Kolmapäev, 27. mai 2015

Kauge kogemuse varamu (3): Teater edition

Tervitus!

Seekord taas teen lühiülevaated etendustest, mida käisin vaatamas enne blogi loomist.

Pealkiri: “Kolm vihmast päeva”
Teater: Linnateater
Nähtud: 2014
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud etenduse formaat oli kahtlemata huvitav, originaalne ning meeldejääv, kuid vähemalt minul on alati soov, et etendus teeks täisringi ehk see mis sai alustatud sai ka lõpetatud, viimane toob mus esile rahulolutunde, et nähtud sai tervikut. Alati võivad mõned esile kerkinud või käsitletud teemad mulle ka pärast etendust mõtlemisainet pakkuda, alati võib jääda lahtisi otsi, jne aga käesoleva etendusega jäi mulle lihtsalt poolik tunne, et finiši jooneni ei jõutud ning vahepeal lihtsalt haihtuti vaikselt ja märkamatult ära ning ma jäin õhku rippuma, ootamaks nähtu kokkuvõtmist või mingitki tulemust/järeldust/tagajärgi/lõpp-punkti.

Esimene vaatus keskendus olevikule ning tegevus toimus kolme tegelase vahel, õde-venda ja nende lapsepõlvest saati sõbra. Vaataja heideti otse tegevuse keskmesse ning õhku visati mitmeid küsimusi, teemaalgeid, potentsiaalseid suundi kuhu lugu võis minna, vihjeid võimalikele intrigeerivatele detailide jne -- ootasin kannatamatult teist vaatust, et ka vastuseid ja seletusi nähtule hakkaks tekkima ning lugu areneks. Kuna ma ei ostnud taas kava, siis ei osanud ma oodata, et kõik need lahtised otsad ja selline lõpetamatuse tunne ei saagi kunagi rahuldatud, kuna selle asemel, et lahata esimese vaatuse teemasid, suundus tegevus hoopis minevikku, et fokuseerida eelnevalt tutvutud tegelaste vanematele nende nooruses. Kahtlemata oli tegu innovatiivse ja uudse lähenemisega, mis pakkus informatsiooni ja värvikat konteksti esimesele vaatusele ning mitmed tõstatatud teemad ja asjaolud said adekvaatse tausta, mis seletas miks kolme lapse seisud ning arusaamad olid nagu nad olid. Samuti oli äärmiselt omapäraselt põnev kuulda vanematelt, kuidas teatud asjaolud laste arusaamade järgi olid kategooriliselt erinevad sellest, mis oli tegelik tõde. Samas aga esimese vaatuse probleemid ja lahtised otsad, mille lahendamist õhinal ootasin, jäidki lahtisteks ning see tekitas mus nördimust.

Sisuliselt imponeeris mulle teine vaatus enam, seekord ei olnud tegu tundmatus kohas vette viskamisega nagu esimeses vaatuses, vaid see mõjus kui täiendus ja tõeline versioon sellest mida sa alguses arvasid olevat tegelikkus. Antud tõsiasi võimaldas esimesele sügavamat tähendust, kihte ja mõju ning täiendas ja toetas varem nähtut. Samas aga tekitas teine mus ka kurbi nostalgilisi tundeid, teades kuidas tulevik välja näeb ning kõik ei liigu ilmtingimata paremas suunas. Esimest vaatust oleksin üldiselt eelistanud enam, kui sealne tegevus oleks edasi läinud ning vastuseta ei oleks jäänud niivõrd palju küsimusi ja potentsiaalseid looliine, lõppkokkuvõttes oli selle funktsioon aga sissejuhatus teisele vaatusele.

Kiitma peab ka näitlejaid, kes said hakkama usutavate, sügavate ning osavate etteastetega. Kolm osatäitjat kehastasid nii vanemaid kui lapsi ning kohati oli äärmiselt põnev sama näitleja kahe karakteri vahelist kontrasti jälgida, näiteks kokutav ja häbelik isa ning uljaspea ja hooletu poeg.


Pealkiri: “Kuni inglid sekkuvad”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 1/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Tunnistan pattu, lahkusin keset etendust vaheajal ja ei ole kohe üldse uhke selle teo üle, kuid ausalt öeldes, ma lihtsalt ei suutnud seda heietamist ja eesmärgita mulisemist enam ära kuulata. Kahjuks ei olnud tegu kohe üldse minule suunatud ja mind positiivselt kõnetava tükiga, otse vastupidi, mind tüütas ja isegi ärritas nähtu. Samas aga sai seda vaatama mindud kellegi soovitusel, kes kiitis nähtut taevani ja oli juba mitu korda lugu kaemas käinud. Tegu oli kahtlemata äärmuslikke muljeid tekitava tükiga, kas meeldib tohutult või siis tekitab vastumeelsust ning igavust. Mina langesin kaaslasega kahjuks viimasesse kategooriasse.

Iseenesest saan ma etenduse sisust ja pealkirja seosest aru, eks need tegelased jäävadki sinna üksteisest üle ja mööda rääkima, oma elu sasipuntraid lahti arutama ja oma kiikse välja elama, kuniks inglid sekkuvad. Tüki idee oli originaalne ja omapärane, kuid ka riskantne just selle väga meeldib/üldse ei meeldi efekti esile toomise pärast. Kahjuks olid ka enamused karakterid veidrad, komplekside küüsis, närvidele käivad ning ebasümpaatsed ning vaatamata viimaste pealiskaudsele värvikusele, oli lugu siiski üksluine ja tuim ning klassikalises mõttes suhteliselt sisutühi. Kahtlemata oli suurem osa teksti sügavmõtteline, kuid mul ei olnud kübetki motivatsiooni sellele keskenduda. Pole mõtet aga tükki rohkem sugeda, sest ilmselgelt ei olnud see lihtsalt minu tükk. Võimalik, et ka teine vaatus võis hulganisti paraneda, kuid seda ma kahjuks enam ei kogenud.


Pealkiri: “La Traviata” (Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Nähtud: ?
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu on ooperiga, mida olen asjade kokkusattumisel isegi kaks korda kaemas käinud ning mõlemad korrad olid oodatud ja meeliülendavad kogemused. Esimene kord, mäletan, et sammud sai Estonia poole seatud, kuna olin tahtlikult ja teadlikult filmi "Moulin Rouge" fännamisperioodis lõksus ning antud ooper on paljudes aspektides tohutult sarnane selle kuulsa muusikalfilmiga. Käesoleva loo keskmes on kaunis kurtisaan Violetta, kes armub noorde aadlikku Alfredosse. Koos püüavad nad alustada uut elu maal, kuid nende suhe mõjutab ka nende lähedasi ning peatselt ohverdab naine ennast salgavalt armastuse ja oma väärikuse, et mitte mehe pere au nende suhtega hävitada. Pärast arusaamatusi ning üksteise tunnete sügavalt haavamisi, selgub aga, et nende õnn võis olla veel üürikesem kui algselt arvatud. 

Mulle tavapäraselt üldse ei imponeeri traagilised etendused, mida ooperid suures osa kipuvad olema, kuid kui sisu on niivõrd kaasahaarav ja muusika maailmatasemel ning puhas klassika kuldvara, siis olen nõus ka trööstitud surmad, kurblikud saatused ja õiglustunnet riivavad olukorrad ära kannatama. Tegu on kahtlemata emotsionaalselt rõhuva etendusega, kuid selle kurbusparaadi ja elu ebaõigluse musternäitel oli omapärast võlu, elegantsi ning ümbritsev musikaalne ja visuaalne ilus pehmendasid karmi lööki ja tegelaste idüllilise elu julma lõppu. Mitmed stseenid suutsid mul ihukarvad püsti tõsta ja mõjusid võimsalt, näiteks raha naise ette heitmise seik oli pingeline, ootamatu ning laastavalt toimiv mitte ainult Violettale vaid ka publikule. Kuigi mu reaktsioon ei olnud lootusetu ja lõpmatu pisaratevool nagu iga kord "Moulin Rouge'i" kulminatsioonini jõudes, suutis ooper mu meele mõlemal korrad ääretult härdaks ja õnnetuks teha. Keeruline on mitte kaasa elada ning puudutatuna olla loo tegelaste nukrast saatusest.

Muusika poolelt pean eraldi välja tooma Alfredo joogilaulu, mida mäletan juba koolist muusikaõpetuse tunnist ning mida oli tohutult vahva ja õhinat tekitav lõpuks oma ees laval kogeda. Üldiselt, võrreldes ooperitega, mida olen jõudnud oma nahal kogeda, oli antud tüki repertuaar kahtlemata üks unustamatumaid ning minu maitsele igati meeltmööda.


Pealkiri: “Kevadine Luts”
Teater: Draamateater
Nähtud: 2013
Minu hinnang: 4/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Mulle ootamatult oli tegu äärmiselt südamliku, sooja ning nostalgiliselt ning emotsionaalselt mõjuva tükiga. Toimuv ja tegelased olid ehedad ja kergesti samastatavad ning äratundmisrõõmu tekitavad. Oskar oli leebe, viisakas ja vaiksemapoolne, kuid igati sümpaatne ja kaasaelamist soodustav. Eriti meeldis mulle tema suhe oma väikevenna Arnoga, mis tundus, et oli otsekui etenduse hing.

Negatiivsena võib välja tuua selle, et kohati etendus kuidagi venis, kuid vaatamata sellele läks mulle nähtu tohutult korda ning tekitas sellise veidi melanhoolse, kuid samas kodusooja ning edulugu hindava tunde. Suure südamega meelelahutus!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar