laupäev, 9. september 2017

Miks mitte proovida...? (1) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 1

Tervitus!

Ma ei oska tantsida. Ja ma ei ütle seda võltsi tagasihoidlikkusega, et noh, tegelikult olen ma vinge tantsutuus ja komplimente on ju nii tore õngitseda. Ei, kui ma ütlen, et ma ei oska tantsida ja mul puudub igasugunegi koordinatsioon, eriti kui peab järgima konkreetsest koreograafiat, siis on tulemus tõesti naeruväärselt nutune. Mu keha lihtsalt ei liigu, ei kuula mind ja heal juhul tudiseb vaid -- minusugust puidust jäika liistu ei saa suurema vaevata jalga keerutama. Ma olen aga juba ammu arvanud, et eks mul mingid masohhisti kalduvused peavad olema, sest vahetevahel leian ma end taas mõnest tantsutrennist agoonias kella vaatamas, et millal see häbipingil istumine lõpeb ja saan vaikselt maa alla vajuda. Ja nii ma siis taas leidsin end kolleegiga entusiasmiga osa võtmast Tantsugeeni proovinädala tantsu ja fitness trennidest.


pilt: Tantsugeeni facebook

Käisin kunagi Tantsugeenis fitnessis ning mulle väga meeldisid Kaisa Torni Stretching venitustrennid, kus ma reaalselt ka pärast tundi positiivset efekti tundsin. Lõõgastav, pingeid maandav ja hea atmosfääriga trenn. Tantsugeeni ja minu teed läksid küll mingi hetk lahku, kuid trenniklubina on ta mulle väga sümpaatne ja seda just oma koduse ja hubase keskkonna pärast, mis vastandub paljude tüüpiliste spordiklubidega. Ukse juures tuleb juba varakult jalatsid ära võtta, kõike katab pehme vaip, puuduvad lukustatavad riietuskapid ja kotid tuleb endaga saali kaasa võtta, disain on selline roosa/valge, tüdrukulik ja soe, puudub administraator kes kullipilguga kõiki jälgiks, välisuksest sissesaamiseks peab kasutama koodi -- kõik aga toimib ja mõjub informaalselt ning klassikalise klubi imagot meeldivalt rikkuvalt.

Igatahes, sai otsustaud, et tuleb oma silmapiiri laiendada uute tantsu ja fitness trennide katsetamisega. Äkki leidub midagi eriti kihvti ja sobilikku, mida tahaks jääda pikemalt külastama? Enne ju ei tea kui proovida. Kava kokkupanemine, et milliseid trenne külastada, oli äärmiselt naerurohke. Üksipulki sai läbivõetud kõik võimalused ning neid lähemalt uurides youtube'is või googeldades. Osadele oli keeruline midagi visuaalset leida, mis aitaks lisaks klubi kodulehel olevale kirjeldusele mõista, et mida konkreetne trenn ikkagi endast kujutab. Sellest tulenevalt tulid mõned otsused kõhutunde peale. Kohe selgusid ka trennid mida kindlasti tahaks proovida, mida niiväga ei tahaks ja kuhu mitte iialgi jalga sisse ei tõstaks (üldiselt märkimisväärselt võhma, trantsuoskust või jõudu vajavad trennid).

Siin on nüüd siis esimesed tulemused!

Esmaspäev 28.08 - Voguing


pilt: dancedeets.com

Oeh, ma olen lootusetu. Mu keha ei kuulanud sõna ja oli nii segaduses. Jõudsin järeldusele, et asi on suuresti ajas. Kui midagi miljon korda harjutada, siis vast suudaksin lihtsama koreograafia korrektselt lõpuks ikkagi omandada. Ja seda siis kui see jõuab mulle musklimällu ja keha teeb automaatselt. Nii kaua kui sammud ei ole igatpidi meeles, nii kaua on tulemus kohutav. Mingi hetk trennis tundsin, et oi, vist isegi on koreograafia peas ja polegi nagu viga, kuid kui peeglisse vaatasin, siis oli tulemus košmaarne. Ja seda sellepärast, et olin pigem mures, et jõuaksin üldse liigutusi teha mida vaja, mitte niiväga kui täpselt ja graatsiliselt ma neid teen. Samuti, jõudsin järeldusele, et voguing nõuab massiliselt enesekindlust, kas siis oma välimusse või tantsuoskustesse või millegisse, sest nagu treener ütles, on stiili liigutuste ühtedeks inspireerivateks alustaladeks eneseimetlus, enese näitamine ja eputamine. Treener tutvustas alguses ka lühidalt stiili ja sellele iseloomulikke aspekte, näiteks, et saatemuusikas on tavaliselt house ja stiil sisaldab palju jäiku ning modellilikke käe, keha ja jala liigutusi. Ka n-ö õige kraadi ning kalde all kastide tegemine just kätega on eriti tähtsal kohal. Ja, ei, Madonna oma videoga "Vogue" ei ole seda stiili leiutanud, vaid see eksisteeris juba varem ning sünnikohaks 1980ndate Harlem.

Olgem ausad, tegu on äärmiselt cooli tantsuga, mis näeb oskustega tantsija repertuaaris äärmiselt vinge, seksikas, vaevatu ja lõbus välja. Minul aga jäi see eduelamus saamata ja tundsin end pigem nagu kohe otsi andva tõmbleva kanana. Minu tehtu ei kippunud visuaalselt eriti kokku minema sellega mida ilmselgelt tantsuga mina peal olevad paljud kaasproovijad esile tõid. Vaatamata sellele, olen üliõnnelik, et katsetamas käisin, sest nagu ütlesin, on tegu vahva stiiliga, mille füüsiliselt ära proovimine andis mulle -- tubli võhmatrennile -- lisaks ka aursaama, et tegu ei ole mõne tilu-liluga, kus hüppad kuidas tahad. Vaid suurepärase etteaste saavutamiseks on kõvasti tööd vaja teha ning detailides ja pooside täpsuses on võti.

Trenni ülesehitus oli aga järgmine. Soojendus, koreograafia õppimine samm sammult ja kõige algusest -- pidevalt uute liigutustega lisaks -- kordamine, gruppides teiste ees tantsu esitamine (tagumine rida ees ja vastupidi ning gruppidena nii, et teised lihtsalt vaatasid ja ühed tegid) ja venitus. Selgeks sai õpitud kuskil 30 sekundiline kava. Peab mainima ka, et kogu nädala treenerid veidral, kuid põneval viisil klappisid ja esindasid oma välimuse ja olemusega enda õpetatavat trenni. Samamoodi ka voguing, kus treener oli noor, lahe ja omanäoline oma riietuselt kui laadilt.

Kokkuvõttes: Minu mannetute oskustega juures jääb antud stiil minu võimetepiiridest kaugele eemale. Kuigi tants ja trenn ise olid väga lahedad!


Teisipäev 29.08 - Ballett (algtase)


pilt: arts1.co.uk

Käisin kunagi korra proovimas täiskasvanute balletti algajatele ning see peletas mind eemale kuna inimesele, kes sellest mõhkugi ei jaganud (väljaspool Rahvusooper Estoniat) ja osanud, oli trenn ilmselgelt mingit taset juba nõudev ning sessioon äärmiselt keeruline. Kuna ballett mind jätkuvalt peibutab, siis sai otsustatud uuele katsele minna ning tulemus oli kardinaalselt erinev esimesest korrast. Treener võttiski kõiki ruumis olijaid kui astel null alustajaid (kuna keegi ei tõstnud kätte küsimusele, kas keegi on varem balletti proovinud). Ta ei läinud oma sissejuhatusega väga põhjalikuks, vaid rääkis just nii palju kui mul sel hetkel vaja teada oli. Esimene poos, teine poos, plié, tendu, neli käte asendit, kahte tüüpi lihtsamaid hüppeid. Samuti tegi ta midagi äärmiselt iseenesest mõistetavat, kuid midagi, mis ette just ei tule. Ta kasutas balletti prantsusekeelset sõnavara, kuid ütles ka mida sõnad/fraasid eesti keeles tähendavad. Ballettiga tundub, et eeldatakse liiga palju või ongi harjutud nende spetsiifiliste võõrkeelsete sõnadega, teadmata mis nende taga on. Ma ei ole tõesti kunagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et plié tähendab põhimõtteliselt kükitamist. Lihtne ja loogiline, kuid siiski veider tõdeda. Paar sõna rääkis ta ka endast ning praktiline osa tunnist võis alata.

Alustasime tervitusega, mis oli ka trenni lõpp-punkt. Järgnesid kombinatsioonid klaverimuusika saatel stangede juures. Liigutused ise ei olnud keerulised, kaugel sellest, kuid balletti võti asub detailides ja lihtsast poosist sai raske, kui pidi tähelepanu pöörama lausa imepisikestele külgedele endas. Kombinatsioonid võisid koosneda pliést, tendust ette, taha ja kõrvale (tendu: esimesest poosist sirge jala sirutamine varvas kontaktis põrandaga soovitud suunas) ning tunduda lapsemänguna. Hoides sealjuures selga sirgena (tagumikku taha ajamata), õlgu taga, pilku ees, jalga tikksirgelt (põlvi sel sammul ei ole!), liigutades jalga vaid puusast, mitte grammigi keha nihutades, pöörates pöida ja jalga väljapoole, tõstes ka käsi vastavalt poosidele -- ja oligi märkimisväärne toonus kehale olemas. Iga viimnegi muskel mus oli pingul ja töötas kaasa. Mis mulle aga meeldis, oli rahulik tempo, pidevad kordused ja sellest tulenev võimalus tõesti oma kehale keskenduda ning peast varbani õige positsiooni saavutamisele keskenduda. Puudus rahmeldamine, kiire ning kärme tegutsemine, mis mind alati tantsus segadusse ajab ja kõik vussi keerab. Lõpus sai tehtud ka mõned hüpped diagonaalis liikudes saali keskel ning venitus. Hüpetega seoses tundsin ma aga jälle oma saamatust koordinatsiooniga ja otse loomulikult ei saanud ma nendega õigesti hakkama.

Ma ei higistanud tilkagi kogu trenni jooksul, kuid siiski tundsin selle mõjusid terve õhtu ja öö, sest mu selg tulitas õrnalt. Ei olnud konkreetselt valu ega ebamugavust, vaid tundus, et esimest kord pika aja jooksul kasutasin ja pingutasin ma selga ning veri seal hakkas liikuma. Miinusena, oleksin oodanud veidi rohkem soendust jalgadele ja just päkkadele, sest need kippusid paaril korral krampi minema.

Kokkuvõttes: Kaalun tõsiselt end balleti trenni kirja panemast!



neljapäev, 7. september 2017

Multimeedianäitus "Monet2Klimt"

Siiani selle aasta kõige vingem näitus!

Näitus: Multimeedianäitus "From Monet2Klimt"
Näituse kestus: kuni 31 detsember 2017
Asukoht: Helios Kino, Sauna 1, Tallinn
Meie hinnang: 5/5

Gustav Klimt "Hope I"


Sulgege hetkeks silmad (OK, lugege enne, mida ma kirjutan ja siis pange silmad kinni ning laske kujutlusvõimel lennata!) ja kujutage endale ette situatsiooni, kus teil seotakse silmad kinni inimese poolt, keda te usaldate, viiakse tundmatusse ja teile teadmata kahtlasesse kohta vanalinnas ja teil pole õrna aimugi, mis toimuma hakkab. Teie meeled on ärksad, süda põksub ja ootusärevus kasvab kuni hetkeni, mil te olete kohal!

Esimese asjana kuulete te imeilusat klassikalist muusikat. Te teate täpselt, kelle heliloominguga on tegemist ja helid sööstavad teile halastamatult hinge, puudutades ja hellitades teie kuulmismeeli. Juba ainuüksi muusikast piisaks. Teil tõusevad ihukarvad püsti ja te olete veidike segaduses, sest te ei saa täpselt aru, mis toimub.

Kui teil side silme eest võetakse või te lihtsalt avate silmad, avastate end keset maagilist maailma olles 360 kraadiliselt ümbritsetud Claude Monet, Vincent van Gogh ja Gustav Klimti maalidega. Ja mitte lihtsalt seinal rippuvate ja seisvate klassikaliste maalidega, vaid videotehnikaga manipuleeritud kunstiga, mis liigub. Dünaamiliselt. Koos kauni muusikaga. 

Te unustate ära selle, et teil on võib-olla kusagile kiire, et teil on kohustused, et teil on igapäevamured. Te olete saabunud muinasjutumaailmasse, kus jutuvestjateks on kunstnikud ja heliloojad, kus maalid ärkavad ellu ja kus sihtkohaks on ... ilu.

Tere tulemast multimeedianäitusele "From Monet2Klimt"!

Just nii algas "Monet2Klimt" multimeedia näitus minu jaoks. Ainult selle vahega, et mul ei olnud silmad ei kinni ega seotud. Ma teadsin, et ma lähen vaatama multimeedianäitust ja teadsin, et üks kunstnikest, kelle teoseid näitusel näidatakse on mu lemmikimpressionist Claude Monet. Teine vahe oli see, et ma olen Heliose kinos, kus antud näitus toimub, ka eelnevalt käinud. Ja näitusele sattusin ma tänu kaasblogijale, kellele näituse reklaam oli kusagilt silma jäänud. 






Kõigepealt avanes muusika saatel Claude Monet imeline lilli-, aedasid-, tiike- ja Pariisi vaateid täis maailm. Maalidest olid esindatud, vähemalt need, mis ma ära tundsin, sellised kunstniku tuntumad teosed nagu Parc Moceau, Poppies, Woman with the Parasol: Madame Monet and Her Son, Bain a la Grenouillere, Le Bassin Aux Nympheas, The Japanese Footbridge, The Water Lily Pond, Water Lillies, The Artist's Garden at Giverny ja paljud teised, mida ma ei teadnud.





Vincent van Goghi maalidest olid esindatud The Starry Night, Irises, Bedroom in Arles, Cafe Terrace at Night, Wheat Field with Cypresses, Wheat Field with Crows, Beach at Schevening in Stormy Weather, Starry Night Over the Rhone ja teised tuntud teosed.

Mis mulle eriti näituse juures meeldis oli see, kuidas erinevad maalid olid üksteisega seotud kauniks tervikuks, kus maale eksponeeriti küll kaugvaates, küll toodi iga pisemgi pintslitõmme nähtavaks suures ja detailses plaanis, et tekkis tunne, nagu sa oleksid ise pildi sees, keset kõike seda ilu.

Gustav Klimt oli nendest kolmest kunstikust minu jaoks isiklikult kõige vähem tuntum, just selles mõttes, et ma olen pealiskaudselt tema tuntumate tööde ja stiiliga üldiselt kursis, aga tema maalide näitusi ma varem ei ole näinud. Nii Monet kui ka van Goghi on mul õnnestunud erinevates maailmaosades käidud näitustel näha, aga Klimtiga puutusin otseselt kokku esmakordselt.




Klimti maalidest olid esindatud The Kiss, Portrait of Adele Bloch-Bauer, Judith and the Head of  Holofernes, Death and Life, The Three Ages of Woman, Hope I, Hope II, Lady with Hat and Feather Boa. Klimti osa näitusel oli kõige dramaatilisem, nii maalide mõttes kui ka muusika mõttes, samuti oli ta nii Monet kui ka van Gogh'iga võrreldes süngem ja samas mõjusam.

Igale kunstnikule oli pühendatud kokku 15 minutit, nii et terve näituse kogemiseks peab varuma vähemalt 45 minutit. Kuna tegemist on multimeedianäitusega, siis ei ole show jaoks pandud konkreetseid aegasid, vaid kohal olles näitust vaadates saab iga vaataja aru, millal ta on tervet näitust kogenud. Iga kunstniku osa näitusest alustatakse sissejuhatusega, nii on lihtsalt ja selgelt ka kunstivõhikutele arusaadavaks tehtud, et kelle maale parasjagu näidatakse. Videoinstallatsioon algab lihtsalt uuesti, nii et vahet ei ole, mis hetkel te uksest sisenete.

Muusikaliste teoste hulka, mida selle 45 minuti jooksul kuulda sai, olid näiteks Bachi kontsert D-minooris, Beethoveni "Ood rõõmule", Chopini "Nocturne", Brahmsi "Lullaby No 4", Bachi "Prelude and Fugue No. 1 in C-major", Smetana "Die Moldau", millesse oli osavalt miksitud ka märksa kaasaegsemad teosed spetsiaalsete helide tekitamiseks nagu Demented Sound Mafia "Still In My Mind", Harmonic Resonance'i "Workers". Muusika oli geniaalselt sünkroonis ja harmooniliselt põimitud kokku liikuvate maalidega.

Kuna ma soovisin ise täiel rinnal näitust nautida, siis tegin ainult lühikesi mõneteiskümnesekundilisi klippe, et natukenegi anda edasi seda, mida näitusel kogeda saab. Samuti, kuna ma esimesel korral olin täiesti lummatud, siis külastasin näitust veel teist korda ja kuna näituse lahtiolekuaega on pikendatud detsembri lõpuni, siis karta on, et satun sinna kolmandatki korda.

Kokkuvõttes, üks kaasaegsemaid, innovaatilisemaid, kaunemaid, positiivsemaid ja ilusamaid elamusi, mida ma olen kunstinäitustel üldse kogenud! "From Monet2Klimt" sobib eriliselt hästi meie pimedatesse, süngetesse ja vihmastesse sügisilmadesse ja ma luban teile, et kui te Helios kinost väljute, siis väljute sealt parematena, kergematena, õnnelikumatena. Ta annab teile tõelise ja vägeva emotsionaalse elamuse!


Minge vaatama!




reede, 18. august 2017

Teater: "Aeg ja perekond Conway"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Aeg ja perekond Conway
Teater: Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Näitlejad: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp või Amanda Hermiine Künnapas (külalisena), Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg või Saara Nüganen (Endla teater), Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome
Kestus: 3h 45 min
Esietendus: 23.02.2011
Millal nähtud: 23.04.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nagu üks tegelastest kibestunult sõnas, oli Carol tõesti kõige parem kogu sellest seltskonnast ehk siis oli tegu tükiga, kus suurem osa karaktereid oli mulle rohkemal või vähemal määral vastukarva. See detail oleks pidanud mu emotsioone kaitsma tegelaste trööstitu tuleviku eest, kuid võimatu on mitte kaasa tunda, kui vaid ühe vaatusega järgneb naerule nutt ja siis taas narritatakse eelneva naeruga, teades, et tulevik on tume. Näidend suutis meisterlikult mängida vaataja tunnetega ning oli vähemalt mulle äärmiselt rõhuv ja muserdav lugu. Teisalt, oli vaataja ees lahtirulluvas tragöödias ka teatud määral poeetilist ilu, mis ka äärmiselt efektiivselt pani imetlema, kuidas mulle linnulennult vaadatuna ebasümpaatne või külmaks jättev süžee, pere, saatused ja karakterid, niivõrd edukalt koostöös hinge pugesid.

Tegu oli mitmetasandilise tükiga, kus sisu oli sama sügav kui Imedemaa jäneseurg. Üksikute sõnade taga võis leiduda lausa teine dimensioon. Tegude ja käitumiste põhjused ning tagajärjed võisid inspireerida pakse raamatuid. Iga tegelane oli tihedalt seotud kõigi kaaslaste saatustega, mis omavahel jäigalt põimudes paralleelselt kulgesid ja üksteist mõjutasid. Üks pilk, üks lause, üks tegu, üks tegemata jätmine, üks otsus -- silmapilkselt muutis see otsustavalt seltskonna tulevikku. Tüki süžee oli sisuküllane ning laval toimuv tohutult detailirohke, millel kõigel pidi edukalt suutma silma peal hoida, sest kaotsi võis minna mõni side impulsi ja tulemuse vahel, mida hiljem esile toodi. Mitte ükski aspekt -- ei mõni žest või reaktsioon -- ei olnud ülearune, läbimõtlemata või ei omanud konkreetset põhjust, mis spetsiifilist looliini edasi viiks. Selline tihke ja emotsionaalselt intensiivne lähenemine ning lõpp-produkt läks mulle väga peale. 

Mainitud teo ja tagajärje protsess ning tihtipeale hävingusse suubuv kulminatsioon tõusis antud tükis eriti väljapaistvalt esile. Miks ja kuidas inimesed ajas muutuvad? -- nende arengute seemned pannakse mulda juba varakult ning viltu tõmbavad käigud juhtuvad enamasti kellegi hooletuse tulemusel. Antud tükk oli otsekui musternäidis mida külvad seda lõikad ütlusest ning kuidas minevik/olevik loob igasugu kaastundeta tuleviku. Esimeses vaatuses oli perekond Conway kogunenud vanematekoju ühe peretütre sünnipäeva tähistamiseks. Aasta oli 1919. Õhkkond oli kokkuhoidev, õdus, naerust ja naljast pungil. Teises vaatuses toimus äkiline käänaks tüüpilises süžeekulgemises ning vaataja ees avanes stseen samast päevast, samas kohas, kuid aastal 1937. Õhkkond oli kõike muud kui soe, juubeldav ning kädinat täis. Õhulossid olid kokku kukkunud, saabunud oli inetu reaalsus ning energiat täis ja paljuski eduka elu alguse lävel tegelased oli omadega kraavi jooksnud. Oli ka neid, kes sinna ajamomenti ei jõudnudki.

Kolmas vaatus pöördus, ootamatult, tagasi hetkesse millel esimene vaatus lõppes. Vaatajale anti veelkord maitsta, kuidas kõik varem oli, millistel sekunditel tehti saatuslikud vead ning tulemus oli äärmiselt mõru ja ängistav, sest isegi kui karakterid ise ei teadnud veel, siis publik oli kursis, mis laval askeldavatest sünnipäevalistest tahes tahtmata aja möödudes saab. Siinkohal, muide, sai selgeks, et tillukesed tilgad tõrva mees, mida võis tunda esimeses vaatuses, olid suuremad lärakad kui esmapilgul tundusid. Minevikku paigutuvad vaatused said uue tasandi lisaks. Seda mõtet, et oli seiku mis jäid vaatajale algselt varjatuks, peegeldas mõneti ka kujundus, kus publikule nähtav tegevus toimus paljuski tagatoas, kuid lava taga oli veel üks ruum kuhu tegelased aeg ajalt kadusid ning sünnipäeva peo külalistele lustakaid etteasteid tegid. Publiku pilk oli suunatud kardina taha, tegevus toimus aga ka n-ö teisel laval.

Mulle väga imponeeris tüki ebakonventsionaalne kulgemine, mis oli äärmiselt lihtne võte, kuid oli põhimõtteliselt ka kogu loo alustalaks. Jõnks ajavoolus andis nähtavale automaatselt värskeid kihte, kaevus põhjalikumaks ning tiris vaatajast esile enam emotsioone. Mina lähenesin sellele kui kindlale tulevikule, kuid nõksu võib vaadelda ka kui pilku paralleel universumisse, ühte võimalikku tuleviku versiooni, jne. Suurepäraselt illustreeris, minu interpretatsioonist lähtuv tõlgendus, aja mõju ja jõudu ning vähemalt mind pani tegelaste käekäigule enam kaasa tundma, vaatamata sellele, et mulle subjektiivselt vaadatuna erinevatel põhjustel ükski neist ei sümpatiseerinud. Keeruline oli aga mitte lasta end mõjutada kurblikust, jõuetust edendavast ja kaasarääkimist pärssivast keskkonnast, mille tükk neile karakteritele lõi. Nad olid kõik ühtemoodi lõksus, täis luhtunud lootusi. Kuna etendus toimub Linnateatri väikses saalis, mis alati hägustab piirid lava ja publiku vahel, siis oli kohati tunne, et vaataja oli samas elutoas tasase osalisena koos tegelasgrupiga. Selle intiimse keskkonna tulemusena mõjuski nähtav eriti valusalt ning nagu kõik toimuks kellegi lähedasega. 

Vaatamata etenduse veidralt võluvale olemusele ning publikust oskuslikult tundeküllasuse välja meelitamisele, tekkis mul mõneti armastan-vihkan suhe antud tükiga. Ka tehniliselt oli teostus suurepärane. Näitlejad pakkusid hiilgavaid esitlusi, iseäranis silma jäid Alo Kõrve, Külli Teetamm ja Mikk Jürjens. Lavakujundus lõi autentse õhkkonna ning otse loomulikult meeldisid mulle 20ndate stiilis kenad kleidid. Siiski, jäi mulle midagi kripeldama. Kas see oli siis õhku rippuma jäämise tunne etenduse lõpus, loo depressiivne toon ja lootusetuse maik, saatuse ebaaus tegelaste kohtlemine või teadmine, et kõigi allakäiku oli tegelikult imelihtne ära hoida. Samas, võiks tükk olla ka moraalinäidend õpetamaks kuidas me ise üksteist teadmatult või tahtmatult kukutame (või kas oli ikka kõik hooletus või hoopis manipulatsioon?!). Tegu oli asjaliku inimloomuse analüüsi etendusega. Midagi näidendis aga ei tundunud mulle terviklik ja jäi kuni tänaseni torkima. Üks asi on, loomulikult, mu enda maitsed ja eelistused, kuid midagi muud on see, et isegi kui ma siiani ei ole suutnud seda tükki oma mõtetest saada, samal ajal kui mitmed näidendid kaovad mälestusest paari päeva möödudes, siis ometigi, ei saa ma nähtut kõrgemalt hinnata. Ma ei ole siiani selgusele jõudnud, mis selleks pinnuks antud tükis mulle on. Teatrisse soovitan aga tungivalt minna, sest ükskõikseks ei tohiks antud lugu enamasti kedagi jätta.



teisipäev, 15. august 2017

Teater: "Varjuprohvet"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Varjuprohvet
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 27.04.2016
Millal nähtud: 29.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Ma väldin õudukaid, väldin nagu tuld, sest mul elab pesueht jänes püksis, kes ei lase mul ühtegi hirmujudina filmi vaadata ilma, et tunneksin järelmõju lausa nädalaid hiljem. No ei ole see žanr mulle mõeldud. Olen sellelt kohalt täielik äbarik. Siiski, ei takistanud see mind taas, täitsa vabatahtlikult, end leidmast vaatamas üht esindajat sellest eemalepeletavast lugude liigist. Jubedad nad võivad ju olla, aga vähemalt igavad ei kipu kunagi olema või mind külmaks jätma.

Õudukatest teatri tükke just tihti lavale ei satu ning käesolev näidend oli esimene omasuguste hulgast millega otsustasin end karastada. Teades, et hiljem niikuinii kahetsen otsust kibedal, kui pool etendust nägemata jääb (käsi silme ette pannes või silmi kinni pigistades) ja taas rahulikult magada ei saa, oli uudishimu siiski liiga suur, et seda ignoreerida. Kuidas üldse toimib ja mõjub mulle õudukas teatrisaalis? Kas teen teiste vaatajate ees oma margi täis, kuna puudub kodus telekast või pimedas ning eraldatud kinos vaatamise turvakate? Etteruttavalt võin öelda, et mingil määral tegin jah (hüppasin oma kohal ehmatusest mitu korda ja seda oli keeruline seljataga istuvatel mitte näha, ehk siis tervel saalil, sest olin esimeses reas). Minu otsuses end kätte võtta, kõneles tüki kasuks ka autor, Indrek Hargla, kelle looming ei ole mulle siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi. Ka näidendi sünopsis suutis olla Edgar Allan Poelikult salapärane, halvaendeline ning intrigeeriv. Ootasin hulgaliselt külmajudinaid esilekutsuvaid, šokeerivaid ja kõhedusest nõretavaid momente.

Tegevuspaik oli otsekui musternäidis klassikalisest hirmu loost: eraldatud maja, keset eimidagit, kus agaralt ja haiglase järjepidevusega trükimasinal, toksib õudusromaane ilmselgelt hullumeelsete kaduvustega eraklik kirjanik ning kelle eest lapsehoidjalikult, Ema Teresaliku kannatlikkusega, hoolitseb pahur majapidajanna. Iseenesest mõistetavalt satub aga ümbritseva lumetormi tagajärjel ulualust paluma pahaaimamatu võõras, kes ei suuda adudagi kui viltu tal vedas, et ta just sellele uksele abi paludes koputama sattus.

Teades, et situatsiooni jubedusefaktor vaikselt, kuid järjekindlalt, pinget samm-sammult üles kruttima hakkab, algas kõik ju tegelikult päris vaoshoitult ja isegi märgatava huumorinoodiga. Piiblimüüja, torisev majahoidja ja ilmselgelt liigse Red Bulli laksu all kirjanik astuvad baari... kolmiku kooslus kuulus otsekui mõnesse sketšisaatesse. Vaikselt hiilib aga niigi saladuslikku ja veidra õhkkonnaga majja ebaturvalist tunnet tekitavaid detaile, arusaamatult hirmutavat käitumist ja kananahka esile kutsuvaid kokkusattumusi. Kusjuures, mitmed neist olid ootamatud ja üpris nutikalt publiku ette toodud, viimast kas siis mõnel erilisel viisil või suunast, kust ma eelnevalt midagi ei osanud ennustada. Närvikõdi tekitas ootusärevus, et millisest otsast nüüd küll järjekordne vihje müsteeriumi lahtiharutamiseks publikule hambu visatakse. Loomulikult, aimasin ma, et näiteks telefoni, peegli, põrandat paksu kihiga katvate paberilehtedega, uksetagusega ja muude esilekerkivate detailidega peab mingi hetk loos suuremat, väiksemat või võtmerolli omavat toimuma. Mil viisil, aga selgus siis, kui aeg küps või juhtus ka nii, et tegu oli tähelepanu osavalt petvate ja teistelt, tähtsamatelt faktoritelt, eemale tõmbamise peibutuspartidega.

Detektiivi lood mulle iseenesest meeldivad ning antud tükis oli kohati samalaadne põnev kes-tegi? kus-tegi? miks-tegi? äraarvamise element õhus. Osavalt mängiti ka mõttega, et kes on tegelikult kurikael, kes õnnetu ja süütu osaline või kas kõik on vastu tahtmist hoopis osalejad milleski mastaapsemas ja koletumas või on kõigil ühejagu luukeresid kapis. Pinget teritati nagu sibula kiht kihilt lahti koormisega, loovutades midagi ühe isiku kohta, siis tuues lauale midagi eelnevat täiesti ümberlükkavat ja hoopis teisele näpuga näitavat. Kes mida varjab, miks nii käitub, jne -- kõigil oli tegelikult põhjendus. Kahjuks, lõppkokkuvõttes, minu silmis, iga viimne kui detail aga seletust ei leidnud. Sellest hiljem.

Publiku silme ees rullus lahti intensiivne ping pong mäng kolme tegelase vahel kuuma kartuliga, mis oli rahutult pilkunaelutav, kaasamõtlemist soodustav ning ajurakke stimuleeriv. Nii palju võib avaldada, et omad saladused olid kõigil, mõned äärmiselt üllatavad, teised omajagu pead sassi ajavad ja mõned eriskummalised, kuid nupukad. Kuni viimase hetkeni loobitakse vaatajat müsteeriumitega ning kui eeldad, et sibul on lahti kooritud, siis eksid rängalt ja saad oimetukstegeva obaduse osaliseks. Ma osati ka eeldan, et agaramad žanriarmastajad vast nii suurt üllatust igasugu paljastustest ja muudest esile kerkinud teguritest ei saa, sest nagu teiste looliikidega, tekivad mingi hetk mustrid, klišeed ning tuttavad võtted, kuid minule kui žanriignorantsele, pakkus nähtu omajagu ohoo-momente.

Mind üllatas, et saladuste ja judinate kõrval mahtus süžeesse ka lembeliine. Sellist veidi eemale peletavalt romantikat, kuid romantikat igatahes. Samuti peab positiivsena välja tooma, et tüki toimumispaik oli ideaalne -- rahvusraamatukogu tornisaal, mis aitas luua ja hoida kõhedat õhkkonda. Lavakujundus üldiselt on kiidusõnu ära teeninud, sest raamatuvirnu täis ja paberilehtedest üleküllatud kaootiline elutuba toetas ideaalselt toimuvat. Ei olnud keskkond ka selline vaid õige atmosfääri tekitamiseks, paljudel asjadel oli konkreetne praktiline eesmärk. Elevust tekitas ka avastus, et ühte n-ö müstilist ja lahedat efekti mida kasutati, sai nähtud ka seriaalis "Sherlock". Ka näitlejate kolmik suutis piisavalt menukalt koos töötada, et asjalikult intiimse, pentsiku ja tontliku tegelasdünaamika luua. Eriti tuleb esile tuua Martin Kõivu hullu sulemehena, kes tõepoolest kui Duracelli jänes ringi kimas ja samaaegselt nii imelik, hirmuäratav, kui eemalepeletavalt koomiline suutis olla. Tegelase otsekui lõpmatuna näivat energiat oli esimeses reas selgelt tunda.

Etendus oli igati soliidne 4 punkti 5st kuni viimase 20%ni lõpus, kus tulid mängu üleloomulikud jõud ja minu jaoks loo nauditavuse täiesti peapeale keerasid. Ma ei osanud seda suunda eelnevalt aimata ning konkreetseid hoiatavaid vihjeid ka nagu ette ei tulnud. Seega, tuli uus lähenemine mulle veidra üllatusena ja eelnev stabiilne, kuid mõjus süžeeline trepilt üleskõnd pööras silmapilkselt sohu. Tänu sellele, kippus lõppvaatus liialt kihutama, ei andnud võimalust uue olukorraga harjuda ja seda seedida ning nagu prügiauto valas tükk mind üle liialt paljude uute niidiotsadega, mis koos varem tutvustatuga kõik ei saanudki lahendusi või siis jäi mulle palju detaile ebaselgeks, sest ma ei osanud neid ühendada. Täispilt jäi mulle killustatuks. Mis, kes, kus, mida ja miks siis lõpuks tegelikult toimus? Viimase osa ebaühtlase tempo, uute teemade hiline tutvustus, loo kärme kokkuvõtmine ja ootamatu reaalsusest eemaldumine rikkusid mõnevõrra minu silmis eelnevat löövat, paeluvat ja osavalt pinget tekitavat süžeekulgemist ning lugu ennast. Puänt eksisteeris, mis mulle meeldis, kuid see ei klappinud esimese poolega tükist, mis mulle ei meeldinud. Samas, pärast teatrist lahkumist, kui nähtavale tagasi mõtlesin ja mõtteid korrastasin, said mõned asjad iseenesest selgeks, mis saalis veel peata olekut tekitasid. Siiski, minu esimene reaktsioon toimuvale ning ka hilisem tagasivaatamine, tekitasid pigem vastakaid tundeid näidendi kulminatsiooni suhtes.

Vaatamata minu nördimusele tüki viimase veerandi suunas, soovitan siiski seda etendust soojalt. Lõpuspurt ja kogu paranormaalne koogelmoogel just ei hiilanud, kuid magusalt õudset müsteeriumit, mida Eesti teatrilavadel üliharva võib leida, ei tule just iga päev ette ja peab oma silmaga kaema. Kaasamõtlemist vajavad n-ö krimi sugemetega lood haaravad tunduvalt aktiivsemalt publiku toimuvale kaasa elama ning vaatajal tekib tahes tahtmata soov ja motivatsioon ette heidetud saladused enda peas ja tegelastega koos lahendada. Niisama toolil lösutada ja meelt lahutada lasta, ilma igasuguse kaasatöötamiseta, ei ole kindlasti võimalik. Ergastav on muidugi ka vahepeal ehmatusest tõmmelda, mis enamgi veel ei paku neile, kes juba hirmukatele immuunseks ei ole muutnud, võimalust ennast täienisti lõdvaks lasta. Ma nimetaks tükki isegi õrnalt interaktiivseks lavalt publikule reaktsioon-näidendiks.

teisipäev, 1. august 2017

Mida teha? Kuhu minna? (2) Nõukogudeaja nostalgia ja kunstikõnd KUMUs

Tervitus!

Järjekordne ülevaade läbi proovitud tegevustest neile kel aega ja huvi!

Näitus "Banaane ei ole" Tallinna Teletornis

Asukoht: Tallinna Teletorn
Aadress: Kloostrimetsa tee 58 A, Tallinn
Näitus avatud kuni: 28.04.2017-30.09.2017
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR


Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.

Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana. 

Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"


Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.

Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.


Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!


Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile. 



 


Fotod: D.R.

-----------------------------------------------

Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs

Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)


Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.

Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.


Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.


Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.

Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.






pühapäev, 30. juuli 2017

Kino: "Pöörased", "Baywatch", "Valerian ja tuhande planeedi linn" ja "Logan"

Tervitus!

Kiired ülevaated mõnedele vanematele ja uuematele filmidele kinos!

Pealkiri: Baywatch
Originaalpealkiri: Baywatch
Režissöör: Seth Gordon
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 56 min
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mõistan, et antud filmi alustaladeks on pringid singid, pruntis huuled ja punnitavad biitsepsid ja enamat ei ole mõtet loota, kuid usun alati, et areng on võimalik. Ka Baywatchil peab mingi evolutsioon toimuma. Midagi lisaks naksis kehadele ja aeglasele jooksule. Lootsin, et selleks on huumor, algeline küll (näiteks meremolluski tasandil), kuid siiski huumor, mis ikka vaatajast naeru välja pigistaks ja annaks mõista, et tegijad suudavad suhteliselt ühesuunalise idee üle nalja heita. Punnitati, puhuti ja ähiti, kuid koomika jäi amööbi tasandile. Olgu kasvõi siis totakas kui vaja ja rohkemaks ei olda võimelised, kuid mõnusat nalja oli imevähe ja domineeris tüüpiline munad toolivahele huumor (tuli päriselt ka ette!). Sellest ei piisanud, et Baywatchi suurele ekraanile toomisel saavutada muud kui üks suur pettumus. Dwayne Johnson oli sama tegelane, kes ta oma enamustes eelmistes filmis on olnud. Zac Efron oli päevitunud ja poosetav Ken-nukust moosipoiss. Kampa visati ka üks supilontrus, et vaataja tunneks, et tegevus toimub ikka meie dimensioonis ja mitte kuskil ilusate inimeste paralleelmaailmas ja tal oleks nähtuga kontakti loomisel pidepunkt. Iseenesestmõistetavalt leidus ka ports seksikaid ja kauneid näitsikuid, kes õnneks vähemalt ei olnud vaid piinlikud õhupead. Kuum ja koomiline suvehit jäi tulemata.



-----------------------------------------


Pealkiri: Pöörased
Originaalpealkiri: Overdrive
Režissöör: Antonio Negret
Žanr: Action
Kestus: 1h 36 min
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma eeldasin sellest "Kiirete ja vihaste" nadimat, tagasihoidlikumat ja väiksemastaapsemat klooni, kuid endalegi üllatusena tundus, et vähemalt süžee oli, kui mitte kordades realistlikum, siis kihilisem ja põnevam oma doonorist küll. Tulemus oli siiski piinlikult üheülbaline ja ajuvaba, kuid vähemalt ei pööritanud ma oma silmi nii kõvasti peas, et nad sissepoole kinni jääks, mis juhtus viimase "Kiirete ja vihaste" sarja väljalaskega. Paralleele sai hunnikutega tõmmatud, kuid käesolev ei olnud nagu igast võimalikku jama täis topitud õhupall, mis oleks ammu pidanud totakuste all lõhkema. Sisu keerleb ümber kahe venna, kes tegelevad autode varastamisega, sest nende isale meeldisid autod? Ma ei saanud täpselt aru miks. Üks neist oli Britt oma aktsendi poolest. Ma ei saanud täienisti aru, kas see detail pidi midagi loole lisama või lihtsalt niisama oli nii, et üks ameeriklane ja teine inglane? Ma vist mõtlen üle. Oma töös olid nad osavad, isegi kui esimese stseenina nähtavas röövis oleks tavainimesed ammu sussid püsti visanud. Suhteliselt kõik jookseb poiste jaoks alati just nii nagu plaanitud. Kuigi oli miljoni alternatiivi kuidas olukord oleks võinud pöörata ning plaanidele vajalik versioon oli vaid üks võimalikest. Millegipärast oli statistika tingimatult poiste poolt. Ja ärgem unustagem lisada ka äärmiselt pealiskaudseid romantikaliine ja näotuid meeskonnaliikmeid, kes olid lihtsalt lihakehad. Vähemalt aga ei olnud paljaid pepusid demonstratiivselt mul näo ees pidevalt vehkimas, mis on kohustuslik osa "Kiirete ja vihaste" frantsiisist. Üllatavalt oli filmis palju fookust vanaaegsetel autodel, mis röövi keskpunktis. Ma ei tea kas see mulle ei meeldinud, sest antiik autod ei tekita mus just mingit emotsiooni või meeldis, sest vähemalt said loos tähelepanu need mille ümber kõik keerles ja tegu ei olnud ainult tühipaljaste sodiks sõitmise asjandustega. Süžee asukohaks oli Marseille, mis oli tervitatav vaheldus tüüpilisele Londonile, New Yorgile ja muudele üleleierdatud paikadele. Kaadrid linnale olid päris peibutavad, et meelitada seda kohta tulevikus külastama. Puänt loos oli ka ootamatu ehk siis suur pluss punkt selles eest. Tegu oli igati okei B kategooria filmiga, eriti kui saali minna madalate ootustega.



-------------------------------------------


Pealkiri: Logan
Originaalpealkiri: Logan
Režissöör: James Mangold
Žanr: Action
Kestus: 2h 17 min
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Seda oli väga vaja, hädasti vaja, sest olgem ausad, olen nakatunud superkangelaste (iseäranis Marveli) filmide väsimusse. Tüüpilisest ülesehitusest, käsitlemisest, toonist ja tegelastest, mis juba aastaid domineerivad oli vaja vabaneda või siis teelt natukegi kõrvale põigata ja värskem rada sisse tallata tulevastele eeskujuks. Sellega sai hiilgavalt hakkama "Logan", Hugh Jackmani viimane etteaste Wolverine'ina. Superkangelaste värviline ja sangarlik elu oli teinud brutaalse ja valusalt realistliku pöörde nii filmi vanusepiirangult, žanrilt kui mutantide saatuselt. Need uued tuuled aga puhusid frantsiisi elu sisse, vaatamata sellele, et tulemus ise oli trööstitu, melanhoolne ja sümboliseeris ajastu lõppu. Aga just sellist šokiteraapiat superkangelaste filmidel vaja oligi. Armastatud tegelased, kes varasemates sarja osades täis elu ja kelle tulevik valla, Wolverine ja Professor X, on tundmatuseni ekstreemse olukorra sunnil alla käinud ja muutunud ning lõpp oli lähedal. Lootuskiirena mutantidele tutvustati ka mini-Wolverine'i, Laurat, kes kohati oli isegi metsikum kui tüdruku n-ö doonor. Vastukaaluks oma väsinud ja väntsutatud kahele kaaslasele, oli temas aga energiat ja särtsu, et ühist ettevõtmist edasi vedada. Koos mindi autoretkele, mis sisaldas nii põgusaid õnnemomente kui esines ka tõelisi madalpunkte. Loo lõppseis oli ühteaegu nii nukker ja raskesti seeditav kui ka tsipa põnev ja päikeseline võimalike uute suundade poolest. Ainukeste miinustena tooksin välja, et lugu kippus mõnes kohas venima, oli seiku, mis ei olnud niiväga vajalikud ning, kuigi pidev verevalamine oli tõepärane ja süžee tooniga ideaalselt klappiv, väsisin ma mingi hetk sellest pidevast hakkimisest ära. Liiga palju head ei ole enam nii hea. Näitlemine oli aga hiilgav. Nii Hugh Jackman ja Patrick Stewart ületasid ennast. Ma sõna otseses mõttes tundsin Logani piinasid, nii vaimseid kui füüsilisi, tema ilmetes ja kehakeeles. Suurepärane punkt nendele kahele näitlejale, kes aastakümneid kultustegelasi kehastanud on. Las Jackman siis nüüd naudib oma kauaoodatud ja ärateenitud puhkust, kuid Stewartit loodan näha mingi hetk sarjas "Leegion".



--------------------------------------------


Pealkiri: Valerian ja tuhande planeedi linn
Originaalpealkiri: Valerian and the City of a Thousand Planets
Režissöör: Luc Besson
Žanr: Ulmefilm, fantaasia, action
Kestus: 2h 19 min
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei ole kunagi lugenud koomiksit mil käesolev ulmekas põhineb, kuid "Viies element" on mu lapsepõlve üks lemmikumaid filme, ehk siis otse loomulikult viis tee taas kinno. Kokkuvõttes ütlen aga nii, et süžee oli tsipa ebaküps ning sisaldas veidralt põhiliini segavaid vaheseiku, ajakulgemise probleemid, kus aeg ja lugu ise ei suutnud klappida olid kulmukergitavad ning kaks peategelast, Dane DeHaani ja Cara Delevigne'i kehastuses, olid just nii karismaatilised, intrigeerivad, oma rollidesse sulanduvad ja õiged valikud sellist suuretasemelist ja kõrgehinnalist ettevõtmist vedama kui keskmised Luunja kurgid. Nagu kaks mittemidagiütlevat teismelist oli pandud vedama revolutsiooni. Nad tegid väga keeruliseks oma tõsiselt võtmise ning kohe kindlasti ei müüdud mulle maha mõtet, et tegu oli tegijatest valitsuse agentidega. Lisaks sellele, puudus nende vahel piisav keemia -- nad olid kohmakad koos -- karakterite vaheline side aga vajas särtsu. Cara, oli näha, et püüdis ootusi natukegi täita, kuid amps oli liiga suur. Dane'ile olid aga tegelasele vajalikud saapad täitmiseks ilmselgelt liialt suured. Mida küll Luc Besson mõtles, kui tuhandetest näitlejatest just need kaks välja valis? Rihanna mind aga üllatas, ainuüksi oma vinge etteaste eest laval. Vaatamata eelnevale, saab film enamus suured ja rasvased pluss punktid just visuaalse teostuse ning võrratu, hiilgava ja kujutusvõime rikka maailmaloomise eest. Universum, kus tegevus toimub, on nii suurepärane, et ainuüksi sellepärast soovitan soojalt filmi vaatama minna. Kõik muu kesine olgu mis on, kuid alustades planeedist Mül ja selle asukate olemusest ning kultuurist, lõpetades Suure Turuga ning selle külastamise iseärasustega, võttis mind nähtu küll sõnatuks. Nii palju nutikaid lahendusi, põnevaid elukaid ning kujutusvõime piire puudutavaid kaadreid pole ma kinos juba ammu näinud. Pole siis ime, et originaalmaterjal on paljudele meie aja tuntutele ulmemaailmadele inspiratsiooni andnud ja koomiksit oma kategoorias kõrgtaseme klassikaks peetakse. Kindlasti tasub selle vaimustava maailmaga tutvuma minna just 3Ds kinos ja mitte kodus telekast diivanil. P.S. Converter, kes pepust igasugust sissesöödud asju välja kakades kopeeris, oli üliarmas ja kolm tolvanist n-ö "tuvi" olid üpris koomilised lisad loos.



laupäev, 29. juuli 2017

Mida teha? Kuhu minna? (1) Siberi Huskyd ja põhjanaabrite 100

Tervitus!

Seekord kirjutan kahest enda peal ära katsetatud ideest mida teha ja kuhu minna kui on aega ja soovi midagi põnevat kogeda!

Matk Siberi Huskydega Paasiku koertemõisas

Koduleht: http://paasiku.weebly.com/
Asukoht: Paasiku mõis, Paasiku küla, Anija vald, Harjumaa
Kontakt: paasiku.koertemois@gmail.com
Hind: 30 EUR per nase (grupile alates 5 inimest kehtib soodustus, lapsele erihind)




Surfates kord internetis ja otsides lahedat ja meeldejäävat tegevust mida sõpradega sünnipäeval teha, koperdasin täitsa juhuslikult Paasiku koertemõisa Husky matka võimaluse otsa. Olles suur igasugu kutsude fänn ning, olgem ausad, Huskyde juures on midagi ekstra ülinunnut, siis mõeldud tehtud. Kuupäev kokkulepitud saigi sõbrad mobiliseeritud ning kohtumispaigaks Paasiku.


Nagu nimi ütleb, asub koertemõis tegelikult ka mõisas, ehk siis Paasiku mõisas, mida pererahvas püüab samm-sammult renoveerida. Territoorium keset maalilist loodust on mahukas ning seal asub hulgaliselt igasugu ehitisi ja aedikuid, mis on suure hulga koerte pidamiseks ideaaltingimused. Enne matka tutvustatakse ümbritsevat, tehakse sissejuhatus Huskeyde tõusse, kasutusaladesse ja iseärasustesse, keskendutakse ka individuaalselt mitmele asukale, räägitakse kuidas majapidamine toimib ning lastakse erinevates aedikutes/hoonetes kutsude juurde, kus viimased eriti agaralt ootavad ning vastu võresid, aknaid ja uksi end tervitamiseks suruvad. Nende tervitushõisked olid vägevad! Mõned lausa laulsid, jah, sõna otseses mõttes lalisesid laulumoodi häälitsusi. Koeri oli nii nooremaid kui vanemaid ning neid, kes olid aedikutes ning neid, kes ka vabamalt ringi said joosta. Muide, juba autodest väljudes tulid julgemad külalisi vastu võtma.

Kutsud ise olid äärmiselt heatahtlikud, leebed, aktiivsed, ülimalt inimsõbralikud ja otsisid inimestega kontakti. Meiega oli ka üks 8-aastane tüdruk ning ilmselgelt tundis ta ennast väga mugavalt koertega ja koerad omakorda temaga. Loomi sai vabalt paitada, kallistada ja sügada. Ja eks me kõik seda võimalust usinalt ära ka kasutasime. Need täielikud kukupaid küll omavahel urisesid ja tegid vahel ka mehisemaid hääli, kuid ma ei kujuta ette, et nende kehas oleks ükski agressiivsemat sorti joon. Kuna koertemõis pakub ka koerte hoiuteenust, siis leidus karjas ka üks Šoti lambakoer ehk Collie, kes ennast väga koduselt tundis ja sama innukas ning sõbralik oli kui tema ajutised kaaslased.


foto mina
Kui ring peale tehtud, siis said kõik endale jalutusrihmad (vöö ja nöör). Tegu oli üllatavalt mugavate ja tohutult praktiliste rihmadega, kus toega osa läks ümber keha ning kõhu pealt läks nöör, mis siis kutsu kaelarihma külge pandi. Käed olid vabad ning kehaga sai suurepäraselt koera juhitud (kuigi, ausalt öeldes, juhtisid nemad väga agaralt), tagasi tõmmatud kui vaja ning olukorda kontrolli all hoitud. Meie 8-aastane kaaslane sai ka omale taltsama koera ning tal ei olnud mingit probleemi temaga jalutamisel. Kõik kutsud muidugi matkale tulla ei saanud ja vaba valikut kõikide hulgast enda kaaslase leidmiseks ka ei olnud. Pigem pakkus pererahvas mõned koerad välja ning igaüks sai öelda, et "võtan ära"! Loomulikult, sai seda valida, et kui temperamentset kutsut endale partneriks võtta. Kes ikka end väga mugavalt ei tundnud, siis see sai rahulikuma matkasõbra. Samuti sai valmisoleku korral endale rohkem kui ühe kaaslase võtta, ehk siis näiteks kaks. Meist kahjuks keegi nii julge veel ei olnud ning leppisime ühega, kuid pererahvas võttis mitu. Väidetavalt ei ole aga üle nelja koera korraga võtmine enam mõistlik, alla selle aga kindlasti. Kokku läksime retkele 12 koeraga.


Teekond viis meid mööda põlde, muru, kruusateid, metsatukka ning veeäärseid alasid. Värske õhu, päikese ja ülinunnude kutsude kõrval sai nautida ka kena loodust. Igaüks sai valida endale enam-vähem sobiva tempo, kuid kõik kobaras koos liikuda ei olnud soovitav, sest nöörid võisid sassi minna ning olukord natuke segaseks. Olime suuresti hanereas, kuid kaks kõrvuti oli ka igati okei kui oli soov sõpradega omavahel vestelda ja muljetada. Algselt oli kutsudel eriti järjekindel soov rütmi ja trajektoori juhtida, kuid mida kindlamalt sa ise end tundsid ja mida rohkem kutsud rahunesid esmasest entusiasmist, et "jeeee!!! jalutama saab!" siis aina lõõgastavamaks ja koostööaltimaks samm läks. Kui tempo oleks olnud koerte teha, siis oleks see olnud tunduvalt kiirem, sest änksi täis olid nad, et üksteist karjajuhina üle trumbata (välja arvatud ühe mu sõbra koer, kes oli nii chill, et see oli lausa naljakas), kuid nagu mainitud sai neid vaevatult suunata. Matka käigus olid ka mõned pausid, iseäranis just vee läheduses, kus koerad said puhata ja end jahutada. Koomiline oli neid näha vees lihtsalt kükitamas, ise nii õnnelikud.


foto mina
Sissejuhatusel ning ka retkel endal vastasid peremees ja perenaine ka igasugu Huskydega seotud küsimustele. Näiteks, saime teada, et kõik kutsud võtavad osa ka koertenäitustest ja enamused on auhinnatud. Samuti, sai teada, mis vahe on Alaska malamuutidel ja Huskydel ning, põneva faktina, et kui Huskyde sinised silmad on tavapärane nähtus, siis malamuutidel esinedes ei ole see aga tõule omane. Tunnen end Huskyde alal tunduvalt enam harituna!

Konkreetseid detaile:
- Matka osa pikkus on kuskil 6 km.
- Matka kestus (sisaldades ka sissejuhatust ja territooriumi tutvustust) on kuskil 2-3 tundi.
- Sõit on linnast välja Raasiku/Kehra poole autoga kuskil 30 minutit.
- Koertemõisas on 23 Huskyt. Koertega saab tutvuda siit.
- Matka algusajaks on väidetavalt suuresti 13.00 paiku päeval, seega võiks selle suunisega arvestada.
- Kutsikaid saab neilt ka osta. Me nägime läbi akna kahte imearmsat kutsikat.


Minu soovitused:
- Igaks juhuks on mõttekas võtta kaasa puugi/sääse/parmu tõrje, kuna liikumist on põgusalt ka metsatukas ning kõrgema muru vahel.
- Minule isikulikult ei olnud 6 km tempokat kõndimist väsitav, kuigi hiljem selline hea rammestus oli sees, kuid lõõmava päikese all (ilm oli meil suurepärane) võib retk olla eri astmetel pingutust nõudev. Soovitus oleks vähemalt veepudel kaasa võtta. Kes eriti tundlik, päikest varjav müts on asjalik mõte ja päikesekreem (ise ei pannud peale ja nüüd on mul kätel "kenad" särgirandid).
- Soovitav on neile e-mail kirjutada ja ei tasu ehmatada kui vastust koheselt ei tule. (23 koera, majapidamise ja mõisa ülalpidamine ning igasugu tegevused on aeganõudev!). Pakkusin neile mõned kuupäevavariandid välja ja õnneks üks sobis ka neile. Mida rohkem kuupäevi õhku visata, seda suurem tõenäosus on, et midagi klapib.
- Retkel on ka mõned õrnalt järsemad kohad, metsatukk ning veeäärsed paigad. Soovitav on viimaste juures eriti ettevaatlik olla, sest vett suvisel päeval kutsud jumaldavad.

Tegu oli ideaalse stressi maandava matkaga koos kerge füüsilise koormusega, mida raamisid ja täitsid ülinunnud, üliarmsad ja ülisõbralikud Huskyd! Täname koertemõisa pererahvast ning meie reisikaaslasi (Sera - kes oli minu kalli matkapartner, Occhi, Lupi, Sid, Elba - mulle rohkem nimesid kahjuks meelde ei tule!) kihvti pärastlõuna eest! Kindlasti on plaan külastada ka talvel, et kelgusõitu proovida.





Fotod: I.F.

------------------------------------

Näitus "100 Soome asja" Maarjamäe lossi tallihoones

Koduleht: Eesti Ajaloomuuseum ja 100objects
Asukoht: Maarjamäe lossi tallihoone, Pirita tee 56
Näitus avatud: 10.06-20.08.2017
Hind: Täiskasvanud 3 EUR, sooduspilet (pensionärid, tudengid, õpilased, ISIC, ITIC ja IYTC kaardi omanikud) 2 EUR, perepilet (kaks täiskasvanut ja lapsed) 5 EUR (mul vedas, sest juhuslikult oli minu külastuse ajal sissepääs tasuta)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt

Soome instituut on avanud Maarjamäe lossi tallihoones näituse Soome Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks, kus aastast 1917 kuni käesolevasse 2017sse tuuakse välja üks ese sümboliseerimaks konkreetset aastat. Kokku 100 eestlasele tuttavamat või vähem äratundmisrõõmu pakkuvat, kuid kahtlemata põnevat ja kõnekat eset meie sugulusrahva lähiajaloost. Lisaks sellele, saab mõtteid mõlgutada meie enda vabariigi 100. sünnipäeva üle ja kui sarnase, kuid samas ka erineva tempo ja sammu iseloomuga meie riigid ikka paralleelselt liiguvad.

Esiteks, ma ei ole Maarjamäel kunagi käinud, mis on veider ja kurb, sest vähemalt praegu, suvel, oli lossiterritoorium uskumatult kaunis, hooldatud ja võrratu koht, kus kasvõi niisama istuda ja lõõgastuda. Loss ise (2018. aastani) ja ka Filmimuuseum (2017. aasta oktoobrini) on hetkel suletud, kuid nende juures olev plats ja vaade merele on ainuüksi juba külastamist väärt.


Esemete variatsioon oli lai, esitlusele oli toodud nii lauamänge, jõulupuuehteid, riietusesemeid, tehnikat, toidunõusid, mööbliesemeid, toidu- ja joogipakendeid, helkureid ja ohtralt igast muid eeldatavaid ja ka üllatuslikke oma lugu rääkivaid objekte. Kõik need esemed peegeldasid spetsiifilist perioodi 100 aasta jooksul ning tuletasid meelde ka eestlastele nii kirkaid kui varjuseid mäletusi. Silma paistsid peanoogutused Talvesõjale (1939-1940), Soome kodusõjale (1918), Teisele maailmasõjale üldiselt, sõdadejärgsele perioodile, sidemetele Nõukogude liiduga, Helsingi Olümpiamängudele (1952) ja ka tänapäevale, kus Soome on edukas ja eesrindlik põhjamaade riik. 

Esemetest jäid eriti meelde Sibeliuse sulepea, ülivinge Saami rula (2012), ülimaitsvana paistev männikooreleib (1917) mida tahaks ise ka proovida, Juhla-Mokka kohvipakk (1931), hulgaliselt Aalto majapidamisesemeid, lapsepõlve meenutav Sarvise kelk (1967), vinge käbikorjaja peakate (1971), Jaffa poster ja Helsingi Suveolümpiamängude tõrvik. Loomulikult, oli esitlusel ka üks vanaaegne Fazeri kommikarp (1935) ning tähelepanu sai lisaks veel Koskenkorva viin, mis on Soomes populaarseim alkoholijook ning mille hellitusnimi on "kossu". Kõrvale ei jäänud ka Marimekko bränd ning Nokia. Välja oli toodud ka esimene Soomes tööstuslikult toodetud PC-arvuti Nokia MikroMikko 1 (1981). 


Näituse ruumidesse anti kaasa ka rõngastatud infokaustik, kus iga eseme kohta ajalises järjestuses, nagu esemed ka üldiselt paigutatud olid, leidus kommentaare, fakte ja taustalugusid objektide kohta. Üks lahedamaid ideesid näitusel oli aga suur must sein, mille ees markerid ning mis oli täis kirjutatud märksõnu, mis külastajale iseloomustab üht ehedat Soome asja. Hulgaliselt oli minu jaoks iseenesestmõistetavaid asju, kuid olid ka veidraid mõtteid, millele ma niiväga pihta ei saanud. Aga no, eks igaühel on ju Soomega oma isiklik side. Siinkohal tuleb ka päeva tsitaat emalt, kes oma lastega näitust külastas ja oma teismelisele tütrele ütles, kui viimane hakkas seinale midagi kirjutama: "Mis sa sinna paned? Isac Elliot?" Millegipärast ajas see mind itsitama, eriti kuna tütar selle idee koheselt tagasi lükkas.