Kino: Ports 2022 aasta filme vol 4 (k.a. "Kurbuse kolmnurk", "Teekond emaga", "Plahvatuslik pulmapidu", jm)

Tervitus!

Viimane hunnik 2022 filme.

Pealkiri: Erik Kivisüda
Originaalpealkiri: Erik Kivisüda
Kinodes alates: 09.12.2022
Millal nähtud: 24.12.2022
Minu hinnang: 3/5

Ausalt, minu puhtsüdamliku subjektiivse arvamuse põhjal, kuidas küll tähtede seis suutis selle filmi tegemisse nii soosivalt end paigutada, et tegu on lausa ühe Eesti finantsiliselt kalleima ekraniseeringuga. Materjal ja teostus ei õigustanud seda piisavalt veenvalt ning jäi täiesti arusaamatuks, miks just see lugu sai valituks. Jah, leidus visuaalefekte, mis ehedad ja ilmselgelt kulukad välja nägid (selles udus oli midagi lahedat), kuid karakterid ja süžee ise jäi kummaliselt kesiseks. Tegelased ei olnud just sümpaatsed, lugu kulges konarlikult, loogika vigu leidus, tuli ette kentsakaid looliine ja -lahendusi ning üleüldse ei suutnud nähtu mind kaasa tõmmata. Tõsi, ma ei ole ka põhisihtgrupp ehk laps, kuid nendele suunatud juttudest ei ole üldiselt keeruline suuta rõõmu tunda. Kesksed teemad  -- nagu surm, unustamine, lahti laskmine, leppimine, side vanema ja lapse vahel -- , kuigi sügavad ja igati käsitlemist väärt, mõjusid üpris süngelt. Üleüldse oli filmi värvigamma ja õhkkond kuidagi trööstitu ja tumedamapoolne. Keeruline oli filmi vaadates lapselikku lusti ja helgust kuskilt välja imeda, et oleks millegi nimel ekstra härdalt emotsiooni tunda. Kõik oli ju nagu paberil õige ja nupud millele vajutati on teoorias äärmiselt efektiivsed, kuid see pidav "ema!" ei puudutanud minu küünilist südant nii sügavalt kui tavaliselt õnnestub. Vaatamata kvaliteetsele sõnumile ja kaasnevale moraalile ei kandnud tegelased seda mind liigutavalt edasi. Mereröövlid olid üks hall mass, vaatamata kui värvikad nad välimuselt olid. Ainuke, kes tõesti mitmetasandiline ja paeluv suutis näida, oli Juhan Ulfsak oma karakteri ja tolle rollisooritusega. Samas, jäi selgusetuks selle tegelase kohaloleku loogika ja reaalne vajadus, mis ei oleks süžeeliselt sunnitud. Vaatamata sellele, oli mees ainuke, kelle hingestatus ja sisemine konflikt minus tundeid esile püüdis meelitada. Maria ja tema ema saaga ei haaranud üldse. Meeldisid veel ka puputavad ja tupsustavad Eriku vanemad Elina Pähklimäe ja Hendrik Toompere jr esituses. Peategelase kingades Herman Avandi oli täitsa soliidne. Siiski, seda filmi vaadates tuli välja, et hoopis minul on kivist süda. No, jah, siis.

------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik pulmapidu
Originaalpealkiri: Shotgun Wedding
Kinodes alates: 30.12.2022
Millal nähtud: 01.01.2023
Minu hinnang: 3/5

Ma ei väsi kordamast, et juba meeleheitlikult igatsen taga 90ndate ja 2000ndate alguse fiilinguga romantilisi komöödiaid. Minu hämminguks on, aga viimased kaks Jennifer Lopezi linateost, peaaegu just täpselt seda kaua otsitud meeleolu edasi andnud. "Abiellume" ja käesolev film ei ole kaugeltki ideaalsed, kuid nad ei pane ka tahtma oma silmi pähe kinni pööritama nagu nt "Pilet paradiisi". Naine on jätkuvalt liiga glamuurne ja dominantne rolli mida ta mängib ja meespool liiga plass, jäädes igatpidi kaaslase varju -- nagu kohatäide -- , kuid lugu ise oli ju vahva. Idiootne, loomulikult, kuid nauditav oma totakuses. Kogu süžeel oli kiht võltsi ja ebaautentsust ning ma ei uskunud grammigi, et keskne paar üksteist armastas. Nende vahel lihtsalt ei olnud keemiat. See oli töösuhe. Lugu oli pikitud täis sunnitud draamat kahe vahel ning fookus oli enam naise huulevärvi pideval täiustamisel. Panin tähele, et igas uues stseenis, kus meik peaks juba suhteliselt kulunud näima ja nägu pigem rokane ning trööbatud, oli aga hoopis uus kiht huulepulka lisatud, silmavärv taas korrigeeritud ja jumestus helkis. Ka riided, vaatamata läbielatule, olid stiilsed ja passisid ümber naise kurvide nagu valatult. Rebides katki oma pulmakleidi, suutis meie kangelanna luua endale võrratult seksika hobo chick kleidikese. Kogu kupatuse peale võib konstantselt pihku itsitada, kuid mida iganes, sest filmil oli klassikalise absurdse romcomi maitse täitsa olemas. Nähtu pani muigama ja tundus, et on oma puudustest ja ebausutavusest, isegi žanri kontekstis, täiesti teadlik ja ei püüagi teeselda, et on midagi mega kvaliteetset, pakkudes rahvale ägedat ajuvaba meelelahutust, mida nood meeleldi ootavad. Midagi, mida ei võta linateos ise ja ei võta tõsiselt ka vaataja. Mainima peab koloriidseid kõrvaltegelasi, pruutpaari krapsakaid ja kelmikaid vanemate paare ning muid humoorikaid ja igat pidi opakaid tegelinskeid. Kusjuures, Lenny Kravitz, kordan, Lenny Kravitz mängib loos Jennifer Lopezi kunagist, kuid nüüdseks hüljatud, pealtnäha perfektset kallimat. Kaugeltki mitte maailma muutev linateos, kuid minul oli kinos päris lõbus sellel tohuvabaohul end kaasa lennutada lasta.

------------------------------

Pealkiri: Kurbuse kolmnurk
Originaalpealkiri: Triangle of Sadness
Kinodes alates: 23.09.2022
Millal nähtud: 27.12.2022
Minu hinnang: 4/5

Ka rikkad nutavad. Või siis mitte, sest hierarhia on igatpidi hoolitsenud selle eest, et nad jäävad kaasaegses tsivilisatsioonis alati peale. Välja arvatud siis, kui väljutakse selle jäigast ja soosivast raamistikust. Põhimõtteliselt, näitab antud film, et kategooriliselt erinev keskkond võib otsustada kes jääb peale ning pöörata võimutasakaalu tagurpidi. Bossist saab alluv ja teenijast saab kunn. Mis kasu on sinu miljarditest ja kalliskividest, kui sa ei oska metsikus looduses endale süüa hankida või katusealust ehitada? Suurepärane lugu illustreerimaks Maslow püramiidi, mis paneb paika inimvajaduste hierarhia. Vesi, toit, turvalisus, seksuaalvajadus, jne trumpavad ekstreemsetes olukordades alati ja kaheldamatult nt eneseteostuse soovi. Tegu on intrigeeriva, kuid, lõppkokkuvõttes, mitte eriti šokeeriva või ettenägematu vaatlusega inimpsühholoogia ja -käitumise sügavatesse soppidesse. Illustreeris linateos seda tavapärast ja tüüpilist, aga just rabavalt, groteskselt ja vaatajast reaktsiooni välja ehmatavalt. See aspekt tegi loo eriliseks, kuigi pigem vastukarva käivaks. Rikkurite karistamatust, elitismi ja ignorantsust ei viitsi just eriti vaadata, kuid kui ka alluvad tippu tõustes samasugusteks muutuvad, siis ei taha seda arengut kohe ekstra näha, sest kas tõesti oleme me kõik tegelikult ühesugused? Kas miljardärina oleksin ise ka üks enda ninast mitte kaugemale nägev mölakas? Kuidagi roosad-prillid-eemaldavana oli tõdemus, et vahet ei ole, kui saad võimaluse olla jõuaks, siis oled ja käitud ka vastavalt. Ei loe, mis sa ise arvad, et sul hinges ja mis väärtused. Ja lõpuks upume kõik oma okse ja fekaalide sisse! Inimkonna tulevik on tume ja me oleme selle koleda finaali vist ära teeninud. Film oli struktuurilt jagatud kolme ossa ning fookuses oli noor modellidest paarike, kes küll olid kord sümpaatsed ja siis jälle mitte, ning taas meeldivad ja äkitselt enam mitte, jne. Kõige enam jäi kripeldama avatud lõpp. Mis siis ikkagi edasi juhtus? Kuidas see kõik lõpplahenduse leidis? Kas tegelased murdsid stereotüübi ja inimlikkus oma headuses ning hoolivuses võitis?

-------------------------------

Pealkiri: Kolm soovi Tuhkatriinule
Originaalpealkiri: Tre nøtter til Askepott
Kinodes alates: 18.11.2022
Millal nähtud: 17.11.2022
Minu hinnang: 3.5/5

1973. aasta samanimelist klassikat olen näinud küll ja küll ning mõnikord on hea meel tõdeda, et uusversioon on töös, millestki, mida siiralt rõõmuga suurel ekraanil tahaksin kaeda. Muinasjutud on nummid ja garanteerivad mõnusa emotsiooni. Lihtsad, õpetlikud ja puhas ajalugu. Kui traditsionaalne jutt saab mõningad värsked elemendid juurde, nagu antud looga on toimitud, siis on tulemus vaid sedavõrd toredam. Antud versioonis ei leidu midagi ekstravagantselt uut, kuid kaunis Norra maastik ja lumi, lumi ning veel kord lumi, pakuvad võluvat taustamaastikku armsale romantikaliinile. Tuhkatriinu on, nagu alati, lahke ja hooliv, kuid on ta ka sõnakam ja julgem, vaieldes vastu printsile ning tekitades tollele paraja peavalu oma ootamatu käitumisega. Variandid konkreetsest muinasloost, kus peategelane on esitatud ekstravertsemana on mu lemmikud. Parim versioon naisest oli Drew Barrymore filmis "Ever After". Kuid ka minu jaoks pigem lauljannana tuntud, Astrid, omas piisavalt südikust ja krapsakust, kuigi olles eelnevast mitu kraadi malbem ja tagasihoidlikum. Loo kulminatsioon oli originaalist tsipake erinev ja palju seiklusrohkem, mis oli tervitatava vaheldus. Süžee oli tunduvalt aktiivsem kui algmaterjal. Alati on Tuhkatriinu lugudes meeldiv kui noored üksteist rohkem tundma õpivad, kui ainult esmane ja viimane kohtumine enne pulmi ballil. Asjalikumat üksteisega harjumist pakub ka antud versioon, kuigi, peab tunnistama, tõsiasi, et suudlus ära jäi, muutis lõpu kuidagi lahjemaks. Kokkuvõttes, ilus, õdus ja nunnu meelelahutus soojas kinos, vaadates valgeid lumiseid mägesid.

------------------------------

Pealkiri: Teekond emaga
Originaalpealkiri: Á Ferð með Mömmu
Kinodes alates: 16.12.2022
Millal nähtud: 01.01.2023
Minu hinnang: 4/5

See on üks kummaline lugu. Ta tekitas minus masendust, kuid tõi esile trööstituse kõrval lootust ning usku, et vabadus on reaalselt käega katsutav. Kui piisavalt palju tahta, siis ka kinni krabatav. Peategelast kammitses tema dominantne ema, kellele mees oli ohjad andnud kogu oma elu üle. Isegi pärast surma oli sisse kodeeritud, et tuleb kõik surnu soovid täita, pole tähtis kui tülikas või veider. Pinge lapse ja surnud vanema laiba vahel (kes teispoolsusest ikka veel käske jagab -- mehe allasurutud emotsioonide vaikselt välja imbumas fantaasia vili) teekonnal, sõites mööda Islandi lagedat ja laiuvat maad, aina tõusis ning tõusis. Välja tulid saladused, et kui kaugele mamma oma poja kramplikult kinni hoidmiseks oli tegelikult läinud. Kulminatsiooniks oli otsekui plahvatusega vabanemine köidikuist, mis manifesteerus mitte üksnes mentaalselt vaid just füüsiliselt. Pärast seda tuli uus hingamine ning tähtis ei olnud kus mees lõpuks oli, vaid, et ta oli vaimselt vaba. Peategelase kõledat ja klaustrofoobset elu peegeldas ideaalselt saare võrratu maastik, mis kuigi suur, tühi ja lai, tekitas mehes enamgi veel lõksus oleku tunnet. Omades ainukese siira sõbrana koera, kelle saatus mingil viisil oma peremehe oma vastu reflekteerib, olid mõlemad eri nurkade alt vabaduse otsingul. Kutsu oli kamule toeks viimse hetkeni kui inimene teda vajas. Kui see psühholoogiliselt kahte omavahel kinni siduv liin lahtus, said paar teineteisele head soovides üksteisele vastupidises suunas liikuda. Olen eriti tundlik loomade läbielamiste suhtes ning ma ei tea, kas oleksin filmi vaatama läinud, kui oleksin paljut selle ülilojaalse pauka katsumustest eelnevalt kuulnud. Siiski, lõpp hea kõik hea, finaalis olid mõlemad just seal, kus nad said olla nemad ise. Üks hingamata pidevalt oma ema nimel, teine oma peremehe. Visuaalselt mulle linateos väga meeldis, kuigi värvigammaks valiti must-valge, mis on mõnes mõttes juba klišee, et millelegi ekstra stiili ja sügavust lisada. Siin ei häirinud see mind eriti ja pigem toetas valik narratiivi ning genereeris vastavat meeleolu. Lugu võis vahepeal, siiski, venida ning häguseks jäid mitmed aspektid nähtavas, kas toimuv oli unenägu või ilmsi, ning see seltskond, kes vahelduva eduga välja kargas ja viimase stseeni täitis, vajas ka diibimat lahti muukimist, mida ma tundeküllase teekonna lõpetavatel hetkedel väga enam ei viitsinud teha.

-----------------------------

Pealkiri: I Wanna Dance With Somebody
Originaalpealkiri: I Wanna Dance With Somebody
Kinodes alates: 23.12.2022
Millal nähtud: 27.12.2022
Minu hinnang: 3/5

Whitney Houstoni 80ndade poplaulud on siiani mul suured lemmikud, mida eelistan tema veel tuntumatele hilisematele paladele. Ja üks asi millega linateos suurepäraselt hakkama sai olid just need muusikalised hetked ja legendaarsete etteastete taasesitused. Need tehti järele võimsalt ja emotsionaalselt, kiskudes mind kaasa elama. Kostüümid, soengud, õhkkond ja Naomi Ackie hoiak ja maneerid on kõik aplausi ära teeninud. Kui rääkida laulja elu illustreerimisest, siis jättis film mulje kui wikipeedia ülevaade. Üks märkimisväärne sündmus järgnes teisele, ilma ühtegi juhtunut reaalselt seedimata, arendamata ja näitamata täisväärtuslikult nende mõju naisele ning tolle tõusule ja langusele. Selline kihutamine ühenda-punktid viisil elimineeris loost suurema massi emotsionaalset kaalu ja empaatiat, mida naine tegelikult oleks enam pidanud äratama ja ära ka teenis. Selline lähenemine jättis pealiskaudse ja tsipa laisa mulje. Selle asemel, et kogu elulugu võrdselt täita igast etappidega, oleks ehk efektiivsem olnud mõnele pikemalt peatuma jääda ning mõni episood vast üldse välja jätta. Samas, Whitney suhted tema sõbranna, kes ka üheaegselt kallim, ja isaga olid enam vähem rahuldavalt esitatud, et mõista nende mastaapset rolli naise saatuse vormimises. Linateos oli otsekui kollaaž laulja parimatest ja madalamatest hetkedest, mis mõjus suhteliselt adekvaatse tervikuna, kuid millel puudus tundeline sidusus. Me lihtsalt lappasime kärmelt kellegi elu raamatut, süvenemata mõnda lehte intensiivsemalt. Sellest tulenevalt toimis film üpris katkendlikult. Mitte ükski sündmus ei tule tagantjärele enam koheselt meelde, sest pea iga naise elu seik, millele ekraaniaega loovutati, oli samal tasemel, funktsiooni ja kaaluga, kui iga järgmine. Lugu takerdus tempo ja liialt ambitsioonika käsikirja taha. Õnneks, näitlemine oli hea, glamuuri oli piisavalt, ilusat ja koledat ka. Whitney, vaatamata oma probleemidele, oli sümpaatne ja tema üldist fännide vastu sõbralikkust toodi filmis mitmeid kordi esile. Lõppes kõik muidugi traagiliselt, kuigi sellegi sündmuse suutis üldine foon linateoses kuidagi kraadi võrra maha tõmmata ja teiste toimumistega samale levelile vähendada. 

Teater: "Küünik"

Tervitus!

Taas teatrilavadelt.

Pealkiri: Küünik

Teater: Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Näitlejad: Lauri Saatpalu, Karin Rask, Triinu Meriste, Markus Habakukk (Kuressaare Teater)
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 25.01.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3/5

Ootasime kaaslasega midagi küünilisemat, sest oleme parajad küünikud. Saime aga pigem küülikuid. Põhiküsimuseks kerkis, et mis on ühist küünikul ja küülikul. Kas ainuke ühisjoon oli tõsiasi, et sõnad riimuvad? Kas lavastuse kontekstis n-ö sündis enne küünik või küülik? Kumb oli enne? Kumb oli järelmõte? Mida nad täpsemalt peaksid sümboliseerima jäi tsipake ebaselgeks. Küülikuid oli lavastusse sisse pikitud küll, nt ühe skeletti mainiti ja märkamata ei saa jääda äärmiselt efektiivne poster ning raamatukaas tulipunasesse kastetud jänkuga. Kas seos võis maetud olla tõsiasjas, et samamoodi nagu on väle ja püsimatu too loomake, oli ka süžee kord siin, kord seal, üks kord ühel teemal, siis hoopis teisel, žongleerides üheaegselt rohkem pallikesi, kui jõudis manageerida, ja ei suutnud otsustada, et mida ta tahab täpsemalt vaatajale lõppkokkuvõtteks öelda, mis on põhisõnum. Ja kuidas on kõigega ühenduses küünik. Peab tunnistama, et lugu viskas õhku rohkem küsimusi ja teemasid kui suutis vastuseid pakkuda ning neid adekvaatselt käsitleda. Kohati oli lavale heidetud n-ö lööksümboleid, -teemasid ja -viiteid rohkemgi kui neil otstarvet. Mõndede kaasamine jäi silmapaistvalt lahjaks või eesmärgipäratuks. Vast tekkis fundamentaalne ebakõla just kõige pealiskaudsemal tasandil, hargnedes edasi juba süžeesse ja tolle teemakäsitlustesse. Kogu lavastuse võtmeks, nii selle lahti mõtestamisel ja, vastupidi, ukse tugevalt lukku keeramisel oli: Miks just küünik ja küülik?

Tegu on kohati materjaliga, mis passiks düstoopilisse žanri, mille süžeel on juured tänapäevases Euroopas. Ukraina sõda on läbi ja traagilise ning ühiskonda polariseeriva intsidendi tõttu on Eestis loodud sõnavabadust piiravad ning tsensuuri viljelevad Sõnavabaduse Keskus ja muud ametkonnad. Ajaraam on meelega vist tsipake ebaselgeks jäetud. Mis täpselt juhtus ning miks järgnes toimunule niivõrd karmikäeline reaktsioon ja reaalsus, arvestades kaasaegset konteksti ning meie regiooni minevikku autoriaarsusega, ei olnud piisavalt veenev. Kuidas jõuti praegusest demokraatiast sinna, kus näidend, oli sogane ja kohati mõistmatu. Detail, mida ei püütud väga põhjendada ka. Tükk eksisteeris riigis, kus tundus, et rahvas on oma inimõigused ja vabadused ilma erilise kära ja mürata lihtsalt käest loovutanud. Tahaks oma ligimestest rohkemat loota. Samas, eks see puhtalt tunnetuslik hinnang ole. Selline kodumaise kesega düstoopialaadne lähenemine oli iseenesest päris intrigeeriv ning värskendav žanriline lisaväärtus mõnda tükki, mille fookuses ei ole mingi kauge või väljamõeldud maa. Ukraina sõja kaasamine tekitas, aga kentsaka emotsiooni. Kohati positiivse, siis vastumeelse. Hea selles mõttes, et kuidagi veider oli olukorda tõdeda teatrilava vahendusel. Nagu sõja üle kinnitamine. Ja selle mõju konkreetsem tajumine, sest see ei ole enam üksnes uudistekanalites, vaid juba meelelahutuses. Etenduses teemakäsitlemine tegi sõja veelgi reaalsemaks, sest siiani on see nagu košmaarne unenägu. Halvalt küljelt, tundus aga kohati kaasamine pigem tõmbenumbrina ning kuidagi odava süžeelise elemendina, et kogupaketi kasuks enam kaalu välja pigistada. Samas, sõda mõjutab meid rängalt ja inimesel peaks olema lubatud sellest vabalt rääkida ja teemat seedida nii nagu talle vajalik psühholoogiliselt, otsekui teraapilise vahendina -- kasvõi näidendi läbi. Siiski, Ukraina sisse lisamine võib vaatajas vastakaid tundeid esile kutsuda. Kas ta just kõige mõistlikumalt kajastatud ja üldse otstarbekas ühe põhi fookuspunktina kõnetada antud kontekstis, see jääb iga ühe enda otsustada.

Süžee üleüldse jättis veidi kummalise mulje. Tegu oli justkui mitmel tasandil vasturääkiva komboga, mis ei toiminud, kuid tegelikult ikka toimis küll. Kuidagi keeruline on võtta seisukohta või konkreetselt näpuga näidata, et mis tekitas kahte eri suunda liikuvaid emotsioone. Ehk oli iva selles, et tükk sisaldab hulgi eri teemasid ja liine, kuid need jäid justkui eraldatud isolatsiooni ja ei suutnud sidusat tervikut luua. Õhku paisati katkendeid, ideid, teooriaid, õpetust, inimpsüühika loogikat ning süsteemitust, poliitikat, kurjust ja headust, ning mida kõike veel. Sellelt nurgalt oli nähtu vahva, sest kui kaevuda sügavamale, siis diskussioone ja arvamusi jätkuks kauemaks. Tükk oli mõnes mõttes nagu kollaaž eri teemadest, mis ühiskonnas praegu, kunagi ja tulevikus aktuaalsed võivad olla ning hetkel ka on. Eriti teravalt tõstis pead sõnavabadus ning kus läheb piir selle limiteerimise alal. Kusjuures, jäi ebaselgeks, mis positsiooni on autor võtnud või kas üldse on mõne seisukoha taha end paigutanud. See tegi tegelikult loo põnevaks, sest ei söödetud lusikaga sisse konkreetseid uskumusi, mida siis publik peaks tuimalt noogutades aktsepteerima, otse vastupidi, see sogasus ning ebamääratus, rääkis etendusele kasuks. Ja tekitas samaaegselt väsitavat ähmasust. Tükk jättis udususe tulemusel mulje kui jõle meta ja diip, mida oli, aga komplitseeritud lahti kodeerida. Nagu nende kahe puhul tavaliselt kipub olema. Kuid kuklas hõljus küsimus, kas püüti meelega vaatajat segadusse ajada, et puudujääke, nt klaari sõnumi sõnastamise ebamäärasus, varjata või pidigi lugu peegeldama tänapäeva maailma, kus elu ongi üks ühepajatoit ja mitte miski ei ole kunagi must ning valge. Keegi ei paku sulle ka universaalset elu õpetuse juhendit, et lõpmatust tohuvabaohust üdini sotti saada.

Lavastuses on kesksel kohal inimsuhted, isa ja poja, naise ja tema samasoolise abikaasa, mehe ja tema vastassoo abikaasa, ülemuse ja alluva, armukese ja armukese vahel. Eritasemelisi kontaktijooni tegelaste vahel võis veelgi tõmmata. Ka need suhted jäid kohati pealiskaudseks või arusaamatuks. Ega inimese tegudel ei peagi alati olema mingi selgejooneline loogika, toimime mõnikord puhtalt impulssidel, kuid oleks rohkem infot soovinud saada teatud seosete tausta kohta. Miks ja milleks? Kas mõned suhted sümboliseerisid midagi enamat, nt Heleni ja tema töökaaslase? Süsteem versus kõrvalekalduja, kollektivism versus indivism, õige versus vale, vm. Miks oli Heleni ja tema naise vahele nii lihtne kiilu lüüa? Ma armastan sind, kuid ainult nii kaua, kui meil on ühised arusaamad ja väärtused ei põrku, olgu need siis mitmetahulised probleemid või mitte -- kas oled meiega või vastu, keskteed ei eksisteeri. Kindlapiirilisemalt joonistus välja Theo ja tema isa omavaheline emotsionaalne heitlus, taasleidmine ning mingil määral keerdus ja pöördus olukorraga leppimine. Kahe mehe semutsemise seigad koos alkoholiga kolmandaks kamraadiks oli ootamatult ehedad ja just nii absurdsed kui võib oodata maani lakku täis isa ja poja tundeokse välja ropsimise maratonist. Meeste embused ja üksteise seljas lällutamine oli muhedalt siiras ning pakkus muidu "küünilisse" lavastusse inimlikku nõrkust ja andestust. Puntras suhted reflekteerisid suurepäraselt kogu ülejäänud etenduse fooni, kus kõik oli sassis, segane ja isegi sihitu, ning seda mitte ilmtingimata negatiivses mõttes. 

Aga mida tükk ikka võttis eesmärgiks publikule öelda? Kas ta teatud käsitlusi kritiseeris või pooldas? Vahetevahel võis mõista mõlematpidi. Nt "Jussikese kaheksa sõpra" ajas muigama, kuid kas teema tõstatati, et seda liialdusena esitada või igati okei normaalsusena? Kuna süžee ei jooksnud eriti tervikuks kokku, jäi vaieldavaks, mida tuli näidendist pärast lahkumist kaasa võtta. Info ja selle esitlus oli kaootiline, mis pani ajurakukesed huugavalt tööle, et kõike vaatajale heidetut ise lahti harutada. Lahtimõtestavat abiväga, nii metafoorilist ja otsekohest, jäi, aga natuke napiks, mis sundis nähtut omal käel suures osas subjektiivsesse perspektiivi asetama. See, siiski, ei õnnestunud piisavalt rahuldavalt. Kummitama jäi küsimus: mis oli loo sõnum või eesmärgid mitmuses. Tõsiasi, et maailm ongi segaseks läinud ja puudubki selge siht ning fookus, on kuidagi banaalne ja igav. Tahaks uskuda, et loos on enamat, kuid sellest rohkemast, teravmeelsemast ja õiglaselt sotsiaalkriitilisest ei saanud täies ulatuses kinni krabada. Potentsiaali oli, ohtralt, neid helgeid hetki, kus peaaegu said pihta, kuid siis ikkagi ei saanud, või kus mõtlesid, ohoo! siin on midagi asjalikku pinna all peidus, kuid see lipsas käest -- leidus lugematul hulgal. Veidral kombel tundus, et üks võtmeseik nähtu lahti muukimiseks oli purjus mehe jutt Leninist, õuntest ja sitast. Lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Kui vaid oskas selle pusletüki õigesse kohta paigutada. Või oli tegu ikkagi jokkis mehe sonimisega ja publikule kärbeste pähe ajamisega? Just see teadmatus ja laialivalguvus olid nii tüki võluks kui valuks. 

Kes oli laval küünik? Kes oli küülik? Kas kõik olid samaaegselt mõlemat? Või ikkagi ei leidunud kumbagi laval? Jah, mõnes mõttes olid kõik millegi eest minema silkamas, midagi ignoreerimas või pead liiva alla toppimas. Jah, olid ka kõik teatud viisil kibestunud, illusioonitud ning ümberringsesse mingi üleolevuse ja tüdimusega suhtuvad, õrnalt ehk tõesti küünilised. Elu pärast sõda teeb vist kõigist omamoodi küünikud. Otsekui kaitsemehhanismina. Lavastuses leidus intrigeerivaid mõttekäike ja teemaristumisi. Selles oli midagi sügavat ja salapärast. Midagi käega katsutavat ja tuttavlikku, kuid millegipärast ei suutnud sõrmed kunagi täielikult haarata seda mida vaataja nina ette peibutusena rippuma paigutati. Näidendi lõplik eesmärk jäigi adumise ulatusest välja. Killukesed sai kokku korjatud, kuid tegu oli otsekui pusletükkidega eri piltidest. Näitlemine oli soliidne. Lavakujundus igati meeldejääv ja konteksti passiv, lastes toimuval aset leida paberilehe hunnikutel, mis katsid kogu lava piirkonda. Ning kasutati veel muid nutikaid lahendusi nagu varjumäng, et nähtavat dünaamilisemaks muuta. Kokkuvõttes, oli tükk nagu vastus millegile suurele ja tähtsale, mida küll anti maitsta, kuid mille tõeline olemus ja kogemisvõimalus jäi katkendlikuks ja kättesaamatuks. 

Teater: "Kolm õde"

Tervitus!

Uuesti teatrilavadelt.

Pealkiri: Kolm õde
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Jane Napp, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Märt Avandi, Karl-Andreas Kalmet, Enn Keerd, Ingomar Vihmar

Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 27.11.2021
Millal nähtud: 24.01.2023
Minu hinnang: 3/5

Olles esmases kokkupuutes käesoleva palavalt armastatud, laialdaselt kiidetud, klassikaliste hulgast klassika koorekihi kuuluva näidendiga, tekkis esimeses vaatuses segadus. Aju ei suutnud kuidagi aduda, kuidas peaks klappima nähtava originaali väidetav ovatsioonidega pärjatud geniaalsus, selle Segasumma suvilaga, mis silme ees lahti rullus. Reast lahkus paar lausa keset vaatust, ei vaevatud isegi vaheajani ootama. Kui kolleeg sai päeval teada, et plaanis on "Kolm õde", siis oli küsimuseks: "Kas see ikka omas keskkonnas, mitte jälle modernne versioon?" Vastus: "Reklaampildil nägin, et ikka vana aja hilbud seljas, seega, kindlasti mitte kaasaegne." Lavale astusid, hämminguks, siiski tegelased küll dressilaadsetes pükstes, džemprites, ühel peas mütsilätu viisil, mis mõnele jorsile kombeks. Esimene vaatus oli kui eneseületus, eeldan, et mitmetele saalis. Oli alla andjaid. Kes vastu pidasid, siis teine kulges juba libedamalt. Selleks hetkeks oli võimalik loo eripärast sotti saada ja selle lainepikkusele end paigutuda. Oeh, aga kui vaevaline ikka esimene osa oli. Nähtus oli mingi veider skisofreeniline joon. Said aru, et midagi nagu ei klapi, kuid mis see miski täpsemalt on, seda ei olnud võimalik konkreetselt välja tuua. Esmaarvamusel eeldaks, et püüti tsipa üleoleva tagamõttega teha alglugu kuidagi eriliseks, ekstra diibiks ja muuta midagi, mis võib-olla seda ei vaja. Samas, oli lavastus üllatavalt eneseteadlik, elimineerides eelneva uitmõtte. Näidend andis otsekoheselt mõista, et ei ole klassikaline versioon, tunnistades, et võtab ebatraditsionaalse suuna stseeniga, kus üks tegelane tuleb saali kõrvaluksest ja talle antakse mõista, et tegu on vale saaliga ning ta talutatakse publikuuksest taas välja. See minema kihutatu oli lavastaja, mis tegi lükke nutikaks, äärmiselt nutikaks, ja mõjus demonstreerivalt on point. Ridade vahel vihjati, et proovime midagi teistsugust, katusega lihtsalt vaadata, et kas läheb peale või mitte. Tükk oli justkui lavastaja käte vahelt minema lipsanud ja elas nagu omasoodu. Igati vahva ja mõistlik suhtumine millegi uusversiooni!

Etenduses leidus ülemäära rohkelt ebakõlasid, mis algnesid mitmest eri aspektist. Kohata sai vastanduvaid kontseptsioone, visuaali ning mõttekäike, mis esitasid nähtavaga kontakti leidmisel väljakutseid. Alati ei peagi kõik toimima sujuvalt ning läbi ja lõhki loogiliselt, kuid tükk oli otsekui üle kivide ning kändude hüppamine. Peamine vastasseis peitus tõsiasjas, et lugu kategoriseerub end antud variandis komöödiaks. Paistab, aga et juba näidendi esmaesitlusel, aastal 1901, oli autor nördinud, sest oma arust lõi ta midagi, mis pidi olem helge, motiveeriv ning humoorikas. Publik nägi süžees, siiski, nimikangelaste üksildust, lõksus olekut ning kaotatud unistustega trööstitut leppimist. Ehk peitub iva pakendis, esitluses, dekoratsioonides, kehakeeles, toonis ja milles kõike veel, kuid komöödiast oli asi kaugel. Liigitaks nähtut draamaks või isegi kergeks tragöödiaks. Keeruline on empaatilise inimesena jälgida kellegi õnne ja ambitsioonide hävingut ja siis naerda. Lugu ei suutnud olla piisavalt teravmeelne, sarkastiline, irooniline või kuidagigi üle võlli, et toimuvat mitte piisavalt tõsiselt võtta ja esitatus märkimisväärset koomikat märgata. Jah, humoorikaid elemente leidus, kuid neid võib ette tulla ka tragöödiates. Viimasesse võib pikkida sisse naljakaid detaile, kuid tragöödia on siiski tragöödia, ükskõik kas nimetada seda komöödiaks või mitte. Antud kontekstis tegi huumori punnitamine ja sellise kategooria peale surumine loo kuidagi groteskseks, pisendades tegelaste läbikukkunud saatusi kui midagi mille üle irvitada. Naljad tabavad märki, kui nad on sundimatud ja loogilised, minnes mitte vastuollu vaataja moraali ja õigluskompassiga. Tähtis on ka sarnasuste leidmine, nt kindlasti tunneb publik ennast ära naiste elamata elus ja luhta läinud potentsiaalis, kahetsuses ja masenduses, igatsedes midagi, mis on möödanik. Jah, mõnikord on teraapiline naerda ühises õnnetuses ja hinnata saatuse irooniat. Ce'st La Vie! Naerad tegelastega koos, mitte nende üle. Kahjuks, sellist tüüpi meeleolu lavastus ei pakkunud. Võib-olla keegi lõi seose, kuid saal ei rõkanud just verbaalsest vastukajast. Võib muidugi olla, et lavastus pakubki huumori kõrgemat pilotaaži, äärmiselt peent komöödiat, milleni minusugune tavaline pisike inimene ei küünid ega mida adu. 

Süžee oli kõike muud kui lootusrikas ja meeleolukas. Pigem siis juba õpetlik, kui otsida midagi elujaatavat. Õdede olukord tuletas meelde uueaastalubadusi. Tegevusi, mida usinalt planeerid, kuid mida ellu ei vii. Tiksud ja tiksud, aeg läheb, kuid kuskile sa ei jõua. Inimene teeb plaane ja jumal vaid naerab. Ise saboteerid end või teeb seda saatus, kuid lõpuks on eesmärgid tabamatud, mandud ja, nagu Irina halas, oled juba 23. aastane ja elu ongi tegelikult läbi. Peab tunnistama, et see seik oli tõesti muigama panev ja just sellist iroonilist ning ajuvaba koomikat oleks lavastus rohkem pidanud sisaldama, et oma isepandud žanri ootusi täita. Samas, see detail oli humoorikas tänapäeva kontekstis, kuid 19. sajandil oli see depressiivne ilustamata tõde. Seega, mitte naljakas. Kohati pani suunurki tõstma ka pidevalt mainimine, et kui väsinud keegi on: sa oled nii väsinud, tema on nii väsinu, ma olen nii väsinud. Tegu oli populaarseima sõnaga tüki jooksul ja tegelaste keelel. Pidevalt konstateeriti seda fakti, kuid mingit emotsiooni ei tundunud seal taga olevat, sest keegi üksteisele konstruktiivset abi või tuge ei pakkunud. Selline tegelaste hädaldamine ja kuidagi oma probleemides marineerimine ilma, et nad reaalselt võtaksid ette samme olukorra parendamiseks, oli vast kõige inimlikum, kuid nukram aspekt kogu loost. Õed tahtsid minna tagasi Moskvasse, rääkisid sellest pidevalt, kuid ei liigutanud lillegi, et oma sihini kasvõi millimeetrike lähemale astuda. Linn on neile otsekui tõotatud maa, sest ega nad seal kunagi elatud ajast midagi ei mäleta, kuid peab see ju olema parem, kui praegune uugabuuga. Igal pool on parem -- Moskva sümboliseerib ideaali ja paremat elu. Esimeses osa loost olid plaanid suurejoonelised, vennast saab teadlane, õed on jälle metropolis, kuid hiilgav tulevik jookseb lörri. Vaatajana on äärmiselt lihtne ennast olukorraga samastada ning paralleele leida. Eks kõigil on olnud ootusi, mis ei täitu, kas endast või välistest teguritest tulenevalt. Süžee ajatus ja võrreldavusmomendid on tüki peamised müüginumbrid, sest vaevatu on ennast kohati tegelastes ära tunda ja melanhoolia hoovustel kaasa tirida lasta: mis kõik oleks võinud olla...

Petetud unistustega võivad kaasneda pahed ja emotsioonid, mis olukorda enamgi mülkasse ajavad tirida. Vend leiab omale naise, kes võtab võimust ja hakkab toda petma. Moraal sellest liinist: ära naera kellegi rohelise vöö ja riidevalikute üle, sest selline alandus jääb pealispinna alla pulbitsema ning, kui toimub võimuvahetus, siis jääb peale kunagi pilgatu. Nataša on üldse selles mõttes intrigeeriv tegelane, sa tunned talle alguses kaasa ja hiljem vihkad. Kas ta oleks selliseks muutunud kui õed oleksid temasse vähem üleolevat suhtunud? Nagu selliste lugudega ikka, tulevad mängu alkohol, sõltuvused ja hasartmängud, ning peatselt on taamal terendamas armastatud kodust väljatõstmise oht. Või, kui seda ei juhtu, siis viskab uus perenaine õed tänavale. Kuid kõige suuremaks komistuskiviks saab karakterite võimetus, nõrkus, staatilisus, kinni olemine minevikus, hoolimatus, idealism, otsustamatus, passiivsus ja silma kinni pigistamine. Iga tegelane saaks midagi ette võtta, et olukorda leevendada või hoida ära lähenevat traagilist madalseisu, kuid pigem jätkatakse ebatervet joont ja nii sõidadki vaatajana kaasa rongis, mis kohe kohe vastu puud põrkub. Omamoodi huvitav oli jälgida mehi, kes süžees pigem kõrvalkarakterid, kuid tol ajaperioodil pigem eestvedajad ja domineerivad pidid olema. Õdede elus oli hunnik vastassoo esindajaid, kes pidevalt neid väisasid ja oleksid pidanud toetama, kuid kes tekitasid naistele pigem probleeme, komplitseerisid olukordi ning paistsid eri põhjustel nõrgad. Meeste funktsiooni illustreeris suurepäraselt samovar, mis Irinale ühe poolt nimepäevaks kingiti -- kohatu ja kasutu. Nad olid omamoodi isegi õnnetumad tegelased kui õed, kes natukegi selgroogu ja aktiivsust välja näitasid, võrreldes meestega, kes lihtsalt liikusid vooluga kaasa -- duellile surema, järgmisesse sõjaväe staapi järgmises linnakeses, vaimse murdumiseni, pere laostamiseni, jne. Peab ikka päris murtud depressiivne isik olema, kui sul on täitsa kama kaks, et naine end pidevalt tappa üritab. Taas kord tuleb tõdeda, et kus peitub huumor või mis siin küll naljakat olla võib? Imestamapanev.

Kui etendus algab tegelastega modernsetes kostüümides, siis samm sammult vahetatakse rõivad ja soengud ajalooliste vastu. See oli järjekordne ebakõla, mis loo kulgemist ja vaatajana mõistmist pärssis. Vaatamata naiste juusteseade omapärasele ägedusele. On asju, mis on universaalsed ning mis ei kannata, kui neid ühest perioodist teise tõsta, kuid tihtipeale ei ole ülekanne piisavalt sujuv või mõistlik. Ukseavad, mis täidetud laperdavate kile narmastega ning hoone, mis on otsekui ehitamise käigus hüljatud ja pooleli jäätud, teoorias, sümboliseerib süžee ühte keskset kokkupõrget -- unistused ja ootused, mis kunagi valmis ei saanud, nagu maja, mis lõpuni püstitamata. Riietega seoses võib ka meta tasandilist taustapõhjendust välja kaevata. Nt modernne versus vanamoodne. Tegelased liikusid ajas justkui tagasi, selle asemel, et oma ambitsioonide ja soovidega edasi areneda. Seda peegeldasid rõivad, mis viitasid nagu regressile ja progressiivsuse vallas vastupidisele suunale. Vaatamata võimalikele meta põhjendustele dekoratsiooni ja visuaalivalikutes, ei olnud nähtu ning sisu piisavalt sidus, et laval toimuvat kerge haarata ja tabada. Tekkis võõrastus ja vaimne distantseerumine, mis võib olla üks tõuge publiku enneaegsele ära minemisele. Diibist rääkides, kas tundus, et õed siiski suutsid pea püsti minevikule, nii heas kui halvas, selja keerata ja tuleviku poole sammuda? Äkki on lootust arvata, et edaspidi on helgemad ajad ees? Kuri nõid Nataša räägib finaalis kuidas ta kavatseb maha võtta puud pere kodu juures, mis ehk sümboliseerib olnu julma hävitamist ja kadumist. Õed saavad lõpuks edasi liikuda ja möödaniku maha kanda. Kõik mida nad on soovinud, millest on hoolinud on põhimõtteliselt hävinud, nende lapsepõlv, ootused ja plaanid. Minevik, koos puudega, tuleb ära lõigata. Kui kaevuda ja tahta piisavalt, leiab alati seletuse ükskõik millisele detailile. See, kas kombona kõik toimib, see on natuke teine teema. Selles mõttes oli etendus üpris põnev, sest andis alateadlikult vihjeid, et vaata sügavamale ja püüa kiigata pinna alla, et avada salamaailm, mis tõotas süžee eesmärkidest kõikehõlmavat sotti saamist. Iseasi, kas pärast põhjalikku enda ja tüki hingesoppidesse kühveldamist, midagi reaalselt leida oli või mitte.

Huvitaval kombel, ei tõusnud trupist keegi iseäranis esile. Seda üldsegi mitte negatiivse tõdemusena. Esitused olid ühtlasel tasemel ning seltskond klappis ja mõjus ühel sagedusel olevat. Tegelaste energiat võib kirjeldada lavastuse ühe lemmik iseloomujoonega: väsinud. Taaskord, üldse mitte kui puudusena. Oli selgelt tunda, et karakterid päriselt olid ka kurnatud ja tüdinenud. Kohati isegi tajutavalt apaatsed. Kogeda sai erineva nurga alt vaevatuid, kes kõik erineva suhtumisega oma habrast seisu välja elavad: kiusu läbi ja teiste peal tallates, laulu ja lulliga, ebanormaalse positiivsuse ja leppimisega, otsekohesuse ja äkilisusega, jne. Iga tegelane esindas üpris veenvalt eri tahku kõiksugu seisunditest, milleni rahulolematus võib viia. Variatsiooni oli ning näitlejad tõid nüansid kenasti välja. Enim tõusid esile ja paistsid silma Carmen Mikiver -- ainuüksi talle otsa vaatamine imes eluenergiat (heas mõttes ja veenvalt) --, Andrus Vaarik, kes oli edukalt samaaegselt nii ärritav ja haletsusväärne, ning Jane Napp, kes oli kleenuke ja kaunike, kuid salvas nagu madu. Trupi koostöö ja üheks tervikuks õnnetusehunnikuks sulandumine läks korda. Nad andsid süžee masendavat õhustikku ideaalselt edasi. Taaskord, kuidas siia peaks mahtuma komöödia aspekt? Siiski, vaatamata soliidsele näitlejatööle ning värvikatele valikutele loo edasi andmises, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et tükis oli ülemäära vasturääkivusi, mis tegi kogu komplekti kuidagi konarlikuks ja eemale peletavaks. Keeruline oli leida pidepunkti, sest sulle püüti mingi detailiga väita üht, aga illustreeriti hoopis midagi teist. Et näidendi olemusega harjuda ja seda aktsepteerida, võttis ebamugavalt kaua aega, faktiliselt kogu esimene vaatus. Tegu on kahtlemata omanäolise versiooniga klassikast, mis esmakokkupuuteks näidendiga vast eriti ideaalselt ei passinud.

Raamat: Eriliste eri "Tahaksin süüa su pankreast" ja "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta"

Tervitus!

Natuke teistsugused raamatud.

Pealkiri: Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta
Autor: Ottessa Moshfegh
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Olen täitsa kahe vahel. Kas see oli üks vingemaid raamatuid, mida kaua olen lugenud, või oli see üks jälgimaid -- midagi vastumeelset ja vastikut. Äkki mõlemad samaaegselt? Kindlasti oli tegu, aga meeldesööbiva teosega, mis nagu püüdis šokeerida, samas, tundus nii realistlik, teisalt, täielik fabritseerituna mõjuv jura, siis jube diip, ja jällegi ikka äärmiselt pealiskaudne, eputav ja enesest liiga heal arvamusel. Mis täpselt oli autori eesmärk, et mis emotsioone ja kumba äärmusesse lugeja peaks end paigutuma, jääb siiani mulle selgusetuks, kuigi on möödunud juba kolm kuud sellest, kui raamatu kinni panin. Võtsin aega, et loetu üle natuke pikemalt mõtteid mõlgutada, enne kui tunded kirja panen. Kohati jättis tekst mulje, et autor püüab lihtsalt enda andekat kirjutamisoskust demonstreerida, oma eriti värvikate kirjeldustega komplimente kerjata, ja on lihtsalt tähelepanunäljas. Teisalt, kriipis kuklas arusaam, et äkki tahab ta ikkagi midagi sügavat ja tõsisest edasi anda. Tal on kindel sõnum, olgu siis narratiivne ja tekstiline pakend selle ümber ükskõik kui üle võlli ja tülgastav kui tahes. Tundus, et autor püüab fookust tõmmata sellele, et modernne maailm on segaseks läinud, inimesed on vaimselt haiged, hoolimatud ja pinnapealsed. Siis, aga välgatas, et autor ise ja tema loodu kannab täpselt seda sama sõnumit ning on ehe näide sellest, mida esmapilgul tundub, et kritiseerib. 

Loo keskmes on kaunis, blond, peenike, tark, kõrgharitud, rikas ja üleüldse naine, kellele saatus on materiaalselt ning füüsiliselt andnud kätte kõik kaardid. Jah, lähedasi ja pere tal enam ei ole, ning vanematega ei olnud ka vast kõige soojemad tunded. Tal on vaid üks sõbrants, Reva, ja nende vahel on pigem selline omamoodi vastastikune parasiitlik side. Peategelase vähesed inimsuhted on omadega rentslis ja erinevat sorti toksilised. Naisel on elust kõrini, ta on kõigest tüdinud ning tahaks lihtsalt pikema perioodi maha magada, et äkki ärgates on tema enda seisund ja ümberringne eluolu kuidagi paranenud. Ta tahab põgeneda päris maailma eest ja on võtnud endale äärmiselt apaatse ja ükskõikse suhtumise kõige ja kõigi suunas -- naine on enesekeskne, ükskõikne ja reageerib vaid enda füüsilistele vajadustele, kui sedagi. Võib ju öelda, et peategelane (kelle nime ei öelda), kannatab karmi depressiooni all ning raamat püüab tähelepanu pöörata sellele, et ükskõik kui imelius sa ei ole või rikas, vaimse tervise hädad võivad hävitada keda iganes ning naise käitumine ideaalselt peegeldab seda, mis võib olla depressiivse inimese maailmapilt. Kuidas näeb reaalselt välja selle mentaalse haiguse all kannatamine läbi vaevalise silmade, kus kõik ei paista enam ratsionaalselt. Raha ja füüsiline perfektsus ei kaitse vaimsete murede eest. See vast oli süžee üks fastsineerivamaid aspekte, maalides groteskse pildi inimesest, kes on omadega nii puntras, et tal on kõva savi kõigest. Samas, mingi hetk sundis mind kõõrdi vaatama tõsiasi, et autor pidevalt ja koguaeg mainis kuidas peategelane on nagu modell ja kui rikas ta ikka on. Milleks see vajalik oli? Pigem soodustas nende detailide nina alla hõõrumine fakti, et naine ei olnud just eriti sümpaatne. Seega, oli keeruline talle kaasa tunda. Enamgi veel, ma pole ammu enam lugenud raamatut, kus tegelased olid viimseni ebameeldivad ja lausa jäledad. Ehk oligi see autori eesmärk? Panna lugeja proovile. Depressioon eeldab empaatiat, kuid mis siis, kui selle all kannataja esindab kõike, mis kaastunnet lämmatab? Olgem ausad, kui peategelane oma kunstigalerii töökohalt lõplikult lahkudes sinna fekaali ma punnitas -- paika, kus tegelikult temaga ju ebaõiglaselt ei käitutud -- siis, vabandust, sellist egotsentrilisust on keeruline taluda. Tüüpiline: mina ja maailm sündroom. Depressiooniga või ilma.

Kuna peategelane oli ennast mentaalselt maailmast täienisti ära lõiganud, siis oli kogu tegevust naise vaatevinklist jälgida päris kohmetuma panev. Ta nägi kõike, parimal juhul, nii nagu nad ilma ilustamata on. Halvimal juhul, keskendudes vaid inetutele aspektidele, visates õli tulle ja läbi oma tülgastava suhtumise prisma kirjeldades kõike ja kõiki enda ümber ekstra hullult. Selline üdini aus, kuid negatiivne vaade, võis kohati mõjuda tohutult värskendavalt ja orgaaniliselt. Ei mingit emotsiooni või ilufiltreid, lihtsalt nii nagu reaalsus on. Tirides inimeste hingesoppide koledamaid olemused välja ja kaotades kogu pinnapealse klantsi. Teisalt, võis selline brutaalselt halvustav suhtumine väsitada, häiriv olla ning jätta tunne, et šokeerimisega püüab autor varjata midagi muud, nt seda, et lugeja liiga sügavale ei kaevuks ja avastaks, et tuum on tühi või täis autori eneseimetlust ja varjamas tõsiasja, tegu on sensatsiooni otsiva looga, kus on palju kära ei millestki. Tekkis kahtlus, et kas autor kritiseeris tänapäeva maailma, oma tegelasi ning sotsiaalseid mustreid, mida illustreeris, või teeskles, et on meeletult sotsiaalkriitiline, ise samal ajal pihku itsitades ja eksponeerides vaid oma koloriidset ja huumorikat kirjutamisstiili, peitudes ahhetama paneva süžee taha, sest tegelikult ei olnud tal midagi erakordset öelda? Üks hetk selline üllatamine ei toimi ka enam, sest kui pidevalt lugejat igast kummalise ja ilge infoga loopida, siis mingis etapis ei oma see enam soovitud efekti ning võib tüütama hakata. Isegi koomilised elemendid ja absurdse hõnguga ootamatud arengud kaotavad oma võlu. Samas, peab tunnistama, et annet autoril, eriti ilmeka, elava ning kaasahaarava teksti kokku vorpimises tõesti lademetes eksisteeris. Kusjuures, ei olnud loetav ka eriti raske läbi sumbata ning pigem voolas. 

Aga mis siis lõpuks saab? Kas peategelane läheb edukalt talveunne ja ärkab maailmas, mis on helgem ja kasutajasõbralikum? Nii ja naa. Tuleb arvestada sellega, et tegevus toimub 2000ndate ümber New Yorkis ning palju aitab kaasa lugemisel selle perioodi eluolu, popkultuuri ja sotsiaalse/poliitilise õhkkonna tundmine. Möödunud on paarkümmend aastat ning kuidagi nostalgilise emotsiooni sai lugeda detailidest, mis minu lapsepõlves aktuaalsed olid. Eriti äge oli videomakkide ajastu meeldetuletus. Sel perioodil toimus selles linnas ka üks massiivne tragöödia. Kuidagi varieerudes tülgastava ning geniaalse vahel toimis viimane pisike peatükk, kus peategelane otsekui on muutunud ja suudab näha maailma nüüd mitte ainult läbi oma mustade prillide. Samas, see hetk ja kontekst, millega seoses see taas avastatud positiivsusealge manifesteerub, oli õõvastav, mille peale ei teadnud, kas see on märgiline ja meisterlik lähenemine või siis tõesti võigas. Pahviks lõi see kindlasti!

Kokkuvõttes, ma ei tea, kas tegu on sellise tüüpilise meta tasandil, ülespuhutud ja punnitatud diip poosetaja teosega, mis tegelikult imetleb vaid oma tagumikku, või on see tõesti ehmatav kõverpeegel tänapäeva vaimselt haavatud maailmast. Intrigeeriv lugemine igatahes!

---------------------------------------

Pealkiri: Tahaksin süüa su pankreast

Autor: Yoru Sumino

Kirjastus: Hea Lugu

Ilmumisaasta: 2022

Minu hinnang: 3.5/5

Mis värk jaapanlastel on nende surmavate haigustega? Või olen puht juhuslikult nende draamades, nii ekraanil kui kirjanduses, just selle looliiniga kogemata liiga palju kokku puutunud. Romantilised süžeed kipuvad lõppema olukorraga, kus üks pool avastab, või teadis juba alguses, et on peatselt siit ilmast lahkumas. Selline valik on pisarakiskuja, kuid ei tee paari suhet ja teekonda eriti romantiliseks, sest lahendus mõjub sunnitult ja tsipa silmi pööritama panevalt. A la, noh, kuidagi libedalt on siiani läinud, ärge öelge, et üks kohe otsad annab! Rohkemgi, kui korra, on sellisele uitmõttele järgnenud ohooo-moment, et, jah, ja avastatigi kellelgi taas üliharuldane tõbi. Või jäädi auto alla või veel midagi täitsa lambikat. Igatahes, antud teos ei varjagi, et loo fookuseks on surmavalt haige teismeline tüdruk, kes püüab elust viimast võtta ja ei lase, vähemalt pealiskaudselt, enda situatsioonil segada tundmast kõigest ümbritsevast rõõmu. Pelgasin natuke juba eos, et teos saab olema kuidagi ebarealistlik või üle võlli elujaatav või olukorda liialt lihtsustav või täis eneseabiraamatulikke moraale ning õpetusi või kuidagi näpuga vehkiv ja, samal ajal, võltsil kriiskav: "Võta igast päevast maksimumi!!!" Mingi kraadini lugu ka seda kõike oli, kohati, aga hoopis vastupidise külje pealt, tunnustavas mõttes. Üllatusin, kui väga mulle tegelikult raamatut lugeda meeldis.

Süžee keerleb ümber vastandlike iseloomude ja ellu suhtumistega klassikaaslaste ümber. Poisi, kelle nime saame teada alles lõpus, ning tüdruku, kelle saladuse kaaslane avastab. Nimelt on tüdruk hääbumas pankrease vähki ning ülikooli ta kunagi ei jõua. Igatpidi erinev paar, ekstravert ja introvert,  hakkab koos aina rohkem ja rohkem aega veetma, leides üksteises just seda, mida nad hetkel kõige enam vajavad. Kellegi, kes võtab teist nii nagu ta on, mõistab, ei esita esialgu liiga palju küsimusi (see peatselt muutub "Tõde või tegu" mänguga) ning kellega saavad mõlemad olla just need, kes nad tegelikult on, ilma et peaks teesklema. Neid ühendas tüdruku saladus ning poisi eraklikkus. Kõlab nagu suur ja karvane hunnik klišeed, kuid tegelikult oli side paari puhul ootamatult südamlikult, orgaaniliselt ja kaasahaaravalt esitatud. Kartsin puiseid ja kentsakaid vestlusi, kuid dialoog kahe vahel voolas, oli põnev ja sügav, ilma, et liiguks ülemäära filosoofiliseks teismeliste kohta või jätaks kunstlikult pinnapealset muljet. Mulle meeldis kui loomulik jutuajamine tundus ja kui sümpaatsed kaks tegelast olid. Ja tüdruku parim sõbranna ka, kes oli vahepeal otsekui kurjami rollis, aga omamoodi täitis hoopis kolmnurga viimast otsa selles ebatavalises püramiidis. Ma mõistsin vaevatult kõiki kolme, miks nad käitusid nii ja olid nagu olid. Tegelased, nende tegemised ja omavahelised keskustelud olid loo südameks. Karakterite areng suhteliselt lühikese romaani kestel oli selgelt tuntav, naturaalne ning loogiline. 

Sellist tüüpi raamatus on tahes tahtmata alati mingeid õppetunde, mida jutt püüab edasi anda. Naudi elu, sest kõik võib homme lõppeda. Suhted teistega teevad elu eriliseks ja elamisväärseks. Inimesed võivad sind üllatada, anna neile võimalus. Ja palju muud. Kui selline näkku kargav moraalitsemine oleks tõsiselt närvidele käinud, siis teksti vahel leidus ohtral kõiksugu mõtteteri ning õpetlikke kilde, kuid neid ei hõõrutud nina alla. Sa tõdesid ja võtsid vastu, kuid ei tundunud, et neid surutakse kurgust alla. Ma ei ole nimelt sellise kirjanduse fänn, isegi kui eesmärk on õilis ja mõtted on asjalikud. Ehk siis, ka selles aspektis, kus libastumine oli tõenäoline, suutis lugu hoida mõistlikku liini. Kuni selle hetkeni, kui autor ei suutnud end tagasi hoida ja ületas hea maitse piiri. See leidis aset viimases kümnendikus. Kuni sinnani oli kõik suurepärane, aga oli vaja ikka hea asi lörri ajada. Kui elupäevade lõpp on lähedal, siis, vaate ette, et sa ikka iga sekundit naudid, sest võib juhtuda midagi ootamatut. Ära eelda kunagi midagi. Valitud suund süžees oli täitsa välk selgest taevast -- mitte positiivses mõttes. Mis oli eesmärk? Et, isegi kui varsti on minek, võib see olla veelgi lähemal, seega, vaata, et oled veendunud, et ikka igast igast igast sekundist viimast võtad? Mulle oli selle täitsa kohatu ja ebatõenäolise juhtumini raamat tohutult peale läinud. Pärast seda, aga kratsisin kukalt. Mis aset leidis, ei olnud 100% metsast, sest eelnevalt vihjeid teemale teksti pikiti, kuid tulemus oli kõike muud kui usutav ja tõsiseltvõetav. Oeh... no mis siis ikka.

Kokkuvõttes, fataalsed lood ei ole kohe üldse minu maitsele, kuid antud raamat oli ootamatult helge, elujaatav ja soe, koos soliidsete tegelastega, mis ei ületanud õhkõrna mõistlikkuse ning usutavuse piiri -- kuni seda ikka tehti. Kui oled piisavalt Jaapani anime ja mangaga kursis, tead, kuidas nende lood üldiselt kulgevad, mis on eripärad ja tunnusjooned, siis ei ole raamat eriti võõrastav ja kujutad silme ees ette mõnda anime filmi, näiteks. Kui nende meediumidega on kokkupuude põgus või olematu, siis võivad teoses mitmed detailid veidralt mõjuda, sest nende eluolu ja kultuur on omajagu erinev sellest, mida meie Eestis normaalseks peame. Olles Jaapani pakutavaga sina-peal sain nautida nüansse ja konteksti ning pean tõdema, et raamat on kiiduväärt. Tõesti. Isegi kentsakas pealkiri on kontekstis palju tähendusrikkam ja asjakohasem kui esmapilgul arvata. Kui vaid see n-ö puänt ei oleks nagu kuristiku äärelt alla koperdamine. Samas, viimane peatükk oli muhe ja nunnu. Ja silma märjaks tegev.

Teater: "39 astet"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: 39 astet
Teater: Ugala

Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Martin Mill, Aarne Soro, Tarvo Vridolin ja Marika Palm
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.12.2022

Millal nähtud: 09.01.2023 (Salme Kultuurikeskuses)
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, tõotatud päev oli saabunud! Meeleheitlik otsing ühe mahlase ja mõnusa komöödia järele, mille vastu on janu sama intensiivne nagu kõrbes ekseldes vee leidmise nimel. Ühe hea humoorika lavastuse järele, kus puhtsüdamlikult saab naerda ja seda mitte piinlikkusest. Kus killud tabavad märki, mõjuvad ehedalt ja pakutu ei baseeru lapsikutel labasustel või eeldusel, et publik tunneb mõnu kellegi järjepidevast koperdamisest ühe ja sama asja otsa. Otsing oli jõudnud finaali. Kuidas võikski üldse aimata, et selline maailmas paljumängitud, kiidetud ja populaarne etendus tohutu pettumuse valmistab? Broadway ja West Endi hitt? Sellist tulemust ei osanud ette ennustada metsikumais unenägudes. Kohale sai pekstud nädala esimesest tööpäevast räsitud sõbranna, kes on esmaspäeviti kultuurisündmustele kategooriliselt vastu, ning kellele sai lubatud taevas ja maa kokku, sest reklaamitud sai lavastust kui hiilgavat huumoripommi, mis on ennast tõestanud ja tõenäoliselt just meie maitsemeelele. Noh, jah, nalja sai -- vist -- , kuid mitte meie maitsele. Pärast esimest vaatust vaikides kohviku järjekorda sammudes, vaatasime üksteisele silmanurgast otsa, kõhklevalt, julgemata esimesena välja pahvatada: Mis jama see on? Kus on lubatud komöödia? Järgmisel päeval sai loetud põnevusega etenduse arvustusi, et milles asi, kus on ebakõla, mis toimub. Tükki kiideti ette ja taha, kohati ülivõrdes. Kratsisime sõbrannaga kukalt. Ilmselgelt, oli viga taas meis, sest ei olnud võimelised pakutava huumoriga ühist keelt leidma. Mis on okei, igaühele oma, kuid hämmastama pani küll. 

Lapsepõlves sai pidevalt vaadatud kõiksugust inglise huumoritoodangut. Blackadder, Allo Allo, Benny Hill ja teised. Tol ajal oli see lõbus ning meeldiva nostalgiana on tore mõnikord neid taasavastada. Kas nad ka samal tasemel naeru pakuvad kui kunagi nooruses, siis vastus on, kahjuks, pigem mitte. Sellist tüüpi killud lihtsalt ei puuduta enam. Tahaks midagi alternatiivsemat, kui üksteise järel naljaka muusika taustal kiirtempol teineteist taga ajavad tüübid. Aga just Benny Hilli ja, sõbranna sõnul, Charlie Chaplinliku tummkomöödia stiilikategooriasse antud tükk paigutuski (kusjuures, laval astusid üles kaks tegelast Chaplini visuaalsete koopiatena -- vihje vanameistrilt saadud inspiratsioonile?). Ajalooliselt võimas, väärt ja vahva, kuid oleme vist vanuses ja eluetapis, kus pigem tahaks midagi sisukamat, head satiiri, farssi, sarkasmi ja/või irooniat. No ei meelita itsitust välja kui keegi mitu korda jala ämbrisse kinni astub. Lootus oli laval kogeda naturaalsemalt mõjuvat komöödiat, mida on võimalik tõsiselt võtta ja mis toimub omas kontekstis usutavalt. Etenduse pakutu ei olnud ehe ja voogav, vaid tundus sunnitud, kohmakas ja natuke piinlik. Sõbranna nagu rusikas silmaauku pakutud sõna, "nõmevenitamine", sobis ideaalselt kirjeldamaks seiku, kus nt peategelane paar-kolm minutit järjest oigab ja tõmbleb pealtnäha surres põrandal või keskne mees-nais paar peab läbima teetakistuse, olles käerauaga ühendatud, ning siis jäävad uuesti ja uuesti kinni, sest üks läheb üht ja teine teist suunda, või kui rongis mehed jälle ja jälle ja jälle üksteisest mööda lähevad, pressides peategelase kahe keha vahele kinni. See ei olnud naljakas esimene kord ja, seega, mitte ka oma viis-kuus korda pärast seda. Sellist tüüpi huumorit kategoriseeriks vanamoeliseks ning see läheb osadele peale, teistele, aga ei lähe. Või kunagi oli meelepärane, enam mitte, nagu minu ja teatrikaaslase puhul. Ka vaheajal kohvikus väga helde klaas veini (loe: lähker) ei teinud olukorda lõbusamaks.

See kindlasti ei tähenda, et loos ei leidunud kilde, mis muigama oleks pannud või vähemalt tunnustada, et tehti päris soliidne katse naljale, aga proovige uuesti. Leidus episoode, kus karakterimäng või kontekst olid niivõrd värvikad, et see leevendas puudujääke, korvas ärritust ning isegi kihvt välja kukkus. Üks koloriidsem näide oli majutusasutust omav Šoti abielupaar. Eesti keelde inglise ja šoti aktsendi keelelised vääratused ja arusaamatused vast nii edukalt ei kohandu, kuid Aarne Soro kelmika ja heljuva prouana oli omaette elamus. Ka teine väljapaistev paarike oli šotlased, kaks talunikku, kellest naine peategelasele saamatult, kui krapsakalt külge hakkab ajama. Vahvad tegelased, kes küll ülevõlli, kuid mõnusalt muhedad ja humoorikad oma esitustes. Just selline karakterite eripärade ja teatud iseloomuomaduste võimendamine aitas koomikale kaasa. Suurem osa lavastusest sõltus, aga füüsilisest huumorist, mis pani rõhku kellegi kukkumisele, koperdamisele, aeglasele liikumisele, tõmblemisele, ebamugavatele positsioonidele, jne. Sedasorti killud tulistasid enamusajast täitsa mööda. Sellised mitte naljakad naljad panevad tihti enam teravamalt ülejäänud publikut tajuma ning tundus, et lisaks meile, oli saalis hulgi neid, kellelt häälekat reaktsiooni ei olnud välja võimalik tõmmata. Alati, absoluutselt alati, leidub vaatajate hulgas käputäis neid, kes igast viimsestki koomilisest ja ka mitte koomilisest seigast vokaalselt valjusti rõõmu tunnevad. Ja see on tore -- siiralt. Oleksin tohutult tahtnud kuuluda just selle grupi sekka! Reaalsus oli, aga et tundsime end kaaslasega sellises äärmuslikus keskkonnas tsipa ebamugavalt. Uitmõte: Tegu on paroodiaga Hitchcocki loomingust ja too omakorda tõsisest samanimeliselt spiooniloost. Miks läksid mulle kunagi nooruses peale nt filmid "Ässad" ja "Palja relvaga", kuid antud lavastusega ei leidnud ühist keelt? Samas, kaasaegsed "Õudne film" sari ja muud samalaadsed paroodiad panevad ebameeldivusest vappuma. Ikkagi, kas asi on kokkuvõttes vanuses, meeleolus, asjakohasuses, keskkonnas, vm? 

Aitab huumorist. Olgu sellega kuidas on. Lavastus on ära teeninud respekti püüdluse eest tuua kohaliku publikuni midagi silmapaistvat, teistsugust ja absurdset otse West Endist, Londonist. Mitte muusikali! Menutüki, mis oli repertuaaris üheksa aastat, ning mis on võitnud hulgi mainekaid auhindu. Mõnikord tuleb endale, aga meelde tuletada, et kriitikute ja ka laiema üldsuse kiitus ei garanteeri, et iga vaataja poolehoid suudetakse võita. Siiski, on selgelt tunda, et vaatamata algmaterjali subjektiivselt mannetule olemusele, vähemalt põhitõmbenumbri -- huumor -- teemal, on vaeva nähtud, et koduvaatajale midagi seikluslikku ja kihvti pakkuda. Lahedat selles mõttes, et tegu on tempoka, dünaamilise ja leidlikest lahendustest pakatava etendusega, mida võiks pigem hinnata just nende aspektide eduka realiseerimise põhjal. Tüki valiku ja värvika teostuse eest annaks ettevõtmisele tugeva nelja. Kõige silmapaistvam oli näitlejatöö, sest vaid neli inimest pidid suutma täita kuskil paarikümne karakteri rolli. Mis nõudsid käbekiiret ümberkehastumist, nii vaimselt kui välimuselt, ning eeldasid kohati lausa soomuutust ning silmapilkset ühest olemuse äärmuslikkusest teise liuglemist. Võib eeldada, et näitlejate jaoks võis lavastus olla üpris kurnav ja skisofreeniline, üks peatumatu virvarr. Peale kahe muheda Šoti paarikese, tasub märkida veel ära Bondi-kurjamilikku pahalast ja tema imposantset abikaasat, kahte kantpead, kes peategelasi kord edukalt ja siis vähemalt õnnestunult taga ajavad, ning põrsast -- jah, põrsast. Isiklikud lemmikud olid, lisaks, lendurid ja kaks iidvana papit. Trupp sai rolliesitlustega igati soliidselt hakkama ning selles aspektis ei ole etendusele mida ette heita. Kiitus Aarne Sorole, Tarvo Vridolinile ja Marika Palmile lõviosa transformatsioonide kandmise eest. Vaid peategelast kehastanud Martin Mill sai enda panust tunduvalt rahulikumalt võtta.

Omaette ägedad olid lavalised lahendused ja tegevuspaikade pidev liikumine ning variatiivsus. Üksikute dekoratsioonide ja rekvisiitide abil olid tegelased publiku ees kord rongi vagunis, korteri elutoas, teatrilaval ja esitlussaalis, siis aga tühermaal, auto sisemuses, häärberis ning talumajas. Loodi tunne nagu võiks laval eksisteerida kogu universum. Ja seda vaid mõne, peaaegu, et kosmeetilise muudatusega, mis end valmis seadsid sekunditega. Mitmed lahendused ja loodud efektid oli nutikad ning paistsid vaevatud. Nt lennukiga tagaajamine, kus kasutati varjumängu, et taustal suures plaanis illustreerida kaugelt vaates taevas ja maal toimuvat, samal ajal, kui laval istuvad kaks näitlejat üksteise selja taga etendasid lähivaates äpudest piloote. Või kui rongi kohvritest said rongi kupeed, millede peal tegelased silkasid. Natuke jäi siiski kuklasse kripeldama, et kas teostus pidigi nii lihtsakoeline (aga leidlik) olema või mängis siin mingil määral rolli ka eelarve? Kohati tekkis küsimus, et kas selline mulje oli tahtlik või paratamatus. Siiski, etenduse füüsilise teostuse kallal ülemäära norida ei ole võimalik. Visuaalsest rääkides, on vaja esile tuua ka kostüüme ning grimmi koos hulga eri värvi, tekstuuri, pikkuse ja funktsiooniga parukaid, vuntse ja habemeid. Taaskord, individuaalne ja meeskonnatöö lava taga pidi vast olema võimas, et läbiti nagu maratoni, et kõik tegelaste üleminekud nii hõlpsad välja näeksid. 

Lavastuse sisu ei olnud midagi ülearu originaalset või ennenägematut. Klassikaline spioonilugu. Natuke sellise algelise James Bondilikkuse kastmega -- agent, kui ta oli veel amatöör. Või siis tuletas lugu meelde Harrison Fordi "Põgenik" filmi. Tegelikult võib ühiseid jooni tõmmata lugematul hulgal materjaliga. Enamustega, mis avaldamist leidsid pärast loo originaali. Kompott sisaldas mitmeid elemente, mida varem ja hiljem meelelahutusmaailmas nähtud. Pahaaimamatu ja elu nautiv härrasmees, Richard Hannay, kohtub kauni sakslannaga, kes talle ohtliku vandenõu info avaldab. Äkitselt koksatakse naine maha ning, lisaks peamiseks kahtlusaluseks olemisele, peab mees hoidma ära salastatud info valedesse kätesse sattumise ja suure ohu ära hoidmise. Põgeneb ta samaaegselt nii politsei kui kuritegeliku rühmituse "39 astet" müstiliste liikmete eest. Kuna tegevus toimub 30ndatel, siis ei ole keeruline tõdeda, et konflikt on Saksamaal pead tõstva äärmusliku režiimi ja Inglismaa vahel. Tegu on luurelahinguga, eelmänguga II Maailmasõjale. Lisaks kurjakuulutavalt taustaks lõõmavale ülemaailmsele kokkupõrkele, on loos mitmeid teisi ajaperioodile relevantseid või žanrile klišeelisi teemaliine. Kurjus versus headus ning, otse loomulikult, romantika. Viimane jättis millegipärast täitsa külmaks. Naise algne käitumine esimesel kohtumisel oli värskendavalt ootamatu, kuid edaspidine pidev kemplemine ja pahameel paari vahel venis pikaks ja väsitas. Eriti tüütuna mõjus selle tulemusel hotellis toimuv, mis ei olnud ei naljakas või romantiline. Lihtsalt kaks turtsuvalt siili tujutsemas. 

Olime sõbrannaga just taas teatris üht uuslavastust külastamas ja jutuks tuli antud näidend. Ütlesin kogemata, et selle pealkiri oli "29 astet". Sõbranna arvas, et see möödapanek ideaalselt kirjeldab näidendi olemust, vähemalt meie ootuste raamistikus. Tahtis olla 39, aga pidi astuma kümme astet allapoole ning ei küündinud päris kolmekümnetesse. Kuigi mitmed detailid olid eeskujulikult esitatud ja ägedaid lahendusi leidus terve lavastuse ulatuses, oli selle põhimüügiartikkel siiski huumor. Peamine valdkond, milles näidend meie silmis läbi kukkus, kuid mis pidi olema selle baastala. Hiilgav näitlemine ei tee olematuks püüdluse naeru välja pigistada olukorras, kus keegi mitmendat korda kukub. Eks see lõppkokkuvõttes maitse asi ole, kuid ei saa eitada, et lugu püüdis n-ö odava koomikaga poolehoidu võita. No ei suutnud rõõmu tunda venitamisest, kordamisest ja jalaga-tagumikku-kildudest. Enam rõhku karakterimängule oleks ehk olukorda etemaks teinud, sest näitlejad andsid endast 110%, kuid vaatamata igati ära teenitud tunnustusele julgusele, et taoline tükk mõnda koduteatri repertuaari üldse tuua, oli tulemus pigem pettumus. Seda kõike, loomulikult, minu ja mu sõbranna äärmiselt subjektiivsest arvamusest lähtudes.

Raamat: Krimi eri "Kes tappis Otto Mülleri?" ja "Sidney Chambers ja surma vari"

Tervitus!

Paar krimkat.

Pealkiri: Kes tappis Otto Mülleri?
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ohoo, täitsa soliidne kodumaine krimka ju! Ekraniseeringut ei ole näinud, eelistan raamatuid ja originaale. Lugu haarab endasse, sest kes siis kannataks mingit ennasttäis papit, kes arvab, et on jube täkk, tark, võimas, tegija ja absoluutselt kõigist ning kõigest üle. Kes kohtleb inimesi kui malendeid, kasutab neid ära, kohtleb nagu kaltse ja kasutab enda lähedasi üksteise vastu haiget tegemiseks. Tõeline kõva bisnismän. Sõge mölakas, noh, keda ei ole mingi probleem esimesest hetkest vihata. Teisalt, sunnib selline lurjus intensiivselt pöidlaid hoidma ülejäänud tegelastele, keda too konstantselt mutta trambib ja alandab. Samas, häirib tõsiasi, et terve seltskond kannatab ja laseb ennast mõnitada. Hakake juba ometi vastu! Ja siis see juhtub. Keegi otsustas, et enam ei oota. Suhteliselt alguses juba, kui Ottoke vagaseks tehakse. Kuigi sai loodetud, et mehe kohalolu enam taluma ei pea, ei ole näraka etteasted lõppenud ning põhjuseid tema suunas hambaid krigistada tuleb ülejäänud loo kulgedes vaid juurde ja juurde. Üks hetk avastasin ennast mitte kaasaelavas meeleolus ka teiste tegelaste suunas, sest kõigil olid luukered kapis. Kas nad ikka olid süütud ohvrid? Agnesel ja Gabrielil saab igatahes olema keeruline seda sibulat lahti koorida. Jah, lugesite õigesti, Agnesel ning Gabrielil. "Viimse reliikviaga" ei ole siin mingit pistmist.

Lugu rullub lahti tutvustades eri tegelaste vaatevinklit toimunust -- mis mõrvale eelnes ja järgnes. Iga spetsiifilise isiku looga paljastub uusi konflikte, potentsiaalseid motiive ning saladusi. Põhjuseid vana torakas maha koksata ladestub aina juurde ja juurde. Nt tuues oma naise ja armukese ühe katuse alla kokku, varjamata ja tundes null häbi, ei ole just midagi, mis Ottokesel enda nahka aitaks hoida. Kõigil, kes tapmise hetkel läheduses paiknesid -- naine, kaks poega, poegade uued ja endised naised, pojapoeg ja armuke -- omavad rohkem kui mitut põhjust mehe elu lõpetada. See tegi loo kahtlemata põnevamaks, sest sogas vett ja keeruline oli ette ära mõistatada, et kes oli tõenäoline kurjategija ning mis oli täpselt see viimane piisk karikas. Samas, üks hetk tundus, et liiga palju kokkusattumusi ja n-ö ootamatuid seoseid kerkis üles. A la keegi oli lapsepõlves kellegi naaber või sugulased kuidagi ühendatud, vm. Eesti on, loomulikult, üpris väike ja kõik tunnevad lõppkokkuvõttes mingit liinipii üksteist, kuid tsipake ülemäära mugavaid ühendusi leidus. Usutavus kannatas. Kes see lõpuks revolvrit käes hoidis ja lasu tegi oli mõnes mõttes ootamatu, kuid ei oleks tohtinud olla. Samas, süüdlasi oli rohkem kui see, kes otseselt mehe eluküünla kustutas. Veidral kombel, hirmutas mind peamine manipulatsioonimeister enamgi kui Otto. Olukord tollega oli niikuinii natuke kahtlane. Tundus salakavalam, ambitsioonikam, kalkuleerivam ja külmem. Põnev igatahes!

Puslet püüavad kokku panna kaks politseid, uhiuued partnerid, Agnes ja Gabriel, kel endalgi minevikust seiku, mida soovisid varjata või unustada. Kui tihtipeale jääb krimkades fookus ikkagi mõrvale ja selle kahtlusalustele ning lahendajad kipuvad olema sellised funktsionaalsed kestad, siis antud raamatus said nemad peaaegu, et sama palju värvi kui ülejäänud. Oleksin isegi natuke vähem taustainfot paari kohta tahtnud, sest mingi hetk tundus, et kaks eri lugu on end punnitanud ühte teosesse. Kui vaid nende minevik ei oleks nii masendav olnud. Põhimõtteliselt oli teose muster järgmine: sõna saab üks kahtlusalustest, jutustades oma versiooni juhtunust, Agnes ja Gabriel arutlevad/tegutsevad, sõna saab järgmine kahtlusalustest, uurijate paar arutleb/tegutseb, jne. Niimoodi, peatükk peatüki haaval, hakkab silme ette kerkima tervikpilt mõrvale eelnevatest ja järgnevatest sündmustest. Vaatevinklid, kusjuures, ei olnud alati üksteist toetavad ja omavahel klappivad. Selline formaat toimib, on selge ja arusaadav jälgida ning liigub edasi kärmelt. Mis pärsib rütmi ja tõsiseltvõetavust on, aga paar tegelast. Eriti Anneken ja tema suhe Otto vanema pojaga. Mingid teemad ja tegelased mõjusid kontekstis natuke kohatult, ebaautentselt või ülevõlli. Lisaks, üks ilmselge konflikt teoses on vastasseis rikkuse ja vaesuse vahel, mida pidevalt ridade vahelt või otse näkku kogeda saab. Jõukus on justkui midagi mille nimel veri ninast välja püüelda, midagi mida kadestada, ihaldada ja toimib kui maailma naba. Vaesus, vuih! Ma ei suutnud kahe ekstreemsuse vahel eriti endale relevantset kontakti luua. Kuid ehk Eesti eliidi hulgas selline mentaliteet äkki eksisteerigi?

Perfektne raamat ei olnud, kaugeltki mitte ka perfektne krimka, kuid lugu oli läbimõeldud, kaasahaarav ja loogiline oma kulgemises ning tulemustes. Olin üllatunud kui soliidne ja teiste samalaadsetega konkurentsivõimeline teos oli. Detektiivilugude üleküllus Eesti raamatumaasikul on ilmselge, kuid alati ei ole lood eriti sisukad. Copy-paste, paari erinevusega, copy-paste. Antud teos püüdis silmnähtavalt olla kvaliteetne ja nutikas ning oma eesmärgid suutis ta üpris kiiduväärselt saavutada. Ei midagi elumuutvat või ennenägematut, kuid igati nauditav kodumaine krimka, mida võib täitsa soovitada. Huvitav, kas ekraniseering tegi loo paremaks või lahjendas? Ei tea, kas viitsin vaadata, kuigi Jaan Rekkor Ottona tundub nagu rusikas silmaauku valikuna. 

--------------------------------------

Pealkiri: Sidney Chambers ja surma vari

Autor: James Runcie
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Mõni aeg tagasi jooksis sari James Nortoniga nimiosas mingilt Eesti kanalilt ja taustaks ta mul kippus sel aja jooksma. Vahetevahel jäi silm pikemalt vaatama, kuid üldiselt eriti ei süvenenud. Mõni kindlasti küsib, et kuidas on võimalik, et ammulisui nagu hüpnotiseeritult ei ole pilk naelutatud selle sarmika meheilu sügavatesse sinistesse silmadesse ja kuidagi stoiliselt atraktiivsesse näkku. Jah, James Norton on kena, kuid ju siis mitte piisavalt magnetiline, et ma oleks sarjale oma keskendumist loovutanud. Nii palju ta oma olekuga aga panustas, et tekkis tahtmine ikkagi rohkem sarjaga tutvuda, ning kõige loogilisem paistis võtta kätte raamat. Ilmselgelt, kujutasin peategelasena ette just toda näitlejat ning raske oli kahte meediumit üksteisest eristada. Ikka ja jälle paigutas kujutusvõime silme ette telesarja visuaalse poole koos üldise fiilinguga, värvigammaga, tegelaste olemuste ja auspaikadega. Isegi mõni juhtum tundus tuttav. Selle vastu vist võidelda ei saa, kui juba oled näinud kellegi tõlgendust. Kummalisel kombel, ainuke detail, mida ma sarjast üldse ei mäleta, oli koer. Tavaliselt loomad mul kahe silma vahele ei jää, kuid lugedes oli tõesti tore avastada, et ka üks aktiivne ja ulakas pauka oli loos täitsa esindatud.

Raamat koosneb kuuest lühikrimkast ning ei pühenda end vaid ühele kesksele lahendamist vajavale müsteeriumile. Ühelt küljelt on see hea, sest lood on kompaktsed, kiired ja nad ei ole täis topitud kõikvõimalikku mudru, et neid raamatupikkuseks venitada. Kuigi, isegi siis, mahutub süžeesse hulgaliselt kõrvalliine. Teisalt, kohati jäid jutud lahjaks ja pealiskaudseks ning enne kui jõudsid süveneda, oli asi läbi. Nende lühidus soodustas ka muljet, et kuidagi ekstra vaevatult ja lihtsakoeliselt sai need ära klaaritud. Nagu muuseas, kohe kui vaimulikuhärra natuke olukorda keskendus ja õigeid küsimusi esitas. Politsei tundus selle tulemusel eriti ebakompetentne, kuigi Sidneyil oli inspektor Geordie'st omajagu kasu. Mis sorti kuritegudega oli tegemist, võib õnneks tõdeda, et Grantchester ei muutnud Midsomeriks. Ehk siis, ei toimunud kõik juhtumid sellel ühel limiteeritud maalapil, osad leidsid aset teistes linnades ning pahateoks ei olnud ilmtingimata alati mõrv. Ette tuli ka vargust ja võltsimist. Natuke kahtlust tekitab, et kuidas suudetakse edaspidistes järgedes ja juhtumites uudsust ning varieerumist hoida ja rutiini langemist vältida, muutmata Grantchesteri mingiks patupesaks. Osasid raamatusarjal paistab olevat avaldatud kuus ning, kui arvestada, et jätkatakse sama mustrit, kus igas teoses on omakorda kuus jutustust, siis võib tulevikus tõsiseltvõetavus karjuvalt kannatada. Ehk ikkagi transformeerub ajaga Grantchester Midsomeriks või kavatsed peategelane, Sidney, reisida? Tulgu, mis tulevikus tuleb, kuid esimene osa toimis ning kõike oli piisavalt ja just parajalt mõõdukalt.

Süžee ajaraam paigutab ennast 50ndate algusesse, mõned aastad pärast II Maailmasõda. Selle tagajärjed mõjutavad inimesi ja Sidneyt ikka veel, kuid mitte näkku kargaval viisil. Selline põgus mainimine ja taustal teadvustamine andis loole nüansse ja sügavust. Mehe semmimised mitme naisega jätsid, aga veidra mulje, sest tundusid kohati pealiskaudsed, nagu mingi taustainfo või arenguetapp oleks puudu, poolik või jättis kogu asi natuke kohatu tunde. Noh, kui Sidney näeb välja kui James Norton, siis pole ime, et tal mitu romantikaliini töös -- sel juhul, tundub naljakas, et nii vähe. Teisalt, eri naispoolega paarid ei tekitanud mingit tahtmist kaasa elada, kuigi mehe kontakt sakslannast lesega esimesest loost oli üpris südamlik ja eriline, arvestades, et sõja lõpust ei olnud kaua aega möödas. See kõik jäi, aga kuidagi hektiliseks ja hekseldatuks. Ehk muutuvad suhted järgede jooksul asisemaks. Ka peategelane ise jäi esialgu natuke värvituks, andes fookuse toimunud kuritegudele, mis ei ole midagi ebatavalist krimkade puhul. Siiski, Sidney's on midagi ligitõmbavat ja inimlikku, et vast ei ole probleem tulevikus tema heledapoolsele olemuse lehele natuke enam iseloomuvariatsioone peale maalida. Kuid, eks selles sümpaatia teenimises mängis ikkagi oma osa teda kehastanud näitleja -- kui visuaal on antud, siis kontakt on kergem tulema.

Ladus ja kärme lugeda nagu iga teine muhekrimi, meeldiva peategelasega ning huvitava ajastu ja piisavalt varieeruva keskse lahendamist vajava juhtumiga. Tegu on otsekui kuue detektiivilooga ühes -- kuus ühe hinna eest -- , mida võib pidada raamatu üheks heaks kui veaks. Kindlasti jookseb kuklas loo ekraniseering, kui kokkupuude olemas, ning, taaskord, võib see fakt olla nii positiivset või negatiivset laadi. Üldiselt, ei midagi hämmastavalt uudset või nina raamatusse naelutavat, mida mõne Inglise väikse külakese keskses krimisarjas, mida on lademetes, varem nähtud ei ole. Isegi vaimulik peategelasena ei ole kaugeltki ennenägematu. Siiski, Grantchesteril on oma sarm.