laupäev, 9. september 2017

Miks mitte proovida...? (1) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 1

Tervitus!

Ma ei oska tantsida. Ja ma ei ütle seda võltsi tagasihoidlikkusega, et noh, tegelikult olen ma vinge tantsutuus ja komplimente on ju nii tore õngitseda. Ei, kui ma ütlen, et ma ei oska tantsida ja mul puudub igasugunegi koordinatsioon, eriti kui peab järgima konkreetsest koreograafiat, siis on tulemus tõesti naeruväärselt nutune. Mu keha lihtsalt ei liigu, ei kuula mind ja heal juhul tudiseb vaid -- minusugust puidust jäika liistu ei saa suurema vaevata jalga keerutama. Ma olen aga juba ammu arvanud, et eks mul mingid masohhisti kalduvused peavad olema, sest vahetevahel leian ma end taas mõnest tantsutrennist agoonias kella vaatamas, et millal see häbipingil istumine lõpeb ja saan vaikselt maa alla vajuda. Ja nii ma siis taas leidsin end kolleegiga entusiasmiga osa võtmast Tantsugeeni proovinädala tantsu ja fitness trennidest.


pilt: Tantsugeeni facebook

Käisin kunagi Tantsugeenis fitnessis ning mulle väga meeldisid Kaisa Torni Stretching venitustrennid, kus ma reaalselt ka pärast tundi positiivset efekti tundsin. Lõõgastav, pingeid maandav ja hea atmosfääriga trenn. Tantsugeeni ja minu teed läksid küll mingi hetk lahku, kuid trenniklubina on ta mulle väga sümpaatne ja seda just oma koduse ja hubase keskkonna pärast, mis vastandub paljude tüüpiliste spordiklubidega. Ukse juures tuleb juba varakult jalatsid ära võtta, kõike katab pehme vaip, puuduvad lukustatavad riietuskapid ja kotid tuleb endaga saali kaasa võtta, disain on selline roosa/valge, tüdrukulik ja soe, puudub administraator kes kullipilguga kõiki jälgiks, välisuksest sissesaamiseks peab kasutama koodi -- kõik aga toimib ja mõjub informaalselt ning klassikalise klubi imagot meeldivalt rikkuvalt.

Igatahes, sai otsustaud, et tuleb oma silmapiiri laiendada uute tantsu ja fitness trennide katsetamisega. Äkki leidub midagi eriti kihvti ja sobilikku, mida tahaks jääda pikemalt külastama? Enne ju ei tea kui proovida. Kava kokkupanemine, et milliseid trenne külastada, oli äärmiselt naerurohke. Üksipulki sai läbivõetud kõik võimalused ning neid lähemalt uurides youtube'is või googeldades. Osadele oli keeruline midagi visuaalset leida, mis aitaks lisaks klubi kodulehel olevale kirjeldusele mõista, et mida konkreetne trenn ikkagi endast kujutab. Sellest tulenevalt tulid mõned otsused kõhutunde peale. Kohe selgusid ka trennid mida kindlasti tahaks proovida, mida niiväga ei tahaks ja kuhu mitte iialgi jalga sisse ei tõstaks (üldiselt märkimisväärselt võhma, trantsuoskust või jõudu vajavad trennid).

Siin on nüüd siis esimesed tulemused!

Esmaspäev 28.08 - Voguing


pilt: dancedeets.com

Oeh, ma olen lootusetu. Mu keha ei kuulanud sõna ja oli nii segaduses. Jõudsin järeldusele, et asi on suuresti ajas. Kui midagi miljon korda harjutada, siis vast suudaksin lihtsama koreograafia korrektselt lõpuks ikkagi omandada. Ja seda siis kui see jõuab mulle musklimällu ja keha teeb automaatselt. Nii kaua kui sammud ei ole igatpidi meeles, nii kaua on tulemus kohutav. Mingi hetk trennis tundsin, et oi, vist isegi on koreograafia peas ja polegi nagu viga, kuid kui peeglisse vaatasin, siis oli tulemus košmaarne. Ja seda sellepärast, et olin pigem mures, et jõuaksin üldse liigutusi teha mida vaja, mitte niiväga kui täpselt ja graatsiliselt ma neid teen. Samuti, jõudsin järeldusele, et voguing nõuab massiliselt enesekindlust, kas siis oma välimusse või tantsuoskustesse või millegisse, sest nagu treener ütles, on stiili liigutuste ühtedeks inspireerivateks alustaladeks eneseimetlus, enese näitamine ja eputamine. Treener tutvustas alguses ka lühidalt stiili ja sellele iseloomulikke aspekte, näiteks, et saatemuusikas on tavaliselt house ja stiil sisaldab palju jäiku ning modellilikke käe, keha ja jala liigutusi. Ka n-ö õige kraadi ning kalde all kastide tegemine just kätega on eriti tähtsal kohal. Ja, ei, Madonna oma videoga "Vogue" ei ole seda stiili leiutanud, vaid see eksisteeris juba varem ning sünnikohaks 1980ndate Harlem.

