neljapäev, 25. september 2014

Kauge kogemuse varamu (1): Teater edition

Tervitus taas!

Kauge kogemuse varamu on postituste tüüp, kus kavatsen vahetevahel kirjutada lühidalt etendustest, filmidest jne, mida olen näinud enne blogi alustamist.


Pealkiri: “Carmen” (Georges Bizet' ooper)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 26.05.2011
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 3.5/5


Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

On lihtsalt teatud asjad mida sa pead elus tegema, kogema või nägema. Minu jaoks oli ooper "Carmen" üks neist, kuna tegu on puhta kohustusliku klassikaga ning tundsin haritud ning enesest lugupidava inimesena sundust seda vaatama minna.

Maailmatuntud meloodiaid kuulates, mis live’is olid kahtlemata suurejoonelised, hiilgavad ja äratundmisrõõmu tekitavad, tuletasid aga tahes-tahtmata meelde Ajaxi loputusvahendi reklaami, mida aastaid hiljem oskan siiani peast laulda: On Ajax see mis vajad sa, sind töödes mitmekordselt abistab, ei pingutust, ei loputust ja ümbritseb sind puhas lõhn. See on aga loomulikult väga piinlik ning kuidagi koomiliselt kurb, et inimene teab muusikat aga üldse teises, mitte just eriti seda muusikat väärivas kontekstis. Samas aga hea, et tänu Ajaxile üldse teatud isikud neid viise sellisest maailmakuulsast ooperist kuulda saavad. Teisalt, aga eks see näitab ka seda, et tegu on ikkagi suurepärase muusikaga, mis vaid pesuvahendi reklaamis suudab end nii võimsalt ja jäädavalt inimeste mälusse sööbida.

Ühe esimese ooperina, mis käsitleb aristokraatide ja rikkurite asemel tavainimesi ning mitte just eriti delikaatseid teemasid, pean ma tunnistama, et peategelased ei olnud just eriti sümpaatsed ja kaastunnet tekitavad. Carmen ja Don José mõlemad petavad ning hülgavad oma eelmised kallimad ning kogu see armukadedus, tujutsemine, tunnete äkiline jahenemine/kuumenemine, tagaajamine ja kuritegelik pool ei räägi ka just nende poolt. Juba algusest peale oli selge, et see lõpeb mõlemale pahasti. Peab mainima, aga et väga efektselt ja lõplikult sellele üksteist hävitavale kinnisideele muidugi mõjus kõri läbi lõikamine - võigas ja jõhker aga pani suurepärase punkti kogu tahan-ei-taha, vihkan-ja-ei-vihka kirele, mis Carmeni ja Don José vahel oli. Väga mõjuvõimas lõpp võrratu muusikaga ooperile, mis aga tänu peategelastele täielikult mu sümpaatiat ei võitnud, kuna olen selline imelik kellele on vajalik, et viimased veidikegi kaastunnet tekitaksid ja kaasaelamist võimaldaksid.



Pealkiri: “Koletis kuu peal”
Teater: Linnateater
Esietendus: 26.03.2011
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 5/5

Ma pole kunagi teatris nutnud ja ei kujutanud ka ette, et seda võib ka kunagi juhtuda, kinos – jah, teatris – ei. Sellepärast oli mulle täielik üllatus, ning on siiamaani, tõsiasi, et see etendus mõjust mulle nii emotsionaalselt laastavalt ja puudutas kõiki mu pisarate mõjutuspunkte, et ei suutnud ennast lihtsalt tagasi hoida. See oli ülimalt raske, trööstitu, kuidagi lootuse ja õnnetunnet talla alla suruv etendus (asi läks õnneks helgemaks lõpu poole). Kogu see karjumine, äng, valu ja näitlejate niivõrd tasemel esinemine toomaks kõik need emotsioonide endis esile ning jagades neid publikuga nii, et ka nemad tundsid seda kõike. Õnneks oli saalis suht pime ja selliseid kottpimeda hetki oli ka piisavalt, et suutsin ennast koguda ja loodetavasti keegi ei saanud aru, et mul pisarad voolasid ja klomp kurgus oli.

Lugu ise pealtnäha väga lihtne ja inimlik, Albaaniast Ameerikasse emigreerunud mees “tellib” omale nn postiga-saadetud-pruudi kodumaalt ning soovib temaga pere luua ning lapsi saada. Kahjuks aga on mõlema minevik ning nende rahva hiljutine verine ajalugu nende idüllilise elu kõige süngem ja räsivam vaenlane ning selgub, et kõik olnud ning sellega kaasnenud trauma ei lase neid kuidagi vabaks – koletis on kuupeal, kaugel, kuid samas lähedal, mõjutades ja jälgides kõike mida inimene teeb. Algab emotsionaalne langemine esialgsest stabiilsusest ja rahulolust meeleheitesse ning siis suhte kokkuvarisemiseni. Aga kas tunneli lõpust paistab ka valgus? Seda oli suurem osa etendust raske ette kujutada.

Kodutu poiss kellega Seta peatselt tutvust teeb tundus tõelise päikesekiirena selles sombuses ja valulikus keskkonnas ning samuti on tema ilmumine mineviku varjudest põgenemise teel üks esimesi samme. Jutustaja olemasolu oli ka väga vajalik ning informatiivne, andes sisule sügavust ja taustainfot vaatajale arusaamaks, mis väljaspool seda pealtnäha õnneliku abielupaari kodu toimus, toimub ning saab tulema. 
Kokkuvõttes oli tegu ülimalt emotsionaalse ning meeldejääva etendusega.



Pealkiri: “Peko”
Teater: Vanemuine
Esietendus: 01.07.2011
Nähtud: ?
Minu hinnang: 2.5/5

Kui aus olla, siis kui poleks ostnud kava ei oleks ma poolest etendusest mõhkugi aru saanud. Mõni suudab seto keelest paremini sotti saada, minul aga see lahtikodeerimise oskus eesti ja seto vahel ilmselgelt täiesti puudub. Seega kui sa ei saa alati kõigest aru ja pead nina tihti kavasse pistma ja kärmelt lugema, siis loomulikult varastab see vähemal või rohkemal määral ka etenduse võlust osa.

Minu jaoks on selline lineaarne eluloo jutustus filmis või etenduses alati selline mööda/pihta olukord. Kord on tulemus mulle väga meelepärane, teine kord aga igav, puine ja juba sellise sissekõnnitud raja muljega. Antud etenduses mulle selline lahendus ei imponeerinud. Või oli asi selles, et mul ei tekkinud peategelase vastu erilist sümpaatiat, seega ei ole just põnev jälgida kellegi elulugu kui inimene sulle pinget ei paku. Eriti eredalt mäletan ma, ning just eriti kuidas see mind ärritas, kuis Peko hoolimatult ühel kolmest õest (olid vist õed?) kloostrisse soovitas minna kui see kurtis, et mis temast saab (et noh, tahaks nagu ka mehel minna, sest õed said juba mindud nii Pekole ning vist oli viimase pojale – täpselt ei mäleta).

Kujundus, asukoht, kogu etenduse seade/lahendus ning lava oli väga kihv. Kogu seto kultuur, vahepeal laulmas käiv seto koor ning muidugi bänd Zetod olid väga värvikad ja toredad. Väga meeldis ka etenduse ümberringne melu ja korraldatud minilaat, kus oli nii söödavat, joodavat kui ka muud träni. Etendus ise aga jättis kokkuvõttes mind natuke külmaks.



Pealkiri: “Enesetapja”
Teater: NO99
Esietendus: 12.10.2013
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5

Pilt NO99 kodulehelt
Üks sõbranna soovitas ja kiitis seda, muidu ei usu, et oleks sammud teatri poole suunanud, et seda kaema minna - kuidagi kahtlane ja segane tundus sisukirjeldus. Lõppkokkuvõttes olen aga üli rahul, et vähemalt üks korda sõbranna nõuannet kuulda võtsin, sest tegu oli julgen öelda, et geniaalselt koomilise etendusega, kus kohati ei teadnud kas nutta või naerda, sest lihtsalt niivõrd totter ja absurdne oli nii sisu, tegelased, dialoog kui ka süžeeliin. Aga see kõik toimis ja oli äraütlemata lõbus.

Põhiteema – enesetapp – ning kõigi selle sündmuse entusiastlike ära kasutada tahtjate mured olid tegelikkuses väga mõtlemapanevad, elulised ning kurvameelsed, kuid ma vaatajana ei suutnud neid kuidagi tõsiselt võtta, sest etendus ise, ja mis võtmes neid esitleti, oli lihtsalt öeldes absurd. Tähelepanu läks tahes-tahtmata erinevatelt probleemidelt näitlejate tahtlikult ülepingutatud ja ülenäideldud käitumisele, jaburatele mõttekäikudele, žestidele ning dialoogile. Isiklik lemmik oli intelligentsi eest seisev haritlane. Eriti jäi meelde, et peod etenduses (matus jne) olid aga korralikud nagu venelastel ikka kombeks. Oli nii viina (ma eeldan, et tegelt vesi), süüa, tantsu-tralli, kaklusi ning ka paar suudlevat tüdrukut. Tsitaatidest meeldis: “Ja siis mees lihtsalt mühatab!”



Pealkiri: “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” (G. Harangozó lasteballett T. Kocsaki muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Esietendus: 01.02.2008
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 4/5


Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Seda etendust käisin vaatamas sõbranna ja tema klassiga ning ainuüksi see, et teismelised poisid olid silmnähtavalt sillas ja kiitvaid sõnu ikka tuli (uskumatu, et ballett võib ka lõbus, naljakas ja haarav olla!), näitas et etendus, mis suunatud siis eelkõige lastele ja noortele oli igat-pidi edukas ning suutis oma sihtgruppi positiivselt üllatada. Mäletan, et poistele eriti meeldis kui päkapikud publiku juurest läbi käisid kasutades publiku uksi, samuti oli suur kihin ja itsitamine sellepeale, et kuidas printsi püksid ikka nii ümber olid… - no jah, see selleks.

Teismeeast väljas oleva inimesena pean ühinema laste entusiasmiga, tegu oli väga meeleoluka, värvilise, tegevusrohke ja kaasa haarava etendusega. Eriti tähelepanu väärivad siin ka lavakujundus ning igast “trikid.” Lastele mõelduna on loomulikult vaja igast vigureid, pauke, trilli-tralli ja pilkupüüdvaid detaile, et nende tähelepanu hoida. See aga õnnestus suurepäraselt, endalgi läksid silmad mõne lõbusa ja köitva detailiga särama. Eriti meeldis mulle kui mingi hetk lavale teine lavatasand tekkis ning Lumivalgeke sinna peale ilmus ning liblikaid püüdis – väga nutikas ja põnev lavakujunduse lahendus.

Kuigi peategelane oli Lumivalgeke, siis minu jaoks olid pöialpoisid tõelised staarid ja vahvad tantsumehed. Nende tunnusmuusika tuletas meelde “Hei ho, hei ho, käib töö ja vile koos” meloodiat ja üldse oli tore kui nad rivis liikusid ning nende tantsustseenid olid rohkem vabad, krutskeid täis ning tänapäevase tantsu moodi kui elegantne ja tehniline ballett.

Kihvt ballett oli! Imetore meelelahutus lastele ning ka täiskasvanutele.


Liis

pühapäev, 21. september 2014

Kino: "Uus algus"

Tervitus!

Veel üks ülevaade ühest uhiuuest filmist hetkel meie kinodes!

Pealkiri: Uus algus
Originaalpealkiri: Begin Again
Režišöör: John Carney
Näitlejad: Keira Knightley, Mark Ruffalo, Adam Levine, James Corden, Hailee Steinfeld
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Komöödia, draama, romantika, muusika
Kinodes alates: 19.09.2014
Nähtud: 13.09.2014
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Tekstis võib leiduda mõni väike spoiler, kuid üldjuhul püüan neid täielikult vältida.

pilt IMDB kodulehelt
Hmm, see film tundus ja nägi välja kui romantiline komöödia, kuid lõhnas salapäraselt millegi muu järgi ning samuti kumasid treilerist läbi sügavamad teemad. Seega, seda vaatama minnes ei osanudki midagi oodata, välja arvatud sisu, mis tundus keerlevat ja tiirlevat muusika ning teise võimaluse saamise ümber. Tulemus oli võluv ja südamlik draama, koos piisava huumoriga ilma, et film muutuks liiga tõsiseks ja valusalt realistlikuks.

Lugu räägib kahest tupikusse jõudnud inimesest New Yorgis, kes üks hetk avastavad end üksi ja abituna ning kelle teed viib kokku suvaline baar kuhu üks on oma masendust tulnud pudelisse jooma ja teine satub olude sunnil lavale oma enda loomingut esitama, kaaslaseks vaid kitarr. Ennast põhja joonud endine muusika produtsent on aga kuuldust niivõrd rabatud, et pakub neiule võimalust saada plaadileping ning mida nad siis hakkavad lindistama kõikjal New Yorgis, alustades metroojaamast kuni katuste peal musistseerimisega. Plaadi valmimisprotsessi käigus on nii tipphetki, taasleidmisi kui ka kahtlusi ja kahetsust. Kogu selle tulemus on aga...?

Filmis sai piisavalt nalja, oli kerget huumorit, suure naerupahvaka momente ja lihtsalt naeratama panevaid, mitte just ilmtingimata lõbusaid seiku. Siiski ei olnud tegu minu jaoks aga esmalt komöödia vaid ikka tõsisemaid teemasid täis filmiga, kuigi pakend tundus esmapilgul selge, helge ja vaimukas, kuid mis varjas kogu tegelikku draamat ning sisu hõlmas suuremal osal kahe peategelase probleemide tuvastamist, tunnistamist ning lahendamist. Tegu oli ka nn hea-tunde-filmiga, mis kandis endas teiste hulgas sõnumit, et ükskõik kui sügav on madalseis, ikka leidub mingi jupp mille abil end välja tõmmata.

Keira laulis üllatavalt hästi, loomulikult ei saa tema häält võrrelda vokaalgeeniuste ja väga omapäraste häälega talentidega, kuid mina jäin rahule. Tema hääl oli selline malbe, armas, õrnake, kuid kõrvale meeldiv kuulata ja kena. Kogu originaalmuusika valik filmis oli kerglane, lõbus ja mänglev, vaatamata selle, et laulude sisu võis olla vastupidiselt mõtlik, nostalgiline, kurblik ja kohati heietav.

Keira Knightley ja Mark Ruffalo olid lausa suurepärased koos. See südamlik sõprus, mis esimesest kohtumisest alates hakkas usinalt arenema oli filmi kaheldamatu tipp-hetk. Nad olid mõlemad ka eraldi, vaatamata puudustele, väga sümpaatsed tegelased, neile oli kerge kaasa tunda ning pöidlaid risti hoida, et kõik laabuks. Mingi hetk aga tekkis mul hirm, et see soe ja kamraadilik suhe muutub romantiliseks, mis oleks minumeelest andud filmi võlule suht hävitava löögi. Mis minu jaoks tegi selle suhte just nii südamlikuks oligi kahe rasketele aegadele sattunud inimese puhas platooniline sõprus, mis aitas neil taas leida elurõõm, eesmärk ning kirg muusikasse, millest viimane mõlema elus suurt rolli mängis.

Siinkohal tuleb aga mainida, et minumeelest puudus Keira ja Adam Levine’i tegelaskujude vahel igasugune keemia. Tundus, et tegu on kahe suvalisega tänavalt, kellele öeldi, et nüüd peate te näitlema nagu oleksite armunud ja üksteisega pikka aega koos olnud. Nendevaheline olek oli kuidagi nii kohmetu ja kentsakas – see ei toiminud üldse. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli Adam Levine üldse kuidagi veider, ta millegipärast ei sulandunud ülejäänud filmiga kokku. Tegijatel oli vist vaja lihtsalt mõnda kuulsat andekat meeslauljat ning nad võtsid esimese populaarse. Laulda ta muidugi oskab. Üldiselt rääkides oli aga tegelastevaheline dünaamika ning keemia täiesti olemas ning tasemel.

Mind häiris natuke ka kui libedalt laabus ning paranes Mark Ruffalo mängitava tegelase suhe naise ja tütrega kohe kui üks asi tema elus liikus paremuse pool. See tundus minu jaoks veidi klišeena, et nii kui uus nö muusa oli leitud, siis hakkab ka ülejäänud elu laabuma, mis tegelikult mõnes mõttes kõlab väga loogiliselt, aga antud kontekstis oli see veidi liiast. See „suur õnnelik pere“ pilt tundus veidi sunnitud ja võlts.

Kokkuvõttes: Väga positiivne ja elu-jaatav meelelahutus. Tuju tegi heaks, päikese pani paistma ning makstud raha oli väärt.

Lemmikstseen: Kui Gretta avastas laulu kuulates, et Dave on teda petnud.

Lemmiktsitaat: „Ma ei tahtnud sind tagasi võita, ma tahtsin sin p*rse saata!“ (I wasn’t trying to win you over, I was telling you to fuck off.)


Liis

laupäev, 20. september 2014

Kino: "Labürindijooksja"

Tervitused!

Nii, siin on nüüd lõpuks avapauguna päris esimene postitus! Selle sisuks siis uhiuus film hetkel kinodes.

Pealkiri: Labürindijooksja
Originaalpealkiri: The Maze Runner
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O’Brien, Will Poulter, Thomas Brodie-Sangster, Kaya Scodelario
Kestus: 1h 53 min
Žanr: Action, ulmefilm, mystery, thriller
Kinodes alates: 19.09.2014
Nähtud: 13.09.2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt IMDB kodulehelt
On olemas mõned raamatud, mis mind väga paeluvad aga mida ma lihtsalt ei suuda kätte võtta. Seda siis kas sellepärast, et mu lugemist ootavate raamatute nimekiri on niigi pikk, mõni muu raamat tuleb koguaeg vahele, on teatud detailid mis panevad mind lugemissoovis kahtlema (žanr ei ole just mulle meelepärane, negatiivsed arvustused, mõni sisudetail on vastumeelne jne). Sellepärast on alati hea alternatiiv kui tehtud on ekraniseering, mis annab üldjuhul, kas edukalt või rahuldavalt, edasi raamatu põhisisu, emotsioonid, eesmärgid ja olemuse ning seda kõike ainult paari tunni jooksul! Loomulikult ei saa kunagi täielikult võrrelda koopiat originaaliga, kuid mõnikord on raamatule filmi olemasolu nagu väike õnnistus. Antud filmi nägemissoovis on tegu eelkirjeldatud olukorraga - raamat tundub huviäratav ja paeluv, kuid düstoopia žanr (eriti Young Adult raamatutes) on mu nimekirjas suht viimane mida üldse eelistaks lugeda.

Lugu ise räägib siis grupist poistest, kes on teadmata põhjustel saadetud keset suurt lageala, mida ümbritseb hiigelsuur labürint, kus varitsevad hirmuäratavad ning surmavad koletised. Kuna aga kõigi poiste mälu on kustutatud kuni hetkeni mil nad lagendikule saadetakse, siis on segadust ja teadmatust palju, kuid vaatamata sellele on poisid loonud korra ja elavad koos rahumeelselt ning kõigil on oma roll. Üks reeglitest kõlab aga nii, et labürinti ei tohi keegi siseneda kui sa just ei kuulu Jooksjate hulka. Seda reeglit kipub aga kõige hilisem uustulnuk ning filmi peategelane, Thomas, pidevalt rikkuma või vähemalt püüab ta seda – kuskil peab ju olema väljapääs ning kui seda ei otsita aktiivselt, siis ei leita ka! Oma suhtumise ning uudishimu tõttu leiab Thomas väikses ühiskonnas nii vaenlasi kui liitlasi. Õli aga valab tulle peatselt saabuv esimene tüdruk, kes lagendikele saadetud. Kas poistel õnnestub labürindist pääseda? Kui jah, siis mis ootab neid seal väljas? Miks on nad üldse sinna saadetud? Küsimusi on hulganisti.

Kahtlemata seostub enamustele sisu „Kärbeste Jumal“ või tänapäeva noortele „Näljamängud“ raamatute sisuga, kuid kui täiesti aus olla siis mulle käib juba hullupööra vastukarva see pidev võrdlemine, eriti kui selle osaliseks saab taas mõni Young Adult raamatu adaptsioon ning seda tavaliselt „Näljamängudega“ võrreldes. Olen professionaalsete kriitikute arvustuses juba liialt kokku puutunud mentaliteetida, et oi, kui tegu on YA ekraniseeringuga, siis ei anta filmile mingit võimalustki vaid pannakse ta ühte patta kõigi teistega ning suhtumine jääb ka selliseks, et umbes järgmine „Videvik.“ Kurb, aga täiesti tõsi! Paljudele filmidele ei antagi võimalust ennast tõestada vaid kategoriseeritakse juba eos. Loomulikult võrdlusmomente nende raamatute vahel on, kuid samas võib küsida, et nimetage mulle midagi mis on nii unikaalne, et seda ei saa mitte millegagi kõrvutada?

Filmi võib jagada kaheks. Esimene osa, mis on pingeline, segane, vastuseid otsiv, tutvustav, hirmuäratav, nagu vaikus enne tormi ning mis mulle väga meeldis kuna jutuvestmine oli parajalt tempokas, piisavalt puistati vastuseid ja lisaküsimusi hoidmaks loo haaravana, tegelaste vastu tekkis huvi ning teatud neist said väga sümpaatseteks. Teiseks pooleks loeks ma viimased kuskil 20 minutit filmist, kus lugu sai äkitselt sellist hoogu, kõik hakkas korraga juhtuma ning õhkkond muutus täielikult. Lõpuspurt oli natuke liiga kiire ja sisutihe ning see esimese osaga tasakaalust täiesti väljaminemine oli ka üks põhjuseid miks film ei saa täispunkte. Infomatsiooni ja selgust oli loomulikult hulganisti, iseasi kas see kõik ka loogiline tundus, kuid samas oli ka korralagedust ning loomulikult oli lõpus selge sõnum: „to be continued“ – jätkub.

Visuaalselt oli film vaimustav. Labürint oli kahtlemata üks peategelastest: veidi tahumatu, kulunud, kuid hoolimatult piirav, kurjakuulutav, kiuslik ja pahatahtlik. Stseenid, kus see liikus ja muutus ning kus tegelased selle keskel püüdsid meeleheitlikult oma võimete piiril põgeneda, olid võimsad. Kogu filmi look oli kümnesse ning see illustreeris värvikalt lugu ning aitas kaasa filmielamuse täiustamisele.

Lugesin pärast filmi nägemist läbi ka raamatu detailse kirjelduse ning nagu tavaks on, siis muudatusi on ohtralt, kuid kuigi raamat on ikka lugemata, siis mulle vähemalt tundus, et muudatused tegid filmi kompaktsemaks, kergesti järgitavamaks ning mõned muudatused lausa aitasid lõpp-produkti efektsemaks teha ning täiustasid.

Dylan O’Brien (Thomas) oli oma rollis üllatavalt kiiduväärt ning pädev, kuigi roll ise ei olnud just väga nõudlik, sest Thomas oli suht üheürbaline. Siiski oli esitus igati tasemel ja seda eriti siis kui võrrelda teda ainukese teise rolliga milles teda näinud olen, Teen Wolf Stiles’i tegelaskujuga, kes on lobapidamatusega nohiklik teismeline, väga sümpaatne ja vaimukas teismeine, kuid Thomas’ega ei ole tal küll midagi ühist.

Väga positiivse esitusega sai hakkama ka Will Poulter, kes oli mehelik, karm, tõsine ja tugev ning see oli selline kontrast, sest esmaselt tean teda ikka Kenny’na We’re the Millers filmist, kus ta oli heasüdamlik kui kahtlemata täielik tossike. Eriti huvitav oli teda kõrvutada kiitsaka ja ootamatult lühema Dylan O’Brien’iga (eriti stseenis kus Thomas suure kaarega maha tõugatakse), kelle kõrval Will paistis pika, uhke ja kõva mehena.

Tegelastest peaks veel mainima trullakat ja punapõskset Chuck’i, kes oli niivõrd sümpaatne ja kes väga kiiresti ja märkamatult südamesse puges. Mu ühes lemmikus filmis „Armastus On See“ (Love, Actually) mänginud Thomas Brodie-Sangster, keda mäletan sellise pisikese nunnu armuvalus poisina oli uues rollis väga pehme ja õrna välimusega, kuid asjalik ja aus. Kaya Scodelario tegelaskuju oli nagu Thomas’gi, suht ühedimensiooniline, kuid olen väga rahul, et temas ei olnud tegu ainult tühipalja romantilise huviobjektiga – kaugeltki mitte.

Kokkuvõttes: Film oli tasemel ja ma arvan, et põnevust pakub ta ka mitte ainult raamatu ja Young Adult kirjanduse fännidele, tuleb sellele vaid lihtsalt võimalus anda ja minna vaatama avatud meeltega.

Lemmik stseen: Thomas ja Minho põgenevad liikuva labürindi eest.

Lemmik tsitaat: „Miks sa siia tulid?“ (Why did you come here?)
                         „Tüdrukud on ägedad!“ (Girls are awesome!) – ei mäleta täpset sõnastust


Liis