kolmapäev, 26. november 2014

Etendus: "Sevilla habemeajaja" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Veidi teistmoodi ooperi elamus.

Pealkiri: Sevilla habemeajaja (Gioachino Rossini ooper)
Teater: The Metropolitan Opera HD Live Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 25 min
Millal nähtud: 22.11.2014
Minu hinnang: 4.5/5

Seekord sai esimest korda külastatud Coca-Cola Plaza pakutavat võimalust kogeda Metropolitan Opera ooperi ülekannet suurel kinoekraanil. Ning vaatamata sellele, et see hakkas hiljem kui olen harjunud (ja kestis üle kolme tunni) ja minu kõrval olev isik magas õndsat und oma norskamise saatel, siis oli tegu ääretult positiivse kogemusega.


pilt superkinod.ee kodulehelt

Üritusest:

Ülekanne toimus Coca-Cola Plaza suurimas saalis, millest pea kolmveerand oli välja müüdud, mis mind mõneti üllatas, sest esiteks, eesti keelset teksti ei olnud ju kuskil ning ekraanil olid ainult inglise keelsed subtiitrid. Kõigil oli loomulikult võimalus võtta detailsed sisukirjeldused nii eesti kui vene keeles saali ukse tagant, kuid ilma otsetõlketa ei pruugi kõik nüansid kohale jõuda. Samas aga on tegu ju ikkagi ooperiga ehk muusika on keskpunktis ning ega laval toimuv nüüd nii keeruline aru saada või tuletada ei olnud, et kogu itaalia keelsest tekstist subtiitrite abiga aru pidid saama. Teiseks, on klassika nagu ooper ja ballett, vähemalt nii palju kui mina tähele olen pannud, rohkem vanemate inimeste lõbu ning kui seda tullakse nautima rohkem noortepäraseks lõbuks peetud kinno, siis ma ei arvanud, et inimesed nii entusiastlikud ning vastuvõtvad on. Publik üllatas mind selles suhtes, kuid kui inimesi vaadata, siis oli ilmselges ülekaalus taas vanemad inimesed ning noori oli suhteliselt vähe.

Kõige värvikam tähelepanek õhtust hõlmas riietust, sest osad inimesed lähtusid ilmselgelt sellest, et tulevad ikkagi ooperit vaatama ning riietus oli vastav – elegantne kleit, kontsakingad, pintsakud jne, teine osa aga lähtus rohkem sellest, et asukohaks oli ikkagi kino ning tegu ei olnud etendusega, mis toimus selles samas saalis, seega oli riietus ka selle järgi – teksad, pusad, T-särgid ning muu kodune.

Peab mainima ka, et kahtlemata oli kõvasti mugavam nautida etendust kino istetelt, sest need on nagu mini tugitoolid, mõnus oli ennast õdusalt sinna sisse seada ja lasta enda meelt lahutada.

Metropolitan Opera teeb ülekandeid Coca-Cola Plazas juba seitsmendat aastat ning kogu ettekanne ning seda ümbritsev on väga professionaalne nii kino kui loojate poolt. Ekraanil pidevalt toimub midagi. Enne etendust on näha slaide hakkava etenduse lauljatest ja informeerivaid tekste nende repertuaarist, näha ülekannet etenduse lähte ooperisaali tegevusest ja jälgida kogu siginat-saginat, mis on vahetult enne algust, kui kõik otsivad oma kohtasid ning vestlevad omavahel. Samuti meeldis mulle kuidas loeti minuteid, mis jäänud etenduse alguseni, sest see ei alanud just täpselt 20.00 või piletil märgitud 19.55. Vaheajal oli aga võimalik näha intervjuusid lauljatega, proovi tulevasest etendusest, mis tuleb ülekandmisele ning üldist infot ja publiku ette toodi välja isegi päris eesel, kes mitmetes etendustes kaasa löönud ning intervjueeriti tema dresseerijat.

Etendusest:

Antud etenduses oli tegemist koomilise ooperiga ehk siis ei sure keegi ooperitele omaselt lõpus ning kogu tegevus ei piirdu suurema või väiksema tragöödiaga. Just vastupidi, ootamas on õnnelik lõpp ning sellele eelneb palju segadust, totraid olukord, kavalaid plaane, naljakaid momente, koomilisi maskeeringuid ning ringi jooksmist. Tegu on väga lõbusa ning kohati totralt naljaka ooperiga, mis garanteerib hea tuju ning hea muusika.

Krahv Almaviva on täiesti sissevõetud Rosinast, rikka arsti Bartolo eeskostealusest. Viimane aga limpsib ka keelt kena neiu suhtles, tahab teda naiseks võtta ning hoiab Rosinat majas luku taga, et tollel kellegagi kokkupuudet ei oleks ja neiu täiesti tema kontrolli all oleks. Almaviva aga ei ole selles võtluses üksinda, ta kaasab appi kavala ning tegusa habemeajaja Figaro, kes püüab armastajapaari vaatamata kõigile takistustele kuidagi kokku viia ning püüab hoolitseda selle eest, et mäng üle tema pea ei tõuse. Pole vaja mainida, et järgneb üks paras tohuvabaohu.

Eriti naljakad stseenid: Almaviva on maskeerunud vaimulikuks ning suudab isegi Bartolole närvidele käima hakata. Krahv ja Rosina püüavad Bartolo valvsa pilgu all kuidagi kirja ühelt teisele anda. Basilio ähvardamine - kas püstol või sõrmus.

Oh, see Figaro enesetutvustuse aaria! Ma tean seda meloodiat ja kohati isegi sõnu nii selgelt ja pea kogu ulatuses, kuid ei ole väga kindel kuidas ja kustkohast see nii pähe on jäänud. Eks see vast kuskil multifilmides, paroodiatena, filmides jne kasutusel on olnud, minule teadmata, et see pärineb tegelikult antud ooperist. Nii kihvt oli seda aga tema õiges kontekstis kord ära kuulata. Mul oli kohe selline õhinas tunne kui see algas, näiteks nagu siis kui mõnel kontserdil hakkab sinu lemmik laul, mida pidevalt kuulad arvutist järjest kakskümmend korda.

Minu lemmik tegelane oli kahtlemata Figaro. Teda kehastav Christopher Maltman oli kui rusikas silmaauku selles rollis, ta oli sellise suslikliku nirgi näoga, kaval ning kõiketeadja irve pidevalt ees. Tegelane lauljaga koostööl oli vaimukas ning ääretult sümpaatne. Rosinana üles astuv Isabel Leonard oli ka suurepärane, selline kelmikas, asjalik, julge, säraga silmis ning vaimukas, lisaks veel ka väga kaunis. Ka Almavivat mängiv Lawrence Brownlee oli andekas ja kahtlemata osav, aga ta oli liiga lühike ja ma ei suutnud teda krahvina tänu sellele üldse tõsiselt võtta. Ma tean, et see on väga pealiskaudne minust aga ta oli vist isegi lühem kui Rosina ja see häiris.

Lavakujundus oli suhteliselt minimalistlik, kuid päikeseline ning kollakates toonides, ning hästi palju kasutati uksi mida sai ringi liigutada, et luua erinevaid ruume, majaseinu jne. Kuigi ma ei saanud ise kohapeal nautida, oli huvitav lahendus, et lava oli paigutatud orkestri ümber ning riba sellest käis otse publiku eest läbi. Selline lahendus ei ole just tüüpiline antud žanrile, kuid tõi laval toimuva vaatajatele lähemale.

Kokkuvõttes: Selline kerge, lõbus, mänglev ning üdini meelelahutuslik ooper koos suurepärase esituse ning esitajatega. Kindlasti lähen veelkord antud sarja ülekandeid vaatama!

Liis 

teisipäev, 25. november 2014

Kino: PÖFF 2014 (3) "Alguspunkt" ja "Kõiksuse teooria"

Tervitus!

Taas ülevaateid PÖFFilt!

Pealkiri: Kõiksuse teooria
Originaalpealkiri: The Theory of Everything
Režišöör: James Marsh
Kestus: 2h 3 min
Riik: Suurbritannia
Žanr: Draama, biograafia, romantika
Nähtud: 24.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt IMDB kodulehelt
Hoiatus! Spoilerid!

Ausalt öeldes, ma ei teagi täpselt miks ma antud filmi vaadata soovisin, sest tegelikult mind see väga ei tõmmanud. Kas tõestisündinud armuloo pärast, kas Eddie Redmayne pärast, kas biograafilisuse pärast…? Kes teab. Igatahes, olin väga õnnelik, sest ei läinud alt ning film oli igati väärt seda kahte kinosveedetud tundi.

Film räägib Stephen Hawking'i elust hetkest, kui ta kohtus oma tulevase naise Jane’iga kuni selleni, et teda soovitakse rüütlistaatusesse tõsta. Vahepeale jäävad paljud alguses ületamatuna tunduvad katsumused, pisarad ning ka eredad hetked täis õnne, edu, lootust ja kergendust.

Tegu oli kahtlemata äärmiselt emotsionaalse ning inimtunnetel mängiva filmiga, samas aga ei olnud mul sellist rõhuvat masenduse ning kurbuse meeleolu, sest vaatamata kõigele oli film ikkagi motiveeriv edulugu ning tõestab taas, et midagi ületamatut ei ole olemas. Isegi tõsiasi, et armastus ei kesta igavesti, oli rohkem kergenduse ning vabaduse maitsega, kui millegi nukra või melanhoolse olemusega. Sellist lootuse ning elujaatavat tunnet aitas tekitada ja hoida ka filmi visuaalne pool, mis oli selline helge, pehme ning valgusrohke.

Tundub kuidagi iroonilisena, et niivõrd geniaalse mõistusega teadlast veab nii julmalt alt just tema keha ning kui poleks tehnoloogiat, siis ei oleks ta saanud edukalt neid mõtteid enam oma peast kuidagi välja teiste kõrvadele, kuna haigus röövis talt pea kõik teiste inimestega kommunikeerumist võimaldavate kehaosade kasutuse. Vaatamata sellele, et filmi põhifookuses peaks olema Stephen Hawking ning tema kannatused ning õnnestumised, oli minu jaoks filmi keskpunt ning tõeline kangelane tema naine Jane. Kuidagi innustav kuid ängistav oli vaadata kuidas ta ainuisikuliselt hoolitses aastaid ennastsalgavalt raskesti haige mehe, laste ja majapidamise eest. Samas aga oli kergendus näha, et kui asjad enam ei toiminud, ei tekkinud tema ja ta abikaasa vahel mingeid hoomavaid negatiivseid tundeid ning mõlemad suutsid ennast vabastada valutult ning üksteist kõrgelt hinnates.

Loomulikult peab ära mainima ka Eddie Redmayne’i esituse Stephen Hawking'ina. Pelgasin natuke, milline lõpptulemus on, sest minu arvates on liialt kerge ületada hea maitse piiri ning minna alt sellise rolli olemuse täpse tabamisega. Ma ei pidanud aga pettuma, sest esitus näis tõetruu, kaasahaarav, emotsionaalne, andekas ning mind suudeti hetkeks uskuma panna, et tegu oli reaalsusega, mitte näitlemise, millegi võltsi või järele tegemisega.

Kokkuvõttes: Tõsiseid teemasid käsitlev tõsine film, mis tegelikult tõstis tuju rohkem kui muserdas seda.

-------------------------

Pealkiri: Alguspunkt
Originaalpealkiri: I Origins
Režišöör: Mike Cahill
Kestus: 1h 47 min
Riik: USA
Žanr: Draama
Nähtud: 22.11.2014
Minu hinnang: 3/5

pilt poff.ee kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Vat sellel filmil oli palju potentsiaali olla haarav, põnev, intrigeeriv, informeeriv ning kaasa mõtlema panev, kuid kahjuks jäi aga eesmärk poolele teele ning olen veidi pettunud. Algidee ning filmi sisu oli see, mis mind kinno meelitas. Kogu tegevus keerles ümber inimeste silmade, millest iga üks on kordumatu ning seega on võimalik nende põhjal tuvastada ning leida ükskõik keda. Kas aga silmad on ka hinge peegel ning seega väidetava hingede surematusega seoses on võimalik, et ikkagi silmade unikaalsuse võib seada kahtluse alla, siis see on üks teemasid mida antud film lahkab.

Filmi saab minu nägemusel jagada kaheks. Esimesena on fookuses realistist ning ateistist teadlase Ian’i ning tundelise ning kõigele, kaasa arvatud üleloomulikule, avatud Sofi armulugu, mis kohati tundus kui muinasjutt. Teine osa on aga palju teaduslikum, kuid ka hingelisem ning uskumatum. Samas on aga ka viimane see, kus film üheaegselt põnevaks muutus, kuid ka oma võlu hakkas kaotama. Põhjus oli lihtne, õhku sai korraga paisatud igasugu teooriaid, ideesid ning võimalikke lahendusi ning niidiotsi, mida rahuldavalt kahjuks ei realiseeritud ning kõik jäi väga pinnapealseks. Seega oli filmi lõpp veidi frustreeriv, sest lubati palju, kuid vastuseid ei tulnudki. Ju siis ma ei ole sellist tüüpi kellele meeldivad lahtised lõpud ning juhud, kus pean ise otsustama kuidas lõppu tõlgendan. Samuti oli ka veel mõned kahtlased süžee augud, mis mind väga häirisid, näiteks kuidas sai suvaline mees viia suvalise lapse tänavalt enda hotelliruumi ja teda seal küsitleda – kuigi mõnda kaheldava loomuga teemat siin ei olnud, oli see ikkagi eetilises mõttes veidi kentsakas, eriti kuna keegi nagu ei märganudki.

Muidu aga, nagu mainisin, oli tegu köitva filmiga just selle sisu poolest, näiteks religioon ja hing versus teadus ja evolutsioon debatt, mis oli peenelt süžeesse köidetud ning mitte karjuv, kuid kui kumbki oleks saanud kinnitust oleks tulemused olnud revolutsioonilised. Samuti meeldis mulle filmi suhtepool, kus erinevus kahe keskse suhte vahel oli igatpidi huvitavalt kontrastne ning põnev oli jälgida kuhu need välja viivad ning kuidas need mõjutavad mõlemat poolt (siinkohal eriti aga peategelast Ian'it).

Kokkuvõttes: Vaatamata minu rahulolematusele teemade kokkutõmbamisel, oli tegu siiski köitva ning veidi teistsuguse filmiga, mis pani kaasa mõtlema ning aitab avada silmi.

Liis

esmaspäev, 24. november 2014

#NaNoWriMo progress!

Tere kirjutamishuvilised!



Nagu lubatud, jagan teiega oma NaNoWriMo progressi. Esimese postituse NaNoWriMo kohta leiad SIIT!
Novembrisse on jäänud veel vaid mõned päevad ja minu romaanikirjutamise kuu hakkab lõppema. Tänaseks olen kirjutanud üle 35 tuhande sõna. Kui  nüüd mõelda,  et mul on mu igapäevane töö, isiklik elu ja kaks blogi, kuhu samuti tihedalt kirjutan, siis ei ole 35 tuhat sõna eriti vähe.
Küll aga olen ma ajagraafikust maas ja mu eesmärk viia see teekond võiduka lõpuni, on ohus. See eest pean ütlema,  et ma olen tõsiselt seda protsessi nautinud ja palju õppinud. Ma ei ole siiani lootust kaotanud, aga 50 tuhande sõnani jõudmiseks on vaja teha veel viimased jõupingutused.

Mida ma siis enda jaoks kasulikku olen tänaseks juurde õppinud?

Esiteks, olen taasavastanud keele ilu. Ma olen naudinguga kasutusele võtnud sõnu,mis on minu keelekasutust rikastanud. Olen uurinud erinevate väljendite tähendusi, olen süvatsi läinud teatud sõnade mitmetähenduslikkusega ja see on mulle palju andnud ja õpetanud.

Teiseks, ma olen nautinud seda, et olen suutnud kirjutada naudinguga ja stressivabalt. Ma seadsin endale seekord sihiks, et ma ei hakka stressama ja kirjutan siis, kui mul selleks aega on. Ma ei ole seda aega võtnud ei une arvelt, ei töö arvelt ega ka oma lapse arvelt. Kirjutanud olen siis, kui olen olnud üksi või kui laps magab ja see, et võtsin teadliku otsuse mitte stressi minna, on mind isiklikult aidanud. Samas olen tõsiselt kirjutamise aega planeerinud, et mul tekiks see aeg, kus saan rahulikult kirjutada.

Kolmandaks, ma kirjutan meelsamini kodust väljaspool. Siin on mitu põhjust. Eelkõige ei ole väljaspool kodu segavaid faktoreid.  Kodus ma teen kirjutades rohkem pause,  ma lasen end kergemini distraheerida. Kodus leian kiiremini tee kas kohvipausini või siis mõttelt, et peaks süüa tegema või pesu pesema. Teate ju küll neid igapäevaseid kohustusi? Kui ma kirjutan avalikus kohas, siis ei tule mulle pähegi, et peaks sellistel argistel mõtetel end segada laskma. Peale selle,  väljas kirjutades on võimalik leida uut ja põnevat materjali ning inspiratsiooni nii ümbritsevatelt inimestelt, olukordadelt ja kasvõi... looduselt.

Kohad, kus kirjutamas olen käinud, on olnud iseenesest huvitavad. Olen ühendanud kasuliku lõbusaga! Olgu siis tegemist kas teletorni või muuseumi või lihtsalt kohvikuga, kus ma pole varem käinud.

Ma mainisin, et olen kirjutamiseks aega planeerinud. Tahtsin saada kogemust, et mida tähendab kirjutamine nii, et selleks on antud ette konkreetne aeg ja et selles ajavahemikus tulebki kirjutada konkreetne hulk sõnu. See on huvitav kogemus, sest vahet ei ole, kas nö inspiratsiooni on või mitte, olen ikkagi kirjutanud. Reaalsus on näidanud, et see tähendab kirjutamises "hüppamist", mis toob kaasa selle, et kui üks dialoog või stseen ei tule päris hästi välja, siis võtan ette mingi teise koha süžees ja see on mulle suurepäraselt sobinud.

Aga nüüd, tagasi kirjutama! Ainult see nädal ongi veel jäänud!


pühapäev, 23. november 2014

Etendus: Ooper "Carmen" Rahvusooperis Estonia

Tere kena päeva!

Käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Georges Bizet ooperit Carmen.


Pealkiri: Carmen
Helilooja: Georges Bizet
Teater: Rahvusooper Estonia
Žanr: Ooper
Lavastaja: Walter Sutcliffe (Inglismaa)
Kunstnik: Liina Keevallik
Dirigent: Vello Pähn
Esietendus: 26. mail 2011, maailmas 1875
Millal nähtud: 22.11.2014
Osades: Helen Lokuta, Luc Robert (Kanada), Jassi Zahharov, Heli Veskus jt
Kestvus: 3,5 tundi ja kaks vaheaega
Minu hinnang: 3/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt


Bizet Carmen'i muusika on olnud läbi aegade üks minu lemmikuid ja mul on õnnestunud näha Bizet teosest erinevaid produktsioone ja nüüd lõpuks õnnestus näha ka meie oma Estonia versioon.

Ma läksin etendusele kõrgete ootustega. Kahjuks pean etterutatult ütlema, et ma ei saanud sellist elamust nagu oleks oodanud. Aga alustagem algusest.

Prantsuse helilooja Bizet ooper Carmen on kolmes vaatuses. Carmen'it peetakse üheks tuntumaks opera-comique teoseks, kus vahelduvalt ooperile on ka sõnaline osa ja dialoog. Paljudele klassikalise ooperi austajatele on see võõras, eriti veel kuulajale, kes prantsuse keelest antud juhul aru ei saa. Mulle, kui prantsuse keele mittetundjale olid abiks tõlkeekraanid.

Carmen põhineb Merimee samanimelisel novellil Carmen, mis jutustab loo armastusest, armukadedusest, valedest valikutest, vabadusest, mustlastest ja paljust muust.

Esimene vaatus algab sellest, kuidas Michaela otsib ülesse sõjaväes teeniva kapral Don Jose ja edastab talle ema kirja, kus ema soovib, et poeg naaseks koju. Don Jose otsustab sõjaväest tagasi koju minna, aga talle saab saatuslikuks kohtumine imekauni mustlanna Carmeniga, Carmen on rünnanud ühte naist noaga ja kui Don Jose kohustuseks saab Carmeni kohale toimetamine, siis Carmen võlub Don Jose oma laulu ja tantsuga ära ja Don Jose laseb tal minna. Jose pannakse oma teo eest vangi. Teine vaatus viib meid ajas kuu aega edasi, don Jose saab vangist vabaks ja ta taaskohtub Carmeniga. Samal ajal näeb Carmen toreadoor Escamillot, kes teeb oma lähenemiskatse Carmenile, kes aga Escamillo tunnetele koheselt ei vasta. Carmenit võlub härjavõitleja uhkus, aga ta ootab ära vangist tulnud Don Jose. Kui Jose aga sõjaväebaraki kellade häält kuuleb ja tahab tagasi teenistusse minna, siis Carmen ei mõista seda ja pilkab Don Jose'd ja nõuab, et ta jääks oma armastuse tõestuseks koos Carmeniga. Don Jose pannakse olukorda, kus ta enam sõjaväkke tagasi naasta ei saa ja ta on sunnitud liituma mustlastega. Viimane vaatus toob tagasi Michaela, kes annab Don Jose'le teate, et ta ema on suremas. Escamillo, otsides Carmenit, kohtub Don Jose'ga ja annab talle teada oma kiindumusest Carmeni vastu. Don Jose lahkub vihasena, et külastada oma ema, aga lubab, et ta tuleb tagasi. Carmen saab Escamillot härjavõitlusele vaatama minnes teada, et ka Don Jose on kohal ja nad kohtuvad. Armukadeduse ja vihahoos lõpetab Don Jose Carmeni elu kuna Carmen valib oma vabaduse.




Mis mulle etenduse alguses ja ka teiste vaatuste alguses sümpatiseeris, oli dokumentaalvormis näidatud mustvalged fotod ajastust ja kohast, kus Carmen aset leiab - Sevillast 19ndal sajandil. Minu arvates tekitas see kunstipäraselt hea ja meeleoluka sissejuhatuse etendusele.

Solistidest olid väga sümpaatsed Don Jose rolli kehastav Luc Robert, kes minu arvates oli pika puuga teistest solistidest seekord üle ja Michaela rollis mängiv Heli Veskus, kes suutis ka tühjal laval ja ilma koorita oma õrna ja delikaatse esitlusega muljet avaldada ja hinge minna. Jassi Zahharov suutis samuti tuua mõned helgemad momendid lavastusse. Tema Escamillo oli särav ja uhke, täpselt selline nagu kohane ühele härjavõitlejale.

Helen Lokuta jäi Carmeni rollis lahjaks, temas ei olnud piisavalt energiat, temperamenti ega ka särtsu, mis ometigi oleks selles rollis hädavajalik. Kui sinna lisada veel puine liikumine ja keskpärane tantsuoskus, siis Carmeni rolli Lokuta minu arvates välja ei kandnud. Mis puutub aariate laulmisesse, siis see tuli tal muidugi professionaalselt välja, aga näitlemisoskus ja liikumisoskus olid nõrgad. Ta ei säranud laval ja seetõttu ei avaldanud ka Habanera ega ka teised Carmencita aariad sellist muljet, kui oleks näha soovinud.

Eraldi tahaks esile tuua Estonia ooperikoori, mis päästis koos lavakujunduse, kostüümide ja kahe solisti suurepärase esitlusega terve etenduse. Koori lauldud osad olid suurepärased, võimsad ja tõid esile just selle draama, ilu ja valu, mis Bizet omal ajal nootidesse pani.

Kokkuvõtvalt saabki öelda, et terviklikku muljet see etendus ei jätnud. Ta oli vaatamata Bizet suurepärasele muusikale ja Meilhaci ja Halevy libretole kuiv. Ta ei intrigeerinud, ei tekitanud tunnet, et vaataks lugu mustlastest ja härjavõtlejatest, kus peaks olema sädet, temperamenti ja kaasahaaravust. Solistide tase ja veenvus oli kõikuv tekitades etendusse augud, mida ei suutnud päästa ka tugev Estonia koor ega ka paari solisti suurepärane laulmisoskus.

Kindlasti tasub Carmen'it vaatama minna, eriti veel, kui te pole seda lavastust enne Estonia esituses näinud. Minu jaoks jäi lihtsalt emotsioonidest puudu.

Ilusaid teatrielamusi!


Kontsert: OneRepublic - Tallinn

Tervitus!

No nii, selle ülevaatega olen ma nüüd lootusetult hiljaks jäänud, kuid mul ei jätkunud ka südant, seda mitte kirjutada, olgu hilja või mitte. Teeks seekord ülevaate nii, et kirjeldan faktoreid kontserdilt, mis mulle eriti silma/kõrva/meelde jäid.

Esineja: OneRepublic
Kuupäev: 11.11.2014
Kestus: Umbes 2h
Asukoht: Saku Suurhall
Minu hinnang: 4.5/5

pilt Piletilevi kodulehelt
Fänn?: Ma ei ole paadunud austaja, kuid pean tunnistama, et OneRepublic’u lood mulle suures osas väga meeldivad ning kuulan neid rohkemgi kui meeleldi. Nende lugudel on alati väga kaasakiskuv, meeldejääv ning kaunis meloodia ja refrään, seega pole raske bändi muusika vastu sümpaatiat tunda ning isegi pärast sadu kordi ei suuda nad isegi siis mulle tüütuks muutuda.

Varjumäng: Kontsert algas laheda varjumänguga, kus laval toimuvat varjas valge riie, mille taga siis bänd avapaugu tegi. See oli huvitav lahendus tõstmaks ärevust ning entusiasmi, et nüüd kuuleb aga millal siis kõike näeb ka.

Ryan Tedder – solist: Esiteks oli tegu suurepärase klaverivirtuoosiga, olin väga positiivselt üllatunud kui meisterlikult ta seda pilli käsitles. Teiseks, lauludest ei ole vast väga selgesti hoomatav kui võimas, omapärane ning kõrvadele meeldiv hääl tal ikka tegelikult on. Mees lõõritas nii nagu jaksas (ja ta jaksas ikka palju) ning mulle igatahes avaldas see muljet ning kohe selge erinevus oli raadio ning lavaversioonil, millest kontserdil kuuldu kindlasti etem.

Kidrameister: Bändi kitarrimängija Zach Filkins oli teine positiivne üllatus pillimeistrite vallas Tedderi klaverioskuste kõrval. Mees tinistas pikalt ja osavalt ning isegi minul tekkis sügav austus tema ande vastu.

Suurimad hitid: Olin veidi pettunud, et suured hitid nagu “Apologize,” mis oli omal ajal ikka üüratu hitt ning mis ka mulle meeldis see ääretult, ning eriti “Good Life” esitati teises kuues kui sellistena nagu nad kuulsaks said. Loomulikult ei eeldanud ma “Apologize” ajal Timbalandi laval oh-häälitsusi tegemas näha, kuid mulle tundus, et kuuldud versioon ei olnud päris ka see mis ta enne Timbalandi kätte sattumist oli. Vaatamata sellele oli kihvt need megahitid laval live’is ära kuulda.

Pildid Eestist: Ma ei tea kas see mõjub kentsakalt ning tundub ainult mulle, et juba pea igal suuremal välismaalt tulnud artisti kontserdil on võimalik ühe laulu jooksul ekraanidel näha pilte jooksmas Eesti inimestest, tänavatest, sümbolitest, lipust jne. See on muidugi väga kena, et sedasi publikuga emotsionaalset kontakti saavutatakse ning kultuuri ja omapära hinnatakse, kuid mulle hakkab see mõjuma juba veidi klišeena. Siiski on südantsoojendav seda alati kogeda, seega ma ei peaks vinguma. 

Parim nali: “Küll sõna Estonia on ikka ilus ja sobib hästi lauludesse.” Päris koomiline oli kuulda Tedderit mitmesse laulu sõna “Estonia” sisse sutsamas ning eriti meloodiliselt ning rõhutades seda laulmas.

Kummitab: Naljakas, seda laulu raadiost kuulates ei olnud tal mulle kunagi sellist mõju. Hea lugu, kuid see on ka kõik, kuid nüüd on mu meelel ja keele ainult “Feel Again.” Laval oli seda ikka täiesti teine asi kogeda.

Publik: Kuna saal oli suhteliselt välja müüdud ning ma vast ei olegi nii täis Saku Suurhallis käinud, siis oli ka loomulikult rohkem publiku reaktsioone tunda ja kuulda ning nad ka elasid hoogsamalt kaasa, sest suuremas massis on ju ohutum ennast vabalt väljendada. Samas aga on Eesti publik mulle just meelepärane: nad plaksutavad siis kui vaja ja ettenähtud (siis pikalt ja põhjalikult muidugi), nad ei kilju ja karga (vähemalt istekohtadel, kus tahaks rahus laval toimuvat nautida), nad teevad ka suuremat müra kui tõesti vaja (pärast kontserti ning enne lisalugusid), kuid on vaid üks asi mis vähemalt antud kontserdil natuke piinlikkust valmistas – kui Tedder palus ühe laulu aeg publikul kaasa laulda, siis oli tagasiside päris nõrk, ma eeldan sellepärast, et antud laul ei olnud nii tuntud kui pea ülejäänud teised. Loomulikult oli see ka laul mida mina eriti ei teadnud.

Kurb, sellisele hellikule nagu ma olen: Kontserdi lõpus tulistati publikusse paberikahurist valgeid paberiliblesid, kahjuks aga istujateni, vähemalt minuni, ei jõudnud midagi. Tahtsin ka!

Liis

reede, 21. november 2014

Kino: "Toppajad"

Tervitus!

Sai taas kino külastatud!

Pealkiri: Toppajad
Originaalpealkiri: Laggies
Režišöör: Lynn Shelton
Näitlejad: Keira Knightley, Sam Rockwell, Chloë Grace Moretz, Mark Webber
Kestus: 1h 40 min
Žanr: Romantika, komöödia
Kinodes alates: 07.11.2014
Nähtud: 18.11.2014
Minu hinnang: 3.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Antud film mõjus väga värskelt, päevakajaliselt ning ka endal oli paaris kohas äratundmise “rõõmu” või siis tunnet, et mõni spetsiifiline probleem ei ole maailmas ainult minul. Tänapäeval on nii palju võimalusi ja valikuid ning, mis saab siis kui sa tõesti ei suuda otsustada mida sa tegelikult tahad? Sel juhul on mõnikord lihtsam jääda teismelise mentaliteediga, kus terve maailm oli veel valla ning koheseid ning elumääravaid otsuseid ei eeldanud sinult keegi. Loomulikult on see põgenemine reaalsuse eest, kuid kui see ei kesta kümme aastat nagu antud filmi peategelasel, siis miks mitte võtta aeg maha, et asjad perspektiivi panna ning elu üle järele mõelda. Siin filmis aga toimub see eneseleidmiseks võetud vaba aeg kõigest eemal veidi hilja ning suhteliselt valedel alustel, kuid nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Megan on ümmargusele kolmekümnele lähenev nooruslik ning ainult veidike lapsik naine, kes kõnniks justkui paigal juba aastaid. Ikka veel oma gümnaasiumi kallimaga koos, töötades ikka sellel algselt ajutisel töökohal oma isa jaoks (reklaamsildi hoidja) ning ikka veel otsustamata, mida ta õieti tahab ja olemata enesega täiesti rahul. Samal ajal saavad tema kooliaegsed sõbrannad lapsi, abielluvad ning paistavad oma valikutega õnnelikud, kuid Megan tunneb tänu sellele ennast nendest veelgi võõranduvat. Kui tema elukaaslane aga lõpuks otsustab abieluettepaneku teha, satub naine paanikasse ning on sunnitud oma kõhklemistele, lapsepõlve venitamisele, otsustamatusele ning edasilükkamistele otsa vaatama ainult sel viisil, kuidas talle tundub kergem ehk siis põgenedes ühe suvalt kohtutud teismelise (Chloë Grace Moretz) ning tema isa (Sam Rockwell) koju varjule.

Megan oli segaduses, oma mugavasse murevabasse rutiini nii kinni jäänud ning talle oli keeruline astuda see viimane samm, mis ta lõplikult täiskasvanuks oma mõtlemiselt, tegudelt ning elulaadilt teeks. Ilmselgelt ei tule see üleminek kõigile nii vaevatult. Megan kirjeldas seda kui hõljumist ning kohati mõistsin selgelt, mis hõljumistundest ta rääkis, kuid tema oli loomulikult suhteliselt ekstreemne case. Mulle väga meeldis filmi sisu ning põhikonflikt. Ma ei ole midagi taolist enne kinolinal näinud ning oli põnev jälgida, kuidas seda teemat lahati, mis ma arvan, et paljusid minuvanuseid mingil määral puudutab. Samas aga oli kulminatsioon ja lõpplahendus nõrk ning ettearvatav, oleksin oodanud rohkemat originaalsust ning eemaldumist armastusfilmide klišeedest. Näiteks, stseen lennujaamas ning lõpuball olid kuidagi nii tüüpilised, et võtsid filmi võlust tüki ära. Samuti ei olnud selge, kas Megan muutis oma elu ja suunda või lihtsalt muutis ühte faktorit.

Suhe Megani ja Annika isa vahel oli veidi sunnitud olekuga, arenes väga kiiresti ning mitte just veenvalt, kuid mulle väga sümpatiseerisid nad paarina. Mulle meeldis ka, et film ei olnud väga huumorile orienteeritud, vaid tegu oli siiski eelisjärjekorras elulisi probleeme lahkava draamaga. Loomulikult oli seal ka mahlakaid koomilisi stseene, mis hoidsid tuju üleval ning panid omaette itsitama.

Tegelastest oli värskendav jälgida teismelist tüdrukut, Annikat, kes ei olnud dramaqueen vaid käitus suhteliselt mõistlikult, asjalikult ning nagu päris teismeline ilma sellise ülevoolava mässumeelsuseta. Oli ka naljakas, kuid samas tore näha, et Meganil oli mugavam ja meeldivam suhelda ning kergesti ühine keel leida teismelisega kui omavanuste sõpradega. Ka Annika isa oli lahe kuju, veidi kohmakas olles tütre üksikisa, kuid mees tõesti püüdis ning oli mõistev, oskas nalja visata ning oli kuidagi nohiklikult cool. Eraldi pean ka mainima Annika sõbrannat, vaat see oli värvikas tüdruk.

Viimasel ajal olen näinud mitut Keira Knightley filmi, kus ta on tavaline naine, kellel on erisugune probleem ning tänu sellele hakkab vaikselt mu peast kaduma pilt temast kui ajaloolistes filmides mängivast kaunitarist, kes vajab kaitsmist või siis on piisavalt tegija, et ise teistel taguots tuliseks teha (eriti on haakunud mu mällu tema olek “Kariibi mere piraatides”). Samuti hakkan vaikselt harjuma aina rohkem kuuldava Ameerika aktsendiga, millega oli antud filmi alguses veidi raske leppida. Mida ma aga tahan öelda on see, et sellised Keira filmivalikud mulle meeldivad.

Lemmik tsitaat: “See oli Patricku maja mida me just WC-paberiga üle loopisime.” “See oli TEMA maja?”

Lemmik stseen: Annika sõbranna Misty Megani ukse taga.

Kokkuvõttes: Kerge meelelahutus ning eneseleidmise lugu, kus konfliktid mitte nii väga kauged teemad ei olnud. Otsade kokkutõmbamine oli aga liiga etteaimatav ning kippus juba vanu ja teadatuntud mustreid järgima.

Liis

neljapäev, 20. november 2014

Kino: PÖFF 2014 (2) "X+Y"

Tervitus!

Taas kord üks film PÖFFilt.

Pealkiri: X+Y
Originaalpealkiri: X+Y
Režišöör: Morgan Matthews
Kestus: 1h 51 min
Riik: Suurbritannia
Žanr: Draama
Nähtud: 19.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Esmapilgul oli tegu väga tüüpilise filmiga ning olin sada protsenti kindel, kuidas asi kulgeb ja lõpeb, kuid mind tõmmati seekord ootamatult haneks. Kui aus olla, just selle tüüpilise mustri ja klišeede pärast ma seda vaatama minna otsustasingi. Mulle ääretult meeldivad underdog lood ehk siis kus keegi on igas või mingis mõttes teistest allpool ja siis, kas tänu andele või raske töö tulemusena, jõutakse kõigele vaatamata tippu. Üks läbi aegade lemmikumaid sellest grupist on “Forrest Gump” ning “X+Y” filmiga sai siinkohal päris mitu paralleeli tõmmata.

Lugu räägib autistist poisist Nathanist, keda kasvatab üksikema pärast poisi isa traagilist hukkumist. Nathan ei ole jutukas ning suhtleja, ta hoiab omaette ning talle on vastumeelsed teatud tavapärased käitumisviisid, ta on valusalt otsekohene ning samuti võib talle liiga suur möödakaldumine rutiinist ning tuttavast ärevust ning paanikat tekitada. On aga üks kindel asi ta elus, mis paneb teda tundma koduselt, turvaliselt ning enesekindlana – matemaatika. See ühisosa viibki Nathani kokku matemaatikaõpetajaga, kelle toel ja juhendamisel saab Nathani eesmärgiks jõuda rahvusvahelisele matemaatika olümpiaadile. 

Nagu mainisin, siis ootasin filmist juba sissekäidud rada ning olin sellise kursiga väga rahul. Loomulikult oli seiku mida ma teadsin, et tulevad ning mis läksid mu eeldustega täppi, kuid lõppkokkuvõttes ei arenenud midagi täielikult minu soovide järgi ning eriti ere näide sellest oli filmi finaal, kus ma tõesti üllatusin, sest see oli nii ootamatu ning veidi aega olin kindel, et see on lihtsalt üks väike kõrvalekalle ning edasi minnakse ikka nii nagu ma eeldasin. Seda aga ei juhtunud ja, kui järgi mõelda, siis see alternatiiv lõpule oli igati sobilikum, emotsionaalsem, õnnelikum ning tõmbas lahtised otsad paremini kokku.

Kuna matemaatika ei ole just minu lemmikaine, siis arvasin ka, et kuna viimane on antud filmis suhteliselt kesksel koha siis võib tekkida hetki, kus ma ei saa just aru millest räägitakse ning see segab filmi nautimist. Loomulikult oligi see vähene, kui matemaatikast räägiti, näiteks ülesandeid ette lugedes, mulle suhteliselt tume maa, kuid oli kergendus tõdeda, et laialdased teadmised või üldse mingid teadmised sellest ainest ei olnud üldse vajalikud, et filmi tegelikust mõttest aru saada ja emotsioonidel ennast kaasa viia.

Siiski ei olnud tegu ka ainult tõsise, liialt realistliku, “oh kui raske kõigil on!” pisarakiskujaga. Filmi võib tegelikult võtta isegi heatuju filmina, sest põhiteemade seas oli ka esimene armasus, eneseleidmine, sõprus, leppimine ning uued võimalused. Samuti lisas kerge aga vürtsikas huumor Nathani matemaatika õpetaja poolt piisavas koguses positiivset ning ei lasknud filmil liiga halliks ning tõsiseks muutuda. Siinkohal mainiksin ära ka Nathani esimese armastusloo, mis ei olnud üldse üllatus ning midagi väga erakordset, kuid jättis siiski kuidagi sellise värske, süütu ning siira maigu.

Asa Butterfield, keda olen varem näinud filmides “Hugo” ja “Enderi mäng” on jätkuvalt andekas ning paljulubav noor näitleja. Antud filmis oli ta tõetruu, piisavalt endassetõmbunud, tundlik ning isegi kui dialoogi ei olnud tal just märkimisväärselt sai kõik vajalik ning rohkemgi vaatajateni viidud pilkude, kehakeele ning ilmetega. Need suured sinised silmad on tal väga väljendusrikkad.

Tubli saavutusega sai hakkama ka Nathani õpetajat kehastanud Rafe Spall. Oma enda deemonitega võitlev sarkastiline õpetaja on allakäinud ning haiguse küüsis endine matemaatika geenius, kes väidetavalt ei omanud piisavalt iseloomu, et tippu jõuda. Kuigi tal oli rohkem kui küllaga probleeme, ei kõhelnud ta Nathanit enda tiiva alla võtmast ning teda ning tema ema igati toetamast. Ka Nathani ema esitus avaldas mulle mõju. Esimese asjana tekitas ta minus kaastunnet, kuid mida rohkem vaatasin, sai selgeks, et tegu oli tugeva, püüdliku ning positiivse suhtumisega naisega, nii palju kui tema olukorras saab olla, ja temal küll minu kaastunnet vaja ei olnud.

Kokkuvõttes: Klišee film, mis tegelikult ei olnud üldse klišee… ok, veidike oli, kuid antud filmitüübi puhul mind see üldse ei häirunud. Tegu on äärmiselt südamliku ning pöidlaid hoidma paneva filmiga, mis on kaasakiskuv meelelahutus nii noortele kui vanadele.

P.S Homme (R 21.11) kell 17.00 on antud filmil PÖFFi raames viimane linastuskord ning pileteid on veel saada! Kellele pakkus huvi, siis soovitan julgelt!

Liis

teisipäev, 18. november 2014

Kino: PÖFF 2014 (1) "Praht" ja "Tokyo kallim"

Tervitus!

Kuna PÖFF on alanud ning olen juba paari filmi isegi näha jõudnud, siis siin ka väike ülevaade nähtust.

Pealkiri: Praht
Originaalpealkiri: Trash
Režišöör: Stephen Daldry
Kestus: 1h 53 min
Riik: Suurbritannia
Žanr: Draama, krimi, seiklus
Nähtud: 17.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Seda filmi kavatsesin kindlasti vaatama minna kui see detsembris kinno tuleb, üllatuslikult, tekkis võimalus tänu PÖFFile seda aga palju varem kaeda. Ja mul isegi õnnestus piletid saada, kuigi pea iga seanss sel linastusel oli välja  müüdud.

Pärast nägemist olin rahul, sest sain just seda, mida ootasin ja lootsin. Film oli käsitletavate teemadega väga otsekohene, kohati julm ja ta ei peitnud reaalsust ega teinud lugu roosilisemaks, kui ta tegelikul oli. Filmil oli selgelt tuntav autentne ja tõetruu maik juures ning just see pani peategelastele hoogsamalt kaasa elama, situatsiooni tõsidust paremini mõistma ning seda kui tähtis on see, et poiste ettevõtmine õnnestuks. Film on ka väga hoogne ja kaasahaarav. Ühest põnevast stseenist minnakse muudkui järgmisesse ning pidevalt toimub põgenemine, tagaajamine ning vihjete lahti harutamine, et reisi järgmisesse punkti jõuda.

Prügimäel töötav Raphael leiab rahakoti, milles olevad esemed viivad tema ja ta kaks sõpra Gardo ja Roti väga ohtlikule aardejahile. Kurjamiteks on need, kes peaksid neid aitama - politsei - ning viimased ei löö millegi ees risti ette, et tagasi saada korrumpeerunud poliitikult varastatud raha, mille leidmise võti on kolme prügimäe poisikese käes.

Film oli väga südamlik ja inimlikkusel ning õiglustundel mängiv. Korruptsioon, ekstreemne vaesus, ebaõiglus, lootusetus - kõik halb näis siin maailmas lokkavat. Vaatamata kõigele morjedavale ning tuuleveskitega võitlemisele keskendub film aga väiksele oaasile ning vaenuliku keskkonna kiuste just sõprusele, moraalitundele, õigetele valikutele, järjepidevusele ning headusele. Filmist kumab läbi lootust, siirust ja tahet maailma muuta ning see oli ka põhjus, miks ta edukalt toimis, sest mina küll ei taha näha ainult ebaõiglust ja halba läbi kaheldava väärtusega kangelaste ning siis veel kogeda kuidas kurjus võidab.

Kolm peategelastest poissi olid loomulikult toredad, sümpaatsed ja neile oli kerge pöidlaid hoida ning eriti kihvt oli teada, et neis ei olnud tegu professionaalsete lapsnäitlejatega vaid poistega, kes polnud kunagi varem näidelnud. Ka Rooney Mara ning Martin Sheen’i tegelaskujud olid ajalikud ning meeldivad kõrvalosatäitjad, kuid õnneks viimaseks nad ainult jäidki ning nad ei suutnud võtta tähelepanu filmi kolmelt kangelaselt ning nende osa suures pildis jäi ka tegelikult väiksemapoolseks. 

Film on kõigile, kes tahavad realistlikumasse ja karmimasse maailma paigutatud positiivsuse laksu.

------------------

Pealkiri: Tokyo kallim
Originaalpealkiri: Tokyo Fiancée
Režišöör: Stefan Liberski
Kestus: 1h 40 min
Riik: Belgia, Prantsusmaa, Kanada
Žanr: Romantika, draama
Nähtud: 14.11.2014
Minu hinnang: 3/5

pilt poff.ee kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Kõik algas ju nii ilusti! Jaapan, armas ja hakkaja neiu, häbelik, kuid usin ja avatud poiss, prantsuse keele tunnid, nunnu ja kohmakalt romantiline suhe. Film tõotas tulla nagu reklaamitud: positiivne ning head tuju tekitav vitamiinipomm kõledasse sügisõhtusse. Ja seda ta ka tegelikult oli kuni viimase 15 minutini.

Siit ka küsimus: Kas film on väärt ning asjalik ainult siis, kui ta ei lõppe õnnelikult ning lõpus peab publikule alati meelde tuletama, et tulge ikka jalgadega maa peale tagasi või ei tohi lõpp olla lihtne, vaid ikka peab mingi muserdav puänt olema? Siinkohal jäi mul küll selline mulje, sest ülejäänud filmi olemus ja õhkkond ei läinud lõpuga kohe üldse kokku. Seega olin veidi pettunud, sest minu jaoks on heatuju laks midagi muud. No jah, eks leitakse mingi põhjendus, et ikka erinevad kultuurid ja ikka ei olnud see õige ja oli ju vihjeid, et asi ei toimi või baseerub valedel algustel, kuid see oli nii umbmäärane ning mina ei olnud tulemusega rahul.

Film ise räägib Jaapanis sündinud ning sinna esimesel võimaluselt tagasi elama pöörduvast elujanu täis ning soojast Belgia noorest neiust Amélie’st, kes enda ära elatamiseks hakkab andma prantsuse keele tunde. Tema esimeseks õpilaseks on samuti noor, agar ning kena jaapanlane Rinri, kellega ei lähe kaua kuni nauditakse noort armastust ning üksteise seltskonda ning asi läheb aina tõsisemaks ja tõsisemaks, kuniks õhk välja lastakse ja kõik lörri läheb.

Vaatamata sellele oli tegu väga noorusliku, sümpaatse ja lihtsa filmiga. Seal oli huumorit, aga mitte liiga palju, et filmi komöödiaks kutsuda, oli romantikat ning armsaid stseene aga mitte liialt, et imalaks muutuks, oli nutikaid lahendusi filmi värvikamaks tegemisel, tegelaste eneseleidmist, oli omapärasust, mis tahes tahtmata kaasneb kahe erineva kultuuri ja maailmavaate põrkumisel ning üldse oli film väga positiivne ja elu-jaatav... välja arvatud lõpp, kus ma ei saanud aru, kas ma ikka vaatan sama filmi. Ja tegelikult oli täitsa viimane stseen ju ikkagi lootustandev ning andis mõista, et kõik ei ole veel läbi.

Liis

pühapäev, 16. november 2014

Kino: "Tähtedevaheline"

Tervitus!

Seekord lühike ülevaade filmist, mida juba mõnda aega tagasi nägin, aga pole lihtsalt olnud aega selle kohta kirjutada. Samas aga kirjutavad vist hetkel kõik filmisõbrad sellest, seega ei hakka ma põhjalikult sel teemal peatuma.

Pealkiri: Tähtedevaheline
Originaalpealkiri: Interstellar
Režišöör: Christopher Nolan
Näitlejad: Matthew McConaughey, Anne Hathaway, Jessica Chastain, Michael Caine
Kestus: 2h 49 min
Žanr: Ulme, mystery
Kinodes alates: 07.11.2014
Nähtud: 08.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Esimese asjana, mida ma kodus pärast filmi nägemist tegin oli minna imdb.com Interstellar foorumisse ja püüda leida vastuseid mitmetele aukudele ning segadustele, mis mul vaatamise jooksul tekkinud oli. Üllatavalt, ei olnud ma kaugeltki ainuke kellest mõni teema või seletus üle pea oli lennanud. Õnneks on seal foorumis ka piisavalt neid, kes sellistele nagu mina kõik puust ette ja punaseks teevad. Peale selle lugesin sealt ka põnevaid teooriaid üleüldse filmi sisu ja võimalike tõlgenduste kohta, mis rikastasid filmikogemust veelgi. Ütlen aga ka kohe, et ei hakka lahkama nii väga filmi sisu, teooriaid, teaduslikku poolt ning kõike keerukat, sest ma arvan, et ole piisavalt kõrgel tasemel, et seda edukalt teha.

Antud film ei sobi just väga kergeks meelelahuseks. Mitte ainult ei kesta see pea kolm tundi, vaid sa pead ka pidevalt kaasa mõtlema ning jälgima, sest muidu võid reelt maha prantsatada. Küll räägitakse gravitatsiooni teooriatest, mustade aukude olemusest, ajaparadoksidest, 3D-5D dimensioonidest jne ning kuigi oli selgelt tunda, et filmis olevad tippteadlased ja omaala spetsialistid rääkisid enamus juttu väga algeliselt ning nämmutades just publiku jaoks, pidi kohati veidi mõtisklema, et kõik täpid ühendada ning seosed luua.

Filmi sisust: Maa on muutumas elamiskõlbmatuks ning see vähene, mis on järel NASA-st on avastanud võimaluse kuidas inimkonda päästa, sest järgmisel põlvkonnal Maal enam elu ei ole. Cooper (Matthew McConaughey) on endine piloot, kes ootamatult saatuse tahtel liitub missiooniga päästa inimkond. Selleks peab ta aga jätma maha oma kodu, pere ja armastatud tütre, kellega ta on väga lähedane. Reis viib Cooperi ja teised teadlased tundmatutesse maailmadesse ning eluohtlikesse olukordadesse, kus aeg on sõna otseses mõttes kõige suurem vaenlane. Missiooni tulemused on väga ootamatud ning üllatavad.

Tegemist on väga emotsionaalse filmiga, kuigi see ei pruugi seda nägemata nii tunduda, ning kogu tegevus keerleb Cooperi ja tema tütre Murph'i isa-tütre side ümber. Nende suhe oli kogu tegevuse võtmeks. Vaatamata sellele, et film oli suhteliselt inimesekeskne, siis mulle kuidagi kumas läbi kliinilisus ja sunnitus selles aspektis. Kokkupandud ja esitletud oldi suurepäraselt ja meisterlikult, aga just see oligi probleem, liiga perfektne ning seega külm tundus kohati. Siiski, mul kiskus film mitmel korral ikka pisarad välja ning vast see on tõestus, et külm või mitte, aga emotsioonid jõudsid mingil määral ikka publikuni. Eriti efektne oli stseen, kus Cooper vaatas videosalvestisi oma perelt, keda ta polnud aastaid näinud ning selle asemel, et pilt keskenduks videole, on kogu tähelepanu Cooperi näol ning tunnetel, mida nähtu temas tekitab ning kogu see emotsioonide mäng tema ilmetega oli võimas.

Kindlasti soovitan antud filmi kinos ära näha, sest vaid siis saab kogu visuaalset maiuspala täisväärtuslikult nautida ning saada elamuse just nii nagu ta peaks vastu võetud olema. Siinkohal pean mainima ka muusikat, mis oli suursugune ning võimas ning kohati kentsakalt mittesobiv ja tundus suurem ning dramaatilisem kui stseenid ise, kuid lõppkokkuvõttes oli täpselt õige ning ideaalne.

Natuke negatiivset: Filmi alguses on samm suhteliselt aeglane, midagi väga märkimisväärset ei juhtu (vähemalt mida vaataja aduks, et on tähtis) ning läks oma tunnike, et film käima läheks, saaks nähtusse sisse elada ning ekraanil toimuv põnevaks muutuks. Samuti häirisid mind veidi poolikud teemad ning mitte adekvaatsed vastused/seletused. Näiteks, ma ei saanudki aru, mis oli konkreetne põhjus miks elu Maal alla käis, jah, räägiti tolmust, viljahaigustest jne, kuid sellele teemale ei keskendatud üldse ning seega jäi samuti arusaamatuks miks ei suutnud tipptasemel teadus ja tehnika neid probleeme lahendada aidata.

Lemmik tsitaat: "Ainuke asi, mis ületab aega ja ruumi on armastus."

Lemmik stseen: Suur laine - see oli isegi turvalises kinos veidi kõhe.

Kokkuvõttes: Tegemist on kindlasti igast aspektist kvaliteetse filmiga ning tegelikult oli sisu ja teaduslik pool väga põnev. Mulle oli väga sümpaatne ka filmi lõpp, mida ma sellises toonis kohe üldse ei oodanud. Siiski, tegu on veidi liiga ambitsioonika, perfektse ning viimse detailini viimistletud filmiga ning see mõjus kohati jahedana ning inimkaugena.

Liis

laupäev, 15. november 2014

Külastus: Tallinna Teletorn

Tere kaunist laupäeva!

Nädalavahetus tõi kaasa külastuse ühte Tallinna külastatuimasse vaatamisväärsusesse - Tallinna Teletorni.

Vaatamisväärsus: Tallinna Teletorn
Asukoht: Tallinn
Vaatamisväärsuse sisukus/huvitavus: 3/5
Teenindus: Teletorn 5/5, Restoran 2/5
Vaade: 5/5


314 meetri kõrgune  Tallinna Teletorn avati 1980ndal aastal ja muutus pikaks ajaks üheks üheks külastatavamaks ja populaarseimaks paigaks. Teletorn tähistab ka Tallinna lähiajaloos olulisi sündmusi: nii olümpiamänge 1980ndal aastal kui ka 1991Eesti taasiseseisvumise ajal. 2007. Teletorn sulerti remondi tõttu ja taasavati uuesti 2012.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole Teletornis peale remonti veel käinud ja seetõttu ootasin seda pikisilmi. Laupäeval kella 1 ajal panin autole hääled sisse ja sõitsin läbi Pirita Kloostrimetsa. Teletorni parkla oli puupüsti täis, mis tähendas ka seda, et rahvast Teletornis oli murdu.

Esimene peatus oli Teletorni suveniiripood, kus teenindajad olid väga viisakad ja vastutulelikud ning suunasid mind ilusasti teisele korrusele, et piletit osta. Suveniiripoe valik oli päris mitmekesine ja ma uudistasin seal päris mitmeid minuteid.

Teise korruse piletikassas sain kinnitust sellele, et Teletorn oli külastajaid täis. Järjekord oli pikk ja kassas töötav teenindaja kommenteeris valjult, et torni saamisega läheb aega kuna sinna lubatakse korraga maksimaalselt sada inimest. Kui järjekord minuni jõudis, ostsin 8 eurot maksva pileti ja Teletorni infobukleti. Mõned minutit pärast seda sain lifti, mis tõstis mind ja teised külalised Teletorni vaatplatvormile 56 sekundiga. Mulle meeldis, et liftis on olemas ka visuaalne tabloo, mis näitab ära lifti liikumise Teletornis.

21. korrusele jõudes ootas mind Teletorni näitus/väljapanek, millest alustasin. Pean kohe etterutates ütlema, et eestlasena ma tean, et Skype on pärit Eestist ja et Arvo Pärt on eestlane, aga ma usun, et välismaalastele pakuvad interaktiivsed puldisekesed päris palju uurimist ja lugemist. Mulle isiklikult nad väga suurt pinget ei pakkunud. Paarits puldist natuke informatsiooni vaatasin ja lugesin. Tehnoloogiliselt on see väljapanek muidugi väga hea, aga ma pean tunnistama, et mulle oli see igav ja ehkki korrus oli rahvast täis, siis olid enamjaolt ikkagi turistid need, kes lugemisele ja uurimisele rohkem aega kulutasid.

Sisustuse kujundus oli nagu sci-fi filmist väljavõetud. Väga lahedaks osutusid minu arvates ka põrandal olevad klaasist augud, kust nägi 170 meetrit allpoole maapinnale. Ma esimesel korral kohkusin, kui avastasin, et põrandale vaadates nägin parklat, Kõhu võttis korra õõnsaks ehkki ma ei karda kõrgusi.  Aga lahe oli alla vaadata, inimesed tundusid päris tillukesed. Uurimislõbu pakkusid originaalsed põrandavaibal olevad teeviidad, mis näitasid kui palju kilomeetreid on Teletornist erinevatesse sihtkohtadesse üle maailma. Nendest teeviitadest tehti sama agaralt pilte kui väljas olevast panoraamvaatest.

Mis mulle 21sel korrusel väga meeldis on muidugi miljoni-dollariline vaade, millest ei saa Teletorni puhul ei üle ega ümber ja eks see vaade on ka peamine põhjus, miks Teletorni tullakse. Mulle meeldis ka see, et õue vaateplatvormile minnes oli võimalik endale pleed peale võtta. Kuna ilm oli piisavalt külm ja tuuline, siis kerisin selle pleedi endale mõnusalt ümber enne, kui välisele vaateplatvormile läksin. Vaade oli tõesti ilus, terve Tallinn ja selle ümbruskond on nagu peopesa peal. Tegin väikese tiiru, fotografeerisin ja liikusin tagasi sisse.



Olin eelnevalt otsustanud, et külastan ka Teletornis asuvat Brasserie ja Restorani ja see oligi minu järgmine sihtpunkt. Restorani osast tekkisid mul vastakad muljed. Ühest küljest olid lauad ilusasti valgete linade ja nõude ja klaasidega kaetud, kaunis sisustus, menüü oli esteetiline. Teisalt jällegi jättis teenindus soovida. Mind võttis vastu baarileti taga töötav meesterahvas ja vaatas mind pilguga, et mida teie siit nüüd tahate. Süüa tahan, mõtlesin. Lõpuks viipas mees käega ja ütles, et valige ise üks laud. Restorani poole peal olidki enamus lauad tühjad, küll aga oli Brasserie rahvast täis. Ainuke vahe, mis neil kahel oli, olid kaetud lauad restorani poole peal ja neid kahte piirkonda eraldas väike vastuvõtulaud. Hiljem kogesin seda, et kaks poissi, saamata aru, et restoran on eraldi osa, jooksid lihtsalt laudade vahel ringi, niikaua kui teenindaja palus nad Brasserie poole peale üle minna.

Leidsin endale ilusa laua akna ääres, et vaadet nautida. Tellisin endale menüüst roa Hautatud seapõsk, BBQ sea kaelakarbonaad, kartuli-lillkapsapüree, aedviljad ja demi–glace-kastes ja klaasi vett. Toit oli taldriku peale kaunilt asetatud ja garneeritud ja maitse oli täitsa hea, eriti kaelakarbonaadil, mis viis keele alla. Põrsa põsk ei olnud lihtsalt minu maitse. Lillkapsa- ja kartulipüree oli imeline. Prae hind oli 16 eurot.

Kokkuvõttes jättis Restoran ikkagi keskpärase mulje. Vaade oli suurepärane, toit oli maitsev, aga teenindus jättis minu arvates soovida nii suhtlusoskuse kui ka viisakuse ja kiiruse poole pealt.

Tagasi liftiga alla sõites tegin lõpppeatuse Teletorni telestuudios, mis oli minu külastuse kindel lemmik. Telestuudios on võimalik istuda uudisteankru toolile ja lindistada videotervitus Teletornis. Minagi tegin oma videotervituse, mille sain kohapealt saata oma emailiaadressile. Hiljem, koju minnes oli videotervitus jõudnud kenasti mu emailile. Kahjuks ei saanud ma seda alla tirida, vaid vaadata seda otse läbi telestuudio ja Teletorni serveri ja jagada seda sotsiaalmeediasse. Oleksin tahtnud seda videotervitust ka enda arvutisse, et seda teiega siin jagada, aga see mul kahjuks ei õnnestunud. Sellest oli kahju. Link, mis emailile saadeti säilib kuni 6 kuud.

Ja sellega lõppeski minu külaskäik Teletorni. Kas ma soovitaks Teletorni ka lugejatele? Kindlasti! Odav koht ta ei ole, aga kindlasti saate te ilusa vaate ja ma usun, et ka interaktiivne näitus on huvipakkuv, eriti juhul kui tegemist on väliskülalisega.

Minge vaatama!