed, mida tuleb käsitleda ülimalt ettevaatlikult, sest iga vale liigutus või kunstiteosele saatuslikuks saada. Need olid tõesti enamasti kunstiteosed mida näitusel sai näha ükskõik kui kaisutamist esilekutsuvad nad ka ei paistnud.

Inga: Nukukunst tõi kokku (nagu ka nimi ütleb) kunstnikud, kes loovad nukke. Neid oli nii Eestist, Venemaalt, Valgevenest, Lätist, Leedust ja arvatavasti ka teistest riikidest. Esimese asjana, mida märkasin oli see, kui suur rahvamass oli näitust vaatama tulnud. Ma ei oleks uskunud, et terve Tallinna Lauluväljaku näitusesaal on paksult rahvast täis! Rahvast oli lausa nii palju, et liikumine oli natuke raskendatud, sest alati ei pääsenud just kohe nukkudele ja nende autoritele lähedale.

Nukke oli näitusel igasuguseid, aga neid ühendas kõiki üks - need nukud ei ole mõeldud mängimiseks. Need nukud on selleks, et neid vaadata ja imetleda, et panna nad kusagile klaaskappi või riiulile - sinna, kuhu selline kunst kuulub. Kindlasti on need nukud mõeldud ka kollektsionääridele, kes käivad nukunäituselt nukunäitusele ja ostavad neid imeilusaks lisaks oma kollektsiooni.

Nukkude hinnad olid kõrged. Ma arvan, et odavamad hinnad olid 60-100 euro vahel, aga oli ka 350 euroseid ja palju kallimaidki nukke. Mind isiklikult hinnad ei üllatanud, sest nukud olid imeilusad.

Liis: Näitusele oli vaatamiseks (ja ostmiseks) välja toodud käsitsitehtud nukke igale maitsele, igast vormis ja erisugustest materjalidest, kujutati inimesi, loomi, kõikvõimalikke fantastilisi tegelasi muinasjuttudest kui lähtudes looja kujutusvõimest. Oli graatsilisi, pikkade käte ja jalgadega, haldjalikke kaunitare oma sitsiliste kaunite kleidikestega, näiteks saanuna inspiratsiooni "Alice Imedemaal" loost, oli Barbie nukke meenutavaid glamuursete riietustega iludusi, oli lapselikke, ümmarguste ja sõbralikemate nägude ja väljanägemistega nukutüdrukuid, näiteks vanaaegsetes riietustes, oli vanamehi ja daame sügavad kortsud nägu kaunistamas, näiteks klaveri taga või niisama lauaäärel lösutamas, oli veidi abstraktsemat ja kunstipärasemaid omamoodi ning originaalseid nukke, kus kujutusvõime oli lendu lastud, terve loomariik oli vast esindatud, isegi kui vaieldamatu lemmik oli karuott, võis kohata ka imearmsaid rebaseid, kiisusid, pärdikuid, põrsaid ja palju muud – loomulikult olid nad kõik nii armsad ja kaisutama kutsuvad, et mõni hetk tekkis küll mõte vähemalt üks endale koju kutsuda, isegi Eesti Vabariigi neli presidenti oli nukuvormi pandud ning särasid kõik koos ühel laual, ja palju palju muud. Ma ei suuda isegi kõike ära mainida mida seal kohata võis. Kõige kauni ja laheda vahel müüdi ka jubinaid asjatundjatele, kes meisterdavad neid imelisi nukke ning osta sai ka lisasid nagu näiteks nukumajasid.

Inga: Mis mind vaimustas, oli see kõrge tase, millega nukud olid valmistatud. Iga viimane kui detail oli selgelt näha, olgu need siis nukkude ripsmed, silmad, kortsud, kleitide detailid, kangaste valik, varbaküüned või kingad, mütsid ja kübarad ja vihmavarjud. Iga detail oli paigas ja lisas ekstra võlu nukkudele. Samuti oli kasutatud väga erinevaid materjale nukkude tegemiseks: vilti, metalli, puitu, vanutatud kangast, keraamikat - valik oli tõesti väga lai. Samuti võis leida klassikalisi nukke, steampunki stiili nukke, romantikast ajendatud nukke, zombinukke ja kõige muud põnevat. Nagu kunsti puhul ikka, saab ka nende nukkude puhul öelda, et ainult inimlik fantaasia seadis piire. Ainukesed nukud, mida ma otseselt tähele ei pannud, olid kaisukad. Karusid oli palju, väga armsaid karukesi ja muid loomakesi oli, aga mitte selliseid, mida kaissu võtta. Nad olid lihtsalt liiga ilusad selleks, et neid kaisukarudeks endale hankida. Tegemist oli kaisukarudega, mida panna riiulile imetlemiseks.

Näitusel ringi liikudes vahetasime mõned sõnad ka kunstnikega. Päris paljud nendest olid Venemaalt, kus nukkude valmistamine tundub olevat väga kõrges hinnas ja väga suurte traditsioonidega.

Peale selle vestlesime pikemalt ka ühe eesti nukukunstnikuga. Anneli Višnjakova nukud jäid meile silma oma karudega. Anneli on teinud nukke üle 3 aasta ja ta on osalenud erinevatel nukunäitustel ja saanud oma nukkude eest ka auhindasid. Viimane auhind tuli talle karu Piccolo eest, mis andis talle Golden George'i inspiratsiooni kategoorias. Olgu siinkohal öeldud, et Golden George on nagu nukkude Oscar.

Anneli rääkis meile ka sellest, et tema valmsitab nukke suhteliselt kiiresti. Ühe nuku tegemine võtab tal keskmiselt kolm päeva. Ta rääkis materjalidega töötamisest, kanga vanutamsiest ja paljust muust põnevast, mida meiesugused harrastajad endale ei teadvusta. Anneli müüb läbi mitme kanali: kollektsionäärid ostavad nukke tavaliselt kas näitustelt, eBayst, läbi blogide, läbi Etsy. Nukkude müügi puhul olevat väga oluline ka head professionaalsed fotod nukkudest. Anneli enda blogi leiab siit: KalliKaru. Minge vaadake ja imetlege! Väga põnev oli!

Liis: Mulle kui nukukunsti võhikule tundub nende meisterdamine olevat hiiglama suur töö täis higi ja verd ning eks ta mõneti nii olegi, näiteks rääkis see sama kunstnik, et näiteks materjali kulutamine sobivaks võtab kaua aega ning ühe tükikese ideaalsesse seisundisse saamiseks peab kaua ja järjekindlalt vaeva nägema. Rääkimata sellest, et materjal ei ole alati just väga odav. Samas aga jäi mulle mulje, et meisterdamine olevat ikkagi midagi mida nukukunstnikud naudivad, millega tegelevad oma päevatöö kõrvalt ja peaeesmärk ei ole tulu saamine. Mulle tundus, et neid kes tõesti oma näputööst ära elatuvad ja vaid sellega tegelevad on suhteliselt vähe. Samas tuleb müümisega ka aktiivne olla, käia näitustel, teha pilte, et müügiportaalidesse panna jne.

Kokuvõttes:

Väga vinge näitus oli! Järgmine näitus toimub mais 2016.

Vaadake ka tervet pildialbumit meie Facbooki lehel: Harrastuskriitikud. Tegime päris palju pilte, sest üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna.

Ilusaid elamusi!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar