Pühapäev, 17. mai 2015

Teater: "Canterville'i lossi vaim"

Tere!

Käisime vaatamas NUKU lavastust Canterville'lossi vaim. Tänane arvustus on natuke teistsugune, sest seda me kirjutame lausa kolmekesi: Mihkel, kes on 8 aastane ja mina ja Liis. Mihkliga vaatasime etendust reede pärastlõunal ja Liis vaatas laupäeval.

pilt nuku.ee kodulehelt
Pealkiri: Canterville'i lossi vaim
Teater: NUKU
Kirjanik: Oscar Wilde
Autor/Lavastaja: Anna Ivanona-Brašinskaja
Osades: Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Mirko Rajas, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Taavi Tõnisson
Kestvus: 1 tund ilma vaheajata
Soovituslik vanus: 9+
Žanr: nukuteater, visuaalteater, lastele
Esietendus: 6. september 2014
Millal nähtud: 15. ja 16. mai 2015
Meie hinnang: 4-Mihkel/5-Inga/4-Liis

Ma arvan, et on oluline, et teatrid saavad tagasisidet ka sellelt vanusegrupilt, kellele etendus mõeldud on. Canterville'i lossi vaim on soovitatav vanusele 9+, aga vaatamata sellele jälgis ka kaheksaaastane Mihkel etendust suure huviga ja oli nõus rääkima oma muljetest. Et tema muljeid kirja saada, oli mul kaasa võetud vana hea diktofon.

Alustakski Mihkli arvamusega!

Enne etendust arutasime Mihkliga, et mida sellest lavastusest oodata.

Mihkel: Ma arvan, et see saab olema hirmus ja äge. See lugu räägib lastest ja nende vanematest, kes kolivad ühte lossi. Ja kummitus arvab, et see loss on tema oma. Aga lapsed ei karda kummitust. Kummitus saab sõbralikuks.

Kui etendus oli läbi, siis mis seal salata, Mihkel nuttis. Tal oli kummitusest väga kahju, et kummitus pidi oma kodu maha jätma.

Mihkel: Suht normaalne oli! Mulle ei meeldinud see, kuidas kummitus lahkus oma lossist. Kurb, et ta pidi ära minema, et inimesed leiaksid seal rahu. Kummitus oli vist vaene, tal olid rebitud ja katkised riided. Inimesed tegid talle liiga. Ma mõtlen, et kummitus oleks ikkagi tahtnud oma koju jääda, et ta oleks inimestega sõbraks saanud ja võinud oma lossi jääda. Kurb oli.

Mulle meeldis, kuidas need nukud olid inimeste küljes ja kuidas nukud läksid kummituse sisse. See mulle täiega meeldis! See oli naljakas, kuidas inimesed kummituse kinni püüdsid ja see, kuidas ta koperdas. Ja siis see, kuidas lina pandi ämbrisse vette, see oli naljakas! Ja siis meid pritsiti, me saime üleni märjaks! (Inga: tegelikult me märjaks ei saanud, võibolla ehk natuke pritsida esimeses reas istudes.) Linnukesest oli ka natukene kahju. Ma arvan, et linnuke läks ka koos kummitusega ära. Lapsed olid väga naljakad! Nad pritsisid meid! Mõned kohad olid päris äkilised ka, seal kus äike müristas! Natuke õudne oli!

Mihkel, 8 a. NUKU kohvikus
Kui ma küsisin, et mis hinde Mihkel lavastusele annaks 1 - 5 skaalal, kus 1 on väga igav ja 5 on väga hea, siis  vastati mulle järgmiselt:

Mihkel: Ma annaksin talle hindeks 4.

Kõrvaltvaatajana võin öelda, et üks kaheksaaastane laps saab Canterville'i lossi vaimu lavastusest palju emotsioone, Mihkel naeris päris palju, võpatas ja ehmatas mitmel korral ja lõpp pani ta nutma. Talle jäi mulje nagu oleks vaim oma kodust välja visatud ja sellest oli Mihklil äärmiselt kahju.

Oscar Wilde'i lood on mitmekihilised ja see, et laps näeb tema lugudes hoopis midagi muud, kui täiskasvanu, näitabki, kui andekas kirjanik ta on. Sama võib öelda ka lavastaja kohta. Sest mina täiskasvanuna nägin hoopis teisi asju kui Mihkel. Siin on minu muljed.



Inga:

pilt nuku.ee kodulehelt
Lavastus on tehtud Oscar Wilde'i samanimelise loo ainetel, ehkki see, mis raamatukaante vahel toimub ja see, mida laval näha, on kohati erinev. See tegi lavastuse minu jaoks põnevaks.

Canterville' lossi vaim on lavastatud Venemaalt pärit ja Soomes tegutseva Anna Ivanova- Brašinskaja poolt. Minu esimene üllatus oli, et just Wilde'i lugu oli pandud visuaalteatri raamidesse. Ma olen Oscar Wilde'i suur austaja ja tema tektstid on minu arvates geniaalsed ja sealt ka üllatus, sest NUKU lavastuses oli väga vähe teksti ja palju liikumist ning visuaalsust. Mulle meeldis, kuidas lavastaja oli tüki olemuse lahendanud. Silmailu oli palju, mõtlemisainet piisavalt ja väikeste vahenditega oli lahendatud ka lava ja lavakujundus, kõik oli kuidagi minimalistlik. Välja arvatud näitlejate liikumine laval, mida kohe kindlasti ei saa kuidagi minimalistlikuks pidada.

Ma olen siinkohal päris aus ja ütlen, et ma ei tea visuaalteatrist väga palju, see on minu jaoks suhteliselt avastamata žanr, aga see, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud. Meeldis ka Canterville'i lossi vaim. Ehkki teksti ja sõnalist osa oli tükis vähe, siis vaatamist ja jälgimist oli palju ja hetkekski ei tulnud mõtet, et mul võiks igav hakata. Terve lavastus oli hoogne ja kiire tempoga ja hoidis minu kui vaataja huvi algusest lõpuni.

pilt nuku.ee kodulehelt
Nukud toodi ellu. Ma avastasin end ühel hetkel etenduse ajal mõtlevat sellele, et ma ei pane näitlejaid nukkude taga tähelegi. Ma kuulen neid, ma tean, et nad on olemas, aga ma nägin nukke ja nende liikumist. Ma ei ole varem näinud sellist nukuteatrit, kus nukud on nukunäitlejate vöö ümber seotud ja kus näitleja terve kehaline liikumine annab nukule elu. Väga äge oli! Tants, žestid, akrobaatika, miimika - kõigest sellest oli loodud maagiline maailm, kus nukud said inimesteks ja näitlejatest said nukud.

Huumorit oli lavastuses palju ja ka see väljendus eelkõige mitte väljaöeldud sõnades kuivõrd poiste vallatustes ja tempudes, Sir Simon Canterville'i katsetes hirmutada Otise pere liikmeid, mis kuidagi ei õnnestunud, sest pere ei pelga Canterville'i mitte üks põrm. Huumorit võis leida ka majahoidja kostüümis ja olemuses, Sir Canterville'i puurilinnus, kelle puhul ma ei suutnudki enda jaoks selgeks teha, et mis linnuga tegemist oli. Siinkohal tahaks öelda, et seesama lind oli ka üks minu lemmikuid selles lavastuses.

Ma ei ole ammu vaadanud teatrietendust, kus ma täpselt ei ole kindel, milline näitleja mängis täpselt keda. Ma arvan, et paari tegelase puhul ma teadsin, mis näitlejaga tegemist oli, aga seda eelkõige nende puhul, kelle nägu oli näha või kelle häält oli kuulda. Ja see ei olnudki minu arvates primaarne. Tähtsad olid nukud ja see, kuidas nad mitte ainult ellu toodi, vaid liikuma ja särama pandi. Väga hea näitlejatöö, eriti kui mõelda, et näitlejad olid selles lavastuses tagaplaanil. Mis omakorda näitas, kui heade nukunäitlejatega tegemist on. Väga hea töö terve trupi poolt! (Muidugi,uudishimulik nagu ma olen, siis ma uurisin peale etendust välja, kes keda mängis.)

Mis puutub lavasse ja lavakujundusse, siis nagu eelpool mainitud, oli see minimalistlik. Andekalt kasutati nii kardinaid ja peegleid, et tekitada vajalikke efekte. Ka heli ja valgustus aitasid etendusest tervikut luua.

Ma olen veendunud, et kui ma läheksin Canterville'i lossi vaimu teist korda vaatama, siis ma avastaks enda jaoks uusi detaile ja oleks nähtavasti sama kaasahaaratud lavastusest kui esimesel korral.

Minu hinnang: 5


Liis:

Mul ei ole üldse mingisuguseid eelarvamusi või vastupuksivat suhtumist lasteetendustesse. Kui sisu mind tõmbab, olen ka nõus mudilaste vahel istuma ning koos nendega laval toimuva üle ahhetada, kaasa elada, naerda ja nutta. Täiskasvanu vaatevinklist olen ka lisaks võimeline imetlema, kuidas tehniliselt ja kujutusvõime poolt on tükk lavale toodud ning kuidas on erinevad olukorrad lahendatud ning mis efekte ja vahendeid kasutatud, et nähtu usutavalt ning mõjuvalt publikuni tuua. Viimast sai seekord aga hulganisti hinnatud ja kiidetud.

pilt nuku.ee kodulehelt
Kuigi etenduses leidus vaid minimaalselt teksti osadele, mida oleks raske täies ulatuses ja arusaadavalt muudmoodi vaatajani tuua, oli lugu, selle kulgemine ja sealsed tegevused suhteliselt selgelt ning ühtepidi mõistetavad. Kuid esines ka paar seika, kus olin veidi segaduses, kuna olen keegi, kes tahab kõigest täies ulatuses aru saada ning selliseid mõtte auke ei talu, siis mul tekkis paar korda peas mõttepaus nähtut ja selle tähendust peas lahti harutades, mis ei lasknud toimuvale keskenduda. Siiski, need seigad kadusid sama kiiresti kui tulid, seega ei tasu neile eriti tähelepanu pöörata ning nad ei takistanud etenduse nautimist. Mulle aga meeldisid tohutult mõned tüki osad/vahendid/trikid, näiteks "tants" peeglite ümber oli osava liikumisega ja kihvt, linnunukk, tema käitumine, iseloom ja olemus oli äärmiselt armas, selgesti väljajoonistunud ja soe, stseen kus kummitus hõivas oma kehaga kogu lava, lenneldes ja liugledes oli vägev vaadata. Eraldi pean välja tooma koduabilise, sest mehe nägu pisikese kleidiga nukul oli tõesti vaimukas.

Kombinatsiooni inimestest ja nukkudest tüki esitamisel oli põnev jälgida, sest kummitus oli esmalt ikkagi näitleja poolt kehastatud, neli õde-venda aga olid nukud, kes kinnitatud mustades ninjalikes kostüümides inimeste külge -- ainult jalad ja käelabad oli näitlejate omad, ülejäänu kuulus nukkudele. Siinkohal pean tunnistama, et ma tõesti ei mäleta millal ma viimati ainult või suuremal osal vaid nukkude etendusel käisin. Tuleb tõdeda, et väga kahetsusväärne on, et see periood niivõrd pikaks on veninud, sest nähtu ja eriti selle teatriharu taasavastamine oli nauditav, nostalgiline ja tõeliselt lahe.

Lõpetuseks võib öelda, et tegu on südamliku, vaimukas ja ka kurbliku looga, mis osavalt realiseeritud ning kaasahaaravalt esitatud.

Minu hinnang: 4


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar