Tervitus!
Vahel satub kinosse ka suurepäraseid filme!
Pealkiri: Mad Max: Raevu tee
Originaalpealkiri: Mad Max: Fury Road
Režišöör: George Miller
Näitlejad: Tom Hardy, Charlize Theron, Nicholas Hoult, Rosie Huntington-Whiteley
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Action, ulme, seiklus
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 5/5
Ülen kohe väja, et ei ole ühtegi Mad Maxi filmi varem näinud ning läksin antud versiooni vaatama vaid ühel põhjusel, nimelt visuaalselt jättis õrritus-trailer fenomenaalse mulje ning kruttis huvi nii kõrgele ilma, et sisust väga palju eelnevalt paljastaks. See aga tegelikult ongi kõige efektiivsem kombinatsioon meelitamaks inimesi kinno ning minu puhul läks filmi reklaamile kulutatud raha igati asja ette.
Film hoidis vaatajat esimesest stseenist kuni lõpptiitriteni varvastel, ootamatud olukorrad, teadmatus, pinge -- kõik need panid mu seisu, kus lausa füüsiliselt tundsin kuidas kogu keha kaasa elab ning pingeseisundis end hoiab. Ma ei saanud silmi ekraanilt, sest selleks ei antud võimalust. Kooslus filmi kiirest tempost, tegevustihedust ja kaasakiskuvast süžeest oli ääretult mõjuv ning meisterlikult loodud ja esitatud.
Üheks suurimaks tõmbenumbriks olid kahtlemata märulistseenid, mille lahendusi, koreograafiat, värskust, põnevust ja osavust ei oska ma ära kiita. Pidevalt toimus midagi, hingetõmbe hetked olid viidud miinimumini, kuigi kui järele mõelda, siis oli sisu ju üpris üksluine ja sirgejooneline. Mingeid suuri puänte, kõrvalekaldeid tagaajamiselt või märkimisväärset loo tempo/hoo/mõtte/eesmärgi muutmist ei esinenud. Kuid kui see lihtne süžeekulgemise joon kuhjata täis paukude, rammimiste, üksteise nottimise, lolliks minemise, kimamise ja kõigele teel ettejääva hävinguga, siis ei jää vähimatki hetke mõtlemiseks, et noh, nad ju tegelikult sõidavad ja lasevad mõned asjad õhku ja siis sõidavad ja siis tapavad üksteist ja siis sõidavad... Ühesõnaga, autol (loe: filmil) suruti koheselt gaas põhja ning nii kihutati lühikeste pissipeatustega algusest lõpuni. Pean ka välja tooma tähelepaneku, et filmi iga väiksemgi detail oli läbi mõeldud ning lisas nähtule kihte ja puhast visuaalset ilu, samuti jäi mulje, et sisu ei vormi end tegelaste järgi nagu enamasti toimitakse, vaid tegelased on oma keskkonna/olukordade meelevallas ja kas mitte see ei ole hulganisti meelihaaravam, potentsiaalsete üllatuste rohkem ning kõvasti üle prahi loo esitamine.
Filmi üleüldine õhkkond ja selle visuaalne külg olid suurepärases tasakaalus ning üksteisele toetuvad. Film nägi ääretult hea ja autentne välja, eriefekte oli raske eristada, kõik tundus nii loomulik ja vaevatu. Vaatamata sellele, et tegevus toimus suuresti tühjas kõrbes oldi rõhku pandud detailide täiustamisele ning stiil mida jälgiti nii riietuses, kaadrites, stseenides, üldises välimuses oli minimalistlik, kuid paljuütlev ja sobilik kontekstiga.
Panin tähele, et filmiga seoses on aga üks põhi arutlusteemaks selle väidetavalt liialt feministlik lähenemine loole ning küll ruiatakse ja vingutakse, et see hävitas muidu suure potentsiaaliga filmi. Aga muidugi, kui ekraanil on hulganisti naisi, kes on kesksetes rollides, kes röövivad liiga palju ekraaniaega, kes ei olegi kurjamid vaid enamjaolt kangelaslikes positsioonides, kes edukalt suudavad ära teha ka meestele ning, mis täiesti häbematu, mõte, et naised tahavad põgeneda ja ei soovigi olla kellegi beebimasinast omandid, jah, tõesti, liiga suur naiste osakaal rikkus filmi... mida?! Samuti kurdetakse, et miks küll mehed filmis enamasti paharettide rollides, kellede vastu ja kellede eest naised tahtsid jalga lasta. Ei no tundub, et kangelased tohivad ju olla ainult mehed ning kui mees-nais tegelaste osakaal läheneb võrdsele, siis on kohe kiun lahti. Ma ausalt ei saa sellistest pseudoprobleemidest aru, film oli ju igast küljest 100% vinge!
Pean aga ka ise veidi nurisema, sest nimitegelane Max tundus kohati kui kõrvakarakter ning Furiosia oli otsekui tõeline peategelane. Ma oleks veidi rohkem mehe hingeelu ja tegemistele keskendumist tahtnud näha, oli ju ikkagi tegu tema nimelise filmiga.
Sisust: Maailm on suures osas elukõlbmatu, tähtsaimad varad on vesi ja nafta ning igal pool valitsevad selgelt piiritletud territooriumitel eri kambad, ühed segasemad ja ohtlikumad kui teised. Ühe raudse haardega türann-valitseja viis naist aga on otsustanud, et enam niimoodi mehe omandina eksisteerida ei ole võimalik ning neid aitab põgenema tõsine, karm ja igati tegija Furiosa. Saatus viib naisi kokku pikemat aega vangina elutsenud Max'iga, kes algselt küll väga vastumeelselt, otsustab naistele ohtusse paika jõudmiseni abi käe ulatada. Teekond sinna on aga kõike muud kui sile ja igav.
Lemmik stseen: Splendid kaitsmas sõidumasinat ja kaaslasi enda kehaga.
Lemmik tsitaat: "Mida sa teed?" "Palvetan" "Kellele?" "Ükskõik kellele, kes kuulab."
Kokkuvõttes: Minge vaatama! Kohe!
Vahel satub kinosse ka suurepäraseid filme!
Pealkiri: Mad Max: Raevu tee
Originaalpealkiri: Mad Max: Fury Road
Režišöör: George Miller
Näitlejad: Tom Hardy, Charlize Theron, Nicholas Hoult, Rosie Huntington-Whiteley
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Action, ulme, seiklus
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 5/5
 |
| pilt solariskino.ee kodulehelt |
Film hoidis vaatajat esimesest stseenist kuni lõpptiitriteni varvastel, ootamatud olukorrad, teadmatus, pinge -- kõik need panid mu seisu, kus lausa füüsiliselt tundsin kuidas kogu keha kaasa elab ning pingeseisundis end hoiab. Ma ei saanud silmi ekraanilt, sest selleks ei antud võimalust. Kooslus filmi kiirest tempost, tegevustihedust ja kaasakiskuvast süžeest oli ääretult mõjuv ning meisterlikult loodud ja esitatud.
Üheks suurimaks tõmbenumbriks olid kahtlemata märulistseenid, mille lahendusi, koreograafiat, värskust, põnevust ja osavust ei oska ma ära kiita. Pidevalt toimus midagi, hingetõmbe hetked olid viidud miinimumini, kuigi kui järele mõelda, siis oli sisu ju üpris üksluine ja sirgejooneline. Mingeid suuri puänte, kõrvalekaldeid tagaajamiselt või märkimisväärset loo tempo/hoo/mõtte/eesmärgi muutmist ei esinenud. Kuid kui see lihtne süžeekulgemise joon kuhjata täis paukude, rammimiste, üksteise nottimise, lolliks minemise, kimamise ja kõigele teel ettejääva hävinguga, siis ei jää vähimatki hetke mõtlemiseks, et noh, nad ju tegelikult sõidavad ja lasevad mõned asjad õhku ja siis sõidavad ja siis tapavad üksteist ja siis sõidavad... Ühesõnaga, autol (loe: filmil) suruti koheselt gaas põhja ning nii kihutati lühikeste pissipeatustega algusest lõpuni. Pean ka välja tooma tähelepaneku, et filmi iga väiksemgi detail oli läbi mõeldud ning lisas nähtule kihte ja puhast visuaalset ilu, samuti jäi mulje, et sisu ei vormi end tegelaste järgi nagu enamasti toimitakse, vaid tegelased on oma keskkonna/olukordade meelevallas ja kas mitte see ei ole hulganisti meelihaaravam, potentsiaalsete üllatuste rohkem ning kõvasti üle prahi loo esitamine.
Filmi üleüldine õhkkond ja selle visuaalne külg olid suurepärases tasakaalus ning üksteisele toetuvad. Film nägi ääretult hea ja autentne välja, eriefekte oli raske eristada, kõik tundus nii loomulik ja vaevatu. Vaatamata sellele, et tegevus toimus suuresti tühjas kõrbes oldi rõhku pandud detailide täiustamisele ning stiil mida jälgiti nii riietuses, kaadrites, stseenides, üldises välimuses oli minimalistlik, kuid paljuütlev ja sobilik kontekstiga.
Panin tähele, et filmiga seoses on aga üks põhi arutlusteemaks selle väidetavalt liialt feministlik lähenemine loole ning küll ruiatakse ja vingutakse, et see hävitas muidu suure potentsiaaliga filmi. Aga muidugi, kui ekraanil on hulganisti naisi, kes on kesksetes rollides, kes röövivad liiga palju ekraaniaega, kes ei olegi kurjamid vaid enamjaolt kangelaslikes positsioonides, kes edukalt suudavad ära teha ka meestele ning, mis täiesti häbematu, mõte, et naised tahavad põgeneda ja ei soovigi olla kellegi beebimasinast omandid, jah, tõesti, liiga suur naiste osakaal rikkus filmi... mida?! Samuti kurdetakse, et miks küll mehed filmis enamasti paharettide rollides, kellede vastu ja kellede eest naised tahtsid jalga lasta. Ei no tundub, et kangelased tohivad ju olla ainult mehed ning kui mees-nais tegelaste osakaal läheneb võrdsele, siis on kohe kiun lahti. Ma ausalt ei saa sellistest pseudoprobleemidest aru, film oli ju igast küljest 100% vinge!
Pean aga ka ise veidi nurisema, sest nimitegelane Max tundus kohati kui kõrvakarakter ning Furiosia oli otsekui tõeline peategelane. Ma oleks veidi rohkem mehe hingeelu ja tegemistele keskendumist tahtnud näha, oli ju ikkagi tegu tema nimelise filmiga.
Sisust: Maailm on suures osas elukõlbmatu, tähtsaimad varad on vesi ja nafta ning igal pool valitsevad selgelt piiritletud territooriumitel eri kambad, ühed segasemad ja ohtlikumad kui teised. Ühe raudse haardega türann-valitseja viis naist aga on otsustanud, et enam niimoodi mehe omandina eksisteerida ei ole võimalik ning neid aitab põgenema tõsine, karm ja igati tegija Furiosa. Saatus viib naisi kokku pikemat aega vangina elutsenud Max'iga, kes algselt küll väga vastumeelselt, otsustab naistele ohtusse paika jõudmiseni abi käe ulatada. Teekond sinna on aga kõike muud kui sile ja igav.
Lemmik stseen: Splendid kaitsmas sõidumasinat ja kaaslasi enda kehaga.
Lemmik tsitaat: "Mida sa teed?" "Palvetan" "Kellele?" "Ükskõik kellele, kes kuulab."
Kokkuvõttes: Minge vaatama! Kohe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar