Kino: "Surm Niilusel" ja "Armastus nagu raamat"

Tervitus!

Taaskord kinost.

Pealkiri: Surm Niilusel
Originaalpealkiri: Death on the Nile
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth Branagh, Gal Gadot, Armie Hammer, Tom Bateman, Annette Bening, Emma Mackey, Sophie Okonedo, Jennifer Saunders, Russell Brand
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 12.02.2022
Minu hinnang: 2/5

Mida mu kalli vuntsiga küll tehti? Olen hiigel Hercule Poiroti fänn, kuid see küll minu imetlusväärne Belgia detektiiv ei olnud. Kuidas on võimalik nutikas ja kaasahaarav krimilugu niimoodi ära lörtsida? Just alles vaatasin BBC sarja versiooni ning too oli ikka ülemuslik. Jah, uus film nägi võrratu välja, hiilgava produktsiooniga, värviline, päikeseline, detailne ning osavalt filmitud. Kuid ma oleks eelistanud vaadata odavamat tulemust, kui sisu peegeldaks selle kaunist kesta tasakaalukamalt. Miks on vaja nii drastiliselt muuta midagi, mis juba toimib? Mind siiralt häiris kui paljut mängiti ümber võrreldes originaaliga. Ma ei ole elitist, ehk siis, ma ei arva, et ekraniseeringud peavad alati täienisti truud olema algmaterjalile, kuid kui võtta liberaalne suhtumine originaali, siis peaks uuendused andma mingi ekstra väärtuse, tegema uusversiooni kuidagi paremaks. Siinkohal peab, aga tõdema, et mitmed aspektid, mis minu jaoks algses loos just köitvad olid, eemaldati linateosest täienisti.

Esiteks, kangelane ise. Kenneth Branagh iseenesest on asjalik Poirot. David Sucheti vastu ei saa, kuid ta on igati adekvaatne ning suudab detektiivi olemust piisavalt esile tuua. Filmi esimene stseen, tagasivaade I Maailmasõja aegadesse, kui Poirot oli veel noor, oli üpris võimas ning andis tegelasele teretulnud taustavärvi. Samas, mees on alati olnud arukas, ratsionaalne, isegi kaval ning pea kõik sammud on läbimõeldud. Antud linateoses oli sellest, kohati isegi kalgist, tegelasest saanud mingi emotsionaalne nutunaine. No tõesti, minu Hercule ei ole vesistaja! Vähe sellest, mees ei mõjunud nii nupukalt, kui ta tavaliselt on esitatud, ja millisena olen harjunud teda nägema. Poirot oli seekord isegi natuke ebakompetentne ja rumal. Ta ei hiilanud oma hallide ajurakukestega, läks lihtsalt vooluga kaasa, oli liialt tuulepea ja impulsiivne, mis oli tohutu pettumus. Kordan, see küll minu geniaalne Belgia detektiiv ei olnud! Eriti koomiline oli kui üks tegelane süüdistas meest arrogantsuses, nipsakuses, üleolevuses, jne, kuid sellist muljet küll sinnani käitunud Poirot ei jätnud. Võib-olla raamatutes võib teda kõiges selles süüdistada, kuid konkreetse filmi Hercule'is ma neid iseloomujooni nii äärmuslikus formaadis küll ei silmanud. Kogu film tundus tase või paar originaali tavapärasest intelligentsusskaalast madalam. Kohati paistis, et muust nagu ei räägitagi kui armastusest. Mingi hetk oli see pidev imal ja tühi jutt sel teemal tüütu -- nagu mingid teismelised heietasid ning oigasid koguaeg.

Üks mu lemmik detaile oli originaalis Poiroti ja Jacqueline'i soe ning isegi kamraadilik suhe ja üksteise mõistmine. Eemaldades nende kontakti sügavuse, kaotas lugu keskselt tohutult kaalu ning paljastused ei olnud nii võimsad. Tuues loosse tegelasi, kes algselt seal üldse ei olnud ning eemaldades teisi, muutes karakterite olemusi, motivatsioone ja suhteid, ei võimaldatud süžeel olla enam niivõrd sidus, terviklik ja šokeeriv. Miks on vaja midagi alati muuta? Miks on vaja alati midagi kaasajastada ning tänapäeva normide ja huviteemadega kooskõlasse viia? Miks on vaja lõhkuda millegi juba toimiva struktuur? No aga ega kõik ka üdini mannetu olnud. Nagu öeldud, oli filmis ohtralt silmailu ning aeg ajalt oli huumor omal kohal ja mõnus. Nt Poiroti plaan kuskile maakohta pensionile jääda ja kabatšokke kasvatama hakata, mida ta naljakalt hääldas kui "vege-table" (laud). Ootamatult armasalt ja särtsakalt mõjus ka mehe suhe Salomega.

Kokkuvõttes, miks rikkuda midagi, mis on hea ja sekkumist ei vaja. Looge juba parem värske tegelane, värske süžee ja värske kontekst. Palun mu kallis vunts jätta selliseks nagu ta on.

----------------------------------

Pealkiri: Armastus nagu raamat
Originaalpealkiri: Book of Love
Režissöör: Analeine Cal y Mayor
Näitlejad: Sam Claflin, Verónica Echegui, Antonia Clarke, Horacio Garcia Rojas
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 21.01.2022
Millal nähtud: 05.02.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Olen ammu janunenud mõne muheda romantilise komöödia järgi kinodes. Ja janunen haledalt edasi pärast selle jama vaatamist. Mul oli inimestest kahju, kes filmiga seotud olid, sest see ei olnud isegi B-kategooria ega C-kategooria, vaid pigem juba F-kategooria üllitis. Selline tunne tekkis, et keegi mõtles süžee välja paari tunniga, järgmine päev kutsus sõbrad kokku ja kolmandal päeval filmiti tulemus linti. Kuidas üldse Sam Claflin sinna ära eksis? Kas näitlejal on finantsiliselt rasked ajad või on ta kellelegi midagi võlgu? Äärmiselt amatöörne ja lihtsalt mage lugu oli. Teoorias, tegelikult mulle idee meeldis ja kontseptsioon oli ju igati paljulubav. Briti mees, kelle raamatul ei ole menu, saab suure populaarsuse osaliseks Mehhikos, kus tuleb välja, et tõlkija on algmaterjaliga eriti vabalt ringi käinud. Nimelt on kesksest vaoshoitud ja platoonilisest armastusest saanud tõeline naistekas, ehk siis, soft porno. See keskne mõte oli põhjus, miks sõbranna kinno tirisin. Ta kirus mind, aga juba seansi ajal, et mis möga ma teda vaatama sundisin.

Kuigi süžee ise oli soliidne, oli linateose suurim patt, et ta ei olnud ei naljakas ega romantiline. Saalist ikka natuke naermist kostis, kuid kohati jäi segaseks, mille üle üldse itsitati, sest naeru sai kuulda ka siis, kui olukord seda, vähemalt minu arvates, ei eeldanud. Ja, ei, need stseenid, kus vürtsikaid kirjeldusi peategelase muudetud raamatust loeti, ei olnud humoorikad, kohe grammigi mitte. Mehe veidraid grimmasse vaadata seal juures ka mitte. Ning, kui aus olla, isegi mina suudaks seksikamalt kirjutada kui need klišeesid täis read, mida kuulda sai. Nagu mõni teismeline püüdis jäljendada särtsakaid naistekaid ja oma esimene krapsakas fanfiction kirjutada. Jäi segaseks, miks kirjatükist selline bestseller sai, sest selline palav reaktsioon ei olnud usutav niivõrd algelisele jutule. Samas, tundus, et igal fännide ja kirjaniku kohtumisel olid ühed ja needsamad austajad. Äkki üks peotäis inimesi ostiski need miljonid koopiad? Igatahes, filmi huumor jättis vajaka ning oli võib-olla J-kategooria tasemel. Naljad naljaks, kuid kui romantiline liin oleks vähegi orgaanilisem või sügavam või köitvam või usutavam või emotsionaalsem või ükskõik mida rohkemat, kui see, mida näha sai, siis ei oleks mu hinnang üldtulemusele vast nii hävitav. Kahjuks, põrus süžee, lisaks, lembeteemal. Igav, sunnitud ja ühenda punktid armastuslugu, mis jättis mind külmemaks kui külmutatud tursafilee. Kõrghetkeks oli nii võltsina kui üldse võimalik viimane arusaamatus paari vahel, mis pani jõudsalt silmi pööritama. Ootamatult humoorikas oli pigem ühtede pensionäridest kaasvaatlejate reaktsioon konfliktikeskpunktis oleva foto suhtes, millest üksteisele põnevusega sosistati: "Issake, nüüd tuleb see foto!!!!!! Ma teadsin seda!!!!!" Teie, proua, ja ükskõik milline suvaline imik, oleks seda teadnud. Ei, see ei olnud grammigi pinev, kaasahaarav või sellist šokeerivat reaktsiooni ära teeniv. Samas, tore, ei prouadele nähtu pinget pakkus.

Kokkuvõttes, ma ei oskagi midagi rohkem öelda, kuid, et mannetu, äärmiselt mannetu ja lapsik. Palun, kus on need 90ndate klassikalised romantilised komöödiad oma helguse ja südamega kadunud? Auuuu?! Tänapäeval teeb kõik retro pidevalt comebacki, miks mitte ka sisukad ning mitte lõpmatuseni piinlikud haltuura romantilised komöödiad?

Raamat: Noortekate eri "Imekummaline" ja "Ohtlik armas"

Tervitus!

Taas raamatu ülevaateid.

Pealkiri: Imekummaline
Autor: Lesley Livingston
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3/5

Ostsin selle raamatu puhtalt võluva ja sulni kaane pärast, sest tavapäraselt ei ole haldjatele fokuseerivad noortekad kunagi mulle iseäranis meelepärased. 2000ndate viimastel aastatel plahvatuslikult levima hakanud ja populaarseks saanud young adult žanr, ehk noortekad, kogesid tol ajal universaalset menu. Ka mind haaras noortekate fenomen kaasa ning õgisin lugeda igasugu lugusid, kümneid ja kümneid. Oli "Videviku" ja "Näljamängude" hiilgeajad. Samasse perioodi kuulus ka antud raamat, mille võtsin kätte rohkem kui kümme aastat hiljem hetkest mil selle hankisin. Noortekad on esimesest plahvatusest alates tohutult muutnud ning käesolev lugu oli mõnusalt soe ja nostalgiliselt piinlik näide varajastest žanri teostest.

Nii lahe oli taasavastada kõiki tüüpilisi süžeetrikke ja -liine, milledest žanri esindajad kunagi kubisesid. N-ö uue hingamise saanud young adult lugude esimese generatsiooni raamatud olid tegelikult suhteliselt kesised võrreldes sellega kuhu žanr on tänapäevaks arenenud. Kuigi omal ajal ülistati neid kui tippliteratuuri (mitte kõigi poolt, loomulikult). Entusiasm on praeguseks omajagu jahtunud ja nüüdseks on lood muutunud palju mitmekülgsemaks, laiahaardelisemaks ning tüüpstruktuurimudelist kaugemale ja julgemini eemale liikunud. Ja, lisaks, suutnud üks hetk fantaasia liiki versioonides jõuda uutele jahimaadele, hüljates püha kolmainsuse: vampiirid, libahundid ja haldjad. Antud lugu aga sisaldab endas kõiki võlusid ja valusid, mis välja andmise perioodil žanri esindajaid iseloomustas. Nt esimese silmapilgu või äärmiselt kiire armumine, peatselt on peategelane või tema ihade objekt valmis üksteise nimel surema, sellised jälitajalikud tendentsid meessoost kallima poolt, ühe peategelase salapärane ja fantaasiaelemendiga tegelik taust, mis ootamatult avaldub, üleüldine lapsik lähenemine maailmale, tüdruku arvamus, et on luuser ja totaalne selektiivne pimedus faktile, et ta on kaunitar, kutt on aga üliveetlev ja seksikas ja võimekas ja selliseid vastakaid signaale andev ja nunnu, jne. Ja, loomulikult, mu isiklik mitte niiväga lemmik, täiesti absurdselt asjakohatu ja ebarealistlik reaktsioon selle poolt, kes avastab, et maagiline maailm eksisteerib. Tavaliselt selline situatsioon fantaasia noortekates alati eksisteerib. Ka siin loos pani mind muigama ja silmi pööritama Kelley vestlus kena kutiga ja tädiga, kui tüdruk sai teada, et ta vist ei ole 100% inimene. See käis umbes nii:

- Moosipoiss "Üllatus! Sa oled haldjas.";
- Krapsakas kangelanna: "Ära aja jama, segane (aga, oi, kui kuum sa ikka oled)!";
- Krapsakas kangelanna (helistab telefoniga): "Tädi, kas ma olen lapsendatud?";
- Salapärane tädi, kes ei arva, et peaks kohale tulema ja näost näkku tüdrukuga rääkima, et sellist, mitte ainult isiklikul tasemel šokeerivat, kuid lausa eksistentsiaalsel tasandil gigantset uudist kommunikeerida: "Ma tunnistan kõik üles. Ma varastasin su haldjamaailmast. Ära ole kuri. Kalli kalli, musi musi" (kogu vestlus oli vist üks lehekülg).
- Krapsakas kangelanna: "Andestan sulle! Kalli kalli, musi musi."

Ja oligi asi ants...

Tüdruk! Sa said just teada, et haldjad on päriselt olemas. Palun käitu natukegi nagu reaalne inimene reageeriks sellele avastusele. Selline tunne oli, et nad rääkisid ilmast! Ja eks neid tüütuid stampe ja totakaid arvamusi, lähenemisi ja stiili leidus raamatus omajagu.

Samas, peab tõdema, et täpselt see, mis mind tõmbas üle kümne aasta tagasi esimeste uue generatsiooni noortekateni, kehtib samahästi praegu. Nad on selline guilty pleasure ja pakuvad roosavahust meelelahutust koos roosamanna, lillede, südamete, ilusate poisside ja võluvate armastuslugudega. Ma tean, et peaksin ehk lugema pigem kvaliteetkirjandust, kuid mind üldse ei huvita. Kui keegi tahab lugeda Barbara Cartlandi, sest see pakub talle head meelt, sooje tundeid ja põgenemist reaalsusest, siis tuleb Barbara Carltandi lugeda, ükskõik mida keegi teine arvab. Sama on noortekatega, kelle austajate hulgas on esmapilgul üllatavalt palju täiskasvanutest lugejaid. Mitte ainult teismelised ei tunne rõõmu ükssarviku seljas suhkruvati maale sõidu üle. Ka 18+ vajavad seda ning osakavad loetut hinnata.

Tuues esile positiivseid jooni, ei saa ma kaugeltki väita, et tegu on varajase noortekaga, mis mulle jubedalt meeldis, kuid oma sarm oli tal kindlasti. Kelpi hobune oli vahva ja üliarmas, kõrvaltegelased olid suuresti klišeed, kuid oma rollides veenvad ja värvikad, tekst oli õhuline, voolas, dialoog oli humoorikas, särtsakas. Ning viimane võitlus ja pöörded oli üpris ootamatud, ehk siis, edukalt esitatud.

Tegu on kiire lugemisega, mis vaevatult aitab põgeneda külma ja pimeda eest ning, mis vähemalt mulle, tekitas tohutult nostalgiat. Mõnikord on lahe taas leida oma kunagised kiindumused või teemad/tegevused, mis möödunud aegadel head meelt tekitasid. Pean vist ikkagi ette võtma need ülejäänud kümned noortekad, mis mul aastaid lugemata raamaturiiulil on seisnud.

---------------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik armas
Autor: Melissa Marr
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 2.5/5

Järjekordne noortekas, mis juba terve igavik mu riiulil lugemata seisab, ajast kui žanr nautis edukat uut hingust ning ujutas kirjandusemaailma üle. Igaviku all mõtlen kümme pluss aastat. Tegu on esimese väljalaskega viieosalisest sarjast, millest eesti keelde tõlgiti vaid see üks. Mul on aga oma kana kitkuda noortekate mitmeosaliste lugude fenomeniga ning mingi hetk oli sõna "sari" mulle otsekui punane rätik. Ükski autor ei osanud enam romaani kirjutada, mis seisis iseseisvalt ning mis ei kuulunud vähemalt kolmeosalisse sarja. Iga raamat, isegi eriti mannetu, sai vähemalt üks, kaks järge. Need aga tulid välja kuskil aastas korra ning tegid noortekate lugemise äärmiselt frusteerivaks. 

Tõesti käis närvi, kui avastad, et jälle üks avatud lõpp. Tuli ette, et vaja on isegi neli järge ära oodata, et teada saada, kuhu tegelaste teekond siis viimaks suubub. Püüdsin peatselt valida ainult eraldiseisvaid teoseid, kuid kirjastused muutusid osavateks trikitajateks, meelitasid sind lugema, mõnikord isegi lubades, et järge ei tule, ning, ikka ja jälle, avastasid, et "ups, üllatus" ikka plaanitakse veel ühte! Juhtus, et mõnikord ootasid lõppu oma viis aastat, mis ajaks unustasid täitsa ära, mis esimeses osas aset leidis. Iseenesest ei ole sarjad ju probleem, murekohaks muutus see siis, kui lugu kaotas oma juured, mõjus sunnituna, kirjutati lihtsalt järje kirjutamise pärast, venitati ja romaanid muutusid sisukuselt õhukeseks või siis said kunagi sümpaatsetest tegelastest tüütud tegelinskid ning süžee kadus keset sarja täitsa ära või muutis suunda kuhugi sohu. Viimases raamatus ei olnud enam haisugi sellest, mis esimese osa loetavaks ja nauditavaks tegi. Tegu oli otsekui omavahel seosetute teostega ning päris mitmed lood pöördusid ikka täitsa kloaaki ära. Seda kõike tehti aga, muidugi, vaid sellepärast, et lugejatelt rohkem raha välja lüpsta. Nii kergelt ju ei jääta jutulõnga pooleli ilma finaali kogemata. Ja nii juhtuski, et avastasid end lugemast raamatut, mis oli vastumeelne ja mõttetu, kuid noh, tahaks ju ikka teada, mis siis ikkagi saab. Üksikud sarjad suutsid üle olla n-ö sarja või teise osa needusest ning osutusid asjalikeks.

Aga aitab vingumisest! Nüüd lähemalt kõne all olevast teosest.

Aislinn on alati näinud haldjaid. Mitte nunnusid Tinkerbell tüüpi olevusi, vaid tema maailmas on haldjad isekad, hooletud, täis, tihtipeale, pahatahtlikke krutskeid inimeste suunas ning hirmuäratavad. Neist tuleb eemale hoida, ignoreerida ja nad ei tohi iial teada saada, et tüdruk neid näeb. Nagu noortekates aga kombeks, hakkab peategelase vastu huvi üles näitama üks võimsamaid ja, loomulikult, nägusamaid haldjate esindajaid, Suvekuningas isiklikult, Keenan. Erilisus erilisuseks, kuid mind alati hämmastab kuidas žanri paljudes lugudes mõni müütiline, eksootiline ja/või surematu meesjumalus armub mingisse inimteismelisse. Samal ajal, kui sul on kõik maailma täiskasvanud kaunitarid käepärast võtta. Ikka peibutab neid just see tavaline, mittemidagiütlev, veel arenemisjärgus ja (paljuski) oma välimuse eest mitte niiväga hoolt kandev tiinekas. Okei, loeb ju see, mis on sisemuses, kuid ega need noorukid tavaliselt eriti särava iseloomuga ka just ei hiilga. Igatahes, ei ole kuningas ainuke, kes nagu kutsu, meie erakliku ja närvilise kangelanna järgi januneb. Neete ja muud head ning paremat täis moosipoiss, Seth, püüab juba pikemat aega tüdruku tähelepanu. Ehk siis, mitte midagi uut varajaste noortekate maailmas. 

Kuri Talvekuninganna, Beira, on surunud oma poja, Keenani, lõksu ning viimane saab suve, oma õukonna ja maailma päästa vaid juhul, kui leiab oma Suvekuninganna. Valides juba igaviku pidevalt uusi tüdrukuid, ei ole tal õnnestunud seda õiget avastada. Selle asemel on tema haaremisse, vabandust, Suvetüdrukute õukonda, liitunud lugematu arv näitsikuid ning mõned Talvetüdrukud. Nimelt, kui kallim otsustab võtta riski ning kätte haarata saua, võib temast saada kuninganna või tunneb ta edaspidi ainult külma. Suvetüdrukud seda riski võtta ei julgenud. Mees on veendunud, et just Aislinn on see, keda ta on iidamast aadamast otsinud ning hakkab teda julmalt stalkima. See oli päris häiriv, kuid ma sain, mõnes mõttes, tema meeleheitest aru. Beira teeb kõik, et monarhid ei saaks kokku ning, Donia, viimane Talvetüdruk, püüab kahe poole vahel tasakaalu leida. 

Aislinn tahab, et teda lihtsalt rahule jäätaks, kuid mind hämmastas tema -- ma ei teagi kuidas seda täpselt nimetada -- kergemeelsus, naiivsus, idiootsus või mõistuse puudumine? Lähtudes sellest, et tüdruk kogu elu haldjate hirmus elas ning tema kogu eksistents nende vältimise ümber keerles, ei teadnud ta neist olevustest mõhkugi ega olnud teinud mingit taustatööd. Enne kui Seth hakkas asja uurima, ei olnud preilil aimugi, kuidas neid vältida, kuidas ennast kaitsta või isegi mis on haldjamaailma do's and dont's. Okei, ta teadis rauast, kuid see oli kõik. Loomulikult, tekitas tema ignorantsus talle ja süžeele mugava, kuid tagasipöördumatu olukorra. Isegi mina tean, et haldja sööki ja jooki ei tohi surelik kunagi manustada, kuid Aislinn joob ennast lõbusalt Suveveinist purju ja lullitab tantsu hommikuni. Siis on ta šokis, et, oih, nüüd olengi enda vihavaenlaste võimu all. Kuidas sellist napakust nimetada? Kas odav süžee auk või lihtsalt igati ebakompetentne kangelanna? Huvitas tüdrukut sellest vahejuhtumist, muide, ainult, kas ta on ikka veel süütu, mitte, et, hei! su elu nagu sa seda tundsid on nüüdseks läbi. 

Loos leidus aga ka aspekte, mis mulle meeldisid, nt üllatavalt vaba suhtumine seksi teemasse. Ma ei oleks noortekalt seda sellisel tasemel päris oodanud (tolle ajastu noorte lugudes olid tihti kõik tsölibaadis särasilmsed, kelle jaoks suudlemine, ainuüksi, on midagi kõlvatut), kuid värskendav oli lugeda kuidas seksist räägiti nagu see ei oleks midagi veidrat või häbiväärset. Haldjad ju oma vaoshoitusega, eriti lihalikel teemadel, silma ei paista. Oleks veider olnud kui nad üli korralikult oleks käitunud. Haldjaid esitati üldiselt üpris usutavad. Nad ei ole inimesed ja nad ei ole inimeste poolt hinnatud iseloomujooni täis. Ja ei tohikski olla. Mulle passis, lisaks, raamatu lõpp. Põhimõtteliselt, said kõik osapooled seda, mida nad soovisid või mis neile kasuks tuli. Eriti meeldis mulle Donia olukord.

Kokkuvõttes, mõnes mõttes omanäoline ja paeluv noortekas, teisalt, tüüpiline ja tüütu peegeldus tolle aja žanri peamisest klišeedest.

 

Teater: "Tähtede all"

Tervitus!

Sattusin esimest korda üle poole aasta taas teatrisse.

Pealkiri: Tähtede all
Teater: Von Krahl
Lavastaja: Lauri Lagle
Näitlejad: Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 15.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Sõbranna kutsus teatrisse, sest ta õde jäi haigeks ning ei tahtnud, et piletid raisku läheksid. Lugedes tüki kohta, ütlesin sõbrannale kohe, et ma ei saanud mõhkugi aru millest näidend räägib, kuid lõhnab teravalt millegi mega meta järgi. Mu nina ei vedanud mind alt ja täpselt selline giga diip nähtu ka oli. See tuletas mulle meelde Draamateatri "Kuni inglid sekkuvad", mis on ainuke etendus, mille vaheajal olen lahkunud, sest ema, kellega ma seda vaatasin, ütles, et ta ei suuda seda jama enam hetkegi edasi taluda. Rääkimata veel ühest lisa vaatusest. Antud tükk siiski nii väljakannatamatuna ei mõjunud ning omamoodi suutsin seda isegi nautida. Samas, jõudsin oma veendumusele saada kinnitust, et sellised kaootilised etendused ei leia minuga klappi, isegi kui mõni tükike võib sobida, siis suur pilt jääb mulle ebasümpaatseks. Päris elu on niigi keeruline, mulle ei passi laval näha selle veel komplitseeritumat peegeldust. Ning tihti jätavad mulle sellised struktuurita ja konkreetse sisufookuseta tükid pigem võõra ja isegi laisa mulje. Tundub mugav visata vaatajale ette kokku käkerdunult kõike, mis pähe tuleb, olgu see siis sidus, terviklik ja loogiline või mitte. Mõnikord on hea sisaldada ühte-kahte sõnumit, mitte püüda kõikvõimalikke maailma probleeme korraga lahendada. Äkki oleks pidanud ära nägema lavastaja eelnevad kaks teost, et uusimast sotti saada? Jäi veidi segaseks.

Oleme aga positiivsed, sest minu sees mässas teatris olles üks kahepeaga olevus. Üks naeris, elas kaasa ja teda isegi võlus selline laialivalguv ebakonkreetsus laval. Teine, minu ratsionaalne pool, tundus aga tüdimust ja ei viitsinud süveneda sellesse, et mida mulle täpselt tahetakse siis öelda. Kas üldse tahetakse? Mida pean erinevate tegelaste, tegevuste ja lausete taga tegelikult nägema? Või oli kõik ikkagi üks ühele -- nagu kuulda ja näha, nii ka mõeldi, ilm igasuguse tagamõtteta? Tulenevalt kahe konfliktse poole vaidlusest hindan nähtut kokku keskmiseks, ei üdini halvaks, ei erakordselt heaks. Nähtul oli midagi ligitõmbavat ja pilku ning tähelepanu hoidvat, kuid oma loomuse eelistuse vastu ma ei saa. Tavaliselt kannan sellised näidendid kohe maha ega anna neile minu meelitamiseks võimalust, sest neil lihtsalt ei ole midagi minu peibutamiseks pakkuda. Ka publiku hulgas panin tähele erinevaid võnkeid. Kui alguses oli rohkem kuulda naeru, siis lõpus oli seda vähem, kuigi huumoriloor oli ühtlaselt jagatud. Teisalt, aplaus lõpus oli tugev. Kui ühel pool minust istuvale isikule, mu sõbrannale, etendus niivõrd kuivõrd meeldis, siis mu teisel poolel oleva naise, nagu piinapingile pandu, ohkeid ja peaaegu magamist oli üks hetk lausa kurb tähele panna. Vaene vaevatud proua. Mu sõbranna mainis, et tema just neid nüansse ja ebamäärasust hindas, ehk siis, igaüks võib leida toimunust mingi mõtte, sündmuse või tegelase, mille üle mõtiskleda või kuidagi enda elu ja kogemustega seostada ning nähtu üle kanda. Mainis ta ka, et ükski tegelane ei käinud närvidele, mis pidavat olema suur pluss...

Mis siis laval ikkagi toimus? Põhimõtteliselt, oli vaataja ees kohvik slash baar (?) "Tähtede all", kus istus selle, paistab, et tavapärane klientuur, mis tundus, et ühe õhtu jooksul nägi vahelduva eduga värvilisi ja sulelisi lisa külastajaid, kaotas vahepeal püsikunded ning oli üks dünaamiline sigri-migri, mida ühest toitlustusasutusest võiks nt elaval reedeõhtul tavapäraselt oodata. Pidepunktiks etenduses, mille suutsin tuvastada, olid pidevad eri küsimuste õhku viskamised, mida siis koos arutleti või mis viisid teatud lugude või kogemuste avalikustamiseni, mis omakorda kandsid teema järgmise juurde. Nt sai mitmesugustel viisidel lahatud küsimusi nagu: Kas inimene on loomult hea või halb? Millal te viimati klassikalise muusika kontserdil käisite? Kas teile meeldib rohkem vedel või tugev muna? Kas teile meeldib rohkem öö või päev? Kas sa tunned muret oma tuleviku pärast? Mis on esimene mõte hommikul kui üles ärkad? Kuidas suhtud sellesse kui naine on vanem kui mees (nt 30 aastat)? Milline on kõige hullem haigus (vastusena anti "igavus")? Kas sa tunned, et ühiskond hindab sinu ametit? Esile kerkisid ka konkreetseid kontseptsioonid ja kuidas keegi neid tõlgendas. Nt empaatia, geniaalsus, joomine ja alkoholism, vaesus ja rikkus, jne. Viimase puhul meeldis mulle teema otsekui irooniline käsitlemine, et rikastel on elu meeletult raske: 1 eurot on 1 mure, 2 eurot on 2 mure, 3 eurot on 3 mure... Esitati küsimus, kas sa oled kunagi näinud ilusat vaest? Selle pisaraid kiskuvale ettekande taustal rikaste murederohkest eluolust, surus üks näitleja enda nägu vastu klaasi ning tegi n-ö sea nina ja muid grimasse. Kas see oli varakate mõnitamiseks?

Joomise teema arutlus tegi mulle kõvasti nalja ja ma ei saanud selgelt aru miks, sest jutt oli ju olemuselt kurb. Kas olin lihtsalt tüdinenud ja eriti tundlik? Pärast dialoogi kellestki joodikust, Olkust, küsis üks, et kuidas too suri ning sai vastuse: "Kuidas suri, kuidas suri? Oma okse kätte suri." Ma ei tea mis juhtus, kuid mõnikord tekitab väike ja tähtsusetu detail laiahaardelise ja sügava reaktsiooni. Nimelt, itsitasin ma selle peale oma 10 minutit. Mul jooksid pisarad ja tõmbasin tatti kurku, kuid nii naljakas oli. Laval liiguti ammu edasi, kuid mina ikka itsitasin vaese Olku saatuse üle. Ja ma ei tea miks. Alkoholi teema segmendis esitas Rea Lest, lisaks, suurepärase tausta muusika ja soolo teiste laulujorule, omades instrumentideks erinevaid klaaspudeleid, millede vahel ta kõlistas pulgaga ning eri helisid esile tekitas. Vot seda erikummalist muusikat naise esituses kuulaks veelgi. Aga tulles naeru juurde tagasi, on etenduse põhi tõmbenumber ikkagi selle huumor, kord peen, kord robustne, kord selge, kord arusaamatu. Nt tuletas üks tegelane teisele pikalt kedagi meelde. Tulemuseks hõige: "Victor Crone"! Oli tõesti. Nt ühe tegelase öeldud sõnu parandasid pidevalt teised, sombrero asemel sombreno. Nt kuulsa "Purple rain" asemel lauldi sama meloodiaga "Circle K". Ja palju muud. Tükki pikiti sisse, lisaks, igasugu tänapäeva kultuuri fenomene ja vihjeid, nt vesternlik (või mõeldi Tarantinolikku?) kommenteerimine n-ö "kauboide" poolt, pidev kohvikultus (ei mõista, mis ümmardav värk inimestel sellega joogiga koguaeg on, vastik vedelik!), kuidas saamatu ollakse (inimesed ei oska enam isegi ise kohvi teha, rääkimata kartulite keetmisest) ja mis teema selle singiga oli?

Kokkuvõttes, jah, see on ilmselge, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevate arvamustega, erinevate suhtumistega, erinevate mõtetega, erinevatele teemadele keskendumistega, jne. Isegi inimeste endi sees on tohutult erinevaid isiksusi. Ma ei taha aga neid kõikvõimalikke tüüpe ühel ja samal ajal, ühel ja samal laval, üheskoos mõtteid mõlgutamas näha. Selline tunne oli, et sadu tegelinskeid räägib mu peas, samal ajal, kõik erinevat juttu. See mõjub väsitavana ja skisofreeniliselt, sest puudub süda. Ei, püsiv ja ühine asupaik ise ei korvanud keskse liini olematust. Või mõni grandioosne ja, lõppkokkuvõttes, tühi motiiv, a la hinnake üksteise ereinevusi! Samas, elu ongi ebaloogiline ja kõik toimubki korraga ja igal pool. Kindlasti peegeldas tükk elu nagu too on, kuid praegu ei ole reaalsus just midagi mida ma ka meelelahutusena sooviksin näha. Niigi raske on. Õnneks, ei olnud näidend aga, üllatuslikult, üleliia rõhuv või morjendav. Tulemus oli isegi helge ja positiivne! 

P.S. Näitlejamäng ja keemia oli igati tipp-topp!

Raamat: Ajaloo eri "Purjutamise lühiajalugu" ja "Istanbuli saladused"

Tervitus!

Seekord ajaloolist lektüüri.

Pealkiri: Purjutamise lühiajalugu

Autor: Mark Forsyth

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

See oli küll silmi avardav teos! Kogu inimajalugu keerleb ümber alkoholi, me elame alkoholi pärast, meid alateadlikult ja evolutsiooniliselt kannustab alkohol ning paljud (kui mitte kõik) ajaloo suursündmused ja muutused on rohulible tasandil toimunud just sellest kangest kraamist ajendatult. Me ei oleks praegu siin, kui ei oleks alkoholi. Inimesele, kes kraadiga jooke tarbib heal juhul kord või kaks aastas ja kellele need meele järgi ei ole, oli mõneti valus tunnistada, et, jah, eelnevad väited ja raamatus välja toodud paralleelid ning seosed on igati loogilised ning usutavad. Nt ei ole ebamõistlik tuletus, et Eesti sai vabaks tänu märjukesele ning, samamoodi, Eesti okupatsioon oli alkoholist alguse saava ahelreaktsiooni tulem. Ehk siis, väidetavalt on Venemaal keelatud kaks korda alkohol või vähemalt püütud. Esimene kord I Maailmasõja ajal, mis viis tsaari kukutamiseni ning Lenini võiduni. Teisel korral Gorbatšovi poolt, mis kulmineerus laulva revolutsiooniga. Alkohol paneb maailma rattad käima.

Juba eelajaloost saati, siis kui veel paiksed ei oldud, oli joove märgilise tähtsusega. Nt kui küttisid mammuti, aga edasi oli vaja liikuda ja nii suurt kogust liha süüa korraga ei jõudnud, samas, ei olnud seda ka kuskile talletada, siis aitasid käärinud juur- ja puuviljad. Nad tekitasid joobumust, mis alati hoolitseb selle eest, et kõht oleks ekstra tühi. Järelikult, mahtus vatsa rohkem, kui siis kui oleks oldud kaine. Väärt reaktsioon see purjusolek ja ellujäämises tähtsat rolli mängiv. Mis aga siis veel söömisest rääkida, kui põhimõtteliselt jäid inimesed paikseks ja tekkisid asumid ning edasi linnad ja riigid suuresti sellepärast, alkoholi saab toota ikka püsiva eluviisi tagajärjel. Liikuvaga, see ei ole võimalik. Me elame tänapäeval nii nagu elame just tänu sellele, et inimestel oli vaja promillist märjukest toota. Kui arvata, et siinkohal minu ohooo-momendid lõppesid, siis leidus terves raamatus hulgaliselt hetki, mis panid mind nii seda jooki kui meie praegust elu ja arengut üldse teise pilguga vaatama. Olin kohati nagu veinipudeliga pähe saanud. 

Raamatus tutvustab autor eri peatükkides eri ajaloo tsivilisatsioonide elu seoses alkoholiga. Teoses anti tugevalt mõista, et elu võrdud alkohol. Nimetati sedagi ju tihti eluveeks. Tähelepanu said sumerid, vana-egiptlased, kreeklased, hiinlased, roomlased, Lähis-Ida rahvad, viikingid, asteegid, Metsik-Lääs ja paljud muud sulelised ning karvased rahvad, perioodid ning kultuurid. Kõigil neist oli oma eriline side joogiga ning omad traditsioonid, reeglid ja suhtumine purjutamisse. Äärmiselt põnev oli lugeda neid lugusid, imestada ning peab raputada, et kui absurdne, totter või isegi võigas võis alkoholi roll ja joomise kultuur olla. Ühtede jaoks patt ja keelatud (nt asteekidel, Austraalias esialgsel asustamisel), teiste jaoks võimalus jumalatele lähemal olla (nt egiptlastel, viikingitel). Kolmandate jaoks vesi, sõna otseses mõttes. Minu jaoks oli huvitav tõsiasi, et keskajal (ja mitmetele muudel ajastutel) ei joodud üldse vett. Selle asemel oli õlu (mis ei olnud aga päris see jook, mida me täna sellena tunneme). Kui sul oli janu, siis jõid õlut. Kui sul ei olnud õlut, alles siis jõid vett, nagu moto ütles. Ja üllatas mind see, et minu arusaama järgseid kõrtse keskajal, ei eksisteerinud neid üldse sellisena nagu filmides ja mujal pidevalt illustreeritud. Ka Metsiku-Lääne trahterid ei olnud grammigi sellised nagu Clint Eastwoodi ekraniseeringutes. Üleüldse, kirjutas antud teos ümber mitmeid minu arusaamu või lähenemisi teatud kultuuride või ajaloo tõlgendamise ja tundmise suhtes. Kõik ei olnud üldsegi nii nagu ma paljuski siiani arvasin. Nt USA keeluseadus ei olnud tegelikult läbikukkumine ja üdini vihatud, vaid tõi kaasa ikka ohtralt positiivseid muutuseid. Neid muutuseid, mida tegelikult originaalne plaan teostada ette nägi. Eesmärk ei olnud elimineerida alkohol, siht oli piirata kõrtside tegevust, kus mehed käisid raha maha joomas ja hiljem läksid koju ja peksid naisi ning lapsi. Keeluseadus oli naistelt naistele feministlik liikumine, et parandada nende eluolu, mida kõrtsid alatasa hävitasid, tuues kaasa vägivalla, vaesuse ja haigused. Seaduse lõppedes tarbiti alkoholi riigis poole võrra vähem kui enne. Raamatus oli tohutult intrigeerivaid, otsekoheseid ja ilustamata fakte ning kirjeldusi kuidas maailm tegelikult oli ja on. Kulme tõstvaid momente tuli ette tihti. Ma ei hakka neid rohkem mainimagi, sest muidu oleks tekst lõpmatu.

Autori toon raamatus oli informaalne, nagu sõber räägiks sõbrale pärast paari klaasi veini alla kulistamist. Selline lähenemine sobis teemaga nagu valatult. Samas, jättis kohati mulle sõnavara ja suhtumine natuke labase tooni (nagu sõber, kes on juba liiga palju veini endasse sisse tõmmanud), kuid balanss suutis püsida ning üleliia lamedaks ei mindud. Seda öeldes, mulle tohutult meeldis kuidas tekst oli koostatud ning kuidas see voolas. Loetav oli muhe, vürtsikas, ladna ning asju nii ütlev nagu on. Ilustamist ei tasu oodata. Räägitakse lõbusalt oksendamisest, seksist (mis paljudes kultuurides käis traditsionaalselt käsikäes joomisega), sõltuvustest, tapmistest ja kõigest muust "toredas", mis saadab purjutamist, kui piir on ületatud. 

Negatiivselt küljelt, eks kogu sisu ja tõsiasjad ole natuke kallutatud ning pandud fookusesse alkoholiga keskpunktis. Ja, otse loomulikult, ei ringle kogu maailm ikkagi protsendise joogi taktis ning me ei saa öelda, et me eksisteerimine sellises olekus ja sellises reaalsuses tänu puhtalt kangele kraamile, kuid kohati selline mulje jäi. Eks loetut tuleb võtta siiski omas kontekstis ja just pigem nautida neid jaburaid tõsiasju seoses universumi tähtsaima joodavaga. Kokkuvõttes, ma tõesti lugesin suure innu ja huviga. Väga haarav raamat oli!

-----------------------------------------------

Pealkiri: Istanbuli saladused

Autor: Corrado Augias

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole Türgis käinud, veel vähem nende päikeselistel randadel ja kuurortides (ma ei ole üldse päikesereiside sõber -- ajaraisk minu jaoks). Istanbulis olen aga olnud küll, nimelt lennujaamas, 9 tundi, öösel. Väga tagasi ei tõmba, kui lennujaam ka linna või riiki ennast peegeldab. Eriti meeldejääv oli WC: vana, väsinud, katkine, fekaalid potikaantel ja räpane. Olin sealt edasi sõitmas Tbilisisse ja öösel minev lend jättis mind pilgeni rahvast täis lennujaama, kus tundsin ennast äärmiselt võõrana, eriti kuna olin ihuüksi. Olin vist ainuke heledate juustega inimene, keda seal kogu tundide jooksul nägin, nendega võrreldes, kelledel juuksed nähtavad olid. Siiski, olen suur kultuurireiside sõber ja seda Türgis ja Istanbulis on kulbiga. Nii et, ehk võtan julguse kokku ja leidub aeg, kui jala riiki ja lennujaamast välja astun. Eriti kuna see maa on ju kunagine Ida-Rooma keisririik, Bütsants, legendaarne Konstantinoopol, Osmanite impeerium, pool Aasias, pool Euroopas, rääkimata iidsest Hetiidi impeeriumist (mille teemalist manga koomiksit kunagi lugesin ja sellest huvi selle äärmiselt arenenud tsivilisatsiooni vastu tänapäeva Türgi aladel, mis äkitselt haihtus -- arvatavasti hilise pronksaja kollapsi tulemusena Vahemeres nagu ka nt Mükeene kultuur). Ajaloo- ja kultuuriväärtustest tulenevalt on Türgi kindlasti hingematvalt võimas.

Antud raamatus leidus erinevaid peatükke, mis keskendusid erinevatele aspektidele, sündmustele, paikadele, isikutele või piirkondadele Istanbuli aastasadade pika ajaloo jooksul. Suur fookus on just kahel ajastul, Ida-Rooma keisririigil ning Osmanite impeeriumil. Põgusalt sai lugeda kolmandast pöördelisest muutusest, ehk siis, I Maailmasõja järgsest perioodist, mil sündis vabariik. Ma ei ole kunagi aktiivselt endale teadvustanud, et Rooma ja Istanbul on omamoodi õde-venda. Kaksik linnad, millel paralleelne minevik ning saatus. Kaks kunagi maailma keskpunktiks olevat paika, impeeriumide süda, mis drastiliselt kõrgelt kukkusid. Rooma, kui võrratu linn, mulle tohutult meeldib. Aga Istanbuli põhi tõmbenumbrid paeluvad natuke vähem. Hagia Sophia oma tõus-langus tõus-langus seisukorraga, olles kord kristlik, siis mošee, on kahtlemata linna otsekui peegel, kuid nagu Colosseum, ei ole ma turismi massiobjektidest vaimustuses. Ka kuulsatesse Hipodroomi ja Grand Bazaari, ei kibele ma jalga tõstmast. Pidev sigin ja sagin, inimlained, lärm, karjumine, igast intensiivsete vürtside lõhnad, pealetükkivus, rõhuvus ja surumine, no ei ole ma õige sihtgrupp. Kohe üldse mitte. Vot selline eksootika mulle, kui emotsioone vaos hoidvale ja individualistlikule eestlasele, peale ei lähe. Juba ainuüksi teoses olevad elavad kirjeldused ajasid mind paanikasse. Mu sõbranna ütles, et fraas, mis pidi sellistes kohtades aitama on: "No money! No money!" Samas, raamatus kirjeldatud Iseseisvuse puiesteed, mis kubises ajaloost, tahaks väga külastada. 

Põnevaimad osad olid igasugu sissepõiked erinevatesse ajaloolistesse olukordadesse, kus sain lugeda paljudest teemadest, milledest enam vähem tean, ning täitsa uutest leidudest mineviku soppidest. Nt tean Krimmi sõjast, mis oli esimene modernne sõda ning kus figureeris kuulus Florence Nightingale. Mitte ainult ei alustatud seda konflikti, minu silmis, mõttetul põhjusel, vaid see oli brutaalne ning julm ja rohkem inimesi suri haiglates, tänu ebasanitaarsusele, kui lahinguväljadel. Tegu oli ühe esimese sõjaga, mida ajakirjanikud laialdaselt kajastasid. Nt olen kuulnud keisrinna Theodorast, kellel on nii kõlvatu kui austatud kuulsus. Aina rohkem ja rohkem panen tähele, et võimsate naistega ajaloos käib kaasas inetu ja mahategev suhtumine ning kuulujutud. Theodora puhul oli irooniline see, et väidetavalt on vaid üks allikas, mis tema kogu olemuse seksile, liiderlikkusele ja meeste ära kasutamisele paigutab, kuid imidž on igaveseks kujundatud. Nt ei ole vist kedagi, kes ei teaks legendaarset Orient Expressi, mis sõitis Pariisi ja Istanbuli vahel 1883-1977 ning millega olid liigelnud kõik natukegi kuulsad ja varakad enne II Maailmasõda. Nt armeenlaste genotsiid on tuttav, mille tunnistamine, muide, on väidetavalt üks põhjuseid, miks Türgi ei ole veel Euroopa Liidus. Ning, mida, huvitaval kombel, peeti omamoodi eelmänguks Holokaustile. 

Esimest korda aga kuulsin jõulistest naisvalitsejatest nagu Irene ja Zoë, kes riigi ajaloos märgilise tähtsusega. Üleüldse oli raamatus juttu mitmest mõjukast naisest, ka seebikast tuttavast Roxelanast. Juutide rolli linna kujunemises kirjeldati samuti ning eriti värvikas ja traagiline oli Camondo perekonna teekond ning Sir Basil ja tema Maria otsekui igavene armulugu, mis meenutas mõnda eepilist lembefilmi. Lugesin põnevatest nüanssidest, millele enne ei ole mõelnud või tajunud või ettekujutanu. Kristluse alustalad pandi paika Ida-Rooma keisririigis, ehk siis, Istanbulis ja selle vahetus läheduses olevates kirikukogudes. Nt teema Isa, Poja ja Püha Vaimu olemus. Oli veider lugeda tõlgenduste, lähenemiste ja arusaamade erisustest, mis, minu silmis, olid nii pseudokonfliktid, et anna olla. Eriti halekoomiline oli, et mõne, jälle, minu pilgus, detaili pärast, tapeti inimesi, kuulutati ketseriks ja löödi risti. Ainult sellepärast, et mõni väitis, et Isa lõi Jeesuse, teine, et sigitas. Äärmiselt kaasahaarav ja minu jaoks täitsa võõras oli Ida-Rooma keisririigi langus, ehk Konstantinoopoli vallutamine. Selle peatüki lugemine oli nagu põnevusromaani läbi töötamine. Mulle meeldis ülevaatlikult süveneda, lisaks, keisririigi ja Osmanite impeeriumi allakäikude põhjustele, mis olid üllatavalt sarnased. Haaremis paikneva Türgi sauna kirjeldused olid ka paeluvad. Kas tõesti oma 200 paljast naist lihtsalt chillis koos? Muide, kas teadsite, et paljude vaieldamatu lemmik saiake croissant on Türgi poolkuust inspireeritud? Ja, et viimane sultan suri pärast puuviljakompoti söömist? Või, et eksisteerisid valitsejad nimedega Hull Ibrahim ja Saamatu Selim? Kaks intrgieerivat kuju, kes kogu riigi mõlemad rappa viisid.

Kindlasti oli tegu köitvate teemade, kirjelduste ja detailidega ühe linna erinevate pilguheidetega, erinevates hetkedes, erinevatest vaatevinklitest, mis pakkus uusi teadmisi, kui ka tuletab meelde juba teada tuntut. Mis mind omajagu aga häiris oli autori kiiks ühelt teemalt teisele hüpata, siis tagasi ning teha ühe kindla loo jutustamisel põikeid hoopis mujale, mis põhijutuga natuke seostusid. Leidus hetki, kus pärast siia-sinna kargamist, pidin paar sekundit mõtlema, et millest me üldse peatükki alustasime. Lisaks, vajab teos põhjalikuma ja kronoloogilise Türgi ajaloo kaasabi, et terviklikumat pilti selle linna tegemistest ja olemustest peas moodustada. Tundsin, et minu arusaam Istanbulist oli pärast lugemist kaootiline ja katkendlik, aga seda ta mingis mõttes pidigi olema. Ega kõike jõua ju ühte 200+ raamatusse kaasata. Jäi natuke segaseks veel pealkirjas olev sõna "saladused", sest mingeid pööraseid või müstilisi varjatud juhtumeid või tegureid ju selles ei avaldatud. 

Igati asjalik sissejuhatus ühe märkimisväärse linna ajaloose ja piirkonna köitvasse minevikku!

Raamat: Nostalgia eri "Tark mees taskus"

Tervitus!

Taaskord raamatumaailmast.

Pealkiri: Tark mees taskus: Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses
Koostaja: Eno Raud
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021 (Esmatrükk: Eesti Riiklik Kirjastus 1961)
Minu hinnang: 5/5

"Kolm on kohtu seadus" kõlas igal õhtu, kui olin laps suvel maal tädi juures ja aeg oli kahe täditütrega magama jääda. Nimelt pidi kõikide päevade lõpetuseks tädi lugema meile kolm meie poolt valitud lugu "Tark mees taskus" muinasjutukogumikust. Päeval lappasin raamatut pidevalt niisamagi ja imetlesin iga peakirja ülal olevaid graafilisi illustratsioone ning värvilisi lehekülje suuruseid pilte, mis on mulle kõik siiani mälestustesse süüvinud. Neid praeguse lugemise käigus uuesti nähes olid viimne kui üks tuttavad ning äratundmisrõõmu valmistavad. Kuulasin neid lugusid andumusega, pilte vaatasin kiindumusega ja, kui avastasin, et on ilmunud uus trükk, teadsin, et pean raamatu endale hankima ja põgusalt lapsepõlvemaale ära eksima. Ikooniline kaas harakaga tarekese otsas on küll muutunud, kuid asendus annab just sama fiilinguga edasi kogumiku vahvat ja koloriidset sisu. Mis võib olla tähelepanu tõmbavam kui tagakäppadel lustakalt tantsivad kitsed ja sead?!

Esindatud on seitsme jutuvestja muinasjutud, milledel mitmeid ühiseid aspekte, kuid ka oma spetsiifiline stiil ja eripärad. Peaaegu igas loos oli oma moraal või lausa mitu õppetundi. Oli autoreid kelledel looming keerles ümber inimeste, oli neid, kelle lugude fookuses olid loomad. Peamised tegelased olid kuningapojad ja kuningatütred, rebased, hundid ja karud, kolm perepoega, kelledest noorem oli alati õnnega koos (või natuke juhmardi vedamisega) ning leidis külluse, vaatamata sellele, kas vanemad vennad teda tõrjusid või oldi heades suhetes. Needuse all kannatasid kõiksugu tegelinskid, tihtipeale kaunid näitsikud, üles astusid veel ussikuningad, seenekuningad, Soome targad (miks just Soome?) ja niisama arukad kangelastele nõuandjad vanamehed ja -naised. Päris mitu lugu erinevate autorite poolt sisaldas peaaegu üks ühele vaeslapse või kasutütre ja peretütre või päristütre õppelugu, kus lahke vaeseke saab tasutud, ahne ära hellitatu aga saab karistatud. Ei puudunud kurjad peremehed, lahked peremehed, maagilised olendid nagu Põhjakonn, merineitsid, nõiad ning vanapagan. Viimaseid astus lugudes üles tihemini kui kedagi muud ning kasutati kurjami nimeks erinevaid variante nagu vanatühi, vanapoiss, vanaperemees, jne.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi lood suuresti olid pikemad, kasutasid palju tegevuste korduse elementi ning tundusid kui kõige tüüpilisemad muinasjutud võrreldes sellega kuidas mina žanri näen. Kõige enam meeldisid mulle "Tark mees taskus" (kogumiku pealkiri sai loo järgi), mis oli sisukam ja ilma pidevate pea üks ühele kordusteta, ning "Kuidas kuningatütar seitse aastat oli maganud", mis tuletas meelde "Okasroosikest" ja "Tuhkatriinut", olles omapärane kombo nendest kahest, pluss värsked lisad. Jakob Kõrve loomingut oli väheke, kuid kõik nad olid lühikesed ja seotud veega, mis oli huvitav eripära ja paistis silma. "Veealused" oli neist kõige paeluvam ning omapärasem. Juhan Kunderi lood olid samuti põgusad ja kasutasid enamuse teksti täitmiseks pideva korduse võtet, mis jättis lugemiskogemuse natuke lahjaks ja monotoonseks. Mõnes neist oli kaheosalise loo maitse, ehk siis, oli jutus otsekui koos esimene osa ja siis järg. Kindlasti on mehe tippteos legendaarne (vähemalt minu peres) "Ahjualune".

Minu jaoks liialt sisutihedad ja kaootilised olid Matthias Johann Eiseni lood. Nad olid täis topitud kõiksugu ideesid, tegevusi, tegelasi ja suundasid, mis ei aidanud luua ühtset tervikut. Tundus, et algne idee läks pidevalt uitama ning alustades punktis A, mindi punkti H, siis I, jälle A, siis O, pärast Õ, äkki E ja jõuti lõpuks hoopis R punkti. Loo lõpus oli keeruline aru saada, et mis siis nüüd ikkagi eesmärk oli või mida mulle siis öelda sooviti. Seesama faktor tegi jutud ka põnevaks, sest sa ei teadnud kunagi mida oodata. Mitmel lool ei leidnudki ma konkreetset moraali või oli see ebatavaline. Lisaks, lõppesid mitmed neist kangelastele kurvalt, mis ei ole ju ka muinasjuttude juures tüüpiline. Märkasin, et jutud olid vägivaldsemad kui teiste autorite omad. "Lolli äpardused" ja "Mees naise ametis" paistsid silma. Esimene oma huvitava õppetunniga: loll on loll, kuid veel lollim on see, kes teise nõu kuulda ei võta või ei oska teisele end arusaadavaks teha. Teine oli üllatavalt progressiivne oma lähenemisel naiste tööde ja rolli suhtes. Üle aia ei ole muru rohelisem ning naise kohustused on sama tähtsad ja rasked kui meeste.

Karl Ernst Särgava muinasjutud olid tegelikult üks mitmeosaline üks ja seesama lugu rebasest ja hundist, millel mitu järge. Küll üks kavaldab teise üle, siis vastupidi. Moraaliks, alati on keegi sinust targem, suurem, võimsam, rikkam, jne. "Kord Vestmann ja Piibeleht peale, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal." Jüri Parijõgi looming oli mitme eelneva jutuvestja sarnaselt lühike, ei sisaldanud palju narratiivi ning mõjus konarlikult, nagu loeks kondikava ilma lihata. Meeldejäävaim oli "Seitse venda ja seitse õde", kuid mehe lood ei olnud just minu lemmikud teiste kõrval. Viimasena sai lugeda August Jakobsoni jutte, millede keskmes olid loomad ning mis olid konkreetsed ja omasid selgeid moraale. Üks hetk autor isegi otse kõnetab lugejat: "Sina elad niisama head elu, kui sul on nii hea süda." Esileküündivaim neist oli "Vares käib tihasel kosjas", mis püüab lugejale öelda, et ära liiga vana ja paljunäinud naist võta, sest too on ülearu sõnakas või siis, et ära mine kosja sinust kogemuserikkamale ja targemale naisele, sest sa ei ole tema vääriline. Jäi segaseks, et kumb lähenemine on õige. Äkki mõlemad? Huvitav oli ka "Koer, kass ja hiir", mis kirjeldas sündmusi, miks kolmik omavahel läbi ei saa.

Muinasjuttudes leidub alati moraal või õppetund, mida lugejale loo käigus tutvustatakse. Mida ma siis seekord pidin õppima? Karjuv enamus kogumiku juttudes edastas sõnumit: ahnus saab karistatud, lahkus saab tasutus. Leidus muid variatsioone sellest ideest nt kergemeelsus saab karistatud, suur tükk ajab suu lõhki, halastus saab tasutud, ausus saab tasutus, uudishimu saab karistatud, kadedus saab karistatud. Muud mõtteterad eluks, mida lugemiselt kaasa võtta olid nt mõnikord on lihtsalt õnne vaja, mõnikord lihtsalt ei veagi, kuula alati endast targemat, pea kinni kokkulepetest, väike võib võita suure, ära ole upsakas ja ennasttäis, ära usalda endale tähtsat asja teiste hoolde. Samuti, lõpuni ei suuda kunagi kõiki üle kavaldada, tahes tahtmata muututakse hooletuks. Püüa näidata tänulikkust, kui keegi sind aitab, muidu ei aita sind enam kunagi keegi. Ja, kõige tähtsam, oska ka elu nautida. See viimane läks mulle eriti korda, sest ei ole just tavapärane mõttesuund, aga seda tuli ridade vahel lugeda ning ma ei ole järelduses täienisti kindel. Üldiselt, ei olnud tähelepanekud midagi erakordset või ennekuulmatut. Iga endast lugupidav ja hea inimene just nende teadmiste järgi käitubki.

Enda rõõmuks tundsin ära mitmeid detaile, tegelasi, fraase ning lugusid, mis minu pere sõnavaras ja kirjeldustes siiani aktuaalsed ning mis ma ei mäletanud, et just sellest allikast pärinevad. Ahjualuseks kellegi nimetamine on tavaline, kui kodus keegi rohkem kipub sööma või juttu on kaalust. Eriti popid on aga rebaste nimed, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, mis taas alati kasutusele tulevad, kui juttu on toidu suhtes maiaks või suliks olemisest. Pere kassid saavad tihti kutsutud kolme rebase järgi. "Oi-oi, oi-oi oinalugu" on omamoodigi kasutuses, sest kui midagi läheb nihu, siis saab ikka seda fraasi öeldud. Üleüldse leidus juttudes igasugu märkimisväärseid, humoorikaid või erilisi sõnakasutusi ja nüansse, mida ehk tulevikus igapäevasesse kasutusse võtta. Pärlite hulka kuuluvad: "Viisakas ja kena kui oakaunakene", "Mida sa mudanukk seal pinised?", "Ilmetu kui öökull" ja miks mitte nüüdsest "peatoidust" kogemuste ja teadmiste asemel hankida või "noolida kivi" (kas siin oli seos meelemürkidega?). Paar tähelepanekut seoses ka tõsiasjaga, et olen täiskasvanu ja vaatan teksti teise pilguga kui lapsena. Siis hoolisin ainult ilusatest printsidest ja printsessidest, kuid värske nägemisega lood üle käies, avastasin mitte just romantilisi seiku nagu kuningapoeg, kes soovis "kas heaga või väekaupa neitsikese kodukanaks kaasa võtta" või need pidevad nädalaid kestnud pulmad. Ime, et keegi otsi ei andnud pärast. Kaua sa ikka pummeldada jõuad.

Kokkuvõttes, kuu aega nostalgiat ja vahvat äratundmisrõõmu ning uhiuusi tähelepanekuid. Muinasjutud on lahedad, veel kihvtimad on aga meie enda kodused ennemuistsed jutud.

Kino: "Gucci tragöödia" ja "Tondipüüdjad: Pärand"

Tervitus!

Veel kinost.

Pealkiri: Gucci tragöödia
Originaalpealkiri: House of Gucci
Režissöör: Ridley Scott
Näitlejad: Lady Gaga, Adam Driver, Jared Leto, Al Pacino, Jack Huston, Salma Hayek, Jeremy Irons
Kestus: 2h 37 min
Kinodes alates: 26.11.2021
Millal nähtud: 22.01.2022
Minu hinnang: 4/5

Gucci ei ole minu stiil. Ta on mulle alati tundunud kuidagi toretsev, maitsetu ja a la midagi mida kannavad tähelepanu vajavad uusrikkad (porno chic on olnud üks märksõnadest), selle asemel, et olla elegantne ja maitsekas, midagi mida ostaksid nt aristokraadid. Olgem ausad, ega ma aga midagi väga luksusbrändidest ei tea, sest ma olen loomult brändide vastu täiesti ükskõikne. Põhimõtteliselt, ma ei poolda maksta hingehinda millegi eest, mille omahind ei küündi grammigi selleni, mida toote eest nõutakse. Paljud odavad ja kallid asjad tulevad tänapäeval niikuinii ühest ja samast tehasest Hiinast. Aldo Gucci kuulus fraas (mis filmiski öeldud sai): "Quality is remembered long after price is forgotten" kõlab ju asjalikult, kuid just eile kuuldes, kuidas mu ema kurtis, et tema Moschino talvesaapad on pärast ühte külmahooaega omadega läbi, ei ole mul enam ammu suurt usku tipp brändide kvaliteeti. Võib-olla kunagi õigustas meistrite usin käsitöö kõrget hinda, kuid ajad on muutunud. Tänapäeval on tegutsemismoto: toota nii palju kui võimalik, nii odavalt kui võimalik ja müüa sinna, kus kõige krõbedamat hinda makstakse. Ehk siis, ei tundnud ma enne filmi vaatamist Gucci perekonna vastu erilist sümpaatiat. Ka pärast kinost lahkumist mitte.

Teadsin, et firmamärgiga ei ole pikemat aega enam seotud kedagi nimega "Gucci" ja see kuulub mitmed luksusbrändid enda hõlma alla krabanud Kering korporatsioonile. Algselt perefirma ajaloost ja pereliikmete omavahelistest värvikatest sõdimistest 80ndatel ei olnud ma teadlik. Kuigi film oli inspireeritud neist sündmustest, ei olnud ta 100% tõepärane. Siiski, see kuidas üksteisele noad selga löödi ja pere nii kreatiivne kui rahaline pärand maha mängiti, oli ikka ahnuse, ego, hoolimatuse ja idiootsuse tipp. Alati on kurb näha, kui raha pereliikmed tülli ja üksteise vastu suunab. Võitjaid tavaliselt pärast sellist sõda ei ole ja jäädakse ilma viimasestki. Rääkimata väärikusest. Mis täpselt juhtuski Gucci klanniga. Kuid kas põhi niiditõmbajaks, konflikti vallandajaks ja nutusesse lõppseisu jõudmise orkestreerijaks võib pidada ainuisikuliselt Patrizziat, selles ma natuke kahtlen. Filmis oli tema aga doomino esimese klotsi langetaja, kuid ahelreaktsioon oleks võinud peatuda, kui peres suhtes ja võimutasakaalud oleks olnud stabiilsemad. Mulle jäi natuke selgusetuks kas naine ajas Mauriziot taga sellepärast, et too oli varakas Gucci või ta tõesti armus mehesse. Sellest tulenevalt jäi arusaamatuks, kas ta oli algselt peale manipulatiivne egomaniakk või läks heast elust maitse saanuna vahepeal lihtsalt segaseks. Film püüdis mõista anda, et naine ei olnud ülearu intelligentne või kombekas (nt ajas Klimti maali sassi Picassoga; nt segas lusikaga kohvi väga kõvasti vastu tassi ääri kolistades), seega, on raske uskuda, et ta kõike algsest peal nutikalt planeeris. Eriti veel kuna filmis näidatud sõbrasuhted sensitiivi, Pinaga, päris elus täitsa eksisteerisid. Nad olid nagu tolade duo, otse kuskilt tragikoomika telesarjast. Üks ahnem ja pealtnäha juhmim kui teine. Googeldasin natuke naist ning, wow, ta oli ikka tõeline "must lesk". Viimase miinusena linateoses tooksin välja, et Maurizio tunded Patrizzia vastu tegid 180 pöörde liialt järsult, üleminek ei olnud sujuv ega loomulik. Algselt lasi ta ennast naisel vedada ja oli niivõrd kuivõrd tema tegemistega päri, kuid äkitselt leidis ta uue kallima ja tõrjus Patrizzia üpris julmalt eemale.

Vaatamata mainitud ebaselgetele ja konarlikele aspektidele oli tegu suurepärase filmiga, mis võib-olla ei hiilga enim süžeega, vaid näitlejatöö ning visuaalse poolega. Lady Gaga vast ei vaja rohkem kiitust oma esituse eest, kuid peab ikka ära mainima, et ta oli briljantne eneseimetlejast tõusik. Al Pacinot ei tundunud esmapilgul äragi, kuid mulle tohutult meeldis tema joviaalne ning muhe versioon Aldo Guccist. Vot temast oli lõpuks tõesti kahju – elutöö ära sahkerdatud ning mees nurka aetud. Kõige rohkem tekitas hämmingut Jared Leto Aldo pojana. Kui ma ei oleks teadnud, et selle grimeerigu all on üks, väidetavalt, maailma ilusamaid mehi, siis ei oleks ma seda uskunud. Ainult silmad olid mõlemal samad. Võib öelda, et näitleja mängis üle ja oli veits üle võlli, tehes Paolost täieliku ampelmanni, kuid selline suund sulandus ideaalselt Gucci eksentrilisse peredünaamikasse. Tema hääle toon, vinguv, veniv ja tugeva itaalia aktsendiga, oli mu lemmik detail, mis muigama ajas iga kord kui mees midagi ütles. Paologa seoses, ma ei tea küll kas need riided, mida filmis laval näidati, olid ka päriselt mehe loomingu osa, kuid arvestades, kuidas teda mõnitati, et tal puudub igasugune stiilitaju, jäi mulle arusaamatuks kui modernselt ja tänapäeval isegi tavaliselt need mõjusid. Äkki oli mees lihtsalt oma ajast ees ja sai ebaõiglase suhtumise osaliseks? Muide, Tom Fordi kaasamine loosse oli ootamatult vinge. Lisaks näitlejatööle oli, loomulikult, edukalt loodud ka linateose õhustik koos tugeva retro fiilinguga, millesse kuulusid kostüümid, võttepaigad, muusika (milles lahedalt miksitud kaasaegne pop ning ooper) ja, üleüldse, tehniline ja visuaalne pool.

Kokkuvõttes, paeluv keskne teema, võimsad rollisooritused, rusikas silmaauku teostus, õpetlik sissevaade moeajaloosse -- mida veel tahta?

-------------------------------------

Pealkiri: Tondipüüdjad: Pärand
Originaalpealkiri: Ghostbusters: Afterlife
Režissöör: Jason Reitman
Näitlejad: Mckenna Grace, Carrie Coon, Finn Wolfhard, Paul Rudd
Kestus: 2h 04 min
Kinodes alates: 14.01.2022
Millal nähtud: 29.01.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Märkasin, et film on saanud suhteliselt positiivse vastuvõtu ning läheb peale nii kriitikutele kui publikule. Nähes trailerit, mis lubas mõnusat nostalgiat, olid ootused kõrged. Seega, olen siiani hämmeldunud kui "meh" mulje see mulle jättis. Äärmiselt kesine süžee, teostus ning kogu kompott, kuigi detailid lubasid midagi erakordsemat. Teatud elemendid toimisid edukalt, kuid kui ümberringne on molluski ja rohulible tasandil, siis ei suuda üksikud hiilgavad faktorid asja päästa. Pigem tekitab kontrast selgema arusaama, et film tervikuna jättis soovida. Ma ise kasvasin üles Tondipüüdjate multfilmiga, millest oman positiivseid mälestusi, mitte ilmtingimata 80ndatel ilmunud kahe sarja originaallinateosega, mida olen küll näinud, kuid mis ei ole mu meelde jäänud just vaimustavate vaatamiskogemustena. Võib-olla asi ongi sellest, et kuna mulle filmid eriti suurepäraseid muljeid ei jätnud, siis ei suutnud kõnetada ka uusim väljalase, mis olemuselt originaalide vaimus loodud? Või on jutuvestmine ja kinode pakutav tohutult edasi arenenud ning lihtsakoelised vaimude lood ei paku enam pinget ja mõjuvad kulunud ning vanamoodsatena? Olgem ausad, film oli natuke igav.

Mis täpselt jäi vajaka? Iseenesest oli süžee kondikava igati adekvaatne. Perekond kolib kõhedasse lagunevasse majja, keset ei miskit, linnas mis on väljasuremisohus. Kolmik püüab enda kohta seal leida ja uut elu alustada. Hakkab toimuma igast veidraid asju ning, lõppkokkuvõttes, päästetakse terve maailm ning taasluuakse side pereliikmega, kelle kohta algselt arvati, et too on hoolimatu jätis. Tüüpiline, kuid igati toimis tegevuskava. Saatuslikuks sai tõsiasi, et mingi hetk ei olnud kurikaelad üldsegi hirmuäratavad või ohtlikud, pigem koomilised ja mittetõsiseltvõetavad. Nad ilmusid kiirelt ja kadusid sama kärmelt. Pinge ülesehitus oli olemas, kuid kukkus peatselt kokku ning keeruline oli tegelastele kaasa elada. Viimane n-ö võitlus tundus kuidagi lapsik, läbimõtlematu ja efektita. Oma kolmveerand filmi ehitati üles seisu selleks lõppkätšiks, mis oli alla igasugu arvestust. Tore oli, muidugi, et perekonda ja nende elu uues linnakeses pikemalt lahkamiseks tutvustati, kuid see venis pikaldaseks ja oli kuidagi üksluine. Põhiprobleem aga seisnes selles, et kuigi tegelased olid iseenesest huvitavad ja sümpaatsed, siis ei olnud mul neist väga sooja ega külma, sest süžee mõjus tuimalt ja pingevaeselt. Film ei olnud ei põnev, hirmus või kaasahaarav. Puudus ka nutikus, mida ma Tondipüüdjatelt oleks oodanud. Mingid leidlikud kurjamite lõksupüüdmised või detailsete plaanide loomine või midagi, mis aitaks tegelastel oma intelligentsiga särada. Midagi nagu aeti korda, aga see oli mannetu ja suuresti õnnel või kellegi eelneva töö tulemusena. Tegelased ei hiilanud oma taibuga, vaid miski või keski pidevalt sekkus ja päästis olukorda. Või juhuse tahtel midagi loksus paika. Või laskuti arukuse redelil paar sammu allapoole, et nt kurjamiga lolli juttu ajada ja sellega tema tähelepanu kõrvale viia. See toimis, kuid oli laisk viis olukorda lahendada. Phoebe oli ju pisike geenius, kuid millegipärast ei säranud ta viimases kolmandikus oma ajuga, pigem õnnega.

Milles aga tabati sihtmärki? Ema, Callie, ja lapsed, Trevor ja Phoebe, olid mõnusad tegelased, kes mulle teoorias väga meeldisid. Phoebe oli eriti kihvt oma vaimult vana, kehalt noor dilemmaga. Visuaalselt olid nad ka silmapaistvad, sest pole kahtluski, et noorukid olid konkreetse veteran tondipüüdja lapselapsed nii välimuselt kui käitumiselt. Agara sõbra/koomiku rollis oli seekord põhiseltskonnale lisaks muhe Podcast, kes, üllataval kombel, ei mõjunudki üleliia klišeelikult. Loomulikult, oli linateose tipphetk kogu originaal meeskonda taas koos ekraanil näha ning natuke nostalgitseda. Kuigi mitte just kõige veenvamalt ja orgaaniliselt võitlusesse kaasatud (tundus, taaskord, vaimuvaese lahendusena), võttis härdaks küll, kui tõesti kõik nad ühes kaadris jälle üles astusid. Mõnikord on väärikalt ja südamlikult spetsiifilise eriefekti kasutamine midagi positiivset ja jätab sooja emotsiooni. See õnnestus filmil kiiduväärselt ja pani loole soliidse punkti. Sisu jättis suures plaanis soovida, kuid need üksikud õnnestunud hetked peaaegu päästsid filmi. Peaaegu.

Kokkuvõttes, pisut pettumus, kuid tundub, et suuresti ainult mulle ja mu kinokaaslasele, sest enamustele paistab film passivat. Samas, kas ta meeldib, sest toob esile nostalgiat, või on nähtu tõesti kvaliteetne? Ma kipun viimases kahtlema. Siiski, on tegu okei meelelahutusega, mis oleks võinud olla palju enamat. Palju palju enamat. Järje saab ta igatahes kindlasti, selles ma ei kahtle. Alati on selliste lugude üleskaevamise taga kaasaegsema frantsiisi alustamine.