Pühapäev, 10. mai 2015

Teater: "Hägune piir" - Silver Kaljula monoetendus, Kultuuridessant 2015

Tere!

Nädalavahetus tõi kaasa ka Kultuuridessant 2015 etendused. Siin on üks nendest, mida vaatamas käisin.

Pealkiri: Hägune piir
Teater: Viljandi Kultuuriakadeemia/Teater Must Kast/Kultuuridessant 2015
Asukoht: Tallinna Kammerteater
Autorid: Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula
Lavastajad: Peep Maasik ja Silver Kaljula
Näitleja: Silver Kaljula
Valguskujundus: Peep Maasik
Kestvus: 55min
Esietendus: 09.05.2015
Millal nähtud: 09.05.2015
Minu hinnang: 5/5


Alustaks sellest, et minu arvates on Eestis suhteliselt vähe näitlejaid, kes kannavad välja monoetenduse ja üldjuhul on monoetenduste puhul tegemist näitlejatega, kes on juba aastaid lavalaudu kulutanud. Kui Kultuuridessandi programmi vaatasin ja nägin seal Silver Kaljula monoetendust Hägune piir, siis teadsin, et seda tükki tahan ma vaatama minna, osaliselt uudishimust, osaliselt kuna mulle monoetendused meeldivad, Mõeldud, tehtud!

Foto: Liis Reiman
Tallinna Kammerteater võttis mind vastu oma väikese ja hubase saaliga. Koheselt hakkas silma väga lihtne lavakujundus, mis tegelikult on monoetenduste puhul tavaline; laval oli sofa kahe padjaga. Enne etenduse algust oli näha, et saal saab täiesti täis.

Hägune piir on sotsiaalkriitiline lavastus, mille on kirjutanud Kätlin Padesaar ja Silver Kaljula ja mis räägib ühe narkomaani teekonnast. Ei, tegemist ei ole moraalilugeva tükiga, kus räägitakse sellest, kui kahjulikud on narkootikumid. Pigem on tegemist tükiga, mis NÄITAB ühe narkomaani siseelu ja valu ja ebakindlust ja armastust järgmise laksu järele. Kanepist saab heroiin, heroiinist saavad teised opioidid, millele järgneb fentanüül koos üledooside, psühhiaatrihaigla ja muu sarnasega . Ma arvan, et seda etendust peaksid nägema kohustuslikus korras kõik koolinoored, sest etenduse ehedus on hirmutavalt reaalsuslähedane.

Foto: Liis Reiman
Kui Silver Kaljula lavale tuli, siis täitus terve saal tema kohalolekuga. Ta on väga andekas näitleja, kes suutis vaatajaskonna endaga kaasa haarata juba esimeste hetkedega ja ta hoidis publiku täielikku tähelepanu kuni etenduse lõpuni.Ta on karismaatiline, imetlust äratava sisseelamisvõimega ja pühendumusega näitleja, kes oli võimeline edasi andma ühe narkomaani loo nii ehedalt ja mitmekihiliselt, et vaatajal võib tekkida tunne, et lugu käib temast endast (mis tegelikult nii ei ole). Ma usun, et Silver Kaljulast kuuleme me tulevikus päris palju, sest temas on peidus suur potentsiaal, mida ta vapralt ka etenduses näitas oma mitmekülgsusega ja intensiivsusega.

Etenduse tekst ja ülesehitus olid minu arvates väga head. Seal oli emotsioone, pinget, valu, natuke naeru, äratundmist ja üllatusi. Ühelgi hetkel ma ei tundnud, et ma saan oma tooli end mugavalt sisse seada ja lihtsalt jälgida. Ja see oligi selle etenduse võlu, ta pani mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka kaasa elama, soovides, et loo peategelane saaks lõpuks ometi sellest valusast nõiaringist välja. Mind üllatas ka loo lõpp, kui lõpuks tabasin ära, kellele monoloogi peetakse ja see lisas ka erilise efekti tervesse loosse.

Foto: Liis Reiman

Paar sõna tahaks öelda ka valguskujunduse ja muusika kohta, mis oli lahendatud väga ägedalt ja mis sobis nagu rusikas silmaauku etenduse tempoga.

Kokkuvõttes, kui teil vähegi võimalust, siis minge ja vaadake see etendus ära! Ta on ehe, toores oma emotsioonide poolest, usutav ja mõtlemapanev.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar