Teisipäev, 28. aprill 2015

Kino: "Vehkleja"

Tere kena päeva!


Pealkiri: Vehkleja
Režissöör: Klaus Härö
Stsenaristid: Anna Heinämaa
Tootjad: Allfilm OÜ
Kestvus: 1 h 38 min
Žanr: Draama, biograafia
Osades: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere Jr, Jaak Prints, Lembit Ulfsak, Kirill Käro, Liisa Koppel, Tõnu Oja
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3,5/5

Vehkleja oli hea film hea looga.

Vehkleja on lugu meistersportlasest Endlist, kes saabub 1952. aastal Haapsallu ja asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Koolidirektor tuletab Endlile meelde kohustust teha klassivälist tööd ja Endel otsustab teha suusaringi. Kui aga suusad koolist nagu võluväel kaovad, jääb Endel peale laste pealekäimist oma liistude juurde ja hakkab lastele õpetama vehklemist.

Koolidirektorile see ei meeldi, kuna vehklemine ei ole just kõige nõukogudelikum spordiala ja soovib vehklemisringi kinni panna. Ühe lapse vanaisa aga on nii julge ja tõstab vehklemisringi toetuseks käe ja arglikult üksteise järgi hääletavad ka teised lapsevanemad vehklemisringi jätkamsie poolt. See viib auahne koolidirektori selleni, et ta hakkab uurima Endli tausta ja Endlil on, mida varjata.

Film kulmineerub võistlustega Leningradis, kus Endel on enne Happsalusse naasmist pikka aega treeninud ja elanud. Endli sõber Aleksei hoiatab Endlit, et ta ei tuleks, aga Endel ei soovi lapsi alt vedada ja sõidab Haapsalu meeskonnaa kohale.

Mis mulle meeldis?
Inimsuhete peegeldamine filmis oli huvitav. Mulle meeldis väga, kuidas esialgu kinnine Endel lasi samm sammu haaval endale lapsed ligi. Laste suhtumine, nii Marta kui ka Jaan, oli väga hästi kajastatud. 50ndatel olid paljud lapsed ilma vanemateta, nad kas olid sõjas surnud, küüditatud või kaduma läinud ja lapsed kasvasid tihti vanemate õdede vendade käe all või siis vanavanematega. Ma nautisin Jaani vanaisa lugu, kes oli Leipzigi ülikoolis õppinud ja kes maksis oma julguse eest kõrget hinda. Kadri ja Endli suhe oli armas, mis algas aeglaselt ja arenes tasapisi, arglikult, aga kindlalt.

Väga tugev näitlejate trupp oli filmis, alates siis Endli osatäitja Märt Avandi, kes oli selles rollis sümpaatne, usutav ja pani talle kaasa elama, lõpetades Marta ja Jaani osatäitjate Liisa Koppeli ja Joonas Koffiga. Väga sümpaatse rolli tegi ka väikses,aga olulises rollis olnud Kirill Käro, kes mängis Endli Leningradi sõpra Alekseid. Kui sinna lisada veel ühte ebemeeldivamat, kooliderektori rolli mänginud Hendrik Toompere Jr, siis oli tegemist meeldejääva grupi näitlejatega. Eraldi tahaks esile tuua Jaak Printsi, kellel oli peaaegu, et sõnadeta roll, aga kelle koolidirektori assistent oli tõeliselt hirmuäratav ja salakaval. Ainult häid sõnu tahaks öelda ka vanameister Lembit Ulfsaki kohta, kes tõi soojust ja valgust filmi Jaani vanaisana.
Näitlejatöö oli Vehklejas suurepärane!

Mis mulle ei meeldinud?
Pinge oli filmis ühtlane ja sellist tõsisemat pingetõusu ega ka langust ma ei tunnetanud. Ta lihtsalt voolas. Isegi siis, kui meeskond Leningradi sõitis, oli peaaegu, et ette teada, mis toimuma hakkab ja mis Endliga juhtub. Üllatusmomenti ei olnud ja ega vist pidanudki olema. Ta ei jätnud mind kui vaatajat küll ükskõikseks, aga mingit suuremat emotsiooni ta samuti ei tekitanud.

Peale selle, ehkki film oli värvidelt ja valgustuselt nähtavasti ajastutruu, siis mõjus see masendavalt. Eks 50ndat olidki sellised. Ma usun, et filmitegijatel oligi see plaan, et anda selle hallusega edasi ajastu olemus, aga minus tekitas see liigselt unise tunde.
Oleks tahtnud rohkem tempot, liikuvust ja värve.

Kokkuvõttes:
Hea film oli! Ajastukohane, peegeldas väga hästi 50ndaid aastaid ja lugu, mille film jutustas, oli huvitav. Kindlasti tasub Vehklejat vaadata!






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar