Esmaspäev, 18. mai 2015

Intervjuu: Visuaalteatri festival TREFF 2015!

Tere!

Kuna teatrifestival TREFF on varsti siin, sest kaugelgi see juuni algus on, siis võtsin ühendust korraldaja, NUKU teatriga, et rääkida TREFFist.

Sume kevadõhtu viis mind ühte vanalinna kohvikusse, kus kohtusin Hannelega, kes on NUKU kommunikatsioonijuht. Vestlesime pikalt ja põhjalikult TREFFist ja natuke ka NUKUs toimuvast. Suur tänu, Hannele, et sa aega leidsid!


Intervjueeritav: Hannele Känd
Üritus: TREFF
Toimumisaeg: 4 - 7 juuni 2015
Asukoht: Tallinn
Korraldaja: NUKU teater
Küsitles ja kirja pani: Inga




Alustaks kõige tähtsama küsimusega. Mis on  TREFF?

TREFF on teatrifestival, kus etenduvad kümned visuaalteatrilavastused. Trupid tulevad üle maailma ja neid ühendab märksõna või žanr visuaalteater. Visuaalteater on lai mõiste, see tähendab, et etenduse peamine loo jutustamise vahend on visuaalne pilt, mitte sõna. Lugu räägitakse piltide, visuaalide kaudu ja sõnal ei ole tihti nii olulist rolli, nagu klassikalises draamalavastuses. TREFFil tehase alikuid selliselt, et eelistatakse lavastusi, kus on vähe teksti või üldse mitte. Meie festivali kunstiline juht Vahur Keller ütleb alati, et inimesed ise mõtlevad ennekõike piltides ja alles siis sõnastavad pildi sõnadesse ümber. TREFF on visuaalteatrite festival, mis toimub juba üheksandat korda ja toob meile siia truppe 14 riigist ja kokku on 23 lavastust, nii suurtele kui väikestele.

NUKU kommunikatsioonijuht Hannele Känd
Kust TREEF üldse alguse sai?

Esimene ametlik TREFF festival toimus aastal 2007. Aasta enne seda oli esimene katsetus, kus mõned trupid tulid Tallinnasse külla. Festival saigi alguse tolleaegse nukuteatri juhatuse mõttest ja vajadusest tutvustada nukuteatrikunsti laiemalt.


Trefil näeb erinevaid visuaalteatrižanre: nukuteatrit, varjuteatrit, füüsilist teatrit ja tantsu, kaasaegset tsirkust. 

Kui pikka aega võtab TREFFi korraldamine? Sellise ürituse korraldamine on pikk ja aeganõudev töö. Kui nüüd võtta konkreetselt TREFF 2015 korraldamine, siis millal te algust tegite?

Festivali korraldame me aastaringselt. Praegu keskendume loomulikult algavale festivalile, aga esinejate osas on mõtteid juba järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks. Kunstiline juht Vahur käib mitmetel visuaalteatrifestivalidel ja valib sealt välja need lavastused, mis meie programmi sobivad. Muidugi, on meil väike paus, kui festival saab läbi, aga siis hakkab jälle pihta. Meil on korraldusjuhina tööl inimene, kes on festivali juures töötanud pea viis aastat, nii et üldises asjaajamises on tugev põhi all. Festivali organiseerimise juures on aastaringselt aktiivsed paar-kolm inimest, aga kui festival läheneb, siis liitub loomulikult rohkem inimesi alates tehnikutest ja lõpetades vabatahtlikega. Lõpuks oleme me kõik sellega hõivatud, aga aastaringselt tegutseb sellega tõesti paar-kolm inimest.

Kust vabatahtlikud tulevad?

Suurem osa vabatahtlikke on meie enda teatrist. Inimesed, kes ise festivalil etendusi ei anna, on trupisaatjad või näiteks saalimänedžerid. Sel aastal on meil ka tore seltskond vabatahtlikke väljaspoolt maja. TREFFi suurus on vahepeal palju muutunud, meil oli siin vahepeal selline periood, kus ka tänavatel oli väga palju tegevust, tänavateatri festival. Seesugune festival nõudis ka palju rohkem vabatahtlikke, kui praegu. Tänavateatrit pole hetkel aga rahaliselt võimalik teostada, aga see-eest on kvaliteetne sisesaalide programm!

Sa nimetasid rahastamist. Ma ei eelda, et rahastamine on kõige suurem väljakutse, aga mis on TREFFi korraldamisel kõige suurem väljakutse?

Neid on päris mitu. Üks on see, et kuidas hoida programmi tasakaalus, et oleks sarnases mahus lasteprogramm ja täiskasvanute programm ja et oleks erilised festivalikülalised ka. Et ei oleks korduvalt sarnaseid lavastusi. Üks on siis programmi tasakaalustamine ja teine on, et kuidas need inimesed siia tuua, ka logistiliselt. Kogu tehniline ettevalmistus - logistika ja lavade ülesseadmise plaan ning teostamine on keeruline. Igal lavastusel on juba oma tehniline set-up, mis tuleb üles ehitada ning õigeks seada. Ka on oluline arvestada, kuivõrd otstarbekas on tuua kohale suuri truppe versus väikesed trupid. Mõnikord saab ühe suure trupi asemel mitu väiksemat seltskonda kutsuda. Nii et programmi tasakaal, logistika ja mingil määral ka rahastamine on need kõige suuremad väljakutsed.

Kust TREFFi rahastamine tuleb?


Meid toetavad Kultuurkapital, kultuuriministeerium, Hispaania, Iisraeli, Gruusia saatkonnad ja Prantsuse Instituut.

Kui ma programmi vaatasin, siis seal oli lavastusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mis mulle silma hakkas oli see, et väga palju erinevaid tükke on programmis. Üks asi oli pea kõikidele tükkidele omane, nad on suhteliselt lühikesed, enamjaolt ühetunnised. Sa nimetasid enne programmi tasakaalustamist kui ühte väljakutset, siis programmis on väga palju tantsulisi etendusi. 

Jah, tants või füüsiline liikumine on üks visuaalteatri osa. Eks kehakeel olegi üks väga kõnekas keel, vahest rohkemgi kui verbaalne keel.

Protsess. Maribori Nukuteater.
Ma olen omad valikud juba teinud ja päris mitmele tükile piletid ära ostnud. Kas on midagi, mida sa kindlasti soovitaksid täiskasvanutele, mida vaatama minna?

Soovitan Sloveenia lavastust „Protsess“, mis etendub Patarei vanglas. Mitmed meie maja inimesed, kes seda näinud on, soovitavad seda väga. Etenduse ajal on võimalik publikult ka ringi liikuda, st etendus ei toimu ühes ruumis. Selle on lavastanud Matija Solce, kes on Trefil käinud juba mitu korda. Ta on väga mitmekülgne inimene, artist, muusik. Temalt on tegelikult lausa kaks lavastust, üks siis „Protsess“ ja teine päris väikestele lastele nimega „Turlututu“.

Topeltpilt. WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group

Kindlasti soovitan vaatama tulla meie peaesinejat, lavastust „Topeltpilt“. Selle tüki lavastaja on soomlane Wille Valo, kelle lavastus „Lahkumine“ etendus oktoobris KUMUs. „Topeltpildis“ teeb ta koostööd Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo-Ahn’iga.  See on lavastus, kus segunevad erinevad tantsuliigid, kaasaegne tsirkus, nukuteater. Etendus toimub Vene teatri suurel laval ja olen kuulnud, et see pidavat mõjuma nii, et pärast etendust on külmavärinad.

Kui nüüd lasteetendustest rääkida, siis ka seal oli väga erinevaid tüüpi tükke ja väga erinevatele vanustele. Mida sa soovitaksid lasteetendustest vaatama minna?

Kindlasti „Extravaganza“ Georgiast, see tundub väga vahva ja põnev. Mängitakse ainult sõrmedega ja lavastuses on kabareelikke stseene, palju tantsimist ja muusikaga koos liikumist. 

Extravaganza. Fingers Theatre. Gruusia.

Ise ma tahaksin väga vaatama minna ka Klõpsu, mis etendub karavankinos, või õigemini karavanautos, mis pargib Gustav Adolfi kooli hoovis. Etendusele mahub viisteist inimest ja lavastus kõneleb tummfilmiajaloost. Nad on Prantsusmaalt pärit ja nad tulevadki siia nii, et sõidavad autoga läbi Euroopa kohale. Etendusi toimub neli korda päevas. Kui ma lavastuse tutvustusvideot nägin, siis mulle väga meeldis. Oli selline prantsuspärane ja meenutas õige pisut Amelie filmi.

Tutu. Lichtbende, Holland


Üks ägedamaid lavastusi on kindlasti ka Tutu, mis on varjuteater, mida on Eestis väga harva näha. Me oleme ikka harjunud nägema musta varju, aga „Tutus“ on vari värviline! Ma arvan, et sõna vaatemäng sobib sellele lavastusele kõige paremini. 


Küsiksin ühe küsimuse veel korraldusliku poole pealt. Etendused toimuvad väga erinevates paikades Tallinnas. Kuidas saalide otsimisega lood on olnud, sest palju etendused on ju mõeldud väikestele lavadele ja väikesemahulisele publikule?

Ega neid suuri saale palju pole, siis on valik piiratud. On meie teater, Vene Kultuurikeskus, Nordea ka, aga Nordea on liiga kallis, sellele hammas peale ei hakka, et seda festivalil kasutada. 
Arvestama peab ka sellega, et nuku- ja visuaalteater üldse nõuavad spetsiifilist lava. Peab arvestama, et vaataja ei näeks sirmi taha, muidu kaob see teatri võlumaailm.


Meil on head koostööpartnerid, kelleta me festivali üksi ei tee. Nimelt lihtsalt nelja päeva pikkune festival paarile lavale ära ei mahu. Mängime Kanuti gildi saalis, Vene teatris, Vabal Laval, meie enda NUKU teatri saalides. Lisandunud on ka NO99 ja VAT teatrite saalid.

Rääkides Eesti teatritest. Ma vaatasin, et programmis on suhteliselt vähe meie enda teatrite lavastusi. Millest see tuleb?

Tegelikult on Eesti teatreid päris mitu, kuus teatrit osalevad: NO99 Teater etendusega: „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, vabatrupp etendusega „Üle vee“, VAT Teater etendusega „Faust,“ NUKU teater kolme lavastusega, Vene Teater  etendusega „Kas ma tohiks olla Mozart?“ ja Von Krahli Teater. Krahl küll etendusi ei anna, näidatakse oma filmikassette. Krahlis toimuvad ka festivali klubid, kuhu õhtul aega veetma tulla. Nii et etendustega on programmis viis Eesti teatrit.

Üle vee. Vabatrupp.

NUKU ise näitab sel korral kolme sel hooajal esietendunud lavastust. Loodame, et teistele festivalide korraldajatele, kes külla tulevad, jääb mõni Eesti lavastus silma ja neid kutsutakse omakorda esinema. 

Eesti visuaalteatri maailm on ebaühtlane ja ei ole jätkusuutlik. Visuaalteatrit tehakse küll, aga meil on sõnateatri traditsioon niivõrd tugev, et enamus teatrid on sõnateatrile truuks jäänud. Viimasel ajal on küll hakatud kasutama erinevaid viise ja vahendeid, mis on visuaalteatrile sarnased, aga läbivaks on ikkagi sõnaline osa. NUKUs ajame jõudsalt visuaal- ja nukuteatri rida.


Visuaalteater annab hea võimaluse rääkida mingit lugu teistsuguse nurga alt. Ehk saab mõni festivalil olev eesti lavastus ka tuult tiibadesse ja saab osaleda kusagil välismaa festivalil.

Aitäh, need olid minu küsimused TREFFi kohta. Küll aga tahaksin sinuga rääkida natuke NUKU teatrist ja tegevustest mõni sõna. Kas NUKU osaleb ise ka mingi lavastusega kusagil välisfestivalil?


Võlupood. NUKU teater.
Augustis läheme me Sloveeniasse, Maribori festivalile lavastusega „Võlupood“. See esietendus meil detsembris, mängime nüüd korra Trefil ja siis juba uuesti 2015. aasta jõulude eel. Sandra Lange, kes on selle lavastuse kunstnik ja  lavastaja, lõi ägeda kaasaegse nukuteatrilavastuse, mis on mõeldud kõigile alates 5. eluaastast. Lisaks silikoonist valmistatud nukkudele äratatakse etenduses ellu ka näiteks kohvitassid ja – kann!

Aprillis käisime me Türgis lavastusega „Canterville'i lossi vaim“, mis samuti festivali programmis. Lavastuse tekst tõlgiti türgi keelde, nii et see oli arusaadav külastajatele.


Nii et paaril korral aastas saame välisfestivalidel käia küll.


Peale TREFFi paneb teie maja uksed kinni ja kolib ajutiselt mujale?

Jah, anname järgmisel hooajal etendusi Pelgulinnas, Auna tänaval. 7. juunil, mis on festivali viimane päev, on meie teatrimajas erisündmused, millega jätame selle majaga sellisel kujul hüvasti. Õhtul on suur pidu – festivali lõpetamine, sisehooaja lõpetamine, ehitusperioodi alguse pidu. Tagasi Laiale tänavale tuleme 2016. aasta suve hakul. 

Suured tänud intervjuu ja vestluse eest!


Lõpetuseks tahaks öelda, et TREFFi piletid on saadaval NUKU teatri kassas ja Piletilevi müügipunktides.

Harrastuskriitikud ootavad üritust väga ja piletid on meil ka juba olemas! Meie jaoks saab see olema tihe teatrikülastuse- ja töötegemise aeg! :)

Ilusaid teatrielamusi!







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar