Tere teatrihuvilised!
Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.
Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5
Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.
Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.
Mis mulle ei meeldinud?
Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.
Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.
Mis mulle meeldis?
Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.
Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.
Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.
Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.
Näitlejatest:
TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.
Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.
Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!
Kokkuvõttes:
Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.
Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.
Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5
Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.
Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.
Mis mulle ei meeldinud?
Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.
Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.
Mis mulle meeldis?
Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.
Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.
Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.
Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.
Näitlejatest:
TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.
Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.
Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!
Kokkuvõttes:
Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar