Teater: "Norman Vallutaja"

Tervitus!

Ja taas teatrist. 

Pealkiri: Norman Vallutaja

Teater: Endla

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 20.10.2022
Millal nähtud: 13.02.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Oeh, oli siis sellesse samasse auku vaja uuesti ja uuesti astuda? Nahutasin end ja juurdlesin minutid enne etenduse algust. Kas enda eelaimusele pidevalt vastu astudes ja andes jätkuvaid võimalusi lavastustele, mida juba eos pelgad, et on kõike muud, kui humoorikad ning meeleolukad, on mõistlik? Kas avatus ja lootus on nii kõrgel ja naiivsel tasemel või siis on peidus masohhistlikud kalduvused, kuid konstantselt leian end istumas saalis, kus rahvas rõkkab, aga minu suu vajub aina enam ja enam mossi. Aga, vot, on ikka sellel kolgata teel siht ja ka tunneli lõpus paistab üks hetk valgus, sest just antud tükk taasläitis minus tahtmise külastada teatris kergema süžeega etendusi, mis esmapilgul just paljutõotavad ei näi. Just sellised näidendid, mis suudavad ootusi ületada ja võimaldavad tõdeda, et täitsa reaalselt võib otsa komistada mõnele lihtsale, kuid teravmeelsele ja kaasahaaravale komöödiale, ei ole ikka ulmežanri valdkonnast soov. Ja, et üks täiskasvanute näidend ei pea olema ilmtingimata masendav, jube diip, meta või elu kannatusi või tumedamat poolt lahkav, et olla väärt ja vahva. Kusjuures, komponendid, millest näidend koosnes, ei olnud midagi märkimisväärset või unikaalset. Pigem, mis mahtudes, mis hetkedes, mis tegelastes, mis intensiivsuses ja mis kombinatsioonides nad käiku läksid, olid vist selle salapärase eduka võluretsepti taga. Kui poleks isiklikult saalis istunud ja omal nahal tundnud kõikide tükkide kokku haakumist ja menukat koostöist funktsioneerimist, siis pööritaksin siiani silmi kahtlase väärtusega postri, õrnalt misogüünia kasvulava järgi õhkava sünopsise ja tegelaste eeldatavate ärritavate stereotüüpsete olemuste ning käitumispotentsiaalide üle.

Ja mõnes mõttes kõike seda kardetut ka pakuti. Mingi tavaline töll mees tõmbab naisi kui kärbseid ligi ning pealtnäha intelligentsed ja töökad naised lasevad sel juhtuda ning viskuvad end mehe käte vahele. Selliste omaarvates kõvade macho tüüpide märg unenägu, kuid meelelahutuses on seda läbileierdatud võtet eri kontekstides juba öökimiseni kasutatud. Naised on kui ajuta kanakari ning mees on kui tegija kukk. Tüütu ning vaimuvaene. Mida antud tükk, aga teisiti tegi, oli et ta võttis selle kulunud kontseptsiooni ning keeras pea peale. Eeldad, et mees kasutab heausklikke ja igavlevaid naisi ära, kuid tegelikult võib olukorda vaadata vastupidiselt või, vähemalt, oli ringitõmbamine vastastikuste ootuste ning balansis jõujoontega. Eeldad, et kõigile kõva isa tegelikult ka meeldib, siis päriselt oli üks hetk igal tegelasel kehkenpüksist kopp ees ja tollest sai paaria. Eeldad, et naisi kuidagi alavääristatakse ning kõrge enesehinnanguga klouni tõstetakse pjedestaalile, kuna ta suudab skoorida, kuid reaalsuse said kõik selle osaliseks, mille ära olid teeninud või lihtsalt õpiti olukorrast ning tehti endale parimad valikud, et kuidas edasi. Hurmuri puhul siis lasi vend edasi ja ei lasknud end saatuse löökidest heidutada, nagu teflon pann. Ootustele vastupidiselt, kuigi okserefleks oli valmis seisundis, ei paigutunud õrnem sugupool ülemäära haavatavasse ja hukka mõistatavasse positsiooni. Võib isegi väita, et meie moosipoiss oli seekord pigem tegelane kellel tagumik lõpus lohku tõmmati ning, kes tõmbas lühema liisu nii publiku poolehoius kui süžeelises kemplemises. Kuid kas ikka oli nii? Võimutasakaal naiste ja meeste vahel oli meeldivalt samatasemeline, kus üks seltskond kord tsipa ees ja vastupidi. Selline täisväärtuslikum ja autentsem sissepõige sugudevahelisse dünaamikasse, kus kõigil on omad soovid, vajadused, motiivid ning väärtused -- need ühel grupil mitte vooruslikumad ja ennastsalgavamad kui teisel -- , kummatki osapoolt kategooriliselt negatiivsesse või kuidagi alamasse valgusesse mitte heites, oli mõnusalt värskendav kogemus.

Tükk kohati võimenda ja lükkas ümber stereotüüpe ning hakkas vastu nõmedale vastupandamatu möku mehe paradoksile. Pidevalt on filmides, romaanides, jne ette tulnud jorsse, kes on ju täielikud lontrused, nii iseloomult kui välimuselt kui suhtumiselt, isegi kõige vähemnõudlikumast perspektiivist lähtudes, kuid pealtnäha täitsa mõistlikud naised jooksevad nende järgi tormi. Või, noh, päris maha seda kontseptsiooni ei maetud, kuid vormiti see selliseks usutavaks ning psühholoogiliselt küljelt vastuvõetavamaks. Kummaliselt seksikas töll võib ju eksisteerida ja vastassugupool teda ihaleda, kuid põhjuse alge sai palju selgemalt välja joonistatud. Vajadus ei tulenenud ilmtingimata mehest endast, et too on fenomenaalselt võrratu mingil moel, vaid naistest ning nende konkreetsetest vajadustest. Selline inimene on ideaalne vaheldus üksluisesse ellu, kerge saak, keda ära kasutada ning keegi, kes tunneb pigem rõõmu kui teda niimoodi semmimiseks käiku lastakse. Naine võtab sellist molu just sellena, mis ta on, ei vähem ega rohkem, nähes meest kui vahendit millegi leevendamiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks, enesetunde upitamiseks või tuju tõstmiseks. Issake, see kõlab preilide poolt päris inetult ja enesekeskselt, kuid üldiselt saab meespool väga hästi aru, mida temalt tegelikult tahetakse. Või kui ego on gigantne, mis kipub sellist tüüpi tegelastel olema, siis tõlgendab ta huvi just nii nagu talle kõige enam meele järgi on -- silmad pärani kinni või lahti. Lõppkokkuvõttes, kasutavad mõlemad üksteist ära, ehk vast erinevatelt  stiimulitelt lähtudes, üks olemata puhtam poiss/tüdruk kui teine. Kumbki mõtleb südames ja peas ainult enesele ning enese tahtmistele. Mõlemad teevad üksteist õnnelikuks ja õnnetuks. Kaks õde, Annie ja Ruth, ning nende vennanaine, Sarah, kasutavad kolmekesi Normanit ära ning ei tunne meeletut süüd. Norman omakorda võtab viimast kolmest naisest ning, samuti, ei põe just eriti. Vastu päid ja jalgu, aga saab viimane siiski rohkem kui vastassugupoole esindajad. Kas õigustatult? Ma ei ole väga kindel, kuid mees oli, siiski, õige lärmakas ning enesekindel oma vallutustega seoses. Äkki oleks mõistlikum hoida suu diskreetsemalt kinni.

Kes siis keda nillib? Annie hoolitseb haige ema eest maal ning ootab ja ootab, et loomaarst, Tom, lõpuks näitaks mingit kiindumust välja. Too on omamoodi möku, suutmata ennast kokku võtta, et naisele märku anda oma romantilisest soovist, kuni Annie äkki enam ei tahagi jalg üle põlve oodata. Naisel on afäär õemehe, Normaniga, kellega plaanitakse minna nädalvahetuseks väiksele randevule. Külla tulevad Annie vend, Reg, ja tolle abikaasa, Sarah. Norman püüab viimasega mingit liini hakata ajama. Niimoodi nad siis seal jagelevad kuni kohale ilmub, lisaks, Normani kaasa, Annie ja Regi õde, Ruth. Ja üks hetk toimub midagi hoopis Tomi ja Ruthi vahel?! Igatahes, suhete sasipundar ei ole õnneks üleliia keerukas, kuid see eest piisavalt värvikas ning erinevate suundadega, et pidevaid verbaalseid ning kehakeelelisi ping-pongi matše ja üllatuspauke publikule pakkuda. Lembe- või sõbraliinid tekivad kõikvõimalike kombinatsioonide vahel, jättes unarusse vaese Regi, kes oli tihti kui viies ratas vankri all ning tüüp, kes asjadele pihta ei saa. Või saab hoopis paremini kui keegi teine, eelistades olla tark ja mängida suuresti kurti, tumma ja pimedat? Tükk kompab ka teadatuntud küsimust, et mida naised tahavad? Kas nad ise üldse teavad? Kas meestel on savi ja võtavad valimatult kõike ning kõiki mida pakutakse? Eks mingi kraadini tõesti. Intrigeerivam tähelepanek süžees ei olnud aga naised, vaid pigem kolm meest, kes üllataval kombel sarnased ja samaaegselt niivõrd erinevad, ning kuidas see faktor mõjustas seda, kuidas naised neisse suhtusid. Ühisosa oli enesekindlus või siis selle puudumine, millest said alguse erinevat tüüpi suhteliinid tegelaste vahel. Normanil oli võime olla õigel ajal, õiges kohas ja öelda pea alati õigeid asju, mis aitas tal nii naiste kui meestega endale kasutoovaid kontakte luua. Võtmesõnaks oli tema eneseusk ja teadmine, et ta on vinge tegija, mida ta tundus siiralt arvavat. Vähemalt pealtnäha. Mehe vastandiks oli Tom, kel puudus igasugune pealehakkamine ja eneseväärtuse tunnetus, sest ta ei suutnud ega suutnud end kokku võtta, et Anniele oma tundeid kommunikeerida. Kas naine jääbki ootama? Ei pruugi, sest samal ajal kui areneb Tomi mõtlemine ja otsusekindlus, muutuvad ka naise soovid ja eneseteadvustamine. Reg jäi kahe mehe vahele ja paistis silma mõõdukusega -- sekku, aga mitte üleliia. Inimkäitumise loogikat ning meeste ja naiste vahelise ligitõmbavuse tantsu oli põnev jälgida. Ka õppetunde võis mitmeid saalist kaasa haarata. Nt ära jää jokutama -- kui sa midagi tahad, siis anna mõista või küsi otse, ja äkki antaksegi.

Meeldiva ootamatusena, peab tõdema, et huumor ei baseerunudki peamiselt labasel ja odaval koomikal. Ning kui selliseid lamedaid nalju kaasati, siis piisavalt nutikalt, mõõtupidavalt ja efektselt, et neil oleks positiivne mõju. Nt Regi ülimalt ümber püksid, mis iga kord, kui ta astus lavale, lahkus lavalt, tõusis toolilt või istus toolile, ajas publiku itsitama. Väike asi, kuid andis karakterile värvi ning oma konkreetse sarmi. Liigselt huumoriga üle uputatud lavastus õnneks ei olnudki, mis võimaldas sel olla spetsiifiline ja situatsiooni või karakteri keskne, mitte kahtlase väärtusega nalju huupi tulistada, lootes, et midagi jääb kinni. Pigem suutis lavastus pakkuda sellist mahlast ja teravmeelset koomikat, mis mingiks hetkeks nagu pildilt kadus, kuid siis tuli taas ühe tõelise pärliga esile. Loomulikult, ei saa üle ega ümber tüütutest naljadest, eriti mis toimus hommikusöögilauas, kui Norman teiste närvidel saagima hakkas. Ülejäänud lavastuse tasakaalukas ja just piisav ning balansis hulk kvaliteetselt, ka totakat ning sugudevõitluse lõbusal dünaamikal põhinevat huumorit, oli üpris õnnestunult puistatud kogu loo vältele. Näidend oli asjalik kombo segasest suhtedraamast ning elulisest komöödiast. Vaieldamatu staar naeru valdkonnas oli tükis Reg, kelle "ainult üks tavaline mees" karakter oli oma kiiksudes (lauamängud...?!) ja lihtsuses äärmiselt muhe. Ta suutis iga õhkkonna laval, eelnevalt ükskõik kui laetud kui tahes, täiesti vaevatult ära lahustada. Kui Norman tekitas elektrit, siis Reg oli vooluliikumistakisti. Ka lavastuse žanrile tüüpilisest keskmisest pikem kestus, lausa kolm tundi, ei olnud sellises mõnusas keskkonnas mingi kogemust pärssiv detail. Pigem oli hea, et huumorit ja juttu jätkus kauemaks. Eriti, et inimestevahelist kemplemist ja siis mõistmist jätkus.

Vaatamata sassis suhetele, pillapalla vajadustele ja eluolu üldisele keerulisusele, oli tegelastele kerge kaasa tunda ning neid mõista. Normanit natuke vähem, kuid oli aru saada, et ta ei olnud tegelikult pahatahtlik tüüp. Lavastuse naisperele kiitus, et nad suutsid rollid sooritada usutavalt ning kaasa haaravalt. Meesperele tänud selle eest, et nad aitasid enda sugupoolt enam oimata. On oskus esitada tegelasi sellisena, et keegi ei käi teravalt närvidele ning vaatajana adud ja aktsepteerid sa nende motivatsiooni olla ning käituda nagu välja näidatakse. Iseäranis läks peale Fatme Helge Leevald Anniena, sest naise olemuses toimus tüki jooksul mitmeid pöördeid ja käändeid. Tema areng punktist A -- rahulolematu, ootav, tupikus ja väsinud -- liikumine lavastuse lõpus punkti Z -- olles enesekindlam, kontaktis oma sisemise mina võimaluste ja vajadustega, julgedes välja öelda, mida tegelikult tunneb ning tahab -- oli võimestav teekond, millele kaasa elada. Naine läbis nagu terve elu süžee ajajoone vaid paari päeva jooksul. Nimitegelast kehastanud Jan Uuspõllul on võime olla üheaegselt selline röögatult vastumeelne, kuid alati karismaatiline, veenva mesijutuga, keegi keda vihkad, aga pead tunnistama, et keegi, kes kumab midagi magnetilist. Normanina oli ta hea valik ühe lurjuse kehastamiseks, kes paha poiss, kuid samas ka natuke rumalavõitu. Või kas ikka oli? Tegelased olid, lõppkokkuvõttes, vaid üks tahk näidendi edukuse baasis, kuid neid oli veel mitmeid. Kogu kompott lihtsalt toimis, sest oskas hoida piiri, teadis, kus liialdada ja kus mitte, ning mis peamine, pakkus vaatajatele inimlikku, kuid vürtsikat sugudevahelist võitlusmängu, kus polnud ei mängijaid, võitjaid, kaotajaid ning, tegelikult, mängu ennastki. Muhe etendus, lihtsakoeline, kuid sügav.

Raamat: Krimi eri "Metsaline" ja "Sellise näoga mees"

Tervitus!

Ikka krimikirjandust.

Pealkiri: Metsaline
Autor: Carmen Mola
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Wow, vot see oli küll karm, päris raske ja peaaegu, et võimatu alla neelata. Vägivald, vulgaarsused ja vaesus ei ole just märksõnad mida otsin, et valida raamatuid lugemiseks. Pigem hoian neid tegureid lademetes sisaldavatest kaarega eemale. Tegu on äärmiselt brutaalse ajaloolise krimkaga, kus halastust ei leia keegi, viimasel minutil ei kiputa kedagi imekombel päästetama ning tegelased, isegi need, keda pead põhifiguurideks, kukuvad surnult kui kärbsed, ja mitte just meeldivatel viisidel. Kaugel sellest, pigem nii ehmatavalt ja šokeerivalt kui veel võimalik. Mille jõleda ja öökima ajavaga siis teos lugejat kostitab? Noorte tüdrukute võikad rituaalsed tapmised, koos kirjeldustega jäsemetest enne ja pärast. 14. aastase orvu karjäär bordellis, koos kirjeldustega igast kiimalistest jätistest, kes tema n-ö teenuseid kasutavad. Ootamatuid ning silmi punnitama panevaid mõrvu, julmu ja hooletuid, koos kirjeldustega. Ja kui see veel vähe, siis palun, võtke koolerat, ohtralt koolerat ja nautige kõiki neid oksendavaid, hüljatuid ning kohe kohe hinge heitvaid mehi, naisi ja lapsi. Koos kirjeldustega, mis ajasid ahastama, sest sa tead, et just niimoodi 19. sajandi alguses Madriidis elu tõenäoliselt kulgeski. Kuidas vaeste maju ja linnaosasid lihtsalt põletati ning inimesi tänavatele aeti, sest, noh, vaesed ju levitavad haigusi, ajas õiglustunde ja empaatia marru. Jummel küll, mida ma lugesin?!

Ma ei seedinud enamus raamatut, sest mulle lihtsalt ei passi sellistes tonnide mahus ebaõiglust, piina ja kannatust. Ja siis mingid ülbed vaimulikud ja aristokraadid pealekauba. Ainult väikestes doosides ja mitte eri tüüpe korraga olen valmis vastu võtma jõhkrust ja halastamatust. Minu ärritunud emotsioonid ja tundlikud närvid, aga ei tähenda, et raamat ei oleks väärt, asjakohane ja sisukas. Kõige enam vast ongi teos ära teeninud kiitust autentse keskkonna loomise eest. Kirjeldused, dialoog ja ajalooline kontekst jättis äärmiselt usutava mulje. Autor ei hoidnud tagasi ega klantsinud kogu selle perioodi inetusi üle drastilise ilustamisega, mida liiga tihti kirjanduses ette tuleb, või lihtsalt mitte meeldivate aspektide ignoreerimise ja meelega välja lõikamisega. Lugu ei olnud tänapäeva lugeja kergemaks tarbimiseks kaunistatud ning oli päris valuline lugeda, kuid au tuleb anda selle eest, et vast ei oleks mu tundenuppe nii intensiivselt pressinud, kui ma ei oleks sajaga uskunud, et mida loen on päris. Kui ei oleks ilukirjandus. Tõsiasi, et isikuid ei katnud peategelaste n-ö narratiivne kaitsekilp ning mõned võtmetegelased tulid ja läksid. Eriti, et karakterid olid reaalselt haavatavad, said viga, ei olnud puutumatud ning mitte tapetavad. Kui koolera ei võta, siis vigastamine ja mõrvamine üks hetk ikka. See fakt pani ka enam pinevust tundma, sest kunagi ei tea, mis võib iga ühega neist juhtuda -- nii kangelaste kui kurjamitega. Kõik nad olid süžee ohvrid ning too neile ei halastanud.

Keeruline oli mitte kaasa elada Luciale, kes meeleheitlikult püüab enda ja väikse õe, Clara, elu eest võidelda pärast nende ema surma kooleraase. Tüdruk peab hakkama raha teenima, et neile katus pea kohale saada ja kõhud täita, ning on sunnitud pöörduma bordellitööle. Olles eelnevalt varastanud salapärase sõrmuse ühelt surnud vaimulikult, hakkab lahti hargnema üks õudus, sest olles olnud valel ajal vales koha ja näpanud vale asja, paigutub tüdruk end ohtliku salaühingu teele ning ristab rajad koletu Metsalisega, kes oma ohvreid röövib ja siis tükkideks rebib. Lucia ei saa hetkegi hingata, sest armutu monstrum on kaasa võtnud Clara. Saatuse tahtel satub meie kaua kannatanud kangelanna kokku eriti tegelastega, kes teda oma päästemissioonil abistavad, kui ka kaikaid kodaraisse heidavad. Sõbrad võivad olla ootamatud isikud, kuid, samuti, võivad vaenlased olla liigagi lähedal. Kusjuures, siin natuke kriitikat. Peamine pahalane tundus, et sai valitud šokifaktori poolest, sest oma ebatõenäolisuse ja ebaloogilisusega motivatsioonis, käitumises ning n-ö enne ja pärast olemuses, ei veennud mind asjade kulgemine ja otsus absoluutselt. Samuti, oli veidi kaheldava väärtusega tõsiasi, et mega suures linnas pidevalt tegelased juhuslikult kokku põrkasid, või siis kui otsid kedagi spetsiifilist, isegi kui sa ei tea täpselt, keda või kust, siis ikka koperdad just selle tüübi osta keda alateadlikult või teadlikult või süžee edasiarengu eesmärkidel vaja leida on. Liiga palju tuli ette kokkusattumusi eri tasanditel ja teemadel.

Hästi huvitav oli kuidas autor oli maailma meelsuse muutumist loos kajastanud. Õhus oli tunda modernsuse, kaine mõistuse ja teaduse ajastu algust. Nt kuidas paljud tegelased avaldasid kahtlust, et koolera on jumala viha või et vaimulike arvates leivatavad seda ainult vaesed. Ühe arsti kaasatusel sai kiigata tolle aja meditsiini arengutele nt algelistesse vereanalüüsidesse. Raamat oli rikkalik ja veenev 1830ndate eluolu, aktuaalsete teemade ja inimeste perspektiivide liikumise tabamisel. Mulle läksid tegelaste kannatused selles suurte muutuste lävel olevas riigis korda. Ma elasin kõigile kaasa, iseasi, kas ma nendega alati nõustusin või mitte. Enamus keskseid tegelasi siiski üllatas oma ülluse ja õigel hetkel käivitunud moraalitundega. Lucia oli tõeline rauast leedi, kuid sümpaatia suutis võita, lisaks, endine politseinik Donoso, ajakirjanik Diego ning isegi üks kätšialdis munk. Vägivalda oli üle minu taluvuse piiri ning raske oli sellest tulenevalt raamatut läbida ning mingid süžeelised valikud oli natuke lohakad või mugavad, kuid üldiselt, igati asjalik ajalooline krimka. 

----------------------------------------

Pealkiri: Sellise näoga mees
Autor: Caimh McDonnell

Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu on suurepärase näitega detektiiviloost, mille krimka pool on suhteliselt plass ja kesiselt standardne, kuid tegelased, tekst ning süžee areng on faktorid, mis annavad raamatule elu ning tõstavad selle taset kõrgemale kui vaevu keskpärane. Aga jah, mingi gängsterimüsteerium, et kuhu ühed tüübid ammu aega tagasi kadusid ning kes nüüd sellega seoses meie kangelasi taga ajab, ei olnud iseäranis unikaalne või köitev. Oli, muidugi, põnev, et mis selle tausta võtmeteemana, armastuse "muinasjutu", tegelik hall argipäev oli, kuid kogu see liin toimis teisejärgulisena ning lihtsalt kondikavana, millele ehitada värvikad karakterid, muhe huumor ning tegelik loo süda. Tegu on mingi kraadini paroodia, farsi ja/või äärmiselt eneseteadliku ja musta huumorit viljeleva reaalsuse eest põgenemisega. Ja mitte ilmtingimata autorile, vaid just lugejale. Vaatamata tõsistele seikadele ja tapmistele, mis kohati olid rohkem kentsakalt naljakad, kui võikad, on raamat omamoodi hea tuju teos -- täis elujaatust ning eneseabiõpiklikke moraale. Pakutakse päris mahlases kastmes kilde, mis peidetud väärtuslike eluõppetundide keskele ja vastupidi. Isegi kui kõik on kehvasti võib olukord veelgi halvemaks minna. Mõni vaenlane on ohutum kui heatahtlik lähedane. Miks tõeliselt elada kui võib mugavustsoonis vegeteerida. Heateod ei jää kunagi karistuseta, eriti kui aidata vanadekodu elanikke. Ära topi oma nina teiste asjadesse, vegeteeri edasi. Ja muud lõbusad Murphy seaduste laadsed teadmiseks võtmist ära teeninud tarkuseterad.

Paul on lahke südamega, kuid null motivatsiooniga mees, kelle elu eesmärk on elada vihatud sugulase pärandi kulul, hoides millimeetri täpsusega kinni raha saamise tingimusraamistikust. Aga elu ikkagi juhtub lõpuks ning mees leiab end mitme mõrvakatse ohvrina, mille vallandas täiesti vales kohas, valel ajal olemine. Ja altruism, mis pani teda pakkuma n-ö teenust vanadekodule, kus ta teeskleb, et on kes iganes, keda vanur soovib näha, sest silmanägemine ei ole neil just enam kiita ning Paulil on "just selline nägu", mis ei jää meelde ning mida teistega pidevalt sassi aetakse. Ideaalne vend "mängimaks" ükskõik keda. Et kaitsta oma passiivset rahalist sissetulekut püüab mees selgusele jõuda, et kes teda taga ajab. Ja, noh, ta ei taha mõrvatud saada, see on ka üks põhjus. Peamiselt võtab ta jalad tagumiku alt välja ikkagi eesmärgiga tagada pärandi järjepidev sissevool. Paul vajaks vast psühholoogi, sest ta on ilmselgelt depressioonis või läbipõlenud või lihtsalt emotsionaalse trauma tagajärjel päris elust mööda kulgev, kuid tema selline emotsioonitu ja no-nonsense suhtumine on kummaliselt värskendavad. Ta on ehe ja seisab ainult kõige tähtsama eest. Enda. No, loomulikult, on ta tegelikult hea ja hooliv poiss, mõistlikul tasemel alalhoidlik, ning tundub, et käitub kui iga tavaline inimene, kes sellisesse surmavasse segadusse end on tahtmatult mässinud. Paul on tohutult sümpaatne peategelane ning seda on ka tema ootamatu reisipartner, vanadekodu õde, kes satub ärevast tagaajamisest, vastupidiselt kaaslasest, eriti õhinasse. Kesksete tegelaste kolmiku viimane liige on üks kõige ebameeldivamaid, kuid meeldivamaid ebatüüpilisi politseinikke nimega Bunny.

Koloriidsetele karakteritele lisaks on raamatu tõmbenumbriks selle huumor. Sa loeksid nagu kirjalikke versioone "Allo Allo" sarjast, "Blackadderist" või muudest samatoonilistest, kuid ülekantud tänapäeva Dublinisse. Paralleele saaks tõmmata ka "Palja relvaga" ja "Ässad" sarjadega ning kõikvõimalike muude paroodiafilmidega. Õhustikud oli väga sarnased. Kohati jäi selline sketšide jälgimise tunne, kus iga uus stseen pakatas kuivast huumorist, sarkasmist ja irooniast. Kangelased sattusid ühest totakast olukorrast järgmisesse ning dialoog ei tundunud üldsegi klappivat olukordade tõsiduskraadidega. Igast tõsiseltvõetavast tegelasest saab talle vastava eluvaldkonna või suurnimetaja omamoodi pila. Nt ülientusiastslik ja rõõmsameelne arst, kes ütleb ilma igasuguse häbi ja huumorita kentsakaid, kuid üdini otsekoheseid, asju. Nt kui oled olukorras, kus sinu suunas tulistatakse, siis on kõige etem koht kuul just tagumikku rihtida -- tõenäosus surmavateks komplikatsioonideks on väike. Selline lapsik ja kriipivalt ebarealistlik dialoog ning sunnitult humoorikad ja idiootsed situatsioonid üldiselt minu maitsele end ei reasta, sest üle võlli teravmeelsus ja naeru sihilik välja õngitsemine mõjub hoopis vastupidiselt. Hea nali on see, mis on usutav. Hea koomiline olukord on see, mis näib autentne. Või siis vähemalt võimalikult orgaaniline. Üllataval kombel suusits raamat hoida sellist absurdset, kuid, samas, ehedat joont. Ei olnud kategooriliselt võimatu, et Dublinis ehk asjad nii käivadki, tegelased nii räägivad ja reageerivadki ning üleüldse on kogu elanikkond selline särtsakas, ebakonventsionaalne ja ettearvamatu. On olemas žanr nagu maagiline realism, kus fantastilised elemendid on igapäeva elu eraldamatu osa. Antud teost kutsuks paroodiliseks realismiks, sest kõrge doos konstantset tobedust, musta huumorit ja n-ö verbaalset ärategemist on tavapärase elu igati loomulik osa. Sellist usutavat ja naeruväärseks mitte muutuvat tasakaalu põneviku ja komöödia vahel ei ole lihtne saavutada. Kogu tohuvabaohu ajas mind mitmel korral muigama, mida on äärmiselt keeruline isegi väidetavatel kõige koomilisematel kirjateostel minust välja tirida. Kiitus selle eest!

Nagu juba öeldud, siis krimiaspekt ei olnud midagi iseäranis esilekerkivat või ennenägematut, kuid see ei olnud üldsegi primaarne. Sulelised ja karvased tegelased, kes, ühelt poolt, tavaliste inimeste mulje jätsid, kelledega võib tõenäoliselt ise ka suvalisel tänavanurgal kokku põrgata, oli teose põhitugevus. Meie keskel võib olla mitu Pauli või Bunnyt. Sinu naaber võib olla Bunny. Bussis istus su kõrval täna Bunny. Poe järjekorras on su selja taga Bunny. Seda ei oleks keeruline uskuda ja just selles tunnetuslikus tõsiasjas võlu ning romaani edukus seisneski. Vähem efektiivne ei olnud huumor, loomulikult, mis mahedalt naturaalsena toimis. Muhe ja mahe, ideaalne kombo. Loos leidus, lisaks, romantikaliin, mis ennast viimases vaatuses avaldas ning, mis tollel hetkel oli vast ehk psühholoogiline reaktsioon meeletule pingelangusele, kuid üldiselt tsipake sunnitud ja ebavajalik oli. See lisas süžeele veel ühe kihi, mida raamat tegelikult ei vajanud. Süžee oli suhteliselt õhuline ja lendlev, kuid musi-musi tegi selle ebameeldivalt raskekaalulisemaks, mis ei olnud just parim suund. Siiski, kuigi mitte geniaalne teos või midagi mida ülemäära juubeldada, oli vahvalt värske ning opakalt kaasahaarav raamat kohe kindlasti.

Raamat: Krimi eri "Veneetsia mäng" ja "Mõrv viskivabrikus"

Tervitus!

Krimkade aeg!

Pealkiri: Veneetsia mäng
Autor: Philip Gwynne Jones
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Üks minu top 3 pettumust valmistav linn on Veneetsia. Ma ei lasku üksikasjadesse, kuid asupaik ei olnud põhjus, miks antud raamatu kätte haarasin. Samas, suutis see mind panna tsipake vähem nõudlikumalt linna suunas meelestatud olema. On ilmselge, et autor elab seal ja jumaldab paika täie hingega. See entusiasm, kohaliku silmade läbi lähenemine ja teadmised siseasjadest tegid loo nauditavaks ning ehedaks. Teisalt, mul oli kohati tunne, et tegu on semi-turismigiidiga või siis põgusa mitte-ilukirjanduse suunitlusega linnaelu illustreeriva nipiraamatu, veneetslate hingelu näitava ja korruptsiooni tagamaid seletava segakogumikuga. Selles oli midagi autobiograafilikku, dokumentaallikku ning reisikirjalikku. Väljamõeldud põnevusžanri süžee oli vaid vahendajana toimiv keskne liin, mille läbi kõige efektiivsemalt neid aspekte päris Veneetsiast sai esile tuua. Kusjuures, selline retsept mõjus, aga päris edukalt ning pigem oligi loo õnnestunum osa see, et autori suutis linna ellu äratada ning läbi värvika tausta muuta süžee kaasahaaravaks ning autentsemaks. Viimases endas olid mõned vajakajäämised.

Me ei tea kunagi kuidas ise käitume kriitilistes olukordades või kui oleme ekstreemses ohus, kuid pärast tõsiselt eluohtlikku situatsiooni, ma ei tahaks väga uskuda, et ma korraldan õhtusöögi ja muretsen toidu koostisosade kvaliteedi ja roa maitse üle, selle asemel, et hüsteeritseda nurgas kägaras, hirmus, et keegi oleks mind täna äärepealt tapnud. Või ongi inimesed nii külmanärvilised? No, mis see mingi kantpea rünnak ikka ära ei ole. Hommikusöögiks mürki, lõunaks tapmiskatse, õhtusöögiks pomm -- nagu nohu! Õnneks meie kangelast ainult ähvardati, kuid, siiski, keeruline on lool usutavalt toimida, kui selle asemel, et inimlikumalt muretseda, läheb mees ise probleeme taga otsima ning tirib veel teisi ka sellesse jamasse. Ja tundub, et suurim hingehäda on hoopis, et kui keegi juhuslikult tuleb viisaabi otsima, kui teda hetkel aukonsuli positsioonil kohal ei ole. Mees, sind tahetakse tappa! Prioriteedid! Tõenäoliselt on asi minus ja ma ei mõista, et selline pidev äkšion ongi inimeste tavaelu ja sellele reageeritakse samatasemelise intensiivsusega kui pindu sõrmes. Taolisi ebakõlasid ja ebausutavat käitumist tuleb krimkades ja põnevikes tihti ette. Ja mitte ainult. Antud kontekstis see natuke häiris, sest õõnestas süžee realistlikkust ja tõsiseltvõetavust. 

Vaatamata kaheldavale väärtusele peategelase loogikas, oli keskne konflikt tegelikult päris paeluv, sest fookus ei olnud mõrval või muudel räigustel, vaid kunstivargusel, korruptsioonil ning kuidas see inimeste elusid hävitab. Ja Veneetsiat ennast ka, rääkimata Itaaliast tervikuna. Kahe itaallasest venna omavaheline aastakümnete pikkune vägikaikavedu haaras kaasa peategelase, kes sellele malemängule ka punkti pani. Mis täpsemalt toimub, miks ja mis on mängureeglid, oli üpris põnev koos tegelastega jälile saada. Eriti meeldis, kuidas meie kangelane olukorra läbi nägi, ohvri ja lihtsalt kaasatiritu seisundi vahetas välja jõupositsiooniks ning kurjamit ninast tõmbas. Selles mõttes oli lugu päris vahva ja pealkirjas olev sõna "mäng" tõesti tegelikult seda raamatu kontekstis ka tähendas -- võib-olla mitte koheselt seosest arusaadavalt, kuid kulminatsioonis toimub tõehetk. Lugu kippus alguses omajagu venima, enne kui auru sisse sai ning kuni lugeja tegelikult mõistis, et mis toimub ja kes päriselt malendeid juhivad. Loomulikult, oli kaasatud klišeelik romantikaliin ja muud standardset, mis, õnneks, eriti tagumikku ei torkinud, kuigi sisemiselt silmi pööritama pani küll. 

Jaan Martinson nimetab raamatut üheks 2022. aasta parimaks, mis paneb natuke kukalt kratsima, sest, okei, asupaiga unikaalse õhustiku edasi andmisel on tegu võrratu teosega, süžee on üpris köitev ning peategelane on sümpaatne. Siiski, ei ole romaan midagi erakordset, sisaldab tavapäraseid võtteid ja komponente, on kohati elukauge ning, kokkuvõttes, ei jäta muljet kui millestki harvaesinevast kõikide sadade ja sadade žanrikaaslaste hulgas. Jah, mulle raamat meeldis, sellel on oma sarm, kuid aasta parimate kõrval, nt "Minu harakamõrvad" jäi see natuke tüüpiliseks ja lihtsakoeliseks. Samas, lihtsuses peitub võlu. Kuid Veneetsia väidetava maagilise lummaga üksinda mind ära ei osta ja ega ära ei tinista. Proovige uuesti!

----------------------------------------

Pealkiri: Mõrv viskivabrikus

Autor: Melinda Mullet
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud tohutult meeldejääva või kuidagi originaalse krimkaga selle mõrvamüsteeriumi poolelt, kuid loetu suutis olla ootamatult kaasahaarav, põnev ning mõjus oma keskse teemafookusega värskena. Ma ei ole viskijooja ning ainuke kogemus seda proovides oli suhteliselt ebameeldiv. Nii kõrvetavalt kange ja suusisse jälge põletav! Viski valmistamise ajalugu ja kogu äärmiselt detaile protsess, mis võib võtta aastaid -- aastakümneid -- on intrigeeriv. Antud loos keskenduti sellele omajagu ning asjatundmatule lugejale tehti põhitõed hõlpsasti selgeks. Kohati tundus, et meelega topiti kirjeldusi sisse just lugeja jaoks ning need tundusid sunnituna ja otsekui võõrkehana ülejäänud süžee vahel, kuid hindasin neid tutvustusi siiski. Tõesti huvitav oli traditsionaalsest ja pika elueaga viskimaailmast rohkem sotti saada. Miks on jook eriline, kuidas erinevatel vahet teha, mida maitses tähele panna, mis teeb kalli viski kalliks, millised tüübid on olemas, mis eristab käsitöö valmistatut massprodutseeritust, kui palju võivad maksta kollektsionääridele huvipakkuvad avamata pudelid, jne. Võiks öelda, et tegu on isegi hariva detektiivilooga, väga kitsa, kuid väärikalt värvika valdkonna silmaringi laiendamisega.

Sõdadele ja muudele ekstreemsetele olukordadele spetsialiseeruv fotograaf, Abi, pärib onult viskivabriku. Enne kui naine jõuab üldse Šotimaale kohale sõita, hakkab ta saama igast ähvardusi ja hirmutavaid "kingitusi", mis peaksid teda pärandist eemale hoidma. Olles kogenud oma professioonis hullemaidki olukordi, ei heiduta see naist ülemäära. Koos sõbra ja vahva kutsu, Liamiga, satub naine intriigide ning tõrjuva suhtumise puntrasse, kus keegi teda ei oota ning loodetakse, et naine müüb tehase kärmelt teemas pädevamatele isikutele maha. Ühest vaadist leitakse, aga lapi ning Abi ei kavatsegi leelet lasta enne, kui ta on selgusele jõudnud, kes teda ähvardab, miks ja mis juhtus surnud mehega. Ja mida Abi ise tegelikult tahab elult ja edasi teha. Mulle meeldis naise karakteriareng ja tema püüdlus olukorda lahendusi tuua. Isegi kui tema hullujulgus ja ilmselge alalhoiu instinkti liiga madalal tasemel hoidmine tundus natuke enesetapjalik ning hoolimatu. Ei olnud väga realistlik. Õnneks leidus ta ümber kaine mõistusega tuge ning need, kes paistsid alguses vaenlased, olid tegelikult liitlased ja vastupidi. Just need ähmased tegelaste vahelised suhted ja huvid, pidev umbusaldus, kahtlustamine ja teadmatus, et kes võiksid olla need, kes on valmis tapma, et Abit eemale hoida, oli see, mis osavalt pinevust õhus hoidis. Või oli toimumas midagi palju hullemat ja laiemat, millesse naine konkreetselt ei puutunudki? Erinevaid tegelasi leidus hulgi ning kahtlusaluste valik oli piisavalt lai, et kuni peaaegu lõpuni elada teadmatuses, et kes kurjam siis tõenäoliselt ikka on.

Enamus krimkasid võivad olla hiilgava õhustiku loojad, suurepärased teekonna moodustajad, kuid enamused kukuvad läbi viimases ja kõige tähtsamas aspektis: kes on mõrvar ja miks ta tegi seda, mida tegi. Kas pahalane on liiga lambikas ja puudub adekvaatne ettevalmistusfaas ning vihjed, seosed ja põhjendused ei ole piisavalt sidusad ning läbimõeldud või on juba varakult ilmselge, kes kõige taga on. Antud lugu suutis selle võtmetähtsusega komponendiga kümnesse panna. Sellist lahendust ei näinud ma tulemas ning isik üllatas mind, kuid ei mõjunud ebaloogiliselt. Autor suutis meisterlikult tähelepanu sellele tegelasele just õigesti laotada nii, et kahtlusemõte kauaks püsima ei jääks. Paljastus oli meeldivalt nauditav ja ootamatu, samas, usutav ning klappis ümberringsega. Natuke üledramaatiline ja nagu mõne telenovela kõrvalmaitse oli küll juures, kuid lõppkokkuvõttes, lahendus toimis edukalt. Mis mulle veel meeldis oli põgus romantikanoot loos. Tegu on esimese osaga sarjast ning eks asjad hakkavad edaspidi enam arenema, kuid alguspunktiks pakuti parajas koguses õrritajat ning astuti esimesed sammud. Lisaks, leidus potentsiaali paljude teiste tegelaste ja Abi omavaheliste suhete edasi ehitamiseks. Kaasa arvatud võimalikeks konfliktideks. Koloriidseid karaktereid leidus ning tulevasteks süžeeliinide loomiseks on tugev põhi laotud.

Olgem ausad, kõige enam ootan ma järgede lugemises ülilaheda Liami tegemiste jälgimist. Ei ole haruldane, et peategelastel on lemmikloom, kuid tihtipeale on nad lihtsalt iluasjakesed või süžee mingi kindla eesmärgi puhul loosse lisatud. Hiljem unustatakse või jäetakse kõrvale. Liam oli, aga kogaegu olemas, ta kaasati olukordadesse orgaaniliselt, ta oli nunnu ja temast oli kasu. Abi teine kamu, Patrick, oli ka mõnusalt toetav ja asjalik. Tema suhe naisega tundus tõeline -- just nagu sõbrad üksteisega käituvad ja suhtlevad. Miinusena võib välja tuua, et kuna külakese kogukond on suhteliselt väike, siis tekib hirm, et sari võib muutuda Midsomeri mõrvadega samalaadseks naljanumbriks, kus ühes vaikses maalilised maa piirkonnas toimub rohkem mõrvu kui maailma kriminaalseimas linnas. Kas leidub piisavalt tõsiseltvõetavaid maha koksamisi tulevikuks ilma, et külake ei muutuks statistiliselt nagu tapatalgute sünonüümiks? Olgu kuidas on, kuid esimene sissekanne sarja oli igati soliidne.

Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule.