Neljapäev, 14. mai 2015

Etendus: "Tosca"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade ooperimaailmast!

Pealkiri: Tosca (Giacomo Puccini ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 50 min
Lavastaja: Raimundas Banionis (Leedu)
Esietendus: 13.05.2005
Millal nähtud: 14.03.2015
Minu hinnang: 3/5
pilt opera.ee kodulehelt

On etendusi, millede kontekst, ajalooline taust ja sündmused annavad hulganisti juurde tüki sisukusele ning mõttele. Samuti on tihtipeale toimuvat täies ulatuses keeruline mõista, kui need spetsiifilised teadmised puuduvad. Antud ooperis on kindlasti tegu süžeega, mis minu arvates, vajab veidike lisalugemist ning ennast etendust ümbritseva poliitilise olukorra ning ajaloolise poolega kurssi viimist. Kogu selle lahtiharutamine ei olnud aga ülilihtne.

Põhimõtteliselt, pärast etendust tegin Internetis veidi uurimistööd ning sain ooperi kondikavale ka natuke liha luudele ehk mis toimus loo kardinatagustes. Tegevus toimus Roomas, juunis 1800. Seoses sellega, et Itaalia koosnes sel ajal mitmetest väikestest riikidest ja naabrite prantslaste juures oli toimunud revolutsioon, siis viimased, Napoleoni juhtimisel, tungisid riiki ning lõid Roomas oma vabariigi, mida juhtisid seitse konsulit. Kui Prantsuse väed eemaldusid, kasutas võimalust ära Napoli kuningriik, haarates riigi enda võimusesse. Kui Napoleon taas Itaalia poole liikus olid neil takistuseks vaid Austria väed ning olles viimaste üle võidu saavutanud, võeti Rooma tagasi ning Napoli väed taganesid. Sidumaks ajaloo õppetunni ooperi süžeega, tuleb teada, et loo armastajapaar on roomalased Floria Tosca ning Mario Cavaradossi, viimane püüab abistada poliitpõgenikku endist Rooma konsulit Cesare Angelottit ning kurjamiks on Napoli politseiülem Scarpia, kelle päevad hirmuvalitsust juhtides on peatselt prantslaste naasmisega lõppemas. Kõike seda pärast etendust adudes oli laval toimunu palju selgem ja sisukam.

Ma ei ole aga veendunud, et kas just niiväga ajaloolise tausta kohene mitte haaramine aitas kaasa tõsiasjale, et antud ooper paiknes kõigist antud žanri hulgast nähtutest viimasele kohale. Selles mitte soosivas positsioonis võib muidugi oma osa olla sellel, et seekord paiknesin saalis suhteliselt taga otsas ning sellest tulenevalt ei tekkinud mul tavapärast sidet laval toimuvaga. Olgu põhjused mis tahes, kuid esimest korda elus ooperit vaadates pidin tõdema, et nähtu ei tekita minus just meeliülendavaid ning positiivseid emotsioone, otse vastupidi, etendus ei sütitanud minus suuremal osal muid tundeid peale ärrituse ja kohati isegi igavuse. Kolmandaks domineerivaks meeleoluks oli viha nähtavast halastamatust ebaõiglusest ja ebaaususest tingituna. Piinamise stseenid (lava taga, ainult hääled olid kuulda), ning asjaolud mis selle olukorrani viisid, olid suhteliselt võikad ning mõjusid rusuvalt, omal kohal oli etenduses enesetapp, lootusetus, karm ja muserdav reaalsus ning üleüldse oli ooperi sisu äärmiselt trööstitu. Samas peab tunnistama, et selline sügavates tumedates varjudes, minu õiglustunnet hooletult ja julmalt trampiv ooper oli huvitav vaheldus teistele kurblikele, kuid siiski kaunitele, elegantsetele ning rahulolu tekitavatele ooperitele.

Peategelased ei suutnud kahjuks täienisti minu poolehoidu võta, kuigi kaasa tundsin neile vaatamata sellele sügavalt ning neile osaks saanud saatuse ebaõiglust ja masendavat olukorda oli võimatu kalgilt vastu võtta. Kui esimeses vaatuses ilmus lavale naine, kes hakkas pea koheselt kunstniku Cavaradossiga tujutsema ja äärmiselt tüütut armukadedat naist mängima, siis lootsin südamest, et tegu ei ole loo kangelannaga. Kahjuks, muidugi oli. Armukadedus on teatud olukordades igati oodatud ja aktsepteeritud, kuid siinkohal läks daam liiale ja siis veel veidi edasi ja käitus inetult ja alatult, et mul oli kogu ülejäänud etendus veidi keeruline teda seedida, isegi siis kui ta ennast salgavalt oma kallima eest võitles. Ühe julge teo jooksul, millega ta hakkama sai, elasin talle igati kaasa ning olin naise üle uhke, kuid seda vaid hetkeks, kui ta viimases vaatuses taas midagi minu poolt mittevastuvõetavat korda saatis. Cavaradossile saan ette heita ainult tema seotust Toscaga (mis annab hulganisti miinuseid), muidu oli tegu ülla ja vapra mehega.


Muusika poolelt oli tegu loomulikult kauni ja suurepärasse loominguga nagu võib eeldadagi, kuid vähemalt minu jaoks oli see kiiresti unustatav veidi alla teistest mitmest ooperist mida olen jõudnud kogeda. Aga eks kõik ole maitse asi. Lavakujunduse kohalt tooksin esile esimese vaatuse romantilise, maalilise ja õhkama panema kiriku sisustuse kauni naise maalidega suures plaanis.

Kokkuvõttes: Kõik ooperid ei peagi igaühele imponeerima ning kahjuks oli selleks üheks möödaminekuks minu jaoks antud ooper. Ma olen võimeline hindama seda sellena, mis ta on ja tegu oli kahtlemata imelise etendusega, kuid ma ei saa öelda, et ma nähtut piisavalt nautisin.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar