Kino: Ports 2023 aasta filme vol 2 (k.a. "Suvitajad", "Mees nimega Otto", "Kaka, kevad ja teised", jm)

Tervitus!

Mõned filmi ülevaated aasta algusest.

Pealkiri: Suvitajad
Originaalpealkiri: Suvitajad
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tohoh! Ei olnudki piinlikkusest põgenema sundiv õnnetusehunnik? Üllataval kombel võib filmi isegi "heaks" kategoriseerida. Sellised ootamatused mulle meeldivad ja keelitavad aina jälle ning jälle andma võimalusi linateostele, mis esmapilgul ei tundu just minu maitsele. Legendaarne originaal legendaarseks originaaliks, kuid ka uusversioonil ei olnud viga midagi. Igati õnnestunult ja algsele truult toodi süžee tänapäeva reaalsusesse, jättes nüansid, mis on universaalsed ja passivad mõlemasse aega, kuid tuues sisse kaasajale asjakohaseid detaile. Mõlema versiooni keskmes on madaam Tallinnast. Kui tema alustalana toimib, siis seisab kogu film. Kaire Vilgats sai sellega hakkama. Ta suutis lugu kanda ja olla fookuspunkt. Sellepärast suuresti antud linateos korda läkski. Kõik muu tuleneb just selle tegelase esitusest. Peab tunnistama, et lakkamatut naeru nähtu minust välja ei pigistanud, sest iga humoorikas seik ei olnud siiski minuga samal lainepikkusel, kuid nt ees istuvad kaks eakamat prouat tundsid rõõmu kõigest ja kõigist, mis ekraanil aset leidis. Ja seda siirast itsitamist oli vahva kuulata, isegi kui ma alati ei mõistnud ega kaasa lõkerdanud. Dialoog oleks võinud tsipake särtsakam ja mahlasem olla ning sisaldada rohkemat koomika valdkonnas kui madaam Sohvia kellegi (õnnetu abikaasa) värvikat materdamist ("Ole vait!" asemel enam "Me oleme Tallinast, me maksame" pärle). Potentsiaali oli palju. Nt genereeris Kaire Vilgats untsu läinud kaadrites täitsa naturaalselt igasugu kilde, mis kohati rohkem muhelema ajasid, kui filmis endas nähtu. Nt "Hüvasti, saarerasvad!" Totakaid situatsioone oleks, samuti, võinud sutsuke rohkem olla või siis mitte liialt kaua keskenduda ühele olukorrale. Potentsiaali oli, taas, palju. Rolliesitused oli aga üllatavalt mõnusad ja koloriidsed. Tegelasi oli kerge mõista ning ükski ei jätnud Eesti kontekstis kontvõõrast või üleliia tehislikku muljet. Meelis Rämmeld, Sohvia vaevatud hädapätakast mehena, ning sümpaatne Muhu võõrustajapere (Eva Koldits ja Ago Anderson), olid poolehoiu ära teenimise osas lemmikud, kuid Kaire Vilgats oli seekord vaieldamatu staar, kes Lia Laatsile tohutult alla ei jäänudki. Kiitus! Tegu on tõesti ülikerge, kuid muheda kaasaegse Eesti komöödiaga. Žanri, mida tõesti igatseks rohkem kodumaisel suurel ekraanil kogeda.

------------------------------------

Pealkiri: Naise sõna
Originaalpealkiri: She Said
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

On ikka hämmastav kuidas see õudus kestis aastaid, hõlmas lademetes kannatanuid ja lihtsalt teadjaid ning vaikijaid, ja kui keeruline oli tõsiseltvõetavat tõestusmaterjali päevavalgele tuua. Antud film on tugevalt dokumentaali õhkkonnaga, kuigi fiktiivne illustratsioon päriselt toimunust. Mitmed stseenid põhinesid reaalsusel (nt Gwyneth Paltrow paanikas kõne ajakirjanikule, Ashley Judd mängis iseennast), kuid tulemus oli lihtsustatud ja kompaktne versioon skandaalist, mis vallandas ülemaailmse naiste õiguste liikumise. Selles mõttes oli äge tõdeda, et midagi nii mastaapset sai alguse millestki, mis filmis oli kuiv, argine ja mida ei olnud hõlbus seostada võimsa järellainetusega. Samas, ega tegelik elu ei olegi ülevoolavad emotsioonid, tulevärk ja intensiivsed tagaajamisjooksud. Suurte sensatsiooniliste lugude kulisside varjus on pigem kannatlikkus, pidevad tupikseisud ja tagasilöögid, selle ühe tera otsimine rannaliivast. Väsimatu lootus ja hall tulemusetu argipäev käivad käsikäes. Natuke isegi tuimas keskkonnas mõjus, seega, veelgi reaalsuse rõhuvat olekut teravalt lõhkuvalt iga stseen, kus ajakirjanikud jõuavad kellegini, kes on nõus rääkima, või siis kes tunnete tulvas laob oma traumaatilised kogemused üdini haavatavana lagedale. Need momendid aitasid mõista filmi väärtust ja kaalu. Ülejäänud, ükskõik kui autentne, ei andnud edasi toimuva tähenduslikkust. Mis iseenesest ei ole ju üldse probleem kui jutt on dokumentaali elementidega loost, mille eesmärk on usutavalt ja kahe jalaga maas seistes ühte ajakirjanduse uuringumissiooni edasi anda. Siiski, tundusid peategelased kohati liialt kauged ning pealiskaudsed vahendajad. Mis, jälle, ei ole otseselt halb, sest fookus oli naistest ohvritel, kelle nimel ajakirjanikud tegutsesid. Linateos oli, summa summarum, kvaliteetne, nii näitlemiselt kui produktsioonilt, ning tänuväärne, kuigi mulle jäi natuke puudu paeluvusest ja põnevusest. Nt ununesid enamus tegelasi kohe pärast filmi lõppu. Ehk siis, keeruline on näpp peale panna sellele, et mis täpselt jäi vajaka, kuigi eeldused kaasa krabavaks emotsioonide virr varriks oli ju olemas. Nõrgaks jäi ärevuse, õhina, pinge, vm element? Nähtu pani endale pöidlaid hoidma, kuid ei haakinud ennast täienisti sisse, nii sügavale kui teema seda ära teeninud on. Võib-olla oli linateos liiga dokumentaalilik ja mitte piisavalt filmilik, või isegi vastupidi. 

------------------------------------

Pealkiri: Valguse impeerium
Originaalpealkiri: Empire of Light
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 23.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Köitev film just selles mõttes, et kuidas suutis ta niivõrd helge ja lootusrikas olles, samal ajal, andes edasi rõhuvat õhkkonda ja raskesti seeditavaid teemasid. Tasakaal hädade ja ängi ning elujaatava ja heatahtlikkuse vahel tundus nii vaevatu ja orgaaniline. Kuigi eeldaks, et neid kahte vastandlikku poolt ei oleks just lihtne omavahel klappima saada. Kahel peategelasel olid mõlemal omad ristid kanda, kas siis endast või ühiskonnast sõltuvalt, kuid isegi kui koperdati või kukuti, tõusid nad üles ning rühkisid edasi. Eemal terendamas päikesetõus. Või siis kõike maa peal unustama panev panoraamvaade kinokompleksi katuselt. Naise keeruline lapsepõlv ning vaimsed vaevad ja mehe võitlused vihkajatega, sest ta oli mustanahaline, lisaks veel siis kino nõme juht, jne, pakkusid rõhuvat kompotti, kuid lõpp tulemus mind, kui vaatajat, ei masendanud. Kas asi oli toimumispaigas, mis oli rannaäärne, valgusküllane ning kus süžee pidepunktiks paigutus nostalgiat ja siiamaani hõljuvat filmimaagiat täis kino? Kuigi viimane oli räämas ja suuresti maha jäetud, hiilgeajad selja taga, oli selles paigas midagi võluvat -- hoone oli peaaegu, et eraldi karakter oma väsinud, kuid kindla kohalolekuga. Kas asi oli haavatavates, tavalistes, kuid omamoodi iseloomutugevates tegelastes? Olivia Colmanis on midagi sümpaatset, mis tähendas, et isegi kui ta ropendas ja oli arust ära, mõjus ta pealiskaudse all jätkuvalt pehmelt, tagasihoidlikult sarmantselt ning igati empaatiat kaasavalt. Tema paariline, Michael Ward, oli ühtlasi mahe ja meeldiv, otsekui möödunud ajastu piinatud nooruk, kes püüab vaid enda kohta maailmas leida. Nad olid üksteisele otsekui teraapia, pakkudes ja võttes, kuigi kas see oli kahe vahel balansis, jäi lõpuni ebaselgeks. Siiski, isegi finaal, kuigi mitte muinasjutuline, pigem õdusalt realistlik, toimis südamlikult ja seansilt sai lahkuda kerge sammuga. Omamoodi võib filmi nimetada ka vaatajale kui teraapiat.

-------------------------------------

Pealkiri: Korsaaž
Originaalpealkiri: Corsage
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Olles külastanud Viinis Schönbrunni ja Hofburgi paleed, kus mõlemas paljuski just Sissi A ja O, siis ei ole tema muinasjutuline, kuid vaevatud elu üldsegi mitte tundmatu. See, et naisele ei sobinud keisrinna elulaad ja kohustused ning tema kinnisidee oma kauni välimuse hoidmisel oli ebatervelt intensiivne, olid vaid mõned näited vaimset ning füüsist piinavatest ahelatest. Rääkimata võimalikust depressioonist, toitumishäiretest, apaatsusest, enese saboteerimisest, tulevasest poja surma traumast, jne. Naise kauni elu trööstitut kuldpuuris lõksus olekut suudab antud film hiilgavalt illustreerida. Vaatajana tunned sa pea iga meelega kuidas Sissi on lihtsalt kõigist ja kõigest tüdinud ning on kaotanud enda kui ka igasugu elurõõmu. Ta reisib konstantselt ja käitub hektiliselt, sest püüab iseenda ning oma ahistava maailma eest põgeneda. Vicky Krieps annab meisterlikult edasi naise tülpimust, rahutust, enesekesksust, ükskõiksust, masendust, emotsionaalset isoleeritust ja imeb igast stseenist oma õõnsa olekuga kogu jõu ja valguse välja. Ta on nagu energia vampiir. Filmi värvigamma on sama hall ja elutu kui naise enesetunne ning pidevalt taustaks mängiv moderne ingliskeelne muusikapala, mis muudkui kordab kuidas naine tahab lihtsalt minema, lisab veel ühe kaebliku kihi. Üks hetk aga muutub linateos niivõrd rõhuvaks, et tekib kahtlus, et kas tõesti oli olukord nii hull või kasutatakse terava tooni andmiseks heldelt kunstilist vabadust. Samuti, panevad nähtava tõetruuduses kahtlema mitmed detailid ja olukorrad, mis ei paistnud tõenäolised. Jah, naise elu ei olnud ülemäära helge, tihti tema enda iseloomust tingituna, kuid mingi hetk sai vaatajana empaatia otsa. Oli ta ju kirglik Ungari eest võitleja ning isegi filmis sai naise kaastundlikkust nt vaimuhaigete suunas kogeda. Siiski, mida lõpupoole, sega kurnavamaks vaatamine muutus. Üks intrigeeriv seik oli aga avatud finaal. Kas kõik toimus vaid naise peas või on olukorras, kus ta vahetas kohad enda teenijannaga ära, mingi vandenõu teooria tõepõhi all? Ootamatu ja meeldejääv oli lõpp igatahes kindlasti. Naine pääses, kasvõi korraks ning ehk vaid oma mõtete tasandil.

-------------------------------------

Pealkiri: Mees nimega Otto
Originaalpealkiri: A Man Called Otto
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Samanimelist raamatut ei ole ma lugenud, sest huvi ei ole olnud piisav, samas, mingi uudishimu on püsinud ja filmiversioon annab alati kärme ning kokkuvõtlikku võimaluse millegagi tutvuda. Kui palju on kahe vahel erinevusi jääb ebaselgeks, kuid natuke kulmu kortsutama pani tõsiasi, et peategelase originaalnimest, Ove, sai Otto. Ove ei tohiks nagu ingliskeelt kõnelevatele väga segane ja võõras olla. Igatahes, film oli just täpselt nii imal, ameerikalik ja silmi pööritama panev kui võiks ühest Hollywoodi pisarakiskuja draama-komöödiast eeldada. Ja see ei olnud ilmtingimata halb asi. Lugu määris söögi peale ja söögi alla teemasid nagu andestus, leppimine, tolerantsus, abivalmidus, heatahtlikkus, jne. Mis natuke suhkrused, eriti kuna doosid olid gigantsed, kuid pakkus linateos ka ohtralt emotsiooni. Ja rääkimata hulkuvast kassist, kes lõpuks armastava kodu leiab, mis on minu silmis alati nunnumeetrit jõuliselt lakke lööv. Kõik ei olnud, siiski, ainult lilled ja liblikad, sest Otto oli tegelikult üksildane ja õnnetu ning mehe enesetapusoovid mõjusid kainestavalt ning lõhkusid kleepuvalt lääget õhustikku. Isegi kui püüdsin ennast tagasi hoida ja kainet mõistust viljeleda, siis nutta sai lademetes. Mingi hetk sain kontrolli enda üle tagasi, kuid lõpp toimis laastavalt. Poeetiline, kergendus, kaunis isegi, arvestades, et Otto ümber oli nii palju neid, kes temast hoolisid, kuid võttis jalge alt nõrgaks küll. Kino tuletis peeglist end vaadates oli nägu ja silmad punased ning laigulised. Jumestuskreemis oli pisarate nired näha. No, eks kogu süžee ja arengud natuke liiga ilusad olid, et uskuda ja realistlikku muljet jätta, kuid elu autentsus ei peagi alati eesmärk olema. Või olen liiga küüniline ja tegelikult niimoodi ühes Ameerika linnakeses ühel pisikesel tänaval elu kulgebki? Kõik on sõbrad ja kõik aitavad üksteist. Ja tantsivad ja laulavad käest kinni hoides. Otto oleks seda nähes vist surnuks ehmatanud. Kokkuvõttes, film pakub tõelist tundevalangut ja emotsionaalset rünnakut, kuid on ta ka tore tõdemine, et ehk ei olegi me nii üksi ning tuleb ennast ise avada, et võimaldada teistel hoolida. Ja, lisaks, tundus vahetevahel, et Otto oli kohati Forrest Gump vanana ja kibestunumana, mis oli huvitav paralleel näitleja nooruspõlve rolli. 

-------------------------------------

Pealkiri: Kaka, kevad ja teised
Originaalpealkiri: Kaka, kevad ja teised
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole lugenud ühtegi Kivirähki lasteraamatut, seega, olid kõik need viis eraldiseisvat lugu mulle võõrad. Seda enam pakkusid nad mulle aga üllatust ja avastusrõõmu, sest varasem kokkupuude puudus ja sellest tulenevalt ka teadmine, et kuidas süžeed kulgevad, milles seisneb iva või puänt ning mida nad püüavad juba eos ette aimates vaatajale õpetada. Igal ala-animatsioonil oli enda spetsiifiline stiil, alates klassikalisest joonistatud lähenemisest kuni 3D kunstini. Lugude olemuste edasi andmist püüti toetada just spetsiifilise animatsiooniga ning tundus, et kenasti tabati ära iga eraldiseisva lasteka eripära. See, muidugi, ei võimaldanud filmile terviklikkust, kuid lisades vahepaladeks ja n-ö sissejuhatusteks ekraanile autori enda ja tema vahva koera, Robini, ühendati kõik lood ikkagi mingil moel ühtseks ja hekseldatud muljet siluti. Stiilidest ja sellega klappivast animast läks mulle eriti peale rohutirtsu ponnistused endale tunnustust leida ning teadvustamine, et oma lähedaste jaoks muusikat mängida ning neile rõõmu pakkuda, on väärtuslikum kui ehk seda esitada suvalistele tundmatutele. Traditsionaalne joonistamine on mulle alati südamelähedasem kui kõik muud variandid, sellest tulenevalt, meeldis ka just antud lugu enim. Kuigi, peab tunnistama, et nt sokkide seiklused voodi all konkureeris visuaalselt ükskõik millise suure eelarvega Hollywoodi 3D animatsiooniga. Mitte kuidagi ei jäädud alla. Haip "Kaka ja kevade" ümber on märkimisväärne -- kõik teavad seda lugu -- , kuid millegipärast jättis mind fekaali ja lille romanss külmaks. Linnapoisi maaseiklused ja pööninguõudus oli kohati geniaalne, noh, alati on lõbus kui keegi on oma elemendist väljas. Üleüldine foon oli selline robustne ja kentsakas, kuid väljapaistev -- see tuletas efektilt natuke kunagisi kummalisi animatsioone meelde nt nagu "Klaabu" ja muu sarnane -- alalugu oli mõnusalt veider, kuid natuke segadusse ajav. Kokkuvõttes, oli kogu anima rootsi laud tore kompott eri sõnumi ning tooniga raamatu lehekülgedelt ellu äratatud lastejutte, mis asjakohased nii sihtgrupile kui täiskasvanutele.

Teater: "Kuhu sa jäid?" ja "Ohtlik meetod"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Kuhu sa jäid?
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 10.02.2022
Millal nähtud: 17.04.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 3/5

Üheksa tegelast ja segane suheterägastik. Kohati põnev ja ootamatuid kontaktiliine läbiv, kuid veidralt käega ulatumatu ning külmaks jättev. Draama inimsuhetest ja sellest, et miks need ammenduvad ja siis purunevad. Fookusega abielus mehe ja naise vahelisele suhtele, kuid rambivalgusesse mahuvad ka armukestest ühendused, ühepoolse kiindumuse tundjad ja tagasilükkajad ning kokkupuuted kahe isiku vahel, kus üks osapool on sinu kaasaga sind petnud võõras. Viimased olid iseäranis kentsakad ja plahvatusohtlikud, kuid ootamatult tasakaalukad ja üdini inimlikud. Süžee on meisterlikult põiminud kokku pealtnäha üksteisega üldsegi mitte haakuvate karakterite elud ja demonstreerib neid niit niidi haaval, kuni lõpuks tundub, et need võõrad tegelased on tegelikult lähedasemad teineteisele kui isegi perering. Kas füüsiliselt, vaimselt või kogemuslikult läbi teiste isikute nende elus. Maailma inimesed on kõik viimnegi üksteisega ühenduses. Aga, samas, on tegelased ka üksteisest aina enam ja enam kaugenevad. Kehad võivad ju kõrvuti seista, kuid kui hinged on kilomeetrite kaugusel, siis on midagi nihu läinud. Ja siit koorubki eemaldumise allika küsimus, mis kogu nähtavat katva ülese teemana tükki saadab: mis hetkel kaob armastus ja kirg paaride vahel? Millal muutub kooselu tuimaks rutiiniks ning taamal terendab lahkuminek? Üks moment eksisteeris armastus ja siis äkitselt enam mitte. Või ta on vaid talveunes, sest lahutust ju ei tule, vaid otsitakse vürtsikust teiste juurest ja tullakse ikka koju tagasi? Selles mõttes oli tükk eriline ja, samaaegselt, tüüpiline suhtepsühholoogia soust. Kus vaataja peab taluma paaride omavahelist kemplemist, süüdistamist, enesehaletsust, haavatud egosid, ebalojaalsust, üksteisest tüdimust ja kõiki muid mitte just paeluvamaid emotsioone. Kõigil oli õigus tunda ja reageerida mida ning kuidas seda kogeti, ja üheaegselt, mitte kellelgi ei olnud õigus käituda nii nagu välja kukkus. Keeruline oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Lihtne oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Pluss ja miinus kokku tekitasid neutraalsuse, kus ei olnud hõlbus üldse hoolida karakterite heitevatest ja enesekesetest käekäikudest. Ükskõik kui potentsiaalselt sarnased isikud laval ja publik saalis ka ei olnud. Liiga kergelt sai libisetud aju väljalülitamise režiimile. 

Looliin, mis konstantset emotsionaalset tegelaste omavahelist ründamist ja hädaldamist mõnusamas laadis elavdas, oli krimi elemendi kaasamine. Teema, mis ühel või teisel viisil puudutas kõiki tegelasi. Eriti köitev oli fakt, et esimeses vaatuses tekkis segadus, et miks räägitakse äkitselt melodraama keskel mingist veidrast võimalikust tapmisest. See tundus nii valel ajal, vales kohas ja ei passinud esmapilgul toimuva ja õhustikuga kohe üldse. Alles teises vaatuses anti vastuseid ning sellest ootamatust pöördest sai lavastuse üks põnevamaid aspekte. Aju lülitus autopiloot tuimalt režiimilt taas tagasi erksaks ning sai pead ragistatud, et mis siis nüüd ikkagi juhtus. Mida ollakse valmis tegema selleks, et põgeneda oma õnnetust elust, kui tundub, et abieluloss on lagunenud, suhe ei ole päästetav, kuid konfronteeruvalt julm ei taheta olla? Jah, variandid on, et vegeteeritakse, otsitakse kõrvalhüppeid ning lastakse jalga. Seda kõike erinevad tegelased tüki jooksul ka demonstreerivad. Kadunud naise lugu aga algas süütult, muutus kurvaks, ängistavaks ning ebaausaks. Maailm on väike, ikka satuvad meie "diivanile istuma" äärmiselt õiged ja, samaaegselt, valed isikud, kes annavad viimase tõuke. Kas naine kasutas muus osas väga kiiresti nihu pööranud olukorda enda kasuks, võttes julguse kokku, nähes šanssi ja kadudes vabadusse vabatahtlikult, või oli kellegi juhuslik või tahtlik käsi mängus? Kusjuures, selline potentsiaalne avatud lõpp ühe tegelase saatuse osas, mis tavaolukorras oma vastuseta umbmäärasuses võib tüütu olla, aitas seekord lavastuse taset tõsta. Samas, mingil määral ähmaseks jäid mitmete teistegi karakterite ja nende kaasade tulevased elutee valikud. Kas edasi koos või eraldi. Kadunud naise loogikavastase käitumise psühholoogiline põhjendus mõjus kontekstis natuke kummaliselt ja tema algsete otsustega mitte klappivalt, otsekui odav üllatusfakt, mis pidi kõik finaalis perspektiivi panema, kuid mis ei toiminud 100% usutavalt. Samas, irratsionaalne, kuid ühtlasi ka igati mõistetav käitumine, vaatamata vaimsesete probleemide olemasolule või mitte, oli omane igale viimaselegi tegelasele. 

Üks katusteemasid näidendis on saladused ning nende välja tulemine. Kui kõik me oleme üksteisega lähedalt seotud ja kõik tunnevad lähedalt või kaudselt üksteist, siis on loodud ideaalne keskkond, kus mitte miski ei jää kunagi varjatuks. Iga prohmakas tuleb kunagi päevavalgele. Isevärki küsimus on, et kas see tõsiasi on alati ilmtingimata halb või on selles omad helged pooled. Kindlasti sunnib tõde inimesi reaalsusele otsa vaatama ja ehk kõigile osapooltele kasulikke otsuseid tegema. Või siis mitte. Saladustega on seotud veel üks üleüldisem teema tükis. Nimelt perspektiiv ning vaatenurk. Ei ole üllatav, et kaks eraldi isikut näevad ühte ja sama olukorda hoopis erinevatest otsadest ja teevad drastiliselt erinevaid järeldusi. Nt mees arvas, et naine on valmis abielluma ja ootab teda reisilt tagasi -- jäädeski igavesti ootama -- , kuid naise jaoks oli teine vaid pilguta-ja-oled-juba-unustanud põgus kokkupuude. Mis on tegelik tõde ja kas alati räägitakse avatud kaartidega -- enamus karakterite puhul oli kuklas kahtlus, et üdini objektiivselt iga viimasele öeldule läheneda ei maksaks. Siinkohal, võttes arvesse kõiksugu alateemasid, peateemasid ja niši- ning ridadevahelisi viiteid, tekkis tunne, et süžee püüab olla liiga mitmekihiline, diip ja ülemäära nutikas, mis jättis kogu paketile raskekaalulise mulje, nagu oleks näidend ülekoormatud ja üleajavalt täistopitud. Ta ei olnud õhuline vaatamine, mis ei olnud, muidugi, ka eesmärk, kuid see rusuv tihkus ja tihedus, tekitas vastumeelsust. Vaatamata ägedatele narratiivsetele võtetele, nt stseen alguses, kui kaks paari on samas olukorras üheaegselt ning räägivad pea üks ühele sama juttu teise kahega korraga, ei suutnud lavastust aktsepteeritavalt söödavaks teha. Isegi näitlejatrupi 5+ ühismäng ja aplausiväärne autentne ning sümbioossne dünaamika ei olnud võimeline panema neist tegelastest hoolima sellisel hulgal, mida oleks vaja, et tunneks sümpaatiat nähtava suhtes. Tehniliselt on, siiski, tegu omanäolise ja meisterliku näidendiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik meetod
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Näitlejad: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 27.01.2023
Millal nähtud: 01.03.2023 (Vaba Lava Tallinnas)
Minu hinnang: 3/5

Õnneks sai tükile läheneda suhteliselt valgelt lehelt, sest samanimeline linateos on nägemata ning inspireeriv raamat lugemata. Ei tekkinud segajat võrdlusmomenti ning tähelepanu eemale viivat paralleelide otsimist. Põhinedes tõestisündinud isikutel ja toimumistel, pani näidend enim mõtlema selle üle, et kuidas on võrdlemisi lühikese aja jooksul muutunud käsitlus psühholoogilistest muredest ning kuidas, kohati, ei ole mitte midagi teistmoodi ning vaimse tervise eripärad on jätkuvalt teatud kraadini tabu. Teine tähelepanekupunkt oli, et ka arstid on lõppkokkuvõttes ainult inimesed, kes ei ole isetud, ennastsalgavad ning alati oma patsientide heaolu esikohale paigutavad. Samas, kas psühhoanalüütiku- ja terapeudi või psühholoogi teeb edukaks see, et ta on pjedestaalil priimus ja ei eksi kunagi, või tõsiasi, et ta suudab vahetust kogemusest lähtudes mõista, miks inimesed eksivad, miks käitutakse ebaadekvaatselt ning mis võib sundida esile kerkima kõikvõimalikke vaimseid vaevusi. Kus läheb patsiendi abistamise piir? Mil hetkel on tegu isekusega ja enda probleemide välja elamise ning leevendamise. Ja mil momendil on jätkuvalt fookuses ravialuse heaolu. Robustselt öeldes, kas Jung rahuldas ja lahendas enda hädasid patsiendiga magades või sai Sabina voodirõõmudest abi ning, seega, oli tegu vaid ebakonventsionaalse raviga? Meetod vale, kuid tulemus õige. Kas rahutus ja seksuaalne allasurutus õigustab abikaasa petmist? Jung ei olnud just tegelane, keda imetleda või eeskujuks võtta. Kuid kas üldse oleks pidanud olema? Tema käitumine, eriti arsti positsioonilt, jättis kõvasti soovida. Kui vaadelda meest aga haige perspektiivist, siis muutub pilt selgemaks. Ka ta ise vajas abi ning oleks ehk pidanud, lisaks, hoopis ennast psühhoanalüüsima. Kas arst saab suhtest patsiendiga eemaldada emotsionaalse faktori? Mõtteaine pakkumise poolest võimaldas näidend hulganisti vastuolulisi, kuid elulisi küsimusi, mille üle juurelda. 

Siiski, tuleb meeles pidada, et kuigi lugu põhineb päris elul ning laval kehastatakse ajaloolisi isikuid, kes eksisteerisid ja tegutsesid, jättes järeltulevasse maailma oma valdkonnas tugevad märgid maha, on lavastus fiktsioon. Nt huvitav oli avastada, et Jungi ja Spielreini suhe ei pruukinudki tegelikult olla n-ö viimase staadiumini seksuaalne -- vahekorra toimumine on kaheldav. Eks, lõppkokkuvõttes, paar üksteisele mingi kraadini kasulik oli ning võtmine ja andmine käis mõlemat pidi. Sama tähtis suhteliin tükis oli Jungi ja Freudi vaheline mentorilik, isegi sõpruslik läbisaamine, mis oli kohati vastastikune toetav ja konstruktiivselt kriitiline kahe eksperdi järjepidev ning professionaalne diskussioon, teised korrad, aga mõlemalt poolt eri fookusega ülevalt alla vaatav manitsemine ja põhimõtete konflikt. Veidral kombel mõjus kõige liigutavamalt Jungi suhe enda naisega, kes seisis mehe kõrval läbi raskuste ja rõõmude, ning kes tundus otsekui enesestmõistetav objekt kaasale. Mees pööras oma jäägitu tähelepanu patsientidele ja isegi Freudile, kuid abikaasa oli lihtsalt olemas. Taaskord, arstki on inimene ning olles psühholoogias asjatundja, eeldades, et mentaalne maailm ei tohiks tundmatu olla, sest tihti saavad ju probleemid alguse mittefunktsionaalsetest suhetest lähedastega, võis Jung olla täiesti hoolimatu ja isegi pime. Kuid oli momente, kus tundus, et mõlemale selline seis vaikse kokkuleppena sobis. Siinkohal tooks välja lavastuse ühe miinuse, mis on natuke vasturääkiv, sest kuigi kesksed teemad oli kõike muud kui steriilsed ja külmad, siis jätsid tegelaste läbielamised ja mured kauge ning kliinilise emotsiooni. Ainuke, kellele oli võimalik empaatiliselt kaasa elada oli Jungi naine, Emma. Tema reaalsus oli käega katsutav ning mured tavainimesele tüüpilisemat laadi. Või siis oli läbi naise prisma -- koduperenaine, keda mees petab nii oma tööga kui patsiendiga -- konkreetsete probleemide esile toomine kuidagi igapäevasem. Ülejäänudesse sai suhtutud kui oleksid psühhoanalüütik, kes jälgib eemalt abi vajavaid ning omadega puntras isikuid. Oled otsekui seotud, kuid ei tohiks olla ka. Või ei saaks ega tahaks. 

Jaune Kimmel, Emmana, ning Grete Jürgenson, Sabinana, olid otsekui vastandid. Üks malbe ja emotsioone vaos hoidev, teine kõike välja elav ning röökiv. Kuigi, mingi hetk võis nende sisemine elu just vastupidine olla ning edasi-tagasi areneda, eriti viimase puhul. Mõlemad naised mängisid oma meeskolleegid üle just tundepuhangutega, kas taltsutatuna või siis valla pääsetuna. Kumbki nõuab oskust. Kas siis võimekust märatseda ja kisada nagu pöörane -- mis ei paista nii lihtne -- , või annet ohjeldatud olekuga välja kiirgata ja öelda tuhandet asja. Grete Jürgensoni karjumine oli niivõrd efektiivne, et pani tundma, et mitte ainult Sabina, vaid ka sa ise vajad tuge, sest see oli häiriv eri viisidel ja põhjustel. Jung ja Freud olid juba eos kaalutlevad ning emotsionaalselt eemalehoidvamad, mis ei lasknud neil antud tüki kontekstis ülemäära köitvad näida. Kuigi, tohutult intrigeerivad isiksused olid mehed nii ehk naa -- mida oligi ju oodata. Peeter Rästas, Freudina, oli muhedalt onulik ning näis leebem võrreldes kujutelmaga ja fotodega päris isikust -- muutus, mis üllataval kombel, täitsa passis. Jung, kes oli näidendi kese, jäi nõrgimaks lüliks, mis omakorda tõmbas endaga kaasa ümberringset. Mees jäi teiste varju, mõjus plassina, tuimana ning tema mitmed motivaatorid jäid arusaamatuks. Puudus säde, midagi, mis oleks lavale eluvaimu sisse puhunud. Seda ei soodustanud, lisaks, kuidagi lakooniline ja ühenda-punktid mehaaniline loo kulgemine. Kuigi sujuv, valgus nähtu kokku üheks monotoonseks massiks, mida läbistasid Sabina karjed. Iga kord sai ehmatatud ja mõnusast hüpnootiliselt ühetoonilisest kookonist välja kistud. 

Olenemata sellest, peab kordama, et lavastus on suurepärane alguspunkt põnevatele inimloomuse ja psühholoogia teemalistele arutlustele. Tegelased, nende valikud ja käitumine, annavad illustratiivset ainet erisugustele teooriatele ja lähenemistele. Miks me oleme nagu me oleme ning mida me ootame neilt, kes peaksid meie vaimu ravima. Või mida ootame endilt sellest valdkonnas. Kas me kõik oleme omamoodi mentaalselt hädas ja vajame tuge? Kas ise uppuv inimene saab aidata teist uppuvat või tõmbab ta vee alla ning hukutakse üksi või koos? Kas ilma muredeta isik üldse kunagi on võimeline teist aitama? Psühhoteraapia märkimisväärsete arenguhüpete aastatesse, vahemikus 1904-1913, nii Viinis kui Zürichis, giidideks valdkonna suurkujud, oli igatahes põnev väike rännak teha. 

Teater: "Suvitajad"

Tervitus!

Suveteatrit.

Pealkiri: Suvitajad
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avanid, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 14.05.2022
Millal nähtud: 03.04.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Nagu Tšehhov. Nagu ei ole ka. Nagu teine Endla etendus, mida hiljuti sai kogetud, "Kolm õde". Aga nagu ei ole ka. Tõsiasi, et taaskord on klassika transporditud kaasaega, tekitas ettevaatlikkust ja juba eos pelgust, et raudselt mõjub lüke jällegi ebaorgaaniliselt ning otsekui statementina, et teen, sellepärast, et nii lihtsalt tahame. Võta näpust, sest mis ühes kontekstis ei toimi, veidral moel, teises aga passib kui rusikas silmaauku. Jah, selliseid kentsakaid hetki tuli ette, kus oli tajuda nähtava ja kuulatava vahel teravamat ebakõla, kuid need momendid taandusid õnneks tagaplaanile. Suures pildis klappis modernne keskkond algmaterjaliga ootamatult sümbioosselt. See võimaldas fokuseerida tähelepanu süžeele, tegelastele, tekstile ja sügavametele käsitlevatele teemadele, mitte lasta enda tähelepanu kõrvale juhtida kognitiivsest dissonantsist visuaalse ning dialoog/sisu vahel. Äärmiselt lihtne oli uskuda, et need karvased ja sulelised ongi mingid tänapäeva linnavurled, kes on suvel maale grillima ja chillima pöördunud, võttes kaasa oma tühise draama ning enesetähtsustuse, mis rahuliku ja rohelise maaelu kõrval eriti silmad-pärani-kinni-pimedalt, hoolimatult ja üleolevalt kumab. Nad tulevad nagu sisutühi poleemikat täis tornaado ja kaovad sinna kust tulid sama mõttetult ning mitte midagi maale andes, kuid omalt poolt võttes kohe kindlasti. Kogu seltskonnast ja nende suhtumisest õhkas ritsikalikkust ja kolkaeliitlikkust. Sellist meelega ignorantset ja tahtmatult naiivset. Tuues süžee nüüdisaega, siis kontrast kõigele metropoli välisele ülevalt alla vaatavatest linnakatest, kes kuuluvad ka publiku hulka, keda ei seedi publik või kellest on publikul kama kaks, kuid kellega igal saalis oleval isikul on mingi otsene või kaudne kokkupuude või arvamus, toimis ekstra kontrastselt ja silma kargavalt. Algne ajalooline keskkond vast seda eristumist nii selgepiiriliselt illustreerida ei oleks võimeline, sest vahetu kokkupuutepunkti efekt oleks tunduvalt nõrgem.

Üks esimesi väljakutseid vaatajana on võimalikult kärmelt selgusele jõuda, et kes on kes. Kes on kellega kuidagi seotud, kas abielus, suguluses, sõpruses või vaenus. Ning mis värskeid ja vanu seoseid lavastuse käigus juurde luuakse või edasi arendatakse, kas armukesteks, konflikti osapoolteks või, üldiselt, enam kaasates või kõrvale lükates. Päris ühe pauguga kõiki korraga sasipuntrana lavale ei heideta ning toimib selline tükk tüki haaval tutvustamine ning taustainfo kokku pusletamine, mis on küll mõistlik ja tasakaalukas lähenemine. Siiski leidub mitmeid hetki, kus peab alateadlikult kukalt kratsima, et kes ja mis täpselt see või too nüüd oli, ning kuidas konkreetse tegelase liiniga ristub kogu see suhete rägastik. On isikuid, kes on enam fookuses, nagu Varvara (Kati Ong), kes kohati paistis olevat kogu süžee süda. Ning siis on trobikond selliseid ei kana ega kala tegelasi, kelle funktsioon laiemas pildis ei ole alati selge nagu prillikivi. Nad oleks justkui seal, et meelega pilti veel kirjumaks virvarriks muuta. No, vähemalt selle üle ei saa kurta, et midagi ei toimuks, sest patsahkam karaktereid hoolitsevad andunult selle eest, et mingi sumin täidaks järjepidevalt lava pealset ja saalis hängivat keskkonda. Samas, peab tõdema, et midagi tegelikult väga ikkagi aset ei leia. Räägitakse palju, kuid ei öelda tegelikult midagi ülemäära märkimisväärset. Mingi hämamine, soigumine ja viinalaua filosofeerimine muudkui käis. Eks selle külluslikku teksti sisse oli peidetud rikkalikult moraali, mõttetarkust, õppetunde, psühholoogiat, inimsuhete, ühiskonna ning sotsiaalsete probleemide lahkamist, kuid seda ei olnud lõpuni võimalik tõsiselt võtta, sest seltskond, kes mõttetööd pakkus ei olnud just kõige tõsiseltvõetavam punt. Aga ehk selles kogu iva oligi. Kehkenpüksid ja muud linnaritsikad räägivad ridade vahel rasketest teemadest, kuid nende suust kõlab see kuidagi nörritamisena ja silmi pööritama panevana. Ning tühisena. Ja aega raiskavana. Just nagu suure osa inimkonna argielu tegelikult ongi.

Linnakate seiklused suvilas. Kas komöödia, paroodia, tragöödia, draama, dokumentaal või kriitiline ühiskonna peegel. Tundub, et igast ühest ports ning kõike korraga -- olenevalt konkreetsest tegelasest -- kellel enam nalja, kellel rohkem ängi. Tervikpakett viimsestki küljest inimlik ning igapäevase elu võlu ja valu sümboliseeriv. Olgu karakterite saatustest või enesekesksetest minamaailmadest lähtudes nende arusaamad enda reaalsusest kuidas on, suutsid lõviosa tegelastest end näidata mitte just kõige pöidlaid hoidma panevast perspektiivist. Sellest tulenevalt jäi tsipake häguseks, et kas neile peaks kaasa tundma või neid pilkama. Kas neid pilati või vaadeldi neutraalsemas võtmes. Kas toimuvat pidi jälgima eeldusel, et karakterite üle tuleb naerda. Või, hoopis, et nendega koos on vaja itsitada. Või tuleb visata pilk laiemale pildile, kas ühiskonna või universumi tasandil, ning keskenduda eksistentsiaalsetele küsimustele. Tegelased on lihtsalt metafoorilised näited millestki laiahaardelisemast ja nagu üksikud sipelgad suures sipelgapesas. Kui tõsiselt tuleb narratiivi ja selle sõnumeid võtta jäi häguseks. Kas teadlikult või alateadlikult. Samuti tõsiasi, et kas originaali ja kaasaegse versiooni puhul oli sõnumites lahknevusi ning kas seda suunas ajastu vahetus. Kuklasse jäi pidama mulje, et pigem eeldatakse ja isegi oodatakse karakteritesse kritiseerivalt suhtumist, sest kerkis esile uskumus, et need tegelased täiega naeraks teiste üle, kui rollid oleksid ümberpööratud. Grupi õhku paisatud emotsioonidest ja hoiakutest loodav atmosfäär näis üleolev nende vastu, kes kuldsesse ringi ei mahtunud ja, tihtipeale, isegi enda liikmete suunal. Mitte midagi ei eksisteerinud väljaspool suvitajate suuresti pseudo-hädasid ja pealiskaudseid egomuresid. Sääsest tehti elevanti ning torme puhuti veeklaasis. Tundus otsekui asetseks vaataja moraalsele pjedestaalile, kuid näidates näpuga laval olijate suunal, muutuks publik identseks karakteritega ja tegelikult võib vibutada sõrme iseendale. Siit võib õppida, sest äkki tunneb keegi end nähtavas ära, reflekteerib ja ehk iseteadlikumalt ei käitu enam nagu see lademik linnavurlesid. Naerda on võimalik nii tegelaste üle, kui nendega koos. Südames oleme paljud me, metropolide elanikud, maale puhkama sattudes nagu need elunautlejatest ja eluvingujatest suvitajad.

Kui "Kaks õde" huumor jäi arusaamatuks ning isegi kohatuks, siis antud lavastus suudab piisavalt delikaatselt ja just õiges koguses koomikat kaasata, et tulemus reaalselt muigama panev oleks ja ei tunduks, et itsitad kellegi traagiliste kannatuste üle. Kuigi, ega selliseid katastroofilisi hingepiinu just ette ei tulnu ka -- subjektiivselt öeldes, mitmete karakterite endi perspektiivist leidis aset aga tõenäoliselt hulgaliselt n-ö maailma lõppe. Paljuski leidus huumorit just ridade vahel ja see ei karanud alati karjudes ning kätega vehkides näkku. Ette tuli omajagu irooniat, sarkasmi, sotsiaalkriitilist koomikat, musta huumorit, jalaga tagumikku kilde ning paroodiat. Mõni ajas tagasihoidlikult muhelema, mõni häälekamalt itsitama, mõni sihtis ja tulistas märklauast täitsa mööda. Vaataja kõhtu kõverasse tükk ei painuta, kuid vaikseks ja eemalolevaks publikut ka ei luba jätta. Mis võib mõnele peale minna, kuid teisele mitte, oli muusika kaasamine, mis tegi näidendist kergema kategooria muusikali. Tugevalt süldipeo maiku pop laulud leidsid naistegelaste poolt lõõritamist päris mitmel ja veel mitmel korral. Esimene kord tekitas musa käima panemine kahtlevat kulmukergitust. Teine tulemine toimus libedamalt ning edaspidi sai vahepalu juba rutiinselt oodatud. Etteasted tuletasid meelde soomlaste karaoket Tallinki laevades või karaokelokaalides või mõnda raju reede pidu. Iseenesest sellise dimensiooni lisamine näidendile täitsa sobis ja jättis orgaanilise mulje, kuid ei saa veendunult väita, et muusika süžeesse täielikult sulandus. Mingi sunnituse järelmaitse püsis, kuid siiralt üllatav ja tegelaskonna olemustega klappis lisa tegelikult kenasti. Ei jäänud muusika ka ainult leelotamise tasandile ja naiste pärusmaaks, mõni meeski haaras instrumendi kätte ja pakkus endale, kaaslastele ja publikule meelelahutust. Kuigi, ega need palad iseäranis rõõmsad ja helged just ei olnud. Just nagu tegelaste kirbukakast mäe ehitavad maailmamured. 

Tegu on tükiga, mis on eneseteadlik ja n-ö neljandat seina lõhkuv. Leidub seiku, kus laval toimuva ning publiku vahel kaob piir. Tekkis uitmõte, et vaataja on vaikiv osaline suvitajate seltskonnast. Leidub seiku, kus väljamõeldud süžee ja päris trupi vahel haihtub erinevus. Viimasest jäi eriti meelde ühe tegelase viide a la, "see kaabuga tüüp, keda mängib Sten Karpov." Tegelased nagu ise ka said alateadlikult aru, et on kellegi fantaseeritud näidendi tühipaljad liikme. Seoseid tänapäevaga ja haakumist publiku reaalsusega aitas kindlasti lisaks teksti kaasaegsus. Kui palju üldse originaalset Gorki loomingut mängu läks, ei oska öelda, kuid vaevalt, et too oleks chillimisest rääkinud. Selline potentsiaalne uue- ja vanameelse mix voogas mõnusalt loomulikult. Kohati võis tunda, et ideed, millest kõneldi olid tsipake liiga sügavad sõnade kohta, millega neid väljendati, rääkimata siis tegelaste kohta, kelle laaberdajalik olek ei tahtnud harmoniseeruda filosofeeriva jutuga. Samas, kui alkolaks on sees, siis just enamused oma sisemise Aristotelese avastavadki. Eriti kui sind ümbritseb maaliline tühjus: heinakuhjad, paadisõidud järvel, piknikud, maamajake ja terrass -- selline minimalistlik ja isegi kõle, kuid just õigeid kujunduselemente kaasav lavadekoratsiooni strateegia, aitas igati kaasa sumeda suve ülemeeliku, kuid kuidagi õõnsa ja mõttetu meeleseisundi edasi andmisele. Mis oli suurepärane aluspind aga elu üle järele mõtlemiseks ning ohtraks maailmamüsteeriumide, nagu armastus, üle targutamiseks. Ägedalt ja omamoodi nukralt toimisid siinkohal Kaleria (Karin Tammaru) luulelaadsed loomingu plahvatused. Tükis leidus mitmed, kes erinevat moodi õnnetud ja elus pettunud, kuid üürikeses suvekontekstis, ei jäänud mõte sellele pikemalt püsima. 

Näitlejaskond esines üpris samatasemeliselt, mis ongi tegelikult sellise suurearvulise trupiga etendusele asjalik lähenemine. Keegi ei tõuse ülemäära esile ega jää teistele tunduvalt alla. Kuigi pidepunkti karakteriks võib pidada Varvarat (Kati Ong) -- emalik, rahulolematu ja melanhoolne -- olid kõik teisedki üheaegselt pea- ja kõrvaltegelased. Hea meel on, et ükski näitleja ei hakanud teisi varjutavat soolot esitama, vaid kõik püsisid kenasti natuke isegi üheks tasaseks massiks suruva raamistiku sees. Karakteritest lähtudes, mitte näitlemisest, paistsid üllataval kombel silma just naised, mis ei olnud selge, et kas niimoodi oli mõeldud tahtlikult või kogemata. Või on selline järeldus puhtalt konkreetse vaataja silmades. Naised olid erinevatel viisidel jõulisemad, enam ennast väljendavad, otsustavamad ja tõele otsa vaatavad. Viimane ei tähenda, et alati ka parimad otsused lõpuks tehti või endaga aus oldi. Või, vastupidi, kõik läks just nii nagu oli parim ja naised leidsid end põhimõtteliselt sealt, kus täiesti teadlikult soovisid olla -- ükskõik, mida teised arvavad. Laste ja halva ema olemise hirmuga kimpus Olga (Carita Vaikjärv), enda ebakonventsionaalse maine ja kõvasti noorema mehega suhte pärast hädas Marja (Kleer Maibaum), lillelapseliku oleku pärast naerualune Kaleria (Karin Tammaru), jne. Meestegelased, kuigi samuti kõiksugu probleemidega sasipuntras, ei soodustanud niivõrd palju kaasaelamist ja mõistmist. Nad tundusid kuidagi enesekesksemad. Samas, kas siin pidi olema mingi konks, mis ei olnud otseselt välja nähtav, kuid alguses mittemidagiütlev Dvojetotšije (Enn Keerd), astus viimases veerandis kõigile teistele samasoolistele pläraki peale ja tallus mutta. Muutudes loo üheks lemmikumaks kogu tegelaste trobikonna hulgas. Ehk just sellepärast, et ta ei suutnud viimase hetkeni tegelikult ülejäänud grupiga ühist keelt leida ning nende maailma sulanduda. 

Kokkuvõttes, tõeliselt meeldiv üllatus ning tõestus, et see, mis toimib ühes kontekstis, teise ei sobi, ja vastupidi. Mõtlema panev ja tähelepanu haarav lavastus kohe kindlasti.