Olgem ausad, tegu on äärmiselt cooli tantsuga, mis näeb oskustega tantsija repertuaaris äärmiselt vinge, seksikas, vaevatu ja lõbus välja. Minul aga jäi see eduelamus saamata ja tundsin end pigem nagu kohe otsi andva tõmbleva kanana. Minu tehtu ei kippunud visuaalselt eriti kokku minema sellega mida ilmselgelt tantsuga mina peal olevad paljud kaasproovijad esile tõid. Vaatamata sellele, olen üliõnnelik, et katsetamas käisin, sest nagu ütlesin, on tegu vahva stiiliga, mille füüsiliselt ära proovimine andis mulle -- tubli võhmatrennile -- lisaks ka aursaama, et tegu ei ole mõne tilu-liluga, kus hüppad kuidas tahad. Vaid suurepärase etteaste saavutamiseks on kõvasti tööd vaja teha ning detailides ja pooside täpsuses on võti.

Trenni ülesehitus oli aga järgmine. Soojendus, koreograafia õppimine samm sammult ja kõige algusest -- pidevalt uute liigutustega lisaks -- kordamine, gruppides teiste ees tantsu esitamine (tagumine rida ees ja vastupidi ning gruppidena nii, et teised lihtsalt vaatasid ja ühed tegid) ja venitus. Selgeks sai õpitud kuskil 30 sekundiline kava. Peab mainima ka, et kogu nädala treenerid veidral, kuid põneval viisil klappisid ja esindasid oma välimuse ja olemusega enda õpetatavat trenni. Samamoodi ka voguing, kus treener oli noor, lahe ja omanäoline oma riietuselt kui laadilt.

Kokkuvõttes: Minu mannetute oskustega juures jääb antud stiil minu võimetepiiridest kaugele eemale. Kuigi tants ja trenn ise olid väga lahedad!


Teisipäev 29.08 - Ballett (algtase)


pilt: arts1.co.uk

Käisin kunagi korra proovimas täiskasvanute balletti algajatele ning see peletas mind eemale kuna inimesele, kes sellest mõhkugi ei jaganud (väljaspool Rahvusooper Estoniat) ja osanud, oli trenn ilmselgelt mingit taset juba nõudev ning sessioon äärmiselt keeruline. Kuna ballett mind jätkuvalt peibutab, siis sai otsustatud uuele katsele minna ning tulemus oli kardinaalselt erinev esimesest korrast. Treener võttiski kõiki ruumis olijaid kui astel null alustajaid (kuna keegi ei tõstnud kätte küsimusele, kas keegi on varem balletti proovinud). Ta ei läinud oma sissejuhatusega väga põhjalikuks, vaid rääkis just nii palju kui mul sel hetkel vaja teada oli. Esimene poos, teine poos, plié, tendu, neli käte asendit, kahte tüüpi lihtsamaid hüppeid. Samuti tegi ta midagi äärmiselt iseenesest mõistetavat, kuid midagi, mis ette just ei tule. Ta kasutas balletti prantsusekeelset sõnavara, kuid ütles ka mida sõnad/fraasid eesti keeles tähendavad. Ballettiga tundub, et eeldatakse liiga palju või ongi harjutud nende spetsiifiliste võõrkeelsete sõnadega, teadmata mis nende taga on. Ma ei ole tõesti kunagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et plié tähendab põhimõtteliselt kükitamist. Lihtne ja loogiline, kuid siiski veider tõdeda. Paar sõna rääkis ta ka endast ning praktiline osa tunnist võis alata.

Alustasime tervitusega, mis oli ka trenni lõpp-punkt. Järgnesid kombinatsioonid klaverimuusika saatel stangede juures. Liigutused ise ei olnud keerulised, kaugel sellest, kuid balletti võti asub detailides ja lihtsast poosist sai raske, kui pidi tähelepanu pöörama lausa imepisikestele külgedele endas. Kombinatsioonid võisid koosneda pliést, tendust ette, taha ja kõrvale (tendu: esimesest poosist sirge jala sirutamine varvas kontaktis põrandaga soovitud suunas) ning tunduda lapsemänguna. Hoides sealjuures selga sirgena (tagumikku taha ajamata), õlgu taga, pilku ees, jalga tikksirgelt (põlvi sel sammul ei ole!), liigutades jalga vaid puusast, mitte grammigi keha nihutades, pöörates pöida ja jalga väljapoole, tõstes ka käsi vastavalt poosidele -- ja oligi märkimisväärne toonus kehale olemas. Iga viimnegi muskel mus oli pingul ja töötas kaasa. Mis mulle aga meeldis, oli rahulik tempo, pidevad kordused ja sellest tulenev võimalus tõesti oma kehale keskenduda ning peast varbani õige positsiooni saavutamisele keskenduda. Puudus rahmeldamine, kiire ning kärme tegutsemine, mis mind alati tantsus segadusse ajab ja kõik vussi keerab. Lõpus sai tehtud ka mõned hüpped diagonaalis liikudes saali keskel ning venitus. Hüpetega seoses tundsin ma aga jälle oma saamatust koordinatsiooniga ja otse loomulikult ei saanud ma nendega õigesti hakkama.

Ma ei higistanud tilkagi kogu trenni jooksul, kuid siiski tundsin selle mõjusid terve õhtu ja öö, sest mu selg tulitas õrnalt. Ei olnud konkreetselt valu ega ebamugavust, vaid tundus, et esimest kord pika aja jooksul kasutasin ja pingutasin ma selga ning veri seal hakkas liikuma. Miinusena, oleksin oodanud veidi rohkem soendust jalgadele ja just päkkadele, sest need kippusid paaril korral krampi minema.

Kokkuvõttes: Kaalun tõsiselt end balleti trenni kirja panemast!



neljapäev, 7. september 2017

Multimeedianäitus "Monet2Klimt"

Siiani selle aasta kõige vingem näitus!

Näitus: Multimeedianäitus "From Monet2Klimt"
Näituse kestus: kuni 31 detsember 2017
Asukoht: Helios Kino, Sauna 1, Tallinn
Meie hinnang: 5/5

Gustav Klimt "Hope I"


Sulgege hetkeks silmad (OK, lugege enne, mida ma kirjutan ja siis pange silmad kinni ning laske kujutlusvõimel lennata!) ja kujutage endale ette situatsiooni, kus teil seotakse silmad kinni inimese poolt, keda te usaldate, viiakse tundmatusse ja teile teadmata kahtlasesse kohta vanalinnas ja teil pole õrna aimugi, mis toimuma hakkab. Teie meeled on ärksad, süda põksub ja ootusärevus kasvab kuni hetkeni, mil te olete kohal!

Esimese asjana kuulete te imeilusat klassikalist muusikat. Te teate täpselt, kelle heliloominguga on tegemist ja helid sööstavad teile halastamatult hinge, puudutades ja hellitades teie kuulmismeeli. Juba ainuüksi muusikast piisaks. Teil tõusevad ihukarvad püsti ja te olete veidike segaduses, sest te ei saa täpselt aru, mis toimub.

Kui teil side silme eest võetakse või te lihtsalt avate silmad, avastate end keset maagilist maailma olles 360 kraadiliselt ümbritsetud Claude Monet, Vincent van Gogh ja Gustav Klimti maalidega. Ja mitte lihtsalt seinal rippuvate ja seisvate klassikaliste maalidega, vaid videotehnikaga manipuleeritud kunstiga, mis liigub. Dünaamiliselt. Koos kauni muusikaga. 

Te unustate ära selle, et teil on võib-olla kusagile kiire, et teil on kohustused, et teil on igapäevamured. Te olete saabunud muinasjutumaailmasse, kus jutuvestjateks on kunstnikud ja heliloojad, kus maalid ärkavad ellu ja kus sihtkohaks on ... ilu.

Tere tulemast multimeedianäitusele "From Monet2Klimt"!

Just nii algas "Monet2Klimt" multimeedia näitus minu jaoks. Ainult selle vahega, et mul ei olnud silmad ei kinni ega seotud. Ma teadsin, et ma lähen vaatama multimeedianäitust ja teadsin, et üks kunstnikest, kelle teoseid näitusel näidatakse on mu lemmikimpressionist Claude Monet. Teine vahe oli see, et ma olen Heliose kinos, kus antud näitus toimub, ka eelnevalt käinud. Ja näitusele sattusin ma tänu kaasblogijale, kellele näituse reklaam oli kusagilt silma jäänud. 






Kõigepealt avanes muusika saatel Claude Monet imeline lilli-, aedasid-, tiike- ja Pariisi vaateid täis maailm. Maalidest olid esindatud, vähemalt need, mis ma ära tundsin, sellised kunstniku tuntumad teosed nagu Parc Moceau, Poppies, Woman with the Parasol: Madame Monet and Her Son, Bain a la Grenouillere, Le Bassin Aux Nympheas, The Japanese Footbridge, The Water Lily Pond, Water Lillies, The Artist's Garden at Giverny ja paljud teised, mida ma ei teadnud.





Vincent van Goghi maalidest olid esindatud The Starry Night, Irises, Bedroom in Arles, Cafe Terrace at Night, Wheat Field with Cypresses, Wheat Field with Crows, Beach at Schevening in Stormy Weather, Starry Night Over the Rhone ja teised tuntud teosed.

Mis mulle eriti näituse juures meeldis oli see, kuidas erinevad maalid olid üksteisega seotud kauniks tervikuks, kus maale eksponeeriti küll kaugvaates, küll toodi iga pisemgi pintslitõmme nähtavaks suures ja detailses plaanis, et tekkis tunne, nagu sa oleksid ise pildi sees, keset kõike seda ilu.

Gustav Klimt oli nendest kolmest kunstikust minu jaoks isiklikult kõige vähem tuntum, just selles mõttes, et ma olen pealiskaudselt tema tuntumate tööde ja stiiliga üldiselt kursis, aga tema maalide näitusi ma varem ei ole näinud. Nii Monet kui ka van Goghi on mul õnnestunud erinevates maailmaosades käidud näitustel näha, aga Klimtiga puutusin otseselt kokku esmakordselt.




Klimti maalidest olid esindatud The Kiss, Portrait of Adele Bloch-Bauer, Judith and the Head of  Holofernes, Death and Life, The Three Ages of Woman, Hope I, Hope II, Lady with Hat and Feather Boa. Klimti osa näitusel oli kõige dramaatilisem, nii maalide mõttes kui ka muusika mõttes, samuti oli ta nii Monet kui ka van Gogh'iga võrreldes süngem ja samas mõjusam.

Igale kunstnikule oli pühendatud kokku 15 minutit, nii et terve näituse kogemiseks peab varuma vähemalt 45 minutit. Kuna tegemist on multimeedianäitusega, siis ei ole show jaoks pandud konkreetseid aegasid, vaid kohal olles näitust vaadates saab iga vaataja aru, millal ta on tervet näitust kogenud. Iga kunstniku osa näitusest alustatakse sissejuhatusega, nii on lihtsalt ja selgelt ka kunstivõhikutele arusaadavaks tehtud, et kelle maale parasjagu näidatakse. Videoinstallatsioon algab lihtsalt uuesti, nii et vahet ei ole, mis hetkel te uksest sisenete.

Muusikaliste teoste hulka, mida selle 45 minuti jooksul kuulda sai, olid näiteks Bachi kontsert D-minooris, Beethoveni "Ood rõõmule", Chopini "Nocturne", Brahmsi "Lullaby No 4", Bachi "Prelude and Fugue No. 1 in C-major", Smetana "Die Moldau", millesse oli osavalt miksitud ka märksa kaasaegsemad teosed spetsiaalsete helide tekitamiseks nagu Demented Sound Mafia "Still In My Mind", Harmonic Resonance'i "Workers". Muusika oli geniaalselt sünkroonis ja harmooniliselt põimitud kokku liikuvate maalidega.

Kuna ma soovisin ise täiel rinnal näitust nautida, siis tegin ainult lühikesi mõneteiskümnesekundilisi klippe, et natukenegi anda edasi seda, mida näitusel kogeda saab. Samuti, kuna ma esimesel korral olin täiesti lummatud, siis külastasin näitust veel teist korda ja kuna näituse lahtiolekuaega on pikendatud detsembri lõpuni, siis karta on, et satun sinna kolmandatki korda.

Kokkuvõttes, üks kaasaegsemaid, innovaatilisemaid, kaunemaid, positiivsemaid ja ilusamaid elamusi, mida ma olen kunstinäitustel üldse kogenud! "From Monet2Klimt" sobib eriliselt hästi meie pimedatesse, süngetesse ja vihmastesse sügisilmadesse ja ma luban teile, et kui te Helios kinost väljute, siis väljute sealt parematena, kergematena, õnnelikumatena. Ta annab teile tõelise ja vägeva emotsionaalse elamuse!


Minge vaatama!